Wiedemanni keeleauhind

XIX sajandi viimastel kümnenditel pilt muutub. Eduard Bornhöhe töötas 1880. aastate lõpus Kaunases ja Stavropolis, reisis Väike-Aasias ja Saksamaal, sajandi lõpus ka Palestiinas, Egiptuses, Kreekas ja Itaalias, kirjutades lugusid nii eesti- kui saksakeelsetele ajalehtedele. Andres Saal rabeles end kitsastest oludest välja, õppis Saksamaal ja Hollandis fototehnikat ning töötas alates 1898. aastast Jaava saarel fotograafina, saates kodumaa ajalehtedele eestlaste maailmapilti avardavat kaastööd.

1880ndate lõpust algasid Eduard Vilde rännud. Kasvanud üles ?saksa keele kaisus?, töötas ta boheemliku nooruse seiklusrikkamal eluperioodil 1890 ? 1892 Berliinis vabakutselise ajakirjanikuna. Vilde sõnul otsis ta suurilmaelu kogemust, võimalust ?õõtsuda elu ookeanil?, kuid tahtis ka osa saada Euroopa uuematest kunsti- ja mõttevooludest. Neist olulisemad olid ühiskonnakriitiline realism ja naturalism ning sotsiaaldemokraatia, lisaks tähelepanekud tollastest teadussaavutustest ja moodsast teatrist. Seega ? kui Vilde sõitis aastal 1900 Eesti Postimehe korrespondendina Pariisi maailmanäitusele, oli ta juba Euroopa-kogemusega mees. Ametireis kestis ligikaudu kaks kuud, mille jooksul Vilde läbis tagasiteel ka ?veitsi ja Austria-Ungarit.

1904. aasta sügisel võttis Vilde ette reisi maltsvetluse jälgedel Krimmi, et koguda materjali ajaloolise triloogia kolmanda köite jaoks. Krimmis külastas ta olulisemaid eestlaste asundusi, lahkudes oktoobri lõpul Jaltast laevaga üle Musta mere tutvuma Kaukaasia eestlaste küladega. ?Prohvet Maltsveti? kõrval oli reisi tulemuseks ka juba 1904. aasta lõpus Uudistes järgnema hakanud pikem reisikiri ?Krimmi ja Kaukaasia eestlastel külaliseks?.

Kuidas Vilde oma reisikirjas Krimmis nähtut-kogetut kirjeldab? Enesestmõistetavalt ei kõnele ta Ukrainast ega ukrainlastest, vaid ainult Vene impeeriumi äärealadest, steppidest, mis on asustatud paljude erinevate rahvastega, eeskätt tatarlaste, kreeklaste, armeenlaste, türklaste, juutide ja sakslastega. On Vene revolutsiooni eelõhtu, käimas on Vene-Jaapani sõda, ja see viimane vajutab oma pitseri ka raudteel reisimisele: rong teeb tigusõitu, moodsad magamisvagunid (milliseid Euroopas veel ei leidu!) on reisijaid täis, ja neis sõitmine konservikarpi pressitud kala kombel on tõeline piin. Peale selle tülitavad kontrolörid reisijaid pidevalt ? mitte nii, nagu Euroopas. Ta on rahulolematu Simferoopoli, Baht?issarai ja Jalta öömajadega ning võrdleb neid Peterburi kui euroopaliku linnaga. Kiitust väärivad Smolenski ja Sevastoopoli trammiteed, mille poolest on need linnad mõnestki Euroopa pealinnast ees. Tatari kohvikud Simferoopolis meenutavad Vildele Lõuna-Itaaliat, Türgit ja Balkani poolsaart. Kont?i-?avvas muigab ta kohvikus äratundvalt, avastades seintel ?veitsi mägede ja külade pilte, kuid märgates ka armeenlannast perenaise süsimustade, kõige uuema Pariisi moe järgi kammitud juuste kontrasti hommikumaise räpakusega. Krimmi linnadest saavad kiita Jalta ja Sevastoopol: ?Tähendan lühidalt ainult seda, et need linnad oma ilu ja puhtusega reisijale, kes tuleb muudest Venemaa linnadest, meelde tuletavad, et ta on Euroopas, mitte Aasias.? Jaltat nimetab ta Krimmi Eedeniks, Venemaa pärliks, mis kannatab välja võrdluse kaunimate Euroopa linnadega. Simferoopolist Sevastoopolisse saabumist võrdleb ta sõiduga Narvast Nizzasse. Vilde arvates hõlmab Euroopa niisiis ka tükikese Vene impeeriumist: põhjast Peterburi ja lõunast osakese Krimmi.

