Toeta
Otsi

VR-teraapia

  • Armastatud staari portree sünnipäevaks

    ERIK ARU

    Dokumentaalfilm „Marju. Südame kutse“ (Kriim OÜ, Eesti 2022, 80 min), režissöör Urmas Eero Liiv, operaatorid Madis Reimund ja Ants Martin Vahur.

    Urmas E. Liivi värske dokumentaalfilm „Marju. Südame kutse“ valmis peategelase Marju Läniku 65. sünnipäevaks, mis oli sel kolmapäeval, 7. märtsil. „Minu eesmärk oli teha üks positiivne, hea ja hell film,“ on režissöör ise öelnud ja see on tal ka hästi õnnestunud.

    Dokumentaalfilmi üks levinud alaliike ongi heldimust tekitav nostalgiline teos rahva seas armastatud inimesest, tema päritolust, elukäigust ja saavutustest, veidi ka raskustest, mis tal teel kuulsusele ületada tuli. See pole üldse lihtne žanr, vaid nõuab täpset maitsemeelt ja head tasakaalutunnetust, sest pidevalt ähvardab oht imalaks kätte minna.

    Liiv ei ole püüdnud ses filmis midagi paljastada ega kahtluse alla seada, millegi üle (liialt) ironiseerida – kui, siis leebelt ja sõbralikult. Näeme staari, kelle laulud ka ühe jalaga mehe köndi tatsuma panevad. Mida siin imestada, tema esitatud „Karikakra“ valisid Raadio 2 kuulajad ju viis aastat tagasi, nädal enne Läniku 60. sünnipäeva, Eesti sajandi hitiks. Servast saab piiluda ka Läniku eraellu, mis tundub võrdlemisi üksildane.

    Film algab režissööri küsimusega: „Marju, kellega me peaksime veel rääkima selles filmis? Kes sind kõige paremini tunneb?“ Vastus kõlab: „Ma ei oska öelda, kes on see, kes mind veel väga hästi tunneb. Ma arvan, et kõige paremini ma tunnen ennast loomulikult ise.“

    Ja filmitegija lepib selle seisukohaga. Nii saamegi pildi Länikust ilma teiste inimeste arvamust suuremat kuulmata, kui välja arvata mõni ülistussõnu puterdav fänn kontserdilavade ümbert – ilmselt üpris sellise pildi, nagu Länik on tahtnud endast jätta. Kuigi mitte päris alati just selle nurga alt, mida ta ise eelistanuks näidata, nagu tema märkustest filmis on aru saada.

    Seetõttu on vaataja ilma jäänud žanrile iseloomulikest rääkivatest peadest, kes pajatavad, kui äge ikka on Länik ja miks on just tema oluline, sättides niimoodi ennastki tähesära valgele peesitama – ja olgem ausad, tegelikult ei tunne me neist eriti puudust. Kuigi nad andnuksid ehk lisamõõtme, oleksid paigutanud lauljatari ülejäänud selle perioodi popmuusika taustale, siis tegelikult teab iga Eesti muusikasõber ise, kes on tema jaoks Marju Länik ja miks on ta oluline.

    Ülesehituselt on tegu klassikalise muusikust pajatava dokumentaalfilmiga, kus jutustatakse tänapäeva kaadrite taustal laulja lugu kronoloogilises järjekorras põigetega minevikku. Sujuvas ja hea tempoga filmis on loomulikult kasutust leidnud palju arhiivimaterjali ja vanu fotosid. Näha-kuulda saab ka päris haruldusi, nagu kodusalvestist Mobile laulust „Mõtlen sinust“, mida rohkem lindistatud polegi, ning kaadreid Eesti ja Soome muusikute kodupeost 1984. aastal, kui Länik esitab Peeter Sauli klaverisaatel pala „Lõppenud on päevad“. Palju näeme droonivaateid Eesti loodusest ja tihtipeale vilksatavad ekraanil karikakrad.

    Kokku saab pildi, kuidas Otepää lähistelt pärit paljulapselise pere pesamunast (perre sündis seitse last, kellest kaks surid väiksena) sirgus kuulus laulja.

    Kooliajal laulis Länik mitmetes kodukoha kollektiivides ja pärast keskkooli lõpetamist jäi ta Pühajärve jaanitulel esinedes juhuslikult silma filharmoonia töötajatele Vello Markenile ja Marika Tuusile, kes kutsusid ta osalema konkursile Tallinna. Seal saigi temast Eesti Riikliku Filharmoonia (praegu Eesti Kontsert) estraadiorkestri Vana Toomas solist, mis viis ta esinema juba Nõukogude Liidu suurlinnadesse.

    Marju Länik: „Ma ei oska öelda, kes on see, kes mind veel väga hästi tunneb. Ma arvan, et kõige paremini ma tunnen ennast loomulikult ise.“

    Orkestrist Vanas Toomas pole keskealinegi muusikaaustaja tõenäoliselt suuremat kuulnud, sest see andis vaid kontserte ega salvestanud ühtki lugu. Muusikafilm „Suveviisid Võrtsjärvel“1 ja osalemine ETV laulukonkursil „Kaks takti ette“ tegid aga Läniku juba rahva seas tuntuks, seejärel tuli ansambel Mobile ja siis juba soolokarjäär nii Eestis kui ka terves Nõukogude Liidus. Veidi järsk katkestus tuleb filmi 1990ndate algusajaga. Vahepealsest ligi 30 aastast on juttu vaid minutise arhiivikaadrite montaaži ja kuue ekraanile kuvatud lausega, kuni lugu jõuab peaaegu tänapäeva, 2020. aastasse, mil Länik pälvis president Kaljulaiult Valgetähe teenetemärgi.

    Tänapäeval näeb Länikut esinemas väga erinevatel lavadel: sünnipäevapeol, Lääne-Harju valla jaanitulel, ööklubis Seif, Asva viikingite külas, Tallinna merepäevadel, „Grillfestil“ ja ka vene keeles Ahtme linnaosapäeval Kohtla-Järvel. Olgu siis koduses sünnipäevamiljöös, higises ööklubis või külmas Ahtme öös, kus pealtvaatajad on paksu jopega, kokkusurutud rahvamassi või hõredama publiku ees, bändiga või fonogrammi toel (taustavokaalid on sisse lauldud, aga põhivokaali esitab ta alati otse, rõhutab Länik), tema teeb ikka oma parima. Vaatamata sellele, et eelmisel päeval on võib-olla tulnud sõita kontserti andma 200 kilomeetrit ja siis jälle 200 kilomeetrit tagasi.

    Kontserdile sõidab ta ise oma Toyota roolis – autos pole kedagi peale tema ja filmijate. „Üldiselt on mul Eestimaa teed juba väga-väga tuttavad. Risti ja rästi ühest otsast teise, vasakult paremale, ülevalt alla. Põhi, lõuna, ida, lääs, kirre, kagu, edel, loe – ühesõnaga, igat moodi. Ma ei vaja GPSi,“ kinnitab Länik.

    Tema kodu valges kortermajas on peaaegu täiesti lumivalge ja äärmiselt puhas. „Mulle lihtsalt meeldib puhtus, mul on väga raske olla keskkonnas, mis ei ole korras,“ räägib ta oma autos, mis on loomulikult samuti alati puhas.

    Länik paistab omajagu kontrollihimuline inimene, kellel kõik peabki olema laitmatus korras ja nööri mööda jooksma.

    Nii ei taha ta kaamera ees näidata esimese klassi tunnistust, sest see on plekiline, mille peale puhkeb vaidlus Liiviga, kes soovib siiski hindeid näha. „Oh, suga on raske,“ toriseb režissöör kaamera tagant. „See on õudne, ma ei anna sellist asja telesse näidata. Kuskil on piir! Pärast ma pean seda ekraanilt ka veel vaatama,“ demonstreerib lauljatar tunnistust.

    Kõik mälestusesemed on Länikul väga hoolikalt arhiveeritud: vanad plakatid, kastide kaupa fännikirju, isegi keskkooli lõpus hea õppeedukuse eest saadud Valga rajooni täitevkomitee esimehe pühendusega Leonid Brežnevi teose „Töötajate kommunistlikust kasvatusest“ leiab kohe riiulist.

    Vahepeal õpetab Länik ka režissööri, mis nurga alt teda üles võtta tuleks. Kuid see on pigem professionaalne nõuanne, mitte midagi sellesarnast, mida sai näha mulluses dokumentaalis „Päris Rannap“2, kus peategelane filmi lavastamist kaaperdada püüab.

    Rahvale palju kõneainet pakkunud rivaliteedist Anne Veskiga libisetakse filmis sujuvalt mööda, paari kerge vihjega. Mainimata jääb seegi, et Läniku abikaasa 1980ndatel, klahvpillimängija Mati Vaarmann, on Anne Veski vend.

    Nime Veski näeb ekraanil Eesti ja Nõukogude Liidu rahva lemmikartistide hääletuste edetabelis. Eesti omas Länikust kaugel tagapool, terve liidu omas aga paar kohta ees, kohe Alla Pugatšova järel ja Sofia Rotaru ees, kellele järgnebki Länik. Kuuleb seda nime vaid korra, kui kontserdi eel või järel toimunud fännikohtumise ajal purtsatab üks härrasmees, et Länik on parem kui Veski. Läniku ilme jääb muutumatuks.

    Suurt ei saa teada ka meestest Läniku elus, nime ja näoga näeme arhiivipiltidel ja videotel vaid Vaarmanni. Anonüümset mainimist leiab veel keskkooliaegne peika, kes tahtnuks vist Länikuga abielluda, ja kelle nägu on fotodel ähmastatud, ning kaaslane 1980ndate lõpust.

    Läbiva joonena jookseb filmist läbi üksindus. „Ma olen ammu aru saanud, et ma olen üksi palju tugevam kui siis, kui mu kõrval on tugi, kes tihtipeale ei ole õige tugi. Igal kümnel juhul toetuda iseendale, sest et iseendale sa võid alati ikka loota,“ ütleb Länik kohe alguses. Ta tunnistab, et kahetseb vaid seda, et emaks ei saanud.

    Film näib lõppevat triumfaalse montaažiga „Karikakra“ erinevatest esitustest. Järsku, juba pärast lõputiitreid, ilmub aga ekraanile hoopis video 1988. aastal a cappella esitatud vähetuntud loost „Otsin sinu kaugeid silmi“. Filmi lõpetavad droonikaadrid sügiseses metsas kõndivast üksikust inimesest, taustaks klaveriakord.

    1 „Suveviisid Võrtsjärvel“, Elmo Lööve, 1978.

    2 „Päris Rannap“, Aleksander Ots, Kaidi Klein, 2021.

  • Ohtlikud ootused, salakavalad stambid

    KAI TAAL

    Eesti Festivaliorkester 30. VIII Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Eesti Festivaliorkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Erkki-Sven Tüüri, Johannes Brahmsi ja Jean Sibeliuse muusika.

    Kuivõrd saab rääkida Eesti Festivaliorkestri ühest kontserdist, ilma et lugeja kujutlusse ilmuks Pärnu muusikafestival ja selle sündmused? Kuivõrd saab keskenduda maestro Paavo Järvile, ilma et tekiks võrdlusmoment tema dirigentidest isa ja vennaga? Kui palju või vähe oleme omavahel seotud? Maailm ja inimesed on viimastel aastatel märgatavalt muutunud, kuid vanad käitumis- ja kohtlemismustrid kaovad visalt. Kuidas edasi?

    See suvi tõi tähelepanu alla Järvide perekonna kolme dirigendi ümmargused tähtpäevad: kui Neeme ja Kristjan Järvi tähistasid oma juubelit juunis, siis Paavo Järvi detsembris täituv 60. eluaasta sai pisut etteruttavat tähelepanu. Vanus pole lihtsalt arv, tihtipeale kaasnevad sellega ootused ning tihtipeale ka stambid – mis sobib ja mis ei sobi, mis peaks olema selleks vanuseks juba saavutatud ning millest vabanetud. Kuid kas muusikas ja kontsertidel on sellele kohta? Kui tihti võib kohata harmooniliselt arenenud isiksust – liiatigi veel kunstnikku –, kel on õigel ajal kõik ootuspärane olemas?

    Augusti eelviimasel päeval toimunud EFO kontsert oli aegsasti välja müüdud, ootused muusikute suhtes olid ilmselt suured. Brahmsi topeltkontserdis viiulile, tšellole ja orkestrile a-moll op. 102 soleerinud Triin Ruubel ning Marcel Johannes Kits on hoolimata oma noorusest meie kontserdipubliku vanad tuttavad. Ruubel on olnud aastaid ERSO kontsertmeister ning astub samuti sagedasti üles nii solisti kui ka kammermuusikuna. Kits võitis aastad tagasi „Klassikatähtede“ konkursi ning sel suvel rõõmustas kodumaalasi tema saavutatud laureaadi­tiitel mainekal kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis. Noori soliste saatis noor orkester: natuke üle kümne aasta tegutsenud EFO on ometigi endale juba maailmas nime teinud, andnud välja kaks heliplaati ja käinud kolmel kontserdireisil. Kõnealune kontsert eelnes nende järgmisele kontserdireisile: augusti lõpus ja septembri alguses anti kokku neli kontserti Soomes ja Lõuna-Koreas. „Noor ja lootustandev“, „paljutõotav“, „tõusev täht“ ning paljud samalaadsed epiteedid – kas need sobivad ka seekord? Jah ja ei.

    Kahtlemata oli muusikute seas palju noori ja nooruslikkust, sellest võib rääkida ka Paavo Järvi puhul. Arvestades et dirigendiametit ei õpita üldiselt lapsepõlves ega teismelisena, et kogemuste omandamine on aegavõtvam kui instrumentalistidel, on dirigendi nooruse mõiste suhteliselt lai. Paavo Järvil on loodetavasti mitukümmend elamuslikku tööaastat veel ees. Tutvustavad artiklid ja saated, intervjuud, reklaam tava- ja ühismeedias – see kõik on kontserdieluga kaasas käinud väga palju aastaid ning jätkub praegugi. Kuid maailm on muutunud, inimesed on muutunud. Mingist piirist alates võib ka kõige parem reklaam teiseneda müraks, mida on raske vastu võtta. Mida oodata, mida mitte oodata, keda usaldada? Viimane küsimus on vahest kõige olulisem. Mida näitab konkursisaavutus ja mida kiitev tutvustus?

    Veidi üle kümne aasta tegutsenud Eesti Festivaliorkester on endale juba maailmas nime teinud, andnud välja kaks heliplaati ja käinud kolmel kontserdireisil. Kõnealune kontsert eelnes nende järgmisele kontserdireisile: augusti lõpus ja septembri alguses anti kokku neli kontserti Soomes ja Lõuna-Koreas. Triin Ruubel on EFOs mänginud selle loomisest alates ning Marcel Johannes Kits viis aastat. Niisugune sünergia tekib sõprusest, mis ulatub aastate taha, pühendumisest, vastastikusest austusest ja armastusest.

    Ruubel ja Kits polnud pelgalt Brahmsi topeltkontserdi solistid, nad mängisid õhtu teises pooles ka orkestri ridades. Päris palju on näha säravaid soliste, kes kohtuvad dirigendi ja orkestriga vaid kontserdi esitamiseks. Vähem võib kohata orkestri ees soleerimas selle silmapaistvaid muusikuid. Seda, et solist kontserdi teises pooles orkestri ridadesse mängima läheb, kohtab juba üsna harva.

