Toeta
Otsi

VR-teraapia

  • Peadirigent taas ERSO ees

    Toomas Velmet

     

    Seekord ERSO 21. I programmiga, mis orienteeritud tõelistele sümfoonilise muusika Feinschmecker?itele. Kuidas teisiti iseloomustada kava, mille sisuks Haydni Sümfoonia nr 49 ?La Passione? ja Mahleri ?Kindertotenlieder? ning teise poole täidab Beethoveni Sümfoonia nr 3 Es-duur op. 55 ?Eroica?, solistiks aga meil hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud metsosopran Marianna Tarassova.

    Hea, et Peterburi Maria teater on meile nii lähedal, et nädalasse mahub kaks külalist sealsete maailmanimede hulgast (G. Gort?akova 14. I), ning tundub, et eesti publik on varmas tänama neid selle eest. Ajaloo viljakaim helilooja, kelle teoste loetlemisel on jäädud püsima 104 sümfoonia ning 77 keelpillikvarteti juurde, on kindlasti Joseph Haydn. Need arvud on üsnagi levinud, kuigi üldsegi mitte lõplikud, sest Hobokeni kataloog jõuab sümfooniate puhul numbrini I:108 ja keelpillikvartettide loetelus numbrini III:83. Võimalus, et nimetatud numbrid kasvavad, on üsna tõenäoline, ent olulisemad on ehk hoopis need näitajad, mitut sümfooniat või kvartetti keegi kuulnud või siis hoopis esitanud on.

    Loomingu osas on Haydnil mahukonkurent täiesti olemas ülelahemehest dirigendi ja helilooja Leif Segerstami näol, kelle 104. sümfoonia on juba ilma näinud ning kes on lubanud, et tekkigu Haydnile neid juurde palju tahes, tema igatahes kirjutab ühe rohkem. Julgen arvata, et just soome kammermuusikapubliku hulgas on ka rekordarv neid, kes on kuulnud Haydni 77 keelpillikvartetti, sest just nii palju neid esitati 2004. aastal Kuhmo kammermuusika festivalil. Ja nii palju siis üle sajandite kestvast konkurentsist Haydn contra Segerstam ja Eszterhazy contra Kuhmo.

    ERSO-l nagu ühel tõsiseltvõetaval sümfooniaorkestril on Haydni interpreteerimise traditsioon täiesti olemas, kui ainult meelde tuletada Neeme Järvi Haydni esitusi ja salvestisi. Tõsi, see oli aastaid tagasi ja sellest koosseisust on jäänud üksikud mängijad ja orkestri nimi. Seda tervitatavam on taaspöördumine, sest asjatult ei peeta Haydni sümfooniaid orkestri kooliks. Seekord siis sümfoonia nr 49 f-moll ?La Passione? (?Kannatus?) Hob I:49 (1770 ? 1771).

    Tundub, et nii Haydni usaldatava kataloogi koostaja Anthony van Hoboken (1887 ? 1983) kui tema kataloogi parandanud ja täiendanud Haydni biograaf Harold Robbins Landon on nende andmete puhul ühte meelt. Teatavasti andsid Haydni sümfooniatele pealkirja tema kaasaegsed ning pagan teab, mis neid selleks võis ajendada. F-moll sümfoonia ei ole võib-olla nii meelelahutuslik kui paljud teised, aga ehk andsid talle nime hoopis need sarvemängijad, kes ei pidanud selles teoses esimest mängima. On ju tõsi, et kui ebaõnnestub kas või üks neljast korduvast repliigist, on asi mokas ja nii väike, kui see episood ka pole, jääb teose esitusele plekk külge ja edasisele pomm jalgu.

    Kuid ? hea orkester ei ole see, kes üldse ei eksi, vaid see, kes eksimusest kiiremini üle saab. ERSO oli kosunud (ka sarved) absoluutselt Mahleri ettekandeks. Siit alates oli ERSO peadirigendi ja solisti vääriline (ka sarved) ning tähelepanu pälvisid nii puupillide sooloõnnestumised kui kogu orkestri tämbrisulam ja ansambliline elastsus Marianna Tarassova suurepärase Mahleri esituse garandina. Kontserdi teises pooles esitatud Beethoveni ?Eroica? ettekandeid ERSO poolt on kavalehel üles loetud viimased 20 korda, alates 1969. aastast.

