Imestan ikka, et kultuuri peetakse poliitikas kõige tühisemaks valdkonnaks (ja muidugi ka pelgalt kuluartikliks), eriti olukorras, kui suur naaberriik kasutab kõiki võimalusi, et meie ühiskonda, rahvast ja ühtekuuluvust lõhestada. Kultuur võiks olla selles olukorras tähtis ja toimiv vastumürk, kuid vaevalt see saab hästi toimida, kui kultuur pole kõigile kättesaadav ja tegijate järelkasv on mitmes kultuurisfääris puudulik.
Eesti Kultuuri Koda korraldas 21. veebruaril valimistel osalevate erakondade kultuuriministrikandidaatide debati. Ilmselt ei ole ma ainuke, kes puhkes homeeriliselt naerma, kui kuulis, et Keskerakonda esindab Anneli Ott. Oti asi oli ametiajal oma valdkonna eest seista, kuid ta ei teinud seda just edukalt, seega võiks Oti nimi olla seletavas sõnaraamatus juba praegu läbikukkunud ministri sünonüüm. Võiks ju arvata, et kaks korda sama reha otsa ei astuta, aga esiteks ei ole see Keskerakonnale kunagi muret teinud ja teiseks on sel parteil kultuurivaldkonnast sügavalt savi.
Tuleb muidugi tunnistada, et enamikul erakondadel on, mõne erandiga. Pool debatil osalenutest ei vastanud esitatud küsimustele ja pidasid täiesti piisavaks rääkida seda, mida sülg suhu toob. Kas nii saab teha ka julgeoleku- või majandusdebatis? Ilmselt vohab pealiskaudsus igas valdkonnas – aga ka see on kultuuriküsimus.
Jah, vestlust juhtinud Gert Raudsepp ja Airi Triisberg olid hästi ette valmistunud ning esitasid erakondade programmidest lähtudes (teatavasti on erakondade huvi kultuuripoliitika vastu ja teadlikkus sellest väga erisugune) teravaid küsimusi, millele eeldatavatel kandidaatidel tuli kiirelt vastata, peamiselt kultuuri rahastuse või vabakutseliste loovisikute ravikindlustusega seotud teemadel. See on hea: sai selgeks, kui paljud debatis osalenutest on üldse kultuuripoliitikaga kokku puutunud. Kuid, olgem ausad, on küsimusi, millele ei tulegi minutiga sisukat vastust. Suurte teemade päris lahendus saab selguda vaid poliitilise tahte ja ametnike koostöös.
Airi Triisberg tõi välja, et vabakutseliste loovisikute ravikindlustus on hea näide populismist, sest teema on küll jõudnud seitsme erakonna valimisprogrammi, aga konkreetseid samme, kuidas selleni jõuda, pole keegi kirjeldanud. Vähemalt poliitiline tahe on siis loodetavasti olemas. Kas aga lahendada tuleks ainult loovisikute ravikindlustuse probleem või peaks tulema universaalne ravikindlustus kõigile Eesti kodanikele?
Palju räägiti vahenditest, aga kultuurist eriti mitte. Samamoodi võiks toidukriitik hinnata restorani toidunõude järgi ja jätta maitsed tähelepanuta. Ometi selgus, et erakondade esindajad ei räägi kultuurist kõneldes ühte keelt. Ei peagi, aga esmalt tahangi teada, millist keelt minu valitava erakonna esindaja kultuurist rääkides kasutab. Kuidas täpselt raha jaotatakse, on tehniline küsimus, mis on tähtis siis, kui on teada eesmärk. Mind huvitab, millise kultuuri eest potentsiaalne minister on valmis üldse võitlema. Kas ta peab tähtsaks nüüdistantsu, kergejõustikku või tugevat rahvamajade võrku? Kas ta on uue suhtes uudishimulik ja avatud või on pärast valimisi taas kuulda, et ka suure institutsiooni juhil on kultuuriministriga kohtuda sama hästi kui võimatu.
Imaginaarsete kultuuriministrikandidaatide väitlus on siiski paras ninnunännuspektaakel, sest asjalikku juttu viitsivad seal rääkida vähesed (tunnustan neid, kes seda tegid!). Kutsun kultuuriorganisatsioone üles korraldama vestlusringe, kui järgmine minister ja riigikogu kultuurikomisjon on juba ametis. Just siis oleks vaja selgeks rääkida, mida mõistetakse siin riigis, omavalitsustes, erakondades ja ametnike seas kultuuri all ning kuhupoole on vaja kõige kiiremini joosta, et pakilised küsimused leiaksid tõesti lahenduse.
Rein Taagepera 90. sünnipäeva ja valimiste valguses
MIHKEL SOLVAK
28. veebruaril sai 90aastaseks Rein Taagepera, kelle panus Eesti riigi ja ühiskonna arengusse tutvustamist ei vaja. Olgu siinkohal mainitud vaid aktiivsus väliseesti kogukonnas ja sealsete sidemete ja abi toomine iseseisvuse taastanud Eestisse, Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna loomine 1991. aastal, töö Põhiseaduse Assamblees aastatel 1991-1992, presidendiks kandideerimine 1992. aastal ning järjepidev osalemine Eesti poliitikas ning ühiskonna arengu vaatlemisel, kommenteerimisel ja suunamisel.
Taagepera teadusliku tegevusega on Eesti avalikkus mõnevõrra vähem kursis, ehkki tema mõju teadusilmas on olnud väga suur. Google Scholari alusel on tema teadustöid viidatud rohkem kui 17 000 korral, mis teeb Taageperast ühe enim viidatud Eesti sotsiaalteadlase. Ta on jätkuvalt aktiivne ja viljakas õppejõud ning teadlane, kes jagab end Tartu ülikooli ja California ülikooli Irvine’i haru vahel. Viimasel kümnel aastal on ta avaldanud keskmiselt kolm-neli teadusartiklit aastas ja peaaegu iga paari aasta tagant on tal ilmunud uus monograafia (arvestamata eesti keeles ilmunud mälestusteraamatuid). Käimasoleva valimistenädala tõttu keskendun siinkohal Taagepera panusele valimissüsteemide mõju uurimisel ja süstematiseerimisel.
Rein Taagepera ei ole kunagi piirdunud kitsaste hästi defineeritud empiiriliste probleemide lahendamisega, vaid on seadnud endale ja sotsiaalteadustele füüsika eeskujul ambitsiooni tuletada seostest uusi seoseid. Ühiskond on keeruline nähtus, mille osised mõjutavad üksteist. Taagepera demonstreerib, kuidas tuletada oodatavaid seaduspärasusi ja neid empiiriliste arvandmetega kontrollida. Tööriistad, mida Taagepera selleks kasutab, on loogiline mõtlemine, selle alusel võimalike matemaatiliste funktsioonide defineerimine ja tulemuse kontrollimine ja kohandamine tegelike andmete graafimise või mudelite sobitamise abil. Seejärel tuleb „seosed seoste vahel“ tuvastada võrrandisüsteemide lahendamise või ka keerulisema diferentsiaalarvutuse teel. See lähenemine on tal aluseks ka sotsiaalteaduste kriitika ja püüde puhul teha sotsiaalteadused n-ö teaduslikumaks.1
Valimissüsteemi mõju
Füüsika doktorikraadi kaitsmise ning lühikest aega tööstuses keemiainsenerina töötamise järel politoloogiasse suundudes töötas Taagepera välja seostevaheliste seoste süsteemi valimissüsteemide käsitlemisel, pälvides sellega üleilmse tähelepanu ja tunnustuse. Koos Markku Laaksoga avaldas ta 1979. aastal artikli erakondade tingarvust,2 kus pakkus välja indeksi, millega saab arvutada osiste arvu neid oma osakaaluga läbi kaaludes.3 See lihtne ja elegantne indeks võimaldab analüüsida, kuidas häälte jaotuse ümberarvutamine kohtade jaotuseks parlamendis mõjutab erinevate valimissüsteemide korral erakondade arvu ja osakaalu. Seda artiklit on nüüdseks viidatud rohkem kui 5000 teadustöös.
Valimissüsteemide mõju uuringusuunda uuesti defineerivaks tööks sai 1989. aastal koos Matthew Shugartiga avaldatud raamat „Kohad ja hääled.“4 Raamatus on analüüsitud valimissüsteemide võtmeosi, alustades parlamendikohtade jaotamise reeglitest (näiteks Eestis kasutatavad modifitseeritud d’Hondti jagajad), valimisringkondade suurusest ning künnistest (Eestis 5%), mis mõjutavad tugevalt süsteemi proportsionaalsust ehk seda, mil määral ühtib valijate antud häälte jaotus erakondade parlamendikohtade jaotusega. Süsteemi proportsionaalsuse ulatuse mõju on rangelt võttes puhtalt mehaaniline ehk häälte kohtadeks ümberarvutamise tagajärjel reeglina esinduse saanud erakondade (ting)arv väheneb.
Rein Taagepera on kaitsnud doktorikraadi füüsika alal ja tegutsenud lühidalt keemiainsenerina. Pärast politoloogiasse suundumist töötas ta välja seostevahelise seoste meetodi, mille abil käsitletakse valimissüsteeme, ning saavutas sellega üleilmse tähelepanu ja tunnustuse.
Sel mehaanilisel ümberarvutusel on aga reaalsed poliitilised tagajärjed, sest erakondade arv ja suurus mõjutavad koalitsioonide koosseisu ja seekaudu ka valitsuskabineti stabiilsust. Raamatus „Kohad ja hääled“ on kirjeldatud ja formaliseeritud esimest korda mitmed seaduspärasused, millest Taagepera kasvatas hiljem välja terve „seostatud seoste“ süsteemi. Üks selline seaduspärasus on nn parlamendi suuruse kuupjuure reegel, mis ütleb, et esinduskogu suurus on kuupjuur elanikkonna suurusest. Samuti näitavad Taagepera ja Shugart, et erakondade tingarvu alusel saab ennustada valitsuskabineti keskmist kestvust.5
Selle raamatu suure mõju (nüüdseks viidatud rohkem kui 3600 korral) üheks põhjuseks oli peale üllatavate seaduspärasuste väljatoomise kindlasti valimissüsteemi osade süstemaatiline käsitlemine ja demonstreerimine, kuidas need formaalsed reeglid tegelikult poliitikat mõjutavad. Valimissüsteem mõjutab seda, kuidas erakonnad esindatud saavad, see omakorda aga meie kõigi elu. Olulised on ka soovitused, kuidas kujundada valimissüsteemi, teha sellised reeglid, et erinevad huvid oleksid hästi esindatud ja samal ajal oleks tagatud valitsemise stabiilsus.
Valimissüsteemi mõju esindatusele võib laialt jaotada mehaaniliseks ja psühholoogiliseks. Esimene tähistab häälte kohtadeks ümberarvutamise mõju, teine on reeglite mõju valijale, kes õpib näiteks oma häält künnise alla jäävale erakonnale mitte andma. Valimiste tulemuse otsustab muidugi see, millised poliitilised jõud missuguste ideedega millise hulga valijaid enda poolt hääletama panevad. Valimissüsteem aga struktureerib tugeval määral ja pika aja jooksul seda, kes valijate ette võistlema ja valitsema pääsevad. Koalitsioonid lagunevad lõpuks sisemiste erimeelsuste või poliitiliste sündmuste tulemusena, kuid tülide tõusu võimalused ja nende avaldumise kiirus sõltuvad suurel määral sellest, kui palju parteisid on laua taga.
Oluline on ka see, et osalejate arv ei määra tülliminemise võimalusi lineaarselt. Üks laps endaga tülli ei lähe, kahe lapse vahel on juba üks kommunikatsioonikanal, kus tüli tekkida võib, kolme vahel on üks ühele kanaleid kolm, aga nelja vahel juba kuus ehk N asjaosalise puhul on nendevaheliste kommunikatsioonikanalite arv leitav kui N(N-1)/2, suurema osalejate arvu juures võime selle juba lihtsustada kujule N2/2. Just sellisel viisil alustab Taagepera selgitust, miks määrab erakondade arv valitsuse eluea. Ta põhjendab sellele mõttele sattumist asjaoluga, et laste ja lastelaste arvu kasv ei kasvatanud tema ja Mare Taagepera kodust koormust lineaarselt, vaid palju kiiremini – ja see pani küsima, miks see nii on.
Seos valitsuse elueaga on täpsustatult järgmine: „Kui kommunikatsioonikanalite arvu vähendada poole võrra, siis peaks ju ka valitsuste kestus pikenema poole võrra. Kui aga nendesamade kommunikatsioonikanalite arv ise kasvab kui erakondade arvu ruut, siis peaks erakondade arvu vähenemine kaks korda tähendama, et valitsuse kestus pikeneb neli korda. Seega on valitsuste kestus erakondade arvu ruudu pöördväärtus2, kus k on mingi ajaühiku konstant.“6
2007. aastal avaldatud uurimuses „Ennustades erakondade suurust“7 joonistab Taagepera välja kogu eelmainitud seoste seostamise ja näitab, kuidas sõltub valitsuse kestus erakondade tingarvust (N). See omakorda sõltub tugevalt suurimast esindatuse saanud erakonnast (s1), mille kohta omakorda saab näidata, kuidas sõltub see valimisringkondade (M) ja parlamendi (S) suurusest. Kuna aga parlamendi suurus S on keskmiselt ruutjuur populatsioonist P, saabki tuua pisut lihtsustatud jada kujul P → S (ja M) → s1 → N → C.
