Näitus „Kunstirühmitus Visarid“ Viinistu Tünnigaleriis kuni 30. VII.
Kunstirühmituse algus ja lõpp on täpselt dateeritavad. Alguseks on Kaljo Põllu nimetanud (kuupäeva täpsuseta) 1967. aasta detsembrit, kui kolm tulevase rühmituse liiget – Kaljo Põllu, Peeter Lukats ja Enn Tegova, kelle vabariiklikule kunstinäitusele esitatud tööd oli žürii tagasi lükanud, otsustasid moodustada rühmituse Visarid ning korraldada Tartu ülikooli kohvikus nii-öelda hüljatute näituse. Tahtmatult tekib paralleel XIX sajandil toimunud pöördeliste sündmustega modernistliku kunsti arenguloos.* Rühmituse tegevus lõppes 20. V 1972, kui tähistati Tartu ülikooli kunstikabineti 15. aastapäeva ja ka Visarite tegevuse lõpetamist piduliku ettekandekoosolekuga. See on omamoodi ainulaadne sündmus meie kunstiloos, sest vaevalt et mõnel teisel kunstirühmitusel avaneb võimalus tähistada Tartu ülikooli aulas nii aplombikalt oma tegevuse lõppu.
Kaljo Põllu. Kompositsioon nr 5, 1966. Andres Eilarti kunstikogu.
Ajastut arvesse võttes tuleks erandlikuks ja söakaks sammuks pidada rühmituse manifesti, mis valmis 1971. aastal ja mis oli ühtlasi selle tegevuse kokkuvõte. Kirjutatuna juba pärast mitut tegevusaastat kõlab see dokument võrdluses paljude teiste kunstiajaloo analoogidega ratsionaalsena ning vähem idealistlik-utopistlikuna, sisaldades muu hulgas praegugi päevakajalisi ideid. Mõte, et „ei eksisteeri kõrgemaid ega madalamaid kultuure, vaid kultuur on inimkontaktide süsteem“ ühtib multikultuurse, metropole ja perifeeriaid eirava maailmaküla kontseptiga. Siinkirjutaja arvates on pädev ka konservatiivse esteetikanägemise valda kuuluv kantiaanlik tõdemus, et „[…] kunst ei kujuta endast mitte ainult harmooniat, vaid ka tõde. Midagi peale tõe pole ilus! Ilu, see on aga absoluutne erapooletus.“
Üks Visarite eriomaseid jooni, mis eristab teda samaaegsetest rühmitustest ANK’64 ja SOUP’69, kellega koos Visareid meie kunstiloos on läbivalt käsitletud, on tugevalt teoreetiline modernistliku kunstikultuuri suund, mida Kaljo Põllu kultiveeris juba alates 1962. aastast, kui ta määrati Tartu ülikooli kunstikabineti juhatajaks. Olukorras, kus info hankimine oli omaette töövõit (väga raskesti seletatav olukord internetiajastu noorele kunstiuurijale, kelle käsutuses on röögatu infopagas), suudeti aastate vältel ilmutada kirjutusmasina, kopeerpaberi ja fotoreproduktsioonide abil artiklikogumikke ja monograafiate tõlkeid, mis ringlesid käest kätte, kujunedes oluliseks teejuhiks mitmele tulevasele kunsti- ja kultuuriteoreetikule ning -praktikule. Lisaks didaktilisele, vabaakadeemia põhimõttest lähtuvale tegutsemismoodusele teenib selline tegevus aga veel üht sihti – teoreetiline analüüs ja infosüntees võimaldab (vähemalt ideaalis) ära hoida rühmituse kunstiloome kujunemise pelgaks rahvusvahelise kunsti jäljendajaks.
Fenomeniks tuleks lugeda kunstikabineti ja Visarite (rühmituse asutamisest peale võib neid võtta sünonüümidena) aktiivset näitusetegevust. Lisaks rühmituse seitsmele väljapanekule korraldati ülikooli kohvikus 1962.–1975. aastani 47(!) eesti kunstnike näitust. Paljudest neist kujunesid meie kunstiuuenduse tipud (Põldroos, Ulas, Sarapuu, Palm, Meel). Üks eesmärke oli püüd elavdada Tartu kunstielu, pöörata mandumise asemel tõusuteele ülikoolilinna kui tähtsa kunstikeskuse maine, vaigistada Tartu ja Tallinna kunstinägemise ja kunstnikkonna pika ajalooga käärimist, tõsta esile noort kunstiloojat, kes võiks tuua „raualikku kargust“ meie kunstipilti, mis asetseb ida ja lääne kultuuri kokkupuutepiiril.
Visarite tegevus jättis enesest maha kindla jälje ja legendi, mille vahetu järelimpulsina tuleb vaadelda ülikooli kunstikabineti järgnenud tegevust Andrus Kasemaa juhtimisel. Teisenes kontekst ja muutusid tegevussuunad, kuid säilis usk kunstikabinetti kui noori inimesi koondavasse keskusesse.
Enne Viinistu näitusekülastust piinas mind pisukene skepsis. Rühmituse kahest viimasest suuremast ekspositsioonist on möödunud enam kui veerand sajandit (näitused 1996. aastal Tartu lastekunstikooli galeriis ja 1997. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis). Mis on alles, mida õnnestub kokku koguda, kuidas seda serveerida nii, et mängulis-tehnoloogiliste vahendite rohkusega ärahellitatud mäluasutuse külastaja võiks rahule jääda?
Tuleb tunnistada, et väljapanek Tünnigaleriis üllatas positiivselt. Esitatud materjal annab kompaktselt ja lakooniliselt edasi Visarite viie aasta eksperimendi otsingulise ja noorusliku idealismi ajavaimu. Maaliteoste kõrval võiks külastaja süveneda stendidel eksponeeritud miniatuursematesse taiestesse (eksliibrised, kollaažid) – materjali, mida varasematel rühmituse näitustel on vähem väljas olnud. Nii-öelda kirsiks tordil on võimalus kinnastamata käega katsuda Aldo Pellegrini uusi kunstisuundi käsitleva teose trükimasinal paljundatud tõlget.
* Visarite manifestis, mis on tervikuna avaldatud Tallinna Kunstihoone 1997. aasta kataloogis, on kajastatud sündmus, kus mainitakse Tartu kunstielu puudutavat vestlusringi, mille korraldas eelmisel päeval ajaleht Edasi. Seega võib kunstirühmituse asutamise ajaks suure tõenäosusega pidada pühapäeva, 15. XII 1967.
Eelmisel nädalal ilmus Sirbis artikkel „Sõda ja Ukraina kinod“1 ning lisaks veel viitav artikkel „Vene rulett“2. Ebameeldiva üllatusena leidsin, et artikkel mainib ka Adastra Cinemat ning kuigi osaliselt on välja toodud õigeid fakte, sisaldab see hea koguse väiteid, mis ei vasta tõele.
