Toeta
Otsi

Viivi Luik

  • Riigikukutajad

    Kaarel Tarand

    Rääkivas ja kirjutavas kommunikatsioonisektoris on lood vastupidi. Seal käib võistlus just keskmise maitse parima tabamise nimel, ränk rebimine reitingute ja lugejamassi pärast. Mis ühtedele häbi-, see teistele auasi. Kontakt maapinnaga on kadunud. Korraga soovitakse olla kõrgeim võim ja rahva teener. Meedias valitsev vaim peegeldus riigi sünnipäevanädalal eredalt professor Epp Laugu ja ajakirjanik Antti Oolo avalikus kirjavahetuses.

    Lauk kirjutab: „Ohus on kogu eneseregulatsiooni mõte. Kui ajakirjandus kasutab oma vabadusi ja ühiskonnalt saadud võimu selleks, et oma suva järgi summutada ebameeldivaid arvamusi, sealhulgas meedia suhtes kriitilisi hääli, pole mõtet eneseregulatsioonist rääkida. Kui meediaorganisatsioonid valivad, kellelt tulnud märkusi hea ajakirjandustava rikkumise kohta nad tähele panevad, pole eneseregulatsiooni tegelikult olemas.” Vastuseks viskab aia asemel august kõnelev Oolo aga: „Usaldus tuleb välja teenida. Usaldust ei saa kelleltki nõuda. Paraku on praegu nii, et teid ei usaldata. Mina näeksin siin ainuvõimalikku lahendust, et kogu ASN-i (Avaliku Sõna Nõukogu – K.T.) liikmeskond astub tingimusteta tagasi. Selline komme kehtib demokraatlikus maailmas”. Niisiis, kui ajakirjandus loobub eneseregulatsioonist, siis on see puhtalt nende süü, kes eneseregulatsiooni vajalikkusest räägivad. Loogika missugune! Ja oleks see üksainus Oolo, kahjuks esindab ta tsunftis üldlevinud arusaamu, mida kavalamad lihtsalt nii otsesõnaliselt ei väljenda.

    See oli lõppeval nädalal. Järgmisel nädalal on päevakorras muu, nimelt iseseisvuspäeva sündmuste välise külje mõõdutundetu ja maitselage arvustamine. Mu soovitus kõigile laskevalmis kommentaatoritele on: suhtuge pühapäeval televiisorisse kui pildiga raadiosse, sest see, mida sealt antakse, on tõesti kuulamiseks, mitte vaatamiseks. Aga muidugi on see mõttetu soovitus, ajakirjandus ju ei kuula ega õpi. Ta ju on karistamatu. Ma teen sellepärast siin ära selle, mida need, kes pidupäevadel kõnesid peavad, ise teeksid, kui saaksid. Aga nad ei saa, sest nemad peavad ju elama ajakirjanduse armust. Ja üldse ei pea manitsused ega probleemid olema rõõmupeo osa.

    Ajakirjandus on probleem (siin ja edaspidi mahutan selle nimetuse alla kasumit taotlevad meediaorganisatsioonid ning jätan välja kasumit mittetaotleva kultuuriajakirjanduse, rahvusringhäälingu ja ehk mõne kontsernivälise nišiväljaande). Võib-olla suurim probleem, mis meil üldse on. Ta kultiveerib kultuuritust ning õõnestab riiklust. Vigu on seal palju, kuid võtan seekord ette vaid mõne häirivama. Ajakirjandus peab end võimuks, kuid käitub nagu kaltsukaupmees. Ajakirjandus jutlustab vabadust, kuid on ise selle varjus üles ehitanud julma tsensuurimasina. Ja ta väidab lausa Orwelli maailma küünilisusega: müra on informatsioon.

     

    Neljas võim

    Kas neljas võim võimuna üldse eksisteerib mujal kui toimetuste kujutluses? Mis see on? Keda see kontrollib? Milline mõju on ajalehe juhtkirjal? Mille poolest erineb see suvalisest lugejakirjast, mis on ju samuti vähesele või olematule faktikogule ehk kuulujuttudele toetuv tundepuhang, anonüümne pealekauba? Kui see on ajalehe seisukoht, siis kas see on demokraatlike protseduuride tulemusena saavutatud üksmeel, seisukoht, millele iga toimetuse liige on valmis alla kirjutama? Niisugusena seda serveeritakse, kümnete „mõjukate ajakirjanike” kollektiivse häälena. Aga see on pettus ning vähimagi aluseta on neistsamadest toimetustest kostev nurin, et minister/valitsus/riigikogu/president juhtkirjas öeldut täitmiseks ei võta. „Poliitikud on kalestunud küünikud, kes rahva arvamusega ei arvesta,” teatab ajakirjandus solvunult, kui talle ei alluta. Mis isesorti rahvas ajakirjanikud siis on, et neile ametikoha järgi justkui rohkem hääli peaks olema jagatud kui ülejäänud kodanikele? Arvamust, mille aluseks olnud fakte ega kujunemise käiku, omanikust rääkimata, pole teada, ei saagi arvestada.

    Või teine näide: milles seisneb avaliku võimu tegevuse hindamine? Eks ikka selles, kes ja kuidas, mida ja kellele ütles. Muidugi, kui riigivõim ei langeta enam kiirkorras otsuseid, siis pole tema tegevuse sisu atraktiivne. Riik on ammu läinud üle strateegilisele planeerimisele, enne otsuste langetamist asjade igakülgsele kaalumisele, kirjutamisele, läbi- ja ümberkirjutamisele. Aga planeerimisprotsessis ei juhtu iga päev ajakirjanduslikku sündmust. Planeerimisteksti ja selle muutumist-täienemist on tülikas jälgida, raske mõista.

    Mingit reaalset võimu ajakirjandusel enam ei ole ega saagi olla, arvestades toodetavat mahtu ning killustumist pihustumiseni. Iga sõnum jõuab ju ainult tühise inimhulgani. Meedia enesepeegelduses aga määrab võimu suuruse saatja, mitte saaja järgi kokku loetud kvantiteet. Tiraaž, lugejate-vaatajate-kuulajate üldarv, see on toimetuste suurim erootilise pinge allikas. Reiting paneb nurruma, vastu suurt lugejaskonna üldarvu võib end meelemärkusetuks nühkida. Ja kõik see mõnu on pealegi konverteeritav. See tähendab selget raha. Mis tähtsust on siis ka sellel, mitme sekundiga inimene lehe läbi loeb (lappab)?

     

    Kaltsukaupmees

    Meedia primitivism väljendub veendumuses, et teenida saab ja teenima peab eeskätt ja ainult käibe pealt. Tuleb müüa odavat asja ja hästi paljudele, võimalikult kõigile. Sest meedia kui reklaamikanali sissetulek sõltub sellest, kui paljudele kaubandusliku sõnumi vahendamist ta suudab tõestada. Mida rohkem potentsiaalseid kontakte, seda suuremat raha on valmis maksma reklaamiandjad, muude kaupade müüjad. See arusaam on mõjunud sisule laastavalt, kvaliteetajakirjanduse mõiste on ainult sõnakõlks, nagu NSVLi kvaliteedimärk, mida rõõmuga pandi ka kehvadele ja katkistele toodetele, mille suhteline paremus seisnes selles, et muid tooteid lihtsalt ei olnud või siis olid need veel kehvemad ja katkisemad.

