Madis Mikkor on omamoodi sarikäivitaja ja -asutaja. Tema algne initsiatiiv ja vabatahtliku nii vaimse kui ka füüsilise töö tulemus olid või on muuhulgas nii Kultuurikatel ja kultuuritehas Polymer Tallinnas kui ka Sänna kultuurimõis Võrumaal, Pärmivabrik, Noor-Eesti loomekeskus ja Aparaaditehas Tartus.
Madis Mikkor kunstnike Tanel Saare ja Kilian Ochsi ruumiinstallatsiooni „Something I used to know“ taustal.
Praegu Järvamaal muinsuskaitseametnikuna töötav Madis Mikkor ostis kolm aastat tagasi endale Kesk-Eestis Päinurmes vana internaatkooli hoone. Lisaks veel mitu hoonet ja mõisapargi osa. Esialgu toimetab ta seal üksinda. „Kõik senised „kultuuritehased“, mida ma käima lükkasin, olid kas omavalitsuse või jõukate eraomanike majad, kus lubati toimetada, kuid kindluse ja peremehetundeta. Kui nägin Päinurme koolimaja müügikuulutust, saabus selgus, et tõeline vabadus on võimalik vaid seal, kus puudub kinnisvara hinnasurve, on piisavalt avarust ja su ümber on loodus,“ kommenteerib koha asutaja.
Madis Mikkor ei ole Päinurmes päris üksi, sest Polymeris omaalgatusliku kunstiruumi ja rühmitusega Kunstikonteiner (Art Container) aastaid seotud olnud kunstnikud Tanel Saar ja Saksamaalt pärit Kilian Ochs on nüüdseks kahe aasta jooksul ehitanud Päinurme koolimajja hiiglasliku ruumiinstallatsiooni. 21. juulil oli selle töö- ja ajamahuka kunstiteose pidulik avamine. 13 meetrit pikk ja 4 meetrit lai vanadest raamatutest moodustatud pannoo kannab pealkirja „Something I used to know“ ehk „Midagi, mida ma teadsin“. Kahe kunstniku mastaapne, võimas ja mitmetähenduslik kunstiteos ning ka soe ja inimlik žest kultuurikorraldajast sõbrale.
Kilian Ochs kommenteerib teost järgmiselt: „Sekkumise teema – või häirimine –, nagu oleme seda nimetanud, on meile oluline. Installatsiooni visuaalne mõju kõigub analoogse ja digitaalse andmestiku esitamise vahel, vähemalt mina tunnen niiviisi. Lihtne otsus pöörata raamatud ringi ja näidata selgade asemel kokkusurutud lehekülgi avab digitaalse maailma koos selle koodide ja muuga.“ Madis Mikkor lisab: „See on ilmselt suurim monoliitne raamatutest loodud objekt, mida Eestis on tehtud. See installatsioon lummab visuaalse terviklikkusega ja annab majale tähendusliku dominandi.“
Installatsiooni kõrval on Päinurme koolimaja keldrikorruse räämas võimlas taas installeeritud Tanel Saare, Kilian Ochsi ja Janno Bergmanni kineetiline installatsioon „Kingdom of Heaven“ ehk „Taevane kuningriik“, mis koosneb liikumisandurite mõjul käivituvatest, täispuhutavatest üles tõusvatest ja siis õhust tühjaks minevatest ja põrandale maha langevatest suurtest paberist ristidest.
Sobilik metafoor inimese loodud puuslikele ja ebajumalatele, kas pole? Ühtlasi vihje igavesti taaskorduvale ülestõusmisele, tõusule ja langusele, naasmise müüdile, mis on nii religioonide kui ka ebajumala kummardamiste põhialus.
Installatsiooni „Kingdom of Heaven“ on kultuuritehase Polymer ja Voronja galerii kõrval eksponeeritud Soomes, Berliinis, Dresdenis ning ka Peterburis. Loomulikult annab Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu ja sealse kiriku toetus agressioonile teosele praegu veel ühe tähenduskihi.
Madis Mikkor on alati suhtunud hoole ja armastusega ajaloolistesse hoonetesse, kuhu on asutanud kultuurikeskuse. Ja ka oma hoolde võetud majade mineviku elututesse tunnistajatesse, nendes toodetud või nendega seotud esemetesse. Kultuuritehase Polymer muuseumivitriinides eksponeeriti selle eelkäijas Polümeeri tehases toodetud vahtkummiloomi. Nii tuli igal kultuuritehase asukal või külalisel meelde jätta, mida tehti ajutiselt tema käsutuses olnud pinnal minevikus.
Päinurme kunagisse koolimajja on Madis Mikkor oma kätega ehitanud samuti midagi muuseumi ning kontseptuaalse installatsiooni vahepealset. See kogu suurt ruumi hõlmav kunstiteos kannab pealkirja „Kapsamaa“. Selle teose saamislugu on omajagu dramaatiline. Madis Mikkor selgitab: „Tartu linnavalitsuses otsustati, et minu asutatud trüki- ja paberimuuseumi TYPA senine hoidla Raadi sõjaväelinnakus läheb lammutamisele. Et Tartus kümne aasta jooksul kogunenud varandusele Kastani tänava muuseumis hoiuvõimalus puudus, veetsime aasta kõige külmema aja pakases ning lumetuisus arhiive ja abikogusid kolides. Kolm veoautotäit paberimaterjali, trükimasinate varuosi, kirjutusmasinakollektsioon ja palju muud vurasid Päinurme poole ning enne, kui ma jõudsin silma pilgutada, oli koolimajas terve korruse jagu vaba ruumi haihtunud. Kolmandal korrusel kõrgusid raamatute ja ajalehtede virnad, kuurid-garaažid olid pilgeni täis trükipresside võlle ja väntasid.“
„Istusin ja mõtlesin, kuidas sellest kolikambrist taas midagi huvitavat luua ning otsustasin, et siia peab sündima George Orwelli tõeministeeriumist inspireeritud Päinurme SPA – Soviet Propaganda Archive –, kus uurijatele tehakse kättesaadavaks Nõukogude propagandatrükiste paremik alustades sanitaarsalklase õpikuga ja lõpetades „Suure nõukogude entsüklopeediaga“.
Teine asi, mis paberiuputuse keskel materialiseerus, oli näitus „Kapsamaa“. Juba trükimuuseumi ajal ilmavalgust näinud kontseptsioon leidis siin endale saali püsiekspositsiooni tarvis. Vitriinides on välja pandud kapsaks loetud raamatud – mida armsamad ja vajalikumad, seda närumaks on kulutatud köidete materiaalne vorm. Unikaalseid kahjustatud eksemplare on tuhandeid ja kollektsioon täieneb pidevalt.“
Praegu on maja avatud etteteatamisel, samuti suuremate sündmuste ajal, näiteks kui rahvas on kutsutud Järvamaa muuseumiteele. Plaanis on Päinurme endisse koolimajja asutada ka loomeresidentuur. Nagu Madis Mikkor seda selgitab: „Fookusega mõtisklemisel, lugemisel ja kirjutamisel.“
Ja lisab siis: „Mina leidsin Päinurmes oma koha eikusagil. Tunnen, et tahan siia jääda.“
10. augustil kell 17 avatakse Viljandis Kondase keskuses Saksa kunstniku Michael Golzi näitus “Athosland”.
Athosland on tõelisuse ja utoopia vahel uitlev fantaasiarikas, valgusküllane ja vaba maa, mis viib vaataja kunstnik Michael Golzi (1957) põnevasse varjatud maailma.