    Võin lisada veel ühe varasema esituse, mis toimus 1967. aastal Estonia kontserdisaalis kinniste ustega, sest saalis istus ainult ?ürii, kes hindas üleliidulisel sümfooniaorkestrite konkursil osalevat, siis veel Eesti Tele-Raadiokomitee SO taset. Tase osutus ootamatult kõrgeks ja ?Eroica? ettekanne Roman Matsovi juhatusel tõi orkestrile I preemia (!). Tõsi, Moskva ja Leningradi tipporkestrid konkursil ei osalenud, kuid ajalugu tehti ikkagi.

    Arvan, et ajalugu tehti ka seni viimasel ettekandel 21. I. Ettekandes oli uudsust ja värskust ning väärikat üleolekut, mille kõrval näiteks Berliini Filharmoonikute 1977. aasta salvestis Herbert von Karajaniga tundub nüüd tõeliselt tolmuse arhiivina. Kindlasti ei ole lihtne nii populaarse teose korral öelda midagi uut, kuid Nikolai Aleksejev tegi seda niivõrd veendunud meisterlikkusega, et temaga diskuteerida ei ole mingit mõtet. Kindlasti pole maestro minuga nõus, aga minagi jään endale kindlaks, kui ütlen, et ettekande õnnestumise protsent tervikuna lähenes sajale, aga Adagio assai?s ületas sellegi piiri. Nii ideaalset partituuri vertikaali pole ma ERSO-lt enne küll kuulnud.

     

  • Poolsada aastat Peegli akadeemiat

    MARJU LAURISTIN

    Juhan Peegli, tookord noore rahvaluuleteadlase südames oli valus äratundmine eestlasi ja eesti keelt ähvardava hävingu ohust. Selle äratundmise päevadest ja öödest kirjutab ta kakskümmend viis aastat hiljem raamatu ?Ma langesin esimesel sõjasuvel?. Viiekümne neljandal sellist raamatut veel kirjutada ei saanud. Sai aga teha midagi selle ohu enda vastu. Sai teha seda, mida õpetas Juhanile Kreutzwaldi, Jannseni ja Masingu uurimine: toetada võõrvõimule allutatud rahva eneseteadvust tema keeles trükitud ajakirjanduse abil.

    Juhan õpetas oma jüngreid: ?Ajakirjandus on alati olnud osa eesti kultuurist. Ilma kultuurimäluta ja nimeta poleks eesti rahvast olemas. Esimesed mehed, kes Eesti rahvast õpetasid end eestlasteks nimetama ning end sakste kõrval võrdse kultuurrahvana tundma, olid need mehed, kes eesti keeles ajalehte hakkasid tegema. Meie kohus on nende tööd jätkata.?

    See õpetus idanes ja kandis vilja, vaatamata sellele, kas Juhani õpilased töötasid Teeks Kommunismile ümber nimetatud Sakalas või Eesti NSV Raadio ja Televisiooni Komiteeks muudetud Eesti Raadios.

    Tartu ajakirjandusstuudium kujunes vaba mõtte saarekeseks, mida Juhan ja tema õpilased kiivalt hoidsid ja harisid olukorras, mida Juhan ise armastas iseloomustada papa Jannseni sõnadega: ?Kui vaid mõni mees teaks, kuidas mõni mees munade peal peab kõndima?.

    Praegu on see aeg saanud ajalooks. Ka see hirm eesti keele ja kultuuri pärast, mis Juhanit sundis akadeemilist ajakirjanikuharidust Tartu ülikooli kaitsvate seinte vahel alustama, võiks saada ajalooks. Kui saaks. Kas eales tohib saada?

  • Mis on looming.org?

