Virtuaalreaalsus (VR)

alt=”” hspace=0 src=”images/stories/151206/2.jpg” align=baseline border=0>

 Indrek Jürjo aastatepikkuse töö tulemusena äsja ilmunud mahukas uurimus August Wilhelm Hupeli kohta on asjalik ja tänuväärne lugemine. Paljudel meist, kes on ühte või teist Hupeli tööd kasutanud, ei ole olnud mahti kuigi põhjalikult tema isiku ja kogu tema mahuka loominguga tegeleda. Jürjo on selle töö suure põhjalikkusega ette võtnud ning saavutanud ka märkimisväärse tulemuse. Selle aluseks on olnud väga rikkalik allikate kogu nii trükitud töid kui seni mitmetes arhiivides laiali pillutud materjale.

Mille poolest on August Wilhelm Hupel meile oluline? Esmalt ikka topograafina, kelle kokku pandud kolm köidet ?Topograafilisi teateid? (1774 ? 1782) koos asehalduskorda käsitleva lisaköitega (?Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalischen Statthalterschaft. Zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1789) on olnud nende ilmumistest saati erinevate valdkondade uurijatele asendamatuteks käsiraamatuteks. Loomulikult olid Hupeli huvid, nagu see toonastele valgustusajastu kirjameestele omane, palju laiemad ? sellest annab ju tunnistust temast jäänud suur hulk trükiseid väga erinevatel teemadel ?, kuid teistest valdkondades, olgu siis tema populaarfilosoofilised või eesti keelele pühendatud tööd, ei olnud ta saavutused siiski nii märkimisväärsed. Aga eks seda rõhuta korduvalt ka Jürjo, kirjutades: ?XVIII sajandi teise poole tähtsaim eesti keele uurija ja sõnavara koguja on Hupel, hoolimata sellest, et ta eesti keeleõpetuse alal midagi eriti originaalset korda ei saatnud. /…/ Pietistlike eelkäijate saavutustele lisab Hupeli keeleõpetus vähe juurde. Ka Hupeli lihtsustav käsitlus eesti keelest, mida ta pidas vähekeerukaks ja kergelt õpitavaks, ei loonud just häid eeldusi eesti grammatika süvendatud tundmaõppimiseks.?  Olemata küll originaalne, oli näiteks tema ?Eesti keeleõpetusel? toona siiski oluline praktiline tähendus eesti keele õppevahendina, rääkimata sellest, mida sel keele ajaloo uurijatele hilisemal ajal on pakkuda olnud.

Hupeli tekstid, olgu need kirjutatud ükskõik millises valdkonnas, ei paista minu arvates küll kuidagi silma ei erilise stiili või keelekasutuse nõtkuse poolest. Need tunduvad olevat üsna tuimad ja igavad, mille võiks tänapäeva lugejale kompenseerida vaid soov leida neisse kätketud informatsiooni.

Kuid kes oli August Wilhelm Hupel? Esimene vastus, mis keelele tuleb: Põltsamaa pastor ja kohalik kirjamees. Kuid see ei ole siiski piisav, mõistmaks tema fenomeni XVIII sajandi Liivimaal. Ent tsiteerigem Jürjot: ?Hupel ei kuulu erakordsete, nii-öelda oma ajast üle ulatuvate isiksuste hulka, nagu näiteks valgustusajastu Baltikumis viibinud Johann Georg Hamann ja Johann Gottfried Herder või Liivimaal sündinud ja üles kasvanud tormi-ja-tungi-kirjanik Jacob Micael Reinhold Lenz ? pigem võib teda iseloomustada kui Saksa valgustuse tüüpilist esindajat.? Jürjo iseloomustabki Hupelit ?tavalisuse? mõistega, mis tegevat viimasest hea näite terve ajastu iseloomustamiseks.