    Ruubel on EFOs mänginud selle loomisest alates ning Kits viis aastat. Nii harmoonilist tervikut, nagu tekkis Ruubeli, Kitse, Järvi ja EFO koostöös, kogesin esimest korda. Niisugune sünergia tekib sõprusest, mis ulatub aastate taha, pühendumisest, vastastikusest austusest ja armastusest. EFO on suur ansambel, mille muusikutel on ühised soovid ja arusaamad, atmosfäär nende kontsertidel on ühtaegu nõiduslik, rahustav ja vabastav. Paavo Järvil on õnnestunud luua midagi erakordset.

    Brahmsi kontsert on väga jõulise väljenduslaadiga, ülimalt kirglik ja intensiivne ning tihti kohtab esitusi, mis utreerivad seda kõike veelgi. Seetõttu võib selle muusika kuulamine kujuneda väsitavaks kogemuseks, mis piitsutab tunded viimse piirini ja ehitab justkui oma massiivsete tahkudega muusika kulgemise plokke. Kuid sel õhtul esitatud Brahmsi kontsert oli sootuks midagi muud, midagi ääretult ilusat, õrna ja voolavat, rõõmustav oma varjundirohkuses ja värvikirevuses, haarav oma tulisuses ja energilisuses. Sellist musitseerimisnaudingut, üksteise usaldamist ja inspireerimist, puhast rõõmu hetkes loomisest kohtab haruharva. Paavo Järvi tegi selle teose tervikuks sidumisel erakordselt meisterlikku tööd, olles solistidele tundlik tugi ning vaimustav partner. Ma pole kontserdilaval kuulnud selle teose paremat esitust ja tegelikult pole ka salvestiste hulgast leidnud midagi kütkestavamat. Kuid ka see pole veel kõik. Esituse erilisus oli mõneti ka muusikaväline – kuivõrd teadlikult või ebateadlikult see on teoks saanud, on iseküsimus.

    Nimelt käib selle teosega kaasas üks ilus legend. Brahms kirjutas oma topeltkontserdi kahte muusikut, tšellist Robert Hausmanni ja viiuldaja Joseph Joachimit silmas pidades. Joachim oli Brahmsi kauaaegne ja lähedane sõber ning viiulimuusika loomisel suur abiline. Ometi olid nende suhted pärast Joachimi abielulahutust jahenenud, kuna Brahms oli n-ö Joachimi naise leeri hoidnud. See kontsert on justkui lepituskatse Joachimiga, kes ka soleeris teose esiettekandel 1887. aastal. Just leppimist, taasühendumist kogesin tol õhtul kontserdisaalis. Kahtlemata oli publiku seas neid, kellele jäid möödunud aasta kaheksal kuul koroonapassi puudumise tõttu kontserdisaali uksed suletuks ja kes nüüd vähema või suurema eduga püüavad jälle kultuuriellu integreeruda. Ja kardetavasti on kibedust olnud ka teises leeris. Keegi ei tea, mis tulevik toob, kui kaua praegune mõnevõrra rahunenud suhtlus kestab, kuid sel õhtul hingas saal ühes rütmis – see oli füüsiliselt tuntav.

    Kui vähegi võimalik, tuleks EFO kontserte kuulata kontserdisaalis, raadioülekandes läheb palju kaduma. Brahmsi kontsert kõlas samas esituses ka sellesuvisel Pärnu festivalil ja olude sunnil sain sellest osa vaid raadioülekande kaudu. Ka Tallinna kontserti kuulasin Klassikaraadiost veel kord üle. Kumbki raadiovariant ei peegeldanud pooltki sellest, mis toimus kontserdil. Paavo Järvil on eriline anne luua saali õhkkond, kus kõik tunnevad ennast oodatu ja väärtustatuna. Olles pärast kontserti sügavalt liigutatud, mõtlesin suure hämmeldusega, millest on inimsüda tehtud. Pärast aastaid kestnud valu ja meeleheidet sulab süda kõigest paari tunni jooksul puhtaks armastuseks ning on jälle valmis uskuma, lootma ja uusi võimalusi andma. Kui see pole ime, siis mis on?

    Mõnevõrra vaoshoitud, tumedapoolsest, sisekaemuslikust ja sügavusi kompivast atmosfäärist oli kantud kogu kontsert. Kontserdi avaloona kõlanud Erkki-Sven Tüüri 2014. aastal valminud „L’ombra della croce“ ehk „Risti vari“ oli meditatiivne, poeetiline ja lüüriline algus õhtule, mil orkestri keelpillikoosseis sai näidata oma tehnilist ja muusikalist meisterlikkust. Paavo Järvi dirigeerimisstiil on täpne ja ökonoomne, imponeerivad tema tagasihoidlikkus laval ning austus muusika ja muusikute vastu. Ei midagi välist, ei midagi puudu ega midagi üle. Niimoodi, mõneti oodatust erinevalt juhatas ta ka kontserdi teist poolt täitnud Sibeliuse teist sümfooniat.

    Sibeliuse muusikat sai kuulda ka Pärnu festivalil, kus esitati helilooja „Lemminkäineni süit“, nii see kui ka teine sümfoonia esitati päev pärast Tallinna kontserti ka Lahtis Jean Sibeliuse festivalil. Sibeliuse teise sümfoonia on ilmselt paljudele eestlastele unustamatuks mänginud aastakümneid tagasi Neeme Järvi, kui ta pärast emigreerumist, ligi kümneaastast kodumaalt eemalolekut naasis oma suurepärase Göteborgi orkestriga. Tema kahest publikule esitatud kontserdikavast mäletatakse kindlasti haaravaid Nielseni ja Alfvéni esitusi, kahtlemata ka suurepärast Tambergi trompetikontserti särava Håkan Hardenbergeri soleerimisel. Kuid eriliselt eredalt jäi meelde Sibeliuse teine sümfoonia. Soome helilooja Sulho Ranta on sedastanud, et selles muusikas on midagi, mis viib kuulaja ekstaasi, justnagu šamaan oma trummiga. See iseloomustab ka Neeme Järvi tõlgendust ning sümfoonia lahvatav, grandioosne, külmavärinaid tekitav finaal on ilmselt paljudel meeles. Paavo Järvi nägemus oli sellest väga teistsugune, kuid mitte grammigi vähem haaravam. See oli loomulik ja laulev, suurepärase vormitundega kujundatud esitus, mille tumemeelne tõsidus puges hinge sügavaimate soppideni. Sibelius on öelnud, et teine sümfoonia on tema hinge pihtimus ja niimoodi kõlas see ka Paavo Järvi esituses. Ka lisapalad olid sama helilooja sulest: igatsuslikuks ja kirgastusse püüdlevaks mängitud „Andante festivo“ keelpillidele ning „Valse triste“, selle ülituntud teose kõige peenem ja tundeküllasem tõlgendus, mida olen kuulnud. Sajad inimesed olid saalis toimuvast sedavõrd lummatud, et dirigent sai riskida nii õhkõrna ja vaevukuuldava pianissimo’ga, mille ajal ei julgenud tõesti ka hingata. Kuid see muinasjutt polnud purunevast klaasist – usun, et too eriline atmosfäär talletub hinge aastateks.

    Rääkides piano’dest, on mul lõpetuseks suur palve Eesti Kontserdi töötajatele. Kui korraldate suurepäraseid kontserte, siis palun hoolitsege ka selle eest, et kontserdi ajal oleks saali koridorides vaikus. Minu koht oli 13. rea ääres ning paraku kostis sinna mitmel korral puhvetist klaasi- ja taldrikukolinat, mis segas väga kuulamist. Estonia kontserdi­saali uksed on paraku helikindlusest kaugel ja seetõttu kostab läbi ka väiksemgi heli. Kontserdi teiseks pooleks õnnestus mul leida koht saali kaugemasse nurka, kus koridoris toimuv enam ei häirinud. Oleks kurb, kui eespool kirjeldatud erilisi hetki häiriksid helid, mida tekitavad kööginõud. Igal asjal on oma aeg ja koht.

  • Häda pärandi pärast

    KURMO KONSA

    Selles, et suvel läks peale ilma kuumaks ka pärandivaldkonnas, ei ole mingit kahtlust. Enne punamonumentide küsimuse kerkimist leiti, et isamaa on hädaohus, kuna detektoristid kahjustavad arheoloogiapärandit.1 Tallinna vanalinn olevat üleminekuteel teemapargiks2 ja kuhugi pole kadunud mälestiste omanike ja muinsuskaitse vastuolud3.

    Kahtlemata on tegemist väga tähtsate küsimustega, kuid väidan, et tegemist ei ole mitte üksikjuhtumite, vaid sümptomitega, mis osutavad hoopiski suurematele muudatustele kogu pärandivaldkonnas. Alustuseks aga kõige lihtsamast, lausa õpikujuhtumist.

    Monumentidest ja pärandist

    Monumendid, ühtlasi kogu pärand on midagi sellist, millele on omased teatud väärtused. Kust need väärtused tekivad? Miks üks ehitis on pärand ja teine ei ole? Vastus on väga lihtne: nimelt omistavad objektidele väärtust inimesed, aga selles ongi ju kogu probleemi kese. Kuigi väärtused omistab inimene, sõltuvad need objekti või nähtuse ajaloolisest ja sotsiaalsest kontekstist. Inimühiskonnad on ju erinevad ja muutuvad pidevalt. Seega muutuvad ka objektidele ja nähtustele omistatavad väärtused. Teine probleem seisneb selles, et kes on need, kes väärtusi omistavad. Ühiskond koosneb erisugustest inimestest, eri gruppidest, ühiskonnas toimivad mitmesugused institutsioonid.

    Pärandi loomine on alati valik. Minevikust ja olevikust valitakse välja ning interpreteeritakse teatud kultuurilisi nähtusi. Osa heidetakse kõrvale ja osa ei panda isegi mitte tähele. Selle tõttu võib öelda, et pärand on alati poliitiline. Kellelgi on võim valida ideid, väärtusi ja teadmisi, mis väljenduvad pärandidiskursuses ja narratiivides.4

    „Ma mäletan siiamaani, kui tore tunne see oli, kui nägin, kuidas Tartu Lenini kuju lõpuks trossist silmuses kõikus. Vabaduse abstraktne mõiste sai korraga materiaalse kinnituse.“

    Kes siis määravad objektidele ja nähtustele pärandile omaseid väärtusi? Jällegi on võimatu anda üht vastust, kuna ka pärand jaguneb ühiskonna eri tasandite vahel. Isikliku pärandi korral on see võim seotud konkreetse indiviidi ja perekonnaga. Mina ise määran, mis minu pärandi hulka kuulub. Kõikvõimalikele kogukondadele, olgu nad siis moodustunud piirkondlikul, usulisel, töö- või huvialade alusel, on väga iseloomulik ühise pärandi olemasolu. Iga kogukond määratleb talle ainuomase pärandi. Selleks võivad olla hooned, pargid, traditsioonid, arhiivid, maastikud, inimeste korjatud kogud, oskustega inimesed; inimesed, kes on suulise pärimuse kandjad, kogukonna kombed ja traditsioonid. Ning ei tohi unustada, et sellise pärandi hulka võivad kuuluda ka monumendid. Kogukonnapärandiks tunnistamisel osaleb ennekõike kogukond ise, eriti selle aktiivsem osa ning kohalikud organisatsioonid. Lisaks osalevad protsessis tihtipeale ka omavalitsused ja riigivõim. Riigi tasemel määratletakse pärand õigussüsteemi kaudu ja mingite objektide pärandiks tunnistamine eeldab avalikku huvi need säilitada.

    Selleks et probleem liiga lihtne ei paistaks, tuleb tõdeda, et pärandi hulka kuuluvatel objektidel ja nähtustel on terve hulk väärtusi, igal objektil või nähtusel võivad need väärtused olla erinevad, eri inimesed ja grupid võivad tuua välja eri väärtusi ja need väärtused muutuvad ajas. Seega võib öelda, et ühte universaalset, muutumatut pärandiväärtust ei ole, vaid see moodustub väärtuste pidevalt muutuvast komplektist. Ühel objektil või nähtusel võib harilikult välja tuua mitu väärtust: ajalooline, poliitiline, sümboolne, kunstiline jne. Ühe inimgrupi edumeelseid ja hinnatud väärtusi peab teine grupp negatiivseks ja soovimatuks.

    Inimene kogeb ja mõistab pärandit ennekõike oma isiksuse, kultuuri ja kogemuste kaudu. Igaüks interpreteerib pärandit, sõltumata sellest, kas tegemist on isikliku, kogukonna, riigi/rahvuse või maailmapärandiga. Inimesele on pärand alati väga isiklik – see, mis on talle vastuvõetav ja mõistetav. Pärand kujundab inimest ja inimene mõjutab omakorda pärandit. Selles mõttes on pärand keerukas ja kompleksne mõiste, olles ühel ajal nii isiklik ja lähedane kui ka kauge ja poliitiline.

    Individuaalsed (isiklikud) ja kõrgema taseme kollektiivsed pärandidiskursused on tihedalt seotud, aga nende vahel on ka teatud pinge. Sageli loob inimene omaenda pärandidiskursuse, vastandudes kollektiivsetele diskursustele, kuid see võib ka mingis osas kokku langeda kollektiivsete pärandidiskursustega. Totalitaarsetes ühiskondades on individuaalsed pärandidiskursused sageli võimuinstitutsioonidest lahus ja kuuluvad privaatsfääri. Riigis on alati gruppe, kelle pärandikäsitlus erineb ametlikust pärandidiskursusest. Nendeks gruppideks võivad olla etnilised vähemused, põlisasukad, immigrandid, teistesse religioonidesse kuulujad jne. Nemad määratlevad nii isiklikku, kogukondlikku kui ka antud riigi pärandit erinevalt domineerivate gruppide pärandist.

    Sümboolsed ja poliitilised monumendid

    Monumentide puhul on esmatähtis nende sümboolne ja poliitiline väärtus. Muidugi võib linnaruumis olev kuju tekitada tugeva reaktsiooni ka kunstilise ja esteetilise väärtuse puudumise tõttu, tegemist on inetu ja sobimatu objektiga, kuid tavaliselt ei vii see suuremate ühiskondlike mullistusteni. Siinkohal võib meelde tuletada näiteks Vabadussõja võidusamba püstitamise poleemikat.

    Sümboolset väärtust kandvate objektidena talitlevad monumendid märgi või tekstina, neil on ühiskonnale tähendus. Väga sageli on tegemist rahvuslike, riiklike või religioossete sümbolitega, mis osutavad kuulsusrikkale minevikule. Pärand sümboliseerib erisuguseid nähtusi. Mõnel juhul eksisteerivad need interpretatsioonid segamatult koos, teisel juhul on antagonistlikud ja tekitavad või võimendavad inimrühmade vahel pingeid.

    Nii ongi kõik pärandi väärtused poliitilised, kuna pärand ise on oma olemuselt poliitiline nähtus. Kitsamalt väljendavad poliitilised väärtused kindlat tüüpi sotsiaalset süsteemi ning sellealaseid poliitilisi vaateid. Sageli loetakse neid ka sümboolse väärtuse alla kuuluvaks, kuna poliitilisi väärtusi võib anda kõikvõimalikele objektidele, paikkondadele ja nähtustele. Poliitiline väärtus on nii nagu teisedki väärtused ajas muutuv. Ameerika ajaloolase Kirk Savageʼi sõnutsi ei teki monumendid „otsekui looduseaduste mõjul, et tähistada ainult seda väärivat; need on ehitatud inimeste poolt, kellel on piisavalt jõudu, et korraldada (või kehtestada) avalik nõusolek nende püstitamiseks“.5

    Pärand, sealhulgas monumendid, ei ole ajalugu. Monument kajastab vaid seda, mida monumendi loojad püstitamise ajal ajaloost arvasid või tahtsid arvata. Teadlasi huvitab ajalugu, rahvast seevastu pärand. Need ei ole üks ja seesama, kuid kahjuks või õnneks ei ole nende vahel ka selget eristusjoont. Kui hakatakse pärandile tuginedes ajalugu ümber tegema, on häda käes, aga teistpidi – kui teadlased hakkavad ütlema, mis on pärand, või veelgi hullem – mis on õige pärand, siis ei tule ka sellest midagi head. Segane, aga nii see on, sest me tegeleme inimeste, mitte objektidega.

