Toeta
Otsi

Vilja Kiisler

  • Maajaam kui kunstiteos

    MARIKA AGU

    Seda, et Maajaam sai 18. juunil muruniitmisega „Aktuaalsesse kaamerasse“, tuleb tähistada intervjuuga. Taavi Suisalu heliteos „Mürafoonia muruniidukitel“, mida dirigeeris dirigent ja helilooja Arash Yazdani tekitas elevust nii siin- kui ka sealpool ekraane.

    „Metsikud bitid“ on tehnoloogilise kunsti residentuuri- ja näituseprogramm, mis kulmineerub vabaõhunäitusega 2024. aasta suvel Lõuna-Eesti kuplite vahel. Näitust korraldavad kunstnikud ja kuraatorid, kes on seotud tehnoloogia- ja kunstitaluga Maajaam: Timo Toots, Mari-Liis Rebane, Kadri Lind, Marie Valgre ja Taavi Suisalu. „Metsikud bitid“ kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi.

    Taavi Suisalu heliteos „Mürafoonia muruniidukitel“, mida dirigeeris dirigent ja helilooja Arash Yazdani, tekitas elevust
    nii siin- kui ka sealpool ekraane.

    2024. aasta „Metsikutes bittides“ osalevad Agnes Meyer-Brandis (Saksamaa), Marco Barotti (Itaalia), Julionas Urbonas (Leedu), Uģis Albiņš (Läti), Anna Tamm ja Vinzenz Leutenegger (Eesti/Šveits), Varvara ja Mar (Eesti/Hispaania), Jeanne Harignordoquy (Prantsusmaa), Janis Polar (Šveits), Greg Orrom Swan (Ühendkuningriik), Andreas Zißler, Fabian Lanzmaier ja Klemens Kohlweis (Austria), Mohar Kalra (USA), Claudia O’Steen ja Aly Ogasian (USA), heidundgriess (Saksamaa) ja Studio Watershore (Taiwan).

    Tänavu sai Maajaam kümneaastaseks. Milline oli see päev, kui Maajaam sündis?

    Timo Toots: Kuupäeva ei ole, on aasta­aeg ja aasta – 2013. aasta suvi. Siis toimus siin esimene poolprofessionaalne süntesaatori Music from Outer Space ehitamise töötuba, kus osalesid Derek Holzer, Mihkel Tomberg, Aivar Tõnso, Taavi Suisalu, Kaarel Narro ja minu isa. Ega maamaja ei ole veel Maajaam, ka sellest ajast, kui tekkis Maajaama visioon, on läinud aega, et leida sellele õige vorm. Tahtsin siin elada, aga ei tahtnud olla maailmast ära lõigatud. See süntesaator käivitas protsessi.

    Kümneaastast staaži arvestades võiks arvata, et Maajaam enam tutvustamist ei vaja. Kas peate veel oma olemasolu õigustama või olete kindlustanud endale materiaalse ja ka tähendusliku vundamendi?

    Mari-Liis Rebane: Meie olemasolu tõendab seegi, et me ei ole jõudnud kuigi palju kunstnikke otsida – Maajaam leitakse ise üles. Vajalikkus tõendab ennast ise, kuid see, kuidas ennast säilitada, on problemaatilisem. Tööd tuleb teha valdkonnas üldisemalt ja selgitada, miks meil Eestis on vaja mitte ainult Maajaama, vaid ka teisi residentuure.

    Toots: Kunstiakadeemias fotograafiat õppides ma ei mäleta, et keegi oleks mulle kunagi rääkinud, et residentuurid üldse olemas on. See oli mulle väga suur avastus – residentuurid! Arusaam, et residentuur on üks kunstniku töö osa –
    isegi kohustuslik osa – jõudis minuni palju hiljem.

    Uute kohtade külastamine ja teiste kunstnikega tutvumine arendab silmaringi, kontakte ja loomingut. Meremaali võib ka korteris maalida, aga maailmaga suhestumiseks peab olema rohkem vorme – residentuure peab olema erinevaid, et kunstnikud saaksid oma inspiratsioonilaengud kätte. Õpingute ajal ei teadnud neist mitte midagi. See teema on Eestis alles algusjärgus.

    Võrreldes Eesti residentuure näiteks Islandi omadega, kus saareriigi isolatsioonist tingituna soodustatakse ideeringlust külaliste võõrustamisega, siis miks meil Eestis väga palju kunstiresidentuure ei ole? Teie kõrval paistavad veel välja Vaskjala ja Narva kunstiresidentuur, nad tegutsevad aasta ringi ja residente otsitakse avalikult.

    Toots: See ei ole ainult saareriigist tingitud! Islandis on väga tugev kultuuri turundamise võimekus, mis on kindlasti seotud ka turismiga – kunstnikud tahavad sinna minna, sest see on looduslikult väga põnev koht, keskkonna, kultuuri ja turismi alal mängitakse samadele teguritele. Ka Eestis on võimalused selleks täiesti olemas.

    Kunstnike duo heidundgriessi teos „Üles-alla“.

    Rebane: Residentuuri mudeleid on väga erinevaid, aga kolm näidet, mis sa välja tõid, on hästi sisse töötatud. Vaskjala toetub kohaliku omavalitsuse rahastusele, NART kunstiakadeemiale ja Maajaam on artist-run-space, kus meie ise oleme kohapeal olemas. Kolm näidet, mille juured ja struktuur on hästi olulised.

    Residentuuri ülalpidamine, kaadervärgi käimas hoidmine, et kunstnikul oleks tugisüsteem ja tehniline sisseseade, vajab tuge – nii rahalist kui ka inimressurssi. Residentuur on kompott eri asjadest.

    Toots: Residentuuri algatajatel on eri motivaatorid. Kunstiakadeemial on üks, Rae vallal teine, meil kolmas. Motivaator peab olema see, mis tõmbab vurina käima, aga peab olema nutikust keeruliste rahastusskeemide haldamisel. Otseselt keegi tuge ei paku, et midagi teha.

    Rebane: Tavaliselt on residentuurid väljaspool keskusi ja sel põhjusel võiksid need olla kohaliku omavalitsuste toel toimivad asutused, nagu on Soomes või Leedus, kus pool rahastust tuleb kohalikust omavalitsusest, kus mõistetakse, et residentuur toob loovisikuid kokku ja kaudselt annab see hiljem tagasi.

    Kuidas saaks kunstiringkond toetada teie tegemisi?

    Rebane: Kunstnike osalemiseks residentuuris on kultuurkapitali rahajagamisel eri meede, et katta transpordikulud, eksperimenteerida, teha uurimistööd. Puuduvad aga meetmed või tugi asutustele, kes korraldavad residentuure. Kultuur­kapitalist saab raha taotleda projektideks, aga otseselt residentuuridele suunatud toetusi ei ole. Residentuur on valdkonnaülene kultuuri ja turismi vaheala, selle vajalikkust rahastajatele põhjendada on väga keeruline. Rahastamise eest võiks seista kultuuriministeerium. On tehtud põhjalik uuring, kuidas rahastatakse residentuure Skandinaavias jt lähiriikides. Just selleks on loodud residentuuride võrgustik LOORE, et oleks katusorganisatsioon, kes põhjendab residentuuride vajalikkust.

    Millist funktsiooni täidab residentuure koondav liit LOORE, mille liige on ka Maajaam?

    Rebane: Selle ülalpidamiseks või süsteemseks korrapidamiseks puuduvad vahendid. Kui on nii palju valdkondi, kus kultuuriministeerium ise ei saa olla aktiivne, võiks ministeerium olla katusorganisatsioonidele toeks, et korrastamiseks oleks ressurssi. Praegu oleme seda teinud õhinapõhiselt, aga seegi on juba tulemust näidanud. Näiteks taotlesime oma liikmesorganisatsioonidega vahendeid ukraina kunstnike vastuvõtmiseks Eestisse.

    Residentuur võib kunstnikule tähendada paremate tingimustega töökeskkonda, võimalust arendada oma kontaktvõrgustikku ja palju muud. Millist residentuurikogemust soovite teie kunstnikele pakkuda?

    Toots: Kogemuse kujundamist. See, et meie ise seda teeme, annab residentuurile vaatenurga, suuna. Mõni teine teeks residentuuri hoopis teistmoodi. On väga tähtis, kes residentuuri peab. Hoone ise ei ole veel residentuur, vaid protsess on oluline: kuidas kunstnik siia saab, mis tal siin on ja mida ta siit kaasa saab võtta. Kogemuse puhul on tähtis kogu tsükkel. Et sellist suurt projekti teha, nagu seda on residentuur, pidin mõtlema sellest kui kunstiteosest. Kunstiteos on samamoodi interaktiivne, tehnoloogiline, ruumiline, sotsiaalne.

    Väga tahaksin osaleda selles kunstiteoses! Iseenesest on tekkinud palju avatud vormiga kunstiteoseid nagu jalutuskäigud või võõrustamine, kus pakutakse sööke-jooke, elamust. Hiljuti osalesin „Biotoopia“ raames jalutuskäigul üle tühermaa. See oli konkreetse alguse ja lõpuga, aga kujutan ette, et Maajaamas on need asjad palju orgaanilisemad?

    Toots: Kunstniku praktilised vajadused peaksid olema kaetud. Kunstiteos –
    see võib ju olla, aga pikemal viibimisel peab residentuur olema elatav, mugav ja mõnus. Residentuuris peavad sobituma mitmed valdkonnad.

    Maajaama töökodasid ja tehnilist sisseseadet iseloomustab hübriidsus ja interdistsiplinaarsus, kus valdkonnad saavad kokku. Näiteks kui kunstnik pole kunagi tegelenud 3D-printimisega, siis siin on tal see võimalus – ta saab vähemalt ära proovida. Kes on digikunstitegelane, saab väliruumis objekte luua. Meile on väga tähtis valdkondade põrkumine, ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka sisuliselt. Me ise teeme oma kunstiteosed ka siin. Kui me oleme parasjagu aktiivsed oma teostega, mõni teine kunstnik oma teostega, siis nii see teadmiste vahetus toimubki.

    Võrgustiku laiendamine ei ole meie kõige tugevam külg – oleme kõrvalises keskkonnas, kuhu korraga väga palju kunstnikke vastu võtta ei saa. Võrgustumine toimub, aga see on intiimsem, kunstnikud on tihedamalt koos, nad saavad rohkem suhelda üksteisega. Võrdlusena: kui Taavi Suisalu läks New Yorki ISCP residentuuri, siis seal oli korraga sada kunstnikku.

    Rebane: Minu kogemuse järgi sõlmitakse kõige suuremad kontaktid just äärealadel, kus ühe valdkonna inimestel on aega vestelda, millegi üle arutleda. Just neist kontaktidest areneb hiljem koostöö. Need kohtumised on teinekord tähtsamad kui laulupeol kõigiga kätlemine. Üks asi on olla saja kunstnikuga suurlinnas, teine tera aga kolmekesi metsas või suitsusaunas. Sageli kestavad intiimses õhkkonnas tekkinud kontaktid kauem ja neil on suurem väärtus.

    Toots: On juba omamoodi standardiks kujunenud, et kui meile saabub kunstnik lennukiga, siis jätame ta paariks päevaks Tallinna, lepime kokku kohtumised teda huvitavate inimestega.

    Millised residentuurid on olnud teile eeskujuks ja mida tahaksite proovida?

    Toots: Mina olen ainult ühes residentuuris käinud! Siis kui Maajaam juba eksisteeris. Iga koht on erinev ega tahagi samasugust teha, aga teiste kogemusest saab kindlasti häid mõtteid. Tahan hoopis, et residendil oleks siin hea olla.

    Rebane: Mõttekaaslasi oleme leidnud ka teistest valdkondadest. Näiteks sel suvel teeme koostööd Lätis omaalgatusliku näitusekohaga Savvaļa, mille eesotsas on kunstnik Andris Eglītis. 20 hektari suurusel maa-alal, kus on välikunstipark, on ka mitu eesti kunstnikku, näiteks Kristi Kongi ja Flo Kasearu, loonud teoseid. Tore on leida ühtemoodi mõtlevaid inimesi ka siis, kui meie fookus on mujal.

    Toots: LOOREs kõik ei ole sellised nagu meie, aga muresid ja rõõme saab jagada. Paljud Loore liikmed on suhteliselt uued ja arenevad organisatsioonid. Nii saame seda arengut kõrvutada ja arutada, kuidas lahendada mingeid probleeme. Eesti-siseselt on meil aruteluring.

    Kas mõtlete ka ise kuhugi residentuuri kandideerimisest? Kas seda ongi vaja?

    Toots: Eks oma Maajaama residentuuris elamine on kogu aeg residentuuris olemine. Kuigi oleme seda juba kümme aastat teinud, siis suur algus on alles nüüd käes. Oleme viimased kaks aastat ehitanud väga intensiivselt omaette residentuurimaja. Enne oli külaliste magamiskoht küünis. Nüüd oleme jõudnud ajajärku, kus saame rääkida programmi sisulisest kureerimisest.

    Praegu on sellest veel vara rääkida, kuid kas olete mõelnud, et Maajaam kunagi iseseisvub?

    Rebane: Residentuuris saab süsteeme automatiseerida, teha mugavamaks ja iseseisvamaks. Ei pea sõltuma meie kohalolust või assisteerimisest. Side meiega jääb, sest see on meie koht ja kodu, meie mudeli puhul ei saa sellest distantseeruda ning ega ei tahakski. Kuid mingeid protsesse saab paremini välja töötada nii residentuuri pidajatele kui ka residentidele. Nii saavutatakse suurem iseseisvus.

    Toots: Kuidas talunik läheb puhkusele, kui ta peab hoolt kandma hobusekarja eest? On olemas küll asendustaluniku teenus. Loomapidamisteadmistega talunik hoiab talu käigus nii kaua, kui peremees käib puhkusel.

    Rebane: Kutsume avalikult residentuuri pidama.

    Toots: Nagu käiakse saarevahiks!

    Millised kunstnikud on Maajaama oodatud? Kuidas saab residentuuri kandideerida?

    Toots: Meil on mitmesugused toimimismudelid. Üks mudel on projektipõhine avatud kutsung, nagu ka „Metsikute bittide“ puhul. Need on kureeritud projektid ja sinna valime kunstnikud, kes projekti sobivad. Muudel aegadel pakume mitmesuguseid vorme, kus kunstnik on vaba, mida ta siin teeb.

    Rebane: Iga residendi vajadus võib olla erinev. Kas see on ideearendus, uurimus, produktsiooni elluviimine, mõnel on vaja ruumi, kohta väljaspool oma tavakeskkonda, et seeme idanema panna. Seda saab tulla siia tegema ja siis ei ole mingit ootust, et sellest peaks välja kasvama eksponeerimist vääriv tulemus. „Metsikute bittide“ projektis tahame tegeleda märksõnadega nagu tehnoloogia, inimese ja looduse kohtumis- või vastandumispunktid, nii nagu see meid huvitab. Tulevikus on meil kindlasti teistsugused teemad ja ootame teistsuguseid kunstnikke.

    Toots: Meile on tähtis, et majas käib tegevus ja kunstnikul on vabadus teha, mida just tema teha tahab.

    Rebane: Oleme naljatlenud, et võib tulla kunstisanatooriumi, olla looduses, kus on talu ja peetakse loomi. Kontakt keskkonnaga laeb akusid, mida on väga vaja ja mida igal pool teha ei saa – ennast taaskäivitada. Me ei pane kätt ette, kui tullakse seda siia otsima.

    Raul Keller on EKAs õpetades on öelnud, et high-tech-kunsti võib teha ka väga low-tech-vahenditega. Millise suhtumisega teie Maajaamas tehnoloogilist kunsti viljelete?

