Toeta
Otsi

Wiedemanni keeleauhind

  • Niikaua kui naine vaba on, jääb püsima poisipea ja lühikene kleit

    KÄRT KELDER

    Kujutle kuuma suvepäeva Tallinnas aastal 1930. Päike lõõmab taevas nii intensiivselt, et tahaks süüa midagi külma. Jäätist! Aga sa oled neiu ning tütarlaste­gümnaasiumi reeglid ei luba sul avalikus kohas sellega maiustada. Samas on imeline, et jäätist üldse müüakse. Tõenäoliselt peab tänulik olema Põllutöökoja juurde loodud piimapropaganda toimkonnale, kelle ülesanne on linnarahva seas piima suhtes valitsenud umbusaldust hajutada ja toiduaine populaarsust kasvatada. Või mõtle taluelule aastal 1928, kui ema toob esimest korda lauale kompoti, mille tegemist ta on õppinud perenaiste seltside kodumajanduskursustel. Aeda ilmuvad marjapõõsad ning toidulaud rikastub liha, kartuli ja leiva kõrval maasikamoosi, keefiri ja värske porgandiga.

    Etnoloogi ja Eesti Rahva Muuseumi vanemteaduri Anu Kannikese ning ajaloolase ja Tartu Linnamuuseumi teaduri-koguhoidja Madle Uibo sulest ilmunud „Moodsa elu õppetunnid“ on silmi avav ja huvitav sissevaade Eesti ühiskonda Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Nagu ka raamatu pealkiri viitab, siis just 1920.–1930. aastatel algas moderniseerumine tervislikuma, kombekama ja euroopalikuma maailma poole. Paranesid eestlaste elu, hügieen ja kombed kuigi mõne möönduse ja konarusega.

    Raamatu ülesehitus on enam-vähem kronoloogiline, ehkki hüpatakse ka ajas edasi ja tagasi, et püsida valitud teemade raamistikus. Siinkohal võib kirjutajatele kummarduse teha, sest faktide ja kuupäevade rohkus näitab teemade asjakohast sidumist ja tohutut tööd. Seetõttu ei tasu ette heita, kui mõni peatükk tundub eelmist veidi kordavat, eriti toidu teemadel.

    Põhiasjalikult keskendutakse toidule (sh taimetoitlusele) ja kommetele (sh meelelahutusele), kodukorrastamisele ja tervisele (sh hügieenile ja spordile), kuid teemadena jooksevad läbi ka näiteks naistele suuremate õiguste kättevõitlemine ja nende eluolu parandamine ühiskonnas, mis on, nagu autoridki märgivad, patriarhaalne.

    Fotod raamatus ilmestavad ajastu stiili ning tsitaadid inimeste mälestustest viivad lugeja lähemale sellele, kuidas inimesed uuendusi kogesid. Näiteks Elo Tuglase meenutus: „Eile (24. veebruaril 1929) vabanes vangist amnestia tõttu majahoidja poeg, kes oli enamluse pärast viis aastat kinni … Ema on ropult must eit. Täna on poeg terve päeva sängist ja sängi alt kaltse välja õngitsenud. Isegi õhuaken oli avatud. Oli väga nõudnud puhtust, kuid ema oli öelnud: ma olen vaene, mulle hea küllalt. Poeg oli aga vanglas puhtusega tutvunud ja arvanud, et ka vaene võib puhas olla.“ Vaene ja must, jõukas ja puhas oli üks mitmest stereotüübist, mida prooviti kahe sõja vahelisel ajal muuta. Kodukaunistamise kõrval hakati tegelema praktilisemate küsimustega, et tagada elamisväärset eluaset paljudele. Mitmed muutused toimusid eri liitude, talituste, toimkondade jt juhtimisel.

    Positiivne propaganda

    Raamatus hakkab eespool mainitud ühendustega paralleelselt silma sõna „propaganda“. Pärast Esimest maailmasõda tõdeti Eestis, et rahva toitumisharjumused on kehvad ning inimeste tervist tuleb parandada. Eri institutsioonide kõrvale loodi propagandatoimkonnad, nagu Põllutöökoja piimapropaganda toimkond (1933) ja Eesti Kalameeste Ühingute Keskliidu propagandatoimkond (1940). Kuigi propaganda sõna on nüüdseks omandanud pigem negatiivse tähenduse, sest viitab manipuleerimisele, siis aastakümneid tagasi seostati terminit rahva meelsuse ja tegude suunamisega soovitud tervislikumas suunas.

    Kolmikut liha-leib-kartul püüti välja juurida ja pookida nende juurde kala, keefirit ning mis peamine, taimset toitu ja marju. Kindlasti oli raamatust loetu hulgast üks üllatuslikumaid fakte tõsiasi, et eestlaste toidulaud oli küllaltki kasin ning marjad ja juurviljad ei kuulunud igapäevamenüüsse, kui üldse toidulauale: „Iseseisvusaja algusega võrreldes söödi 1930. aastate keskpaigaks märkimisväärselt enam sea- ja loomaliha ning mune, samuti joodi rohkem piima […] samuti oli jõulisest selgitustööst hoolimata väike aedvilja, puuvilja ja marjade osakaal (neid kõiki pruugiti alla kilogrammi aastas).“

    Esialgu tekitasid poisipeadega naised paljudes suurt võõristust, mistõttu nende vastu võeti mitmel pool ajakirjanduses sõna: „Naine poisipeaga ei taha enam pliidi juures püsida, ei oota enam lapsi.“ Johannes Greenberg, Istuv naine. Õli, 1930.

    Raamatut lugedes mõistsin, kui vähe olen tegelikult küsinud oma vanaemadelt ja vanatädidelt, mida nende ajal talus tarbiti. Olen alati arvanud, et majapidamises olid marjapõõsad lookas, sügisel katsid õunad konarliku vaibana maad ning kitsukestest keldritest punnitasid hoidisepurgid uksest välja. Tegelikkuses õppisid taluperenaised vaaritama alles 1911. aastal loodud Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis, Liplapi aiatöö- ja majapidamiskoolis või 1927. aastast perenaiste seltside korraldatud kodunduskursustel.

    Kodumajandusõpetajad leidsid, et toit peab kindlustama rahva kehalise ja vaimse arengu, mistõttu pöörati toidulaua rikastamiseks varasemast rohkem tähelepanu ka taimsetele saadustele. Rahva tervise edendamise nimel hakati köögi-, juur- ja puuvilju varasemast enam propageerima. Oma roll oli ka suhkru odavnemisel ja inimestes harjumuse tekitamisel, aga ka taimetoitluse eestvedajatel (taimetoitlaste hulka kuulus näiteks Eduard Vilde).

    Kuigi toidule on pühendatud küllaltki rammusad peatükid, koosneb suur osa raamatust ka etiketi ja eluolu kirjeldamisest. Saab selgeks, kuidas prooviti eestlaste kombeid muuta. Mõnda käitumisreeglit, nagu näiteks tänaval tervitamine või käesuudlus, peeti liiga vanamoodsaks või rangeks, et Tallinnas asutati koguni Tervituskommete Lihtsustajate Liit. Samuti soovitati mitte lahata viisaastakuprobleeme päikeseloojangu ajal mäestikus ning seltskonda saamiseks tuli kasvatada oma tantsuoskust ja -indu. Muigega saab lugeda riigivanemast August Reist, kes olles sisenenud autosse valelt poolelt, pidi üle Rootsi kuninga jalgade ronima, või missikandidaadist, kes teelusikaga küpsist kausist võttis ning sellega teiste pahameele pälvis. Raamat pole seega kitsi jagama ka naljakaid tõsieluseiku, mille põhjuseks on tihtilugu inimeste jäikus etiketist kinnipidamisel.

    Mitu raamatus avatud teemat suurendavad huvi nendega süviti minema, et mõista paremini mingeid tänapäeva suundumusi. Näiteks seda, et juba 1930ndatel olid olemas õpetused naistele hügieenisidemete õmblemiseks. Samas, kui tervisliku toitumise ja eluviisi asjus tehti propagandat, tekib küsimus, kuivõrd ja mis vanusest alates teadsid naised, et selliseid sidemeid on vaja õmmelda. Meenub lugu minu enda suguvõsast, kus vanem sugulane kartis nooruses, et on suremas, sest keegi polnud talle kunagi selgitanud, mis on kuupuhastus.

