Austatud kolleegid,
Olete oodatud osalema.
Manuses lisatud konverentsi kava.
Virtuaalreaalsus (VR)
-
Mai Lumiste konverentsi kutse
-
Kurva kava tume pärl Marianna Tarassova
Sama teemal ? ERSO ja Marianna Tarassova.
-
Julgeolek versus vabadus?
Maailma julgeolekuarhitektuur püsib jätkuvalt Teise maailmasõja pärandil. Võitjariigid jagasid oma huvides maailma ümber. Külm sõda tõi küll kaasa globaalse sõja ohu ja arvukalt väiksemaid sõjakoldeid erinevates maailma paikades, kuid jõudude tasakaal tagas läänemaailmale siiski pikaajalise rahu. Tõsi, idaeurooplaste vabaduse hinnaga. See rahu oli sedavõrd püsiv, et lääneriigid võisid totalitaarsest naabrusest hoolimata arendada demokraatiat. Külma sõja lõppedes oli ehk tõesti põhjendatud illusioon, nagu ei oleks liberaalse demokraatia võidukäigul enam ühtegi takistust. Ometi tekitas kahepooluselise maailma langus hoopiski uued, ootamatud julgeolekuriskid, millega varem ei osatud arvestada.
Kahe poolusega maailm sundis lääneriike mobiliseerima oma jõud välise julgeoleku tagamiseks. Varasemad sõjad olid viinud varem või hiljem välja rindejoone tekkimiseni. Nii ka Teine maailmasõda ja ka mitmed lokaalsed konfliktid pärast Teist maailmasõda. Kahepooluselise maailma lõpp tähistas aga ka rindejoone lõppu. Meetmed välise julgeoleku tugevdamiseks olid osutunud ülepakutuks. Kuid sisemine julgeolek, mis pidi küll aeg-ajalt kokku puutuma KGB provokatsioonide või kohalikest ekstremistidest terroristidega, ei olnud sedavõrd haavatav, et sellesse oleks pidanud panustama jõudu, mis oleks vajanud vabaduse kärpimist. Paraku on tänapäevane sõda kandunud rindejoontelt tänavatele. See aga sunnib armeed kujunema politseilisteks üksusteks.
Terrorismi ja sissisõda on enamasti iseloomustanud killustatus: väikeste rühmade välkkiire tegutsemine ja nõrk või olematu koordineeritus nende vahel. Kaasaegse terrorismi alusepanijateks võiks pidada XIX sajandi Vene anarhiste, kelle meelistegevuseks oli tsaari või mõne muu tähtsa ametniku mahalöömine. 1960. aastatel formeerunud Euroopa vasakpoolsed terrorirühmitused Punased Brigaadid Itaalias, Baader-Meinhoffi jõuk Saksamaal, IRA Põhja-Iirimaal ja ETA Hispaanias olid Vene anarhistide mantlipärijad ka meetodites. Massi vastu suunatud vägivallaakte võeti ette harva, mõrvati võimuesindajaid ja arvamusliidreid, kohtunikke ja ärimehi.
Islamiäärmuslaste terrorism on aga pigem sarnanenud paremäärmuslaste meetodiga, kus terroriaktidega massi vastu püütakse tekitada kaost, paanikat ja seeläbi näidata demokraatia jõuetust korra tagamisel. Islamiterrorism on suutnud teha kvalitatiivse hüppe ning jõudnud globaalse terrorismini, kus killustatus on ületatud ja on jõutud efektiivse koordineerimiseni, eriti al-Queda näol. Seega on valitsused silmitsi terroristidega, kelle löögijõudu võiks võrrelda armee omaga. Terrorism on omandanud sissisõja jooned (või partisanisõja, kuidas kellelegi meeldib) ja suutnud kohaneda kaasaja relvastuse, tehniliste vahendite ja ühiskonna organisatsiooniga kiiremini kui riigid. Selle tulemusena käivad terroristid riikide julgeolekustruktuuridest sammu ees. Inertne bürokraatiaaparaat ei ole aga olnud suuteline ennast ümber korraldama kaasaja sõja vajadustele. Küsimusele, kas Kolmas maailmasõda võib kunagi alata, võiks hoopiski vastata, et see käib juba mitu head aastat. Kuid Kolmas maailmasõda ei saa kunagi olema tavapärane positsioonisõda. See on globaalne sissisõda, mille vahendiks on terrorism.