Kõik need seosed on teoreetiliselt tuletatud ning seejärel kirjeldatud funktsioonidega, mis lubavad neid soovi korral omakorda üksteise sisse asendada. Seega pole need aditiivsed suunalised hüpoteesid, kuigi suunalisus tuleb siin teooriast, sest vaevalt mõtleb keegi, et valitsuse kestus määrab erakondade arvu parlamendis või et parlamendi suurus tekitab elanikkonna suuruse. Viimaks on need seosed ka empiiriliselt katsetatud ja kehtivaks tunnistatud ehk seisavad kooskõlas Taagepera teadusfilosoofiaga kindlalt kahel jalal, põhinedes nii tugeval teoorial kui ka empirismil. Aastal 2017 ilmunud teoses „Hääled ja kohad“8 arendatakse ja lihtsustatakse seda seoste süsteemi veelgi. Autorid on täpsustanud, kuidas mõjutavad parlamendi suurus ja ringkondade suurus (S ja M) koos täpsemalt erakondade kohtade jaotuse detaile parlamendis ning sõnastanud neli seaduspära erakondade kohtade ja häälte jaotuse kohta.
Soovitused sotsiaalteadlastele
Ilmselt on Taagepera valitud valimissüsteemide valdkond üsna sobiv seaduspärasuste leidmiseks, sest tegu on protsessiga, kus miljonid hääled surutakse rangelt defineeritud reeglitega (valimissüsteemiga) kokku fikseeritud kohtade arvuga esinduskoguks. Kui need reeglid on piisavalt stabiilsed, siis hakkavad valimissüsteemi mehaaniliste ja psühholoogiliste mõjude tulemusena tekkima mustrid. Tema sõnastatud seaduspärasused ei tähenda deterministlikke seoseid. Poliitika on see, mis lõpuks ikkagi valimiste tulemuse otsustab, kuid see tulemus otsustatakse valimissüsteemi seatud raamide sees ning seetõttu saame erakondade arvu ja jõudude jaotust demokraatlike riikide puhul üllatavalt täpselt ennustada. Seejuures tuleb ka siin silmas pidada paradoksi, et mudelid on iga üksiku ennustuse puhul pisut ebatäpsed, aga keskmiselt väga täpsed. Nii et kui te pühapäeva õhtul valimistulemusi nähes valemi välja võtate ja loodava valitsuse kestuse välja arvutate ning ütlete, et see valitsus C aasta pärast kukub, ja selle peale kihla veate, siis kaotate selle kihlveo ilmselt napilt, aga keskmiselt te need kihlveod võidaksite.
Olen puudutanud siin vaid üht osa Rein Taagepera teadustööst. Ta on kirjutanud mahukalt veel nii erinevatel teemadel nagu Balti riikide ajalugu, soome-ugri rahvaste käekäik Venemaal, korruptsiooni ja kultuuri seosed, impeeriumide suurus läbi aja, maailma elanikkonna kasvumudelid jne, jne. Valimissüsteemide analüüs on aga siiski Taagepera olulisim teaduslik panus, millega ta ei ole süstematiseerinud ainult ühte uurimisvaldkonda, vaid Taagepera on seda kasutanud ka laiemalt sotsiaalteaduse kui teaduse üle järelemõtlemiseks.
Tema kriitilisus sotsiaalteaduste suhtes ei tähenda, et regressioonipõhine statistiline analüüs on sobimatu. Tegelikult annab Taagepera sotsiaalteadlastele head nõu. Temale omaselt on see nõu lihtne ja terav nagu Ockhami habemenuga: a) tehke statistilist analüüsi paremini, mis tihti tähendab mittelineaarsust ja lineaarsete aditiivsete mudelite vastavat kohendamist, b) kasutage mudeleid, mis mitte ainult ei sobi hästi antud andmetele, vaid rahuldaksid ka antud nähtuse või seose loogilisi piirväärtusi, c) ja olles sunnitud mõtlema selle nähtuse võimalikele piiridele kui ka sellele, milline see tavaolukorras olla võiks, saab teie mudel ka teoreetiliselt põhjendatud ehk üldistub antud nähtuse erinevatele empiirilistele realisatsioonidele.
Palju õnne ja jätkuvat teaduslikku aktiivsust Rein Taageperale!
1 Rein Taagepera, Making Social Sciences More Scientific. Oxford University Press, 2008.
2 Markku Laakso, Rein Taagepera, “Effective” Number of Parties: A Measure with Application to West Europe. – Comparative Political Studies 1979, 12 (1), lk 3–27.
3 Kus p on erakond i osakaal.
4 Rein Taagepera, Matthew S. Shugrat, Seats and Votes: The Effects and Determinants of Electoral Systems. Yale University Press, 1989.
5 Kestvus aastates on leitav kui, kus N on erakondade tingarv ja k on empiiriline konstant 42.
6 Rein Taagepera, Logical Models and Basic Numeracy in Social Sciences. lk 51-52. http://www.psych.ut.ee/stk/Beginners_Logical_Models.pdf
7 Rein Taagepera, Predicting Party Sizes. Oxford University Press, 2007.
8 Matthew S. Shugart, Rein Taagepera. Votes from Seats: Logical Models of Electoral Systems. Cambridge University Press, 2017.
Mida peab tegema valija, kellele natsionaalsotsialism ei meeldi?
RAUL VEEDE
Pandeemia alguses, 2020. aastal, täheldasin, et toona järsku populaarseks muutunud Camus’ „Katku“ puhul toimib ootamatu pöördefekt. Kui tavaliselt kõneldakse katkust romaanis kui fašismi metafoorist, siis päris maailmas muutus fašism Camus’ katku metafooriks, mis isoleeris ja tappis, kuid moodustas ka bioloogilise haigusega õdusa poliitilise sümbioosi.
Poliitilised liikumised, mille kohta kasutatakse eksitavat eufemismi „konservatiivid“ (tegelikkuses nad ju midagi ei säilita, vaid püüavad „taasluua“ olematut minevikku), püüdsid kõikjal, kus vähegi suutsid, oma kodumaad poliitiliselt isoleerida ja teadust kahtluse alla seada, halvendades seega kaasmaalaste võimalusi end pandeemia eest kaitsta ning luues haiguse levikuks paremad tingimused. Haigus omakorda aitas kloppida üles poliitilist hüsteeriat, Tallinnas Vabadussõja võidusamba ees jaurasid rahvusmõtte kandjad vaktsineerimisest kui genotsiidist ning Postimees pidi õppima ära poola keele, et avaldada esilehel kiri Poola võimukandjatele, kes ei tahtnud eestlasi Saksamaalt koju lasta. See kogemus ei takista küll Postimeest ideoloogiliselt sama mõttelaadi toetamast, mis näitab, et suur osa inimesi ei õpi millestki.
Ja siin me nüüd oleme. Eelseisvatel valimistel on peaaegu kogu tähelepanu kaaperdanud kaks parteid, mille ideoloogia on natsionaalsotsialism: rahvusluse tõlgendus oma rahvuse edendamisena kõigi teiste kulul pluss riigi läbiv sekkumine ühiskonnaelu kõigisse aspektidesse. Seejuures ei jää puutumata isegi sedasorti küsimused nagu see, kelle õigusi oma elukaaslast haiglas külastada ja tema vara pärida kaitseb riik ametliku institutsioonina (nagu osutas aastaid tagasi Liisi Ojamaa, on geid abielu kui institutsiooni viimane kaitseliin, mida „konservatiivid“ üritavad purustada).1 Rahvuslus tähendab ultrabiologiseerimist, rahvuskehandi taandamist rahvusrümbaks, kus kõigi otsuste aluseks saab ideoloogilise tõupuhtuse kontroll ning inimõigused taanduvad. Ja rahvale tundub see meeldivat. Savisaare klassikalise boroditširetsepti järgi kuue kuuga „ajakirjanikust“ keedetud „minister“ kutsub üles palgalõhe vähendamise nimel naisi tööturult välja viima vanas heas USA lõunaosariikide „konservatiivide“ pereideaali vaimus, kus naine on „köögis, rase ja paljajalu“, kuna naised ei olevat võimelised paljusid meestetöid tegema.2
„Konservatiivid“ hädaldavad Eestit ähvardava „vasakpöörde“ üle, mis on umbes sama reaalne kui ülikoolides väidetavalt valitsev kultuurimarksism.
End pandimajapidajast üles töötanud oligarh (tänapäeva kõnepruugis tähendab see poliitilist võimu püüdlevat ärimeest, ehkki Venemaa kontekstis on mõjuseos vastupidine) üritab valimiste eel Vikipeediat tsenseerides3 saavutada suuremat kuulsust Streisandi efekti kaudu: summutamiskatse toob summutatavale tihti märksa suurema tähelepanu, kui see muidu oleks pälvinud. Tema ja ta advokaadi arvates ei tohi juhul, kui mingi väide neile ei meeldi, kuskil isegi kokkuvõtlikult mainida, et sellest on ajakirjanduses juttu tehtud. Niisuguse loogika järgi tuleks järgmiseks kaevata kohtusse kõik kohtuhagi kajastavad ajalehed, kuna hagist rääkides tuleb samuti lugejatele kirjutada, mis oli see väide, mille ümber tants käib, no ja siis tõmmatakse see spiraal kurvina lõpmatusse. Ehkki meie kohalik minioligarh on väitnud, et ta on edukas ärimees, mitte loll, siis teavad Elon Muski näitel nüüdseks kõik, et nende kahe seisundi vahel pole mingit vastuolu. Ja advokaadid saavad tunnitasu, neil pole mingit huvi võimujoovastuses reaalsustaju kaotanud peremehele vastu vaielda. Just nagu idanaabri õukonnas, kust meie „konservatiivid“ muidugi oma mõttemalle kopeerivad.
Triinu Pakk on öelnud: „Ikka tullakse jälle jutuga, et võimusnike lämisemine peab ka sõnavabaduse alla käima. Üks tähtis vahe jääb kogu aeg märkamata – sõnavabaduse iva on kaitsta lihtkodanikku võimu tsensuuri ja repressioonide eest. See EI ole anda võimule õigust lämiseda mida tahes ja ohustada oma lämisemisega rahulikke lihtkodanikke.“4 Aga keda meil siin huvitab, mida üks naisterahvas räägib.
„Konservatiivid“ hädaldavad Eestit ähvardava „vasakpöörde“5 üle, mis on umbes sama reaalne kui ülikoolides väidetavalt valitsev kultuurimarksism. (Millal oli mõnes Eesti ülikoolis viimati kursus korraliku ülevaatega marksismi kujunemisest, arenguloost ja selle harude sisulisest erinevusest? Ei mäleta, et oleksin Tartu ülikooli filosoofiaosakonnas veedetud 27 aasta jooksul sellisest kuulnud.) Samal ajal on vähegi tõsimeelseid katseid uue erakonnaga valimistele tulla ainult niigi tihedalt parvlevas paremsektoris ning ainsa vasakpoolse partei šampanjasotsialistid (proovige lugeda kokku SDE juhatuse liikmeid, kes on kunagi teeninud elatist sinikraetööga) üritavad kaudselt ja abitult flirtida EKRE valijaskonnaga, suutmata esineda ühegi jõulise seisukohaga tegelike kriiside teemal. Fiktiivseid kriise, nagu teada, loovad ja „lahendavad“ juba populistidest „konservatiivid“.
Vastaspool ei paista paraku kuidagi erilise helgusega silma. Positiivne programm on heal juhul Ukraina toetamine. Tore. Ja edasi? Suurele osale Eesti ühiskonnast on põhimure toimetulek. Seda mõjutab pikaajaliselt, kuid ka üha akuutsemalt riik, mis kulub üha õhemaks mitte bürokraatia, vaid põhifunktsioonide kohalt: endiselt on kriitiline puudus arstidest, õdedest ja õpetajatest, päästetegevus sõltub üha enam vabatahtlikest, tervisekindlustuseta töötegijaid on üha rohkem, teadus ja kõrgharidus virelevad, keskkonnakaitse annab teed tööstuse huvidele ning kõik avalikud teenused taanduvad maalt nagu tontide eest taganevad sõdurid kõrbes. See kõik puudutab enam-vähem igaüht, olgu tema juut või setu, vallavaene või vallarikas, vehm või mustanahaline lesbi. Mida pakuvad tegelike kriiside lahenduseks erakonnad? Sõnu, sõnu, sõnu. Oleks siis vähemalt mürgitatud mõõk või midagi, saaks vaevast rutem lahti.
Mida peab siis tegema valija, kellele natsionaalsotsialism ei meeldi? (On meil veel mõned sellised õnnetukesed.) Eesti dhondtlik valimissüsteem jagab kaotajate toetuse võitjate vahel ligikaudu proportsionaalselt nende häältesaagiga, seega praeguste küsitluste põhjal läheb näiteks rohelistele antud hääl parlamendikohtade jagamisel arvesse kõige tõenäolisemalt Reformierakonna või EKRE tulbas. Sotsid annavad jätkuvalt oma parima, et jääda allapoole valimiskünnist. Võiks ju neile vastu hakata, aga äkki saab erakondlik tahe valijate ponnistusest võitu? Pealegi, millist silmatorkavat kasu on olnud nende viimastes valitsustes osalemisest – peale selle, et hoida natsid valitsemisest eemal? Jah, see on oluline kaalutlus, aga kui kauaks peab sellest üksi piisama?
Annaks siis juba kohe Reformile selle traditsioonilise ülbuse ja hoolimatuse toetuseks? Lõppeks lähevad riigikogus kõik parteid ülbeks, mis seal nii väga vahet. Ja kuni Kaja Kallas Reformi juhib, ei paista Ref + EKRE koalitsiooniks olevat suurt ohtu. Tõsi, niipea kui mõni tema alternatiividest oma šansse piisavalt kõrgeks hindab ja talle noa selga lööb, tuleb see sobing silmagi pilgutamata. Kaotada pole ju muud kui inimõigused ning Isamaa suhe neisse on umbkaudu sama kui EKRE-l, mis näitab, et ideoloogiliselt ei ole need Reformierakonnale kunagi eriline probleem olnud (kes ei usu, võib proovida endaga samast soost isikuga abielluda). Ei ole head lahendust, ei ole. Valimata jätta ka ei saa: seegi aitab ainult neid erakondi, kelle valijad on aktiivsemad. Katk pole inimeste peadest kuhugi kadunud, levib üha edasi.
