Toeta
Otsi

VR-teraapia

  • Täna õhtul googoldame

    OTT KARULIN

    Vene teatri „Surnud hinged“, autor Nikolai Gogol, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Liis Plato, valguskunstnik Oskars Pauliņš, helilooja Aleksandr Žedeljov. Mängivad Viktor Marvin, Aleksandr Žilenko, Aleksandr Ivaškevitš, Larissa Savankova, Anastassia Tsubina, Ilja Nartov, Anna Sergejeva, Tatjana Jegoruškina, Aleksandr Kutšmezov, Sergei Tšerkassov, Artjom Garejev, Tatjana Kosmõnina, Juri Žilin, Aleksandr Okunev, Vladimir Antipp, Liidia Golovataja, Jelena Tarassenko, Natalia Murina ja Jekaterina Kordas. Esietendus 12. III Vene teatri suures saalis.

    Elmo Nüganeni „Surnud hinged“ on petlikult kergekaaluline komejant, mis ehk just seeläbi meelitab publiku kaasa mõtlema, tõepoolest küsima, kes on need surnud hinged tänapäeval, ning märkama vastuses vilksamas enese peegelpilti. Kui laval unistatakse majast mõnes N linnas samanimelise jõe ääres, mille teisele kaldale viiks sõprussild, kargab silme ette pilt teineteist vastaskaldalt tuimalt põrnitsevast Narva ja Jaanilinna linnusest. Kui hingeostja Tšitšikov väidab end soovimas asustada omandatu Hersoni provintsi, kisuvad sõrmed guugeldama viimaseid rindeteateid Ukrainast. Need mõned tekstikatked, mis saanud praeguses kontekstis verist sügavust, pole siiski peamine viis, kuidas Nüganeni lavastus vaataja iseendaga silmitsi seab.

    Tegelased, olles silmanähtavalt kostümeeritud, liiguvad saali koos publikuga, et siis esimesel võimalusel endale laval roll nõutada. Seejärel eesriie avaneb, aga vaid selleks, et paljastada veel üks eesriie. Selle punase kardina ees enamik tegevusest toimubki: eeslaval, küljeloožis, rõdul ja parteriski. „Täna õhtul mängime …“ võtet võimendab kõige enam aga Reinis Suhanovsi kunstnikutöö, mis toob lavale Vene teatri suure saali seinte pikenduse, sama värvi ja samade ornamentidega kaks poolkaart, mis tungivad aeg-ajalt eesriide vahelt eeslavale, siis aga blokeerivad hoopiski eesriide lahtikiskumisel loodetud vaate lavasügavusse või keeravad lausa oma musta tagakülje publiku poole, et siis mõned harvad korrad siiski lasta googoldajad ka lavale tegutsema.

    On selge, et selles mängus on lavaks ennekõike saal ning punasametistel toolidel pealtvaatajad need, keda valgustatakse. Ka valguskunstnik Oskars Pauliņš on suunanud oma tähelepanu saali, valgustades stseeniti välja valitud fragmendid laemaalingust, ornamendid küljeportaalist või portaaliviilust jne. Seda uusrokokoolikku pillavust on ju kaunis avastada, kuigi jah, koosmõjus Gogoli teksti ja praeguse aja tegelikkusega mõjub see samal ajal karjuvalt enesepettust võimaldavana, kamuflaažina imetleva hinge teovõimetusele. Küllap nii Gogol tahtnukski. Ilmselt tahab ka Nüganen.

    Arusaadavalt ei pruugi igaüks saalis end surnud hingena ära tunda, kui on keskendunud värvikale lavatõlgendusele. Vene teatri „Surnud hinged“ on tõesti hoogne lavastus, kus koomuskit ei peljata ning paisatakse vaataja ette kakofoonilis-jantlik tegelasgalerii (kostüümikunstnik Liis Plato on mõnuga hullanud).

    Viktor Marvin hoidub Tšitšikovina suurtest žestidest ja tundepuhangutest.

    Olgu selleks siis näiteks Aleksandr Ivaškevitši enesekindlalt abitu kuberner, kelle härrasmehelikku frakki ehib dändilik kaelaside, mis püüab tantsule meelitada ka mehe lokki seatud blonde kiharaid ja lopsakaid bakenbarde. Või siis alatasa tähelepanu otsiv ja pidevalt asjatav subretipaar Manilov (Ilja Nartov) ja Manilova (Anna Sergejeva) oma sarnaste mopisoengute ja pükskostüümidega või hoopiski militaartuhmroheliste lühikeste pükstega üksjagu opakas postiülem (Vladimir Antipp) või häbitult flirtiv ilmselgelt võltsi leopardikarva mantlisse riietatud Korobotška Nastasja Petrovna (Tatjana Jegoruškina), kes küll täiesti Dostojevski-mõistmatult korraks Nastasja Filippovnaga segi aetakse. Ja nii edasi, siirast naerupahvakust uskumatu silmapöörituseni ja jälle uuele ringile minnes, kuni kogu kamp on mitu korda ära naerdud. Pole siis ime, et Artjom Garejevi ilmse mõnuga mängitud igatepidi suli ja laia kaarega purjus Sobakevitš tundub teiste taustal täitsa aruka ja isegi intelligentse inimesena. Tšitšikovile jääb aga alla temagi.