    Naise näiline emantsipeerumine

    Paljud peatükid käsitlevad naiste positsiooni muutumist ühiskonnas. Näiteks saab üheks emantsipatsiooni ilminguks pidada ka autostumist. Lisaks tõsiasjale, et mõnedki naised omasid või juhtisid ise autot, oli 1930ndatel ka naistaksojuhte. Neilt eeldati siiski naiselikkuse säilitamist ja teatud riietuse kandmist (nahkmantel, maitsekas sall, vajadusel spetsiaalne automüts või -prillid). Siinkohal väike, kuid mitte liiga tõsine nurin: meeste etiketi järgimisest saab raamatust hoopis vähem teada. Aga eks ole ka mainitud, et naistele oli reegleid seatud rohkem kui meestele.

    Paljud trendid jõudsid Lääne-Euroopast Eestisse väikese viibega, nagu näiteks poisipea soengumoes. Palju võeti šnitti ka Põhjamaadelt. Siinkohal sobib tsiteerida kurioosset lõigukest: „Esialgu tekitasid poisipeadega naised paljudes suurt võõristust, mistõttu nende vastu võeti mitmel pool ajakirjanduses sõna. Poisipea kriitika seostus enamasti emantsipeerunud naise kuvandi negatiivsete tahkudega. Näiteks olevat ühe Londonis aset leidnud abielulahutuse põhjus olnud säärane: „Naine poisipeaga ei taha enam pliidi juures püsida, ei oota enam lapsi. Lühidalt ta pole enam endine naine ja lahutus on paratamatu.“

    Ajakirjandusse saadeti samal teemal murelikke küsimusi, nagu: „Vastuseks Teie järelepärimisele: „Kas poisipea ja lühike kleit kaovad?“ vastan Teile: „Mitte kunagi, sest niikaua kui naine vaba on, jääb püsima poisipea ja lühikene kleit.““ Kuigi naised said vabadust mitmel alal praktiseerida, jõudis mõni neist ka näitekohtuni, kus moodne naine oli süüdistatava rollis, kuna käib liiga palju kohvikutes ja lokaalides, joob, suitsetab, meigib end ning jätab kodu hooletusse.

    Nagu ka varem mainitud, oli ühiskond (ja on osati siiani) patriarhaalne. Raamatus tuuakse välja, et isegi Eesti naisliikumiste juhtide tubli töö tulemusel ei saa öelda, et naistele määratud kohustuste hulk (pere, kodu, töö) oleks vähenenud. Kodukultuuri edenemisel tõusid ka esteetilised ja hügieenistandardid ning suurenes surve oma koduruume planeerida ja süstematiseerida. Samas oli positiivne, et kodukultuuri edendamise tuultes tõusid naised varasemast rohkem esile. Riikliku Propaganda Talituse loodud allüksus Kodumajanduskoda (KMK) tegi naiste hääle avalikkuses varasemast rohkem kuuldavamaks ja kuulatavamaks.

    Kahe sõja vahelisel ajal prooviti muuta eluasemeid ka ühtlasemaks. Külaliste võõrustamiseks mõeldud priiskavate tubade kõrval hakati parandama pere enda elutingimusi. Kuigi tõed pärinevad 1930ndatest, tundub, et alles nüüd on hakatud vabanema kuningliku võõrustamise sunnist. Kui minu (vana)vanemate laud on olnud toidust lookas, ühtemoodi serviisiga ning kolme käiguga (külm eelroog, soe pearoog ja magustoit), siis nüüdsetel sünnipäevadel ei panda pahaks, kui 30–40-aastaste lauda katavad poepakendis snäkid või papptaldrikud.

    Igati väärt lugemine

    Kokkuvõttes võib öelda, et „Moodsa elu õppetunnid“ on igati väärt lugemine ning seal käsitletu ei pea jääma vaid Esimese ja Teise maailmasõja vahelisse ajastusse. Mitu raamatus avatud teemat kutsuvad süvenema. Kõditama jääb mõte, kuhu oleksime rahvana jõudnud, kui vahepeal ei oleks olnud mitme­kümneaastast okupatsiooni. Raamat toob ju päevavalgele hüppe, mis tehti paarikümne aastaga inimeste käitumises, ning paneb peatükkide kaupa üllatuma. Kuigi propaganda ei ole eesti keeles hea tooniga sõna, tekitas raamatu lugemine tundmise, et ehk oleks mingit laadi sarnane riiklik talitus taas kord vajalik kommete õpetamiseks. Vähemalt hea algatuse nimel, et suunata inimesi sallivama, võrdsema ja viisakama ühiskonna poole.

  • Pärnu Paabel

    TOOMAS VELMET

    XIII Pärnu muusikafestival 11. – 21. VII Pärnu kontserdimajas, raekojas ja Apollo kinos, Ammende villas, Tallinna Jaani kirikus ning Arvo Pärdi keskuses, kunstiline juht Paavo Järvi.

    Pisikese Pärnu näitel saab kindlaks teha, kui palju võtab aega kultuurkihi kasvatamine, et linn oleks valmis festivaliks, mis kuulub maailmas enim müüdava klassikalise muusika ajakirja BBC Music Magazine’i hinnangul Euroopa parimate hulka. Vastus põhineb faktil. See võtab aega 302 aastat, sest Pärnu linnakapelli olemasolu on dateeritud aastaga 1721, ja festival ise peab olema vähemalt 12-aastase eduka traditsiooniga. Selline on asjade seis, kui äsja on lõppenud XIII Pärnu muusikafestival.

    Muusikanädala juhtlause „Maailm kohtub Pärnus“ pärineb festivali kunstiliselt juhilt Paavo Järvilt. Pinchas Zuckerman, Amanda Forsyth, François Leleux, Fazıl Say on maailma tipptegijad, kelle üle on uhke iga kontserdikorraldaja ja maailmakuulus festival, kui neist mõni on õnnestunud oma kavasse angažeerida. Pärnus olid nad kõik koos. Eesti Festivaliorkester (EFO), kellel on kõik maailma tipporkestri kvaliteeditunnused, on oma kõrgtaset tõestanud BBC Promsil ning teeb seda sel aastal taas Hamburgi Elbphilharmonie’s ja Schloss Graffeneggi festivalil Viini lähistel.

    USA tipporkestrite tunnuseks on alati olnud võimsad, aga mahedalt-pehmelt kõlavad vased, EFO vased on sellised. Saksa orkestreid iseloomustab tipptasemel ja täpne puupillide ansamblimäng, EFO puupille samuti. Vene orkestritel on seni olnud eriline keelpillide kõla, EFO keelpillid koos 13. korda kontsertmeistrina üles astunud Florian Dondereriga ületasid selle aga iga näitaja poolest. EFO keelpillide kõla, tehnilised oskused ja aktiivsus oli minu jaoks ennekuulmatu, ehkki ma loen ennast mõnevõrra professionaalseks hindajaks. Veel olulisem või lausa uskumatu on see, et 62 keelpillimängijast 31 on eesti muusikud. Kogu orkestri koosseisust moodustavad eestlased enamuse. See on olnud Paavo Järvi eesmärk orkestri loomisest alates ning see on saavutatud tasemele järeleandmisi tegemata. Väike, aga oluline fakt: 15 orkestranti on festivaliga kaasnevate meistrikursuste kasvandikud.

    EFO on festivali üks osa, Järvi akadeemia teine või pigem esimene ja festivalist vanem osa. Seekord oli dirigeerimiskursusel 16 aktiivset osalejat, kelle hulgas ka kolm Eesti dirigenti. Kontserdid toimusid Arvo Pärdi keskuses, Tallinnas Jaani kirikus ning akadeemia galakontserdid Pärnus. Noorte dirigentide käsutuses oli Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester ja Järvi Akadeemia Sinfonietta. Siinkohal lisan vahemärkuse, et festivalil osales veel mitu orkestrit, lisaks nimetatutele ja EFO-le ka Sinfonietta Rīga, Läänemere Filharmoonikud (Baltic Sea Philharmonic) ja Pärnu Linnaorkester. Viimasele oli see eriline tasemetunnustus! Et dirigendi oskustes on oluline roll manuaaltehnikal, on vaieldamatu. Eranditult kõigil sellidel olid meistrid, kolm Järvit ja Leonid Grin, käed vabaks ja väljendusvõimeliseks meisterdanud, iseasi, mida need käed väljendasid.

    Neeme Järvi portreefilmi „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ esilinastusel.