    Toots: Ka low-tech-kunsti saab teha high-tech-vahenditega. Näiteks korraldasime ühte töötuba, kus proovisime teha kartulitrükki laserlõikuriga. Meil on aidad vana tehnoloogiat täis alates sellest, mis siin kunagi oli, kui see oli põllumajanduslik talu, lõpetades kõrgema taseme tehnoloogiliste vahenditega. Hübriidsus on ka selles. Tehnoloogilist kunsti saab teha ka oksakääridega.

    Rebane: Kuna tehnoloogia areneb tohutult kiiresti, siis tekib mõistlikkuse ja taaskasutamise küsimus: kuidas olemasolevaid materjale ja kihistusi uuesti väärindada. On arenguid, millega peab kaasas käima ja teisi, millega ei pea.

    Toots: … või mille suhtes arvamust avaldada. Näiteks pakuti meile „Metsikute bittide“ näitusele palju VR-lahendusi. Mitte et see oleks täiesti välistatud ja halb, aga kui siia keskkonda tulla, siis siin on pärismaailm, RR, real reality – siin on palju juba olemas –, meie soov on, et külastajakogemus oleks multisensoorne. Looduses on ka palju muid impulsse, kui ainult ruumiline-visuaalne taasesitamine.

    Rebane: Mina olen juba ette vaimustuses ega jõua seda näitust ära oodata. Tuleb väga tugev kunstiteoste komplekt. Ma ei oskagi teisi sellise temaatikaga välikunstinäitusi nimetada.

    Toots: Maajaama keskkond paneb ühtaegu võimalustele piirid, mida saab teha ja mida on mõistlik teha. Kui kunstnikud tulevad, toimub areng, suunamine, et piire painutataks ja avardataks. Aga Maajaam pakub ka võimalusi piiride avardamiseks.

    Milline on meie tehnoloogilise kunsti positsioon?

    Toots: Tehnoloogia on integreerunud igasse kunstivaldkonda, sest võttes ükskõik millise valdkonna, ikka istutakse sülearvuti taga. Tehnoloogilise kunsti sõnastamine on läinud keerulisemaks. Keraamik võib panna oma näitusele videoprojektori ja keegi ei arva, et see on probleem.

    Meie oleme öelnud „Metsikute bittide“ kohta „tehnoloogilise kunsti näitus“ selleks, et suunata mõtet – see ei ole vahendipõhine, vaid sisupõhine määratlus. Üks asi on tehnoloogiline kunst, kus kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid nagu kunstilisi väljendusvahendeid, teine aga, kus räägitakse tehnoloogiast sisuliselt, kasutamata sealjuures ühtegi juhet. Meie määratlus kätkeb sisu – tehnoloogia ühiskonna osana.

    Rebane: Integreeritus on hea mõiste. Tehnoloogiline kunst puhta määratlusena on väga ressursirikas nii töö kui ka vahendite poolest. Näiteks kui Timol oli Tartu Kunstimajas isikunäitus, siis Peeter Talvistu ütles, et see on olnud kõige komplitseeritum näitus, mis seal üldse on olnud. See tähendab, et tehnoloogilise kunsti näituse ettevalmistusprotsess on aja, inimeste energia, finantsi ja teadmiste mõttes suurem kui teistes meediumides töötades. Eestis siiski on neid kunstnikke, kes selles meediumis järjepidevalt töötavad ja end ka niiviisi määratlevad.

    Kes on need kunstnikud, kes „Metsikute bittide“ näitusel osalevad?

    Rebane: Mõned kunstnikud oleme ise kutsunud, näiteks Marco Barotti, Agnes Meyer-Brandis, Julionas Urbonas. Pakutavate installatsioonide seas on nii arhitektuursemaid vorme kui uurimuslikke projekte. Seda näitust poleks saanud korraldada Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 toetuseta, see on väetis ja kiirendi Maajaama tegevustele ja võimaldab unistuste komplekti kokku panna.

    Kas on mõnda tehnoloogiate arengusuunda, millest tahaksite eemale hoida? Kuidas suhtute näiteks kunstiteos-NFT võidusõitu?

    Toots: Uute tehnoloogiatega on kära kiire tekkima, kuna ollakse omavahel tihedas kontaktis, võrgustatud. Igasse mulli pole mõtet kohe sisse hüpata, seda võib alguses lihtsalt vaadelda. Enne on tõestust vaja, et katsetus viib üldse kuhugi. NFTd –
    et kunstnikud rohkem raha saaksid – on okei, aga interneti mull kipub lõhkema ja siis jäävad nii mõnedki rahast ilma, mõned aga saavad väga rikkaks – see on skeemilaadne olukord, mis ei lõpe hästi. Mõnikord on hea midagi katsetada, aga mõnikord ei ole ühiskond selleks veel valmis või ei ole seda ühiskonnale vaja.

    Tehisaru Chat GTP võiks olla justkui fotograafia maalikunsti ajastul. Milliseid muutusi olete juba märganud pärast tehisaru tulekut?

    Toots: Tavarütmis elades võib arvata, et ajalugu lõpebki siin. Tegelikult tuleb neid murranguid pidevalt peale. Tehisaru on pöördeline, sest kui pilti saab genereerida sõrmenipsust, siis pildi väärtus muutub. Väärtus suureneb, kui inimese käsi on seal mängus. Esialgu on see tööriist –
    kes kasutab seda mõistlikult, kes mitte. Kunstivaldkonnas, kui näiteks keraamikasse on juurde tulnud projektsioon ja see on täiesti tervitatav, siis mõni aasta hiljem ei ole tehisaru genereeritud kujutised probleemiks, sest inimese enda väljendus jääb alles. Võib-olla saavad kunstnikest kuraatorid, mis võib-olla ei ole nii tore, aga seal on mingit sorti hübriidsus.

    Ka „Metsikute bittide“ konkursile laekus tehisaru genereeritud sketše. Kunstnikul peab olema tugev meel, et seda ratsionaalselt või enda lähtepunktist hinnata, sest tehisarul on esteetilised piirangud või omadused, mis kõikjale ei sobigi.

    Virtuaalreaalsuse maailm hiilib samuti vaikselt lähemale, isegi kui murrangut ei oska kohe tähele panna, siis varsti ei vaata enam viltu kui keraamikat ja virtuaalreaalsuse prillid eksponeeritakse koos. Väga palju kunsti ringleb internetis ja hoopis teistes mõjutusvahendites, kus kunstiorganisatsioonid ei osalegi, seal on VR-kogemusel palju tugevam positsioon. Ametlikesse kunstikanalitesse jõuab sellest, mida tehakse, väga väike osa.

    Rebane: Tehisaru on tööriist eelkõige kommertseesmärkide täideviimisel, tegemist on hästi kiiresti adapteeritava vahendiga. Kunstnikud katsetavad uusi vahendeid ja käivad kaasas uute tehnoloogiatega, et neid oma praktikasse integreerida, aga siis see on teistmoodi mõtestatud.

    Toots: Tehisaru ei saa inimestelt kunstitegemise rõõmu ära võtta.

    Rebane: … kellelegi peab see kunst ka meeldima.

  • Inimesed varjust

    KAAREL TARAND

    Vaevu jõudis kena, kuid toonilt kurvameelse laulupeo emotsioonitolm langeda, kui meediamajade tornikellad hakkasid taas ärevalt lööma. Kahele hoobile lisandus kolmas, nagu häda sõnastati Eesti Päevalehe juhtkirjas. Lahendust pakuti olematule probleemile, nentis Postimees. Meenutades seda, kuidas ajakirjandus on varem reageerinud riigi­võimu algatustele postikorralduses ja maksunduses ja nüüdki uuesti sidunud need teemad ühte pakki uitmõttega võimalikust tsensuurist, näib, et sündmuste areng sarnaneb kangesti rahva­jutule hundist karjas ja karjapoisist, keda küla kolmanda hädakisa puhul enam ei usu, sest varasemad on olnud petujutud.

    Valitsuse häda on aga selles, et õigus lohiseb tehnoloogia arengul väga kaugel sabas
    ja iga vähegi taiplikum inimene on leidnud viisi, kuidas ametlikult
    blokeeritud infole ligi pääseda.

    Sedapuhku on hunt tõesti karjas, täpsemalt öeldes siiski alles võsa veeres varitsemas, kuid koodid ja hangud haaranud talurahvas tormab vales suunas, kui loodab kurjategija kinni püüda Tarbija­kaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist (TTJA). Nagu ameti nimestki näha, tegeleb see tehniliste, mitte sisupoole küsimustega. Nii on kirjas ka ameti põhimääruses. Konteksti arvestades ei saa ametile määratud roll meediateenuste järelevalve alal kuidagi ulatuda sisuni.

    Ametil on aga kohustus osaleda oma valdkonna raames õigusaktide väljatöötamises ning sel nädalal vallandunud torm tõukuski ameti reaktsioonist kavatsusele, mille häll on mujal. Ametis kirja pandud täiendusettepanekud olid kahtlemata teisest ilmast ehk, nagu ametit kureeriv minister Tiit Riisalo väljendus, ebaõnnestunult sõnastatud ja küllap need nüüd ka kiiresti üle parda heidetakse. Paraku võib kõige hullema ärajäämine, riikliku tsensuuri pitsitusest imeline pääsemine mõnegi silmis normaliseerida kogu algatuse põhiteksti, millel TTJA meediakaugete reguleerijatega mingit pistmist ei ole.

    Meediateenuste seaduse muutmise seaduse väljatöötamise kavatsuse dokument on koostatud kultuuriministeeriumis (vastutajad ministeeriumi õigusnõunik Siiri Pelisaar ja meedianõunik Andres Jõesaar). Ükski väljatöötamise kavatsus ei sünni ministeeriumides ametnike algatusel, neid ei imeta lihtsalt igavusest arvutiklaviatuurist välja. Tegevus algab üldjuhul ülesande sõnastamisest koalitsiooni moodustanud valitsuse tegevusprogrammis. Vajadust muuta meediateenuste seadust siseriiklikel põhjustel ei ole aga märgitud Kaja Kallase esimese, teise ega ka kolmanda valitsuse tegevusprogrammis. Riigikogu tegeles ajale jalgu jäänud meediateenuste seaduse täiendamisega viimati vahetult enne Venemaa täiemahulise sõjapidamise algust 2022. aasta veebruaris ja sedagi pigem aukartusest Euroopa Liidu õiguse ees ning ülipüüdlikkusest direktiivide ülevõtmisel.

    See, et töökorraldust ei ole kirja pandud, ei tähenda, et korraldust ei ole antud. Pärast mulluse 24. veebruari sõjapauku läks võimuorganites kõvaks rabelemiseks. TTJA teatas, et suudab vaenulike Venemaa telekanalite edastamise keelustada 24 tunni jooksul. Poliitikud ja erakonnad trumpasid kõvade sõnadega muudkui üksteist üle, nõudes aina jõulisemaid samme vaenuliku propagandaga võitlemisel. Oldi ju infosõjas ja nii sotsioloogid kui ka julgeolekuasutused tõid valitsusele järjest tõendeid, et välisvaenlase kõrval pulbitseb elujõust ka sisevaenlane.

    Asjasse süvenedes selgus siiski, et meelevaldselt millegi riigivastaseks kuulutamine võib riigile kaela tuua tülikaid ja kulukaid kohtuasju, mistõttu seaduse võimalused tuli elu vajadustega kooskõlla viia. Leidke või leiutage meile paragrahvid tõhusamaks võitluseks vaenlasega inforindel, oli eeldatavasti julgeolekuasutustest pärit soovitus valitsusele. Ärevas olukorras on valitsustel kalduvus neid soovitusi kriitikameeleta uskuda. Näiteks kaitseminister Hanno Pevkur kinnitas hiljuti, et „kaitse­väe juhataja nõuanne on valitsusele loomulikult a ja o“, mis tähendab tõlkes, et kindralite poodlemiskire katteks globaalsel relvaturul on raha alati olemas. Ka minister Riisalo rääkis „Aktuaalses Kaameras“ pigem uhkustundega kümnetest telekanalitest ja sadadest veebilehtedest, mis julgeoleku huvides on blokeeritud. Kuna TTJA ei suuda neid valikuid teha ainult iseenese tarkusest, juhib küllap sealgi otsustamist anonüümse julgeolekutöötaja nähtamatu käsi ja oma avalikus seisukohavõtus ei varjanud amet, et loodab ka tulevikus eksperditarkust ammutada ikka kaitsepolitseist ja rahapesu valvuritelt.

    Niisiis langeski operatsioon seaduse­rindel kultuuriministeeriumile, mille põhifookus ei ole iial olnud julgeolekul, kuid mille valitsemisalasse valitsuse seaduse §62 järgi kuulub „osalemine riigi meediatöö kavandamisel“, mida iganes see ka võiks tähendada. Eelnõu väljatöötamiskavatsuse avalõigud ei jäta vähimatki kahtlust, kes on ametliku kirjutaja sulge juhtinud. „Vaenule ja sõjalisele tegevusele õhutavate meediateenuste kättesaadavuse piiramine on oluline meede Eesti inforuumi turvalisuse tagamiseks, sest sõjalise rünnaku ning rahvusvahelise õiguse põhimõtete eiramist õigustavate meediateenuste kättesaadavus Eesti territooriumil seab ohtu nii Eesti kui ka teiste riikide julgeoleku, ühiskonna turvalisuse ja avaliku korra.“ Ja juhmimale lugejale korratakse: „Arvestades, et vägivallale ja vihkamisele õhutava valeteabe levik on siiani kõrge, tuleks tagada Eesti inforuumi maksimaalne võimalik kaitse.“

    Selge pilt. Piirame, keelame ja kaitseme, sest rahvas on siin juhm, haridus­süsteem ja ajakirjandus läbi kukkunud, valgustus ja vaimuelu ei toimi ning tühistatud on Hando Runneli õpetussõna „mitte kohkuda vaenlaste hulgast, mitte ehmuda sõnnikuveost, mida nõuab üks vaimuelu“. Sellele veendumusele ei ole valitsus jõudnud iseseisvalt, vaid ikka igapäevase julgeolekuasutuste ülevaadete, analüüside, ohuhinnangute ja soovituste lugemise põhjal. Neis asutustes teatakse aastaid ülihästi, kuidas vahetuvate poliitikute enesetunnet ja -hinnangut valikulise saladuste jagamisega kõditada, kurjemalt öeldes neid mõjutada ametkonna varjatud võimu kasvatama, mitte üldisi huvisid (vabadusi) edendama.

    Tagajärg on see, et minu, nagu igasuguse vene propaganda vastu aastakümneid immuunsete eestlaste enamuse võime maailmast ja põhiseadusest aru saada, tõde valest eristada on seatud võrdsele pulgale umbkeelse ja Eesti kodakondsuseta idaimmigrandist pensionäri­memme omaga. Me oleme riiklusele ja avalikule korrale ühtviisi ohtlikud, kui vastutavad isikud meid ja me inforuumi ei kaitse. Teadmatus on jõud, nagu pilkas George Orwell.

    Valitsuse häda on aga selles, et õigus lohiseb tehnoloogia arengul väga kaugel sabas ja iga vähegi taiplikum inimene on leidnud viisi, kuidas ametlikult blokeeritud infole ligi pääseda. Teisalt on väga keeruline tõmmata joont tava- ja eri­õigustega isikute vahele. Sest vaenlasega võitlemiseks peab vaenlast tundma ning järelikult mingi hulk luurajaid, analüütikuid jt peab Venemaa propagandat piiranguteta lugeda saama. Kes ja kuidas neid väljavalituid kaalub ja nende moraalse kindluse tuvastab?

    Libedal teel sõites on poolel mäel piduri tõmbamine liiga vähe ja liiga hilja. Seega võiks meie ajakirjanduse kollektiivne lahingülesanne enesekaitseks olla nõue valitsusele kõik piirangud välismaistele infopakkujatele kaotada ning mitte ehmuda sõnnikuveost, mida aus võitlus saabuva propagandapahnaga eneseregulatsiooni organitele võib kaasa tuua.

