VR

Aineseks, mille varal saab eriti sobivalt uurida ?primaarretoorika? rakendust kujutavas kunstis, ongi klassitsistliku esteetika süsteem, kitsamalt ? inimkeha kujutis klassitsistlikus esteetikas. Ehkki klassitsism kujutab endast üht kõige paremini kodifitseeritud esteetilist süsteemi, valitseb selle kunstifenomeni mõistmises niisugune laialivalguvus, et klassitsismi alla kuuluvaks loetakse täiesti vastandlikke nähtusi. Primaarretoorika mõiste kasutuselevõtt lubab sellest segadusest lahti saada, eritledes klassitsismi kaanoneid (nn Polykleitese, Pheidiase, Raffaeli, Poussini, Winckelmanni, Davidi, Hildebrandi kaanon) ja näidates, milline on neist igaühe spetsiifiline panus klassitsismi üldmõistesse. Samuti võimaldub näidata, kuidas esteetiliselt kujutavad endast XX sajandi klassitsismi vorme natsionaalsotsialistlik riigikunst ja sotsialistlik realism.

Klassitsismi käsitus retooriliste kaanonite kaupa toob kaasa vajaduse mõndagi seni öeldust ümber hinnata ja samas täiendada kunstiteaduses käibivate klassitsismiaineliste allikate ringi. Klassitsismikäsitluse esmaallikate nimekiri näib olevat kunstiteaduses vaikimisi suletuks kuulutatud. Ka olulistest autoritest, kes pole ?esimesse antoloogilisse perimeetrisse? sattunud, vaadatakse jätkuvalt mööda. Samas ilmneb, et mõistmaks klassitsismi esteetikat eri kaanoneis, ei piisa autoritest, kes on esindatud näiteks Kujutavate kunstide Teooria ning Ajaloo Teadusliku Uurimise Instituudi välja antud mammutantoloogias ?Esteetika ajalugu. Maailma esteetika-alase mõtte pärand viies köites? (1962/70).4 Selle III köide (1967) asendab saksa klassitsismi esteetika sundimatult ?klassikalise saksa esteetikaga?. Nii on esindatud filosoof Johann Gottlieb Fichte, kes avaldas saksa klassitsismi kunstnikele vaid kaudset mõju, aga puudub Carl Ludwig Fernow, saksa klassitsismi peamine kunstiteadlane; tutvustatakse küll Johann Heinrich Danneckeri filosoofilise sõbra Friedrich Schilleri vaateid, kuid mitte J. H. Danneckeri enda esteetilist programmi ega ajastu arusaamu, mis aitaksid mõista tema skulptuuri ?Ariadne pantri seljas? (1810/24) tohutut populaarsust XIX sajandil.5

Sama antoloogia köide, kus avaldatud ?Lääne-Euroopa  ning USA esteetika-õpetuste? tekste aastaist 1789 ? 18716, teeb nähtavaks esteetilise mõtte saatusliku sõltuvuse kirjandusesteetikast. Kirjanikud moodustavad 99 esindatud autori seas üle poole, aga kujutavaid kunstnikke leidub seal vaid viis: Jacques-Louis David, Jean Auguste Dominique Ingres, Eugène Delacroix, Gustave Courbet ja John Constable; klassitsismi esteetikat esindab neist vaid kaks, mõlemad prantslased. Aga kumbki neist ei aita mõtestada aastail 1770 ? 1830 Euroopas loodud kunsti enamikku.

Teist äärmust katab prantsuse kunstiteadlase Germain Bazini ?Kunstiloo ajalugu Vasarist meie päevini? (1986), kus näiteks  räägitakse laialdaste huvidega Carl Friedrich von Rumohrist ja tema ?Itaalia uuringutest? (1827), mis tõi selgust kunstiteoste klassifikatsiooni ja kataloogimise küsimustesse, jäi aga kunsti enda arengu või esteetilise mõtestuse seisukohalt täiesti kõrvaliseks. Selline käsitlus on mõistetav juba G. Bazini teose pealkirjast: tema teos tegeleb kunstiajaloo kui teaduse arenguga, mitte kunstiteadusega kui kunsti ajaloolise teooriaga. Seejuures püüab ta programmiliselt ? kuid mitte alati õnnestunult ? vältida ??kunstiajaloo? ja ?kunstifilosoofia? mitte küllalt täpset eristust?7.

Revisjoni vajavad ka mitmed moonutavas tõlkes käibele läinud tsitaadid. Osalt võib pooltõdede imbumist kunstiajaloo käsitlustesse seletada esteetilise konteksti vähese tundmisega, osalt vähese keelekompetentsusega. Kunstiajaloost mõtlemine ise on kanoniseerunud teatavaisse vormidesse, kinniskontseptidesse, millesse on hangunud ka tühikud. Klassitsismi rakenduslik esteetika kui midagi filosoofia ning museoloogia vahepealset on kunstiteaduses veel käsitlemata.