1 Liisi Ojamaa, Äkki kannavad pereväärtusi just homod? – Delfi 12. VIII 2010. https://www.delfi.ee/artikkel/32557491/liisi-ojamaa-akki-kannavad-perevaartusi-just-homod
2 Lea Danilson-Järg põhjendab palgalõhet: paljusid töid ei jaksa või ei taha naised üldse tehagi. – Delfi 19. XII 2022. https://www.delfi.ee/artikkel/120116668/lea-danilson-jarg-pohjendab-palgalohet-paljusid-toid-ei-jaksa-voi-ei-taha-naised-uldse-tehagi; https://en.wikipedia.org/wiki/Barefoot_and_pregnant
3 Sulev Vedler, Isamaa suurrahastaja pankur Parvel Pruunsild kaebas Vikipeedia laimu eest kohtusse. – Delfi 16. I 2023. https://www.delfi.ee/artikkel/120128718/isamaa-suurrahastaja-pankur-parvel-pruunsild-kaebas-vikipeedia-laimu-eest-kohtusse
5 Tarmo Pikner, Kaks vasakpööret on liig mis liig. – Postimees 19. XII 2022. https://arvamus.postimees.ee/7673880/tarmo-pikner-kaks-vasakpooret-on-liig-mis-liig
Lähenevad valimised on jälle päevakorda tõstnud teadusele 1% eraldamise sisemajanduse kogutoodangust ehk SKTst. Mõte on ahvatlev, nagu halvad mõtted ikka.
Kõik SKTga haakuv on parandamatult paha: sõidukilomeetrid, betoonikuupmeetrid, relvatarned, halduskulud, lahutusadvokaatide honorar, pikali puud, süsinikutalletusmasinad. SKT sisaldab seda, mis on halb ja ajalik ning vaatab mööda heast, kestlikust ja isekorralduvast: rahulolevad koduperenaised ja -mehed, päritud eluasemed ja elatusallikad, heanaaberlikud suhted, tavaõigus, õnnelikud abielud, püsti puud, elus mullad.
Protsendipõhine teadusrahastus eeldab, et SKTga on mõistlik mõõta progressi ja heaolu, et majanduskasv on hea ja lõputu majanduskasv lõplike ressurssidega planeedil on võimalik. Või vähemalt, et teadus ja majandus saavad kasvada kuskil paralleelreaalsuses, mittemateriaalselt, et neil pole mingit pistmist kliimakaose, elurikkuse kriisi, sõdade ega muude globaalprobleemidega. Muidugi on see jama. Seda on tõestatud loogiliselt ja empiiriliselt tüütuseni.1 Tüdimus ei tee aga tõde vähem tõeseks, vähem aktuaalseks.
Teaduslik ilmapilt pole kunagi olnud ilmalik: inimene on selle järgi alati olnud äravalitud liik, kes ei allu loodusseadustele. Teaduse omamütoloogias on „teaduslike teadmiste“ kasv eksponentsiaalne ja piiritu, see toimub teaduse sisemise seaduspära jõul, sõltumatult „teadusvälistest teguritest“. Selliselt lähtekohalt ei saagi teaduse olemust, selle eksistentsi aluseid adekvaatselt mõista.
Teadmistepõhine majandus jääb ikka vanaks heaks fossiilkütuste põletamise masinavärgiks. Inimkonna energiaallikad.
Teadus on samasugune odavatel fossiilkütustel põhinev ekstravagantne toredus nagu auto, tippsport või lõunamaareisid. Teadus on tore kambajõmm, kui tuba soe ja kõht täis, aga teadus ei loo tõelist jõukust, vaid ainult aitab loodusvarasid ammutada ja sirgeks lüüa. Kui kütus otsas või kliimakaose välk sisse lööb, on tal toss väljas. Labor jahtub, internet hangub ning teadlane ja insener taanduvad suvilakrundile kartulit kasvatama, küünetehnik ja galerist käevangus.
Praali palju praalid, teadmistepõhine majandus jääb ikka vanaks heaks fossiilkütuste põletamise masinavärgiks. Suur osa alustootmisest ja saastest on seal lihtsalt skandaalselt odavaks kavaldatud, maha vaikitud, eksternaliseeritud, seitsme maa ja mere taha peidetud. Aga see on ikka seesama Titanic: klassipõhiselt korraldatud ekstraktivistlik aurik, mille küttekokteili on vahepeal lisatud nafta ja gaas. Esimese klassi reisijad tembivad jooki tilgakese mullivee, uraani, päikese ja tuulega, meeli köidavad vestlused kaunitest kunstidest ja teadmusmajandusest.
Nõue tankida teadust protsendiga SKTst on tööstusühiskonna klassikaline ametiühinguvaidlus, metafüüsikaga erakordselt hästi looritatud huvikaitse. Akadeemilise ringkonna ressursivõitlus, klassivõitlus, kui soovite.
Loomulikult ei piirdu võitlus teadmistepõhise majanduse eest ainult valimiste ja akadeemilise ringkonnaga. See on ainult üks element termotööstuskompleksi ennast taastootvas masinavärgis. Kõrgtehnoloogilised lahendused tähendavad alati kasvavat energia- ja materjalikulu2, kuigi üldjuhul on kõigile probleemidele olemas lihttehnoloogilised või lihtsalt lihtsad lahendused. Näiteks rohkem püsti puid ja rohkem käsitsitööd, vähem majandust ja vähem saastet, vähem toetusi fossiilkütustele3 ja vähem teadlasi. Miks mitte? Põhjus on suuresti rahaline. Lihtsad lahendused maksavad lihtsalt liiga vähe.
Spetsialistide huvikaitse loogika on ühemõtteline: mida keerulisema kaadervärgi me teeme, seda rohkem meile makstakse, aga mida rohkem makstakse, seda keerulisema kaadervärgi me teeme. Nii pakuvadki teadlased energiaprobleemi lahenduseks alati rohkem energiat, tehnoloogiliste probleemide lahenduseks veel rohkem tehnoloogiat, haldusprobleemide lahendamiseks suuremat ja tsentraalsemat kontrolliaparaati. Asjad, mis juba on hästi või mis päriselt probleemi lahendavad, ei anna spetsialistile tööd, ei kasvata SKTd. Seevastu SKT kasvus kajastuvad asjad nõuavad rohkem teadlasi, insenere, ametnikke: saad, mida mõõdad, ja oled, mida mõõdad.
Isegi kui energiat (veel) jätkub, panustab teadus SKT kasvu üha loiumalt, läheb üha rohkem maksma ja toodab üha enam „sooja auru“. Hõlpsad avastused ja leiutised said tehtud juba XIX aastasaja viimaseks veerandiks.4 Tsivilisatsioonide uurija Joseph Tainter on näidanud, et süsteemide üha keerukamaks arenedes tuleb ette lagi, kustmaalt investeeringud veel keerulisematesse lahendustesse ei tasu end enam ära, tee kas tina või kulda.5 Sama kehtib teaduse puhul: igal aastal ilmub küll 3% rohkem teadusartikleid, aga iva tuleb sealt juba tikutulega taga otsida. Teaduse kasutegur, innovatsioonide-avastuste saagikus, on languses juba poolteist sajandit,6 aga viimastel kümnenditel on teaduse lämbumine iseenda institutsionaalse raskuse ja ressursipuuduse all otse silmanähtav. See, mis on meid siia toonud, olgu ta siis hea või halb, ei vii meid enam edasi.
Peaaegu kõik asjad, mis on maailmas valesti, kasvatavad SKTd. See käib ka teadus- ja arendustöö kohta, mis parandamatult, paradigmaatiliselt kasvupõhine. Maailm ei vaja rohkem teadus- ja arendustegevust. Pigem mälu- ja alalhoiutööd või… lihtsalt tegemata jätmist. See on kestlik, tervislik, süsinikuneutraalne ja kuluefektiivne. Ei midagi isiklikku, aga… selleks pole vaja kuigi palju teadlasi.
1 Põhjaliku ülevaate keskkonnasõbraliku majanduskasvu võimatust tõdevast uusimast teaduskirjandusest annab näiteks Mariliis Kõuts https://www.err.ee/1608829465/mariliis-kouts-majanduskasvust-aga-optimismita
2 Hiilgav näide on digipööre, mis mõneti arusaadavalt viis ühiskonna energiapimeduse täiesti enneolematule tasemele: asjaolu, et näputäis mikrokiipe sisaldab sama palju energiat kui terve auto, kompab inimese kujutlusvõime kaugemaid servi. Uusimate kõrgtehnoloogiliste toodete elukaare kohta teaduskirjandus puudub, sest selle uurimine on uskumatult komplitseeritud ja ajamahukas. Kuna tulemused aeguvad kiiresti, on selleks ka võimatu rahastust leida.
3 Abi fossiilkütuste sektorile moodustas 2020. aastal 6,8% maailma SKTst ning on tõusuteel. https://www.imf.org/en/Topics/climate-change/energy-subsidies
4 Elektrituulik leiutati aastal 1891, vesinikuauto 1807, kütuseelement 1839, päikesepatarei 1887, elektriauto 1838, Ameerika avastamisest rääkimata.
5 Joseph Tainter, The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press, 1988.
6 2005. aastal analüüsis Ameerika füüsik Jonathan Huebner 7200 uuendust keskajast tänapäevani. Selgus, et tehniliste läbimurrete hulk miljardi inimese kohta tipnes 1873. aastal ja hakkas sealtpeale hoogsalt vähenema. Mida suurem majanduskasv, seda kiirem langus, mida ei ole pidurdanud ei rahvastiku haridustaseme tõus, teaduse areng ega arvuti leiutamine. Huebneri projektsiooni järgi langeb innovatsiooni tase aastaks 2024 nn pimeda keskaja tasemeni. Vt Jonathan Huebner, A possible declining trend for worldwide innovation. – Technological Forecasting & Social Change 2005, nr 72, lk 980–986.)
Ruumilahenduste muutmine on kulukas, mistõttu tuleb ette mõelda, kuidas kohaneda muutuvate vajadustega. Ukrainas toimuv sõda tõukab tagant, et elukeskkonna investeeringute puhul hakataks senisest palju tõsisemalt arvestama riigikaitse vajadustega. Samamoodi tuleb ka riigikaitses teha igal tasandil läbimõeldumaid ruumiotsuseid maatehingute, rajatiste-hoonete arendamise ja ka maastikupoliitika vallas (näiteks Nursipalu). Sõda Ukrainas on tõestanud, et tänapäeva sõjad ei ole ikka veel kolinud täielikult küberruumi, vaid neid peetakse endistviisi ka maastikul, füüsilises ruumis.
Maa on alati olnud oluline ressurss – territoorium koos loodus- ja kultuuriväärtuste ning tähendusega, mida see kannab. Maal on omanik, kelle võimuses on läbi mõelda, kuidas seda kasutada ning juhtida ühiskonnas kokkulepitud raamides selle kasutamise ootusi. Valdav osa Eesti maismaast kuulub eraomanikele, veidi üle kolmandiku riigile ja poolteist protsenti omavalitsustele.
Kuidas riik oma maa kasutust juhib?
Riigimaa müük võib ühel hetkel tuua riigikassasse vahendeid, mille abil saavutada lühiajalisi eesmärke. Mõne aja pärast on aga tarvis neidsamu maatükke riigile (nt kaitsevajadusteks) tagasi saada, see tekitab omakorda konflikti looduskaitsjate ja kohalikega. Sellisel juhul pole tegu just ootuste juhtimise parima praktikaga, läbimõeldud ruumiloomest rääkimata. Enne erastamist peaks riik põhjalikumalt ja pikemalt mõtlema, milline on riigi maavajadus, sest kui juba on erastatud, siis on mõistlik eeldada, et uutel omanikel on ootus, et seda maad ei taheta tagasi. Müüki ei saa panna loodusväärtusega maad, väärtuslikku põllumaad ja maad, mida riik võib vajada oma (kaitse)ülesannete täitmiseks või avalikul eesmärgil. Ka see on üks põhjus, miks on vaja ruumiametit kui ühtset ruumiloome kompetentsikeskust, mis toob kokku osalised keskvalitsuse ja kohalikult tasandilt ning pakub tuge kaalutletud otsuste langetamiseks.
Elanikkonnakaitse tähtsustamine
Riigil on veel kasutada märkimisväärne hulk välisvahendeid, mis on mõeldud elukeskkonna investeeringuteks, sh hoonete renoveerimiseks. Järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodiga on selge, et kõik investeeringud, toetusmehhanismid ja asjakohased ELi rahastamisprogrammid, aga ka riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud rahastamis- ja investeeringuvõimalused peavad teenima elukeskkonna kvaliteedieesmärke (sh kliimaeesmärke) ning riigi- ja elanikkonnakaitse huve.
Kui Euroopa Liit nõuab uuel rahastamisperioodil juba Euroopa uue Bauhausi põhimõtete, s.t elukeskkonna kvaliteedi tervikkäsitluse ja kliimakindlusega arvestamist, siis riigi- ja elanikkonnakaitse teemad peame ise üles võtma.
Elanikkonnakaitset ja riigikaitset tuleb vaadata koos, s.t ka elanikkonnakaitse, sh varjumine, tuleb detailselt läbi mõelda. Ühtpidi, kui pole rahvast, siis pole riiki, keelt, kultuuri ega ajalugu, mida kaitsta. Teistpidi, maad kaitsevad inimesed ja nendeta pole võimalik kaitsta riiki.
