Kas külmkapi sisu põhjal saab öelda, millist erakonda inimene valib? Vähem kui aasta eest, enne USA presidendivalimisi, pani New York Times üles fototesti: sajad inimesed olid neile paljastanud oma valimiseelistuse ja lasknud pildistada külmkapis sisalduvat. Lugeja sai arvata, kas tegu oli Bideni või Trumpi valijaga (näidati vaid nende majapidamiste külmkappe, kus kõik valijad olid sama meelt). Toiduvalik on ju nii poliitiline? Hindajate tabamus oli vaid 52% ja minugi tulemus polnud palju parem (sajast kapist 55 pihta). Tahaks küll mõelda, et Eestis aimaksin eelistuse kergemini ära, aga mine sa tea. Hindasin mitme ameeriklase külmikut orgaanilise sojapiima ja rohke salatikraami põhjal valesti; oletus, et liberaalid mõtlevad jätkusuutlikumalt ja terviseteadlikumalt ning konservatiivid on kapid afektiivselt vorste täis toppinud, alati ei aidanud.
Ma ei tea, kas on keeli, kus maitsemeel ei ole andnud metafoori inimese muude eelistuste kohta. See metafoorne maitse, mille sotsiaalset olemust Bourdieu 40 aasta eest nii põhjalikult lahkas, suunab omakorda maitsemeelt, kuigi praegu paistab, et staatusest olulisem suunaja on tervisediskurss (need on küll omavahel seotud). 1990ndatel räägiti meil maitsest teisiti kui praegu, mitmed kultuuriinimesedki eksponeerisid agaralt oma maitsepeenust. Ainult Pärnu Rannahotellis sai õiget Chateaubriand’i steiki, ainult granadillimaitseline jäätis kõlbas süüa, ainult suitsumaitseline viski juua. Kes teevett kõrge joaga ei valanud või tee sisse suhkrut pani, oli mats. See oli rabe, metsik eristumispüüd, vaja oli oma staatust kinnitada. Lapsena lugesin Marta Sillaotsa Galsworthy-tõlgetest sõna „distingeeritud“ teatava hämmastusega; tudengina, seoses Bourdieu distinction’iga, tuli see mulle jälle meelde. Distingeeritud.
Õhustik või vähemalt avalik retoorika on muutunud maitseküsimustes leebemaks. Hea naljamaterjal on halb maitse muidugi siiani ja asju kategooriast „nii halb, et juba hea“ tarbitakse rõõmuga. Aga halba maitset tõsimeelselt põlastada – see pole vist enam hea maitsega žest. Parempopulismi laine on olnud mäss elitaarse maitse vastu, demonstratsioon, kui kõvasti ruulivad kodune vulgaarsus ja afektid. Aga või sest tolku on, kui öelda seepeale: „Ära trambi!“ Tuleb mõelda, mis läks valesti, et trambitakse. Tunnistan, et olen siiski snobistlikust vaimust kantuna eelistanud ilukirjanduses EKRE tegelasi mitte nimepidi nimetada, aga kaua sa jaksad. Trumpi ja Janez Janšat olen juba maininud.
Head maitset on aina püütud tuvastada ka teaduslikult, väljaspool sotsiaalset hinnangulisust. Mõni lähenemine on olnud üsna omapärane. Sakslane Eysenck, kelle IQ-testid 1972. aastal Loomingu Raamatukogus ilmusid, püüdis juba 1940. aastal välja selgitada visuaalse hea maitse faktorit T (sõnast „taste“). Täiustatud test (1983) pandi kokku nii: kunstnik joonistas kaks kujundit, harmoonilise ja vigase, seejärel hindasid kaheksa kolleegi, kumb kujund on parem, ja kui kõik kaheksa olid ühte meelt, läks kujund testiülesandena arvesse. Kui testitegija kunstnike maitse ära tabas, sai ta punkti.
Uuritud on, mil määral on olemas üldinimlik harmooniataju, ning leitud, et heli ja visuaali hindamisel on ühtelangevus suur. Mitte just üllatavalt on kinnitust leidnud seegi, et haridus võib panna inimese oma valdkonnas, näiteks muusikas või kunstis, hoopis enharmoonilisust ja elementide konfliktsust eelistama. Arusaadav: need on ju süvenenud, informeeritud, distingeeritud inimesed, kellele lihtne kooskõla on igav. Selline eelistus võib piirduda ka ühe erialaga: inimene võib hinnata omal alal ebakonventsionaalseid võtteid, aga kaifida ikkagi diipi luulet ja pühade minimalistide muusikat. Nõuab ressursse, et end mitmes vallas komplekssuse ja ebamugavusega koormata.
Maitse-eelistusi on mitmeti kategooriatesse jaotatud (nt esteetiline, tserebraalne, sünge, põnev, üldrahvalik) ja neid kategooriaid isikuomadustega seostatud; on tuvastatud, et arvestatav hulk Céline Dioni fänne ei poolda samasooliste abielu ja leiab, et Trump sai hästi hakkama. Maitse-eelistuste analüüs on põnev vetruv pinnas.
Snobism pole enam väga moes, ja äratundmises, et see on läbi põetud, passé, on kahtlemata palju toredat. Aga maitsest võiks ikkagi rohkem rääkida, kas või naljapärast.