    Teiseks, pastor Niemölleri surematut mõtet meenutades peaks ajakirjandus võtma üldisema eitava hoiaku ühiskonna igakülgse julgeolekustamise vastu, mitte püüdma häälitseda alles siis, kui tema enda järele tullakse. Või siis pakkuma nähtamatutele juhtidele lihtsat ja tasakaalus tehingut: täpselt samas mahus, nagu teie tahate meid kontrollida, tahame meie ka teid kontrollida. Võin mürki võtta, et fakti­kontrolli mitteläbivat toodangut tuleb julgeolekuasutustest vähemasti samal määral kui ajakirjandusest, mistõttu julged mehed avalikult heidetud kinnast maast võtta ei julge.

  • Koomas ja nõdrameelne

    LEA LARIN

    Tallinn on koomas,* kuulutas prohvet, pidades silmas Tallinna kesklinnas ehitustööde tõttu suletud tänavaid ja ristmikke, sellega kaasnevat liikluskaost, kahjusid kesklinna elanikele ja seal tegutsevatele ettevõtetele. Jah, on küll koomas, kuid lisaksin, et eluteeks ristitud arterid on kolesteroolist ummistunud, ja mis veelgi hullem, patsient on ilmutanud juba ka nõdrameelsuse märke.

    Üles kaevatud ja suletud on Pronksi ja Jõe tänav, Põhja puiestee, Hobujaama ristmik, lihtsam oleks teada anda, mis üldse avatud on. Ei, ma ei poolda autosid kesklinnas, kuid paratamatult kannatavad kõik, ka ühissõidukite kasutajad, ratturid ja jalakäijad. Ühistranspordi korraldus on sassis, senised trammiliinid on rivist väljas ja eks proovige mõnel remonditaval ristmikul 30kraadises kuumuses kas rattaga või omil jalgel turnides läbipääsu otsida.

    Linnavalitsuse karavanserais aga podisevad pajad rõõmsalt tulel ja hoolimata koerte haukumisest liiguvad karavanid vääramatult edasi. Pronksi tänava uuendustööde eel raiuti maha seal kasvanud 22 puud ja lubati hanke võitjal tänav sulgeda, kuigi kaotajaks jäänud firmad tegid oma pakkumised usus, et midagi SELLIST, et Pronksi tänav tervenisti liiklusele suletakse, linna­valitsus ei lubaks, see ei tuleks kõne allagi. „Kaasav“ Tallinn andis Pronksi tänava puude raieloa vaidlustamises aega 30 päeva, kuid kirves löödi puusse juba üheksa päeva pärast, seega peteti 21 päevaga ja mingit vaidlustamisaega väga ei antudki.

    Alustati pikalt plaanitud Vanasadama trammiliini ehitamist, kuid alles nüüd saime teada, et trammid ei hakkagi sõitma palju suurema reisija­hulgaga D-terminali juurde. (Vähemalt istutati osa ehitusele ette jäänud puid ümber, hea seegi.) Kuid karavanserai pajad vajavad podisemiseks pidevalt kütet, hulka puid. Näiteks 2020. aastal väljastas Tallinn loa 22 936 puu mahavõtmiseks. Üldjuhul ei peagi maharaiutud puudega samas mahus uusi istutama.

    Üks suuremaid ohte puude elueale on teede-tänavate uuendamine ja kergliiklusteede arendamine, muidugi ka uusarenduste eel buldooseriga kõige senise kokkulükkamine, justkui oleks ainuvõimalik kõigepealt plats kõigest elavast puhtaks teha, selmet projekteerides lähtuda printsiibist „puu tuleb esimesena ja kõik elav peab alles jääma“. Mind valdab jõuetus, nagu juhiks kõike toimuvat tehisaru, mille eesmärk on elukeskkond kõrbesarnaselt tühjaks, võimalikult eluvaenulikuks kujundada.

    Miks nähakse puud kui midagi, mis on progressi teel ees ja segab elu edenemist, mitte kui kedagi, elusolendit, kellel on iseväärtus ja õigus elule, kui kaaslast, linnaruumi puhul – kaaslast paljudele?

    Teisalt kavatseb Tallinn osta 300 varjupuud. Varjupuu eest, kui tüve läbimõõt on umbes 20–25 sentimeetrit, tuleb maksta 5000 eurot tükist, kokku u 1,5 miljonit. Puude väärtust saab ju ka rahas mõõta ja selline on tavapärasest istutusvitsast suurema puu hind. Nii et sedapidi mõeldes tuleks iga mahavõetava puu puhul välja arvutada tema pakutav n-ö ökoloogilise hüve hind – kui paljudele pakub varju, kaitset kuumuse, tuule ja vihma eest, kui paljud on temaga emotsionaalselt seotud, ja lasta see langetajal välja maksta.

    Tekib ka küsimus, et kui kõik on nagunii üles songitud, miks siis Tallinna nn peatänava projekt sahtlisse lükati. Mõneti võib viivitus isegi kasulikuks osutuda: mida aasta edasi, seda enam areneb arusaam looduse ja linnaruumi seostest ja ehk tuleb teostus loodus- ja seeläbi ka inimsõbralikum. Kuid teisalt oleks võidud jõuda selles projektis sisalduva ratsionaalse ivani – andes koos praeguste ehitustööde tramburaiga autode asemel rohkem ruumi ühissõidukitele-jalakäijatele-ratturitele ja nii selle kõik korraga teoks teha.

    * Hanno Matto, Tallinn on kunstlikus koomas! Vaimse, füüsilise ja materiaalse kahju maksavad kinni elanikud. – Eesti Päevaleht 4. VII 2023.

  • ,

    Õppigem edasi!

    HELIN PUKSAND

    Käes on südasuvi ja sisseastumise infosüsteem ehk SAIS viimastel nädalatel üks populaarsemaid keskkondi. Seal saab esitada koolidesse avaldusi, aga ka vaadata, missugused erialad on populaarsemad ja kui suur on konkurss. Peagi avalikustatakse ka pingeread ning saab teada, kas mõni tuttav alustab sügisel oma järgmist õpiteed. Seda muidugi juhul, kui tuttaval on olnud julgust oma nimi avaldada.

    Kui gümnaasiumilõpetajatele on kõrgkoolis edasiõppimine loomulik jätk haridusteel, siis teistele täiskasvanutele, kellel on (ülikooli)õpingutest juba omajagu aega möödas, annab edasiõppimine lisavõimaluse. Tänapäeval ei õpi kõrgkoolis enam ammu vaid kahekümnendates aastates noor – noorte kõrval õpivad need, kelle vanusepiir ulatub pensionieani ja ehk kaugemalegi. Seega võib öelda, et Eestis on elukestev õpe au sees. Täiskasvanud õppijaid on mitmesuguseid: kes soovib saada kvalifikatsiooni, nt koolides töötab palju õpetajaid, kellel on pedagoogiline haridus puudu; kes soovib teha karjääripööret, nt juristiameti pidamise asemel hakata õpetajaks; kes soovib end täiendada, nt hakatakse õppima kirjandus- või kultuuriteadust; kes soovib saada praktilisi teadmisi, nt õpitakse aednikuks või elektrikuks. Elukestvat õpet toetavad ka seadused, sest kui saab mööda kolmekordne nominaalaeg, võib taas hakata samas haridusastmes tasuta õppima.

    Millised on selle aasta populaarsemad erialad? SAISi järgi on Eesti avaõiguslikes kõrgkoolides suurim konkurss järgmistel bakalaureuse- ja magistriõppe erialadel: graafiline disain; animatsioon; maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine; geodeesia, kinnisvara- ja maakorraldus; muusika interpretatsioon; interpretatsioonipedagoogika; IT-süsteemide arendus; küberkaitse; psühholoogia (nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis); hariduse juhtimine ning teenuste disain ja juhtimine. Avalduste arvu järgi on pilt küll veidi teine, sest nii mõnelgi erialal ei ole kohtade arvu ette antud. Peale avaõiguslike kõrgkoolide on aga terve rida rakenduskõrgkoole ja eraülikoole, kus samuti pakutakse põnevaid erialasid ja konkurss võib olla isegi üle kümne inimese kohale (õhusõiduki juhtimine, hambatehnik, ämmaemand või füsioterapeut).

    Sellest, et õpetajaameti pidajatest on suur puudus, on räägitud palju. Hiljuti andis HTM oma Facebooki-posti­tuses teada, et õpetaja olla on popp ja tihe rebimine käib järgmistel erialadel: eesti keele ja kirjanduse õpetaja, keeleõpetaja mitmekeelses koolis, eripedagoog, alushariduse pedagoog, koolieelse lasteasutuse õpetaja. See teade teeb muidugi rõõmu. Viiest väljatoodud erialast on tegelikult kaks sama eriala, lihtsalt nimetus erineb ülikooliti: alushariduse pedagoog ja koolieelse lasteasutuse õpetaja on mõlemad lasteaiaõpetajad, nii et lasteaedades õpetajapõuda ei tohiks küll olla. Heameelt teeb ka suur huvi eripedagoogi eriala vastu – on ju see üks ameteist, mille puhul tööd jätkub küll ja veel.

    Aineõpetajate puhul on nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis enamikul õpetaja­erialadel konkurss üle ühe inimese kohale, väiksem on konkurss vaid informaatikaõpetaja erialal Tallinnas ning matemaatika- ja informaatikaõpetaja erialal Tartus. Informaatika on muidugi hinnatud valdkond, kus on ka väga kõrged palgad, millega haridussüsteem võistelda ei suuda. Ent õpetaja erialal on ju teised hüved, nt töö särasilmsete õpilastega ja pikk suvine puhkus. Õpetajaerialade populaarsust on ilmselt tõstnud ka sellest sügisest makstav HTMi erialastipendium (mitte küll informaatikaõpetajate seas, kuna neile maksti erialastipendiumi juba varem), mida nii mõnelgi, nt eesti keele, matemaatika või loodusteaduste erialal, hakkab saama kuni 80% üliõpilastest. Tundub, et õpetajate puudus saab üsna peagi lahendatud, kuid unustada ei tohi sedagi, et paljud sisseastujad juba tegelikult töötavad õpetajana ja otse bakalaureuseõppest õpetajakoolitusse tulijaid on vähe. Seetõttu tuleb uusi õpetajaid ülikoolidest ikka vaid käputäis.

    Sooviavalduste esitamise aeg on nüüd läbi saanud. Kellel aga sel aastal avaldus esitamata jäi, võib hakata vaikselt koolide veebilehti sirvima, et valida välja kõnetav eriala, sest õppida on ju põnev. Soovin kõikidele sisseastujatele edu ja järjekindlust!

  • Püha on maa

    ÄLI-ANN KLOOREN

    XIII noorte laulupidu „Püha on maa“ 2. VII Tallinna lauluväljakul. Kunstiline juht Pärt Uusberg, lavastaja Uku Uusberg, muusikatoimetaja Kersti Seitam. Liigijuhid Maret Poll (mudilaskoorid), Ave Sopp (lastekoorid), Kuldar Schüts (poistekoorid), Aarne Saluveer (neidudekoorid), Kuno Kerge (noormeestekoorid), Valter Soosalu (segakoorid), Riivo Jõgi (puhkpilliorkestrid) ja Jüri-Ruut Kangur (sümfooniaorkestrid).

    Seekordne laulupidu oli eriline. Mitte ainult sellepärast, et nii märjaks ei ole ma ühelgi laulupeol varem saanud või et kuulajad nii vapralt vihma trotsisid –
    peaaegu kõik jäid väga vettinud olemisest hoolimata peo lõpuni kohale. Meenus 2009. aasta laulupidu, kus vihma tõttu oli lõpuks esinejaid rohkem kui kuulajaid. Eriliseks tegi tänavuse peo hoopis täiesti uus olukord maailmas. Kui veel enne eelmise aasta veebruari võis kuulda arutelusid laulupeo vajal­ikkuse ja formaadi üle või kas võtta mõni venekeelne laul kavasse või mitte, siis need teemad on vist küll pikaks ajaks päevakorrast maas. Äkki sai selgeks, et ühtegi laulupidu ei saa võtta iseenesestmõistetavana, vaid iga pidu tuleb tähistada kogu südamest ja rõõmustada, et meil selline võimalus on.

    Kõigile tuttav laulumäng „Me lähme rukist lõikama“ on hea näide Eesti omapärast, mis paneb välismaalased alati imestama. Kas keegi kujutaks ette, et USAs võtaksid lapsed tantsima Bideni, Trumpi ja Obama? Kindlasti mitte. Aga laulupeol ei üllatunud keegi, kui mudilaste mängupartneriteks said heliloojate ja dirigentide kõrval Kaja Kallas ja Alar Karis.

    Enne artikli kirjutamist sirvisin noorte laulupidude vanu kavasid – uskumatu, millist jama on tulnud lapsepõlves laulda. No näiteks 1977. aastal sai pärast Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ laulda Arkadi Ostrovski laulu „Olgu jääv meile päike“ (1987. aastal oli laulude järjestus õnneks vastupidiseks keeratud) ja 1982. aastal Anatoli Novikovi „Maailma demokraatliku noorsoo hümni“. Aga just nõukogude totruste vahele lükitud eesti muusika pärlid olid need, mille nimel oli ikka soov minna laulupeole, laulda peo lõpetuseks „Mu isamaa on minu arm“ ja poetada selle ajal pisar – ka lapsed said aru, millest ilma on jäädud. Igal juhul nüüd saab vaid rõõmu tunda, et praegused noored laulavad laule, mis just neile korda lähevad ja mille valiku puhul on vähemalt üks kriteerium nende muusikaline tase.

    See kõik ei tähenda, et laulupeo­traditsioon peaks olema kuidagi kivinenud, ja üks olulisemaid arutelupunkte ongi repertuaar. Küsimus, kas laulupeo kava peaks koosnema vanadest headest lauludest või pigem uutest, esitati laulu­peo teleülekande ajal paljudele esinejatele-kuulajatele. Kõlama jäi mõte, et ikka traditsiooniline formaat ja tuntud laulud, kuigi, ega olegi päris selge, mida nende tuntud laulude all mõeldi, sest nimetati ju vaid kahte: Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“ ja Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. Need ongi alati kavas ja nendeta tõesti ühtegi pidu ette ei kujuta. Pean tunnistama, et minagi panin läbimärjana vastu just ootuse tõttu, et peo lõpuks saab neid laule kuulda ja ka kaasa laulda. Repertuaari asjus on avaldatud ka hoopis vastu­pidiseid mõtteid – rohkem uut. Päevalehe juhtkirjast käis läbi isegi mõte, et klassikalist koorimuusikat võiks veelgi vähendada ja noorte ligitõmbamiseks lisada rohkem poplaulude seadeid.*

    Tänavusel laulupeol „Püha on maa“ kõlanud laulude üldmuljet kirjeldades saab kasutada vaid ülivõrret. Kava oli koostatud tasakaalustatult, sisaldades vana ja ka uut, kusjuures nii palju uudisloomingut ei ole seni kõlanud ühelgi laulupeol. Tuntud lood – Olav Ehala laulud „Nukitsamehest“, Tuudur Vettiku „Su põhjamaa päikese kullast“, Veljo Tormise „Kiigelaulud“, Heino Elleri „Koit“, Karl August Hermanni „Ilus oled, isamaa!“ jms – vaheldusid kas täiesti uute laulude või seadetega. Uue võttena repertuaari hankimisel korraldati selle peo jaoks omaloomingu korjetalgud, s.t kõik, kes soovisid, võisid pakkuda oma laule, luuletusi või tantse. Sel teel saadud lood olid üsna lihtsakoelised saatega laulud, aga tundusid olevat lauljatele südame­lähedased ja mõnusad laulda.

