Toeta
Otsi

Virtuaalreaalsus (VR)

  • Kalevipoeg, tahan sind aidata!

    Anto Juske, insener

     

    “Kalevite poega kargas / Sõjaratsu sadulasse / Tõttas tuuletuhinalla / Virgult Viru radadella / Sõjakära kustutama” (XVII lugu).

     

    Sama juhtus ka 1941. aastal: “/—/ Kalevipoja vaim, Lembitu vaim, vanade vaprate eestlaste vaim tiivustagu meie noori Nõukogude patrioote Tallinna kangelaslikul kaitsel!” (Noorte Hääl 25. VIII 1941). 28. VIII 1941. aastal vallutasid sakslased Tallinna ja Kalevipoeg “pääses” hädavaevalt.

    Möödusid aastad ja korraga on poliitikutel jälle Kalevipoega vaja. Poliitikud on otsustanud oma nime ajalukku jäädvustada sellisel viisil, et püstitavad Maarjamäe ansambli lähedale merre 20 meetri kõrguse Kalevipoja, väidetavalt 20 miljonit (või 50 miljonit?) krooni maksva (pluss iga-aastased ekspluatatsioonikulud) pronkskuju.

    Hiljuti ilmunud Entsüklopeedia Tallinn (2004), mille kolleegiumi kuuluvad Hardo Aasmäe, Edgar Savisaar, Jaan Tamm, Toomas Sepp ja Vello Tõnso, teatab muuhulgas, et Maarjamäe mälestusansambel on rajatud nõukogude võimu eest langenutele ja asub Pirita teel Tallinna lahe ja Lasnamäe paekalda vahelisel platool. Ansambel hõlmab Jääretke obeliski (kõrgus 35 meetrit, loodud 1960. aastal), miiniristlejate Avtroil ja Spartak madruste haudu, hukkuvat linnuparve kujutavat pronksskulptuuri ja muudki. Ansambel avati 1975. aastal. Maarjamäe mälestusansamblist jääb Pirita poole Saksa sõjavangide kalmistu. Nii väidab ülalmärgitud raamat, mille lugemisel hakkasin loetu üle kõvasti kahtlema.

    Külastasin arhiive, ametiasutusi, raamatukogusid, korrastasin isiklikke mälestusi seoses ansambli rajamisega. Lühikroonika sellest, mida teada sain.

    23. XII 1940. aasta Rahva Hääles teatatakse, et 22. XII sängitati Maarjamäel vennashauda 36 mereväelast-bolševikku, kes tapeti 1919. aastal. Kirstud toodi Naissaarelt Tallinna sadamasse ja sealt liikus üle 50 000 osavõtjaga hiigelrongkäik Maarjamäele, kus toimus miiting. Teiste hulgas olid miitingul Johannes Vares, Johannes Lauristin, Neeme Ruus, Nikolai Karotamm. Püstitati mälestusmärk, kuhu oli kirjutatud eesti ja vene keeles, et “siin puhkavad 3. – 5. II 1919. aastal Naissaarel miiniristlejate Spartak ja Avtroil 36 mahalastud meremehe põrmud.” Nimetatud lehes oli avaldatud ka arvukalt pilte.

    1941. aasta 19. X kirjutatakse Tallinna Teataja artiklis “Maarjamägi Saksa sõjaväe kangelaskalmistuks” muuhulgas, et Maarjamäel kaevati Spartaki ja Avtroili madruste hauad lahti ja puusärkides avastati inimjäänuste asemel vaid mitmesugust prahti ja see põletati ära. 1941. aasta lahingutes langenud politrukkide ja teiste sinna maetute põrm võeti samuti välja ja maeti mujale. Selgus ka, et paljud sõdurid olid maetud puusärkideta. 1941. aasta oktoobris maeti Maarjamäele muuseas juba ka Eesti ohvitsere.

    Tallinna kangelaskalmistule (seda on nimetatud ka Saksa sõjaväe kangelaskalmistuks) koondati 1941. aastal Tallinna lähistel langenud saksa kui ka Saksa armee koosseisus langenud Eesti vabatahtlikud ning Eesti sõjaväelased. Maarjamäe kangelaskalmistu üldprojekti koostas Alar Kotli, see nägi kalmistu veerele ette ka võimsa, kaugele merele paistva monumendi püstitamise.

    11. II 1945. aastal avati Maarjamäel Punalipulise Balti Laevastiku 35 sangarliku meremehe ühishaual (oletataval) mälestussammas, mis taastati just sellisena, nagu oli 1940. aastal.

    Arhiivist leidsin vastukäivaid materjale Naissaarel hukatud meremeeste arvu kohta. Kõige usaldusväärsemaks pean riigiarhiivis leitud  pabereid tolleaegse Mere Sõjavälja Kohtu allkirjastatud otsusega, millele on tolleaegne merejõudude juhataja mereväekapten Jaan Pitka sinise pliiatsiga lisatud allkiri. Kohus mõistis surma 27 meremeest, hukati 26, sest üks mees pääses põgenema.

    1957. aasta augustis maeti Maarjamäele ümber ka müütiline vene madrus Jevgeni Nikonov.

    18. VII 1975. aastal süütas EKP Keskkomitee esimene sekretär Johannes Käbin Maarjamäe memoriaalansambli esimese järgu avamisel igavese tule ja ütles oma kõnes: “Ansambel on rajatud nende auks, kes võitlesid Nõukogude võimu eest … Ärgu iialgi rohtugu tee sellesse mälestuspaika! Saagu see kohaks, kuhu tullakse ikka ja jälle, et kinnitada tõotust hoida kõrgel Nõukogude võimu lippu – rahvavõimu lippu – marksismi-leninismi surematut lippu ja väsimatult töötada kommunismi nimel.” (Rahva Hääl 19. VII 1975).

    ENSV kultuuriministeeriumi muuseumide ja kultuurimälestiste inspektsiooni passist (1987, detsember) saab teada, et Saksa sõjaväekalmistu on likvideeritud ja meremeeste mälestussammas on kaitse all.

    Nagu selgub lühikroonikast, püstitati Maarjamäele poole sajandi jooksul olematutele ja siiski hukkunutele mälestussambaid, neid lammutati ja rikuti hauarahu.

    Pärast Eesti iseseisvuse taastamist leppisid vaenupooled kokku, et Maarjamäele maetud surnud jäetakse rahule, ning püstitati eesti-, saksa- ja venekeelsed mälestustahvlid. Need on tänaseni terved. Maarjamäe memoriaal on ka praegu ajaloomälestise objekt “Teises maailmasõjas hukkunute matmispaik”. 8. V 2005. aastal Maarjamäe memoriaali mälestusüritusel kutsus Eesti vabariigi peaminister Andrus Ansip vaenupoole sõjamehi omavahel leppima.

    Ja nüüd korraga Kalevipoeg!? Kellele on küll vaja uut tüliõuna ja hauarahu rikkumist? Tallinna linnapea on võlgu selgituse: mida ühist on nõukogude võimu ülistamiseks loodud memoriaalil ja Kalevipojal?