    Otsustavaks sai talendi ja kogemuse koostöö ning selles olid tulemusrikkamad Nina Haug (Šveits/Norra) ja Valle-Rasmus Roots (Eesti). Kuueteistaastane Kasper Joel Nõgese kogemus ei ole pikk, aga annet jagub küllaga, temast sai publiku lemmik. Nõgene juhatas 19. juulil Järvi akadeemia lõppkontserdi viimast teost, Johann Strauss II valssi „Kunstniku elu“, mis pani kontserdile vaimustava ja menuka punkti. Järvi akadeemia 11. juulil Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdil tegi teose „Mein Weg“ kahe esituse vahel teose saamis- ja ajaloost ettekande keskuse toimetaja ja arhiivi­spetsialist Ardo Västrik. Oleks äärmiselt vajalik, et tutvustus oleks üleval keskuse leheküljel, et tulevased esitajad saaksid ennast teose looga kurssi viia. Teisena kriipsutan alla Theodor Singi Galina Grigorjeva „Molitva“ esituse akadeemia galal 13. juulil Pärnu kontserdimajas Aku Sorenseni (Soome) juhatusel. Sellele teosele ennustan väga pikka iga.

    Kümne päeva jooksul sööbis mällu eredaid elamusi. Festivali „paha“ poiss Kristjan Järvi ja Baltic Sea Philharmonic andsid etenduse „Babylon Pärnu“, mis koosnes telesarja „Babylon Berlin“ muusikast. Kui lugu Berliinist Pärnu toodud, siis paneks sellele nimeks eestikeelse „Pärnu Paabel“. Oleme juba harjunud, et Läänemere filharmoonikud mängivad peast ja püsti, aga ikkagi on see uskumatu. Etendusel olid põnevad solistid: Hanna-Liisa Võsa, Sandra Uusberg, Erkki Otsman, Oliver Kuusik, Henri Zibo ja erikülalisena Elina Netšajeva. Nagu Kristjan Järvi puhul kombeks, on informatsiooni vähe ja mõnigi asi jääb ütlemata. Teose tutvustuses on ta märkinud, et „see on virtuaalne keskkonnateater, mis loob pidevalt muutuvaid emotsionaalseid kogemusi. Kõik see jutustatakse muusika abil ja kujutatakse muusikute poolt nagu tummfilmis“. Öeldu mulle kohale ei jõudnud, vastupidi etendusele, mis mu meelest oli tohutult emotsionaalne, ütles mõndagi ja kõlas ka poliitilise prohvetlikkusega. Etenduse lõpp mõjus igatahes minu tervisele, mis kõige kõvemate hulka enam ei kuulu. Oleksin tahtnud ka afterglow’d Ammendes nuusutada, aga selleks enam võhma polnud. Igal juhul on selline etendus mitte ainult sobiv, vaid kõrgtasemelisel festivalil ka vajalik ja akadeemilise publiku menu on kindlustatud.

    Festivali üks esimesi ja suuremaid kordaminekuid oli avakontserdi (12. VII) esimese teose ettekanne. Neeme Järvi ja Sinfonietta Rīga esitasid Wolfgang Amadeus Mozarti divertismendi nr 17 D-duur, KV 334/320b. Kuueosalist ja 50 minuti pikkust teost, millest tunneme populaarset menuetti, ei armastata esitada, sest see on pikk, igav, intonatsiooniprobleemide ja täbara koosseisuga (keelpilliorkester ja kaks metsasarve). Neeme Järvi ja lätlaste Grammyga pärjatud kammerorkester esitasid teost uudselt, vallatult ja meisterlikult. Kuuldu oli midagi uut Mozarti tõlgenduses, kättesaamatu enamikule esitajatele. Kuulake salvestist, mis ripub üleval festivali TVs, selle peaks kättesaadavaks tegema kogu maailmale!

    EFO esimese kontserdi külalisteks 16. juulil olid Pinchas Zuckerman vioolal ja tema abikaasa Amanda Forsyth tšellol. Kui Forsythil on kasutada Carlo Giuseppe Testore 1699. aastal valmistatud haruldane tšello, siis abikaasa altviiuli kohta puudub info, aga see-eest on tal ette näidata kaks Grammyt. Amanda Forsyth esitas Max Bruchi populaarse teose vioolale või tšellole orkestriga „Kol Nidrei“. Pealkirjaks on heebreakeelne tekst, millega algavad õhtupalved. Forsyth teenis publiku suure poolehoiu ja erilise tähelepanu oma Testorega. Järgnes Berliozi sümfoonia „Harold Itaalias“ Pinchas Zuckermani esituses. Nii ulatuslikku vioolasoologa sümfooniat teist ei ole ja Zuckerman on oma isikupärase kõla ja fraasitunnetusega selle parim esitaja. Publik sai esmakordselt koos musitseerinud Zuckermani ja EFO esitusest naudingu.

    Kontserdi esimeses pooles kõlas Jüri Reinvere teose „On the Ship of Fools“ ehk „Narride laev“ esiettekanne. Pealkirja eestindamisega on mul probleem: kas peaks olema narride või lollide laev? Olen ka autorit kuulnud ütlemas „Lollide laev“, kuigi kõikjal on tõlgitud teos „Narride laevaks“. On otsustav, suisa diametraalne vahe, kas põhja läheb lollidega või narridega täidetud laev. Pealkirjale vaatamata on tegemist väga hea teosega, mille esimese kõlamassi tunnen ka 100 aasta pärast ära.

    Tõelist EFO ja Paavo Järvi hingust sai tunda Richard Straussi poeemis „Surm ja kirgastumine“. Järgmise päeva EFO kontserdi kavas kordusid Reinvere ja Straussi teosed, lisaks kõlasid Alban Bergi seitse laulu ja Richard Straussi „Hommik“ sopran Mirjam Mesaki esituses.

    Bergi laulud on kirjutatud enne tema dodekafoonilist loomeperioodi, need on eriti paksu orkestratsiooniga ja keerulised esitada. Ent Mesaki ettekanne oli äärmiselt nauditav ja probleemivaba. Erilise rosinana kõlas lõpetuseks R. Straussi „Hommik“ ning EFO esituses Josef Straussi „meditsiiniline“ valss „Deliirium“.

    17. juuli tõi kaasa üllatuse ehk dokfilmi „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ esilinastuse. Esmakordselt nägin muusikafilmi, kus muusika ei sega pilti ega vastupidi. Järvi isiksus on avatud täpselt ja erandlikult ausalt, nii et 90-minutiline film möödus kiirelt. Suur tänu idee autorile ja produtsendile Heidi Pruulile ning režissöörile Erik Norkroosile. Õhtune pillifondi galakontsert pakkus põnevat Pietro Locatelli (1695–1764) loomingust. Kontsertmeister Florian Donderer leidis tema grave’des ja largo’des fantastilisi kõlasid, nii et festivali kammeransambel kõlas imelise pillikoorina. Vivaldi topeltkontserdis tšellodele, solistid Theodor Sink ja Leho Karin, püüti vältida madala registri domineerimist, mis isegi õnnestus ja andis teosele värske kõla. Öökontserdil esitati Rahmaninovi tšellosonaat ja Rahmaninovi kaasaegse Amy Beachi klaverikvintett.

    18. juuli kammergalal esinesid EFO muusikute ansamblid ja seal sündis Pjotr Tšaikovski sekstetiga „Mälestusi Firenzest“ festivali kammermuusika kulminatsioon. Esituskoosseisus kuulusid EFO keelpillikontsertmeistrid ja tulemus oli väga nauditav. Ansambli kontsertmeister Triin Ruubel on väga hea muusik ja selgelt tajutava isikupäraga ansambliautoriteet.

    Festivali finaaliks kujunes kaks kontserti, kus EFO ja Paavo Järviga astusid üles erakordsed solistid François Leleux oboel ja Fazıl Say klaveril. Mõlemal lõppkontserdil esitati avamänguks Arvo Pärdi „Kollaaž teemal B-A-C-H“ ja lõppmänguks Tšaikovski esimene sümfoonia. Esimesel lõppkontserdil mängis Leleux R. Straussi oboekontserdi ja lisalooks Mozarti Öökuninganna aaria ooperist „Võluflööt“, mis viisid publiku täiesti endast välja. Samasuguse vastuvõtu pälvis päev hiljem ka türgi pianist Fazıl Say Beethoveni kolmanda klaverikontserdi (pianisti enda kadentsidega) ja lisapalaga, milleks oli improvisatsioon „Summertime’i“ teemal. Festivalile pandi punkt Lepo Sumera „Kevadise kärbsega“. Paabel Pärnus oli hästi koostatud kava ja üldise korraldusega. Sügav kummardus Paavo Järvile ja siiras tänu Kristjan Hallikule meeskonnaga. Seda elamust annab kaua mäletada.