    Maailma kõige rikkamad kaubanduskontsernid on need, mis müüvad võimalikult paljudele suures koguses odavaid, enamasti tarbetuid asju. Suur ajaleht on nagu suur supermarket, kus selleks, et eluks vajalikku piimatoodet osta, pead läbima sadu meetreid riiulivahesid, millel lebav kvalifitseerub pigem keskkonnareostuseks kui kaubaks. Aga nõrgema iseloomuga tarbijale jääb midagi ikka sealt külge (kuna on ju „nii odav” või „soodushinnaga”). Infokaubanduse eripära seisneb selles, et inimaju ka salvestab selle, mis soetatud. Muu kauba viskad ära kõige täiega, ajalehest jääb mingi osa mustust mällu ka pärast lehe prügikasti viimist.

    Sellise ärimudeli paratamatu kaasnähtus on kiire nihkumine suurima ühisosa suunas, mis infoilmas tähendab lapsemeelsust. Kiiresti ja palju vaimset rämpstoitu. Sõltumata kanali nimest. Kes veel suudaks võrgus vahet teha ajalehtedel Elu24 ja Postimees? Kõik on ühtviisi nii erekollane, et silmadel hakkab valus. Aga kaltsukaupmehel ju ükskõik, kuni käivet on.

     

    Müra

    Kuna publikumass pole nõudlik, ei pea seda olema ka infopakkuja enese vastu. Oma kindel töökeel on kasutada nii ajakirjanikul, raamatupidajal kui tarkvarakirjutajal. Kui raamatupidaja ja programmeerija kasutaksid oma töökeelt sama lohakalt nagu ajakirjanikud, oleksid firmad pankrotis ning tarkvara lihtsalt ei töötaks. Kust võtab ajakirjandus endale õiguse topeltstandardite kohaldamiseks iseendale? Igalt teiselt nõuab ta laitmatut kvaliteeti, ise aga tegeleb kompartei tegevusele sarnaneva pettusega, kasutab tööriista, mille otstarvetki ei näi teadvat (mahlakaid näiteid selle väite kinnituseks on toonud Heido Ots eelmise Sirbi keele-elu leheküljel). Kui promillist saab protsent, Lihavõttesaarest Ida-Island, siis kas on tegu infoga või müraga? Ilukirjanik võib panna Lembitu Ümera jõe äärde kartuleid keetma (see ei ole küll mõistlik), ajakirjanik mitte (sest see on vale).

    Huvitav, avaliku korra eeskirjades leidub mitmesuguseid piiranguid, sealhulgas mürapiiranguid. On endastmõistetav, et kui keegi öösel su akna a
    ll röögib, võid kutsuda politsei korda tagama. Kui aga röögib meedia (kirjutades näiteks esikaanele hiigeltähtedega „Devalveerimine”), siis ei ole ühtki paragrahvi tema korralekutsumiseks. Mida rohkem ajakirjanduse vigadele osutada, seda kõvemini ta möirgab. Mõnel on selle müra vastu loomulikud kõrvaklapid, aga mõnel ei ole. Ja siit jõuame jälle põhiseaduse § 19 juurde: „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi”. Meedia kohta see ei kehti, meedia seisab ju põhiseadusest kõrgemal. Sisulist enesekaitset, vigade omaksvõttu ei harrasta meedia enam ammu. Kui meediat pisutki korrale kutsuda, tõuseb hädakisa: „Tsensuur, tsensuur!” Inimkeeles tähendab see: „Meil on õigus, sest meil on õigus. Keegi ei tohi meile midagi öelda.”

     

    Tsensuur

    Riigi ja teiste suurte organisatsioonide peale meedia hammas ei hakka. Seda suurema mõnuga tallab ta üksikisiku seljas. Jah, seesama meedia, kes väidetavalt on alati nõrgema kaitsel. Pärast seda, kui Sirp paar aastat tagasi kaotas ära võrguväljaande kommenteerimise võimaluse, läks lehe ja autorite suhe palju tervemaks. Organisatsiooni võimuses oli teha tarkade inimeste elu ohutumaks. Pahatahtlikud ei saanud neid enam lüüa vastutasuks selle eest, et olid oma mõtteid avaldanud. Ja Sirbi kommentaarid olid keskmisega võrreldes kui süüta lapsuke! Nõndanimetatud suur meedia on aga vastupidisel seisukohal. Anonüümsete hälvikute sõimamisõigust peetakse võõrandamatuks, nimega autori õigust lehele osutatud teene (sisukas artikkel) eest mitte peksa saada aga ei peeta nimetamisväärsekski. Kelle kaitsel seisate, ajalehed?

    Tsensuur töötab siin kavalalt, sunnib puhtama poole kapituleeruma. Inimesed, kellel on, mida öelda, loobuvad kirjutamisest, kuna autorihonorari lahutamatu lisa on anonüümne sõim. „Ära loe, kui see sulle ei meeldi,” öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased. Viimasena kaob lootus, et ehk seekord ütles keegigi midagi ka asja kohta. Ei ta ütle. Vastutus kuritöö eest peaks langema ikka kuritegeliku keskkonna loojale, mitte sinna vastu tahtmist või iseloomunõrkusest sattunu õlgadele.

    Heade, ent tundlike autorite loobumine ei lähe aga suurele organisatsioonile korda. Ta saab oma pinna/eetri ka keskpärasuste toodangust täis. Avaliku infovahetuse kvaliteedile mõjub see küll halvasti, ent organisatsioonis domineerib meediumi eetika asemel kaltsukaupmehe mõttelaad. Ja kaltsukaupmees probleemi ei näe. Ta eelistab igal juhul märatsevat netijõuku, sest see toodab tohutu hulga „klikke”, mille saab reklaamiandjate juures rahaks vahetada. Professor või minister on ärilises plaanis kasulik ainult kui sõimu provotseerija. Minister ise ju oma lugu tuhandeid kordi vaatamas ei käi. Seega toob ta raha sisse kaudselt. Objektina, mitte subjektina.

     

     

    Lahendus? Põlgus, koostööst keeldumine kodaniku jaoks, positiivne hõlvamine riigivõimu jaoks. Igal, kes ei taha määritud saada, peaks jätkuma meelekindlust kontaktidest hoidumiseks alguses tume-, seejärel ka helekollasega. Riigivõim ei peaks aga püüdma seadusega reguleerida meediaorganisatsioonide käitumist, vaid pigem ajakirjanikke (kes ei ole ühekaupa võttes ju sugugi halvad ega kuritahtlikud) integreerida, meie kodanike riiki tagasi tuua. Avada neile uksi, koolitada, ravida ja aidata. See ongi mu tagasihoidlik soov meie riigi sünnipäeval.

     

     

  • Teadus tarvikutes

    Karin Paulus

    Raul Keller. Raadio – see on imelihtne. Elektroonikakomponendid, installatsioonimaterjal. 2002.

    Anneli Porri ja Pille-Triin Männiku kuraatorinäitus “Teadus ja tänapäev” Hobusepeas, A-galeriis ning Draakonis kuni 3. IV.

     

    Tallinna IV rakenduskunsti triennaali raames on väljas satelliitnäitused ühise raamnimetusega “Teadus ja tänapäev.  Kuraatorid Anneli Porri ja Pille-Triin Männik kaalusid alternatiivvariandina teemaks valida ka prototüüpe, kuid selle mõiste liigagi mitmetahuline ja seega ka kergesti valestimõistmist tekitav tõlgendamisvõimalus suunas valiku taas teaduse suunas. Tegelikult pole siin ju ka midagi imestada, sest Anneli Porri on kirjutanud oma bakalaureusetöö kosmonaudikujust – või õigemini selle puudumisest – eesti kunstis ning tahab oma magistritöös kirjutada ka tööstuslik-tehnilisest revolutsioonist. Graafilise disaini näited on aga väljapanekutele otsinud Pille-Triin Männik. “Siiski, miks just teadus ja rakenduskunst?” küsivad kuraatorid tutvustuses iseendalt retooriliselt. “Ilmselt seetõttu, et nii teadus kui tarbekunst on oma ideaalkujul praktilise iseloomuga ja lootuses, et teadus aitab esemetega ökonoomsemalt ümber käia, neid paremini ja väiksemate kuludega toota ning universaalsemaks kasutamiseks välja pakkuda.”