„Biotoopia“ Viinistu kunstimuuseumis 26. – 28. VIII, korraldajad Peeter Laurits, Kelli Turmann, Jila Svicevic, Herkko Labi, Martin Rästa ja Saara Soasepp.
„Biotoopia“ kuldvõtmeke visati lauale millalgi esimese konverentsipäeva poole peal: „Aga mis on siis selle, millest te rääkisite ja new age’ierinevus?“ – „Noh … See, et see, mida ma räägin, põhineb otseselt teadusel.“ – „Olgu! Ei, see oligi kõik, mida ma tahtsin küsida. Aitäh teile!“
„Biotoopia“ konverents on sedapidi naljakas. Kui ei teaks, kes esinevad, ja teha järeldused pelgalt konverentsile eelnenud vestluste põhjal, võinuks arvata, et Viinistul on tegu meeldiva hipiliku kokkusaamisega. Seevastu kohal viibides, ettekandeid, vestlusringe ja kunstiprojekte seirates-vaagides, joonistub välja ettevõtmine, mille päevakajalisus saab ajas ainult kasvada. Kuigi globaalküla mõjub viimase kümnendi mõranevat poliitilist konteksti arvestades iganenuna, anti „Biotoopial“ sellele uus hingamine. Kõik me oleme naabrid elus püsimise lõputuna kulgevas ridakülas.
Kui soovida kuidagi eelmise lõigu pateetikat mahendada, võiks täpsustada, et „Biotoopia“ peamine lähtepunkt on posthumanistlik mõtlemine. Lühidalt kokkuvõetult – mõtterakurss, kus ei trooni universumi, elu ja kõiksuse püramiidi tipus inimene, vaid mis hülgab sellise püramiidi täielikult egalitaarsemate eluvaatlemise struktuuride vastu. Milline saab olla inimese suhe teiste elusolemise vormidega? Kuidas kuulata, mida räägib väli või põlluniit, nõnda et ei kuule ainult oma peast kostvat spiritualismi kalduvat uhuu moodi häält? Nendele küsimustele suudeti „Biotoopial“ enam kui tänuväärselt vastata, tõestades sellega nii oma ülimat asjalikkust kui ka vajalikkust ajal, kui lähenemine loodusele lõpeb harva kuldsel keskteel, vaid ikka ekstreemumites, mis ei aita edasi ega tagasi.
Keskustest mere äärde
„Biotoopia“ on taaselustatud projekt. 1995. aastal kureerisid Sirje Helme ja Eha Komissarov Sorosi kaasaegse kunsti Eesti keskuse näituse „Biotoopia. Bioloogia. Tehnoloogia. Utoopia“. Kuigi olin ise selle näituse toimumisajal kunstimaailmast kaugel, peamiselt mähkmetes, joonistub arhiivimaterjalidest välja üks maailmatuma äge kunstiprojekt. Näitus, mis ajas jätked eripalgelistele pindadele, üheksakümnendate keskpunkti kunstimaailma who’s who väljas oma teostega ning teemakäsitlus, mis pole kaotanud aktuaalsust 25 aastat hiljemgi. Sellele kõigele lisaks veel näitusega ühes käinud rahvusvaheline konverents. 2021. aasta „Biotoopial“ paistsid olevat ette antud kaunis suure numbriga kingad, mis tuli välja kanda.
Õnneks on uue „Biotoopia“ peakorraldaja nii stiilne mees, kes võib seda teha. Peeter Lauritsa nimi vaevalt vajab Eestis pikemat sissejuhatust ning tema viimase kahe kümnendi kunstiloome põhjal on raske mõelda kedagi, kes oleks paslikum seda ettevõtmist organiseerima. Mida kauem Lauritsat tunda, seda enam saab selgeks, et konverents oli tema nägu. Seda nii ettevõtmise üleüldises esteetikas, teatavas boheemlaslikus meeleolus kui ka professionaalsuses, mis tehniliste lahenduste ja organiseerituse astmelt välja paistis. Kuigi ametlikult kunstiprogrammi kuraator, mõjus rohelise pintsakuga vestlusest vestlusse hüppav Peeter Laurits kogu ettevõtmise hinge, väsimatu mootori ja esindusnäona.
„Biotoopia“ vältas Viinistu kunstimuuseumis kokku kolm päeva. Esimesed kaks olid peamiselt konverentsi ja kunstiprogrammi päralt, kolmas orienteeritud jalutuskäikudele ja allesjäänud publiku omavahelisele suhtlusele ja läbikäimisele. Nagu Viinistut väisanutele teada, on sealne kunstimuuseum juba iseenesest hunnitu paik ükskõik milliseks koosviibimiseks. Avar ruum, avatus merele ning üllatavalt palju sopikesi üksildasemateks mõtisklusteks. Igati paslik „Biotoopiale“.
Teadlik kureerimine ja osav ruumiplaneerimine aitasid sümpaatsele tervikmõjule veelgi kaasa. Kogu muuseum oli konverentsi toimumise aegu külastajatele pea täielikult avatud ning kunstiprogrammi teosed olid põhiekspositsiooni elegantselt põimitud. Teisisõnu, polnud keeruline mõne ettekande ajal, mis väga ei haaranud, muuseumis tunnike ekselda ja ennast hästi tunda. Võib-olla vähe kohatu, kuid tõsistele konverentsihuntidele arvatavasti oluline detail, mida märkida ja välja tuua.
