Wiedemanni keeleauhind

Kas kunst ja esteetika on mõtestatud mõisted vaid inimkultuuri piires? Kas esteetika laiendamine üle liigipiiride on võimalik ja kuidas mõistame teiste liikide omailma, sellist esteetikat, mis on inimkesksest esteetikast väljaspool? Kuidas jõuda kooskõlani teiste liikide ja kooslustega? Mis on ökoesteetika ja igaühe loodusime?

Vestlesid bioloog ja semiootik Kalevi Kull, semiootik Timo Maran ja zooloog Tiit Maran, vestlust juhtis kunstnik Peeter Laurits.

Peeter Laurits: Üks tänavusi „Biotoopia“ külalisi on David Rothenberg, muusik, kes improviseerib koos lindude ja putukatega. Selline muusika tõstab päevakorda igivana küsimuse, kas linnulaul ja sebra triibud on kunst. Minu arvates on kunst sedavõrd inimkeskne mõiste, et sellisel küsimuse asetusel suuremat mõtet ei ole. Isegi inimlikus kontekstis ei ole ju ükski asi kunstiteos iseenesest. Märgistik muutub kunstiks alles siis, kui inimene teda kunstina tunneb. Viini publik saab sümfooniakontserdil tohutu katarsise, aga näiteks nganassaan või teised elusolendid võivad tajuda Beethoveni viiendat sümfooniat lihtsalt hirmsa kolinana. Või teistpidi, mõne orkestriteose partituur võib paljude putukaliikide jaoks olla külluslik omailm – toit ja elukeskkond üheskoos, mis on täidetud hoopis teistsuguste seoste ja märgistikega. Aga samas, kui räägime esteetikast laiemalt, siis ilu, harmoonia ja täiuslikkus ei pruugi sugugi olla piiritletud inimese tajuga, vaid paistab olevat palju universaalsem nähtus. Sina, Kalevi, oled põhjalikult tegelenud semiootilise sobitumisega eluslooduses. Kas me selles kontekstis saame ilu ja harmooniat kuidagimoodi piiritleda?

Kalevi Kull: Kui mõistetes kokku leppida ja nimetada kunstiks vaid inimese loodut, siis tõesti, inimloodud kunst ei pruugi üldse kokku sobida paljude teiste olendite elupüüdlustega. Inimene, tehes kunsti omaenese ideaalide ja inimliku vaate kohaselt, on jätnud välja suure osa elust. Selle tagajärjel see kunst ei olegi esteetilises mõttes ideaalide lähedal. Ilu ja esteetika on laiemad kui kunst ehk inimloodu. Ilu on täiuslik semiootiline sobivus, ja seda kõigile organismidele.

Lääne kultuuris on inimloodud muusikat, skulptuuri, kirjandust, luulet peetud justkui kõige ideaalsemaks. See arusaam on sügavalt vigane, sest on välja jätnud paljuvaatelisuse, vaatab ilu ainult ühes osas, näeb esteetika mõnda tahku, aga mitte tervikut. Ökoesteetika on seetõttu oluline, et pöörab tähelepanu terviku paljutahulisusele ja õpetab nägema, et inimkunst on suures osas olnud üksnes inimsilmne.

Timo Maran: Ma sekundeeriksin Kalevile ja ka Peetrile selle nurga pealt, et kui hakata rääkima esteetikast teistel liikidel peale inimese, siis erinevad liigid on hästi mitmekesised füsioloogia, eluviisi, ökoloogia ja ka omailma poolest, kui me seda sõna kasutame. Esteetika muutub kohe hästi mitmekesiseks, väga erinevaks sellest, mida me inimkultuuris ilusaks või kunstipäraseks peame. See tähendab, et kui laiendada esteetilist vaadet üle liigipiiride, siis ilmselt puutume kokku nähtusega, mida võiks nimetada kummaliseks iluks, veidraks iluks, veidraks esteetikaks. Ühesõnaga midagi säärast, mis on küll paeluv, aga mis on meie harjumuspäraste kultuurikoodide jaoks võõrapärane ja millest arusaamine nõuab pingutust. See võiks olla ökoesteetika puhul see võimas mõjutaja, mis sunnib meid ka kultuuri sees ümber vaatama, mida me peame ilusaks ja millest need hinnangud tulenevad, kust need pärit on. See tähendab kokkupuutumist hoopis võõrapärase esteetikaga. Mõtleme putukate värvimängude peale või lindude veidratele häälitsustele. See võib kunsti või kultuuri jaoks olla meeletult inspireeriv. Selline esteetika laiendamine üle liigipiiride – see pole mitte ainult vajalik, vaid võib olla ka väga-väga suure potentsiaaliga.