    Viktor Marvini surnud hingede kokku­ostja on huvitav roll. Oma kaherealise halli ülikonna ja mõõdukalt edeva peene vuntsikaarega (kaabust rääkimata) ei eristugi ta nii väga ülejäänud tegelinskitest, küll aga hoiakult. Marvin hoidub Tšitšikovina suurtest žestidest ja tundepuhangutest (vaid Korobotška järeleandmatu ühtesse meelitamine lööb tal korraks jalgealuse kõikuma ja pintsaku seljast, kuid siiski päästab ta end õigel hetkel). Ta seisab kahe jalaga maas, sageli lava keskel, teades, et ülejäänud tegelased leiavad niigi tee temani, ning vestleb oma keskendatud ringkäigul kõigi nende sihita ja igavlevate hingemüüjatega pigem publiku kaudu. See Tšitšikov ei pea siiski jutlust, ta lihtsalt teab, et on ainult kaht tüüpi hingi: surnud ja veel mitte oma surma adunud – askeldagu nad siis laval või istugu saalis. Trööstitu maailmapilt, kas pole? Marvini rollitõlgendus pole aga õnneks nii ühemõtteline, lastes pidada tema rahulikkuse või ka ükskõiksuse põhjuseks pragmaatilisust. Ükskord nad müüvad oma (surnud) hinge(d) niikuinii, ütleb Tšitšikovi kogemus ja mitte eksistentsialistlik küüniline kaalutlus või mänguri manipulatsiooniiha.

    Sellisena on keeruline näha Marvini rollis selget viidet mõnele konkreetsele isikule (tuimalt hävitavaid despoote leiab nii nüüdisajast kui ka minevikust) või ka tüübile (nagu kiretult oma ülesannet täitev ametnik või suurt kasumit haistev nutikas ärihai, kuigi mõlemad passiksid ehk mõnes teises lavastuses rollituumaks). Samuti pole Nüganen lavastajana ja Marvin näitlejana andnud sellele Tšitšikovile ühiskonnakriitilise kommentaari või üldistava kujundi võimu, sest lavastusega ei mõisteta kedagi otseselt hukka, vaatamata topelteesriide ja väljavalgustatud saalidetailidega kujundusele ning eri ajastute esteetikasse rüütatud naeruväärsele tegelaskonnale.

    Ausalt öeldes jään siinkohal oma hinnanguga jänni ega suuda otsustada, kas Vene teatri „Surnud hinged“ täidab oma eesmärgi just seetõttu või on liialt arvestatud põhipubliku taluvuspiiriga ning jäädud poolele teele pidama. Seni ilmunud eestikeelsetes arvustustes on otsitud „teatri imet“ ja nenditud, et see jäi tabamata.1 Mind pani aga mõtlema Boris Tuchi „Surnud hingede“ arvustustes antud hinnang Vene teatri selle hooaja repertuaarivalikule: „Tänapäeval on hädasti vaja kangelast, kes suudaks äratada tõetahte ka neis, kelles see on ajutiselt uinunud.“2 Ma ei saa lugeda end sagedaseks, küll aga regulaarseks Vene teatri külastajaks, mistap julgen kiire publikuvaatluse põhjal väita, et „Surnud hingede“ nähtud etendusel oli vaatajate seas tavapärasest rohkem eesti emakeelega inimesi (tõlkeaparaadid said sel korral peaaegu otsa, kuigi olen ühel külastusel olnud ka selle teenuse ainukasutaja). Niimoodi koos Tšitšikovi motiivide üle juurelda ja praegu toimuvale vihjavate tekstinaljade peale naerdes instinktiivselt kontrollivat pilku kaasvaatajaile heita on meeldejääv kogemus, mis veenab „Surnud hingede“ õigeaegsuses ja -kohasuses. Komejanti võinuks muidugi ka vähem olla, aga mõnikord äratab surnud üles vaid vali naer – kui ka vaid hetkeks.

    1 Christofer Kivipalu, Elmo Nüganeni „Surnud hinged“: tabamata ime.– ERRi kultuuriportaal 15. III 2022; Kaur Riismaa, Nüganen toob „Surnud hingedega“ lavale rohkemat kui lihtsa loo. – Eesti Päevaleht 21. III 2022.

    2 Boris Tuch, Нисхождение Павла Ивановича Чичикова в круг первый ада. – Postimehe venekeelne portaal 16. III 2022.

  • Kutse inimesena kasvada

    KETLIN KÄPP

    Näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“ Tallinna Kunstihoones kuni 29. V. Kuraator Tamara Luuk, kujundaja Neeme Külm, kunstnikud Art Allmägi, Dénes Farkas ja Neeme Külm, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Alice Kask, Kaarel Kurismaa, August Künnapu, Camille Laurelli, Kris Lemsalu, Raul Meel, Marko Mäetamm, Robin Nõgisto, Kaido Ole, Villu Plink ja Silja Saarepuu, Mark Raidpere, Taave Tuutma ning Maria-Kristiina Ulas.

    Pole enam uudis, et Tallinna Kunstihoone kolib Vabaduse väljakult Lasnamäele ja uueks koduks saab Jaan Koorti tänavale püstitatud Lindakivi paviljon. Tegu ei ole dramaatilise ega lõpliku lahkumisega. Vabaduse väljaku hoone vajab põhjalikku remonti, meie üks keskseid kunstiasutusi on otsustanud kolida rõõmu ja suure žestiga. Selle manifesteerimiseks avatud näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“ kätkeb endas mitme põlvkonna kunstnike loomingut. Kahjuks ei saanud paviljon õigeks ajaks valmis ja seetõttu viibib koliminegi. Vabaduse väljakul saab vaadata pärast nn hüvastijätu väljapanekut ka iga-aastast kevadnäitust ja Oliver Rossleri „Tõkestades mandrijääd“.