  • ,

    Viinistu – Eesti kõige islandim küla

    Kätlin Kaldmaa

    Keegi ei tea, kust see meri tuleb. Kesk-Ida-Eestis, kus ma üles kasvasin, ei ole merehõngugi. Mine tea, kas ja kuidas jõudis meri Läti piiri äärde Mulgimaale, aga no mõni Viru vere kangelane, ilusa Helene – vanavanaema – eellane, vahest ikka merd katsuda sai. Igatahes mind kisub igas maailma nurgas muudkui aga mere äärde. Mõnikord on see meri ookean (Põhja-Jäämeri) ja mõnikord järv (Vahemeri).

    Nii juhtuski, et pärast 25 aastat Tallinna ja kaht-kolm aastat sõna otseses mõttes kodutust ostsin endale rida­elamu­boksi Viinistul (palun mitte iialgi öelda Viinistus/se, meie siin rannakeeles sõidame Kolga-Kolkka ja Kiiu-Kiidu ja Viinistu-Viinistule, ja meil on potkukelk, mitte mingi soome kelk, ja tõuks peaks ka olema potkukas). Ega ma ei teagi, kas see oli see hele paks veebruarilumi või lõputu raamaturuum, mis mind ära tegi – kui siinse elamise kaks korrust raamatuid täis saavad, siis on veel kolmetoaline täiskelder, mis omal ajal ehitati varjendiks. Maakler viskas nalja: „Siia keldrisse mahub 28 ukrainlast ära!“ Et siin on täitsa kasutatav sadam, siis agressorite saabumise puhuks on mul põgenemistee välja rehkendatud. Kaugele ja ära. Sada meetrit merest ei ole turvaline koht. Iga päev hängib mere peal kümmekond laeva-tankerit. Ära nad sealt kuskile ei lähe, kogu aeg on.

    Viinistu on vana küla. Wynest, Finnisdorf, ja paljurahvuseline algusest peale. Eelmisel aastal tähistati Viinistu mainimise 650. aastapäeva. Sõbralikud suhted ülemerenaabritega katkestas alles Nõukogude okupatsioon. Kui enne Teist maailmasõda oli Viinistu üks tore jõukas enam kui 500 elanikuga küla, siis pärast küüditamisi ja sõda ja paadi­põgenikke jäi alles 146 elanikku ja nüüd, peaaegu 80 aastat pärast paadipõgenemist ja vahepealset kalurikolhoosi on registreeritud elanikke 125.

    Kui muidu talvel ei olnud küla vahel rohkem kedagi näha kui kaks vanameest ja Kätlin, siis koroonaga läks Viinistul elu lahti. Kõik, mis ripakil, osteti ära, ka kõikse viimane räigelt ülehinnatud sääse­loss.

    Viinistul tegutseb Eesti esimene erakunstimuuseum. Jaan Manitski kogul põhinev muuseum alustas tegevust 2002. aastal endise kalatööstuse hoonetes. Hiljuti avati seal Jüri Arraku stuudionurk.

    Mina olen kõigusoojane ja armastan kuuma. Vaat sellega on siin väga kehvasti. Ma olen päris kindel, et Viinistu on Eesti kõige külmem küla. Kõige islandim on ta igatahes küll. Kõige Soome-poolsemana – siit olla tuliveekanistritega kõige lühem tee Soome saarestikku – on see otse avatud ida- ja kirdetuultele, ja ma ütlen teile, et no näiteks kevadel ei ole hoo ja hoobi vahet. Ses külmas kuivas idatuules, mis siin päevade ja ööde kaupa lõõtsub, ei kasva miski peale naadi. Ma tulen Kesk-Ida-Eestist, nii et ma tean väga hästi, mis on kontinentaalne külm ja kuum. Seda ma armastan! Temperatuur on küll talvel madalam, aga see on kuiv krõpski. Viinistu niiskes lõõtsumises vastupidamiseks on mul fliissokid, fliisretuusid, fliisseelik, fliis­dressid, fliispluusid, fliiskuued. Kõige fliisima rõivatüki ristis mu tütar nahaks. See ongi umbes nagu karunahk, mitte miski ei pääse läbi. Ei sääsed, ei tuul.

    Igatahes kui koroona tuli ja keegi ei teadnud, mis hakkama saab, ostsin meele­heitest kasvuhoone. Kasvuhoone nimi on Berta ja Väike Kreeka. Berta on väga tugev, et tuul teda ära ei viiks. Mehed istusid tal katusel ja siiamaani on Vladiku saapajäljed plastiku peal näha. Berta on mu elupäästja. Berta nagiseb ja kragiseb ja naksub ja kraksub tuule käes, aga Berta lendu ei lähe. Kuidas sa elad Eesti suves, kui suvetomateid ja suvepaprikaid peab Grossi poest ostma? See ei ole elu.

    Esimesel Berta-suvel ma ei mõelnud muud kui tomatitest. Teisel Berta-suvel juba vähem. Kolmandal suvel õieti üldse mitte, ja nüüd, kus meil Bertaga läheb neljas suvi, tean ma juba, et tomatid on põhimõtteliselt umbrohi ja neid peab hoopis tõsiselt takistama, et nad Bertale 1:0 ei teeks.

    Siis on mul seal baklažaanid, mis siin põhjamaal ootamatult hästi kannavad. Ja paprikad. Kõik need sõbrakesed kasvatan ma ise ette, veebruarikuust peale, nii et lõpuks on toad nagu džungel, kus ise ei mahu liikumagi. Sest ega rohenäpp end tagasi ei hoia, vaid osutab ka lõunaeestlastele taimekasvatusteenust.

    Kasvuhoones elab sisalikuperekond ja igal suvel kolib sinna ka üks kärnkonn. Erinevalt oma esivanematest sipelgatega ma isegi ei võitle, ja sooja mulla sisse ehitavad käike toredad ämmelgased. Täna hommikul just nägin ühte. Vahtis mind oma urust kurja näoga. Noh, ükspäev on siis kasvuhoone pisiämblikke täis, a mis tost. Tulevadki väikesed punarinnad ja saavad nad nahka pista. Suveöödel käib keegi seal number kahte tegemas. Ei teagi, kas nirk või orav. Mõlemad nad siin võsas elavad. Väike kaka on.

    Sel kevadel oli meil herilaseseis. Pesen kasvuhoonet ja avastan, et herilane ehitab pesa. Ei taha herilast kasvu­hoonesse, onju. A tema saab aru, et hea soe koht, miks siis pesa ei taha teha. Lammutan mina pesa ära, aga herilase­mamma läks nii ärevile, et mina pidin kasvuhoonest vastu õhtut põgenema. Hommikul mõne tunniga juba jälle veerand pesa valmis. Püüdsime herilase kinni ja viisime mitme kilomeetri kaugusele Pärispeale. Kahe päeva pärast – jälle pesaehitus käib. Neid herilase­emasid siin on muidugi mitu, ei pruugi seesama tüüp olla. No enam ei tea, mida teha.

    A juhuslikult üks Saksa lavastaja zuumiku käigus reetis saladuse – tuleb kasvuhoonesse lihtsalt petupesa riputada! Et neil Ikeas müüakse. Ma viisin sinna siis kohe terve täiskuu, suure ümmarguse päikesepatareil töötava lambi. Nüüd juba mitmendat ööd särab taevas kollakas kuukene ja Bertas särab kollakas petupesakene. Berta nagu ankrus maailm, mille ümber liiguvad kuu ja päikene.

    Seda ka veel, et sel aastal on taimejuurtel Bertas lambavillatekid peal. Väga hästi hoiab mulla niiske ja sooja ja lõhnab nagu laut. Nii et tagasi juurte juurde ehk kanasitt ja lambavill, ei neid suuda lahuta.