Ent mis peitub selle ?tavalisuse? taga? See on ehk teatud alalhoidlikkus ja ka konservatiivsus, mis tegelikult iseloomustab ka Hupeli kirjatöid. Olgu see suhtumine pärisorjusesse, Vene keskvalitsusse või ka Prantsuse revolutsiooni. Tema kirjakohti talupoegade kohta on paljud hilisemad uurijad ikka ja jälle kasutanud, kuid Hupel, erinevalt näiteks Johann Georg Eisenist, ei positsioneeri oma suhtumist õigupoolest kuidagi: ?ta nendib teatava kibedusega, et eestlased ja lätlased on pärisorjad, kuid piirdub üldsõnalise deklamatsiooniga ja väldib hoolega igasugust poolt ja vastu seisukohta. Hupel kaldub pigem eesti ja läti talupoegade õigusetut olukorda käsitlema suhteliselt ja võtab Balti provintsides valitseva ühiskondliku korra seda kritiseerivate välismaalaste ees oma kaitse alla,? kirjutab Jürjo. Ja asjatu oleks Hupeli töödest üritada leida ka mingit märkimisväärset kriitikat Vene keskvõimude suhtes. Ta oli vähemasti väliselt igast aspektist väga riigitruu kirjamees. Jürjo nimetab teda ka suure enesetsensuuriga ?ettevaatlikuks natuuriks?, kes siiski lubas endale kriitilisi märkusi Venemaa-teemalistes kirjutistes Allgemeine Deutsche Bibliothekis, ent vaid sellistel puhkudel, kui neid ei avaldatud tema enda nime all. Ent siis, vähemasti mulle jäi käesolevat uurimust lugedes selline mulje, kui tema isiklikku turvalisust võis veidigi miski ähvardada, nagu see oli paljude vabameelsete inimestega Paul I valitsemise karmide tsensuuritingimuste ajal, oli ta valmis ka oma töödest loobuma: ??sel ajal tundis Hupel ilmselt tõelist hirmu, sest võimalike repressioonide vältimiseks ta isegi hävitas või peitis oma rikkalikke, tõenäoliselt eelkõige käsikirjalisi kogusid.? Ent Hupeli isiku puhul ei ole küsimus pelgalt neutraalses õpetlase positsioonis. See avaldub üsna selgelt tema suhtumises Prantsuse revolutsiooni. Kuna Liivimaal suhtuti sellesse üsna erinevalt, oli Hupeli seisukoht jäigalt reaktsiooniline (Jürjo nimetab seda Hupeli reformikonservatiivseks meelsuseks), hõlmates ka negatiivse vaate prantslastele üldse: ?Ärgu ometi hakaku Euroopale, mis on end senini lapsikult lasknud valitseda prantsuse moekaubitsejatel, kokkadel, rätsepatel, kammerteenritel ja mitmesugustel ringitõmbajatel, lõpuks meeldima ka praegused prantsuse õudused…?  Selliste seisukohtade avaldamine oli tollasel  Venemaal aga igati turvaline. Vastasel korral oleks vaevalt ta selliste mõttearendustega välja tulnud.

Ma ei puudutanud kaugeltki kõiki teemaarendusi, mis selles mahukas Hupeli uurimuses leiduvad. Neid on palju ja mitmedki neist, näiteks Hupeli isiksus, vajaksid ehk põhjalikumatki edasiarendamist. Ent praeguselgi kujul on Jürjo Hupeli raamat üks huvitavamaid, mis meil varasemast ajaloost kirjutatud. Hea on, et see raamat pole lõplikult valmis, siin on tohutule faktimaterjalile vaatamata õhku, mis annab võimaluse mõttearendusteks. Ei ole midagi hullemat kui täiesti lõpetatud raamat.

Kes Holbeini maali Thomas More?ile sügavamalt silma vaatama jääb, see aimab tõsise ja süvenenud pilgu taga mõistusega vaigistatud sära ja sädemeid. Peale oma saatust ette aimava pühaku ja märtri, mõtleja ja seadusemehe näeme ka mehelikku meest, kes mõistis naistest ja kirgedest nii mõndagi.

