Lõppevale teatriaastale vajutas oma valusa pitseri juba teist aastat maailma embav pandeemia. Kevadel mitmeks kuuks suletud teater pääses suve hakul kui paisu tagant ning suveteatriga ujutati üle kõik niidud, metsad, küünid, mõisaõued ja tööstushooned. Paraku jäi kvantiteet siin alla kvaliteedile. „Mõnevõrra üllatab, et pärast pikka kevadist pausi ei sündinud teatrite avanedes loomingulist plahvatust, ehkki teatritegijail oli justkui aega mõelda ja mõtiskleda,“ nendib teatrikriitik ja Eesti Teatriliidu sõnalavastuste auhindade žürii esimees Kadi Herkül.
Kuidas on nüüd juba teine pandeemiast vormitud lopergune teatriaasta mõjunud teatri käekäigule?
Mõjunud on see kindlasti. Mingis mõttes oli lõppev aasta nagu pahupidi pööratud püramiid: kuigi suveteater on olnud juba pikka aega teatripildis tähtsal kohal, pole sellesarnast teatrilaviini nagu sel suvel varem nähtud. Teatrit tehti igas Eestimaa nurgas: räägitakse, et kolme suvekuuga jõudis esietenduda rohkem kui 80 uuslavastust. Suveteatri tipu peal oligi see aasta püsti.
Mõnevõrra üllatab, et pärast pikka kevadist pausi ei sündinud teatrite avanedes loomingulist plahvatust, ehkki teatritegijail oli justkui aega mõelda ja mõtiskleda ning nad ei pidanud maadlema olukorraga, kui proovisaalis jääb ikka ja alati nädal või kaks puudu. Ent kunstilist hüpet ei järgnenud, nii et võib-olla käis vedru lihtsalt vaikselt maha, kindlasti mõjutasid ka pidevate katkestustega prooviperioodid. Peale selle viis kevadel esietendumata jäänud lavastuste rohkus selleni, et sügisel oli mõnes teatris vaata et igal nädalavahetusel esietendus, uuslavastused tulid ridamisi üksteisele selga. Igati mõistetav, sest repertuaariplaanid on pikalt ette paika pandud, lavastuste ettevalmistamine tähendab kulusid, olgu need näitlejate palgad või tehniliste lahenduste, dekoratsioonide maksumus, ja on väga keeruline öelda, et jätame ühe või teise lavastuse sootuks välja toomata. Teatrid ei ole olnud altid selliseid raskeid otsuseid langetama, ehkki vahel oleks pidanud.
Kadi Herkül: „Eestis on praegu vaid mõned lavastused, mis lähevad mühinal.“
Pootsi veinimõisas suvel mängitud lavastus „Eramaa“ (lavastaja Anti Reinthal) sai kriitikutelt oma valusa laksu kätte, kuid enam-vähem sama karmi hinnangut vääriksid ka sügisel välja tulnud Vanemuise „Soomusrong nr 7“ (lavastaja Tiit Palu) ja Rakvere teatri „Suvitusromaan“ (lavastaja Aare Toikka). Kui meenutada kadunud teatri NO99 tegijaid, siis nemad olid küll sellised, kes hakkasid pihta ja kui välja ei tulnud, julgesid ka katki jätta. Peab olema julgust riskida ja julgust ebaõnnestumist tunnistada. Vastasel juhul lavastus lihtsalt vormistatakse kuidagi ära, ei enamat.
Sellega seoses lendab kivi ka kriitikute tsunfti kapsaaeda. Teatrikriitikat ilmub napilt, mis osalt on seotud ka sellega, et Eesti Päevaleht on pärast kultuuritoimetuse kaotamist – väidetavalt pidi kultuur sellest ainult võitma – pildilt peaaegu kadunud. Nii et mõne lavastuse kohta ilmub vaid üks arvustus, kui sedagi, ja kui siis too üks autor juhtumisi ei taha midagi kriitilist öelda, võib tulevastel teatriloolastel juba mõne aasta pärast jääda mulje, et oligi päris tore tükk.
Kas esimese pandeemia-aastaga võrreldes tuleb esile mingeid erinevusi?
Ilmselt ollakse valitseva ebakindlusega nende peaaegu kahe aasta jooksul juba harjunud. Vahepeal ei teadnud nädalatki ette, mis juhtuma hakkab. Need kaks aastat pole kindlasti olnud ühelegi teatrile kerged. Kuna omatulu teenimise kohustus on suur, siis on teatrijuhtidel olnud hirmus aeg.
Eestis on praegu vaid mõned lavastused – näiteks Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“ (lavastaja Hendrik Toompere jr) –, mis lähevad mühinal, aga pandeemiaeelse ajaga võrreldes on tavatult palju pooltühje saale. Eks valda ka publikut ebakindlus: kes see teab, kas etendus toimub, ei hakka ehku peale piletit ostma.
Milline lõppev teatriaasta tasemelt tundub? Kas mõni teater või loominguline ühendus tõusis oma tegemistega esile?
Eesti teatris ei ole praegu ülearu head ajad. Kui mõelda suurematele repertuaariteatritele, riigi sihtasutustele, siis ma ei julge küll väita, et mõni oleks selgel liidripositsioonil. See on ka igati arusaadav. Eesti Draamateatrilt võiks ju uue juhi tõttu praegu palju oodata, ent Hendrik Toompere jr sai teatri etteotsa vaid pisut enne seda, kui kõik pandeemia tõttu loperdama hakkas. Tallinna Linnateatris on juhtide vahetumine veel värskem, kõik nõuab aega. Pealegi ei toonud ei Uku Uusberg ega Hendrik Toompere jr 2021. aastal välja ühtki uuslavastust.
Suuremate teatrite seas on repertuaarilt huvitav ja tasakaalustatud olnud sel aastal Viljandi Ugala. See ei tähenda, nagu oleks seal tehtud riburada tipplavastusi, küll aga on kogupilt mitmekesine ja tõsiseltvõetav. Esindatud on maailmakirjandus, on dokumentaalseid ja ühiskonna valupunkte käsitlevaid töid („Kui sa tuled, too mul lilli“, lavastajad Liis Aedmaa ja Laura Kalle), aga ka dramaturgiat, mis pakub näitlejaile oivalise võimaluse teha võimas roll (Terje Pennie „Emas“, lavastaja Tanel Jonas). Lavastusest „Sume on öö“ (lavastaja Kaili Viidas) tõusis esile Lilja Blumenfeldi vapustav lavakujundus ning Lembit Peterson näitas lavakunstikooli diplomitööks lavastatud „Suveöö unenäos“ taas oma tundlikku, kujundlikku ja erakordselt pieteeditundelist lavastajakäekirja. Lummav on see, et Peterson ei karda olla lihtne, aga tema lahendused ei ole kunagi lihtsustavad.
Väiksematest teatritest on Tartu Uus teater juba aastaid kunstiliselt huvitav. Ühtlasi on suudetud leida selline modus operand’i, et ei kurna ennast välja esietenduste liigse tihedusega ega pea igal õhtul mängima. Mulle oli Peipsiveerel Kolkjas suvel mängitud „Serafima + Bogdan“ (lavastaja Ivar Põllu) üks aasta tipptöid, ehedalt teatraalne ja kujundlik tervik, kus näitlejad, kujundus, muusika ja helid põimusid ja täiendasid üksteist. Kuidas kolm sinistes peaaegu-burkades graatsiat nagu „Macbethi“ nõiad Serafima sünnituse ajal „Me aitame, me aitame …“ kaanonit laulsid! Kokkuvõttes tekkis tunne, et laval on neljakümne näitlejaga panoraamlavastus, kuigi oli vaid kaheksa näitlejat.
Millised on veel selle aasta ägedamad lavastused?
Terviklik ja hoogne oli Nargenfestivali Naissaarel etendatud „Bäng“ (lavastaja Priit Võigemast), Eesti teatri kohta üsna tavatu lavakeelega töö: saksalik, ekspressiivne mängulaad ning väga tihe ansamblimäng. Suuri lootusi äratavad lavakunstikooli kevadel lõpetavad noored lavastajad: nii Tallinna Linnateatri „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“ (lavastaja Margaret Sarv) kui ka Von Krahli teatri „Fundamentalist“ (lavastaja Marta Aliide Jakovski) on põhjalikult läbi töötatud lavastused, nii sisult kui ka vormilt – sellest on väga hea meel.
Sümpaatse mulje jättis ka Vanemuise „Niskamäe naised“ (lavastaja Tiit Palu), kus on kaks mäekõrgust peategelast: Külliki Saldre osatäitmine ja Lilja Blumenfeldi lavakujundus – elus ja mõjuv suure lava teater. Nagu ka Eesti Draamateatri „Mefisto“ (lavastaja Kertu Moppel) ja Juhan Ulfsaki vastik-põnevalt plastiline rollilahendus. Suure lava mahtu oli ka Tallinna Linnateatri „Muusikale“ (lavastaja Diana Leesalu), mida kahjuks mängitakse tillukeses Salme black box’is. Vaatajana tundub, et lavastus kaotab selle tõttu: tekib trügimine nagu Estonia laval „Luikede järve“ esitades, kui tantsija ei mahu enam kätt ette sirutama.
Ent üksikuid näitlejatöid esile tõstes oleksin siin kohe ebaõiglane. Meeldejäävaid rolle tehti sel teatriaastal päris palju, nii mõnigi ka mõnes mittemidagiütlevas või keskpärases lavastuses.
Kas sellest teatriaastast saab esile tuua mingid suundumused?
Mulle tundub, et üsna vähe on klassikat ja n-ö igavikulisi teemasid, ehkki seda igavikulist leiab ka tänapäevases. Silma torkab koduvägivalla, sõltuvus(t)e, väärkohtlemise probleemistik: Ugala „Kui sa tuled, too mul lilli“, Eesti Noorsooteatri „Teises toas“ (lavastaja Mari-Liis Lill), Endla „Must lind“ (lavastaja Ott Raidmets), Musta Kasti „Alina“ (lavastaja Kaia M. Kalvet). Kõige veenvam oli nende seas minu arvates Mari-Liis Lille „Teises toas“, kus jõhkrad lood põimuvad täpselt detailse kujundusega (kunstnik Laura Pählapuu): jääst sulav triikraud, kiik-kummut katkiste nõudega, ritta seatud pulkadega pesurest.
Mis laadi teatrist tunned praegu puudust?
Puudust tunnen vahest sellest, mis on olemas Tartu Uue teatri „Serafimas + Bogdanis“: mitmekihilisus, kujunduse ja teksti, välise ja sisemise põimumine – et tahaks veel üks kord näha. Tunnen puudust teatrist, kus pärast etendust koduteel saab edasi mõelda, kus ei ole nii, et teatrisaalis saab kõik juba selgeks, kõik halud ära köetud ja kostüümidetailid üle loetud. „Kuldse maski“ festivalil näidatud Alvis Hermanise „Gorbatšov“ on üks selliseid lavastusi: lustisin pärast seda jupp aega, mõeldes mõne detaili või ümberkehastumise peale. Tahaksin, et teatris ei oleks tunnet, et oled kõigele juba küüned taha saanud.
Tartu Uue teatri suvel mängitud „Serafima + Bogdan“ (lavastaja Ivar Põllu) oli üks aasta tipptöid, ehedalt teatraalne ja kujundlik tervik, kus näitlejad, kujundus, muusika ja helid põimusid ja täiendasid üksteist. Serafima – Ilo-Ann Saarepera.
Vahur Afanasjevi (1979–2021) postuumne luulekogu pole loominguline testament, vaid autori ootamatult katkenud intellektuaalse ja emotsionaalse arenemisprotsessi paljuütlev ja lõplik dokument, just nagu ohjeldamatu tantsuõhtu tardunud fotojäädvustus.
Pole üllatav, et „Tuulevaiksed aastad“ sisaldab autori viimase eluajal ilmunud koguga „Hõbehundi laulud“ võrreldes uusi tendentse. Üllatab aga, et muutus on nii suur: see hõlmab kogu autoripositsiooni. Mingis mõttes vastandlikud on ju kogude pealkirjadki.
„Hõbehundi laulude“ keskmes on peamiselt üksindus ja surm, „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige raamat armastusest ja võitlustahtest. Kohtab ka üksinduse ja surma motiive, kuid seotuna vähem süngetega: „Niisiis ikkagi/ kirjutada sõpradest,/ kuni ma elan. Kirjutada endast,/ kuni ma kirjutan“ (lk17), „Ja pikad aastad pärast seda,/ pärast isa surma,/ otsisin tuulevaikseid aastaid,/ aga tuulevaikus/ oleks võimatu tuuleta“ (lk86). Ilmekas on „Karihiired pruutvalgel põllul“, kus autor vajutab lörtsisel ja ebatasasel teel kihutades aina gaasi, kuid mõtleb sealjuures oma tütrest, kelle pärast on vaja edasi elada, ning karihiired põllul ei saagi kunagi teada, kas õnneliku (sic!) inimese veri suudab aurustada lund.
Autori luulemina otsib sõpru, lihtsalt inimesi– eeskätt aga armastust. Ja leiab nii esimesi, teisi kuika kolmandat. Mõjutused väljastpoolt viivad sisemiste pöördumisteni, sisemuutused omakorda suhtumise muutumiseni inimsuhetes. Nõnda meenutab luulekogu struktuur liivakella. Üksiku ja üldise laiemate, vastandlike osade vahele jääb pingekoht, millest luuletused sünnivadki. Kui üks on pool tühjaks nõrisenud (enamasti üsna kiiresti), keeratakse kell tagurpidi ja kõik algab otsast peale. Jääb siiski mulje, et liivakellas on mingi anomaalia: üks, autori sisemina pool, nõriseb intensiivsemalt kui teine. „Iga päev kirjutan endale kirja./ Lugeda ei mõista– võõras keel./ Kirjutan vastu– samad sõnad.// Kuidas suruda kätt/ noorel mehel,/ kes vaatab mind peeglist?“ (lk33). Lausa matemaatiliselt täpne on näiteks luuletus „Armastuse planeet“.
Otsustavus ja läbimurdmistahe domineerivad eriti raamatu avatsüklis „Rokenroll“. „Nüüd pole enam kuhugi peita./ Kõik lootused on mu enese peal./ Jääb astuda otsustav samm“ (lk13). „Igaühel on siin oma hümn./ Oma hümnigi leian ma üles“ (lk15). „Võidelda ülekohtu vastu. / Võidelda väikeste inimeste eest./ Võidelda väikeste loomade eest./ Võidelda vanade majade eest“ (lk19). Iseküsimus muidugi, millest autor nii intensiivselt läbi murda soovib. Minevikust? Olevikust? Tulevikust? Tsükli pealkiri kattub Vahurist vaid veidi aega hiljem ootamatult surnud poeedi Marko Mäe lemmikväljendi ja manifestiga. Võib-olla on tegu kokkusattumusega, kuid ilmselt mitte. Alati hillitsetud ja distantseeruva olekuga Afanasjevile võis diametraalselt vastandliku käitumisega Mäe avalik imago sügava ja mingil määral kadestamisväärse mulje jätta küll. „Nüüd viimaks on aeg./ Nüüd viimaks olen päriselt kohal./ Just siin selles hetkes,/ vahetult ja midagi mõistmata“ (lk10). Raamat põhinebki mõistmise ja mittemõistmise antagonismil. Kas autor tahab mõista, kuid ei mõista? Või ta ei taha mõista, kuid siiski mõistab? Pigem viimast.
