Piret Karro ja Laura Põllu näitus „Ajan nahka“ Vaalas kuni 10. X.

Kevadine koroonakriis pani neoliberaalse maailma hüpermobiilsed kunstnikud raskesse olukorda. Kuidas luua, mida luua ja milleks? Kaua kestab eriolukord? Või kas eriolukord pole mitte teatud erialaesindajate jaoks kestnud juba õige kaua aega, oma paarkümmend aastat ja enamgi? Kas on ehk aeg hakata jõulisemalt kunsti loomise tingimusi ja neid esindavaid institutsioone kriitilise pilguga üle vaatama?

Sõnad ja asjade sisikonnad. Laura Põllu näitustel sõna saav sõna ei ole see, mis oli maailma alguses, siinne sõna on alati kõrval. Sõna elutseb-eluleb valmistatud objektidega pigem paralleelselt, tast saab näitustel pea alati üks objekt teiste keskel. Sedasi ei jäeta seda vaid A4-paberi peal sissejuhatava kontseptuaalse eelmängu või näituste kodulehe tutvustava teksti rolli. Sest saab luule seinal, teooria raamatus klaasi taga näituse keskel või nagu „Ajan nahka“ Piret Karro isiklike kirjutiste ilukirjandusliku päevikuna Vaala galerii pisikese ruumi radikatel ja Põllu loodud metallkonstruktsioonidele asetatuina.

Esmakordselt saali sisenedes meenutavad viimased mulle lapsepõlve turnikaid, aga nende justkui väljapööratud versioone iseendast, konstruktidetaguse salajast metallsisu ja selle nähtavaks tehtud pehmet sisikonda. Muide, Põllu loodud objektid on pea alati toonud mulle mõttesse paralleelmaailma mõiste. Ma nagu ei vaataks näituseruumi asetatud objekti-teost-taiest-pilti, vaid sellesama objekti nähtavaks toodud abjektsemat sisikonda, pean justkui ära arvama, millega „tegelikult“ tegemist-tegu on. Mis on see, mille sisemist pastelset hakkliha mulle praegu näidatakse: mis on selle lihvitud sileda objekti põimunum, mustrilisem, peidetum, paisunum, raskemini haaratavam, abstraktsem, määrivam teine pool, peeglitagune, stranger thing.

Piret Karrole on „Ajan nahka“ esimene kunstinäitus ning koosneb ca kuuest-seitsmest õrnroosa värvi kaantega päevikuist, mille lehtede vahel võib leida mitmeid pigem helge atmosfääriga pilte korteritest ja nende akendest. Karro sõna ja pilt näitavad, et ta on pidevalt teel. Ühest kohast teise. Tema kodu on ei ole kunagi koht, vaid alati mittekoht. Vahetsoon. Kodu on peatus. Mõned näited tekstidest: „Kuidas võtta enesele ruumi / enda alla ja ümber ja kohale / kuidas öelda, / et need on minu tunded / ja nii on / ja ehitada oma tunnetele maja / või loss / isegi kui õhust või liivast“; „paar nädalat hiljem teatab / Kirss, et ta korterikaaslane siiski / ei koli välja ja vaba tuba pole. / Eestisse naasmise plaan ei / kanna enam. Tuba KV kinnisvarast. / Võõras koht, võõralt inimeselt, orgun- / nin selle Ungarist. Raha pole ka. / Ei tea, mida teha. Hakkan end harjutama / mõttega, et tiksun kogu suve Ungaris, sest / siin on odavam elada kui Eestis“; „Mis siis, kui mul pole raha, et üüri maksta ja jään sõprade / kukile parasiteerima? Mis siis, kui ma ei saa raha kokku , et õppemaksu / maksta, ma langen koolist välja, ei tee enam kunagi erialast tööd / ja jäängi vaesuse kimpu?“ Karro tekstid ja pildid on mõjusad, võib küll sedastada, et Põllu abstraktsemate suuremõõtmeliste metallkonstruktsioonide kõrval on need oma intiimsuses, kompaktsuses ja realismitaotluses ligipääsetavamad „teosed“, aga minule mõjusid need kogu näituse prekaarsuse ja sotsiaalmajandusliku ebakindluse temaatikaga seonduvalt kõige tugevamalt ja probleemipüstitavamalt.