Alustan sellest, et VLG Filmid OÜ omanike hulgas ei ole kunagi olnud ühtegi Vene firmat ega ka inimest. Lisaks Ameerika Ühendriikide firmale on omanike ringi kuulunud küll artiklis mainitud vene nimega inimene, aga ka tema on Ameerika Ühendriikide kodanik. Tema ainus süü on ebaõnn, nagu ka siinkirjutajal, olla sündinud kunagise Nõukogude Liidu territooriumil.
Mitte ükski sent Eestis levitatud filmide tuludest ei ole liikunud Venemaa poole enne sõja algust ega ka pärast seda. See osa artiklist, mis ütleb, et firma kuulub praeguseks uutele omanikele, on tõesti õige. Kõik juriidilised toimingud Eestis pole veel lõpule jõudnud, aga kui jõuavad, kuulub firma leedulasele Robertas Stukasele ning Kanada firmale Goodeye Pictures, mille omanikuks ukrainlanna Oleksandra Krõvassova.
Artiklis „Sõda ja Ukraina kinod“ on tegelikult välja toodud õiged faktid ja seejärel tuleb lõik, mis ütleb, et see ei pea paika, ning välja tuuakse täiesti kasutud registrist võetud andmed, millele antakse halb varjund. Artiklis öeldakse, et Ukraina Adastra Cinema on sama firma, mis oli VLG.Film. Juriidiliselt võib tõele vastata, et uut firmat kui sellist pole loodud, kuid firmat saabki osta ja müüa, muutuda saavad ka omanikud ning firma saab lahku lüüa ka endistest üksustest. Tõsi on see, et Adastra Cinemal on uued omanikud, kuigi ka varasemad ei olnud Vene riigi alluvuses.
Kindlasti on meile jäänud filme, mis olid kunagi planeeritud läbi VLG. Litsentseerijad on siiani ju huvitatud filmide müümisest meie turgudele ning kontaktid meiega, Ukraina ja Baltimaadega, on olemas. Seda, kas antud litsentseerijad jätkavad Vene turul mingite filmidega, meie muuta ei saa. Huvitav on ka see, et ei mainitud filme, mille Adastra Cinema Ukraina ostis pärast juhtkonna väljaostmist 2022. aastal, nagu: „Lõbusõit“, „Ämblikuvõrk“, „Dave’i pank“, „Maskeraad“, „Kapslipõlvkond“ („Joy Ride“, „Cobweb“, „Bank of Dave“, „Masquerade“, „The Pod Generation“) ja paljud teised.
Ja lõpetuseks. Adastra Cinema on alati olnud Ukraina poolt, seda enne ja pärast muutusi. Kui Eestisse saabusid põgenikud Ukrainast, pakkusime tasuta ukrainakeelseid filmiseansse kinodes ning näitasime ka Ukraina suurt kassahitti „Alistamatud“3, mis räägib ukrainlaste võitlusest vallutajate armee vastu.
Aasta ja viis kuud olen teinud igapäevaselt koostööd ukraina inimestega ning see on kahjuks juba tavaline, et mõni koosolek jääb ära, kuna on õhuhäire, pommitamine, elektrikatkestused, kontori inimestel on vaja aidata evakueerida kedagi sõjapiirkonnast või keegi on kaotanud sõjale oma lähedase. Tegemist ei ole üksikjuhtumitega, vaid regulaarsete sündmustega. Adastra Cinema süda tuksub ainult Ukrainale ning ainus, mida veel mainida, on: „Slava Ukraini!“
Kaupo Liiv on Adastra Cinema Eesti tegevjuht.
1 Polina Tolmatšova, Sõda ja Ukraina kinod. – Sirp 14. VII 2023.
2 Tristan Priimägi, Vene rulett. – Sirp 14. VII 2023.
3 „The Rising Hawk“, Ahtem Seitablajev, John Wynn, 2019.
Eesti muusikat on tabanud valus kaotus, oma loominguliste võimete tipul lahkus meie hulgast suurepärane muusik, pianist Ivo Sillamaa.
Sillamaa lõpetas 1974. aastal klaveri erialal Tallinna Muusikakeskkooli (õpetaja Ruuta Taras) ja 1979. aastal Bruno Luki klassis Tallinna Riikliku Konservatooriumi ning täiendas end aastatel 1979–1981 Moskva konservatooriumi assistentuur-stažuuris (juhendaja Vera Gornostajeva). Sillamaa töötas aastatel 1981–1990 ja 2005–2022 Rahvusooperis Estonia pianist-repetiitorina, 1981–1993 Tallinna Muusikakeskkoolis ja 1990–1993 Eesti Muusikaakadeemias klaveriõppejõuna. Ta oli aastast 1993 ansambli Hortus Musicus klavessinist-organist ning esines paljudes välisriikides, sealhulgas mainekatel festivalidel nagu „Pro musica antiqua“ Regensburgis, „Tage alter Musik“ Hernes, Svjatoslav Richteri festival Moskvas, „Osterfestival“ Innsbruckis, Wartburgi festival Eisenachis ning rahvusvaheline Oleg Kagani muusikafestival Kreuthis ja Moskvas.
1974. aastal alustas Ivo Sillamaa soolopianisti karjääri, soleerides Beethoveni, Brahmsi, Chopini ja Mozarti klaverikontsertides Neeme Järvi, Eri Klasi, Peeter Lilje, Andres Mustoneni ja Paul Mägi juhatusel. Ta tegi organisti ja klaverisaatjana koostööd Hendrik Krummi ja Margarita Voitesega, andis kontserte Nõukogude Liidu tähtsamates kontserdisaalides ning esines organisti ja klavessinistina ansamblis Eesti Barokksolistid. Pikaajalises koostöös Andres Mustoneni, Neeme Punderi ja Peeter Klaasiga valmisid kontserdisarjad (nt „Suur muusikaakadeemia“), mille kavas olid kõik Bachi, Beethoveni, Mozarti, Vivaldi ja Händeli viiulisonaadid, Bachi flöödisonaadid jt baroki suurmeistrite kammermuusika.
Ivo Sillamaa pälvis 1973. aastal II koha Eesti pianistide konkursil ja 1976. aastal NSVLi liiduvabariikide vahelisel konkursil ning oli 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastaauhinna laureaat pikaajalise ja mitmekülgne muusikategevuse eest.
Jääme Ivo Sillamaad mäletama kui kallist kolleegi, anderikast muusikut ning suurepärast õpetajat.
Jaanus Terasmaa: Kahhovka veehoidla tühjenemine Ühe suure veehoidla asemel tasub kaaluda mitme väiksema rajamist. See hajutaks keskkonnamõju, parandaks Dnepri jõe veekvaliteeti ning lubaks alles jätta ja luua sobivaid elupaiku.
Kahhovka veehoidla koos kanalite süsteemiga rajati Dnepri jõele 1956. aastal stalinlikus looduse ümberkujundamise vaimus, et näidata koht kätte ameeriklastele ning toota hüdroenergiat, avada laevatee Aasovi merele ja luua hiiglaslik, miljonitele hektaritele ulatuv niisutussüsteem. Päris nii see paraku ei läinud. Täiendav, ja mõnedel hinnangutel peamine, eesmärk oli strateegilis-militaarne – takistada tulevikus Nõukogude Liidu vaenlaste edasitungimist ning vajaduse korral paisu purustades nad üle ujutada. Kasutada vett kui relva. See leidiski aset 6. juunil 2023. aastal, kui Kahhovka pais hävitati.
