Te olete teinud varem koostööd Estonia trupi ja Arne Mikuga, kuid see on esimene kord, kui töötate Estonia majas, väikeses teatris, spetsiifilise väikese lavaga? 

Jah, aga see ei ole liiga väike ega ka liiga suur, selles peitub omaette väärtus. Tavaliselt on ooperimajad liiga suured: inimhääl ja näitlejate mäng ei jõua vaatajateni. Estonia lava on väga inimlik.

Kui mõelda Giuseppe Verdi peale, aga ka laiemalt tema ajastu peale – kuigi, eks iga lavastus sõltu lavastajate tiimist, lavastajast, kunstnikust jne – siis Verdi ooperid eeldavad ju ruumi, avarust, mahtu? 

Kuid „Maskiball” ei ole suur ooper nagu „Aida” või „Othello” või mõned teised, „Maskiball” on intiimne, kammerlik ooper. Ma ei pelga ruumi: mida keerulisem ruum, seda huvitavam väljakutse. Kui lava keskel on näiteks sammas, post, siis tuleb see ära kasutada ja muuta negatiivne, segav detail lavastuse osaks. Koos lavastaja Arne Mikuga püüdsime leida ühe selge idee, millele kogu lavastus üles ehitada: selleks valisime maski kui kogu ooperi sümboli.  Mask on nii kuninga kui ka maskiballi sümbol. Lavakujunduse põhielemendid on hiiglasuured maskid. Estonias nii nagu igas teises kaasaegses ooperimajas on ringlava, kuid mina ei tahtnud seda kasutada. See oli isegi mu nõudmine, et me ei kasuta seda. Nii saame lauljad-näitlejad tuua publikule lähemale, panna nad publikule ja publikusse laulma. See on tehniline lahendus, kuid sellel on ka sisuline tähendus.  Mul on Indoneesias Bali saare väikeses külas maja, kus töötan, kui otsin uue töö jaoks lahendusi. Seal kuulasin ka „Maskiballi” muusika uuesti üle ja leidsin selles muusikas ähvardust, hirmu. See ooper on armastusest, aga ka verest ja võimust. Seetõttu on meie lavastuse värvid kuld ja punane. See on mõrva-, kuningale tehtud atentaadi lugu. Algusest peale otsustasime, et ei järgi ajaloolist konteksti, sest libreto aluseks oli kõigepealt Rootsi kuninga  Gustav II tapmine, hiljem on libretot muudetud. Keskkond, mille kaudu seda esitatakse, on maskiball, mille kõrgaeg on rokokooajastu, XVII sajand. Nii ei ole see ainult fantaasia (nagu võiks mõelda maskiballist kui sellisest), tegu on õukonna, kuninga, võimuvõitlusega. Kuna loobusime kindlast ajastust ja rõhutasime just fantaasia poolt, siis olen kasutanud eelkõige sürrealistliku kunsti elemente, Dalí ja teiste tollaste kunstnike meelisvõtteid. Mööblis,  lavadetailides jne.

Miks sürrealism? Sürrealism, vähemalt 1920ndail, otseselt mõjutatuna psühhoanalüüsist, püüdis vabastada looja talle peale pandud reeglitest, tuua välja tema alateadvuse pained, ihad. Kuidas see on Verdiga seotud?

„Maskiballis” on palju seda laadi emotsionaalsust, aga ka fantaasias laiemas mõttes. Ooper on ju iseenesest sürrealistlik kunstivorm. 

Kas sürrealistlikke elemente võib tõlgendada ka camp’ina? Te olete oma kujundustes kasutanud palju n-ö camp’i, luhtunud tõsiduse võtteid.

Camp’il on ka minu praeguses loomingus oma koht olemas, kuid seekord ei ole „Maskiballi” kujundusel küll mitte midagi camp’iga tegemist. „Maskiball” ei ole koomiline ooper.

Kuid ka sürrealismis, vähemalt praeguses kontekstis, ei puudu iroonia. 

Ma ei tahtnud küll sellest rääkida, kuid, jah, tark vaataja püüab selle kinni, saab sellest aru. See iroonia peitub detailides. Ma armastan väikesi detaile, just nende kaudu püüan tuua sisse avalikult rõhutamata plaane. Tavapublik imetleb kauneid kostüüme, tark vaataja adub ka pisiasju. See on minu töötamisviis. See on ka väga poliitiline ooper. Muidugi võib selle tuua päriselt tänapäeva ja luua tegelaskujud praeguste juhtide nagu Putini, Mao  Zedongi, Stalini, Hitleri, Mussolini tegelaskujude kaudu. Kuid see ei ole huvitav, see on rumal, liiga üheplaaniline. See on siiski muinasjutt, täiskasvanute muinasjutt armastusest, verest ja võimust.