Aga, nagu öeldud, „Tuulevaiksed aastad“ on eelkõige armastusluulekogu. Üpris erandlikult annab muidu luules nii sõnulseletamatut tunnet selle kogu piires defineerida (majandus- ja ajakirjandusharidusega autori objektiivne pilk?). Armastus on väljapääs tundmatust, kuid väga ähvardavast ohust, maabumine kuival maal pärast laevaõnnetust. „Ma tean, sul pole piisavalt vaase,/ aga luuletused/ ei võta palju ruumi/ ega vaja vett– enam pole uppumise aeg“ (lk53).
Ei ole kadunud ka Afanasjevi varasematest kogudest „Eesti vaarao“, „Katedraal Emajões“ ja „Kuidas peab elama“ tuttavad meelisteemad: kosmos, taevas, ajalugu, naised (neiud) ning muidugi Tartu, Tartu, Tartu… Isegi hõbehunt ilmutab end taas. Ning nagu varasemaid kogusid, iseloomustab ka viimast mõtte sujuv kulgemine läbi luuletuste esimesest leheküljest viimaseni, ehkki iga luuletus on omaette teos. Justnagu hoitaks sul kogu aeg käest kinni, kuid samal ajal näidatakse üha uusi ja huvitavaid asju. Viimaseski kogus leidub nagu tema kogudes ikka ilmekaid kujundeid, mis on ka kontekstivabalt mõttepärlid: „Kust leida nii puhast paberit,/ millel iga sõna ei tunduks määrdunud?“ (lk10), „käed ühendatud palves,/ kuid pöial näitamas trääsa“ (lk22), „Iga heli on parem kui vaikus“ (lk31), „Vale jalaga astusin ämbrisse“ (lk51), „Nüüd juba kauem kui aasta/ oled sa nõnda tihti/ unedes kohal,/ et kaotasin su ilmsi“ (lk54)… Nagu eeskujulikus mosaiigis ühenduvad need ka luuletuse kui tervikuga.
Näib kummaline, et Afanasjev on ilmutanud oma majandus- ja ajakirjandusõpingute tausta rohkem luules kui proosas, v.a „Minu Brüssel“. „Tuulevaiksed aastad“ põhineb reaalsel, asjalikul ja arusaadaval kogemusel, pilvedes hõljumist ega tuule püüdmist pole. Isegi autori alalised kahtlused on arusaadavad, konkreetsed, lähedased. Kahtlemine– hooti isegi armastuses– iseloomustab raamatut kujukalt. Kogenud autojuhtide väitel on inimene ainus imetajate liik, kelle käitumine ootamatult keset teed auto ette sattudes on ettearvamatu. Inimene võib söösta kuhu tahes. Afanasjevi kogu on selles mõttes väga inimlik.
Ka tema postuumne kogu on läbivalt sotsiaalne. Kõige ilmekamalt avaldub see reastatud assotsiatsioonidel põhinevates luuletustes: „Sekundaarsed hümnid“, „Tervitustelegrammid“, „Must lein“ jt. „Eesti hümn ajalooõpikusse./ Eesti hümn allahindlusega./ Eesti hümn kolmanda salmita./ Eesti hümn saba ja sarvedega“ (lk15). See alaliik on Afanasjevi loomingukapis uus ja särav sahtel. Loetelul põhinevaid luuletusi on kogus suhteliselt palju, kuid need ei mõju monotoonselt, sest lõpevad enamasti ootamatu puändiga– kõige üllatavamalt „Hümnis“.
Raamatu väljaandmisel ei saanud autor enam oma sõna öelda. „Tuulevaiksed aastad“ on toimetanud Kaur Riismaa ja Doris Kareva. Tundub, et nende töö on korda läinud. Kogu on hästi üles ehitatud: raskuse paigutamise tõttu just algusesse ja lõppu on see saanud tihe ning kompaktne. Kui „Rokenrolli pragu“ avab Afanasjevi viimase kogu veenvalt nii kvaliteedi, autoripositsiooni kui ka mahu poolest, siis kolm viimast luuletust, eriti „Kask“, mõjuvad ühtaegu pahaendeliselt ja suurejooneliselt. „Aga tuul./ See tuul./ Millal ta murrab?“ (lk110–112). Puhuti (lk92 ja hiljem) leiduvad küll mõned ebakohased väheütlevad lühifragmendid, aga tegu on ikkagi Afanasjevi lõppsõnaga lüürikas ja kes julgeks öelda, et see peab tingimata olema eriliselt sügavusse kallutatud.
Olin Vahuriga 21 aastat hea tuttav ja kompanjon. Seetõttu tekkis pärast lugemist küsimus: kui ta veel elaks, mis nõu ma talle annaksin? Mismoodi kirjanduslikku karjääri edasi arendada? Vastus oli kiire tulema: mis nõu ikka anda inimesele, kes on kogu maailma enda jaoks nii selgeks mõelnud. „Sõber, mõtlesime,/ millal sa uuesti luuletad./ Siis kui keegi on minemas/ ja tema puudumine/ toomingaõitena mõru“ (lk115).
ERSO sarja „Romantika“ kontsert „ERSO 95“ 10.XII Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Arvo Leibur (viiul) ja Theodor Sink (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Heino Elleri, Jean Sibeliuse, Lepo Sumera, Erich Wolfgang Korngoldi, Richard Straussi, Ernest Chaussoni ja Maurice Raveli muusika.
Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika“ juhatas sisse eelkontserdil aset leidnud vestluspooltunni, kus Elts, Hallik ja Tüür avasid sama päeva lõunal peetud ümarlaua sisu – vaja on uut kontserdisaali. Rõõmustav oli kuulda, et uue hoone planeerimisel on kampa võetud linn, riik ja erasektor, et peale lahenduse orkestri kitsasseisule töötada välja uuenduslik riigiülene kultuuritempel, mis teeks Tallinnast ehk tõsiseltvõetavama UNESCO muusikalinna. Elts rääkis, et aeg uue kultuurikeskkonna loomiseks on soodne: pandeemia tõttu on kaubanduskeskuste trend languses, kuna kõike on võimalik koduukse taha tellida (ja mis hinna eest!) ning põhjust tänavale uisutama minna on aina vähem. Sestap on omaette küsimus, milline näeb välja nii-öelda tuleviku kultuurikoda, kuhu mugav inimene viitsiks end kohale veeretada. Ja mida teha, et meelitada kohale noori, kelle meelest akustiline muusika on tähtsust kaotamas, kuna taskukohase hinnaga saab soetada enam kui adekvaatse helisüsteemi. Ehk võiks uues kontserdisaalis olla Dolby Atmos, ruumilise heli tehnoloogia, et ka kodus istujad leiaksid tee kontserdisaali? Sest, nagu ütles Elts, ei vaata ERSO juubeli puhulgi tagasi, vaid üksnes edasi.
See, mida perspektiivikas ERSO vaimusilmas näeb, avaneb vaatajale ja kuulajale, kui olla kursis nende edasiste ettevõtmistega. Praegu hüppan aga suurema sissejuhatuseta juubilari etteaste juurde. Kava koosnes ERSO-le ja üldiselt orkestrimuusikas olulistest teostest ning orkestri ette olid kutsutud omad tähed. Kontserdi avas Heino Elleri „Koit“, millega orkester on juhatanud sisse mitmed hooajad nii siin kui ka võõrsil. Kontserdi pealkirjast („Romantika“) põhjustatud õrn klišeevärin kadus kiirelt ning asendus külmavärinaga, sest teost alustav Vanemuise sümfooniaorkestri oboistile Mihhail Prokofjevile pühendatud oboesoolo1 („aosoolo“, nagu seda nimetas Ofelia Tuisk) on kauneim, mis eales on kirja saadud. Guido Gualandi esitus ei andnud alust ses kahelda.
Tundmuslikult sarnasel lainel jätkus kontsert Jean Sibeliuse kahe palaga viiulile ja orkestrile. Palad „Cantique“ ja „Devotion“ on pärit helilooja 77. oopusest ning esimene on kirjutatud Esimese maailmasõja varjus. Sibelius ei pääsenud sõja tõttu Ameerika Ühendriike väisama, lootuses taas esimese visiidi edu maitsta. Nõnda on „Cantique“ kirjutatud võlakeerises ning selle pealkirjaks on helilooja mõelnud panna ka „Laetare anima mea“, kui see ühel kirikukontserdil ette kanti. Kaks tuunjat pala algasid ja lõppesid kiiresti ning äkki. Sestap mõjusid need tunnetest nõretava Elleri ja Sumera muusika vahel ka pisut kehatuna. Küll aga kandis Arvo Leibur Sibeliuse palad ette truult nende taotlustele vastates: vaoshoitult ning emotsionaalse teravuse ja tihedusega. Pärast teose ootamatut lõppu mõtlesin, et ehk isegi liiga vaoshoitult – suhu ei jäänud mingit mekki.
ERSO kontsertmeistri Triin Ruubeli soleerimisel tuli ettekandele Eugène Ysaÿe tellitud ja kuulsaks mängitud Ernest Chaussoni „Poeem“.
Küll aga sillutas kaebliku meelelaadiga Sibelius kaunilt tee Sumera teise sümfooniani. Elts tõi eelkontserdil välja, et sümfoonia võtab nagu valatult kokku 1980. aastad: hallist läbimurdmine, unistamine ning püüd millegi suurema ja uhkema poole. Sümfoonia kolmandas osas sulavadki erinevad muusikalised kujundid ühtseks ning vabanevad helistiku kammitsast. Sümfooniat kuulates oli raske minetada eelkontserdilt pähe pidama jäänud mõtet, et ses saalis ei lähe valjud kõlamassid õitsema. Tõepoolest, tutti’d lõid saali lukku, kuid see ei takistanud neil mulle vett silma toomast. Välistan siin ilukirjandusliku liialduse. Päris ausalt istusingi halerõõmsalt ja pisarsilmi oma soojal toolil ning mõtlesin: „Kui ilus …“ Paistis, et ma polnud ainuke, sest teost saatis ligi 30 sekundit vaikust. Rõõmuga oleksin kuulanud sümfooniat teistki korda. Teose ajal lülitati sisse ka valguslahendus, mis palistas lava nii ülalt kui ka alt ning püüdis sümfoonia mõju hiivata, kuid vähemasti üheksandas reas istuja silmis jäi see üksnes püüdluseks. Ehk vastas valgus-show tagapool istunute puhul oma aatele?
Kontserdi teine, märksa tagasivaatavam pool algas Erich Wolfgang Korngoldi tšellokontserdiga C-duur, mille esitas Theodor Sink. Korngold on helilooja, kes kujundas välja USA filmimuusika kõla – juba 1930ndatel. Tšellokontserdis on kasutatud 1946. aastal valminud filmi „Pettus“ („Deception“) muusikat. Filmi keskmes on armukolmnurk: sõjast naasnud tšellist ning edukas helilooja ja dirigent on mõlemad sisse võetud pianistist. Armukeerises kirjutab helilooja filmis tšellokontserdi. Korngoldi loodud teos on rasvaselt hilisromantiline, virtuoosne, hoogne ning Hollywoodile omaselt šabloonemotsionaalne. Päikeseloojangus Los Angelese künkaharjal autokapotil kurameerimise stseen on ehmatavalt selgelt käega katsutav. Ehk seetõttu mõjus teos ka kontserdikavas pisut kummastavana – nii hollywoodlik. Sellegipoolest oli Singi interpretatsioon üdini dünaamiline ning lüüme. Kaunis oli teda vaadata – ja kuulata.
Järgmisena kõlas „Seitsme loori tants“ Richard Straussi ooperist „Salome“, mis põhjustas esietenduse ajal veelgi suurema skandaali kui Wilde’i originaalnäidend ning seda ilmselgetel põhjustel: sisugi oli tavapärasele moraalile tüse proovikivi, kuid kõmu tekitas see ka muusikalise uudsuse tõttu. Selle glamuuri ja poleemikat võimendas veel enamgi tsensuur: Mahler taotles luba Viini esietenduseks, kuid asjatult, sest taotlus lükati avaliku moraali nimel tagasi. Kogu „Salome“ koosneb peaaegu täielikult „Seitsme loori tantsust“ ammutatud materjalist. Materjali on viimse piirini töödeldud ja moonutatud, nagu ka tants ise on ooperi juhtmotiivide orientalistlik moonutus. Näiteks tantsu alguses oboel kõlav „ussilausuja“ meloodia harmooniline taust meenutab ooperis varem kõlanud a- ja f-molli vaheldumist, mida seostatakse „Salome“ kontekstis seksi ja surmaga.2 Teos on ka nii-öelda geiooperi sünniloo tore näide. Selle alguseks peetakse küll Alban Bergi lõpetamata ooperit „Lulu“, kus peategelase vastu väljendab armastust krahvinna Geschwitz, kuid kväärluse sosinaid oli kuulda juba Straussi „Salomes“. Esmalt on sellega silmas peetud Wilde’i loomingu muusikasse valamist ning teiseks ooperisse peidetud geiviidet – teenijapoissi, kes armub Herodese kaardiväe kaptenisse.3 Strauss on ilmutanud tundlikku sotsiaalset närvi ka varem lauludes „Morgen“ ehk „Homme“ ja „Heimlich Aufforderung“ ehk „Salajane kutse“ op. 27, mille ta pühendas oma abikaasale. Helilooja viisistas luuletaja ja kirjaniku John Henry Mackay ridu. Mackay oli anarhist ning tänapäeva mõttes geiaktivist, kes kirjutas nii oma kui ka varjunime all olulisi kväärtekste. Estonia kontserdisaalis lühike lõik „Salomest“ skandaali ei tekitanud, küll aga lõi pahviks. Esitusel tehti omale au sellega, et teose orientaalsete rütmide elastsete avardamiste ja viivitustega jõuti lahenduseni, misläbi saavutati tõeliselt idamaiselt temperametne ja nõtke kõlapilt.
Triin Ruubeli soleerimisel tuli ettekandele Eugène Ysaÿe tellitud ja kuulsaks mängitud Ernest Chaussoni „Poeem“, mille solist oli ise kavva valinud. Pealkirjas on peidus palju enamat: originaalpealkiri tuli Ivan Turgenevi 1881. aasta romantilisest jutustusest „Laul võidutsevast armastusest“, mille tegevus toimub renessansiajal Ferraras ja kus heidetakse pilk renessansiaegsesse Itaaliasse ning ühtlasi lääne vaimustusele idamaisest kultuurist. See on lugu kahest sõbrast Fabiost ja Muzziost ning nende mõlema armastusest Valeria vastu. Teose vormgi koosneb kolmest omavahel suhestuvast teemast. Milline oli neist võidukas, oli ehk muusikast kuulda. Nagu mainis ka Elts, siis sobis teos õhtut lõpetava Maurice Raveli „Valsi“ ette suurepäraselt. Vahest trumpas kuulsama prantslase isegi üle, sest „Poeem“ oli Sumera sümfoonia kõrval kava kõige köitvam esitus. Ruubeli interpretatsioon oli silmapaistvalt värviline ja sedavõrd paindlik, et leidsin end ühes dünaamikaga kaasa väänlemas. Komplimendi teen ka stilistilistele valikutele. Rõõmustav on näha, kui ka väljanägemises kajastub inimese isikupära. Meestel on küll nii-öelda etiketiriietuses vähem eksperimenteerimisruumi, kuid seni (frakiga) XIX sajandis kinniolemine pole minu silmis põhjendatud. Ka mehed võivad väljendusrikkamad olla.