    Siiski, kui võrdlen Leesi Ermi gloobustega rüiuvaipa ja aatomitega kangast 1960ndatest ning Riho Tiiveli nutikaid konteiner-lusikaid (moosi, külmarohu vms jaoks) ja Raul Kelleri raadioskeemi, siis ei saa ma kuidagi jätta küsimata, kumb siis on olnud tähtsam, kas tehnitsistlik esteetika või tehnoloogilise uuenduslikkuse avaldumine disainis?

    Pille-Triin Männik: “Aluseks oli esemete seos teadusega laiemalt – seega sõltuvalt esemest kas tehnoesteetika või sisuline teadusuuenduse kasutamine-selgitamine. Kitsamalt, galerii kaupa, jagunevad eksponaadid kas meditsiini, tehnika-tehnoloogia või teaduskeelega seotud gruppidesse. Valiku tingimuseks oli see, et kõik objektid peavad vastama kolmele kriteeriumile: olema funktsionaalsed, pakkuma esteetilist elamust ja kandma endas mingit lisainformatsiooni, antud juhul siis teaduse või tehnikaga seotut. Näiteks Maiu Rõõmuse kleidid räägivad sellest, mis on inimese naha all.”

    Anneli Porri: “Silma jäid eelkõige tööd, kus oli tasakaalus kolm komponenti: kasutatavus ja funktsioneerivus, külm ja distantseerunud tehnitsistlik või meditsiiniga seonduv esteetika ning selle esteetika sisuline funktsioon ehk esteetika funktsioneerimine märgina. Tehnoloogiline uuenduslikkus ei olnud omaette eesmärk, aga see ei ole jällegi välistatud, nt Julia Maria Pihlaku valgusdiood ja Tiiveli alumiiniumtuub-lusikas.”

    Pille-Triin Männik leiab, et disainerite ja kunstnike suhtumises teaduse ja tehnoloogia saavutustesse on kaks olulist etappi: esimene on võluvalt idealistlik ning teine,  mis peegeldub Aadam Kaarma flaieritel, tegelikult ka Martin Pedaniku plakatil ja Hula voodipesul: “Nad kõik kasutavad teaduskeelt peamiselt selle trendika välimuse pärast, kas sellepärast, et see on retro, või sellepärast, et see on cool.”

    Lemmikutest mainib Männik Tõnis Vinti ning Peeter Talvistu ja tiimi tehtud “Lendava hollandlase” veebilehte: “Interneti-lehekülje kujundus on rakenduskunst-disain, mis sobib näitusesaali, juhul kui see täidab eelpool mainitud kolme tingimust: on funktsionaalne, esteetiline ja sisaldab informatsiooni.”

    Porri nimetab veel Pihlakut, Tiivelit, Kellerit, Ganse, Kärt Ojaveed: “Kelleri raadio märkis minu jaoks maha näitusetööde skaala ühe serva. See on ideaalilähedase tarbekunsti tasakaalupunkt: kasutatav ja toimiv, anarhistlik helikeskkonna puhastamise/täitmise vahend oma funktsioonis, pluss käsitsi kokku joodetud skeemi punkesteetika.”

    Kas teaduseteema disainis on tõusev trend või pigem modernismi relikt? Anneli Porri lähenemine on hästi pragmaatiline: “Kunstnikel on ju alati valikuvõimalus, kumba teed minna, kuidas ja milliste vahenditega avaliku-isikliku, käsitöö-disaini, funktsionaalse-kasutu vahel laveerida.” Pille-Triin Männik täpsustab: “Me näitusega niikaugele ei jõudnud, et midagi ennustama hakkame, aga mulle endale tundub, et teadus üritab ennast jälle inimesele arusaadavaks teha. Kui vahepeal on olnud raske teadussaavutusi mõista, siis uue teaduse “populariseerimise” laines on oma osa on ka  disaineritel ja kunstnikel. Võta või EKA tekstiiliosakonna tarkade kangaste projekt vms.” Ta usub, et disaini ja rakenduskunsti tõsine koostöö teadusega laieneb: “Sest ruumi ja ressursse on järjest vähem, meil ei ole mõttetule kolale ruumi.”

     

  • Eesti-Soome jazzisild

    Joosep Sang

     

    Kuigi selle aasta “Jazzkaare” sügishooaja üks märksõnadest on mitmesugune “crossover”, mahub augustist novembrini ulatuvatesse kavadesse napilt ka jazzi kaasaegset peavoolu esindavaid projekte. Üks selletaoline, heas mõttes traditsiooniteadlik ja liigse eklektika ahvatlusi tõrjuv kontsert toimus 22. oktoobril Eesti Raadio I stuudios, kus lavale astusid järjekordsed sillaehitajad soome ja eesti jazzieliidist: kitarrist Ain Agan, saksofonist Manuel Dunkel, kontrabassimängija Mihkel Mälgand ja trummar Markku Ounaskari.

    Eesti muusikud on soome jazzimehi juba mõnda aega imetluse (ja vahel kadedusega) kuulanud. Kui meil on alles tekkinud või veel tekkimas professionaalse jazzmuusiku tüüp, kes valdab kõiki stiile ega tunnista oma teel mängutehnilisi takistusi, siis Soomes on selliseid mängijaid juba ammu ja palju. Selle tüübi puhul on mõistagi oht muutuda “tükitööliseks”, kellel puuduvad oma hääl ning vaatenurk (seda heidab tänastele noortele ette enamik viiekümnendate-kuuekümnendate kuldajastu jazziveteranidest), kuid Dunkelit ja Ounaskarit see häda ei kummita. Dunkel on täiusliku tooniga solist, kes oskab kujundada reljeefseid soolosid, Ounaskari aga tähelepanelik ansamblipartner, kes ei tiku kunagi vales kohas oma ego ja tehnilise arsenaliga laiutama.

    Kontserdi peakangelane oli siiski Ain Agan, selle projekti ellukutsuja ja tagasihoidlik liider. Kvarteti kavas olidki Ain Agana ja ka Manuel Dunkeli lood, üks seade soome rahvaviisist ning jazzistandard “I’m An Old Cowherd”. Nii Agan kui Dunkel on head heliloojad ning nende erinevus tuleb ühtemoodi välja nii pillimängus kui loomingus. Agan on lüürilisem, introvertsem muusik, kelle käekiri seostub rohkem euroopaliku jazzi mõistega (lüürilisemat vaatenurka tõotab ka Agana veel ilmumata plaat koostöös Tallinna Kammerorkestriga). Dunkeli mängust ja eriti kompositsioonidest kumab seevastu läbi bebop’i mõju, kuigi vahel ilmub tema soolodesse ka ehtsoomelik melanhoolia. Kvarteti eesliin mängis kontserdil suurema osa soolodest, kuid oma võimeid said demonstreerida ka Markku Ounaskari ning kaks kauni tooniga soolot mänginud Mihkel Mälgand.

    Kahe eesti ja kahe soome muusiku ühine etteaste jättis hea mulje ega  sundinud kuulajat võrdlema, kuidas “meie omad” selles valguses paistavad. Saati veel muretsema, kuidas nad välja veavad (vahel olen minagi mõnda rahvusvahelist ansamblit kuulates pöialt hoidnud, et aga “meie mees” vaid puhta intonatsiooni ja muusikaliste tobedusteta oma soolo mängitud saaks).