    Kalevipoeg, tule minuga! Tule ära poliitikute kambast! Usu neid, kes vastutavad oma tegude eest! Kalevipoeg tuleb poliitikute küüsist päästa!

  • Tartu Kunstimajas näitus JAUNUMS! VÄRSKE LÄTI MAAL -avamine 21.nov kl17

    Tartu Kunstimaja

    Kolmapäeval 21. novembril kell 17.00 avateks Tartu Kunstimajas näitus JAUNUMS! VÄRSKE LÄTI MAAL. Näitus jääb avatuks 16. detsembrini.

    Näitus „Jaunums! Läti värske maal“ proovib pakkuda Eesti publikule lühiülevaate Läti maalikunsti hetkeseisust. Viimase kahe kümnendi jooksul on varem lähedane Eesti ja Läti, kahe geograafilise ja ajaloolise naabri, vaheline kultuuriline side kahjuks jahenenud. Samal ajal ei saa eitada, et nende riikide kunstnike tunnetustasandi ühisosa on siiski väga suur.

    Antud näituse eesmärgiks on kaardistada Lätis kaasaegse maali kihistusi – erinevad stiilid, vaated ja kunstilised väärtused on hinnanguid andmata liidetud ühtsesse tervikusse, mille tulemusena tekib polükroomne kokkuvõte. See tõestab, et Lätis pole kõrgetasemelised traditsioonid kusagile kadunud ning maal lausa vohab oma mitmekesisuses. Kõik eksponeeritavad autorid on eripalgelised, kuid moodustavad ühtse kvaliteetse ning kokkuvõtliku komplekti, mis esitleb meie lähedasi juuri ja sarnaseid vaateid. Seetõttu on veelgi selgem, miks käesolev näitus toimub justnimelt Tartus – Eesti maalikunsti ajaloolise ja kaasaegses pealinnas.

    KASPARS BRAMBERGS kasutab ümbritseva maailma koostisosi – liiva, marmortolmu, mulda –, et luua maastike kohtadest, kus taevas ja maa eales horisondina ei kohtu. KRISTAPS ĢELZIS, kes esindas 2011. aastal oma riiki 54. Veneetsia Biennaalil, toob meieni toored intuitiivsed atmosfääriproovid, mis on loodud ekstra Tartu jaoks. Üks Läti tuntumaid ja turustatumaid kunstnike RITUMS IVANOVS kasutab oma meisterlikku tehnikat meie tänapäeva pereliikmete – superstaaride – kujutamiseks just täpselt sellistena nagu nad on ja mitte seesugustena nagu neid ette kujutame. VINETA KAULAČA pakub hüperrealistlikult sätendavaid linnavaateid, mis jäävad igavesti staatilisteks ning ootavad endasse inimesi, kes neid täidaks. INGA MELDERE tillukesed lõuendid esitlevad lugude algusi ja lõppe ning kombineeruvad viisil, mis nõub narratiivide lõpetamiseks vaataja osalust. Asja Läti Kunstiakadeemia maaliosakonna juhatajaks valitud  ANDRIS VĪTOLIŅŠ näitab „dokumentaalseid“ mälestusi postapokalüptilistest masu ja kinnisvarakrahhi järgsetestest kummitusasumitest. PAULA ZARIŅA poolabstraktsetel muinasjutunägemustel on küll ainult vilksamisi näha sealsed elanikud, kuid miski nende pelgas kohalolekus paneb taolisi kohti otsima meid ümbritsevast maailmast.

    Need seitse kunstniku moodustavad koosluse tuntud tähtedest ning uutest annetest, kes esindavad Läti maalikunsti erinevaid osapooli. Sissejuhatus algajatele. Vahetevahel tuleb akent natuke paotada ja värske hingus tuppa lasta.

    Teretulemast!

  • Teod

    Heili Vaus-Tamm

    Tundub, et teeme lausa ajalugu Britteni ooperi „Kruvipööre” Eesti esiettekandega. Meie muusikateadlased olla juba mõnda aega arutanud ooperi eestikeelse pealkirja ümbernimetamist. Ja nüüd – seoses esimese elava ettekandega kerkis see pinnale. Mina olin selle juures, kui Britten ise käis Leningradis ja Moskvas oma ooperit esitlemas. Ja peaks ütlema, et tollases muusikamaailmas ta tõesti keeras vindi üle. Selline mõju oli nii teosel kui ka esitusel!

    Ning kui siin on poolt- ja vastuarvamusi, siis mina olen selle poolt, et ooper ümber nimetada „Kruvikeerdeks”. Ammugi, et Henry Jamesi novell, millel ooper põhineb, on eesti keelde tõlgitud „Kruvikeerdena”. Aga põhiline argument on minu meelest see, et selle tugevalt psühholoogilise süžeega ooperi puhul pole tegemist lihtsalt kruvi pööramisega, vaid, nagu on eestikeelnegi ütlus vindi ülekeeramisega. Nõukogude ajast mäletame väljendit „keerati kruvid kinni”, et keelati midagi ära. Aga kui „keerati vint üle” – mindi üle piiri. Selles väljendis on psühholoogilist pinget. Ja just see pinge ongi ju süžee alus.

    Guvernant kutsutakse ühte pealtnäha korralikku inglise mõisa lapsi hoidma. Seal aga selgub, et orvuks jäänud laste üle valitsevad vaimselt mingite surnud teenijate hinged. Uus guvernant püüab kogu hingest laste eest seista ja tahab nad vana mõisa halvava mõju alt vabastada, aga see kõik on lastele liiga kurnav. Ja selles võitluses uue guvernandi ning vana majateenija Peteri vaimu vahel saabki vint nii üle keeratud, et üks lastest – poiss – sureb guvernandi käte vahel.

     

    Britteni ooper on kirjutatud juba 1954. aastal. Kuivõrd see meie kaasajas vastu kajab?

    Vägagi. Nii muusika kui ka süžee poolest. Emil Gilels ütles kunagi, et kui tema jõuaks niikaugele, et suudaks käsitleda Britteni muusikat, oleks tema jaoks astutud suur samm kaasaegse muusika vallas. Minu meelest kehtib see ka praegu. Britten oli nii suur kuju muusikamaailmas, ja need on alati oma ajast ees. Peale selle, tema ooperite teemad pole tavaline tunnete möll, vaid need on sügavalt ühiskondliku sisuga. Võtke näiteks „Peter Grimes”, „Lucretia teotamine”, „Kruvikeere”, „Surm Veneetsias” – siin pole midagi lõbustuslikku. Meile näidatakse teravaid ühiskondlikke probleeme ja seda võimendatuna muusikas.

     

    Olen kuulnud, et tehniline meeskond näeb kurja vaeva ja eesti teatripildis täiesti tavatute dekoratsioonide eelarve aina tõuseb. Kas pole risk sellist ooperit kavasse võtta ja ise toota?

    Põnev risk on seda väärt! Birgitta festivali firmamärgiks on olnud mitmekesisus ja uudsus. Näiteks eelmisel aastal otsustasime lisada kavva balleti. Ja see eksperiment õigustas end! Nüüd lähevad balletietendused publikule kõige paremini, sel aastal juba tükk aega välja müüdud. Kui sel aastal näitame klassikalist ja romantilist balletti, siis järgmisel aastal on kavas tuua kaasaegsemat ja põnevamat balletirepertuaari. Aga ka tänavu lõpetab festivali lavastus „Don! Juan”, mis pole mitte Mozarti ooper, vaid flamenco-teatri etendus hispaania muusikute ja tantsijatega.