Eks More?ist ole muidugi pilte teisigi, aga see kõnealune Hans Holbein noorema oma on kahtlemata kõige tuntum ja õnnestunum. See, mida keegi More?i pilgus näeb, sõltub muidugi nii sellest, kes vaatab, kui ka sellest, kaua ta vaatab ? sest More?i ilme on kirjeldamatu, seletamatu. Mõne meelest vaatab More silma oma surmale, teise meelest on ta kohe-kohe naerma puhkemas. ?See on portree, kus eraisik on rõivastatud avalikkuse esindajana, kontrast salajase siseelu ja avaliku retoorilise rollitäitmise vahel loob mõistatusliku ja tõlgendamatu figuuri,? nagu resümeerib Ackroyd (lk 245).

Kui Ackroydi ?Oscar Wilde?i viimasest testamendist? (tlk Krista Kaer, Eesti Raamat, Tallinn 1983) vaimustuses olnud lugeja haarab ?Thomas More?i elu? järele, siis võib ta esialgu segadusse sattuda. Sest esiteks, ?Wilde?i testament? on fiktiivne päevik ja kuulub ilukirjandusse; More?i-raamat on aga aukartust äratava hulga allikaviidetega varustatud biograafia, mille fiktiivsus piirdub Ackroydi allikatõlgendustega. Peale ?anrierinevuse aga pole need kaks raamatut võrreldavad ka sel lihtsal põhjusel, et More pole Wilde. Wilde?ist arvab igaüks midagi teadvat. Viissada aastat tagasi elanud More aga, kelle kirjutistest on eesti lugejale ainsana kättesaadav tema tähtsaimaks peetud teos ?Utoopia? (tlk Riina Jesmin. Tallinn, Perioodika, LR, 2002 11/12), on laiemale lugejaskonnale märksa võõram; ka ei seostu tema persoon Wilde?iga võrreldaval viisil teatud ?pikantsustega?.

Ent Ackroyd pole asjata tunnistanud, et nimelt More oli see, kes biograafia kirjutamise käigus teda üllatas. Ja tõesti: pühakuks ja märtriks kuulutatud mõtleja, kelle elu kulges kuningat ja seadust teenides, avaneb lugejale teravmeelse, vaimuka ja kindlasti ka võluva mehena, kes suri selle taevase korra nimel, mille kaja ta oli elu jooksul nii kirglikult kaitsnud maa peal. 

Jumala teenri ilmalik tee

Ei või ju teada, kas see päris tõsi on, kuid Ackroyd väidab igatahes, et vaimuliku kutsest loobuma ning ilmiku seadusemehe teele asuma ajendas More?i eelkõige hirm oma sensuaalsuse ees ning soov suunata seksuaalsus neisse raamidesse, mida keskaegne ühiskond tunnustas ? abiellu. Sest et õnn ei seisne ju mitte mis tahes naudingus, vaid ainult sellises, mis on hea, sünnis ja vooruslik ning kooskõlas jumaliku seadusega (vrd ?Utoopia?, lk 84).

Et More naistest, ilust ja ilusatest naistest nii mõndagi teadis, seda tunnistab ka perekonna- ja abielusidemeid kirjeldav osa ?Utoopias?. Nimelt näitavad paariminejad utooplased end teineteisele enne abielusidemete sõlmimist alasti, sest ?ihulised annid sunnivad vaimu voorusi rohkem hindama ja aus pidama, jah, isegi tarkade meeste abielus?. Võib ju ?ihukatete all peituda niisugune inetus, et see mehe mõtted oma naise juurest eemale viia ja võõrutada võib, samal ajal kui seadus kaasade kehasid jälle lahutada ei luba?. Seda tegelikult täitsa loogilist arutlust pooldavad utooplased naeravad seepärast välja teisi rahvaid, kes hindavad tulevast kaasat üksnes ?käelabasuuruse lapikese? ehk näo järgi (lk 98). Ja kuigi jutustaja mõistab säärase kombe otsustavalt hukka, ei välista see ju veel, et utooplaste viis naist või meest valida More?ile enesele vähemalt mõnetigi mõistlik võis tunduda.

