VR

See väide annab Maret Maripuu puu taha läinud afäärile hoopis teistsuguse värvingu. Niisiis, tuleb välja, et see seaduseelnõu ei tulene mitte majanduslikust paratamatusest ega ka ebamäärasest vajadusest kellegagi konkureerida, nagu väideti, vaid väljendab hoopis teatud poliitilist meelsust. „No nüüd me siis räägime!”, võiks parafraseerida ühte tuntud näitlejat. Järelikult võib öelda, et teistsuguse poliitilise tahte korral saaks ka teisiti.

Tööseadus ja klassiviha

Aga sellega meie tubli peaminister ei piirdu. Samas artiklis ütleb see ühe teise suusataja nimekaim, et senine töölepingu seadus on kantud klassivihast (sic!), kuna töötajatele on tagatud koondamishüvitised.  Niisiis igasugused töötajate kaitse- ja sotsiaalhüvitistega seotud mehhanismid ei ole senises seaduses mingil muul eesmärgil kui vaese õnnetu kapitalisti kiusamiseks ja väljendavad lihtsalt töötajate vahkviha tööandjate vastu. Aga õnneks tuleb uus seadus ja pühib vihameele ning peagi hakkab päike meie kõigi õuele paistma. Kui seni on ainult töötajad olnud suurest õnnest südamerabanduse äärel, siis nüüd lõpuks saavad ka kõik toredad ja eriti toredad kapitalistid end õnnelikuna tunda.

Ansipit, Eesti Tööandjate Keskliidu esimehe Tarmo Kriisi sülekoera, toetab ärihierarhia alumiselt astmelt üks Kuku raadios kõnelenud väikeettevõtja väitega, et tema kogemuse järgi on „töösuhtes tööandja alati kannataja pool”, sest  (tsiteerin mälu järgi) „töötajad olevat ebausaldusväärsed värdjad, kes ühestki lubadusest kinni ei pea”. Ja mina, rumal, olen kogu aeg veel mõelnud, et äris on töötajaid vaja palgata siis, kui üksi oma tööga toime ei tule. Siis mõtlesin veel, et töötaja palkamine on tööandja risk, sest tema on see, kes kasumi oma tasku paneb ja kui ta ka töötajaga alt läheb, siis pole tal kehvas inimesetundmises kedagi muud süüdistada peale enda. Aga võta näpust. Nii et on igati tervitatav, et valitsus hakkab kapitalistide suurt kannatuste koormat vähendama ja teeb „värdjatest” vabanemise palju lihtsamaks. Ilmselt tuleb nõus olla ka Kristiina Ojulandi sülekoera Raimo Käoga, kes tahtis 2007. aasta maksumaksja vaenlase tiitli anda Eiki Nestorile, sest viimane segavat tööseaduse vastuvõtmist (vt nt Postimees 13. II). Õnneks on meil olemas Kägu,  kes ütleb kogu represseeritud reformierakondliku tõe otse ja keerutamata välja, millest tema elukaaslane kodus lammaste keskel üksnes unistada võib. Kust me siis muidu teada saaksime, milline paradiis meid ees ootab, kui ainult Nestor, raibe, jalus ei tolgendaks.

 

Suusataja ja muutus

Sloveenia psühhoanalüütik Renata Salecl on väitnud, et üks tänapäeva ühiskonna sümptomeid seisneb selles, et pidevalt üritatakse meid veenda pühitsema võitu läbikukkumises. Ta toob selle loogika sümboolseks näiteks Coca-Cola reklaami „Life Tastes Good” („Elu maitseb hästi”), kus pojapoeg läheb vanaisale külla ja viimase küsimuste peale, et kuidas tal koolis läheb ja kuidas tüdruksõbraga asjalood arenevad, vastab poiss, et koolis jääb aasta vahele ja tüdruk jättis ka maha. Seejärel küsib lapselaps, et kuidas vanaemal läheb, ja saab vastuseks, et vanaema jooksis minema ühe teise vanamehega nende bridžiklubist. Kuid juba löövad nad klaase kokku, hõikavad „Life tastes good” ja joovad ühe klõmaka kokat. Salecl kommenteerib: „See, mis varem näis sotsiaalse ebaõnnestumisena – koolist väljalendamine, girlfriend’i kaotus – on nüüd üksnes  muutus ja tegelikult on elu hea”. Sa oled ise rumal, kui sa seda ei taipa; sa oled ise rumal, kui sa ei suuda näha selles, et sind ilma igasuguste hüvitisteta vallandatakse, suurepärast väljakutset ega uusi toredaid avanevaid perspektiive, mis muudavad tegelikult sinu elu nii mitmekülgseks ja huvitavaks.