Õhtu nii-öelda formaalse osa lõpetas Maurice Raveli „Valss“, mis on ka Raveli tahtmatu ja seega kahekordselt irooniline „Bolero“ ettevalmistus. See avaldub – vastupidiselt „Bolero“ ühele laiendatud crescendo’le – crescendo’de reas, mis jookseb ühes valsside ahelaga ning tuletab meelde teost „Valses nobles et sentimentales“ ehk „Nooblid ja sentimentaalsed valsid“.4 Kuigi Ravel tähistab selle teosega valsimaailma hävingut, ei esita ta seda maailma esialgu ühtsena. Teos algab justkui üksikute osade kavandiga, mis moodustab terviku. Valsiteemade katkendid on hajutatud üle mõtliku vaikuse ning leiavad üksteist tasahilju: võitluslik fanfaar, hoogne traav, magus obligato, laialivalguv duurmeloodia. Igaüks paljastab oma isikupära, kui ühineb partneritega tantsus. Kontsentrilised elemendid muutuvad ekstsentrilisteks, need lahutatakse fragmentaarseks ning nõnda muudetakse harmoonia kakofooniliseks.5 Seda demonstreeris ehk kõige etemalt Elts 85. taktis algava liikumisega ning peatselt saabuvate tutti nii-öelda fortepiano’dega, mis kukkusid orkestril välja eriti lihavalt. Dünaamiline miinimum- ja maksimumpunkt olid teineteisest sama kaugel kui Maa ja Päike.
Oma solistide lavaletoomine oli eriti armas, kuid kas ERSOs on tasemel üksnes keelpillimängijad? Ometi tuleb tunnistada, et pisarat pole minu mäletamist mööda ükski varasem kontsert mulle silma toonud (ses võis süüdi olla üksnes Sumera). Kava oli koostatud alatult: esimene pool kiskus sentimentaalseks ja ajas pihud märjaks, teine pool justkui sööstis sest mööda ning jättis mind oma virilate silmadega üksi. Tõsi, Straussi „Salome“ pala ikkagi kohati lohutas. Minu käepigistus sedavõrd manipuleeriva kava puhul. Nüüd jääb üle oodata, et järgmisel (või ülejärgmisel) juubelil saab kuulda elektroonilist 3D-heli ja Mahleri kuuendat sümfooniat orkestri täiskoosseisu esituses, sest praegu nad lihtsalt ei mahu oma kodusaali ära.
1 Heino Eller. Koost Reet Remmel. Eesti Raamat, Tallinn 1988, lk 107.
2 Richard Taruskin, Cristopher H. Gibbs, The Oxford History of Western Music, College Edition. Oxford 2013, lk 803.
3 Alex Ross, The Decline of Opera Queens and the Rise of Gay Opera. – The New Yorker 27 VII 2017. https://www.newyorker.com/culture/cultural-comment/the-decline-of-opera-queens-and-the-rise-of-gay-opera
4 Stephen Zank, Irony and Sound: The Music of Maurice Ravel. University of Rochester Press, New York 2009, lk 73.
5 Carl E. Schorske, Fin-de-siècle Vienna: Politics and Culture. Alfred A. Knopf, Inc., 1979, lk 3-4.
Kui vana teatri armastajal on hirm, et aeg jookseb, siis uuest teatrist lugupidavat inimest vaevab pidev ängistus: ükskõik, kuhu vaatad, aeg lihtsalt seisab ja kõik. Lihtsustatult võib nimetada ühte vanaks ja teist nooreks, mis elus muidugi nii ei ole. Et oleks lihtsam edasi rääkida, panen neile nimed: härra Vana ja preili Noor.
Härra Vana läheb hirmununa teatrisse ja kui seal näidatakse talle ajaloosündmusi, eriti hea, kui need oleksid ajast, mil tema veel noor oli, siis ta rahuneb, siis saab ta jälle hingata ja tõdeda, et ei jookse see aeg nii kiiresti midagi. Õnneks on olemas üks koht, kus aeg peatub. Eriti õnnestunud on teatriõhtu siis, kui minnakse ajas tagasi, ja see tunne on hea tunne, see paneb hinge helisema. Mõistagi ei soovi härra olla taas punduv pubekas ja minna päriselt sinna aega tagasi, kus kõik toimus. Talle pakub vahendatud kontakt ajaga turvalisust.
Preili Noor tunneb ängistust juba kodus, ta lappab ühismeediat, sirvib internetikeskkondades imelühikesi klippe ja hinges pakitseb. Ta ei taha midagi, aga ikkagi läheb teatrisse, ja kui seal ei näidata midagi, pigem tekib vaataja ja vaatemängu loojate vaheline suhe, siis märkab prl Noor, et aeg ei püsigi paigal, seda lihtsalt pole. Midagi on siin ikkagi teistmoodi, ta saab osa muutusest ja eriti äge on see, kui muutus on märgatav tema enda sees. Tunne on tuttav, iga järgnev videoklipp on eelmisest nii erinev, aga samaaegselt sarnane. Nii nagu Eero Epner on öelnud, ollakse vahetus kontaktis vaatamisega. Mis muidugi ei tähenda, et aeg jooksma hakkaks, sest millestki kindlast ja tõesest kinnihoidmist teatrisündmus ei võimalda.
Seega härra Vanale on aeg olemas, kogu aeg on kogu aeg olemas. Preili Noor seevastu tajub aega olematuna. Mõlemal on olemas soov ja tahe kuidagiviisi aega tajuda. Erinevus on aja tajumise viisis. Härrale piisab informatsioonist, sest ta teab, kuidas info on hangitud. Preili aga ei rahuldu sellega, tema soovib teada, kes mõõtis ja kuidas mõõtis, mitu korda mõõdeti, ja üleüldse, mis eesmärgil mõõtmist teostati.
Ükski poliitiline ega sotsiaalne teater ei ole iseenesest uus, sest vaataja viiakse ühte konkreetsesse kohta, kus teatud hulk inimesi on juba olnud. Kõik see on juba toimunud. Nüüd jääb teatril üle vaid avada uusi tahke ja pakkuda erisuguseid vaatenurki. Härrale näib see uudne, sest teema on uus, aga teater ikka vana hea ja äratuntav. Päris paradoksaalne on see, et uus teater on igavikuline, tal on ükskõik, millises ajas ta toimetab. Preilile mõjuvad märksõnad kõdunemine, kasvamine, hajumine, sahistamine, kaasamine ja ilmajätmine. Härrat panevad need vaid õlgu kehitama, tema märkab sõnnikut, mis tekib kõdunemisel, puud, mis kasvab, pilvi, mis hajuvad, susse, mis sahisevad, inimesi, keda kaasatakse, või inimesi, keda jäetakse ilma. See, kellel on aeg kogu aeg olemas, pöörab tähelepanu olemuslikule, aga see, kes tajub aega igavikulisena, tahab osa saada protsessist.
Uue teatri aasta saab kohe läbi. Kõik härrad ja preilid külastavad jõulude ajal oma lähedasi, härra Vana sööb verivorsti ja preili Noor ilma vereta tanguvorsti. Nad kogunevad ühte ja samasse ruumi, söövad ühe ja sama laua taga. Vanaisa korra toriseb, et tema neid moodsaid veganivorste ei oska ega tahagi teha. Vanaema päästab olukorra, tema mäletab, et ega seda verd olnudki alati kuskilt võtta, siis tehti ikka ka tanguvorste. Traditsioonid ei katke, uus leitakse unustatud vanast.
Härra võtab pitsi viina, võib-olla on see tema viimane söömaaeg, võib olla viimane pits. Tema tunnetab oma lõplikkust, tal on missioon. Preili joob rohelist teed, patrab midagi aja lõpmatusest. Tal on visioon, ta teab, et asi on temas, et vanaisa kestab temas edasi, mis sest, et teistsugusena. Ta teab, et ka inimlikkus on lõpmatu. Härra silmis peegeldub hirm ja viinapitsi külge klammerdumine teeb ta vastutustundetult lapsikuks. Vanaema pakub aga üksteise järel uusi roogasid, tema ei nõua, et kõik peaksid kõike sööma, lihtsalt proovitagu. Tema teab, et vastutustundlik vanainimene aktsepteerib omaenda tegude tagajärgi, ükskõik, kas need on olnud edukad või edutud. Lapsed ja lapselapsed ongi tema tagajärg, tema tulemus. Asi ei ole enam ammu temas, vanaema aeg ei jookse, tal on kogu aeg korraga olemas, sedasama aega elavad läbi ka kõik teised. Vanaemale on vanadus uus, sama uus kui rohelist teed rüüpav tahtetuna paistev preili.
Õhtu edenedes hakatakse avama kuuse all lebavaid kingipakke. Seekord preili Noor eripreemiat ei saa. Talle antakse tavaline kingitus koos tänusõnadega olemas olemise eest, täpselt samasugune nagu härra Vanalegi. Keegi ei ütle preilile, et pinguta veel, oota veel, küll ükskord viinapitsi vääriliseks saad. Kogu aeg on korraga olemas.
Lily Marleen Verilaskja näitus „Oma veri“ Vent Space’is kuni 17. XII.
Näitust tutvustavas tekstis seisab veidi paradoksaalselt: „Lily Marleen Verilaskja esimene isikunäitus „Oma veri“ räägib naiste rollidest perekonnas esinevatest omavahelistest suhetest ja feminiinsusest ilma kõrvalise vaatleja pilguta. [—] Astudes sammu edasi, on kunstnik eemaldanud kaks naistegelast täielikult igasuguse gaze’i mõju alt. Tuues tegelased tagasi galerii ruumi, kus neid esitletakse kui kunstiteoseid, mängib kunstnik vaatleja ning subjekti vahelise suhtega.“ Paradoksaalselt selle tõttu, et näitus iseenesest eeldab juba vaatamist, vaatajat. Saab teha mõttelise ekspositsiooni, mida keegi ei näe, saab teha mõttelise raamatu, mida pole olemas, mida keegi ei loe, aga lõppeks on see selle kaudu juba olemas, juba nähtud, ära nähtud, ära vaadatud …
Näituse ava-performance’id lõid pinnase või lähtekoha: mitu kihti naistevahelisi suhteid koorub lahti. Ema, kes punub tütrele patsid pähe. Siis patside mahalõikamine, mis on psühholoogiline, elumuutuslik kogemus – sageli muudavad naised soengut mingi etapi lõpu või alguse märkimiseks. See on lihtalt siiski ühe mehe kogemuslik-tunnetuslik üldistus, muidugi ei ole see üldkehtiv universaal, aga rituaalsus on selles säilinud ja mitte ainult naiste puhul: male maailmameistrivõistlustel ilmus Jan Nepomnjaštši pärast teist kaotatud (kaheksandat mängu) ootamatult välja uue soenguga: ta oli juuksekrunni maha lõiganud ning astus Magnus Carlseni vastu nagu uus mees. Tõsi, seekord see teda ei aidanud, aga rituaalsus oli märgiline.
Lily Marleen Verilaskja „Oma vere“ atmosfäär on justnagu turvaline, õrn ja pehme, aga tumeda, kummalise, mõrumandli kõrvalmaitsega.
Verilaskja puhul ju samuti: see on tema esimene isikunäitus, justnagu napp ja habras, ettevaatlikult meie ette pandud. Tõsi, just pikkade juuksepatside mahalõikamine ning näituseajaks saalipõrandale jätmine mõjub raputavalt, julmalt, julgelt. Juustega seotud maagiat on meil ju nii pagana palju!
Lisaks kogu näituse ilmselge „riimumine“. Pink keset ruumi, kus on kuivanud lilled, mis võib olla väikekodanlik, rahulik pingike aianurgas või salongis, kuskil verandal näiteks, aga mind hakkas kummitama hoopiski surnuaiapingina (maas juuksepatsid).
Kangad, korduvad kangad, kleidiriided, pastelsed toonid: helesinine-roosa, must-lilla (andke andeks, kui ma nüüd valesti ütlesin, mul on alati olnud häda, et ma ei saa teiste inimetega koos samamoodi värvidest aru ja see tekitab veidraid arusaamatusi). Igatahes õrnad, poeetilised toonid, mis korduvad väikestel maalidel. Ühesõnaga, justnagu tõesti turvaline, õrn ja pehme, aga tumeda, kummalise, mõrumandli kõrvalmaitsega, mis jääb tolles ilus veidike hirmutama: mis on tolle kardina taga, mis on selles maalimas, kust võib-olla kostab õrna muusikat, aga võib-olla ei kosta ka …
Näituse keskmes on video kahest tüdrukust, kahest õest, keda näeme vestlemas, s.t aimame vestlemas, sest paista on vaid punased juuksesalgud (osalt noodsamad, mis põrandal), lõuajoon ja muidugi juba tuttavad kleidid: jah, äratuntavalt kaks õde, aga nendegi maailm jääb varjatuks. Võiks tõesti vaadata seda nii, et see on turvaline, veidi varjatud-kaitstud, peidetud maailm ja siis too „Oma veri“, mis on olemuslikult ka kunstniku nimega seotud, aga kindlasti turvalisust tekitav seos: oma veri, meie veri, meie sugu … Ikkagi jääb kummitama tume võimalus, riivav-hirmutav, nimetamata jääv mõte, millele ei õnnestu näppu peale panna, täpset kohta ega nime anda.
Selles pastelsuses on saladus, saladuses aga oht, tumedus, tume täpike. Kuivanud lilled, maha lõigatud patsid, midagi, millega on jäetud hüvasti, midagi, mis on ometigi talletatud, hetkeks kinni püütud, aga libiseb käest ja kaob kuskile. Mul on tunne, aga see on ju ainult tunne, et „Omas veres“ on mingi tähenduslõks, süüdistus või torge, rahutus või murdumine, murtus sees, mida selle olemus ja esitusviis justnagu esmapilgul ei lubaks.
Või on see minu viga: vaadates ei oska ma olla vaatamata. Igatahes on see ühe teekonna vaimustav algus. Või ka mingi teise tee veidi hirmutav-ähvardav lõppmäng …
2020. aasta algul valmis ruumilise planeerimise roheline raamat, mille eesmärk oli läbi arutada valdkonna kitsaskohad, ergutada arutelu ja pakkuda lahendusi. Juba mõni kuu hiljem esitas planeerija Maila Kuusik1 Sirbis küsimuse, kellele raamat on mõeldud ning avaldas kahtlust, et dokumendis toodud lahendused jäävad õhku rippuma. Toona selgitas raamatu üks koostajaid Tiit Oidjärv2 dokumendi rolli ning võimalusi selle elluviimiseks.