Saksamaal Duisburgis elav Michael Golz pole saanud kunstialast koolitust ja tema töid on raske täpselt määratleda. Viimastel aastatel on ta aga komeedina tõusnud kunstitaevasse ning tema teosed on oodatud Euroopa muuseumides.
Michael Golz on varasest lapsepõlvest pärast raske viirusnakkuse põdemist kannatanud õpiraskuste all. Ema julgustas kõiki oma lapsi – Michaeli, tema kaksikvenda Wulfi ja nooremat õde Dorotheed – juba varakult joonistama ja maalima. See avaldas Michaeli arengule positiivset mõju. 1965. aastal joonistas 8-aastane poiss värvipliiatsitega oma esimese linnakaardi. Tänaseks on see koos vend Wulfiga alustatud fantastilisi maailmu ja olendeid sisaldav laste mäng kasvanud hiiglaslikuks maakaardiks, mille põhiosa katab umbes 130-ruutmeetrise ala. Kaarti täiendavad tuhanded kiirköitjate vahele pandud joonistused, mis illustreerivad kujutatut detailsemalt, andes infot seal praegu toimuvatest või minevikus aset leidnud sündmustest, ühtlasi kirjeldades omapärase universumi asukaid. Michael Golz on kirjutanud ka tekstid, mis tutvustavad lähemalt Athoslandi elanikke, nende kombeid ja harjumusi, ning lisanud selgitava sõnastiku kasutatud uudiskeelenditest.
Athosland on elukestev ettevõtmine, mis on säili10tanud oma süsteemsuse ja esteetilisuse ning on pidevas arengus. Michael Golz teeb aegajalt ümber ka varasemaid kaardiosi, muutes näiteks lennujaama asukohta või renoveerides mõnd ajaloolist keskust. Nii peavad kollektsionäärid alati valmis olema selleks, et juba omandatud töö palutakse täienduste tegemiseks tagasi.
Nooruses õppis Michael Golz maheaednikuks, kuid pärast seda, kui kunstikuraator Alexandra Gersdorff-Bultmann ta avastas, lõpetas Golz aednikutöö ja tegeleb täiskohaga vaid Athoslandi harimisega. Praegu on ta toetatud elamise teenusel ning osaleb kunstiteraapia töötubades. Tema töid näidati esmakordselt 2012. aastal Berliinis Art Cru galeriis. Järgnes mitu näitust, sealhulgas „Outsider Art Fair“ Pariisis ja „Positions Art Fair“ Berliinis. 2018. aastal pälvis Golz mainekaima autsaiderkunsti auhinna Euward 7.
Näitus kuulub „Varjatud maailmade avardumise” projekti, mis on osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist. Näituse kuraatorid on Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm.
Väljapanekut toetab Saksamaa Liitvabariigi suursaatkond Eestis ja see on avatud 5. novembrini 2023.
Kondase keskus, Pikk 8, Viljandi.
Avatud: E–P 11–18 (kuni 31. augustini), edasi K–P 10–17.
Inimeste inimene masinate maailmas. Andra Teede vestles Kaspar Jancisega Kaspar Jancis: „Nukufilmid levivad üle maailma ja nende publikum on kokku väga suur. Saan palju rahvusvahelist tagasisidet.“
Rahvusvaheliselt tunnustatud animaator Kaspar Jancis on valmis saanud uue nukufilmi „Antipolis“, mille hüperrealistlik pildikeel on omas žanris täiesti uus. Režissööriameti kõrval ka muusiku ja teatrikunstnikuna tegutsev Jancis räägib oma loometööst ja kogemustest suurte produktsioonidega.
TRISTAN PRIIMÄGI: Astraalprojektsioonid kinolinal
Hollywoodis on värskema moekontsepti „Multiversum“ kõrval järjest enam kanda kinnitanud ka „Astraalprojektsioon“. Tegelikult on need ju ühe ja sama fantaasiapuu kaks eri oksa.
Ilu, solkmed ja graafiline disain. Indrek Sirkel vestles Norman Orroga
Norman Orro on graafiline disainer, kunstnik ja muusik, kes on lõpetanud EKA graafilise disaini osakonna ning töötanud osakonnas ka õppejõuna. Ta on teinud kujundusi nii Eestis kui ka välismaal, näiteks ERSOle, Tartu kunstimuuseumile, Tallinna transpordiametile, PÖFFile, Musée d’Orsayle, Assembly Pointile, Pakui Hardware’ile. Ta on teinud kaastööd ka rahvusvaheliselt tunnustatud väljaannetele DIS Magazine (USA), NXS World (Holland), Ofluxo (Hispaania). Tema loomingut on eksponeeritud näitustel Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Taanis. Orro tegemisi on kajastanud ka disainiportaal It’s Nice That ja ajakiri IDEA Magazine.
KRISTJAN MÄNDMAA: Mis asja me ajasime?
Kõik see möll, mis äsja kunstiakadeemia (EKA) graafilise disaini osakonna tudengitööde ümber lahvatas, tõi ootamatult meelde kauged ajad. Täpselt 20 aastat tagasi hakkasime koos Ivar Sakiga EKAs graafilist disaini uueks looma ning toonase avalikkuse reaktsioonid noorte disainerite tööle olid üsnagi sarnased praegustega. Kas tõesti ei ole vahepeal midagi muutunud?
GREGOR KULLA: Klassikaline muusika on sumbunud Igal ajastul on ka naised muusikat kirjutanud, kuid me ei tunne neid ega nende loomingut. See, et oleme harjunud meestest koosneva kaanoniga, ei tähenda, et see oleks ainus ja õige.
Meenutagem viimast klassikalise muusika kontserti, kus Eestis käidud sai. Minu viimane oli Estonia kontserdisaalis – või vähemalt viimane, mis selgelt meeles on. ERSOt juhatas Kristiina Poska, viiulil soleeris Triin Ruubel. Meelde jäi ta vist seetõttu, et kuulajaid jätkus. Nii. Kui kontsert on meenunud, siis kas mäletate ka, mis oli kontserdi kavas?
HEDI-LIIS TOOME, SIGNE OPERMANN, TIINA BRAUN: Force majeure Eesti teatrit ei murra
Kui keegi küsiks, millal lõppes Eestis maskikandmise kohustus ja normaliseerus etendustegevus, siis vaevalt seda enam täpselt mäletatakse. Tegelikult juhtus see vaid natuke üle aasta tagasi, 3. aprillil 2022. Kui jälgida tänavusel suvehooajal inimeste valmidust osta üha kallinevaid teatripileteid, tundub, et koroonakriis on igas mõttes minevikku jäänud.
Minu mõõk, minu keep, lava ootab mind! Ene Mii Kuusk vestles Daniel (Ian) Roseʼiga
9.–24. juulini viibis Eestis rahvusvaheliselt tunnustatud USA lavavõitluse koreograaf, lavastaja, näitleja ja õpetaja Daniel (hüüdnimega Ian) Rose. 62aastane Rose on lavavõitlust koreografeerinud 25 aastat, seda põhiliselt USAs, kuid ka Kanadas, Suurbritannias ja Itaalias. Peamiselt tegutseb ta teatrilavadel, kuid ka filminduses (nt filmi „Talvemuinasjutt“ tehnilise lavastajana), põhikohaga on Rose praegu Temple’i ülikoolis lavavõitluse õppejõud.
EGON HOLGER ERIK LIINAR: Püsivuse ideoloogia ja selle mõju linnadele
Viimase sajandi jooksul on Tallinna linnapilt muutunud pea tundmatuseni. Kõige enam on seda näha ja tunda Nõukogude okupatsiooni ajal rajatud linnakeskkonnas. Vana Tallinna kõrvale kerkisid siis uued, oma ajastu arhitektuuriideid iseloomustanud modernistlikud betoonhooned. Sealjuures kasvas Tallinn enneolematu kiirusega just modernistlike elamute toel.