Kindlasti oleks More kui kuninga jumalakartlik sulane ja hea kuulsusega riigimees ainsale kaasale truuks jäänud, kui mitte surm ei oleks teda ja temast vähemalt kümme aastat nooremat Jane Colti lahutanud. Jane Colt sünnitas kuue aastaga More?ile neli last ja suri siis 22-aastaselt ? pole teada, kas katku, inglistõppe või mõnesse muusse haigusse, mis olid tolleaegses Londonis nii harilikud. Kiiresti teise abiellu heitma ajas More?i küll pigem perekondlik hädavajadus: lastel oli tarvis ema asendajat ja majapidamine perenaist. Kui Jane?i kirjeldavad biograafid kui ebaküpset ja kergesti vormitavat isiksust, kes ta ju oma aastate poolest paratamatult olema pidigi, siis More?ist kaheksa aastat vanem emand Alice oli sõnakas ja teravmeelne naisterahvas, kellega More?il kaugeltki igav ei olnud. Ja ehkki More eelistab ajastu kombe kohaselt naisest kõnelda kui riiakast tulehargist, pidi see Ackroydi tõlgenduses varjama tõsiasja, et ta oma kaasast ja perekonnast üldse vägagi hoolis.

?More?i huvitasid naised ülimalt,? kirjutab Ackroyd, ?tema kiindumuses oli alati olemas ka seksuaalne element, ent tema huvi oli siiski sügavam ja kestvam kui iha, mida ta püüdis palvete ja patukahetsuse abil kahandada? (lk 137). Muide, Bucklersbury, kus More?id elasid, oligi peamiselt naiste majapidamine. More?il oli esimesest abielust kolm tütart ja üks poeg, Alice tõi majja kaasa oma tütre esimesest abielust ning peale selle sai More?ist peagi veel ühe tütarlapse hooldaja ja eestkostja. Sellest kasutütrest sai hiljem More?i poja naine. Üks tütardest, nimelt Margaret, oli More?ile eriti lähedane. Margaret oli tänu isa hoolele oma aja kõige haritum naine, kes sekkus kord filosoofilisse vaidlusse koguni kuninga enda juuresolekul. Margaret oli ühtlasi ainus, kellele More juba Toweris istudes pidas vajalikuks selgitada, miks ei tee ta midagi oma elu päästmiseks ? hoolimata sellest, kui väga ta oma perekonda armastab.

Peale selle oli More esimene inglane, kes ei pidanud naist vaimsete võimete poolest mehest alamaks ja mõtles tõemeeli naiste harimisele. Nõnda rajas ta teise abielu ajal oma kodus kooli, kus sai haridust 11 ? 13 last: peale More?i omade ka ta hoolealused. Just More?i enda käega kokku pandud õppekava ja õpimeetod tegid võimalikuks selle, et Margaret kirjutas ühtviisi kaunilt nii inglise kui ladina keeles, suutis end väljendada ka kreeka keeles, tõlkis Erasmust ja Eusebiust ning kirjutas traktaategi.

Isiklik elu, isiklik surm

Usutavasti on More üks neid autoreid, kelle elust mõeldes tuleb eelkõige mäletada tema surma. Tema lordkantsleri kohalt tagasiastumise ja vaimulikkonna allutamise aasta oli ennete ja imede aasta. ?Kevadel leiti Thamesist kaks tohutut kala, keda peeti ?tulevast kurja ennustavaks imeks?, ning neljateistkümne päeva jooksul toimus Londonis neliteist enesetappu.? Peale selle läksid preestrid jumal teab miks ühes Londoni kirikus kaklema ja pisteti pokri, kolmest kirikust aga viisid vargad püha sakramendi. Taevas nähti ohtrasti komeete ja hobusepäid, tohutut punast kera ja sinist risti kuu kohal (lk 306).

Toweris oma lõppu oodates teadis More seadusemehe ja õigusemõistjana täpselt, missugune hukk teda ootab: kõigepealt poomine teadvusekaotuseni, siis elustamine, et surmamõistetu võiks näha, kuidas tal peenis küljest lõigatakse ja talle suhu topitakse; siis kõhu lõhkilõikamine ja soolikate viskamine keevasse katlasse; südame väljarebimine kehast ja selle hoidmine surija nina all. Viimaks pea maharaiumine, pea kupatamine keevas vees ja selle teibasseajamine (lk 336). Ajaks, mil More teada sai, et säärane karistus on asendatud pea maharaiumisega, oli ta ilmselt juba valmis kui tahes hirmsaks lõpuks. Ent usutavasti oli piinamise ärajätmine surmaminejale siiski mõningane kergendus.