    Tamara Luugi kuraatoriprojektis jagatakse publikule lapselikku rõõmu ja lusti, mis eelkõige sõjaolukorra taustal mõjub igati tervendavalt. Vahelduseks tõsisele sotsiaalpoliitilisele kunstile on igati tore naasta lapsepõlve ka kunstigaleriis. Kunstnike lapsed puutuvad paratamatult kokku vanemate loominguga, saavad selle osaks. Tihtipeale aga õpitakse alles lapsevanemana avastama oma sisemist mänguhimu, seda peegeldavad ka mitmed väljapaneku „Me käime korraks ära, teie mängige!“ teosed. See ei peitu mitte ainult kontseptsioonis, vaid ka väljendusvahendites – joontes, värvides, kompositsioonis. Pealkirja teise poolega – „teie mängige!“ – paneb kuraator südamele, et ka täiskasvanud võiksid mängida ja lustida, sest just selle kaudu kasvatakse inimesena. Kolimine tähendab kohandumist uute oludega. Kohandumine on igati sobiv märksõna, millega kirjeldada viimaste aastate elu viiruse ja konfliktide keskel. Võib-olla keeruka ja kurva sõjaolukorra tõttu ei mõju kolimine enam füüsiliselt ja psüühiliselt raske ettevõtmisena.

    Juba fuajees leiab vaataja ennast eesti ja väliskunstnike loomingu detailide keskelt. Tegemist on Taave Tuutma installatsiooniga, kus ta esitleb näiteks Salvador Dalí kella, Ülo Soosteri lainetavaid huuli jpt kunstnike tuntud teoste tuntud detaile. Teoste toomisega fuajeesse osutatakse, et ollakse seekord ka teoste paigutamisel vabam ja mängulisem.

    Camille Laurelli installatsioon„Mäss“, kus põrandaaugus pesitsevad väikesed savist mehikesed.

    Kui olen näinud seinal Maria-Kristiina Ulase värvide intensiivsust ja rohkust, liigun muigega trepist üles suurde saali. Kaarel Kurismaa installatsiooni „Vaikelu“ puhul on vahest kõige tähtsam kunstniku nokitsemisrõõm puidu, metalli ja plastiga. Installatsioon on mustvalge ja esile tuleb sümmeetria, mis peegeldab kunstniku ranget lähenemist. Suures saalis pakuvad avastamisrõõmu ka Kaido Ole teosed. Mänguline vormikeel, materjalide mitmekihilisus ja erksad värvitoonid haaravad vaataja oma võimusesse, kõike on korraga võimatu hoomata. Robin Nõgisto interaktiivsed teosed – keksumäng ja uhke kiik aga lausa kutsuvad mitte ainult vaatama, vaid ka järele proovima. Kaido Ole ja Robin Nõgisto ekspressiivsete värvide ja mustrite taustal mõjub Kris Lemsalu autoportree „Laisk lill“ lausa ebamaisena, seda eelkõige lapselikult naiivsete silmade tõttu. Art Allmägi on mastaapses ja sakraalseski installatsioonis „Tagasi paradiisi?“ kujutanud popkunstile omaselt Aadamat ja Eevat roosalt sädelevate kehadega lahkumas küllust täis paradiisist.

    Väljakupoolses saalis saab kogeda Raul Meele 1970. aastatel loodud seeriaid „Lastehaigus“ ja „Muinasjutt Sinipüksikestest“. Neis tuleb esile kunstnikule omane sõnade ja vormidega mängimine. Ruumi keskele on aga põrandasse tehtud auk. Tavaolukorras ei oleks see kõne allagi tulnud, kuid seekord on see ekstreemne samm lubatud peatse kapitaalremondi tõttu. Tegu on Camille Laurelli teosega „Mäss“, kus põranda­augus pesitsevad väikesed savist mehikesed, kes on loonud seal oma maailma. Natukene eemal seisavad vastastikku Jass Kaselaane skulptuur oma pojast Iljast ja Edith Karlsoni skulptuur tema pojast Koljast. „Ilja“ lõi Kaselaan juba enne poja sündi, kingitusena oma vanaemale, mistõttu kätkeb see ka kunstniku sooja mälestust oma esiemast, kuid ka armastust lapse vastu. „Kolja“ peegeldab tõetruult väikese Nikolai miimikat, selle kõrval on väljas lapse enda voolitud ogalikupead. Koletisest ogalikupea näitab Edith Karlsoni loomingu mõju oma lapsele, aga vahest ka vastupidi. Videoruumis (black box’is) on väikesel ekraanil eksponeeritud Mark Raidpere videoteos, kus Jaan Pehk laulab ilmselt meile kõigile juba lapsepõlves tuntuks saanud muusikahitte. Selle taustal mõjub Alice Kase suurte mõõtmete ja hoogsa pintsli­tööga maal, mis on pimedas ruumis ainukesena välja valgustatud, suisa sakraalsena.

    Villu Plinki ja Silja Saarepuu installatsioon „Maal XXII “, 2009–2022.

    Marko Mäetamm on külvanud ruumi südameid täis. Neid on tema maalidel lugematu hulk. Lisaks ei puudu sealt ka Mäetammele omased luuleread ja mõtted elust enesest, mis peegeldavad ühtlasi täiskasvanute elu keerukust ka siis, kui elus jagub armastust. Ilmselt aitab lapselik mängulust argipäeva muredega hakkama saada. Südamete ja armastuse keskel elab akvaariumis Dénes Farkasi ja Neeme Külma hulpiv suurvürst Vytautas koos lapsega, nende kõrval on vaadata Eesti kunstimuuseumi kogust laenatud tundmatu XVII sajandi kunstniku skulptuur. See võib kujutada neitsi Maarjat, kes oma poega leinab. Aga võib-olla ka midagi muud. Kogu ruum peegeldab selgelt, et ei ole armastust ja lõbu ilma valuta.

    Näitusele paneb punkti Villu Plingi ja Silja Saarepuu laeni ulatuv installatsioon, kompositsioon koos nukkude, putukate ja valgete lõuenditega näitab lapse fantaasiavõimet selle kõige puhtamas tähenduses.