Kunstnik ja konverents
Ettekandeid peeti kunstimuuseumi müüditeemalises peasaalis. Võrreldes seda oma ja ka vanemate kolleegide konverentsikogemustega, peab nii Lauritsa kui ka tema tiimi ees mütsi maha võtma. Konverentsi ja ettekannete esitlus oli maailmaklassi tasemel. Kolm eri kaameranurka ja geniaalne valgustus – küllap jäi kõigile online-kuulajatele tänu taktikaliselt asetatud projektoritele mulje, nagu Viinistul oleks valitsenud kuldsete suvede ema – näitlikustasid suurepäraselt kunstnikusilma voorust korralduse juures.
Parimaks näiteks läbimõeldud terviklikkusest on suursponsor Click and Grow automaataiakesed, pikitud lavale ja ka üle muuseumi. Harvaesineval kombel olid lampidega plastikaattündrid suudetud panna toimima märksa rohkem kui lihtsalt reklaam, sest need mõjusid hea uue ilma nägemuse orgaanilise osana. See võib paista küll veidrana, mida eraldi välja tuua, kuid oskust põimida sponsorid ja nende tooted orgaaniliselt konverentsi, ei esine sageli. Sponsorid jäävad rohkem tänukõnede ja roll-up’i tasemele.„Biotoopia“ tiimi võimekus luua kõigist elementidest tervik paneb mõttes küsima: kas siis, kui konverentsi korraldab kunstnik, peaks konverentsi kohtlema kui kunstiteost?
Kunstiprogramm oli konverentsist siiski eraldi. Pikitud Viinistu kunstimuuseumi ekspositsiooni, ulatus see jätketena ka muuseumi kõrvalhoonetesse.
Teoste asetus oli iseenesest tundlik, kvaliteetne ja kohaspetsiifikat arvestav, kuid sellegipoolest said suurima tähelepanu osalisteks ikkagi need kunstnikud, kelle teosed olid paigutatud nn kõndimisradadele, tagasihoidlikumale mõjule pääsesid soppidesse peidetud teosed. Sestap pole üllatav, et näituse meeldejäävaim teos on Kristina Õlleki „Powered by“, mis võttis külastajaid vastu muuseumi klaasist eestoas. Eelnevalt EKKMis eksponeeritud teos mõjus „Biotoopial“ rafineerituma ja intensiivsemana. Kristina Õllek juhatas tüsaanobakteri ja toksilise tarbimise käsikäes käsitlemisega kaunilt sisse konverentsi, aga pakkus ka autonoomset ja erkjat kunstikogemust.
Õli ja vesi
„Biotoopia“ üldeesmärk oli tiimi sõnutsi kunstnike, teadlaste ja filosoofide lähendamine, dialoogipinnase pakkumine. Sestap peab vististi kureerimise pihta väheke kriitikanooli loopima. Konverentsi publik oli tõesti meeldiv interdistsiplinaarne ja eripalgeline seltskond, kelle puhul oli avatud meele kohalolu tajutav samavõrd, nagu selle puudumist võib oletada mõnel sisepõlemismootoritele pühendatud koosviibimisel. Seetõttu polnud tarvis kunstiprogrammi ja ettekandeid nii kiivalt lahus hoida.
Peeter Lauritsa fotoinstallatsioon lõi Tünnigaleriis ürglooduse tunnetuse ja vaimsuse.
Päevakava oli orienteeritud ettekannete kuulamisele päeva esimesel poolel ning kunstivaatlusele teisel. Kahjuks oli kava kõnelejate poole kreenis: planeeritud sündmuste vahele jäi kunsti kogemiseks ainult tunnike ning õhtu möödus konverentsidele omaselt veiniklaasi taga vesteldes. Kuigi kunstiprogramm ei jäänud konverentsil vaeslapse ossa, oli tema positsioon ettekannete kõrval siiski vähe kehvake. Lootes ka tulevastele „Biotoopiatele“ samavõrd avatud meelelaadiga publikut, võiks kaaluda pikemate kunstipauside ettevõtmist ja ka kunstilise programmi pealavale toomist. Mõne näitusel osalenud kunstniku performance-ettekannete vahel oleks saanud samavõrd tõsise vastukaja kui kõnelejad ning poleks, kunstnike ja teoste üleüldist kvaliteeti arvestades, mõjunud kohatult või frivoolse vahepalana.
Praegu jäid kunsti- ja ettekandeprogramm eraldi nagu salatikaste, kus õli ja vesi pole segunenud. Maitsel pole seejuures midagi viga. Teosed olid head ning hästi esitatud. Jääb vaid veidi mõru küsimus, kuidas oleks ikkagi saanud kunsti ja konverentsi tervikuks siduda. Publik oli selleks igati valmis.
Tundlikud omailmad
Kui nõrk sidusus kõrvale jätta, oli tegemist suurepärase väljapanekuga, kus ei tekkinud kordagi tunnet, nagu oleks mõni kunstnik või tema teos olnud tõrjutud nurga taha. Isegi teosed, mis esimesel pilgul kippusid tähelepanust kõrvale jääma, näiteks nagu Timur Si-Qini ja Tuomas A. Latineni videoteosed kunstimuuseumi aatriumi ümbritsevas galeriis, said hingamisruumi ja toimisid nii, et muuseum neid ei ahistanud ega ka alla ei surunud. Ühegi teose puhul ei tekkinud tunnet, nagu peaks seda kuidagi teistmoodi vastu võtma.