Katsed interpreteerida XVIII sajandi klassitsismi ?mõtte vallas reaktsioonina absolutismi ideoloogia vastu? ja ?kunsti vallas reaktsioonina rokokoo vastu?8 jäävad esiteks liiga kitsaks (Inglismaal polnud ju mingit rokokood olemaski) ega ole teiseks kuigi produktiivsed, sest suunavad ?negatiivsesse kunstiteadusse?, s.t määratlema klassitsismi negatsioonide, eituste kaudu. Sellistele eitajatele valmistab jaatustes sõnastatud klassitsismikontseptsioon sageli ka märgatavaid raskusi.

Kunstiajaloo mõtestamise viisi saab reformida vaid siis, kui paigutuvad ümber kunsti sotsiaalsed aktsendid. XXI sajandi algul, pärast ?moodsa kunsti? lõppu, oleks aeg kunstiteaduslikult ümber hinnata klassitsismi esteetika tähtsus kunstiajaloos. Hoiduma peaks ?uue kunstiteaduse? kiiluvees antavaist poliitilistest hinnangutest, näiteks rääkides klassitsismist Napoléon I languse järgsel ajal: ?Neile aga, kes kehtiva korraga rahul olid, muutus klassitsismi traditsioonide ja ?igaveste ilureeglite? kaitsmine seetõttu mitte ainult esteetiliseks, vaid, vähemalt alateadlikult, ka poliitiliseks ülesandeks.?9 Klassitsism ise oli ju ?bonapartism kunstis? (ampiirstiil10) ja pidanuks Bourbonide restauratsiooni ajal saama hoopis poliitilise mässu, mitte ?kehtiva korraga rahulolu? märgiks. Selle kunstivoolu säilimise põhjused ei olnud niisiis poliitilised isegi mitte ?alateadlikult?.

Klassitsismi täheldatav naas XXI sajandi kunstipraktikasse püstitab ülesande uut moodi kokku panna kunstiteoreetilised ja kunstiajaloolised teadmised, täiendades klassitsismi uurimise traditsioonilist teoreetilist aparaati XX sajandi märgiteooriaga ja revideerides selle valgel kunstiloolist teadmust.

 

1Linnar Priimägi, Klassitsismi tagasitulek. ? Eesti Ekspress: Areen 29. VII 2004; Marek Volt, Priimägi klassitsismi tervitamas. ? Sirp 19. VIII 2004.

2Vojtěch Volavka, Die Handschrift des Malers. Artia, Praha 1953, lk 24.

3Juri Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst ? kirjandus ? kultuur. Olion, Tallinn 1990, lk 217 ? 246.

4M. F. Ovsjannikov, (gl. red): Istorija èstetiki. Pamjatniki mirovoj èstetičeskoj mysli v pjati tomah, I: Antičnost?, Srednie veka, Vozro?denie. Iskusstvo, Moskva 1962.

5Gisold  Lammel, Kunst der Goethezeit. Henschelverlag Kunst und Gesellschaft, Berlin 1985, lk 40.

6M. F. Ovsjannikov, (gl. red.): Istorija èstetiki. Pamjatniki mirovoj èstetičeskoj mysli v pjati tomah, III: Èstetičeskie učenija Zapadnoj Evropy i SShA (1789-1871). Iskusstvo, Moskva 1967.

7?ermen Bazen, Istorija istorii iskusstva ot Vazari do na?ih dnej. Moskva (Izdatel?skaja gruppa ?Progress?, ?Kul?tura?) 1995, lk 406.

8Wolfgang Hütt, Wir und die Kunst. Eine Einführung in die Kunstbetrachtung und Kunstgeschichte. Henschelverlag, Berlin 1964, lk 428.

9Jaak Kangilaski, Üldine kunstiajalugu. Kunst, Tallinn 1997, lk. 210.

10Samas, lk. 202.

ÜRO uurimisgrupp eesotsas Nikolai Boteviga on viinud läbi rahvastiku uurimuse 52 maal  Euroopas,  Põhja-Ameerikas ning ka mõnedes Põhja-Aafrika riikides. Uurimisprogramm on haaranud eelkõige majanduslikke aspekte, kuid suur osa on ka rahvastikuvananemisel kui nähtusel.

Mida näitab rahvastiku vanuselise koosseisu uurimus? Kas võib siiani aduda põhja- ja lõunapoolsete piirkondade erinevust: tsiviliseeritud Põhjamaades on sündimus väike ja eluiga pikk, lõunamaades aga sünnib endiselt rohkem lapsi?  