Kull: Hasso Krulli lemmik Timothy Morton ütleb ka sedamoodi: ökoloogilisel ajastul on ilu alati kuidagi veider.¹

Tiit Maran: Ma ei ole kultuuriteoreetik ja veel vähem esteetika valdkonna inimene, aga mu arusaamine on, et kui vaadata kultuurikäsitlust läbi aegade, siis seda kiputakse väga kitsalt ühe liigi piires nägema ehk siis inimliigi piires. Kuigi neid fenomene ja viimase aja uuringuid nende kohta, mis näitavad, et kultuurikomponente, kultuuriilminguid on väga paljudel liikidel šimpansist äädikakärbesteni, on meeletult palju. Ehk siis tekib küsimus, miks me arvame, et see midagi, mida oleme oma arusaamise järgi käsitlenud kui kunsti – miks midagi sellist ei võiks olla teistel liikidel? Selle taustal toon kaks kogemust, kuidas oleks võimalik jõuda selle tajuni, et mingil teisel eluvormil võiks olla ka midagi, mida meie oma kultuuri nägemise kontekstis võiksime interpreteerida kui kunsti. Üks võimalus on pakkuda loomadele, kes on toodud inimkultuurikonteksti, mingi võimalus seda väljendada. Looma­aianduslikust valdkonnast: kui šimpansidele või elevantidele anda võimalus joonis­tada, siis nad ka joonistavad. Ja need kujundid, need värvilahendused, need jooned, mida nad paberile tõmbavad, kindlasti toidavad mu kunstitaju. Tekib küsimus, miks nad kasutavad üht või teist värvi, miks ühed jooned on ühtmoodi või teistmoodi.

Teine küsimus, mille tooksin sisse: kas mõningaid asju teevad loomad ainult sellepärast, et see on ratsionaalselt vajalik ellujäämiseks või ka sellepärast, et see on kaunis, ilus ja meeldiv? Olen kuulanud lindude laulukoori päikese loojangu ja tõusu ajal. Te ei suuda mind veenda, et linnud laulavad siis vaid pelga darvinistliku ellujäämise pärast. Kusjuures huvitav on see, et laul, mida tuuakse esile siis, kui päike loojub, on kuidagi melanhoolne või selline nagu saateks. Seevastu päikesetõusu ajal – milline rõkkav koor, milline tonaalsus! Selles on midagi tervitavat, vähemalt minu tajule. Ma ei ole muusik, ma ei oska öelda, kuidas neid helisid võrrelda. Kui nüüd need kaks näidet kokku panen, siis kahtlustan, et midagi sellist, mida meie võiksime oma seletustes nimetada kunstiks või loomisrõõmuks, on olemas paljudel teistel eluvormidel.

Kull: Terminite puhul räägiksime esteetilisest kui elule üldisest, aga kunstist kui inimomasest, nagu Peeter soovitas.

Laurits: Kasutan juhust, et kolmelt bioloogilt küsida, kuidas te tõlgendate Austraalias ja Uus-Guineas elava lehtlalinnu uhkeid ja huvitava arhitektuuriga pesasid ning pesaümbruse dekoreerimist?

Tiit Maran: Võib ju arvata tõesti, et siin on midagi kunstitaolist. Vaadates on see fantastiline ja väga raske uskuda, et loodu on pelgalt geenikoodiga määratletud. Kipun arvama, et seal on mingid variatsioonid pesadel, mida tehakse, ning mis võiksid olla kultuuri peegeldus selle liigi sees. Kui see sellisena eksisteerib, siis ega see kunst mõistagi väga kaugel ei ole.

