Mida peaks tegema, mida võis loota ja milline oli tulemus?

Kuigi kliimateadustes on arvestataval määral teadmatust ja ebakindlust, siis peamistes ja olulistes asjades (kliimamuutuste reaalsus ja inimtekkelisus) enam vaidlusi ei ole ning teadmiste hulk üha kasvab¹. Hea ülevaate meie teadmiste hetkeseisust annavad muu hulgas IPCC 2007. aasta aruanne², seda täiendav  „Kopenhaageni diagnoos” ³ (edaspidi KD) ning 2009. aasta alguses samuti Kopenhaagenis aset leidnud kliimamuutuste-teemalise kongressi kokkuvõttev aruanne⁴ (edaspidi KA). XX sajandi algusest on maakera keskmine temperatuur tõusnud 0,7-0,8OC ning kui inimeste käitumises ei toimu lähiajal radikaalseid muutusi, siis on sajandi lõpuks oodata palju suuremat temperatuuri tõusu: kui inimkond jätkab nagu seni, siis soojeneb maakera keskmine temperatuur sajandi lõpuks tõenäoliselt 6-7 kraadi⁵ (KD).

Kliima soojenemine tõotab aga juba alates 1,5 kraadist endaga kaasa tuua tõsiseid muutusi  ökosüsteemide toimimises ning inimeste elukeskkonnas. Hetkel peetakse kahekraadilist soojenemist maksimaalseks piiriks, millega kaasaegne inimühiskond on võimeline hakkama saama (KA). See piir on vähim eesmärk, mille poole peaksime pürgima igal võimalikul viisil. Selle saavutamine on aga üha vähem tõenäoline: juba praegune kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris kindlustab ilmselt kahekraadise soojenemise sajandi lõpuks ning selleks, et saaks piirduda kahe kraadiga, tuleks kohe vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni 60-80% (KA). Vaid radikaalsed muutused lähiaastatel – globaalse emissiooni  tipnemine järgmise kümne aasta jooksul ning langemine peaaegu nulli sajandi keskpaigaks – võiksid vähegi arvestatava tõenäosusega peatada kõige katastroofilisemate stsenaariumide realiseerumise ning tagada soojenemise 2-3 kraadi piirides (KD). Oluline on ka asjaolu, et kõik kliimamuutused, on inimkonna jaoks suhteliselt püsivad. Isegi kui kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine väheneb või peatub sootuks, ei kaasne sellega kliima normaliseerumist, kuna CO2 ja selle mõju jääb atmosfääri kauaks – jutt käib neljakohalistest aastaarvudest (KD). Ulatusliku  kliimasoojenemise vältimiseks võib inimkond atmosfääri paisata piiratud koguse süsihappegaasi ning suurem osa sellest on tõenäoliselt juba õhku paisatud6. Seega pole küsimus ainult selles, et vähendada kahjulikku tegevust, vaid ka selles, millal seda teha. Inimkond tohib kahe kraadi trajektooril püsimiseks ära kasutada vähem kui poole nendest fossiilsete kütuste varudest, mida teame maapõues peidus ja kasutatavad olevat.⁷ 