    Peol valitseski saatega muusika, mis on kindlasti noortele lauljatele lihtsam ja kaasahaaravam laulda, aga ka laiemale publikule kuulata. Peamiselt vanemad vanuserühmad, s.o noormeeste-, neidude- ja segakoor, esitasid ka a cappella laule, mis mõjusid väga värskendavalt ning lisasid peole sügavust ja tõsidust. Tõeliselt üllatas kõikide kooriliikide ja orkestrite kõrge tase. See polnud endiste aegade „laulupeo tase“, kus keegi laulis ikka natuke valesti, vaid kõrgel kunstilisel tasemel kontsert. Puhta laulmise kõrval jäi kõrvu lauljate vokaalne võimekus, eriti tahan esile tõsta neidudekoori ümara ja küpse tooni. Suur kummardus kõikidele koorijuhtidele, kes on sellise tulemuse taga. Kiitma peab ka tehnilist teostust (helirežissöör Tanel Klesment) kvaliteetse heli eest.

    Võib öelda, et pidu oli Pärt Uusbergi nägu, mis on loomulik, sest milleks muidu valida laulupeole kunstiline juht. See väljendus repertuaaris, aga ka nappides ja õrnades muusikalistes vaheklippides, mis olid nii nagu tema loomingki lüürilises meeleolus. Luulelisust lisasid ka vahetekstid laulusõnadena, aga ma ei tabanudki ära, mis süsteemi järgi need olid lisatud – mõne laulu ees seda tehti ja mõne ees mitte. Võib-olla olid süüdi ilm ja märg olemine, aga need lugemised ei andnud minu arust midagi erilist juurde ja mõjusid venitamisena.

    Ära tuleb märkida veel üks kena uuendus: esimest korda said kõne pidada noored ise. Kõnede leidmiseks korraldati 7–24aastastele võistlus, kuhu laekus 112 kirjutist. Parimad kirjutajad said oma mõtted pidulistele ise ette kanda. Oli tõeline rõõm kuulata sisukaid ja sügavamõttelisi kõnesid, millel oli ka seos kõlanud laulude tekstidega. Ka siin võiks natuke nuriseda: kõnesid oli liiga palju. Mida peo lõpu poole, seda enam hakkasid mõtted korduma, samuti oli nende toon üsna ühetaoliselt paatoslik ning lihtsalt ei jaksanud neid enam nii tähelepanelikult kuulata.

    Kui tulla uudisteoste juurde, siis siin olid selges ülekaalus saatega laulud või lauluseaded ning orkestriteosed. Uute a cappella laulude vähesus oli silma­torkav ning need vähesed pärinesid kogenud heliloojate sulest.

    Esimese uue loona kõlas ühend­kooride avaplokis Mariliis Valkoneni „Elu on voolamine“ (sõnad Ly Seppel-Ehin, dirigent Triin Koch). Ilus ja – nagu pealkirigi ütleb – voolav laul, mida hindasid kõrgelt ka asjatundjad: autorit tunnustati laulupeo kontserdi eelõhtul Veljo Tormise Fondi aukirja ja stipendiumiga. Edasi vaatlen uudisteoseid juba koori- ja orkestriliikide kaupa.

    Puhkpilliorkester

    Puhkpilliorkestri repertuaar oli kogu peol ainulaadne, sest siia olid valitud ainult selleks laulupeoks kirjutatud teosed. Esimesena kõlanud Teodor Hirvoja „Löögi kaja“ (dirigent Riivo Jõgi) tegi ajalugu selles mõttes, et oli esimene vaid löökpillidele loodud teos, mis laulupidudel kõlanud. Pala on – nagu arvata võibki – rütmikas, eri löökpille on kasutatud oskuslikult ja fantaasiarikkalt, ning ka puhkpillimängijad olid kaasa haaratud: nad esitasid oma partiid plaksutades.

    Bert Langeleri dirigeeritud Pärt Uusbergi „Lootuse laul“ oli kui üks korralik Disney filmile loodud muusika: suurem osa loost keerleb ilusa motiivi ümber, mis teeb läbi arenduse, kogub timpanipõrina saatel jõudu ja jõuab siis paatosest küllastunud lõvikuningalikku kulminatsiooni. Kena emotsionaalne lugu ning kes selles stiilis muusikat armastavad, said kindlasti elamuse osaliseks.

    Eesti rahvaviisid kõlasid kahes puhkpilliteoses. Tonio Tamra on loos „Kui mina hakkan …“ (dirigent Tarmo Kivisilla) nutikalt ühendanud „Kui mina hakkan laulemaie“ ja „Kadrilaulu“, eriti meeldejääv oli sünkopeeritud kadriko-refrään. Riivo Jõe kirjutatud ja dirigeeritud „Laskem elada!“, parafraas Miina Härma „Tuljaku“ teemale, tähendas, et ka see laulupidu ei möödunud Härma muusikata. Jõe seades vahelduvad vanas heas puhkpilliorkestri umpa-umpa-stiilis lõigud rütmiliselt vabamatega ning mängijad saavad ka oma lauluoskust näidata. Loo puändiks on natuke üle vindi estraadilikud lõputaktid.

    Oma laulupeodebüüdi tegi trompetimängija ja arranžeerija Martin Pajumaa. Ilmselt on ta üks nooremaid autoreid, kelle loodu on laulupeo kavas kõlanud. Kindlalt tean vaid öelda, et Miina Härmat ta oma noorusega ei löönud: laulupeo kavas on kõlanud ka meie esimese naishelilooja 16aastaselt kirjutatud laul. Peab järele uurima, kas on olnud ka teisi nii noori loojaid. Pajumaa oli seadnud orkestrile Ülo Vinteri „Majakese mere ääres“ (dirigent Mart Kivi) mõnusas bossa­noovarütmis, puhkpillirühmadelt kõlanud peameloodiat täiendavad seades leidlikud saatehäälte motiivid.

    Mudilaskoorid

    Üks meeldejäävamaid oli mudilaskooride etteaste. Kõigepealt rõõmustas kõige nooremate arv – peaaegu 9000 lauljat, kelle laulukvaliteet oli muljetavaldav. Väikesed erimeelsused orkestriga on tähtsusetud, oluline oli puhas esitus, mida saatis suur laulurõõm. Viiest ettekantud laulust olid kaks uut, omamoodi toredad mõlemad.

    Riho Esko Maimetsa palas „Me lähme rukist lõikama“ (sõnad Friedrich Kuhl­bars, Leelo Tungal, eesti rahvaluule, dirigent Maret Poll) järgneb autori omaloomingulisele algusele meile kõigile tuttav laulumäng „Me lähme rukist lõikama“, mida tuli laulukaare-esisele platsile mängima ETV mudilaskoor. Selle loo ettekanne on hea näide Eesti omapärast, mis paneb välismaalased alati imestama. Kas keegi kujutaks ette, et USAs võtaksid lapsed mingil üritusel tantsima Bideni, Trumpi ja Obama? Kindlasti mitte. Aga laulupeol ei üllatunud keegi, kui mudilaste mängupartneriteks said heliloojate ja dirigentide kõrval Alar Karis, Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas. Kuulajate hulgas oli ka Toomas Hendrik Ilves – kahjuks ei näinud ma, kas ka tema sattus mängijate sekka.

    Tõeliselt hea lastelaul ja ka mudilaste üks lemmik oli Andres Lemba „Sokk ja kummik“ (sõnad Jaanus Vaiksoo, dirigent Annelii Traks). Lõbusale ja krutskeid täis tekstile on loodud meelde­jääv meloodia, samuti on hea laulu vormiline lahendus, kus põnevust lisab pinget kruttiv vaheosa, millele järgneb algteemaga rõõmsameelne lõpp.

    Poistekoorid

    Poistekooride repertuaaris oli ainus päris uus lugu Kadri Voorandi „Kõik on alles ees“ (sõnad Jaanus Vaiksoo, seade Tõnis Kõrvits, dirigent Kuldar Schüts). Voorand on Vaiksoo vimkaga tekstile loonud muusika, kus on ühendatud džässilik ja traditsiooniline helikeel. Džässilikud lõigud ei olnud koorile sugugi mugavad laulda ega kõlanud suurelt koosseisult ka kõige paremini, pigem oli neis osades juhtiv roll orkestril. Ometi lisavad need isikupärast värvi ja tänapäevalikkust ning – mis peamine – poistele laul meeldis ja läks kordamisele.

    Andres Valkoneni „Las jääda ükski mets“ (sõnad Leelo Tungal, seade Tõnis Kõrvits, dirigent Hirvo Surva) on imeilusa meloodia ja sama kaunite sõnadega 1970. aastatest pärit laul, mille laulis eestlaste südamesse Tõnis Mägi. Tõnis Kõrvits on teinud huvitava, poiste ja noormeeste hääli vastandava ja dünaamiliselt mitmekesise seade, mille esitajad ka filigraanselt välja laulsid.

    Neidudekoor

    Bluusilembese Tõnu Kõrvitsa sulest pärineb „Pühapäevasoov“ (sõnad Doris Kareva, dirigent Aarne Saluveer). Selles
    a cappella koorilaulus on helilooja kasutanud bluusile omast madalat kolmandat astet, aga mitte pidevalt. Nii tekib hästi doseeritud konks, mis teeb laulu meeldejäävaks, kuid see ei muutu tüütuks, sest neid konkse peab ootama. Suurepärane laul ja fantastiline ettekanne neidudelt.

    Omaloomingu korjetalgutelt jõudis laulupeo kavva Maili Metssalu „Mina ja meri“, mille seade autor on Tõnis Kõrvits (dirigent Külli Kiivet). Loo ettekandel tegi kaasa ansambel Rüüt, mille repertuaarist lugu pärineb ja mille liige on ka laulu autor. See folgihõnguline poplaululik pala oli oma kordustega omamoodi meditatiivne, aga väga kaasahaarav, ning rahvalikku värvi lisas lõõtspillisoolo.

    Sümfooniaorkester

    Rasmus Puuri „Tuuline eleegia“ (dirigent Imre Rohuväli) oli oma nime väärt: äärmiselt eleegiline, kuigi mitte just kõige tuulisem. Puuri helikeel võib kõikuda äärmuste vahel ning ma ei oleks osanud arvata, et alles hiljuti ülimalt dissonantse ja konflikte täis viiulikontserdi kirjutanud helilooja tuleb välja nii heakõlalise, isegi natuke vanamoodsa teosega. Tegemist on siiski kena ja nostalgilise palaga, kuhu oleksin oodanud mitmekesisemat dünaamilist plaani.

    Tõnis Kaumanni „Rondo“ puhul eeldasin, et ma klassikalist rondot ei kuule. Ja täpselt nii oligi. Rondolikkust küll esineb, aga see on selle loo puhul teisejärguline. Teos mõjus peol valitsenud heakõlalise ja voolava muusika kõrval oma dissonantside ja vahelduvate takti­mõõtudega väga värskendavalt, kusjuures löökpilligrupp oli nagu „West Side Story’s“. Kiitus orkestrile: keerukate rütmidega teose esitamisega saadi hakkama suurepäraselt.

    Lastekoorid

    Üks kogu peo meeldejäävamaid palasid oli Mari Kalkuni „Sata-sata!“ (seade Rasmus Puur, liikumisseade Maido Saar, dirigent Vilve Maide), mille kohta ütlen lihtsalt – see oli otse kümnesse. Sõnade maagia, meeldejääv viis ning hea orkestri­seade tegid sellest loost ühe lauljate, aga ka kuulajate lemmiku. Sel peol oli päris mitmele laulule lisatud liikumine, tõeliselt orgaaniliselt ja vaatajale efektselt mõjus liikumine aga just selle laulu juures. Iseenesestmõistetavalt tuli lugu kordamisele ning siis liitus lauljatega ka autor.

    Segakoorid

    Segakooride repertuaari otseselt ühtegi uut laulu ei lisandunud, vaid Erkki-Sven Tüüri „Väike eestimaine laul“ (sõnad Leelo Tungal) oli saanud Valter Soosalu uue orkestriseade. Laul on hea näide, et sugugi alati ei pea isamaaline laul tunnetest nõretama. Liiase ilutsemiseta „Väike eestimaine laul“ jääb meelde just oma lihtsuse ja kargusega.

    Ühendkoorid

    Peeter Konovalovi „Legendaarne“ (sõnad Heiti Talvik, seade Tõnu Kõrvits, dirigent Hirvo Surva) vallutas kuulajate südamed oma ilusa ja meeldejääva meloodiaga, mis lausa kutsub kaasa laulma.

    Viimase uue lauluna kõlas Pärt Uusbergi a cappella „Kõige all“ (sõnad Hando Runnel). Seda laulu kuulates tuli meelde üks juhtum. Olen isegi elu jooksul üksjagu kooris laulnud ja mäletan, kui dirigent tõi meile esimest korda proovi Uusbergi „Muusika“. Piisas esimesest läbilaulmisest, kui olime kõik ühel meelel: lihtsuses peitub geniaalsus ja „Muusika“ on üks meie sajandi õnnestunumaid koorilaule, kusjuures lauljatel olid tõesti silmad vees. Aga üks võte on geniaalne vaid üks kord ning kahjuks on „Kõige all“ oma selge eeskuju kahvatu koopia.

    Siis tulid „Mesipuu“ ja „Isamaa“ ning peole pani punkti Silver Sepa „Mu rõõm on lõputu“ (seade Pärt Uusberg, dirigent Aarne Saluveer), kus laulsid regilaululaadselt vaheldumisi solist ja koor.

    * Juhtkiri. Uuendaks noorte laulupidu veel julgemalt? – EPL 30. VI 2023.

  • Vana-Kreekast nõukaaega ja ürgloodusesse

    TRIINU SOIKMETS

    Näitus „Mees ja naine“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 10. IX, kuraator Mark Soosaar; näitus „Mees ja mees“ Pärnu Linnagaleriis kuni 23. VII, kuraator Jan Leo Grau; näitus „Naine ja naine“ Pärnu Kunstnike Majas kuni 23. VII, kuraator Marian Grau; näitus „Ajareis nõukogude argipäeva“ Kuressaare Saare KEKi muuseumis kuni 31. VIII; „Ruhnu nägu“ Ruhnu rahvamajas kuni 31. VIII ja festival „Futu Muhu“ Muhu kunstitalus kuni 29. VIII.

    Mis oleks toredam suvine seiklus, kui lennata härja seljas üle mere Kreetale? Pärnu uue kunsti muuseumi tänavuse näituse „Mees ja naine“ alateemaks on müüt Vana-Kreeka peajumalast Zeusist, kes röövib härjaks kehastununa Foiniikia kuningatütre Europe ja viib ta endaga idast läände. Näitusega on tõlgendatud müüti romantilise lähenemise kõrval muu hulgas ka poliitilisest vaatenurgast, antud vihjeid ning jäetud küsimused ja vastused, nagu ikka, vaataja hooleks. Näituse avalöögina pöörab Mare Mikoff oma skulptuuriga müüdi kohe tagurpidi: kaameli kuju võtnud araablane viib Europe Aasiasse tagasi. Erika Tampere installatiivsed seinavaibad aga laiendavad teemat: kuldvillak ehk jääranahk viitab lõputule võidusõidule rikkuse pärast, laskmata karu nahk aga tõstatab küsimuse, kas ja kellel on üldse õigus kuulutada ennast sõja võitjaks. Nii et ainult aktinäitusest on asi kaugel.

    Aleksei Gordini video „Wild hunt“ valmis eelmise aasta „Futu Muhu“ festivalil.