Krimmi eestlaste osas märgib Vilde, et nad on riietatud ja sõidavad oma mugavate vankrite ? brit?kade ja tat?ankadega ? ?saksa moodi?. Ehk nende mõisnike moodi, kelle orjusest mõnekümne aasta eest jalgsi ja vaeselt Krimmi rännati. Kodumaa kitsad suitsutared silme ees, kiidab ta Krimmi eestlaste avaraid elumaju, samuti kindlama paikkondliku seotuse kaotanud Krimmi sakslastega võrreldes eestlaste rahvustunnet; nende suurem huvi maailma ja kodumaa asjade vastu on märgatav ning tellitakse kodumaist ajakirjandust.

Vilde võrdlusalused, tema väärtushinnangud Krimmi oludele on laenatud Euroopast. Vilde oligi rohkem eurooplane kui sisikonda segamini raputavate vankritega sõitvad ja veel mitte ?saksa moodi? riietuvad suguvennad kodumaal. Kirjanik jälgib ja kirjeldab Euroopa kagualal asuvat, pooleldi asiaatlikku ja suures osas mujalt sisserännanud rahvaste paabelit kultuurilise lihvi saanud härrasmehe pilguga, kes oskab nõuda mugavusi ja teenuseid, millega ta on harjunud oma varasematel reisidel.

Vilde reis toimus vaid veidi varem kui nooreestlased hüüdsid välja eurooplaseks saamise loosungi. On mõneti paradoksaalne, et kui Vene revolutsioonist osa võtnud nooreestlased mõni aasta hiljem Euroopasse maapakku jõudsid, olid eestlased seal juba ees: Friedebert Tuglase teejuhiks Roomas on kunstnik Ants Laikmaa, literaat Andres Dido oli juba ligi paarkümmend aastat elanud Pariisis, õpetanud keeli ja jõudnud asutada Pariisi Eesti Sõpruskonna.

Sellesse vaikselt, loosungita eurooplaseks saanute kihti kuulub ka Eduard Vilde.

Teinekord isegi liigagi külalislahke Holland on oma endiste kolooniate elanike kõrval armastusväärselt vastu võtnud ka eestlasi. Hansaaegadest pärit kaubandus-, kultuuri- ja peresuhted Madalmaadega on säilinud: kümned eesti noored on õppinud Hollandi kõrgkoolides, töötanud rahvusvahelistes firmades või abiellunud kohalikega.

Rietveldi akadeemia

Minu õppimise ajal kujunes Hollandis elavatest eesti noortest tihedalt läbi käiv sõprusgrupp, kes kohtub vahetevahel tänaseni. Kõige rohkem on kultuuridevahelist läbikäimist soosinud arvatavalt Rietveldi akadeemia, kus on viimasel aastakümnel vägagi süsteemselt ennast harinud Eesti Kunstiakadeemia tudengeid, eelkõige rakenduskunstide valdkonnas. Välistudengi elu kulgeb tüüpiliselt pideva pendeldamisena kohanemisprobleemide, korteriprobleemide ja rahaprobleemide vahel. Sekka maainimeste suurlinna mured nagu rahakoti-, arvuti- ja pükstevargused, kuid ega Hollandisse ei mindudki ju materiaalseid väärtusi nõutama. Elu oli nagu jalgratas ? vändata tuli pidevalt. Ent tervikuna oli igapäev mitmekesine ja eestlaste uskumatult suurele kontsentratsioonile vaatamata ka rahvusvaheline.  

Nii nagu Eestis, on ka Hollandis väga palju muuseume, ühe elaniku kohta on muuseume peaaegu võrdselt. Samuti ei pea häbenema ka muuseumide külastajate statistikat, sest seegi on võrreldav; Eestis seega vaid 15 korda väiksem. Küll aga erineb avalik arvamus ning poliitiline surve.

1980. aastate keskpaigast on Hollandis toimunud muuseumide valdkonnas süsteemsed muudatused, mis puudutavad nii muuseumide haldamist, näitusetegevust kui dokumenteerimis- ning konserveerimispoliitikat. Riigi suunatud projektid keskendusid alguses kogudele, hiljem info kättesaadavusele ja kommunikatsioonile. Üks suuremaid üritusi, mis praegu käsil, on Amsterdami Rijksmuseumi uus kontseptsioon, mis põhineb integreeritud kultuuriajaloo lähenemisviisil: saalides ühendatakse seni eraldi seisnud kollektsioonid, s.o maali, skulptuuri, tarbekunsti ning ajaloo kogud. Kuuldavasti käivad sel teemal suured vaidlused, sest muuseumihierarhias kõrgemal seisvad kunstiliigid pelgavad oma seniste positsioonide kaotamise pärast.