    Näituse meediumide ja teemade lai ampluaa aitab kaasa kõike haarava mängulise keskkonna tekkimisele. Ühte ruumi on kokku toodud maali-, skulptuuri-, installatsiooni- ja videostiilide virvarr. Seekord ei ole Tallinna Kunstihoone vallutanud ainult kunst, vaid eelkõige mängulust. Keeruliste ja tõsiste poliitikasündmuste puhul lasub kunstiasutustel kohustus võtta seisukoht, mitte jääda apoliitiliseks. Selle kõrval on aga ka hädavajalik, et külastaja saaks näitusesaalis argimuredest eemale pageda. Väljapanek „Me käime korraks ära, teie mängige!“ pakub selleks suurepärase võimaluse: siin esitletakse ehedaid ja mängurõõmu täis emotsioone. Aga nii, et ei muututa liialt naiivseks.

  • Aarne Kinnunen 4. II 1930 – 18. IV 2022

    Meie hulgast on lahkunud Soome esinduslikemaid humanitaarteadlasi, vana kooli esteetikaprofessor ja kirjandusloolane Aarne Kinnunen.

    Aarne Kinnunen oli aastakümneid Helsingi ülikooli esteetikaõppejõud, kujundas ja juhatas ja juhendas mitut põlvkonda noori esteetikuid, andis neile klassikalise humanitaarhariduse. Tema üliõpilased meenutavad oma professorit tänuliku lugupidamisega. Aarne Kinnuse uurimistööd andsid soome esteetikakäsitlusele uue tõusu ja arengu. Tema ulatuslik, esteetika põhiküsimusi avav teos „Esteettisestä elämyksestä“ („Esteetilisest elamusest“) tõi soome esteetikasse angloameerika varjundeid.

    Aarne Kinnunen tundis hästi ja mõtestas oma teostes ka soome ilukirjandust. Tema huvi koondus klassikutele. Kinnust köitsid Kivi, Lehtonen, Haanpää, Hyry, Haavikko.

    Ja meie siin Eestis? Kes tõlgib või käsitleb Antti Hyry proosat, leiab professor Kinnuse raamatust („Horror vacui“) abi ja tuge. Paavo Haavikko „Kogutud luuletuste“ tõlkijad aga tõstsid lauale Aarne Kinnuse „Korskea monisielu“.

    Piret Saluri

  • Tartus asutati Jaan Kaplinski selts

    Tartus aadressil Raja 31a asuv hoone kuulus aastatel 1914–1923 Aino ja Oskar Kallasele ning aastatel 1934–1943 Jaan Kaplinski vanaisale Jaan Raudsepale. Jaan Kaplinski elas seal oma esimesed kolm eluaastat.

    6. mail peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeva alapeal­kirjaga „Ökoloogilise kultuuri paljukeelne poeesia“. Ettekandega esinesid Timo Maran, Igor Kotjuh ja Märt Väljataga, avati Jaan Kaplinski loodusfotode ja maalide näitus, saadi osa luulekavast ning asutati Jaan Kaplinski selts.

    Jaan Kaplinski seltsi peamised tegevussuunad on lühidalt kokku võttes Kaplinski Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis oleva pärandi korrastamise ja uurimise toetamine; Kaplinski kirjandusliku loomingu tutvustamine; Kaplinski mõtteloomingu lõimimine XXI sajandi aktuaalsete küsimustega inimese ja looduse, globaliseerumise, tehisintellekti, religiooni jm teemade vallas; Kaplinski loomingu mõju teistele kultuurivaldkondadele ning nende vastastikuste seoste teadvustamine ja uurimine; mõttekaaslaste ja toetajate otsimine Eestis ja Soomes, et renoveerida ja võtta kultuurikeskusena kasutusele Jaan Kaplinski sünnikodu Tartus. Seltsi juhatusse valiti Sirel Heinloo, Tiina Kaalep, Lemmit Kaplinski, Igor Kotjuh, Janika Kronberg, Marin Laak ja Märt-Matis Lill.

    Vt jaankaplinski.eu.

  • Kultuuriministeeriumi meedianõunikuna alustab tööd Andres Jõesaar

    Kultuuriministeeriumi uueks meedianõunikuks valiti pikaaegse kogemusega meediaekspert ja õppejõud Andres Jõesaar. Jõesaare lähiaja suurimad ülesanded on meediavabaduse algatuse kujundamine EL tasandil ning Eesti meedia jätkusuutliku arengu eest seismine.

    „Tuginedes erasektori majandustulemustele, ajakirjandusvabaduse indeksile ja auditooriumi hinnangutele ERRi tegevusele, võib Eesti senist meediapoliitikat hinnata õnnestunuks. Aga meedial on avatud ühiskonnas, mida mõjutavad globaalsed (sotsiaalmeedia) platvormid, vaadete polariseerumine, infosõjad, tehnoloogia areng ja elanikkonna meediapädevus, aina suurem roll ja vastutus. Tark meediapoliitika saab ühiskonna haavade ravimisel abiks olla,“ ütles Andres Jõesaar.

    „Andres on kahtlemata oma valdkonna korüfee, kes on Eesti meediamaastikuga peensusteni kursis. Mul on äärmiselt hea meel, et ta saab oma ekspertteadmisi nüüd Kultuuriministeeriumis Eesti meediapoliitika kujundamisel kasutada,“ ütles kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp.

    Andres Jõesaar on Tallinna Ülikooli meediapoliitika dotsent. Ta on olnud Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees ning meediauuringute osakonna juhataja, Tele2 äriklientuuri- ja meediateenuste direktor ja TV3 juhatuse esimees. Andres Jõesaarel on meedia ja kommunikatsiooni doktorikraad Tartu Ülikoolist.

    Jõesaare esimene päev on 16. mail.

  • ,

    Tartu Kunstimaja ootab näituste taotlusi aastaks 2023  

    Taotluste esitamise viimane päev on  31. mai 2022.

    Näituse taotlemiseks on vajalik täita taotlusvorm, mille leiab SIIT.