Kull: Et organism ehitab midagi – lind teeb pesa või putukas lõikab lehest tüki ja keerab endale kookoniks või ämblik ehitab võrgu – ja sellist ehitamist on ju pööraselt palju. Igal puhul võime selle täiuslikkuse küsimuse esitada: kas on võimalik organismil ehitada ja tegutseda kuidagimoodi paremini või halvemini? Kas ta saab valida ja teha kokkusobivamalt või vähem kokkusobivalt? Teiste liikide esteetikast rääkides eeldame, et neil on võimalik mingil määral vabalt valida, kuidas nad midagi teevad, et nende tegevus ei ole täiesti determineeritud. Kui nii, siis organism saab ehitust sobitada oma tajude ja vajadustega ning see hakkab suunama niisuguse ehituse täiuslikkust. Korduvalt valides teeb ta selle ehituse kokkusobivamaks ja selles mõttes ongi see nüüd esteetiline. Kas seda peab ka kunstiks nimetama, on terminoloogia küsimus.

Timo Maran: Kui me küsime, et kas teiste liikide käitumine on esteetiline, funktsionaalne või ratsionaalne, siis see küsimuse asetus ise on inimese positsioonilt, see on antropotsentristlik. Eristus asjade vahel, mis on esteetilised, ja asjade vahel, mis on kasulikud, on ajaloos ilmselt suhteliselt hiline. Teiste liikide, lindude-putukate puhul võib-olla ei olegi võimalik sellist eristust teha. Pesapaik, kus loom elab või mille loom valib, see ongi talle meeldiv. Kaaslane, kelle ta valib paljude võimalike seast, ongi esteetiline valik või eelistus. Ja Austraalias elav jäljendamismeister – lüürasaba –, kui ta keskkonnast valib välja helid, mida jäljendada, siis see on ka esteetiline valik. Aga kõik need valikud põhinevad natukene ka kokkusobimisel, natukene on ratsionaalsed, natukene on mõistlikud. Vähemalt selles ulatuses, et antud keskkonnas ei takista need head elu ja head hakkamasaamist.

Tiit Maran: Kas tahame või ei taha, me püüame teiste eluvormide puhul kõike lahti seletada oma liigi konteksti ja seoste kaudu. Keegi meist ei suuda näha maailma läbi naaritsa või vihmaussi tundeelundite. Mõni aeg tagasi oli Guardianis huvitav artikkel teiste liikide mõistuslikkusest ja sellest, et otsides mõistuslikke olendeid kuskilt universumist oleme teinud suure vea. Mõistuslikkust on igal pool, ainult et need mõistuslikkused on väga erinevad. Teistsugusest mõistuslikkusest arusaamine on keeruline, sest see ongi teistsugune – vastavas kontekstis, vastavast omailmast lähtuv ja sinna sisse minna on erakordselt raske. Kui see tuua nüüd kunsti või esteetika valdkonda, siis kes ütleb, et seal samamoodi ei ole ka esteetikat või kunsti, ainult et me ei pruugi seda mõista. See on oma olemuselt teistsugune, sest see esteetika on tekkinud teistsugustes seostes, teistsuguses kontekstis, teistsuguses maailmas. Me peaksime aktsepteerima ja respekteerima seda erakordselt suurt mitmekesisust, mis on väga oluline filosoofiline kategooria ja väärtus, mida on vaja säilitada.

Laurits: Oleme rääkinud kokkusobivusest ja täiuslikkusest kui ühest esteetilisest kategooriast. Oleme puudutanud multimodaalset esteetikat. Ja oleme jõudnud veidra iluni. Inimlikus maailmas püüame lahendada ja mõista seda kõike individuaalsel tasandil. Kui tahame ümbritsevast paremini aru saada ja leida narratiive, mis selle juures aitaksid, peaksime lahti laskma indiviidi külge klammerdumisest ja rääkima rohkem kollektiivsetest või akordsetest kogemustest. Otsima ilu, täiuslikkust ja harmooniat koosluste tasandil.

Kull: Võiks sisse tuua millegi, mida sobiks nimetada Uexkülli printsiibiks. Nimelt: kõik eluvormid teevad oma parimat – ja tehes oma parimat, on nad kõik võrdsed. Liikide võrdsus on sügavalt uexküllilik vaade. See on tähtis, aga koos täpsustusega inimese eripärast: olles teadlik valikuvõimalustest, saab inimene teadlikult teha ka mitte parimat, koledat, halba, vägivalda jne. Teine punkt on siin koosluses-olek, mis puudutab otseselt ökoesteetika veidrust, seisnedes selles, et esteetiline suhe on paljune, puudutab paljut. Ükski individuaalne vaade ei saa haarata kogu suhtestikku, mis on mingil teosel või objektil olemas. Iga vaade on ajaliselt, ruumiliselt, meelte ulatuse ja arusaamise osas piiratud. Kellelgi ei ole võimalust näha millegi ilu üleni, samal ajal on igaühel võimalus näha mingit tahku. Aga alati jääb puuduv osa, alati nähakse üksnes osa.