Vaatame nüüd veel kord Ansipi väidet: „Kindlasti ei taga Eestile edu see, kui me endiselt jätkame klassivihast kantud tööturu regulatsioonidega, mis naelutavad ühe inimese uppuvale laevale mingi koondamishüvitise ootusega”. Tuleb välja, et uus töölepinguseaduse eelnõu tahab töötaja hoopis vabastada halva ettevõtte ahelatest. Tegelikult on hoopis koondamishüvitis see, mis takistab töötajat õnnelikuks saamast, tahab peaminister meile oma ümberpööratud loogikaga öelda.

 

Neoliberalismi pakett

Üha kergemaks, kiiremaks, riskialtimaks ja hüperkasumlikuks muutuv majandus vajab ka veenvat viisi, kuidas kiirelt vabaneda töötajatest, juhul kui need on muutunud ühel hetkel koormavaks. Nii pole midagi imestada, et kapitalistide chihuahua’d kiirustavad meid veenma, et  tööturu liberaliseerimise nime all ellu viidav tööturu dereguleerimine on tegelikult möödapääsmatu. Sellist mõtteviisi ei saa kuidagi pidada millekski muuks kui neoliberalistlikuks. Ideoloogia, mida ka meie peaminister kahtlemata kannab, ei ole midagi muud kui kapitalistliku klassi võimurealiseerimise projekt. Majandusteadlane Robert Pollin on öelnud, et standardne neoliberaalse poliitika pakett tähendab seda, et kärbitakse makse ja valitsuse sotsiaalseid kulutusi, elimineeritakse kõik tariifid, mis seavad barjääre vabaturumajandusele, vähendatakse regulatsioone tööturgudel, rahandusturgudel ja keskkonnakaitses ning suunatakse makromajanduslik poliitika inflatsiooni kontrollimisele, selle asemel et stimuleerida töökohtade teket. See on poliitilis-majanduslik projekt, mille eesmärk on eraomandi, vabaturu ja vabakaubanduse ülimuslikuks kuulutamine, dereguleerides äri ja privatiseerides kollektiivsed teenused. Ideoloogiliselt promovad neoliberaalid ettevõtlikkust (sõna majanduslikus mõttes) inimese õnne normatiivse allikana ning tegelikult ainsa legaalse mõtteviisina. Lisaks kannustab neid erakordselt idiootlik idee, et kõik see, mis toimib hästi ja efektiivselt majanduses, toimib hästi ka igas teises eluvaldkonnas.

 

Sotsiaalsete suhete ümberpööramine

Jeremy Rifkin ütleb oma raamatus „The Age of  Access”, et majanduslike prioriteetide areng tootmise ja teenuste pakkumise juurest inimsuhete kaubastamiseni ja kultuuriliste kogemuste müügini on üsna ühemõtteliselt eesmärgistatud nii, et muuta kõik suhted majanduslikuks: „Kujuta ette maailma, kus iga tegevus väljaspool pereringi on tasuline kogemus, maailma, kus tavapärased vastastikused kohustused ja ootused asendatakse rahaliste suhetega liikmesuse, tellimus- ja sissepääsutasude, honoraride ja muu sellise vormis. /…/ Elu tarbekaubastub üha ning suhtlust, osadust ja äri (communication, communion & commerce) ei anna enam eristada”.

Rifkin väidab, et kõige kapitaliseerimine on ohtlik ja ettearvamatute tagajärgedega, sest „inimühiskonna algusest siiani on kultuur alati turgudest ees käinud. Inimesed loovad ühendusi, konstrueerivad sotsiaalse suhtluse keerukaid koode, reprodutseerivad jagatud tähendusi ja väärtusi ning loovad sotsiaalset usaldust sotsiaalse kapitali näol. Need on käitumisnormid, mis loovad keskkonna, kus kaubandus saab eksisteerida. Kui see suhe ümber pööratakse, ähvardavad hävineda sotsiaalsed suhted, millel majandussuhted põhinevad”.