Küllike Tohver: Lahkunud on naerev mässaja MilanKundera MilanKundera isiksus võib äratada vastuolulisi tundeid,
kuid tema positsioon autorina on nii maailmakirjanduses kui ka eesti tõlkemaastikul vaieldamatult eriline. Pärast pikaajalist rasket haigust suri 11. juulil oma Pariisi kodus maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera.
Milan Kunderaga ei kaotanud me ainuüksi suurt kirjameest, vaid temaga kadus igavikku tõenäoliselt viimane suurkuju Praha kevade eelsest ja järgsest suurte tšehhi loomeisikute plejaadist, kelle saatuseks oli emigreeruda või elada siseemigratsioonis. Pean siinkohal silmas niisuguseid maailmanimesid nagu Miloš Forman, Václav Havel, Jiří Menzel, Josef Škvorecký, aga ka Bohumil Hrabal.
Linda Li Arro: Linnaga sidus tööstuskvartal Tööstuse linnast eemale viimine soodustab ületarbimiskultuuri vohamist ja annab näiliselt puhta südametunnistuse. Aeg on vaadata peeglisse ning elada koos elu köögipoolega. Ajal, mil inimkonna eluviis on muutumas ennasthävitavaks, on siiski otsustatud tagajärgedest mööda vaadata ja teeselda, et probleemi pole olemas. Inimene võõrandus vajalike esemete tootmise ruumist esimese tööstusrevolutsiooni ajal. Tootmisest tekkinud keskkond ei olnud enam elamiseks kõlblik. Tundus, et esialgu piisab töö- ja eluruumide eraldamisest eri linnaosadesse. Ohtu, mida silmaga ei näe või otseselt ei tunneta, tundub asjatu karta.
Lõpuks aga ei piisa enam saasteallikatest kaugemale kolimisest, nähtamatud pilved saavad meid kätte ning vaja on hakata elama ja mõtlema teistmoodi. Alates tööstuse plahvatuslikust arengust on nähtamatu ja lõhnatu kasvuhoonegaasi CO2 kogus atmosfääris tõusnud viimase 800 000 aasta kõrgeimale tasemele.
Raivo Kelomees: Tehisaju ja originaalsus Tehisaru ja kaasaegse kunsti küsimuste üle arutlemine võtab alles hoogu. On aga selge, et tehisaru programmide võimalused on õppe- ja loomekeskkonda tulnud, et jääda. Originaalsuse küsimus on laiem kui tehisaru problemaatika. Originaalset loomingut seostatakse modernistliku kunstiga. Õieti pärineb kaasaegne valdav kunstiarusaam romantilisest perioodist, XIX ja osaliselt XX sajandist. Originaalsuse taotlemine kunstis on modernistliku suhtumise nurgakive. See on kinnisidee ja klišee, et originaalne on hea, väärtuslik ja mitteoriginaalne halb, ebaoluline. Ent enamasti ei ole kaasaegne kunst väärtustatav originaalsuse ja mitteoriginaalsuse teljel. Väärtuslik võib olla üsnagi laenuline kunstilooming. Varasema kunsti ideede taaskasutamine võib saada lausa kunstisuuna aluseks.
Andrei Liimets: Võimatu missioon kassafilmi kaitseks Filmikriitika ja Hollywoodi suure eelarvega kassahitid ei ole parimad sõbrad, kuid „Võimatu missiooni“ seeriast on kujunenud märkimisväärne erand. Kassafilmide pealetung
Kaitset suured kassafilmid (tuntud ingliskeelse termini blockbuster all) muidugi ei vaja. Ei pea olema valdkonna ekspert, et märgata kinokavades laiutavat monokultuursust. Suurema osa reklaamipinnast, tähelepanust ja kassatulust roogivad transformerid, tasujad, tähesõjad ja Dominic Tretto. Ehk siis enese varem sisse töötanud intellektuaalsele omandile, tegelastele ja kaubamärkidele tuginevad frantsiisid. Kui sul pole vähemalt kaht järge, oled sa üldse olemas?
Arvustamisel Liisa Saaremäeli „Scream Box“ Pärnu Suveteatri „Sorgu tuletorni saladus“ Marek Liinevi ja Joel Jansi ulmemaailmad
Vladimir Solovjovi „Armastuse mõte“ ja Jaak Kangilaski „Minu elud“
festivalid „Klaverisuvi“ ja „Klaaspärlimäng“ ning Pärt Uusbergi „Regiväli“
näitused „Puudutus. Väike foto, suur lugu“ ja „Kunstirühmitus Visarid“
Ehtekunstnik Maria Valdma-Härmi näitus “Sõnade surnuaed” Hiiumaa muuseumi Pika maja hoovikeldris
13.07. – 19.08.2023
Hiiumaa muuseumi Pika Maja hoovikelder
Vabrikuväljak 8, Kärdla
Näitus on avatud iga päev 10.00 – 18.00
„Sõnade surnuaed“ on performatiivne raamatukogu, kus tegevus on talletunud mateerias ehte ja installatsioonina. Raamatud on kogutud raamatute kogumispunktist, kust need oleksid edasi läinud lõplikule hävitamisele. Aktsioon raamatutega on justkui eutanaasia-akt.
Idee tõukub teatud paratamatuse tajumisest – tekstide erinevate jäädvustamisvõimaluste kadumisest ja selle analüüsist. Näiteks paberraamat, mis minetab tähtsuse; kaua me vajame raamatut oma öökapil või kotis? See on kahetsus millegi kaduva pärast, teksti alateadvusesse ladestumise ja loetust tekkinud sisekõne võimaliku hääbumise pärast – võimaluse üle „varastada“ eksistents ja identiteedid.
„Sõnade surnuaed“ on installatiivne keskkond, kus eksponeeritud ehted/objektid moodustavad kontseptuaalse terviku. Raamatu motiivid, sõnad ning tekstikatked on valatud portselanist eheteks. Kasutatud on ka puitu, väärismetalle ning poolvääriskive.
Valdma Härm arendab siin edasi oma loomingus juba varem alustatut. Tema keskseks teemaks on kujunenud ruumi, mälu ja indiviidi suhted käsitletuna läbi ehtekunsti poeetika. Nimetatu põhineb ehte ja ruumiproblemaatika ühendamisel, kandja ja kantava kokkupuutepunktide uurimisel ning isikliku ja avaliku ruumi sulandumisest tekkivatel peegeldustel. Ehte ja ruumi tervik eksisteerib ja kasvab kunstniku peas protsessi algusest saadik; need moodustavad kontseptuaalsed terviklahendused kõigil tema isikunäitustel. Valdma-Härm uurib, kuidas joonistuvad välja identiteedid ja kuidas ladestuvad ning talletuvad suhted poeetilise kujundina ruumis ja mälus, meie teadvuses või tunnetuses. Ehte kui sõnumi kandja ja installatiivse ruumi koosloomes saab „sõna“ kantavaks ja peegeldub isiklikult üldisele, kantavalt kandjale ja sealt edasi juhuslikule võõrale. Edasised kohtumised on tabamatud.