    Aga ooperivallas – me ei taha uinutada publikut traditsiooniliste klassikaliste ooperite taasesitustega, vaid tuua ka muusikateatri kuulajateni kaasaegsemat helikeelt. Meil on igal aastal olnud mõni XX sajandi ooper: Honeggeri „Karmeliitide dialoogid”, Šostakovitši „Mtsenski maakonna leedi Macbeth”, Piazzolla „Maria de Buenos Aires”, siia ritta sobib ka lavastatud oratoorium „Jeanne d’Arc tuleriidal”. Need on meie riigi ooperipildis olulised nähtused. Minu põhimõte on see, et laval peab olema põnevik. Ja meil on eesti tegijatelt ka juba ooper tellitud!

     

    Birgitta festival on tuntud esietenduste poolest. Kas tõesti teeb Gidon Kremer Eestis esietenduse?

    „Kino ja komöödia / Ühe muusiku tõus ja langus” Eesti etendusega algab maailmatuur. See on koomiline ja show-elementidega etendus, mida Gidon Kremer, meie aja loomingulisemaid isiksusi, on aastaid mõttes kandnud, ent nüüd meie festivalil saab see teoks. Koos väga leidlike ja professionaalsete muusikutest koomikute Aleksei Igudesmani ja Richard Hyung-Ki Jooga. Seda etendust ootan ma ise ka suurima põnevusega ja loodan südamest naerda.

     

     

  • Talent on ainult lubakiri

    Voldemar Panso

    Esimene erialatund, kõige olulisem tund. Ütlen mõningaid olulisi asju, mille juurde peate tagasi tulema siis, kui istute siin juba vanema kursusena. Või siis, kui teil on ebaõnne olnud ja teid koolist välja visatakse. Või siis, kui teil on juba näitlejana õnne olnud – või ebaõnne olnud.

    Lavakunsti õpetamine on praktiline asi, kõik targad asjad öeldakse otsese töö juures. See üks, tänane tund, millest te praegu pooli asju aru ei saa – sellele vaatate hiljem tagasi.

    Tahaksin, et te mõistaksite, et olete tulnud õppima üht väga rasket ametit, mille eest vähe palka makstakse. Võib-olla, jah, õpetaja- ja arstikutse on meie ühiskonnas sama vähetasuvad ja andumustnõudvad. Võib-olla selles on mingi seaduspärasus: vaatamata ükskõik millele, ma lähen seda õppima. Nii on see vist teatris alati olnud, ka varasematel epohhidel, kui olid teised eetilised vastunäidustused.

    Kui ma 1938. aastal  teatrikooli läksin, küsis vanaema: „Kas teid läbi rõnga hüppama ka õpetatakse?” Ütlesin, et ei tea – arvasin, et ei, aga tegelikult oleme hullematki teinud.

    Kõige raskem on näitleja kutse, aga on üks veel raskem – näitejuhi, lavastaja kutse. Need, kes teie õpetajaks saavad, on käinud läbi sama tee. See nõuab tahet, entusiasmi, jõudu, kontsentratsiooni, sest kui õppejõud tahab olla elava elu keskel, peab ta oma aega jagama teise tööga, teatritööga. Näitlejakutse nõuab väga tugevat tervist. Ei tunne teist nii julma kutset – seab palju alternatiive. Kas kõik või mitte midagi. Mitte nii, et ma täna saan olla, homme ei saa. Täpselt kell seitse peab algama etendus, igaüks peab kohal olema. Võib muidugi juhtuda, et inimene jääb haigeks, on haige isegi kaks  või kolm nädalat, sureb välja või paraneb välja //ja tuleb kooli sinise lehega//. Aga ei saa olla – märkige siia juurde üks-kaks hüüumärki!! – ei saa olla ühe-kahepäevaseid haigusi. Pidage meeles praegust kellaaega, minu silmi – et ei tuleks nelja aasta jooksul ütlemist: „Ma polnud tunnis, sest tundsin end kehvasti.”

    Teine julm imperatiiv: võistlus kestab kuni hauani. Kunstis ei kao võistlus kunagi. Ja olümpiamängud tehaksegi võistluse jaoks. Võistlus, mis käib kõigi mängureeglite järgi, kus ei maksa küünarnukid, ilus nägu, vahekorrad, vaid minu talent ja töö, millega ma selle välja lihvin. (Järgneb lk 9.)

     

  • Milleks meile veel üks kunstiajalugu?

    Krista Kodres

     

    Laiema publiku meelest on see kahtlemata õigustatud küsimus, kuid tegijatele mitte. Kui väike seltskond arutas Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudis 1998. aasta paiku Juhan Maiste ideevälgatust, olime kohe hakkamas. Põhjusi leiti palju: oluline oli kaasaegsete õppematerjalide puudus, selle kõrval aga ka juba mõnda aega hinges kripeldanud arusaam, et senised “Eesti kunsti ajaloo” väljaanded (viimane ilmus 1975) ei vasta enam täna kunstiajalugu huvitavatele küsimustele.

     

     

    Rahulolematus

     

    See äratundmine vajab ehk veel kord üleseletamist ja sissejuhatuseks kõlbab hästi väljavõte 1975. aasta “Eesti kunsti ajaloo” saatesõnast: “Marksistlikest seisukohtadest lähtuvates ülevaadetes analüüsitakse eesti kunsti arengut kõige vanematest aegadest kuni nõukogude võimu taaskehtestamiseni 1940. aastal ….”. Kõige vanema kunsti ajaloo kirjutuse keskpunkt oli “ühelt poolt valitseva klassi kunst ja arhitektuur nii linnades kui ka maal, teiselt poolt rõhutud ja ekspluateeritava seisuse – talurahva kunst ja arhitektuur”. 1930. aastate kunsti puhul, rõhutab peatoimetaja Irina Solomõkova, “omandasid erilise tähenduse kontaktid Nõukogude Liidu kunsti ja kunstieluga”. Pole raske ära tunda kohustuslikku ideoloogilist retoorikat, mis paraku ei piirdunud saatetekstiga, vaid pidi paratamatult läbima kogu kunstiajaloo esitusviisi. Pealegi – rahvusromantiline vaatenurk kunstiajaloole, mis oli kindlasti üks 1975. aasta “Kunstiajalugu” läbivaid diskursusi, langes saatanlikul moel kohati kokku nõukogulikult suunatud ajalookäsitlusega.