    Päris “jalad-maast-lahti”-elamust ma kontserdilt siiski ei saanud. Ilmselt oli selles süüdi ka kontserdi toimumiskoht: enne algust valitses saalis steriilne stuudiovaikus, inimesed sosistasid nagu pühapaigas ning piisavalt ei soojenenud publik üles kontserdi lõpukski.

     

  • Kumus saab viimast nädalat vaadata Jüri Kaarma näitus

    Evelina Vedom

    Pühapäeva, 21. oktoobrini saab Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis vaadata tuntud raamatukujundaja Jüri Kaarma varast loomeperioodi käsitlevat väljapanekut „Must hobune ja teised joonistused”. Näitus viib vaatajaid 1970. aastatesse ja esitab Kaarma eneseleidmise loo sõltumatu kunstnikuna.
     
    „Jüri Kaarma 1974. aastal kursusetööna valminud leporello „Must hobune”, millest näitus sai oma pealkirja, kutsus ERKIs esile diskussiooni raamatukujundusest, mille tulemuseks olid lahkhelid ja Jüri Kaarma koolist väljaheitmine,” ütles näituse kuraator Eha Komissarov.
     
    Leporello on laialilaotatuna pea seitsmemeetrine, ühendab fotode põhjal tehtud söejoonistusi, guašitehnikas visandeid ja tušijoonistusi ning iga lehekülg käsitleb eraldi teemat. Meeleseisundite, tegelikkuse ja fantaasiapiltide kirjeldustest moodustub omapärane tervik, mille ainsaks siduvaks liiniks on fotode põhjal valminud joonistused mustast hobusest.
     
    Näitusel saab vaadata ka Jüri Kaarma 13. osast koosnevat vaba käe söejoonistuste sarja „Surmad ja sisenemised”, mis valmis 1979. aastal. Tööd põhinevad kuulsa Walesi luuletaja Dylan Thomase loomingu paremikku kokkuvõtval samanimelisel luulekogul, mida on korduvalt eestindanud Paul-Eerik Rummo.
     
    Lisaks eksponeeritakse näitusel fotode kollektsiooni, mis tutvustab Jüri Kaarma eksperimente kontseptuaalse foto alal. ERKI foto õppemeistrina oli Kaarmal tavaks valmistada igast ülesvõetud filmirullist kontaktkoopiad ja need arhiveerida. Ta reastas paberilehtedele üksteise alla kontaktkoopiate ribasid, tekitades huvitava seriaalsuse efekti. Sel moel sai filmirulli vaadeldavaks muuta, üksteise alla paigutatud kaadrid moodustavad narratiivse koe, mis meenutab mõneti filmikunstile omast kaadrite vaheldumist.
     
    Jüri Kaarma (1950–2011) sai tuntuks ajakirjade Vikerkaar, Looming ja Loomingu Raamatukogu sarja kujunduste autorina. Tunnustust pälvisid Jüri Kaarma kujundused Eesti kultuurilugu ja arhitektuuri ajalugu tutvustavatele teostele ning eesti modernistlike kunstnike monograafiatele.
     
    Kaarma õppis Tallinna 46. Keskkoolis kunstiklassis koos tulevaste kunstiuuendajate Ando Keskküla, Andres Toltsi, Urmas Pedaniku ja Jüri Okasega. 1971 asus Kaarma ERKIisse graafikat ja raamatukujundust õppima, kuid õpingud katkestas väljaheitmine 1974. aastal. Aastatel 1974–1976 oli Kaarma ERKIs graafika kateedri õppemeister foto erialal. 1981. aastal võeti Jüri Kaarma raamatukujundajana ENSV kunstnike Liidu liikmeks.
     
    Näituse kujundaja on Aadam Kaarma.
     
    Näitust „Must hobune ja teised joonistused” saab vaadata 21. oktoobrini 2012 Kumu kunstimuuseumis.

  • Joona tempel Riias

    Siram

    Riiga Joonase näituse avamisele sõites ei lootnud ma leida sealt midagi üllatavat. Olen kõiki tema töid näinud eri olekus ja erinevatel näitustel. Üllatuslikult oli esimene mulje näitusest siiski üllatav. Nii tema monumentaalmaalid, keskmise suurusega altarimaalid kui ka pisikeste piltide seeriad, samuti installatsioonid asetusid kuidagi uuel moel oma kohale tervikus.

    Nimetan Joonase mõnesid maale altarimaalideks, see tundub kuidagi kõige sobivam žanrimääratlus, kuigi ükski pühakoda neid tellinud ei ole. Tema maailmavaade on kahtlemata religioosne ja see kajastub paratamatult ka piltidel. Või õigemini, täiesti tahtlikult, sest ta püüab leida elus ja ilmas neid nähtamatuid süsteeme, mida teadus ega argipraktika adekvaatselt seletada ei suuda. Üks võimalus oma avastusi avalikustada on nende visualiseerimine kujutava kunsti objektide kujul. Eks samaga ole kunstis tegeldud ju selle eksistentsi algusest peale.

    Mõistagi ei suuda inimene tabada maailmakõiksust jalapealt ja korraga, nii ongi Joonas ajapikku selle erinevaid elemente esile toonud. Ja leidnud selleks ka erinevaid vorme.

    Monumentaalsed pildid on tegelikult kõik üks ja sama lugu, mille tegelased ajas arenevad ja vastavalt sellele ka uutesse olekutesse satuvad. Kõik see sai alguse teadagi Kollasest Huntmehest, kellest läbi pea- ja kõrvalosade selles kasvamise loos sai Valge Huntmees, ning peagi pärast seda kadus tegelane areenilt.

    Hunt oli sümbol, inimolemuse loomaliku ja hämara poole kontsentraat. Küll kõnekas, aga siiski kõigest sümbol. Ta jooksis metsa tagasi siis, kui meie ette astus inimene, kellel samuti on varjuküljed, kuid ka helged omadused ning võimed. Praegu näeme me seda inimest Joonase performance’ites kuldse kiivri ja rüüga prohveti kujul. See prohvet ei pea viima läbi keerukaid rituaale, ta võib teha lihtsaid asju aiatöödest kuni keedumunade söömiseni (viimane leidiski aset Riia näituse avamisel) ja just selle lihtsuse kaudu annabki ta edasi oma sõnumit. Eesmärk on isiksuse areng ja selleks ei pea kehastuma kellekski teiseks ega sooritama kunstlikke riitusi, seda saab ja tulebki teha lihtsalt elades.

    Niinimetatud altarimaalides me sedavõrd selgeid tegelaskujusid ei kohta, seal vahelduvad nii sümbolid kui karakterid vastavalt sellele, millist konkreetset kontsepti Joonas parasjagu käsitleb – olgu selleks siis vabadus, surm, elu, armastus, lootus või veel miski. Sageli kohtame arhetüüpsete kujundite erinevate kombinatsioonide vahel ka autori käejälgi, mis annavad kogu süsteemile inimliku ja isikliku mõõtme.

    Kolmas žanr on väikeste piltide seeriad, mis ei püüa modelleerida nähtavat ja nähtamatut tegelikkust, vaid annavad toimuvat edasi muinasjutu-laadsete lugude kaudu. Tööd on valdavalt abstraktsed, kuid mitte nonfiguraalsed: hoolikal uurimisel leiame sealt nii maastikke, ilmastikunähtusi, arhitektuuri, inimesi kui lilli. Enamasti aitavad vaatajal pakutavat mõista ka selgitavad pildipealkirjad ja tekstid, kuigi ka alateadvuse tasandil saab piisava avatuse korral elamuse ning info kätte.