Maria Valdma Härm (1973) on tunnustatud eesti ehtekunstnik. 2000. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti osakonna magistrikraadiga. Ta on osalenud arvukatel näitustel aastast 1994. Lisaks Eestile ja mitmetele teistele Euroopa riikidele on Valdma Härmi töid eksponeeritud näitustel Brasiilias, Hiinas, Koreas ja USAs. Aastatel 1996-2005 kuulus ta (ehte)kunsti rühmitusse F.F.F.F. Talle on omistatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia aastal 2021 ja aastal 2002 (koos rühmitusega F.F.F.F.). 2016. aastal pälvis ta NOORE EHTE preemia. Peale ligi kolmekümne aastast näitustegevust leiab Valdma Härmi teoseid mitmete muuseumite (Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum, Eesti Kunstimuusem) püsikogudest ning paljudest erakogudest üle maailma. Maria Valdma Härm on pikaajaliselt tegutsenud Eesti Kunstnike Liidu tarbekunsti ja disaini galerii HOP galeristina ning kuulub Eesti Kunstnike Liitu.
ARSi kunstilinnakus avati keraamikute liidu aastanäitus „Savihall sünd“
Tallinnas ARSi kunstilinnakus avati nädalavahetusel Eesti Kunstiakadeemia tudengite osalusaktsiooniga keraamikute liidu toorsavi teemaline aastanäitus „Savihall sünd“, kus on eksponeeritud üle 30 autori töö.
Sündmuse avas treimisega saviloopimise osalusaktsioon, mille lavastasid Stuudio 53 ruumides Anna-Liisa Villmann, Õnne Paulus ja Lilian Maasik EKA keraamikaosakonna juhataja professor Urmas Puhkani juhendamisel.
Eesti Keraamikute Liidu aastanäitus „Savihall sünd“ on sel aastal märgiline ja eriline – seda iseloomustab sada aastat keraamikaõpetust Eestis ja põletamata toores savi.
Eesti keraamikaõpetust on jagatud aastast 1923. Kunstiakadeemia keraamikaosakond sai 2023. aastal saja-aastaseks. Sada aastat on käidud koos tulles läbi erinevatest aegadest ja kogemustest. Hetkel seisame üsna viljakal pinnasel, milleks on põlvest põlve edasi antud keraamikameistrite teadmised.
Meistrit jälgides taipame üsna pea, et paljud tema teadmised on vaikivad ehk automaatsed. Teadmiste edasiandmise juures on tähtis vaikivate teadmiste nähtavaks tegemine. Näituse idee on panna meister ja õpilane koos looma. Osalevad nii keraamikute liidu liikmed kui ka EKA keraamikaosakonna tudengid.
„Savihall sünd“ on koosloomisprotsessi näitus. Idee on savi mitte põletada ehk keraamikat keraamikud seekord ei näita. Esitleme toore savi jõudu tema eheduses. Näitus on sündinud kohapeal läbi sadade sõrmede. Ruum on justkui keraamikute ühisstuudio, mille looklevatel savikallastel jutustab iga kunstnik oma lugu. Vaatajad saavad imetleda toore savi väge põletamata kujul, jälgida installatsiooni muutuseid materjali kuivamisel ja pragunemisel.
Näitus on avatud ARSi kunstilinnakus 28. juulini, esmaspäevast reedeni kell 12.00–18.00.
Asukoht: Stuudio 98 (Pärnu mnt 154, ARS kunstilinnak).
Näituse kuraator on Ene Raud-Mägi ja graafiline kujundaja Cristopher Siniväli.
Näitusel osalevad keraamikud Merike Hallik, Kaja Altvee, Ene Raud-Mägi, Rita Randmaa, Maarika Saarelaht, Kauri Kallas, Ann Nurga, Elize Hiiop, Üllo Karro, Mariana Laan, Ingrid Allik, Rave Puhm, Karin Kalman, Jana Žgun, Mart Vaarpuu, Kärt Seppel, Triin Lehismets, Pille Kaleviste, Kersti Laanma, Kaupo Holmberg, Efy Zeniou, Annika Teder, Kersti Karu, Urmas Puhkan, Annika Vilippus-Kask, Margit Terasmees, Helle Videvik, Aino Saan, Siret Schutting, Maria Kim, Leena Kuutma, Anne Türn, Anna-Liisa Villmann, Õnne Paulus, Lilian Maasik ja Sergei Isupov.
Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, Wienerberger, ARS Keraamikakeskus, Liviko, Advokaadibüroo Lillo & Partnerid.
Eesti Kultuurkapital eraldas kuusteist “Ela ja sära” stipendiumi aastaks 2023-2024.
Stipendium “Ela ja sära”, suurusega 20 000 eurot aastas, pakub kõrgvormis loomeinimestele võimalust pühenduda oma erialale.
7. veebruaril 2023 otsustas Kultuurkapitali nõukogu „Ela ja sära“ stipendiumi summat tõsta seniselt 18 000 eurolt 20 000 eurole aastas.
Stipendiumi makstakse välja neli korda aastas, alates jooksva aasta oktoobrist. Stipendiumile võisid kandideerida kõikide Kultuurkapitalis esindatud valdkondade professionaalid. “Ela ja sära” stipendiumi eraldab Kultuurkapitali nõukogu, toetudes sihtkapitalide eksperthinnangutele. Kokku valiti 126 kandidaadi hulgast välja 16 stipendiaati, igast valdkonnast 2.
Stipendiaadid on:
Arhitektuur
Kaisa Sööt
Karin Hallas-Murula
Audiovisuaalne kunst
Moonika Siimets
Triin Ruumet
Helikunst
Helena Tulve
Kristi Raias
Kehakultuur ja sport
Märt Roosna
Tiit Lääne
Kirjandus
Anti Saar
Carolina Pihelgas
Kujutav ja rakenduskunst
Jaanus Samma
Jass Kaselaan
Avatud talude päeval saab Maajaamas tutvust teha tehnoloogilise kunstiga
Maajaam
Sel nädalavahetusel, 15.-16. juulil, toimuval Avatud talude päeval on külastajad oodatud ka Otepää külje all asuvasse tehnoloogia- ja kunstitalusse Maajaam.
Kuppelmaastikule loodud väike kunstikeskus toimib kui traditsiooniline talu, kuid põllumajanduse asemel kultiveeritakse seal uut kunsti ja uusi tehnoloogiaid. Kunstikeskuse üheks fookuseks on residentuuride korraldamine. Avatud talude päeval saab kuulda talu toimimispõhimõtetest, külastada äsja avatud residentuurimaja, uudistada stuudiot ja “trollitöökoda” ning näha masinaid, millega Maajaamas kunsti tehakse.