    ANDRES LÕO

    Seepärast on loodud veebiajakiri, mida toetab seeriaüritus/sünergiaüritus ?1+1=1? ehk looming.orgi avalik väljund. Ilmus ka esimene looming.orgi helikandja, muusikakogumik ?Lilled algebrale?, millel peamiselt Eesti noored helikunstnikud. Selliseid kogumikke on plaanis aastas kaks välja anda. Ning nendele vahelduseks ilmuvad varsti ka mõned lühihelikandjad, EPd ja mittekogumikud ehk konkreetsed heliprojektid. Need duubelduvad veebis ning jagatakse enamuses promotsioonimaterjalidena välja kohalikele huvilistele ning laiale maailmale. Võrguajakirjas www.looming.org põimuvad mitmete varasemate ürituste tagamõtted: ?Vision? (visionaarsus), ?Konverter? (ülekandmine), ?Export? (tung välja), ?Metabor? (boreaalsus, vibratsioon, metatasand, tehnoðamanism ja ürgheli), ?Backdoor Media? (kandepind meedias). Meediakatus pakub kunstile nii mõndagi ahvatlevat ? kuid ei tasu unustada, et ?looming? tähendab eesti keeles kreatiivsust ja inglise keeles midagi, mis ähvardab horisondil. www.looming.org toitub teemadest, mis jäävad kunsti-, heliteema ja telemeedia vahemaastikule. Andres Lõo lähtepunkt on teadmine, et elu on tigu. Ta toetub Nikolai Pärna biorütmide teooriale, mille järgi kõik olev, mikrotasanditest makrotasanditeni, areneb sellele ainuomaste rütmide põimudes, lineaarselt ning spiraalselt. Looming on tigu, mis kohiseb heliookeani keeles. Kaugeneme postmodernistlikust küber- ja industriaalkeelest selle oma vahendite abil. Uues dialektis, nii nagu me seda endale ette kujutame, on kadunud punktuaalsus ja ettearvatavus, mis iseloomustas tehnot. Oleme ülekandjad ja looming.org on kandevahend. Energia muundub, aga jääb.

    Ki wa käest küsivad kuulajad tema loengute ajal sageli, kuidas kuuluvad kokku nihe ja süütuse masinad. Olles lülitanud sisse oma räpase laptop?i, asetanud nõela vaid kaugeid heligraanuleid sisaldavale vinüülile, vajutanud nimetissõrme sügavale ühe analoogsüntesaatori erakordselt lootusrikka olekuga klahvi; kajab siis helide vaikides tühjas ruumis küsimus: tõepoolest, L on ühe jalata, käeta, silmata; keelt räägitakse seda mõistmata, tõlgitakse (mitte tõlgendatakse) võõrastest keeltest; taotlus suunatakse musta ruutu.

    Hanno Soansi jaoks on www.looming.org hüppelaud mõttetegevuseks või kui soovite, eneseharimiseks. Looming.org arvestab kaasaegse kunsti interdistsiplinaarset iseloomu, mis võimaldab sel valdkonnal ajada oma haarmed laiali performance?i kaudu nüüdistantsu ja teatrini ning installatsiooni kaudu nüüdismuusikani; mõnede kontseptuaalsete eelduste täitmise puhul võib pidada kunstiks ka restoranipidamist (uurige siinkohal näiteks Gordon Matta Clarki loomingut). ?1+1=1? pole festival, vaid töökeskkond, ettekääne inimeste kokkuviimiseks.

    Looming.orgi tegevuse toel on sündinud mitmeid näitusi, sealhulgas Andres Lõo esimesed isikunäitused ?A-Ruum? ja ?Jüri Arrak?, mille dokumentatsiooni samuti veebiajakirjast leiate. Lisaks liiguvad ajakirjaga vägagi kohakuti Ki wa tegemised: ?Olematute Bändide Festival?, ?Metabor?, ?Nano rekords? jm. Võib öelda, et linkimine ongi looming.orgi tegijatele olulisim. Veebide, inimeste linkimine, võimalus suhestuda oluliste teemade ja tekstide reaalajas, nüüd ja praegu.

  • Laurentiuse isikunäitus „F(R)AME 2“ Haus Galeriis

    Haus Galerii

    Head kunstisõbrad!
     
    Teisipäeval, 23. oktoobril kell 17.00 avab maalikunstnik Laurentsius (Lauri Sillak) Haus Galeriis oma isikunäituse „F(R)AME 2“.
     
    Juba aastaid on Laurentsiuse üheks „kaubamärgiks“ olnud isikupärane kombinatsioon miniatuursest ülirealistlikust õlimaalist ja hiiglaslikust domineerivast baroksest pildiraamist. Näitusel Haus Galeriis saabki näha kunstniku viimaseid „maal megaraamis“ katsetusi.
     