Terrorismi põhjused on iseenesest primitiivsed nagu ka sissisõdadel või õigupoolest sõdadel üldse. Soov maailma ümber korraldada käepäraste vahenditega on terrorismi liikumapanev jõud. Pahatihti on selle taga riigid, kes on terroristlike rühmituste tekkimist nii mõnigi kord soodustanud, et neid enda huvides kasutada. Kuid terrorism on raskesti ohjeldatav ja kipub oma loojate vastu pöörduma. See omakorda võimendab riikide poolt vabaduse piiramist ning riikliku terrori rakendamist, mille musternäiteks on Venemaa tegevus T?et?eenias. Globaalne terrorism aga ei ole kuidagi vähem maailmasõda kui maailma kattev kaevikute võrk.
Külma sõja järgse NATO eesmärkide hulgas on sageli rõhutatud terrorismivastast võitlust. Ometi jääb üles küsimus, kas NATO saab selles olla piisavalt efektiivne. NATO loodi kaitseorganisatsiooniks positsioonisõjas. Terrorismi ohjeldamine eeldab aga politseilist korraldust ja ründetaktikat. Viimastel aastatel on NATOt arendatud küll kiirreageerimisüksuste ja haldust teostava organisatsiooni suunas, kuid politseilisi eriüksusi, mis on ette valmistatud terrorismi tagasitõrjumiseks, ei saa NATO asendada. NATO jääb kõigele vaatamata militaarstruktuuriks, kelle esmane ülesanne saab olla ikkagi kaitse kolmandate riikide vastu. Seega võib ju olla poliitiliselt korrektne väita, et NATO ei ole suunatud Venemaa vastu, kuid samas ei saa eitada seda, et NATO on jätkuvalt kaitseks Venemaa eest. Ja viimase aasta-kahe arengusuunad Venemaal annavad selliseks kaitseks küllaga alust. Sellest saavad Vene võimukandjad ka suurepäraselt aru ja seetõttu on Venemaa vastumeelsus NATO laienemisele ka nii energiline. Ehk siis Eesti mätta otsast vaadatuna: NATO ei suuda ehk ära hoida võimalikke terroriakte Eestis, kuid küll suudab ta ära hoida võimaliku agressiooni Eesti vastu.
-
Andres Toltsi ja Mare Vindi ühisnäitus Bernis
Alates 31.08.2012 on Bernis galeriis Kulturhof-Schloss Köniz avatud Andres Toltsi ja Mare Vindi ühisnäitus.
A.Tolts eksponeerib kahte maalide sarja „ Maastikud“ ja „Kullakangid“.
M.Vindilt on väljas kaks sarja serigraafiaid – „Mineviku linnad“ ja „Müürid“ ning koloreeritud litode sari „Lõhutud ringid“.
Näituse korraldas BaltArt Galerie ja avas Schwarzenburgi maakonna president Ruedi Flückinger.
-
Kõrvutades kahte suurkuju
Bachi ja Vivaldi seotus ilmneb eelkõige Johann Sebastiani muusikas. Tänu Vivaldi teoste ääretule populaarsusele Euroopa õukondades avastas tema loomingu ka Bach. Helilooja huvi oli lausa nii suur, et ta seadis mitmed Vivaldi viiulikontserdid klavessiinikontsertideks ja võttis Il Prete Rosso?lt (Punane Preester, Vivaldi hüüdnimi) rohkesti ?nitti ka oma teoste loomisel. Seetõttu võib pidada igati õnnestunuks püüdlust leida kahe barokiajastu suurkuju vahel seoseid, kõrvutades nende teoseid ühel kontserdil.
Sel õhtul ettekandele tulnud teostest avaldas kõige rohkem muljet Bachi Klavessiinikontsert d-moll BWV 1052. Alexander Paley esituses kõlanud teos mõjus oma veenva kontseptuaalse küljega. Fantastiliselt välja töötatud I osa peateema sundis oma väga selgelt artikuleeritud sünkopeeritud rütmikujundiga kohe kontserdi alguses kõrvu kikitama. Paley ettekujutus teosest oli nii sügav ja mõtestatud, et ansamblil polnud mitte mingisugust vaeva selle omaksvõtmisega.