    “Eesti kunsti ajaloo” ideologiseeritus ja politiseeritus polnud siiski ainus pretensioon sellele väljaandele, seda enam, et tekstist on siiski ka selgelt välja loetavad autorite pingutused mitte langeda vulgaarmarksistlikku lõksu. 1990. aastate lõpul, pärast ehk juba kümne aasta pikkust lääne uusima kunstiajalookirjanduse ahmimist, oli selge, et seni tehtu (faktoloogia, stiili määratlemine, võrdlevate näidete otsimine väljastpoolt Eestit) on ainult üks kunstiajaloolise uurimistöö osa. Kunstiteoste tõlgendamine osutus määratult laiemaks: kolleegid tegelesid kunsti sotsiokultuurilise konteksti, representatsiooni, ikonograafia ja tähenduste, sotsiaalse ja esteetilise retseptsiooni, institutsioonide ja legitimatsiooniga. Oli selge, et selliseid vaatenurki saab ja tuleb rakendada ka meie kunstiajaloolisele materjalile. See omakorda võimaldaks senisest tõhusamat võrdlust ühel või teisel ajastul aktuaalsete n-ö peavoolu ideedega, mille sängis kunstiteosed olid sündinud ja toiminud. Küsida tuli ka seniste määratluste kohta nagu “kunsti areng”, “kunsti kehtivus” ja “kunsti piirid”.

    Niisiis osutus kunstist ja selle tõlgendamisest mõtlemine senisest palju keerulisemaks, aga ka huvitavamaks.

     

     

    Uue Eesti kunsti ajaloo projekt

     

    Nii väga kui sõna “projekt” meid juba ka ei tüütaks, väljendab see mõiste ometigi üsna täpselt seda, mida teha püüame. Kestev “Eesti kunsti ajaloo” kirjutamise ja kirjastamise projekt algas Eesti teaduse sihtfinantseerimise toel ja kestab põhiliselt Eesti Kultuurkapitali abiga seni, kuni kõik kuus köidet valmis. 2005. aastal ilmunud köite koostajana ja kogu “Kunstiajaloo” peatoimetajana palun kõigilt huvilistelt kannatust, sest paljude autoritega koguteose tekstide ja illustratsioonide kokkupanek võtab aega. Praegu on lõpusirgel Mart Kalmu koostatav “Eesti kunsti ajaloo” V köide, mis hõlmab ajavahemikku 1900–1940, juba on töös ka järgmine, Jaak Kangilaski kureeritav VI köide, mille ajaline ulatuvus on 1940–2000. V köide ilmub eeldatavasti sel aastal, siis kohe VI ja edasi tulevad perioodide 1770–1840 (Juhan Maiste), muinasaeg-keskaeg (Enn Tarvel) ja 1840–1900 (Juta Keevallik) käsitlus. Lõpetada loodame 2010-2011.

    Rõhutan “Eesti kunsti ajaloo” projekti-iseloomu seetõttu, et koostajate silmis on seda tüüpi ettevõtmine küll suurte ja üldistuslike ambitsioonidega, kuid ometigi käsitletav  kindlas ajas ja ruumis. Uus kunstiajalugu on täpselt nii valmis, kui valmis on selleks praegu kirjutajad. Töötades nii kogu seni uuritud kui ka spetsiaalselt teose tarvis uuritava materjaliga, põrkume igal sammul kokku oma piiratuse äratundmisega. Osa sellest tundest on tingitud teatud kunstifenomenide vähesest uuritusest (mõnda pole üldse seni käsitletud) kunstiajaloolaste endi poolt – pole uurijat, pole ka teemat –, osa aga sellest, et eespool mainitud konteksti pole piisavalt uurinud  ka kolleegid ajaloolased, kirjandusteadlased, teoloogid jpt. Nii vajaliku interdistsiplinaarsuse järgimine ja tagamine on seega raske, kohati ületamatult raske ülesanne.

    Selles mõttes saab ka uus “Eesti kunsti ajalugu” olema, kasutades Umberto Eco kunstiteose kohta öeldut, opera aperta. See on avatud, kuni leidub uusi uurijaid, kellel midagi lisada või ümber lükata. Suure corpus’ena on “Kunstiajalool” ilmununa muidugi oht muutuda nn standardteoseks ja mingil määral see oht kindlasti ka realiseerub: suurteoste kasutajatel puuduvad sageli teadmised kirjutatusse kriitiliselt suhtumiseks. Ise julgustame aga kõiki vaatama “Kunstiajaloole” kui vaid ühele verstapostile teel mineviku kunstiajaloost tuleviku kunstiajalukku. Verstapost annab teele hoomatavuse ja lubab ränduril korraks puhkuseks peatuda, et siis varsti jälle teekonda jätkata.  

  • Jutupühad – aeg lugusid kuulata, aeg lugusid jutustada

    22.–26.11.2012 toimuvad Rahvakultuuri Keskuse jutukooli eestvõtmisel jutupühad.

    Jutupühad on „liikuv püha”. Juhtub siia maile hea jutuvestja laiast maailmast, on kohe ka aeg jutupühadeks. Seekordne külaline on David Ambrose Walesist.

    Jutupühade raames toimuvad jutuhommikud ja -õhtud nii lastele kui ka täiskasvanutele. 24. novembri õhtul ootame kõiki Rahvakultuuri Keskusesse kuulama Davidi lugusid ja ballaade. Samas on 24. novembril seminar „Lugude jutustamine tänapäeval”, kus räägivad jutukooli eestvedaja ja jutuvestja Piret Päär, näitleja ja lavastaja Anne Türnpu ning jutupühade külaline David Ambrose. 25. novembril juhatab David töötuba „Mälestused ja unistused”.

    David Ambrose on jutuvestja ja ühe tuntuima rahvusvahelise lugude jutustamise festivali „Beyond the Border” eestvedaja. Ta tegutseb Walesis selle valdkonna eestvedajana juba 20 aastat. Jutuvestjana esineb David nii kodumaal kui ka võõrsil. Ka tema lood on pärit maailma eri paigust. Lugude vahele pikib ta mänglevalt mõistatusi, nalju ja laulegi.

    Miks just jutupühad?

    Tartumaal elanud kord üks mees, Miku Juhan, kes olevat olnud omal ajal sealtkandi parimaid jutustajaid. Jutuhoogu sattunult võis ta unustada kõige kibedamad tööd. Juhtunud sedagi, et Miku perenaine läinud keskhommikul töörahvale süüa viima, aga peremees seisnud alles nurme ääres ja „kihutanud juttu”, külast kutsutud abilised sealsamas mõnuga kuulamas. Ja kui siis kusagilt kaugemalt tulnud mõni teine hea jutustaja, olnud Miku talus „jutupühad” – jutustatud poole ööni…

  • Neli klaaspärlit Tartu Jaani kirikus

    Kaur Garšnek

    Ladina-Ameerika renessanss- ja barokkmuusika

    Esimesel festivalipäeval esitas Rootsi ansambel Villancico Ladina-Ameerika renessanss- ja barokkmuusikat; vokaalansambli koosseisu kuulusid kaks sopranit, bass, bariton, tenor ja kaks kontratenorit, instrumentaalgrupis saatsid neid barokk-kitarr, viola da gamba, lisaks mitmesugused plokkflöödid ning löökpillid. Lisaks originaalinstrumentidele aitasid muusika algupärast konteksti taasluua kaks kostümeeritud tantsijat, ajastukohast riietust kandsid ka ülejäänud esinejad.