Digipööre
Mitme teema puhul on rohelises raamatus uusi võimalusi loova meetmena osutatud digilahendustele. Need edendavad kaasamist, kiirendavad planeeringumenetlusi, sunnivad planeeringute koostamisel keskenduma sisulistele lahendustele ja vähem menetlusnõuete täitmisele. Digilahendused võimaldavad ka planeerimist seirata kogu riigis ning andmetele tuginedes tuvastada kitsakohad ja arenguvõimalused. Kui näiteks piirkondlik teave planeeringumenetluste etappide kestuse ja ettepanekute arvestamise või arvestamata jätmise kohta oleks teada, saaks täpsemalt hinnata nn mustritaguseid protsesse ning vajaduse korral kavandada muudatusi. Ka 2021. aastal valminud ehituse visioonidokumendis3 rõhutatakse planeeringute valdkonna digiteerimist: planeering kui ehitise elukaare üks etapp suurendab järgmiste etappide läbipaistvust ning vähendab ajakulu.
Nii digilahenduste väljatöötamisel kui ka rakendamisel on tehtud märgatavaid edusamme. Näiteks Tartu linn kehtestas sügisel uue üldplaneeringu, mis on loodud digivormis ja kus käsitletakse uuenduslikult maakasutus- ja ehitustingimuste esitamist.4 Selliselt koostatud planeeringud annavad kehtivatest nõuetest lihtsama ja kiirema ülevaate. Esimesed andmebaasipõhised planeeringud on ära näidanud ka kitsaskohad: näiteks kuidas korraldada planeeringu (töö)versioonide salvestamine selliselt, et need oleksid ka tagantjärele lihtsalt avatavad või kuidas anda ülevaade kogu omavalitsusala ruumilisest arengust.
Kuigi Eesti rahvaarv väheneb, ehitatakse linnaäärsetele aladele aina enam. Tegu pole kestliku arengusuunaga.
Riigi tasandil on planeeringute valdkonna digipööret rõhutatud ka valitsuse tegevusplaanis. See annab kindluse, et poliitiline tugi on olemas.
Digiteerimise esimene samm on loodav kehtivate planeeringute ühtne andmekogu (PLANK), mida ootavad nii avaliku kui ka erasektori esindajad. Kui kõik kehtestatud planeeringud on ühes andmekogus, lihtsustab see andmete kättesaadavust, suurendab valdkonna läbipaistvust ning hoidutud on dubleerivatest IT-arendustest. Laekuvad planeeringuandmed süvendavad analüüsivõimet ruumitotsuste langetamisel nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Planeeringute andmekogu on plaanis kasutusele võtta 2022. aastal. Sellealased koolitused ja infopäevad on kavas käivitada 2022. aasta kevadest.
Kaalumisel on planeeringute ühtse menetluskeskkonna loomine. 2020. aastal valminud eelanalüüs näitas, et menetluse infosüsteemi kasutuselevõtuga oleks võimalik kokku hoida tehnilistele toimingutele kuluvat aega ning lihtsustada planeeringumenetluste ajal planeeringute sisuga tutvumist. Samasugused rakendusi luuakse või on juba loodud ka lähiriikides. Otsused menetluse infosüsteemi loomise kohta langetatakse eeldatavasti 2022. aastal, aga eelnevalt tuleb täiendada asjakohaseid õigusakte.
Digilahenduste riskid ja võimalused
Viimasel paaril aastal on planeerijatel päevakorda tõusnud digiteerimisküsimused, millega peavad tegelema seaduseandjad, teadlased ja praktikud. Tajutav on hirm, et kuna andmete kaudu on võimalik – ning digilahenduste rakendamiseks vajalikki – planeering esitada paljude andmeühikutena, väheneb ruumilise terviklahenduse tähtsus. Seda tuleb lahenduste väljatöötamisel ning nende rakendamisel vältida.
Digilahenduste kasutuselevõtt eeldab kõigilt uute oskuste omandamist ja senistest harjumustest loobumist. Loodetavasti õnnestub neil teemadel mõtteid vahetada kevadesse lükkunud Tartu planeerimiskonverentsil, mille peateema on samuti ruumiline planeerimine digiajastul, ning rahandusministeeriumi digiümarlaudadel.
Digiarenduste edenedes on järjest selgemaks saanud, et digiteerimine ei ole ega saa olla eesmärk iseenesest, vaid arendustega tuleb panustada planeerimise üldeesmärkide saavutamisse. Ühe näitena saab tuua ka rohelises raamatus probleemina kirjeldatud planeeringute mitmeti mõistetavuse ja sellega seotud rakendamisprobleemid, mida andmete määratlemine kindlasti vähendab. Tõsi, ka siin on peidus risk, et planeeringutes määratakse tingimused liiga täpselt, mis omakorda takistab rakendamist.
Seega tuleb vältida olukordi, kus teemad on andmetena liiga rangelt kirjas, samuti seda, et sisult sama nähtust tähistatakse planeeringutes erinevalt.
Kui loodavasse ühtsesse planeeringute andmekogusse lisatakse planeeringud pärast kehtestamist, siis tuleb tegeleda ka varem kehtestatud planeeringute kättesaadavuse parandamisega.
Rahandusministeerium pöördus suvel kõigi kohalike omavalitsuste poole, et saada täpset infot kehtivate planeeringute kohta. Andmekorje näitas, et paljudes omavalitsustes puudub info, millised planeeringud kehtivad. Mitmes piirkonnas raskendas olukorda haldusterritoriaalne reform, mille tagajärjel jäid planeeringud vanasse vallamajja ning teave vaid mõnele endisele töötajale. Tõsi, on omavalitsusi, kus on tegeletud nii planeeringute korrastamise kui ka nende digiteerimisega. Digilahenduste kasutuselevõtt kiirendab korrastamist, loodetavasti on võimalik seda lisarahaga toetada.
Eesmärk on üle riigi leida võimalusi varem kehtestatud planeeringute digiteerimise toetamiseks, et lihtsustada planeeringuandmete kasutamist maa ja ehitistega seotud menetlustes. Kogemus näitab, et seda laadi protsessid kestavad aastaid.5
Taristu väljaarendamine
Rohelises raamatus nenditakse, et kiire rahvaarvu kasvuga omavalitsused on arendajailt uute elamualade planeeringuprotsessis küsinud tasu tehnilise ja sotsiaalse taristu edendamiseks. Kuigi nii tehakse paljudes riikides ja teguviis on põhjendatud, on probleemiks nii õigusliku selguse puudumine kui ka vähene läbipaistvus.
Sotsiaalse taristu tasu teemat on käsitletud 2020. aastal Praxise ja advokaadibüroo Triniti ning ministeeriumide ja riigikantselei tehtud kohaliku kasu analüüsis.6 Samuti analüüsiti kohaliku elanikkonna kasu suurtest erasektori arendustest (nt tehased, tuulepargid) – need küsimused kerkivad pea iga keerulisema planeeringu puhul. 2021. aastal tutvustas riigihalduse minister valitsusele analüüsi tulemusi. Seejärel asuti rahandusministeeriumis välja töötama õiguslikke lahendusi detailplaneeringutega kaasnevate rahaliste kulude ja tulude valdkonna korrastamiseks, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tegeldi tuuleenergeetika kohaliku kasu teemadega ning mitme ministeeriumi koostöös arutati muid arendusi.
Teiste riikide kogemus annab alust eeldada, et olenemata loodavast õigusraamistikust tuleb kohtulahendites ja akadeemilistes käsitlustes muudatusi ette ka edaspidi. Väljaspool planeeringuala arendusega kaasnevate kulutuste jagamist puudutab praegu riigikogu menetluses olev planeerimisseaduse muudatus.
Arendustega kaasnevate rahaliste tulude-kulude jagunemises tuleb luua õigusalane selgus. Sama nõude esitas ka õiguskantsler sügisel peetud kõnes riigikogule.7
Pädevuse suurendamine
Planeerimisega kokkupuutuvate osaliste pädevuse suurendamiseks on korraldatud koolitusi ja koostatud juhendmaterjale. Kuna ligikaudu neljas viiendikus omavalitsustest koostatakse uusi üldplaneeringuid, on viimastel aastatel keskendutud eksperditeadmiste kaasamisse. Euroopa Liidu struktuurivahenditest rahastatud üldplaneeringute töötubades oli võimalik valdkondade ekspertidega ning omavalitsustel üheskoos arutada koostatavate üldplaneeringute lahendusi. Käesoleva aasta sügisel algatati nelja ministeeriumi koostöös ruumiloome koolitusprogramm, mida viib läbi arhitektuurikeskus. Programmi eesmärk on anda ruumiteemadega kokku puutuvatele ja ruumiotsuseid langetavatele ametnikele teadmisi, et nad jõuaksid paremat elukeskkonda tagavate otsusteni.
2022. aastal valmib ka detailplaneeringu juhendmaterjal, mis tugineb planeerijate ühingu, arhitektide liidu ning maastikuarhitektide liidu sisendile. Planeeringutesse kaasamise hea tava suunab planeeringu korraldajaid parimate ruumilahendusteni jõudmiseks tegema koostööd kõigi osalistega.
Üks rohelises raamatus välja toodud lahendus pädevuse tagamiseks on ametnike jagamine omavalitsuste vahel piirkondades, kus planeeringute arv on väike ja seetõttu on ametnike kogemus planeeringute valdkonnas vähene.8 Hea näide omavalitsuste koostööst planeeringute valdkonnas on pärit hiljutisest kehtivate planeeringute andmekorjest, kus ühe omavalitsuse planeeringuinfot aitas korrastada naaberomavalitsuse ametnik, kes oli teema endale juba selgeks teinud. Kindlasti on omavalitsuste koostöö kohta meil veel palju õppida, näiteks Hollandist, kus koostööd edendav regulatsioon on kehtinud aastakümneid ning omavalitsuste koostöö ruumilise arengu suunamisel on enesestmõistetav.9
Mis teoksil?
Osaliselt on õnnestunud riigis käivitada ruumilise arengu seire, mis on samuti rohelises raamatus arendusvajadusena välja toodud. 2020. aastal hinnati esimest korda rahulolu elukeskkonnaga ja see andis võrdlemise võimaluse.10 Tulemused näitasid, et omavalitsuste kaupa rahulolu varieerub. Andmekorjet on kavas järjepidevalt korrata. 2021. aastal valmis koostöös ekspertidega ka täiendatud metoodika elukeskkonnaga rahulolu seire korraldamiseks.11
Koostöös OECDga on välja töötamisel poliitikasoovitused väheneva rahvaarvuga piirkondades kvaliteetse elukeskkonna, asjakohase taristu ning teenuste pakkumise tagamiseks. Üleriigilise tühjade korterite alusuuringu12 ning tühjade korterite prooviuuringu kõrval keskendutakse OECD projektis kahanevate piirkondade võimalustele arengut poliitiliselt suunata.
Lahendamist vajab küsimus, kuidas siduda maakasutusmuudatuste seire poliitika kujundamise ja strateegilise planeerimisega. Suurenenud on inimkasutuses olev maaressurss, samal ajal riigi rahvaarv väheneb. Kindlasti ei ole tegemist kestliku arengusuunaga. Uuselamuid lisandub hoogsalt väikeste – ühe või mõne majaga – ühikute kaupa, mis suurendab keskkonna jalajälge veelgi ning avalikud ja kaubandusteenused järjest kallinevad. Ülevaate saamiseks on vaja välja töötada maakasutusmuudatuste jälgimise metoodika ning siduda see eri valdkondade poliitikakujundamisega alates maakasutuse planeerimisest kuni transpordipoliitika ja sotsiaalteenuste pakkumiseni. Loodetavasti töötatakse lahendused välja uues üleriigilises planeeringus.
Õigusloome valdkonnas on sel ja järgmisel aastal käimas analoogselt ehitusseadustiku revisjoniga 2015. aastal jõustunud planeerimisseaduse järelhindamine. Analüüsiga antakse juriidiline taust planeerimisseaduse muudatustele, mida käsitletakse põhjalikumalt juba 2022. aastal.
Ruumilise arengu suunamine
Ruumi arengu suunamisel tuleb võimestada kohalikke omavalitsusi. Valdavas osas omavalitsustes koostatakse praegu uusi üldplaneeringuid, kehtestatud on neist vähesed, seega ei saa veel üle riigi uute üldplaneeringute mõju hinnata.
Ruumilist arengut suunavad eraarendajad detailplaneeringute, mitte omavalitsused strateegiliste planeeringute kaudu.13 Planeerimiskonsultandid ning maaomanikud on täitnud rolli, mis kuulub kohalikule omavalitsusele, näiteks kui on tarvis huvid tasakaalustada või langetada põhimõttelisi otsuseid.
Võluvitsa selle küsimuse lahendamiseks ei ole. Loodetavasti aitavad seda lahendada ruumiloome strateegiakeskused Tartus ja Tallinnas ning pädevuste suurenemine kõikjal üle Eesti. Uued üldplaneeringud, mis valmivad paljudes omavalitsustes juba uute volikogude ajal, on aastateks kesksed ruumilise arengu suunamise dokumendid.
Milleks roheline raamat?
Rohelise raamatu laadseid analüüsidokumente võib kritiseerida selle eest, et nende koostamine ei too kaasa uut kvaliteeti. Siiski on poliitikakujundajale, ministeeriumile sellisest süstemaatiliselt läbi kirjutatud mõttetööst abi nii valdkondade kindlaksmääramisel, parandusvõimaluste otsimisel kui ka poliitikute veenmisel, milliseid projekte on eelkõige vaja ning milliseid samme seada.
1 Maila Kuusik, Roheline raamat, punased küsimärgid. – Sirp 5. VI 2020.
2 Tiit Oidjärv, Ruumilises planeerimises ei ole võluvõtit. – Sirp 19. VI 2020.
3 Civitta, Ehituse pikk vaade 2035. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, 2021.
4 Tartu linna üldplaneeringu digilahendus on leitav aadressil https://gis.tartulv.ee/yldplaneering2040/.
5 Seminarid on järelvaadatavad aadressil https://planeerimine.ee/planeerimise-digitaliseerumine-semianr/
6 Liis Kasemets, Eli Täpp, Aleksandr Michelson, Sandor Elias, Kohaliku kasu instrumentide analüüs. Poliitikauuringute Keskus Praxis, 2020.
7 Omavalitsus ei tohi ühepoolselt kehtestada sotsiaalse taristu tasu. – ERRi uudisteportaal 26. III 2021.
8 Tiit Oidjärv, haldusreform ja ruumiline planeerimine. – Maja nr 92, talv 2018.
9 The Governance of Land Use in the Netherlands. OECD 2017.
10 Kristjan Erik Loik, Mihkel Servinski, Muhumaal elavad Eesti kõige positiivsemad inimesed. – Postimees 16. IV 2021.
11 Helväl Consulting, Elukeskkonnaga rahulolu hindamise metoodika täiendusvõimalused ja andmete kasutamine säästva arengu suunamisel. Rahandusministeerium ja Kultuuriministeerium 2021.
12 Riik selgitab elektritarbimise abil välja tühjad korterid. – ERRi uudisteportaal 6. IX 2021.
13 Antti Roose, Ain Kull, Martin Gauk, Taivo Tali, Land use policy shocks in the post-communist urban fringe: A case study of Estonia. Land Use Policy, 30(1), 76–83, 2013.