Kui meie senine tegevus jätkub, saabub peagi hetk, kus midagi positiivses suunas muuta on erakordselt keeruline ja kulukas, sest siiani edasi lükatud tegutsemine peab nüüd olema palju radikaalsem kui praegu. Ligikaudu on see teada, mida, millal ja millises ulatuses tuleb teha, et panna kliimasoojenemisele piir; keskmes on seejuures lisaks kõigele muule CO2 emissiooni globaalne tipnemine (sh rikkamates riikides vähendamine 40% 1990. aasta tasemega võrreldes) järgmise kümne aasta jooksul ning üleminek sisuliselt emissioonivabale ühiskonnale hiljemalt 40 aasta jooksul. See on miinimum, mida oleks vaja teha. Enne riikidevaheliste kõneluste algust oli seega üldjoontes teada, mida on tarvis teha kliimasoojenemise hoidmiseks kahe kraadi piires, ja oli teada ka see, mida riigid oleksid ideaaljuhul  olnud valmis tegema. Enamik mõjukamatest riikidest läks Kopenhaagenisse suhteliselt konkreetsete lubadustega, mis puudutasid CO2 emissiooni vähendamist aastaks 2020. Kui rikaste riikide lubadused kokku lüüa, on see aga kaks kuni neli korda vähem⁸, ⁹, kui oleks vaja kahe kraadi piires püsimiseks. Isegi Euroopa Liit, mis on selles valdkonnas olnud kõige progressiivsem, jääb oma maksimaalsete lubadustega (vähendada kuni 30% aastaks 2020) vajalikust määrast kaugele, rääkimata siis ülejäänud arenenud riikidest (Ameerika Ühendriigid näiteks lubasid kümme korda väiksemat vähendamist, kui vaja  oleks). Parim, milleni sellised lubadused viivad, on vähemalt kolm¹⁰ ning pessimistlikumate ennustuste kohaselt isegi neli¹¹ kraadi soojenemist sajandi lõpuks. Seega, isegi kui realiseeritaks maksimaalsed (või praegused) lubadused, millega maailma riigid on välja tulnud, jääks lõpptulemus kaugele sellest, et vältida kliimasoojenemise katastroofilist mõju. Selle valguses olid Kopenhaageni riikidevahelised kõnelused juba ette kolossaalne läbikukkumine ning seda murelikumaks peaks tegema lõpuks kokkulepitu.

Kaks nädalat kestnud kõneluste tulemuseks oli „Kopenhaageni  akord^”12^, mis aga paistab silma oma ambitsioonituse poolest. Tegemist on mitte millekski sisuliseks kohustava deklaratsiooniga, kus tunnistatakse peamiselt seda, et kliimasoojenemine on meie kaasaja suurim väljakutse, et kaks kraadi soojenemist peaks olema lagi ning et tuleb astuda samme kahjuliku tegevuse piiramiseks. Ühesõnaga kinnitatakse vaid seda, mis selle valdkonnaga kursis inimeste hulgas on juba mõnda aega teada, kuid ei astuta mitte ühtegi sammu nende eesmärkide suunas. Seetõttu on raske mitte järeldada, et Kopenhaageni kliimakonverents ning teatud mõttes kogu süsteem, millega  viimase 15 aasta jooksul on üritatud kliimaprobleeme lahendada, on täielikult ebaõnnestunud. Kõige ilmekamalt näitab seda asjaolu, et inimese kahjulik tegevus on selle probleemiga 1990ndate alguses tegelema hakkamisest peale üha intensiivsem – iga-aastane CO2 õhkupaiskamine on näiteks viimase kümne aasta jooksul märgatavalt suurenenud (KD, KA).

Seega pole õiges suunas astutud õigupoolest ühtegi reaalset sammu, kuigi probleemiga on väidetavalt tegeletud. Keda selle taustal konkreetselt kõneluste läbikukkumises süüdistada, on suhteliselt teisejärguline. Meie teadmised on liikunud ühes, kuid meie tegevus vastupidises suunas: poliitiliselt ollakse valmis tunnistama, et kliimamuutust tuleb vältida, kuid ei olda valmis mitte midagi reaalsete tulemusteni viivat selle heaks tegema. Selline silmakirjalikkus peaks olema meie kõigi tõsine mure.       

See, millest maailm teada ei saanud, kuid oleks pidanud

Kui ideed, mida riigid (või praegune ülemaailmne majanduslikpoliitiline süsteem) on valmis ellu viima, on niivõrd kaugel sellest, mida peaks tegema, et vältida soovimatut, siis milline võiks üldse olla üldse lahendus? Samal ajal kui riikide esindajad töötasid välja oma kokkulepet, toimus Kopenhaagenis terve rida üritusi, mis tõid üle kogu maailma kokku mitmeid organisatsioone ja inimesi, kes on tunnistanud olukorra tõsidust ning, mis veel olulisem, valmis tegutsema, oma elu radikaalselt muutma, et järgmised põlvkonnad võiksid elada sellises inimsõbralikus maailmas, nagu meie seda tunneme. Selle taustal on paradoksaalne, et meedia kaudu jõudis maailma üldsuse teadvusesse heal juhul üksnes riikidevahelistel kõnelustel toimunu ning hääled, mis rääkisid muutustest, jäid maailma kõrvadel kuulmata.  Paralleelselt riikidevaheliste kõnelustega leidis Kopenhaagenis DGI-byeni konverentsikeskuses aset kõigile huvilistele avatud kliimafoorum, mille raames toimus 7. kuni 18. detsembrini sadu ettekandeid ja debatte, mida käisid kuulamas kümned tuhanded külastajad.