    Müüdi otsesemaks illustreerimiseks ja siiski ka aktimaali auks on ritta seatud nii siinsete klassikute kui ka välismaiste autorite teosed. Näitusel leidub tehniliselt võluvaid ja sisult mitmekülgseid Europe tõlgendusi, näiteks dramaatiliselt merevahus uinununa (Olga Tobreluts) või verise härja puretuna (Meda Norbutaitė), naiivselt lilledest pärjatuna (Kalev Mark Kostabi) või kaisukaru kallistavana (Capten). Küsitav on aga, kas juba eelmise suve näitusest tuttavad nimed (Mykolas ja Šarūnas Sauka, Rafał Olbiński) väärivad uuesti nii suurt pinda. See võib küll tuua äratundmisrõõmu, aga ka viia mõttele, et muuseumi pink on lühikeseks jäänud. Veel mõni aeg tagasi võis näitusel „Mees ja naine“ näha ju biennaalinimesid!

    Videonurgakeses kostub Vivaldi ning ekraanil jookseb kunstiajalooline ekskurss sajandite taha, mil kõnealust müüti kujutasid maalidel toonased Euroopa suurmeistrid. Nende ainetel loodud digikollaažidel (Jaak Kadarik) on vahetatud härja pea Putini ja Europe oma von der Leyeni vastu. Vaimukas, kuid meemiajastul pigem triviaalne kollaažiseeria viib ringiga tagasi näituse politiseeritud alguse juurde ja kaarega edasi järgmise traditsiooniks saanud suvise näituseni Pärnus.

    Nimelt on näituse „Mees ja mees“, kus tänavu tegeldakse XXI sajandi arhetüüpidega, üheks osaks samuti kollaažid (Naro Pinosa). Kunstiklassikast pärit mehekehad on siin kombineeritud tänapäeva fotodega ja rivistatud nii, et meenub taas Umberto Eco „Ilu ajaloo“ ajas muutuvate esteetiliste ideaalide kronoloogiline läbilõige. Poolitatud figuurid on kollaažidel kokku sätitud meisterlikult: moodustatud on uusi hübriide ja kontrastid esile toodud. Autor ise pole ilmselt küll kunstiajaloo detailidega alati kursis (näiteks David, kelle maalitud Napoleoni ratsut on ta kasutanud ühel oma kollaažil, on talle tundmatu), kuid see ei vähenda Instagrami-kunstniku tähelepanuväärsust. Vastupidi, see üksnes tõestab, et kaasaegne kunst ei eeldagi haritust.

    Mehelikkuse muutumist on näitusel veel vaadeldud nii flamenko ja alateadvuse (Alvaro Sola, Nihil ja Leoncio Harmr) kui ka macho’likkusse ja kosmeetilisuse (Peeter Allik, Valdek Laur) kaudu. Viimasel juhul on tegu keti otsas kõlisevate metalsete munanditega, mis esindavad seina riputatuna maskuliinsuse atribuutikat. Karikatuurina kavandatud taies on paradoksaalsel kombel tõsiseltvõetavam kui esimesel näitusel „Naine ja naine“ samal seinal rippunud robustsed kilepeenised. Kindlasti ka esteetilisem.

    Tänavune „Naine ja naine“ on 2019. aasta variandiga võrreldes samuti meeldivam ja rahulikum: ei radikaalfeminismi, sooidentiteedikriisi või muid moonutusi, mis äsja vastu võetud abieluvõrdsuse seadust arvesse võttes oleksid iseenesest vägagi päevakohased. On ainult delikaatne feminiinsus, sedapuhku ajas tagasivaatava ehk naissoost kunstnike Nõukogude-aegse loodu kontekstis. Näitusel on esile toodud nähtuse sotsiaalne positsioon ja kunstiajalooline murrangulisus, selgitatud ja demonstreeritud tehnilisi võtteid ja motiivide valikut.

    Kuigi vormi poolelt tõuseb esile autorite õrn käekiri, siis just motiivide kaudu avaneb nõukogude naise toonane argipäev ja tundeelu. Vormikuues naisametnik linnamiljöös ja eevakostüümis suplejad meres (Marje Üksine), üksik daam keset heinamaad ja perekond kodutare taustal (Malle Leis), portreed juurviljakastist ja veduritest (Kaisa Puustak) või poeedist ja iseendast (Evi Tihemets), kummituslikud haldjafiguurid (Silvi Liiva), naise püha altari kujundi piiri kompavad abstraktsed kompositsioonid (Aili Vint) ning seda piiri kaitsvad müürid (Mare Vint), kõige krooniks meditatiivses poosis skulpturaalsed aktid (Aime Kuulbusch). Ehk isegi enesele teadmata on kuraator jutustanud ilusa loo, kuidas olla naine ajal, mil seda olemist defineerisid hoopis teised arusaamad kui praegu.

    Minu hinnang on kindlasti kantud osaliselt konservatiivsemast maitsest, osalt aga nostalgiast, mida Nõukogude aeg minus äratab. Selle tõttu tormasin ma esimeste seas mõni suvi tagasi vabaõhumuuseumis püsti pandud kolhoosielamusse ja nüüd suvepealinnast ka otse Saare KEKi. Kunagine kolhoosidevaheline ehituskontor, teos omaette, mida omal ajal peeti arhitektuurikunsti tippsaavutuseks ja unistuste töökohaks, on tuhast tõusnud. Hoone on erakätes ning peale rendipindade funktsioneerib nüüd muuseumina.

    Saare KEKi muuseumi püsinäitusega „Ajareis nõukogude argipäeva“ heidetakse humoorikas pilk ajavahemikule 1970–1980. Kunagised kabinetid on sisustatud temaatiliselt, kas siis toonaseks tüüpiliseks elu- või magamistoaks, klassi- või kaupluseruumiks, sööklaks või restoraniks jne. Siitsamast majast või kaugemalt on kohale veetud kõikvõimalikku atribuutikat konserv­tomatitest öökapiraamatute ja kosmeetika­tarveteni. Kuigi töölisnaised kandsid auga pükse, eeldati, et muul ajal kannab naine siiski kleiti, selgitatakse infotahvlil. Tegu ei ole küll kunstiväljapanekuga, kuid Pärnu näitusel „Naine ja naine“ alanud narratiiv areneb Kuressaares üsna loomulikul viisil edasi, seda enam et vaatluse all kümnendid klapivad.

    Kunsti saartel jagub, eriti just suviti. Ruhnu saare maalikunstnike liidu maalilaagri „Ruhnu nägu“ puhul on tähtis sealse olustiku tabamine, kogemuste vahetamine. Laagri lõpus sündiv vabaõhunäitus on pigem selle tagajärg, mitte eesmärk. Mandril valitseva pragmaatilise maailma ja Ruhnu saare arhailis-romantilise rahu vastandamine ning puutumatu ürglooduse vohamine on see, mida maalijad sinna avastama lähevad. Tulemus on kogu suve Ruhnu rahva­muuseumis näha.

    Teine väikesaar, kuhu kunstnikud suviti pagevad, on Muhu: sealne kunstitalu on kunstnike liidu residentuuripaik ning terve suve kestev festival „Futu Muhu“ nende töö väljund. Möödunud aastal valmis seal näiteks Aleksei Gordini videoteos, mida äsja demonstreeriti Vaala galeriis. Tänavu on festivalil osalejatele antud ülesanne kasutada ümbruskonnas leiduvaid ressursse ja käepäraseid vahendeid, kunstitalu pakub omalt poolt veel näiteks vanametalli ja suurt Sirbi kollektsiooni. Nii et Kreeta kõrval leiab suviseid elamusi kindlasti ka meie enda saartelt.

  • Vanalinna võimalused

    GRETE TIIGISTE

    Juuni hakul esitleti Eesti Kunstiakadeemias (EKA) aruannet „Vanalinn. Pärand, elukeskkond, turism“, mis on kolmeaastase uurimisprojekti kokkuvõte. Juhtumiuuringut juhtis EKA muinsuskaitseosakonna nooremteadur Triin Talk, rühmas töötasid veel arhitekt Raul Kalvo ning Tallinna Tehnikaülikooli sotsioloogid Katrin Paadam ja Liis Ojamäe. Tänuväärt panuse andsid ka mitmed EKAs muinsuskaitset ja konserveerimist ning arhitektuuri õppivad tudengid. Tallinna sadama huvi on ilmselgelt sadama ja vanalinna vahelise linnaruumi korrastamine ning laevareisijate logistika, sealhulgas teedevõrgu parendamine, mis ongi sadama üks põhiline tööülesanne.

    Tallinna vanalinna areng on mõõdetavate näitajate põhjal suhteliselt turismikeskne.

    Projekti täitjate sõnutsi oli Tallinna vanalinna uuringu eesmärk analüüsida ja pakkuda lahendusi, kuidas muuta kasvava turismi tingimustes planeerimisvõtete ja pärandi targa haldamisega linnaruum inimsõbralikumaks ning sidusamaks. Kuigi uuringu ja selle kokkuvõtte pealkiri viitavad vanalinnale, siis käsitlustes ei ole pelgalt sellega piirdutud. Olulisemad soovitused puudutavad nii kesklinna kui ka selle lähipiirkondi, näiteks Põhja-Tallinna militaarpärandit või kesklinna ümbritsevat puitasumite ringi ehk Kalamaja, Pelgulinna, Kelmiküla, Kassisaba, Uue Maailma, Tatari, Veerenni, Torupilli, Raua ja Kadrioru asumit, kuna seniajani säilinud puithoonestus on Euroopas haruldane ja väärt eksponeerimist ning väliskülalisele tutvustamist.1

    192 leheküljel esitatud kokkuvõtte sisu saab laias laastus jaotada kaheks. Ühtpidi antakse soovitusi, kuidas suunata turismi Tallinna vanalinnas ja selle ümbruskonnas. Uuringu tarbeks on läbi töötatud suur hulk turismikäitumist ja -korraldamist analüüsivaid materjale. Tuuakse rohkelt näiteid Euroopa turismipealinnadest, kus ametivõimud on võtnud kasutusele meetmed, et külastajate masse kontrolli all hoida.

    Tallinna vanalinna areng on mõõdetavate näitajate põhjal suhteliselt turismikeskne ning kohalike elanike kannatus pannakse turismi kõrghooajal kõvasti proovile. Aruandes on selgitatud ka turismitaluvuse tegureid, millest on Tallinna vanalinnas suviti ületatud ilmselt füüsiline, sotsiaalne ja psühholoogiline piir. Autorid toovad välja Tallinna võimalused olla atraktiivsem sihtkoht pigem aasta ringi, oluliseks peetakse nii ajalist kui ka ruumilist hajutatust. Jagatakse suuniseid, kuidas võõrustada sise- ja välisturiste mugavamalt, väärikamalt ja tõhusamalt. Uuringu käigus on tehtud kohalike elanike, äripidajate ja võõrustajatega suur hulk intervjuusid, mis avavad laiahaardeliselt Tallinna vanalinna teisest küljest, kui seni on harjutud nägema. Teksti on pikitud vanalinnas elamise ning turismiga seotud ajaloolisi kilde, sümpaatsena mõjuvad pikaaegse vanalinna elaniku Jaan Krossi vanalinna parasiitelanikke ning kingapoode puudutavad tsitaadid.

    Teine väljajoonistuv teemaliin on ruumi planeerimise ettepanekud, kuidas muuta nii külaliste kui ka elanike liikumine mugavamaks. Need soovitused on ilmselt suunatud eelkõige Tallinna linnavalitsusele, aga ka Tallinna sadamale ehk uuringu tellijale. Linnaelanikku ja linna argikasutajat kõnetabki eelkõige just see kokkuvõtte osa. Mitmed planeerimisideed on ühel või teisel kujul avalikkuse eest läbi käinud, mõne üle on kohati palju arutatud. Uuringu autorid pakuvad üldisi nõuandeid nagu vajadus luua Vanasadamast eri suundades ühendusi, et see paremini linnakoega siduda. On antud ka üsna konkreetset nõu, näiteks rajada Ahtri tänavale jalakäijate ülekäik ja ohutussaar või linnahalli ja ristluslaevade kai vahele piki mere äärt kulgev valgustatud ning viitadega tee, mis viiks jalutaja kesklinnast Noblessneri kvartalini –
    midagi kunagise Kultuurikilo­meetri sarnast. Niimoodi oleks lihtne liiklejate eluolu paremaks teha.

    Kai tänav

    Tallinna Sadama planeerimine käib vastavalt rahvusvahelise arhitektuuribüroo Zaha Hadid Architects (ZHA) arendusplaanile „Masterplan 2030“2. Teatavasti saadi see rahvusvahelise visioonivõistluse tulemusel, aga seesama ZHA võidutöö pälvis mõne aasta eest palju kriitikat. Peaasjalikult heidetakse ette elitaarsust ja seda, et see ei suhestu siinsete oludega.3 Vanalinna uuringu kokkuvõttes on tehtud ZHA arendusplaani mitmeid muudatusettepanekuid. Üks kõnekamaid on Tallinna sadama A-terminali viiva Kai tänava arendamine atraktiivseks jalakäijate promenaadiks. Raul Kalvo analüüsiskeemil on välja toodud, et Kai tänav on ainus vaatesiht, kust avaneb kogu pikkuses Oleviste kiriku torn, mis on ühtaegu turistile vanalinna suundumisel oluline orientiir. Kai tänavast võiks kujuneda peamine liikumiskoridor, promenaadi võiksid kasutada ka uude ristluslaevade terminali saabuvad reisijad. Kalvo analüüsiskeemi kohaselt soovitatakse promenaadi hooned projekteerida konsoolselt ehk nii, et need sirutuvad osaliselt promenaadi kohale. Siis on sel tänaval mugav ja mõnus kõndida mis tahes ilmaga. Promenaadile peaksid avanema eri funktsiooniga äripinnad, mis looksid elava tänavaruumi. Autorid kirjutavad: „Kui sadamaterminalist väljuja näeks aktiivset tänavafronti, siis on see iseenesest reklaam kõndimisele ja näitab, et juba ollaksegi kesklinlikus ruumis“ (lk 40). See kuldreegel võiks kehtida kogu Tallinna kesklinna planeerimisel, aga kahjuks liigutakse tihti just vastupidises suunas. Kui Kai tänav valmiks seesugusena, oleks see mere läheduse tõttu ahvatlev ajaveetmiskoht linlaselegi.

    Bastionivöönd

    Vanalinna ümbritseva bastionivööndi arendamine on aastakümneid olnud kuum teema, mida torgivad aeg-ajalt arhitektid, muinsuskaitsjad, aga ka teiste elualade esindajad ning linnaelanikud. Tallinn kustutati kindlustuslinnade nimistust XIX sajandi teises pooles, misjärel endised muldkindlustused tasandati ning nende peale rajati rohealad, nagu Hirvepark, Musumägi, Tornide väljak, Kanuti aed, Harjumägi ja Snelli park. Bastionivööndi potentsiaal on kajastatud vanalinna uuringu kokkuvõttes. Pannakse ette siduda vöönd ringjaks pargikeskkonnaks, mida läbiks glassiipuiestee. Nii saaks ühendada vanalinna selle ümbruse asumitega, teha jalgsi liikumise mugavamaks ning hajutada turismi vanalinnast väljapoole. Aruandes on märgitud, et bastionivöönd on pindalalt kaks korda suurem kui vanalinna hoonestatud ala.

    Mullu juunis toimus Eesti arhitektuurikeskuse vanalinnateemaline linnafoorum, mille kaaskuraator oli kõnealuse uuringu koostaja Triin Talk.4 Foorumi üks fookusteema oli samuti bastionivöönd ning arutelu tulemusel leiti, et see rohekoridor tuleks võtta aktiivselt kasutusele näiteks suveniirituruna, sportimispaiga ning ürituste korraldamise kohana. Väljapakutu tundub tore, eriti suveajale mõeldes, kuid on linna kui terviku seisukohalt pigem kosmeetiline ning turistikeskne muutus. Arhitektuuriajaloolane Carl-Dag Lige on kirjutanud, et bastionivöönd ja selle lähiala võiks toimida linnaelu katalüsaatorina, mistõttu võib ala küll ajutiste ehitistega hoonestada, aga lõpuks oleks sinna vaja midagi püsivamat.5 See idee tundub kandvat. Sellega haakuvalt kerkib silme ette arhitekt Villem Tomiste loodud „Helioru“ visioon6, mis asetab Eesti riikliku sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori uue kodu Harjuorgu, elavdades kogu Kaarli puiestee alleed ümbritseva ala, mis on EKA rektori Mart Kalmu sõnutsi täiesti käest lastud.7

    Vanalinna uuringu aruandelt oleks oodanud põhjalikumat süvenemist bastionivööndi võimalustesse ning lahenduste ja näidete käsitlemist, kuna see on nii vanalinna kui ka kesklinna planeerimisel võtmeala.