Parempoolne töölepinguseaduse eelnõu on lihtsalt üks järjekordne samm Rifkini nimetatud sotsiaalsete suhete hävitamise teel. Aga eks me ise pea otsustama, kui hästi see elu, mida härra peaminister pakub, meile tegelikult maitseb.

 

 

Aaviku geenius

Eks tunta Aavikut mitmetahulise tegevuse järgi. Peale tuntuima – tõhusa sõnaloome – jõudis ta programmiliselt ja süstemaatiliselt uuendada paljutki eesti vormimoodustuses. Ühtlasi oli Aavik osav keeleuuenduse mainekujundaja, levitades oma aateid ja vaateid menukirjanduse abiga. Mööngem, et noored inimesed, kes keeleuuenduse teooriat ja keelekorralduse praktikat koolitunnis mõttetuks ajaraisuks pidasid, said Aaviku keelepruugi ja uudissõnad märkamatult külge isukalt roima-kirjandusele kaasa elades.

Eesti kauaaegseim Aaviku-uurija Helgi Vihma ütleb usutluses Maalehele, et „kuigi samu põhimõtteid on hiljem rakendanud ka meie teine tuntud keelemees Johannes Voldemar Veski, oli Aavik siiski algataja. Veski taipas üsna kiiresti, et Aaviku puhul on tegemist geeniusega.”

Vanarahvas ütleb selle koha peal, et „pea lõikab kui koorelahutaja”. Koorelahutaja oli kunagi tõsiseltvõetav tehnoloogiline uuendus, sestap pole ime, kui eriti taiplikku või uusi seoseid loovat mõtlemist võrreldakse ütluse tekkimise ajal levinud tehnikaimega.

Miks ma õigupoolest seon Aavikut nii moodsa nähtusega kui keeletehnoloogia? Esiteks, tehnoloogia pole ainuüksi materiaalne. Juba põhikoolis õpitakse tehnoloogia mõistet: materjali töötlemise meetodite kogum, mida rakendatakse tööprotsessis. Keeletehnoloogia materjaliks on keel. Hans Uszkoreit, üks keeletehnoloogia korüfeesid, laiendab käsitlust: „Keeletehnoloogia peab looma formaalsete esituste süsteemid, mis seovad omavahel keele, mõisted meeles ja objektid tegelikkuses.” Just kõlalis-vormiliste põhjenduste kaudu uute sõnade loomise süsteemiga Aavik innukalt tegeleski!

Aaviku enese (keele)tehnoloogiline maailmavaade väljendub aga eredalt mõtteavalduses: „Kordame veel, keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte üksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma kasuks, oma otstarvete kohaselt pyyab painutada ja kasutada”.

Teine põhjus on puhtalt ajalooline. Tänapäeval on keeletehnoloogias sõbralikult kõrvu kasutusel nii ratsionalistlikud (reeglipõhised) kui ka suuremat arvutustehnilist võimsust nõudvad empiirilised (statistilised) mudelid ja meetodid. Keeletehnoloogia esiaegadel ehk kaugetel 1950ndatel olid lootusrikasteks rakenduslikeks eesmärkideks masintõlge ja tehisintellekt – et ka arvutusmasinal „pea lõikaks kui koorelahutaja”. Toona puudusid võimalused korjata suuremahulisi tekstikorpusi, veelgi rohkem aja- ja arvutusressurssi oleks nõudnud neis korpustes statistiliste meetodite abil keelematerjali töödelda. Intuitiivsel ehk teadvustamata tasandil suutis statistilise keeletöötlusega hakkama saada ainult inimene. Kaasasündinud keelestruktuurist igapäevases keeletegevuses saadud kogemuste najal rehkendatud tulemustele toetudes olid algusaegade keeletehnoloogid oma „koorelahutajaga” võimelised koostama inimkeele kohta üldisi ja ka üksikasjalikumaid reegleid, mida omakorda arvutusmasinatele ette sööta. Kuid ka ilmakuulsa Noam Chomsky ideed kaasasündinud universaalsetest keelestruktuuridest ja unikaalsete inimkeelte kasutamisest ei tekkinud tühjale kohale. XX sajandi alguse tehnikasaavutustega üheaegselt arenes keeleteaduses strukturalism, väidetavalt alguse saanud Ferdinand de Saussure’i loengukursusest. Strukturalismi uskudes said hiljem võimalikuks nii lausetransformatsioonide kui ka generatiivse grammatika ideed. Polnuks strukturalismi varem, tulnuks see ilmselt hiljem välja mõelda, et arendada keele arvutitöötlust.