    Näituse keskel on, nagu pühakojale kohane, pihikapp ehk installatsioon „Valge maja”, mis koosneb seest kui väljast üle maalitud ustest kokku ehitatud majakesest, kus on ka minimaalselt ja maaliliselt mööblit. Vaataja saab ruumi siseneda ja pihtida – iseendale – ning lunastusefekti loovad needsamad sind ümbritsevad uksed. Sul on võimalus igale poole minna. Valik on sinu.

    Kõik see kokku moodustab ajas ja ruumis pideva terviku, inimtajule tabatava ja mõjuva süsteemi. Iga Joonase kunsti komponent asetub omale kohale. Seda siis ilmselt suuresti tänu Riia Kunstiruumi suurepärasele ruumile ja heale näitusekujundusele. Ei teki sellist tunnet, et väikesed seeriad on pudipadi, installatsioonid on vägisi ruumi surutud või õue mõeldud maalid tuppa sattunud. Nii nagu on vahel juhtunud Joonase varasematel näitustel kehvemates ruumides. Midagi ei ole öelda, suurkuju vajab enda ümber ka suurejoonelist ruumi.

     

  • Isamaalisusest paatoseta, aga akrobaatiliselt

    T?Viik

    Seda sõnumit ilmestas hästi ka kõne adressaadi keskendamine „Sulle”, lihtsale inimesele ja „heale sõbrale”, keda anekdootlikult kehastas kontserdi etteastete vahel Guido Kangur oma muheda huumoriga. Meie, lihtsate inimeste ja heade sõprade ühisus ei vastandunud mitte niivõrd poliitilisele establishment’ile saalis, kuivõrd klišeelikule formalismile ja sallimatule põmmpäisusele, mida leiab ühiskonna kõikidest kihtidest. Isegi Guido Kanguri üsna stereotüüpset maamehe karikatuuri iseloomustas ebatavaline (ja ebarealistlik?) avatus ideedele ja dogmaatilisuse puudumine. Ka kontsert ei olnud mitte ainult erakordselt kõrgel kunstilisel tasemel, vaid signaliseeris nii oma esinejate ja lugude valikuga kui ka üksikute kujundusefektidega (mänguraudtee küüditamise sümbolina) stambivaba mõtlemist meie rahvusliku eneseteadvuse ülevatel ja pühadel teemadel. Nagu teada, ei saa olukorras, kus ülevate teemade käsitlemise rituaalsest vormist saab traditsioon, enam pateetikat võltspateetikast eristada. Sellepärast ongi oluline riiklikke ülevaid riitusi kunsti vahenditega rikastada ja elustada, ning väike annus võltstõsiduse postmodernistlikku dekonstruktsiooni mõjub ülevusele pigem elustavalt.

    Kontserdi lõppakordi labastas planeeritava vabadusesamba kavandi kuvamine ülevuse kulminatsioonina. Kui kõik senised visuaalsed elemendid võimaldasid kunstilisele objektile omast interpretatsioonide paljusust ja süvendasid selle kaudu esteetilist elamust, siis antud objekt on kunstilise kujundina ühemõtteline ja poliitilise žestina väiklane. Alles oli Toomas Hendrik Ilves öelnud, et „kui me tahame olla suured, siis tuleb põlgusega suhtuda kõigesse väiklasse, vulgaarsesse ja laamendavasse”, kuid kontserdi lõpp demonstreeris, et esialgu me veel suured ei ole. Jääb ainult küsida: oli see elitaarne ülipeene huumoriga tehtud illustratsioon presidendi kriitika näitlikustamiseks või jälg tegijate rahvusliku teadvuse ideoloogilisest traumast, mis on tihtipeale pime selle trauma valukohtadega seotud vulgaarse käitumise suhtes?

     

    Uute ideaalide ootus

    Uue tonaalsuse kehtestamisele meie poliitilises kultuuris oli pühendatud ka Toomas Hendrik Ilvese kõne eksplitsiitne sõnum. Selle sõnumi saab kokku võtta üleskutsena väljuda poliitilisest alaealisusest. On aeg, ütles president, et meie senine „romantiline” ja puberteetlik suhtumine Eestisse muutuks küpseks armastuseks, kus on tunnete kõrval ruumi ka mõistusele ja vastutusele. Romantilist suhtumist Eestisse iseloomustavad kõige äärmuslikuma näitena sellised asjad nagu tulihingeliselt deklareeritud valmisolek isamaa eest surra – sõltumata sellest ja mõtlemata sellele, kas see surm midagi muudab. Pigem pakub selles romantilises staadiumis ideoloogilist eneserahuldust just nimelt see surmavalmidus ja eneseohverdamise joovastus. Sellise eneseohverdusvalmidusega algab tihtipeale ka armastus noorte inimeste vahel, mis hiljem paratamatult teiseneb. Romeo ja Julia tüüpi armastus peab kas teisenema või siis surma vahendusel igavikulisust otsima. Reaalses maailmas on Kronos kõigest kirglikust üle. Enamik inimesi sellest nooruslikust eneseohverdamisvalmidusest reaalse eneseohverduseni ei jõua, ning seda pole vajagi, kui kahuriliha nõudvad olukorrad välja arvata.

    Paratamatult lõppes ka Laulva revolutsiooni romantika ning teisenes reaalseks ja pragmaatiliseks ülesehitustööks, kus tulemuse stabiliseerimise nimel tuli aatemeestel kokku leppida sullerite ja võimuritega nii, et ühel, teisel ja kolmandal enam selget vahet teha ei saa. Tagantjärele saame vaid ütelda, et olid need inimesed, kes nad olid, kuid nad suutsid omavahel kokku leppida ja tahtejõuliselt ellu viia terve rea Laulva revolutsiooni järgseid ideaale: kindel kroon, avatud piirid, läänelik riigikorraldus, lääneliku tarbimiskultuuri võimaldamine neile, kel raha on, jne. Selle ajastu põhiküsimus oli nii individuaalsel kui ka riiklikul tasandil: kuidas rikkaks saada? Kusjuures soovitav olnuks rikkaks saada mingi ühe nipiga, ühe tehinguga, Eesti Nokia leidmisega, et poleks vaja püsivalt pingutada.

    Tänaseks on nendel ideaalidel toss väljas ja nende kuulutamine mõjub anakronistlikult. Mitte sellepärast, et kindel raha ja läänelik riigi- ja elukorraldus ei oleks enam vajalikud, vaid sellepärast, et need asjad on praegu enesestmõistetavad. Me eeldame, et meie valitsus ja ühiskondlikud struktuurid saavad nende asjade hoidmisega juba nii hästi hakkama, et neil jääb järgmiste ülesannete jaoks jõudu üle. Kui 10 aastat tagasi mõjus läänelike riigikorralduse- ja elu- (loe: tarbimis-)mudelite maaletoomine noortele innustavalt, siis nüüd see enam nii ei ole. Üliõpilaste hulgas, kellega ma suurel hulgal kokku puutun, domineeris veel 10 aastat tagasi põhiküsimusena tõepoolest rikkakssaamine, kuid nüüd otsitakse aina enam elustiili, mille sõltuvus tarbimistsüklist ja selleks vahendite loomiseks kulutatud ajast oleks väiksem ning oleks suurem võimalus ennast pühendada millelegi muule. Noored tahavad elada huvitavalt, aga mitte ilmtingimata rikkalt. Kümme aastat tagasi oli nende asjade vahel võrdusmärk.