    Nii monumentide püstitamine kui ka eemaldamine peegeldab käesolevat poliitilist olukorda ja riikide ning ühiskonna võimudünaamikat. Pärand on kaotanud oma üdini positiivse tähenduse, mida tal muidugi kunagi pole olnudki, aga tänapäeval on pärandi sellele tahule hakatud pöörama märksa suuremat tähelepanu.6 Ilmselgelt ei ole võimalik säilitada mingeid vaidlusaluseid ja lahknevaid vaateid tähistavat pärandit nii, et säiliks vaidlustatud sündmustest võimalikult lai vaatenurk. Teaduslikust aspektist võib see küll olla õige lähenemine, kuid ei tööta tänapäeva maailmas. Pärandi kontekstualiseerimine ja ümbermõtestamine on iseenesest toredad võtted, aga tuleb aru saada, et need toimivad teisel tasandil. Intellektualiseerimine toimub teisel tasandil kui valu, viha ja frustratsioon, mida kutsub esile vaenulike sümbolite vahetu kogemine. Ma mäletan siiamaani, kui tore tunne see oli, kui nägin, kuidas Tartu Lenini kuju lõpuks trossist silmuses kõikus. Vabaduse abstraktne mõiste sai korraga materiaalse kinnituse. Nii nagu inimestel on õigus kujundada oma tulevikku mäletamise kaudu, on täpselt samasugune õigus kujundada seda ka unustamisega.

    Kasutuselt kadumine ja unustamine moodustavad samuti osa kultuuripärandist. Muidugi on ilmne, et otsused midagi mitte säilitada mõjutavad samuti meie arusaamist maailmast ja seega nii oleviku kui ka tulevikku. Ning jällegi tekib küsimus, kes siis otsustab, mida mäletada ja mida unustada. Varem ei ole selliseid otsuseid sageli teadvustatud, kavandatud ja need ei ole olnud sihipärased. Aga mitte alati. Teadlik pärandi ümberkujundamine ei ole sugugi mitte ainult viimase aja leiutis.

    Halb ei ole mitte see, et punamonumendid lõpuks avalikust ruumist eemaldatakse, vaid hoopis see, et me pole sellega kolmekümne aasta jooksul hakkama saanud. Lõpuks ongi punamonumentide saatuse üle otsustamine nihkunud pärandiinstitutsioonidelt jõuametkondade ja anonüümse liikmeskonnaga komisjonide kätte. Võib vaid tõdeda, et vähemalt pärandi puhul puudub meil igasugune tulevikuvaade. Siit jõuamegi veelgi olulisema probleemide puntra juurde.

    Mis on pärandil pistmist tulevikuga?

    Esmapilgul justkui täiesti jabur küsimus. Tavakäsitluses ongi ju pärand ja selle säilitamine suunatud tulevikku. Sätestab muinsuskaitseseaduski, et „kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ning tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna“.7 Siia on sisse kirjutatud eeldus, et meil on tõepoolest vaja just nimelt seda, mida me säilitame; et tulevikupõlvkonnad väärtustavad neile jäetut. Selles on kahtlemata ka oma isekas eesmärk, nimelt tahame, et meid peetaks headeks esivanemateks, keda tasub meeles pidada. Selline tulevikukäsitlus, õigemini selle puudumine, tähendab automaatselt ka seda, et mäluasutused ja teised pärandiinstitutsioonid suurendavad lakkamatult pärandi hulka. Kohe kindlasti pole kunagi varem olnud pärandit nii palju kui praegu.

    See, milline võiks olla pärandi roll tuleviku loomisel on hakanud uurijaid huvitama alles viimastel aastatel.8 Ma arvan, et sellise hilise huvi põhjus peitub asjaolus, et pärandit on siiamaani seotud ikka minevikuga ja tulevik tundub kuidagi iseenesestmõistetavana, kui mineviku hiilgus on säilitatud. Tavakäsitluse kohaselt on ju pärand midagi sellist, mis jääb püsivaks ja muutumatuks, kui ka kõik muu teiseneb. Pärand on midagi sellist, mis meid ankurdab mineviku külge, tuues meie ellu püsivust ja kindlust. See võib olla seotud usuga, et minevik annab mingisugused garantiid ka tulevikuks. Pärandi korral rõhutatakse ikka selle edasiandmist tulevastele põlvedele. Seda võetakse lausa loomulikuna, kuid kuidas see minevikust tuleviku loomine täpsemalt käib, on endiselt selgusetu. Milline peaks olema pärandi roll tulevikuühiskondades, on siiski põletavalt oluline teema.

    Pärandit on küll seotud jätkusuutliku arenguga, s.t tulevikuga, kuid ka sellise käsitluse raames on pärand ikkagi vaid meie praegusaja probleemide ja murede lahendamise vahend. Kaugemasse tulevikku pärand justkui ei jõua! Me loodame, et kõike seda, mida pärand pakub meile praegu, vajavad ka tulevikuinimesed. Kuid see on väga vähe tõenäoline. Inimese mõtlemine ja tegutsemine sõltub paratamatult konkreetsest kultuurist. Mitte keegi ei ela väljaspool kultuuri. Kuid tulevikukultuurid kindlasti erinevad tänapäevastest ja seega on ka nende pärandikäsitlus teistsugune. Juhul kui sotsiaalsed ja kultuurilised olud märgatavalt muutuvad, teiseneb ka pärandi mõiste ja võib isegi kaduda. Me projekteerime mineviku ja käesoleva aja pärandit idealiseeritud tulevikku, sisimas ometi teades, et see ei toimi sedaviisi. Praegu elavate inimeste eluea jooksul on juba toimunud nii palju murrangulisi sündmusi, et selline naiivne usk on kadumas. Kui midagi tuleviku kohta saab öelda, siis seda, et see on hoopiski teistsugune kui tänapäev.

    Pärand on unikaalne nähtus, kuna seob mineviku, oleviku ja tuleviku loomuomaselt ühte. Pärineb ju väga suur osa ( kuigi sugugi mitte kõik) pärandist minevikust, sellega tegelevad praegu elavad inimesed ning pärandi idees endas peitub juba tulevik, kuna seda hoitakse tulevastele põlvedele. Nii et mõtlemine selle üle, milline võiks olla pärandi tulevik, on ühelt poolt tähtis pärandi enese pärast, aga teisalt pakub see ka võimalusi soovitava või vähemalt talutava tuleviku loomiseks. Pärand vormib maailmakäsitlust ja see on omakorda aluseks tulevikuloomele. Otsesemalt või kaudsemalt mõjutab pärand inimeste ettekujutust ühiskonnast ja kultuurist. Pärand seob inimesi ühte oma ajaloo, keele, väärtuste ja eluviisiga.

    Senine pärandihaldus on keskendatud ennekõike minevikule, jättes tuleviku uduse silmapiiri varju. Seega jääb pärandihalduse potentsiaal suures osas kasutamata. Kunstiajaloolane ja muinsuskaitse mõtestaja Juhan Maiste rõhutab muinsuskaitse tulevikukäsitust: „Muinsuskaitse, nii nagu me seda praegu tunneme, on püstitanud endale ülesande, mida on võimatu täita. Ta on meie igatsuste koondportreeks, mis üha teisenevas ja muutuvas maailmas on seadnud pjedestaalile püsiva ja muutumatu idee. Ta on võtnud endale raske (kui mitte võimatu) rolli kõnelda nende väärtuste nimel, mis hõlmavad tervikust vaid poole – kõnelda mineviku nimel lahus memoria paratamatuks koostisosaks olevast tulevikust.“9

    Milline pärand jõuab tulevikku?

    Sageli väidetakse, et pärand ei uuene ja seda on piiratud hulk. Ilmselt vajab ka see käsitlus ülevaatamist. Kui käsitleda pärandit pelgalt objektide ja nähtustena, siis see on tõepoolest nii. Samal ajal pärand kui protsess on taastuv ja pidevalt pärandit uuendav. Võib-olla tulekski suuremat tähelepanu pöörata selle protsessi säilitamisele, selle asemel et kuhjata kokku järjest enam objekte, mida me millegipärast peame tulevikuühiskonnale ülioluliseks.

    Ennekõike peakski pärandihaldus lähtuma tulevikku suunatud väärtuste ja tähenduste loomisest. Mingis mõttes on tegu perspektiivi pööramisega minevikult tulevikku. Pärand ei ole midagi minevikust, vaid hoopiski midagi tulevikku suunatut. Tegemist on sotsiaalse ja kultuurilise ressursiga, mis on aluseks tuleviku kavandamisel. Ma arvan, et tegemist on pärandi kõige tähtsama funktsiooniga üleüldse. Pärandi haldamine on meie kaasaja sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse reinterpreteerimine, kasutades selleks valitud minevikutõlgendusi. Selle eesmärk on oleviku kujundamine soovitavaks tulevikuks. Ei jäägi vist midagi muud üle, kui tuleb kogu aeg küsida: milliseid teadmisi ja kelle kultuuri me tahame säilitada ja milleks seda vaja on?

    1 Valter Lang, Isamaa on hädaohus – meie ajalugu hävitatakse. – Postimees 30. IV 2022.

    2 Triin Talk, Tallinna vanalinn teelahkmel: teemapark või elav linnasüda? – Postimees 15. VI 2022.

    3 Riigikohus: mälestise omavoliline lammutamine on lubamatu. – ERR 13. X 2021.

    4 Marta Anico, Representing identities at local municipal museums. Heritage and identity: engagement and demission in the contemporary world. Routledge, London, New York 2009, lk 63–75.

    5 Kirk Savage, The Politics of Memory: Black Emancipation and the Civil War Monument. – Commemorations: The Politics of National Identity. Princeton University Press, Princeton, N. J., 1994, lk 135.

    6 Vt nt: Anni Martin, Katrin Aava, Esta Kaal, Keerulise lähiajaloo pärandi ümbermõtestamine Maarjamäe nõukogudeaegse memoriaalansambli näitel. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2021, 30, 3-4, lk 39–81.

    7 Muinsuskaitseseadus § 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019013.

    8 Cultural heritage and the future. Edited by Cornelius Holtrof, Anders Högberg. Routledge 2021.

    9 Juhan Maiste, Vabadus mäletada. – Akadeemia 2010, 5, lk 778–794.

  • Jätku leili!

    AURELIA AASA

    7. Turu animafestival TAFF, 24. – 28. VIII Turu, Soome.

    Eesti animalukku on Turu end kirjutanud mitmel põhjusel. 1990ndate keskpaigast kuni 2007. aastani vedas sealset animaosakonda Priit Pärn. Turusse jääb ka Ülo Pikkovi ja Kaspar Jancise animaloomingu algustee. Ehkki Soome vanim animafestival (mais 22. korda toimunud „Animatricks“) kulmineerub Helsingis, võib Turut käsitada Soome animatsiooni keskusena, kus peale kooli toob animahuvilisi kokku ka festival. Esimene Turu animafestival „Tough Eye“ toimus Pärna kunstilisel juhtimisel 2001. aastal ja oli mõneti sarnaselt Tallinna „Animistiga“ koondunud kohaliku animaosakonna ümber. Turu praegune animafestival TAFF on teist nägu, ning ehkki TAFF annab varasema festivali meenutuseks välja eriauhinda „Tough Eye“ ehk „Karm silm“, on tegu kahe eraldi festivaliga. Tänu oskuslikule ümbritseva keskkonna rakendamisele toob TAFF ikka ja jälle kohale kamba endisi ja praegusi õpilasi. Kui Cannes’i ilmestavad jahipeod, bruschetta’d ja kvaliteetšampanja, siis Turu animafestivali õlu ja saun. Ehkki nii mõndagi võib võõraste alasti kehade vahel lõõtsutamine eemale peletada, on saun tõhus barjääride lõhkuja. Seda enam et kehakattega sauna sisenemine on animafestivalil rangelt ebasoovitav. Soome endises pealinnas hoitakse elus teisigi õilsaid traditsioone ja kinolinale tuuakse nii kohalik kui ka rahvusvaheline animaparemik.

    Mis seal festivalidel ikkagi toimub?

    Näib, et masside kollektiivsesse teadvusse on õnnestunud end sisse suruda vaid Euroopa festivalide kuldsel kolmikul – Veneetsial, Cannes’il ja „Berlinalel“. Valdavalt kiputakse filmifestivale aga nägema tsunfti ekstravagantsete erapidudena, mille tähtsusastet on raske määratleda. On festivale, kus publiku moodustavad tõepoolest vaid festivalijuhi sõbrad ja vabatahtlikud. Praegu teadmata kaugusesse lükatud animafestival „Krok“ (festival, mis enne toimus Ukraina ja Venemaa koostöös) leidis aset seilaval laeval, mispuhul saab vaevalt rääkida õhtustele seanssidele pressivast publikuhulgast. Cannes’is püütakse küll kino ees paaniliselt pileteid hankida, kuid sellest hoolimata jäädakse pika ninaga. Enamikule festivalidest on publik siiski ellujäämise küsimus. Linnades nagu Clermont-Ferrand, Annecy või Odense on ribareklaami, plakatite ja kino ees looklevate järjekordade tõttu võimatu festivali mitte märgata. Mõistagi ei suuda kõik festivalid vähese eelarve või töötajate puuduse tõttu nähtavusse samal määral panustada, mis võibki kultiveerida stereotüüpi festivalidest kui erialaüritustest.

    Naised köögis 1: Rahvusliku võistluse parimaks kuulutatud nukufilm „Kõik mu ema telefonikõned“ kannab meid paljudele (naistele) tuttavasse keskkonda – sassis kööki, kus tuleb laveerida söögivalmistamise, töökõnede, perekriisi ja kokku variseva isikliku elu vahel.

    Aastatelt noor, tänavu seitsmendat korda toimunud Turu animafestival asetub (anima)festivalide hulgas kusagile keskele – seda nii publiku hulga kui ka rahvusvahelise tähtsuse poolest. On veel minna, et jõuda samale pulgale aastakümnete pikkuse traditsiooniga trendiloojatega (Annecy, Ottawa, Clermont-Ferrand jt). Ometi erinetakse ka väikestest best-of-festivalidest, mis rohkem kordavad teisi kui kureerivad ise programmi. Selle tõestuseks on juba see, et Turus on üles ehitatud filmituru osa (tänavu oli keskmes koomiksikunst) ning ekraanile tuuakse järjepidevalt maailma esilinastusi. See kinnitab nii tundega valitud programmi kui ka festivalide vajalikkust. Tuntumatele lühifilmifestivalidele esitatakse igal aastal keskmiselt 4000–5000 filmi (Clermont-Ferrandis oli see arv tänavu enam kui 8000, eksklusiivselt animatsioonile pühendatud Turus üle 2000). Programmi jõuab neist keskmiselt ca 100–200, võistlusprogrammi isegi vähem. Turu põhivõistlusprogrammi 44 filmi temaatiline haare ulatus tänavu kohalikest probleemidest paradiisiotsingute ja punk-Pokemonideni. Festivali traditsioone silmas pidades ei puudunud ka film saunakultuurist.