    „Mulle väga meeldivad igavad ja kopitanud žanrid nagu portree ja lillemaal. Võtan seda väljakutsena leida sellele põnev ja ootamatu lahendus. Meeldib kasutada kitši atribuutikat nii, et tulemus ei oleks üldse kitš – nagu pääseks terve nahaga, joostes üle miinivälja.
    Kaasaegses kunstis on üsna levinud meetod millegagi liialdada – massiga või vormiga näiteks. Minu teostes on raam rõhutatult olulisem kui maal, absurdsuseni olulisem. Mingil määral on see metafoor kunstist või siis ükskõik millest – et teos ise polegi nii oluline kui see, mis selle ümber toimub. Et kas ma proovin kuidagi moraali lugeda? Mitte eriti. Võtan mingi teema ette ja proovin selle nii ära lahendada, et näituse külastajal oleks huvitav. Et need, kes maali hindavad, saaks mingi elamuse. Kui sellega kaasneb mingi moraal või poliitiline sõnum – tore, las ta siis olla. Aga see pole peamine. Peamine on tekitada elamus,“ ütleb autor.
     
    Lauri Sillak (1969) omandas kunstihariduse Eesti Kunstiakadeemias maali erialal, näitustel esineb alates 1993. aastast. Tegutsenud õppejõuna EKA maaliosakonnas alates 2000. aastast; pälvinud mitmeid auhindu, sh Konrad Mäe medali. Teoseid leidub mitmetes muuseumikollektsioonides.
     
    Näitus jääb avatuks kuni 30. novembrini
    E–R 10–18, L 11–16.

  • Sloveenias on arhitekt Jože Plečniku aasta

    Karin Hallas-Murula

     

    Jože Plečniku projekteeritud Jeesuse Püha Südame kirik Prahas (1928–1932).

     

    Sloveenia on 2007. aasta kuulutanud arhitekt Jože Plečniku aastaks, et tõsta esile tema tähtsust Sloveenia, aga ka kogu Euroopa arhitektuuris. Sel puhul on Sloveenia arhitektuurimuuseumis koostatud näitus, mida aasta alguses eksponeeriti Krakówis, nüüd saab seda vaadata Eesti arhitektuurimuuseumi suures saalis.

    Jože Plečnikut (1872–1957) võib pidada tõeliselt Euroopa haardega arhitektiks, ta on projekteerinud nii Viini, Prahasse ja Ljubljanasse. Tema loomingu diapasoon on väga lai, ulatudes linnaplaneerimisest hauamonumentide ja purskkaevudeni.

    Sloveenlastele ja ka tšehhidele on Plečnik alati tähtis olnud, kuid Euroopas laiemalt avastati tema omapärane looming alles pärast 1986. aastal Pariisis Pompidou keskuses korraldatud näitust. Võib rõõmustada, et Euroopa Liidu laienemisega hakatakse üha enam tähele panema ka peavoolust väljaspool asunud arhitektuurilugusid ning avastama arhitekte, kes seni on olnud juhtivate arhitektuurimaade dikteeritud modernismikeskse arhitektuuriajaloo pildilt kõrvale tõrjutud. Nende omapärane ja otsiv, tihti tugevalt rahvuslik looming pole sobinud Le Corbusier’ ja Miesi kujundatud avangardismikesksesse üldpilti. Rahvusriikide arhitektide ees seisnud ülesanded projekteerida valitsusresidentse, kirikuid, kloostreid on neid suunanud igavikulisemate arhitektuuritõlgenduste ning klassikaliste stiilide poole, mida näeme ka Plečniku loomingus.

    Kui Viinis jõudis Otto Wagneri õpilane Plečnik ehitada suhteliselt vähe, siis tema Ljubljana ehitiste nimekiri on pikk: Püha Franciscuse kirik (1925–1931), ülikooli rahvusraamatukogu (1936–1941), ursuliinide gümnaasium (1939–1941) jpt. Kui räägitakse Plečniku Ljubljanast, siis peetakse silmas tema rajatud linna väljakuid ühendavaid peamagistraale ning veetelgi, mis sildade alt läbi kulgedes jõuavad monumentaalsete vesiväravateni. Plečniku visioonis pidi Ljubljanast saama Sloveenia Ateena, kus kindlus oleks olnud akropol. Selle idee pakkus ta välja kahes linnaplaneerimisprojektis aastatel 1928 ja 1943.