Novembris peetud XVII muutuva keele päeva (korraldajad TLÜ ja TÜ: Reili Argus, Helle Metslang, Ilona Tragel) põhjapanevas küsimusepüstituseski „Kui keel muutub, siis mis muutub?“ peitub mitu küsimust: „kas küsisõna kui tõlgendatakse siin aja või tingimuse tähenduses?“ ja „kas keel muutub?“. Arvi Tavasti ja Liina Lindströmi töötoas „Muutuv keel – muutuvad normingud“ arutleti teoreetilist mõtet edendamaks küsimuse „Kuidas vastavad normingud tegelikule keelekasutusele?“ üle, ent enne on siiski vaja selgusele jõuda, mis on norm, mis norming, mis tegelik keelekasutus. Enne vastamist seal püstitatud küsimusele „Kui palju ja kuidas peaks keelekorraldus arvestama muutunud suhtluskanalitega digiajastul?“ peab aga läbi mõtlema, kas ja kui ühtmoodi mõistetakse, mis on keelekorraldus.
Kui või kas keel muutub?
Otsustamaks, kas keel muutub, on vaja sügavalt mõelda, mis keel on ja mida tähistab muutuma. Eesti keele põhisõnastikes valitseb selle verbi tähenduse suhtes üksmeel: „teistsuguseks v. täiesti teiseks saama“ (EKSS 2009), „teistsuguseks v teiseks saama“ (ÕS 2018; Sõnaveebi EKI ühendsõnastik, viimati muudetud 23. VII 2021). Sõnaveebis on asjalik soovitus: võrdle muutma; ning seal tähendus: „teistsuguseks või teiseks tegema“ (30. VI 2021). Kui väidetakse, et keel muutub, viitab enesekohasust väljendava u-liitega tegusõna arusaamale, justkui oleks keel puutumatu loodus – nagu ürgmets –, mis muutub inimesest sõltumata, iseenesest.
Keel on siiski inimese loodud kokkuleppeline märgisüsteem. Seda on nentinud mh tunnustatud keelekorraldusteoreetik Valter Tauli: „Tuleb pidada meeles et juba kõik kirja- ja ühiskeeled on vähemal või suuremal määral teadlikud meelevaldsed sünnitused.“ Kuna „On ilmne et kõik keeled on saatuslikult puudulikud ja ebasüsteemsed, lünkade ja tarbetute elementidega, nagu on rõhutand mitmed keeleteadlased, teiste hulgas ka Aavik“ – siis „On ülim aeg mõista et inimene on vaba muutmaks oma keelt“.1 Seega vastus küsimusele, kas keel muutub, saab olla üksnes kindel ei. Küsimus „Kui keel muutub, siis mis muutub?“ on eksitav mis tahes kui tõlgenduse korral: aja tähenduses üldse vastuolus tegelikkusega, tingimuse tähenduses mõttekas vaid kujuteldava olukorrana: Kui keel muutuks, siis …
Mis on keelekorraldus?
Mõiste keelekorraldus määratlustes näib valitsevat üksmeel, et see on „plaanipärane tegevus mille eesmärgiks on olevate keelte korraldamine ja parandamine või uute ühiskeelte, rahvuskeelte või rahvusvaheliste keelte loomine“ (Tauli 1968, lk 25), „järjepidev ja kavakindel kirjakeele seadmine, suunamine ja arendamine, teadlik soovitavas suunas mõjutamine“2, „kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine .. keeleideaali otsimine ning selle poole liikumiseks keelesoovituste andmine ja normingute fikseerimine“3.
Eesti Keele Instituudi kui riikliku teadus- ja arendusasutuse tööülesannete loetelus keelekorraldust küll ei mainita, kuid tänapäeva eesti keele osakonna tegevuse hulgas leidub keelekorralduse propageerimine. Keelekorralduse määratlus selgub hoopis keeleabi tutvustuses: „Keelekorraldus tähendab keele arengu teadlikku suunamist, keelereeglite ja soovituste väljatöötamist“.4 Kas „keelereeglite väljatöötamine“ on ikka keelekorralduse teha? Keelesüsteemi reeglipära avastab keeleteadus. Muus ühtib see määratlus eelmistega, samuti Margit Langemetsa ja Peeter Pälli sõnastus „Eestis (ja Põhjamaades) on keelekorraldus kirjakeele teadlik arendamine, stabiliseerimine, rikastamine ja ajakohastamine.“5
Milleks ja millist keelekorraldust on vaja?
Otstarbekas on lähtuda väitest „Keelekorralduse ülesandeks ei ole mitte ette kirjutada norme või otsustada millised väljendid on õiged, vaid püüda näidata ja tõendada milliseid väljendeid tuleb eelistada“ (Tauli 1968, lk 18). Senine keelekorraldus on olnud liiga õigekirjale suunatud. EKI keelenõult küsitust on suurim osakaal kokku-lahku (13%), nimede (12%) ja algustähe kirjutamisel (11%) ning komal (8%).6 On ammugi selge: need normi(ngu)d ei tööta. Näib olevat ununenud, et keel on eelkõige kõne, kiri vaid üks viis seda salvestada, ja et keele otstarve on edastada tähendust. Arvi Tavastil on õigus, et kokku-lahku kirjutamise asemel on vaja kaaluda liitsõnaks või fraasiks mõtestust, mis võibki olla kord nii, kord naa. Samuti olen ka ise näidanud juba 1980–1990ndail, et koma on vaja tähendust eristava, mitte lauseanalüüsi märgina.7
Ei ole vaja väike- vs. suurtähe ettekirjutust „Oskab araabia ja Rooma numbreid“ (ÕS 2018). Tuleb näidata, et pole põhjust leiutada muid numbriliike, nagu „Täna tuli väga suur koroonanumber“, „Mida need tänased numbrid näitavad?“, „toetusnumbrid vastavalt .. erakonna numbrid nädalate kaupa on ..“. Vaja on soovitada selget keelt: Täna selgus väga suur nakatunute arv, Mida tänased arvud näitavad?, toetus vastavalt .. erakonna protsent nädalati on.
Pole põhjust kõnelda õigest ja valest keelest, vaid selgest ja ähmasest väljendusest. Keele, uususe, keeleteaduse, keelekorraldusteooria, -soovituste ja keelehoolde seos.
Ei ole vaja kõnelda „numbrite mittekäänamisest“8, vaid tuleb näidata, et number on „arvu tähistamise märk. Positsioonilises arvusüsteemis võrdub numbrite arv arvusüsteemi alusega (nt kümnendsüsteemis 10)“9 Eesti keele arvsõnu (mitte „numbersõnu“!) peab soovitama käänata ning eristada hulka märkivaid põhiarvsõnu (17päeva) ja järjestust tähistavaid järgarvsõnu (17.päev) nii kõnes kui ka kirjas.
Suunamist ja soovitust on vajaka, kuigi väidetakse: „Tähenduste juures on antud mitmesugust lisainfot, eeskätt entsüklopeedilist infot või nõuandeid sõnakasutuse kohta. See on info, mida on hea teada.“10 Märksõna number põhitähendusena on Sõnaveebis küll tõene „arvu tähistav sümbol, selle kirjamärk“ (EKI ÜS 2021, 10. VII 2021), ent juurde on lei(uta)tud paar alltähendust: „1.3 (arvu kohta)“ ja „1.4 (andmetöötluses, raamatupidamises vm:) sel viisil edastatav informatsioon“, kuigi ka 1.4 käib arvu kohta. Mõlema puhul on esitatud sünonüümina arv – märksõna arv juures omakorda number, kuigi tähenduseks tõene „kogust, hulka väljendav matemaatiline väärtus, mis esitatakse sõna, sümboli või joonisena ning mida kasutatakse loendamisel ja arvutamisel“ (samas, 19. VII 2021). Selline sünonüümia ähmastab sõnatähendusi ja tuleks näidata ebasoovitavana, kirjakeele selgust pärssivana.
Ühendsõnastikku lisatavad „ÕSi soovitused käivad sõnavaliku, tähenduste ja rektsiooni kohta, neid käsitlevad eeskätt EKI ühendsõnastiku ja ÕSi koostajad.“ Kui ÕS 2018s soovitus puudub (nagu sõnadel arv ja number), ei peaks loobuma keelekasutajat suunamast enne ÕS 2025 ilmumist. Praeguses seisus on ilmselt paljudel raske aru saada, kas ja mida EKI ÜS soovitab või miks üksnes registreerib kirjalike tekstidena talletatud keele sõnu ja vorme.
Suutmaks kirjakeelt kavakindlalt arendada, lähtugem Valter Tauli keelekorraldusteooriast (KT), „mis metoodiliselt uurib keelekorralduse eesmärke, printsiipe, meetodeid ja taktikat“ (Tauli 1968, lk 25). Ainult nii saab keel olla avalikus ja ametlikus tarvituses kogu ühiskonnale ühtmoodi mõistetav selge suhtlusvahend üle aegade.
Normi(ngu)d ja tegelik keelekasutus
IX muutuva keele päeva (2015) ettekandes „Keelekorralduse mõttest ja mõisteist“ juhtisin tähelepanu, et (oskus)-sõnad norm, keelenorm, loomulik norm; norming, keelenormingu andmine, kirjakeele normimine ja tegelik keelekasutus tekitavad eri allikais eri tähenduses tarvitatuna segadust.11 Pakkusin selgema käsitlusena mitmetise normi(ngu) asemel üksnes keeletarvitust ehk uusust ja (kirja)keelenormi. Eri tõlgendusi ja vastakaid arvamusi on ilmnenud üha tänavustelgi aruteludel: „Keele normimine on olnud minu jaoks kogu aeg kõrvaline ja ebaoluline teema .. mulle kui keele-uurijale tüütu, tülikas ja natuke ka mõttetu teema“ (MK, Liina Lindström 2:55), „Kui palju eristada: kirjapandud norm ja objektiivne norm“ (id., Arvi Tavast 21:47), „kirjapandud reeglid ja tegelikud reeglid“ (id., A. T. 22:50), „Objektiivset normi ei ole olemas, on pidevalt muutuv suurus“ (id., L. L. 23:02).
Nüüdsed EKI keelekorraldajad rõhutavad pidevalt vajadust viia keelesoovitused paremasse kooskõlla tegeliku tarvitusega. Tasuks järele mõelda, mida tähendab tegelik keelekasutus ja kuidas seostub sellega keeleteadus. Nõustun Valter Tauliga: „Sünkroonilise ja diakroonilise lingvistika tulemustest on vahel järeldatud et tegelik keeleuusus peab olema normiks ühiskeelele. Ja kuna on olemas mitmesugust keeleuusust, siis on arvatud et üks keelenditeisend on sama hea kui teine, mis tegelikult tähendab keelekorralduse eitamist. Kuid see mis on ei ole see mis peab olema. Oleks täiesti väär KT all mõista ainult teoreetilise keeleteaduse rakendamist, kuigi KT peab kasutama teoreetilise keeleteaduse tulemusi“ (Tauli 1968, lk 26).
EKI-lased väidavad vastuolus iseenda keelekorralduse määratlusega, et kirjakeele normi aluseks saab olla üksnes tegelik keelekasutus nii, nagu see avaldub kogutud keelekorpustes statistiliselt levinuimana. See olevat ainus keeleteaduslik lähenemine – ent keeleteadus ei piirdu vaid keelestatistikaga. Siingi tasub meenutada Tauli tõdemust: „Mitmed keeleteadlased on olnud arvamisel et võistlevate teisendite puhul keelekorraldaja peab soodustama seda mis on kooskõlas vastava keele arengu tendentsiga. Kui igal konkreetjuhul keelekorraldaja tarvitseks ainult jälgida spontaanarengut, siis keelekorraldus oleks väga lihtne. See oleks õige ainult siis kui keeled igas üksikasjas muutuks teatud ideaalstruktuuri suunas, kuid nii see ei ole. Samuti teatud keeleuuendi edu ei tõenda veel alati selle otstarbekust“ (id., lk 40).
Üksnes levinuimat soovitades satutakse vastuollu keele kui süsteemi olemusega. Kuue aasta eest täheldatu iseloomustab nüüdsetki seisu: „Endiselt näib kehtivat Mati Hindi tõdemus seoses ÕS 1999ga: „Keelekorraldust on Eestis ebaõiglaselt suurel määral tavaks käsitada üksiksõnade õigekirja, õigehäälduse ja morfoloogia normimisena .. Siiski kuulub keelekorralduse mõiste alla ka sõnakasutus ja süntaks, [—] tähendused ja stiilid. Siingi saab tuua näiteid ebapiisava analüüsi põhjal tuletatud reeglite ebaadekvaatsuse kohta.“ Aastaks 2013 on niisiis lisandunud üksiksõnade tähenduse normimine. Seesugune keelekorralduslik tegevus on kaugel kavakindlast kirjakeele seadmisest, rikastamisest, keeleideaali otsinguist ja asjaliku mõtte selgest väljendusest, nihkudes ohtlikult keelekorralduse kolmanda tõlgenduseni“ (Nemvalts 2016). Teisena nentisin ammust J. V. Veski tegevuse tõlgendust vastanduvana J. Aaviku keeleuuendusele. Kolmandana käsitlesin raamatus „Mitmekeelne oskussuhtlus“ esitatut: „Keelekorraldusest rääkides peame siin silmas igasugust teiste inimeste väljendusviisi mõjutamisele suunatud tegevust olenemata selle vormist ja tasemest. Üldiselt on selliselt määratletud uurimisobjekti hulgas kombeks eristada keelepoliitikat, keelekorraldust ja keelehoolet“.12 Ühe keelekorralduse sees justkui oleks teinegi.
Viimati eristas Arvi Tavast nelja keelekorralduse mõistet, pakkudes neist ühe tähiseks terminit keelearendus „= keelekorraldus II = korpusekorraldus (hõlmab üldkeelekorraldust, oskuskeelekorraldust, nimekorraldust). Siia mahub ka deskriptiivne keelekirjeldus (millele toetub preskriptiivne)“ (A. T., kuvastik).
Ei ole kindel, kas selline ühe mõiste terminivahetus segaduse kõrvaldaks, kui kolme mõiste tähiseks jääks ikka keelekorraldus. Ei ole usutav, et deskriptiivne keelekirjeldus (eeldan, et teaduslik) saaks olla keelekorralduse või -arenduse osa. Keele kirjeldamine on siiski keeleteaduse teha.
Keelekorralduse edenduseks
Saavutamaks „Eesti keele arengukava 2021–2035“ (EKA 2035) 1. strateegilist eesmärki „Eesti keele staatus on kindel ja maine on hea“ on kavas 14 tegevussuunda, sh „1.13. Väärtustatakse keelekorraldust ja keeletoimetamist, sh selge keele põhimõtete järgimist ja selget keelekasutust nii avalikus ruumis ja ametiasutustes kui ka meedias ja kultuurisfääris“ (EKA 2035, lk 8). Pole küll selge, mil moel väärtustatakse, ent loodetakse: „Hea ja selge eesti keele kasutamine riigivalitsemises ja asjaajamises, hariduses ja ettevõtluses, avalikus teabes, teeninduses ning muudes olulistes valdkondades kindlustab eestikeelse ühiskonna kestlikkuse“ (id., lk 21). Mis on „muud olulised valdkonnad“, jääb saladuseks.
