Avaldasin 2011. aastal pärast Greifswaldis kirjanduskonverentsil „Noor Euroopa kirjandus“ ehk „Junge Literatur in Europa“ käimist siinsamas Sirbis lootust, et üritusele kutsutaks edaspidigi Eesti kirjanikke.* See lootus on täitunud: vahepeal on seal käinud Maarja Kangro, Andrei Hvostov, Kairi Look ning nüüd siis uuesti ma ise.
Nostalgiline elamus polnud muidugi nii tugev, nagu Charles Ryderil tagasi Bridesheadi sõites, aga natuke siiski. Veidi oli vana olija tunnet, veidi ka meenutamist ning 2011. aasta iseenda kõrvutamist 2015. aasta omaga. Vahe on olemas, kuid pole siinkohal oluline. Oluline on hoopis see, et igal aastal noorte kirjanike kohtumisi korraldav Hans Werner Richter-Stiftung tegutseb endiselt ning et endiselt on ettevõtmisega seotud Irja Grönholm, tänu kellele on üritusel alati kohal ka üks autor Eestist.
Tänavu osales konverentsil 14 autorit, kes esinesid osalt paarides, osalt – see kehtis välismaalaste kohta – üksi, vesteldes oma tõlkija, kirjastaja või toimetajaga. Vestlused olid intensiivsed ning teemad kõikusid seinast seina:– räägiti videomängudest, vene kirjandusklassikutest, 1990ndate popkultuurist, aga ka põgenikest, Saksa noorema kirjanduse teemadest üldisemalt, meeleolu loomisest dialoogi abil ning tabudest.
Korraldajad olid seadnud eesmärgiks tekitada nn Werkstattgespräch’i ehk siis töötoajutuajamisi. Nõnda lugesid paljud autorid ette alles pooleli tekste ning andsid juurde selgitusi. Mõnikord klappis see paremini, mõnikord kehvemini. Näiteks kohe konverentsi alguses esinenud Juan S. Guse (1989) kandis ette ühe kontekstist väljarebitult mõjunud etüüdi, mille kohta ta selgitas, et on kirjutanud sadu sääraseid mõneleheküljelisi tekste, kus tegelased on asetatud selgelt piiritletud situatsiooni ainsa eesmärgiga äratada nad autori jaoks ellu. Guse kasutab neid oma sõnul ainult harjutusena ning kustutab enamasti hiljem teksti. Guse tunnistas, et kustutas ka teksti, millega võitis Berliinis 2012. aastal maineka noortekirjandusauhinna (open mike) – see oli oma ülesande täitnud ning osutus hiljem üleliigseks …
Teised nii radikaalsed polnud. Neile oli konverents võimalus katsetada oma teksti mõju ja selgitada välja, kas ollakse õigel teel. Selles mõttes paistis silma Argentinas sündinud, kuid Berliinis elav ja saksa keeles kirjutav María Cecilia Barbetta (1972), kelle proosa oli erakordselt meisterlik, voolav, rõhutatult pikkade ja kõige paremas mõttes saksapäraste lausetega. Barbetta tunnistaski, et kasutab täiskasvanuna teadlikult omandatud keelt, sest võitlus keelega, keele vastupanu murdmine ja algselt võõra instrumendi endale omaseks muutmine pakub talle naudingut.
Kuna üritus on äärmiselt töine ja tihe, ei ole seal kuigivõrd hoo ega hoobi vahet ning täpselt nagu nelja aasta eest, nii on ka nüüd tagantjärele raske iga esineja esinemist täpselt meenutada. Pluss on see, et meelde jäävadki elavamad hetked. Nende hulka kuulus kahtlemata ka palju kirgi tekitanud, kuid kohati paraku ka ainult kirgede tasandile jäänud arutelu, kus noored autorid võtsid sõna pagulaskriisi teemal. See polnud ürituse programmiline osa, vaid jutu sees selgus, et mitu kohalviibijat on soostunud kirjutama lühiloo kavandatavale pagulasteema-kogumikule ning Kristine Bilkau (1974) ja Fridolin Schley (1976) lugesidki Greifswaldis ette katkendi just oma vastavast tekstist.
Autorid olid lähenenud ülesandele täiesti erinevalt. Bilkau tekst rääkis üksi elavast sakslannast, kes soovist midagi pagulaste heaks teha otsustab lapsendamise kasuks. Schley püüab oma tekstis anda aga edasi kahe noore somaallase rännakut läbi Euroopa Saksamaa poole.
Mõlema autori tekst tekitas arutelu, kus kerkis üles kaks fundamentaalset küsimust: kas kirjanik suudab reageerida sedavõrd aktuaalsele ja laiahaardelisele sündmusele piisavalt sisendusjõuliselt ja autentselt ning kust jookseb ilu- ja ajakirjanduse piir?
Esimesele küsimusele anti mitu vastust, alates sedastusest, et kirjaniku katse anda edasi põgenike tundeid on paternalistlik võimuakt, kuni tõdemuseni, et just püüd kellegi valu ette kujutada on see, mis teeb kirjanikust kirjaniku. Vastus teisele küsimusele joonistus välja mõnevõrra selgemalt, kuid ka lootusetumalt. Nora Bossong (1982) võttis arutelu kokku sõnadega: „Me ei julge suurelt mõelda.“
Peab siiski tunnistama, et nii nukrat pilti ei jätnud üritus ei noorest saksa ega noorest Euroopa kirjandusest. Tõeliselt vaimukad olid 1984. aastal sündinud tšehhi autori Ondřej Buddeuse tekstimängud (näiteks kalendermärkmiku põhjal valminud „365 + 1 romaani“, kus iga nimepäeva kohale on kirjutatud vastavanimelise isiku kohta ühelauseline romaan, mõtteline 366. romaan moodustuks aga märkmiku kasutaja märkmetest). Laia haaret ning ulmeelementide ja realismi kokkusegamise oskust demonstreeris Heinz Helle (1978) oma maailmalõpuromaaniga „Tegelikult peaksime me tantsima“ („Eigentlich müssten wir tanzen“, 2015) ning tundevärelustega mängimise peen kunst tuli suurepäraselt välja Daniela Krieni (1975) parasjagu kirjutamisel perekonnaloos.
Nii et julgevad küll suurelt mõelda!
* Peeter Helme, Greifswaldi maraton – kolm päeva ja viisteist kirjanikku. – Sirp 24. XI 2011.