Pianisti puhul väärib eraldi märkimist tema oskus mängida väga vaikset ja üliselgelt artikuleeritud piano?t. Pikad muusikalised arengud, mis olid läbi viidud üsna vaiksel nivool, avasid kuulsa klavessiinikontserdi puhul uusi, seni tundmata tahke.
Vaatamata sellele, et teose esitus oli üks eredamaid elamusi kõnealusel kontserdil, ei saa ma mööda minna sellestki, mis ei meeldinud. Märksõnaks oleks siinkohal ?balanss?. Nimelt oli saatepartii peaaegu kuuldamatu teose kulminatsioonikohtades, kus klaver üsna efektiivselt summutas väikese ansambli.
Patrick Gallois? esituses kõlanud Vivaldi flöödikontsertide g-moll op. 10 nr 2 ?La Notte? (?Öö?) ja F-duur op. 10 nr 1 ?La tempesta di mare? (?Torm merel?) puhul õnnestus interpreedil hästi tabada nende teoste programmilist sisu. Flöödipartii tehnilisele keerukusele vaatamata sulatas Gallois oma osa saatepartiiga üheks nauditavaks tervikuks. Lausa lummavalt ning müstiliselt kõlas aga g-moll flöödikontserdi aeglane osa ?Il Sonno?.
Andres Mustoneni (viiul) ettekandes kõlasid Vivaldi Variatsioonid ?La Folia? teemale. Selles esituses oli kõike, lõõmavast kirest bakhanaalia ning hulluseni, millest viimane leidis eraldi äramärkimist ka teosele eelnenud sõnalises sissejuhatuses, et valmistada publik ette ekstreemseks elamuseks.
Laiemalt võttes aga iseloomustab Mustoneni mängulaadi teatavat sorti ekstsentrilisus ja ehk isegi liigne teatraalsus. Eesti kirjandusest paralleeli otsides võib tõmmata mõttelise punktiiri tema ja Kivisildniku vahele. Teisisõnu on tegemist mehega, kellele näib (muusikas) olevat kõik lubatud. Jalaga takti löömine, orkestri-tutti?des oma partii ületähtsustamine, grotesksena mõjuvad ?estid jne.
Paraku tundus sel kontserdil saalist vaadatuna-kuulatuna, et palju auru kulus selleks, et publikule iga hinna eest tõestada ? just siin ja praegu tehakse suurt kunsti. Selle kõige taustal kippus varju jääma tol õhtul solistidega koos musitseerinud ansambel, kes andis samuti hinnatava panuse kontserdi õnnestumisse. Ise kipun arvama, et kui kunstniku käe all sünnib midagi geniaalset, siis avaldub see eelkõige lihtsuses, kuid olgu see igaühe maitse asi. Ja nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda.
-
Summa suurem kui liidetavad
Igaühel on oma isiklikud eesmärgid, foobiad ja fiiliad, mille kasuks sõna võtta. Neid mõistagi ei saa kirjanike liidu agendasse suruda. Aga on ilmne, et kui on tegemist suurte eesmärkidega, siis on kollektiivne protest võimsam kui üksikute protestide summa.
Kirjanike liit on ajanud majandusasju. Meil on Käsmu puhkemaja, on väliskontaktid, on loodud kirjanduse teabekeskus, mille kaudu esimest korda hakatakse sihipäraselt Eesti kirjandust tõlkima. On väiksed vastastikused abistamised, toetused ja laenudki. Esitlusteks saab tasuta Kirjanike Maja ruume jne. Seda nimistut võiks pikendada. Nüüd läheb käiku raamatulaenutuse hüvitamise seadus. Siiski, peamine, mida kirjanike enamik regulaarselt oma olme parendamiseks ja teoste üllitamiseks praktiliselt saanud, tuleb ikka Kultuurkapitalilt. Sest loovisiku seadus, see ?elevant?, on jälle toppama jäänud. Kuluaariinfo viib vägisi mõttele, et mainitud seadusesse ja selle taotlejatesse suhtutakse võimukoridorides lihtsalt üleolevalt. Kas pole selles natuke süüd sellelgi, et kirjanikud kui avalikkuse võimalikud mõjutajad seisavad kõik eraldi? On küll ?rahvuse vanaisad? ja mõned rahvusvaheliselt tuntud isemõtlejad, kelle sõna üldiselt kostab ja maksab, aga valdavalt on kirjanik laiema avalikkuse silmis muutunud millekski õpetatud orja või skomorohhi taoliseks, kes peab meelt lahutama ja pulli tegema. Kirjanik on see, kes lehes midagi ropusti ütleb, lapsesuuga ära paneb või ennast paljastab.