Võib öelda, et erinevused on siiani lausa dramaatilised, kuid erinevuse joon ei jookse enam niivõrd põhja ja lõuna, kuivõrd just ühiskonna elukorralduse alusel. Kui varem võis rahvastikuvananemisest kõnelda eelkõige Skandinaavia maades, siis nüüd on see tendents kiiresti suurenenud ka Euroopa Liidu lõunapiirkonnas Kreekas, Hispaanias ja Itaalias. Suhteliselt suur vahe on Euroopa ja Põhja-Ameerika, iseäranis Ameerika Ühendriikide vahel: Ameerika Ühendriigid on ainuke arenenud maa, kus rahva sündimus kasvab. Eesti asub tõesti väga erandlikus olukorras: proportsionaalselt on siin vanade inimeste arv üks suuremaid Euroopas ja ka keskealiste inimeste  arv on teiste Euroopa riikidega võrreldes proportsionaalselt suur.

Kuidas on lood paljurahvuseliste ning peamiselt põlisrahvaga asustatud maades?

Kui võrrelda kohalikku rahvastikku ja immigrante, siis  immigrandid on nooremad, peamiselt 20 ? 30aastased. Rahvastiku koosseisu muutumine, põlisrahva ja sisserännanute suhe on ka meie uurimuse üks huviobjekte. See puudutab väga tugevalt ka Eestit.  

Milline on vanade inimeste olukord? Kas saab välja tuua üldisi tendentse?

Majanduslikult kindlustatud maades nagu Lääne- ja Põhja-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides, kus ka vanad inimesed on haritumad ning majanduslikult kindlustatud, on ühiskonna suhtumine neisse positiivne. Ida-Euroopas, kus majanduslik olukord, iseäranis vanade inimeste majanduslik olukord on halvem ja ka hariduse tase madalam, on suhtumine negatiivsem. Neis maades erineb ka meeste ja naiste keskmine vanus märgatavalt.

Eesti on alati uhke olnud oma haridustaseme üle, ka meie vanem põlvkond on haritud, kõrghariduse protsent on ju suur. Mis põhjusel Eesti meeste keskmine vanus erineb nii markantselt naiste keskmisest vanusest?

Ega te nii iseäralikud nüüd ei ole, umbes samasugune on olukord ka Lätis, Leedus, Valgevenes, Venemaal. Ajalooliselt pole see nii olnud. Ilmselt on tegemist lähimineviku lootusetust sisendava olukorraga: eelkõige meestele pandud traditsioonilised ootused ning nende elluviimise võimatus on tinginud ennasthävitava (alkohol, stress) elulaadi.

 

Kuna võib arvata, et säärased konfliktid sagenevad, siis tasub vaadata, mis neid isiklike vastuolude kõrval käivitab ja kas need on paratamatud. Toetun Pierre Bourdieu?le ning eeskätt tema mõistetele ?kultuuritootmise väli? ja ?kultuurivahendaja? (viimase kohta on Eestis üha laiemalt levimas ?kultuurikorraldaja?). Bourdieu? järgi tegutseb kultuurivahendaja (produtsent, kuraator jt) kultuuritootmise väljal (mis on kindla struktuuriga osa sotsiaalsest ruumist nagu ka majanduse, poliitika jne väli), mida iseloomustavad kõikvõimalikud võitlused: kõrg- ja madala kultuuri omavaheline positsioonivõitlus, võitlus kunsti määratluse ja kunstniku staatuse üle ning võitlus sümboolse kapitali pärast.

 

Vahendaja roll

 

Kunstnikud osalevad selles võitluses sageli produtsentide jt vahendusel, kes kaitsevad nende ideid ja maitse-eelistusi. Autorid ja nende produtsendid ei võitle mitte majandusliku, vaid eelkõige sümboolse kapitali pärast. Just see tagab tunnustuse ja kõrgema positsiooni väljal. Võitlused on olemuselt ideelist laadi ning sellest tekkivad muutused mõjuvad väljale enamasti edasiviivalt. Ka Juri Lotman selgitab ?Kultuuris ja plahvatuses?, et see, mida kaasaegsed tajuvad võitlusena, on tegelikult kultuuridünaamika olemus ja arengu tagaja.

Võitlust kapitali ja positsioonide pärast realiseeritakse ?hea? ja ?halva? kunsti võitluses ja see võitlus põhineb uskumisel eelistatud kunstnikku. Bourdieu? arvates on kultuuritootmise väljal spetsiaalne ?majandus?, mis seisneb iseäralikus uskumise vormis. ?Kunst on selline objekt, mis eksisteerib ainult sellisel vooruslikul (kollektiivsel) tundmisel ja teadmisel, et see on kunst.?