 

Keel on masin

Aaviku süstemaatilisus keele vormikäsitluses võib viia mõttele, et tegu on pesueht strukturalistiga. Ka ideeline taustsüsteem on ajastuse mõttes igati sobiv. Kummatigi pole Aavik oma muidu täpsetes viidetes ja vihjetes kedagi strukturalistidest nimepidi maininud. „Kui Saussure’i loengukursus ta õpilaste toimetamisel trükki jõudis, oli keeleuuendus Eestis juba alanud,” ütleb Eva Lepik vaimukalt oma semiootika seminaritöös.

Strukturaalses lingvistikas postuleeritakse keel kui märkide süsteem. Keelemärgil omakorda on tähistatava ja tähistaja pool, mis on omavahel lahutamatult seotud.

Aavik läks oma eufoonia-ideedega tehiskeelendite loomisel tugevasse vastuollu strukturalismi teesiga keelemärgi lahutamatute poolte seose meelevaldsusest. Aavik väitis, et isegi häälik kannab teatavat, olgu siis emotsionaalset või esteetilist tähendust ja seega mõjutab märgatavalt kogusummat ehk sõna tähendust. Loodushääli matkivais ja kirjeldavais sõnus on häälikutel tõesti tajutav(am) seos tähistatava nähtusega, kuid Aavik püüab sellelt kõigile tuttavalt pinnalt tuletada häälikute universaalseid tähenduslikke omadusi ehk häälikusümboolikat. Paljud tema eufoonia-argumentidest kannatavad psühho- või neurolingvistika seisukohalt teaduslikus mõttes subjektiivsuse all (s.t pole suudetud katseliselt või näiteks assotsiatsioonitestide abil tõestada, et ühel või teisel häälikul või häälikuühendil oleks eesti keeles nii- või naasugune tähenduslik mõju), kuid kognitiivselt (tajumuslikult, adumuslikult) võib vist enamik eestlasist neile Aaviku väidetele alla kirjutada.

Keeleuuenduse äärmiseks võimaluseks pidas Aavik tehiskeelendite loomist. Ometi ei talitanud Aavik selles äärmuses uisapäisa, vaid välmis uudissõnu argumenteeritud struktuurivalemite abil. Aaviku argumendid keeleloome tehnoloogiliste võtete pakkumises ulatuvad häälikute kõlasümboolikast kaugemale ja tajutav mõju omistatakse ka häälikute ning sõnade pikkusele ja muutetüübi haruldusele.

Kummastaval moel paistab Aavik olevat ajast ees isegi statistilises keeletöötluses. Oma väiteid ühe või teise hääliku või konstruktsiooni sobimatusest üritab ta põhjendada nende liigsuure sagedusega, teatades näiteks t/d osakaaluks häälikute üldarvust 13%.

Ja lõpuks, arvukaid Aaviku tsitaate ja uudissõnu arvutisse tippides lasin neile kohe peale ka moodsa keeletehnoloogia vahendi, vormikontrolli ehk spelleri. Väga vähesed vormid arvati vigaseks, peamiselt y-märgi kasutamise tõttu. Eks ole seegi märk Aaviku keeletehnoloogilisest pädevusest, mille viljad ulatuvad tehnoloogiliselt ülegi arenenud tänapäeva.

 

 

Näiteks Sajó jõe kallastelt leiame kõige suuremate elektrijaamade ja keemiatehastega linnad. Klaasi-, paberi- ja metallitööstus on selle piirkonna ajaloolise rikkuse allikaks  XIX sajandi teisel poolel olid piirkonnas õitsval järjel terase tootmine ja söekaevandused, Teise maailmasõja järel lisandusid mitmed keemiatööstuse harud. Linnad laienesid nagu suured urbanistlikud parved, neelates endasse tamme- ja pöögimetsad, hobiaiad ja viinamarjaväljad.