    Tallinna vanalinna uuringu lõpparuande järgi tundub, et suure osa kesklinna planeerimis- ja liikumisprobleemidest saaks ära lahendada vanalinna tuules. Mingis osas see ehk ongi nii. Kui ette võtta bastionivöönd või ühistranspordivõrku arendada, oleks sellel positiivne mõju kogu linnale, kuigi ühistransporti on uuringus kajastatud pigem turisti vaatest. Vanalinna arengut mõjutab ka linnahalli aina kestev saaga, see teema on linnavalitsuses ja meedias taas esile kerkinud. Linnahall asub vanalinna ja sadama kokkupuutepunktis ning linnapea Mihhail Kõlvarti sõnade kohaselt tunnevad selle vastu huvi ju isegi investorid Dubaist.8 Mitte et linn sellest juhinduma peaks, aga tõsi see on, et linnahalli kasutuselevõtt avaks vanalinna merele. Siinkohal tuleb rõhutada, et oluline on hoone arhitektuuri säilitamine, mille tõttu tuleks piirkonda erasektoriga kahasse arendades ettevaatlik olla.

    Need ja teised vanalinna uuringu lõpparuandes välja käidud ideed on tervitatavad. Nüüd oleks tarvis, et huvitatud osalised sellest kinni hakkaksid ja vähemalt mõnedki ettepanekud ellu viiksid. Sobivalt on parajasti avalikul väljapanekul vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu, kuhu võiksid jõuda mõnedki selle uuringu aruande punktid.

    1 Mart Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur. Prisma Prindi Kirjastus, Tallinn 2002, lk 15.

    2 Vanasadama arendusplaan 2030. Masterplan 2030. Zaha Hadid Architects – Tallinna Sadama veebileht.

    3 Mattias Malk, Zaha Hadidi Tallinn. – Müürileht
    20. I 2020.

    4 Vanalinna linnafoorum „Vana linna uus võimalus“ VI 2022, kuraatorid Triin Talk ja Sille Pihlak.

    5 Carl-Dag Lige, Nüüdisarhitektuurist Tallinna avalikus ruumis: bastionaalvööndi potentsiaal. – Tajumaailm 7. VII 2014.

    6 Heliorg, Harjuoru linnaruumi visioon. Arhitekt Villem Tomiste (Stuudio Tallinn), 2020.

    7 Kaspar Viilup, Mart Kalm: Tallinn on ebaratsionaalselt hõre ja sisuliselt välja ehitamata. – ERRi kultuuriportaal, 7. V 2023.

    8 Margitta Otsmaa, Mihhail Kõlvart. Tallinna linnahalli arendus ja muud ehitustööd. – Uudis+,
    21. VI 2023.

  • Hüljatud hoonete kinnisvaraturg

    KATRIN LANG

    Eestis on peaaegu 20 protsenti hoonetest maha jäetud.1 Hoonete halvale olukorrale aitab kaasa vähene hooldus kasutusajal. Tühjade ja kehvas seisus hoonete tõttu väheneb paljude kohtade atraktiivsus, need voolavad elanikest tühjaks ning suurem osa asulatest kahaneb. Kahanevates linnades ja külades jääb elu ja tegevust aina vähemaks. Nii vajuvad need paigad unustusse, sest kõik soovivad kolida suuremasse linna. See loob olukorra, kus linnades on puudu eluasemetest, kinnisvaraturg kuumeneb üle, samal ajal seisavad väiksemates paikades hooned kasutuseta.

    Üks tühjade hoonete vahekasutus võiks olla parandustöökoja rajamine.

    Eestis puuduvad hoonete hülgamist puudutavad regulatsioonid ja lahendused, mis neist hoonetest edasi saab. Süsteemi ja võtete puudus aitab kaasa tühjade hoonete tekkimisele ning maakohtade hääbumisele. Unustatakse omandi eest hoolitsemise kohustus ega mõelda sellele, et seda kohustust võib ilma kasumit saamata jagada inimestega, kes on huvitatud maakohas elamisest, odavast elamispinnast ning hoonete ja koha väärtuse säilitamisest.

    Kasutamine

    Hoonete eluea võib jagada viieks. Esiteks füüsiline periood ehk see aeg, mil hoone on olemas ja korras. Teiseks funktsionaalne olemasolu ehk ajavahemik, mil maa ja hoone kasutusotstarve püsib stabiilne. Kolmandaks tehnilis-tehnoloogiline tsükkel, mil hoone konstruktsioonidel on standarditega kehtestatud omadused. Neljandaks majanduslik ajavahemik, mil hoone kasutamiseks tehtud kulutused toovad kasu või vähemalt katavad tehtud kulutused. Viiendaks kultuuri- ja keskkonnaväärtuslik periood, mil hoonel on väärtus ja tähendus.2

    Peamine hoone kasutuseta jäämise põhjus on eluea lõppemine. See, et hoone hüljatakse elamiskõlbmatuse ja avariilisuse tõttu, on selge ja arusaadav, kui kulutused ehitise kordategemiseks pole põhjendatud ega kata vähemalt tehtud kulutusi. Hüljatud hooned lagunevad aga mitu korda kiiremini kui kasutuses olevad ning nende remontimine ja asustamine läheb ajapikku aina keerulisemaks. See, et kunagi ehitatud majad lihtsalt maha jäetakse, peaks aga eluasemepuuduse ja kliimakriisi olukorras olema vastuvõtmatu.

    Kliimakriisi ajal räägitakse kesk­konna­sõbralikkusest ja CO2 jalajäljest, samal ajal toetatakse Eestis ikka veel hoonete lammutamist rohkem kui nende hooldamist ja kordategemist.3 Tihtipeale jäävad hooned tühjaks, sest kinnisvarale ei osata mõistlikku kasutust leida.4 Korralik hoone, mida saaks veel sajandeid kasutada, kui seda õigel ajal järjepidevalt hooldada, jäetakse lihtsalt hääbuma. Selle tagajärjel muutub hoone ohtlikuks ja eeldab peatset lammutamist. Kuna kinnisvaraturg tegeleb ainult aktiivselt müügis olevate või üüritavate hoonetega ja Eestis puudub organisatsioon, kes tegeleks omaniku harimise ja alternatiivsete hoonetega, jäävadki paljud hooned oma lammutusaega ootama.5

    Selleks et lõpetada ressurssidega priiskamine, tuleb kehtestada rangemad seadused, mis reguleeriksid paremini lammutamist ning toetaksid lammutamisel saadud materjali taaskasutust. Lihtsamalt peab saama muuta hoonete kasutusotstarvet ning uus hoone tuleb projekteerida paindlikuks ja ajatuks, et see ei kaotaks tulevaste põlvede silmis oma väärtust. Me vajame süsteemi, mis toetaks hoonete püsivat kasutamist ning ametnike kaasamist tühjaks jäämise ennetamisse. Omanikele tuleb tutvustada juba ehitatud hoonete väärtust ja võimalusi ning koostöös ametnikega leida nendele uued kasutusvõimalused, mis hoiaksid nii suurematel kui ka väiksematel paikadel elu sees.

    Hoolekandeorganisatsioon
    ehk HKO

    Selleks et hoonete lagunemine ja hääbumine väheneks, on tarvis asutada hoolekandeorganisatsioon, mille eesmärk on majade säilitamine, pika eluea tagamine ning paindliku, läbimõeldud ruumikasutuse edendamine. Selle asutuse tööülesanne peaks olema mahajäetud hoonete probleemile tähelepanu tõmbamine ning vahekasutuseks mugavate ja ohutute tingimuste loomine, lisaks hoolitsemisele ja kaitsmisele tuleb ergutada hoonete kordategemist.

    Üks partneritest on riik, kes lammutamise asemel toetab vahekasutust, järje­pidevat hooldamist ja kordategemist. Lagunenud mälestise eest hoolitsemisse saab sekkuda muinsuskaitseamet. Lisaks neile saaksid hoonete kordategemist ja kohtade taaselustamist toetada ettevõtjad ja kinnisvaraarendajad, kellele on piirkondade atraktiivsus kasu(m)lik. Nii tekib alternatiivne alakasutatud hoonetele kinnisvaraturg, kust igaüks saab valida jõukohase, oma võimalustele vastava hooldus- ja sekkumistasemega eluaseme.

    HKO aitab luua sellise alternatiivse kinnisvaraturu koos veebilehega, kuhu on koondatud info kõigi tühjalt seisvate hoonete kohta, ja toob välja ka need, mida omanik hooldada ei taha või jaksa. Huvilisel on võimalus kandideerida nende hoonete vahekasutajaks ning registreerunute seast on võimalik valida kõige sobivamad uued elanikud/asustajad. Väiksema renoveerimisvajadusega hooneid pakuks HKO erivajadustega inimestele ajutise sotsiaalelamuna, sest need ei vaja suuri väljaminekuid ja hoone on kõlblik kohe sissekolimiseks. Andmebaasi sisestatud hoonetele teeb hooldustöid HKO. Kehvas seisus ja suure hoolitsus- ja sekkumistasemega hooneid pakub hoolekandeorganisatsioon vabatahtlikele, kes on huvitatud hoonete tasuta kasutamisest, kogukonna ülesehitamisest, uutest elamisviisidest, ehitusvõtete katsetamisest ja tühjade hoonete hulga vähendamisest. HKO saaks selle kõige juures toetada parandustöid ja kõpitsemist.

    Mahajätmisluba

    Eestis on vaja luua täpsemad ja tõhusamad regulatsioonid hoonete remontimiseks, renoveerimiseks ja järjepidevaks hoolduseks. Selleks tuleb omanike seas teha rohkem selgitustööd, et nad mõistaksid, et kinnisvara omamisega kaasneb ka vara eest hoolitsemise vastutus. Eestis peab olema võimalus hoonete vahekasutuseks, sest hoone kasutamine on parim hoone eluea pikendamise viis.

    Ülevaatlikuma, asjasse puutuva statistika tegemiseks oleks vaja, et taotletaks mahajätmisluba, kui hoone on enam kui kuus kuud kasutuseta ning omanik ei ole iseseisvalt hoonele uut funktsiooni leidnud. Statistikat kasutatakse edaspidi asulate kahanemise ja kasvamise põhjuste ja tendentside selgitamiseks. Tekib andmekogu, millele saab toetuda lahenduste väljatöötamisel.

    Omanike kaasamine tühjade hoonete ja kahanevate kohtade probleemide lahendamisse aitab neil selgusele jõuda kinnisvara omamise võimalustes, et nad mõistaksid hoonete arendamise ja kasutusea pikendamise tähtsust. Juhul kui omanik ei soovi oma kinnisvaraga ise tegeleda, saab ta mahajätmisloa andmisega lihtsalt nõustuda vara võõrandamisega ning hoolitsemis-, arendamis- ja kasutamiskohustust teistega jagada. Mahajätmisluba hoolekandmise eesmärgil väljastatakse viieks kuni kümneks aastaks. Sel perioodil võib neid maju kasutada millekski muuks.

    Selleks et toetada just abivajajaid, tuleb mahajätmisloa andmisega olla ettevaatlik, enne taotluse esitamist peaks otsima võimalikke kasutusviise ning eristama kahanevate ja kasvavate asulate olukordi. Pigem võiksid mahajätmisloa kergemini saada kahanevate asulate hooned.

    Kasvavates linnades, kus on suur eluruumide puudus, peab enne mahajätmisloa väljastamist rohkem pingutama hoone kasutusse jätmiseks. Esiteks selleks, et piirata spekulante, kes teenivad maa/hoone järkjärgulisest kallinemisest. Teiseks, et pakkuda võrdsemaid võimalusi neile, kes soovivad kinnisvara osta. Kolmandaks, et sundida omanikke oma hoonete eest ise hoolitsema. Juhul kui hoone jääb ikkagi tühjaks, võib mahajätmisloa anda ainult siis, kui hoone on kohe kõlblik sotsiaalelamuks, abivajavate ja erivajadustega inimeste majutamiseks. Vastasel juhul võib kasvavas asulas mahajätmisluba taotleda ainult võõrandamiseks.

    Muutlik kinnisvara

    Kõik uued hooned tuleb projekteerida ja ehitada nii, et neid saaks vajaduse korral materjalide kaupa osadeks lahti võtta. Nii saab maju hõlpsamalt taaskasutada, vähendada ressursside raiskamist ning hoonete tühjenemist ja lõpuks lammutamist. Tihtipeale on mahajäetud majad ohtlikud ja neid ei saa asustada. Selleks et poollagunenud hooneid siiski kasutataks, tuleb otsida neile sobiv vahekasutus, näiteks võiks ehitada nende lähedale ajutisi hooneid, mis pakuvad mugavamat elukohta vabatahtlikele, kes tulevad kahanevat kohta elavdama ja hoone eest hoolitsema. Selle ajutise hoone juures tuleb samuti jälgida materjalide ringlust ehk siis need tuleb projekteerida nii, et elemente on võimalik hõlpsalt lahti võtta.

    Praegu, kõikvõimalike kriiside ajal on taskukohased lahendused vajalikumad kui kunagi varem. Vajame võtteid, mille abil on hooneid soodus ehitada ja käigus hoida, ning elanike kaasamise strateegiat väikelinnades elu säilitamiseks. Selliste võtete ja nõuannetega peame silmas just neid paiku, kus ressursse on napimalt. Hüljatud hoonete taas- ja vahekasutamisega pakutakse taskukohaseid eluruume, säilitatakse ajaloo- ja kultuuriväärtuslikke ehitisi ning edendatakse sotsiaalset jätkusuutlikkust. Selleks et vahekasutamine toimiks, tuleb tegeleda nii juriidiliste, majanduslike, sotsiaalsete kui ka kultuuriliste aspektidega.

    Artikkel põhineb autori EKA arhitektuuri osakonna sel kevadel kaitstud magistritööl „Hüljatud hoonete kasutuselevõtu strateegia ja lahtivõetavate hoonete iseehitamise manuaal“, juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann.

    1 Kristi Grišakov, Lauri Lihtmaa, Damiano Cerrone, Targo Kalamees, Lill Sarv, Tühjenemise mustrid. Rahvaarvu vähenemise mõju Eesti elukeskkondades ja hoonefondis. – Riigikogu Toimetised, nr 46, 2022.

    2 Signe Siil, Ühiskondlike hoonete kasutusea ja hoolduskorralduse käsitlus projektdokumentides. Magistritöö, Tallinna Tehnikaülikool, 2017.

    3 Triin Talk, Kõige kestlikum on panustada olemasolevatesse majadesse. – Sirp 2. XII 2016.

    4 Eve Komp, Liina-Liis Pihu, Ruumi ringlusest. – Maja, suvi 2017.

    5 Samas.

  • Deržava ja Venemaa „omakasupüüdmatud kuritööd“

    ERIK JESSE

    Lugesin hiljuti tsaariaja viimaste aastakümnete konstitutsiooniliste demokraatide (liberaalide) partei ühele juhtivtegelasele Pavel Miljukovile pühendatud kollokviumi materjalide kogumikku.1 Nolens volens meenus Ants Laaneots, kes on hoiatanud, et meie noorem põlvkond, aga ka lääne inimesed ei mõista hästi, mida tähendab üks venelaste mentaliteedi põhialuseid, mida nimetatakse deržava’ks. Kui mitmes teises slaavi keeles tähendab vene sõna „deržava“ kognaat lihtsalt riiki, konnotatsioonideta, siis Russki Miri kontekstis viitab see fantasmagooriale vägevast, karmi käega riigist/võimust üksikisiku kaitsetuse ja isegi materiaalse heaolu arvelt.