Maajaama ümber maastikul saab esmatutvust teha mõningate vabaõhunäituse “Metsikud bitid” jaoks valminud teostega. Kohal on kunstnikud Anna Tamm & Vinzenz Leutenegger (EE/CH), Jeanne Harignordoquy (FR) ja Uģis Albiņš (LV), kes tutvustavad oma teoseid ja räägivad nende valmimise protsessist. Maajaama peremaja terrassil on avatud kohvik. Pühapäeval saavad huvilised kunstnik Jeanne Harignordoquy juhendamisel osa võtta tuulelohe meisterdamise töötoast.
“Metsikud bitid” on rahvusvaheline tehnoloogilise kunsti vabaõhunäitus, mis avatakse 2024. aasta suvel Maajaamas ja seda ümbritsevas looduses. “Metsikute bittide” näitus jääb avatuks kogu 2024. aasta suveks ning see toob kokku tehnoloogilise kunsti olulised tegijad ning selle valla noored silmapaistvad kunstnikud. Näitust korraldavad tehnoloogia- ja kunstitalu Maajaam eestvedajad Timo Toots ja Mari-Liis Rebane, kunstnik Taavi Suisalu ning Linnafestivali UIT eestvedajad Kadri Lind ja Marie Valgre. Näitus “Metsikud bitid” kuulub Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi.
Sündmuse toimumist toetavad: SA Tartu 2024 ja Prantsuse Instituut
Kunagi ammu rääkis Hando Runnel ühel olengul (võib-olla on ta sellest kuskil ka kirjutanud, ei mäleta), et inimesed jagunevad laias laastus kolmeks: matsid, vurled ja merimehed. Matsid on maainimesed, vurled linnainimesed ja merimehed mööda ilma ringi seiklejad. On ka vahevariante ehk üleminekuinimesi. Ennast pidas ta näiteks vurlestunud matsiks.
Mulle hakkas see teooria meeldima ja ka ennast ei saa ma mitte kuidagi teistmoodi identifitseerida, kui vurlestunud matsiks. Sest mis see esimest põlve linlane ja haritlane ikka muud on.
Sellest siis teatud topeltidentiteet. Matsi põhi istub kindlalt sees ja tema koht on Kaasiku talu Maetsma külas Avinurme külje all. Kohalikud kutsusid seda Kasikuks ja mind vanaisa järgi (keda ma ise polnud näinudki) Kasiku Mardiks. See oli viimane talu suurelt teelt mööda külatanumat minnes, kolmes küljes mets ja võsa. Seal möödusid üsna lihtsates oludes minu esimesed 18 aastat – maatööd tehes, koolis käies ja meeletult raamatuid lugedes.
Praegu toimetavad seal teised inimesed ja ma ei käi seal enam, aga mul pole sellest kahju: minu lapsepõlve Kasiku oli ja jääb minu kohaks.
Aga Tartu sai minu päris kohaks juba enne, kui ma ülikooli astusin ja sinna kolisin. Mu isal, kes noorena janunes hariduse järele, ei olnud sõjaaegsetes ja -järgsetes oludes määratud seda kuigi palju saada ja ta lootis minule. Olin koolis tark poiss ja isa korrutas maast madalast: sinu koht on Tartu Ülikool – „tee-ärr-üü“ (TRÜ), nagu ta vahel vintis peaga veidi kõvema häälega kui muidu käratses.
Nõnda siis, kui keskkoolitunnistus käes ja sisseastumiseksamid tehtud, läksin ma loomuldasa ilma kurbuse ja koduigatsuseta Tartusse – oma päris koju ja olen siia jäänud.
Vaba Lava korraldab 15. kuni 19. augustini Narvas teise rahvusvahelise Vabaduse festivali, mille programmis on teiste seas teatreid riikidest, kus on vaba mõtte ja sõna levitamisega tõsiseid probleeme. Seekordse teatrifestivali tähelepanu all on vabaduse eest sõdiv Ukraina ning Kesk-Aasia riigid Kasahstan, Usbekistan ja Kõrgõzstan, mis peavad Vene impeeriumi haarde lõdvenedes leidma uue tee, pidepunktid ja tasakaalu. „Narva on just õige koht sellise teemafookusega rahvusvahelise festivali korraldamiseks –linn asub kahe tsivilisatsiooni piiril,“ ütles Vaba Lava teatrijuht Märt Meos. „Ühelt poolt lõpeb siin vaba maailm ja teiselt poolt vaadatuna on siin vaba maailma alguspunkt.“
Milline on praegu poliitiline olukord Kasahstanis, Usbekistanis ja Kõrgõzstanis? Kuidas mõjutab see sealset teatrit?
Sõda Ukrainas on vajutanud kõigele oma pitseri. Suuri kaotusi kandev Venemaa on hakanud Kesk-Aasiast oma vägesid välja tõmbama, et saata need Ukrainasse. Kohapealsete isevalitsejate võim on jäänud seeläbi nõrgemaks, mis on pannud nad omakorda tegutsema. Nõukogude Liidu ajal oli 15 liiduvabariiki, millest Kesk-Aasia omad sörkisid kõige sabas – seetõttu jäi Venemaa ka pärast tolle monstrumi lagunemist seal kauaks domineerima. Nüüd paistab, et on saabumas uus aeg.
Märt Meos: „Kui vaadata elule optimistlikult, siis on viimase kümne aastaga nii mõndagi muutunud ja Narva on päris palju avanenud.“
Mõistagi kardavad sealsed valitsejad muutusi, jälgitakse hoolega, et keegi kuskil julgemalt sõna ei võtaks või tegutseks, ohje tõmmatakse aina pingumale. Uuenduslikku ja julget teatrit tehakse Kesk-Aasias kohati vabaduse hinnaga. Teatritegijad, keda oleme sealt Vabaduse festivalile kutsunud, on väikestest erateatritest või vabakutselised, sest suuremate teatrite repertuaar on paras pesni i pljaski, sealt midagi huvitavat ei leia. Kui eelmisel Vabaduse festivalil räägiti sõnavabadusest ja tsensuurist, siis seekordsete külaliste risk on mitu kraadi kangem: kaalul pole üksnes sõnavabadus, vaid nende füüsiline vabadus ja elugi.
Geograafiliselt on Kesk-Aasia keeruline piirkond: ühelt poolt suur Venemaa ja teiselt poolt Hiina, kellel on samuti seal oma huvid ja soov mõjuvõimu kasvatada, lõunas aga Afganistan, kus sõda on käinud juba aastakümneid. Pole lihtne seista sellises paigas vabaduse eest. Nõnda ongi Vabaduse festivali eesmärk julgustada Kesk-Aasia teatritegijaid ning tutvustada nende tegemisi Euroopas, sest Narva on ju kokkusaamiskoht ida ja lääne vahel.
Milliseid lavastusi on kolmest Kesk-Aasia riigist Narva oodata?
Vabaduse festivali üks võtmeisikuid on tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakov, tolle piirkonna legendaarne teatritegija, kes ei ole kodumaal Tadžikistanis lavastanud mitukümmend aastat. Põhjust tuleb otsida 1990. aastatest, kui võimu haaras praegune president Emomali Rahmon, seda pärast Venemaa mahitatud kodusõda, mille käigus tapeti üle 200 000 inimese. Barzu Abdurazzakov otsustas, et pärast niisuguseid veriseid sündmusi ta Tadžikistanis teatrit teha ei taha ja lahkus kodumaalt.