HELMI MARIE LANGSEPP: Juurdunud asfalt ja ratastel taimed
Taimed-muld-betoon-asfalt-liiv-kruus-muld. Nii võib üldistatult kirjeldada linna rohealade pinnase läbilõiget. Asi pole üldsegi mitte selles, et linnas kasvaksid taimed jõudsalt asfaldil, vaid linnahaljastamise võttes, kus maaga ühendatud kasvupinnase asemel on taimed istutatud kastidesse ja kastid paigutatud omakorda asfaldile. See on kiire ja lihtne viis tuua haljastus kohtadesse, mis on juba asfalteeritud. Kastihaljastus ei peaks aga olema linnaroheluse kavandamise viis või lahendus, millega võib asendada taimedele loomuliku kasvukeskkonna. Sügavamale vaadates on küsimus selles, mis on (tänava)ruumi käsitluses püsiv ja mis ajutine.
LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Arktiline toidusedel sisikonnasupist kaldamudast korjatud kirpvähkideni
Kevadel sattusin Viini Euroopa maateaduste ühingu konverentsile. See oli tohutu suur üritus, ligikaudu 15 000 loodusteadlast koos, isegi õhtuti turistidest pungil kesklinnas ringi lonkides hakkasid konveka A5-suurused rinnasildilatakad alailma silma. Oletatavasti sellepärast, et rinnasilt toimis ka tasuta metroopiletina ja kuigi keegi Lääne-Euroopa metroodes ammuilma pileteid enam ei kontrolli, siis teadlased on teadagi seadusekuulekad.
HELDUR SANDER: Tartu Ülikooli botaanikaaed 220
Koos esimeste ülikoolide asutamisega rajati ka botaanikaaiad, mis aitasid teadlastel jõuda taimemaailma sügavusteni ja kuhu koondati teadaolevad ja avastatud taimed. Nii oli Tartuski, kus 1802. aastal taasavati ülikool. Taimemaailm oli suurte avastuste ootuses ja botaanikaaedadest oli saanud taimede tutvustamise ja teadusliku säilitamise peamine koht.1 Botaanikaaia organiseerimine sai Tartu ülikooli esimese loodusloo (botaanika) professori Gottfried Albrecht Germanni ülesandeks, kelle sünnist 8. detsembril 1773 möödub peagi 250 aastat.
SANDRA JÕGEVA: Koht eikusagil
Päinurme koolimajas avati mastaapne pannoo, taastati kineetiline installatsioon „Kingdom of Heaven“ ja tegutseb Päinurme SPA. Kõige selle taga seisab Madis Mikkor.
TAAVI HALLIMÄE: DISAINISTIK Funktsioon
Eset, mis ühtegi funktsiooni ei kanna, ei ole olemas. Kui objekt – olgu looduslik või tehislik – ei pruugi oma esialgses olekus kanda üheselt määratletavat funktsiooni – olles seejuures määratletud näiteks kui materjal –, siis eseme puhul ei saa funktsioonist mööda vaadata. Ese on objekt, mis on disaineri ja tehniku töö kaudu tõstetud kultuurilisse ja tehnoloogilisse valda ning seeläbi inimlikustatud. Funktsioon tähendab objekti koloniseerimist disaini, kultuuri ja tehnoloogia poolt.
Arvustamisel
Sōseki Natsume romaan „Mina olen kass“
Haruki Murakami novellikogu „Ainsuse esimene isik“
Dirk Oschmanni raamat „Der Osten: eine westdeutsche Erfindung“
Natasha Wheatley raamat „The Life and Death of States“
Viljandi orelifestival
Päinurme koolimaja
Eesti Rahva Muuseumis on avatud näitus “Ikooni sünd”, mis tutvustab vanausuliste traditsioonilist käsitööharu, puust reljeefsete ikoonide valmistamist. Näitus jõuab Tartusse Kolkja külast, Peipsimaa Pärimuskeskusest.
Peipsimaal on puust ikoonide valmistamise traditsiooni elustanud kohalik vanausulisest kunstnik ja käsitöömeister Pavel Varunin, kelle töödega näitusel just tutvuda saabki.
Näitusel tutvustatakse reljeefse ikooni ajalugu ja varasemat traditsiooni koos näidetega Bütsantsi kunstist. Välja on pandud ikoonide eeskujujoonised. Samuti on kirjeldatud puust nikerdatud ikooni valmimise eri etappe, mis näha ka näidisikoonil. Saab tutvuda ikooni valmistamise tööriistadega.
Näituse on koostanud ja kujundanud kunstnik Eve Valper.
„Ikooni sünd“ on avatud ERMi B-fuajees 9.08–24.09 teisipäevast pühapäevani kell 10–18. Sissepääs ERMi A-sissepääsust.
Lastekirjanduse Keskuses saab näha poola illustraatori Joanna Concejo isikunäitust
Alates teisipäevast, 8. augustist kuni septembri lõpuni on Eesti Lastekirjanduse Keskuses avatud poola illustraatori ja kunstniku Joanna Concejo isikunäitus.
„Joanna Concejo on üks tunnustatuimaid ja hinnatumaid illustraatoreid tänapäeva maailmas. Tema isikupärane ja tundlik käekiri, detailirikkus ja täpsus, oskus läheneda köitvalt ka igapäevastele teemadele, tema ootamatud leiud ja „kastist välja“ mõtlemine võluvad ja äratavad imetlust. Paljud kunstnikud püüavad teda jäljendada, aga seda tundlikkust on raske saavutada, mille leiame Joanna piltidest. On suur rõõm, et saame siin näidata väikest valikut tema loomingust nii piltide kui raamatute näol,“ ütles näituse kuraator ja keskuse kunstiekspert Viive Noor.
Joanna Concejo (s. 1971) on poola juurtega illustraator ja kunstnik, kes lõpetas 1988. aastal Poznańi Kaunite Kunstide Akadeemia. 1994. aastal kolis ta Prantsusmaale, Pariisi eeslinna, kus ta elab ja töötab tänaseni. Illustraatoritöö kõrvalt tegeleb ta ka kujutava kunstiga (skulptuur, keraamika) ning juhendab aegajalt külalisõpetajana kursuseid Itaalia illustratsioonikoolides.
Concejo on illustreerinud üle 20 raamatu, mille eest ta on pälvinud mitmeid mainekaid auhindu nagu Calabria Incantata „Abracalabria“ Altomonte (2004), IBBY Poola aasta raamat (2013), Bologna Ragazzi Olga Tokarczuki tekstiga raamatu „Lost Soul” illustratsioonide eest (2018), Musée d’Illustration Jeunesse/Moulinsi Gand Prix raamatu „Sénégal” eest (2021) jne.
Tema illustratsioonid on olnud näitustel üle maailma – Portugalis, Itaalias, Poolas, Taiwanis, Lõuna-Koreas, Prantsusmaal ja mujal, sh kaasaegse kunsti biennaalil Busanis (2002), Bologna lasteraamatumessi illustraatorite näitusel (2004), rahvusvahelisel illustratsioonibiennaalil „Illustrarte“ (2005, 2009, 2013) jne. 2015. aastal olid Concejo tööd esimest korda eksponeeritud Eestis, Eesti Lastekirjanduse Keskuses rahvusvahelisel illustratsiooninäitusel „It’s Always Tea-Time“, mis hiljem rändas aastaid mööda erinevaid riike. 2020. aastal osales Concejo Tallinna Illustratsioonitriennaalil ja võitis seal diplomi. Nüüd on taaskord võimalus nautida Concejo illustratsioone keskuses üleval oleval näitusel.