    Vene deržavnik’u seisukohalt ei ole eriti tähtis, millise lipu all jõuline liider valitseb,
    peaasi et ta oleks karm, sisendaks naabritesse hirmu ja aukartust.
    Stalinile 70. sünnipäevaks kingitud mosaiikportree.

    Mõiste ise on Russki Miri orientatsiooniga inimestele nii kallis, et Venemaal ja ka Ukrainas on aastakümnete jooksul loodud mitmeid selle nimetusega poliitilisi organisatsioone, umbes nagu Naši-nimelised moodustised. Küsimus pole etnoses: Vene natsionalism ei ole kitsalt vene etnose keskne, vaid pigem impeeriumipõhine. Kubani kant Venemaa piires, nagu ka osa Põhja-Kasahstani (Сірий Клин), arvatavasti ka Amuuri piirkond Kaug-Idas olid veel 1941. aastal ukraina enamusega2, kuid Nõukogude aja lõpuks ei sidunud sealset rahvast Ukrainaga midagi peale ukraina perekonnanimede – mentaliteedis on küsimus.

    Praegusele verisele košmaarile on pakutud mitmeid seletusi: valud post­sovetismist väljamurdmisel, lustratsiooni puudumine, kommunismi­pärandi valikuline taunimine. Jeltsini ajal olid Stalini roimad ja sotsialistlik majandussüsteem ju hukka mõistetud, aga vaat nui neljaks: „Baltikum astus NSV Liitu vabatahtlikult“, „Baltikum vaid võitis majanduslikult Nõukogude Liitu kuulumisest“ jms juba sellest ajast.3 See joon ilmneb järjepidevalt viimaste tsaaride panslavismist kodusõja, Aleksei Brussilovi 1920. aasta mai üleskutsest innustunute ja tuhandete Teise maailmasõja järgsete repatriantide kaudu kuni tänapäevani.

    Pavel Miljukov vaimustus Inglismaal parlamentarismi traditsioonidest ja sealsest poliitilisest mõõdukusest. Emigratsioonis evolutsioneerus Miljukovi suhtumine Nõukogude Liitu ning lõpp-punktiks ei olnud Miljukovi välispoliitikas Nõukogude-aegse dissidendi Boriss Vaili arvates alles „mitte grammigi liberalismi“. Tema poliitiline teekond oli siiski käänuline ja mitmetahuline, liberalismi Vene varianti oli Miljukovis piisavalt surmani eksiilis. Nii nagu pole põhjust kahelda, et 1990. aastate Venemaa välisminister Andrei Kozõrev, kelle omaaegseid Eesti-vastaseid vihahooge võrdles Igor Gräzin hüsteeriaga, oli ikkagi liberaal juba 30 aastat tagasi.

    Pärast punaste võitu Vene kodusõjas pooldas Pavel Miljukov täielikku embargot Nõukogude Venemaale, 1920ndate näljahäda ajal agiteeris ta Nõukogude valitsusele laenu andmise vastu (oli igati alust eeldada, et seda ei pruugita kasutada üldse näljahädaliste abistamiseks). Samuti oli ta vastu Nõukogude esinduse lubamisele Genova konverentsile ja selle riigi diplomaatilisele tunnustamisele lääneriikide poolt. Mõne aasta pärast oli ta aga vastupidi vastu Suurbritannia otsusele katkestada diplomaatilised. suhted NSV Liiduga

    Lõplikku suunamuutust (nõukogude võim on vale, kuid ikkagi Vene riik) näitab poleemika Pjotr Struve ja Kerenskiga, kes nägid Jaapani võimutsemises Mandžuurias nõukogude võimu õõnestamise šanssi. Struve osutas ka, et venelased elasid Harbinis paremini nii materiaalses mõttes kui ka kultuuriliselt: Stalin hävitas vaimulikke (ja usklikke), sellal kui vene õigeusk oli jaapanlaste võimu alal igati sallitud. 1932. aastal küsiti Miljukovilt loengul, kumba ta eelistab, kas „160 miljoni kannatusi või osa territooriumi kaotamist?“. Miljukov vastas kindlalt: „Mina eelistan kannatusi. Elanikkonna kannatused on ajutised, aga riik on püsiv. Territooriumi ei tohi kaotada mitte mingil tingimusel. Territooriumi kaotamisega võivad leppida vaid viletsad patrioodid, ebateadlikud kodanikud.“ 1939. aastal pidas Miljukov MRPd esmajoones targaks taktikaliseks sammuks: see andis Venemaale, s.o NSV Liidule, võimaluse „tagasi saada“ Soome, Baltikum ja Bessaraabia.

    Miljukovi suhtumist Nõukogude ja Soome sõtta on iseloomustatud kahetisena. Ühest küljest „sentimentaalne“ aspekt: nõukogude sõjapidamisviis ilmselt vapustas teda Talvesõja algul ja võis eeldada, et see takistaks NSV Liidu Suurbritanniale ja Prantsusmaale lähenemist, mida Miljukov järjekindlalt pooldas. Samuti kahjustas Punaarmee ebaedu Venemaa prestiiži. Tuntud on aga Miljukovi ütlus kirjast Igor Demidovile: „Mul on kahju soomlastest, ent mina seisan Võborgi kubermangu eest“.

    Konsolideerumine deržava suunas uuel Venemaal

    1990ndatel üllatas lääne inimesi, kui sulavalt liitusid Venemaal ultravasakpoolsed ultraparempoolsetega. Analüütikud arvasid, et Rahvuslik Päästerinne ja teised sellesarnased rühmitused (punalipp kõrvuti tsaari värvides musta-kollase-valge trikolooriga) põhinesid vaid ühisel vihal Jeltsini ja tema reformaatorite meeskonna vastu. See on ekslik seisukoht, sest need jõud kuulusid orgaaniliselt kokku: kes oli poliitikas punane, oli ühtlasi ka pruun, kes oli pruun, see miskit moodi ka punane. Vihastel miitingutel sobitusid Stalini pildid tsaari värvidega kenasti ühte, vahel ka stiliseeritud haakristiga. Tegemist on millegi muu kui AfD konjunktuurne (sisuliselt Ukraina-vastane) liit Die Linkega Saksamaal.

    Kurvem oli Venemaal poliitilise tsentri „konsolideerumine“ (eelkõige juba Putini ajal) suurriikluse positsiooni ümber valge-sini-punase trikoloori all. Putini üks lemmikfraasikesi „konsolidatsija obštšestva“ kuulub vist küll juba samasse kategooriasse nagu Brežnevi aja „arenenud sotsialism“. Alustas ju Putingi tsentristliku reformijana ja radikaalne reformaator Sergei Kirijenko, keda Jeltsin omal ajal kiitis kui oma kõige kompetentsemat peaministrit, on nüüd Putini asehaldur okupeeritud Ukraina aladel.

    Vene kommunistid polnud muidugi juba 1990ndatel ortodokssed marksistid-leninlased. Kompartei liider Gennadi Zjuganov on ju avalikult tunnistanud mõne lääne (äärmus)konservatiivse mõtleja mõju, nii nagu Zjuganov rõhutas 1998. aasta augustikriisi päevadel riigiduumas, et liberaalsed reformaatorid olevat lammutanud mitte ainult nõukogude korra saavutused, vaid ka lausa Kiievi-Vene ajast kujunenud sotsiaalse kindlustuse süsteemi. Juba 1996. aastal oli ta hinnanud positiivselt pärisorjuslikku korda, mis olevat toetanud „Vene riiklust“ (pärisorjust kiitis 2014. aastal ka aastatepikkune Vene konstitutsioonikohtu esimees Zorkin: pärisorjuse kaotamine 1861. aastal olnud laostav, sest just nimelt see kord olevat „kaitsnud rahva ühtsust“).

    Eks ole kõik seegi omamoodi konvergents uue aja pärisorjuse faasi suunas. Vene deržavnik’u seisukohalt ei ole eriti tähtis, millise lipu all jõuline liider valitseb, peaasi et ta oleks karm, sisendaks naabritesse hirmu ja aukartust. Kelle meelest on Stalin positiivne kuju, sellel on heas kirjas ka jõulisemad tsaarid, nt Peeter I oma akna raiumisega Euroopasse (mis meie puhul, nagu väljendus Tuglas, just selle akna aastasadadeks kinni naelutas). Kunstnik Ilja Glazunovi apoloogia sellisele moraalsele ebardile nagu Ivan Julm sarjas „Imja Rossija“ ehk „Venemaa nimekad“ (2008) ei erine argumentatsioonilt millegi poolest Stalini apologeetide mõtetest: jah, tegi üksikuid vigu, oli ka hulk süütuid ohvreid, ent Venemaa näitas hambaid.

    Lääne inimestel on vist nüüdki sellist ideoloogilist lapšaad raske mõista. Võtame või Teise maailmasõja käsitluse. Lääne akadeemilised ajaloolased tahavad nii väga uskuda, et Stalin sõlmis MRP „võitmaks aega Saksamaa kallaletungiks valmistumiseks“. Deržavnik’ud võivad ses küsimuses olla ausamad: Mihhail Meltjuhhov (elukutseline ajaloolane, erinevalt amatöör Viktor Suvorovist) avaldas 1990ndate lõpul põhjaliku arhiivimaterjalile tugineva monograafia „Stalini käestlastud võimalus“. Jah, näitab ta, sõlmisimegi MRP, sest nii sai paremini „iidsed Vene alad“ taasühendada ja kõrvaldada aastasadade lääne ohu. Jah, tahtsime 1941. aastal ise Saksamaad rünnata (kusjuures mitte preventiivselt, vaid puhtalt oma initsiatiivil), lähtusime juba 1939. aasta sügisest sellisest perspektiivist.

    Arvan, et kui Putini õukonnal üldse on mingi ideoloogia, võib selle vabalt konservatismiks tituleerida, ainult et selle spetsiifiliseks, Vene vormiks, nii nagu Miljukov oli Vene liberaal (loomulikult ei sea ma neid intellektuaalselt ühele pulgale). Viited lääne kolonialismile on Putini klikil pinnapealsed, rituaalilaadsed. Ladina-Ameerika marksismipuuslike ässitamine on üldiselt jäetud kommunistide tööpõlluks. Vene valitsuse positsioneerumine konservatismi bastionina on ühest küljest Potjomkini küla, aga näen ühismeedias iga päev, kuidas Trumpi fänniklubi sellele liimile läheb. Seda tõsiasja eitada on lühinägelik. Neid valijaid läänes rõõmustab iga järjekordne riigiduuma „LGBT-propaganda“ lõpliku ja täieliku keelustamise seadus, justnagu see küsimus oleks mingi moraali mõõdupuu.

    Möödunud aastal püstitati okupeeritud Melitopolis monument NKVD timukale Sudoplatovile, keda peeti isegi Brežnevi ajal diskrediteerituks. See ei tähenda, et Putin (ammugi siis Kirijenko) on marksist. Leninile tema naiivsete maailmaparandus- ja revolutsiooniideedega annavad venelased küsitlustes pigem kehva hinnangu, seevastu Stalini reiting (Vene tankid lausa Berliinis) möödunud aastal kasvas. Kommunistlikust epohhist on naaberriigi ajalookäsitluses saanud ammu lihtsalt üks („legitiimne“) etapp. Nagu piltlikustab popstaar Gazmanov oma lööklaulus „Tehtud NSVLis“, kus ta arvab oma kaasmaalaste hulka ühtemoodi nii kerjused kui ka oligarhid: „Rjuriki, Romanovõ, Lenin i Stalin – eto moja strana!“

    Molotovist ja Stalinist Nikonovini

    Omapärast ideelist järjepidevust XX ja XXI sajandi vahel sümboliseerib minu meelest Vjatšeslav Nikonov, Molotovi lapselaps. Nikonov oli Jeltsini aja algul presidendimeelse tsentristliku Venemaa Ühtsuse ja Kooskõla Partei eesotsas „Konservatiivse manifesti“ (1994) autoreid. Putini ajal sai temast fondi Russki Mir juhttegelasi. Ta ei ole saanud päris Saulusest Pauluseks: selle poliitiku karjääris on olnud nihkeid, kuid need on käinud ikka ühte sammu Venemaa Föderatsiooni juhtkonna (ja mitte opositsiooni) suundumisega aina deržava’likumatele seisukohtadele. Mõistagi on andnud ta oma vanaisa tegevusele positiivse hinnangu: ajad olid teised, Vene suurriikluse asja aeti lihtsalt teise lipu (ideoloogia) all, industrialiseerida oli vaja, seejuures karmi, stalinliku tempoga. Riik on kõik, inimene mitte midagi. Nikonov ise on meenutanud, et kui tema vanaema paar aastat enne Stalini surma põlu alla langes, peksti temalt näidisprotsessiks valmistudes Lubjankal välja ülestunnistused Molotovi vastu (pärast Stalini surma Žemtšužina-Molotova vabastati), ent ega see ei mõjutanud Molotovi ega Nikonovi aukartust Stalini impeeriumi vägevuse ees. Ei, ühes intervjuus ta justkui nõustub Molotovi seisukohaga, et „70% inimkonnast oli meie kontrolli all, Hruštšov seevastu lasi asjad käest ära“4.

    Venemaa välispoliitika altruistlik kurjus

    Venelastel (nüüd juba ameeriklastel) on halastamatu sulega kirjanik ja ekstsentriline mõtleja Juri Nesterenko. Enam kui 20 aastat tagasi kirjutas ta sünge lühijutu „Täideviija“ („Ispolnitel“), kus esitas ehedal kujul oma anti-deržavnik’u kreedo. Ameerikasse lahkunud, avaldas ta manifestilaadse kirjutise „Exodus“, kus ta kujutab Vene ajalugu karikatuurselt, kuid Nesterenko on teinud ühe tabava tähelepaneku, mida refereerin ja arendan siinkohal veidi edasi. Venemaa Föderatsiooni välispoliitika on sageli lausa omamoodi altruistlik. Ainus omakasupüüdlik ja vältimatult vajalik tahk on läänele või lääneorientatsiooniga naabritele võimalikult palju kahju teha. Ja seda isegi risti vastupidi iseenda huvidele. Millist kasu saab Venemaa näiteks Iraani tuumaprogrammi mahitamisest? Venemaal endal on olnud islamifundamentalistidega probleeme, see potentsiaal pole Kaukaasiast kuhugi kadunud. Suur saatan USA ise on ju Iraanist hoopis kaugel, Venemaa ja SRÜ riigid lähedal.

    Või kui võtta Põhja-Korea, Venemaa naaberriik: kui Putinil oleks tõesti julgeolekugarantiid vaja (mida ta poolteist aastat tagasi nõutas), siis kindlasti mitte Eesti, Tšehhi või Ukraina, vaid ikka sellise täiesti ettearvamatu pöörase diktatuuri eest, mille tuumaarsenali peaks igaüks pelgama. Aga ei, juba Putini aja alguses soojendati üles 1990ndatel unarusse jäänud suhted Kimide riigiga.

    „Konservatismi“ jutlustamise foonil mõjub omamoodi küüniliselt ka Venezuela arutu marksistliku režiimi toetamine. Tuleb ju tunnistada, et Venemaal endal on aastakümneid majandushoobade juures pragmaatilised paremtsentristlikud tehnokraadid. Miks küll peaks kommunistliku majandusmudeli absurdsust kogenud ja tajuv juhtkond Ladina-Ameerikas kommunismi edendama? Venezuelas on „XXI sajandi sotsialism“ viinud maavarade poolest ühe rikkama maa rahva alatoitumuselt Aafrika tasemele.