Tegemist oli äärmiselt mitmekesise üritusega, mille teemade ring ulatus orgaanilisest põllumajandusest ja siirdelinnadest kuni kliimamuutuste, demokraatia ja õigluse seosteni. Arutati peaaegu kõike, mis võiks kliimasoojenemisega seotud olla, sealhulgas selle probleemi võimalikke reaalseid lahendusi. Juba üksnes see oli värskendav  kontrast ametlike kõneluste lootusetusele – oli näha, et maailmas on palju produktiivseid ideid ja selliseid inimesi, kes on valmis nende elluviimise eest seisma. Kliimafoorumi üheks kõige käegakatsutavamaks väljundiks oli deklaratsioon13, millele andsid oma heakskiidu sajad kliimaproblee
midega otseselt või kaudselt seotud kodanikuühiskonna organisatsioonid üle kogu maailma (see on ikka veel avatud allkirjastamiseks nii organisatsioonidele kui üksikisikutele). See deklaratsioon peegeldab teadmisi selle kohta, mida oleks vaja teha enam kui kahekraadilise soojenemise vältimiseks ning stabiilse elukeskkonna tagamiseks  nende muutuste korral, mis meid ees ootavad. Muu hulgas on mainitud, et fossiilsete kütuste kasutamine tuleks lõpetada 30 aasta jooksul, et globaalse kliimaprobleemi tekitanud rikkad riigid peaksid selle eest ka vastava vastutuse võtma, et ei maksa loota üksnes turule, mille tulemuseks oleks ennekõike maakera atmosfääri kui inimkonna ühe kõige olulisema ühisvara muutmine majandusliku eliidi rahateenimise objektiks, või tehnoloogiale orienteeritud lahendustele (sh CO2 kinnipüüdmine ja ladustamine, biokütused või looduskeskkonna kunstlik transformeerimine), kuna nende toimimine on vaid  lootus ning nendega kaasneb potentsiaalselt rohkem ohte kui positiivseid mõjusid. Võiks öelda, et selle deklaratsiooni näol on paljuski tegemist kokkuleppega, mille riikide juhid oleksid pidanud saavutama selleks, et jõuda nende eesmärkideni, mida nad ise on tunnistatud. Selle kõrvutamine riikidevaheliste kõneluste tulemusega üksnes rõhutab olukorra tõsidust.

Kui kliimafoorum kujutas endast ennekõike kohta, kus ideid vahetada, arutada ja huvilistega jagada, siis samal ajal Kopenhaageni tänavatel toimunud demonstratsioonidel oli mõnevõrra teine funktsioon. Demonstratsioone ja aktsioone leidis aset kümneid, kuid siinkohal tahan peatuda ennekõike kahel kõige märkimisväärsemal ja olulisemal.

