Igasuguste ülevaadete tegemine ei tule niisama möödaminnes, toimetused peaksid need aegsasti tellima. Alljärgnevgi pole toimetuse initsiatiiv, vaid pigem huvi proovida, kas Euroopa 2008. aasta silmapaistvad ehitised on artikliga haaratavad. Õigustuseks see, et kui muusikaelu kroonikas kirjeldatud kaugeid  kontserte ei saa enam keegi kuulda ega kunstinäitusi tagantjärele vaadata, siis arhitektuur ju ei kao – eile valminud hooneid võib veel mitu aastat hiljemgi vaatama minna.

Arhitektuurselt huvitavaid ehitisi valmib Euroopas igal aastal sadu. Euroopa Liidu Mies van der Rohe tänavusele arhitektuuripreemiale esitati 345 kandidaati, neist umbes pool valmis 2008. aastal (ülejäänud 2007). Nende kommenteerimine nõuaks tervet Sirpi, mistõttu saab siinkohal paratamatult kajastada vaid jäämäe veepealset osa.

Eestist Euroopas

Alustuseks natuke Eestist. Kultuurkapitali preemiatest võib järeldada, et arhitektuuriaastaks kuulutatud 2008. aasta osutus silmapaistvate ehitiste poolest pigem kesiseks. Muuga on raske seletada nii keskmise ehitise nagu Pärnu raamatukogu premeerimist. Ei taha kohe mõeldagi, et seda võis mõjutada ühe autori  Markus Kaasiku istumine arhitektuuri sihtkapitalis. Iseendale raha eraldamine on nüüd seadusega keelatud, aga preemiat justnagu saab ikka määrata?

Euroopa Liidu arhitektuuripreemiale Pärnu raamatukogu ei esitatud. Sinna nimetasid kandidaate Eesti Arhitektide Liidu juhatus ning eksperdid. Hea, et Pärnu raamatukogu teise autori Andres Ojari abikaasa Triin Ojari oma kaasaga seotud ehitisi ei esitanud, Euroopas ei  pruugita seda mõista.

Eestist kandideerib Euroopa arhitektuuripreemiale seitse ehitist: kolm neist on valminud 2008. aastal (või valmivad 2009. aasta jaanuaris): Lotte lasteaed Tartus (Kavakava), Rotermanni kvartali uus ja vana jahuladu (Hanno Grossschmidt), Rotermanni metallitöökoda (KOKO) ja Korvamäe suveköök (Muru ja Pere) ning 2007. aastast sünagoog (KOKO), Pärnu pansionaat Seedri 4 (JVR) ja Rotermanni  neli esimest maja (Kosmos). Finalistid selguvad veebruaris, võitja (60 000 eurot) pärjatakse mais. Lisaks määratakse ka üks alustava arhitekti ergutuspreemia. Suur saavutus oleks finaali pääseda, millega kaasneb avaldamine kataloogis. Seni pole see Eesti arhitektidel õnnestunud.

Siin annab nüüd tunda, et Veneetsia biennaalidel on Eesti oma arhitektuuri tutvustamise asemel viljelnud järjekindlalt kunstiprojekte.  Euroopa otsustajatel pole Eesti arhitektuurist eriti mingit ettekujutust. Paljukest on siis neid, kes siin käinud. Mingil määral aitavad muidugi trükised, sealhulgas Phaidoni arhitektuuriatlased, kus kõik riigid oma leheküljed saavad, kuid sealne valik on olnud seni üsna juhuslik. Möödunud aasta lõpus ilmunud uude Phaidoni XXI sajandi arhitektuuriatlasesse valiti 6 Eesti ehitist 63objektilisest nimekirjast. Viimane oli kokku pandud siit-sealt korjates: mõned bürood esindatud 10 objektiga ja teisi polnud üldse. Lõppvalikus on seekordses Phaidonis Heade Arhitektide okupatsioonide muuseum, KOKO Inglise kolledži spordihoone, Martin Aunini Viimsi kirik, Kavakava Pärnu koolide spordihoone ja Muru & Pere ning JVR eramud.

Põhjamaade arhitektuuri eduaasta

Euroopa arhitektuuri ülevaadet on põhjust  alustada põhjanaabritest. Taani ja Norra võivad 2008. aasta küll edukate arhitektuuriaastate ritta kirjutada. Snøhetta Oslo kaldväljakutega ooperiteatrist olen Sirbis artikli kirjutanud. Samasugune tähelepanuväärne saavutus on nüüd Kopenhaagenis ka Taani Raadio koobaltsinine kontserdimaja, millega Jean Nouvel jätab arhitektuuri intrigeeriva tähise. See on seni valitsenud vormikultusliku arhitektuuri antipood, kus dünaamika tekib fiibertekstiiliga  kaetud poolläbipaistva majakasti läbikumamisest ning videokujutise liikumisest selle tasapinnalisel fassaadil. Oleme jõudnud aega, kus ehitisi ei projekteerita enam päevavalguse, vaid öö jaoks, kuid kontserdimaja puhul on õigustuseks, et kontserdidki algavad ju õhtu hämardudes.

Nouvel pole jätnud ühtki detaili tähelepanuta (ja tänu sellele läks Taani rahvusringhäälingu suurde kompleksi kuuluv hoone ka  skandaalselt kalliks). Lisaks 1800 kohaga suurele kontserdisaalile on hoones kolm stuudiot, igaüks oma karakteriga: 500 kohaga lao moodi neutraalne kast liigutatavate vineertahvlitega (muutuv akustika), teine üleni hõõguvpunane ja kolmas poleeritult must ja läikiv nagu klaver. Fuajee betoonseinad meenutavad elevandi kortsulist nahka, mis mõjub ootamatult soojalt.