Käisin mullu märtsis koos leedu näitekirjaniku ja Vaba Lava endise kuraatori Marius Ivaškevičiuse ning Vaba Lava nõukogu esimehe Allan Kaldojaga Kesk-Aasia riikides sealse teatriga tutvumas. Kõigepealt läksime Tadžikistani, kus saimegi tuttavaks Barzu Abdurazzakoviga, kes oli oma vanemate surma tõttu kodumaal käimas ning ühtlasi tulnud vastu sealsete noorte teatritegijate soovile lavastada koos nendega. Alguses oli proovides kaheksa noort, aga paljud töötasid teistes teatrites ja noori hakati ähvardama, et kui nad peaksid jätkama tööd Barzu Abdurazzakoviga, siis lastakse nad lahti. Nii jäigi alles kolm vabakutselist, kellel polnud midagi kaotada. Mullu mais pidi olema esietendus, aga kaks päeva enne seda keelasid võimud lavastuse ära, relvastatud mehed tulid teatri ruumidesse ja arestisid vara. Mis aga kõige hullem: üks näitlejatest arreteeriti ning talle mõisteti kümme aastat vangistust – terrorismi eest.
Seda lavastust polnud võimalik Narva tuua, aga lindil on olemas selle üks viimaseid läbimänge, mida saab festivalil vaadata koos Barzu Abdurazzakovi kommentaaridega. Küll aga näeb Vabaduse festivalil Barzu Abdurazzakovi Kasahstanis tehtud lavastust „Laviin“, kus räägitakse väga kujundlikult tsensuurist. Ühes mäekurus elab hõim, kus vanemad on keelanud inimestel sosinast valjemini rääkida, sest muidu tuleb laviin. Klassikalises võtmes lavastus, mis kajab oma sisult neis vabaduse ja vangistuse vahel kõlkuvais riikides võimsalt vastu. See lavastus peaks Narva publikule hästi sobima, sest Kesk-Aasias tehakse teatrit ju enamasti vene keeles.
Usbekistani esindab seekordsel Vabaduse festivalil Taškendi teatri Ilhom „Põrandaalused tüdrukud“, mille lavastaja on Vaba Lava järgmine kuraator Jakub Skrzywanek Poolast. Eelmine kord oli ta Narvas lavastusega „Mein Kampf“. „Põrandaalused tüdrukud“ sündiski suuresti tänu kahe aasta tagusele Vabaduse festivalile, kus Ilhomi produtsent Irina Bharat kohtus Jakub Skrzywanekiga ja kutsus ta Taškenti lavastama. Just siis, augustis 2021, lahkusid USA väed Afganistanist, võimule naasis Talibani diktatuur, mis taaskehtestas tõsised piirangud naiste haridusele jm. Lavastus tõukub Jenny Nordbergi raamatust „Kabuli maa-alused tüdrukud. Afganistani varjatud vastupanu otsingul“, intervjuudel Afganistani naispõgenikega ja inimestega, kes elavad Afganistanis ka pärast augustit 2021. Püütakse leida vastust küsimusele, miks on sealseis ühiskondades ikka veel nii raske aktsepteerida, et mees ja naine võivad olla võrdsed.
Kõrgõzstani lavastaja Tšagaldak Zamirbekovi „Minu maailm on korraldatud nii“ on dokumentaalsete elementide ja mängulise teatrivormi sulam. Neli naistegelast, feministidest sõbrannad, jutustavad nüüdisaegse Romeo ja Julia loo Ramisest ja Zanõlist: noormees kuulub ultrapatriootlikku „traditsiooniliste väärtuste“ rühmitusse, tütarlaps tegutseb feministlikus ühenduses. Kodumaal mängitakse seda lavastust hruštšovka keldris ja publikul tuleb eelregistreeruda, sest tegijad on saanud tunda konservatiivide proteste ja ähvardusi ühismeedias. Sattusime Kõrgõzstanis nägema seda lavastust täiesti juhuslikult, aga seda suurem oli üllatus ja elamus.
Sõjasündmusi Ukrainas jälgitakse pingsalt ja kaastundega, ent kuidas toimib praegusel raskel ajal seal teater?
Käisime Kiievis eelmisel suvel. Linn oli siis inimestest tühi, kuid osa teatreid püüdis ka kõige raskemal ajal edasi töötada. Pileteid tohtis müüa niipalju, kuipalju mahtus inimesi lähimasse pommivarjendisse. Nüüd, tänavu juunis, paistis olukord juba täitsa normaalne. Kiiev on küllaltki hästi kaitstud ning teatrid annavad endiselt etendusi, pigem küll päeval, sest õhtul algab komandanditund, kuid on ka õhtusi etendusi.
Euroopas tehakse praegu hästi palju Ukraina-teemalisi lavastusi, kus mängivad näitlejad, kes on pidanud sõja tõttu kodumaa maha jätma. Sellelt pinnalt sündiski mõte teha lavastus just nende näitlejatega, kes on jäänud Ukrainasse, anda neile võimalus näidata ennast välismaal. Ja just selliste valikute teemal nagu valik jäämise ja lahkumise vahel, sest peale otseste lahingute ja hävingu toob sõda kaasa palju selliseid probleeme, mille peale meie siin ei tulegi. „(Elu) sunnitud valikud“ valmib Narva festivaliks Vaba Lava ja Kiievi Dramaturgide teatri ühistööna, lavastajaks Valters Sīlis Lätist. 2020. aastal tõi ta meie teatrikeskuses välja lavastuse „Mul oli nõbu“. Teksti kirjutas ukraina dramaturg Natalka Blok, juunis olid proovid Kiievis ning augustis töötatakse edasi juba Narvas.
Narva ei ole sellise festivali korraldamiseks ja Vaba Lava pidamiseks just kõige lihtsam linn. Kas koos sõjaga on vingus nägusid ja vihaseid pilke juurde tulnud?
Ei usu, et neid on juurde tulnud. Selge see, et kahetsusväärselt suurel osal Narva elanikest on teistsugused väärtushinnangud. Oleme selles linnas värske õhu aknaks neile, kes saavad aru vabas maailmas elamise väärtusest. Ja alternatiivse tee pakkuja neile, ennekõike noortele, kes otsivad oma vanemate igikestvast nõukamentaliteedist hoolimata vaimset väljapääsu normaalsesse euroopalikku ellu.
Vabal Laval on viimasel ajal palju õnnestumisi: see valiti Ida-Virumaa 2022. aasta tegijaks, samuti saime narvakate häältega tunnustatud kui Narva aasta tegu 2022 ning tänu Vaba Lava tegevusele tuli ka Ida-Virumaa kultuurkapitali kultuuripärli tiitel – see näitab, et oleme õigel teel. Võimalik, et oleme küll valinud pikema ja raskema tee, mis ei too kohe populaarsust ja saali rahvast täis, kuid aasta-aastalt on publikut kogu aeg juurde tulnud. Alternatiiv oleks hakata kohaliku „enamuse“ ettekandjaks, teha seda, mida nemad tahavad, kuid meie missioon on siiski tutvustada Narvas eesti kultuuri ja ajalugu ning – mis eriti tähtis – teha seda eesti keeles. Eks alati on 30–40 „trolli“, kes internetis kõige ja kõigi vastu protesteerivad, kusjuures ise pole nad Vaba Lava uksest kordagi sissegi astunud, aga palju on ka toetavat suhtumist ja tänaval lausutud tänusõnu meie tehtu eest.