Särasid aga eelkõige need teosed, mis olid saanud oma, spetsiifilise mõjuga ruumi, mis andis seal eksponeeritud kunstile uusi, võluvaid tähendusvarjundeid. Kärt Ojavee kabelis eksponeeritud vetikatest valmistatud kangad haakusid mere lähedusega ja tekitasid niiske, ligase, bioloogilise tundmuse, esitamisviisis oli pühakojale omast pieteeditunnet. Peeter Laurits ja Uku Sepsivart suutsid Tünnigaleriis metsakontekstiga mängides luua ürglooduse tunnetuse ja vaimsuse. Norman Orro düstoopiline videoteos, asetatuna XIX sajandi akadeemilise kunsti konteksti, mõjus tõesti rajult.
Eriliselt südantsoojendav oli näha, millise kergusega keskkond nüüdiskunsti omaks võtab. Ojavee tekstiiliväljapaneku kroonijuveeliks oli vetikakangast kokku lõigatud, pisikesi niiskusepiisku eritav kalurimüts. Kabeliruumi keskel, vastakuti aknaklaasile veepritsmeid pilduva merega tekkis väljapanekule otsekui lisakihistus müütilise rannakaluri figuuri näol. Lauritsa ja Sepsivardi installatiivsete fotode juures tekkis tõru ja tammepuu võrdlus.
Kogu muusika
Tõenäoliselt pälviksin „Biotoopial“ osalejate tõsise pahameele, kui jätaksin täiesti mainimata konverentsi saatnud muusikaprogrammi. Jättes kõrvale laupäevaõhtuse vanamuusikakontserdi, suutsid ansambel U: ja Norman Orro üllatada mõlemal päeval avangardse muusikaga.
Ansambel U: virtuaalreaalne kontsert tekitas hunnitu dissonantsi, sest kuulajat ei viidud, VR prillid, ees fantaasiamaailma, vaid paarkümmend meetrit eemale poolsaare tippu. Orro etteaste viis looduse mõistmise ja mittemõistmise kogemuse vägivaldsele vahealale. Tema puhul tekkis kahjutunne, et olukord ei soodustanud tantsimist.
Kahjuks ei jõudnud lähemalt tutvustada töötubasid või mõtiskleda meelisesinejate mõttekäikude üle või jagada toredaid hetki, mis aitasid kaasa „Biotoopia“ atmosfääri loomisele. Kas või see, kui sattusime kõrvalistujaga täpselt samal ajal guugeldama, mida tähendab objektile orienteeritud ontoloogia.
„Biotoopial“ on potentsiaali, et seal realiseeruks nii konverentsinduse kui ka kunstinäituse utoopia.
Eesti filmi- ja audiovisuaalpoliitika on kriisis, kokku jooksnud ja selge tulevikuvaateta, võib mõrult tõdeda. Seda tõestab ilmekalt suvekuudel keemistemperatuurini kuumenenud, kuid seni tulemusteta debatt filmirahastuse ja Eesti filmiteo strateegiliste väljavaadete üle. Põhiargumendid on leidnud palju kajastamist: ühelt poolt läheb Eesti filmidel paremini kui kunagi varem tänu rahvusvahelisele tunnustusele ja kasvavatele kodumaistele vaatajaarvudele, kuid teisalt halvemini kui iial varem, kui arvesse võtta ebaselge olukord rahastuse võimalikkuses, võimetuses ja selles osas, kes peab võtma vastutuse juba töös olevate ning riigi kaasrahastust eeldavate rahvusvaheliste kaastootmisprojektide üle.
Ebamäärane on olukord ka teise, aastaid esil olnud filmivaldkonna mureküsimusega: kas Eestisse tuleb filmipaviljon, kas see on riiklikult tähtis või tähtsusetu kultuuriobjekt?
Kohalikud filmitegijad ja nendega koostööd tegevad, tihti Eesti filmi kaasrahastatavad rahvusvahelised filmitootjad ja fondid seisavad eksistentsiaalselt ebameeldiva küsimuse ees. Kas Eesti filmi on üldse vaja? Kellele ja milleks? Kas Eesti filmivaldkonna finantseerimine on usaldusväärne ja suudab tagada projektidele rahastuse? Milline on Eesti filmi (poliitiliselt arvestatav ja arvesse võetav) edu mõõdupuu? Milline tulevikustsenaarium terendab Eesti filmiloojale, aga ka vaatajale olukorras, kus Euroopa riigid on pretsedenditult hakanud järk-järgult tarvitusele võtma aina suuremaid arendus- ja rahastusmeetmeid Euroopa filmi sisu, tootmise ja levi tagamiseks, suurte voogedastusplatvormidega konkureerimiseks ning aina rohkem digimaailma ja platvorme eelistava vaatajaskonna hoidmiseks. Arutelud on toimunud meedias, kus valdkonna kriisi on lahanud Eesti produtsentide paremik,1 manifestide ja avaliku kirjaga on oma arvamuse avalikkusse paisanud filmirežissöörid,2 filmipaviljoni projekti vedanud filmiklaster3 ning kriisi tagamaid ja lahendusi on sisuliste kommentaaridega ühismeedias selgitanud ka audiovisuaalvaldkonna parimad ja edukaimad tegijad ja ettevõtjad.