    Siin eristaksin ma revolutsioonieelset (tsaristlikku) Venemaad kommunistlikust ja postkommunistlikust (Nesterenko nii ei tee). Tsaari-Vene oli mahajäänud, autokraatlik, kuid siiski Euroopa impeerium nagu iga teine. Muuseas, tagantjärele on leitud, et õigusriigi põhimõtte osas oli Venemaa viimase kolme tsaari ajal oma ajaloo tipus: Jeltsini demokraatia ajal ei jõutud sellele indikaatorile lähedalegi.5 Tsaari-Vene oli imperialistlik, kuid seda olid ka demokraatlikud Prantsusmaa ja Suurbritannia. Sõdades Osmani impeeriumiga sõiditi ühiselt viimase vastu, küll eri poolel.

    Põhiolemuselt läänevastaseks jõuks kujunes Venemaa bolševike võimule tulles. Minnes selles küll marksistliku ortodoksiaga vastuollu, taotles Nõukogude Venemaa kolonialismi-, imperialismivastast nišši, arenedes ise vist küll kõigi aegade kõige agressiivsemaks impeeriumiks. Teatav välispoliitika loogika kommunistide võimutsemise ajal vahest siiski toimis: oluline oli kui mitte päris kommunistlike maade, siis vähemalt vasakule kalduvate režiimide (tollane Süüria, Iraak, Nasseri Egiptus) toetamine.

    Postkommunistlikul ajal näeme midagi muud: eks eesmärk olegi deržava ise (jah, pikka aega Putin ei määratlenudki end kindla ideoloogia mõttes). Putini Venemaal on teatav järjepidevus ka Jeltsini ajaga: Serbia toetamist võis veel mõista (õigeusklik vennasrahvas!). Ent diplomaatiline tugi Iraagi türannile Saddamile, nõudes nt sanktsioonide kaotamist ja üksmeelne hukkamõist lääneriikide õhulöökidele (riigiduumas ei hääletanud sellisele resolutsioonile peaaegu mitte keegi kunagi vastu) – kangesti meenutab selline suhtumine episoodi Aleksandr Zinovjevi mürgisest satiirist „Katastroika. Jutustus perestroikast Partgradis“ nõukogude elu kohta. Nimelt olnud Partgradi organitel kriminaalstatistikas omaette rubriik „omakasupüüdmatu kuritegu“, n-ö kuritegu kuriteo enda pärast (visata mõni aken sisse, lüüa kellelgi silm peast välja –
    ei mingit otsest kasu saamata), nagu kunstis on l’art pour l’art. Teatud mõttes võib Venemaa välispoliitikat (mida enamik venelasi toetab) võrrelda seda laadi „harrastustega“.

    Olgugi praegu usutavam, et jätkuvate kaotuste foonil kukutab Putini kliki isikliku võimu haaramise nimel üks või teine sõjard, ei ole lõpptulemusena välistatud ka liberaalsem pööre. Kui XX sajandi algul oli nähtus „legaalne marksism“, siis nüüd võib rääkida ka „legaalsest liberalismist“. Selle võimudega kokku mängiva suuna markantsemaid esindajaid on Boriss Nadeždin, kes esineb NTV jt riigikanalite poliitilistes vestlussaadetes ja kes pole hingepõhjas Jeltsini-aegsetest paremliberaalsetest veendumustest loobunudki.

    Veel möödunud suvel piirdus tema sõnavõttudes kriitika vihjetega, et president olevat viidud eksiteele vale­informatsiooniga, justkui Ukrainas kõik „meid“ ootaksid – hea tsaar, halvad bojaarid. Kuu aega tagasi võttis legaalne liberaal hoopis julgema tooni. Ta juhtis tele-eetris tähelepanu ilmselgetele asjadele, millest ei ole selles riigis lihtsalt tavaks rääkida, vähemalt NTV eetris: Venemaad praeguse režiimiga Euroopasse tagasi ei võeta, vaja on uut juhtkonda. Ja 2024. aastal peaksid ju toimuma presidendivalimised. Mõni päev hiljem oli tal südikust rohkemgi: mitmes Venemaa rajoonis lõpevad juba mehed otsa ja „mida rutem see košmaar lõpeb, seda parem nii Ukrainale kui ka Venemaale“. Oponendi väite peale, et rahu saab tulla vaid pärast võitu, osutas Nadeždin sellele, et „võitu“ venelased juba nägid, nt Bahmutis, kust elanikkond põgenes ja linnast on alles vaid varemed. Esmapilgul tundub küll, et Ukraina läbimurde korral on pigem oodata Prigožini-taoliste tegelaste hunta võimuletulekut.

    Naabreid ei saa valida, liitlasi saab. Naabrit tuleb siiski tunda: kuidas saab kedagi ilma teadmisteta arvustada? Ja nagu islamimaailmas on küllaga suurepärast kultuuri, nii on seda Venemaalgi, nagu Peeter Sauter õigesti ütles. Seda maad rohkem tundma õppides komistaks just noorem põlvkond edaspidi ka harvem sellise haltuura otsa nagu kunagi nt „The Soviet Story“, mida Moskva kroonuajaloolastel nii lihtne oli naeruvääristada. Aga võib-olla seondub sellega ka põhjus, miks meie konservatiivsemad mõtlejad võiksid kord ometi vabaneda kitsarinnaliselt isolatsionistlike Trumpide ja Tucker Carlsonide lummusest.

    1 Мыслящие миры российского либерализма: Павел Милюков (1859–1943). Материалы Международного научного коллоквиума. Москва 2010.

    2 NSVLi 1941. aasta etnograafiline kaart. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/4f/Ethnic_map_USSR_1941.jpg

    3 Tüüpilise näitena võib tuua formaalselt igati kvalifitseeritud politoloogi Aleksandr Nikolajevitš Sõtini artikli, kus autor tõsimeeli üritab näidata Leedu (ja üldse Baltimaade) tohutuid majanduslikke edusamme NSV Liidu koosseisus. А. Н. Сытин, Политика Литвы в отношении России в связи с вопросом о компенсации ущерба за «советскую оккупацию». – Вестник Московского государственного областного университета. Серия: История и политические науки, 2009, nr 2, lk 150–156. – https://www.istpolitmgou.ru/jour/article/view/1300/1297

    4 https://liga-press.ru/news/politics/nik7/

    5 Selle noppis mõne aasta eest välja Ameerikas emigratsioonis viibiv Andrei Illarionov. https://aillarionov.livejournal.com/1084742.html

  • „Päästa midagi ajast, kus me enam kunagi ei saa viibida“

    PILLE-RIIN LARM

    Kui Annie Ernaux sai oktoobris 2022 Nobeli kirjandusauhinna, ei teadnud eesti lugeja temast kuigi palju. Kirjastus Tänapäev on seejärel kiiresti avaldanud kaks esimest tõlget: romaani „Koht“ Malle Talveti ja „Aastad“ Sirje Keevalliku vahendusel.

    Hea meel on Ernaux’ loomingu jõudmise üle eesti keelde. Kirjalik retseptsioon on seni üllatavalt napp: alternatiivmeedias leidub üks ebakompetentne sajatus, mis ei vääri viitamist, siin-seal kiidavad Ernaux’ teoseid blogijad. „Kohta“ on Sirbi veergudel käsitlenud Karola Karlson1 ning Ernaux’ loomingust tervikuna andnud ülevaate Triinu Tamm2. Lugejad on siiski Ernaux’ teosed üles leidnud ja raamatukogudes püsib Ernaux’ esimestele eestindustele järjekord. Soomes, muide, oli „Aastad“ eelmise aasta laenatuim aimeteos.3

    Prantsuse kirjanik Annie Ernaux 1984. aastal

    2008. aastal ilmunud „Aastad“ ongi ehk Ernaux’ rahvusvaheliselt tuntuim teos. Teose ilmumise ajal oli autor 67aastane. Tamme sõnadega: Ernaux „võtab alguspunktiks oma sünnihetke ja hakkab siis mälestuskilde pidi, saades tuge vanadest fotodest ja oma päevikutest, liikuma tänapäeva poole, visandades panoraami Prantsusmaa ühiskonnast sellel perioodil“, s.t 1940. aastast kuni 2000. aastate alguseni.

    „Aastate“ mälestuskillud on kirjutatud ainsuse kolmandas (tema) ja mitmuse esimeses isikus (meie). Eesti keeles ei saa grammatiliselt eristada, kas „tema“ on nais- või meessoost, kuid sisu põhjal selles muidugi kahtlust ei ole. „Aastad“ on ühe naise ning tema kaudu kõikide (prantsuse) naiste lugu. Prantsusmaa ühiskonnas toimuv (mai 1968!) mõjutab peategelast ja vastupidi. Veel määravamad kui poliitilised sündmused on aga olnud muutused eluolus. Autori eluajal on naiste elu enim mõjutanud muutus rasestumisvastaste vahendite kättesaadavaks tegemine. Kättesaadavaks saab palju muudki: televisioon, külmkapp, autod… Kujuneb tarbimis­ühiskond, reklaamitööstus mõjutab seda, mida arvatakse end vajavat. Kirik kaotab ühiskonnas senise asendi. Kaovad mõnedki tabud ja sugenevad uued, endiselt on need seotud kehaga: „Beebipilli abil olid naised saanud võimu oma elu üle, aga sellest ei räägitud“ (lk 139). Kuidas tulla toime muutuvate inim­suhetega, kuidas hoida lähedust?

    Muutumatu näib ühiskonna võõristus „teise“ suhtes: üldiselt püsib ükskõiksus välisilma vastu, ollakse häiritud suurenevast immigratsioonist, süveneb lõhe islamikogukonnaga, imestatakse, kui kogenematud on idaeurooplased tarbimises, üle kõige kardetakse „rumeenlast“ ja äärelinna „metslast“ (lk 157). Ollakse „ühekorraga seisakus ja muutumises“ (samas), oodatakse ja kardetakse millenniumivahetust, ent see ei too kaasa muud, kui et aastaarvu kirjutades saab esimeseks numbriks 2. Küll aga näib tagantjärele tähenduslik üks teine paari kuu pärast aset leidev sündmus, mis on raamatus markeeritud lausega: „Väike jäise oleku ja äraarvamatute ambitsioonidega mees nimega Putin, mida ometi kord oli lihtne hääldada, oli asendanud joodikust Jeltsini ja lubanud „teha kõik tšetšeenid kahjutuks kasvõi peldikutes“. Venemaaga ei seostunud enam lootus ega hirm, vaid pidev meelehärm“ (lk 167).

    Siinkohal mõni sõna tõlkest ja toimetamisest. Võimalik, et prantsuse keeles puuduvad vahendid vene vangla­žargooni, mida kasutab Putin, edasiandmiseks. Eesti keeles on need aga mingil määral olemas ning selle tsitaadi puhul on kasutatud „kahjutuks tegemise“ asemel tugevama värvinguga väljendeid „veristama“, „mättasse lööma“ jms. Samal leheküljel jääb silma ka millenniumivahetuse kohta käiv allmärkus, mille võinuks ehk jätta lisamata, aga mis kahtlemata annab aimu tõlkija täpsusest.

    Kui jutt juba allmärkustele läks, siis mõjub harjumatult, et need igal leheküljel uuesti numbriga 1 algavad. Enamjaolt tutvustatakse allmärkustes tekstis mainitud isikuid, osutatakse tsitaatide päritolule jne. Eesti lugeja seisukohalt on need selgitused tänu väärt, neid võiks olla rohkemgi. Raamatu lõpus leidub ka isikute loetelu, kuid seda ei ole õigupoolest sama mugav kasutada.

    Allmärkusest oleks lugejale abi ka fraaside puhul, mis on ilmselt eesti vaste puudumise tõttu jäetud tõlkimata, näiteks perekonnalõunale järgneva bridži­mängu puhul: „Polnud lihtsalt mõeldav, et ikka veel on käibel igivana kaardimängukõnekäänd: Dix mille Anglais sont tombés dans la Tamise pour ne pas avoir joué atout“ (lk 77). Kohtab ka lausekonarusi, näiteks: „Ilma igasuguse põhjuse ja seletamiseta lõpetati töötamine, mis levis nagu nakkus, sest millegi ettenägematu esilekerkimisel pole võimalik teha muud kui oodata“ (lk 82). Mis siin õigupoolest nakkusena levib – kas töötamine või töötamise lõpetamine?

    Need on siiski pisiasjad, küllap kiirustamisest tingitud. Tervikuna annab tõlge hästi edasi Ernaux’ ühtaegu klaari stiili ja samal ajal rikast sõnavara. Humoorika näitena võib esile tuua poisi, kes jäetakse maha põhjusel, et ta on tüdruku sõbrannade meelest „näost punane nagu punnpaabu“ (lk 57).

    Dominique Viart on Vikerkaare veergudel kasutanud prantsuse nüüdisromaani kohta mõistet „põlvnemisjutustus“.4 Sellesse kategooriasse liigitab ta muu hulgas Annie Ernaux’ „Koha“. „Aastaid“ peetakse „Koha“ jätkuks ja tolle ilmumiseni oli Vikerkaare artikli aegu jäänud vaid üks aasta, nii et küllap saaks „Aastaid“ käsitleda samas võtmes, kuid siiski näib Viarti määratlus selle puhul liialt kitsendav. Tabavam ongi Edmund White’i arvustusest käibele läinud määratlus „kollektiivne autobiograafia“.5 Huvitav oleks ka lugeda mõnd käsitlust, kus asetatakse „Aastad“ prantsuse feministliku kirjanduse konteksti. Lugedes tabasin end pidevalt võrdlemas peategelast eestlannadest eakaaslastega, kuid ruumipuudusel jääb seegi teema ootama järgmisi kirjutajaid.

    Minu meelest kõneleb „Aastad“ ennekõike mälust, leppimisest oma mälestuste ja ajalikkusega, hirmust unustamise ees. Ning see on universaalne mis tahes ajastul ja mis tahes oludes. Romaan algab mälupiltide jadaga, samamoodi lõpeb see nimekirjaga piltidest, mida ei tohi unustada. Teise raami lisavad teosele kaks fotot: ühel on kujutatud imikut, teisel lapselast süles hoidvat vanaema. Muidugi on fotodel sama naine. Teose alguses ta veel ei tea, teose lõpus enam ei mäleta. Kahe foto tegemise vahepealsel ajal ei ole muutunud mitte ainult ta ise ja temaga koos ühiskond, vaid ka mälutehnikad: jutuvestmine hääbub, perekonnaarhiivid visatakse prügikasti, et seda hiljem kahetseda, mäletamise ja unustamise võtab enda peale meedia, internet toob lõputu oleviku, hüplevast hiireklikist ekraanil saab aja mõõt. „Päästa midagi ajast, kus me enam kunagi ei saa viibida,“ kõlab romaani viimane lause.

    1 Karola Karlson, Vastuhakk kollektiivsel mälumaastikul. – Sirp 3. III 2023.

    2 Triinu Tamm, Intiimse ja kollektiivse mälu põimija Annie Ernaux. – Sirp 14. X 2022.

    3 Susanna Laari, Viime vuoden lainatuin kirja Helmet-kirjastoissa oli Meri Valkaman romaani Sinun, Margot. – Helsingin Sanomat 18. I 2023.
    https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009332923.html

    4 Dominique Viart, Prantsuse nüüdisromaani muundumised. Tlk Katre Talviste. – Vikerkaar 2007, nr 7-8. https://www.vikerkaar.ee/archives/11038

    5 Vt Edmund White, Reclaiming the Past in the Internet’s ’Infinite Present’. – The New York Times 19. I 2018. https://www.nytimes.com/2018/01/19/books/review/the-years-annie-ernaux-autobiography.html

Sirp