    Kuulsin pealt, kuidas üks patriootlikku raadiosaadet salvestav reporter küsis tudengi käest, kas ta on nõus ka isamaa eest surema, kui tarvis. Üliõpilane vaikis pikalt, sest teadis, millist vastust temalt oodatakse, kuid tal oli siiski liiga imelik soovitud vastust kuuldavale tuua. Siis ta vastas, et on seni küll mõelnud ainult isamaal elamise peale vähemalt nii kaua, kuni siinne keskkond oma väiklase ksenofoobia tõttu teda liiga ahistama ei hakka. Sõjaväeteenistuses oli ta ometigi käinud, aga mitte kohusetunde pärast, vaid sellepärast, et seal oli fun.

     

    Muutunud kõnetoon

    Presidendikõne üks põhiseisukohti oli, et Laulva revolutsiooni järgsete ideaalidega kaasnenud poliitilise retoorika aeg on möödas. Milline peaks olema poliitikute kõnetoon täna, et rahvas ei võõranduks poliitikast ega vaataks neid nii üllatunult ja mõistmatult nagu see üliõpilane raadioreporterit? Meie poliitilise eliidi kõnetoon on tõepoolest jäänud sellele lainele, mis tekkis Laulva revolutsiooni järel: vormilt rahvuslik, sisult paremkonservatiivselt majanduslik, kusjuures rahvuslik vorm muutub aina formaalsemaks ja võltsimaks ning rahuldab seetõttu aina konservatiivsemaid rahvuslasi. Selle koha pealt on presidendi üleskutse kindlasti ajakohane: rääkida võltspateetikata ja jokkimata, väärtusi simuleerimata ja vastaskõnelejat materdamata. Mitte käituda nagu puberteetik, kes jagab maailma mustaks ja valgeks ega oska kriitilist argumenti käsitleda teisiti kui vaenlase tunnusena.

    Selliste ideede esitamine Eesti ametliku establishment’i aasta kõige säravama glamuuripeo käigus on ühelt poolt tänuväärne kontekst laiade masside tähelepanu tõmbamise mõttes, teiselt poolt aga hästi nõudlik kontekst siira sõnumi väljatoomiseks üldisest karnevalilaadsest taustast. Tänu televisioonile sünnib iseseisvuspäeva tähistamisest Estonia teatris kummaline kultuurivorm, kus pompoosselt pidulik Vene imperaatorlik õukonnapidustuse formaat on ristatud massimeediakultuurist pärit popartistide galaürituse formaadiga. Selle tagajärjel sünnib segatud vorm kõrgglamuurist ja rahvuslikust popist – ehtne postmodernistlik pastišš, kus ühendatud ülev labasega ja kõrge madalaga. Selles situatsioonis midagi tõsist ütelda on sama raske nagu „Õllesummeril” matuseid korraldada – tulemuseks on rahvaliku levikuga koomiks, mille sõnumit vormistavad bulvariajakirjanduse tõmbenumbrid. Presidendi „let’s get real” mõjus selles televaatajale avanevas koomiksilaadses kontekstis kui kahekordne salto, mis tal päris hästi õnnestus. Huvitav, kunas jõuavad ürituse disainerid niikaugele, et hakkavad kujundama eelkõige telesaadet, mitte kohapealset eeskava. Siis oleks ka presidendil kergem jalgadele maanduda.

     

     

  • Mustlased kui kultuuripeegel

    Heili Vaus-Tamm

    Flamenco pingestub ahvatluse ja kire varjundites. repro

    Kavas “Põimunud kired”: india kathak ja hispaania flamenco; Anurekha Ghosh & Company (kathak-tants, laul, harmoonium, sarangi, tabla) ja Alma Flamenco Dance Company (flamenco-tantsijad, laul, kitarr) Estonia kontserdisaalis 3. XI.

    See kontsert näitas rahvasterändega Indiast Hispaaniasse sattunud mustlastantsu muundumist ajas, globaalseid muutusi inimese hinges ja selle väljendamises keha kaudu. Kui õhtu pakub korraga nii tõsiseltvõetavat uurimusetausta, tugevat emotsionaalset tasandit ja kõrget professionaalsust, on see küllap ülim. Seda kõike antud projekt tõesti oli.

    Tunne, mis tekib mitme teadvusetasandi koosmõjust, on kahtlemata tugevam kui see, mis kõnetab vaid üht vastuvõtukanalit. Niisugune põhimõte töötab Eesti kontserdielus õnneks paljudel üritustel: Peeter Vähi ettevõtmistes (suvine Mozarti-Salieri kompositsioon), “NYYDi” festivali kontsertidel (Monika Mattieseni show, Hollandi ooper) ja ka kunstivaldkondade sünteesi puhul sarjas “Diplomaatilised noodid”.

     

    Kire ja jõu demonstratsioon

     

    Sel õhtul oli huvitav jälgida produtsendi mõtet mustlastest, kes algselt pärit Indiast ja rännanud keskajal niikaugele läände, kuni ookean vastu tuli – Hispaaniasse; kuidas ainuomane tantsuvõte, virtuoossuse fenomen, on sajandite jooksul ja kulgemisel idast läände transformeerunud. Muutused teel Indiast Hispaaniasse olid sellised: paljaste jalgade ja neid ümbritsevate kellukeste tilinast on saanud tugevate kontsade kõrvulukustav klobin, naeratusest ja sisemisest rahust kirglik ilme, jutustavast tegutsev – käte peenest tähendusrikkast arabeskist suured ja hoogsad, avarad liigutused, painduvast kehast rõhutatult jäik, justkui jalgadest eraldatud ülakeha, ülinaiselikust tantsust suuresti mehelik ja vaat et rahvusliku spordiala mõõtmed välja andev tehnikavaldamine.

    Flamenco’t tantsivad ka ainult naised, selles etenduses oli aga peategelaseks just mees ja võib ka öelda, et mehelik alge üldse. Kätt südamel või kõhul hoides ja piinatud ilmel valjusti kaeveldes juhatas meeleolu sisse meeslaulja, kitarrist hoidis rütmi ja harmooniat. Meestantsija näol peegeldusid sünge kirg ja pinge, mis panid jalad teravas rütmis trampima. Kuumus kasvas: tempo ja tugevus, särk värvus higist tumedaks, kogu keha värises. Kuni läbi füüsilise väljarabelemise saabus vabanemine – karjatusse suubunud kiirendus. Ja sportlik külg peaaegu et varjutamas kunstilist, kulminatsiooni lähenedes vaikis laul, kitarr ainult rütmi andmas, peatähelepanu jalgade kiirel ja meeleheitlikult tugeval tööl.

    India tantsu leebest jutustusest oli saanud Hispaania variandis lahtise kire ja jõu demonstratsioon. Mõlema rahva tantsud olid inspireeritud ja saadetud laulust. Kõiki sõnu ei õnnestunud välja uurida, aga siiski – mõlemad rääkisid armastusest. India oma nende jumala armumisest inimesse, Hispaania oma mehe ja naise suhtest.

     

    Läbikomponeeritud kontsert

     

    Ideed toetav ja hästi publikuni toov oli kontserdi ülesehitus. Esimeses osas oli kaks eraldi plokki: üks india kathaki’st, teine hispaania flamenco’st. Teises osas hakkasid laval käima vastavad numbrid vaheldumisi. Kuni ühe maa pillimehed hakkasid teise maa loole rütmi kaasa mängima, siis laulma, ja siis juba liikusid tantsijad teise maa pillide saatel. Seejärel esitasid tantsijad lausa koos läbikomponeeritud ja ühtsesse mustrisse seatud tantsu. Imepärane, peadpööritav segunemine, mis pani mõtlema ja tekkivaid protsesse jälgima.