  • Koht, kus eriti midagi tegema ei pea

    TRIIN OJARI, arhitektuuriajaloolane, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor
    Triin Ojari

    Toksin neid ridu sulnis suvilakeses keset mände ja mustikaid, mardikad kimavad põmaki! vastu klaasi ja vahelduva pilvisusega päev edeneb sama laisalt kui pooleli olev raamat: Olga Tokarczuki „Rändajad“ loob meeltes õndsa rahulolu, et ise kuhugi minema ei pea. Olen juba kohal, mis mul veel vaja. Puhkamise tingimuseks peetakse kohavahetust, minekut kuhugi, kus muidu ei olda ja kus ruum, näiteks kuurordis või spaas, on kujundatud nii, et unustad kõik need argisemad paigad, kust parajasti oled tulnud. Meie sees peituv tarbija ütleb, et vajame uusi emotsioone – unustust!

    Uurisin mõne aja eest nõukogudeaegset suvilaarhitektuuri ning mulle kinnitati ühest suust, et erilise väljanägemisega maja ehitati vastukaaluks hallile linnakorterile, kaldus majasein või totaka sepisvõrega välikamin tähendasid puhkust, väljaastumist normikohaselt kujundatud ruumidest. Eestlane ütleb ikka, et puhkama läheb ta maale, ehkki ajalooliselt olid puhkus ja suvitamiseks loodud keskkond välja mõeldud linnainimesele, töölistele tootlikkuse tõstmiseks – seega võtame alati linna maale kaasa. Puhkamise koht on ajutine, me lahkume sealt enne, kui erilisus kaob. Kohavahetus võib tähendada ka füüsilise vaeva nägemist – ikka selleks, et higiseile palgeile tõuseks rahulolu tehtust, et kontorilaua taga nühkimise asemel tunnetataks tõelist pingutust. Suvise ühismeedia pildisein kihab mägedest, purjekatest, peenarde tegemisest, põrandapanekust, marjakoogist. Aeg on napp, tuleb kiirustada, et kõike jõuaks.

    Minu suvitamise koht on selline, kus eriti midagi tegema ei pea, aju töötab režiimil „grill ja tšill“. Hing enamasti siiski enne rahu ei anna, kui pikem jalutustiir tehtud, käidud seenel või vähemalt maja ümber midagi ringi sätitud. Ka tegemata kirjatükid või vastamata kirjad tiksuvad kusagil kuklas, sest ekraani vahendatud elu on ikkagi alati kaasas, olenemata kohast. Suviti me, rahutud suvitajad, valgume linnast välja üle maa laiali, ahmime endasse seda lühikest hetke, mis teisiti olemiseks on antud. Samal ajal oleme nähtamatute niitidega omavahel seotud nagu sipelgad, kes pärast päevatööd tee oma pessa tagasi leiavad. Elu on kord nii loodud.

  • ,

    Tartuff näitab armastust Mongoolia moodi

    Vaevalt olete te näinud midagi nii eksootilist nagu Mongoolia komöödia.

    „Sekspood ei ole pornograafia – see on apteek!”

    Just see tore kild võtab kokku Janchivdorj Sengedorji filmi „Müügitüdruk”, mis jõuab ekraanile juba kuu aja pärast algaval PÖFFi armastusfilmide festivalil Tartuff.

    Tartu Raekoja platsi suurel väliekraanil rullub lahti lugu üliõpilasest Saruulist, kes asendab sekspoes oma sõbrannat, kui see banaanikoorel libastub ja oma jala murrab.

    „Täiesti ebatavaline ja südamlikult lõbus komöödia kujuteldamatust Mongooliast,” kirjutab filmi saateks Tartuffi programmijuht Edvinas Pukšta, lisades, et ebatavaliseks muudab nähtava see, et tegu pole mitte steppide, jurtade ja hobuste Mongooliaga, nagu me oleme harjunud ette kujutama, vaid vilkalt urbanistliku Mongooliaga, mis on täis moodsa elu vibratsioone, nüüdisaegseid rütme ja seksuaalsust.

    Tavalisest eksootilisemat hõngu toovad tänavu Tartusse veel Austraalia režissööri Jub Clerci film „Ühe suve slaidid” ja Lõuna-Korea režissööri Seo Eun-youngi film „Südamehääl”.

    Esimene neist räägib aborigeeni tüdrukust Murrast, kes avastab probleemsete teismeliste suvisel väljasõidul fotograafia ja hakkab tänu sellele paremini mõistma ka iseennast, oma juuri. Pärismaalasest režissöör ammutab inspiratsiooni omaenese rahutust noorusajast, lähenedes teismeliste eneseleidmise lugudele värske nurga alt.

    Tegu on ühtlasi esimese Lääne-Austraalia mängufilmiga, mille autoriks on aborigeeni juurtega naisrežissöör.

    Linateos võitis tänavusel Berliini festivali noortefilmide võistlusel parima filmi Kristallkaru.

    Oodata tasub ka romantilist ulmedraamat „Südamehääl”, mille noored, samas ülikoolis õppivad peategelased leiavad üksteist raadiolainete vahendusel – armastuse puhkemist ei takista isegi see, et üks neist elab aastal 1999 ja teine aastal 2022.

    Pisarakiskujast filmist sai mullu Lõuna-Koreas tõeline publikumagnet.

    Kokku jõuab 31. juulist 5. augustini toimuva Tartuffi suurele väliekraanile 12 armastusest kõnelevat filmi, lisaks näidatakse Tartu Elektriteatris dokumentaal- ja lastefilme.

    Kõik seansid on vaatajatele tasuta.

    Kogu programmi avalikustab Tartuff juuli keskel.

    Baltikumi suurim vabaõhufilmifestival toimub Tartus juba 18. korda. Festivali korraldab Pimedate Ööde filmifestival.

    Tartuffi kodulehekülge vaata siit: https://tartuff.ee/

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Toomas Plank.

    Asjaosalised selgitavad, miks ja kuidas sünnib Tartusse südalinna kultuurikeskus. Intervjuud Enrique Sobejano, Mirko Traksi ja 3+1 arhitektidega.
    Enrique Sobejano: „Me ei otsinud ainult vormilist väljendusrikkust, vaid maja, kuhu sisenetakse isegi siis, kui täpselt ei tea, mis seal asub“.
    Markus Kaasik: „Maja peab vastu pidama võimalikult kaua, pole mõtet ehitada kehva maja. Parem on ehitamata jätta. Halba arhitektuuri pole mõtet ammugi teha.“
    Mirko Traks: „Olen Tartu keskpargi igapäevane külastaja ja võin kinnitada, et tegevust, elurikkust ja võimalusi tuleb uue lahendusega sinna omajagu juurde.“

    „Füüsiku pilk koroonale. Ja mitte ainult“. Margus Maidla vestleb Tartu ülikooli füüsikute juhi Toomas Plangiga.
    „Tähtis on, et huvi oleks alles, et see poleks arusaamatuks jäänud valemite tuupimise käigus maha tapetud.“

    Ülo Mattheus: „Ukraina, mooramaamees. Mõned sõja taustateooriad“
    USA poliitiline huvi Ukraina sõja puhul on ära hoida kaose tekkimine Venemaal, tuumarelva kontrolli alt väljumine ning Venemaa kaldumine Hiina poole.
    Ukraina relvajõudude aeglane pealetung ja Venemaa intensiivne ründetegevus omalt poolt on kahandanud optimismi Ukraina edu suhtes ja ärgitanud välja tulema üha uute teooriate või ka vandenõuteooriatega, miks asjad on just nii nagu need on.

    Brigitta Davidjants, „Oma ja eksootiline armeenia kirjandus“

    Kätlin Kaldmaa, „Viinistu – Eesti kõige islandim küla“

    Arvustamisel
    EFI minutifilmid ja „Barbie“
    Anu Kannikese ja Madle Uibo „Moodsa elu õppetunnid“
    Ruhnu viiulifestival ja Pärnu muusikafestival
    Maria Valdma-Härmi näitus ja Helsingi biennaal
    Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured“ ja Hando Runneli „Saunaõhtu“
    suvelavastused „Merrevaade“, „Korvpall on saatanast“ ning „Hingest ja südamest“

    Esiküljel Tartu ülikooli füüsika instituudi direktor Toomas Plank. Foto Piia Ruber

  • ,

    Narva lastekirjanduse residentuuri oodatakse kandideerima lastekirjanikke ja illustraatoreid

    Narva kunstiresidentuur NART ja Eesti Lastekirjanduse Keskus (ELK) kuulutavad välja konkursi Narva lastekirjanduse residentuurile, millega kaasneb stipendium. Selle toel sünnib raamatu käsikiri ja/või illustratsioonid, mis on inspireeritud kohalikust kultuuripärandist, inimestest, ajaloost jne. Kandideerima on oodatud lastekirjanikud ja illustraatorid, kes töötavad nii üksikisikuna kui ka loometandemina. Oodatud on loovisikud üle kogu Eesti ja välisriikidest.