Kultuuripärand nähtavaks

Hollandi viimase aastakümne muuseumipoliitika eesmärk on olnud teadvustada ühiskonda kultuuripärandi olulisusest. Selleks töötati välja projekt ?Collectie Nederland?, millega riigi liigutatav kultuuripärand kui tervik väärtustati. Samuti toetati selle raames kogude liikumist, mille aluseks oli kogude spetsialiseerumine, nende dubleerimise vähendamine, kuid samuti aktiivsem muuseumidevaheline laenupoliitika. Soositi kogude mobiilisust, seda ka väljaspool museaalset keskkonda. Väljapaistvaim tulemus on Rijksmuseumi kogude põhjal loodud ekspositsioon Schipholi lennujaamas, kus saab nautida Hollandi kuldaja paremikku kuuluvaid ?edöövreid.

Teiseks kultuuripärandi säilitamise suurprojektiks oli aastatel 1990 ? 2000 läbi viidud ?Delta Plan?, mis hõlmas liikuva kultuuripärandi kogude korralduse ning säilitamis- ja konserveerimistingimuste reorganiseerimise.

See omakorda oli eelduseks muuseumide autonoomsuse tõstmisele. Valitsus andis 1990. aastate keskel riigimuuseumidele nii sisuliselt kui korralduslikult rohkem iseseisvust. Muuseumid muudeti sihtasutusteks ning neile anti kindel summa neljaks aastaks, mida muuseum võis kasutada omal äranägemisel. See poliitiline otsus võeti heakskiiduga vastu ka muuseumide endi poolt ning suuresti just need protsessid panid aluse muuseumide liikumisele suurema avatuse suunas.

Kõik need projektid on pannud aluse muuseumide kaasajastamisele ning avalikkuse silmis on kultuuripärandist saanud hinnatav rahvuslik väärtus. See pole potjomkinlus, vaid süsteemne väärtushinnangute muutumise protsess. Muuseumi külastajatele reformid esmapilgul silma ei paista. Oluline on tulemus: atraktiivne, köitev, intelligentne ja samas vaimukas muuseum. Eestiski on sellesarnased nihked vaikselt käivitumas. Tuleb vaid varuda kannatust; tegemist ei ole aasta, vaid kohalikku konteksti arvestades vähemalt paar aastakümmet võtva protsessiga. 

Kas lauljad õpivad võrukeelseid laule hea meelega? Kas on vaja ka seletada, mida üks või teine sõna tähendab?

Mina juhatan koolis lastekoori ja segakoori, samuti täiskasvanute segakoori Hilaro ning „Uma pido” meeskoori. Suuremaid elamusi oligi see, et kui hakkasin neid laule koolis õpetama, siis algul ikka küsisin, kas on vaja tõlkida, aga selgus, et polegi vaja. Paari üksikut sõna terve repertuaari peale vahest. Näiteks laulusõnades „Leelokõnõ, laulukõnõ, / kos sa ollit, ku ma otsõ? Hoi! / Sääl sa seiet sitikida, / ku ma otsõ, hoi / madalida maasikida, / ku ma otsõ” on sees sõna „sitikida”. Tegemist ei ole mitte sitikatega, vaid hoopis mustsõstardega. Enamasti saadakse siiski aru. Just laste puhul see üllatab. Nemad ju enamasti ei räägi võru keelt, aga nad elavad võru keele keskkonnas ning tegelikult saavad kõigest aru. Ja ei ole vahet, kui vanad lapsed. Muidugi, kui ei olda Võrumaalt pärit, siis tuleb ka keel raskemalt, peab rohkem pingutama. Väga harva ikka, kui keegi proovis ütleb, et laulaks nüüd vahelduseks ka eesti keeles. Võru keeles laulmine pigem ikka meeldib.

Kas alguses polnud hirmu, kust need laulud võetakse? Kas võru keeles on üldse nii palju selliseid laule, et saab ühe korraliku laulupeo repertuaari kokku?