    Alus, rütm ja jalgade töö, jäi tõesti sarnaseks (ühel vaid leebem, teisel agressiivsem), oluline oli psühholoogilise häälestatuse (sisemine rahu contra piinav kirg) ja käte töö vahe. Kui ka koreograafias oli ette nähtud sama liikumismuster, teostas indialanna selle kurvilise ja pehme, hispaanlanna karmilt sirge liigutusega. Imelikul kombel köitis indialanna ja hispaanlanna duetis pilku ikka esimene, teine tundus kuidagi igavam. Paradoksaalne on see, et emotsiooniskaalas oli indialanna ühetaolisem (ikka oma lugu jutustamas), hispaanlanna varieerus ahvatluse ja kire varjundites.

    Muusikapoolelt olid Hispaaniat edasi andmas laul ja kitarr, Indiat harmoonium, laul, keelpill sarangi ja virtuoosselt mängitud löökpill tabla. Omaette löökpilliks kujunes ka rütmivokaal, tablamängija ja laulja omavahelises võistluses kasvav taki-tiki-tiki-taki.

    See oli kontsert, mis mängis korraga mõlemasse väravasse – nii publikumenu kui sisuliste väärtuste peale ja tabas mõlemat.

     

  • Üle-eestiline ettelugemine „Loeme koos Aino Perviku lugusid!”

    Eesti Lastekirjanduse Keskus

    Sel aastal tähistame 19. korda Eestimaal ettelugemise päeva, mõttega tuletada kõigile meelde, kui tore on ette lugeda, kui huvitav jutte kuulata ning kui oluline on ettelugemine lastele.
     
    Armastatud lastekirjanik Aino Pervik tähistas kevadel oma juubelisünnipäeva. Seetõttu loemegi seekord jutte tema raamatutest. Aino Pervik peab ettelugemist väga oluliseks ja ütleb: „Väikesele unejutu kuulajale selgub, et sõnadega saab muudki ette võtta kui lausuda: ära tee! või: ei taha! Selgub, et sõnadest võivad tekkida kujutluspildid sellest, mida käega katsuda ei saagi. Siit saab alguse ka empaatiavõime, mis on üks inimese meeldivamaid omadusi.“
     
    Ettelugemise päeva traditsiooni algataja on Eesti Lastekirjanduse Keskus ja meil on hea meel, et paljud koolid, lasteaiad ja raamatukogud üle Eesti on selle mõttega kaasa tulnud ning korraldavad vahvaid ühislugemisi. Et ettelugemine saaks veelgi laiema mõõtme, kutsusime sel aastal koostööpartneriteks Eesti Näitlejate Liidu ja Eesti Harrastusteatrite Liidu, et koos korraldada lasteaedades ettelugemise nädal 15.-19. oktoobrini. Mõte leidis toetajaid ning ligi 40 Tallinna, Tartu ja Võru näitlejat külastavad nädala jooksul lasteaedade vanemate rühmade lapsi ning loevad neile Aino Perviku lugusid. Usume, et see on elamuslik ja rõõmus kohtumine nii lugude kuulajatele kui ka ettelugejatele. Meiega on ühinenud näitlejad Võru Linnateatrist, Tallinna Linnateatrist, Nukuteatrist, Rahvusooperist Estonia, Teatrist NO99, Eesti Draamateatrist, harrastusteatritest Improgrupp JAA ja Salme Teater ning mitmed vabakutselised näitlejad. Kõik löövad ettevõtmises kaasa heategevuslikult.
     
    Ettelugemise päeval, 20. oktoobril kell 12 astuvad Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses võistlustulle parimad 4. klasside ettelugejad üle Eesti. Kokku on 16 võistlejat, kes kõik on maakondlike ja Tallinna eelvõistluste võitjad. Ettelugejate esinemist hindab žürii, kuhu kuuluvad näitleja Anti Kobin Nukuteatrist, Harrastusteatrite Liidu juht Kristiina Oomer ja IBBY Eesti osakonna president Leelo Märjamaa. Võitjad saavad auhinnatud. Kõikidele osalejatele jääb võistluspäeva meenutama Aino Perviku autogrammiga raamat „Klabautermanni mure“ ning Meremuuseumi poolt kingitud Lennusadama külastus. Võistlust toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.

  • Maskiga ja maskita näod

    Kaarel Tarand

    Viimase nädala jooksul käivitati kolm suuremat allkirjade kogumist. Eesti Arhitektide Liit asus koguma allkirju Vabadussõja võidu samba, roheliste erakond tuumajaama ning kaks ajalehte riigikogu vastu. Lihtne on need kõik ühte patta panna, kuid näilise sarnasuse taga on mitu põhimõttelist erinevust. Kes ja millisel eesmärgil? Kõik teevad poliitikat, kuid üks on mittetulundusühing, teine erakond ja kolmas äriühing.

    On üsna mõistlik, kui erialaühing, tulule mõtlemata, avaldab arvamust ja küsib ka laiemat toetust erialases küsimuses, antud juhul siis küsijate väitel ebaprofessionaalselt teostatud ruumilahenduse asjus. Praeguse monumendikavandi kriitikud on siiski jätnud pugemata otsustajate nahka, esitanud oma asja poolikult. Küllap nõustuvad mõnedki sambavastased väitega, et on viimati riigikokku valinud need, kes seal ka oma tööd teeksid ehk otsuseid langetaksid. Me ju ei vali sinna otsustusvõimetuid ega tuulelippe! Valitud otsustaja on praegu sunnitud mõtlema: kui olen nõrk ja annan järele ühes küsimuses, siis kas ei tee ma end sellega haavatavaks ja nõrgaks kõigis küsimustes? Näiteks peaministri puhul võib see musta stsenaariumi puhul tähendada 1939. aasta nõrkuste kordumist. Keegi ei saa sajaprotsendilise kindlusega väita, et ühtainsat nõrkuseilmingut ei tõtta ära kasutama need, kes tahaksid muuta kogu Euroopa üldplaneeringut ning kelle jaoks 45 000 ruutkilomeetrit on väikseim muutmist vajav detailplaneeringu ala.

    On lausa kohustuslik, et poliitiline erakond tegutseb oma seaduslike ja põhikirjaliste eesmärkide saavutamise heaks ka valimiskampaaniate vaheajal. Erakonnaseaduse § 1 järgi on iga erakonna eesmärgiks „oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine”. Et rohelised paluvad toetusallkirju tuumajaama vastu, on seega nende eesmärgipärane töö. Valitud tööviisi aga õigustab see, et mäletatavasti ei õnnestunud rohelistel mullu augustis riigikogus energiadebatti avada. Nende oluline eelis arhitektidega võrreldes aga on see, et ühtki olulist otsust ei ole energiapoliitikas veel tehtud, ühtki valikuvõimalusi ahendavat protseduuri läbi viidud. Selleks, et arutada, ei pea veel midagi tehtust tühistama.