Näitust saab saalis ja trepigaleriis vaadata keskuse lahtiolekuaegadel, E-R 10-17, alates 21. augustist E-R 10-18 ja L 11-16.
Läti Ülikooli liivi instituut on koostöös Unesco Läti rahvusliku komisjoni ja Läti rahvusliku kultuurikeskusega kuulutanud selle aasta liivi pärandi aastaks eesmärgiga pöörata tähelepanu liivi juurtele Lätis ja Eestis. Rääkisin sel puhul juuli algupoolel Riias liivi instituudis selle juhataja Valts Ernštreitsiga.
Millest liivi pärandi aasta mõte alguse sai ja mida sellega esile tõstetakse?
Liivi pärandi aasta väljakuulutamisel on mitu põhjust. 2023. aastal tähistame tähtsaid sündmusi liivlaste elus. Esiteks, esimese liivi ühiskondliku organisatsiooni, Liivi Liidu asutamisest saab sada aastat. Sada aastat täitub ka liivi lipul ja liivi hümnil – need on väga-väga olulised liivluse sümbolid.
Teiseks algas aastal 2022 ÜRO põliskeelte kümnend (2022–2032) ning sel puhul kõlas eelmise sügise avaüritusel Pariisis Unesco pealaval esimest korda liivlaste hääl: Julgī Stalte juhatas koos tütardega selle ametliku kultuuriprogrammi sisse. See oli hetk, mil liivlased said kogu maailmale sellisel tasemel nähtavaks!
Kolmandaks on huvi liivlaste ja liivi pärandi vastu kasvamas. Möödunud aasta lõpupoolel kandsime Läti rahvusliku vaimse pärandi registrisse Liivimaa liivipärase kultuuriruumi, mis hõlmab ajaloolise Metsapoole ala ja Salatsi liivlaste kunagise asuala. Seega kasvab huvi liivi pärandi vastu ka teistel liivlaste asustatud aladel peale Kuramaa. See kõik viiski mõttele, et juubeleid peaks kuidagi tähistama, aga kasutama seda aega ühtlasi tähelepanu juhtimiseks asjaolule, et liivi pärand ei ole ainult liivlased ja Liivi rand, kus peame homme liivi püha, vaid see puudutab paljusid inimesi nii Lätis kui ka osaliselt Eestis.
Sel aastal lehvisid liivi pärandi päeval üle Koiva jõe viiva Sigulda silla ühel poolel liivi, teisel Läti lipud.
Liivi pärandi aasta toetub algatustele. Ei ole midagi niisugust, nagu oli „Eesti 100“ või „Läti 100“, kui olid riiklikud programmid, millest üritusi rahastati. Meil on vastupidi: on erinevad üritused, mis liidetakse ühe katuse alla või üheks brändiks, kui nii võib öelda.
Me ei tahtnud keskenduda niipalju korraldamisele, vaid innustada inimesi liivi pärandit leidma, avastama ja nähtavaks tegema. Minu meelest on aasta mõte kõigiti teoks saanud ja liitunud on veel n-ö kõrvalaktsioonid. Näiteks on aasta arheoloogiaobjekt liivi ohvrikoopad, mis on justkui eraldi rida, aga haakub selle aasta mõttega. On olemas eraldi veebileht libiesugads.lv, kus on sündmuste kalender ja sündmuste kaart, mis pidevalt muutuvad, sest uued sündmused tulevad juurde ja vanemad lähevad maha.
Mainisid, et huvi liivi pärandi, keele ja kultuuri vastu on kasvanud. Mis võiks olla selle põhjus? Kas keegi kuskil on teinud head tööd? See pole ju üldse kerge tegelikult, kõigepealt huvi äratamine ja siis huvi hoidmine.
Ma arvan, et huvi kasvamises on tõepoolest oma osa sellel, et keegi kuskil on teinud head tööd. (Naerab.) Aga jah, see pole kerge. Viimastel aastatel oleme instituudiga rääkinud liivlastest väga palju meedias, igasugustel üritustel ja nii edasi. Huvi aluseks on teadmine ja selle teadmise levik liivlaste, liivi pärandi ja selle kohta, et liivi pärandit ei leia ainult Kuramaal. Liivi pärand on ka läti keeles, samuti kõikidel nendel aladel, kus liivlased on elanud. Need on liivi linnamäed, mitte lihtsalt mingisugused müstilised linnamäed kuskil. Liivimaa Henriku kroonika ei räägi ju ei lätlastest ega eestlastest, see räägib peamiselt liivlastest ja nende naabritest. See teadmine on üks osa sellest.
Seda olen küll tähele pannud, et just Liivimaa liivi osa on tõepoolest rohkem näha ja kuulda. Enne räägiti ikkagi Kuramaast, aga minu meelest on Liivimaa liivi piirkond nüüd samaväärselt pildil.
Just! Liivi pärandi aasta on huvitaval kombel näidanud, et aktiivsust on Liivimaa poolel ja ka mujal Lätis ootamatult palju. On tõesti selline tunne, et lõpuks on tamm murtud ja vesi on hakanud voolama. Seda oli tegelikult hästi näha, kui 26. märtsil oli liivi pärandi päev.
See oli omaette huvitav sündmus. Siin oli mõte just selle pärandi aastaga seoses, et tekiks midagi seesugust, millest võiks saada tava, nii et liivi pärandi olemasolu meenuks igal aastal kõigile Lätis. Alguses mõtlesime seda lihtsalt kuidagi visuaalselt märkida, välja panna liivi lipud või värvid. Hiljem tuli pähe, et liivi pärandi päev võiks olla seotud kevadise pööripäevaga, mil Kuramaa liivlased äratavad linnud üles, ning et sellega seoses saaks välja pakkuda mingisuguse tegevuse, millest igaüks saab osa võtta – ja kogeda liivi vaimset pärandit. Lindude äratamine sobis selleks väga hästi kolmel põhjusel. Esiteks on see midagi, mis on ainult liivlaste oma, see on väga omapärane liivi traditsioon. Teiseks on sellest lihtne, tõesti väga lihtne kõigil osa võtta, seda saavad teha nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kolmas – ja põhiargument on, et liivi lindude äratamise traditsioonis kajastub vana läänemeresoome müüt maailma tekkimisest.
Alguses kartsime, et võib-olla ei ole huvi kuigi suur, aga olime väga üllatunud, et kokku tuli 65 kohta, kus sel päeval olid ametlikult väljas liivi lipud või liivi värvid, ja korraldati 48 üritust kõigil liivi aladel. Päeva tähistati Riias ja Aizkraukles, Põhja-Lätis Salatsi aladel, Siguldas ja Turaidas, muidugi Kuramaal. Võib-olla kõige silmapaistvam objekt, kus just liivi värvid olid näha, oli Sigulda sild, mille ühel poolel lehvisid liivi lipud, teisel poolel Läti lipud. Ovīši ehk liivi keeles Pațīkmō majakas ja paljud muud kohad olid valgustatud liivi lipu värvidega. Riia linnavalitsus oli liivi värvides. Oli palju tervitusi, näiteks kultuuriministri tervitus oli selle päeva puhul liivi keeles. Riia linnavalitsus, kaasa arvatud linnapea ja kõik aselinnapead, edastas liivikeelse videotervituse. Ja muidugi omavalitsused. Paljudele oli see suur avastus: „Liivlased? Siin? Meie mõtlesime, et see on ainult Kuramaa värk.“ Ja see oli just see efekt, mida me tegelikult tahtsime saavutada, ning minu meelest kukkus see suurepäraselt välja.