Kuidas näevad tegelaskujud välja? Mis laadis kostüüme nad kannavad?

Ka maskiballide mood on aja jooksul muutunud. Nad on 1920ndate ja 30ndate rõivastuses, mitte küll kogu aeg, sest see on siiski maskiball,  aga kahe suure sõja vaheline aeg markeerib atmosfääri. Kuid ei tohi unustada, et see on siiski armastuslugu: kuningas armastab peaministri naist ja selle libreto järgi, mida meie järgime, on just see oluline, miks kuningas tapetakse. Originaallibreto järgi tapeti Gustav II , sest ta oli diktaator. Praeguse libreto järgi on see psühholoogiline lugu: kuningas teab, et ta peab surema, ta naerab ennustaja üle ja teeb ikkagi seda, mida ta ei tohiks teha. Sest ta on  nagu Gustav II või ükskõik milline diktaator.

Kas see on üleolek või saatus? Kui tuua paralleel Jeesus Kristusega, siis ka tema teadis ette, et ta lüüakse risti, kuid pidi ennast ohverdama. Kuidas see avaldub lavapildis?

See ei ole otseselt nähtav, seda tuleb tunnetada. Seetõttu paningi kujundusse hästi palju punast ja kulda. Hiiglaslikud maskid on ka võimu tunnus: poliitik varjab ennast maski taha, ühe maski taga on teine, kolmas, neljas.  See on võimumäng. Kui vaadata poliitikute teleesinemisi, siis ka need on suur maskide taha pugemine. Maskid sümboliseerivad, kuidas võim on kellegi taga.

Nii et kaks tasandit: mask varjab ja samas on mask ka kõige taga. See on väga kaval lähenemine. Kuidas teised asjaosalised, lavastaja ja näitlejad teie idee vastu võtsid?

Mul on suur lavakujundamise kogemus: olen seda tööd teinud ligi 50 aastat, kokku üle 200  lavastuse. Siia tulin, sest Arne Mikk kutsus mind: oleme teinud varemgi koostööd ja ikka veel sõbrad. Seekord tahtis ta lavastada midagi, mis pole päris tavaline: ta ei tahtnud teha moodsat ooperilavastust, see tähendab panna traditsiooniline ooper moodsasse pakendisse. Ma olin sellega päri, sest kaasa peavad mängima nii muusika, laul, valgus, materjalid, värvid: ma tahtsin luua üleva, helge vaatepildi.

Ja samas ka kummastava, isegi depressiivse  atmosfääri?

Loomulikult. Esimene pilt toimub hommikul: see ei ole realistlik, see on abstraktne, kuid ärkava looduse ilusad tunded on seal olemas. Siis tuleb ennustamisstseen jne. Värvisümboolika peab meeleolu välja tooma.

Kas olete rahul, kuidas lauljad-näitleja tulevad teie ideedega kaasa?

Täiesti rahul. Mul pole olnud Estonias mingeid probleeme: tean, et meil pole palju raha, võimalused on mulle teada, ja näen inimeste pühendumist. See on tähtis. 

Kuid ooper on kallis kunstiliik. Kas on võimalik teha tänapäevast head ooperilavastust väikese eelarvega?

Ooper on luksuslik kunst, see on õige, kuid ainult rahaga head lavastust ei loo. Idee ja tegijad on märksa olulisemad. Aastaid tagasi tegin Helsingi ooperimajas kujunduse, kus kasutasin ainult tualettpaberit. See ei maksnud peaaegu mitte midagi, aga oli efektne. Siis kordasin seda New Yorgis Broadwayl, tualettpaberi asemel  oli küll marli. Ka see läks kokku maksma paarkümmend eurot, aga toimis.

Soome ooperiteatril on väga hea reputatsioon ka väljaspool oma maad. Kuidas hindate Soome praegust stsenograafiat?

 Soome teatris, ka kujunduse mõttes, oli kõrgaeg 1960ndate lõpul ja1970ndatel: ka ooperilavastustes. Nüüd on madalseis, sest väga palju ostetakse sisse: lavastajad tuuakse välismaalt, ka lauljad ning paljud lavastused on need,  mis käivad rändlavastustena mitmetes maailmateatrites, neid pole enam tehtud just selle teatri tarvis. Ooperimajad ostavad valmispakendi. See on igav.

Kas on kedagi, keda tahaksite Soome lavastajatest ja teatrikujunduskunstnikest esile tuua, kes on teile midagi erilist pakkunud?

