Kunstnikupalka hakatakse maksma lisaks veel viiele kunstnikule
Uue kultuurieelarvega laieneb alates 2023. aastast loomepalkade meede 5 kunstnikupalga võrra. Samuti tõuseb koos kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgaga kunstniku- ja kirjanikupalk 1760 euroni kuus.
„Kui ma mõtlen kultuurile, siis mõtlen ennekõike meie valdkonna inimeste väärtustamisele. Loomepalkade meede aitab meie kõige väljapaistvamatel loojatel keskenduda kolme aasta jooksul loomingule. Palgatõus on võimalus, mis loob eeldused ja kindlustunde oma tööga jätkata,“ ütles kultuuriminister Piret Hartman.
„Kunstnikupalga saajate arvu suurendamine aitab kunsti valdkonnas vähendada vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide probleeme ning liikuda kunstnike töö õiglase tasustamise suunas,” ütles Kunstnike Liidu president Elin Kard.
Uuest aastast hakkab kunstnikupalka saama kokku 20 inimest. Raha palga maksmiseks eraldab Kultuuriministeerium toetusena loomeliidule. Ühe palga suurus on 1,1 kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalka koos kõigi maksudega. Palka maksab loomeliit avaliku konkursi alusel valitud isikutele kolme aasta vältel.
1. oktoobril toimus Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis koreograafi ja professionaalse tantsualase kõrghariduse alusepanija Mait Agu juubeliaastale pühendatud lõpusündmus. Selgusid tänavused Mait Agu nimelise tantsupreemia pälvijad, kelleks on koreograaf ja tantsuõpetaja Elo Unt ning Tallinna Ülikooli BFMi koreograafia magistrant Aneta Varts.
Elo Unt on lõpetanud koreograafia eriala 2002. aastal ning seejärel olnud pikaaegne Eesti Tantsuagentuuri koreograaf ja tantsuõpetaja ning assisteerinud mitmete eesti muusikalide koreograafe. 2002–2015 oli Unt Eesti Tantsuagentuuri kunstiline juht ja tantsuõpetaja. Vahemikus 2016–2021 oli ta TLÜ BFMi tantsukunsti lektor. Elo õpetas eesti rahvatantsu põhiliikumisi ja erinevate ajastute autoritantsu, samuti omaenda loodud repertuaari. Aastast 2015 on Elo Unt Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambli Soveldaja kunstiline juht. 2021. aastal pälvis laureaat rahvakultuuri kategoorias aastapreemia Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambli Soveldaja juhendamise eest kui loominguline ning pühendunud rahvatantsu edendaja. 2017. aastal oli Elo I Tallinna Tantsupeo kunstiline juht-pealavastaja. Lisaks on ta osalenud mitme üld- ja noorte tantsupeo ning teiste suurejooneliste lavastuste väljatoomisel meeskonnaliikme, liigijuhi ning assistendina. Tema looming on pälvinud tunnustust mitmel korral. Elo eestvedamisel loodi 1. oktoobril 2021. aastal Tallinna Ülikooli Vita hoone fuajees Mait Agu elu ja loomingule keskenduv näitus, mis teostus koostöös Tallinna Ülikooli rahvatantsuansambel Soveldajaga ning just Elo idee oli nimetada TLÜ Vita maja black box Mait Agu saaliks.
Aneta Varts lõpetas koreograafia bakalaureuse õppekava 2019. aastal. Kaks aastat hiljem jätkas ta õpinguid koreograafia õppekava magistrantuuris. Tema puhul käib koreograafia magistriõpingutega käsikäes pidev tantsukunstile enda lähenemise ja vaatenurga leidmine ja kujundamine. Lisaks töötab laureaat Rocca al Mare Koolis kultuurikorraldaja, tantsuõpetaja ja klassijuhatajana. Oma loomingulises töös saab Varts inspiratsiooni muusikast ja rütmimaailmast. Tema teadlik tantsurõõm sai alguse flamenko rütmide saatel juba 7-aastaselt. Lisaks on Aneta Varts legendaarse punkbändi Propeller trummar. Liikumine ja trummimäng on teda läbi elu saatvad märksõnad. Õppetöös küündib ta sageli kõrgemale ja kaugemale, kui seda nõuab õppetöö formaat ja oodatud tulemus. Oma kursusekaaslaste silmis on tegemist konkreetse, abivalmis ja lahendusele orienteeritud inimesega. Aneta Varts on pälvinud Mait Agu nimelise stipendiumi ka 2018. aastal koos oma terve kursusega.
Preemia anti välja 24. korda. See loodi eesmärgiga toetada andekaid tudengeid ning tantsuloojaid. Preemia antakse üliõpilasele, vilistlasele või loomingulisele kollektiivile, kes on silma paistnud loomingulise või teoreetilise tööga, olnud edukas ja aktiivne õppetöös ning võtnud osa erinevatest tantsualastest projektidest. Preemia väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapitali rahvakunsti sihtkapital.
65 lehekülje jagu tekstitoimetust ja 13 tundi keelenõu, tasuta
Oktoobris ja novembris kingib Eesti Keeletoimetajate Liit 13 organisatsioonile võimaluse saada kampaania „Kutsu keeletoimetaja külla!“ raames viis lehekülge toimetatud teksti ja ühe tunni keelenõu. Osalevad asutused ja ettevõtted astuvad sammu selgema suhtluse suunas, sest õpivad kampaania käigus märkama oma peamisi keelekonarusi ja saavad teada, kuidas oma väljendusoskust parandada.
Ootame osalema asutusi, ettevõtteid ja vabaühendusi, kel keeletoimetamisega varasem kogemus puudub, sest just neile saame selle kampaaniaga kõige rohkem kasu tuua. Kindlasti võiksid võimalust kasutada ka suurlinnadest väljaspool tegutsevad organisatsioonid, sest keeletoimetajaid jagub kõikjale ja kohtumisegi saab veebi vahendusel korraldada.
Ettevõte valib ise kuni 9000 täheruumi pikkuse üldkeelse avaldamist vajava teksti (sobib artikkel, pikem e-kiri, müügipakkumine, kodulehetekst, projekt vm), mille keeletoimetajate liidu tegevliige aitab vajaduse korral kohendada selgemaks, ladusamaks ja õigekeelsemaks. Pärast toimetatud teksti tagastamist lepitakse kokku tunniajase vestluse aeg ja koht ning täpsem teema (nt arutelu toimetatud teksti üle või mõnel muul huvipakkuval keeleteemal).