Elanikkonnakaitse oluline osa on varjumise korraldamine ohu korral. Varjumiseks valmistumist korraldab päästeamet. Praeguseks koostataksegi siseministeeriumi eestvõttel päästeametis varjendite, varjumiskohtade ja -ruumide soovituslikke nõudeid. Määrus võiks valmis saada aasta lõpuks, juhul kui see on ka pärast valimisi prioriteet. Peale selle tuleb nõuete kohustuslikuks rakendamiseks anda mõistlik üleminekuaeg (näiteks üks aasta), s.t ehituslikud nõuded võiksid kohustuslikud olla 2025. aastast. Praegu puudub Eesti õiguses veel varjumiskoha ja varjendi definitsioon ning need mõisted määratletakse väljatöötatavates õigusaktides. Seejärel saab varjumiskoha või varjendi korrastamise või rajamise kulu arvestada ka toetusmeetmetes abikõlblike tegevuste hulka.
Tõsi, ohu korral tuleks leida varjumiskoht võimalikult lähedal, elumajade puhul näiteks siseruumis või keldris. Ometi võib suur osa inimesi olla ohu hetkel ka avalikus ruumis, mistõttu ei piisa varjumise korraldamisel pelgalt majahaaval keldrite, varjumiskohtade või -ruumide rajamisest-korrastamisest, vaid olukorda tuleb vaadelda tervikuna. Varjumise korraldamine tulebki seetõttu läbi mõelda alates ruumilisest planeerimisest, nõuete kehtestamisest ja toimepidevuse tagamisest kuni varjumiskohtade kasutusest väljaarvamise ja tavaolukorras kasutuse leidmiseni. Varjumiskohtade rajamine on seega osa ruumiloomest, sh ruumilisest planeerimisest, projekteerimisest, ehitusest jne. Ohuhinnangut arvesse võttes tuleb elanikkonnakaitse laiemalt, sh varjumiskohad, riigi, maakonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil ruumiliselt läbi planeerida ning kaasata kohalikke elanikke. Praegu puudub selline elanikkonnakaitse (sh varjumiskohtade vajaduse ruumianalüüs), mis selgitaks välja iga Eesti piirkonna evakueerimisvõimalused, varjumiskohtade paiknemise ja mahutavuse. Selline analüüs võiks olla üleriigiline ning katta kõik suuremad Eesti linnad ja tiheasustusalad. Niisugust elanikkonnakaitset, sh varjumisvõimaluste ruumilise vajaduse ja paiknemise pikaajalise tagamise analüüsi, on vaja, et anda edasisi suuniseid nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil.
Elamuvaldkonna uutes toetusmeetmetes on abikõlblike tegevuste ja kulude hulka arvatud ka kriisiolukorras varustuskindluse tagamine. Nii peab uuel või ümberehitataval eluhoonel olema edaspidi hooneväline varutoiteallika ühendus (ümberlüliti) ja -generaator. Eesmärk on, et elektrikatkestuse korral oleks hoone siiski varustatud esmatarbe soojus- ja tarbeveega. Abikõlblike kulude hulka kuulub peale ümberlülituslahenduse ka varutoitegeneraatori ja selle välitingimustes hoiustamise ehk kattekonstruktsiooni lahenduse kulu.
Riigi- ja elanikkonnakaitse huvides oleks vaja veel kvaliteetsemaid ruumiandmeid. Näiteks on varjumise korraldamisel abiks, kui ehitisregistrisse on märgitud varjendite asukohad, ruumi kuju jne. Andmete kogumiseks peaksid riik ja omavalitsused tegutsema ühise eesmärgi nimel. Siingi oleks abi ruumiametist.1
omandivorm
pindala (m²)
% pindalast
eraomand
25 715 060 321
59,2%
riigi omand
17 040 628 781
39,2%
munitsipaalomand
587 027 785
1,4%
segaomand ja selgitamisel
112 625 841
0,2%
kokku
43 455 342 728
Maa-ameti andmed 27. I 2023 seisuga. Eraomandi hulka võivad kuuluda riigi äriühingute ja sihtasutuste maad (sh Riigi Kinnisvara AS, teatrid, muuseumid jm).
Maastik kui kultuuri kandja
Eesti on liitunud Euroopa maastikukonventsiooniga, mis käsitleb nii looduslikke, linnalisi kui ka linnalähedasi alasid. See puudutab maismaad, siseveekogusid ja merealasid ning silmapaistvaid, harilikke ja ka degradeerunud maastikke. Maastik on kahtlemata meie kultuuri kandja ning laiapõhjalises riigikaitses on kultuuril oluline roll demokraatia tugevdamisel. Seetõttu oleks riigikaitse planeerimisel elementaarne ette näha, kas baas tuleb luua metsa sisse või lageda peale. Laastav on võtta kasutusele mets ja raadata see siis liivaväljaks. Kaitseväe harjutusväljakute jaoks võiks tarvitada juba hüljatud põllumaad, mitte hävitada metsa. See nõuaks aga ettenägelikumat riigimaade kaitseotstarbelise kasutamise tulevikuvaadet, mida omakorda toetaks põhjalikum terviklik üleriigiline ruumianalüüs ehk riigi ruumiline eskiis, mis oleks uue üleriigilise planeeringu koostamise alus.
Vabariigi valitsus algatas 5. jaanuaril 2023 uue üleriigilise planeeringu „Eesti 2050“ ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise. Siin peitub võimalus põimida riigikaitse riigi ruumilisse arengusse ning seada kaitsevõime tõstmiseks uued sihid. Oluline koostöökoht on ka maakonnaplaneeringute ja kohaliku omavalitsuse üldplaneeringute uuendamine ning vajadusel teemaplaneeringute koostamine, et jõuda toimivate lahendusteni, kuidas viia kokku laiem riigikaitse plaan ja rahuaja elukeskkond ning kuidas arendada füüsilises ruumis kaitsevõimekust, andmata järele elukeskkonna kvaliteedis. See nõuab investeeringute läbimõtlemist nii riigi tasandil kui ka omavalitsustes. Näitena võib tuua küsimuse, kas on mõtet rajada idapiiri lähedale vastasele ahvatleva kandevõimega teedevõrku, kui see tuleb võib-olla ühel hetkel hävitada, et takistada vaenlase liikumist. Siis oleme ilma nii metsast, kuhu need teed rajati, kui ka investeeringust, mis läks teedesse. Ka sildade kandevõime kavandamisel võib arvestada, et suurema kandevõimega sillad on vaenlasele huvitavamad, mistõttu võiksid need olla suurematest asulatest eemal. Oluline on leida tasakaal meie kaitsevõime tagamise, sh vajadusel vägede piiri äärde liigutamise ja sissetungi peatamise vahel.
Koostamisel on „Ehituse teekaart“, uus energiamajanduse arengukava jt pikaajalisi sihte seadvad kavad, kus on hea võimalus lõimida riigi- ja elanikkonnakaitse küsimused muude ruumiloome sihtidega. Näiteks maanteede ehituses ei ole 2 + 2 vs. 2 + 1 sõiduread ainult autojuhtide mugavus, vaid ka sõjalise mõõtmega küsimus. Nii nagu riigikaitses, tuleb igal tasandil teha maatehingute, rajatiste-hoonete arendamise ja ka maastikupoliitika mõttes läbimõeldumaid ruumiotsuseid, mis eeldab ruumianalüüsi, kuidas arvestada piirialade (Jõhvist ida pool ja Tartust kagu pool) teedevõrgu arendamisel sõjalisest vajadusest tulenevate piirangutega.
Saaremaa püsiühendus pakuks võimaluse liigutada vägesid ja varusid kiiremini ning see teeks saarte kaitsmise lihtsamaks, samuti lisaks Saaremaa süvasadama kaudu ühe täiendava ühendustee liitlasteni. Saaremaa sadama kasutamine lühendaks tunduvalt mereteed nii Rootsi kui ka Poola ning aitaks koondada liitlaste mereväe jõupingutusi turvaliste ühenduste tagamisel Läänemere äärmiselt keerulises keskkonnas.
Raudteede puhul oleks sõjalise kaitse seisukohast hea viia kogu taristu kiiresti üle Euroopas valdavale rööpmelaiusele.2 Venemaa raudtee laius erineb Euroopa omast ja üleminek piiraks sissetungi korral idanaabri vägede varustamise võimalusi. Nende logistika sõltub raudteest ja nad on võimelised varustamist korraldama umbes 70 kilomeetri raadiuses lõppjaamast. Kui nende lõppjaamad on Petseri ja Ivangorod, siis on nende operatsioonid ka vastavalt piiratud. Raudteelaius on küllap eelarveanalüüsi küsimus: kui kulutõhus on praegune mitme tehnikapargi iga-aastane ülalpidamine (Operail, Elron, Rail Baltic), samal ajal kui kaitsevägi tellib rohkem lõhkeainet, et vastasele sõjaolukorras kasutuskõlblikke raudteid mitte kätte jätta, et see ei saaks meie taristut kasutada. Kui meie raudteede laius on sama, mis Venemaal, siis peaksime sõja korral selle taristu hävitama. Riigikaitse seisukohast oleks rahulikum, kui Eesti (loomulikult ka Läti ja Leedu) kuuluks oma raudteega Euroopa süsteemi – see võimaldaks ilma ümberlaadimiseta vedusid Poolast.
Veel tuleks kaaluda, kas Eestil võiks olemas olla moodulsildade varu, mida saaks kasutada sildade ehitamise või renoveerimise ajal ajutise ülepääsuna ning sõja ajal hävitatud sildade asendamiseks. Moodulsillad võiksid olla rahu ajal näiteks avaliku sektori, sõja ajal kaitseväe kasutuses. Veel üks näitlik asjaolu, kus põimuvad riigikaitse, energiamajanduse ja ruumiloome küsimused: kõik elektriliinid alates 110 kV on sõjalise mõjuga. Üle õhuliinide on raadioside piiratud, ühtlasi on liinikoridor ka liikumiskoridor. Idapiirialadel võiks olla vähem õhuliine, kuna need on enamasti koridorid, kus sisuliselt sõdida ei saa, sest Eesti mattuks siis kohe pimedusse. On näha, kuidas Ukrainas sellega manipuleeritakse.
Riigi- ja elanikkonnakaitse ruumiline visioon
Riigina suudame kavandada täpselt nii hästi kaitstud ja head elukeskkonda, kui kaugele ulatub meie kujutlus- ja vastutusvõime ning kui sügavale mälu nii füüsilise ruumi kui ka digilahenduste puhul. Tuleviku ruumiloomes on füüsiline ruum läbipõimunud bürokrattide, andmejälgijate ja etteaimavate sündmusteenustega. See annab justkui alust arvata, et füüsilise ruumi visiooniloome jääb edaspidi suures osas tehisintellekti kanda, kes kogub andmeid ja teeb nende põhjal inimeste eest kaugeleulatuvaid ruumiotsuseid. Üleminek etteaimavatele ja taustal toimivatele teenustele toimub ruumiloomes ju praegugi, kuid riigikaitset tehisintellekt elanike eest läbi ei mõtle, metsa ei hoia ega varjumist ohu korral korralda. Seda teeme (praegu veel) ise.
1 Ivo Jaanisoo, Kaja Pae ja Veronika Valk-Siska, Ruumiamet – hea elukeskkonna võti. – Maja 1/2023.
2 Lukas Milevski, Russian Logistics and Forward Urban Defense in the Baltic States. – Military Review, IX 2022.
Valdur Mikita on rääkinud ümberpööratud kaardist ning meiegi võiksime tõsta Tallinnast kaugel Võrumaal asuva Nursipalu korra mõttes riigi pealinna või Lõuna-Eesti pealinna Tartu asemele. Avanev pilt teeb kõhedaks.
Nursipalu harjutusala laieneks u 10 000 hektarile, aga ka see ei ole kaitsevõimekuse tagamiseks väidetavalt piisav ning kaitsevägi tunneb huvi 20 000 hektari vastu, mis on suurem kui Tallinna linn (u 16 000 ha).
3000 ha raadatud metsa tähendab, et Tartu linna suurune metsaala juuritakse puudest tühjaks.
Lisame vaate kohapealt.
Nursipalu polügooni laiendamine ei puuduta vaid 21 majapidamist, vaid pigem 21 000 inimest. 15 km kaugusele, mis on mürareostuse tõttu elamiskõlbmatuks muutmise ohus, jääb 2/3 Võrumaa elanikkonnast. Praegusest müratasemest aimduse saamiseks võib tulla seda kohapeale kuulama.
Aknaklaasid klirisevad kohati juba praegu Võru linnas, kus elab peaaegu 12 000 inimest, kelle igapäevane elukvaliteet muutub mugavuse mõttes, aga ka füüsilise ja vaimse tervise poolest.
Kõige selle taustal kahjustatakse võib-olla et pöördumatult 10 000 aastat vana järjepidevalt kestnud unikaalset kultuuriruumi, mis kätkeb eesti pärimuse lätteid ning lõuna-eesti keele hälli, sest kultuur, keel ja maastik käivad siinkandis käsikäes.
Jah, need on kohapealsed kartused, aga hirmud vaatavad meile vastu kogu selles olukorras ja laiemaltki.
Meie riik on kui elusorganism: maa on tema keha ning kultuur ja inimesed tema hing. Üks ei ela ilma teiseta. Maatükk ilma hingeta on surnud maa, riik ilma hingeta ei ole enam riik.
Hirm on üks hirmus asi. Hirm on üks hirmus asi, ometigi tunneme me kõik mingites olukordades hirmu. Mõnikord rohkem põhjendatult, mõnikord vähem.
Usun, et ükski tervemõistuslik inimene ei taha sõda ega kannatusi. Ometigi leian, et rahul, turvalisusel ja meelerahul on palju rohkem aspekte kui vaid see, et puuduks sõda.