Tõepoolest, kui mõni aeg tagasi Liivi rannas käisin, oli nii palju liivi lippe lehvimas! Kūolkas olid kõik tänavapostid liivi lippudes, kohvikutes laua peal vaaside ümber liivi lipu värvides paelad. Varem ei ole ma seda kommet nii laialdaselt täheldanud. Visuaalselt väga meeldejäävad asjad ja tekitavad kohe huvi, et miks.
Sellepärast oligi just oluline lipud välja panna. Huvitav on veel see, et mitte ainult Liivi rannas, vaid ka Limbažis, Pāles ja veel mitmes kohas, Salatsi piirkonnas pandi spetsiaalselt püsti lipuvardad, kuhu heisati liivi lipp – ja mis jäigi sinna. Lätis on just nagu Eestiski laulu- ja tantsupidu, meil on üldlaulu- ja tantsupeo aasta. Esimest korda olid aga rongkäigus kollektiivid Läti lippude kõrval liivi lippudega: Talsi, Limbaži ja Ventspilsi linnavalitsus läksid liivi lippudega. Esmakordselt kõlas sellel aastal üldlaulupeol ka liivikeelne laul! Liivlaste märkamisele on see kindlasti väga-väga palju kaasa aidanud.
Liivi pärandi nähtavaletoomisel oli oluline ka see, et pärandi aastal avati esimene liivikeelne teetähis. Tegelikult peaks sel aastal terves Liivi rannas teeviidad välja vahetatama: need tehakse kakskeelseks.
Jõuamegi keeleni. Liivi keelgi on ju kultuuri kandja. Nii et selle keelega ikkagi Lätis tegeldakse?
Keelega tegeldakse ja ma ütleksin, et seda püütakse õpetada ja õppida. On häid ja halbu uudiseid. Headest uudistest rääkides peab ütlema, et liivi keele olukord ja liivi keele kättesaadavus on võrreldamatult parem kui kümme aastat tagasi. Tänu elektroonilistele vahenditele on leitav sõnavara, heli, saab kuulata, kuidas sõnu hääldatakse, näeb grammatilisi vorme ja kõike muud. Liivi keel tuleb tegelikult interneti kaudu koju kätte.
Digiressursside vajalikkusest ja arendamisest on ohustatud keelte puhul palju räägitud ja kirjutatud, oled sellel teemal ka ise sageli peatunud. Tänapäeval ei tohiks vist enam kahtlustki olla, et see tegevus on igati õigustatud. Kas ja millised ohud aga digimaailma arendamisega kaasnevad? Iga ohustatud keele puhul kerkivad esile omad ohud. Millised on need liivi keele puhul?
Ohustatud keeled on enamasti ebapiisavalt dokumenteeritud. See tähendab, et puudub vajalik andmestik. Kui tulevad peale tehisintellektil põhinevad tehnoloogiad, võib andmete nappus viia selleni, et tehnoloogia abil tekitatakse suurel hulgal ebakvaliteetset teksti, mis ei vasta tegelikule keelekasutusele. Teisisõnu, ohustatud keeled võidakse üle ujutada selliste tekstidega, mis ületavad mitmekordselt selle keele autentse materjali mahu ega vasta selle olemusele. Keel võidakse sel kombel ära tappa, ka liivi keel.
Kui palju olete saanud tagasisidet instituudis arendatud liivi keele korpuse (vt livonian.tech) kasutamise kohta? Kas olete teinud statistikat, kes, kuidas ja kui palju seda kasutab? Kui sageli vaadatakse veebisõnaraamatusse jne?
Ammendavat statistikat korpuse ja sõnaraamatu kasutamise kohta meil pole, kuna tegemist on ikkagi nišitootega. Oma igapäevatöös näeme, et sõnaraamatut ja korpust kasutavad paljud uurijad oma uurimistööde tarvis, aga seda kasutavad ka paljud liivi keele õppijad, liivi lapsed, liivi noored – ja see on oluline. See on neile põhiline töövahend keele õppimisel ja keele igapäevasel kasutamisel. Just sellepärast panustame instituudis väga palju digivahendite funktsionaalsuse arendamisse. Praegu käib meil töö ühe riikliku uurimisprogrammi raames liivi keele sõnaraamatuga: lisame sõnaraamatu märksõnadele grammatilisi vorme ning hääldusnäiteid, juurde tuleb ka ingliskeelne osa nende jaoks, keda liivi keel huvitab, aga kes läti või eesti keelt ei oska.
Seega võimalus liivi keelt ise digitoega õppida on olemas. Kas seda saab õppida ka koolis?
Igal aastal osaleb liivi laste suvekoolis viiskümmend last. Huvi on tegelikult just laste ja noorte seas enneolematult suur, suurem, kui suvekooli suudetakse logistilistel põhjustel vastu võtta. Liivi keele õppimise ja kasutamise võimalusi siiski napib, suvekool on tegelikult lastele ja noortele ainus liivi keele ja kultuuri õppimise võimalus. Teiste jaoks on liivi pühad, teised üritused, üksikud kokkusaamised. Enamik tööd liivi keele õpetamisel ja kasutusvõimaluste loomisel on põhiliselt kogukonna enda ja ka sellega seotud institutsioonide, sealhulgas Läti Ülikooli liivi instituudi teha ja rahastada. Rahastatakse põhiliselt projekte, riiklikku programmi või plaani liivi keele ja kultuuri säilitamiseks ja arendamiseks polegi. Näiteks laste suvekool on alles kolmandat aastat haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud ning endiselt pole seda raha eelarves korraliselt ette nähtud, mis tähendab, et raha võib iga kell ära kaduda. Enne maksid liivlased selle eest ise.
Muret teeb see, et peale juba mainitud üksikute juhtumite pole ei lastel ega teistel liivlastel liivi keskkonda ning liivi keele õpe ei ole kättesaadav. Liivlasi on vähe, kõike pole võimalik oma ressurssidega teha ning riigi abi kuluks marjaks ära. Pealegi on riik võtnud kohustuse kaitsta ja arendada liivi keelt ja identiteeti. Sellest oleme ametnikega rääkinud, kuid paraku tulemuseta.
Laste suvekoolile antud raha on sisuliselt ainus haridusraha, mille meie haridusministeerium on eraldanud just liiviteemalise hariduse tarvis. Teatud mõttes on see absurd, sest meil on ju haridus vähemuste keeltes. Prioriteetide reas on aga liivlased kusagil kaugel tagapool kõikidest vähemustest, mis meil on.
Oleme nüüd vähemalt kümme aastat järjest esitanud pidevalt igasuguseid andmeid ja teinud ettepanekuid, kuidas liivi keele õpetust ja säilitamist korraldada. Oluline on laienev liivi keele õpe, mitte ainult algõpe. Ja see on miinimumprogramm. See peaks olema kättesaadav aasta läbi, vähemalt koolilastele. Tegelikult peaks see olema kättesaadav kõigile, aga miinimum on liivi keele ja kultuuri õpe koolilastele. Ja seda meil ei ole. Öeldakse, et ei ole raha. Muidugi, liivi keele ja kultuuri õpetamine on omaette ettevõtmine: on vaja programme, õppevahendid on vaja välja töötada, tõenäoliselt tuleks teha uurimusi – see on äärmiselt kompleksne ülesanne. Aga isegi siis oleks see summa väga kaugel sellest, mis kulub keskmiselt ühe tavalise kooli tarbeks. Haridusministeeriumi eelarve puhul on jutt protsendi murdosast, mida oleks vaja, et tagada Läti põlisrahvale vähemalt seegi, et keeleõpe on kättesaadav.