Tundub, et viimasel ajal on suhtumine soosivamaks muutunud juba sellepärast, et novembris Vabal Laval neljal korral etendatud lavastuses „100% Narva“ oli laval sada narvakat – tõsi, väga erisuguste seisukohtadega, aga see oligi meie ja Rimini Protokolli koostöölavastuse eesmärk. On olnud veel mitmeid kogukonnaettevõtmisi. Juuni algul korraldati Narva Vabal Laval „Class Act“, kümnepäevane dramaturgia-laboratoorium, mille käigus kirjutasid Narva kooliõpilased tipptasemel juhendajate (Mihhail Durnenkov, Jevgeni Kassatškov jt) käe all enda valitud teemadel neli lühinäidendit, mis laboratooriumi lõpus üheks õhtuks näitlejate abiga ka lavale toodi. Noored said võimsa kogemuse, kuidas nende endi mõtted võivad laval elustuda.
Tähtis koht on kolmandat suve tegutseval Vaba Lava kultuurihoovil, kus kõigil nädalavahetustel läbi suve on oodata mitmesuguseid ettevõtmisi. Kui sellega alustasime, öeldi, et suvel ei tule sinna keegi, kõik narvakad on datša’des ja kasvatavad kurki. Ometi käis eelmisel suvel selles kultuurihoovis üle 3000 inimese ning ainuüksi legendaarse valgevene rokkansambli Ljapis Trubetskoi Ukraina toetuseks antud kontserdi publikut oli üle 700 – seda linnas, kus koolides on tabu rääkida Ukraina sõjast.
Mida riigivõim saaks teha, et olukord Narvas paraneks?
Kui vaadata elule optimistlikult, siis on viimase kümne aastaga nii mõndagi muutunud ja Narva on päris palju avanenud. Sellest linnast räägitakse aina rohkem ja siseturismi sihtkohana on Narva koos kogu Ida-Virumaaga üks popimaid. Ilmselt on ka Vaba Lava andnud sellesse oma panuse. Aga teiselt poolt on Narvaga ikka nii, et enne valimisi lubatakse maad ja ilmad kokku, aga pärast see kõik ununeb ja raha sinna ei liigu. See on tulega mängimine, Ida-Virumaale tuleks panustada palju rohkem. Ka teatrisse ja üldse kultuuri, sest kui teater üldse midagi muuta suudab, siis seda just Narvas.
Kõik Ida-Virumaa kultuuriasutused kokku saavad aastas riigieelarvest tegevustoetust mitu korda vähem kui näiteks Tartu teater Vanemuine. Tartus on aga peale Vanemuise veel terve rida eesti kultuuriasutusi ja planeeritakse üha uute ehitamist. Süku ehituse eelarve on kasvanud juba üle 100 miljoni. Võrdluseks: Narva Vaba Lava ehitust toetas riik ligi 3,5 miljoniga ja püsivat tegevustoetust me Narvas tegutsemiseks saanud ei olegi. Samal ajal remonditi kolm korda väiksema elanike arvuga Viljandi teater Ugala 14 miljoni eest. Ja siis imestatakse Tallinnas, miks need narvakad mõtlevad teisiti kui meie. Aga me saamegi täpselt seda, mida me riigina ise tellime. Riik on Vaba Lava Narvas üksi jätnud ja me tegutseme suuresti aate, siinse publiku toetuse ja üksikute metseenide abiga. See pole kestlik.
Lühidalt: valitsus võiks rohked kaunid sõnad lõpuks tegudeks pöörata ja aru saada, et kultuur on peamine vahend Ida-Virumaa tegelikuks lõimimiseks ning selles vallas tulemuslikult tegutsevaid asutusi ei tuleks ahistada (pidime eelmisel aastal kultuuriministeeriumi isegi kohtus võitma), vaid kätel kanda.
Vaba Lava lahkus mais Tallinnas Telliskivi loomelinnakus kaua nende koduks olnud teatrimajast. Miks jätsite sissetöötatud mängupaiga maha?
Põhjusi oli mitu. Meil oli seitsmeaastane leping, mida suutsime ühe aasta võrra pikendada, ent juba kaks aastat kestsid üürihinna läbirääkimised ja me ei saanud Telliskivi omanikega kokkuleppele. Ei suutnud nii enam jätkata, sest ka kultuuriministeeriumist öeldi, et sellise mängupaiga ülalpidamine ei ole enam tähtis. Seetõttu langes ära ka ministeeriumi üüritoetus. Meie Tallinna teatrimaja oli viimase seitsme hooaja jooksul mängukordade arvult Eesti väiketeatritele olulisim mängupaik ja igal hooajal anti seal 100–150 etendust.
Teistpidi oli see pidev tasakaaluharjutus, sest lisaks teatritegemisele pidime oma majas rahateenimise eesmärgil võõrustama ka mitmesuguseid kommertsettevõtmisi, kuigi see pole Vaba Lava põhiülesanne. Emotsionaalselt oli lahkumisotsus muidugi raske, aga ega meil muud valikut olnud. Vähemasti on tore, et selles majas tehakse ka edaspidi teatrit: Von Krahli teater avab sügisel seal teatri Jaik.
Kuhu tuleb Tallinnas uus Vaba Lava teatrikeskus?
Kahe mängupaiga osas praegu läbirääkimised käivad, aga kus Vaba Lava täpsemalt asuma hakkab või tuleb ehk mängu hoopis mõni kolmas, seda on veel vara öelda. Aga liigume selles suunas, et oma kümnendat aastapäeva 19. septembril 2024 tähistab Vaba Lava juba uues Tallinna teatrikeskuses. Järgmisel hooajal oleme natuke lennus: tuleb tegutseda nõnda, et toome lavastuse Narvas välja, mängime seda seal ning seejärel ka Tallinnas üüritud black box’ides ja mujalgi Eestis.
Kas Narva Vaba Lava oleks võimalik üleval pidada ka ilma Tallinna teatrikeskuseta?
See on sama küsimus, et kas Tartu ülikooli Narva kolledžit on võimalik üleval pidada ka ilma Tartu ülikooli endata. Ilma Tallinna teatrikeskuseta on võimatu Narva Vaba Lava töös hoida. Narvas on väga soe publik, aga seda jätkub kõige rohkem viieks-kuueks etenduseks, kuid Tallinn koos ülejäänud Eestiga annab lavastusele veel paarkümmend mängukorda juurde. Keegi ei läheks nelja etenduse pärast Narva proove tegema ja seal lavastust välja tooma. Ja mis keeles peaks ainult Narvas tegutsev teater mängima?