1950ndatel pöörati keskkonnale vaevalt tähelepanu, moderniseerumine pidi tootma industriaalse keskkonna kõrval kaasaegse elustiili jaoks vajaliku ohutu miljöö, milles primaarne WC, kraanivesi ja kodumasinad. Suurem osa linnainimestest töötas tehases, kogu nende elutegevus keerles ümber hiiglasliku keemiatehase. Muutus vanadest küladest uutesse korteritesse asumisega oli nii suur, sest inimesed kaotasid kogu olemasoleva puute loodusmaastikega.

Näiteks Barcika keemiatehas, mis tootis väetist, ehitati ilma igasuguse kanalisatsioonisüsteemita. Tehas juhtis kogu settesüsteemi läbinud saaste Sajó jõkke. Kuid lisaks paljudele Ungari ettevõtetele, saastasid sama jõge oma töötlemata tööstusjääkidega ka Tšehhi tehased.

1960ndatel hakkas ungari valitsus esmakordselt keskkonnale tähelepanu pöörama. Hakati piirama lubatud saaste kogust ning määrati esimesi trahve keskkonna saastamise eest. See oli üksnes osaliselt edukas, kuna tõhusa viisi leidmiseks ja saaste töötlemiseks ei leitud piisavalt ressursse. 1970ndatel hakati esmakordselt otsima keemilisi saaste töötlemise viise. Selleks kasutati elavhõbeda-tehnoloogiat, mis valmistati ette Rumeenias Itaalia litsentsi alusel ja oli tolleaegses Euroopas võrdlemisi levinud. Tehniliste rikete tõttu lekkis elavhõbedat kaitsmata pinnasesse. Arvatakse, et selle tulemusena vajus kümne aasta jooksul (1979-89) maapinda üle 500 tonni elavhõbedat. Kaevanduste arvukus muutis elavhõbeda rände maapinnas äraarvamatuks. Suurimaks kaotajaks sellest saastest jäid just vaesemad ühiskonna kihid. Kuigi juba 1960ndatel räägiti Sajó jõest meedias kui surnud jõest, ei kadunud kalad sealt täielikult  neid tarvitas toiduks kohalik vaesem rahvas ja ka paljud mustlasperekonnad.

1980ndate keskpaigas viidi läbi esimesed uuringuid. Ungari rohelised korraldasid 1990ndate alguses meeleavaldusi, et reostus lõpetataks. Neid süüdistati poliitilises sekkumises valitsuse tegevusse. 1990ndatel selgus, et on vähe teada, millal, kus ja kuidas satub raskemetalle toiduahelasse.  Samal ajal (1990) kirjutas ühe tehase direktor Lajos Tolnai: „Tiksuvast keskkonnapommist kõnelemine on ilmne liialdus. Kui valaksite natuke elavhõbedat minu klaasi ja lisaksite sellele natuke vett, siis ei oleks selle vee joomine mulle probleem.”

On siiski teada, et paljud inimesed läksid elavhõbedamürgituse tõttu mujale tööle. Elavhõbedasaaste ei ole tänaseni kuhugi kadunud. Kuigi keskkonnakriitikat avaldati juba 1960ndate keskpaigas, on nõukogude aastate jooksul maapinda suunatud sadu tonne mürgiseid metalle. Kuidas sai elavhõbe siiski välja pääseda ja miks sellest hoolimata midagi ette ei võetud? Miks ei šokeerinud elavhõbedaskandaal ungarlasi ega tõstnud keskkonnakahjustusi ja terviseohte rambivalgusse? Keda pidada keskkonnamuutustes peamiseks süüdlaseks? Kas tsensuuri või riigisotsialismi rõhuvat poliitikat?

Kõik tõendid osutavad sellele, et süü lasub ungari rahva võõrandumisel oma keskkonnast. Lääne autod, jaapani hi-fi tooted ja satelliittelevisioon pakkusid 1980ndate lõpuks inimestele huvi, keskkond ja looduspärand olid tähtsusetumad kui iial enne.

 

Viktor Pál on kaitsnud Ungari Miskolci ülikoolis tehnoloogia ajaloo magistrikraadi. Tampere ülikoolis on Pál keskendunud Ida- ja Kesk-Euroopa keskkonna ja tehnoloogia ajaloole riigisotsialismi tingimustes.