Ja see ei ole eelarve küsimus. Ministeeriumist vastatakse pidevalt, et „panime eelarvesse, aga meile ei antud raha“. Ministeeriumisisesed ümberjaotamised on siiski võimalikud, igasuguste ürituste jaoks leitakse raha, kui vaja: on erakorralised rahataotlused, on mitmesugused meetodid. Kui küsisin haridusministeeriumist, kas on räägitud, kuidas see probleem lahendada, kas on olnud koosolekuid, kus on arutanud, kuidas kõrvaldada olukord, mis on sisuliselt diskrimineeriv, vastati, et sellest ei ole räägitud, seda ei ole planeeritud. Seega on selge, et asi ei ole rahas, asi on suhtumises.
Tulen nüüd jälle positiivse juurde: vaatamata kõigele sellele, mis nüüd suures poliitikas toimub, valmis sel aastal uus videosari, kus on kümme liivi keele tundi – nende esitlusel osales ka Eesti president oma riigivisiidil Riias. Ja eriline heameel on selle üle, et videosarja tegemisest võtsid osa just need lapsed, kes on nii õpilased kui ka õpetajad. Seekordses lastelaagris osaleb nimelt esmakordselt üks vanemate laste rühm, kes võtab ette nullist alustajad ja hakkab neid õpetama. Me valmistame siinsamas liivi instituudis nad ette kasutama neidsamu videotunde. Eriti äge on see, et nendel noortel on oma nägemus nii liivi keele õpetamisest, liivi keele ja kultuuri kohast kui ka tulevikust. Teatud mõttes on teoks saanud meie sisepoliitikas muutus, seoses liivi pärandi aasta ja kõigi arenguvõimalustega, sealhulgas seoses lastega. Instituudil ei ole küll eriti ressursse, aga panustame selle vähese, mis meil on, sinna, kus on teada, et tuleb ka tulemus. Eriti oluline on see, et on olemas noored, kes tulevad ise instituuti oma ettepanekutega. Nii et kogu tähelepanu on just nendel. Meie peame neid aitama, sest nemad on need, kes viivad liivi asja edasi.
Esimesel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva tähistati piirkondades, kus elasid kunagi liivlased, esmakordselt liivi pärandi päeva. Kuramaa Talsi liivlased äratavad linde.
Lindude äratamine on ammune liivi traditsioon, mis on seotud läänemeresoome rahvaste ehk liivlaste, eestlaste, soomlaste, karjalaste jt müütilise ettekujutusega, et maailm on tekkinud veelinnu munast. Linnusümbolit on kasutatud ehetes. Laialt on tuntud nn liivi linnud ehk linnuripatsid, mida arheoloogid on leidnud liivlaste kunagistest elupaikadest. Linde on kujutatud ka kaljujoonistel Karjalas, Soomes ja mujal. Lindude äratamise kombestikuga, mis on ammuse müüdi kaja, tähistatakse aasta algust ja kõige elusa ärkamist. Liivlased on uskunud, et rändlinnud ei lenda sügisel ära, vaid elavad talve üle kas mere, jõe, järve põhjas või kaldal ning kevadel tuleb nad üles äratada (vt libiesugads.lv).
Tuhat ühe hoobiga! Just sellise hulga erakondade liikmeid kokku 51 000-pealisest parteilaste armeest kaotas Eesti hetkega, kui justiitsministeeriumi asekantsler Viljar Peep lülitas nädalavahetusel sisse äriregistris sisalduva erakonnaliikmete nimekirjade automaatkontrolli. Masin võrdles erakondade endi poolt äriregistrile antud andmeid rahvastikuregistri omadega ja selgus, et nimekirjadesse on kantud tervelt kaks protsenti isikuid, kes seaduse järgi erakondadesse kuuluda ei tohiks. Eesti X-teega e-riigis, kus registrid on ühilduvad ning nende andmevahetus turvaline ja kiire, oli võimalus selline puhtust ja korda tekitav liigutus teha juba aastaid olemas. Näiteks erakondadele raha annetajate kodakondsuse kontrollimiseks on rahastamise järelevalve seda kasutanud juba kümmekond aastat ja nii mõnigi annetaja on neist automaatpäringutest teada saades ka järelevalvekomisjonile saatnud protestikirju küsimusega, et miks ja millise õigusega keegi tema järele nuhib. Nüüd said või saavad kõik parteilased teada, et nende andmeid on vaadatud ja kontrollitud.
Uudis ei leidnud laia kõlapinda ja eriti kõnekas on asjaolu, et sündmust ei kipu selgitama ega kommenteerima nimekirjade õigsuse eest vastutavad erakonnajuhid ja peasekretärid. Võiks ju arvata, et sedavõrd jõuline kirurgiline sekkumine demokraatia alustalade siseasjadesse vallandab kannatanute hääleka protesti. Süvariik, bürokraatia võimuliialdused, poliitiline vandenõu jne. Aga ei, parteid leppisid ohvriga vaikides, millest on raske järeldada muud kui et juhatused olid nimekirjade vigasusest ja seaduserikkumisest teadlikud ning loodavad, et nüüd, kui masin on asjad korda teinud, võib probleemi maha matta.
Siiski on sündmusel pikk eellugu ja nii mõnigi küsimus, mis jõuab otsapidi riigi julgeolekuni, seni vastuseta. Nagu sellistel puhkudel halvaks seaduspärasuseks kujunenud, oli suurimaks patustajaks taas Keskerakond, kelle liikmeskonnast jäi ametnike noota ligi neli protsenti ehk tervelt 508 isikut, kellel seadus ei luba parteisse kuuluda. Vähemasti selles osas on muidu mitut jalga lonkav erakonnaseadus selge. Seaduse § 5 sätestab, et erakonna liikmeks võib olla vähemalt 18-aastane teovõimeline Eesti kodanik ning püsivalt Eestis elav Euroopa Liidu kodanik. Kui nüüd selgus, et tuhat inimest neile tingimustele ei vastanud, siis võime tuletada, et nad olid kas alaealised või teovõimetud kodanikud või siis kodakondsuseta reisijad või kolmandate, ka Eesti vastu vaenulike riikide kodanikud.
Erakonnad peaksid hoolega jälgima, kes nende liikmeks pürib. Pildil Leedu sõdur Valgevene piiril.
Väiksema osa kustutatud kannetest võib jätta tähelepanuta. See, et siit ilmast lahkunute andmed ei jõua kohe ja kiiresti erakondade peakontoritesse ja sealt edasi registrisse, on ammu teada ning aastate tagant leiab ka juhtumeid, kus surnud liige veel mõnda aega jätkab püsimaksekorraldusega liikmemaksu tasumist, sest keegi ei ole taibanud ta pangakontot sulgeda. Aga see on ohutu osa seaduserikkumisest, sest ainult üksikud väga suured surnud suudavad postuumselt poliitikaelu mõjutada ja sedagi kaudselt, oma vaimsete pärijate kaudu. Muude surmajärgne panus on null.
Ülejäänud väljapraagitutega on teine lugu ja minu meelest on justiitsminister Kalle Laanet ülimalt kergekäeliselt andnud erakondadele indulgentsi, kui on pressiteate vahendusel selgitanud, et „seni on olnud erakondadel väga keeruline kui mitte võimatu iseseisvalt liikmete sobivust kontrollida. E-äriregistri arendus aitab seda murekohta edaspidi mugavalt ja usaldusväärselt lahendada“.