Teater on üldiselt igav, kui ma tahan elamust saada, siis ma lähen kinno. Elust saan rohkem ideid ja kogemusi kui teatrist. 

Oma pika teatriku
nstniku karjääri kõrval olete kujundanud palju näitusi, teinud sisekujundusi jne. Kas nimetaksite mõned näitusekujundused, mis on teile endale olulised olnud?

Olen kujundanud palju autsaiderite, mitteprofessionaalsete kunstnike näitusi. Seda laadi kunsti on viimastel aastatel hindama hakatud. Soomes Kokkolas rajatakse autsaiderite muuseumi, selle kujundan mina. Loodetavasti avatakse see maikuus. Ka Kiasma suur autsaiderite näitus oli minu kujundatud. Kuna ma olen õigeusklik inimene, siis olen huvi tundnud usklike inimeste, religioosse kunsti vastu. Paar aastat tagasi organiseerisin Helsingis Kreeka Athose saare kloostri kunstikogu näituse. See oli esimene kord, kui üleüldse näidati nende kunsti väljaspool Athose saart. Tulevikus on plaanis paar koostöönäitust Kiasmaga. 

Kas on vahe, kui kujundate autsaiderite kunsti näitust või kui on tegu professionaalide kunstiga?

Kunst on kunst. Nägin autsaiderite kunsti kogu aastaid tagasi, see oli ühe psühhiaatriahaigla patsientide looming. Kui ma seda nägin, siis mõistsin otsekohe, et just sellega tahan tegeleda, sest see oli õigem, parem kui enamik kaasaegset professionaalset kunsti. See oli sügavam, isiklikum, fantastilisem. Professionaalne  kunst kipub kommertslik olema, nii-öelda kõik müügiks.

Aga poliitiline kunst? See ju ei müü, seda polegi (vähemalt otseselt) müügiks loodud.

Kuid autsaiderid on vahetumad, see on rohujuure tasandi kunst ja seetõttu on ju ka see vägagi poliitiline. Kunstimaailm on suur äri. Autsaiderid teevad kunsti tegemise pärast, nad teevad seda südamest. Olen väga huvitatud ka bütsantsi kunstist, see oli ka üks põhjus,  et minust sai õigeusklik inimene. Olen sellest olnud vaimustatud 1960ndatest peale. Ka oma kodukohta Põhja-Karjalasse olen ehitanud arhailise õigeusu kiriku. Kuid asi ei ole ainult õigeusus või kristluses, samasugust vaimsust olen tundnud ka hinduismis, budismis, aasia kultuuris. Seetõttu ostsingi maja Balile ja nüüd jagangi oma aega Bali, Põhja-Karjala ja Helsingi vahel.

Kas on midagi, mis ühendab Karjalat ja  Balit?

Olen tagasi juurte juures. Bali on küll teine kultuur, kuid ka neil on tugevad traditsioonid, nende teater on nende traditsioonilise kultuuri osa. Kuna Athose munkadest on saanud suured sõbrad, siis on mul ka seal oma koht: võin alati sinna minna ja seal elada. Athose saare bütsantsi kunst ja Bali väga vana kultuur on midagi, mida vajan. Läänemaailma kultuur on suur segadus, katkestuste ahel, seetõttu on juured läbi lõigatud. Minu töö kujundaja ja sisearhitektina on aidanud mul juurte juurde jõuda: oma kujundustes olen tahtnud luua spetsiifilist atmosfääri, et vaataja jõuaks eksponeeritava kunsti hinguse juurde. Bütsantsi kunsti puhul ehitasin nii-öelda kiriku näitusesaali sisse, et objektid oleksid oma keskkonnas. Ka Kokkola autsaiderite muuseumi kollektsioon on suuresti mõjutatud religioossest, spirituaalsest hingusest, keskaegsest kunstist.  Aasiast leidsin samalaadset kunstihoiakut: animalistlikku kunsti. Mida vanemaks olen saanud, seda enam olen tundnud huvi just spirituaalsuse vastu, see on saanud minu elu osaks. Tunnen, et inimesed vajavad järjest enam kokkukuulumise tunnet. Kuigi meie, väikerahvaste tugevus on ka individualismis, sest meid, nii soomlasi kui eestlasi, on vähe, kui võrrelda iseäranis ülerahvastatud suurlinnadega, kus inimesed on koos nagu kanafarmis ja kaagutavad  ühtemoodi. Olen nii Soome kui Eesti suhtes väga optimistlikult meelestatud.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Reet Varblane