Neil (Robert Pattinson) ja Protagonist (John David Washington) sisenemas Kumu kunstimuuseumi ehk Oslo lennujaama filmis „Tenet“.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, mida, kellele ja kuidas on vaja paremini selgitada olukorras, kus selgeid mõõdikuid ja tulemusi väärtustavale avalikule sektorile ning poliitikakujundajatele on tõestatud globaalse filmiäri seisukohalt parimaid saavutusi. Viimasel paaril aastal on Eesti film ja filmitööstus demonstreerinud samaväärseid tulemusi nagu mõni väga hästi rahastatud ja stabiilse audiovisuaal- ja filmipoliitikaga suurriik – oleme esil olnud tudengifilmide Oscari võiduga ja Oscari nominatsiooniga, Soome ja Venemaaga koostöös tehtud „Kupee nr. 6“4 tõi koju supervõidu, Cannes’i filmifestivali grand prix’ ja sel nädalal linastub Veneetsia filmifestivali võistlusprogrammis Eesti-Vene-Prantsuse kaastootmisfilm „Kapten Volkonogovi põgenemine“5 (produtsent Katrin Kissa, kaasstsenarist ja operaator Mart Taniel, kaastootja Homeless Bob Productions). Lisame siia juurde märkimisväärse maksu- ja käibetulu nii reklaamide kui ka Hollywoodi tasemega filmitootmisteenuse osutamise eest, sealhulgas Christopher Nolani „Teneti“6 võtted Tallinnas, mis tõestab selgelt filmisektori majanduslikku mõõdet ja poliitilist pehmet jõudu Eesti maine kujundamisel rahvusvahelisel areenil. Nii uskumatu, kui see aga pole, ei oma antud debati kontekstis selget kultuuripoliitilist tulemust ega mõju ei filmimaailma üks olulisematest auhindadest ega maailmakuulsa režissööri hittfilmi majanduslikult tasuv võttekorraldus.
Küsimus sellest, milliseid samme peaks audiovisuaal- ja kultuurivaldkond astuma oma olulisuse, majandusliku mõju ja vajaduste tulemuslikumaks selgitamiseks poliitikutele ja parlamendiliikmetele, kerkis päevakorda ka arvamusfestivali poliitikalava debatis nelja erakonna esindajatega, kuid vastust, mida Eesti filmitegijad peaksid paremini tegema, et nende häält kuulda võetaks, kahjuks ei saadud. Kõik tulemused oleksid nagu parimad, aga …
Lihtsustades (ja pisut meelevaldselt võrreldes) on Eesti filmivaldkond olukorras, mida võib kirjeldada järgnevalt: Erika Salumäe ja Tiit Sokk jõudsid olümpiakullaga koju, aga Raekoja plats oli tühi – sportlane vaadaku ise, kuidas edasi hakkama saab. Treenigu järgmiseks olümpiaks oma kulu ja kirjadega, peaasi et medaleid tuleks ja rahvuslik uhkus kasvaks.
Digiteeritud Euroopa, paigal tammuv Eesti
Euroopa kultuuripoliitilise suunitluse ja rahastusega võrreldes läheb Eesti filmipoliitika patiseis lähitulevikus veelgi tulisemaks. Euroopa on järgmiseks eelarveperioodiks seadnud audiovisuaalvaldkonnale ambitsioonikad eesmärgid ning senise suurima rahastuse kolmes peamises valdkonnas: taastamine likviidsuse [tagamise] ja finantstoega; muutumine/transformatsioon, mis hõlmab valdkonna digi- ja rohepööret ning avardamine dialoogi avamisekskultuuri, sh filmitööstuse, vajaduspõhiseks toetamiseks; Euroopa talendiarendus ja võrdsete võimaluste tagamine neile rahvusvahelisel turul; ning uute majandusmudelite ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt. Euroopalt Eestile ja teistele riikidele eraldatud taasterahastu (Recovery & Resilience Fund) prioriteetideks on Eesti seadnud digi- ja rohepöörde, seda ka kultuurivaldkonnas. Käivitamisel on tootjatele suunatud riskimaandusfond Media Invest, audiovisuaalsektoriga eeldab koostööd ka 2022. aastal käivitatav Euroopa Innovatsiooniinstituudi Loometööstuse KIC-programm, kust järgmise 5–7 aasta jooksul paisatakse loomemajanduse valdkonda, sh audiovisuaalsektorisse, ligi 400 miljonit eurot.
Käesolevas filmikriisis võib käiku minna loodetavast vastupidine stsenaarium. Euroopa siht- või kaasrahastusest otseselt sõltuval Eestil pole jätkuva patiolukorra tagajärjel filmivaldkonnas digiteerida või rohepöörata varsti suurt midagi, sest tootmisraha kadumine ei mõjuta mitte ainult loomeprotsessi, vaid ka filmitegu ümbritsevat tehnilist, digi- ja toetavat sektorit, mis ongi taasterahastu digi- ja rohepöörde fookuseks ja otsene kasusaaja, kui kasutada poliitkeelt.