    Idee autor on Narva linnapea Katri Raik. NART ja ELK võtsid sellest mõttest kinni ning Kultuuriministeeriumi toel kuulutatakse välja esimene konkurss. Narva kunstiresidentuuri juht Johanna Rannula sõnas: “Sel aastal toimub residentuur ja anname välja stipendiumi,  ja ehk juba järgmisel aastal saame lugeda lasteraamatuid, mis on saanud inspiratsiooni Narvast. Loodame, et sellest saab uus traditsioon! Narva annab kindlasti palju põnevat  mõtteainet, millest luua lugusid nii mudilastele kui ka noortele lugejatele.” ELKi juht Triin Soone lisab: ”Mul on hea meel, et lastekirjanduse autorid saavad juurde inspireerivaid ja huvitavaid loomevõimalusi, mille viljad rikastavad meie lastekirjandust.”

    Autorid on Narva kunstiresidentuuri oodatud juba 2023. aasta 1.-31. oktoobrini, kokkuleppel saab resideerumise aega ka muuta. NART pakub residentidele elamispinda ja tuge Narva tundmaõppimiseks.

    Stipendiumifondi suurus on kokku 4000 eurot, 2000 eurot ühele inimesele. Stipendiumi saavad taotleda illustraatorid ja lastekirjanikud. Oodatud on nii tandemina tegutsevad kui ka autoriraamatu loojad.

    Konkursile esitatud taotluste seast valib stipendiaadid žürii, kuhu kuuluvad Triine Soone (Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor), Anne Pikkov (illustraator, Narva kunstiresidentuuri juhatuse liige), Katrin Reinmaa kirjastusest Päike ja Pilv, Narva linnapea Katri Raik ning Johanna Rannula (Narva Kunstiresidentuuri juhataja).

    Taotluste esitamise tähtaeg on 10. augustil kell 23:59 (Eesti aja järgi). Taotlused tuleb esitada eesti keeles aadressile residentuur@artun.ee. Palume üles laadida ühe PDF-faili, mis sisaldab järgnevat:

    – Taotleja(te) CV (nimi, aadress, e-post, veebileht jne).– Näited varasematest töödest ja link portfooliole ehk ülevaade taotleja(te) senisest loomingulisest tegevusest.– Taotleja(te) motivatsioonikiri (500 tm).– Seletus, kuidas on või saab looming olema inspireeritud Narva kultuuripärandist. Võib ka ära märkida, kuidas plaanib loometandem või autor oma töö jaoks loomeindu koguda (nt kohtumised lastega, vanaemadega, osalusvaatlus jne).– Ideekavand lasteraamatu sisust ja/või illustratsioonidest, sealhulgas lasteraamatu vanuseline sihtrühm, teksti maht, illustratsioonide maht jne.Konkursi täpsemad tingimused on veebilehel: https://www.nart.ee/et/narva-lastekirjanduse-residentuuri-oodatakse-kandideerima-lastekirjanikke-ja-illustraatoreid/

    Lisainfo:

    Johanna RannulaNarva kunstiresidentuuri juhatajajohanna.rannula@artun.ee59177795Triin SooneEesti Lastekirjanduse Keskuse direktortriin.soone@elk.ee617 7230

  • Loe Sirpi!

    Madis Kolk, „Teatrikastiga varjatud karje“

    Jaanus Terasmaa, „Kahhovka veehoidla tühjenemine“

    Ivar Annus, „Muudatuste juhtimine veesektoris pikaajalise strateegiaga“

    Küllike Tohver, „Lahkunud on naerev mässaja Milan Kundera“

    Peep Ehasalu, „Kõvaks keedetud Max Seeck“

    Tüüne-Kristin Vaikla, „Kuidas kureerida kodu?“

    Linda Li Arro, „Linnaga sidus tööstuskvartal“

    Raivo Kelomees, „Tehisaju ja originaalsus“

    Andrei Liimets, „Võimatu missioon kassafilmi kaitseks“

    Pärnu Suveteatri „Sorgu tuletorni saladus“

     

  • Teatrikastiga varjatud karje

    MADIS KOLK

    „Scream Box“ („Karjekast“), autor, lavastaja ja etendaja Liisa Saaremäel, helikunstnik ja etendaja Florian Wahl, videokunstnik Emer Värk, valguskujundaja Siim Reispass, dramaturg Maria Arusoo, stsenograafiliste lahenduste autor Kristiina Tang, kostüümikunstnik Kadi Adrikova. Esietendus 17. V Kanuti gildi saalis.

    Florian Wahl on suurepärane performer, aga „Scream Box’is“ on tema ülesandeks Liisa Saaremäeli assisteerimine, iseseisvaid erilisi ülesandeid pole talle antud.    

    Liisa Saaremäel on näitlejaharidusega etenduskunstnik, kes tegutseb edukalt mõlemas vallas ning tema loomingus toetavad mõlema väljendusvahendid vastastikku teineteist. „Scream Box“ on oma taotlustelt puhas etenduskunsti näide: autor ja lavastaja, kes on oma kätega ehitanud terava ja keha torkiva naelmadratsi, on ka ise laval, kogedes vahetult kõiki lavastuses uuritavaid valutekitajaid ning muid ärritajaid. Tema partneriks on teatrihariduseta muusikust etendaja. Lavastuses ei jutustata lugu ega kehastata inimsuhteid, eklektilise terviku osad vahelduvad järsult ja psühholoogilise põhjuseta, tinglikult võiks öelda, et lavastuse esimene osa kasutab muusikalivõtteid, et teises osas süveneda helikunsti. Etendaja liigub vaatajate seas ja ärgitab neid osalema, et saaks käivituda ühine loomise ja tajumise protsess.

    Kontseptsiooni tasandil vastab lavastus üsna täpselt ka Erika Fischer-Lichte määratlusele etenduse transformatiivsest väest (Fischer-Lichte kasutas mudelnäidisena Marina Abramovići 1975. aasta aktsiooni „Lips of Thomas“ ehk „Thomase huuled“), kus füüsilised lavategevused aktualiseerivad oma enesele­viitavuses etendaja kohalolu ega representeeri mingeid lavaväliseid tähendusi, etenduse kehalisus ei ole tähistajaks millelegi muule ning tähendused saavad esile tulla publikuga loodud ühises ruumis.1 Selles seoses väärib tähelepanu lavastuse karjekäsitlus. Esietendusele eelnenud vestluses Heneliis Nottoniga rääkis Saaremäel, et teda huvitab n-ö kontekstitu karje. Laval võib karje olla teatraalne ning nõuda seda põhjendavat konteksti, kuid milline on karje olemuslikult siis, kui see kontekst tema ümber muutub või mureneb.2

    Saali sisenedes ootavad meid laval kaks etendajat, kes lobisevad sundimatult, aeg-ajalt tervitavad nimepidi mõnd publikuliiget. Peohõngulise valguskujunduse, moodsa muusika ja voolava loba saatel loodud vaba atmosfäär lõpeb järsult, kui etendaja palub ühelt vaatajalt endaga intensiivsemat kontakti. See oli esimene vägivaldne akt, mis küll nähtud esietendusel lahenes mängeldes, kuna Saaremäel valis endale võrdse ja performatiivselt alti partneri (klassikalise teatri puhul kahtlustanuksin, et tegemist on klakööriga). Järgmiseks katkestuseks selles tšillis olekus on naelapüstolipaugud, kui Saaremäel laua sisse tulistab. Peagi veeretatakse juba varem ette valmistatud teravate naeltega laud saali. Seal istutakse, lamatakse ja lauldakse. Viimane äärmusesse venitatud teravus ongi peategelase puhas kohalolu ise: karje, mis asetatakse vaataja ette. Karje on selle kontserdi pikim laul. Nauditav esitus, millele on antud piisavalt aega, et see saaks tööle hakata.

    Kuna enne etendust jagatakse publikule ka kõrvatroppe, tekitas see teatava ohuootuse, võimaluse, et lavastus taotleb sellist füüsilist piirsituatsiooni nagu Abramović oma eelpoolmainitud etenduses, jätmata publikule võimalust neljanda seina taha varjuda. Seda siiski ei juhtu, ei publiku kõrvu ega ka Saaremäeli häälepaelu viida riski piirile, füüsilise ja ruumilise tajukogemuse asemel hakkab tähendusi looma pigem ajafaktor. Kontekst ei murene karje ümbert mitte selleks, et paljastuks mingi puhas ürgkarje kui kõigi häälte alguspunkt, pigem pannakse karje meie ette eri kontekstis uurimiseks ja võrdlemiseks: umbes nii, nagu filmikunstis on „Wilhelmi karjest“ nüüdseks saanud klišee, tsitaat ja paroodiaobjekt.