Praeguse olukorra kirjelduses nenditakse: „Keele uurimise ja keeletaristu teemade hulka kuuluvad keele arendamine ja keelekorraldus, keeleteadus, keeletehnoloogia, sõnavara- ja terminitöö.“ Edusammudena on esitatud mh: „Eesti kirjakeelel on kehtestatud keelenorm, mis aitab tagada ametliku keelekasutuse ühtlust ja selgust. Eesti keelekorraldus (sh nimekorraldus) ja -hoole on olemuselt kirjeldav, soovitav ja nõuandev. See annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada“(id.).
Ühtegi kitsaskohta pole nähtud, kuigi praegune süsteemitu ja ebajärjekindel „keelekorraldus“ ei aita kuidagi ühtlust-selgust tagada ega võimalda juhuslikult tekkinud, teadmatusest levinud keelendimuudatuste abil keelekasutust korrastada, veel vähem rikastada. Iseloomulik on „ÕS 2013“ ilmudes tekitatud segadus: „Sõnakasutuse asjus on [Emakeele Seltsi] toimkond teinud .. ühe protokollilise soovituse, sõna kompetents (ja ka sõna tolerants) kohta. [–] Sõnad kompetents ja tolerants saavad ÕS 2013-s senisest laiema sisu: kompetents on nii ’võimkond, (võimu)pädevus’ kui ka (uue tähendusena) ’asjatundlikkus, pädevus’, tolerants on nii ’lubatav hälve (tehnikas)’ kui ka (uue tähendusena) ’tolerantsus’. Muudatuse taga on tugev surve [NB!] tegeliku keelekasutuse poolt ning toimkonna (ja ÕSi) soovitused ongi esmajoones vastutulek neile, kes senist normingut omandada pole suutnud või soovinud. Need aga, kes on sõnade .. kompetents ja kompetentsus vahe endale selgeks teinud, pidagu sellest ka edaspidi julgesti kinni – väljendus saab üksnes täpsem ja vaheldusrikkam“.13
Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuste, eelnõude ega protokollide hulgas ühtki sellist (sala)protokolli alates aastast 2013 ei leidu, kaudne viide ilmus alles 2019: „2000. aastail on arutatud järgmisi küsimusi: [—] Toimkond oli nõus Peeter Pälli ettepanekuga kirjeldada sõnade kompetents ja tolerants sisu ÕS 2013-s senisest laiemalt“.14
Juhtisin kuue aasta eest tähelepanu säärasele süsteemsust eiravale, tarbetut mitmetähenduslikkust soovitavale (?) „keelekorraldusele“, sest sellist „vabadust“ ei ole mööndud teiste samasuguste võõrtüvede puhul: nt intelligentsi ei soovitata ühtlasi intelligentsuse tähenduses ega ebakompetentsi ka tähenduses ebakompetentsus.
Teise strateegilise eesmärgini „Keele uurimine ja taristu“ viiva 12 tegevussuuna seas on „2.6. Arendatakse eesti kirjakeelt ja toetatakse keelehoolet. Kirjakeele kvaliteeti ja normi aitavad kindlustada keele-eksperdid, sh keeletoimetajad, -korraldajad ja -hooldajad ning keele eksperdiasutused ja -kogud. Kirjakeele arendamisel võetakse arvesse tegelikku keelekasutust ja keeleuurimise tulemusi“ (EKA 2035, lk 9).
Keeleuusust tuleb muidugi arvesse võtta, kuid ikka vajadusest kindlaks teha, milliseid soovitusi tuleks anda, et kirjakeel oleks ühiskonnas võimalikult ühtviisi mõistetud suhtlusvahend. Nagu eespool osutatud, ei tohiks tegelik (juhu)tarvitus olla teadlikus keelekorralduses ainus ega peamine lähtekoht ja korpustesse sattunud uususe statistiline eritelu ei ole kogu keeleteadus.
On oluline mõelda, kas uurime keelt märgisüsteemina või keeletarvitust. Vaja on tunda keelesüsteemi rikkust, suuta seda rakendada selgeks suhtluseks olgu pärgviiruse laustaudist teavitades15 või sellega seotud õppeviisidest kõneldes16.
Seega saab keeleteadus eesti keelt ja selle uusust uurinuna anda mõtestatud lähtekoha keelekorraldusteooriale (vt joonis), mis meil on Valter Tauli süsteemse tööna olemas, ent lastud unustusse vajuda. Ainult terviklik järjekindel teooria on tugev alus kavakindlale kirjakeelekorraldusele selge suhtluse suunistena. Vähe usutav, et korraldust arenduseks nimetades miski muutuks. Keelekorralduslikud soovitused peaksid olema süsteemsed, selged ja piisavalt üldised võimaldamaks keelendeid – sh loomulikku mitmetähenduslikkust – rakendada ladusaks väljenduseks ilma tarbetute piiranguteta nii, et sõnumi täpne sisu vastuvõtjani jõuaks. Pole põhjust kõnelda õigest ja valest keelest, vaid selgest ja ähmasest väljendusest. Sihipäraselt välja töötatud soovitused ja uuendid võivad rikastada ka keelesüsteemi (vrd i-ülivõrre või mas-, mast-, maks-tarindid) ning keeletoimetajad, õpetajad jt asjatundjad saavad mõistuspäraselt hooldada avaliku suhtluse keelt.
Peep Nemvalts on TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteadur, teaduskeelekeskuse juhataja
1 Valter Tauli, Keelekorralduse alused. Eesti Raamat, Stockholm 1968 (= Tauli 1968). Tsitaadid lk 20, 11 ja 22.
2 Rein Kull, Kirjakeelest ja selle korraldamisest. Rmt: Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. EKSA, Tallinn 2000 (1985), lk 23.
3 Tiiu Erelt, Eesti keelekorraldus. EKSA, Tallinn 2020, lk 15.
4 https://keeleabi.eki.ee/?leht=12 (11. XI 2021)
5 ÕSi võimalused. Keelekorralduse äärmised võimalused. – Akadeemia 2021, nr 5, lk 775.
6 Arvi Tavast, Põhimõistete defineerimisest. XVII muutuva keele päeva kuvastik 19. XI 2021, kuva 7 (= A. T., kuvastik).
7 Vt nt Peep Nemvalts, Kõikide keel. – Õpetajate Leht 13. I 2006.
8 MK = Mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi 11. IV 2021, https://www.youtube.com/watch?v=m09nsffgGD0, Liina Lindström, 1:07:29
9 Väike entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, lk 671.
Suitsu nurk XII –Kristiina Ehini „*sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis“
JOOSEP SUSI, SAARA LOTTA LINNO
1 sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis
2 ma rüüpan kohvi tassist Ленинград
3 ja vaatan kuidas aknaklaasi taga
4 vaob kõrvalrööbastele снегопад
5 6 „Su käed on proletaarselt karedad“– 7 nii sosistas mu kallim üle laua
8 ja nõnda tihenevas lumesajus
9 üksteise silmi vaatasime kaua
10
11 neis silmis tuhamägedele üles
12 siis läksime на санках me кататься
13 ja hanges sügavas kus rauges hoog 14 ta küsis minult: „Будешь целоваться?“ 15
16 kuid „С новым годом!“ soovis raadiost Jeltsin
17 rong slaavi öösse kihutas kui kelk
18 ja hetkeks ühe raudtee-äärse баба
19 lõi pimedaks ta laternate helk
Viimatine „Suitsu nurk“ vaatles lähemalt Sveta Grigorjeva iroonilist luuletust, kus muu hulgas kritiseeritakse ühiskonnas vohavat stereotüüpset arusaama omast ja võõrast. Kui sedapuhku oleme eritlemiseks valinud teksti Kristiina Ehinilt, võib oletada, et meile vaatab nüüd vastu hoopis teistsugune luule: on ju Grigorjeva ja Ehin paljuski vastandliku kuvandi ja luuletajakäekirjaga. Päris nõnda see siiski pole, sest nende loomingus on ka tuntavaid kokkukõlasid (esmajoones ehk tundlik sotsiaalne närv). Kuni selleni välja, et isegi vilunud luulelugeja võib teksti autoripositsiooni määratlemisel sattuda kimbatusse. Nii pilab Grigorjeva 2017. aastal ilmunud luuletuses asjatundmatut kirjanduskriitikut, kes küll kavatseb head, aga ikka künnab edasi oma-võõra rahvuslikku vagu:
kirjanduskriitik
saadab sulle pärast
meili peale et talle väga meeldisid
su tekstid eriti see
„rongisõiduluuletus“
mille tegelikult kirjutas ehini kristiina
aga seda sa talle ei ütle
las arvab pealegi et juba
20 aastat tagasi
9aastaselt
luuletasid jeltsinist
Kriitik, keda tekstis pilatakse, omistab Grigorjevale Kristiina Ehini luuletuse „*sel aastavahetusel Tallinn-Moskva rongis“, mis ilmus esmalt 1997. aastal ajakirja Vikerkaar veergudel ning taastrükiti Ehini esikkogus „Kevad Astrahanis“ (2000). Asi pole muidugi väljenduslaadide sarnasuses või selles, et Grigorjeva võiks tõepoolest olla säärase ehinliku silprõhulises värsisüsteemis luuletuse autor. Luuletusest aimub hoopis teine ajend, nimelt põlistab Grigorjeva luuletust trots kriitika kombe vastu pidada eesti ja vene temaatika põimimist vene nimega kirjanike pärusmaaks ja nende peamiseks (et mitte öelda ainsaks) loomingusuunaks. Või isegi nii, et kui juba eesti ja vene temaatika, küllap siis juba ka Grigorjeva. Olgugi et viimastel kuudel ja nädalatel on seda juba korduvalt tehtud, tahaks siingi hüüda Goethe-Sanga häälega: „Lööge maha see koer! Ta on retsensent!“
Niisiis, milline on see „„rongisõiduluuletus“ / mille tegelikult kirjutas ehini kristiina“ ja mille Grigorjeva Sveta kaks kümnendit hiljem uuesti jutuks võtab? Kõigepealt on see muidugi ühissõidukiluule: on ju rong, on vagun, on lumesadu. Siis on tegemist armastusluuletusega: on suudluskihk ja kiindumus, on kallimgi. Iga stroofiga süveneb ka tunne, et millegipärast kõneldakse siin palju Eestist ja Venemaast: on Jeltsini hääl, on raudteeäärne баба ja pisut vene keeltki. Ehini luuletuse lihtsus ja keerukus, poeetiline tugevus seisnebki selles, kuidas need tähendustasandid põimuvad.
Nagu lõik või peatükk proosatekstis, on üks stroof luules tähenduslik tervik. Kui üritada nende kaudu anda ülevaate luuletuses toimuvast, siis vahest kõige ligipääsetavam tõlgendus on selline: lüüriline lausuja sõidab aastavahetuse paiku rongiga Tallinnast Moskvasse ja vaatab aknast välja (1. stroof), lumesadu tuletab meelde kunagist romantilis-seltsimehelikku koosviibimist kallimaga (2. stroof), silmside toob omakorda meelde, kuidas üheskoos Ida-Virumaal kunagi kelgutati ja võib-olla ka esimest korda suudeldi (3. stroof), vahepeal on kätte jõudnud uus aasta ja kahestroofilise sisekaemusliku osa katkestab Jeltsini uusaastatervitus, mille peale vaatab lüüriline lausuja taas aknast välja (4. stroof). Läheneda võib muidugi mitut moodi. Nii on luuletus loetav ka nõnda, et lausuja ei viibigi rongis, vaid meenutab kohvi rüübates kunagist aastavahetust. Selge pole seegi, kas kallim, kellega koosveedetud aegu meenutatakse, viibib samuti rongis. Ja kui hetkeks ära unustada tegelik autor, võib ka mõelda, et vene keelt kõnelev lausuja sõidab koju tagasi ja meenutab koosviibimisi eestlasest armastatuga. Ehini varast, rohkete sisendusjõuliste aistinguliste elementidega luulet iseloomustabki nägemuslike juurdepääsuvõimaluste mitmekesisus.
Luuletust rütmistavad neli viisikjambilist katrääni, kus ristriimitakse teist ja neljandat värsirida (lisaks esimest ja teist stroofi siduv lõppriim). Neli katrääni on üles ehitatud sarnaselt. Poliitiliselt laetud esimene värsirida avab Eesti-Vene või eesti-slaavi tasandi (vastavalt Tallinn-Moskva, proletaarselt karedad käed, tuhamäed, Jeltsin). Teises värsireas asetatakse see kohakuti isiklikuga (kohvi rüüpamine, kallima sosistus, üheskoos kelgutamine, rongi liikumine öhe). Kolmandas ja neljandas värsireas luuletuse tempo aeglustub (vaadatakse aknast välja, vaadatakse kallima silmi, viibitakse suudluseelses ootuses, vaadatakse aknast välja). Sisuline ja kõlaline rütm püsivad Ehini luuletuses kindlatel rööbastel.
Kristiina Ehini luuletuse ühte rongisõitu, aknaklaasi taha suunatud hõllanduslikku pilku mahuvad Eesti ja Venemaa, mina ja tema, romantika ja poliitika, mahuvad ka paigalolek ja liikumine, möödanik ja tulevik, siin ja seal.
Kui iga stroofi esimene värss seostub vastandlike ideoloogiliste taustsüsteemidega, siis luuletuse tuum seisnebki küsimuses, kuidas üldine ühiskondlik-poliitiline tasand tepitakse isiklik-intiimse suhtega. Ühte rongisõitu, aknaklaasi taha suunatud hõllanduslikku pilku mahuvad Eesti ja Venemaa, mina ja tema, romantika ja poliitika, mahuvad ka paigalolek ja liikumine, möödanik ja tulevik, siin ja seal. Tähendus tekib selliste kaksikjaotuste vahel traageldades, neid omavahel kokku sidudes ja taas lahti rebides.
Vaatame lähemalt. Luuletust raamiva rongisõidu aegruumi (aastavahetus) kätketakse avaramaid ajatasandeid: aeg paisub ja tõmbub kokku, peatub ja tuhiseb edasi. Kui esimene stroof on lausumisolevikus („ma rüüpan“), siis teine ja kolmas on sellesse olevikku mahtuv sisekaemuslik meenutus lihtminevikus („nii sosistas“; „siis läksime“). Neljas stroof naaseb küll lausumisolevikku, aga nüüd juba minevikuvormis („soovis“, „kihutas“, „lõi“).