Timo Maran: Mulle tundub esteetika, ökosüsteemi ja kollektiivsuse vaheline seoste kogum hästi intrigeeriv. Selliselt mõistetuna on esteetika alati mitmetine, mitmekesine ja igal osalisel on oma väike arusaam sellest, mis on esteetiline. Ökosüsteemis ei ole ühte standardit, mis on ilus, vaid on palju tõlgendusi. See seostub ökoloogiliste koodide mõistega, mille me Kaleviga oleme välja pakkunud. Kui meil on ökoloogiline konventsioon näiteks hoiatusvärvusest või alarmhüüust, siis kellelgi pole monopoli selle kohta, milline täpselt on see vorm ja selle tähendus, vaid igaühel on oma tõlgendus. Nende eri tõlgenduste pindadelt käib vastastikku mõistmise otsimine ja läbirääkimine. Siit võib jõuda mõtteni, et esteetika või ilu võib olla ka teatud tüüpi ökoloogiline kood ehk selline konventsioon, mis liike kooslustes kokku köidab ja seob.

Aga nüüd teistpidi: me võime vaadelda ka esteetikat või ilu kollektiivsena, mis tuleneb koosolevast tegevusest. Osutan siin uuesti Tiidu näitele õhtusest ja hommikusest lindude laulukoorist, kus ükski üksik lind ei suuda seda esile kutsuda, vaid see tekib nende paljude esteetiliste tajude ja väljenduste kooskõlas, kokkukõlas ja sobitumises. Esteetiline väljendus koosluses võib olla väga siduv, seoseid loov, ühendust tekitav alge. Osalusest mingis esteetilises tegevuses toimubki rühmade ja gruppide loomine ja teke. See peaks panema meid mõtlema, mis on ühist esteetikal ja empaatial ehk esteetikal ja teise äratundmisel ja mõistmisel just kollektiivi, ökosüsteemi või suurema ja keerukama süsteemi puhul, kuidas ökoesteetika on empaatiaga seotud.

Laurits: See tuletab meelde vanade põliskoosluste ilu, millest Kalevi on mitmel puhul rääkinud. Mis ei tulegi toime polüfoonia, empaatia ja multimodaalsuseta.

Kull: Vanal põliskooslusel on olnud palju aega oma kokkusobivust korraldada ja tasapisi, ajapikku on väärtus seal kasvanud. Seda inimesena järele teha, neid tohutult erinevaid suhteid kokku panna on pööraselt lootusetu. Me ei suuda kõiki neid suhteid kirjeldadagi, sest see puudutab nii sesoonset erinevust, ööpäeva erinevust, kõiki elutsükleid, mis seal sees – mis kõik klapivad kokku. Enamik liike elab koosluses kohapeal sadu aastaid ega liigu kuskile. See on niisugune imeline täiuslikkus, mille väärtust on tuleb näha, õpetada, tähele panna.

Väike märge ka empaatia kohta, millest Timo rääkis. Kokkusobivused saavad olla ka lihtsamat tüüpi kui empaatilised. Selgroogsed kogevad empaatiat, aga muudel organismidel ei pruugi seda suhet olla. Paljude liikide kooslusse sobitumine ei nõua tingimata empaatiat. Aga empaatia mängu tulles ilmuvad iseseisvuvad koodid. See on teatav kordistus­mehhanism – teha samamoodi nagu teine teeb. See on õppimismehhanism, mis võib viia omapäraste tulemusteni, kus suureneb hoopis dekontekstualiseeritus – ei arvestata enam kõigega, tähelepanu pöördub ühele, mis teda emotsionaalselt võimendab. Kindlasti ei peaks taandama ökoesteetilist empaatilisele, empaatiline ja atraktiivne on lihtsalt osa esteetilisest.