    Tšehhid tunnevad Plečnikut kui vabariigiaegse presidendi Tomáš Garrigue Masaryki palee ja esindusaedade projekteerijat Prahas Hradčanys. 1930. aastate alguses ehitati Plečniku projekti järgi Praha Vinohrady linnajakku ka monumentaalne Jeesuse Püha Südame kirik (1928–1932). Moodsa arhitektuuri otsingutes jäi arhitektile tähtsaks klassikaline arhitektuur, mille poolest Plečnikut võiks Eesti arhitektidest võrrelda ehk eelkõige Edgar Johan Kuusikuga, kes püüdles kirikuid ning monumente, kunstimuuseumi ja raekoda projekteerides samuti sümbolistliku ja igavikulise arhitektuuri poole.

  • Pealelend: Tõnu Kaljuste, dirigent

    I. G.

    Kui areeniks pidada meedia järelkajasid, siis need saaks kindlasti olema huvitavad, kui kutsuda maailma suuremate ajalehtede muusikateatri kriitikud Soorinnale etendust vaatama-kuulama. Aga et teos tervikuna rahvusvahelise publikuni viia, selleks on vaja transporditavat küüni, savi, muda, tuld, liiva, tribüüni, helitehnikat… jpm. Reaalseim variant on DVD pluss kultuuriturism ?Welcome to Soorinna!?

    Milliseid projekte esitad alanud 2005. aastal kodu-, ja milliseid välispubliku ees?

    Ei hakka lugejat aasta nimistuga vaevama, praktilisem on kutsuda inimesi lähimatele kontsertidele. Seega: 6. II juhatan Amsterdami Concertgebows Rahmaninovi ?Vespreid? ja 25. ? 27. II Eesti Draamateatris Haydni ooperit ?Elu kuu peal?.

  • Kaitske töötavat inimest!

     

    Praegu on vabariigis isegi juhtivates suurettevõtetes/-kettides levinud tava palgata töötajaid (sageli noori, aga seegi pole reegel) prooviajaks väiksemale palgale ning isegi korraliku töötulemuse puhul nad vallandada enne, kui neile üldse mingid kaitsvad õigused rakenduvad. Samasuguseid juhtumeid on lähiminevikust teada ka meediasektorist. Ümbrikupalgad on tänini kuskil olemas. Aga nendest nähtustest ei räägita, inimesed tahavad ju ära elada. Nüüd siis kavatsetakse sisse libistada ka seadusesäte, mille järgi vallandatud töötaja peaks kompenseerima ka uue töötaja leidmise kulutused! Eestlane ei ole loomu poolest just väga valjuhäälne oma õigusi nõudma. Nimetagem seda siis rahvuslikuks iseloomuks.

    Mõneti võiks ju seaduse eestvõitlejaid mõista: meediast on küllalt läbi käinud lugusid hiidkompensatsioonidega lahkunud riigifirmajuhtidest. Paraku tuleb tunnistada, et just juhtivtöötajatel on sageli välja kaubeldud paremad ?erilepingud?, mis tagavad neile nii või naa kindluse. Seega mõjutaks uus seadus ikkagi väiksema palgaga ja tühisema sotsiaalse staatusega töövõtjaid, kelle elus niigi rohkem ebakindlust: teenindus- ja kaubandussektori töötajaid, õpetajaid, korralikke lepingulisi ehitustöölisi jne. Kellele selline ebastabiilsus lõppeks kasulik on, peame endalt küsima?