    Ja lõpuks koguvad allkirju äriühingud, küll erilise turujõuga ja ühiskondliku mõjuga äriühingud, kuid sellest hoolimata vaid ühe eesmärgiga – teenida omanikele kasumit – organisatsioonid. Kas ka nende tegevus on siiras või põhikirjaline? Konteksti (avaliku võimu kandjate hiljutist meediakriitikat) arvestades paistab vägisi kättemaksu moodi. Küsida võiks ka, ega käivitatud kampaanias midagi populistlikku pole, korraldajateks ikka needsamad, kes aastaid poliitikuid ja erakondi populismi eest nahutanud. Kuid see pole põhiline, vaid ikka see, milliste meetoditega seda kampaaniat läbi viiakse. Aus oleks öelda, et selle võttega, elanikkonna meeleolusid ära kasutades, me lihtsalt teenime jälle omanikele raha. Aga ei! Rahateenimise eesmärk on varjatud, avaliku eesmärgina kõneldakse „suurema osa Eesti rahva jaoks sügavalt ebaõiglaseks” muutunud olukorra lõpetamisest. Õilis mõte, kui aga ei meenuks hiljutine Postimehe peatoimetaja asetäitja Kalle Muuli mõttekäik raadiosaates, mille järgi meedia kritiseerijad (näiteks mina) ei ole lihtsalt aru saanud, et ajalehti annavad välja börsiettevõtted, mille omanike/aktsionäride soovid dikteerivadki lehtede sisu. Suurim (ja ainus) kasv reklaamiturul toimub praegu netis. Seega võiks omanike suunis olla: iga hinnaga kogu tähelepanu netile. Et asi selgem oleks, võiks igaüks mõelda, kas on nõus järgmiste väidetega või mitte:

    1) riigikogu ei saa muuta oma ametis oleva koosseisu palgatingimusi;

    2) riigikogu saab langetada ainult neid otsuseid, mis on vastavuses põhiseadusega;

    3) väljapressimise surve all teevad otsustuskogud ebakvaliteetsemaid otsuseid kui surveta ja ajapiiranguteta olukorras

    4) iga kampaania suurendab võrgulehe külastatavust, s.t ka reklaamitulu.

    Eelöeldu ei sisalda viiteid sellele, kas ma olen Vabadussõja võidu samba, tuumajaamade või riigikogu palgakorralduse poolt või vastu.

     

  • Raidmetsa taaslavastus

    Kai Lobjakas

    Toivo Raidmetsa näitus “Barokist dadani“ Rotermanni soolalaos 9. XI – 14. XII.

     

    Toivo Raidmets on eesti sise- ja mööblikujunduses radikaalne tegija. Ta alustas 1970. aastate teisel poolel mööblidisainerina tööstuses, ent suundus üsna pea unikaaldisaini ja näitusekujunduse maailma. Nüüd on ta valmis saanud oma loomingut ühendava lavastusega Rotermanni soolalaos, kus kohtuvad tema ruumiillusionisti ambitsioonid, tehtud tööde ja hetke tegemiste katked.

    Ühe isikunäituse sees jõuab meieni muu hulgas korraks taastatuna ka disainiajaloo peatükk, mil eseme funktsiooni ja vormi sõjajärgselt tekkinud ning kaua kestnud ratsionaalset ja modernistlikku tähendust radikaalselt muudeti, mille tulemusel tekkis ka Eestis omalaadne antidisainilik nähtus. Raidmetsa näol on tegu kohaliku antidisaini-mehe ja modernismikriitikuga. Liiga lihtne ja selge on talle igav, mängulised tendentsid ja hübriidobjektid on ahvatlevamad. Ta ei otsi disainerlikke lahendusi, vaid liigub eelkõige visuaalselt väljenduslikul pinnal. Ja ehkki käesolev näitus kannab Sirje Helme 1990. aastal Raidmetsa kohta kirjutatud artiklilt laenatud pealkirja, on kollaažilik väljapanek tekkinud autori omal valikul ja selles avaldub tema kahtlemata mitmekesine loomus.

    Raidmetsal oli ebaõnne sattuda tegutsema nõukogude aja lõpupoole, mil oli võimatu teostada oma kavatsusi tootedisainerina. Teisalt, viletsad tootmisolud justkui sundisid kunstnikuks ja võimaldasid tegutseda tunduvalt põnevamaid, ebapraktilisemaid ja loomingulisemaid lähenemisi lubaval alal. Raidmets alustas pärast kooli tööstuses (Tartu mööblikombinaadis 1982 – 87) ja lahkus sealt perspektiivituse tõttu – viie aasta jooksul tehtud tööst ja kavanditest jõudis väidetavalt reaalselt tootmisse vaid üks – ning jätkas võimalusterohkes ARSis (1987 – 1995) unikaalmööblit ja näitusekujundusi luues.

    Soolalao saalist on Raidmetsa käes saanud efektne lava, kus ta ise esineb. Arusaadav, sest näitusekujundused, ambitsioonilt tegelikult ruumide lavastamine, olid Raidmetsale ja paarile tema põlvkonnakaaslasele oluline loominguline väljund. Raidmets esindab ilmekalt seda perioodi ja nähtust, mille puhul kujundus on näituse juures võrdselt oluline eksponeeritavate esemetega, ja rakendab seda võtet ka sellel näitusel. Soolalao suur teise korruse saal on Raidmetsa-suguse keskkonnalooja jaoks ideaalne pind, mille ta on mõnuga oma tahtele allutanud. Ruumi, mis on oma suuruses nõudnud näituse usutavuse saavutamiseks ohtralt füüsilist materjali, täidab keskel suur veesõõr, kattes olulise osa saali põrandast. Tagumine peegliga kaetud otsasein dubleerib ruumi mahtu ja selles sisalduvat ning kunagi (1990) Helsingi Esplanaadile loodud valgusest sätendav lauavirn ruumi keskel uhkes taasesituses annab edasi olulisima Raidmetsa loomingulisest püüdest – tegutseda (ka sisekujundajana) võimalikult isikupäraselt ja vabalt, olla pigem sõltumatu kunstnik kui kataloogisirvija.

    Sellele vaatamata on Raidmets kahtlemata oluline ka tarbevormi loojana, enamik eksponeeritud laudu ja istmeid on ülevoolavale vormile vaatamata igati funktsionaalsed. Selle tõestamiseks on näitusesaali aktsentueerimiseks laiali loobitud mööblit, mis kirjeldab Raidmetsa loomingulisust veidi piiritletumates tingimustes: tool on tal ikka tool ja laud on laud. Raidmetsa kaubamärgiks kujunenud veider materjalikasutus ja ootamatu vorm kõnelevad nii kommunikatsioonivajadusest kui ajastust, kus ta tegutseb (tehnoloogiline baas polnud 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul teatavasti eriti kõrgelt arenenud), ning avaldub eelkõige robustsetes materjalides nagu väänatud raudtoru, nöör ja jämedad poldid ning nende kasutuses ja viimistluses. Vorm on tavaliselt peaaegu allumatult, lausa mässumeelselt veider, kuid funktsioon on aus ja usaldusväärne.

    Ei saa öelda, et tema looming oli just tarbimiskriitilisusest välja kasvanud, nagu see oli Euroopas juba mõnda aega toiminud samasuguse lähenemisega rühmituste ja disainerite puhul, kuid (ajastu)iroonilised, postmodernistlikult mitmeti viitavad ja pretensioonikad olid ja on tema tööd kindlasti.

    Seinale projitseeritud slaidiprogramm lisab tunnistust võimekusest, pakkudes ülevaadet valminud sisekujunduslahendustest, peamiselt realiseerunud näituse- ja sisekujundustest (Eeslitall, Bonnie & Clyde, Viinistu restoran jm).

    Tänaseks on kunagi tootedisainerina alustanud Raidmets ratsionaalse disaini juures tagasi. Kunstiakadeemias õpetamise kõrvalt (aastast 1995) on ta loonud mõned kindlalt töötavad tooted, mis ka näitusel eksponeeritud: diivanilaud Tea, nagi ning toolid Mart ja John.

    Ilmselgelt saab näitusel aimu, et Raidmets on õnnelik oma tegevuseks juhtunud aja üle, mis võimaldas tegutseda vabamalt, ning rahulolev, et on julgenud luua objekte eelkõige spontaansust ja loovust rakendades, takerdumata kindlasse käekirja, moodi või trendi. Näituse kokkupanek on olnud kindlasti suur nauding ja privileeg. Täna on selline tagasivaatav show-lahendus kui mitte niivõrd vaimustav, siis kindlasti ootamatu ja ajastuspetsiifilise lavastusena meeldiv üllatus.

     

     

Sirp