 

ÕS 2006 õpetab, et ümber töötlema asemel peab kasutama tuletist töötlema (töö + -ta- = tööta; tööta + -le- = töötle) või ühendtegusõna ümber töötama. Liitega -le- moodustatud verb töötlema tähendab sama mis ümber töötama, seega teeb ümber-sõna lisamine tuletatud verbi liiaseks: sõnu on rohkem, kui arusaamiseks vaja läheb. (Et vahel valmistab raskusi verbi töötlema pööramine, olgu lisatud, et õiged vormid on töödelda : töötlen : töötlesin : töödelnud : töödeldakse : töödeldud.) Samuti oleks õige kasutada nimisõnu töötlus, ümbertöötamine ja ümbertöötus, mitte „ümbertöötlemine” ega „ümbertöötlus”.

Liiaseid abimäärsõnu on paljudes teisteski verbides. Esitan lühiloendi koos parandusettepanekutega: alla langetama → langetama, alla laskma; edasi edenema → edenema, edasi arenema; ette ennustama → ennustama, ette kuulutama; ette kujutlema → kujutlema, ette kujutama; kinni peatama → peatama, kinni pidama; kokku põrkuma → põrkuma, kokku põrkama; peale alustama → peale hakkama, alustama; vahele sekkuma → sekkuma, vahele segama; üles loetlema →loetlema, üles lugema.

 

 

Kogu noorteaja ei saanud vere maitset suust ära. Dedovštšina oli kohutav, selle all kannatasid kõik noored. Mina olin kunagi tegelenud maadlusega (klassikalise maadluse I järk), aga sellest polnud mingit kasu – vanemad olijad olid lihtsalt nii julmad. Magada sai noorte ajal 1-2 tundi, süüa vaid niipalju, et hing sees oleks. Nälg oli kogu aeg. Ja mitte seepärast, et süüa poleks olnud, vaid lihtsalt seetõttu, et vanemad võtsid selle endale. Ohvitsere ei hoitud kohapeal kauem kui kolm aastat, siis saadeti kuhugi mujale. Neil, kes Afgaanist olid tulnud, oli sinna hea meel tagasi minna.

Väeosas oli umbes 3000 meest, mina enda teada ainuke eestlane. Rahvuseid oli palju: Euroopast veel mõned valgevenelased ja ukrainlased, aga enamuses ikka lõunamaade pojad ja muud murjamid: usbekid, kirgiisid, tadžikid, küll kristlased, küll moslemid. Viimastele nt patrullis padruneid ei antud, mine tea, mida teevad. Palju oli ka kahtlasi hübriide, nt venelaste ja hiinlaste järeltulijaid. Ihukarvad tõusevad püsti.

Ma ei ole uhke selle üle, mida meiega tehti ja mida meie tegime. Meid rakendati N Liidu ja Hiina piiri peal, mida siis õieti polnudki veel maha märgitud. Helikopteriga viidi piirkonda, 800 m kõrguselt langevarjuhüpe, seejärel mingi piirkonna kontroll ja puhastamine vastase sõduritest (jah, me tulistasime ja tapsime Hiina regulaarväelasi!), kogunemine kokkulepitud punktis ja tagasipöördumine väeossa. Neid, keda me pidime otsima, leidma ja tapma, reklaamiti küll kui rahvavaenlasi. Ka meid endid sai hukka. Tavaline kadu oli 10% ühe missiooni kohta. Aga omasid maha ei jäetud, ka laibad veeti tagasi. Isegi olen üht oma sõpra vedanud, arvates, et ta on veel elus, aga tegelikult oli ta juba ammu surnud, kui kopteri juurde jõudsime. Tegelikult lasime me kõike, mis piiritsoonis liikus, sest piiri tuli ometi kaitsta. Esines ka omade tulistamist, sest kui vastasega madinaks läks, siis kadus teinekord igasugune kontroll. Ka mina olen omasid tulistanud.

Meid rakendati ka tsiviilelanikkonna vastu. Nimelt asusid väeosa lähedal n-ö pättide linnad, mille elanikkond moodustus mingi kuriteo pärast väljas saadetud isikutest. Ja need olid retsid. Nii mõnigi kord tõusid nad üles, mässasid ja möllasid ning meid saadeti nende vastu. Me ei hoiatanud enne laskmist. See käis väga lihtsalt. Meie vastu olid nad kivide ja kaigastega, tihti olid kasutusel ka noad.