    Võimalus on taotleda kolme näitusepinda: *Esimese korruse väike galerii (57 m²)   http://kunstimaja.ee/galerii/vaike-saal*Monumentaalgalerii (57 m²)  http://kunstimaja.ee/galerii/monumentaalgalerii*Teise korruse galerii (172m²) http://kunstimaja.ee/galerii/suur-saal *Suuremate projektide jaoks on võimalik taotleda ka kahte või kõiki kolme galeriid korraga. Galeriid on rendivabad. Taotlus saata e-posti aadressile  taotlus@kunstimaja.ee märksõnaga TAOTLUS2023. PS! Näituste komisjoni arutluskäike ei kommenteerita, protokollitakse ainult komisjoni otsused.  Lisainfo: Tanel Asmer, Tartu Kunstnike Liidu produtsent produtsent@kunstimaja.eehttp://kunstimaja.ee/galerii/taotlemine

  • Sel reedel Sirbis

    AARE TOOL: Vanemuise uus Vanapagan
    Oksa painutada on kergem kui puutüve. Seepärast on ka A. H. Tammsaare tüvitekst ooperi ainesena ühtaegu õnn ja õnnetus.
    „Algupärane eesti ooper kolmes vaatuses ühe vaheajaga“ – nii läkitatakse helilooja Ardo Ran Varrese ja libretist Kristi Klopetsi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ Vanemuise teatrisse endale lavapealset õndsust otsima. Miks just Tammsaare? Miks just Jürka?

    TÕNIS SAARTS, PEET KASK: Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia?
    Enamuse piiramatu võim kätkeb endas ohtu, et ilmuvad välja „rahva“ ootusi kõige paremini tundvad demagoogid, kes hakkavad tasahilju demokraatia enda aluspõhimõtteid õõnestama.
    Putin ja tema surma külvav sõda pole ainsad, mis ohustavad Vaba Maailma. Palju pikemat aega kui sõda Ukrainas, on käinud visa võitlus liberaalse demokraatia eest ja vastu demokraatlike riikide endi sees. Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels on lugenud seda „demokraatia suurimaks naljakohaks, et ta varustab oma surmavaenlased vahendiga, millega nad ta lõpuks hävitavad“. Teisisõnu, sõnavabaduse ja pluralismi kaitsmise sildi all lubavad demokraadid oma vastastel vabalt tegutseda ja oma avalikku toetust kasvatada hetkeni, kui on juba liiga hilja …

    MIHHAIL TRUNIN: Koorega late
    Kolm kuud tagasi poleks keegi uskunud, et keset Euroopat algab sõda, kuigi paljudele oli ammu selge, et Putin pole ülesehitaja, vaid on võimeline ainult hävitama.
    25. märtsil tähistatakse Venemaal kultuuritöötajate päeva. Sel päeval panid Peterburi Venemaa rahvusraamatukogu töötajad stendile üles Juri Lotmani portree – tema 100. sünniaastapäeva tähistatakse tänavu samuti. Portree ei saanud kaua üleval olla: selle võttis maha julgeolekuteenistuse ülem (riiklikus raamatukogus on ka selline ametikoht), sest pidas Lotmanit Mark Twainiks – aga Ameerika kirjaniku avalikuks eksponeerimiseks „pole praegu õige aeg“.

    ERLE NÕMM: Veelahkmete aeg ehk Kas tõesti kogu vene kirjandus prügikasti?
    Arvamus, et Putini sõja tõttu ei peaks avama ka ühegi vene kirjaniku raamatut, teeb nõutuks ja kurvaks.
    Esoteerikud räägivad juba mõnda aega Veevalaja ajastust: purustused, stiihiad, häving. Lootusrikkamad lisavad teistelegi lohutuseks, et uuele on vaja teed teha ja ehitada saabki ainult vana varemeile. Paraku on ajalool kombeks korduda, kuidas mingit ajastut ka parajasti ei nimetataks. Tagantjärele tarkusega teame, et alati pole uue ehitamine õnnestunud plaanitud moel ja midagi on hävingu käigus alati ka parandamatult kaotsi läinud. Sestap on arusaadav, kui valime poole. Seejuures seame end muidugi ellujäänute poolele, mitte nende kilda, kes varemete alla jäävad. Kahjuks valime me poole tihti ka valdkondades, kus see pole vajalik või on suisa võimatu.

    Tipptasemel lend nii teaduses kui äris. Margus Maidla intervjuu akadeemik Mart Saarmaga
    Mart Saarma: „Eestis võiks märksa rohkem olla professoritest miljonäre, siis oleks meie majanduse tulevik globaalse konkurentsi skaalal märkimisväärselt helgem.“
    Akadeemik Mart Saarmas saavad kokku laia haardega kõrgel tasemel teadus, ettevõtlus, maailma protsesse üldistavalt mõtestamise võime, tipptasemel rahvusvaheline karjäär ja lobe sõnaseadmine, avatud hoiak kõige suhtes, mis maailmas toimub.
    Tööplats on akadeemik Saarmal juba mitu aastakümmet Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudis, mille teadusdirektor ta on. Ta on omainimene kolmes ülikoolis – Tartu ülikoolis, Tallinna tehnikaülikoolis ja Helsingi ülikooli

    AIJA SAKOVA: Inimene, innovatsioon ja teadmussiire
    Alustada tuleb tunnistamisest, et inimene on tähtis. Sellest, et oma olemuselt on innovatsioon ja teadmussiire inimkesksed.
    Möödunud aasta suvel kinnitas valitsus „Eesti teadus- ja arenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035“ (TAIE 2035). See on pikaajaline strateegia, millega soovitakse tagada Eesti arengu tuginemine teadmuspõhistele ja innovaatilistele lahendustele ning rõhutatakse kolme süsteemi – teadussüsteemi, teadmussiirde süsteemi ja ettevõtluskeskkonna – koostoimet.