Tiit Maran: Tegelikult selle lindude koori juures ei olnud mina ainukene kuulaja. Mina olin passiivne kuulaja ja teised olid samal ajal selles kooris osalised. See mis toimus, oli eluvormide ülene. Aga siit tekkis mõte, et kas võiksime välja pakkuda midagi, mis on inimese kui eluvormi ja teiste eluvormide vaheline ühisesteetika või ühisloomine. Või oleme niivõrd antropotsentristlikud, et me sellist ühisesteetikat teiste liikidega ei loo? Mis te arvate?

Kull: Ilmselgelt on ühine olemas, aga see on ennekõike seotud kattuvusega meie tajuvõimaluste ja kehatunnetuse osas. Vaatad jooksvaid olendeid ja saad empaatilises suhtes neile kaasa elada. Koos liikuda saab täiuslikult ja veel täiuslikumalt. Liikumise esteetika on küll üks, mida me saame jagada.

Tiit Maran: Aga kui räägime helist, kas heli puhul leiaksime mingi ühise osa?

Kull: Üks suur inimese erinevus muist loomadest on võime haarata järjestikuseid helisid ehk narratiivsust, integreerida pikki järjestusi, mida loomad ei haara. Nad tajuvad harmooniat olevikus. Siin kutsuksin David Rothenbergi appi. Kuidas on näiteks akordide tajuga? Oletan, et neis leiaksime rohkem sarnasust kui meloodia võrdlemisel. Linnulaulus, mis puudutab mõne sekundi pikkust helinat, on meie tajud arvatavasti sarnased lindudega. Aga kui võrrelda pikema meloodiatüki taju, kolmeminutist laulu, siis arvatavasti on need – ja seetõttu ka muusikad – väga erinevad.

Timo Maran: Tänapäeva kunstis on küll autoreid ja töid, kes teiste liikide esteetilist tegevust oma kunstiprojektidesse kaasavad. Näiteks on mesilasi lastud oma ehituskunstiga mingit skulptuuri täiendama või on kasutatud rähnide tegevust, kes metsa jäetud taieseid ajapikku ümber töötavad. Tundub, et need teised liigid toimivad täiesti subjektidena, vabade valijate ja otsustajatena oma omailmas, kuidas ja mil viisil nad antud kunstiprojekti panustavad. Uku Sepsivart on eesti kunstnikest üks, kes on sinna suunda vaadanud.

Laurits: Täna oleme jõudnud olukorda, kus ühistoimimine kipub käima mitte harmoonias, vaid kellegi arvel. Loodusrahvaste seas mõisteti paljuvaatelisust ja harmooniat paindlikumalt. Praegu, kus meil peaaegu enam ei ole inimesest puutumata loodust, elab enamik elusolendeid hübriidsetes ja killustunud keskkondades, mille fragmendid on harjumuspärasest ümbrusest välja kistud ja moodustavad kimäärlikke eluruume. Linnas elades oleme nendega kokkupuutes kogu aeg. Näiteks kajakate inforuumi lõikumine inimeste omaga. Tiit on tegelenud kontekstist väljalõigatud elu teemaga. Kas me selliste eluruumide puhul oskame esteetilistest kategooriatest rääkida?

Tiit Maran: Inimese ja mingi teise elu kooslooming, koosesteetika – enamasti on see mõistetav meie mõistmise kontekstis, on inimesele mõistetav. Mul tekkis peas pöörane uperpall, et kas on võimalik ette kujutada kunsti, mida inimene kui eluvorm loob sellisena, et see oleks mõistetav teistele eluvormidele.See on nüüd absurdne konstruktsioon, aga samal ajal kui me sellist liigiülest konstruktsiooni ühtepidi vaatleme, siis miks me ei võiks seda ka teistpidi vaadelda? Muidu oleme ikkagi oma mõtlemises antropotsentristlikud, nii et luban endale sellise hullumeelse mõttearenduse.

Kull: See on just see, mida sa loomaaias kogu aeg teed.