Mis mõttes võimatu? Pole midagi lihtsamat kui sooviavaldusega erakonna uksele koputajalt küsida isikut tõendavat dokumenti, ID-kaarti, millel on kirjas kõik parteikõlblikkust kinnitavad või välistavad andmed, nimelt sünniaeg ja kodakondsus, samuti isikukood, mille kirjapanek on lausa kohustuslik, sest erakonnaseaduse § 81 määrab: „Erakonna liikmete nimekirja peab erakonna juhatus registriosakonna juures. Nimekirja kantakse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, liikmeksastumise ning väljaastumise või väljaarvamise aeg.“ Seega ei pääse liikmetaotlust menetlev erakonna kontorist kuidagi dokumendi kontrollimisest. Kuid vastutus on täies mahus juhatuse oma ning selgitamist vajab, kas juhatuste (kohati ulatuslik) eksimine seaduse nõuete vastu oli hoolsuskohustuse täitmata jätmine, teadlik valeandmete esitamine või koguni põhiseadusliku korra õõnestamisele suunatud tegevus. Küsimus, millistel motiividel ja millal mõni juhatus võttis erakonna liikmeks vastu inimesi, kes erakondadesse kuuluda ei tohi, langeb julgeolekuasutuste töölauale, sest kahjuks peegeldab register hetkeseisu ega võimalda hõlpsalt tuvastada, kes konkreetselt erakondadest välja arvati. Olid need tähtsad ja tuntud või tundmatud ja passiivsed kuriteo kaasosalised?
Erakondade juhtkonnast ei tasu selliseid otsida, sest igaüht, kes kandideerib valimistel, kontrollib sõltumatult vabariigi valimiskomisjon. Aga kui kujutleda, et keegi, näiteks vaenlase agent, kel ei ole tänu riigiametnike valvsusele õnnestunud kodakondsust saada, on mõnesse erakonda imbunud kurjade kavatsustega, siis mõistagi ei ole ta nii rumal, et kandideerida ja kohe vahele jääda. Ta tiksub vaikselt, ei trügi juhtkonda, vaid kasutab mõjutustegevuseks või ka annetamiseks vahendajaid. Kuid igal juhul peab tal olema seaduslikust parteilasest liitlane või mõjualune, kes esitatud valeandmed on heaks kiitnud. Nii võib illegaalide mõju otsapidi ulatuda ka riigikogu fraktsioonidesse ja seadusandja otsustesse.
Kaudse mõju kõrval võib parteilistel illegaalidel olla erakonna tegevusele ja otsustele ka otsene mõju sisedemokraatia protseduurides, näiteks erakonna üldkoosoleku otsuste hääletamisel või volikokku suunatavate volikirjaga esindajate valimisel. Lõppjaamas on igal antud häälel võrdne kaal ning erakondade lähiajaloostki on teada väga napi häälteenamusega otsuseid. Näiteks kui hääletustulemus oli 75 : 74 ja nüüdseks on teada, et kuni 4% antud häältest (6 häält) võis tulla illegaalide esindajatelt, siis vajab erakond tõsist sisekaemust ning ka otsustamist, kas langenud otsus on algusest saadik õigustühine või on võimalik sealt põhikirja- ja seadusevastased hääled kuidagi välja filtreerida ning saada õiguspärane otsus. Kumma võistleva poole hääled need sel korral olid? Kui kaugele peaksid erakonnad oma ebaseaduslike parteilaste osavõtul langetatud otsuste tühistamisega ajas tagasi minema? Ei lähe nad sammugi.
Omamoodi huvitav on, mida ebaseaduslikult parteidesse trüginud inimesed, kui neil on huvid mängus, edasi teevad. Kas lähevad Lenini õpetuse kohaselt põranda alla ning asuvad seal revolutsiooniks valmistuma? Neid neutraliseerida ei ole raske, nii möku me riigivõim nüüd ka ei ole, et seda tõugu vastaseid seljatada ei suudaks.
Iseenesest õige ja kasuliku sammuga registrite korrastamisel võib kahjuks järelloos tulla soovitule vastupidine efekt. Erakondade juhatuste niigi napist vastutuskoormast on nüüd veel tükk riigivõimu ja tema masinate vastutusele üle läinud. Edaspidi võivad juhatuse liikmed mistahes tähti ja numbreid liikmete nimekirja toksida, masin, mitte enam inimene otsustab, kes läheb läbi ja kes mitte. Seaduslikkus on tagatud ning vastutuse mure kaob. Nii astuvad erakonnad järjekordse pika sammu ammu valitud suunas, et üha enam sarnaneda riikliku hoolekandeteenuse klientidega, kellele maksumaksjad kollektiivselt ülalpidamise kindlustavad ning – nagu ühe hoolekandefirma reklaamlauset mugandades võib öelda – annavad turvalise elukeskkonna, toetava võrgustiku ja tegevustega sisustatud päevad, et erakond saaks olla rõõmus, õppida ja töötada, tunda ennast vajalikuna ning viia ellu oma unistusi.
„Barbie“ on kahtlemata feministlik film, aga Oscarit selle eest ennustatakse Barbie küljeluule Kenile, s.t teda kehastanud Ryan Goslingile. Keni loomujoonte tõetruudust – näiteks tema sõltuvust naise pilgust – on esile tõstnud meessoost psühhoterapeudid. Selge on, et Kenita jääks filmi sotsiaalne mõõde kitsamaks ja koomika lahjemaks. Mees on naljakas!
Kinost tulles meenutasime kaaslasega, kuidas mehe kui mehe üle nalja on tehtud. Sarjades, filmides, raamatutes. „Simpsonites“, „Umbkottides“, „Meeste kongressis“. Ja ennäe, mõni päev hiljem tõusis Facebookis Virginia Woolfi grupis teema: Briti agressiiv-labiilne sometegelane Andrew Tate kaebab, miks on sitcom’ide meestegelased lollid ja paksud (Homer Simpson, Family Guy), naised aga targad, lahendavad kõik probleemid. Mitu kommenteerijat leidis, et naise endastmõistetava tubliduse stereotüüp on kurjast („kogu maailm püsib naiste (reeglina tasustamata) töö peal“), aga silma hakkas Maari Põimu mõte, et tegu on žanrispetsiifikaga, naisvaatajad tahavad naerda tegelaskujude üle, kes vastaksid nende kogemustele. Nojaa, need stereotüübid … Lorbatsmees on ju kõigile tuntud, aktsepteeritud tegelane (kas su tutvusringis pole sellist?), sellal kui naislorbats mõjub häiriva juhtumina, mis nõuab žanrina pigem psühholoogilist draamat kui komöödiat. Woody Alleni Blue Jasmine on ehk üks koomiline naislorbats, kuigi rohkem juba hale petis.
Kas maskuliinsus ongi naljakam? Vist küll. Ajalooliselt on mehel olnud laiem sotsiaalne diapasoon, koomilised kujud on võrsunud viljakamalt pinnalt. Põhjendatagu diversiteeti siis kromosoomi või kultuuriga. Mängus on staatusepretensioonid, maskuliinsuse kujutlused, millele mittevastamine või vastamine võivad mõlemad teha „mehe“ etendamise naljakaks. Ligi 90% tragikoomilise Darwini auhinna laureaatidest on mehed. Jan Kaus lõi kunagi laineid luuletusega „Maailma lühim anekdoot“, mis sisaldas vaid üht sõna: „mees“. Samas – meenutagem Margaret Atwoodi täheldust, et mehed kardavad, et naised naeravad nad välja, aga naised kardavad, et mehed tapavad nad ära. Nõnda kirjutas ta aastal 1982, aga incel’id ja Tate’id vigisevad praegugi. Von Trieri mage „Maja, mille Jack ehitas“ (2018) algab klassikaliselt tapatööga, mille „tingib“ mehe üle irvitamine.