Kui vaid sõda ei oleks, oleks kõik palju lihtsam ja kergem, kas pole. Ometigi on just viimased aastad näidanud, et valdkond, mis on parasjagu löögi all, toob kaasa ühiskonnas sel hetkel valdava hirmu. Alles see oli, kui tundus, et elu oleks ilus, kui vaid pandeemiat ei oleks. Sama asi oli elektrihindade tõusu või potentsiaalse majanduskrahhiga või … Võib-olla peaksime aru saama, et elamegi ajal, mil ebakindlus on igasse päeva sisse kirjutatud ning turvalisuse, rahu ja meelerahu loomine peaks hõlmama rohkemat kui keskendumist vaid ühele peamisele kriisile.
On täiesti ootuspärane, et praegu juhib meie elu ja otsuseid julgeolekutemaatika ja arvamusliidrid on selle ala spetsialistid nagu pandeemia ajal epidemioloogid ja arstid. Tuleb uus kriis, tulevad uued gurud, suunamudijad ja arvamusliidrid, samuti uus hirm, kuhu suunata oma inimeseksolemise süvahirmude teravik. On katsumusrohke vaadata aega enne ja pärast kriisi ning seda, mis on elus veel tähtsat.
Olen üks Nursipalu polügooni laiendamise vastase petitsiooni algatajatest. Minu kodu jääb Nursipalust linnulennult vahest 30 km kaugusele. Polügoon pole minu õuel, aga kuulen juba praegu aeg-ajalt sealset müra. Kui petitsiooni algatamine oli käsil, siis püüdsid paar tuttavat mind ümber veenda, kuna polügooni rajamine tagavat meile turvalisuse. Kogu austuse juures teistsuguste arvamuste vastu jään otsustavalt eriarvamusele. Leian, et on väga lühinägelik ja hirmust mõjutatud arvamus loota, et just üks suurem polügoon tagab meie maa kestmajäämise ja turvalisuse. Ja säärane demagoogia, et kas sa siis tahad, et Venemaa pommid meile maanduksid, on nii madal, et sellele ei oska isegi kuidagi reageerida. Ma ausõna ei tea isiklikult mitte ühtegi inimest, kes tahaks sõda või näha pomme oma õuele kukkumas.
Turvalisuse mitu tahku. Turvatunne on midagi palju enamat kui vaid sõjaohu puudumine või vähendamine. Turvatunne algab meie seest ja on seotud kümnete aspektidega.
On toidujulgeolek, mille tagab oskus ja võimalus oma maalapil ise toitu kasvatada. On haridusjulgeolek, tervishoiujulgeolek ja energiajulgeolek. Viimase kontekstis on just need vanade õunapuude ja lagunenud vundamentidega maakodud oma puupliitide ja õuekaevudega ehk tõeline turvalisuse garantii.
Meie julgeolekutunnete kogumisse kuulub ka turvatunne, et minu kodu on minu oma, et ma saan jätkata oma esivanemate tavasid ja kombeid, et mu kaevuvesi on puhas ja õhk kõlbab hingata, et mu lähedased hoiavad mind ja saan neid hoida, et minu tervist ei kahjustata ärahoitavate väliste teguritega, nagu müra ja reostus.
Kriis kui mitme teraga mõõk. Ühe hea kriisi tunneb ära selle järgi, et kõik muu jääb justkui tagaplaanile. Ühe hea kriisi tunneb ära ka selle järgi, et see on laetud hirmuga. Hirm on nii kõikvõimas, et ta võib pöörata isegi venna venna vastu. Mäletame ilmselt kõik hiljutist pandeemiat, kui tekkisid pealekaebajad, kes käitusid justkui kollektiivi huvides, kuid kelle käitumine oli suuresti kantud just hirmust. Meie ajaloos on neid hetki teisigi.
Mina ei ole oma vanaisa näinud just seetõttu, et tema naabrimees, suurest hirmust oma elu pärast, andis ta üles ja vanaisa ei naasnudki enam kaugelt võõramaa kolkast. Teada on, et rõõmu ja hingerahu see naabrimehe õuele ei toonud.
Ohverdada kedagi teist, ükskõik, kas see on siis kellegi elu, kodu, reputatsiooni või üldsuse nimel, on kahe teraga mõõk. Harva kaasneb sellega (sisemine) turvatunne. Sestap tasub ehk korra peatuda ja arutada, kas suurem polügoon lahendab kõik meie turvalisuse ja kestmajäämise küsimused.
Pärast pandeemiat selgus, et mõned rakendatud n-ö kaitsemeetodid ei olnud sugugi kõige mõistlikumad ning tekkisid küsimused isegi nende seaduslikkuse kohta. Tean ise lugu kahe väga noore inimese kohta, kes ei kaotanud elu pandeemiale, vaid sellega kaasnevale. Ka kriisis ei ole teravik kunagi suunatud vaid ühte kohta, isegi kui seda võib olla raske näha. Rõuge perearst räägib, kuidas ta peab kirjutama unerohtusid piirkonna inimestele, kes on polügooni laiendamise tõttu kaotanud une ja hingerahu. Aga need on ju meie oma inimesed, keda peaksime riigina kaitsma!
Mis oleks lahendus? Olen siiralt seda meelt, et ka Nursipalu polügooni asjus tuleks korraks vaadata ajas ja ruumis laiemat pilti. Mis saab siis, kui sõda Ukrainas lõpeb, kui Venemaa muutub või suisa laguneb või tuleb hoopis uus ja suurem kriis? Kui tuleb ränk põud ja selgub, et 3000 hektari suurune metsamassiiv oleks toiminud loodusliku veehoidlana? Või tuleb uus pandeemia, kus on jälle vaja maakodusid, kuhu linnast põgeneda. Suurem energiakriis, kus asendamatuks saavad puukütte ja saunaga maamajad. Kalevi all hõõguv vaimse tervise kriis on tegelikult juba käes, aga see on lihtsalt nii laialivalguv, et pole seksikas seda kriiside edetabeli etteotsa tõsta. Ometigi hoiavad just kodu ja kogukond vaimset tervist kõige paremini.
Meil on vaja edasi elada ka pärast julgeolekukriisi, omades oma põllulappi, oma kogukonda, oma kooli, oma mustika- ja kukeseenemetsa ning ennekõike oma kodu. Kui panna kõik turvalisust garanteeriv ühele kaardile, on oht kaotada suurem kui panustades mitmele kaardile korraga. Hiljem kahetsedes ei anna enam tehtut tagasi pöörata.
Meie riik on kui elusorganism: maa on tema keha ning kultuur ja inimesed tema hing. Üks ei ela ilma teiseta. Maatükk ilma hingeta on surnud maa, riik ilma hingeta ei ole enam riik.
Hea otsustaja, hea teisitimõtleja! Hirm on halb peremees. Ära tee otsuseid vaid oma hirmust lähtudes. Tule hoopis Võrumaale nautima suitsusauna ja kukeseenepraadi, mustikakisselli ja metsamatku, järvi ja jõgesid, omamoodi veidrat keelt ja regilaulu. Tule ja ole, taju kuidas siinne puudutab sinu sügavamaid hingekeeli ja aitab ka raskeid aegu üle elada teadmisega, et turvatunne algab meie seest, kodust ja kogukonnast.
Kirjutan seda artiklit ajal, kui Vene naftafirma eest handi püha järve kaitsev šamaan Sergei Ketšimov, keda süüdistatakse Vene liiklusinspektorite elu ja tervise ohtu seadmises, ootab Siberis järjekordset kohtuistungit. Pakkusin eelmises loos välja, et sõda on hea aeg põlisrahvastega arvete õiendamiseks.1 Nüüd püüan visandada üldisema pildi selle kohta, kuidas käib Venemaa põlisrahvaste ja -vähemuste käsi sõja tingimustes. Keskendun eeskätt sellele, kuidas mõjutab põlisrahvaid ja põliseid etnilisi vähemusi Venemaal välja kuulutatud mobilisatsioon. Millised on nende rahvaste esindajate võimalused sõjas surma saada, millise jälje võib see jätta nende üldisele arvukusele, eluviisile ja toimetuleku väljavaadetele? Peale selle arutlen põlisrahvaste kuvandi ilmnemise üle sõja taustal.
Mobilisatsioonimuster
Põlis- ja vähemusrahvaid saadetakse Venemaa poolelt Ukrainasse sõdima proportsionaalselt palju rohkem kui venelasi. Venemaa põlisrahvaste esindajad väidavad, et Põhja-Venemaa Euroopa osast, Siberi ja Kaug-Ida piirkondadest on sõtta värvatud 20% mittevene meestest. Ent kohati on pilt isegi veel hullem. Ühest Habarovski krai udehe külast mobiliseeriti 14 põliselanikku, kes moodustasid 30% kohalikust mobilisatsioonireservist. Komi vabariigis asuvast Bogorodski külast värvati 181 meest (26% kogu küla elanikkonnast). Aga Olenjoki külast Sahha vabariigis võeti sõtta 50 meest (39% kohalikest 18–35aastastest meestest). Sellel taustal ei tundu Burjaatia 800 elanikuga Pervomajevka külast mobiliseeritud mõnikümmend meest midagi erilist. Võrdluseks olgu mainitud, et ametlikel andmetel on Venemaal mobiliseeritud 1% reservist. Absoluutarv on näiteks mainitud udehe küla puhul küll väike, aga pisikesi rahvaid mõjutavad need arvud tohutult. Udehesid on Venemaal viimase rahvaloenduse andmetel 1325, seega moodustavad ühest külast värvatud sõjamehed kogu rahva ametlikust üldarvust terve protsendi.
Põhja kogukonnad ongi väikesed, seega on ka esmapilgul tühiste mobilisatsiooniarvude mõju väga suur. Parem pole seis ka suuremate põlisrahvastega. Näiteks burjaatide ja tõvalaste võimalus selles sõjas hukkuda on Vene mobilisatsiooni strateegia tõttu sada korda suurem kui meesterahval Moskvast.2 Koloniaalsõjas kasutatakse põlisrahvaid esmajärjekorras. Varem koloniseerituid rakendatakse hilisemate koloniaalprojektide elluviimiseks.
Mõõdukalt mudane komi külatänav
Venemaa väikesearvulised põlisrahvad on tavatingimustes vabastatud kohustuslikust ajateenistusest armees. Neil on õigus asendusena valida tsiviilteenistuse võimalus. Sõja tingimustes on see erisus aga tühistatud. Välismaale pagenud põlisrahvaste aktivistid (nende eesotsas tunduvad olevat saamid) on algatanud pöördumise ÜRO peasekretäri, põlisrahvaste foorumi ning mitme muu kõrge ÜRO ja Euroopa Liidu ametniku ja otsustuskogu poole, juhtides tähelepanu põlisrahvaste õiguste massilisele ja jämedale rikkumisele mobilisatsiooni korraldamisel Venemaal. Pöördumisele on praeguseks alla kirjutanud 8 organisatsiooni ja 12 üksikisikut.3 Mitte et sellest loodetaks mingit reaalset kasu, aga endast märku anda on siiski põhimõtteliselt oluline.
Mobilisatsiooni mõju põlisrahvaste ja -vähemuste seas meenutab etnilist puhastust. Inimesed näevad, et pool küla võetakse kinni ja viiakse kindlasse surma.4 Arvatavasti ei põhine taoline värbamise ebaühtlus erilistel põlisrahvaste vastu plaanitud keskvõimu suunistel, vaid kujuneb kohalike sõjakomissariaatide ühetaolisel mobiliseerimistaktikal. Sealsed ametnikud lähtuvad aga pragmaatilisest loogikast, mille kohaselt hakkavad põlisrahvad värbamisele vähem vastu. See hoiak on suuresti tingitud põliselanike trööstitumast majanduslikust olukorrast.
Põlisrahvaste seisund
Venemaa põlisrahvaste olukord on sõja ajal halvenenud mitmesugustel põhjustel, mis mõjutavad erilisel viisil just nende elu ja olemasolu. Esiteks on põlisrahvaste seas mehed naistest rohkem seotud tuumtegevustega traditsioonilistel elatusaladel (küttimine, kalapüük, põhjapõdrakasvatus). Mobilisatsioon õõnestab seega põlise eluviisi säilinud mustrit ning soodustab sulandumist vene stiilis argipäeva. Põhja-aladel võimenduvad igasugused muutused. Suure osa meeste mobiliseerimine just sealsetelt hõredalt asustatud aladelt seab ülejäänud pereliikmete ette sünged ellujäämistingimused arktilistes karmides oludes. Nüüd jääb vähemaks neid, kes saaksid küttida või põhjapõtru karjatada. Igal inimesel on taigas ja tundras oluline roll ning ühel mitme eest rabada võimatu. Pole lihtsalt võimalik üksinda laste eest hoolitseda ja samal ajal nädalaks või paariks jahiretkele siirduda.
Teiseks elavad põlisrahvad ääremaadel, kus majanduslik olukord on palju halvem kui keskustes ja sõttaminek tundub meestele võimalusena elus hakkama saada. Taolist arusaama aitavad kinnistada ametnikud ja propaganda, aga ka igapäevaelu vahetu kogemus (enne kellegi sõttasiirdumist). Kolmandaks on sellistel aladel vaid üks viis sõjast informatsiooni saada (riigi poolt kontrollitavad meediakanalid) ning inimesed usuvad toimuva kohta pakutavat versiooni. Põliselanikele on kujuteldamatu, et valetatakse sellises ulatuses – see ei mahu põlisrahvaste arust ausa mängu raamidesse. Seega on neil hädavajalik uskuda, et telerist näidatav oleks tõde.
Ametlike uudiste tingimusteta uskumisele aitab kaasa põlisrahvaste püüd keskenduda oma tulundustegevustele ning hoida end välismaailma asjadest kõrvale. Inimesi ei huvita poliitika ja kui telerist midagi kinnitatakse, siis arvatakse, et küllap nii ka on. Taolises olukorras on ametnikele valutum mehi armeesse värvata ääremaadelt põlisrahvaste seast kui suurtes linnades, kus inimesed võivad sõtta sattumisele ühel või teisel moel rohkem vastu hakata. Kordan, et siinjuures ei pruugigi alati tegu olla sihikindla etnilise puhastusega. Eluviisi ja ellusuhtumise paikkondlikud eripärad lihtsalt soodustavad soldatite võtmist põlisrahvaste hulgast.