Tiit Maran: See on see, mida ma arvan, et ma teen. Loomad, kes on toodud loomaaeda, on tegelikult toodud inimkultuuri keskkonda ja nad on selle osad. Paratamatult tulevad siin sisse meie enda kultuuriprismad, mis on viimase aastakümne jooksul loomaaianduses tublisti muutunud. Kui looma on pikka aega vaadeldud ülimalt reduktsionistlikult geenirobotina, siis mõni aeg tagasi tuli arusaam, et ta on suveräänne elusvorm. Järjest tugevneb arusaam, et peame kogu seda pilti vaatlema holistlikult. Ja nagu te võite arvata, see ei ole üldse lihtne, sest paraku ka neil inimestel, kes selles süsteemis töötavad, on palju erinevaid mõtteid ja paljudele tundub see absurd.

Kull: Meenub Heini Hedigeri, Zürichi loomaaedniku kahetähendusliku pealkirjaga raamat „Tiere verstehen“: loomad mõistavad ja mõistes loomi.² Ta on holistliku käsitluse rakendaja ja ka Uexkülli õpilane. Aleksei Turovski on Hedigeri propageerinud ja järginud.

Tiit Maran: Nii veider kui see ka pole – kontseptuaalsel tasemel ei ole looma mõtestamise osas pärast Hedigeri palju uut tulnud. Vastupidi, pärast 1970. aastaid ei saanud Washingtoni konventsiooni tõttu loomaaed enam olla metsiku looma tarbija ja loomaaed pidi hakkama populatsioone haldama. Tekkis vastupidine liikumine, kus prooviti loomi mõista ainult geneetika kaudu. Praegu tärkab jälle arusaamine, et geneetika on tore, aga see on vaid väike komponent märkimisväärselt keerulisemas tervikus. Jõuame tähenduste ja suuremate eesmärkide juurde, miks loomaaed kui institutsioon eksisteerib, ja seda mõjutab veel laiem kultuurikontekst. Nii et praegu on selles valdkonnas huvitav etapp, toimub ideoloogia ümberseadistamine, mis on osaliselt mõjutatud ka üleüldisest keskkonnakriisist.

Kull: See, nagu ka ökoesteetika, on ühtlasi osa praegu bioloogia teoorias toimuvast pöördest. Kuna esteetiline on niivõrd sügav ja algne suhe, siis tuleb sellele tähelepanu pöörata. Esteetiline ei ole mitte mingisugune üksnes inimesega seotud suhe, vaid lõimib elu ja ökoloogilist üldiselt.

Tiit Maran: Kui me loomaaias loomi peame, elavad nad põhimõtteliselt teistsuguses keskkonnas, kui seda on n-ö päris loodus. Kui hakkame neid loomi loodusesse tagasi viima, siis tekib probleem, kuidas nad seal hakkama saavad. Siin ei mõjuta ainult geneetiline, vaid ka kultuuriline, õpitud baas. Kui vaatleme meie enda inimkultuuri, siis meie elame oma kultuuri keskel ja mõistame järjest vähem biosfääri, mis on meie ümber. Siit tekib paratamatult küsimus, kas me suudame mõista iseenda eksistentsi, kui elame oma suletuses. Tuues sisse esteetika teema ja jäädes selle juures inimkesksesse esteetikasse, siis kuidas suudame lahti mõtestada seda esteetikat, mis on meist väljaspool? Siin on palju eksistentsiaalseid küsimusi, mille peale peaks palju mõtlema kas või selleks, et praeguses keskkonnakriisis otsida lahendusi.

Timo Maran: Püüdes kokku sõlmida seda, mida Peeter enne kõneles eri liikide kasutamisest kunstis – kes keda ära kasutab – ning küsimust konteksti sees ja kontekstist väljaspool elamisest, siis üks hea võti on uurida neid mõlemaid protsessuaalsuse või dünaamilisuse kaudu. Meil võib olla olukord, kus inimese ja teiste liikide vahel ei ole ühtegi tajumuslikku või kogemuslikku seost. See on ökokriisi ja mõistlikult toimimise mõttes väga halb olukord, kus inimkesksest vaatenurgast ei tule teise elusolendi agentsus, tema subjektiivne maailmas olemine esile. Siit on võimalik teha samm edasi ja seal lubatakse teisel elusolendil käituda liigipäraselt ja valida endale sobivalt. Ja natukene mõjutada ka meid, nii et dialoog muutub kahesuunaliseks. Kunstis saab teine eluvorm lähtuvalt oma toimimise loogikast midagi panustada ja meid õpetada. Sellise protsessuaalse vaatenurga teine aspekt on see, et me praegu niikuinii ei saa enam tagasi pöörduda puutumata ökosüsteemide juurde. Aga võime edasi liikuda uute koostöövormideni, kooskogemise- ja kooseluvormideni, mis on jätkusuutlikumad kui olukord, kus inimene ja teised liigid on niivõrd eraldi, et neil ei ole mingit alust vastastikuseks mõistmiseks.