    Kui poliitikuile hetkel tõesti tundub, et koondamise kompenseerimine pikaajalisele töötajale nelja kuupalga ulatuses on majanduse arengul jalus, võiks seda äärmisel juhul veidi piirata, aga siis tuleks 100% garanteerida ka, et töötajal on õigus kohtulikult vaidlustada näiteks korralikult sooritatud katseajale eelnenud vallandamine jms. väärkohtlemine. Praegusel kavandataval kujul tekitab töölepingu seadus ainult suuremat sotsiaalset vaenu ja hõõrumist ning vähendab turvatunnet sootsiumis, mille tööle vabariik ja eestlus üles ehituvad. Töötavat inimest tuleb kaitsta ning igal juhul peab hoiduma ekspluateerimise seadustamisest, et poolvägisi majanduskasvu tekitada. Ning kindlasti tuleks poliitikuil oma käed eemale hoida ka diskrimineerimist keelavaist seaduspügalaist (mille kallale ka kuuldavasti asuda tahetakse)! Muidu ei võeta teid ühel hetkel tööle, sest te olete heteroseksuaalne valge mees!

  • Jaan Elkeni näitus Tallinna Linnagaleriis

    Eero Kangor

    KIRJUTATUD ON /IT HAS BEEN WRITTEN
    Tallinna Linnagaleriis
    1.XI – 25.XI 2012
     
    “Näituse maalimise ajal mängis mul ateljees Rice’i ja Webberi rockooper “Jesus Christ Superstar””
    Jaan Elken

    Jaan Elkeni maalinäituse lähtekohaks on kõigile tuntud lugu, milles on ühendatud isklik tragöödia ja globaalne vaatemäng. Uue ja Vana Testamendi omavahel seotud narratiividest on kujunenud keerukas palimpsest, mis on väljunud traditsioonilistest väljendusvormidest ja ootuspärastest paikadest ning leidnud koha massikultuuri superstaaride repertuaaris — olgu selleks siis prantsuse kunstniku Orlani looming, rockooper “Jesus Christ Superstar” või Madonna popkontsert.
     
    Seda üldinimlikku narratiivi alustekstina kasutades töötab Elken oma maalides läbi nii isiklikke mälupilte kui ka massimeedia vahendatud visuaalseid edastusi. Samaaegselt võib maalides otsida seoseid nii meie oma lausa masohhistliku naudinguga korratava küüditamise tragöödia või spektaakliks muudetud New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse ja Phuketi katastroofidega.
     
    Linnagalerii näitust kujundades on Elken kaudseks eeskujuks võtnud Mark Rothko kabeliseeria, mis asub Houstonis, USA Texase osariigis. Vertikaalses formaadis maalid moodustavad seotud terviku, milles iga pilt on erinevatest emotsioonidest ja helitaustast alguse saanud kehalise naudinguga sarnaneva mõtteseansi vili. Morbiidne koloriit ja graafiline töötlus toovad rõhutatult esile maalides domineeriva teksti. Kirjatähted maalipinnal moodustavad tööde intellektuaalse karkassi, semiootilise välja ning toovad vaataja võimalikku assotsiatsioonideahelasse mitmetähenduslikkuse.
     
    Elkeni Linnagalerii maalinäitus on ühtaegu memoriaal ja bakhanaal.

  • Pealelend: ANNELI PORRI, Vanalinna Hariduskolleegiumi kunsti­ajaloo õpetaja

     

    Gümnaasiumis õpetatav kunstiajalugu on eelkõige humanitaaraine, mis on väga tugevalt integreeritud ajaloo, kirjanduse, filosoofia, religiooniõpetusega ega erine neist põhiliselt metoodilise lähenemisviisi poolest. Ka selle tunni raames valminud iseseisvad tööd (essee, referaat, analüüs, arvamus) on eelkõige humanitaarteadusliku algega tekstid, mitte sõltumatud teosed, millena võib vaadata VI klassi klaasimaali. Kunstiajalugu on n-ö tipuaine, mis seob suure osa teistes tundides õpitust hoopis uude konteksti ja on õpetaja vilumuse küsimus, kuidas ta seda eelist suudab ära kasutada mürsikule huvitavate ja meeldejäävate seoste loomiseks. Siin on ka võti teoreetilise loovuse arendamiseks, mis praktikas nõuab õpetajalt teadmisi sotsioloogiast popkultuurini, äärmist tolerantsust ja aega. Kardan, et õppekava roosade lubaduste ja tegelikkuse lõhe on üüratu just teooriaaine ja praktilise tunni spetsiifilise eristumatuse tõttu.