Keeletoimetajate liidu juhatuse esimehe Helika Mäekivi sõnul on juba viiendat korda toimuva kampaania käigus võimalik tutvustada ühiskonnale paremini keeletoimetaja tööd. „Senise tagasiside põhjal on küllakutsujad olnud meeldivalt üllatunud, nähes, kuidas nende kirjatüki mõte keeletoimetamise käigus selgemalt esile tõuseb. Samuti on neid rõõmustanud võimalus saada tunniajase vestluse käigus vastused keeleküsimustele, mis on lühemat või pikemat aega painanud. Kampaanial on olnud ka pikemaajaline mõju – osa ettevõtteid on alustanud keeletoimetajaga püsivat koostööd,“ ütles Mäekivi.
Senistes kampaaniates on osalenud 78 ettevõtet ja pea kõik on väga rahule jäänud. Paljud kavatsevad edaspidigi keeletoimetaja abi kasutada, sest see aitab suurendada nende pakutava teenuse väärtust. Muu seas on mainitud, et kampaania käigus õpiti lihtsamalt ja selgemalt väljenduma, vältima stampsõnu ning kasutama eri tähenduse korral eri pikkusega kriipse.
2012. aastal asutatud Eesti Keeletoimetajate Liit on loodud eesmärgiga esindada keeletoimetajate ametihuve ja edendada head keelekasutust. Liit pakub täienduskoolitusi, korraldab kutseeksamit ja soodustab muul viisil toimetamiskultuuri parandamist. Praegu kuulub liitu 109 tegevliiget, kellest 14 on kutselised. Liidu tegevust toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Täpsemad juhised osalejale ning eelmiste aastate kokkuvõtted ja pildigaleriid leiabsiit.
Eesti Kirjanike Liit saab saja-aastaseks. Kohtusin sel puhul EKLi esimehe Tiit Aleksejeviga. Märkan alles salvestust kuulates, et me ei olnud nelja tee ristil, nagu Aleksejev liidu aadressi kohta Tallinnas Harju tänaval märgib, kahekesi: jutuajamise taustal tiksub, et mitte öelda osaleb vestluses seinakell. Viimaks, kui soovin liidule pikka iga, tähendabki Aleksejev võib-olla hoopis tollele kellale: „Sirbist võib lugeda, et ühes sekundis plahvatab 40–70supernoovat. See asetab kirjanike liidu sada aastat päris huvitavasse konteksti.“
30. septembril, mil meie vestlus ilmub, peetakse Tartus kirjandusmuuseumis EKLi juubeli puhul ettekandepäeva. Mis veel on tähtpäeva puhul kavas?
Põhisündmus leiab aset 8. oktoobril Estonia teatris, aga juubeliüritusi jagub terveks poolaastaks. Hiljuti korraldasime Käsmus kirjanike väljasõidu raames kontserdi, kuhu kutsusime ka kohalikud elanikud. Tartus on ettekandepäev ja avatakse näitus, lisaks kirjanike etteasted Tallinnas Koidu ja Harju tänaval. ETV2 näitab saatesarja „Meie kirjanduse lugu“, kus on keskendutud samuti viimasele sajale aastale. ETV2 tuleb tunnustada vapruse eest: liidu plaan oli teha üks kirjandussaade, aga telerahvas otsustas nelja kasuks. See on kingitus kõigile eestlastele, sealhulgas kirjanikele. Vaatasin, et Tartu kirjandusmuuseumi pressiteates on öeldud, et „ekspositsiooni eesmärk on näidata kirjandust ja seda „haldavat“ loomeliitu mitte suletud süsteemina, vaid ühiskonda loovalt uuendava jõuna“. Siin on midagi olulist ära sõnastatud.
EKLi suur juubel on niisiis justkui suguvõsa kokkutulek, ühendab autorid, lugejad ja kõiksugu hõimlased.
Jah, „EKL100“ ei ole ainult literaatide üritus, vaid eesti kultuuri saavutus. Tulebki keskenduda suuremale pildile, mitte ainult ühele organisatsioonile. See, et EKL on sada aastat kestnud kõigile okupatsioonidele vaatamata, on muidugi omalaadne ime. Isegi ajakirja Looming nimi on jäänud muutmata. Loomeliit on tulnud ikkagi läbi väga halli aja, läbi halli kivi sõna otseses mõttes. Nende aastate jooksul leidis aset huvitav areng. Nõukogude Eesti loomeliit pidi olema ideoloogilise kontrolli teenistuses ja osa sellest oligi, teine osa laienes aga autorite ringkaitseks. Tulemusena ühendas EKL rohkem kui lahutas, mis tõi kaasa järjepidevuse läbi mitme põlvkonna.
Samuti ei ole ideoloogiliselt olnud suurt sõda, isegi riigi iseseisvuse taastamise algusajal mitte. Kirjanike seas on olnud igasuguseid hulle, aga mingi pidev loominguline võnge on lõpuks alati inimlikkust hoidnud. Kas või see, et siinsed venekeelsed autorid on EKLis– 1990ndatel oli see julge otsus. Ja õige otsus. Keeleliselt võib ju piiri tõmmata, aga kirjandus on üks. Nii nagu eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest.
Seda ühte kirjandust loovad vägagi erineva maailmavaatega inimesed. Stendhal räägib, et autor peab peegeldama maailma, aga autor ise on samuti osa peegeldusest. Täpselt säärasena, nagu ta on, ja enamasti mõjutatuna ühiskonnast. Lihtne tõde, aga tasub meeles hoida. Kasvõi selleks, et jutt liiga hardaks ei läheks.
Tiit Aleksejev: „Ühiskonnas on vajadus õpetaja või vaimse juhi järele, kes oleks spirituaalne, aga kes ei oleks soolapuhuja – keda oleks võimalik tõsiselt võtta, kes ei kardaks puudutada sügavaid eksistentsiaalseid teemasid ja kes samal ajal ei jääks neid teemasid käsitledes pealiskaudseks, kelles oleks sügavust.“
Kes kuuluvad kirjanike liitu? Kui palju neid inimesi on ning kuidas nad jagunevad vanuse, soo, viljeldavate žanride poolest?
Kokku on liikmeid 336: kirjanikke, tõlkijaid, kirjandusteadlasi ja -kriitikuid. Sooliselt on mehi ja naisi enam-vähem võrdselt. Kui vaatame nullpunkti, aegade alguse fotot 8.oktoobrist 1922, kus mõtliku Marie Underi ümber on 26 pintsakut…
Hea meel on selle üle, et liitu tuleb noori autoreid. Mõne teise maa kirjanduses on näha autorite vanuselist vastandumist: noored ei taha kirjanike liitu astuda, ütlevad, et fossiilne kooslus, mis neid ei kõneta. Eestis on õnnestunud seda vältida.
Žanriliselt on keeruline eristada. Siinne autor on sageli mitmevõistleja: stsenarist, näitekirjanik, prosaist, tõlkija, esseist, luuletaja. Need on ikkagi väga erinevad eluvormid ja eeldavad erinevaid kirjutamistehnikaid, kuid Eestis on paljud autorid need kõik ära õppinud.