Kunstnike temporaalsus(t)est. Tänase ühiskonna üks töötamisega seonduvaid võtmemõisteid on intellektuaalne ja immateriaalne töö (immaterial labour), mis ühiskonniti (ja tuleviku digiteerimise vaimus) aina kasvab ja juurdub. Kognitiivset substantsi ja kontseptuaalset ainest – ideid ja mõtteid – saab edukalt produtseerida nii kodus, baaris või ka aeda rohides. Võib öelda, et ühiskonnast endast on saanud üks suur immersiivne tehas, millest johtubki, et tööd ja vaba aega eristada on pea võimatu. Tööstuskapitalismi kunagine kõige iseloomulikum tingimus, kaheksatunnine tööpäev, ei toimi enam, töötajaid oodatakse töötama igal ajal ja igal pool, ka pärast ametlikke töötunde. Töötajate, sealhulgas ka kunstnike, õigused lahustuvad immateriaalse töö ja postfordismi määratlemata piirides – töötingimuste prekaarsusest kasvab välja elamise-olemise enda ebakindlus. Võib isegi spekuleerida: natuke veel ja pea kõik inimesed hakkavad elama nagu (vabakutselised) kunstnikud. Mitte küll kunstnikena, aga sama halvasti.

Intellektuaalse ja immateriaalse töö üks põhjustatav ebakindlus on suuresti seotud ajaga, eriti muidugi – selle kiirusega. Sloveeniast pärit filosoof ja kaasaegse kunsti teoreetik Bojana Kunst seob kiire temporaalsuse kunstis (ja etenduskunstis) „projekti“ kontseptsiooniga.¹ Tänapäeva ühiskonna kunstipraktika on seotud suurenisti pideva kättesaadavuse, mobiilsuse, paindlike töötundide, network’imise ning alati koostöövalmis olemisega. Projektipõhiselt töötamine tähendab üldjuhul oma tegevuse alalist ja ajalist projekteerimist, tulevikus igavesti-uue-residentuuri-otsimises elamist, ühest maailmaotsast teise, teisest projektist kolmandasse jne. Sellist asja nagu tööprotsessi lõpp pole Kunsti arusaama järgi enam olemas ning residentuurid institutsioonidena üldjuhul vaid võimendavad kunstnikel projektiivse ja projektipõhise neverending temporaalsuses töötamist, üldjuhul pakkumata ka vastupanu neoliberaalse töötamise tingimustes võimenduvale prekaarsusele ja ebakindlusele.

„Ajan nahka“ on kahe kunstniku ühisnäitus, kellest üks alles alustab oma kunstnikuteed (Karro), teine on aga juba professionaalse tegija (Põllu). Sellest sedastusest saabki näituse üks huvitavamatest telgedest, mida mööda jälgi ja mõtteid (ja nahka) ajada. Näitusel saab lugeda Karro heitlusi peamiselt välismaal õppimise pideva ümberkolimise-kodutuse-pidetuse-nomaadluse temaatikaga seonduvast nii enne kui ka koroona ajal (tundsin end sellest vaat et eriti puudutatuna, sest olen isegi viimase aasta jooksul kolinud oma viis korda ühe linna piires Saksamaal). Teisalt on meil aga Põllu, kes enne koroonakriisi on elanud edukat kunstnikunomaadielu, aga on seoses koroonaviirusega sunnitud ühes kohas pikemalt peatuma, paigale jääma. Objektid, mida näitusel näha saame, on joonistatud-valmistatud-konstruktitud just sel perioodil. Ses mõttes on huvitav lugeda ka Karro enda kunagist arvustust Põllu näitusele „Sada ulma keset merd“ aastast 2016: „Kunst sünnib projektipõhiselt siin või seal ajutiselt renditud ateljees. Põld on pidevas liikumises – Viinist Eestisse, Eestist Jaapanisse, maalid, skulptuurid ja suurvormid lahti pakitud ja kuskil postkontoris või rongis sihtkohta jõudmist ootamas. Nagu lisab Rael Artel: „Täna on ta Tartus Ujula tänavas ja valmistab ette oma muuseuminäitust, homme aga võib-olla juba Berliinis, Tokyos, Kesk-Eestis või tagasi Viinis.“ “²

Hiliskapitalism pole vaid majandussüsteem, see reguleerib ka viise, kuidas inimesed on sunnitud elama ja mitte-elama. Kaks kunstnikku on mõlemad mingitpidi nomaadid, küll erinevat moodi, aga mõlema nomaadlus on ikkagi „sunnitud“. Neoliberaalsetes tingimustes serveeritakse ühte küll justkui enda valitud mobiilsusena (ise ju valin, kuhu saadan avalduse, kuhu reisin, mis residentuuri kandideerin), kuigi reaalsus on see, et Põllu koroonaeelne tööga seotud hüperliiklemine ja Karro pidevad rahalisest (aga mitte ainult) ebakindlusest tingitud koduotsingud ja üürikorterite vahet žongleerimised on ühe ja sama majandamisloogikamündi erinevad sama kurvad küljed.