Kolm tulevikuvaadet
Millised võiksid olla kriisist väljumise tulevikustsenaariumid? Võib juhtuda, et valdkonna loomingulist potentsiaali ja ka majandustulemusi märkimisväärselt katalüüsinud „EV 100“ lisarahastusega võrdne eelarve poliitilise tahte korral leitakse – hiljutine koalitsiooninõukogu soovitus arvata filmipaviljon riikliku tähtsusega taristu nimistusse annab lootust, et viimase hetke ime võib juhtuda. Valdkond võib panna ka loomingulise poe kinni, nagu murelikult märkis Sirbi mõttevahetuses Ivo Felt Allfilmist, ja hakatakse tegelema rahvusvaheliste allhangetega lootuses, et mõni suurem kaastootmisprojekt satub anomaaliana ka Eestisse. Või ei tehta midagi lootuses, et „film liigub niikuinii digisse ja platvormidele“. Netflix on ju varsti igas kodus ja igas keeles, küll see Eesti film sinnagi jõuab. Sel viimasel stsenaariumil ühenduses riikliku filmirahastusega järgnevalt peatungi.
Pole digiplatvorme autorifilmi ja kompetentsita
Valdkonna tippanalüütikud on ühel meelel, et audiovisuaalvaldkonna, sh filmi, tulevik pole kinos, vaid digiplatvormidel, olgu selleks Netflix, Amazon, Disney, MUBI või mõni lokaalse haardega voogedastusplatvorm.7 Tänavusel Cannes’i filmiturul toimunud filmivaldkonna andmestumist käsitlevas arutelus tõi Eestist pärit, kuid peaasjalikult suures meediaäris tegutsev endine Disney futurist, nüüd sisufonde ja superbrände nõustav Sander Saar välja, et Euroopa filmil on valida kolme tulevikusuuna vahel:8 kas ignoreerida platvorme ja saada „ära söödud“, luua oma platvorm ja üritada teistega konkureerida või läheneda platvormidele pragmaatiliselt, selge arusaamisega, mida platvormid vajavad ja kuidas töötavad ning püüda leida loojale/autorile parim lahendus.
Lahenduse otsimisel tuleb silmas pidada, et aina kiirenev laienemine Euroopasse ja inglise keele välisesse vaatajaruumi on juba saanud platvormide peamiseks strateegiliseks eesmärgiks. Seda ennekõike selleks, et tagada digihiidude majanduskasv ja jätkusuutlikkus olukorras, kus platvormide leke ehk uute kasutajate ärakukkumine pärast esimest kuud (ingl churn) on eri allikatele tuginedes ligi 30%. Uute vaatajate leidmiseks vajavad platvormid palju sisu – sellist, mis oleks lokaalne, kohalikus keeles ning kohalikku vaatajaskonda kaasav, teiseks on tarvis kõrge kvaliteediga, festivalidel auhinnatud filme, mis tagaksid nii kriitikute kui ka publiku veelgi suurema huvi. Nende kahe eelduseks ongi – nii paradoksaalne, kui see ka ei ole – rahvuslik, lokaalne, heal loomingulisel ja tehnilisel tasemel Euroopa autorifilmi ja televisiooni tootmise ökosüsteem, mille kvaliteet tugineb riigi rahastatud filmiõppele, baastaristule ja kaastootmisrahastusele. Näiteks on ilmselgelt Euroopale keskendunud Netflix, mille suurim kasv 2020. aastal tuli just Ida-Euroopast,9 ja Disney+, Taanis on esimest tootmist alustanud HBO Max ning suuna rahvusvahelisele autorifilmile on võtnud ka Amazon.10 Sestap pole üllatus, et platvormide vaadatavuse edetabeleid juhib aina rohkem Euroopa näitlejate, tegijate ja sisuga toodang.11
Millisena terendab Eesti filmi tulevik? Kriis on tõestanud, et uuenduskuuri vajab nii filmi- ja audiovisuaalpoliitika kui ka kokkulepped riigi ja riigi rahakotti valitsevate parteide vahel. Selgeks rääkimist vajab kas, kellele ja kuidas on vaja Eesti filmi ja filmitööstust ning millised on vastastikuselt arvestatavad edu mõõdikud. Juba praegu on selge, et juhul kui Eesti filmi tulevikust hoolitakse – linastugu need filmid kinodes või digiplatvormidel –, siis ei saa selgete põhimõtetega poliitilisest kokkuleppest ja jätkuvast baasrahastusest üle ega ümber.
1 Tristan Priimägi, Kas Eesti filmi ootab lõpp? – Sirp 27. VIII 2021.
2 Eesti Filmirežissööride Gildi manifest: Eesti filmi lõpp. – Kultuur.err.ee 6. IX 2021.
3 Filmitööstuse klaster: Eesti filmitööstus ähvardab kokku kukkuda. – Postimees 3. III 2021.
4 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.
5 „Капитан Волконогов бежал“, Aleksei Tšupov ja Nataša Merkulova, 2021.
6 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.