Ega kirjanike liidul praegu midagi erilist oma liikmetele pakkuda ei ole: kaks saali, kus oma teoseid esitleda, soodustus Käsmu loomemajas kirjutamiseks ja matusepaik Metsakalmistul. Nõukogude ajal olid küll kõikvõimalikud tuusikud, eripuhvetid, autoostuload ja kes teab mis veel. Autoostuloa võib kirjanike liidu kantselei muidugi praegugi väljastada.
Rendisoodustus ega matusepaik ei tundu kumbki erilise präänikuna. Ilmselt on atraktiivne hoopis mõttekaaslus?
Näib, et on kaks põhjust, miks inimesed liitu kandideerivad. Üks põhjus on omalaadne konfirmatsioon: kui kirjanike liitu vastu võetakse, siis olen järelikult autorina tõsiseltvõetav. Elulookirjeldus näeb samuti uhkem välja. Mõnele inimesele ei lähe see üldse korda, teisele on jälle oluline. Kirjandusauhindadega on midagi sellesarnast.
Teiseks põhjuseks on tõepoolest soov leida mõttekaaslasi, suhelda omasugustega, hoida end õigel lainepikkusel ja saada selle käigus loomingulisi impulsse. Tulemus võibki olla rikastav, olen seda isegi kogenud. Mõne aasta eest leidis Käsmus aset eesti ja soome autorite ajaloolise romaani seminar, kokku oli meid seal 13praktikut. Kohtusid inimesed, kes otsisid vastuseid sarnastele küsimustele, mis seostuvad ajaloolise ainese või keelekasutusega, katsetasid mingeid piire, ja oli omamoodi hariv kogeda, kui kaugele keegi on jõudnud.
EKLi põhikirja järgi on EKLi tegevuse eesmärk „kirjandusliku kultuuri arendamine, oma liikmete loometegevuse soodustamine ja toetamine ning nende huvide ja õiguste kaitsmine“. Mil määral on tegu ametiühinguga?
„Kirjandusliku kultuuri arendamine“… Esmalt tähendab see omakeelse kirjanduse ja eesti keele eest seismist. Seejuures tuleb olla avatud maailmale, et kogu üritus iseendasse ei sulguks. Tasakaalu hoiab paljuski tõlkekirjandus, aga mitte ainult. Need on eksistentsiaalset laadi eesmärgid, mille puhul peaks loomeliidul olema põhimõtteline vastutus. Autorid seevastu vajavad abi konkreetsetes küsimustes.
Kui vaadata Euroopa kirjandusorganisatsioone, siis väiksema rahvaarvuga kultuuri korral ongi keelepunkt alati esiplaanil, kuid põhiosa neist organisatsioonidest on ikkagi ametiühingulaadsed. Ükskõik kas neid kutsutakse gildideks või tsunftideks– kui literaadil tekib probleem autoriõiguse või plagiaadiga, siis on tal kusagilt abi küsida. Samamoodi on meil siin, kusjuures me ei seisa ainult oma liikmete eest. Praeguse seisuga on peale sotsiaalsete garantiide olulised kaks teemat: laenutustasu ja kultuuriväljaannete autoritasude suurendamine ning e-raamatute laenutamise reguleerimine. Need puudutavad mitmesuguseid autoreid, laenutustasu puhul ka raamatukunstnikke.
Milleks läheb siis tänapäeval loomeliitu õigupoolest vaja? Võimalik, et selleks lähebki. EKLil on teatav kogemus, mingi kompetents. Eestseisuses on inimesed, kes on nõus panustama, ja meil on ka partnerid– õigusbürood ja advokaadid, kes vajadusel nõu annavad.
EKL on olnud tänavu, mil autoritele eraldati laenutustasudeks nörritavalt kasin summa, väga häälekas. Kas see on andnud ka tulemuse?
Midagi on liikuma saadud, kõigi nende pöördumiste ja kohtumistega. Eks paistab, kui eelarveläbirääkimiste tulemus on avalikuks tehtud. Tundub, et minister on valitud asjalik: kordagi ei tekkinud küsimust, kas laenutustasu on ikka vaja suurendada. Pigem oli asi võimalustes. Ega me niisama lihtsalt ei taltu, paistab, et ongi mitme aasta töö.
Loomevaldkondade kestlikkuse kohta tehtud hiljutise uuringu lõpparuandes osutatakse kirjanduse puhul kokkuvõtlikult: „Kirjandusvaldkonna kestlikkuse olulisemateks tugevusteks on algupärase ilukirjanduse jätkuvalt suur maht raamatuturul ja tihe raamatukogude võrk; suurimateks ohtudeks aga väikesed autorihüvitised ning professionaalse turunduskompetentsi nappus.“ Kas nõustud?
Kõlab kuidagi merkantiilselt: turg, turundus, tihe võrk. Kirjandusvaldkonna „kestlikkuse“ määrab ikkagi autorite tase ja tahe ning lugejate huvi. See, kas meil on tulevikus piisavalt autoreid, kelle looming kõnetab, kelle teoseid oleks võimalik tihedasse võrku saada, turundada, eksportida, digiteerida ja laenutada. Väitega, et eesti kirjanduse suurim oht on professionaalse turunduskompetentsi nõrkus, ei ole ma üldse nõus. Autorihüvitised kui nõrkus… jah, seda küll. Muide, „autoritasu“ on oluliselt selgem mõiste. Hüvitis jätab mulje, et midagi justkui võib hüvitada, aga ei pruugi. Ametnikele makstakse palgapäeval samuti töötasu, mitte töölkäimise hüvitist. Kui autor on teose välja andnud, siis on ta oma töö juba teinud.
Oluline teema, mis haakub autoritasudega, on retseptsioon, kirjanduskriitika. Kui kujutleme teose valmimist uroborosena, siis arvustus on sabaots mao suus, sellega saab ringi terviklikuks. Arvustajaid on meil piisavalt, aga kultuuriväljaannete toimetustel ei ole neile võimalik õiglast tasu maksta. Tasemel romaani arvustuse kirjutamine võib koos lugemisega aega võtta kolm-neli päeva. Praegused tasud on aga kolme-nelja tunni eest.
Kui nüüd filosoofilisemaks minna, siis ei ole asi ainult rahas ja turundamises. Tundub, et viimasel ajal on seoses pandeemia ja sõjaga tekkinud omalaadne puuduse retoorika ja mitte ainult kultuurivallas. See on iseenesest mõistetav, paljudel ongi raske, aga kuidagi on see kõik liiga matuseorkestriks muutunud. Kirjanik ei ole kunagi vaene. Ta võib olla majanduslikes raskustes, aga tal on midagi, mis ideaalis peaks küllust juurde tooma: tema looming. Oluline on, et see looming oleks vääriliselt tasustatud, eelkõige nende autorite puhul, kelle teoseid loetakse ja kelle teostest on näha, et need viivad kirjandust edasi. Sinna tuleb rohkem ressurssi suunata.