Võib muidugi väita, et More?i saatuse otsustas ainuisikuliselt Henry VIII, kelle lähimaks nõuandjaks More oma maise karjääri loomuliku jätkuna kujunes, ent on ometi veel kaks naist, kes vähemasti kaudselt More?i saatuse täideviimises osalevad. Üks neist on Anne Boleyn ? naine, kelle pärast Henry hülgas oma esimese naise Katariina ning kelle abielu ennast kirikupeaks kuulutanud Henryga juhatas sisse reformatsiooni Inglismaal. Kui abielu Boleyniga võinuks More veel eraldivõetuna tunnistada, ehkki ta seda õigeks ei pidanud, siis Lutheri üritust heaks kiita ei v
õinud ta oma südametunnistusega vastuollu minemata kuidagi.

Anne Boleyni enda käsi ent ei käinud küll sugugi paremini kui More?il. Vaevalt kolm aastat jõudis ta Henry kõrval kuningannana maad valitseda ning ilmale tuua tulevase kuninganna Elizabeth I, enne kui Henry temagi pea maha raiuda käskis, olles ta enne lasknud süüdi mõista abielurikkumises, intsestis ja nõiduses. Kõigest kuus aastat hiljem laseb Henry sarnaseid süüdistusi kasutades hukata oma viienda naise (kokku jõudis ta neid pidada kuus). Kahe naisetapu vahele mahub veel More?i järel Henry lähimaks nõuandjaks tõusnud ja väljapaistvaks riigimeheks saanud Cromwelli mahalöömine kuninga käsul.

Ent oma osa More?i saatuses on ka ?Kenti püha neitsi? või siis ?Kenti hullu nunnana? tuntud Elizabeth Bartonil, kellega koostöös Henry vastu More?i kahtlustati. More tundis tõepoolest Bartonit ja ka kohtus temaga, ent mingis vandenõus ta muidugi osaline ei olnud: mees, kes tõemeeli uskus, et kuningas kehastab jumala võimu maa peal, ei oleks seda kuidagi teha saanudki. Barton ennustas, et kui Henry Katariina hülgab ja Anne Boleyni kuningannaks kroonida laseb, siis jääb ta võimule veel ainult seitsmeks kuuks ning sureb kurjategija surma. Kuningas võttis oma nägemustega laialt tuntuks saanud ?hullu nunna? nii tõsiselt, et laskis ta riigireetjana üles puua. Sellest, kui ehtsad Bartoni nägemused olid, vaikib ajalugu. Ent tõeks tema ettekuulutus ei saanud ning enne poomist tunnistas ta end ?vaeseks harimata tüdrukuks?, kes ?langes oma uhkuse ja fantaasiate ohvriks?. Barton hukati muide selsamal päeval, mil kõik Londoni gildid andsid tõotuse pidada Anne?i kuninga seaduslikuks abikaasaks. More valmistus sellal juba Toweris oma surmaks.

More?i elu ja surm kinnitab neile, kes siiani ei tea, et ei ole võimalik lahutada isiklikku ja avalikku elu. Nõnda nagu surm on ikka ja alati ainult igaühe enda isiklik surm, on seda ikka ja alati ka elu: ka riigimehel ja seaduseandjal, isegi pühakul ja märtril, mõtlejal niikuinii. Kõigist teistest rääkimata.

Baltisaksa naine emantsipeerus, kuid ei märganud enda kõrval eesti naist.

?Eestlusel ei ole ju oma füsiognoomiat, /—/ kogu kultuuri, mis neil on, on nad võtnud üle meilt, sakslastelt.? Nii kirjutas eestimaalanna Theophile von Bodisco oma mälestusteraamatus, mõeldes sajandi alguse Eesti ja selle rahvuslike ja sotsiaalsete suhete peale.