7 Vt Amazoni endise strateegi Matthew Balli analüüs https://www.matthewball.vc/all/netflixgames
8 Davide Abbatescianni, The future of data-driven and data-influenced audiovisual storytelling discussed at Cannes. Cineuropa, 12. VII 2021. https://cineuropa.org/en/newsdetail/407438/
9 Davide Abbatescianni, Netflix to reach almost 67 million subscribers in Europe this year, topping 86.2 million by 2026. https://cineuropa.org/en/newsdetail/406353/
10 Mona Tabbara, Jennifer Salke teases Amazon Studios’ accelerated international film strategy. https://www.screendaily.com/news/jennifer-salke-teases-amazon-studios-accelerated-international-film-strategy/5162723.article
Pausil on teatris mitmeid funktsioone. Ta rütmistab, pingestab, lahutab stseene üksteisest või lubab tänulikul publikul aplodeerida. Londoni lavadel kehtivat kood, mille kohaselt annab näitleja publikule märku plaksutada siis, kui ta oma kõrvanibu masseerib – ja pausi peab. Teatris on olemas dramaatiline paus, tekst-läks-meelest-paus, partnerile allamängimise paus ning generaalpaus ehk kõigi pauside ema. Viimast kasutatakse tavaliselt siis, kui paus peab kõnelema rohkem kui teda raamivad sõnad. Publik aimab, et dialoog on olnud kõigest garneering, kuid alles näitlejate tihedaks teemandiks surutud energiaga täidetud paus on see, mis annab teatriõhtule tõelise maitse.
Nüüdisteatris on paus sageli mitte orgaaniline, vaid lavastatud. Paus pakub huvi mitte kui õhtu dünaamikat sujuvaks timmiv töövahend, vaid kui asi iseeneses. Mis on see, mis juhtub pausi ajal? Mõneti võiks võrrelda seda koomiksi kohta tehtud tähelepanekuga, kus kõige olulisem sündmus ei leia aset mitte pildis, vaid kahe pildi vahel pildipausis. Või veelgi täpsemalt öeldes: põnev ei ole mitte see, mis pausi ajal juhtub või ei juhtu, vaid mis funktsioon on pausil. Mida ütleb paus näiteks aja kohta? Kuidas tajume aega siis, kui tekib paus ning selle sügavuses näidatakse mitte midagi muud kui aja möödumist, tema temporaalsust?
Või mis juhtub pausi ajal reaalsusega? Kas paus on see hetk, kus lavale siseneb korraks reaalsus tema rohkem või vähem autentsel kujul? Oleme tajunud laval toimuvat fiktsioonina, etendajad näitavad meile kujutlusi, metafüüsikat ja poeesiat, ent kui nende aktiivsus vakatab ja lavale tekib paus, siis kas kõik eelnev tühistub ning oleme silmitsi reaalsuse puhta ning toore olemasoluga? Umbes nii, nagu laulupeol avastad pärast hinge minevat koorilaulu oma pükstelt hamburgerikastme lätaka. Seal ta on, keset kogu seda pühalikku fiktsiooni korraga tükike reaalsust.
Võimalik. Ent sellest ei pea tegema tingimata järeldust, et nüüdisteatris luuakse pausi abil lavale autentsus. Seda põhjusel, et autentsuse võimalikkus laval on äärmiselt küsitav. Jah, kahtlemata kasutatakse nüüdisteatris hulgaliselt autentsuse poole pürgivaid meetodeid. Laval on pärisinimesed. Nad räägivad pärislugusid. Või on laval näitlejad, aga räägivad pärislugusid. Parema kommunikatsiooni nimel publikuga ei tehta nägu, nagu oldaks XVII sajandi Portugalis, vaid tunnistatakse varjamatult, et ollakse selles ajas ja ruumis ning rollijaotuses, kus parajasti ollakse. Tunnistatakse ühise reaalsuse olemasolu ja kutsutakse seda jagama.
Või siis lähenevad autentsusele teatud mängulaadid. Taotletakse loomulikkust, laval olijad ei dramatiseeri nähtavalt oma energeetilist laetust ning kellegi või millegi imiteerimise asemel uhutakse end puhtaks kiusatusest kehastada kedagi teist ning ollakse justkui autentne.
Siiski võib osutuda vastandus autentne–fiktsionaalne teatris liiga lihtsaks. Sarnaselt Marcel Duchampi kuulsale tööle „Fontään“ (1917), kus ta asetas pissuaari galeriisse (pärast seda, kui näituse žürii tal lubas seda teha), muutub ka teatris iga lavaline tegevus kohe millekski muuks. Ta pole enam autentne, vaid on kujund. Ta võib olla küll kujund iseendast, ent siiski on ta kujund ning igasugusest tähistamisest vabast autentsusest kõnelda ei saa. Teatris on kõik tähistaja, kõik osutamas millelegi muule kui see, kes või mis ta ise on.
Sama juhtub ka pausiga. Isegi kui pausi tajume mingil moel reaalsena, siis lavalisse konteksti uputatuna on ka paus kujund. Ta võib tekitada paeluvaid atmosfääre või ka teadlikult loodud igavust, tema suur jõud on rütmide ja dünaamika orkestreerimises ning sageli võib muutuda paus tõepoolest väärtuseks iseeneses. Paus pole mitte vaheaine, vaid paus ongi just see, mida vaadata ning kogeda. Ent igal juhul on tegemist mitte juhuse ega ka mitte autentsuse ootamatu saabumisega, vaid teadlikult valitud tööriistaga. Robustsemalt öeldes: paus on võimalus manipuleerida meiega sel moel, et peame fiktsionaalset autentseks. Tegemist on omalaadse teatraalse vandenõuteooriaga, kuna vandenõuteooriad peavad alati väljamõeldist tegelikkuseks ja vastupidi – tegelikkus on sääraste teooriate kohaselt kõigest luiskamiste summa. Ent paus ei ole teatris kunagi füüsika, vaid alati metafüüsika.