Kuidagi on juhtunud nii, et läbi eestlaste ajaloo on just kirjandus meie identiteeti kujundanud. Bornhöhe, Vilde, Tammsaare… Eestlaste arusaam oma kultuurist ja oma minevikust tuleb rohkem kirjanduse kui ajalooteaduse kaudu. Kirjandus on meid kandnud ja seda traditsiooni ei ole põhjust katkestada või kiratsema jätta, sest asemele ei pruugi midagi paremat tulla.
Kirjandusel on väga otsene seos Eesti riigi ühe eesmärgi, kultuuri järjepidevusega. Pean silmas kultuuri laiemalt, mitte ainult kunstilist loomingut. See on aed, mida meil on kohustus harida.
Kui aia metafooriga jätkata, siis tõepoolest, ega harimata aias vilju noppida saa.
Jah, kusagilt peavad need viljad tulema. Kõigi tähtpäevausutluste foonil ripub enamasti õhus mõte „võime ju rääkida, aga see tänapäeva kirjandus on ikka lahjem kui 70ndatel või 80ndatel või 90ndatel jne“. 1930ndatel oli sama lugu. Suurmeistrid, kelle poole praegu õhatakse, olid veel elus, ja siis küsiti: kus on tänapäeva Kitzbergid ja Koidulad? Arbujad olid peenutsejad ja Juhan Jaiki peeti kahtlaseks janditajaks.
Tänavu juunis lahkus Mats Traat, keda on võrreldud üksiku kõrge puuga– ja võrdlus peab paika. Traadi looming on fenomenaalne: ta on kaardistanud eestluse kui sellise ja mitte alati kõige meeldivamast küljest. Võtame näiteks Hindi kuju romaanis „Puud olid, puud olid hellad velled“: kui keeruline on olla peremees. Kõik ei tahagi olla peremehed, selle vastu on tõrge ja sooviks ära soojale maale. Traat oli autorina äärmiselt põhjalik ja aus. Ta on kirjutanud ühte ja sedasama lugu luules, proosas, stsenaristikas– „Tants aurukatla ümber“ on samamoodi eestluse kokkuvõte. Ja samal ajal, kui Traat avaldas järgemööda koguteost „Minge üles mägedele“, otsiti suurt eesti romaani. Tahan sellega öelda, et suured autorid võivad olla meie keskel, aga sageli me ei näe või ei erista neid ülejäänud kirjandusmetsast.
Vahel näib, et suurt eesti romaani otsitakse siiamaani…
Mõnikord tundub, et suur eesti romaan on nagu püha graal, mis peab kogu aeg silme ees helkima, aga elava autori käsi temani ei ulatu. Kahtlemata kirjutas Mats Traat mitu suurt eesti romaani, ühe neist oma romaanisarja epiloogina ja teise proosaks muudetud stsenaariumina. Ka see, mida kirjutab praegu Andrei Ivanov, on romaanikunst kõige paremas tähenduses. Võimalik, et XXIsajandi suure eesti romaanina jääb kestma üldsegi Andrus Kiviräha „Rehepapp“. Kõigis neis teostes on midagi arhetüüpset, midagi avaramat kui ajalugu.
Mis on eesti/Eesti kirjanduse aia puhul kõige eripärasem?
Kui ühe lausega kokku võtta, siis usk sõna jõusse küllaltki omapärasel kujul. Lääne pool seostub sõna jõudlogos’ega: jumal ongi sõna. Lisandub klassikaline pärand, antiikfilosoofia ja -luule, milles sõna võib olla erilise selgusega esile toodud. Eestis on aga sõna – või selle ütlemata jätmine– seotud keskkonna, loodusmüstika või isegi šamanismiga. Sealt tulevad huvitavad hargnemised, näiteks kaitsemaagia või kõikvõimalikud needused. Sõna on midagi, mida ei tohi pillata või raisata, kergelt välja öelda ja näiteks metsas või rabas liikudes tuleb suu üldse kinni hoida. Sõnal on oma jõud ja see jõud on keskkonnaga seotud. Omalaadne loodusmüstiline sild, mille üks ots on teispoolsuses.
Sõna, teispoolsus ja keskkond– niisugune huvitav kolmnurk. Midagi samalaadset olen kohanud põhja pool, kirjasõna seost loitsu ja maagiaga. Norra kirjanduses avaldub see kõik näiteks Jon Fosse loomingus, millest põhiosa ongi loits, kordusel põhinev rütm, mis hakkab üles ehitama täiesti omaette maailma.
Tänapäeva maailmas on usul mingi vaimse printsiibi muutvasse jõusse äärmiselt oluline roll. Vanal moel enam edasi ei saa– võimalik, et logos päästabki. Või see, mida kreeklased tähistasid sõnaga metanoia – pöördumine, eelkõige vaimne ja spirituaalne pöördumine. Eestlastel oma soome-ugri müstilise koega võivad pöördumiseks olla head eeldused.
Kas kirjaniku sõna järele tuntakse praeguses ühiskonnas vajadust?
Ma usun, et tuntakse, aga „kirjaniku“ asemel võiks siin olla „humanitaar“, eelkõige eetilises plaanis. Tõeline särav näide oli ja on Marju Lepajõe, kellest jäänud tühik on ikka väga suur. Tema puhul oli tarkus kombineeritud headuse või isegi armastusega, oli tajuda soojust, mitte üleolekut– puhas tarkus viib väga kiiresti kõrkuseni. Lepajõel puudus ka teine haritlaste nuhtlus, rumalana näimise hirmust tulenev ebakindlus. Tõeline intellektuaal peaks justkui kõike teadma ega tohiks kunagi oma teadmatust paljastada. Marju Lepajõe, kelle teadmised olid kahtlemata ülimalt põhjalikud, ei kartnud öelda, et ta peab mõnd teemat alles uurima. See tegi ta inimlikuks ja ligipääsetavaks. Teatud mõttes oli ta sarnane Juri Lotmaniga. Nad mõlemad olid vaimsed teejuhid.
Tundub, et ka praeguses ühiskonnas on vajadus õpetaja või vaimse juhi järele, kes oleks spirituaalne, aga kes ei oleks soolapuhuja– keda oleks võimalik tõsiselt võtta, kes ei kardaks puudutada sügavaid eksistentsiaalseid teemasid ja kes samal ajal ei jääks neid teemasid käsitledes pealiskaudseks, kelles oleks sügavust.
Marju Lepajõe igas kirjutises ja sõnavõtus tuli esile, et tema enda eetika on väga paigas. Ta ei kuulutanud seda üle terve ilma, vaid see tuli tekstist esile. Tema olemasolu andis inimestele tuge. Sääraseid autoreid on ka elavate seas omajagu, näiteks Hasso Krull. Ükskõik, mida ta kirjutab, olgu see essee või arvustus või luuletus– seal on midagi, mida tasub tähele panna. Krull ei kirjuta tühja juttu. Iga tekstiga jagab ta oma maailmavaadet.