    Valdavalt euroopaliku kõla ja vaimuliku sisuga laulud-tantsud pärinesid endistelt Hispaania asumaadelt nagu Boliivia, Peruu, Guatemala, Tšiili, Mehhiko ja Ecuador, üks ka Portugali linnast Coimbrast. Mingil määral võis küll aimata pärismaise kultuuri mõjusid, mis avaldusid näiteks rütmisektsioonis ja mõnes korduvas muusikalises motiivis, kord ka maiade dialektis, kuid etteaste lõpul kõlav Euroopa juguete’i ja Kuuba guaracha vormi kollaažina ühendav pala oli siiski pigem erand kui reegel. Viimase ettekandel tundus tõesti hämmastav, kuidas euroopalik väljapeetud õukonnamuusika võib hetkega omandada temperamentse, lõbusate hõigetega vürtsitatud tänava- ja peomuusika jooned. Enamasti ühendusid kaks alget aga orgaaniliselt, vaikimisi, ning seda ka sisulises plaanis. Näiteks tundusid hispaanlaste ja pärismaalaste dramaatiliselt välja mängitud dialoogis (vaidlusaluseks teemaks viimaste õigus palvetada Kristuse poole) viimased oma alandlikkuses olevat isegi „tõelisemad kristlased” kui ülbed kolonialistid.

    Esitus oli elav ja haaras emotsionaalselt, mis mõnevõrra kompenseeris ansambli üldisema kõlapildi mõnesugust ebaühtlust. Vokaalansamblist kostsid enim välja kaks kaunikõlalist sopranit – üks dramaatilisem ja madalama tessituuriga, teine lüürilisem – ning nende suhestumist oli nauding jälgida. Ülejäänud hääled aga kippusid veidi harali vajuma. Kontratenorid kõlasid koos ilusti, eraldi aga hajusid tekstuuriks. Rohkem tahtnuks kuulda ka keelpille, mis antud juhul markeerisid harmooniat ja rütmi aimatavuse piiril. Võimendatud heli puhul poleks Jaani kirikus selliseid probleeme vahest ette tulnud, antud juhul aga tõi naturaalse heli taotlus kaasa ka laialivalguvuse juba kirikusaali keskpaigas – mis tagapool toimus, ei tea.

     

    „Da Vinci kood”

    Teisel festivalipäeval oli siinkirjutajatel piisavalt oimu istumaks esiritta, kui sealsamas kontserdipaigas esines itaalia vanamuusika kvartett Laus Concentus itaalia renessanssmuusika kavaga. Väiksema koosseisu tõttu (kaks lautot, sopran ja viola da gamba) oli kõlapilt muidugi juba loomuldasa selgem, mistõttu sai täiel määral keskenduda ansambli koosmängule. Kahe lautomängija (Massimo Lonardi, Maurizio Piantelli) omavaheline klapp paistis tõesti täiuselähedane ning vaid mõne kiirema passaaži juures läksid nende sammud natuke lahku. Omavahel peeti ka dialooge. Esitati soolopalu, kus esitaja sai suurema väljendusvabaduse ja mis oma esitusselguses kaikusid kiriku võlvide vahel kristalselt.

    Kontserdi fookuspunktiks tuleb aga kahtlemata pidada (vististi spinto) sopranit Renata Fuscot, kelle esitus oli ühtaegu nii üliemotsionaalne kui täpne. Omal soovil võis ta laulda „koos ansambliga” või siis tõusta ennastunustavalt saate kohale. Lauljanna seosed opereti- ning tantsumaailmaga avaldusid ka tema „lavalises liikumises”, mis kulges vabalt koos muusikaga ja lisas sellele dünaamikat. Mis puutub aga Maurizio Lessi viola da gamba’l, siis saatis ta ülejäänud ansamblit bassipartiidel ning ka kõrgemas registris meloodiajoont hoides tundus oma kõla pehmuses jäävat pigem tagaplaanile. See-eest tõmbas mees endale kogu tähelepanu, kui vahetas oma instrumendi poogenpilli lirone vastu, mille särisev kõla meenutas üllatuslikul kombel veidi suupilli oma ja eristus tämbraalselt kõigest muust kõlavast.

    Kontserdi pealkiri oli küll muidugi rohkem reklaaminipp, kuivõrd Leonardo da Vinci heliloomingust tegelikult kuigivõrd ei teata ja tema muusika osakaal kontserdil oli väike. Avaloona esitati küll Windsori koodeksi nimelisest korpusest pärit muusikalisi sõnamänge, mis põhinesid silpide ja neile vastavate nootide (do, re, mi jne) seosel, ülejäänud kava põhines aga teiste renessansiaja figuuride muusikalistel katsetustel. Viimaste seas leidusid näiteks Galileo Galilei isa, muusikateoreetik Vincenzo Galilei; rohkem matemaatiku, arsti ja astroloogina tuntud Gerolamo Cardano; lautomängu spetsialist Fransesco Canova da Milano; vokaalpolüfoonilise stiili meister Josquin Desprez jt. Parajalt kirju seltskond, ajastuomane kultuuriline ühtsus tuli ent siiski ilmsiks.

     

    Bachi „Goldbergi variatsioonid”

    Enne „Goldbergi variatsioonide” loomist pidas J. S. Bach variatsioonide kirjutamist nende repetiivse ja lihtsa harmoonilise ülesehituse tõttu tänamatuks tööks. Ometi said need klaviiriharjutused armsaks öömuusikaks tellijale, Vene suursaadikule krahv Keyserlingile ning tõid Bachile sisse 100 luidoori ja muidugi lisa tema surematule kuulsusele, mida ei mõõda ühegi rahaühikuga. Nimelt peetakse just Bachi loodud variatsioone selle žanri silmapaistvaimaks näiteks. Variatsioonid said pärimuse järgi nime nende arvatava esmaesitaja Johann Gottlieb Goldbergi järgi, kes mängis teost Kaiserlingile.

    22. VII Tartu Jaani kiriku kontserdil kandis kõik 30 Goldbergi variatsiooni klaveril ette rohkelt klaverimängu preemiatega pärjatud pianist Irina Zahharenkova. Zahharenkova mängis ilmekalt, koheldes iga variatsiooni ühtlasi kui iseseisvat ja kui osa tervikust. Variatsioonidele annab terviklikkuse nende väga reeglipärane ülesehitus: kolmekümnese seeria iga kolmas variatsioon on kaanon, seejuures kolmas variatsioon on unisoonis, kuuenda puhul on intervall kaanoni osade vahel sekund, üheksandas variatsioonis terts jne. Ka ülejäänud variatsioone kannab korrapära: iga variatsioon, mis järgneb vahetult kaanonile, kuulub mingisse kindlasse muusikažanrisse, näiteks 4., 7. ja 19. variatsioon kujutavad endast barokktantsu.

    Variatsioone, mis asetsevad teoses teisel kohal pärast kaanoneid, võiks nimetada nende elava tempo tõttu „arabeskideks”, neid mängides sattusid pianisti käed sageli risti. Pausid variatsioonide vahel polnud pikemad paarikümnest sekundist, kui sedagi. On tähelepanuväärne, et Zahharenkova mängis poolteist tundi puhkepausideta ja tema esituses ei ilmnenud peaaegu mingeid väsimuse märke – variatsioonid kõlasid meisterlikult, nii et küllap oleks unetu krahv Keyserling nendega A.D. 2008 Tartu Jaani kirikus ilma Goldbergitagi rahule jäänud.