Sirp arvab, et kuigi vanu aegu ei saa taga igatseda, sõltub täna valitavast juhatusest ja esimehest siiski, kas Eesti Kirjanike Liidul kui tervikul on ühiskondlikult natuke suurem kaal kui tema liikmete mehhaanilisel summal.
-
Kumu uuel näitusel toimub publikupäev peredele
Laupäeval, 8. septembril kutsub Kumu kunstimuuseum kõiki muuseumi- ja kunstisõpru publikupäevale näitusel „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus”. Publikupäeval toimuvad näitusel eesti- ja venekeelsed ekskursioonid. Kumu hariduskeskuse kunstikoridoris saavad nii lapsed kui täiskasvanud osaleda dünaamilise installatsiooni „Geomeetriline inimene” loomises. Osalemine muuseumipiletiga.
Ringkäigud näitusel toimuvad:
Kell 13 – ekskursioon näituse kuraatori Liis Pählapuuga (eesti keeles)
Kell 15 – ekskursioon kunstiteadlase Helena Ristheinaga (eesti keeles)
Kell 16 – ekskursioon kunstiteadlase Helena Ristheinaga (vene keeles)
Kell 13–17 on Kumu 2. korrusel avatud kunstikoridor installatsiooni loomiseksOsavõtjad saavad abistava töölehe „Spikker”, mis suunab näitusele vaatama teoseid ja leidma neis eri kujundeid. Piltide tähelepanelikule vaatamisele järgneb loominguline ülesanne kunstikoridoris. Lapsed saavad magnetseinal kujunditega mängides, neid omavahel liites ja lahutades moodustada uusi figuure – geomeetrilisi inimesi. Installatsioon on interaktiivne ning kujuneb ja muutub töö käigus pidevalt. Protsessi pildistatakse.
Näitusel „Geomeetriline inimene. Eesti Kunstnikkude Rühm ja 1920.–1930. aastate kunstiuuendus” antakse Eesti ja Läti riiklikest kollektsioonidest ning erakogudest pärit töödega ülevaade Eesti esimese avangardse kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Rühm (EKR) arenguloost. 1923. aastal asutatud EKR oli esimene avangardile keskendunud kunstirühmitus Eestis. EKRi aktiivseim loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil loodi väljapaistvaid kubistlik-geomeetrilisi teoseid nii maalikunstis, graafikas, lavastuskunstis, skulptuuris kui ka raamatu- ja esemekujunduses.
Näitusel on eksponeeritud ligi 60 maali EKRi olulisematelt autoritelt, nagu Jaan Vahtra, Eduard Ole, Friedrich Voldemar Hist, Juhan Raudsepp, Felix Randel, Märt Laarman, Arnold Akberg, Henrik Olvi, ning nendega sarnaseid loomingulisi ideid jaganud kunstnikelt. Näitusel on üle 50 graafilise töö ja joonistuse. Väljapanekus on muuhulgas esindatud 19 maali, mille autoriteks on EKRiga seotud Riia Kunstnike Grupi liikmed: Oto ja Uga Skulme, Romans Suta, Aleksandra Beļcova, Niklāvs Strunke jt.
Uuendusena on näitusel võimalik lugeda osa teoste kohta lisainfot QR-koodidelt, mis valmisid koostöös EMTga.
Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest näituse suurtoetajat EMTd ning toetajaid Eesti Kultuurkapitali, ES Sadolini ja Laimat.
Näitust saab Kumu kunstimuuseumis vaadata 6. jaanuarini 2013.
-
Uus koomiline lasteooper
TÕNIS KAUMANNI ooper ?MINA ?