Kirjanik peab olema realist, mitte vormiliselt, aga olemuselt. Tal peab olema selge ettekujutus iseendast, oma võimalustest ja ka maailmast. Ta võib selle maailmaga kunstiliselt ette võtta, mida soovib, aga ausus on vajalik.
Loomeliitude roll ühiskonnas on muutunud: EKL ei ole enam vaata et viimane demokraatia kants või majakas impeeriumi servas.
Võimalik, et säärase kantsi või majaka järele ei ole praegu otsest vajadust. Loomeliidud tegelevadki argisemate asjadega. EKL üritab kirjanduselu käigus hoida, kirjandust teadvustada, autoreid nõustada ja toetada.
Omamoodi areng on seegi, et kirjanduse propageerimine, mis peaks olema riigi ülesanne, on jäänud suurel määral EKLi õlgadele. Siin on rohkem tuge vaja, sest me teeme kogu seda tööd üksnes mõne inimesega ja paljuski omaenda vahenditest.
Kas EKL annab ministeeriumile ka soovitusi? Võib-olla olete esitanud lausa kirjanduse strateegia?
Mul ei ole olnud õnne kirjanduse arengut puudutavatel aruteludel viibida. Mõned ministrid on huvi tundnud, millega loomeliit tegeleb, ja meid on toetatud kirjaniku-ja kunstnikupalga raames. Ülejäänu on läinud loomulikku teed.
Mida loed ja kas leiad mahti ka ise kirjutada?
Kandideerisingi sellesse ametisse lootuses, et kirjandusele lähemal olles on võimalik rohkem kirjutada. See lootus on osutunud petlikuks, aga nii on. Kirjutan muidugi. Mis lektüüri puutub, siis praegu loen hirmsa hooga Joseph Conradit, kuna mind on palutud tema loomingust rääkima. Ja Claude Simoni, kelle teosed kõnetavad, ilma et neist kusagil rääkima peaks. Olgu siinkohal öeldud, et Leena Tomasbergi tõlgitud „Flandria tee“ on imeline, aitab olulist meeles hoida.
Laenutustasu ja kirjanduse tulevik
EKL on võtnud südameasjaks autoritasude tõstmise. Sõna „hüvitis“ peab Tiit Aleksejev eksitavaks. „Laenutustasu“ tähendust aitab paremini mõista „esinemistasu“ paralleel. Kui lavastaja teos tuleb taasesitusele kas mõne salvestusena või koguni uuesti lavale, saavad autorid selle eest tasu. Kirjanduse puhul on teose taasesitus see, kui lugeja loeb raamatut. Lugeja ei pea selle eest midagi maksma, mis ongi Aleksejevi sõnul õige, kuid autor peaks ellujäämise huvides tasu siiski saama. Kirjandusse tuleb suhtuda samamoodi kui filmi- ja teatrikunsti või muusikasse.
Kirjanduse tulevik on Aleksejevi hinnangul seotud raamatukogudega, sellega, et tekib voogedastus: „E-laenutus on juba tänane, mitte homne päev. Samuti on DVDdega: on inimesi, kes ostavad siiamaani kettaid, aga põhiosa leiab oma filmid voogedastuskanalitelt. Raamat kui selline ei kao paberkandjal ometi kuhugi.“
EKLi sada aastat ühe minutiga
Kirjanike ja kriitikute kutseühing Eesti Kirjanikkude Liit asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna raekojas. Liitu kuulus tollal 33 liiget. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal olid liidu esimehed Friedebert Tuglas, Eduard Hubel (Mait Metsanurk), Karl Ast (Rumor), Henrik Visnapuu ja August Jakobson.
Nõukogude okupatsiooni ajal alustas 1940. aastal tööd Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkond (esimees August Jakobson). Saksa okupatsiooni aastatel 1941–1944 korraldas esialgu liidu tööd kolmeliikmeline juhatus (esimees Albert Kivikas), kuni 1943. aasta suvel võidi koos teiste poliitiliste ühingute ja liitudega uuesti tegevust alustada. Sama aasta lõpus valiti Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks Gustav Suits.
Vaid mõni kuu varem, 1943. aasta oktoobris, oli aga Moskvas asutatud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit (hiljem Eesti NSV Kirjanike Liit). Selle esimehed olid Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman.
1944. aasta sõjasügisel läände emigreerunud eesti kirjanikud asutasid 1945. aasta detsembris Stockholmis Välismaise Eesti Kirjanike Liidu. Seda on juhtinud August Mälk, Kalju Lepik ja Enn Nõu.
Kodu- ja välismaiste eesti kirjanike organisatsioonide ametlik lävimine oli ideoloogilistel põhjustel takistatud kuni aastani 1989, mil maikuus istuti Helsingis koos laua taha. Kodumaa pinnal tegutsev kirjanike kutseühing nimetas end 1991. aastal taas Eesti Kirjanike Liiduks. Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmed võeti 2000. aasta oktoobris nende soovi kohaselt in corpore vastu Eesti Kirjanike Liitu kodumaal.
Alates 1995. aastast on EKLi juhtinud Mati Sirkel, Jan Kaus, Karl-Martin Sinijärv ja Tiit Aleksejev. Praegu kuulub liitu 336 liiget kodu- ja välismaal: kirjanikud, ilukirjanduse tõlkijad, kirjanduskriitikud ja -teadlased. EKL on Euroopa Kirjanike Kongressi liige ning peab ühendust mitmete riikide kirjanike organisatsioonidega.
EKL on asutanud mitu kaalukat väljaannet: ajakirja Looming (1923), Loomingu Raamatukogu (1957), Akadeemia (1989) ja almanahhi „Tõlkija hääl“ (2014).
Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti Muusikanõukogu tunnustasid rahvusvahelisel muusikapäeval muusikamaastiku parimaid. Koos anti preemiad välja viieteistkümnendat aastat järjest.
Helikunsti sihtkapitali esimees Marje Lohuaru kiitis muusikuid, öeldes, et vaatamata koroonaviiruse pandeemiale ja ärevatele aegadele on Eesti muusikaelu erakordselt tihe ja dünaamiline, omades mõjusat ja laiahaardelist tähendust meile kõigile, ja seda ka rahvusvaheliselt. „Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemiatele esitati tänavu üle seitsmekümne nominendi ja need 12 preemiat katavad ainult murdosa nendest loojatest, keda sooviks tunnustada. Suur tänu teile!“ ütles Lohuaru.
Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustas aastapreemiatega hooajal 2021/22 enim silma paistnud muusikategelasi ja -kollektiive. Traditsioon pärineb aastast 1995. Tänavu anti välja kümme aastapreemiat ning kaks tunnustuspreemiat, ühe preemia suurus on 5000 eurot.
Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad 2022:
Erkki Sven TüürHans Christian AavikHelena Tulve
Erkki-Sven Tüür – erakordne loominguaasta, flöödikontsert „Lux Stellarum“ ja X sümfoonia
European Jazz Conference’i korraldustiim: Anne Erm, Jaak Sooäär, Eva Saar, Elo-Liis Parmas, Marti Tärn, Maret Mikk, Anu Luik, Kirke Karja, Ronja Soopan – kõrgetasemelise rahvusvahelise suursündmuse väljapaistev korraldamine Eestis
Hans Christian Aavik – võidukas osalemine Carl Nielseni nimelisel konkursil
Helena Tulve – suurteose, ooperi „Wölfe” loomise eest
Henri Christofer Aavik – võidukad osalemised Jorma Panula nimelisel ja Jevgeni Svetlanovi nimelisel konkursil
Iris Oja – erakordsed nüüdismuusika ettekanded, rollid Tatjana Kozlova-Johannese muusikateatrilavastuses „söövitab.tuhk” ning Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”
Kirke Karja – viljakas loominguaasta ning tipptasemel kontserdid Eestis ja maailmas
Marcel Johannes Kits – edukas osalemine kuninganna Elisabethi konkursil
Monika-Evelin Liiv – väljapaistvad ooperirollid rahvusvahelistel ooperilavadel, sooloesinemised kodu- ja välismaal
Toivo Nahkur – aastakümnete pikkune missioonitundeline töö Eesti klaverimängukunsti arendamisel
Helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemiad pikaajalise panuse eest valdkonda:
Kaido Kelder – korraldusliku ja loomingulise töö eest muusikapõllul
Rein Roos – pikaajalise ja laiahaardelise panuse eest Eesti löökpillimängu arengusse
Eesti Muusikanõukogu tunnustab preemiatega muusikavaldkonna parimaid kogu senise panuse eest. Traditsioon pärineb aastast 2002. Tänavu anti välja kolm preemiat – heliloomingu preemia, interpretatsiooni preemia, mida toetab Eesti Interpreetide Liit ja Eesti Muusikanõukogu poolt välja antav Kultuurkapitali muusikapreemia muusikaelu jaoks olulise väljapaistva tegevuse eest.
Muusikanõukogu president Ivari Ilja: “Muusikanõukogu preemiad tunnustavad pikaajalist olulist panustamist meie muusikavaldkonna arengusse, väljendavad tänu ja tunnustust seni tehtu eest, samas kätkedes endas ka innustavat impulssi tulevikuks. Kõik Muusikanõukogu selle aasta preemiate laureaadid on omanäolised isiksused, kes on oma kõrge professionaalse ja kunstilise haardega meie muusikakultuuri oluliselt mõjutanud. Meie tänu ja kummardus neile!”
Eesti Muusikanõukogu preemia laureaadid 2022:
Heliloomingu preemia –Tõnis Kaumann – viljakas, eredat teatraalsust ja huumorit ning eri stiile veenvalt ühendav looming kammermuusikast ooperini.
Interpretatsioonipreemia – Klaveriduo Kai Ratassepp-Mati Mikalai – sihipärase ja kunstiliselt kõrgel tasemel loomingulise tegevuse eest.
Preemia väljaandmist toetab Eesti Interpreetide Liit
Muusikaelu tegelase preemia – Eesti Muusikanõukogu poolt üleantav helikunsti sihtkapitalipreemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest – Villu Veski – džässmuusik, põnevate ideede generaator ja elluviija, üle veerandsaja aasta „Juu Jääb“ festivali korraldaja
Muusikapreemiate pidulik üleandmine toimus rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril Viimsi Artiumis. Preemiagala lavastaja ja stsenarist oli Veiko Tubin ning kunstiline juht ja dirigent Risto Joost. Ülekannet Muusikapäeva galast vahendas ETV. Muusikanõukogu preemiameene autor on Kristiina Oppi, Kultuurkapitali preemiameene „Jonnakas“ autorid on Risto Tali ja Rait Siska.
„Põlev mees Peeter Mudist“. Kunstniku sünniaastapäeva näitus ERMis
Peeter Mudist. Maast lahti. 1975.
Alates laupäevast on Eesti Rahva Muuseumi galeriis avatud Peeter Mudisti 80. sünniaastapäevale pühendatud näitus „Põlev mees Peeter Mudist“. Esinduslik näitus nii maalidest kui skulptuuridest jääb avatuks jaanuari keskpaigani.
Eesti kunsti ühe omanäolisema kunstniku maalid on väga paljudele tuntud, veidi vähem on teada tema kujud, mis ei jää mingil juhul maalidele alla. Kokku on eksponeeritud ligi 60 maali ja paarkümmend skulptuuri. Töid näitusele on valitud peamiselt kahe Eesti suurema kunstimuuseumi ja kahe kõige rohkem Peeter Mudisti maale omava erakogu kollektsioonist. Näituse kuraator Reet Mark: „Väljapandud teosed kujutavad kunstnikule tähtsaid inimesi. Olulise osa näituseelamusele annavad juurde Peeter Mudisti enda kirjutatud tekstid, mida eksponeeritud teoste juurest lugeda saab.“
Peeter Mudist on meie kunsti üks suuremaid legende, kelle loomingut on alati saatnud kunstiarmastajate suur imetlus. Ta kujundas oma erilise maalilaadi välja 1970. aastate alguseks, vaid mõned aastad pärast Eesti Kunstiinstituudi (praegu Eesti Kunstiakadeemia) lõpetamist. See stiil erines märgatavalt kõigest, mida tookord maalikunstis tehti. Mudistil jätkus erinemiseks tugevust ja see tugevus andis talle ka harukordse sisemise vabaduse. Võimalik, et seda mõjutas ka pool elu põetud Parkinsoni tõbi, mistõttu oli tal aega keskenduda vaid kõige olulisemale. Seepärast on meie näituse pealkiri „Põlev mees“.
Näituse kuraatoriks on Reet Mark ja näituse kujundas Emma Eensalu.
Sissepääs galeriisse ERMi A-sissepääsust; näitus on avatud 1. oktoober 2022 kuni 15. jaanuar 2023. ERM on avatud teisipäevast pühapäevani kell 10–18.
Uues Kuku Kultuuritornis avatakse Endel Saarepuu näitus
Endel Saarepuu. Püha õhtusöömaaeg. Teose fragment
Kuku klubi uutes ruumides ehk Kuku Kultuuritornis avatakse reedel 30. septembril kunstnik Endel Saarepuu šokeeriv näitus “Hullumaja puhvet”, mis toob vaatajani aastatel 2016-2021 joonistatud päevapoliitilised karikatuurid, kus kirev eliit saab kunstniku pliiatsi all halastamatu löögi.