    Seda taotlust rõhutab ka sondi ja ekraani abil lavale kuvatud pilt Saaremäeli häälepaeltest. Sellega ei näidata niivõrd häälepaelte lõplikku transformatiivset väge kuivõrd nende puhast füüsilist ja materiaalset olemist. Kui laval on hääl miski, mille kaudu saavad hakata avanema tähendused (meenutagem teatrikooli lavakõneõppejõu Tõnu Tepandi raamatu pealkirja „Alguses on hääl“), siis too fiktiivne diagnostika laval näitab meile kõige füüsilisemas mõttes seda kontekstitut karjet. Nii nagu 1960.–1970. aastate teatriuuenduse aegsel laval langetati aksid, et publik saaks näha lavamehhanisme või nagu etenduskunstnikud langetavad rolliloorid, et hakata performatiivset kohtumist looma justkui autentselt.

    Lavastuse pikaks venitatud lõpuosa taastab selle oletatava algeesmärgi ning äratab taas vaataja tajuvõime, kuid vahepeal – ma ei tea, kas taotluslikult või kogemata – aktiveerib Saaremäel oma lavastuses just selle „teatraalse“ pooluse. Kui see on tahtlik, siis pole selles ju midagi otseselt halba: Fischer-Lichtegi rõhutab, et narratiivsele läbielamisteatrile omane referentsiaalsus ja lavaline performatiivsus pole mitte teineteist välistavad vastandid, vaid ühe terviku vastastikuses võnkes olevad komponendid. Siiski aitab kummagi omadusi peegeldada just teise pooluse selge esiletoomine, mõlemaga mängitsemine on aga vesi nende teatrivaatlejate veskile, kes püüavad iga hinna eest tundmatut tuntule taandada ning rõhutada, et etenduskunsti performatiivsed meetodid on vaid mööduv moevirvendus Stanislavski sõnastatud „loodusseaduste“ taustal.

    Saaremäel toob nähtavale naelte teravuse ja häälepaelte hapruse, seejuures puhverdab ja tasandab ta vastavate tajude äärmuspunkte üleüldise peomeeleolu ja järskude katkestustega. Lavastus mõjubki tervikuna nagu oma lõpuosas kasutatud vooderkast etendaja pea ümber, kus riskiillusioon tekib küll sellest, et etendaja peab oma tegevust sooritama pimesi, kuid karje on summutatud ja võimalik kukkumine pehmendatud.

    Nagu juba öeldud, lavastuse lõpuosa väljavenitatus annab etendajatele ja publikule aega, et kontekstid saaksid karje ümbert ise maha kooruda ja taas peale kasvada, kuid mingil põhjusel on Saaremäel otsustanud osa kontekstitühikuid kõige klassikalisema teatritraditsiooni järgi ise täis lobiseda, tuues sisse teraapiateema. Mitte teema pole üleliigne, vastupidi, saan aru, et karje uurimine ongi Saaremäelile lavastuse teraapiline kese, kuid ta pole usaldanud laval leidlikult üles ehitatud karjelaboratooriumi, vaid etendaja Wahl esitab karje kõrvale psühholoogi küsimusi ja lausub kommentaare kliendile, kelle seest see karje välja tuleb.

    Nii tühistab aga Saaremäel iseenda taotluse. Kontekst missugune ja ka teema on kohe selge: tänapäeva inimeste vaimsed ängid ja mured. Just sealt see karje tuleb. Seejuures võib aga naelvoodi, mille teravus on peamiselt vaid visuaalne, omamoodi kujund kogu elu valule, anda hoopis teise konnotatsiooni. Etendajale on naelvoodi täiesti tavaline asi. See pole valus, see pole piin. Kuidagi liiga kiiresti tühistab lavastaja Saaremäel iga uue mõtte või sätib selle kindlasse konteksti ja uue teema teenistusse. Kes soovib, võib selles näha hoopis paroodiat tänapäeva ängiteraapiatele.

    Kuu aega enne „Scream Box’i“ esietendus Kanuti gildi saalis Karolin Poska „Lucky Charm“, milles uuritakse esoteerikamaailma. Nii etendajal kui ka publikul võib olla selle valdkonna suhtes eelarvamusi, aga laval püsis performatiivne pinge senimaani, kuni uurimisobjekti suhtuti kui tundmatusse, respektiga. Kui aga etendajad ei suutnud enam vastu panna kiusatusele anda oma eelarvamuste pinnalt hinnanguid ning seeläbi punuda lavalise kohalolu ümber ette antud kontekste ja narratiivseid tõlgendusi, taandus eos olnud transformatiivne vägi referentsiaalseks teatraalsuseks, tühistades nii iseenda algsed taotlused.

    „Scream Box’i“ teraapiastseenis tekkis sama efekt. Kuid kui juba lähtuda võimalusest, et lavastus oligi kavandatud „ambivalentsena“, võis lavastaja taotluseks olla hoopis piinata vaatajaid. Tšillides sulnilt laval, sätivad etendajad vaikselt vaatajate teele takistusi, justkui öeldes, et ega me nii toredad olegi, oleme natuke vägivaldsed ja see meeldib meile. Teie ülesandeks jääb meie nautimine.

    Florian Wahl on tõesti suurepärane performer, aga seda teame juba muusika­maailmast, „Scream Box’is“ on tema ülesandeks Saaremäeli assisteerimine, iseseisvaid erilisi ülesandeid pole talle antud ning sellest on kahju. Nii nagu Saaremäel pidi justkui astuma sammukese teatripubliku poole (ehkki ei oleks pidanud), hakates talle kontekste ette andma, jäi Florian Wahlil Saaremäeli kontekstitu karje ümber ehitamata see läbipaistev sein, mille murenemiskrigin oleks ka publikust teinud kaasalooja.

    Etenduskunstiga peaks laval midagi tõesti toimuma, miski peaks olema kaalul, muutumises kas siia- või sinnapoole. Liisa Saaremäel näib hetkel olevat kahevahel, tahtes teha samaaegselt kujunditeatrit – küll pidevalt katkestatud looga, kuid siiski looga teatrit, koos esitamise ja taasesitamisega – ja etenduskunsti, kus iga tegu peaks rääkima enda eest ise. Seda muljet võimendab just lavastusega kooskõlas ja ka eraldi võetuna suurepärane muusika. Muusika, mida siin ja praegu ei tehtudki, pigem näidati ja taasesitati, pakkudes sageli kõrvale ka konteksti. Kasutati ja presenteeriti etenduskunsti võtteid, kuid muudeti need paradoksaalselt teatriks.

    1 Erika Fisher-Lichte, The Transformative Power of Performance: A New Aesthetics. Routledge, 2008, lk 12, 141.

    2 Vt Heneliis Nottoni ja Liisa Saaremäeli vestlus https://saal.ee/performance/scream-box-1794/

  • Maja ja putukad

    KAAREL TARAND

    Arhitektuurivõistlus sai läbi, võitja on selgunud ning Tartu linn pika sammu võrra lähemal kesklinna atraktiivseima ala taashoonestamisele, millega on lubamatult kaua ehk aastakümneid venitatud. Kunstimuuseumi hädaolukord on ju kestnud pea pool sajandit ning lootus asja parandada mitu korda põrmu varisenud.

    Tulevikus tähistab roheelamus Tartus seda, et loodusesõber paneb raudu politseiniku, mitte vastupidi. Edward von Lõnguse „Kannahabe ja nõiakütt“ Tartu Toomemäel.

    Rahvusvaheline võistlus oli hea ja konkurentsitihe, žüriil valikuvõimalusi palju, sest hindamiseks laekus kokku 102 tööd, s.o peaaegu sama palju kui 17 aasta eest Raadi tühermaale Eesti Rahva Muuseumi rajamise võistlusel (108 tööd). Seega oli rahvusvaheline huvi kaugelt vaadates otse sõjaka Venemaa piiril ehk NATO operatsioonitsoonis paikneva vähetuntud väikelinna maja joonistamise vastu muljetavaldav. Kui ikka sadakond kutselist kollektiivi näeb mitu kuud vaeva, seejuures üsna tagasihoidliku võiduvõimalusega, ei saa neid kõiki küll kuidagi kahtlustada keskpärasuses, haltuuritsemises või ideevaesuses.