     

    Händeli „Veemuusika”

    26. VII tõi Tartu Jaani kirikusse Euroopa Liidu Barokkorkestri, kelle esituses sai kuulda Telemanni, J. S. Bachi ja Händeli teoseid. Orkestri eesotsas seisab karismaatiline klavessiinimängija-dirigent Lars Ulrik Mortensen. Selle orkestri puhul on huvitav tõik, et igal aastal muutub orkestri koosseis: korraldatakse konkurss, millel osalevatest Euroopa Liidu liikmesriikide muusikutest komplekteeritakse järgmine muusikute kooslus.

    Kontserdi alguses kandis orkester ette Telemanni teose Overture in C kolmele oboele, fagotile ja keelpillidele. Tähelepanu köitis see, et dirigent Mortensen juhatas orkestrit klavessiini tagant, sealt vahepeal tõustes, kuid samal ajal edasi mängides. Nauditav oli kuulata täpset esimest viiulit ja klavessiine, mis loovad oma häälega silmapilkselt barokkmuusika atmosfääri. Ometi jäi Telemanni muusika kuidagi neutraalseks, nii esituse kui ka muusikalise materjali poolest. Bachi „Brandenburgi kontserdi” nr 1 F-duur ettekandes paistis olevat märksa rohkem instrumentalistide mängu sära. Võib-olla on selles osa ka kuulamisharjumustel – „omal ajal” ehk XVIII sajandil oli Telemann Bachist tuntum ja seega hinnatum helilooja, võib-olla toona peeti Telemanni helikeelt väljendusrikkamaks ja huvitavamaks Bachi omast.

    Kontserdi keskse teosena nähti viimast, H
    ändeli „Veemuusikat”, Süit nr 1 F-duur. Enne helide kuuldavaks saamist pööras dirigent inimeste tähelepanu kontserdi kavalehel trükitud apsakale – kahe mängitava osa ärajäämisele trükimustas. Täpsustus oli dirigendi sõnutsi vajalik, „et teataks, kus plaksutada on vaja, ja plaksutataks, kui lõpeb pillimäng”. „Veemuusika” on esimene inglise muusikateos, kus on kasutatud metsasarvesid. Kaks metsasarve mängis Jaani kirikuski, kohati lastes mängu tulla väikestel ebatäpsustel, mille kompenseeris aga ülejäänud orkestri nauditav kokkumäng.

    On aeg jääda ootama järgmist „Klaaspärlimängu” festivali, sest mäng ei tohi iial lõppeda.

     

  • Iluasi, tarbeese ja tööriist

    Kaarel Tarand

    Aga kumb ta siis rohkem on, see raamat, kas ilu- või tarbeese? Mõlemat, ja seetõttu ta ka võistleb kõigi teiste esemetega meie tähelepanu pärast vähemalt kahes kategoorias. Iluasjana konkureerib raamat portselaningliga koha pärast kaminasimsil, ikebanaga diivanilaual ja disainvaasiga klaasitagusel riiulil. Tarbeesemena aga võistleb ta kõigi teiste tarvilike asjadega, alustades raadiost, televiisorist ja arvutist kui meediumist ning lõpetades autoga. See viimane on neist kõige hullem konkurent ja kes selle lõksu langenud, ei pääse sealt naljalt raamatu juurde tagasi. Sest tal pole aega lugeda, kuna istub kogu aeg rooli taga ja püüab seal ellu jääda. Ja et ta raamatuid ei loe, ei saa ta ka kuskilt teada, et teistsugune elu on võimalik ja et palju kindlamini jääb ellu raamatuid lugedes. Kuid raamat on nagu kilpkonn Aisopose valmis, kes võidab lõpuks võidujooksus jänese. Raamatu teine nimi on sihikindlus.

    Mu vanaisa (keda ma pole küll ise näinud ega kuulnud) tarvitas toast, eluasemest rääkides ikka kinnikasvava järve kujundit. Alguses on raamatud ainult vastu seina ritta seatult riiulis. Aga siis hakkavad tasapisi tekkima raamatukuhjad akna- ja kirjutuslauale, toolile ja põrandale. Eks nad alguses ikka on serva pool, mitte kohe keskel, kuni uus serv on raamatuid täis kasvanud ja sünnib uus ring. Selliseid haritlastube oli ja on Eestis tuhandeid, paraku kuuleb veel liiga harva inimeste suust uue maja ehitamise või kolimise peapõhjusena väidet, et raamatud ei mahtunud vanasse majja enam ära. Või et tuba sai raamatuid täis ja ise ei mahtunud enam ära.

    Neis kinnikasvavates järvedes on raamat sageli korduvkasutuses tarbeese, aga ka tööriist, millega elatist teenida. Pealetungivaid raamatuid loetakse. Paremaid rohkem ja need tõusevad alati pinnale. Kehvem kraam aga vajub põhjamutta ning lebab seal liikumatult, kuni unustatakse. See raamatute asetumise loomulik kord on palju informatiivsem vaadata kui olukord näiteks raamatupoes, kus pole nii, et käe- ja silma ulatuses on kõige suurem tarkus, servades aga vähem oluline. Vastupidi, pahatihti võib just kõige alumise riiuli juurde küürutades kullakamakaid leida.

    Ent kuidas on lood lugemisega? Seda küsivad ja sellele vastavad kinnikasvavate järvede asukad järjekordsel kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” rahvusraamatukogus 14. ja 15. detsembril. „Kuidas rohkem mõistlikke lugejaid tagasi võita?” küsib Arne Merilai tänases Sirbis (lk 11). Ja vastab: „Ei, väevõimuga armastust ei püüa, eelduseks on vaba tahe ja loomulik huvi.” Mina küsin: „Kas enamat ja enamatele ongi vaja?” Las jänesed jäävad oma autodesse, kilpkonn võidab ikka. Ei aidanud selle vastu Aleksandria tulekahju ega Stalini kirves, ei aita isegi Internet.

     

     

  • Kunstipoliitikast eesti kunsti aastal

    Urmo Raus

    Vastupidiselt rahvalikule kunstituru ootusele vajab professionaalne kunst selget riiklikku kunstipoliitikat. Urmo Raus

     

     

    Pool eesti kunsti aastast on möödas, aga siiani ei ole toimunud mingit erilist eesti kunsti olukorra ja tuleviku diskussiooni riiklikust vaatenurgast. Ka kunstiakadeemia rektori valimine möödus, ilma et avalikkus oleks olulisi küsimusi tõstatanud, rohkem eelmise rektori tegude keskselt kui uue rektori võimekust hinnates. Eestil puudub selgesti jälgitav kunstipoliitika. Kunst on olnud justkui viies ratas riigi kultuuripoliitika vankri all. Kui tekstiilikunstnik Signe Kivi sai kultuuriministriks, lootsid kunstiringkonnad asjatult, et minister seab prioriteediks kunsti. Prioriteediks seati hoopis sport ja kinnisvara. Kunst on olnud aastaid ebavõrdses olukorras ka võrreldes teiste kultuuriministeeriumi kureeritavate valdkondadega. Vaadates kultuuriministeeriumi koduleheküljelt kõikvõimalikke komisjonide ja nõukogude nimekirja, ei leia me sealt pea ühtegi komisjoni või nõukogu, mis tegeleks otseselt kunsti tellimise või toetamisega. Kokku on nõukogusid ja komisjone üle poolesaja. On küll galeriide toetamise komisjon, aga seda võib rohkem pidada ettevõtluse toetuseks kui otseseks kunstitoetuseks. Riigipoolne kunstiostu ja tellimise raha peaaegu puudub ja riigi muuseumide kunstiostud sooritatakse  kultuurkapitali raha eest. Pealegi makstakse kunstimuuseumide soetatavate kunstiteoste eest enam-vähem sama palju kui seitse-kaheksa aastat tagasi.