Kultuurivälja võitlustes näeb Bourdieu võtmeisikuna kultuurivahendajat, keda ta nimetab loojaks, kes loob loojat. Bourdieu küsib: ?Kes on loomingu väärtuse tõeline looja ? kas kunstnik või tema vahendaja, kirjanik või tema kirjastaja, näitekirjanik või teatri produtsent?? Kui autor ehk looja annab tööle kunstilise väärtuse, siis kultuurivahendaja on isik, kes kaitseb loojat, pannes selle ?püha kauba? turule (korraldades näitusi, kirjastades või produtseerides etendusi) ja seeläbi pühitseb selle kunstilise toote, mille ta on avastanud ja millesse ta usub.

See tähendab, et kultuurivahendaja toimib seda edukamalt, mida rohkem on tal usku autori loomingusse ja selle väärtusesse. Väärtuse hindamiseks peab korraldaja olema ekspert, s.t ta peab valdkonda põhjalikult tundma. Sel juhul loob ta sümboolset kapitali nii endale kui eksperdile ja heale korraldajale, aga ka loojale, kelle kunsti ta publiku uskuma paneb.

Et usus ja edus ei pruugi seejuures olla midagi ?üllast?, näitab see osa kultuuritööstusest, mis on kavandatud puhta rahamasinana; vahendaja usk võib olla läbinisti küüniline ? mõelgem näiteks kas või kõikvõimalikele popgruppidele alates M. McLareni loodud Sex Pistolsist kuni hilisemate poiste- ja tüdrukutebändideni. Kultuuritööstuse puhul ongi majanduslik kapital vähemalt võrdne kui mitte domineeriv motiiv. Ja kuigi Bourdieu? arvates oli kultuuritootmise välja põhiliseks võitluse sihiks sümboolne ja kultuuriline kapital, on tänapäeva kultuuri tööstuslikul ajastul asendunud need sageli majandusliku kapitaliga.

Produtsendi kui vahendaja võim kultuuritootmise väljal on turumajandusliku kultuurielu loomulik kaasanne, kuna just tema viib kokku ja ühendab neli sfääri: loomingu, publiku, raha ja meie oludes ka riiklikud institutsioonid. Kus on mängus suured rahad ? nt filmitootmises, mis teistest kunstivaldkondadest eristub just ressursimahukuse tõttu ?, seal on õhus suured riskid ning majandusliku riski kandja võtab ka otsustamisõiguse. Produtsendikesksele mudelile on rajatud üleilmne kultuuritööstus (Hollywoodi filmitööstus, popmuusikäri jm), kus produtsent ja rahastaja moodustavad sisuliselt ühe institutsiooni. See on üks võimalus.  Siiski pole produtsendi/rahastaja diktaat ainus mõeldav kultuuripoliitiline mudel. Eriti Euroopas, aga ka Ameerikas leidub küllaga teistsugusel, programmiliselt läbi mõeldud printsiibil töötavate mudelite näiteid. Need on seotud mõne riikliku kultuuripoliitilise prioriteediga (toetatakse rahvuslikku autorifilmi või noori koreograafe jne) või soodustatakse sõltumatust ametlikest institutsioonidest (nt alternatiivse kino või kunsti festivalid). Selline variant eeldab jõuliste subkultuuride olemasolu.

Kuidas on lood Eestis? Riskides saada nimetatud hungveipingiks või kellekski muuks mõne vanema põlve kultuuripoliitiku poolt, väidan endiselt, et meil kehtib institutsioonide ja ametnike ülemvõim, kus põhitähelepanu pälvib olemasolevate institutsioonide ja võrgustike säilitamine ning elitistlik ehk ülalt alla suunatud kultuuri administreerimine. Avatust ja dünaamilisust, mis on eluliselt vajalik kultuurile, ehkki ei pruugi seda olla institutsioonile, aitaksid muu hulgas tagada elujõulised subkultuurid, kultuuritööstus ja hästi toimiv kultuurivahendus. Sest kultuurivahendajaist sõltub kultuurielu kvaliteet pea samal määral kui loojaist: mida paremini loojaid vahendatakse, seda rohkem uusi ja häid ideid pääseb kultuuriväljale ringlema ning ?müra? tootmine väheneb.

 

Kultuuripoliitika puudub

 

Elitistlik kultuuripoliitika paraku ei soosi ei subkultuure ega kultuurivahendajaid, ehkki viimaste tegevus on meilgi jõudnud endastmõistetavaks kujuneda. Nagu 90ndate alguse äriilma isehakanud ?ärikad? on tänaseks asendunud professionaalsete juhtidega, nii on selline muutus toimunud ka kultuuriilmas. Sellega aga sarnasus lõpeb. Kui äri soodustavate tingimuste loomine on olnud kõigi valitsuste prioriteete, siis kultuurivahendajad on endiselt ilma toetavate kultuuripoliitiliste regulatsioonideta, paindliku toetuste ja fondide süsteemita ning mõistliku, sponsorlust soosivate seadusteta (erandid, kes on suutnud etableeruda ja otsapidi institutsiooniks muutuda, s.t riigieelarve reaks saanud, on selle positsiooni saavutanud loetletu kiuste).