    KIRKE KANGRO: Veneetsia biennaal nr 59 – mitte marginaalne, vaid märgiline
    Kuraator ei ole toetunud kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja varju jäänud kunsti. See on poliitiline otsus. See, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma.
    Aprillis avatud Veneetsia kunstibiennaal ei ole erakordne mitte pandeemiajärgse toimumisaja ega ka mitte käimasoleva sõja mõju tõttu. Seniolematu on osalevate kunstnike koosseis, kellest üle 90 protsendi on naised või muu soomääratlusega kunstnikud. Ka on biennaali kuraator Cecilia Alemani oma näitusele valinud hulga autoreid, kes ei ole seni kunstiloo peavoolus tingimata tuntud või märkamist leidnud. Miks just praegu ja just selline biennaal?

    Kunstist kõnelemise inkubaator. Ann Mirjam Vaikla intervjuu Maria Helen Kännuga
    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. Biennaali avamismaraton kestab 29. IX kuni 8. X ning selle aja jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni. VIII Artishoki kuraator on Ann Mirjam Vaikla.
    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu (EKKÜ) kunstikriitiku stipendiumi 2021. aasta laureaat Maria Helen Känd on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) projektijuht ja kuraator ning vabakutseline kunstikriitik. Oma kuraatoritöös keskendub ta sotsiaalpsühholoogilistele teemadele, mis paljastavad sotsiaalsete kihistuste hapruse ning kutsuvad tajuma ja mõtisklema identiteedi keerukuse üle.

    PANOS KOTZATHANASIS: Kuidas ekspluateerida väärkujutlust Aasia filmikunstist
    Ryusuke Hamaguchi Oscari võidufilmi „Drive My Car“ edule on kaasa aidanud kompromissid, mis on tehtud lääne publikule meeldimise nimel.
    Nagu kõik juba ilmselt teavad, läks 27. märtsil parima rahvusvahelise filmi Oscar järjekordsele Ida-Aasia filmile. Pärast korea „Parasiidi“ ennekuulmatut edu kaks aastat varem läks kuldmehike nüüd jaapanlase Ryusuke Hamaguchi filmile „Drive My Car“ (2021). Varem oli see küll võitnud juba Cannes’is kolm auhinda (parim stsenaarium, FIPRESCI auhind ja oikumeenilise žürii auhind), samuti Independent Spiriti auhinna, BAFTA ja Kuldgloobuse parima rahvusvahelise filmi kategoorias, üheksa auhinda Jaapani Filmiakadeemialt (sealhulgas parim film, režissöör, stsenaarium ja näitleja Hidetoshi Nishijima) ning terve hulga preemiaid kriitikute ühendustelt ja ühingutelt üle maailma. Selles valguses oleks ehk hea heita pikem pilk filmi eduloole, aga tõsta ka esile üks valukoht, mis on Aasia filmikunsti esindatust vaevanud Aasiast väljaspool. Valukoht, mis on üks suur faktor ka filmi „Drive My Car“ eduloos.

    KARIN PAULUS: Mustamäe 60
    Mustamäe vajab töökohtade-teenuste hoidmist, aga ka intiimset-lokaalset mõõdet, kus on kohta mitmekesisusel, aktivismil, eri identiteetidel ja linnaloodusel.
    Tallinna linn tähistab kuuekümneseks saava Mustamäe sünnipäeva mitmel viisil. Tänu telele on väga paljud üles leidnud Kaja kultuurikeskuses – mis ühtlasi on linnaosavalitsuse hoone – oleva lavastusliku näituse „Minu esimene korter Mustamäel“. Kitsast pilust saab enese litsuda näidiskorterisse, mis on mõtteliselt paigutatud Akadeemia tee 60 majja. Stiilipuhta interjööri puhul on ilmselt snitti võetud vabaõhumuuseumi kolhoosimajast ja nii pole peljatud ei musti nõusid kraanikausis ega käimlas ajalehepaberit taguotsa pühkimiseks. Kõlab estraadimuusika ja kööki täidab ehk liiga kauaks lauale unustatud sprottide tugev lõhn.

    GRETE TIIGISTE: Mis on sisearhitektuuris teoksil?
    Sisearhitekt seikleb hankerägastikes, laveerib tellijate ning projekteerimis- ja ehitusmeeskonna vahel ning tuleb toime ettevõtte juhtimisega.
    Keerulisest ajast hoolimata siinne sisearhitektuur õitseb. Aasta-aastalt tuleb erialal tegutsejaid juurde ja ruumiloome valdkonna erialad põimuvad omavahel üha enam. On piiride hägustumise aeg. Eesti sisearhitektid on juba 1990. aastast koondunud sisearhitektide liitu. 32 tegutsemisaastaga on see jõudnud täiskasvanuikka ning kasvanud arvestatavaks loomeliiduks. Tänavusel maikuisel üldkogul arutlesid sisearhitektid oma eriala olnu ja tuleviku üle.

    MERLE KARRO-KALBERG: Unistuste Viljandi
    Heldi Ruiso: „Ära kunagi kuula neid, kes ütlevad, et pole võimalik midagi muuta, et tegeled mingi jamaga, mis ei vii kuskile“.
    Aprilli alguses tõi Viljandi linnafoorum kokku linlased, ruumieriala spetsialistid ja poliitikud. Mõeldi linnaruumi üle, töötati laudkondades ja mitme teema kallal. Milline arengupotentsiaal foorumil avaldus, kus on Viljandi kitsaskohad ja mis laadi lahendused? Neil teemadel räägivad kokkusaamise üks korraldaja, vabaühenduse Loov Viljandi eestvedaja Heldi Ruiso ning volikogu liige Kristina Libe.