Näituse kuraatori ja NOBA.ac kunstikeskkonna eestvedaja Andra Orni sõnul Saarepuu pilapildid ei halasta ega unusta. “Pärast rahvusvahelist skandaali, kus Rootsi kunstnik Lars Vilks sattus prohvet Muḩammadi karikatuuride eest islamiäärmuslaste põlu alla ning talle tehti lausa mõrvakatseid, on kogu lääne karikatuurimaailm muutunud kordades ettevaatlikumaks – vaikselt on toimunud enesetsensuur. Saarepuul aga julgusest ja skandaalsest materjalist puudust ei tule, ning ta juhib jätkuvalt hulljulgelt tähelepanu inimlikele nõrkustele ning poliitilise elu varjukülgedele,” selgitab kuraator. “Saarepuu tööd võivad meeldida, aga need võivad ka väga närvidele käia ja vastumeelsust tekitada. Teisalt on tema looming kui meeldetuletus, et üks vaba ühiskonna nähtustest on vabameelne kunst ja mõnus huumor,” sõnab Orn.
Hiljuti oma 73. sünnipäeva tähistanud Endel Saarepuu on tuntud eelkõige skulptorina, kuid kõige enam teatakse tema karikatuuri Lennart Merest Wiiralti kaamlina. Saarepuu väljapanek kultuuritornis koosneb kunstniku viimase aja joonistustest, mis vormistatud mängukaartidena, ning suurteosest “Püha õhtusöömaaeg”.
Näitust täiendavad puuskulptuurid
“Püha õhtusöömaaja” tegevuspaigaks on Pirita klooster ning keskseks tegelaseks teose valmimise ajal valitsust juhtinud Jüri Ratas. Tema paremal käel asuvad Helmed – isa loeb pojale ussisõnu – ning vasakul patiseisu rõhutamiseks isa-tütar Kallased. Lisaks on teosele jõudnud Eesti Olümpiakomitee esimees, rahapakkide ja pendliga Urmas Sõõrumaa ning kujutatud on mitmeid sümboleid alates Herman Simmi riigireetmisest Aleksei Navalnõi mürgitamiseni. Mängukaartidena vormistatud joonistused keskenduvad aga maailma poliitilisele eliidile läbi viimase aastasaja. Oma koha kaardipakis on leinud nii Donald Trump, Mao Zedong, kaksikmotiiv Hitlerist ja Putinist ning mitmed maailma liidrid. Näitust täiendavad puuskulptuurid, mis justkui vastanduvad kaasaegse kunsti arusaamale “kunst kunsti pärast” ning on nimme praktilise väärtusega, ehk vormistatud tooli, laua või tool/laua/panipaigana.
Endel Sarapuu näitus Kuku Kultuuritornis avatakse reedel, 30. septembril osana uue Kuku klubi soolaleivapeost. Sündmus saab alguse kl 19 Kuku klubi senises asukohas, Tallinna Kunstihoone ees, kust tuntud kultuuritegelaste sõnavõttude järel liigutakse kirevas rongkäigus uude Kuku Kultuuritorni. Õhtu jooksul saavad sõna teiste seas Jüri Arrak, Vilen Künnapu, Juku-Kalle Raid, Toomas Tiivel, Raul Vaiksoo, Tiit Pääsuke, Tiina Tammetalu, Marko Mäetamm, Jürgen Rooste, Tuutu, Kairi Leivo, Steve Vanoni ning ansamblid PVC16 ja Elukas.
Ise ma su sünnitasin, ise ma su tapan. Kättemaksuna sakslastele lasi Venemaa 26. septembril Läänemere põhjas õhku oma suurima kuldmune munenud kana – Nord Streami gaasitoru. Pole gaasimüüki, pole raha, pole Vene sõjamasinat, ainult mullid merevees.
Suurem osa riikidest, eeskätt muidugi demokraatlikud ja vabad, on juba jõudnud kinnitada oma ustavust reeglitel põhinevale maailmakorrale, mõistnud hukka Venemaa korraldatud petureferendumid Ukrainas ajutiselt veel okupeeritud aladel ja kuulutanud need õigusvastaseks. Sellised lavastused ei ole Venemaa ajaloos midagi uut ega üllatavat, eks andnud eesti rahvaski 1940. aastal valimistel rahvaesindajatele mandaadi liitumiseks suure vene rahva juhitud nõukogude perega. Värske lavastus on läbikukkumine nagu alati, ent hukkamõistu kõrval peaks mõtlemisainet pakkuma ka võltsreferendumite positiivne pool.
Aina münchhausenlikumaks muutuvat Venemaa valitsemist ratsionaalselt seletada lihtne ei ole, kuid ükskõik kui segased või imelikud Venemaa võimu otsuste ja tegevuse tõukejõud ka ei oleks, nende tagajärjed kuuluvad reaalmaailma, on mõõdetavad ja ennustatavad. Küllap leidub sõjas vähem või rohkem purustatud aladel ka ajupestud inimesi, kes siiralt Moskva rüppe tahavad, aga tõenäosus, et mõne päeva jooksul suudetaks sõjas purustatud aladel leida üles ja valimiskastini viia 97% hääleõiguslikest, kui ei ole olemas rahvastikuregistritki, on null. Seega, miks ja kelle jaoks Venemaa sellise lavastuse üldse ette võttis? Nad ei saa ju Moskvas ise uskuda, et teevad midagi päriselt ausat ja demokraatlikku, kuna seda ei ole nad ju kunagi teinud ega teagi, kuidas kodanike vaba tahte väljaselgitamine üldse käib.
Välismaa jaoks referendumeid vaja ei olnud, sest kõikjal juba kuid, kui mitte aastaid õigusvastaseks peetavat tegevust uue kuriteo ja võltsinguga õiguspäraseks ei muuda. Ka kodumaal ei ole referendumist vähimatki kasu, kuigi võimutehniliselt on soovitav, et rahvas asjadest õigesti aru saaks. Kuid kui juba pikka aega on Venemaa kinnitanud, et on Donbassi rahva relvajõul vabastanud, siis miks peaks vabastatud rahvas seda võimule üle kinnitama, et on oma vabastamisest aru saanud? Milleks siis? Kus on kasu? Kasu ei olegi, kui välja arvata võimalus, et mõni hull saab pisut hingerahu. Kasu, nagu Venemaa puhul alatihti, on hoopis Venemaa vastastel. Nimelt kinnitab referendumite korraldamine Venemaa parandamatut õppimisvõimetust ning loogiline on arvata, et see õppimisvõimetus ei piirdu ühe kitsa alaga, vaid sellel on siirded kõigis Venemaa ühiskonna elundites. Selle teadmise pealt saab vastumängus langetada arukaid ja kuluefektiivseid otsuseid.