Niisiis, vahendajad küll tegutsevad aktiivselt, kuid ametlikku rolli neil pole. Seepärast juhtubki nii, et produtsendile jääb majandusrisk, rõõm tööd rügada ja võimalus luua tingimused loojale, kes millegi eest ei vastuta, lõplik otsustusõigus on aga ametnikel, kes isiklikku riski ei võta. Kuna kunstilised otsustused baseeruvad usul, siis meil otsustab see, kellel tugevam usk või selja taga vägev usuinstitutsioon, antud juhul ametnikud ja EFSA.

Kokkuvõtlikult: vahendaja, autori ja institutsiooni võitlus on paratamatu, kuid on kultuurivälja ja seega kogu sotsiaalse ruumi huvides, et see võitlus käiks kõigile osalejaile arusaadavate reeglite järgi. Tuleb määratleda, missugusest ideoloogiast lähtub EFSA: kas kehtib produtsendikeskne või autorile-loojale tingimusi loov süsteem? Nii tagataks osalistele võrdsemad võimalused ning isiklike konfliktide asemel pääseks maksvusele võitluse arendav roll.

 

Mari Tarand, te hakkate Eesti Raadiost lahkuma. Mida see raadio teile tähendas, mis selle juures kõige tähtsam oli?

Kogu elu, eriti sellepärast, et riigi ringhäälingus on töötanud mu isa Paul Viiding. Mul on isegi tema raadiomärk alles. Suur latakas.

Kas temast on mingeid toredaid raadiosalvestusi ka?

Ei ole! Raadios ei ole ennesõja-aegsest ajast midagi alles. Kõik põlengud ja? Seda praktiliselt pole.

Ka mu ema töötas raadios. Ma olen siin olnud mudilasansamblis ja Ellen Liigeri näiteringis ja lapsteadustajaks aastal 1952-1953. Võib-olla hiljemgi veel. Kuuldemängudes mänginud. Ma olin huviline koolilaps, selge häälega, ja kuidagi ma siia otsapidi sattusin. Võib-olla oli esimene kuuldemäng kuidagi seotud äkki Rummode perekonnaga. Jaan Rummo oli teatavasti Eesti ajal lasteraadio ideoloog ja tegija. Paul Rummo oli pärast sõda seotud kunstide valitsusega ning arvatavasti ka raadioga. Ma mäletan, et lastena ? eelkooliealistena ? olime me Paul-Eerikuga ükskord koos mingis kuuldemängus, mille pealkiri oli vist ?Lapsed ja tuvid?. Selles oli juttu kätepesemisest. Stuudios oli päris vesi ja kauss, et solinat oleks kuulda.

Siis läksin ma ülikooli ja seal oli mul muidugi meelitusi ja ahvatlusi palju. Sanga sõnadega: oh õnnis mees, kel valmis vastus / mul aga valmis polnud see. Mille valin: kas keele, kirjanduse, ?urnalistika, rahvaluule, soome-ugri keeled. Kõik tundus huvitav, kogu see maailm, sest ma olin niisuguses vaimus kasvanud. Midagi sellist pidi see olema. Nii ma olingi alguses Ariste jünger. Aga siis see seotus raadioga ja muidugi Juhan Peegli eriline kuju, mis tõmbas mind ajakirjanduse osakonda. 1963. aasta kevadel lõpetasin ning mina ja Peeter Hein meie kursuselt tulime siia raadiosse.

Kui üks maja on olnud ühe inimese esimene ja ainuke töökoht, siis mõtle ise, mis tähtsus sel on?

Kas mõni saade jäi tegemata?

Jäi! Lastesaade ?Isaga veduril?. Idee oli aastast 1967. Mu vanaisa oli vedurijuht, aga ma pole temaga veduri peal olnud muidugi. Aga küll oleks tore: väike poiss, kelle isa on vedurijuht. Reporter on kaasas, intervjuu, need taustahelid ja… selline feature. Tol korral seda sõna muidugi ei tuntud. Aga see jäi tegemata ja mu sõber ja esimene õpetaja Helju Jüssi teab küll, mis tähendab, kui ma ütlen ?Isaga veduril?. See on selline sümbol teostamata jäänud asja kohta.