    Vaadakem näiteks Eesti ainsa esinduskunstisaali Tallinna Kunstihoone aastaseid rahastamisühikuid ja võrrelgem seda ükskõik millise muusikafestivali või isegi ministeeriumi spordiinventari ostmise programmiga. Siis saate aru, kui erinev on suurusjärk. Sageli kasutatakse praeguse kultuuripoliitika õigustamiseks väidet, et Eestis on traditsiooniliselt olnud tugev teatri- ja muusikatraditsioon ning seetõttu tuleb neid valdkondi enam toetada. Võib-olla on see ühest küljest tõsi, kuid siin tekib ka hulk küsimusi. Esiteks, kas sellises olukorras ei peaks riik just järele aitama  neid  valdkondi, mis on olnud vähem silmapaistvad ja seda eriti ajastul, mil visuaalsel kunstil ja kunstikeskkonnal on üldises kultuuriruumis üha suurem kaal? Teiseks sõltub loomevaldkondade  edukus ka sellest, kui paljud andekad inimesed saavad täisajaga loominguga tegeleda ja loomingut levitada-tutvustada.

    Ebaproportsionaalne kultuuripoliitika tekkis siis, kui jäeti defineerimata kõigi loomevaldkondade ja loovisikute võrdne staatus, ning ilmselt elasid ka kunstnikud sel ajal veel paljuski tänu nõukogudeaegsele ühiskondlikule positsioonile suhteliselt priskelt. Nõukogudeaegne osa kunstnikkonna suhteliselt hea elujärg jätkus mingist inertsist ka esimestel iseseisvusaastatel ja see ilmselt kujundaski nii avaliku kui ka riikliku arvamuse, et professionaalne kunst on kapitalismi tingimustes isetoimiv ja -majandav. Samas jäid riigi dotatsioonile teater, muusika ja sport, mis sageli majandavad ennast kapitalismi tingimustes märgatavalt paremini või on kohati lausa kommertslikud ega vajagi mingit doteerimist. Pikk teatritraditsioon on näiteks ka Prantsusmaal, kus on  aga ainult kaks-kolm riigi finantseeritavat teatrit. Ülejäänud on kas era- või munitsipaalteatrid.

    Kunst on viimase viieteistkümne aasta jooksul sedavõrd teisenenud ja muutunud, et tollane arusaam kunstist kui salongi ostu-müügi objektist ei kehti enam ammu. Suur osa kunstnikest ei müü üldse oma teoseid ja Eesti kaasaegne kunstiturg on pea olematu. Palju kunstnikke loob teoseid, mida ei saagi müüa, kuid enamik kunstnikke eksponeerib oma teoseid regulaarselt avalikkusele. Eksponeerib neid  saalides, mis on riikliku ooperi- või teatrimajaga võrdväärses asukohas ja sama prestii?sed, kuid teeb seda täiesti tasuta.

    Arvata, et Eestis pole vaja riiklikku mehhanismi kunsti finantseerimiseks ja väärtustamiseks, on ekslik. Selline Ameerika mudel toimiks, kui Eestis oleks traditsiooniliselt hulgi filantroope ja kunstikollektsionääre ning ka kriitiline mass kunstist huvituvat  erakapitali. Praegune turumajanduslik ühiskond on Eestis oma arenguastmel võimeline sünnitama küll Kalevipoja või Hämariku, kuid  mitte palju enamat. On loomulikult üksikuid eredaid erandeid, kuid see ei ole reegel, millele võiks riikliku kunstistrateegia puudumine tugineda. Kui vaatame ameerika kunsti ajalugu ja seda, kui pikk oli sealsete ?Kalevipoegade? periood,  enne kui erakapital hakkas huvituma moodsast kunstist, siis saame aru, et meil oleks sama mudeli toimima hakkamiseks vaja oodata vähemalt pool sajandit. Teine võimalus on viia ellu Lääne-Euroopas levinud riikliku kunstidotatsiooni poliitikat  või siis valida hoopis kolmas tee, mis oleks mõlema kombinatsioon.

     

    Hüvitis kunstnikule loomingu visuaalse tarbimise eest

     

    Nii nagu sümfooniaorkestri dirigent või draamateatri näitleja teeb ka kunstnik pühendunult oma tööd. Traditsiooniliselt on seda tööd väärtustatud teistmoodi. Kunsti on tellitud või ostetud.  Tänapäeval on muutunud enamiku loomevaldkondade tasustamise vormid ning paralleelselt traditsioonilise loomingu tasustamisega on tekkinud uued. Nii ei teeninud veel sada aastat tagasi helilooja oma plaatide müügist protsente ega saanud globaalses muusikalevis muusikapala esitamise eest autoritasu.

    Nii moodustubki erinevatest tasuvormidest muusiku kogu sissetulek.

    Ka kunstiga tegelemine on  täisajaga töö. Riik kulutab aastas märkimisväärseid summasid kunstnike koolitamiseks, kuid riiklik tellimus kunstnikele on Eestis nonsense, kuna puudub riiklik kunstipoliitika, mis garanteeriks kunstnikele minimaalsegi erialase töö. Rõhutan just nimelt töö-tellimuse  suhet ega mitte abirahade või stipendiumite kerjamise suhet. Peaks olema loomulik, et kui koolitatakse ühes valdkonnas eriala spetsialiste, tõstatatakse ka küsimus nende edasisest  rollist ühiskonnas ning garanteeritakse vähemalt osale neist ühiskondlik rakendus. Samuti nagu tellitakse riiklikult eesti lavastajatelt lavastusi või heliloojatelt heliloomingut.

    Eesti kunstnikud annavad aastas sadu tasuta kontserte ja kokku külastab neid kontserte ka märkimisväärne arv inimesi. Kuid kui  kogu ühiskonna eksistents on viidud rahalise suhte alusele, ei saa loota lõputult, et keegi kingib ühiskonnale tasuta emotsioone ja ideid, kuid elab ise õhust. Kunsti finantseerimine ja kunstnikele minimaalse riikliku töö, s.o tellimuse  garanteerimine peaks toimuma mitmesuguste meetmetega.

    Ühe meetmena võiks sarnaselt raamatulaenutuse hüvitisele hakata ka kunstnikele maksma riigipoolset hüvitist visuaalse tarbimise eest. See oleks ka maailma mastaabis väga progressiivne.