    Ometi ei vaibunud ka pärast võistluse tulemuste väljakuulutamist kaebehääled, mis on protsessi saatnud juba 2010. aastast, kui kehtestati kesklinna taashoonestamisele suuna võtnud üldplaneering. Mitu raundi leppimatuse puhanguid seisab enne hoone avamist veel ees. Neile, kes on jäägitult veendunud, et südalinna kultuurikeskust ehitades teeb Tartu linnavõim valel ajal ja vales kohas valet asja, ei pakkunud kahes põhiküsimuses selgeid vastuseid ei võidu- ega ükski teine töö. Nimelt: kuhu ja millal sirguvad loodusesõpradest tartlaste lohutuseks 50 uut vana ja haiget puud nüüd mahavõetavate asemele ning kuhu teisaldatakse need kümmekond sotsiaalse põhjakihi esindajat, kes on tänaseni seda kvaliteetset linnaruumi aktiivses kasutuses hoidnud ning kelle õigustest ei tohi mingil juhul üle sõita? Nad peavad lapsevanematele kasvatustöös hoiatava õppevahendina alati saadaval olema. Ja ega volikogu tohi käituda nagu nõukogude võim, mis paadialusema rahva ehk toonases kantseleikeeles alalise töö- ja elukohata passirežiimi rikkujad tavatses kuskile kolkasovhoosi silma alt ära saata. Ei, nüüd ei ole nad rikkujad, vaid osa elurikkusest ning on üllatav, et nende toetuseks ei ole aktivistid veel Tartu Parmude Kaitse mittetulundusühingut asutanud.

    Kuigi kultuurikeskuse avamiseni läheb veel mitu aastat ja teele võib tekkida mitmesuguseid välismaist päritolu takistusi, nagu viimastel aastatel on juhtunud pandeemia, tarneahelate katkemise ja sõja näol, on võimatu ette kujutada, et Tartus leiduks jõude, kes suudaksid langenud otsused tühistada ja kogu protsessi peatada. Võib-olla mõni siiski proovib, aga midagi tõsisemat saab ette võtta ja tühistamisideedele linlaste toetust hankida alles kahe aasta pärast, kui toimuvad järgmised volikogu valimised. Selleks ajaks on ehitusprojekt valmis, tõenäoliselt ehitushangegi korraldatud ning käivad sobiva nurgakivi otsingud.

    Südalinna kultuurikeskuse rajamine oli Reformierakonna peamine valimislubadus juba 2017. aasta valimistel ja siis uuesti 2021. aasta sügisel. Oma toetushääle sellele plaanile andis mõlemal korral 37% Tartu valijatest, tunduvalt enam erakonna varasemast normaalsaagist. Vastuhäälte hulka saab vaid oletada, sest ühegi erakonna lubaduste hulka ei kuulunud Tartu igaveseks kunstimuuseumita jätmine ning muude suurehitiste eelistused kogusid vähem hääli. Arvata veel praegu, et kultuurikeskuse rajamiseni on jõutud mingeid kõverteid pidi, enamuse tahte vastaselt ja demokraatia mängureegleid eirates, on lihtsalt mõtlemisviga.

    Protsessis endas on mõndagi õpetlikku, mida tasub tähele panna nii kohaliku kui ka keskvõimu poliitikutel ja muudel otsustajatel, sest ega ühiskonnale ja kultuurile vajalike suurhoonete rajamine lõpe ka siis, kui riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekiri taas ammendub.

    Kui küsida, miks ei ole kultuurikeskuse arendamine liikunud optimistide kavandatud algses tempos, siis paistab ilmseim vastus kätte demokraatia protseduuride ning igaühe õiguste, kohustuste ja vastutuse väärkäsitlusest. Pole imestada, et seda juhtub ka heade mõtete linnas, kui tegu on üleriigilise moega, mille järgi kompromiss ja konsensus tähendavad vähemuse tahte realiseerumist ning enamuse soovide hülgamist. Mitte-minu-tagahoovis-mõttelaadi esindavatele, sageli väga väikesearvulistele, ent seda kärarikkamatele rühmitustele on avalik võim lõputu kaasamise ja arutamisega liiga kaugele vastu tulnud ning sellega andnud neile ebaproportsionaalselt suure võimaluse otsuseid mõjutada. Kui see omamoodi terrorism on kuskil läbi läinud ja eduelamus saadud, innustab see mujalgi proovima. Sel kõigel on oma hind, mida aga ei pea kinni maksma venitajad ja takistajad, vaid kõik maksumaksjad, ning seda kulu ei ole kombeks kokkugi arvutada. Aga peaks.

    Tartu kultuurikeskuse eeltööde raames on tellitud ja läbi viidud rabavalt palju uuringuid ja analüüse, mille vajalikkus on pehmelt öeldes kaheldav kas siis seetõttu, et see, mida uuriti, oli asjatundjatele juba niigi teada või on tegu spekulatsioonidega, mis toetuvad kiiresti muutuvatele ja vananevatele andmetele. Iga uuring, mille võim tellib tõestamaks, et ta ei ole kaamel, sisaldab alati mõnd eksperdi väidet või oletust, mis kontekstist välja rebituna muutub kaamelikarvaks ehk malakaks vastalise käes.

    Ka lõpututest ideekorje-, kaasamis- ja selgitamiskoosolekutest on ammu saanud sotsiaalhoolekande erivorm, kus kehtib reegel, et mida järjekindlamalt vastaline oled, seda rohkem koosolekuid tehakse. Kuna avalik võim peab kõigi vastu kena olema ning maksimaalses lubatud ulatuses kodanikele meelehead valmistama, saab kui tahes sõge aktivist mingit plaani torpedeerides endale tasuta kohvi- ja küpsisepäevi aastateks ette planeerida. Ja tuleb see muidugi nende „omal süül“ passiivsemate kodanike arvelt, kel pole sama palju vaba aega, sest nad on pühendunult hõivatud oma põhitöö, uue teadmise ja ühiskonna lisajõukuse loomisega.

    Vastavalt kehtivale moeliialdusele tähendab arhitektuur tänapäeval kõige enam rääkimist õhust, veest, lindudest ja loomadest, putukatest ja taimedest, aga mitte ehitamisest, nagu mõiste algupära järgi peaks eeldama. Ka Tartu kultuurikeskuse võistlustööd ja žürii seisukohad ei ole sellest patust vabad. Võidutöö „Paabel“ (selle nime edasisest kasutamisest võiks loobuda, sest ülikoolil on juba paarkümmend aastat oma Paabel) valimise põhjendus kubiseb sellistest fraasidest nagu „elurikkuse erinevad tasandid“ või „aktiivselt kasutatavad rohealad“ ja jääb mulje, nagu hoone põhiväärtuseks ei olegi kunsti- ja lugemissaalid, vaid putukate teekonnad ja puuviljaaed, veesilmad ning kõrvalised looduslikud rohealad. Kõik ikka elurikkuse nimel. Arhitektide pingutustele vaatamata leidis nõudlik žürii ühena kavandi viiest puudujäägist, et „elurikkusele on projektis palju mõeldud, kuid roheelamuste osa vajab edasi töötamist“. Küllap kõrge komisjon teab, mis on roheelamus, kuid sellele arhitektuuriterminile ei leia mina seletust otsingumootori ega sõnaveebi abil.

    Ma ironiseerin siin ikka hea, mitte paha pärast. Moeteemadega liialdamine võib hakata iseendale vastu töötama ja ega vist Tartu linnavalitsuski ei soovi, et heade mõtete linn hakkaks näima pigem heade putukate linnana, kuhu üleilmne turistide voog tuleb eeskätt vaatama ujuri ja vesivaksiku elurikkust, aga mitte Pallase kunstnike loomingut. Ja jube mõeldagi, mis saab siis, kui kuuldused Tartust kui maailma kõige putukasõbralikumast paigast jõuavad Aafrika rändrohutirtsudeni.

    Üks aga on kindel: järgmist uut maja ei saa enne, kui eelmine valmis ehitatud, mistõttu peaksid kultuurikeskuse kiiret valmimist palavalt toetama ka kõik need, kel südames unistus mõnest muust sama tähtsast hoonest.

Sirp