Mis veel? Selline saade, kus oleks tänavamuusik, keda on pikalt ja vaiksel n-ö varjatud mikrofoniga lindistatud, ja siis sealt hargneksid jutud temaga ? muusika, müümise, pilli, elu teemadel. Seda ma hakkasin isegi tegema nii aastakest kümme-viisteist tagasi. Oma Harju tänava kodus ? meil seal Kirjanike Maja ukse peal mängis üks mees klarnetit, väga ilusti mängis. Vahel panin ma maki akna peale ja proovisin, kas jääb lindile. Ükskord ma läksin ja hakkasingi taga rääkima, see oli väga huvitav: selgus, et ta oli kuskilt T?et?eenia kandist siia tulnud, aga ta mängis näiteks Valgret ka. See on pigem lugu, lihtsalt selline näide ? tekib kiusatus, et võiks mingi asja välja arendada…

Kõige suurem projekt, mida ma tahtsin teha, mis jääb igavesti tegemata, aga hea meelega kingiksin need ideed kellelegi…Selle märgusõnaks oleks ?asjad?, kuidas nad sind ründavad, ahistavad, neid on nii palju, aga samal ajal nad räägivad, kõnelevad, mäletavad. Sa ei või nendest lahkuda ega neid ära visata. See asja ja vaimsuse vahekord. Võtaks selle Georges Pereci raamatu ?Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu? (Loomingu Raamatukogu 1968) ? vaimustav raamat. Selles numbris on mu vend Juhan kollasega alla jooninud teatud lõigud. Ma isegi töötasin ja mõtlesin, kuidas sellest saate saaks. Sinna juurde intervjuud ja inimeste arvamised ? nende omad, kes koguvad asju, kellel on arhiivid, n-ö vaimsed asjad alles.

Kui mõni Sirbi lugeja näeb, et nendel ideedel on jumet, siis võtku kontakti, ma räägin täpsemalt, kuidas sealt toredad saated saaks.

Kuidas on aja jooksul muutunud kirjandus- ja keelesaadete tegemine. Ma saan aru, et tehniliselt muidugi palju, aga kuidas see vaimselt muutunud on? On see muutus olnud nii suur, traagiline?

See on hästi suur teema, see, mida ma ise päevad ja ööd mõtlen. Kas on aine, elu, element muutunud? Kui periood on nii pikk, siis on seal palju muutusi olnud. Esimene muutus oli arvatavasti mu esimestel tööaastatel, kus hakati vabanema sellisest koturnide otsas tähtsalt rääkimisest, raadio lihtsustus, tuli inimesele lähemale. Siis kujunes tugev traditsioon kirjandussaadete osas, just see et head ilukirjanduslikku teksti kuuleb hea näitleja esituses, seda oli siis palju, kui ma tööle tulin. Selles mõttes on traagiline küll ? kui seda sõna niiviisi rahu ajal kasutada ?, et see on tagasi tõmbunud. Aga nüüd hakkab see jälle tulema. Ma ei ütle noortele, et hihihii, olete lollid, et näe, nüüd arvate, et teie leiutasite selle, et kõik on ära tehtud. Mul on lihtsalt hea meel, et inimesed on jälle avastanud, et oi, peaks luule- ja kirjandussaateid tegema, peaks lastesaateid jälle tegema. Mu esimesed kümme tööaastat olid ikkagi lastesaadetes.

Tuleb ütelda, et mu tööaeg kirjandussaadetes langes just sellesse aega, kus oli väga suur tagasilangus, kus ring tolle õhina ümber, mille tõi 1960ndatel kirjanduse uuenemine ja sula, hakkas kokku tõmbuma. Ja kuigi mõned mu kolleegid oma mälestustes räägivad, et ei tea, et oleks olnud mingeid keelatud või musti nimekirju, ja ei mäleta, et oleks mingeid probleeme olnud, siis siin koha peal ma ütlen, tahtmata mingit halba valgust heita sellele tööle, mida tehti, mida tegid kirjandussaadete omaaegsed toimetajad, et nende töötingimused olid ikka väga rängad. Olid keelatud nimekirjad. Oli see aeg, kui öeldi: oi-oi-oi, Kaplinskit ei tohi küll praegu panna, Paul-Eerikut, ei-ei!

Samas tehti ikka palju ära. Nende toimetajate mehisus, õieti naisus, nagu näiteks Vilma Kriisalu, Merike Rõtova, Helju Jüssi ? nad ikka püüdsid ja tahtsid paremat panna. See sund ei olnud säärane, et sa mitte midagi ei saa teha. Ma võin ühe näite tuua. Kaheksakümnendate alul tahtsin ma teha luulesarja ?Luulelugu?, et hakkas nädalavahetusel hommikuti ilusat, head eesti luulet ette lugema, 3-4 luuletust. Tegime seda koos mu kadunud venna Juhan Viidinguga, mõtlesime, et millest me alustame ? no alustame Juhan Liivist. Sari sai alguse, aga esimese saate projektiga käisime me ülemuste vahet maeiteamitukorda. Niivõrd raske oli leida Juhan Liivi loomingust kolme niisugust luuletust, mis ei kõlanuks kuidagi valesti. ?Must lagi on meie toal? või ?Lillesideme võtaks? ei tulnud kõne allagi. Hinnaalandust ei saanud ju ka teha. Lõpuks jäid sinna vist ?Muusikale?, ?Vaikne talveilmake?, ?Sügisene kodu?. Liivi teravus ja ühiskondlikkus aga ei läinud mitte. Juhan Liiv, surnud klassik!