Laupäeval, 12. detsembril aset leidnud demonstratsioon oli kõige rahvarohkem ning tõi kokku erineval hinnangul 50 000 kuni 100 000 inimest (seda on sündmuse ja probleemi olulisust arvestades vägagi vähe – see ka ehk suurim puudujääk). Demonstrantide rongkäik liikus Kopenhaageni kesklinnast Bella keskuse juurde (riikidevaheliste kõneluste koht). Ühelt poolt tõi see kokku riikide tegevusetusele või kahjulikule tegevusele vastanduvad inimesed ja organisatsioonid, kuid oli peamiselt sümboolse tähendusega,  lõppedes sellega, et demonstrantide sõnum „anti edasi” riikide esindajatele. Selle peamiseks eesmärgiks oli seega näidata maailmale, et on olemas kümneid tuhandeid inimesi, kes on valmis Kopenhaagenisse sõitma, et avaldada otseselt oma rahulolematust, mis juba ainuüksi, ilma konkreetsete otseste mõjudeta laiematele protsessidele, on oluline ja vajalik. Neile, kes ei rahuldu hambutu, kuid vajaliku sümbolismiga, oli aga kolmapäevaks, 16. detsembriks plaanitud üritus „Võta võim tagasi!”, mille puhul rongkäik Bella keskuse juurde oleks pidanud tipnema rahva assambleega. Omavahel oleksid pidanud  kokku saama demonstrandid ning Bella keskusest välja kõndinud peamiselt kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad, et kontrastina valitsustevahelisele ummikseisule arutada omavahel sisuliselt ja tõsiselt kliimamuutustega seonduvaid probleeme. Seisukohad, mida väljendasid selle aktsiooni eestkõnelejad, olid suhteliselt sarnased kliimafoorumi deklaratsioonis sõnastatuga. Peamiseks erinevuseks selle, aga ka laupäevase demonstratsiooniga võrreldes oli asjaolu, et tunnistati vajadust tegutseja järele, kes hakkaks nende eesmärkide eest võitlema. Kolmapäevane demonstratsioon ning selle raames  korraldatud rahvaassamblee oleksid pidanud aitama seda tegutsejat luua. Sellepoolest oli tegemist kaugelt kõige olulisema demonstratsiooniga. Mõlemad aga ebaõnnestusid paljuski ning eriti viimase puhul mängis ilmselt olulist rolli politsei vägagi jõuline ning demokraatia ja sõnavabaduse perspektiivist muret tekitav käitumine. Enne konverentsi ning eriti just konverentsi ajal tegutses politsei selle nimel, et demonstratsioonide väljumine neile ette kirjutatud piiridest täielikult välistada. Midagi sellist, mis toimus kümne aasta eest Seattle’is, ehk demonstrantide otsese tegevuse  või aktsioonide mõju ametlikele protsessidele oli peaaegu täielikult välistatud. Vahetult enne ametlike kõneluste algust võttis Taani parlament vastu seaduse, mis avardab märgatavalt politsei tegevuse piire14. Uue seaduse kohaselt on lubatud kõikide isikute ennetav (!) arreteerimine kuni 12 tunniks – piisab vaid kõige kergemast politsei kahtlusest. Samuti suurendati karistusi politsei korraldustele (nt lahkuda demonstratsioonilt) mitte allumise või politsei tegevuse takistamise eest.

Kõik see avaldus ka politsei reaalses tegevuses. Kuigi ükski oluline demonstratsioon polnud veel toimunud, korraldas politsei haarangu ühes aktivistide ööbimis- ja organiseerumispaigas, kus hoiti kõiki territooriumil viibinuid paar tundi kinni ning kust viidi ära demonstratsioonideks ette valmistatud esemeid. ¹⁶ Laupäevasel demonstratsioonil arreteeriti ilma sisulise põhjuseta (mõne üksiku demonstrandi marginaalse tegevuse tõttu) kohe pärast demonstratsiooni algust korraga tuhande liikmega rongkäigu sektsioon.16 Päev enne kolmapäevast demonstratsiooni arreteeriti selle korraldanud organisatsiooni eestkõneleja Tadzio Müller¹⁷. Demonstratsiooni enda ajal arreteeriti ennetavalt üle kahesaja demonstrandi¹⁸ ning välistati  Bella keskusest väljunud ja sinna demonstratsiooni käigus liikunud inimeste kokkusaamine (mõlemaid pooli tervitati kumminuiade ja pipragaasiga). Lõppkokkuvõttes tuli sellele kõige olulisemale meeleavaldusele üksnes 4000 osalejat, ennetavalt massiliselt arreteeritute arv lähenes aga kahele tuhandele. Vaid käputäiele on esitatud süüdistus ning peaaegu kõik nad vabastati vahi alt enne 12 tunni möödumist. Sellise politsei tegevusega tagati demonstratsioonide võimalikult piiratud roll ja mõju. Seega lõppesid ka riikidevahelistele kõnelustele vastukaaluks  korraldatud üritused omamoodi paradoksaalse olukorraga.