Tiit Maran: See on oskus siseneda koha ja ruumi spetsiifilisse tajusse. Sellest on palju kirjutanud Ameerika ökoloog ja filosoof David Abram. Olen aeg-ajalt proovinud teadlikult välja lülitada oma mõtlemise, selleks et saada keskkonnast vahetu kogemus. Kaotad kõik need struktuurid, need mudelid, mida oled oma mõtlemises üles ehitanud ja saad selle asemel vahetu taju. See on väga vapustav kogemus. Selliseid kogemusi on mul olnud mitte ainult loomadega, vaid ka stiihiaga. Siin hakkab tekkima meie vestlusesse muidugi spirituaalne moment. Ma ei tea, kas tahame sinna minna.

Laurits: Võiksimegi mõelda just nimelt spirituaalsetele kategooriatele. Mida me saaksime ja peaksime oma arusaamades ja harjumustes muutma, selleks et teisi eluvorme, koosluste harmooniat, looduse polüfoonilisust ja multimodaalsust mõista?

Tiit Maran: Albert Schweitzeril on ilus ütlemine: maamees, kes peatub harduses mingi loodusnähtuse suuruse ees, on mõistnud tegelikkust paremini kui teadlane, kes on vaevaga välja töötanud teadusliku mudeli. Ma loodan, et teadlased selle peale väga ei pahanda. Aga siin on sügav sisu. Mis me võiksime teha? Kalevi kasutab palju looduses silmadlahtikäiku. Mulle meeldib see väljend: unustage ära kõik, mis te teate, käige ringi ja tajuge. See teeb rikkamaks.

Kull: Igaühel on sellele harmooniale ligipääs olemas. Üks võimalus on igaühe looduskaitse, nagu Aveliina Helm ja Mart Meriste selgitavad. Igaühel on suhe teistesse liikidesse siinsamas käe-jala juures. Võimalus seda paljusust, mitmekesisust, põlisust märgata ja rõhutada ning sellele kaasa aidata on kõigil kogu aeg olemas. See ei ole mingi tagasipöördumine, see on lihtsalt pärismaise koosluse märkamine ja kaasaaitamine, et see püsiks.

Timo Maran: Minu vastus on trikiga selles aspektis, et mõistuse ja ratsionaalse arutlusega me jõuame teatud maale, aga mitte tingimata osaluseni või kogemusliku äratundmiseni – kooskõlani teiste liikide ja kooslustega. Tahtlikult esteetilist elamust esile kutsuda on peaaegu võimatu, see lihtsalt ei tööta sel viisil. Aga mõistuse, ratsionaalse arutluse ja tahtega saab luua sellised tingimused, kus kokkupuude teiste liikide ja nende esteetiliste väljenduste, nende iluga on võimalik ja kus teised liigid saaksid inimest üllatada. Selleks sobib ka igaühe looduskaitse ja muud kokkupuuted looduskeskkonnaga – tuleb asetada ennast paikadesse ja olukordadesse, kus dialoog võiks alata. Olla avatud teiste liikide teistsugusele esteetikale ning jälgida, mis juhtuma hakkab. Kuidas see inimest mõjutab, on ilmselt ennustamatu ja peabki olema ennustamatu.

Kull: Igaühe loodusime.

Tiit Maran: Üks praktiline viis, kuidas sellele imele lähedale pääseda või vähemalt aken avada, on meditatsioon. Kui te lähete kuhugi metsikusse kohta, lülitage välja oma mõtlemine. Olge sellises meditatiivses seisundis mõni aeg ja siis tehke aeglaselt silmad lahti. Kui te näete kõike seda põimitust, seotust, vormide mitmekesisust enda ümber, ma garanteerin, et te saate fantastilise emotsionaalse elamuse. See jääb pikaks ajaks ja on väga närve rahustav.

1 Timothy Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistence. Columbia University Press 2016, lk 124.

2 Heini Hediger, Tiere verstehen. Dtv Verlagsgesellschaft 1984.