Muutusi tuli ju veel: vahepeal see luulehuvi langes, mõned inimesed olid ju võtnud luulet, kirjandust, kultuuri kui elu vormi kui võimalust elada valede maailmas, ebamugavas ühiskonnas, kus kirjandusel oli selline teraapiline tähendus. Mindi teatrisse vaatama Smuuli näidendit ?Atlandi ookean? ? seal on selline lause: ?Kaua see venelane siin tekil märatseb?? Oli selline stseen. Või uuemal ajal: ?Pilvede värvis? tõmbab Ita Ever põrandariide lahti ja see on sini-must-valgetes värvides. Selline funktsioon langes kirjandusest, kultuurist ära. Lohutuse. teraapia funktsioon. Kogu Runnel, kogu Luik ? kuidas see meid vabastas, painest päästis. Omaette lugeda ?on aastasaja lõpp/ on öö?.  Sellist mõju kirjandusel enam polnud.

Kas raadio osakaal ühiskonnas pole nii dramaatiliselt muutunud? Läänes lauldi juba 1980ndail, et ?video killed the radio-star? ja Queen igatseb ühes loos oma armastatud raadiot taga. Raadio oli oma positsiooni kaotanud. Praegugi on ju kuulatavamad need jaamad, kust päev otsa tuleb teatud tüüpi muusika, taustaks.

Ma ei tea, aga ma arvan, et Eesti Raadio kuulatavus ei ole väike, see, et me elame maailmas, mi
s pakub kogu aeg rohkem asju, valikuvõimalusi, ei tarvitse hirmutada iga üksiku õige asjaga tegeleva rühma inimesi. Ükskõik, kas raadio üldiselt tõuseb või langeb, aga on palju inimesi, kes kas vanuse või mingi puude vms asjade tõttu võtaksid asju meelsasti vastu kõrvaga.

Neid kaubakeskustes mängivaid jaamu jms ei võrdleks ma üldse raadioga, need on müraallikad. Kommertsraadiod võivad olla, aga minu arvates ei pea avalik-õigusliku kanali inimesed hoolima sellest, kas mõnda muud kanalit või näiteks televisiooni jälgitakse rohkem. Meie ? praegu saan ma veel nii öelda ? peame olema selles mõttes kõige raadiom raadio, et meil oleks rahva silmis see  koht, et kui tuleb suur õnnetus, veeuputus, sõda ? annaks jumal, et ei tule! et siis keeravad nad ikka Eesti Raadio peale, et kuulda sealt, mis nüüd teha, kuhu minna. Selline usaldus peab ühe kanali vastu olema. Arvatavasti meie rahva terves mõistuses on see olemas. Midagi rahulikku, kindlamat, olgu siis ehk pisut vanamoodsamat, konservatiivsemat; nagu avalik-õiguslik jaam peabki olema.

Ja mida me siis pakume inimestele? Siin tuleb ikka mängu see ?rahvas tahab! rahvas nõuab!?. Kas ?vastu tulles töötajate soovidele?, nagu nõuka-ajal öeldi, loeme hommikul viis korda ajaleheülevaates, mis viisil just vange piinata, et saaks mitu korda detailselt kirjeldada. Või katsume luua mingi üldistavama pildi. Selle püüu kollasuse poole peaks avalik-õiguslik jaam küll maha salgama. Rahulikult mööda minema. See, kes rahvast rohkem armastab, tahab talle paremat pakkuda, katsuda harida. Mulle õpetas seda Juhan Peegel: meie ajakirjanduse traditsioon on olnud rahva ees käiv, valgustav, rahvaks tegev, hariv. Kõik Jannsenid, Hurdad, Masingud, nad õpetasid ja näitasid, kuidas oleks parem.

Eks tänase meedia tegijad arva ka nii…

Kui ma siin praegu räägin, siis ma saan aru ka, et ma esindan siin oma Eesti Raadiot, oma Vikerraadiot selle sees. See suur eraldamine seal sees, nagu praegu, on mulle natuke võõras. Kui ma olin nüüd nädal aega haige, kuulasin kodus kogu aeg, siis hakkas endale ka silma, et väga ilusaid asju teevad inimesed, oskavad põnevalt teha. Mina mures ei ole. Ainus mida ma tahaksin, oleks see, et nooremad keelega hoolikamalt ümber käiksid.

Kas see võitlus halva keelega on ennast õigustanud?