    Animavaldkonna suundumused

    Erinevalt tugevama poliitilise laetusega mängufilmifestivalidest kohtab animafestivalidel rohkem mängulisust. Seda ennekõike seetõttu, et programmis on filme, kus kombatakse animatsiooni tehnilisi piire ning pakutakse visuaalset ja rütmilist naudingut. Filmis „Tagurpidi salto“1 õpetab režissöör Nikita Diakur oma 3D-avatari tagurpidi saltot viskama. „Protsessor pole kõige uuem, kuid arvutab siiski kuus hüpet tsüklis. Üks tsükkel võtab ühe minuti, see on 360 hüpet tunnis ja 8640 hüpet päevas. Ma ei suudaks ise nii palju hüpata,“ on kirjas sünopsises. Rahvas naeris, kui hädine 3D-karakter pärast järjekordset ebaõnnestunud hüpet muruplatsil ukerdas, pead justkui jalgpalli kehast eemale lüües. Ma ei ole kindel, et mängufilmi formaat kahtteist minutit ebaõnnestunud tagurpidisaltosid välja kannatab. Võib-olla ainult verises kehaõuduka vormis mõnel keldris toimuval žanrifestivalil?

    Üks praeguse festivaliringi esteetilisemalt paeluvaimaid filme on BAFTA-le nomineeritud Briti autori Elizabeth Hobbsi film „Debütant“2, mille melanhoolses toonis on tunda „Suveniiri“3 hõngu. Filmi keskmes on naine, kes palub hüäänil enda asemel tantsupeole minna. Traditsioonilist joonisfilmi rotoskooptehnikaga (tehnika, kus filmitud sisu joonistatakse kaaderhaaval maha) põimiv film kannab meid läbi mitmesuguste olukordade, mille loogikast on vaevanõudev läbi närida. Ent see ei häiri, sest loo asemel jääb rohkem meelde filmi kollaažilik bukett. Kollaaž, olgu siis dokumentaalkaadrite ja animatsiooni või animatsiooni eri liikide vahel, on praegu animatsiooni üks kuumimaid tunnusjooni. Animadokumentaalis „Vanaema seksuaalelu“4 on joonisfilmi põimitud arhiivikaadreid XX sajandi esimese poole sloveeni naiste seksuaalelust. Vana naise häälega jutustatud loos on kõnekaid stseene. Korraga täitub kogu habras hurtsik naisekehaga, teisal kõnnivad sõduriks riietatud mehed reas, peenis relvana püsti. Viimse detailini venitatud selgitused ja moraliseerivad sõnavõtud teevad niigi selgete sümbolitega filmi lihtsakoeliseks, vähendades vaataja võimalust mõtterännuks.

    Kas narratiiv pärsib?

    Animafilmide kasvav narratiivsus on süvenev nähtus. Ida-Euroopa sürrealistlikule animakoolkonnale mõnevõrra võõras tendents torkab enim silma poliitilise aluspõhjaga lugudes ja argidraamades. Võib-olla on siin oma osa sellel, et tänu festivalidele jõuavad animafilmid üha enam mängufilmide-dokumentaalide kõrvale ning nn segafestivalidel kiputaksegi eelistama selge(ma) loojutustusega filme. Ehkki eri filmiliikide sümbioos loob intrigeeriva vaatajakogemuse, on osa animakoolkonnast põimimise suhtes skeptiline. Seetõttu on Eestiski ikka ja jälle tulnud päevakorda soov oma animafestivali järele. Seda rolli täidabki tänavu teist korda toimunud „Animist“. Muutusi on toimunud ka valdkonna sees. Nagu kogu filmitööstus, on ka varem eksperimentaalsuse lipu all arenenud animatsioon liikunud üha poliitilisemate lugude poole ja visuaalne trikitamine nõuab julgust. Seda illustreerib ilmekalt eelmise aasta auhinnahooaja soosik „Põgenemine“5, mille liigutav lugu oli kõvasti üle turvaliseks jäänud visuaalsetest lahendustest. Sama tendents ei iseloomusta ainult täispikki filme, mis peavadki oma miljoniliste eelarvete juures masside eelistustega arvestama. Kaheksa animatudengi ühistööna valminud „Seine’i pisarad“6 kannab meid 1961. aasta Pariisi, kus andsid tooni vastakad reaktsioonid Alžeeria iseseisvussõjale. Politsei ja Alžeeria demonstrantide vaheline verine konflikt on esitatud nukufilmi meenutava 3D-animatsiooni paeluvas visuaalses keeles. Hoolimata täiendavate üllatuste puudumisest on ometi tegu ühe läheneva auhinnahooaja soosikuga, mis pälvis äsja ka tudengianimafilmi BAFTA.

    Naised köögis 2: Turu grand prix’ võitja „Liharestoran“ viib vaataja ühe verbaalse vägivalla all kannatava naise pingeuttu mattunud kööki. Kaader filmist

    Mõneti on filmide süžeeline „lihtsustumine“ ka plakatilikkusega harjunud ühiskonna tulem. Kahtlemata on siin oma osa ühismeedial, mis soosib lihtsaid sõnumeid. Ühismeedia keskkondadest võrsunud (ja ka seal kulutulena levivad) filmid ise on pigem apoliitilised ja ADD-sümptomitega ühiskonnale vastutulelikult hüperaktiivsed. Isegi kui poliitiline sõnum end värvikireva pealispinna alla peidab, ei leia me seda tingimata üles. Eestis õppinud, praegu Ameerikas elav ja töötav ukraina kunstnik Nata Metlukh dokumenteerib oma filmide valmimist enam kui 27 000 Instagrami jälgijale. Ka paneb ta filmid virtuaalkeskkonda üles sageli kohe pärast filmi valmimist, ignoreerides täielikult traditsioonilist turundusmudelit festival–telemüük–voogedastus. Tema viimane film „Tavaline“7 on graafilise disaini fontidest. Ühismeedia ajastu vaimset seisundit täiendavad ka filmid „Ma tahan igavleda“8 ja Leonid Šmelkovi festivalimenuk „Kurgid“9.

    Püsivama jälje jätmiseks nõuab iga film visuaalselt üleküllastunud maailmas siiski kuldset triot – tugevat lugu, teatud krutskit ja kartmatut autoripositsiooni. Jaapani kuulsa animarežissööri Atsushi Wada „Lind poolsaarel“10 tungib ajju pastelse värvigammaga. Filmi keskmes on lapsed, kes peavad nõudliku treeneri juhendamisel tantsima rituaaltantsu, et hiljem vastuhakuta koletise suhu marssida. Jaapani indie-animatsioonile sageli omased külmad pastelsed toonid, korduvad liikumised ja karakterite minimalistlik joon kisuvad vaataja pehmesse transsi. Argimaagiaga võlub ka tindi ja vesivärvi sulamile toetuv „Kahjurid“11, mis lõhnab nagu lapsepõlve maakodu suvi. Maaliga sarnanev film kannab igaühe lapsepõlvest tuttavasse olukorda, kus lauale laotatut tuleb jagada oma osa nooliva sumiseva herilasparvega. Lapsepõlvele omase magusvalusa tunde toob mällu ka „Madupead“12, kus laste süütult alanud onni ehitamine võtab tumesinise guašiga maalitud sünge varjundi. Omal moel tegeleb kasvuvaluga ka kuiva huumoriga mängiv „Sierra“13, mis pälvis Turus nii parima professionaalse filmi auhinna kui publikupreemia. Turu grand prix’ võitja „Liharestoran“14 kannab vaataja ühe verbaalse vägivalla all kannatava naise pingeuttu mattunud kööki.

    Kuidas läheb Soome animal?

    Põhjanaabrite animaringkondades on nurisetud lühimängufilmi ja animatsiooni ühise rahastuse üle, mis pärsib tugevalt Soome autorianimatsiooni tiibu. Võib-olla on see ka põhjus, miks silmapaistvatest tegijatest (nt Elli Vuorinen) hoolimata ei ole soomlasi (vähemasti siinmail) erinevalt mängufilmist animavaldkonnas kunagi kuigi kõvaks tegijaks peetud. Ometi on Soomes peale kasvanud noorte südikate animafilmitegijate põlvkond. Turu animafestivali üheksast filmist koosnenud rahvuslikku programmi oli koondatud viimase kahe aasta paremik. Nendest enamik olid seejuures tudengi- või debüütfilmid. Väikese animatoodanguga riigi puhul on see igati mõistlik lahendus, mis passiks vahest ka Eesti animafestivalide korraldusse. Suurem rahvuslik konkurents ei jätnud rahvuslikku võistlusprogrammi siiski ainult kümne punkti filme. Nagu Eestis, on ka Soome tudengifilmides tehnilist rabedust. Seda kompenseerib osa (tudengi)filmide rahvusvahelise võistlusprogrammi tasemeni küündiv isikupära.

    Rahvusliku võistluse parimaks kuulutatud nukufilm „Kõik mu ema telefonikõned“15 kannab meid paljudele (naistele) tuttavasse keskkonda – sassis kööki, kus tuleb laveerida söögivalmistamise, töökõnede, perekriisi ja kokku variseva isikliku elu vahel. Soojusega voolitud film annab edasi vaimsele kokkuvarisemisele eelnevat seisundit. Teine Soome eredam pala, kevadel „Animatricksi“ festivalil publikupreemia pälvinud „Kõige kõvem paha“16 tegeleb moodsa nähtuse nolifer’iga ehk ekraani ees olesklejaga, kes sureb klaviatuuri taga nälga, kui ema enam toitu ette ei kanna. Tehniliselt minimalistlik lihtsakoeline film võlub julge huumori ja elegantsete allapoole vööd sihitud naljadega. Nagu Soome mängufilmides, on ka sealses animatoodangus tunda julgust ja oskust elu, iseenda, ja oma soomlaslikkuse üle nalja visata. Samalaadsest huumorist jääb eesti filmidel sageli vajaka.

    Mängulisust on värskendav tajuda nii programmi valitud filmides kui Soome enda animatoodangus. Pole siiski filmi, mis peegeldaks Turu kogemust paremini kui „Saun“17– nelja minuti pikkune animatsioon saunalaval kommina sulavatest kehadest. Kui soovid teada, mida tähendab tõeline Soome saun (või mida võib tunda inimene, kes esimest korda sauna siseneb), tasub film järgmise festivali kavast üles otsida. Või veel parem, end järgmisel aastal Turusse kohale vedada, sest tegu on kasvava tegijaga siinses regioonis.

    1 „Backflip“, Nikita Diakur, 2022.

    2 „The Debutante“, Elizabeth Hobbs, 2022.

    3 „The Souvenir“, Joanna Hogg, 2019.

    4 „Granny’s Sexual Life“, Urška Djukić, Emilie Pigeard, 2021.

    5 „Flee“, Jonas Poher Rasmussen, 2021.

    6 „Les larmes de la Seine“, Yanis Belaid, Eliott Benard, Alice Letailleur, 2021.

    7 „Regular“, Nata Metlukh, 2022.

    8 „I Want to be Bored“, Madga Kreps, 2021.

    9 „Cucumbers“, Leonid Shmelkov, 2021.

    10 „Bird in the Peninsula“, Atsushi Wada, 2022.

    11 „Nuisibles“, Juliette Laboria, 2022.

    12 „Channidae“, Pauline Morel, 2021.

    13 „Sierra“, Sander Joon, 2022.

    14 „Steakhouse“, Špela Čadež, 2021.

    15 „Kaikki äitini puhelut“, Iiti Yli-Harja, 2022.

    16 „Bad to the Boner“, Robert Lönnqvist, 2020.

    17 „Sauna“, Anna Lena Spring, Lara Perren, 2021.

  • Loodud inimese näo järgi

    TÕNIS HALLASTE

    Kes tahes Nobeli kirjandusauhinna laureaadi uudisteose ilmumine on ikka väikestviisi sündmus, Kazuo Ishiguro puhul võiks ühtlasi mõningane elevus tekkida ka ulmeskeenel. Tegemist on ainsa nobelistiga, kelle puhul ei räägita üksnes põigetest žanriulme juurde, vaid kelle loomingust hõlmab see tuumaka osa.1 Raske öelda, kas tema tuntuimaks teoseks tasub pidada psühholoogilis-realistlikku romaani „Päeva riismed“ või teadusulmelist „Ära lase mul minna“. „Klara ja päike“ on autori esimene romaan pärast 2017. aastal Nobeli pälvimist ja ulmeinimesed võivad endamisi rõõmustada – see on žanripuhas ulmeraamat.

    Teose üks tegelasi Josie on nn kõrgendatud laps, kelle tervis on pärast protseduuri sedavõrd halb, et ta saab õppida ainult koduse tahvelarvuti vahendusel (paari viimase aasta sündmuste jooksul on sellest saanud küll raamatu vähim võõritav element, ent pean seda siiski teadusulmeliseks). Josie ema ostab talle tehissõbra Klara, et tütar saaks abi ja seltsi. Seega pealtnäha otsekui Asimovi esimene robotinovell „Robbie“2, kus lapsele ostetakse seltsiks algeline robot Robbie ja lõpuks tõestatakse, et robotid ei olegi ehk läbini halvad – ainult et kogu sündmustik edastatakse robot Klara pilgu kaudu.

    Tehisteadvuse emotsioonid

    Kriitikud on „Klara ja päikese“ hästi vastu võtnud. Raamatu järelsõna järgi on Ishiguro uue romaani kohta öelnud, et tema varasemast loomingust leidub sel kõige rohkem sarnasust raamatutega „Päeva riismed“ ja „Ära lase mul minna“. „Klaral ja päikesel“ on palju öelda autori tõenäoliselt hingelähedaseimal teemal ehk klassiühiskonna ebavõrdsuse kohta: teadlikkus eri klassidesse kuulumisest määrab enamiku inimtegelaste suhtluse ning ilmutab end isegi eri põlvkonna robotite omavahelises käitumises. Kõigele muule lisaks on „Klara ja päike“ lihtsalt põnev raamat, kiirelt haaratav, ohverdamata intellektuaalset või emotsionaalset kaalukust.

    Mind huvitab eelkõige see, kuidas on raamatus kujutatud tehisteadvust, eriti selle täielikku inimesetaolisust. Esialgu tajusin selles autori mugavust, ulmekirjandusse põikava peavoolukirjaniku kergekäelist lähenemist väga pinevale teemale. Lähemalt süvenedes on aga aru saada, kuivõrd nüansseeritult töötab Ishiguro raamatu minu silmis keskse küsimusega, libastudes siiski ühes tähtsas asjas.