NAPOLEON!? Dirigent Arvo Volmer; idee, dramaturgia ja lavastus Neeme Kuningas; libreto ja tekst Villu Kangur; lavakujundus Hardi Volmer; kostüümid Olivia Osik, Reet Nurmsalu. Osades Gerrit Siiner, Heli Veskus, Helen Lokuta, Vello Jürna, Leonid Savitski, Mati Kõrts, Urmas Põldma, Valentina Taluma, Aleksander Mihhailov jt. Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester ja ooperikoor.
Esietendus 11. II Estonias.
Tõnis Kaumanni ooperi plussid on libreto ja lavastuse tõsiseltvõetavus ning helikeele ühtsus. Omajagu üllatav, sest tegemist on ju osalt koomilise, osalt lasteooperiga. Aga just seetõttu, et humoorika lähenemise juures pole liialt janti ja palagani, on nähtu meeldiv. Lugu räägib poisist, kes ei taha kooli minna ja mõtleb end Napoleoniks. Praalib õukonnas, kamandab sõjaväelasi endale chips?e tooma, kurdab palavuse üle ja satub Venemaa külma talve, kaotab Waterloo lahingu ning pannakse lõpuks vangi. Ja alles siis avastab, et tahaks hoopis oma koju ja tuppa tagasi ? kuidagi hirmsaks läheb see Napoleoni-unistus.
Vaadates viimase aja üllitistele (Steineri ?Kosjas?, Tulve ?It?s getting so dark? ja Kaumanni ?Mina ? Napoleon!?), peab siiski kahetsusega tõdema, et ooper ikka pole eesti helilooja väljendusvahend nr 1. Seda enam on tervitatavad need katsetused, mis kahtlemata ainsana meie ooperiloomingut ülal hoiavad. Parim neist on helikeele sugestiivsuselt ja lavastuslike võtete nüüdisaegsuselt Tulve teos, mis on aga siiski kammerooper, ilma solistide ja tegevuseta, vaid videopildi, teksti ja kommenteeriva väikesearvulise kooriga.
Päris suur, dramaatiline, tegevuse ja lavastusega ooper nõuab ikka rohkem avatust ja emotsionaalsust ning ka meloodiaannet, kui eestlastele loomuomane oleks. Selles mõttes võib kadedusega vaadata soomlasi, kes loomult veel kinnisemad ja põhjamaisemad kui meie, aga oopereid kirjutavad pidevalt. Kuigi maailmas pole viimasel ajal ükski peale Saariaho ?Kauge armastuse? suurt menu saavutanud. Aga vähemalt produktsiooni tuleb nii palju, et vanu (täitsa üle keskpärase) oopereid enam uuesti lavale tuua ei saa, rohkearvuline uudislooming lämmatab vana. Eestis peab meie oma ooperit tikutulega otsima.
Eesti viimaste ooperite puhul on märgatav teatav distantsi ja võõristuse taotlus: kaks koomilist, üks tegelasteta teos. Ooper ise on aga põhimõtteliselt liigagi siirust eeldav ?anr, nii et sellise stiiliga liialt mööda ei pane, aga suurt kala ka ei püüa.
Muusika ja tekst ühte väravasse
Antud ooperi juures on oluline figuur Neeme Kuningas, kes lavastajana ei pelga ise mitte millestki ooperi tekstilist alust luua. Nii on ta Napoleoni loo juures idee ja dramaturgia autor. Kuninga loomingust meenub ka aastatetagune ?Ilus Helena?, mis loodi stiilis ?proovis lugesime lehte, mis meeldis, panime ooperisse?. Ka eelmine Estonias lavale tulnud ooper, Steineri ?Kosjas? oli Kiviräha naljaka novelli naljakas lavastus. Et aga nalja on teatavasti raskem teha kui tõsine olla, siis ei pruugi see kergema ?anrina võetud naljaooperi tegemine sugugi nii kindla peale minek olla.
Napoleoni loo juures on lisaväärtuseks tohutu töömaht väikeste laps-Napoleonidega ? nende õpetamise ?akadeemia?, näituse- ja teatrikülastused, Tauno Kangro ateljees Napoleoni kujude modelleerimine.