    MARGUS OTT: Argidialektika VII. Mina ise ja asjaolud
    Ütlesin elukaaslasele hea sõna. Kes seda tegi? Eks ikka mina. Aga teisalt oli olukord säärane, et tahtis seda sõna. Eesti keel on siin kõnekas. Ühest küljest tahan mina teha ühte ja teist, aga teisest küljest tahavad asjad ja olukorrad minult midagi: tuba tahab koristamist, laps tahab kasvatamist, põld kündmist. Asjadel ja olukordadel on ka endil mingid nõudmised, millele ma pean vastama. Asjaolud panevad mind tegutsema.

    Arvustamisel
    Jurga Vilė ja Lina Itagaki graafiline romaan „Siberi haiku“
    Agneta Pleijeli romaan „Kaksikportree“
    Moše Hajim Luzzatto „Filosoof ja müstik“
    Tallinn-Narva Music Week
    Tallinn-Narva Music Week’i konverents
    kontsert „Vaikuse piiril“
    näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“
    Diāna Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“
    Paide teatri „Teine asi“
    VAT-teatri „Mesilane sinu peas“
    Vanemuise „Armuleivasööja“
    Vene teatri „Surnud hinged“
    mängufilm „Tagurpidi torn“
    lühifilmide kassett „Ma olen naine, ma saan hakkama“

  • Fotokunst sai Kultuurkapitalilt selgema rahastuse

    Kultuurkapitali nõukogu kinnitas täna audiovisuaalse kunsti sihtkapitali ning kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali ühise ettepaneku, mille alusel saavad fotokunsti projektid edaspidi toetust kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist.

    Fotokunsti toetamise senine liigitus Kultuurikapitali sihtkapitalides oli segadust tekitav, sest toetust küsiti nii audiovisuaalse kunsti sihtkapitalist kui ka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist. Sihtkapitalid arutasid omavahel senist fotoprojektide toetamise tava ning jõudsid ühisele arusaamale, et selguse huvides tuleks praegust süsteemi korrastada. Leiti, et mõistlik oleks fotokunsti toetamine audiovisuaalkunsti sihtkapitalis lõpetada ning jätta valdkond kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali toetada.

    „Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali kuuluvad selgelt filminduse valdkonna esindajad, mis paratamatult tekitas olukorra, et fotokunst jäi sisulises mõttes ilma piisavalt kvaliteetse ekspertiisita,“ selgitas audiovisuaalse kunsti sihtkapitali esimees Kaarel Kuurmaa otsuse tagamaid „On küll romantiline mõelda, et foto- ja filmikunst käivad käsikäes nagu Johannes Pääsukese aegadel, aga tegelikkus on midagi muud. Otsustasime muuta olukorda, kus filmivaldkonna inimesed peavad tegema otsuseid, mis puudutavad peamiselt näituste korraldamist ja fotoalase kirjandustegevuse toetamist ning leidsime, et kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalis on kindlasti kordi suurem pädevus fotokunsti alase tegevuse targa mõtestamise ja toetamise jaoks. Seal on inimesed, kes tunnevad maastikku, kuhu tänapäevane professionaalne fotokunst kuulub.“

    Maarin Ektermann, kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali esinaine lisas, et selline valdkondade vaheline toetuspõhimõtete korrastamine on väga teretulnud: „Fotokunst on muutunud nii mõjukaks iseseisvaks visuaalkunsti haruks ning lõviosa selles valdkonnas toimuva toetamist Kulka kaudu ongi käinud pigem läbi kunsti sihtkapitali, nii et on igati loogiline, et see teema tervikuna just siia lauale jõuab. Ülemineku toetamiseks on oluline ka audiovisuaalse kunsti sihtkapitali otsus lisada meie reale vastavalt vahendeid seniseid toetussummasid arvesse võttes.“

    Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa tunnustas kahe sihtkapitali ühist algatust ja lisas, et ajaga kaasas käivad muutused ehk väljakujunenud tegevuste hindamine ning  saadud teadmise põhjal tegevuste täpsustamine on märk organisatsiooni elujõust. See kehtib ka Kultuurkapitali kohta. „Meie puhul muutub see kõik veelgi arusaadavamaks, kui mõelda sellele, et piirid erinevate kunstivaldkondade vahel on pidevas arengus, need sulanduvad ja nihkuvad, lisanduvad uued kunstivormid või toimuvad arengud traditsiooniliste kunstialade sees,“ ütles Allikmaa.

    Otsus jõustub juba 20. mai taotlusvoorust, teavitatakse seniseid peamisi taotlejaid ning kindlasti rõhutatakse seda muudatust ka mõlema sihtkapitali liikmete poolt.

    Uudis Kultuurkapitali kodulehel: https://www.kulka.ee/uudised/fotokunst-sai-kultuurkapitalilt-selgema-rahastuse

  • ,

    Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverents “Subjektiivsus ja intersubjektiivsus keeles ja kultuuris”

    Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverents “Subjektiivsus ja intersubjektiivsus keeles ja kultuuris” toimub 12. ja 13. mail Tartus.

    Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverents toob kokku üle saja teadlase, kes kahe päeva jooksul peavad ettekandeid ja arutlevad subjektiivsuse ja intersubjektiivsuse üle keeles ja kultuuris. Ettekannete varieeriuvus peegeldab Eesti-uuringute Tippkeskuse eri tegevusvaldkondi ning vaadeldakse, mida on eriomast ja mida ühist (inter)subjektiivsusel keeles, kirjanduses, rahvaloomingus, muusikas, filosoofias, arvutisuhtluses, milliseid kokkupuutepunkte ja seoseid erilaadsete (inter)subjektiivsuste vahel leidub.

    “Laiemas tähenduses juhatavad subjektiivsus ja intersubjektiivsus suhtluses dialoogi, kõneks tulevad dialoogipidamise erinevad viisid ja võimalused, näiteks võib kuulata ettekandepaneele (eba)viisakusest ja (inter)subjektiivsusest, eri registritest ja tekstitüüpidest, regilauludest nublu räppmuusikani, eakate kõnest sõjaaegsete armastuskirjade või religioossete uskumusteni. Muidugi ei jää puudutamata subjektiivsuse aspekt koroonapandeemia aegses suhtluses, puudutagu see keelekasutust praktilistes käitumisjuhistes või sõnamängu internetimeemides,” sõnas Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuht Piret Voolaid. Konverentsil on kaks plenaaresinejat: Henrik Bergqvist (Stockholmi Ülikool, Rootsi) ja Władysław Chłopicki (Jagiellooni Ülikool, Poola).