    Tehisteadvuse kujutamine on alati olnud ulmeautoritele keeruline probleem. Varaseimates tehisintellekti kujutustes on teadvuse probleeme alahinnatud, kuna arvati, et kui masin pannakse inimese moodi liikuma, siis inimlik mõtlemine kaasneb sellega enesestmõistetavalt. Toona oli inimestel robotlikku teenrit kergem ette kujutada kui arvutit, mis alistaks kõigi aegade parimad maletajad. Tegelikkus on muidugi see, et säärased kitsa funktsiooniga rakenduslikud tehisintellektid on paljudes valdkondades laialt kasutuses, aga seni on võimatuks osutunud üldine tehisintellekt, mis sooritaks inimlikke toiminguid.3 Tuleb au anda Argentina kirjaniku Samantha Schweblini lahendusele: romaanis „Kentukid“ ei kujuta ta roboteid kui tehisintellekti, vaid roboteid juhivad seal võhivõõrad. Sel moel on Schweblini õnnestunud tehisteadvuse probleemide rägastikust mööda minna.4

    Nii nagu kosmoselende kujutavates raamatutes on üldiselt loobutud ülevalguskiiruseni kiirendamisest, kuna loodusteadustes veidigi haritud lugeja ei võtaks seda vastu, võiks ka inimtaolise tehisintellektiga kaasnevad probleemid sundida kirjanikke ettevaatusele. Seetõttu mõjus mõneti ehmatavalt, kui raamatu alguses kasutab autor Klara seisukohalt jutustades sõnu, mis viitavad läbini subjektiivsele tajule. Selle asemel et konkreetselt öelda, et mingi sündmus oli nii- või naasugune, ütleb Klara, et ta „mäletab“ neid nõnda, olemata sugugi kindel. Veelgi rõhutatult subjektiivsem (ja seeläbi inimlikum) on sõna „arvan“ kasutamine robotjutustaja puhul. Autor on rõhutatult vältinud objektiivset, fotograafilisust jäljendavat vaatevinklit, et näidata lugejale kohe ära: siin ei ole midagi ülemäära võõrast, ta on nagu sina ja mina.

    Asjaolu, et Klara on selle kõige juures veel siiralt emotsionaalne, ei peaks enam kedagi üllatama, kuigi võiks samuti tekitada umbusku. Inimemotsioonid ei paikne ju üksnes peaajus, vaid sõltuvad kehalistest protsessidest ja tajuvõimest, nt seedimine, kompamine, haistmine jne. Teha masina tundespekter täielikult inimlikuks, aga võtta temalt seda võimaldav keha (ta ju toitub päikesevalgusest!) tähendab inimliku elukogemuse taandamist üksnes ajutoimingute tagajärjeks. See on vaimu täielik lahutamine kehast – ja sellisena mitmesaja aasta taguse filosoofia igand. Ilmselt pole ühtki autorit, kes kujutaks veatult läbini emotsioonitut robotit, eriti jutustava tegelasena. Ikka lipsab midagi läbi, ent Klara puhul on emotsionaalsust veel eraldi rõhutatud.

    Roboti religioon

    Iseenesest võimaldavad Klara emotsionaalsus ja asjaolu, et teised tegelased seda ei mõista, valgustavaid momente. Näiteks kui Klara satub peole, kus ühtäkki kõigi tähelepanu koondub temale, omandab tema käitumine mõneti autistlikud jooned. Külalised paluvad tal laulda harmoonilise minoori helirida, aga ta tardub – ta ei tea, mida Josie temalt eeldab, ei ole kindel kõige õigemas teguviisis ning jääb vakka. Kuna ootusi, eeldusi ja tundeid on palju, paistab ta „hangunud olevat“ (lk 76). Seeläbi ei näidata siiski, et autismilähedane reageerimisvõimetus oleks robotlik – pigemini omandab Klara veelgi äärmuslikuma inimlikkuse. Ta pole lihtsalt emotsionaalne, vaid see võib talle aeg-ajalt takistuseks olla. Sellel ma pikemalt ei peatu, sest soovin keskenduda Klara intellektuaalsetele lünkadele (sellele, mis teeb minevikule osutamise ebakindlaks „mäletamiseks“ ning mis teeb tõsiasjadele viitamise „arvamiseks“).

    Maailmas, kus korporatsioonid annavad oma parima, et saavutada kontroll inimeste tegude, soovide, otsuste ja kas või alateadvuse üle, mõjub naiivsena mõte, et Klara-taoline ime luuakse ja sel lastakse olla täiesti omapäi. Kaader Kazuo Ishiguro romaani „Klara ja päike“ („Klara and the Sun“) reklaamist.

    Autori esmapilgul hooletuna näiv valik võimaldab romaani tehisintellektikujutuse kõige huvitavama aspekti. Klara mõttelüngad (ebakindlus, ebamäärasus, ebaselgus) teevad võimalikuks tema mõtete ja maailmataju põiked palju metafoorsemaile tasandeile. Näiteks näeb Klara raamatu lõpus üht veidrat koond­organismi, mis üsna pea ka pooldub – siis aga taipab Klara, et need on lihtsalt kaks teineteisest eemalduvat inimest. See on samasugune silmade ja aju koostöö vajakajäämine nagu antiigis ratsanike tajumine kentauridena. Kui kujutlusvõime on elav ja teadmised piiratud, võib maailm muutuda maagiliseks ja Klara tõesti on väga elava kujutlusvõimega.

    Niisugune tõlgendamisagar mõistus teeb võimalikuks ka Klara religioossuse. Kõige tugevamalt lööb see välja kõigil neil puhkudel, kus Klara räägib Päikesest. Kuna ta saab päikesest energiat, on õigustatud tema arvamine, et tegemist on millegi eluliselt tähtsaga, aga ta räägib sellest selgelt enamast kui kosmilisest akulaadijast. „Ma sain aru, et kogu tema lahkusest hoolimata on Päikesel väga palju tegemist“ – eraldi oleks ehk tegu peaaegu et dekoratiivse fraasiga Klara siseilma kujutamises, ent sellele järgneb: „Siis tuli mulle pähe, et Päikese erilise abi kindlustamiseks Josiele tuleb Päikesele tema olukorrast mingil konkreetsel ja silmanähtaval viisil teada anda“ (lk 109). Klara asub oma uskumuse järgi tegutsema, kohati ebaratsionaalseltki. Klara suhe oma jumalaga, Päikesega, ületab intensiivsuselt keskmise kristlase usujõu – kui ta kõneleb Päikesega, on ta täielikult veendunud, et Päike talle otse vastab.

    Kuna Klara pole oma religioossust mujalt omandanud, vaid ise selle peale tulnud, on see vastuvõtlik temapoolsetele täiendustele. Ühe härja ilmumine ehmatab Klarat ja ta sõnab endamisi: „Pull ei peaks kuuluma päikese mustrisse, vaid kuulub maa alla, porisse ja pimedusse“ (lk 96). Üheainsa ehmatuse tõttu loob robot kosmogoonia. Kuigi see pole ülemäära originaalne, õigupoolest lihtlabaselt kristliku ilmega, mõjub see masina puhul ootamatult.

    Klara ürgreligioon kogu oma primitiivsuses võib tekitada mulje, nagu oleks tegemist „mehega metsast“ – õilsa metslasega, kes on juhtumisi masin. Ent Ishiguro on lisanud vahendi, millega rõhutab Klara masinlikkust, tema erinevust inimesest. Selleks on nägemine lahtrites. Näiteks ütleb Klara kose kohta, et see täitis üksinda kaheksa lahtrit (lk 96): esialgu võib jääda mulje, et „lahtrid“ viitavad üksnes sellele, mil määral täidab nähtu Klara nägemisvälja. Kohe järgmisel leheküljel on aga öeldud, et „tervelt kuus lahtrit on üleni Ema nägu täis ning tema vidukil silmad ilmuvad neist tervelt kolmes, igaühes ise nurga alt“ (lk 97). Lugeja arvab juba, et see sarnaneb putukate nägemisega, kuid siis ütleb Klara tema ees seisva naise kohta, et too ei olnud sel hetkel üldse lahterdatud (lk 139). Lahterdamist lähemalt ei seletata ja seda polegi ehk tarvis – ühe naise silmad ei tarvitse olla kuigi suured, et hõlmata kellegi tajupildis poole tema näost.

    Naiivne ime

    Lahterdamise võõrituse kiuste on Klara väga inimlik selle sõna mitmes tähenduses ning see teeb temast sümpaatse peategelase. Ta on õigupoolest väga arvustajasõbralik karakter, kuna annab kätte kõik vahendid tiraadiks, mis sisaldaks kriitikat tänapäeva ühiskonna ja inimeste ebaloomulikkuse, oma hingeasjade unustamise ja kaastunde üleüldise hääbumise kohta. Niisugusest arvustusest oleks kerge noppida tsitaate vägagi ühismeediasõbralike postituste tegemiseks. „Roboti pealt pead sa inimlikkust nägema“ ja nii edasi. Rääkimata sellest, et Klara-taolised tegelased kinnitavad oma eeskuju varal teistsuguste eluvormide olemisõigust – pole tähtis, et tal on naha asemel metall, silmade asemel sondid, aju asemel arvuti, loeb vaid hing „ja seda võiks meiegi silmas pidada“. Usun, et sellest saaks ühe õige Twitteri-sõbraliku arvustuse.

    Ja ometi: ehkki üldiselt nõustun eelnimetatud kõigi inimeste võrdsuse ja vendluse egiidiga, mõjub see tehisolendite puhul naiivselt. Näiteks tekitab ebamugavust Klara pea täielik mõtte- ja tegutsemisvabadus. Ta võib haarata initsiatiivi ja sooritada oma väikesi salamissioone, mida hoiab kõigi eest varjul. Isegi kui tegemist on millegi sedavõrd tühisega nagu „lähen päikeseloojanguks küüni“, näitab see tema kavaldamisvajadust. Klara võib teoses kavandada ja läbi viia koguni vandalismiakti – ehkki ta soovib head, on selle algimpulss religioosne inspiratsioon, mis teeb temast usuterroristi. Kuna Klara on aga oma olekult ingellik, tõeline humaansuse võrdkuju, tema puhul need sündmused ei häiri – või kui, siis ainult hirmu tõttu, et ehk ta jääb vahele.

    Mis saab aga siis, kui samad impulsid tekivad kellelgi, keda ei kujutata säärase headuse etalonina? Hulk raamatus esinevaid olukordi ei tohiks olla võimalikud realistlikus maailmas, kus roboti­tootjail on täielik ülevaade ja kontroll oma masinate üle. Sedavõrd keerulise tehnoloogia puhul on mõeldamatu, et polegi mingit instantsi, mis masina valmistaks, seda hooldaks, tekkinud või tekkivaid vigu lapiks ja äärmise vajaduse korral masina maha kannaks. Mõistan, et see oleks viinud raamatus korporatsiooniteema sissetoomiseni ja autor ei tahtnud niisugust lugu, kuivõrd see tõmmanuks tähelepanu Klaralt kui ainulaadselt indiviidilt ja mitte järjekordselt tootelt. Teema nõnda täielik eitamine ja eiramine pole siiski piisav lahendus.

    Maailmas, kus korporatsioonid annavad oma parima, et saavutada kontroll inimeste tegude, soovide, otsuste ja kas või alateadvuse üle, mõjub naiivsena mõte, et Klara-taoline ime luuakse ja sel lastakse olla täiesti omapäi. Indiviidina on Klara huvitav lisandus teadusulme tehisentiteetide nimistusse, kuid ta tegutseb romaanimaailmas, kus ei suudeta arvestada temasugustega. Nii jäi hinge kriipima tunne, et raamatu kirjutamisel on ohverdatud tubli annus kainet aru hella südame kasuks. Raamatu üleüldise läbimõelduse, autori suurepärase kirjutusoskuse ja materjali peene valitsemise juures teeb selline vahetuskaup kurvaks, see napsas healt raamatult klassikapotentsiaali.

    1 Ulmeentsüklopeediates on küll loetletud terve hulk nobeliste, kelle loomingus leidub mitterealistlikke jooni, ent stilistiline ja programmiline ühisosa žanriulmega on siiski piisavalt väike ja nende autorite looming liiga žanriväline, et need osundused oleks midagi enamat kui äratoomised. Mõneti erandlik ses loetelus on Doris Lessing, kelle sulest pärineb viiest raamatust koosnev sotsioloogilise ulme sari „Canopus Argosel. Arhiivid“, ent see on autori nimekusest hoolimata küllaltki vähetuntud teos ka ulmehuviliste seas. „Canopuse …“ esimene osa „Shikasta“ on tõlgitud ka eesti keelde (tlk Krista Kaer, 2010).

    2 Esmakordselt eestikeelsena Loomingu Raamatukogus kogumikus „Kadunud robot“ (tlk Ain Raitviir, 1965).

    3 Lähemalt on sellest kirjutanud Enn Tõugu artiklis „Arvutite üliintelligentsuse müüt“ (Sirp 5. I 2018).

    4 Samanta Schweblini romaan „Kentukid“ on ilmunud ka eesti keeles (tlk Ruth Sepp, 2020).

  • , ,

    Huvitavad ajad ajakirjanduses

    RAGNE KÕUTS-KLEMM

    Selle veeru kirjutan Postimehe pärast. Olen jälginud arvamuslugusid, mis seal ilmuvad ja hoidnud silma peal toimetuse koosseisude vahetumisel. Kas Postimees teeb revolutsiooni Eesti ajakirjanduses? Või peab lehe suundumus hoopis murelikuks tegema?

    Taasiseseisvunud Eestis on ajakirjandus püüdnud juhinduda tasakaalustatuse ja erapooletuse põhimõtetest. Eesmärk on olnud olla toimuva vahendaja ja arvamuste vaba turuplats. See on olnud pragmaatiline valik. Turg on väike ega suuda ülal pidada iga erakonna maailmavaadet kandvat meediakanalit. Päeva- ja nädalalehed on panustanud võimalikult laiale lugejaskonnale, s.t üld­auditooriumile. See on taganud piisava lugejaskonna ning seeläbi ka majandusliku toimetuleku. Ajalehed on püüdnud anda arvamusplatsil sõna väga erinevate seisukohtade ja maailmavaadetega arvajatele. Selline rollivalik on eeldanud, et ei ajakirjanikud ega arvamustoimetajad ole poliitiliselt angažeeritud.

    Viimasel kolmekümnel aastal on Eestis ajakirjanike tsunftis teravalt jälgitud, et ükski ajakirjanik ei muutuks ühe või teise erakonna häälekandjaks. Iga juhtumi puhul, kus ajakirjanik on liikunud poliitikasse või poliitikas kätt harjutanud isik on hakanud ajakirjanikuks, on olnud avalikkuses ja veelgi rohkem kuluaarides tõsine sõnavahetus. Meenutame nt Enn Eesmaa, Marko Mihkelsoni, Heimar Lengi, Tiit Sinissaare, Marianne Mikko või Lauri Hussari rollivahetusega kaasnenud debatte. See nimede loend ei ole ammendav.

    Sajandi eest oli Postimees Jaan Tõnissoni käes ennekõike poliitiline võitlusvahend. Kas sama kord teeks head ka nüüd?

    Ajakirjanik, kellel kahtlustakse olevat või kellel on poliitilised seosed, sildistatakse sülekoeraks ja tema sõltumatusse või tasakaalustatud maailmapilti ei usuta. Eelkõige ei usalda neid lugejad, isegi kui ajakirjaniku tööle ei ole midagi ette heita. Nagu käibetõde sedastab – tööprotsessid mitte ainult ei pea olema puhtad, vaid peavad ka paistma puhtad. Nii eetikakoodeksis kui ka huvide konflikti vältimise juhendis on ajakirjanikule sõnastatud soovitus hoiduda kajastamast teemasid, millega ollakse liiga tugevalt seotud.

    Maailmavaade on igal ajakirjanikul. Mõne juhtumi puhul tuleb hoiak selgemalt esile. Näiteks on Taavi Eilat leidnud oma TÜs kaitstud uurimistöös, et juba Silvergate’i puhul olid ajakirjanikud loobumas klassikalisest pelga vahendaja positsioonist ning võtsid sündmuse suhtes selge poliitilise hoiaku. Viimase aja suundumused panevad aga arvama, et Postimees teeb revolutsiooni ajakirjanduse olemuse tõlgendamises. Postimehe avalikkusse paistvalt palgelt on näha kaks suundumust. Ühte neist pean uuenduslikumaks, teist ajaloo varakambritest välja kraamitud tendentsiks. Postimehe ajakirjanduslik innovatsioon edendab ekspertajakirjandust, minevikust pärit hoiak omistab ajakirjandusele poliitilise võitlusvahendi rolli. Kirjutan mõne sõnaga mõlemast suundumusest.