Antud etenduse juures torkab silma vägagi vajalik ja uue ooperi puhul ka võimalik helilooja ning lavastaja tandem. Napoleoni loo puhul liitub ka libreto ja tekst autor Villu Kangur. Kaumann on tuntud humorist muusikas ja seesama huumoritunnetus läbib ka ideed ning teksti. Pole muusika ja teksti eri väravasse mängimist.
Kuigi, muusikaliselt jääb puudu eredusest ja teemade meeldejäävusest, mis oleks ju ooperi puhul tervitatav. Väheks jäi ka meloodiat, maailma nüüdisooperitele iseloomulikku uusmeloodilist kandvust. Teksti rohkuse ja olulisuse tõttu jäi kuuldu paljuski retsitatiivseks. Meeldivalt eristus siiski näiteks lõpukoor, kui tegelased laulsid publiku ees saalis. Kohati tundus pikalt valitsenud kiire ja rahutu rütmiga orkestripartii lauljaid kammitseva ja tüütuna. Samas tabas kõrv meeldiva vaheldusena (üldiselt ühtses stiilis) sümfoonilist arendust lahingujärgses stseenis ja ansamblimuusika hõredust vangistuse stseenis. Kiita võib samuti eestikeelse teksti panemise eest tabloole: nii sai tõesti teksti, mis oli ka seda piisavalt väärt, hästi jälgida.
Lavastuslikult meeldis väga massistseenide ja video ühendamine sõjaväe- ja lahingupiltides, näiteks videol voogava masside liikumise lavalolijatele edasi kandumine või Waterloo lahingu järgne hall trööstitu tühjus.
Vene teema ruulib kõikjal
Lavapilt oli üldse võimas ja ehe. Kui I vaatus jäi lavastuslikult väheütlevaks (välja arvatud vaarao lava alla vajumine), siis II vaatus oma sõjaretke ja folkloristliku Venemaa stseeniga olid juba huviga jälgitavad. Vene ?ahjuperekonna? pildis liitus muusikalis-tekstilis-lavastuslik tervik täiesti nauditavaks koosluseks. Igati omal kohal oli ka hõre orkestritaust, mis muidu mõnikord lahjaks jääma kippus.
Lauljad olid trupina tugevad ja vokaalselt kvaliteedilt mõningate mööndustega ühtlased: kindlas headuses Heli Veskus, kandev ja ilusa tämbriga Vello Jürna, alati sarmikas ja stabiilne Helen Lokuta, pidevalt staatilise väärtbassina esinev (siin muumiana igas mõttes väga hea) Leonid Savitski ning püüdlik sõjaväelaste seltskond (Kõrts, Puura, Volmer, Põldma, Soom). Dirigent Arvo Volmeri puhul jäi meeldivalt silma kindlakäeline, mitte liiga emotsionaalne ning tervikutajuga läbiviimine.
Peategelase Gerrit Siineri ees oli aga teistest (tavaliselt laps-muusikalikangelastest) psühholoogiliselt raskem ja liikumiselt mitte nii tänuväärne roll. Siin ei saanud rõhuda laval hästi mõjuvale lapse väledusele. Roll pidi kandma psühholoogiliselt ja tihti ebamugavalt suurte hüpetega või muidu kõrgesse tessituuri minevas vokaalis. Napoleonlikkust oli aga Gerritis piisavalt, isegi pärast ametliku lavarolli lõppemist ? millise võimuka ?estiga ta lavaolijad enda järel rambile kutsus!
-
Sirp arvab
Ent asi on laiem. Patarei juhtum on mõistliku ja läbimõeldud riikliku ehitus-, isegi arenduspoliitika puudumise järjekordne näide. Veel pool aastat tagasi polnud Patarei renoveerimiseks vajalikud 171 miljonit krooni riigile mingi probleem. Enamgi veel, see kuulutati riiklikul tasandil lausa mõistlikuks otsuseks, nagu võis lugeda 20. aprilli EPst. Nüüd aga otsustas rahandusministeerium, et see pole majanduslikult mõistlik, kuigi rektor Ando Keskküla kinnitab, et akadeemia väljaarendamiseks ja kolimiseks kulub umbes 180 ? 200 miljonit krooni. Liiati on osa raha võimalik saada Euroopa fondidest. Samas kinnitab rahandusminister, et Patarei müümisest pole juttugi olnud.