    Konverents toimub 12. mail Eesti Kirjandusmuuseumis (Vanemuise 42) ning 13. mail Tartu Ülikoolis (Jakobi 2). Kõiki ettekandeid on võimalik jälgida esimesel päeval MS Teamsi kaudu ja teisel päeval Zoomi kaudu. Veebilingid leiate kavast https://www.folklore.ee/CEES/2022/media/Kava.pdf , konverentsi koduleht https://www.folklore.ee/CEES/2022/

    Korraldajad: projektide PRG341 “Pragmaatika grammatika kohal: subjektiivsus ja intersubjektiivsus eesti keele registrites ja tekstiliikides”, PRG1290 “Uurali keelte diskursuspartiklite grammatika” ning Eesti-uuringute Tippkeskuse korpuspõhiste keele-, kirjanduse ja folklooriuuringute ning referentsiaalsete praktikate töörühmad.

    Konverentsi toetavad Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus), Eesti Teadusagentuuri uurimisprojektid PRG341 ja PRG1290.

  • ,

    Mikkeli muuseumis saab tutvuda legendaarse Tartu õpetlase kunstikoguga

    13. mail avatakse Mikkeli muuseumis näitus kuulsa Tartu õpetlase, Tartu Ülikooli muuseumi ja raamatukogu rajaja Karl Morgensterni erakogust. Tänavu 25. sünnipäeva tähistav Mikkeli muuseum on Morgensterni pärandi Tallinnasse toomiseks teinud koostööd Tartu Ülikooli muuseumiga.

    Näitus „Karl Morgenstern. Tartu õpetlase kunstikogu“ tutvustab Eesti esimest õpetatud kollektsionääri, kelle kunstimaitse, isiklikud kontaktid Euroopa kunstikeskuste ja vaimuelu suurkujudega määrasid paljuski siinset visuaalkultuuri, kunstimaitset ja kunstikogude kujunemist. Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852) oli 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli professor, kelle erialadeks olid klassikaline filoloogia, esteetika, kõnekunst ja kunstiajalugu. Vähem on teada, et Karl Morgenstern oli ka ise kunstikoguja, kes pärandas oma kollektsiooni ülikoolile. Tema kunstikogusse kuulus umbes 70 maali ja üle 1100 graafilise lehe, lisaks gemmivalandid ja mündid.

    Väljapanekul saab tutvuda näidetega tema kollektsiooni gemmivalanditest ja graafikast. Morgenstern pidas antiiksete gemmide pilte oluliseks visuaalseks õppematerjaliks antiikaja kohta ning tema erakogusse kuulunud gemmide valandid olid paljuski vähendatud reproduktsioonid antiik- ja uusaegsetest kunstiteostest. Graafika puhul on tähelepanu pööratud kollektsiooni põhiteemadele, mis peegeldavad tema kui ühe valgustusajast mõjutatud Tartu õpetlase huvide ringi. Nii hõlmab kogu 16.–17. sajandi Madalmaade kunsti, õpetlase kaasaegsete kunstnike teoseid (C. G. Grass, J. W. Krause jt), kuulsate isikute portreid ning tuntuimate itaalia renessansikunstnike, eriti Raffaeli loomingut reprodutseerivaid gravüüre. Vähemal määral kogus ta ka prantsuse ja inglise kunsti. Muidugi ei puudu ka kolm portreed Morgensternist endast. Mainitut täiendavad Karl Morgensterni omakäelised joonistused ja köited tema ligi 11 800-köitelisesest raamatukogust, mille ta samuti Tartu Ülikoolile pärandas.

    „Kuigi kunsti kogusid Eestis tollal teisedki, on Morgensterni kollektsioon meie kontekstis erandlik. Tegemist polnud aadelliku kunstikoguga, mis koosnes reeglina portreedegaleriist ja peamiselt dekoratiivse väärtusega vanade meistrite teostest. Morgensterni puhul on tegemist valgustusajastu õpetlase ja intellektuaali peenekoelise maitsega koostatud kollektsiooniga. Lisaks oli tal tänu isiklikele sidemetele võimalik omandada mitmete oma ajastu tippkunstnike, sh Gerhard von Kügelgeni teoseid,“ kirjeldab kogu erilisust kuraator Anu Allikvee.

    Näitusel eksponeeritud antiiksete skulptuuride koopiad, gemmivalandid ning kõik gemme tutvustavad fotod ja tekstid pärinevad Tartu Ülikooli kunstimuuseumist ning kõik gravüürid, joonistused ja raamatud Tartu Ülikooli raamatukogust. „Morgensterni rajatud Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kunstikogu peegeldab akadeemilist vajadust; see illustreerib õppetööd, keskendudes iseäranis antiikajale, millele olid pühendatud loengud klassikalistest keeltest ja arheoloogiast ning kunstiajaloost. Morgensterni erakogus oli antiikkunstil väiksem osakaal ja erinevalt akadeemilisest kollektsioonist leppis ta erakollektsionäärina ka antiikkunsti vähendatud koopiatega. Seda iseloomustavad tema gemmivalandite kollektsioonid, milles annavad tooni nii tuntud antiikskulptuuride miniatuursed kujutised kui ka mälupildid välisreisil nähtust,“ kommenteeris Tartu Ülikooli muuseumi teadusdirektor, näituse kaaskuraator Jaanika Anderson.

    Näitus jääb Mikkeli muuseumis avatuks 21. augustini 2022.

     

Sirp