    Ekspertajakirjandus ilmneb kõige selgemalt Postimehe „Fookuse“ rubriigis, mille toimetajateks on selle algusaegadest peale kutsutud valdkonnas sügavamaid teadmisi omavaid eksperte – olgu siis hariduses haridusteadlane, julgeolekuvaldkonnas pikaajalise kogemusega julgeolekuametnik jne. Sellisel ajakirjandusel on oma selge nišš. See lähtub eeldusest, et üha komplekssemat maailma peavad aitama seletada sellised vahendajad, kellel on ühes või teises valdkonnas sügavad teadmised. Kui varustada ekspert ajakirjaniku oskusega väljenduda keerulisest lihtsalt ja arusaadavalt, on lugejal sellisest ajakirjandusest ainult võita. Kui aga ekspert ei oska ajakirjaniku moodi mõelda – tajuda, mida lugeja ei tea ja millised mõisted on lugejale keerulised ja vajaksid ümbersõnastamist, siis ei ole ka tema kirjutatud või vahendatud lood mõistetavad ning nende lugemisest loobutakse. Küllap Postimehe analüütikud analüüsivad põhjalikult „Fookuses“ ilmunud lugude veebiliikluse andmeid ning hindavad selle alusel, kas on jõutud eesmärgile või mitte.

    Teine Postimehes avalduv suundumus on aga küsitavamate tagajärgedega. Viimase aja valikud personalipoliitikas paistavad avalikkusele kui ühe kindla poliitilise maailmavaate eelistamine. Või millele osutab Postimehe arvamustoimetuse koosseis, kuhu on koondunud mitu ühe erakonna taustaga toimetajat? Ma ei usu võimalikkusesse vahetada päevapealt maailmavaadet või et ajakirjanikuna saab asuda tegutsema puhtalt lehelt. Kuigi käibib kujutlus lugejast ja tema „haugi mälust“, siis poliitiline kuvand ei jäta ametit vahetanud uut toimetuse liiget ka tema uues rollis. Lugeja hindab selle alusel kogu väljaande suunitlust.

    Arvamustoimetuse ülesanne on olnud meie ajakirjanduskäsitluse juures arvamuste mitmekesisuse võimaldamine. Esmalt, et võimalikult erinevad arvamused oleksid demokraatia toimimiseks avalikkuses olemas, ja teiseks, et lugeja saaks otsustada, milliseid nende hulgast eelistada. Väga huvitav oleks teada, millised on selge poliitilise taustaga toimetajate sisulised valikud arvamuslugusid tellides ja avaldamisotsuseid tehes. Nende enda arvamuslood ei jäta kahtlustki tugevas rahvuskonservatiivse vaate esil olekus.

    Ennustan, et selline revolutsioon Postimehes ei jää märkamata ka pressivabaduse indeksite koostajatele ning järgmises pressivabaduse edetabelis on Eesti taas mõne astme allapoole langenud. Et väärida vaba ajakirjandusega riigi nimetust, on vaja tagada arvamuste mitmekesisus. Tagada see, et ebasobivate arvamuste teed avalikkusesse ei tõkestaks toimetuse valik või mõni muu ajakirjanduslik sekkumisviis. Praegu aga jääb mitmekesise arvamusplatsi hoidmise ülesanne Delfi Meedia, Õhtulehe ja ERRi kanda. Kuidas aga tagada, et tasakaalustamiseks ei kalduks nood hoopis teise äärmusesse? Huvitavad ajad on ajakirjanduses.

    Ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi juhataja.

  • Sümbiontide sümfoonia

    VALDEK LAUR

    „Biotoopia“ kunsti- ja muusika-performance’id Viinistu sadamas ja Purekkari neemel 18. VIII.

    Õhtu Viinistu sadamas oli augustikuiselt soe, veidi niiske, kuid mitte lämbe. Paadisilla juurde oli kogunenud vaikselt sumisev inimparv, vahest paari tosina suurune publik, kellest õhkus malbet ootusärevust ning uudishimu. Pealtvaatajate selja tagant lendles mööda kahe rusika suurust jääkivi meenutav ollus ja maandus mugavalt tantsija peopesadel. Vaikne avaakord inimese ja looduse suhet mõtestavale õhtule heljus paljajalu publiku ette, et meist läbi käia, läbi sõrmede voolata ja ära kuivada, kuid jätta oma jäljend mälestustesse. Umbes nii võiks kõlada „Biotoopia“ kunsti- ja muusika-performance’ite sissejuhatus.

    Dokumentaalse peegeldusena kõlaks selle etenduse kirjeldus ebahuvitavalt, isegi klišeelikult. Koreograafilised etteasted kliimamuutuse ja loodusliku tasakaalu teemal, ehitud abstraktsete, eksperimentaalsete helimaastikega. Kes ei oleks selliseid performance’eid näinud? Kuid „Biotoopia“ performance’i-etendus oli rohkem sõnadeta jutustus. See oli mõeldud sama palju puudele, kärbestele ja tiigiputukatele kui publikuks olnud inimestele. Ühtaegu initsiatsiooniriitus ja diplomaatiline missioon. Sirutatud lahtine käsi näitamaks relvitust ja heatahtlikkust.

    Posthumanistlik vaatepunkt. Keskkond on võti. Valges kuubis oleksid need stseenid mõjunud peenutsevalt, kutsunud esile malbelt lõhnastatud kauni poolatari kommentaari tundlikkuse, modelleeringu ja jõulisuse teemal,* kuid postmodernistlik äng ja valguskiirusel liikuv argielu oleksid etenduse mõju kiiresti endas lahustanud. Posthumanism valgetest kuupidest suuremat ei hooli. Pärispea poolsaar oli justkui loodud selle etenduse jaoks.

    Kui tavapäraselt tegeletakse nüüdiskunstis ennekõike autori küsimustega, siis posthumanism on vastassuunaline – see on eemaldumine inimesekesksest maailmatajust, fookuse nihutamine maailmale ja loodusele. Mõtisklemine selle üle, kuidas inimene sobitub muu elavaga või muu elav inimesega.

    Posthumanistliku filosoofia vaatepunktist on autor looja ja inimesed publik, kuid loomingut ja maailma mõtestatakse laiemalt. Kui vaadata kunsti posthumanistlikust perspektiivist, siis määrav pole enam salapärane autor, vaid keskkond ja seal sisalduv elu, kus ja kelle kõrval autor tegutseb. Posthumanism hindab elu ja universumit kogu selle peadpööritavas mitmekesisuses ega jää kinni inimese- või isikukultusesse. Kui ajaloos on inimesekujuline auk, siis universumi kohal on mõõtmatu tühimik.

    Õhtu avateoseks olnud Jaanika Peerna tantsuetendus oli proloog, mis leidis aset Viinistu kunstisadama paadisilla juures. Voolava tantsuga illustreerisid esinejad jutustuse tausta – see on ajahetk, kus oleme.

    Kuidas murda maha barjäär inimese ja muu elava vahel? Kas inimene on olulisem kui sipelgas? Jah, kassid ei mõista füüsikat, kuid mis neid käivitab? Kuidas nad on suutnud inimese kodustada? Kas seened suhtlevad puudega? Mida on elu kohta öelda loimuritel? Kuidas inimene sellesse pilti sobitub?

    Sealjuures ei tuleks posthumanistlikku filosoofiat segamini ajada transhumanismiga. Need nähtused on mõnevõrra seotud, jagades ühisosa, kuid on selgelt eristatavad. Transhumanismi keskmes on inimese uuendamine tehnoloogia abil, parema või suisa ülima inimese arendamine. Posthumanism vaatab inimesest kaugemale, eemaldub humanismist täielikult. Kuid selle käigus inimest ei välistata, ümbritsev elurikkus tõstetakse inimesega ühele pulgale. Loodus on posthumanistliku kunsti puhul üks võimalik juhtmotiiv, kuid sama hästi võivad selleks olla kaos ja kord, matemaatika, kestvus ja kõdu. Valge kast pole esinemiskohana välistatud, kuid pigem leiavad posthumanistlike mõtetega mängivad teosed endale kodu mahajäetud tehasehoonetes, sügavas metsas või kõnnumaal, aga miks mitte näiteks külmkapis või seinale riputatud katkises aknaraamis.

    Proloogi ja kolme vaatusega jutustus. Õhtu avateoseks olnud Jaanika Peerna tantsuetendus oli proloog, mis leidis aset Viinistu kunstisadama paadisilla juures. Voolava tantsu abil illustreerisid esinejad jutustuse tausta – see on ajahetk, kus oleme. Publiku ja inimestena. Liustike sulamine on reaalsus. Elukeskkonna muutused on vältimatud. Kuhu edasi? Publikut kaasavale tantsuetendusele andsid oma panuse pealtvaatajate hulgas olnud lapsed, kes keeldusid neile määratud pealtvaatajarollist ja istekohtadest. Kui tavapärases etenduses oleks sellele viltu vaadatud, siis siin said nad etenduse osaks, peegeldades järeltuleva põlvkonna uudishimu ja ka mässumeelsust. Nad ei seganud, nad lisasid kommentaari, olgugi tahtmatult.

    Edasi liikus etendus Purekkari neeme rannikumetsa. Eesti kõige põhjapoolsema punkti rannikukeskkond on rikkalik. Lahemaa rahvuspargi südames on looduslike tiikidega pikitud tihe lehtmets kõrvu kuldselt läbipaistva männimetsaga, künkad ja põõsad vahelduvad väikeste lagendike ning samblaväljadega. Pole ime, et sealne RMK puhkeala on üks põhjaranniku populaarsemaid.

    Kuraator Peeter Laurits juhatas tseremooniameistrina sisse iga järgneva asukoha ja etteaste lühikeste jutustuste või kommentaaridega, suunas publiku meelestatust autorite ja peatüki sisu järgi. Tema tundlikult valitud esinemiskohad ja lugude järjekord olid need, mis loo elama panid. Üheski teises järgnevuses või ka keskkonnas poleks see kõik pooltki nii mõjus olnud.

    Õhtu kulminatsiooniks kujunes David Rothenbergi klarnetidialoog tiigielanikega.

    Vaim Sarve ürgse loomuga riitus oli algustiitrid ja esimene vaatus. Kuivanud tookamile kinnitatud kõlarid, efektipuldid ja mikrofon lasid šamaani huigetel kanduda üle metsa ja läbi publiku. Mitte ainult noor nõid, vaid kogu inimkond otsib uut algust. Rajaleidja, mitte väravavalvur.

    Varmi ja Correia sümbioos. Taavi Varmi ja Nuno Correia duo ambient-sünteesi sissejuhatuseks soovitas Laurits publikul pikali visata ja lasta mõttel lennata, miks mitte väikese uinaku saatel. Enamik kuulas sõna. Lõpuks on ju päevaste uinakute tegemise võimalus märk õigesti elatud elust. Metsalagendikul olevatest kõlaritest kostvad loodushääled, mis hakkasid segunema sünteetiliste helilainetega, avasid etenduse teise vaatuse.

    Puhtaid loodushääli on üllatavalt keeruline salvestada. Nii nagu astrofotograafiat segab linnakuma, tuleb ka inim­mürast puhaste loodushelide kuulamiseks minna sügavale laande, kuna asfaldil sõitvad autod kostavad isegi metsas kilomeetrite kaugusele, rääkimata pea kohal lendavatest lennukitest. Nii sügavale on inimesed tunginud elusloodusesse. Samal ajal oleme ka ise eluslooduse osa. Seega miks peaksid inimtehnoloogia abil tehislikult tekitatud helid olema loodusega konfliktis? Varmi ja Correia kohaselt ei peakski – need võivad kõlada koos. Mitte süntees, vaid sümbioos.

    Kuigi loodushelidega segatud tehissagedused olid pehmed, oli elamus mõjuv. Muidugi osaliselt seetõttu, et pärast paari foto tegemist nõjatusin mugavalt seljakotile ja sulgesin silmad, lastes keskkonnal ja helidel end kanda sinna, kuhu vaja. Võiks arvata, et helid viisid mõeldamatutesse kaugustesse, kuid tõde oli vastupidine. Helid mõjusid ankruna: rohelise sambla lugematud lehed ja põdrasambla haaratsid sidusid endaga, kinnitasid maapinnale ning võimendasid kohalolekutunnet.

    Taavi Varmi ja Nuno Correira pooletunnine improvisatsioon oli mõtisklus, kust helkis lootusekiiri inimese depressiivsesse infomaastikku.

    Sümbioos näitab teed: me ei saa edasi minna, pidades iseennast kõige tähtsamaks ja tugevamaks. Kui lõpetada enesekeskne saagikoristus ja asendada see sümbiootilise tehnokorilusega, kas jõuaksime siis taas tasakaalupunkti?

    Klarnetidialoog tiigielanikega. Õhtu kulminatsiooniks oli David Rothenbergi klarnetidialoog tiigielanikega. Väikesest looduslikust veesilmast kostsid hõiked ja helid, mis kandusid tundliku mikrofoni abil publiku ja esinejani. Rothenberg kuulatas, kuulas ja vastas lühikeste meloodiliste lausungitega. Üksikud noodid kasvasid üle improvisatsioonilisteks meloodiateks, kuid ei võimendunud sooloks. Tiigielukate panus etendusse oli vähemalt samamoodi kohal kui muusiku oma.

    Loomulikult olid publikuks inimesed. Muidugi puudub teadmine, kas tiigiputukad Rothenbergi etteastet kuulsid või sellest midagi pidasid. Kuid etenduse seisukohalt ei olnudki see tähtis.

    David Rothenberg küsis otse: „Mis oleks, kui me oskaksime loodusega suhelda? Kuidas see välja näeks?“ Me ju ei saa ka dialoogi välistada, ei tohigi. Muusika ning harmooniliste helide kommunikatiivne potentsiaal on tõestatult suur. Teaduslikult on tõestatud, kuidas taimed reageerivad muusikale: muusikastiilid kutsuvad nii taimedes kui ka loomades esile mitmesuguseid reaktsioone. Muusika on harmooniline, matemaatiline struktuur ja on loomulik, et elusloodus struktuuridele reageerib.

    Kuidas leida Rosetta kivi, mis aitaks meil loodusega suhelda? Kuidas ületada barjäär, mille taha sõnad ja keel on meid vangistanud? Kas saavad siin appi tulla tehnoloogilised tööriistad, mustreid otsivad algoritmid, uuenduslikud tõlkemootorid? Ja mis veel tähtsam: kuidas me teame, et meile kuvatavad sõnumid ja vastused on õiged, et me tõesti mõistame, mitte ei emuleeri mõistmist? Nendele küsimustele vastuseid veel ei olegi.

    Too õhtu mere ääres peegeldas looduse ja inimese vahekorda ausalt ja ilustamata, kuid ka liigse paatoseta. Me olemegi maailma katki teinud ning eetri­kajasse hõikudes otsime oma kohta näppude vahelt pudenevas olevikus. Kuid see ei anna põhjust heitumiseks. Edasiminekuks on vaja hinge tõmmata ja kuulatada. Nihutada fookus eneselt ümbritsevale. Püüda mõista, mida ilm meile ütleb. Ning siis võtta sõna, hakata pidama dialoogi. Miks ei võiks see olla meie tulevik?

    *André Maurois, Meistri sünd – Rmt-s „Kulla needus“ – Loomingu Raamatukogu 1963, lk 77–80.