Ega mina ka ei teadnud alguses, mis sellest asjast üldse saab. Esimestel kokkusaamistel korraldusmeeskonnaga ei olnud veel täpselt paigas, milline „Uma pido” vorm välja hakkab nägema. Ei kujutanud kohe ette, et tegemist võiks olla laulupeo formaadis sündmusega. Omakeelseid koorilaule on ju vähe, võib-olla ainult mõni üksik. Kui palju seda repertuaari üldse tuleb ning missugune see olema saab, ei teadnud keegi. Koosistumistel igaüks pakkus laule, mis tema arvates võiksid kõlada. Ja niimoodi see nimekiri tuli. Lõpuks tehti valik ja telliti ka seaded. Kui alguses oli juttu, et tullaksegi lihtsalt kokku ning lauldakse võru keeles ühehäälselt – nagu rohkem selline rahvapidu –, siis mulle kui koorijuhile oli väga meelt mööda, kui otsustati siiski, et laulavad koorid ning tellitakse ka mitmehäälsed seaded. Kõik kooriliigid on esindatud, nagu laulupeol ikka. Püüdsime kavva võtta nii rahvalaule, klassikalisi kui ka uuemaid laule.

Kas algul oli plaanis ka laule võru keelde tõlkida?

Ei, selles lepiti juba alguses kokku, et on Võrumaa päritolu laulud või lood, mis võrukeelsena loodud, nagu näiteks Aapo Ilvese „Tii”. Ei hakatud midagi tõlkima kirjakeelest võru keelde. Mõnesid lugusid on vahepeal lauldud ka eesti keeles, kuid meie oleme pöördunud tagasi laulu juurte juurde.

Ajaloolisel Võrumaal on kaheksa kihelkonda: Karula, Hargla, Kanepi, Urvaste, Vastseliina, Rõuge, Põlva ja Räpina. Vaatasite, et oleks ikka igast kihelkonnast pärit või selle kihelkonna iseloomulike keelejoontega laul. Kas seetõttu on ka mõnda laulu rohkem mõne kihelkonna keele kohaseks muudetud?

On küll. Mulle väga meeldib selle peo pealkiri „Uma pido”, kuna tegelikult ju lauldaksegi uma’s keeles. Eks võrukatel endilgi on tihti palju vaidlemist selle üle, milline on õige võru keel. Ikka on keegi, kes ütleb teisele, et sa kõnõlõt võlssi! Repertuaari puhul on tähele püütud panna, et iga võrumaalane leiaks siit mõne loo omas keeles. Algusest peale sai seda koorijuhtidele räägitud ning ma loodan, et nemad rääkisid ka lauljatele, et kihelkonniti öeldigi mõnikord ühte ja sama asja omamoodi. Loodame, et selline suhtumine annab ka mõistmise, et võru keel varieerub ka tänapäeval paikkonniti.

Et siis peo üks eesmärke on, et võrukad saaksid ka ise oma keelega paremini läbi?

Eriti oluline on see laste puhul. Palju on mudilaskoori ja lastekoori lauljaid, ühesõnaga koolinoori, kes võib-olla pole kunagi püüdnud, isegi vanaemaga mitte, võru keeles rääkida. Ta pole võib-olla ühtki lauset võru keeles öelnud, aga nüüd ta tuleb peole ja lugude kaupa laulab võru keeles. Tegemist on ju ka meie oma muusikaga, mis on siit samast pärit, ning lauljatele ja publikule antakse ka teada neist inimestest, kes loovad võru keeles.

Kindlasti on neid laule, mis rohkem meeldivad?

Lastele lähevad rohkem peale muidugi nooruslikud, rõõmsad ja hoogsamad lood nagu „Tii” ja „Puupää rock’n’roll”. Aga kohe hakkas lastele meeldima ka „Vana sann”.

Mida see pidu sulle endale annab?

Huvitav on. See on viinud kokku paljude põnevate inimestega, kellega varem pole kokku puutunud. Ja repertuaari poole pealt on ka väga põnev. Just seetõttu, et on nii palju uusi laule. Kui tavalisel laulupeol kõlavad alati vankumatult lood nagu „Ta lendab mesipuu poole” ja „Tuljak” näiteks, siis meie peo puhul on repertuaar värske ja uus. Ning loomulikult on eripäraks võru keeles laulmine.

Ega ma ei olegi varem ju nii suure laulupeo korraldamise juures olnud, kogemusest võib nii mõnegi asja puhul puudu jääda. Meil on ju ka veel kaks saatebändi – Purõja Peni ja Virre+, kes koore saadavad. Eks ole näha, kuidas see kõik välja kukub. „Uma pido” peame ju esimest korda. Väga suur abi on olnud Alo Ritsingust: kui seadeid hakati tegema, siis läksime ikka tema juurde. Üks on see, mida arvan mina, lihtne koolikoori dirigent, teine see, mida arvab tema, ikkagi suure laulupeokogemusega inimene. On hea, kui mõne asja puhul öeldakse, kas laul ja seade on üldse kooriga lauldav või mitte.

Küsinud Katrin Ruus