Tähtsusetu pole seegi, et sõja tõttu kehtestatud rahvusvahelised majandussanktsioonid mõjuvad võrreldes suuremates keskustes elavate venemaalastega valusamalt just Venemaa põhja väikerahvaste eluolule. Kohalikke kauplusi varustatakse halvemini, sest õhutransport on kallinenud, aga teid on põhjas vähevõitu. Ka ravimeid on jäänud vähemaks ja arstiabi kehvemaks. Põliselanikud peavad ise sõitma suurematesse asulatesse vajalikke kaupu hankima, ent taas on takistuseks kallinenud kütus ja välismaiste mootorsaanide varuosade puudus. Venemaa jahimeestel pole oma saaki kuhugi müüa, sest kokkuostjad tõmbavad otsi kokku – rahvusvaheline karusnahaturg on ära kukkunud. Põhjapõdraliha eksport on samuti peatunud ja see lööb eriti valusasti soome-ugri tundranomaadide majandusmudeli pihta, sest põhjapõtrade karjatamine on nende põhiline, võib isegi öelda, et ainus sissetulekuallikas. Sellest aastast on Venemaa vähendanud ka põhja väikestele põlisrahvastele mõeldud subsiidiume ja põhjendanud seda halvenenud majandusolukorraga. Sellega alandatakse põliselanike aladel maavarade kaevandamise hinda, aga inimestele jäävad üha tühjemad pihud. Suurem osa põliselanike toetuseks eraldatud rahast varastatakse niikuinii ära või kasutatakse millekski muuks, mitte põlisrahvaste hüvanguks (kirjutatakse, et mittesihtotstarbeliselt kulub ära 90% sellest rahast). Piirkondlik grupispetsiifiline majanduslik kokkuvarisemine soosib taas seda, et põhja põliselanikud satuvad sagedamini püssi alla, sest sõjas nähakse võimalikku väljapääsu kitsikusest.5
Propaganda
Sõda on teinud põliselanike elu eriti raskeks, ent nagu mainitud, pole tähtsusetu seegi, et sõdimise majanduslikke stiimuleid toetavad ka propagandistlikud. Vene meedia jätab inimestele mulje, et riigil läheb sõjas täitsa hästi. Eks seegi foon julgusta patriootlikke samme, eriti kui need on kombineeritud majanduslikult järje peale saamise ootusega. Ent tihti on poliitiline kihutustöö põliskultuuri taustast täiesti välja rebitud.
Komi jahimehed jahiretkele siirdumas
Põlisrahvad esinevad sõjapropagandas vene vabaduse, keele ja kultuuri kilbina. Kõik Venemaa rahvad moodustavad justkui vennalikult ühtse organismi, kõik toetavad sõda Ukraina vastu. Lugematud propagandavideod näitavad eri rahvaste esindajaid (tavaliselt rahvamuusika ja -tantsu kollektiive), kes tutvustavad end klipi alguses näiteks evenkide, tšuktšide või neenetsitena, aga lõpus teatavad, et nad on venelased ja toetavad Venemaa presidenti. Taolised videod ühtaegu eksotiseerivad ja tühistavad põlisrahvaid, sest kõik räägivad täpselt sama, vene juttu. Vähemuste venelaseks muutumise indu võidakse demonstreerida ka teisiti. Näiteks riputati Kalmõkkia pealinnas Elistas üles plakatid: „Ma olen kalmõkk, aga nüüd oleme kõik venelased!“6 Venelaseks osutuda pole eriti raske, nagu näitavad ka Venemaa äsjase rahvaloenduse andmed. Olgu pealegi et need loenduse tulemused on etnilise kuuluvuse asjus suuresti laest võetud, aga ilmselt on asi ikkagi paha.
Tuleb tunnistada, et sellist patriootlikku kuvandit toetavad ka paljud põlisvähemuste liidrid ja ametlikud organisatsioonid, õigustades ja ülistades oma avalikes sõnavõttudes sõda Ukraina vastu. Näiteks Venemaa suurima budistide ühenduse pealaama (Pandido hambo-laama) Damba Ajušejev on sõja kirglik pooldaja, kes põhjendab suure võidu ootust üleskutsega „Meiega on Buddha!“.7 Tõele au andes tuleb märkida, et budistide võrgustik Venemaal on killustunud ning suhtumine sõtta varieerub väga palju.8
Kui midagi peaks aga untsu minema, jäävad väikerahvad põhisüüdlasteks. Avalikus meedias näidatakse just vähemusi ja põlisrahvaid eriti rumalana – neis kehastuvad iseäranis jalustrabavalt Vene sõjaväe kõige rängemad patud. Tava- ja ühismeedias rõhutatakse sõjakuritegijatena eelisjärjekorras vähemusrahvaste seast pärit sõdureid, kes osalevad kõigest väest inimsusevastases tegevuses Ukraina pinnal ja kel oleks selleks justkui mingi ainulaadne soodumus. Põlisrahvaste ja -vähemuste kujutamisel maalitakse meediatarbija vaimusilma ette verejanulise metsinimese kujutluspilt. Põlisrahvaid ei ole koloniaalsüsteemis kunagi peetud päriselt inimliigiks.
Oiroodi-Kalmõki aktivist Daavr Doržin kirjutab, et isegi liberaalsed venelased Peterburis ja Moskvas ei taha midagi kuulda põlisvähemuste õigustest, peavad mittevenelasi metslasteks ning arvavad, et ainult venelaste tarkus hoiab põlisrahvaste seas ära üleüldise peade lõikamise stiilis bellum omnium contra omnes.9 Arusaam, et inimkonna algses seisundis toimus „kõikide sõda kõigi vastu“, pärineb inglise filosoof Thomas Hobbesi pärandist, eriti ilmekalt on see väljendatud 1651. aastal ilmunud teoses „Leviaatan“.10 Niimoodi arvatakse põhimõtteliselt siiani, sest selline tarkus on koloniaalse hoiakuga tegelastele rahustav. Ja kui filosoofiliselt võttes on inimeste tapmine põlisrahvaste loomuliku seisundi osa, siis tuleb nad muidugi eelisjärjekorras sõtta kupatada. Kes on olemuslikult halb, see ei väärigi paremat kohtlemist.
Õigusetus
Rahvusvahelised sanktsioonid on raskendanud põhja-alade elu majanduslikus, aga ka juriidilises plaanis. Näiteks võisid põlisrahvad rahvusvaheliste projektide raames saada mingisugustki toetust keskkonnaseisundi hoidmiseks, sest välismaised naftaärid järgisid oma standardeid ja nõudsid sama ka Vene partneritelt. Praegu on paljud välisfirmad Venemaalt lahkunud ning probleemide puhul pole võimalik rahvusvahelisele õigusele apelleerida. Keskkonnaolud on hakanud kiiremini halvenema ja abi pole loota kusagilt.
Varem võisid põliselanike esindajad esitada enda kaitseks eri laadi kaebusi rahvusvahelistele organisatsioonidele kuni ÜROni välja. Venemaale tehtud rahvusvahelistel ettekirjutustel oli mingisugunegi efekt. Nüüd aga ignoreerib Venemaa igasuguseid välismaa märgukirju. Põliselanike probleemid on kaotanud igasuguse tähtsuse. Nagu eespool mainitud, on Venemaa põlisrahvaste juhid koostanud pöördumise kõige kõrgemale rahvusvahelisele tasandile. Ja ehkki sellest märgukirjast ei oodata tõenäoliselt mingit tegelikku kasu, püütakse endast ikkagi põhimõtteline märk maha jätta.
Teatud mõttes grotesksel, ent teisalt loogilisel moel kasvab sõja tingimustes Venemaal igapäevane rassism ja ksenofoobia. Tagakiusamise kasv on sundinud rahvusvähemuste esindajaid Venemaalt pagema. Ma pole seda spetsiaalselt uurinud, ent natuke ringi vaadates on näha, et näiteks eestlaste hõimlastest on põgenenud saame, karjalasi ja udmurte, ilmselt teisigi. Põlisrahvaste emigratsioonis leviv sõjavastane meeleheide kajastub ka püstitatud parafraasis tuntud loosungile: „Mittevene elud loevad!“11
Niimoodi võib ju öelda, aga liiga kaugele minnes pole selle arvesse võtmine enam võimalik. Ukrainlased kõnelevad, et HIMARSi ees on kõik venelased. Sõjas pole objektiivsust, mitmemõttelisust, nüansse ega erisusi. Pole mitmekesiseid identiteedivalikuid, keegi pole kolmas, kõrvalseisja ega pealtvaataja. Selles olukorras ei ole lihtne olla põlisrahvaste poolt. Taolises valikus oleks justkui teatud vastuolulisus, arvestades meie püüdu olla tingimusteta Ukraina poolt. Ja kui keegi on juba sõtta sattunud, siis ei hakata põliselanikele looma mingeid eritingimusi. Seetõttu on praegu mugav hetk põlisrahvad unustada või neid üldse mitte tähele panna. Lõpuks on suuremate arvates asi lihtsalt selles, et põlisrahvad ei loe, sest neid on vähe.
2 Alexey Bessudnov, Ethnic and regional inequalities in the Russian military fatalities in the 2022 war in Ukraine. – SocArXiv 10. XII 2022.
3 Forced mobilization in Russia among indigenous peoples for the war in Ukraine. Open letter for UN. – Indigenous Russia 14. XII 2022.
4 „Регионализм – это восприятие мира и пространства вокруг себя“. – После 4. XII 2022.
5 Соня Савина, Народы на грани исчезновения. Пока Россия „денацифицирует“ Украину, вымирают ее собственные коренные народы. – Важные истории 30. I 2023.
6 „Регионализм – это восприятие мира и пространства вокруг себя“. – После 4. XII 2022.
7 Варвара Хандарова, По степи летали страницы. Краткая история отношений бурятских буддистов с российской властью: от репрессий до использования в интересах имперской идеологии. – Беда 20. I 2023.
8 Карина Пронина, Буддизм путинского режима. – Люди Байкала 14. II 2023.
9 Даавр Доржин, Они хотят вернуться в 23-е февраля. – Каспаров.ру 7. II 2023.
Kultuuripärand relvakonflikti ja välispoliitika vahel
LIINA JÄNES
Jaanuari lõpus arvati Odessa ajalooline linnakeskus maailmapärandi nimekirja. See toimus poliitilise arutelu saatel: reljeefselt joonistus välja, kui lühikeseks jäävad kultuuripärandi ekspertide käed, kui välispoliitilised jõujooned kanduvad üle eriala-arutelusse.
Kõik lõppes küll nii, nagu Ukrainat toetavad riigid soovisid: vaatamata Venemaa aktiivsele vastuseisule sai Odessale rahvusvaheline kaitse peale, kuid hääletuse tulemus oli üsna napp. Maailmapärandi nimekirja üle otsustab komitee, kuhu kuulub 21 riiki, ja seal on esindatud kõik maailmajaod. Praeguses koosseisus on Euroopa riigid vähemuses: neid on ainult viis ja üks neist on Venemaa. Venemaa hääletas mõistagi ettepaneku vastu, kuus riiki (Belgia, Bulgaaria, Itaalia, Jaapan, Kreeka ja Mehhiko) poolt ning 14 riiki jäid erapooletuks.
Komitee Venemaa esindaja tegi, mis suutis: väitis, et mingit ohtu sadamalinnale ei ole, et Ukraina hävitab hoopis ise pärandit, s.t lammutab Odessas Vene ajalooga seotud monumente, et taotlus on kiirustades tehtud ja pinnapealne nagu Wikipedia sissekanne ning et see eitab vene keele ja kultuuri mõju Odessale. Hoogu minnes kõlasid ka väited, et XIX sajandil polnud mingeid ukrainlasi. Appi võeti juristid, vaidlustati protseduurireeglid ja päevakord. Sellises arutelus hoiavad riigid oma tavapärast välispoliitilist joont ja arutelu juhivad diplomaadid.
Kultuuripärandi kaitse hädaolukorras
Ukraina küsis oma pärandile kaitset nn hädaolukorra menetluse alusel, mis on erakorraline ja kiire. Kui harilikult valmistatakse nimekirja kandeid ette väga pikalt (lätlased Kuldīga puhul isegi 20 aastat), siis Odessa taotluse ettevalmistus algas 2022. aasta suvel ja juba oktoobris esitas president Zelenskõi selle UNESCO-le. Taotlus kirjutati kokku Itaalia abiga, mis on arusaadav seos, kuna Odessa XIX sajandi arhitektuur on suures osas Itaalia arhitektide projekteeritud. Odessa linnakeskus kanti kohe ka ohustatud pärandi hulka. Ohustatud pärandi nimekiri lihtsustab rahvusvahelise abi küsimist ja andmist ning see on mõistagi ka Ukraina eesmärk: otsida maksimaalselt rahvusvahelist toetust. Taotluse tekstis on eraldi peatükk sõja kui ohufaktori kohta ja välja tuuakse nii otsesed raketirünnakud linnakeskuse pihta kui ka lööklained, mis kahjustavad kaugemal asuvaid hooneid.
Hiljuti arvati Odessa ajalooline linnakeskus maailmapärandi nimekirja.