See ei ole võitlus. Ma ise ei näe seda nii, ikka harimisena, aga seda ei ole mina leiutanud. Ka lastesaadetes olid meil juba keelesaated. Karl Ader õpetas lastele, kuidas oma diktsiooni parandada; olid saated ?Kellel on rikkam sõnavara??, ?Vestlus, vaidlus, veenmine?. Kultuurisaadetel olid ju Henn Saari keeleminutid, millest on nüüdseks saanud kaks raamatut, mis kõiki neid vesteid sisaldavad. Ta oli võrratu popularisaator. Kord kuus pühapäeviti, väga menukas saade. Selle kõrvalt hakkasin ma ka tasakesi keelesaadet tegema.

Viimane kümnend on mul olnud tagasitulek emakeele, keelemaailma juurde. Ma olen õppinud ja aru saanud, et keel hõlmab kõike, et nende saadete alla mahub kõik.

Aga võitlus? Äkki on mu toon olnud hurjutav, ironiseeriv ? mõnel korral ehk küll. Murelik. Aga ma olen alati püüdnud lähtuda sellest seisukohast, et inimesed ? mõtleme, võrdleme, arutame. Ei ole nii, mina olen mingi kahel jalal käiv ÕS või politseinik. Ükski inimene ei ütle midagi valesti, kui ta oma peas teab, miks ta midagi just sel puhul ja sedaviisi ütleb. Tuleb vahet teha tasandite ja stiilide vahel. Aga avalik-õiguslik raadio peaks kandma näiteks uudistesaadetes sellist keele vormi ja kuju, nagu meie praegune keelekorraldus ette näeb, olema eeskujuks. Et meie keel oleks see kõige paremat sorti keel. Edasi tulevad juba stiilivärvingud ja omapärasus. Aga selle jõulise labasusega, mida eriti reklaamimaailm juurde toob, millega justkui ei anna võidelda, peaks küll võitlema. Peaks olema mingi piirang, nad saavad niikuinii palju raha. Võtame selle ?legendaarse kõnekaardi?. Aga mina tean, mida ?legendaarne? tähendab. Oleks see siis nii vaimukas! Et paned võõrsõna meelega valesse kohta. Aga need kullakesed on ju arvanud, et nad teevadki väga õigesti!

Me igatahes ei peaks raadio kirjandus- ja keelesaadete pärast muretsema? Kuigi on kuulda hääli, et need justkui kaovad. Samas toob näiteks Urmas Vadi neid juurde.

Mul oli nii soe tunne kuulda, et Külli Tüli ja Urmas Vadi koostöös hakkab nädalavahetusel eetris olema luulesaade praegu meie keskel olevate autorite tekstidega. Seda ongi vaja teha. Väga head kultuuritööd tehakse meil ajaloo alal. Kogu lugupidamise juures Vseviovi ja tema mammutsarja vastu on mul hinges küdenud küsimus: kus on Eesti saade, kus samasuguse detailirohkuse ja tihedusega päev-päevalt, aasta-aastalt edasi liigutaks, uuritaks? Piret Kriivan teeb selles mõttes väga tublit tööd. Ja loomulikult teatrisaated, mis on kaugelt rohkem kui lihtsalt teatrisaated. Ma ei ole siin selleks, et kolleegide tööd kuidagi reastada, hinnata. Ma ei ole mures, aga ma tahaksin, et see mingi mõte tiriseks kukla taga neil, kes otsustavad. Et maksku see, mis maksab, aga Eesti Raadio peab ka praegu olema elavate kirjanike ja näitlejate loomingu vahendaja salvestaja, vahendaja, säilitaja. Üks hea ilukirjanduslik tekst heas esituses suudab sageli palju rohkem kui too kurikuulus vaba vestlus, kus n-ö lobisetakse. Võiks julgelt kirjanike, filosoofide tekste, tarku mõtteid ette lugeda.

Lõpetuseks võiks siis öelda, et peaasi, et kapi­tali­tsensuur ei asendaks seda ideoloogilist, mis oli.

Just nimelt.

Tänan!

Küsinud Jürgen Rooste

Teine põhjus, miks sotsiaaldemokraatia Eestis juuri alla ei saa, on eestlase üldine umbusk riigi vastu, mida ma paraku täiel määral jagan. Sotsiaaldemokraatlik riik eeldab võrdlemisi suure hulga ühiskondlike ressursside ümberpaigutamist, aga praktika näitab, et pole sugugi kindel, kas riigi otsustajad oskavad need õigesse kohta suunata. Ükski oluline poliitiline jõud pole pärast aastast tegutsemist enam plekita ning uute poliitikasse pürgijate seas on ka alati kahtlaselt palju neid, kes tahavad ajada seal kas iseenese, oma asutuse või oma sõpruskonna asja. Sestap tahab eestlane üldiselt ise otsustada, mida tema rahaga tehakse, mitte delegeerida seda kohmakale riiklikule mehhanismile, mida osaval insaider?il õnnestub vajadusel üsna hõlpsasti oma huvides tööle panna. Sotsiaaldemokraatia populaarsus on seega mõneti korrelatsioonis riigi usaldusväärsusega.