Ühelt poolt oli tegemist just selle Kopenhaageni ürituste osaga, kuhu olid tulnud kokku tegevusele pühendunud inimesed, kes mõtlesid reaalsetest ja vajalikest lahendustest. Teiselt poolt ei saanud aga keegi nendest teada, kuna esiteks hoolitses peavoolumeedia selle eest, et need hääled oleksid ametlike kõneluste ning üksnes arreteeritute arvu kajastamise kasuks summutatud, ning teiseks hoolitses Taani riik Kopenhaageni politsei kehastuses selle eest, et kõige olulisem demonstratsioon kogu selle kahe nädala vältel (ja ka paljud teised vähem  olulised, kuid samavõrd demonstrantide otsesele tegevusele ja aktsioonidele suunatud üritused) ei saavutaks oma eesmärki. Tundub, et tänapäeva maailmas pole enam võimalik rahumeelne kodanikuallumatus, mis on siiani viinud riigivõimu väära tegutsemise või tegevusetuse valguses paljude moraalselt õigete tagajärgedeni (LAV rassistliku režiimi lagunemine ja Nelson Mandela, Mahatma Gandhi ja India iseseisvumine ning kodanikuõiguste liikumine Ameerika Ühendriikides 1960ndatel on vaid mõned üksikud märkimisväärsed nimed ja sündmused) või aidanud nendele suurel määral kaasa. Arvestades  riikide tegevusetust ning tegutsemise hädavajalikkust antud küsimuses, on see parema ja õiglasema maailma saavutamise või antud juhul pigem elamiskõlbliku maailma säilitamise seisukohast potentsiaalselt vägagi traagiline kaotus. 

Murelik vaade tulevikku

Siiski ei peaks see lugu lõppema lootusetu pildiga, sest võimalus  vältida potentsiaalselt katastroofilist kliimasoojenemist ei ole kindlasti veel kadunud. Selle kõige taustal sümboliseerivad lootust just need inimesed, kes nendeks kaheks nädalaks olid Kopenhaagenisse oma rahulolematust ning oma ideid väljendama tulnud. Olukorras, kus riigid blokeerivad vajalikke lahendusi ja kus meedia eelistab olulistes küsimustes pigem vaikida, peitub positiivsus ehk just kõige tavalisemate inimeste – rahva tegutsemises ja käitumises. Ühelt poolt on vaja, et kasvaks inimeste teadlikkus, et mõistetaks probleemi tõsidust ja ulatust. See avaks lõpuks ka võimalused, et valitsused oleksid valmis  astuma vajalikke samme ning ümber hindama m
õningates valdkondades seni keskset poliitikat. Selleks peab aga suurenema ka peavoolumeedia valmidus seda probleemi edastada ning selles osas seisukoht võtta. Teiselt poolt on aga vajalikud iga inimese reaalsed sammud; nagu praktika näitab, ei ole riikide või meedia tegevusele lootmine end praeguses olukorras veel õigustanud. Paljud nendest sammudest ei ole sugugi utoopilised ning on põhimõtteliselt kohe meie kõigi võimuses. Kõik, kes me elame maailma rikkamas osas, peaksime ümber hindama paljud oma tarbimis- ja eluharjumused (sh toitumine, transport, reisimine, energiatarbimine) ning üleüldse tarbimise kui oma identiteeti ja staatust kujundava tegevuse, tajuma vastutust, et just meie reaalne tegevus on lõppkokkuvõttes see, mis midagi võib muuta. Ilma tegutsemiseta pole tähtsust sellel, mida me usume või teame kliimasoojenemise kohta. Just selle koha pealt võis Kopenhaagenis nii kliimafoorumil kui ka demonstratsioonidel kohata tõeliselt erakordseid ja märkimisväärseid inimesi – inimesi, kes mitte ainult ei tunnista, et kliimamuutused on probleem, mille puhul tuleks midagi ette võtta, vaid kes ka elavad nende veendumuste järgi. 

Selle asemel on maailmas ning eriti Eestis veel suhteliselt levinud teadmatus või ükskõiksus seoses selle probleemiga. Miks see nii on? Võimalikke vastuseid sellele on palju. Lisaks meedia ja valitsuste tegevusele on tegemist ka probleemiga, mida on iga üksiku inimese perspektiivist väga keeruline hoomata: muutused, hoolimata sellest, et need võivad viia katastroofiliste tagajärgedeni, toimuvad aasta-aastalt vaevumärgatavas tempos, tihti kuskil kaugel ja mujal ning nende tagajärgedega peavad elama ja hakkama saama alles meie lapsed ja lapselapsed. Kui aga tunnistame, et inimtekkeline kliimasoojenemine  on vägagi tõsine probleem, mille puhul tuleb midagi viivitamatult ette võtta, siis avab see automaatselt tee paljudele teistele küsimustele, mida enamik inimesi, eriti need, kellele kuulub tänapäeva ühiskonnas võim, ei ole ehk valmis esitama. Need küsimused seavad muu hulgas kahtluse alla meie ühiskonna olemuslikud väärtused nagu pime usk pidurdamatusse progressi, tehnoloogia kõikvõimsusesse, igikestvasse majanduskasvu ning kõikjale sobivasse vabaturumajandusse. Kõiki neid küsimusi peaksime olema valmis esitama ja neile seni antud vastuseid vajadusel ümber hindama. Ehk alles see  tooks kaasa vajalikud muutused nii inimeste, meedia, riikide kui ka ettevõtete tegevuses.