Praegu tundub meile selle põlisest Eestimaa aadliperekonnast (sündinud von Wistinghausen) pärit kirjaniku väide põhjendamatult arrogantsena, kuid tuletagu ta meile meelde: eesti naise kõrval elas XX sajandi alguses Eestis teinegi, saksa keelt kõnelev naine, kes, moodustades küll rahvaarvu silmas pidades pisikese vähemuse (1897. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestimaal 3,9 protsenti sakslasi), polnud esimese jaoks mingi tundmatu suurus. Ta oli varjatud kadedus- ja imetlusobjekt, ta oli eeskuju, vahest rohkemgi eeskuju kui saksa keelt kõnelev mees eesti keelt kõneleva mehe jaoks.

Ta võis olla aadli- või literaadisoost ? need kaks seisust moodustasid Läänemere provintside kõrgema kultuurikihi. Olgugi et XIX sajandi lõpuni oli seisuslik kuuluvus oluline, ei paistnud see ehk saksa naise eluviisi ja harjumusi silmas pidades eriti välja. Ja eestlane oli harjunud neid mõlemaid kõnetama ?armuline proua?.

Kindlad soorollid olid XX sajandi alguseks jäänud kitsaks ka baltisaksa naisele, kes tundis, et tema ettevalmistus ei vastanud moderniseeruva ühiskonna nõudmistele. Ka tema ei jäänud emantsipatsioonituultest puutumata, ehkki need jõudsid Baltimaile muu Euroopaga võrreldes märksa mõõdukamatena. XIX sajandi viimastel kümnenditel rajatakse siinmailgi naisseltse ja naisteajakirju, kus peatähelepanu pälvivad naisharidusega seotud küsimused, mille on toonud päevakorrale ajale jalgu jäänud koolikorraldus. 1887. aastal alustas saksakeelne Rigasche Hausfrauenzeitung, kus tutvustati naise uusi rakendusvõimalusi. (Samal aastal asutati esimene eesti naisteajakiri Linda.)

1890ndatel teravneb küsimuseasetus saksakeelses pressis: seoses kiire linnastumise ja naise heidetusega tööturule asendub küsimus, kas naine peaks töötama, küsimusega, millised elukutsed vastavad tema loomusele. Nõutakse praktilist haridust, koolireformi, kõrgharidusvõimalusi, erialaharidust, julgemad sõnavõtjad taotlevad August Bebeli ja Clara Zetkini vaimus võrdõiguslikkust, valimisõigust, vabadust. Rõngu mõisaproua Fanny von Anrepi kirjavahetusest nähtub, et siinmail ollakse kursis saksa naisliikumisega, loetakse küllaltki radikaalset ajakirja Frauenbewegung, samuti ajakirja Die Hilfe. Saksamaal viibides külastab Fanny von Anrep sotsiaaldemokraat Karl Liebknechti ja Helene Lange naisküsimust käsitlevaid loenguid.

Algav sajand konsolideeris baltisaksa naised rahvusluse lipu alla. 1905. aastast rajati naisühinguid, mis seavad endale eesmärgiks kaitsta Baltimaade sakslust ning ?tõsta rahvustunnet?. Esimene naisühing asutati Tallinnas 1905. aastal (Deutscher Frauenverband in Estland), kohe seejärel ka Tartus, Pärnus ja Riias.