See on aga üldine ja esmane ajaline ülesehitus. Lähemalt vaadates läheb temporaalsus keerukamaks. Esimese stroofi avavärsis määratletakse ajaline ja ruumiline vahepealsus: lausuja paikneb nii kahe linna (Tallinna ja Moskva) kui ka kahe aasta vahel. Teises reas koondab tähelepanu kirillitsaga markeeritud kohvitass Ленинград, mis lisab Eesti ja Venemaa geograafilisele horisontaalsele suhtele ajalise vertikaalse mõõtme. Nõukoguliku pärandiga linnanimi annab geograafilisele liikumisele ideoloogiliselt laetud minevikuvarjundi, aga venekeelne kiri markeerib ühtlasi, et ollakse pigem juba seal (Venemaal) kui siin (Eestis). Viimast eesmärki kannab ka „Ленинград’iga“ riimitud „снегопад“ – rongiakna taga ei saja enam Eesti, vaid Vene lumi. Seega kehtestatakse esimeses stroofis luuletust läbivad kaksikjaotused – minevik ja tulevik, Eesti ja Venemaa, seesmine ja väline, üksik ja üldine.
Vene lumesajus ilmutab end mälupilt, millega tekst siirdub sisekaemusesse. Seda mehhanismi võib pidada ühissõidukiluulele omaseks: keegi istub rongis, vahib aknast välja ja mõtleb, mida kõike ta seal näeb. Seeläbi kasvab väline kirjeldus üle nii subjektiivseks tundeilma peegelduseks kui ka ühiskondlikuks (allegooriliseks) seisukohavõtuks. Juhan Liiv vaatab eile rongiaknast Eestimaad ja jõuab lõppeks järeldusele vaimuilma hämarusest. Või nagu Hasso Krulli luuletuses, kus „Rongiga Nõmmelt linna sõites / näen tuule käes kuivanud pihlakalehti / ja raudtee ääres igasugust prügi“.
Teises stroofis kirjeldatakse üht mälestust üha pikenevast hetkest kallimaga. Nagu nende noorte armuhullude puhul ikka – ja me kõik teame seda imehästi – jääb aeg seisma, mina ja sina olemegi maailma kese! Üleminek lumesajust minevikuhetke luuakse ka kõlaliselt, kui riimitakse eelmise stroofi viimane sõna „снегопад“ fraasiga „proletaarselt karedad“. Hiljem ilmneb, et tõukepunkt on ka ruumiline – mälestuses sajab samuti lund. Just lund, mitte enam снег’i: erinevalt ülejäänud luuletusest siin stroofis vene keelt ei kasutata. See paigutab sündmuse pigem teekonna algusesse, nimelt Eestisse. Ehini luuletuse stroofid on üksteisega peenelt põimitud: seegi mälupilt peegeldab esimese stroofi visuaalsust (pilk aknast välja japilk kallima silmadesse) ja lumesadu. Lausuja istub niisiis rongis, vaatab aknast välja ja meenutab – aga mis aega? Kas kohtumine kallimaga leidis aset kunagi ammu, kusagil mujal? Või just nüüdsama, siin rongis?
Kallima sosin 6. värsireas on tähelepanuväärselt ebaveetlev, ent pragmaatiliselt mõistetav armastusavaldusena. Kui meie sosistaksime kallimale, et tema käed on proletaarselt karedad, siis seaksime ilmselt kahtluse alla edaspidised rongisõidud tollesama kallimaga. Suudlustest rääkimata. Siin öeldakse loomuldasa idüllilist ja pateetilist registrit nõudva armastusavalduse asemel midagi sellist, mis kõlab nagu peidetud solvang. Kommunikatsioonihäiret aga ei toimu: taustsüsteemi erinevused tühistuvad ja nii võivad armuhullude maailmatajus ka proletaarselt karedad käed olla romantika par excellence! Tõsi, fraasi topeltmarkeering lugeja jaoks siiski püsib: olgugi et armastajate kood toimib, säilib sõna „proletaarselt“ ideoloogiline laetus.
Pika silmkontakti kaudu liigutakse kolmandas stroofis staatilisest mälupildist veel sügavamale sisekaemusesse. Kujutluspilt viib meid tuhamägedele ja tuhamäed viivad meid Ida-Virumaale, mis omandab sotsiaal-kultuurilise tähendusvarjundi eesti ja vene kultuuri-, ajaloo- ja maailmataju väljal. Kohamääratlus annab taas mõista luuletust läbivast vahepealsusest, mis kätkeb samal ajal nii vastuolu kui ka leppimist – siin (ja niisama hästi ka seal) tuhamägedel kelgutades polegi (riigi)piirid vahest nii olulised ja ühistki on meil rohkem kui erinevat. Rong on igatahes edasi jõudnud ja kulgeb nüüd (на санках) otsejoones Moskva suunas.
Oleme näinud, kuidas erisuguseid piire (minu ja sinu, oma ja võõra, eesti ja vene, Eesti ja Venemaa, ajaloo ja oleviku vahel) üritatakse nii välja joonistada kui ka ületada. Ületamistaotluse kese paikneb 12. värsireas, kus tähelepanu tõmbab koodide vaheldumine. Kui esimeses stroofis, kus lausuja kohvi rüüpab, tähistas kirillitsa eelkõige mujalolekut, siis nüüd vene ja eesti keel põimuvad, nendevahelised piirid tühistuvad: venekeelse fraasi keskel paikneb eestikeelne lühike asesõna („me“), mis mõnevõrra ebatavaliselt on ka rõhulisel positsioonil. Mitmekeelsus annab siin tunnistust püüust konflikte ja piire paigast loksutada. Armujad on kokku saanud ka puhtkeelelisel tasandil.
14. rea lõpus, kui uljas kelgusõit on lõppenud hanges (mis topeldab ja arendab edasi eelnevalt mitu korda mainitud lumesadu), teeb kallim lausujale vene keeles ettepaneku suudelda. Koodivahetust motiveerib eelmise lõppriimi positsioonil paiknev „кататься“, ent see määratleb ühtlasi kallima paiknemise Eesti-Vene teljel ning seetõttu omandab uue varjundi ka tema seltsimehelik armastusavaldus (osutus proletaarselt karedatele kätele). Kinnistub juba varasemalt tajutud suhe lausuja ja kallima vahel: see kukub otse kahe kultuuri- ja keeleruumi vahele ning lausuja jääb pigem siia (Tallinn, eestlane) ja kallim pigem sinna (Moskva, venelane). Kolmanda stroofiga kehtestatakse kallimate erinevused ja sarnasused: see mikrokosmos kuulub neile mõlemale. Siin (või siis ikkagi seal) ollakse ühtaegu Eestis ja Venemaal, eesti ja vene keeles, õigupoolest ei oma armumise vallas need erisused enam mitte mingisugust tähtsust.
Ent (kujuteldava) suudluseni armunud ei jõua – unelemise katkestab Boriss Nikolajevitš Jeltsini hääl, kes soovib selges vene keeles head uut aastat. Meenub Arvi Siia luuletus „Öisel lainel“ (1963), kus hakatuseks kehtestatakse samuti „igatsetud viiv mis / maailmas ainsana on igatsustest tühi“, kuniks vahele segab sõpruse ja armastuse aadet kuulutav Moskva hääl, mis armunuile „sama võltsilt kostab / kui meile / Lääne propagandasaade“. Kui Siia luuletuses pannakse raadio kinni ja armunud jäetakse suurde vaikusesse, siis Ehini viimases stroofis mina ja sina, kaks armunut, lahutatakse ja neid asendavad Jeltsin ja raudteeäärne баба. Aset leiab kaks pööret: kujutelmadest pärisilma ja vanast aastast uude. Eelnevale intiimsele ja romantilisele sisekaemusele vastandub poliitiliselt laetud raadiohääl, mis sunnib edasi liikuma, jätma seljataha vana aja, vana ruumi ja ehk ka vana armumise. Rauge unelemine, mille poole püüeldi teises ja kolmandas stroofis, asendub rongi kihutamisega. Siin võiks tähele panna sedagi, et hetkeks ei näe me toimuvat enam rangelt lüürilise lausuja silmade läbi. Perspektiiv asetub rongist väljapoole: pilt öhe kihutavast rongist ei avane enam ainult rongivaguni seest. Nihe on kooskõlas ka suudlust takistanud uusaastatervitusega, n-ö pilguga kõrgemalt. Rong ei kihuta muidugi niisama, vaid „kui kelk“, millega luuakse uuesti paralleel armuloo ja rongisõidu vahel, armastuse ja poliitika vahel, oleviku ja mineviku vahel. Kelk-rong kihutab kättesaamatusse slaavi öösse ning hetkelisest armuloost pimestatud lugeja jääb ühes баба’ga rööbaste kõrvale maha.
Kõrvalepõikeks. Kuna luuletus kuulub 2000. aastal ilmunud raamatusse, siis võib-olla polegi see üks suvaline aastavahetus, vaid tegu on ühtlasi julma ja traagilise XX sajandi lõpuga. Võib-olla „On aastasaja lõpp. On öö“? Sellisel juhul annab Jeltsin teada tagasiastumisest: uusaastatervitus on märk uuest sajandist, uutest tuultest ja igasuguse nõukoguliku olemise seljatahajäämisest. Piirid tühistuvad, nagu Viivi Luige luuletuses, kus ta ju samuti esitab küsimusi kaksikjaotuste (nt võim ja vaim) kohta. Grigorjevagi tekstis on just Jeltsin see, kes luuletusest määravana meelde tuletatakse. Sellisel tähendusväljal võiks paigutada Tallinna-Moskva rongisõidu 1999. aasta 31. detsembrisse ehk siis pea kolm aastat pärast luuletuse esmailmumist.
Nagu kõik lugejad suurepäraselt teavad, pole piirid, mida luuletuse vältel iseäranis armunute abil ja armumise kontekstis tühistatakse, kuhugi kadunud. Ja eks anna sellest aimu ka suudlusele vahele seganud Jeltsin. Luuletus ei üritagi sellele vastu vaielda, sest Kristiina Ehini tekst pole mingi õige armastusluuletus, vaid puhtakujuline armumisluuletus. Vaid armumine on sedavõrd võimas narkootikum, milles lahustuvad kõik ühiskondlik-poliitilised taustsüsteemid. Ajalooline paratamatus ise ei kao aga kuhugi, sest rong sõidab ju ikka edasi. Armunu aga on nagu too raudteeäärne баба, kelle laternahelk hetkeks pimestab. Ehini luuletus esitab varjatult kampsunifilosoofilisi küsimusi, mis sobituvad aastasse 2021 päris kenasti. Me teame ja näeme, et konfliktid ja vastuolud iseloomustavad nüüdisühiskonda ja ega noorte armunute pimetähn neid olematuks tee. Aga kui armumisfaas võib konflikti vastandpoolused kokku sõlmida, võib-olla siis polegi konflikt niivõrd paratamatu?
Aasta lõpp on uue algus. Mõni aasta võib ajalukku minna just tänu oma viimastel päevadel toimunule. Näiteks alustas 27. detsembril 1831 ligi viis aastat kestnud ümbermaailmareisi Briti kuningliku mereväe laev Beagle, pardal 22aastane Charles Darwin, kes reisil nähtu ja kogetu-kogutu põhjal jõudis liikide tekke ja evolutsiooni teooriani. Aeg näitab, kas 24. detsember 2021 jääb inimkonna mällu kui ühe uue ajajärgu algus – päev, mil saime uued silmad universumi uudistamiseks.*
teadus_James_Webb_Space_Telescope_top.jpg James Webbi kosmoseteleskoop kunstniku kujutatuna. Pealtvaates, Päikesest kaugem külg.
Hubble ja Webb
Kui kõik läheb plaanipäraselt ja ilmataat Lõuna-Ameerika kirdeosas midagi iseäralikku ei korralda, alustab nimetatud päeval Kourou kosmodroomilt Prantsuse Guajaanas oma 1,5 miljoni kilomeetri pikkust teekonda sihtpunkti James Webbi kosmoseteleskoop. Uue põlvkonna teleskoop (algul seda niimoodi nimetatigi – Next Generation Space Telescope) vahetab välja veteraniikka jõudnud Hubble’i kosmoseteleskoobi, mis on meile andnud tohutult uusi teadmisi ja arvukalt kauneid taevafotosid. Hubble’i kolmkümmend üks aastat – ja neid lisandub ka pärast uue teleskoobi tööle hakkamist – järjekindlat tööd avakosmoses on saavutus, mille ületamine pole lähitulevikus tõenäoline. Mingil moel võrreldav on ehk vaid kosmosesondide Voyager 1 ja 2 nüüdseks 44 aasta pikkune teekond Päikesesüsteemi ääremaile.
JWST (kasutame edaspidi lühendit sõnadest James Webb Space Telescope) laskis end kaua oodata. Ootasid mitte ainult astronoomid ja teised teadlased – tuletagem meelde kunstnik Georgi Mart Kivastiku romaanist „Taevatrepp“. Teatud venimine ning esialgsete tähtaegade edasilükkumine inimlike tegurite ja juhuste koostööna on niisuguste suurte ettevõtmiste puhul ilmselt paratamatu. Hubble’i konarlik teekond esimestest ideedest esmaklassiliseks kosmoseteleskoobiks saamiseni kestis veidi üle kahekümne aasta,1 JWST puhul kujuneb see veelgi pikemaks. Harjumuspäraselt on nii suurte projektide peamine ettevõtja ja rahastaja USA kosmoseagentuur (sisuliselt kosmoseministeerium) NASA, kuid nii Hubble’i kui JWST puhul on oluline partner ka Euroopa Kosmoseagentuur ESA, kus Eestigi nüüd liige on. Esimesed mõtted uue, umbes neljameetrise läbimõõduga teleskoobi suunas hakkasid NASAs liikuma 1989. aastal, kui Hubble alles ootas puhasruumis oma stardijärge ja keegi veel ei teadnud, et tema peapeegel on lihvitud liiga lamedaks. Ametlikult algas uue põlvkonna kosmoseteleskoobi projekt 1996, orbiidile pidi jõutama aastal 2007. James Webbi nime sai plaanitav teleskoop 2002. aastal NASA ajaloo teise juhi (USAs nimetatakse seda ametit administraatoriks) James Edwin Webbi (1906–1992) auks. Webbist tuleb veel juttu, kõigepealt aga – milline see JWST on ja milleks ta on võimeline?
Suurim kosmoseteleskoop
Igasuguseid kõige-kõigemaid võrdlusi võib JWST kohta tuua hulganisti.2 Kõigepealt suurus, mida teleskoobi puhul iseloomustab peapeegli läbimõõt: Hubble’il on see 2,4 meetrit, JWST-l 6,5 meetrit. Maa peal on sellest suuremad vaid tosinkond 8- kuni 10meetrise läbimõõduga teleskoobipeeglit. Meenutame, et Eesti peateleskoobil Tõraveres, mida me uhkusega (ja õigusega) nimetame Põhjamaade suurimaks, on see näitaja vaid 1,5 meetrit. JWST peapeegel oleks ühes tükis kosmosesse viimiseks liiga suur. Seepärast on see ehitatud mosaiikpeeglina nagu maapealsed suurimad peeglidki ning koosneb 18 kuusnurksest segmendist, mis on kompaktselt kokku pakitud. 29 päeva kestval teekonnal sihtkohta peab peegel ennast lahti voltima nagu origami. See on kosmoseteleskoopide ajaloos seninägematu asi.
Kuus James Webbi kosmoseteleskoobi peeglit külmataluvuse testimisel.