Isegi Venemaa opereerib piiratud ressursiga ning kuigi paberil võib referendumite korraldamise eelarve ka tühisena näida, on see ikkagi tuhandete inimeste päevi kestnud täiesti kasutu töö, mille arvelt mingi muu, mõistlikum ja kasulikum töö on tegemata jäänud. Vaikselt, aga kindlalt aitab iga pisikegi tühi töö kaasa Venemaa ressursside kiiremini lõppemisele.
Paraku, kui Venemaal toimuvat majanduslikust küljest valesti või puudulikult hinnata, võivad Venemaaga erimeelsed riigid, sealhulgas Eesti, langeda samaväärsesse sihitu kulutamise võrku. Omistades Venemaale maailmas analoogideta majanduslikke võimeid, kulub vastumängule tarbetult aega ja raha ning see võetakse kodanike heaolu arvelt. Et nii on ka Eestis minemas, ilmnes hästi teisipäevasel riigikaitsekursuste konverentsil, kus riigikaitse poliitilised ja ametkondlikud juhid juba täiesti kindlas kõneviisis rääkisid, et kaitsekulud peavad olema nüüd ja aegade lõpuni vähemasti 3% sisemajanduse kogutoodangust. Eriti kaitseminister mõjus Eesti uutest relvadest rääkides entusiastlikuna nagu limiidita krediitkaardiga poiss mänguasjapoes.
Meenutan, et valijad ei ole valitsusele ja parlamendile selget luba riigikaitsele praegusel ja kasvaval tasemel kulutamiseks andnud ja saavad seda teha alles märtsis, kui julgeolek ja riigikaitse peaksid siis valimiste põhiküsimuseks olema. Arvatavasti see nii lähebki, sest erakonnad usuvad, et julgeolekujutt toob hääli. Julgeolekust on aga raske pidevalt, pikalt ja huvitavalt rääkida, kui sel teemal valitseb kõigi erakondade üksmeel. Kuidas vaielda, kui opositsiooni ei ole?
Kasvava kulutamise ainsaks ja tõestamata õigustuseks on vajadus vastata proportsionaalselt Venemaa tegevusele. Millel aga rajaneb eeldus, et Venemaal on majanduslikku suutlikkust oma kiiresti kahanevat sõjalist võimekust nii inimeste kui ka materjali osas uuesti kasvatama hakata? Konverentsil raius üks kaitseametnik teise järel, et küsimus ei ole selles, kas Venemaast saab taas sõjaline suurjõud, vaid ainult selles, kas see juhtub ühe, kolme või viie aastaga. Millistele andmetele tuginedes küll sellise kindla järelduseni on võimalik jõuda? Ei olegi.
Vägisi tundub, et riigikaitse planeerijad ei ole teinud ära pooltki rehkendust või siis on heitnud kõrvale kõik andmed, mis ei toeta kasvava ohu ja hirmu atmosfääri püsimist. Olen sellele varemgi osutanud, et maailma ajaloost ei ole teada juhtumit, kus üks riik ja ühiskond saaks hallina rikkaks. See käib alati vastupidi. Venemaa demograafilised suundumused on teada ja nende majanduslik sisu on see, et inimkapitalil (üha rohkem aina targemaid inimesi) rajanevat majanduskasvu ei ole ette näha. Venemaa elanikkond on juba hiljemalt 1960. aastatest igast demograafilisest august väljaronimise järel kukkunud järgmisse ja sügavamasse. Käimasoleva sõjaga on Venemaa järgmise ja võib-olla viimaseks jääva juba valmis kaevanud. Sõja mõju sündimusele avaldub küll teatavasti viiteajaga, kuid talveks ja järgmiseks kevadeks on selge, kui palju 2040. aasta sõjaks vajalikke potentsiaalseid sõdureid sündimata jääb. Seejuures peaks järgmise põlvkonna sõdureid massiliselt sünnitama 1990ndate rahvastikukriisi aegne imeväike põlvkond.
Demograafilised põhinäitajad on vaid osa Venemaa majandusliku kollapsi valemist. Nende kõrval tuleb vältimatult arvesse võtta ka tervishoiu- ja haridussüsteemi olevik ja tulevik, kliimamuutused ning ületamatu tehnoloogiline mahajäämus. Ja ennekõike kultuur kõige laiemas tähenduses. Venemaal ei ole kultuur iial majanduskasvu stimuleerinud, sest isikuvabadus ei ole selles kultuuris väärtus ega ettevõtlikkus voorus ning kultuurilisi süvahoovusi saab presidendi ukaasiga tagurpidi voolama panna sama vähe nagu Siberi jõgesid (kommunistid küll kunagi unistasid sellest).
Globaalsed finantsasutused hindavad Venemaa tänavuseks majanduslanguseks enam kui 10%. Teine kümnendik SKTst kulub igapäevasele sõjapidamisele, kui hinnata seda USA viimaste välissõdade kulu alusel. Kokku söövad need kaks komponenti viiendiku majandusest ja hullem seisab ees. Kui eeldada, et sõja lõpuks on hävinud pool Venemaa armee varast, siis ei piisa selle taastamiseks Venemaa tavapärasel tasemel kaitsekuludest, vaid need peaksid mitmekordistuma. Rahuaegses olukorras kulutas Venemaa riigikaitsele Stockholmi rahu-uuringute instituudi andmetel üle 4% SKTst. Selle piisavus või ebapiisavus on Ukraina sõjaväljadel nüüd näha. Kas tõesti võib keegi pidada realistlikuks, et Venemaa suudab oma kahanenud majandusest järgmistel aastatel armee taastamiseks kulutada 20 või enam protsenti?
Üks nüanss veel. Kogu läänemaailm on korduvalt kinnitanud, et Venemaa peab selle sõja kaotama ja kaotabki. Võitjad teatavasti dikteerivad kapitulatsiooni tingimused ja pole kahtlust, et selles aktis sätestatakse ka see, millist armeed, kui üldse, Venemaal lubatakse tulevikus pidada – eeldusel, et see üldse riigina alles jääb.
Nii jääb kokkuvõttes alles väga vähe ratsionaalset õigustust Eesti riigikaitsekulu kiirkorras kasvatamisele. Ostame ja investeerime aina kasvavas mahus ja räägime sinna juurde ka iga soetuse elutsüklikulust. Mida rohkem on kaitseväel kraami, seda rohkem kulub ka selle töökorras hoidmiseks. Kuid lõpuks amortiseerub kõik ikkagi või siis, arvestades militaartehnoloogia arengut, tekib himu vananenud kola jälle uue vastu vahetada. Aga mis sest vanast saab? Eks selle peab jälle kellelegi maha müüma või annetama, millest järeldub ka Eesti riigile välispoliitiline ülesanne leida ja valmistada ette uus sõber kuskil Aafrikas või Lähis-Idas, kes siis kümmekonna aasta pärast meie relvaannetuste abil oma naabriga vahvasti tapelda saaks. Kas sellist maailma tahamegi või?