  • Hollywood ja kaljuronimine

    AIMAR VENTSEL

    Mängufilm „Kukkumine“ („Fall“, Suurbritannia-USA 2022, 107 min), režissöör Scott Mann, stsenaristid Scott Mann, Jonathan Frank, operaator MacGregor, helilooja Tim Despic. Osades Grace Caroline Currey, Virginia Gardner, Jeffrey Dean Morgan jt.

    Mõningad viimased aastad olen tegelenud kaljuronimisega. Tunnistan, et ma ei ole selles just eriti kõrgel tasemel, kuna leidsin tee selleni liiga hilja. Naljaga pooleks võib öelda, et alustasin kaljuronimisega selles eas, kui normaalsed inimesed lõpetavad ja otsivad vähem ohtliku hobi. Aga minu meelest on kaljuronimine kõige veetlevam ja kütkestavam spordiala, kus jooksevad kokku mitmed olulised asjad. Esiteks on kaljuronimine totaalne treening, kus mängivad kaasa kõik lihased, mis inimesel kehas on. Teiseks, kaljuronimine on ajupuhkus, sest ronimise ajal kas kontsentreerud oma tegevusele või ei tee seda üldse. Selline asi, et tõmbad spordisaalis kangi ja mõtled töistele probleemidele, ei lähe kaljudel läbi. Ja, last but not least, kaljuronijad on üle terve maailma omaette vennaskond, kus ollakse solidaarsed ja toetatakse üksteist. Kaljuronimine on ekstreemsport, sest võib kergesti viga või lausa surma saada. Saadakse ka, kusjuures, ma olen Soomes ja Rootsis näinud kaljudel mälestusplaate inimestele, kes on ronides hukkunud. Just reaalne oht tingib selle, et ronijad peavad teineteist usaldama, uskuma, et inimene, kes sind julgestab, suudab takistada sind puruks kukkumast. Kaljudel käiakse reeglina kahekesi: üks ronib ja teine julgestab. Detailidesse minemata ütlen, et selleks on olemas julgestusköis, mis ühendab ronijat ja julgestajat ning on kinnitatud niimoodi, et kukkumisel jääb ronija rippuma.

    Eelnimetatud põhjusel läksin loomulikult vaatama Eesti kinodesse jõudnud uut filmi „Kukkumine“, mille läbivaks teemaks on kaljuronimine. Kuna ma pole suurem asi filmivaataja ega asjatundja, siis ei ütelnud ei lavastaja ega näitlejate nimed mulle mitte midagi.

    Peakangelanna Becky (Grace Caroline Currey) kaljuronijast sõbrannal Hunteril tuleb geniaalne mõte ronida umbes seitsmesaja meetri kõrguse vana roostetanud telemasti otsa. Becky pole alguses plaaniga eriti nõus, aga otsustab siiski meeletuse kaasa teha.

    Kui nüüd alustada halbadest asjadest, siis Hollywoodil on mingi probleem kaljuronimise kujutamisega. Efektsete kaadrite saavutamiseks minnakse ekstreemsustesse, tuuakse sisse hulgaliselt ebaloogilisust ja teinekord luuakse suisa ebareaalseid olukordi, mida päriselus ette tulla ei saa. Muidugi pole see nii ainult kaljuronimise kujutamisega. Youtube’is on omaette videožanr, nii-öelda break down, kus oma ala eksperdid analüüsivad filme (peamiselt Hollywoodi omi) ja seletavad, kus on midagi valesti tehtud. Sellised klipid on olemas ka kaljuronimise kujutamise kohta Hollywoodi filmides. Sinna juurde veel videoklipid, kus kommenteeritakse väga sarkastiliselt kaljuronimisteemalisi lõike Hollywoodi filmidest. Huvitaval kombel ajavad suured filmistuudiod mööda Youtube’i taga just viimaseid videoklippe, neid sarkastilisi, ja lasevad need autoriõiguste rikkumise ettekäändel maha võtta. Lihtsalt informatsiooniks: globaalses kaljuronijaskonnas on kultusfilmiks „Mägironija“*, kus Sylvester Stallone kehastab supervõimetega kaljuronijat. Selles filmis pole ühtegi õiget stseeni. Vähe sellest, kasutatakse varustust, mida pole kunagi kellelgi olnud, näiteks legendiks saanud püstol, millega tulistada kalju sisse kinnituspolte.

    „Kukkumisel“ on võimalus jõuda tulevikus läbikukkumiste valikusse päris mitme stseeniga. Esimene apsakas on juba päris filmi alguses, kui noor abielupaar on kaljudel ronimas. Nojah, juhtub õnnetus: mees kukub, jääb dramaatiliselt köie otsa rippuma, siis tuleb üks kinnitus kaljupraost välja ja ta lendab alla. Trikk on aga selles, et mõlemad on ühe köie otsas. Mees oleks pidanud oma abikaasa kaasa tõmbama või mingil hetkel pidama saama. Edasi läheb järjest paremaks. Peakangelanna Becky (Grace Caroline Currey) elab oma abikaasa surma raskelt üle, kukub jooma ning langeb depressiooni. Appi tuleb kaljuronijast sõbranna Hunter (Virginia Gardner), kes on adrenaliininarkomaanist juutuuber ja Instagrami suunamudija. Sõbrannal tuleb geniaalne mõte ronida umbes seitsmesaja meetri kõrguse vana roostetanud telemasti otsa ja teha sellest oma Youtube’i kanalisse video. Ta räägib Becky ära. Becky pole alguses plaaniga eriti nõus, sest tunneb pärast abikaasa hukkumist paanilist hirmu ronimise ees. Kõigest hoolimata ta siiski otsustab meeletuse kaasa teha. Siin tuleb teada ühte asja. Kaljuronimisel on radadel raskusastmed. Süsteemid on erinevad ja need kehtivad ka erinevates riikides. Euroopas laialt levinud süsteemi järgi on kaljumarsruutidel kuni kaheksa astet. Filmi alguses on näha, et peakangelased ronivad umbes seitsmenda astme radadel. Euroopas on selleks, et sellistel radadel ilma instruktorita ronida, vaja sooritada mitmed eksamid. USAs on sellega vahest natukene lõdvem, aga nii või teisiti ei saa Hunter ja Becky olla viletsad ronijad, vaid suurte kogemustega harrastussportlased. Seda imelikum on, et nad suunduvad oma reisile, nagu oleksid paarikuise treeningupraktikaga asjaarmastajad. Varustus on neil minimaalne ja millegipärast on mitmesaja meetri kõrguse torni otsa minekuks kaasas vaid viisteist meetrit köit. Lisaks on Hunteril jalas ülilühikesed ja napid püksid, nii et ronimisvöö alumised rihmad on palja naha peal – viga, mida ei tee isegi algaja, valus võib lihtsalt olla. Kui nad on masti tippu jõudnud, kukub roostetanud redel kokku ja naised jäävad sinna lõksu. Edasi järgneb hulk seiklusi: nälg, janu ning nõrkevaid naisi saagiks ihaldavad kaljukotkad. Jätkuvad ka tehnilised apsakad. Ülesronimise ajal ei kinnita nad ennast puhates kolmesaja meetri kõrgusel masti külge. Nad ei saagi seda teha, sest neil pole kaasas sling’e, lühikesi ronimisrihmu, mida sellistel juhtudel kasutatakse. Üles platvormile jõudes alustab Hunter võidutantsu, selle asemel et ennast esimese asjana kinnitada. Ja parim koht: öösel nõrkenuna uinudes kukub Becky äärepealt platvormilt alla, sest kumbki pole ennast kinnitanud, ehki neil on nii köis kui ka karabiinhaagid olemas.

    Filmi hea külg on see, et tegelikult on stsenaarium täitsa mõistlik. Lõpus läheb asi psühhedeelseks õudukaks: tegevus toimub paralleelmaailmades, ootamatult ilmneb armukolmnurk. Minu meelest on juutuuberist suunamudija väga usutav, selline inimene, kes hoolib pealtnäha ainult virtuaalsest kuulsusest, ent tegelikult on selle juured sügavates traumades. Film hoiab üleval ka pinget: kogu aeg on ebaselge, kuidas telemasti otsa lõksu jäänud naisterahvad sealt ikkagi alla saavad ja kas ikkagi saavad või maiustavad raisakotkad nende nõrkenud kehade kallal. Väga hästi on kujutatud kahte eneseületamisega seotud momenti. Esiteks, pärast lähedasega sündinud või endaga juhtunud traagilist õnnetust on paljudel kaljuronijatel psühholoogiline kramp, nii et nad ei suuda enam ronida ja uuesti alustamiseks on vaja enda kallal kõvasti tööd teha. Teine on enese sundimine teatud kõrgusest edasi minema. Ka kaljuronijad kardavad, ent adrenaliinilaks aitab hirmust võitu saada. Filmis on see enese proovile­panek ja piiride kompamine ilusasti sees. Ja kõige tähtsam: läbinud raske marsruudi ja jõudnud üles, on auhinnaks muinasjutuline vaade ümbrusele, see vau!-efekt. Seda on adekvaatselt näidatud.

    See film võinuks olla superlinateos, kui oleks viitsitud võtta kaljuronijast konsultant. Kaljuronimises juhtub ka päriselus väga dramaatilisi õnnetusi ning tuleb ette noateral kõndimist. Tegelikult saab kokku panna sama efektse filmi, kui panna tegelased usutavatesse situatsioonidesse – piinlikke kohti oleks vähem ja vaadata nauditavam.

    * „Cliffhanger“, Renny Harlin, 1993.

  • Kulgemine ekraanidest ääristatud magistraalil

    RIHO PARAMONOV

    Kas tehnoloogial on jõudu teha nüüdismaailmas midagi paremaks või sünnib sest ennemini kahju? Vastus niivõrd suurele küsimusele sõltub vaatenurgast ja vastajast. Arvan, et tehnoloogiata ei saa, kuid selle mõju tuleb pidevalt ja mitmekülgselt reflekteerida tabamaks momenti, kui kahju hakkab kasu üles kaaluma. Eriti Eestis, sest oleme elanud mõnda aega innovatsioonimullis, kus kangelastena astuvad üles ükssarviku taltsutajatest iduettevõtjad – tehnoloogilise kultuuri avangard –, e-kodanikud, tehnikaeksperdid-innovatsioonijutlustajad ja teised tehnoeesrindlased.

    Õigupoolest ei ole olukord kõige hullem ja viimasel ajal on avaldatud ka eesti keeles käsitlusi tehnokultuuri vohamisega kaasnevatest ohtudest. Seepärast jätan selle ulatusliku teema sinnapaika ja võtan vaadelda kitsa, kuid samuti kõneka lõigu, nimelt asjade vormi auto, telefoni ja kella näitel.

    Tehnokultuur

    Tehnokultuur ei ole kaugeltki üksnes asjad, kuid ometigi on asjadel selles kultuuris kandev osa. Tehnokultuur on üks lõik inimkultuurist. Selline, mis on kasvanud nii võimsaks, et varjab või tõrjub edukalt teisi välja. Siit johtub, et tegu on inimest ja tema maailma suurel määral piiritleva nähtusega. Üht serva pidi on tehnokultuur väga lähedal massikultuurile, samuti pole ühtegi valdkonda, kuhu selle haarmed ei ulatuks.

    Tehnokultuuri paisumine on toonud ja toob kaasa suuri muutusi. Teame, et see on ühiskonda demokratiseerinud, teinud indiviidid võrdsemaks. Varem oli nii, et isikud, kel oli esmane/otsene/parem ligipääs tehnoloogiale, seisid teistest eespool, sest ressursid ja võim koondusid nende kätte. Üks nutitelefon on praeguseks suutlikum kui mõnikümmend aastat tagasi kümme arvutit. Võimsa protsessoriga seadmed on levinud kõikjale ja nende abil saavad väga paljud teha seda, mis varem oli mõeldamatu. Näiteks on võimalik elada ja töötada pikka aega kodust väljumata, osaleda valimistel ükskõik millises ruumipunktis jne.

    Isegi kõige odavamates autodes on vähemalt üks suur ekraan, kõige kallimates autodes võib neid olla üle viie.

    Mida enam arvutitehnikat kasutatakse, seda jõudsam on selle areng. Seadmed muutuvad odavamaks, väiksemaks, võimsamaks, mitmeotstarbelisemaks. Varem tuli pildistamiseks osta fotoaparaat, mis maksis keskmise kuupalga või rohkemgi. Head fotod nõudsid teadmisi ja kogemust. Paljud inimesed ei pildistanud üldse. Nüüd teeb iga korralik nutitelefon suurepäraseid pilte. Isegi täispikki ja seejuures igati häid filme saab teha telefoni abil. Kuna nutitelefon on maailmas kõige enam levinud kaasaskantav seade, saavad seega pea kõik inimesed pildistada ja filmida. See on niisuguste globaalsete e-platvormide nagu Instagram, TikTok ja Pinterest läbimurde ning üleüldse visuaalsuse võidukäigu järgmise faasi avanemise eeldus.

    Tuhanded rakendused pürgivad elu lihtsamaks ja mugavamaks tegema. Kui huvitab jooga, ei pea minema raamatukokku või trenni, tarvitseb laadida alla vastav rakendus. Ja nii on iga valdkonnaga. Rakenduste ettevõtted ei vaja kalleid tööpinke, materjalivaru ja suurt töötajaskonda, piisab arvutitest ja teadmistest, kuidas nendega ümber käia. Siit ka põhjus, miks rakenduste tööstus on suur ja väga atraktiivne. Kultuurinorm on halvimal juhul unistada ja parimal juhul püüda luua oma digilahendus, millest võiks saada ükssarvik. Kõigil on võimalus proovida.

    Kuigi tehnoloogia näib vähemalt mingil tasandil külvavat võrdsuse­seemet, ei tea me, kas seeme ka head vilja kannab. Võrdsustamisega kaasnevad alati standardiseerimine ja ühetaolisus ehk isikupära ja erinevused taanduvad ning maailm kokkuvõttes vaesub.

    Telefon

    Mäletan, millise kire ja hoolega valiti telefoni veel kümme aastat tagasi. Eriti oluline oli telefoni esteetika noortele. Kui käisin koolis, meeldisid mulle Ericsoni T-seeria klapiga telefonid, mis maksid liiga palju. Hiljem äratas sümpaatiat väärikas liugklapiga titaanikarva Nokia 8890, kuid seda ei ole ma käeski hoidnud, sest tegu oli ühe kallima telefoniga üldse.

    Pakuti igasuguseid telefone: klapiga, liugklapiga, lahtikäivaid, peidetud nupustikuga, kahe ekraaniga, antenniga, nahast ja metallist korpusega, mitmevärvilisi jne. Oli hälbiva vormiga seadmeid, nt ühtviisi kuulus ja kummaline Motorola V70, kahe terava ja kahe lauge nurgaga Nokia 7600, ufolik mänguritelefon Nokia N-Gage, ringja klaviatuuriga Samsung Serene, mis meenutas ehtekarpi, ja Siemens Xelibri – seeria eriti veidraid disaineritelefone. Ümmargune Xelibri 6 peitis endas puudritoosi ja peeglit. Selle aja eripära oli veel telefonide tuunimine vahetatavate korpustega. Mõni värvis või maalis kattepaneelid ise üle.

    Telefon väljendas mingil viisil omaniku isikupära ja esteetilist tunnetust. Muidugi toimis helistamisseade ka staatusesümbolina või oli lihtsalt edvistamiseks (seda funktsiooni täitsid kõige paremini ülikallid, kuid tehniliselt kahvatud Vertud), mis näitab veel paremini, kuidas telefon rakendati kommunikatsiooni ja tähendusloome teenistusse. Lause „ütle mulle, mis telefoni kasutad ja ma ütlen, kes sa oled“, võinuks olla asjakohane.