    Analoogselt riiklike teatrite või muusikaasutustega tuleks määratleda need kunstiasutused, mis on riikliku tähtsusega, ja määrata kunstnikele seal esinemise eest hüvitis, kas siis projektipõhiselt või siis autoritasuna vastavalt näituse külastajate arvule.

     

    Ühe protsendi seadus

     

    Teise meetmena tuleks kehtestada ühe protsendi seadus. Eestis ehitatakse palju, ehitab ka riik ja ehitusi rahastab ka kultuuriministeerium. Meie linnaruumis pole aga  pea ühtegi kaasaegset installatsiooni või monumenti. Linna- ja ühiskondlikku ruumi ei teki kunstiteosed isevoolu, nagu kerkib praegu  Tallinna linn. Selleks, et avalik ruum rikastuks kunstiteostega, on vaja munitsipaalset ja riiklikku kunstipoliitikat. Selle poliitika raamesse sobitubki hästi Euroopas aastakümnetega läbi proovitud võimalus, ühe protsendi seadus.

    Selle seaduse järgi kasutatakse ühte protsenti riigi poolt finantseeritavate ehituste eelarvest kunstiostuks või tellimiseks. Selle seaduse rakendamise tulemusena ei oleks enam meie äsja valminud haiglate, raamatukogude, kontserdimajade või ka renoveeritud koolimajade õued ja seinad tühjad. Elu
    keskkond saaks inimlikuma dimensiooni, inimesed puutuksid kaasaegse kunstiga tihedamalt kokku ja paljud kunstnikud saaksid võimaluse oma annet rakendada. Võib-olla on praegu kõigis riigi rajatavates hoonetes selle seaduse rakendamist liiga palju tahta. Kuid miski ei keelaks seda seadust rakendada kultuuriministeeriumi enda finantseeritavate ehituseelarvete raames. Pigem võiks küsida, miks seda siiani tehtud pole.

    Kui kultuuriministri või kantsleri vastas istub ehitusfirma esindaja, et alla kirjutada leping uue kontserdimaja või raamatukogu ehitamiseks, ning minister teeb ettepaneku võtta ehitaja kasumist üks protsent või leida vajalik summa muul kujul, et selle eest tellida kunstiteoseid,  oleks ilmselt ehitaja ikkagi nõus ehitama. Küsimus on tellija, ministeeriumi või riigi tahtes. Praeguseni on valitsenud pigem vastupidine olukord. Kultuuriministeerium on  olnud pigem nõus ehitusfirmadele juurde maksma või vaikides nõustunud arhitektide ja kunstnike autoriõiguste eiramisega kui midagi kunsti heaks loovutama. Ministeerium on viimased viis aastat olnud ehitaja ega mitte arhitektide ja kunstnike teenistuses. See on olnud politiseeritud kultuuriministrite õnnetus, et nad on pidanud ilmselt end võimule aidanud parteisid omakorda rahastanud  ehitusfirmasid ka tellimustega varustama. Sellelaadseid lugusid olen kuulnud paljudelt ehitusvaldkonna inimestelt. Ei saa väita, et  ühe protsendi seaduse kehtestamine Eestis on mingi majandusliku põhjendusega ebareaalsus, sest just väidetavalt majandust kõige paremini tundva  partei ministrid, kes on juhtinud kultuuriministeeriumi viimased aastad, on võtnud vastu ridamisi riigile majanduslikult kahtlase väärtusega otsuseid. Nii võib näiteks tuua alla turuhinna müüdud kultuuriministeeriumi enda kinnistu. Ühe sellise küsitavusena töötati ka välja skeem kultuuriobjektide rahastamiseks riigi tagatisega laenude abil. Nii maksab riik oma eelarvest aastate jooksul pankadele ehituseks kulunud summa tegelikult topelt tagasi  ja saab vastu ehitajalt ehitaja huvides võimalikult odavatest materjalidest  ehitatud hoone.  Vaadakem ühe  hea näitena kas või kehvalt ehitatud Pärnu kontserdimaja.

    Ma ei maininud eespool teadlikult ka kordagi Kumu, mis mille valmimine on kunstiaastaks kuulutatud aasta  keskne sündmus, ja mis loomulikult rõõmustab kõiki kunstnikke ja kunstisõpru. Kumu peab tegema tasa ja täitma aastakümneid haarava kunstiharidusliku lünga ja taasäratama huvi ühe loovuse aluse vastu, kuid ka loovuse enda stimuleerimine ja loovpotentsiaali suurendamine on Eesti-sugusele väikeriigile eluline küsimus.

     

  • Eesti Kunstiakadeemia tudengite animafilm sai Põhjamaade vanima animatsioonifestivali Grand Prix

    Solveig Jahnke

    Erik Alunurm, Mihkel Reha, Mari-Liis Rebane ja Mari Pakkas, “Eine murul”

    Grand Prix Fredrikstad Animatsiooni Festivalilt

    Laupäeval, 10. novembril jagati Norras Fredrikstadis Põhja- ja Baltimaade vanimal animatsioonfilmide festivalil auhindu.  Festivali Grand Prix “Kuldne Gunnar” läks Eesti animafilmile “Eine murul”, elutööpreemia pälvis samuti eestlane Rein Raamat.  “Eine murul” valmis Eesti Kunstiakadeemia animatudengite Erik Alunurme, Mihkel Reha, Mari-Liis Rebase ja Mari Pakkase koostöös. Tudengifilmi juhendasid Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna õppejõud Priit Pärn ja Ülo Pikkov.

    Tänapäeva Eesti elu karikeeriv nukufilm “Eine murul”on oma nime saanud Edouard Manet kuulsalt maalilt. Tegijad on rämekoomilise filmi sõnumi koondanud sügavalt iroonilisse lausesse “On vaja 99% tööd ja 1% annet, et sünniks meistriteos!” (Vt http://www.youtube.com/watch?v=gXXLvkrl3-E)

    Fredrikstadi Animatsioonifestival (Fredrikstad Animation Festival) on üks üheksast Euroopa lühifilmifestivalist, millel on õigus esitada filme mainekale animatsiooniauhinnale Cartoon d’Or.

    “See on oluline au eesti animatsioonile ja eriti Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonnale, ” sõnab juhendaja prof Priit Pärn ja lisab: “Usun, et film pälvis Grand Prix’i tänu originaalsele ideele, perfektsele teostusele ja huligaansele olemusele, mis kõik on sügavalt ühiskonnakriitilise sõnumi teenistuses.”

    Auhinnad jagati veel parimale tudengifilmile: “But Milk is Important” (Norra, Eirik Grønmo Bjørn­sen ja Anna Mantzaris),  parimale lühifilmile: “Ursus” (Läti,  Reinis Pētersons), parimale lastefilmile: “
The Secret of the Ice Flower” (Taani, Jacob Ley), parim tellimusfilm: “Trol­lus Net­ti­cus”
 (Norra, Magne Hage), publikupreemia: “The Secret of the Ice Flower” (Taani, Jacob Ley), elutööpreemia: Rein Raamat (
Eesti).  Festivalile esitati tänavu 172 lühifilmi.

Sirp