UNESCO maailmapärandi konventsioonis sedastatakse, et ükski osalisriik ei tohi tahtlikult kahjustada ega ohtu seada kultuuri- ja looduspärandit, mis asub konventsiooniga liitunud riigis. Liitunud riike on 194, s.t sisuliselt kogu maailm on selle põhimõtte heaks kiitnud, nende hulgas nii Ukraina kui ka Venemaa. Iga riik vastutab oma territooriumil oleva pärandi eest, aga kehtib ka ühine vastutus, sest nagu ütleb konventsiooni nimigi, on tegu kogu maailmale olulise kultuuripärandiga. Kriisid ja konfliktid ei ole maailmast kadunud ja nende käigus rünnatakse ka kultuuriväärtusi. Viimati juhtus seda maailmapärandiga Süürias, enne seda Malis. Mõlemal puhul kandis komitee need pärandipaigad pikema jututa ohustatud pärandi nimekirja.
Kriisideks valmistu rahuajal
Relvakonflikti korral on loomulikult esmatähtis kaitsta inimelusid, kuid väga oluline on ka kultuuripärandi kaitse. Just pärand annab elule ja riigile sügavama tähenduse, inimestele mälu ning identiteedi, riigile kultuurilise järjepidevuse, sageli ka sissetuleku turismi ja loomemajanduse kaudu. Seega on inimeste ja kultuuriväärtuste kaitse lahutamatult seotud.
Kriise on erinevaid ja selleks et päästetööd ei oleks n-ö õnnelik juhus, tuleb kriisideks strateegiliselt valmistuda. Ukraina sõja tõttu on uuesti päevakorral digitaalse info vajalikkus riiklikult oluliste kultuuriväärtuste kohta. Katsu sa tõendada, mis sulle kuulus, milline see asi välja nägi või nõuda reparatsiooni, kui pärast sõda, vargust või rüüstamist pole asjast ühtki jälge. Kultuuripärandi pikaajaline säilitamine ja andmete varundamine on aktuaalne ka Eestile. Eesti varundab oma kriitilisi andmekogusid Luksemburgis asuvas andmesaatkonnas, kuid kultuuriandmed nende hulka ei kuulu. Meil on digitaalsed kultuuripärandi andmekogud küll olemas, aga turvalisuse huvides tuleks säilitada vähemalt üht digitaalse kultuuripärandi koopiat väljaspool riiki. See on asjakohane igasuguse kriisi puhul, olgu selleks relvakonflikt või looduskatastroof.
Ukrainal nii häid andmekogusid ei olnud, mistõttu on UNESCO sõja algusest saati aidanud teha Ukrainas hävitatud või kahjustatud kultuuripärandist ülevaadet ning organiseerinud näiteks kunstiteoste ja Odessa riigiarhiivi dokumentide digimist, andes selleks vajalikku tehnikat. Saadetud on ka muud varustust hoonete ja linnaruumis olevate kunstiteoste kaitseks. Odessas aidati taastada kaunite kunstide muuseumi, mis sai suvel pommirünnakus kannatada. Eesti on muinsuskaitseameti eestvõttel toetanud Ukraina muuseume hädavajalikuga ja viimati saatis kultuurministeerium Ukraina kultuuriministri palvel generaatoreid.
Viimase ametliku info põhjal on veebruari lõpu seisuga Ukrainas tõendatud 241 kultuurimälestise hävitamine või kahjustamine. Nende hulgas on 106 kirikut või pühapaika, 18 muuseumi, 12 raamatukogu, palju ajaloolisi hooneid, monumente jm. Eriti raskelt on kannatada saanud Donetski, sh Mariupoli pärand, aga ka Harkiv, mis on UNESCO loovlinn, samuti Kiievi piirkond ja Tšernihivi ajalooline keskus, mis on maailmapärandi ootenimekirjas.
Kas maailmapärandi staatus kaitseb Odessa arhitektuuri?
Praeguseks on maailmapärandi nimekirjas juba 1157 kultuuri- ja looduspärandi objekti ning igal aastal lisandub paarkümmend uut kannet. Ohunimekirjas on neist 55, enamus Lähis-Idas ja Aafrikas. Konventsioonist on saanud oma edu ohver: üha enam keskendutakse esindusnimekirjale ja vähem restaureerimisküsimustele. Üha pikenev nimekiri räägib küll järjest mitmekesisemat lugu maailma kultuuri ja looduse kohta, kuid teisalt kontroll nimekirja kantud pärandi seisukorra üle väheneb. Ohunimekiri on siiski teravdatud tähelepanu all.
UNESCO-l on veel teinegi asjakohane konventsioon: 1954. aasta Haagi konventsioon kultuuripärandi kaitse kohta relvakonflikti korral. Eesti on praegu Haagi konventsiooni II protokolli komitee liige ning sealne nelja-aastane mandaat on osutunud väga ajakohaseks ja töiseks. See on platvorm, kus teevad koostööd muinsuskaitseamet ja kaitseministeerium ning kus peale reaalse raha eraldamise Ukraina kultuuripärandi kaitseks öelda veelkord selgelt välja, milliste põhimõtete järgi käib rahvusvaheline pärandihoid.
Eestil ja Ukrainal on ka ühist pärandit. Struve geodeetiline kaar, mis on teaduspärandina samuti maailmapärandi hulka arvatud, läbib kokku kümmet riiki, sealhulgas Venemaad. Maa kumeruse mõõtmispunktide jada, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mereni, hõlmab erisuguseid vaateid pärandikaitsele. UNESCO on üleilmne organisatsioon ja seal on pilt veel kirjum. Oleme paratamatult maailmaga põimunud ja selleks et saaksime oma ja rahvusvaheliste pärandikaitse põhimõtete eest aktiivselt seista, peame olema valmis pidevalt rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalema.
Vabariigi aastapäeva kontsertlavastus on oma aja ära elanud
MEELIS OIDSALU
Vabariigi aastapäeva kontsertlavastus 24. veebruaril Estonia teatris.
Seekordse vabariigi aastapäeva kontsertlavastuse autor Renate Keerd on varemgi tseremoniaalse teatrilaadiga kokku puutunud: mäletatavasti usaldati talle Eesti Euroopa eesistumise avalavastus, mida käisid Kultuurikatlas kaemas riigipead üle kogu Euroopa Liidu. Toona rokkis laval Metsatöll ja eeslaval esitas Keerdi trupp Kompanii Nii üsna rahvaliku koega, aga avangardistlikus nihkes koomilisi sketše. Toonase lavastuse kohta võib öelda, et see üllatas kohaletulnud eliiti niivõrd, et pärast arutati ka Eesti kõrgemate ametnike seas, kas see on ikka väärikas, kui kontserdisaali laest matsatab järsku lavale hunnik märgi sügislehti.
Nii nagu toona, nii ka seekord koosnes Keerdi tseremoniaalteos tema senise teatriloomingu tsitaaditest, ja nagu alati, oli lavastaja kujundatud ka muusikavalik ja lava. Keerdi probleem kunstnikuna pole enesekordus (mõni kriitik on selle viimaste lavastuste puhul teemaks võtnud), vaid asjaolu, et ta terane ja lustlik teatrilaad pole jõudnud piisava hulga Eesti publikuni. Presidendi aastapäevakontserdiga sai see viga parandatud, olgugi et kontsertlavastuses oli Keerd n-ö sordiini all, tema teatrikeel pigem muusikalisi numbreid toetavas rollis. Asjaolu, et enamik etendajaid-muusikuid kandsid leinamusta, lisas kontserdile pidulikkust, aga ka solidaarsust nendega, kes külmetavad praegu kusagil Ida- või Lõuna-Ukraina kaevikutes.
Vormiliselt on vabariigi aastapäeva kontsertlavastused viimasel kümnendil omajagu varieerunud. Lavastajad on tihti võtnud ülesandeks tapvast tseremoniaalsest tõsidusest, mida aastapäeva kontserdi formaat peale surub, end vorminihkega vabaks mängida. 2021. aastal näitas Kinoteater mehaanilist teatrit (laval oli Goldbergi masin), 2018. aasta aktuseks tegid Ojasoo ja Semper filmi, Jaak Prints kukutas 2017. aastal laest pappkaste, Elmo Nüganen tõi 2013. aastal lavale lapsed.
Seekordne kontsert liigitus pigem traditsioonilisemate aastapäevalavastuste kilda, selliste, millel on oma kindlad korduvad elemendid: orkestrilugu, kitarriga mees, orkestrilugu, keegi noor luuletaja või räppar, indie-bänd (sedakorda Ans. Andur), laval statistidena seisvad või liikuvad näitlejad, mingi videovärk, koorilaul. See kõik on turvaliselt, aga ühtlasi ka juba surmani tüütult tuttav.
Viiuldaja Hans Christian Aavik esitas avaosa Vivaldi „Aastaaegade“ tsüklist „Talv“.
Tõsi, seekord oli teatraalsust puistatud ka ülejäänud peoõhtusse: klounid Piip ja Tuut juhatasid inimesi kätlemistseremoonia ajal ning täitsid hiljem tantsusaalis ergutajate ja ettetantsijate rolli. President Kariselt oli see julge samm, aga ühtlasi märk sellest, et president Lennart Meri omal ajal soomlastelt üle võetud väikekodanlik peoformaat (ennesõjaaegses Eestis sääraseid riiklikke kontsertaktusi ei korraldatud) vajab temagi hinnangul hädasti värskendamist. Traditsiooni värskendamist võiks ehk laiemaltki ette võtta ning uuendused ei pea tingimata piirduma eliidi peo kokkuvõttes täiesti ebaoluliste protokollinüansside muutmise lubatavuse üle vaidlemisega.
Viite vabariigi aastapäeva traditsiooni uuendamise võimalusele andis mõni aeg tagasi Andrus Kivirähk, kui ta vabariigi sajandaks sünnipäevaks kirjutas „Isamaa pääsukesed“, näidendi, kus näitering Virmaline otsustab tuua lavale Vabadussõjale pühendatud samanimelise muusikali. Kohalike kogukondade korraldatud vabariigi sünnipäeva teatri- või kontsertlavastuste traditsiooni levitamiseks üle Eesti ei pea ilmselt isegi kultuurkapitali taotlusvooru avama, ka kohalike omavalitsustele ei tohiks selliste ettevõtmiste rahastamine käia üle jõu, seda enam kui etendajad on harrastusnäitlejad.
Harrastustruppe, orkestreid, bände ja rahvatantsuansambleid peaks olema kõikjal piisavalt. Linnades, kus tegutseb kutseline teater, on aastapäevalavastusega välja tulemine ilmselt veelgi lihtsam, kuigi sealgi võiks vabariigi sünnipäeval lavaruumi jagada harrastuskultuuri esindajatega. Sinna, kus kutselisi teatreid lähedal pole, võiksid need teatrid saata mõne kogenuma teatritegija appi juhendajaks, nii saavad kohalikud kultuurikogukonnad ka värskeid ideid ja innustust. See kõik ei pea mõistagi piirduma ainult teatrilavastuste või kontsertidega.
Aastapäevamatkad, suusavõistlused, talisuplus või muud liikumisega seotud traditsioonid võivad vabalt pakkuda konkurentsi traditsioonilisele istuvale pidutsemisviisile. Ja kui mõni kogukond otsustaks korraldada kodumaa auks kas või ühepäevase tantrafestivali, joogaseminari või hipilaagri, saaks ehk ainest mõneks skandaalikesekski: et kas ikka sobib pidada vabariigi sünnipäeva nii või teisiti. Sünnipäevaelevus sellest ainult tõuseks. Üldine eeldus võiks olla, et igal kogukonnal on oma isiklik suhe vabariigi ja selle sünnipäevaga. Meie riik. Kõik sobib. Igatepidi. Peaasi et ainetega ei liialdataks. Hea oleks, kui ka president võtaks lõpuks julguse kokku ja loobuks oma külalistele alkoholi serveerimast. Kaine publik sunnib võõrustajaid ka rohkem pingutama. Populaarsust ei pea ostma promillidega.
Presidendi vastuvõtud on ajas muutunud üha elitaarsemaks, professionaalsemaks ja kitsamaks. Ma ei pea siin silmas ainult 24. veebruari vastuvõttu, vaid ka suviseid Roosiaias, mis olid algselt mõeldud peamiselt humanitaaride, ajakirjanike ja kultuuriinimeste võõrustamiseks. Viimastel aastatel on seal aga olnud peamiselt näha riigiametnikke, poliitikuid ja ettevõtjaid. Ka selleaastasel kontsertetendusel kõlasid presidendi sõnad „Igaüks meist on Eesti riik“ õõnsalt. Sünnipäeva tähistamise viis räägib vastupidist.
Kõik eliidi „kooliaktusele“ ära ei mahu. Niisama ei sobi täiskasvanul trügida ka tavalistele kooliaktustele. Rohujuuretasemel riigi sünnipäevakultuuri edendamisele saaks ka rahvusringhääling hoogu anda kohapealsete kajastustega.
Rapla kultuurikeskuses on sealsete inimeste eestvedamisel korraldatud aastapäeva kontsertlavastusi, Paide teater tegi 2020. aastal Paide muusika- ja teatrimajas Eesti vabariigi 102. sünnipäevale pühendatud kontsertetenduse „Neli maastikku“, Jõgeva seltsimaja tuli mõne aasta eest välja aastapäevakavaga. Nii et paljundamist väärt pretsedente jagub. Seda kõike saab teha Pätsu vaimu välja kutsumata.
Mida rohkem on riigi sünnipäevapidusid, seda tõenäolisem, et mõni neist ei mõju nii kohtlaselt, kui nüüdseks tolmunud Vabariigi Presidendi kontserdi-lavastuse-vastuvõtu traditsioon, mille pisimategi uuenduste peale pistetakse kisama ning mida oli omal ajal vaja siirderiigi enesetaju turgutamiseks. Kui inimesed harjuvad oma kogukondades riigi sünnipäeva pidama neile ainuomasel moel, siis, mine tea, äkki kahekümne aasta pärast keegi ei mäletagi enam, mis asi oli „pingviinide paraad“ ja mispärast pidi üldse kodumaa sünnipäeva õhtul televiisori ees istuma. Aastapäevakõne võib president ka ajalehes avaldada või siis külastada üht või mitut kohalikku sünnipäevapidu ja seal kõneleda. Ühe peo asemel saagu sada ja kümne asemel kõlagu vabariigi sünnipäeval tuhande Eesti autori looming. Sajal eri kujul või žanris või stiilis.