Eks kõik sõltu muidugi ka sellest, kui tugevalt tahame Narvas kohal olla. Kunagi on üks ajutine kultuuriminister öelnud, et meil on Narvas vaid rendipind, mida teatritele pakume. Seda siis ajal, mil oleme seal viie tegutsemisaasta jooksul välja toonud ainuüksi seitse Narvast rääkivat lavastust, rääkimata sestsamast Vabaduse festivalist ja paljust muust. Aga kui ministeerium suhtumist ei muuda, siis saab tõesti ka nii, et tegu ongi rendipinnaga ja ootame, et keegi helistab ja soovib meie majas mängida. Senine kogemus näitab, et siis antaks keskuses aastas viis-kuus etendust, ja see oleks väga rumal lahendus.
Peale selle tuleb öelda, et Narvas on pehmelt öeldes keeruline leida inimesi, kes mõistavad teatri spetsiifikat ja keda saaks eestikeelses teatrikeskuses rakendada. Meil on aastatega õnnestunud mõned väga tublid töötajad n-ö üles kasvatada. Vaba Lava kõik suuremad ettevõtmised Narvas – olgu või üle-eestiline teatripäeva pidu tänavu märtsis – on tehtud ikkagi koostöös meie Tallinna töötajatega. Sama käib ka Vabaduse festivali kohta.
Era- ja munitsipaalteatrite riikliku rahastamise taotlusvooru tarvis andis ekspertidest koosnenud komisjon mullu teatrite praegusele loomingulisele seisule hinnangu. Vaba Lava kohta öeldi, et lavastused on väga ajakohased, aga teostuselt ebaühtlased. Kas Vaba Lava kuraatoriprogrammi süsteem on ennast selles valguses õigustanud?
Eks seda saa vaadata ka nii, et saime sõnateatrite arvestuses selles voorus Tartu Uue teatri järel paremuselt teised hinded. Eks kõike tuleb aeg-ajalt üle vaadata ja kaaluda, võib-olla olime alguses liiga reipad ja võtsime endale ülearu palju ülesandeid, aga olen veendunud, et välismaise kuraatori kaheks hooajaks koostatav programm on Vaba Lava jaoks sobivaim. Naljakas, aga ennekõike välismaal tõstetakse pidevalt esile meie kuraatoriprogrammi kui unikaalset moodust arendada kvaliteetset ja püsivat rahvusvahelist teatrikoostööd. Valime kaheks hooajaks üldteema, mille all sõelutakse konkursi korras välja kuus kuni kaheksa lavastusideed, mis lavale toome. Nii on meil repertuaaris lavastused, aga kokku moodustavad need veel metalavastuse või seriaali. See on maailmas üsna harukordne lähenemine.
Marius Ivaškevičiuse valitsemisajast aastail 2019–2021 on hea koostöö Läti ja Leedu teatritegijatega säilinud siiani. Ivaškevičiuse uue näidendi „Totalitaarne romanss“ lavastuseskiis jõuab Vabaduse festivalil Vaba Lava ja Eesti Draamateatri koostööna ka vaatajate ette.
Aastatel 2021–2023 oli Vaba Lava kuraatoriks norra näitleja, lavastaja ja õppejõud Harald T. Rosenstrøm, kelle Skandinaavia-suunalisi ettevõtmisi rikkusid pandeemia ja Ukraina sõda, ent seejuures on tema kuraatoriprogrammist uhkusega ette näidata Rimini Protokolli „100% Narva“ ja Julia Augi lavastatud „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“, mis jõudis lavale juba poolteist kuud pärast sõja algust. Viimase aja kuraatoriprogrammide lavastused on regulaarselt pälvinud ka Eesti teatriauhindu. See muidugi ei tähenda, et kõik lavastused õnnestuksid – see on teatris võimatu.
Kuraatoriprogramm annab võimsa rahvusvahelise väljundi. Eesti näitlejate liidu liikmetest on peaaegu pool vabakutselised ning eriti neile annab see võib-olla ainukordse võimaluse teha tööd rahvusvahelises trupis välismaise lavastajaga. Samuti on olulised kuraatoriprogrammi raames sündivad teatrikontaktid: kui ollakse kellegagi juba koos töötanud, siis mingil moel kandub see side edasi ka tulevikku. Kuraatorid on Vaba Lava saadikud. Meie uus kuraator Jakub Skrzywanek on oma põlvkonna väljapaistvamaid poola lavastajaid: hoolimata noorusest on ta pälvinud kõik sealsed lavastajaauhinnad.
Kas Julia Aug jätkab Narva Vaba Lava loovjuhina?
Jah, muidugi. Meil on temaga kokkulepe, et ta teeb igal hooajal ühe lavastuse või mängib ühes lavastuses. Samuti on Julia Aug pakkunud kogukonnaprojektide osas välja mitmeid huvitavaid ideid: juba jutuks olnud dramaturgia-laboratoorium „Class Act“ oli tema välja mõeldud ning ta oli ka ise selle projekti elluviimisega seotud. Sama kehtib ka näidendite ettelugemise festivali „Ljubimovka“ kohta, mis oli publiku seas populaarne.
Sel aastal saab Vaba Lava kultuuriministeeriumilt pisut üle 400 000 euro tegevustoetust. Mida sellega annab teha?
Probleem on olnud ja on siiani selles, et kuigi Tallinna teatrikeskusele lisandus ka Narva, jäi teatri tegevustoetus enam-vähem samaks, seega on ühe keskuse asemel meil nüüd kaks, aga toetus sellest ei muutunud. Hästi, Tallinna keskuse puhul oli meil seitsmeaastane rendileping ja sel perioodil saime riigilt renditoetust, kuid nüüdseks on see lõppenud ning Vaba Lava riigipoolsed toetused kokku on kahanenud poole võrra.
Kogu aeg tuleb mõelda, mida ja kuidas teha. Selle aasta esimesel poolel olime sunnitud oma tegevust kärpima, esimene uuslavastus „(Elu) sunnitud valikud“ tuleb välja alles augustis Vabaduse festivalil. Eks meie põhitegevus ongi kogu aeg mingite projektide kirjutamine ja aruandlus, näiteks „Class Act’i“ korraldamist rahastas Briti Nõukogu. Aga teater on riigieelarvest doteeritav valdkond ja selle valdkonna sees on kultuuriministeerium Vaba Lava ebaõiglaselt kohelnud. Seda on kinnitanud ka kohus oma otsusega.
Seejuures on Vaba Lava palju efektiivsem ja odavam lahendus, võrreldes sellega, kui luua Narva suur püsirepertuaariga teater – pealegi, kes seda tegema ja vaatama hakkaks? Vaba Lava ei mahu oma kahe teatrikeskusega praegusesse rahastamismudelisse, nagu ei mahu oma truppidega ka Von Krahli teater ja VAT-teater. Kui elu läheb edasi ja riiklikud süsteemid ei vasta enam reaalsusele, on kaks varianti: kas tappa areng ja säilitada süsteem või viia süsteem tegelikkusega kooskõlla. Vabas maailmas peaks võitma teine variant, Eesti teatrirahastuses pole seda aga veel juhtunud.