Siinkohal veel kord suurim tänu Taani Instituudile, kes korraldas selle ja teiste Taani  uusehitiste külastuse.

Uue hoone sai möödunud aastal Taani kuninglik teater (Lundgaard & Tranberg), mis asub nüüd otse Kopenhaageni kaldapealsel. Sellega jätkavad taanlased unikaalarhitektuuriga kultuurimärkide ehitamist mere äärde. Rea avas Mustaks Teemandiks ristitud rahvusraamatukogu (Schmidt, Hammer, Lassen) 1998. aastal. 2005. aastal valmis ooperiteater (Henning Larsen), mis ei ole paraku nii õnnestunud nagu norralaste ooperimaja (konflikt tellijaga osutus nii suureks, et Larsen keeldus koguni avamisele minemast). Kuid 2008. aastal valmis tema büroos juba järgmine suurehitis – Uppsala kontserdimaja. Larsen on 83aastane.

Samuti 83aastane Sverre Fehn, teine Põhjamaade väärikas vanahärra, nautis möödunud aastal oma rikkalikule loomingule pandud kaunist punkti, milleks oli Norra arhitektuurimuuseumi moodne hoone. Sellega sidus  Fehn end igaveseks kõigi järgmiste põlvkondade Norra arhitektidega, kelle loomingut seal majas tutvustama hakatakse.

Jätkuvalt lendab komeedina Taani praegusaja kõige särtsakam büroo BI G – Bjarke Ingels Group, kus töötab umbes 80 noort arhitekti. Nende majamägi „Mountain Dwellings” Kopenhaagenis Ørestadis on uus sõna kortermaja tüpoloogias (osales arhitektuuribüroo JDS). See vaimukas kortermaja, parkla ja terrassmaja  hübriid on juba paljud Euroopa arhitektuuriajakirjad vallutanud. Maja all on mitmekorruseline piirkonna parkla (480 kohta), mis jätab hoone kuni 16 meetri kõrguseni õõnsaks. Lift ei sõida seal mitte otse, vaid diagonaalis, hõlmates maja nii horisontaalis kui vertikaalis. 80 korterit on lükatud „mäekünkale”, igal mitte ainult päiksepoolne puitterrass vaid ka privaatne murulapp.

Nii Taanis kui Soomes võib märgata, kuidas  kortermajade juurde on kujutav kunst tagasi tulnud; teema väärib eraldi käsitlust eriti meie toppamajäänud protsendiseaduse valgusel. BI Gi maja fassaadil moodustub aukudest Džomolungma rasterkujutis, garaaži seinal aga ilutseb suur pilt põdrast, kes trambib uhkelt autoromude peal. Olgu lisatud, et Bjarke Ingels Group kvalifitseerus ka Tallinna raekoja konkursile.

Uus sõna koolide tüpoloogias on Ørestadi  gümnaasium (arhitektuuribüroo 3XN). Kastjas maht peidab endas paindlikku ruumilahendust, milles asetsevad vabalt ümmargused klassiruumid. Ka katuseterrasside väliõppe „klassiruumid” on ümmargused. Katuseterrassidel saab korvpalli mängida ning vahetunde veeta. Õieti tundub see koolihoone rohkem olevatki vahetundideks mõeldud, sellisena suhtlemist tähtsustav; kindlasti on rohkem mõeldud õpilase kui õpetaja mugavusele. Ruumiliselt tähtsal kohal on õpilaste ümmargune lesimisring patjadega põrandal. Maja keskel toretseb suur kaarjas trepp, mille käsipuu on just selleks nii lai tehtud, et õpilased mööda seda alla saaksid tuhiseda. Ørestadi gümnaasium on Taani haridusreformi ideede arhitektuurne väljendus. Kui meie haridusametnikud seda veel vaatamas  pole käinud, siis soovitan soojalt.

2008. aastal valmis Taanis ka Tony Frettoni valge minimalistlik Fuglsangi kunstimuuseum ning mais avati külastajatele Kalmari kunstimuuseum Rootsis (Tham ja Videgård Hansson). Rootsi mõjub arhitektuuri poolest energiliselt arenevate Põhjamaade seas küll praegu tagasihoidlikult.

Soomes valmis 2008. aastal värske arhitektuuriga (Lahdelma ja Mahlamäki) Kotka  meremuuseum (konkursiprojekt
e näitasime ka meie arhitektuurimuuseumis). Tõusuteel on arhitektuuribüroo JKMM (Teemu Kurkela on mitmeid kordi ka Tallinnas oma büroo loomingut tutvustanud). 2007. aastal valmisid neil uus Turu raamatukogu ning Hämeenlinna võrgutehasest ümber ehitatud kultuurikeskus, mille arhitektuuri kujundamisel on lähtutud sestsamast võrguteemast. 2008. aasta lõpus võitis JKMM Soome Shanghai EXPO paviljoni  konkursi (paviljon tuleb suure valge kausi kujuline), kuu aega hiljem aga järjestikku veel kaks esikohta: Seinajoe linnaraamatukogu ja Saariselkä turismikeskuse konkursil. Et alles detsembris oli meie arhitektuurimuuseumis Soome uuema arhitektuuri näitus, siis Soomel rohkem ei peatu. Niipalju küll, et noore kolleegi kasutatud sõna „mage”, mis tahes tähendusvarjundeid sellele ka ei annaks, Soome praegust arhitektuuri küll ei iseloomusta. 

(Jätkub järgmises numbris.)