Kas naiste üle on vähe naerdud? Tühised ja võltsid on nad, nagu kuulutas laul tolsamal kaugel 1982. aastal: „Krohvi, krohvi end ja kohvi sisse lürbi … Otsin sind ma võõba alt …“ Väikese tüdrukuna tajusin seda laulu naistesse suhtumise kvintessentsina, ja oi, ma ei sallinud seda, kuigi teksti oli ju kirjutanud onu Ott (Arder). 1990ndatel tuli meie anekdootidesse tšuktši asemele blondiin, kelle sõsartegelane oli beibe. Et teha vahet beibel ja megabeibel, tuli küsida: „Mis su nimi on?“ Beibe vastab: „Minu vä?“ Aga megabeibe: „Minu vä? Nimi vä?“ Need naljad pole vist eriti hästi vananenud, seksism naerab siin oma õnnetu produkti üle.
Aga millised koomilised naistegelased on edukalt vananenud? Nõiamoor „Nukitsamehest“? Hyacinth Bucket? Küllap jah, ikka need, kel on suurem agentsus. See, kelle initsiatiiv on piiratud, ei saa lõpuks olla ka väga naljakas.
Üks asi on mees või naine kui nalja objekt, teine asi see, kui inimene ise nalja teeb. Ja siin(gi) näikse praeguse seisuga olevat meestel eduseis. Aastal 2019 avaldasid Aberystwythi ülikool Walesis ja Põhja-Carolina ülikool analüüsi uurimusest, milles oli osalenud üle 5000 inimese. Osalistel lasti anonüümselt nalja teha, näiteks karikatuurile allkiri välja mõelda. Siis hindasid teised osalised tulemusi, ja selgus, et 63% meeste naljadest sai kõrgema hinnangu kui keskmise naise oma.
Üks uuringu läbiviijatest, evolutsioonipsühholoog Gil Greengross selgitas sõbralikult, et naised, kelle ülesanne paljunemisel on raskem, valivad partnereid hoolsamalt ja eelistavad hea huumoriga meest, sest huumor on ju seotud intelligentsusega, mis aitab ellu jääda. Mehed jälle eelistavad naisi, kes nende naljade peale naeravad, ja naeru nimel käib kõva võistlus. Kena seletus, aga mulle tundub nähtuse tagapõhi siiski pigem kultuuriline. Kardan, et paljud naised püüavad teha turvalist või õpikuliku ivaga nalja, mis aga osutub vähem mahlakaks. Oletan, et „evolutsiooniline mahajäämus“ võidakse kultuuriliselt ületada, triks-traks. Mida rohkem on naistel võimu, staatusi ja positsioone, seda enam laieneb nende koomikapotentsiaal.
Puud linnas on saanud kõneaineks. Aina enam loetakse kokku, kui palju rohelust jalgrattatee, mänguväljaku, kultuurikeskuse, uusarenduse jms rajamiseks tuleb maha võtta. Linnu tihendatakse parkide, alleede, tühermaade ja haljasribade arvelt. Kuigi paljudel juhtudel tundub kõik justkui loogiline, jätkusuutlik linn on tihe, mitmekesine, funktsiooniderohke ja tiheda liikumisvõrgustikuga, siis iga puu mahavõtmine tundub kliimamuutuste taustal iseendale jalga tulistamisena. Ehk oleks aeg vaadata linna haljastust natuke süsteemsemalt ja kiigata puude taha, arendada linna rohelust sama süsteemselt kui muud?
Tartu südalinna kultuurikeskus kerkib parki. Linnaehituslikult on see õigustatud, kuid keskuse rajamiseks tuleb ligi 50 puud maha võtta. Estonia juurdeehitist sihitakse kõige kiuste Tammsaare parki. Kuigi mõte on üllas – hoida kultuur linna keskel –, tähendaks uusehitis ikkagi osa pargiala hävimist.
Tartus rajatakse Maarjamõisa haiglahoone taha parki erivajadustega laste mänguväljak. Kuigi idee on ilus – pakkuda mängimisvõimalust lastele ja noortele, kel tavalisel platsil oleks keeruline liikuda –, siis tehakse seda ikka pargipuude, mitte kliinikumi parkla arvelt.
Kui tee, olgu see siis jalgratta- või trammitee rajamisele jäävad ette puud, siis on juba eos selge, kes kaotajaks jääb.
Sellised juhtumid kütavad kirgi nii ühismeedias kui toovad klikke peavoolumeedias. Linased küsivad roheluse järele ja iga puu mahavõtmine tekitab pahameeltormi. Ehk ei lõõmaks tunded puude ümber nii suure leegiga, kui linnadel oleks parkide ja rohevõrgustiku arendamiseks samaväärsed plaanid kui taristu, transpordi ja hoonestuse arendamiseks?
Meil on väga vähe omavalitsusi, kus on tõsiseltvõetav haljastuse arengukava, veel vähem tehakse investeeringuid ja innukaid samme, et seda arengukava linna arendamisel järgida ja teostada. Investeeritakse pigem kultuurimajadesse, väljakutesse, tänavatesse. Haljastuse arendamine on juhuslik. Kui parki ehitatakse maja, siis pakutakse välja ka pargi uuendusplaan, ja kui maja on piisavalt oluline, siis tehakse koos maja ehitamisega ka park paremaks. Mõnikord ehitatakse siiski ainult maja. Kui tänava projekti koostamisel tuleb keegi selle peale, et nõuda ka mitmeliigilist ja mitmerindelist haljastust, see tähendab puid, põõsaid ja rohttaimi ning ikka mitukümmend liiki, mitte vaid kaks-kolm, siis ka projekteerija pingutab ja tulemus saab hea. Sellist pingutamist kohtab aga harva, pigem on see erand. Üldjuhul on haljastus linnaplaneerimises ja projekteerimises ikka veel garneering, mida puistatakse näpuotsaga sinna, kus ruum üle jäi: parkla nurga taha, väikesele ribale jalgrattatee ja sõidutee vahele, uuselamurajooni üldkasutatavale alale, kust kõik enne seal kasvanud puud maha raiuti jne. See teebki kurvaks ja vihaseks, tekitab pettumust, paneb ühismeedias linnavõime sajatama, annab opositsioonipoliitikutele lihtsa ja populistliku võimaluse vastanduda ning esile tõusta.
Iga linna haljasala on omanäoline ja potentsiaaliga. Park ei ole ju lihtsalt roheala, see on mikrokliima reguleerija, elurikkuse suurendaja, puhkamise ja mängimise paik, äkksadude mõju leevendaja jne. Nii tuleks ka linna rohealasid vaadata. Näha, mis võimalusi need pakuvad, vaadata linna tervikuna ja analüüsida, millises linnaosas mis otstarbega rohealasid vaja oleks, millist ülesannet need täitma peaksid. Kui sellise luubiga vaadata kogu rohelust alates linnametsadest ja lõpetades asfaldipragudes kasvavate võililledeni, näha haljastust kui linna ökosüsteemi alust, siis saame kõikehõlmava arenguplaani, kus seesama võilill on sama oluline linnalooduse osa kui looduskaitsealune puu, kus vihmavee ärajuhtimiseks pole vaja ehitada veel võimsamat ja kallimat torustikku, sest õiges kohas on vesi juhitud vihmapeenrasse või kraavi, kus linlane saab valida, kas soovib minna niidule, metsa, veesilma äärde või piknikumurule. Kui linlane teab, et selline plaan on olemas, näeb, et selle elluviimiseks ka investeeritakse ja pingutatakse, siis ehk tekitab ka üksiku puu maharaiumine vähem vastandumist ja kibedaid tundeid.