    Nüüdseks on visuaal-esteetiline tähenduslikkus ja mitmekesisus telefonidest kadunud. Kuna nutitelefonid on ühtviisi sarnased, ilmetud ja väheinspireerivad, on neil raske vahet teha, mistõttu telefonipoed ei ole enam sugugi huvitavad kohad ja seade ei anna oma omaniku kohta välja peaaegu midagi.

    Auto

    Meie aja seadmete esteetika määrab ekraan. Just suure ekraani tõttu on korpus minetanud tähtsuse. Korpus on maksimaalselt minimeeritud kõikidel ekraaniga seadmetel.

    Ekraan tungib ka uutele jahimaadele. Näiteks on isegi kõige odavamates autodes vähemalt üks suur ekraan, kõige kallimates autodes võib neid olla üle viie, kui arvata juurde taga istujate meelelahutusekraanid. Mõnes autos on ekraan nii suur, et selle ümber muud eriti polegi. Sellise tee valis Tesla ja nüüd on teised tootjad järele tulnud. Mercedes on hiljaaegu võtnud kasutusele 56 tolli laia Hyperscreeni.

    On tekkinud küsimus, kas suured värvilised ekraanid ei mõju halvasti ohutusele, aga kuna autoostjatele need meeldivad, ei ole näha, et tendents võiks pöörduda. See, et üleelusuuruses ekraanid kahjustavad interjööri eripära ja esteetikat, ei näi huvitavat kedagi.

    Piiratud keskkonnas on võimalik saavutada autentsust, ilu ja mitmekesisust, tuues mängu eri materjale ja pindu. Hästi lahendatud nupud, lülitid, kangid, kellad, embleemid ja muud eristuvad detailid on silmale huvitavad, aga pakuvad ka taktiilset elamust. Kes on kasutanud tavatelefoni, teab, kui suur erinevus on plast- ja kumminuppudel, lühikesel ja pikal klahvikäigul jne. Puutetundlikud ekraanid ahendavad mitmekesist kogemisprotsessi ja suruvad peale ekraanikogemuse, mis meid niigi igal sammul ümbritseb.

    Kell

    Enamasti kannab inimene väljaspool kodu kaasas nelja eset. Pool neist – telefoni kõrval ka kell – on ekraaniga. Kellal on väärikas ajalugu. Esimene käekell tehti 1868. aastal. Pikka aega oli kell kõige suurema levikuga mehaanilise kunsti saavutus. Ka sel, kel polnud õieti midagi, oli vähemalt kell. Tööstusühiskonnas kellata ei saanud, aga see oli ka õndsusasi.

    Kellad on põnevad ja ilusad, nendegi abil on võimalik serveerida iseennast maailmale või maailma iseendale, kuidas keegi soovib. Kellade maailm on veel rikkalikum kui autode ja telefonide oma – igaüks leiab endale sobiva mudeli. Aga sedagi maailma ähvardab ümberkorraldus.

    Mõni aeg tagasi märkasin, et minu tutvusringkonnas vist ei olegi enam neid, kes kannaks regulaarselt klassikalist kella. Need on vahetanud välja nutikellad, mis mõõdavad, informeerivad, kommunikeerivad, signaliseerivad jne. Üht nutikella kirjeldab pood järgmiselt (kopeeritud tervikuna): „HUAWEI Band 6 treeningmonitoril on 1,47-tolline AMOLED FullView-ekraan, mille nähtav ala on 148% suurem ning millel on väikese äärega 64% ekraani ja korpuse suhe. Kui lisada suure eraldusvõimega 194 × 368 ekraan (pikslitihedus on 282 PPI), on tulemuseks muljetavaldav seade randmel imetlemiseks.“ Niisiis, võimalikult suur ja hea ekraan käelegi.

    Aga imetlus? Kord oli mul endal vaja osta nutikell. Vaadanud läbi nii umbes 150 mudelit, veendusin, et mõistlikus hinnaklassis on nad nii ühekülgse ja iseloomutu välimusega, et sellise kandmine oleks justkui käe, mis on ju looduse meistritöö, häbistamine. Ja tõesti, oleme astunud ühest äärmusest – klassikaliste kellade mitmekesisusest –, teise, kus valitseb mimees – vajadus püsida kindlalt magistraalil.

    Ühiskond

    Ühiskond on sidus süsteem. Kui midagi muutub, leiab muutus varem või hiljem aset ka teistes sfäärides. Asjad ei ole lihtsalt asjad, vaid peegeldavad ühiskondlikku muutust ja inimest ajas.

    Kui asjade välimuski pole enam nii tähtis kui varem, näib olevat tegu kaaluka pöördega esteetilises tajus ja väärtussüsteemis. Raskuspunkt nihkub teisele, sisulisemale tasandile, näiteks materjalile, mida jagame ühismeedias, ning võimalustele värvilistel ekraanidel. Esteetiline funktsionaalsus loovutab koha sotsiaalsele funktsionaalsusele.

    Kuigi internetis eksponeeritud materjal on mahult haaramatu, piirab selle mitmekesisust platvormide sisemine kood, millest sõltub, kes on peamised kasutajad, millised pildid on atraktiivsed jne. See kood tingib suure sisima sarnasuse kõikide piltide ja videote vahel. Isegi kui on olemas erinevus ehk kogum kõrvalekaldelist materjali, matab infolaviin selle enda alla. Teisalt, kui midagi saab liiga palju nii tegemise, ligipääsu kui ka tarbimise mõttes, väheneb selle väärtus. Seepärast võibki öelda, et üks eilse maailma pilt võrdub saja tänasega.

    Eelöeldu kehtib ka asjade puhul. Kuigi neid on meie ümber tohutu hulk, on need üha ühekülgsemad või -näolisemad. Varem sai tänaval kohe aru, milline auto on Suurbritanniast, milline Itaaliast, milline USAst. Nüüd on vaid üksikutel autodel rahvus. Sisust ei ole mõtet rääkida: vanade autode, suurte mootorite, diisel- ja bensiinimootorite kohal ripub toekas kirves. Kui aga on vaja osta nuputelefon, võetagu mitu korraga, sest täna on neid müügis mõni mudel, homme veel vähem ja ülehomme ehk üldse mitte. Ühesõnaga, kui ka tahaks midagi muud, ei pruugi saada.

    Aga küsimus ei ole ainult valikutes, vaid ka selles, millist mõju standardi­misprotsess ühiskonnale avaldab. Ekraanikeskses maailmas ei saa enam ekraanita hästi hakkama. Piiratud ligipääs tehnoloogilistele võimalustele, mida enamasti vahendavad rakendused, vähendab üksikisiku konkurentsivõimet juba praegu. Seega omandab kõige muu kõrval teise tooni ka tehnoloogiast võrsuv demokraatia ja võrdsuse temaatika.

    Kahtlemata on Tesla innovaatiline ettevõte, aga Model S, 3 ja X on ühed kõige geneerilisema disainiga autod üldse, mida tean. Paljud on taibanud, et Tesla on nagu ratastel telefon. Ja seda ta ongi, sest Tesla esindab moodsa tehnoloogia-iduettevõtte kui klassikalise autotööstuse väärtussüsteemi. Tesla sisu ja vormi ühtsus kinnitab ilmekalt selle tehnoloogia hübriidsust ja peamist suundumust ühendada ja sulatada kokku eri väärtusi.

    Asjaolu, et enamik meie valikuid (toit, muusika, rõivad, majad …) on allutatud trendidele või muudele ühisnimetajatele, ei ole iseenesest halb, aga kui liigutakse peamiselt ühel magistraalil, juhtub see, et kõrvalteed jäävad hooletusse. Lokaalsel eripäral on raske seista vastu globaalse tehnokultuuri survele, mis muudab inimese tasapisi posthumanistlikuks ekraaniisikuks, kes näeb ilu ennemini ühtsuses kui erinevuses. Kui erinevus peaks täielikult kaduma, on seda üliraske taastada.

    Siin on midagi õppida ka tehnoteaduse sfäärist: innovatsioon ei sünni kordamisest, ülevõtmisest ega ka mitte viimistlemisest, vaid vabadusest ja julgusest pöörata peateelt maha.

  • Pilves mis pilves

    KADRI MÄLK

    Erle Nemvaltsi näitus „Ärevuse anatoomia“ Hopi galeriis kuni 19. IX.

    Noor ehtekunstnik Erle Nemvalts (1991) ei ole veel kunstiakadeemiat lõpetanud, kuid juba on ärevil. Ta on EKA ehtekunsti magistrant. Oma töödega lõpusirgel ollakse ikka vähem või rohkem ärev – enne laiema publiku ees oma hinge avades. Erle Nemvalts valdab seda mängu elegantselt, ta ei näita oma ärevust välja.

    Hiljutisel aasta avakogunemisel Kolga mõisas tõdesid kunstiakadeemia rektor, prorektor ja ka kohal olnud õppejõud-meistrid üksmeelselt, ka Tartu ülikooli prorektor Aune Valk, et Eesti vajab üha enam ja enam ärevustaset alandavaid hingearste. Hobipsühholooge ja nurgatohtreid on iga nurga peal, ent professionaale napib. Nõnda ei jäägi meil muud üle, kui aita ennast ise.

    Saatetekstis näitusele väidab Erle Nemvalts, et ta tegeleb oma töödes eneseanalüüsiga. Aga ta väidab ka nii: „Ma leian end pidevalt unenäolisest hägust, kus kõik tunded ja mõtted on liiga intensiivsed, ent samaaegselt liialt tuimad. Kuigi mälestused, eesmärgid ja tõekspidamised, millest ma kinni hoian, on enamasti nagu raske hullutekk, mis rahutu keha maha surub ja reaalsuses hoiab, on mul vahel tunne, et see raskus matab mu enda alla. Võib-olla eksin raskuse eest põgenedes hoopis tuimadesse pehmetesse turvalistesse pilvedesse, mis on justkui uinutavad laukad, kuhu pikalt unistama jäädes igaveseks sisse vajuda.“

    Näituseruum on peaaegu tühi, tühjust pole püütudki varjata. Vaid üksikud valged pehmed pilved hõljuvad ruumi keskel ja läbi akna vaadates pole vahet, kas uitad tänaval või kunstisaalis. Ent see mulje on petlik. Kui jätkub söakust üle saada hirmkõrgest ukselävest, siis leitakse end hoopis teisest maailmast. Justkui ebamaisest unenäomaailmast, eriti kui satud näitusele üksi nagu nende ridade autor.

    EKA ehtekunsti üliõpilane Liina Lelov (vasakul), Erle Nemvalts ja emeriitprofessor Kadri Mälk.

    Ent tagasi „Ärevuse anatoomia“ juurde. Näitus sobib oma atmosfäärilt ja meeleheitelt ideaalselt märgitud palee naabrusse. Enamik näituse töid (pilved välja arvatud) on teostatud valurauast. Iga kogenud skulptor teab, kuidas Eestis raua- ja ka pronksivaluga lood on. Mis juhtus Ars Monumentaaliga, kus olid maailmatasemel meistrid, kus valmisid kunstnike kavandite kohaselt ka kõige keerukamad skulptuurid?

    Erle Nemvalts leidis mõistva vastuvõtu Lätis ja on tänulik ka Paljassaare Naked Islandi meistritele. Bruno Kadak aitas palju ja huviga, tegi kvaliteetset tööd. Puidust toolist on võetud vorm, põletatud tool välja. Kogu eeltöö, kõik vahast toorikud ja valuvormid on kunstniku enda teostatud. Rauavalu tehnoloogias valminud teosed teostas Erle Nemvalts enamjaolt Lätis. Pilved küll mitte, neid sai Eestis teha. Algteadmised sai Nemvalts meie kunstiakadeemia rauavalu kursuselt. Urmas Lüüs ja Nils Hint on mõlemad hinnatud tegijad, on ka rahvusvaheliselt nimekad, ent nende huviskaala on meeletu ja aeg piiratud. Nad ei kurda – nagu Erlegi –, nad teevad oma tööd, ja teevad südamega.

    Esimene soolonäitus „Palju vett ja vähe kulda“ oli Erle Nemvaltsil A-galerii seifis 2018. aastal. Väliskunstnikud ütlevad, et üks soolonäitus aasta olevat piisav, et sind meeles hoitakse. Erle teisel soolonäitusel „Vooruse lätted“ autoriehte kommertsgalerii seifis 2020. aastal oli juba tunda andekuse aroomi. „Ärevuse anatoomia“ on tema kolmas isikunäitus. See on tema vanust arvestades tõsine saavutus. Mitte ainult märgutuli töökusest ja järjekindlusest. Küsimus on kvaliteedis, nii teostuse kui eelkõige mõtte kvaliteedis. Ja selles on Nemvalts meister. Noore kunstniku loomingut on eksponeeritud ka Portugalis Lissaboni rahvusvahelise ehtekunsti näitusel „Külm higi“ („Suor Frior“) ja Saksamaal Müncheni ehtekunsti nädalal, Belgias ja New Yorgis ehtediileri Charoni Kranseni tiiva all, väljas olid juba kuulsaks saanud ahvidega sõrmused. 2019. aastal pälvis Erle Nemvalts nende tööde eest Noore Ehte Fondi loomestipendiumi.

    Ei saa jätta märkimata Nemvaltsi järgmisi näitusi. Itaalia kirikutesse kavandatud mitmeaastane näitusetuur, mille algatajaks on Maria Rosa Franzin, sealse ehtekunsti assotsiatsiooni president, algab selle aasta novembri lõpus Padovast, läbib Firenze, Veneetsia ja paljud teised Põhja-Itaalia kirikud ning on pealkirjastatud „Pühendusehe“ („Devotional Jewellery“). Viktoriaanlikul Inglismaal väga levinud ehteliik „Memento mori“. See on leinaehe, tähendusega: hoidke meeles, et olete surelik, surm ootab teid. Osaleb sadu nimekaid ehtekunstnikke üle ilma, Eestist kutsutuna Tanel Veenre ja nende ridade autor. Erle Nemvalts läbis edukalt tiheda taotlejate sõela.

    „Ärevuse anatoomia“ toob mu meeltesse Jaapanist pärit elamise kunsti. Täpsemalt, wabi-sabi ja kintsugi filosoofia, mille järgi tunnetatakse, et ka mööduv võib olla kaunis. Kintsugi’t võib vaadata elu metafoorina, kus kogetud valud, haavad ja kaotused on teisalt ka vajalikud. Jättes oma hingehaavad ravimata, tekitab see neid vaid juurde. Oskus väärtustada oma nurjumisi-läbikukkumisi – see on suur kunst. Armid jutustavad meile me elulugu. Süda võib mõraneda, ent selle varjamine näiteks häbiga ei ole lahendus, vaid pikendab vaevusi veelgi. Mõrad on elu osa ja teinud meist need, kes me oleme. Selle tunnistamine annab märku hinge särast. Iga aus auto on kusagilt mõlgitud. „Ärevuse anatoomia“ tekitab helge ja puhta tunde. Kergus-raskus, lootus ja meeleheide loovad kukesaba (kokteili), mis viib su pilvisse. Pilves mis pilves.

    Lõpetuseks ei väsi ma kordamast maalikunstnik Eerik Haameri sõnu: „Kunstnik sa võid olla, ent inimene pead olema.“ Erle Nemvaltsi Hopi näitus kinnitab, et ta on seda suurepäraselt mõistnud.

Sirp