Mis siis Patareist saab? Järjekordne lagunev ?okiturismi objekt või eripäratu kaubanduskeskus? Või müüakse korterelamu kruntideks, millele tõmmatakse okastraat ümber. Nõukogude ajal ohati, et merele puudub väljapääs. Nüüd korraldatakse igal aastal uusi sadama-ala planeerimise konkursse, aga seisame ikka ja jälle tõsiasja ees, et maksab ainult investori soov oma raha võimalikult kiiresti tagasi teenida.
Valdaval osal Eesti valitsejatest puudub lai haare, oskus näha suurejoonelisi visioone. Selleta jäämegi siia elama nagu kärbsed sitahunniku otsa, nagu ütles unustamatu Sauna-Madis.
Ent küsimus on Sirbi arvates ka suhtumises. Üks tuntud ja rikas poliitik ja majandustegelane tähendas hiljuti, et mis need kultuuriinimesed virisevad, uue kunstimuuseumi nad ju said…
-
Ootame Teid täna uue nukutelelavastuse “Prügihunt ja Superjänes” esilinastusele
Täna, 6. septembril kell 15:00 on NUKU teatris rohkem kui 15 aastase pausi järel taas võimalus näha professionaalsel tasemel tehtud nukutelelavastust. Huvilistele näidatakse “Prügihunt ja Superjänes” esimesest osast, mis esilinastub ETV2-s 9. septembril.
“Prügihunt ja Superjänes” on Eesti Ettevõtlike Noorte Koja, NUKU teatri ja ERR-i koostöös sündinud 12-osaline lastesaade, mis räägib lustlikus vormis looduse hoidmisest ning prügiga ümberkäimisest. Lavastuse stsenaariumi kirjutas Wimberg ning selles mängivad NUKU teatri näitlejad Mirko Rajas, Tiina Tõnis, Laura Nõlvak ja Mihkel Tikerpalu.
Tegemist ei ole esimese korraga, kui Prügihunt ja Superjänes kokku saavad. 2011. aastal algatas Ettevõtlike Noorte Koja liige GO Koda projekti Üks Müts, tänu millele jõudis 50 haridusasutusse üle Eesti nukuetendus “Prügihunt ja Superjänes”. Ettevõtmisest valmis ka DVD koos materjalidega keskkonnatundide läbiviimiseks koolides, lastele suunatud loodushoiuportaal www.hoia.ee ning hariv kaardimäng “Superjänese prügimäng”.
GO Koja algatus pälvis eelmisel aastal auhinna “Aasta Keskonnateoke 2011”. Kuna projekti saatis suur edu, otsustati Prügihunt ja Superjänes taas kord kokku viia. Ideest sündiski nukutelelavastus, mis suve jooksul filmilindile jäädvustati ja sügisest teleekraanidele jõuab.
Lisaks lastesaate esitlemisele tähistatakse NUKU teatris ka väga edukaks osutunud “Naksitrallide Metsakooli” suvetuuri lõppu – tänatakse tegijaid ja toetajaid, vaadatakse pilte, räägitakse põnevamatest seiklustest ning mõeldakse koos, kuidas lastele looduse väärtustamist õpetada.
Nukutelelavastuse valmimisele aitasid kaasa Eesti Ettevõtlike Noorte Koja pikaajalised toetajad Keskkonnainvesteeringute Keskus, AS Tallinna Vesi, Ragn-Sells AS ja Tootjavastutusorganisatsioon OÜ.
Ettevõtlike Noorte Koda JCI on rahvusvaheline ettevõtlike noorte inimeste võrgustik, kuhu kuuluvad aktiivsed alla 40-aastased juhid ja professionaalid. JCI pakub oma liikmetele soodsat keskkonda juhtimisoskuste, sotsiaalse vastutustunde ja ettevõtlikkuse arendamiseks. Kogu võrgustiku laiem eesmärk on innustada noori inimesi looma üheskoos positiivset muutust ühiskonnas.
Kontakt: Kristjan Täht. Tel. 502 4275. E-post: hoia@jcigokoda.ee.