     

  • 101 protsenti Mustoneni

    Heili Vaus-Tamm

    Solistide suur hulk lõi laia spektri jahedamaks jätvatest läti solistidest, suuremaid ootusi mitte õigustanud kontratenorist kuni teose käigus meeldivamaks muutunud Leviidi, vaimustavate soomlannade Komside ja Iiri-Soome tenori Chorellini.

    Meeldejäävalt mängis orkester ja tuntud headuses säras Latvija koor. Kui Aleksejevi juhatatud Haydni-Mahleri-Beethoveni kavas tundus, et orkestrist maksimumi väljatoomiseks oleks vaja aktiivsemat dirigendi suhet, siis Mustoneni aktiivsus oli küll 101 protsenti. Ja tulemus? Alguses oli tõelise barokkorkestriga võrreldes esmamuljeks ikkagi sädeluse ja kerguse puudus. Aga juba õige pea hakkas kõrv esitatavas tervikuna positiivseid impulsse tabama: head kulminatsioonid, koori intensiivsed kõrged noodid, stiilne liikumine. Asi läks käima!

     

    Tenor innustas orkestrit

     

    Pärast Leviidi (bass Andrus Mitt) esimest, nii vokaalselt kui stiililiselt veidi laialivalguvat ava-aariat mõjus värske puhanguna ülempreester Saadoki (tenor Niall Chorell) eksaktne hääldus ja kadestusväärselt nõtke artikulatsioon. Ja jälle just energia, mis käivitas ka orkestri. Saadoki aaria ?Püha ekstaas mu rinda rõõmustab?? pani üllatunult kuulama viiulirühma täpset, aktiivset ja stiilset esitust. Liigendatud käikude virtuoosne esitus oli tase omaette. Meie ERSO! Sellised hetked (veel nr 54 ? jälle Saadoki aaria!) panid läbi sõrmede vaatama ka mõnedele intonatsioonivääratustele. Orkestrist tõstaks veel esile hilisemad oboesoolod.

    Kui Anu Komsi tõstis kuuldu taset oma hääle rikkaliku paletiga ? võrdselt meeldisid nii lopsakus kui kergus, siis Piia Komsi üllatas tõesti harva artistliku diktsiooniga. Kasutan meelega sellist ootamatut terminit, sest ometi sai kuulda lauljat, kes läbivalt ja teadlikult kogu partii jooksul diktsiooni karakteriloojana kasutas. Tema artistlik ettekanne oli kooskõlas õhtu üldise toonusega, kus väikesed puudujäägid võis hea meelega andeks anda, kui aga midagi eredat ja stiilset kuulda sai. Ainus, mis tema puhul puudusena kõrva jäi, oli tämbrimuutus kõrgregistrile üleminekus. Samas illustreeris tema ilmekam-kaunim esitus ja punane kleit kuulsas Saalomoni kohtumõistmise stseenis igati ?õige ema? rolli. Kui miski selle õhtu jooksul üldse häiris, siis vahest liigne ära- ja üleseletatus, must-valgelt moraliseeriv hoiak. Sinna patta ei paneks aga kuningapaari õrna embust, mis kontsertettekande rangetest piiridest küll väljus, ent tõusis kauni ?estina koos kuninganna duetijärgse õrna ja rahuldunud soologa oratooriumi kauneimaks osaks.

     

    Õrn ja metsik

     

    Vormiliselt ja muusikaliselt mitmekesisuselt oli ?Saalomoni? esitus igati õnnestunud: lisaks just mainitud kõrgpunktile kuningapaari dueti ja soologa näiteks võimsale jubilate-koorile (nr 22 ??õnnelik, õnnelik Saalomon?) järgnenud Saalomoni õrn retsitatiiv t?embaloga. Saalomoni osatäitja Oleg Bezinski hääl polnud nii nüansirikas ja vaheldust pakkuv kui Komsil või Chorellil, sestap oligi ta nauditavaim ansamblites või siis lihtsalt säravas karakteris. Mustonen kasutas vormilised vastandused temale iseloomuliku utreerimisega ära, lopsakalt voogava kõrgbaroki väärilisena jäi meelde ka koori lausa välja hüütud, mitte lauldud II vaatuse alguse ??Saalomon?.

    Igatahes üks väga ilus ja elus ettekanne, lisaväärtuseks head solistid, väärt koor ning innustunud orkester.

     

Sirp