1906. aastal rajati ajakiri Baltische Frauenzeitschrift (toimetaja Elsbet Schütze), mis soovib käia ajaga kaasas: ?Uus aeg… sunnib naist teojõulisele tegutsemisele, sageli ka välja astuma koduste kohustuste ringist?, ?me elame ajal, kus haritud naine ei saa ega tohi enam luulelise koolibrina meie kodudes ringi lennelda ? ta peab saama mehe kaastöötajaks peaaegu kõigis töövaldkondades?. Ajakiri näeb oma lugejatena ?sotsiaalselt tundvaid ja mingil määral sotsiaalselt koolitatud naisi?,  kutsub neid üles kohanduma elu uute nõudmistega, ärgitab naisi praktilisele tegevusele, majanduslikule sõltumatusele (?parim tee abielunaise sõltumatusele on kõikide elanikkonna klasside jaoks naise elukutseline teenistus?), tutvustab uusi rakendusvõimalusi, uusi elukutseid, nõuab hääleõigust, osavõttu valitsusorganite tööst ning tahab naist kursis hoida naisliikumisega eri maadel jne. Tähelepanu pööratakse lastekasvatamisele, eeskätt seksuaalkasvatusele, mis on seni tugevasti suunatud soolisele eristumisele. Tütarlapse kasvatusnormid sisendavat temasse maast madalast liialdatud häbelikkust, hirmu, edevust, poisi omad aga üleolekutunnet. Iseloom olevat palju enam individuaalselt kui sooliselt diferentseeritud, leiab ajakiri ning soovitab kasvatuses rõhutada pigem kamraadlikkust, sõprussuhet eri sugupoolte vahel. Juhitakse tähelepanu abielunaise õigusetule olukorrale: olevat ebamoodne, ebaintelligentne piirata naist vaid mehaaniliste, sooliste ja kitsalt koduste kohustustega. Naine peab ka abielus jääma seotuks ümbritseva eluga. Kolleegiumi hulgas on tallinlannad Theophile von Bodisco ja Elisabeth von Rosen, tuntud saksa naisõiguslased Minna Cauer ja Dr. Käthe Schirmacher. Kaastööd ajakirjale teevad ka Ellen Key, Helene Stöcker, Helen Keller jt.

Theophile von Bodisco alustab kohalikes ajalehtedes kirjutamist 1890ndatel Magda Kaarseni nime all. XX sajandi alguses, kui kirjutavast naisest ? olgu ta siis või aadlidaam ? on saanud üha igapäevasem nähtus, ei karda ka tema oma nime kirjutamisega määrida ja avaldab oma esimese ja ülieduka romaani ?Vana vabahärra majas? õige nime all Saksamaa kõige kuulsamas Samuel Fischeri kirjastuses. Theophile von Bodisco unistust õppida ülikoolis ja elada ainuüksi oma vaimsetele huvidele pidasid paljud tema seisusest sookaaslased ekstravagantsuseks, millest ajaga vabanetakse. Ta andiski järele ühiskondlikule survele ja abiellus, jäädes kirjanikuna siiski endiselt viljakaks, osaledes endiselt kohalikus kultuurielus: tema juhatas Eestimaa Kirjanduse Seltsi kunsti ja kirjanduse sektsiooni ja kuulus seltsi juhatusse, ta toimetas Baltimaade keskse ajalehe Düna-Zeitung kirjandusrubriiki, avaldas filosoofilisi ettekandeid kohalikus ajakirjanduses jne. Oma teostes kujutas ta vana, ?soikuvat? baltisaksa maailma dekadentlik-impressionistlikult, mis teeb tema teosed lähedaseks Eduard von Keyserlingi, Guy de Maupassant?i või Hermann Bangi looduga. Von Bodisco romaan ?Soikuvast maailmast? (?Aus einer verklingenden Welt?, 1921) on baltisaksa kirjanduse üks mõistvamaid Eesti Vabariigi sünnihetkede refleksioone.

Kuivõrd kuulus sellesse soikuvasse Balti maailma eestlanna? Ega kuulunudki. Vahest ainult ?tumehalli taustana?, mis pidi tagama mõisamaailma eksistentsi. Pruunseelikud, Noor-Eesti, Siuru ? see oli uus ja võõras maailm, mis teemana ei sobinud kuidagi baltisaksa kirjanduse jutustusstruktuuri.

Bodisco romaanitegelane Barbara teeb Tallinna linnapilti vaadeldes tähelepaneku: inimesed jagunevat linnas kaheks, liikuvamad ja emotsionaalsemad, need on venelased ja juudid, järelemõtlikumad ja tasakaalukamad olevat eestlased ja sakslased. Väliselt ei erinevat viimased millegi poolest. Sattudes eesti teatrisse on Barbara imestunud, et eesti daamid näevad välja palju moodsamad kui saksa daamid. Neis olevat midagi põhjamaist ja nad olevat vormitud euroopa eeskujude järgi.