Palju oli selliseid, kel katus ära sõitis. Noorteajal esines palju enesetappe, paljud said „missioonidel„ haavata või surma. Ka minu peast käis läbi igasugu mõtteid, aga kuidagi suutsin halvimast siiski hoiduda. Jumalasse hakkasin uskuma, võib-olla aitas ka see. Ka praegu usun, aga vist mitte enam nii siiralt.

Väeosa ise asus 3000 meetrit üle merepinna, õhk oli hoopis teistsugune kui see, millega olin harjunud. Koju tulles tundus siinne õhk nii paks ja kuidagi vesine. Talvel oli külma –50, maksimaalselt –60 kraadi. Suveööl +5 ja päeval +35 kraadi. Kui talvel oli rohkem kui –30, külmusid torud ära ja toas andis sooja vaid pursuika. Aga kui lajatas ikka –60, ei olnud ka sellest kasu. Soojema kliimaga harjunud sõdurid olid näost sinised. Siis visati pursuika suitsutoru peale kasukas, mille peal järjekorras igaüks veidi lamada sai, et soojus keha veidigi üles soojendaks. Mina kauplesin väeosa arstilt välja ka viltide kandmise õiguse, neist oli palju abi.

Väeosas hoiti ka keemia- ja biorelvi. Nendest said ajateenijad teada siis, kui tekkis leke: levima hakkas tähniline tüüfus ja Siberi katk. Kiiresti organiseeriti karantiin, haiged paigutati eraldi ning mäletan, et käis üks pidev klooriga desinfitseerimine. Kellele haigus külge hakkas, see enam ei tõusnud. Mind Vanajumal too aeg ei tahtnud. Omamoodi oli see ka hea aeg, sest paar kuud ei pidanud väeosast väljas käima, et järjekordseid mässe taltsutada või maastikul vastaspoole võitlejaid nottida.

Tahate veel näiteid jõhkrusest? Oli üks ukrainlane, kel oli teenistuse lõpuni veel kaks päeva. Hommikul leiti ta oma voodist, pea kirvega pooleks löödud, aju mööda patja laiali. Vot sellised asjad jäävad meelde.

Surmajuhtumeid oli üldse palju. Lisaks vägivaldsetele omavahelistele arveteklaarimistele ning noorte piinamisele ka puhtalt oma lollusest. Näiteks ühed murjamid, kes jõid uusaasta tähistamiseks soomustransportööri pidurivedelikku. Kohapeal läks neid parematele jahimaadele viis, üks liitus veidi hiljem. Meelemürkidest oli veel vabalt saadaval kanep ja sünteetiline morfiin.

Meie väeosa pidi olema võimeline kiiresti ühest kohast teise liikuma. Selle peale tehti ka vastavaid häireid, aga need olid üldiselt ette teada. Autode mootorid pandi juba eelmise päeva õhtul tööle (talvel külmaga käivitamine on ju omaette ettevõtmine!), sõdurid magasid täisvarustusega jne. Nii saavutati kusagil Moskvas istuvaid isakesi rahuldav tulemus. Aga ükskord, 1985. aasta jaanuaris, ei teatud häirest ette. Häire anti kell 04.30 hommikul, käsk oli 1,5 tunni jooksul kogu väeosaga ümber paikneda. Kas jõudsime? Ei. Viimane auto (mida lihtsalt maha ei jäetud, seda loomulikult ei tohtinud teha), lahkus väeosa väravast kell 1 päeval. Väeosa ülemal võeti kohe kupp maha, meie saime aga ohtralt harjutada.

Pärast ajateenistust ei ole mul kokkupuuteid sõjaväega enam olnud. Meile öeldi vaid, et sellega on meie kohus riigi ees täidetud ning kordusõppustele enam kunagi ei kutsuta. Ühtlasi võeti vaikimisvanne ja teatati, et välismaale sõitudega on vähemalt paarikümne aasta jooksul kriips peal.

Teenistusest naasnuna ei olnud mind hea mõte üksi õue lasta. Ärritusin kergesti. Taksojärjekorras läksin inimestega kaklema, miilitsaga oli korduvalt kokkupuuteid. Aga lõpuks kohanesin, lõpetasin ülikooli ja lõin pere. Ent armees olin kiiresti saanud vanaks. Peale selle, et juuksed langesid välja, ka sisemiselt.