1 Vaata ka Silver Rattasepa artikkel Sirbi eelmise aasta viimases numbris.

2 IPCC 2007, „Climate Change 2007: Synthesis Report”, http://www.ipcc.ch/pdf/assessmentreport/ar4/syr/ar4_syr.pdf (kontrollitud 29.12.2009)

3 Allison et al 2009, „The Copenhagen Diagnosis”, http://www.ccrc.unsw.edu.au/Copenhagen/ Copenhagen_Diagnosis_HIGH.pdf (kontrollitud 29.12.2009)

4 Richardson et al 2009, „Synthesis Report”, http://climatecongress.ku.dk/pdf/synthesisreport (kontrollitud 29.12.2009)

5 Jha, Alok 2009, „Global temperatures could rise 6C by end of century, say scientists”,  The Guardian – 17.11.2009, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/nov/17/globaltemperature-rise (kontrollitud 29.12.2009)

6 Allen et al 2009, „Warming caused by cumulative carbon emissions towards the trillionth tonne”, Nature, 458, lk 1163-1166, http://www.nature.com/nature/journal/v458/ n7242/full/nature08019.html (kontrollitud 29.12.2009)

7 Meinshausen et al 2009, „Greenhouse-gas emission targets for limiting global warming to 2 °C”, Nature, 458, lk 1158-1162, http://www.nature.com/nature/journal/v458/ n7242/full/nature08017.html (kontrollitud 29.12.2009)

8 The Guardian 2009, http://image.guardian.co.uk/sys-files/Environment/documents/ 2009/11/05/pledges.pdf (kontrollitud 29.12.2009) 

9 Levin ja Bradley 2009, „Comparability of Annex I Emission Reduction Pledges”, World Resources Institue working papers, http://www.wri.org/publication/comparability-of-annexiemission-reduction-pledges (kontrollitud 29.12.2009)

10 Goldenberg et al 2009, „Leaked UN report shows cuts offered at Copenhagen would lead to 3C rise”, The Guardian, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/dec/17/ un-leaked-report-copenhagen-3c (kontrollitud 29.12.2009)

11 Climate Interactive 2009, „Scoreboard Science and Data”, http://climateinteractive. org/scoreboard/scoreboard-science-and-data (kontrollitud 29.12.2009)

12 UN Climate Change Conference 2009, „Copenhagen Accord”, http://en.cop15.dk/ files/pdf/copenhagen_accord.pdf (kontrollitud 29.12.2009) 

13 Klimaforum 2009, „System Change – Not Climate Change. A People’s Declaration from Klimaforum09”, http://www.klimaforum09.dk/IMG/pdf/A_People_s_Declaration_ from_Klimaforum09_-_ultimate_version.pdf (kontrollitud 29.12.2009)

14 Carus, Felicity 2009, „Denmark approves new police powers ahead of Copenhagen”, The Guardian, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/nov/26/denmarkpolicepowers-copenhagen (kontrollitud 29.12.2009)

15 van der Zee, Bibi 2009, „Danish police raid Copenhagen climate campaigners’ rooms”, The Guardian, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/dec/09/danishpoliceraid-climate-campaigner-rooms (kontrollitud 29.12.2009)

16 BB C 2009, „Copenhagen police detain 968 in climate change rally”, http://news.  bbc
.co.uk/2/hi/8409331.stm (kontrollitud 29.12.2009)

17 van der Zee, Bibi 2009, „High-profile activist’s arrest fuels fears of police crackdown in Copenhagen”, http://www.guardian.co.uk/environment/2009/dec/15/danish-policemassprotest-copenhagen (kontrollitud 29.12.2009)

18 Reuters 2009, „Danish police hold 240 climate protestes”, http://www.reuters. com/article/idUSTRE 5BF19F20091216 (kontrollitud 29.12.2009)