Erakordne on ka peegli materjal: erakordselt kerge ning võrdlemisi haruldane ja kallis metall berüllium, peegeldavaks kihiks selle peal on aga puhas kuld. Berülliumi soojuspaisumine on palju väiksem kui kõige parematel klaasisortidel, mida tavaliselt teleskoobipeeglite valmistamiseks kasutatakse. Õieti tuleks rääkida külmas kokkutõmbumisest, sest JWST töökeskkonnas võib temperatuur langeda –230 ºC kanti. Ja eriti tähtis on, et vastupidavast metallist saab valmistada väga kergeid peegleid, kus peegeldavat pinda toetab „seest tühi“ kärjetaoline struktuur. Kosmosetranspordis, erinevalt Eesti maakonnabussidest, maksab iga kilogramm. JWSTs on kilogramme kokku 6500, pea kaks korda vähem kui palju väiksemas Hubble’i teleskoobis (mille suurust sageli võrreldakse autobussiga). Ja veel üks kodune võrdlus: meie suurima teleskoobi 1970. aastatel klassikalise tehnoloogia järgi valmistatud peapeegel kaalub 850 kilogrammi, JWST peaaegu viis korda suurem aga vaid 705 kilogrammi.
Teine väga suur element on päikesevari, mille mõõtmed on umbes 14 × 21 meetrit – selle pindala võrreldakse sageli tenniseväljaku omaga. Loomulikult ei saa elusuuruses tenniseväljakut paigutada kosmoselaeva lastiruumi ja nii tuleb päikesevarjulgi läbi teha lahtivoltimise mäng. Viis kihti inimese juuksekarva paksust kilet polüimiidsest materjalist nimetusega Kapton, mida on tugevdatud räni ja alumiiniumiga, peavad kaitsma teleskoopi nii otsese kui ka Maalt ja Kuult peegeldunud päikesevalguse eest. Ühes lahtivoltimise harjutuses 2018. aastal kippus õhuke kile rebenema ja see oli üks põhjusi, miks JWST orbiidile saatmine taas edasi lükkus.
Päikesevari, mis peab kaitsma teleskoopi nii otsese kui ka Maalt ja Kuult peegeldunud päikesevalguse eest.
Korduvalt on juba mainitud teleskoobi sihtkohta ja orbiiti. Kui Hubble’i kosmoseteleskoop tiirleb umbes 540 kilomeetri kõrgusel orbiidil ümber Maa, siis JWST-l on ees 1,5 miljoni kilomeetri pikkune teekond nn teise Lagrange’i punkti L2. Itaalia päritolu Prantsuse matemaatiku ja astronoomi Joseph-Louis Lagrange’i (1736–1813) järgi nime saanud punktid on omamoodi tasakaalu oaasid kahe massiivse keha gravitatsiooniväljas, kus kolmas, väikese massiga keha võib püsida stabiilsel orbiidil. Punkt L2 asub Maalt vaadates täpselt Päikese vastas ja sinna saadetud kosmosesõidukid tiirlevad põhimõtteliselt koos Maaga ümber Päikese, jäädes alati Päikest ja Maad ühendava sirge pikendusele. Selline asukoht kindlustab alalise n-ö päikesevaba vaate tähistaevale ja seda eelist on juba kasutatud nii mõnegi kosmoseteleskoobi puhul, näiteks mikrolainelist taustkiirgust uurinud WMAP ja Planck ning infrapunateleskoop Herschel. JWST näol saab endale naabri 2013. aasta lõpul Lagrange’i punkti saadetud ESA väga viljakas kosmoseteleskoop Gaia. Paari aasta pärast peaks nendega liituma tumeenergia ja tumeaine uurimise missioon Euclid, veidi hiljem eksoplaneetide sondeerija Plato ning aastakümne lõpul veel kahe suure projekti saadused Ariel ja Comet Interceptor. Kõik need on ESA ettevõtmised ja viimase kahe puhul on ka Eesti teadlastel ja inseneridel täita oma väike, kuid oluline roll. Matemaatilisse punkti muidugi ükski kosmoseaparaat ei mahuks, kõik nimetatud hakkavad joonistama teatud kujundeid punkti L2 ümber. Sellest hoolimata tuleb jälgida, et punkti ümbrus liiga täis ei saaks ja nii on eespool mainitud pensionile saadetud kosmoseteleskoobid sealt hoolikalt kõrvaldatud.
Kõigi nende tehniliste üksikasjade kirjeldamise juures on jäänud varju üks JWST peamine omadus. Rangelt võttes ei saa seda nimetada Hubble’i teleskoobi järglaseks, sest JWST ei hakka registreerima inimsilmale nähtavat valgust, ammugi mitte lühilainelist ultraviolettkiirgust. JWST on infrapunateleskoop. Tõsi, väike osa oranžikat-punakat valgust alates lainepikkusest 600 nanomeetrit jääb tema tundlikkuse piiresse, kuid edasi tuleb inimsilmale tunnetamatu pikemalaineline kiirgus, mida vahel nimetatakse ka soojuskiirguseks. JWST tunnetuse ülempiir on lainepikkus 28 mikromeetrit. Just selle soojuskiirguse tõttu on vaja, et teleskoop asuks kosmilises külmuses ja oleks hästi varjatud otsese päikesekiirguse eest. Iga meie mõistes toatemperatuuril keha on ise soojuskiirguse allikas ja segaks või teeks lausa võimatuks taevakehadelt tuleva kiirguse registreerimise. Teatud liiki infrapunavaatlusi saab maapealsete teleskoopidega teha, aga sageli on sealjuures tingimused sellised, nagu kunagi iseloomustas kolleeg Tõnu Tuvikene: infrapunapiirkonnas töötav astronoom on kogu aeg samas olukorras nagu visuaalpiirkonnas töötav astronoom, kui ta peaks vaatlema seestpoolt helenduva värviga värvitud teleskoobiga läbi leekide.3 Pealegi ei lase Maa atmosfäär suuremat osa infrapunakiirgusest läbi. Seega näib külm kosmos olevat kõige sobivam paik infrapunaastronoomia jaoks. Aga miks infrapunakiirgus üldse oluline on? See küsimus viib aegade algusse.
Ajamasin
Igasugune taevasse vaatamine on tegelikult ajas rändamine. Me näeme planeete, tähti, galaktikaid jm objekte sellisena, nagu nad olid siis, kui meie silma jõudnud valgus neilt teele asus. Sinna vahele võivad jääda kümned, sajad, tuhanded, miljonid või miljardid aastad. JWST keskendub suuresti just selle kõige kaugema, umbes 13 miljardi aasta taguse aja uurimisele. Küllap on kõik kuulnud, et universum paisub. Mida kaugemal galaktika on, seda suurema kiirusega ta meie omast eemaldub. Meie siin Linnutee galaktikas ei ole muidugi mingi maailma naba. Igast teisest galaktikast vaadates oleks pilt samasugune. Kõikjal toimib ka nähtus, mille avastas XIX sajandi Austria füüsik ja matemaatik Christian Doppler (1803–1853): liikuva allika kiiratud lainete lainepikkus muutub – kui allikas läheneb meile, lüheneb, kui allikas eemaldub, pikeneb. Valguse kui elektromagnetlainete puhul tähendab see, et kaugeneva galaktika valgus, sealhulgas spektrijooned, nihkub spektri pikemalainelise ehk punase osa poole – spektris ilmneb punanihe. Lähenevate valgusallikate, näiteks mõne tähe spektris võib näha sininihet. Väga kaugeid galaktikaid näeme väga noorena ja nende spektris on punanihe väga suur. Valgus, mis kunagi kiirati välja nähtava valguse lainepikkustel, on muutunud infrapunakiirguseks. Just seda, noort universumit iseloomustavat kiirgust, hakkabki JWST registreerima.
Ülikauged galaktikad ei ole siiski JWST ainus sihtmärk. Ka meie oma Linnutee südamesse aitab infrapunavalgus tungida sügavamale kui inimsilmale tajutav optiline valgus. Ning veelgi lähemal asuvad tolmu- ja gaasipilvedesse mattunud noored tähed peavad oma saladusi JWST ees paljastama hakkama. Tõsisemad huvilised ehk teavad Hubble’i kosmoseteleskoobi fotot nn Loomise sammastest Kotka udukogus. Infrapunakiirguses on need tumedad tolmusambad tihedalt täis pikitud helenduvaid tähti. JWST teravam pilk aitab täpsustada, kuidas kokkutõmbuvast gaasipilvest saab täht ja kuidas selle ümber keerlevas tolmupilves sünnivad planeedid. Jah, planeedid. Tol ajal, kui hakati mõlgutama mõtteid Hubble’ist suurema kosmoseteleskoobi ümber, ei teadnud veel keegi täpselt, kas ja kui palju planeete leidub teiste tähtede juures. Nobeli auhinna vääriliseks tunnistatud avastus tuli 1995. aastal. Sellest ajast alates oleme saanud kindlaid tõendeid pea 5000 eksoplaneedi olemasolust, statistilised hinnangud näitavad, et neid võiks ainuüksi meie kodugalaktikas olla vähemalt sama palju kui tähti või kuni poolteist korda rohkem ehk siis umbes 200–300 miljardit.
Inimkonda jääb võib-olla igavesti erutama küsimus, kas kuskil väljaspool Maad veel elu leidub. Ei saa lubada, et JWST sellele küsimusele vastab, aga loodetavasti aitab vähemalt mõtteid koondada ja suunata. Ilmselt peab eluks sobivat planeeti ümbritsema mingisugune atmosfäär. Kui planeet juhtub minema oma ematähe eest läbi, jätavad planeedi atmosfääris leiduvad keemilised ühendid tähe spektrisse oma imetillukese jälje. Seda meetodit atmosfääri koostise kindlaks tegemiseks on juba olemasolevate maapealsete ja kosmoseteleskoopidega proovitud, aga vajalikku täpsust pole saavutatud. JWST avab siin uued perspektiivid, eriti tänu sellele, et paljude oodatavate ühendite, kas või näiteks vee või metaani molekulide kõige tugevamad ja iseloomulikumad neeldumisribad on just spektri infrapunases osas. Ja ikka on väike lootus, et mõne planeedi atmosfäär võib ilmutada märke anomaalselt suurest hapniku sisaldusest või keerukatest orgaanilistest molekulidest või muust, mida saab seostada eluga. JWST ei jäta tähele panemata ka päris lähiümbrust ehk meie kodust Päikesesüsteemi. Infrapunavaatlused annavad väärtuslikke uusi teadmisi eriti selle ääreala objektidest: kääbusplaneetidest, asteroididest ja komeetidest.
Üsna kindlasti leitakse JWST abil infrapunasest maailmast ka midagi täiesti uut ja seninägematut, mille tundmaõppimine ju üks teaduse peaülesanne ongi. Olgu tegemist tuntu või tundmatu uurimisega, ei piisa selleks ainuüksi teleskoobist. On vaja ka tundlikke ja keerukaid teadusinstrumente, mis teleskoobipeeglitega kogutud footoneid registreerivad ja analüüsivad. Hubble’i kosmoseteleskoobil oli eelis, et astronaudid käisid seda hooldamas ja parandamas ning nii oli võimalik ka teadusinstrumente vahetada. Tõsi, pärast 2009. aastat neid kosmosesüstiku lende pole toimunud ja vanake peab nüüd ise endaga toime tulema. JWST puhul luksust inimesi ega ka mitte roboteid tema juurde sõidutada ei ole. Lagrange’i punkt L2 on neli korda kaugemal kui Kuu. Iseenesest oleks 1,5 miljonit kilomeetrit ju läbitav, aga ei tasu riski ja kulutusi. Kindlam on projekteerida teleskoop koos kõigi oma instrumentidega nii, et saab ise hakkama. JWST teaduslik komplekt koosneb neljast instrumendist. Kosmoseasjandusele kohaselt kasutatakse nende tähistamiseks inglise keelest tuletatud lühendeid. Siin vahest ei ole kõige paslikum koht neid üksikasjalikult lahti seletada. Olgu vaid öeldud, et kolme instrumendi lühendis (NIRCam, NIRSpec, FGS/NIRISS) sisalduv NIR tähendab lähiinfrapunast ehk kiirgust lainepikkuste vahemikus 0,6–5 mikromeetrit. Neljas aparaat hakkab registreerima nn keskmise lainepikkusega infrapunakiirgust ehk vahemikus 5–28 mikromeetrit, selle nimi on MIRI (Mid-Infrared Instrument). Viimane, nagu ka NIRSpec, on ESA panus JWST teokssaamisse. FGS/NIRISS-i ehitas aga hoopis Kanada kosmoseagentuur. Kui juba panused jutuks tulid, olekski viimane aeg võtta ette üldhuvitavad teemad, mis kõigile korda lähevad – raha ja seks.
Kallis teadus
Teadus on kallis. Ja tavaliselt kallim kui arvatud – suured projektid kipuvad minema esialgsest eelarvest mitu korda kallimaks. Hubble’i kosmoseteleskoopi planeerima hakates loodeti see valmis saada 200 miljoni dollariga. Lõplikule hinnalipikule kirjutati umbes 2 miljardit, sellele lisandusid kosmosesüstikute teeninduslennud. Enam-vähem kümnekordse kallinemise on läbi teinud ka JWST. Esialgsest ühest miljardist on stardipäevaks saanud peaaegu kümme. Teine seaduspärasus on, et aega kulub alati rohkem, kui alguses loodeti. JWST stardi aeg on edasi nihkunud 14 aastat. Küllap NASA analüüsib selle põhjuseid kunagi põhjalikumalt. Üks on kindlasti seesama algselt liiga väike eelarve. Teise põhjuste seeria tuuma moodustavad kõikvõimalikud tehnilised raskused ja ootamatused. JWST puhul tuli lõpuks mängu veel üks pisike silmale nähtamatu tegur – koroonaviirus SARS-CoV-2 ja sellest tingitud pandeemia, mis lükkas kaua aega 30. märtsil 2021 püsinud stardi tähtaja 31. oktoobrile 2021. Tehnilised probleemid kanderaketiga Ariane-5 nihutasid stardi 18. detsembrile ja siis, vaevalt neli nädalat enne seda päeva tekitas üks ootamatult lahti klõpsanud kinnitusklamber veel vähemalt kuue päeva pikkuse viivituse.4
Aga see s-tähega sõna? Seegi tuli ootamatult mängu alles 2021. aastal. Rühm aktiviste avastas, et kunagine NASA juht James Webb oli varem riigiametites töötades pidanud ägedat võitlust homoseksuaalidega ning nõudnud nende vallandamist föderaalvalitsuse ametikohtadelt. NASA korraldas igakülgse uurimise, aga ei nimetanud teleskoopi ümber.5 Maised asjad jäägu maa peale. Üks „pealekaebajatest“, astronoom Chanda Prescod-Weinstein soovitab akronüümi JWST lahti mõtestada kui Just Wonderful Space Telescope. Loodame, et see universumile pilku heitev uus silm hakkab tõesti imelisi asju nägema.
Laurits Leedjärv on Tartu ülikooli Tartu observatooriumi kaasprofessor.
* 24. detsembriks planeeritud start lükati 25. detsembrile tugeva tuule tõttu.
1 Laurits Leedjärv, Raske tee tähtede poole. – Akadeemia 2020, nr 8, lk 1399–1433.