Tänapäeva kunstniku normaalse äraelamise üheks eelduseks on projektide pidev kumuleerumine, nomaadlus ei ole mingitpidi praeguse maailma kunstniku vaba valik, isegi kui meile meeldiks nii mõelda. Edukaks kunstnikuks olemise tingib residentuuride vahet sõitmine, kontaktide loomine, trenditeadlikud teemapüstitused jne. Prekaarsus ei hakka aga tõenäoliselt kunagi olema eriti seksikas temaatika, millega tegeleda, sest see eeldab juba laiemate, ebamugavate ja keeruliste strukturaalsete küsimiste esitamist. Näiteks selliste, mis küsivad neoliberaalses maailmas tegutseva looja töötamise tingimuste kohta: kuidas luua (institutsionaalset) töökeskkonda, mis muudaks ebavõrdse ühiskonna ja kunstniku selle sees vähemreguleerituks ja -alluvaks hiliskapitalismi loogikale. Seda, mis endiselt eeldab mobiilsust, paindlikke töötunde ja pidevat võrgustumist. Isegi kui ma kunstnikuna tean, et minu edukus sõltub samadest teguritest ja punktide püüdlikust täitmisest, kuidas sellest nõiaringist kui mitte võitjana, siis vähemalt mitte totaalse kaotajana välja tulla.

Nahaajamine, sügavale ja välja. Kuidas luua temporaalsust, mis oleks radikaalselt erinev praeguse maailma kiirusest ja sellest johtuvast prekaarsuse võimendumisest kunstipraktikas? Senist mobiilsust ja maailmas rändamist nagu ennist, enne koroonakriisi kunstnikupraktikas tõenäoliselt ei näe, aga see ei tähenda, et teatud küsimused oleksid selle kevadega end ammendanud. Kaugeltki mitte. Kui Kadi Estland pani pandeemia ajal Facebooki ühes kommentaaris ette, et äkki ei peakski Veneetsia biennaali kenakest uut kohta kohe hakkama ära kasutama – kriitilise pilguta vanas heas rütmis edasi laskma –, ei osatud sellele kuidagi reageerida. Või noh, mis see reaktsioon võis ikka olla, kui et mingid naiivsed utopistid kuskil kunsti ääremaal ei saa aru oo suure kunstibisnisi a ja o-st ja selle toimimisest. Ometigi, koroonakevade aeglustunud aega oleks võinud väga edukalt kasutada ja sisustada kunstnike töötamise ja teoste loomise tingimuste kriitilise ülevaatamise ja mõtestamisega nii lokaalsel pinnal kui globaalselt vaadatuna. Loodetavasti on „Ajan nahka“ selle paratamatu ja väga vajaliku diskussiooni üks entry point’e.

Karro sedastab ühes oma tekstis: „Tahaks raha ja kinnisvara“. Tahaks öelda, appi, tahaks tõesti! Isegi armastust ei vaja vahel sedasi. Lisaksin omalt poolt sellele soovile oksüümoronlikult juurde: „Tahaks kunstnikke, kes magavad rohkem.“ Tahaks kunstnikke, kes on laisemad, hakklihasemad, abjektsemad. Sileda, paindliku, mobiilse ja trenditeadliku neoliberaalse maailma sabarakk-kunstnikule vastanduva peeglitaguse poole kunstnikke tahaks. Lahe, et esimesi nahakihte on hakatud ajama, aga pelgalt esimestest kihtidest ei piisa juba ammu. Mis on sinu kunstnikuksolemise väljapööratud versioon iseendast, kunstnik?

1 Bojana Kunst. Artist at Work. Proximity of Art and Capitalism. Zero Books, 2015.

2 Piret Karro, Iga maastik on hingeseisund. – Kunst.ee, 2016, nr 1.