Eesti teatri auhindade nominendid 2022. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest
Laureaadid kuulutatakse välja rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil Narva Vabal Laval.
Eesti teatri auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit.
Taago Tubin kandideerib Ugala teatris lavastatud „Arstiga“ lavastajaauhinnale, Garmen Tabor (vasakul) professor Ruth Wolffi rolliga naispeaosatäitja auhinnale ja Terje Pennie (paremal) Charlie rolliga naiskõrvalosatäitja auhinnale.
TEATRILIIGIÜLESED AUHINNAD
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Kristiina Garancis, Karmo Mende, Aare Tool, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja, Mart Kangro, Riina Oruaas, Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Taavi Tõnisson ja Keiu Virro.
Lavastajaauhind
Tanel Jonas – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater).
Jarmo Reha – „Divide et impera. Jaga ja valitse“ (Ekspeditsioon ja Kanuti gildi saal).
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi – „72 päeva“ (Eesti muusika- ja teatriakadeemia).
Taago Tubin – „Arst“ (Ugala teater).
Juhan Ulfsak – „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
Kunstnikuauhind
Arthur Arula – kujundus lavastusele „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli teater).
Edith Karlson – lavakujundus lavastusele „Melanhoolia“ (Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
Ene-Liis Semper – kujundus lavastusele „72 päeva“ (Eesti muusika- ja teatriakadeemia).
Pire Sova – kujundus lavastusele „Müüt: päeva äärel“ (Kanuti gildi saal).
Kristjan Suits – kujundus lavastusele „Amadeus“ (Eesti Draamateater).
SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD
Žürii: Kadi Herkül (esimees), Luule Epner, Kristiina Garancis, Margus Kasterpalu, Karmo Mende, Laine Mägi ja Pille-Riin Purje.
Meespeaosatäitja auhind
Ago Anderson – Ratas lavastuses „Linda Vista“ (Endla teater).
Tõnu Oja – Halvard Solness lavastuses „Meister Solness“ (Eesti Draamateater).
Leonid Ševtsov – Vassili Kuzovkin lavastuses „Armuleivasööja“ (Vene teater).
Hendrik Toompere – Ray lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja teater Nuutrum).
Ivo Uukkivi – Lennart Meri lavastuses „Lennart. Pöördtooliaastad“ (Delfi Meedia).
Naispeaosatäitja auhind
Ester Kuntu – Una lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja teater Nuutrum).
Anne Reemann – Ada Lundver lavastuses „Ada. Rääkimata lugu“ (Thors Films).
Elina Reinold – Maria lavastuses „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ (R.A.A.A.M.).
Garmen Tabor – professor Ruth Wolff lavastuses „Arst“ (Ugala teater).
Katariina Tamm – Tiina lavastuses „Melanhoolia“ ja Tiina lavastuses „Libahunt“ (mõlemad Von Krahli teater ja Ekspeditsioon).
Meeskõrvalosatäitja auhind
Hannes Kaljujärv – Gremio lavastuses „Tõrksa taltsutus“ (Vanemuine).
Sander Roosimägi – Heldur ja Oliver lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ (Vaba Lava) ning osatäitmine lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli teater).
Peeter Rästas – Will Punakuub lavastuses „Robin Hood“ ja Aleks lavastuses „Ajurünnak“ (mõlemad Rakvere teater).
Janek Vadi – kardinal Richelieu lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala teater).
Ragne Pekarev – Agrado lavastuses „Kõik minu emast“ (Vanemuine).
Terje Pennie – Charlie lavastuses „Arst“ (Ugala teater).
Karin Tammaru – Ellika lavastuses „Valgusingel“ ja Kaleria lavastuses „Suvitajad“ (mõlemad Endla teater).
Eriauhind
Julia Aug – missioonitundlik ja värske pilk Narva Vaba Lava loovjuhina ning jõhker ja vahetu, isiklik ja üldistav lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“.
Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): tundliku teema nämmutamata ja publikut jõuliselt kaasav käsitlus, mis nõuab kolmelt eri esitajalt äärmist erksust ja kohanemisvõimet, väärtustades ainsat elu ja iga kordumatut etendust.
Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr ja lavastusmeeskond – „Café Théâtral“ (Eesti Draamateater): kabaree selle parimas mõttes – külluslikult teatraalne, publiku ja teatrivälise tegelikkusega ühes hingav lavastus.
MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Aare Tool ja Heli Veskus.
Elena Bražnik – Pamina osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“ ja Nannetta osatäitmine Giuseppe Verdi ooperi „Falstaff“ kontsertettekandes (mõlemad Rahvusooper Estonia).
Tamar Nugis – Papageno osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“, Inspektori osatäitmine Tõnis Kaumanni ooperis „Naksitrallid“ ning Jupiteri osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (kõik Rahvusooper Estonia).
Koit Soasepp – Jürka osatäitmine Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Vanemuine) ning Lalli osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Tallinna Filharmoonia).
Reigo Tamm – Monostatose osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“, Kingpoole osatäitmine Tõnis Kaumanni ooperis „Naksitrallid“ ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (kõik Rahvusooper Estonia).
Mati Turi – Tristani osatäitmine Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde“ (Vanemuine), doktor S-i osatäitmine Michael Nymani kammerooperi „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertettekandes, Tuura osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (mõlemad Tallinna Filharmoonia), Oidipuse osatäitmine Igor Stravinski ooper-oratooriumis „Oedipus Rex“ (Narva ooperipäevad) ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Rahvusooper Estonia).
BALLETIAUHIND
Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.
Anna Roberta – Medora lavastuses „Korsaar“, Lydia lavastuses „Õhtused majad“, Peretütar lavastuses „Kratt“, Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett) ja osatäitmine lavastuses „Flesh“ (Narva ooperipäevad).
Andrea Fabbri – nimiosa lavastuses „Louis XIV – kuningas Päike“, Dachhausen lavastuses „Õhtused majad“ ja Birbanto lavastuses „Korsaar“ (kõik Eesti Rahvusballett).
Ketlin Oja – Lumivalgeke lavastuses „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“, Fastrade lavastuses „Õhtused majad“ ning Gulnare lavastuses „Korsaar“ (kõik Eesti Rahvusballett).
Madeline Skelly – Lydia lavastuses „Õhtused majad“ ja Nikia lavastuses „Bajadeer“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).
Yukiko Yanagi – Flora, Tulilind lühiballetis „Tulilind“ ja Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“ (mõlemad Vanemuine).
TANTSUAUHIND
Žürii: Marie Pullerits (esimees), Mart Kangro, Kaja Kreitzberg, Kaie Küünal ja Riina Oruaas.
Henri Hütt ja Jan Teevet – „Esimene tants. Viimast korda“: lavastus ja dramaturgia (Paide teater ja Kanuti gildi saal).
Külli Roosna ja Kenneth Flak – „Singulaarsus“: lavastus ja esitus (Sõltumatu Tantsu Lava).
Johhan Rosenberg – „traps“: koreograafia ja esitus (Kanuti gildi saal).
Eline Selgis ja Sofia Filippou – „About us – kallistamise koreograafiad“: koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur).
Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi – „Cowbody“: koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti gildi saal).
ETENDUSKUNSTI AUHIND
Žürii: Maarja Kalmre (esimees), Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Ann Mirjam Vaikla ja Emer Värk.
Netti Nüganen – „Müüt: päeva äärel“: meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus (Kanuti gildi saal).
Jarmo Reha – „Divide et impera. Jaga ja valitse“: põletav meistriteos, mille üle arutelu ei lakka (Ekspeditsioon ja Kanuti gildi saal).
Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi – „72 päeva“: rännak läbi inimolemuse mitmesajas pildis (Eesti muusika- ja teatriakadeemia).
Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi – „Cowbody“: absurdivaimus ja solidaarsuses sündinud kütkestav lavateos (Kanuti gildi saal).
TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD
Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.
Lavastust ettevalmistava töötaja auhind
Annika Aedma – Eesti Noorsooteatri nukumeister, kes on edendanud Eesti nukukunsti ja -tehnikat ning panustanud õppejõu ja praktikajuhendajana dekoraator-butafoori eriala arengusse.
Ain Austa – Vanemuise teatri kunstnik-butafoor, kes on hoidnud ja arendanud dekoratsioonimaali traditsiooni ning säilitanud Vanemuises töötanud teatrikunstnike kavandeid ja tööjooniseid.
Pille-Riin Lillepalu – Ugala teatri lavastusala juht, kes on uuendanud teatri lavakujunduste tehnilist taset ja tööprotsessi (muu hulgas „Kolme musketäriga“ Õisu mõisa pargis) ning olnud rahvamajade lavaruumi virtuaaltuuride projekti juhte.
Etendust teenindava töötaja auhind
Aili Nohrin – Ugala teatri inspitsient-rekvisiitor, kes on hallanud logistiliselt keerulisi proove, olnud inspitsient-rekvisiitor, lavastaja assistent ja näitleja lavastuses „Kolm musketäri“.
Peeter Pilv – Rakvere teatri heli- ja videotehnik, oma valdkonnas autoriteet ja hinnatud kolleeg, kes leiab ühise keele iga lavastajaga ning annab asjatundlikku nõu.
Jürgen Reismaa – Von Krahli teatri helitehnik, helirežissöör lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“, usaldusväärne partner Ekspeditsiooni ja teatri trupile.
Haldus- ja administratiivtöötaja auhind
Elen Jaaska – Eesti Draamateatri müügijuht, kes on hallanud teatri kolme saali piletimüüki ja kasutust, lahendanud keerulisel ajal mängukavamuudatused ja piletivahetused konstruktiivselt ja inimlikult.
Daisy Kull – Rakvere teatri müügiadministraator, kes on teinud silmapaistvat tööd ajal, mil mängukava muutumisel on tulnud vahetada pileteid mitmekümnete väljasõiduetenduste puhul üle Eesti.
Aigi Veski – Endla teatri trupijuht, kes on kriisi ajal juhtinud edukalt mängukava- ja koosseisumuudatusi.
ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Heidi Aadma (esimees), Liis Aedmaa, Siret Campbell, Villu Kangur, Ott Kilusk, Tiit Palu ja Anne-Ly Sova.
Kirill Havanski, Oliver Issak, Maria Paiste, Jan Teevet ja Johannes Richard Sepping – „Udu“, trupi ühislooming.
Mari-Liis Lill, Aare Pilv ja Priit Põldma – dokumentaalnäidend „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“.
Paavo Piik – näidend „Üle oma varju“.
Priit Põldma – näidend „Kadunud kodu“.
Ivar Põllu – „Serafima + Bogdan“, Vahur Afanasjevi romaani dramatiseering.
REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Žürii: Hedi-Liis Toome (esimees), Karin Allik, Ott Karulin, Merle Karusoo, Kaie Mihkelson, Anneli Saro ja Anu Tonts.
Maris Johannes – artiklid „Kübaratrikid teatriveskis“ (Sirp 18. II 2022) ja „Kuumalaine põrgu eeskojas“ (Sirp 9. XII 2022).
Kerri Kotta – artiklid „Ühest õnnestunud klassikatõlgendusest: Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan““ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7–8), „Üks lõbus düstoopia“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 11) ning „Ääremaa tõmbetuules“ (Muusika 2022, nr 11).
Urmas Lüüs – artiklid „… räppiv pulss ja toores liha …“ (Sirp 10. VI 2022) ning „Õõvaoru lood“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7–8).
Aare Rander – artiklid „Päikesekuninga küllusesarv hiilguses ja viletsuses“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 2), „Projekti projektsioon“ (Sirp 27. V 2022) ning „Kaose positiivsus ja metamorfoosi resonants“ (Sirp 30. IX 2022).
Kaur Riismaa – artiklid „Ellips ja surm“ (Sirp 14. I 2022), „Ühekõne Lotmaniga“ (Sirp 1. IV 2022) ning „Kontrapunktita „Amadeus““ (Sirp 6. V 2022).
SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND
Žürii: Kaido Rannik (esimees), Mae Kivilo, Külliki Saldre ja Keiu Virro.
Marek Demjanov – nutikas lavastajatöö lavastuses „King nr 39“ (teater Piip ja Tuut).
Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): puudutaval ja keerulisel teemal lavastus, mille iga etendus mängitakse ainukordseks sündmuseks.
Marina Kesler, Jaan Ots, Reili Evart, Rasmus Rembel ja Tuuli Potik – „Loomade karneval“ (Rahvusooper Estonia): fantaasiaküllane lavastus, kus on võrdselt tähtis osa nii muusikal, tantsul kui ka (valgus)kujundusel.
Kristel Maamägi – lummav kunstnikutöö lavastusele „Röövlitütar Ronja“ (Eesti Noorsooteater).
Kalli Pikas ja Raho Aadla – mänguline ja lapsi kaasav tantsulavastus „Siis-siin-seal“ (teater Ilieh).
SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND
Auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing.
Žürii: Olav Ehala (esimees), Hendrik Kaljujärv, Rasmus Puur ja Aleksandr Žedeljov.
Jakob Juhkam – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Kolm ahvi“ (Ugala teater).
Feliks Kütt – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Tipp ja Täpp“ (Endla teater).
Markus Robam – originaalmuusika lavastustele „Sihtisid pole sel sillal“ (Eesti Noorsooteater ja EMTA lavakunstikool) ning „Sinel“ ja „Hommikuvalgus“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).
Ardo Ran Varres – muusikaline kujundus lavastusele „Ukuaru“ (Emajõe Suveteater).