Kujutlege end alustuseks ühte vägagi filmilikku olukorda. Kaaslasele muljeavaldamiseks olete ta viinud peenesse restorani, tellinud menüüst toidu, mille nimetus saab enam-vähem rahuldavalt välja hääldatud, ja nüüd, kui toit on lauale toodud, eksleb pilk vaheldumisi roa ja kõigi nende eri mõõdus kahvlite ja lusikate vahel ning tuleb langetada otsus, kuidas edasi. Seda olustikupilti looma inspireeris mind suuresti Ippolit Matvejevitš Vorobjaninov „12 toolist“.1 Umbes samasuguses meeleseisundis võib olla filmivaataja, kes ei ole midagi kuulnud suhkrutalongidest, aga on võtnud vaadata sotsfilmi.
Sõnaga „sotsfilm“ seostus mul päris viimase ajani padupropagandistlik sõjafilm. Surmapõlgavad soldatid lasevad end emakese Venemaa kaitsel kangelaslikult maha nottida. Kriitilisel hetkel innustab neid aga karismaatilise liidri peetud sütitav kõne niivõrd, et nad argpükslikult kaevikutes ja punkrites kükitavatest rotinäoga fašistidest merelainena üle pühivad. Umbes nagu selles naljas, kus Petka täristab kuulipildujaga lähenevate valgekaartlaste suunas, aga otsustaval hetkel, kui lahingu saatus on kaalukausil, kuulipilduja vaikib ja Petka karjub nutuse häälega Tšapajevile „Mul on kuulid otsas!“. Tšapajev küsib imestunult: „Petka, sa oled ju kommunist?“ Ning kuulipilduja hakkab veel vihasemalt täristama. Niisiis: sotsfilm on midagi sellist, mida ei ole võimalik tõsiselt võtta ja mida tuleb süüa hoopis teisiti kui tavalist filmi, teise kahvliga.
See hüpoteetiline sõjafilm ei ole „Tšapajev“2 ja ilmselt ei olegi sellist filmi olemas. Pigem on tegemist lapsena nähtud Kesktelevisiooni programmi destillaadiga ja osalt osutab see ehk sellelegi, et kommunistlik režiim toetus suuresti sõjalisele jõule. Vähemalt illusioonile, et see on olemas.
Loomulikult ei ole sotsfilm ainult sõjafilm, vaid sotsialistlike riikide vennalikus peres sotsialismiajastul valminud film, mille tegemisel tuli tahes-tahtmata arvestada võimu suunistega. Sotsfilm sai sündida siis, kui võim selle heaks kiitis. Looja pidi oma loo rääkima mingite mängureeglite järgi, mille kehtestasid ja mida tõlgendasid teised. Reeglid võisid suvaliselt hetkel muutuda ja valmis teos saada ka tseremooniata lihtsalt riiulile tõstetud, sest võim otsustas, et teos ületab mingi teada oleva piiri. Iga sotsfilm ei pruugi siiski alati olla propagandafilm. Sotsfilmid on Miloš Formani Tšehhoslovakkias vändatud filmid, suurem osa Andrzej Wajda loomingust, aga ka Sulev Nõmmiku komöödiad.
Miks rääkida lugu?
Ükskõik millist filmi vaatama hakates tasub alati meeles pidada, et see on kellegi nägemus mingist loost. On vaataja valida, kas jääda seda uskuma või mitte. Isegi dokumentaalfilmi puhul ei ole võimalik väita, et see, mis ekraanilt paistab, on tõde. Oskusliku montaaži ja veenva häälega võib teha imesid. Mul ei ole mingit võimalust ega ka soovi seada kahtluse alla tõsiasja, et „Tavalises fašismis“3 näidatavad jõledused on fašistide kätetöö. Kui näidatakse mingeid kaadreid kindlas järjekorras ja ühte seotuna Mihhail Rommi rahuliku, madala ja kergelt iroonilise kommentaariga, siis vaataja arvates sündmused täpselt nii aset leidsidki. Näiteks on filmis kaader maharaiutud peadega. Me ei tea, kelle pead need on või kes need maha on raiunud, ega isegi mitte seda, kus ja kuna kaader on filmitud. Vaataja seostab kaadri eelnevalt esitatud informatsiooniga ja usub, et see on fašistide kätetöö. Ja see võibki olla tõde.
Filmis „Valgus Koordis“ teevad nõukogude arstid pimedast nägija ega võta selle eest isegi suitsusinki tasuks, lihtne kartul teeb vanameelsest taluperemehest tulihingelise kolhoosniku ja kolhoosi asutamise peol kummardavad tantsijad täpselt õigel ajal, et mitte Stalini portreed varjata. Pildil punaväelane Runge (Georg Ots).
Iga film, iga lugu on kellelegi tõde. Looja üldjuhul ikka ise usub sellesse loosse, mida ta ekraani vahendusel räägib, aga isegi seda mitte alati. Vahel on loo eesmärk panna võimalikult paljud uskuma, et ühtki teist tõde pole olemas. Üks tippkommuniste Lev Trotski on 1923. aastal öelnud, et film on relv, mis anub kasutamist. Sellest paremat instrumenti propaganda tegemiseks ei ole.4 Sergei Eisensteini „Soomuslaev Potjomkin“5, selle mõtte ja suhtumise üks esimesi kuulsaid vilju, on siiani filmiajaloo huviliste seas väga kõrgelt hinnatud. Trotski meelehärmiks aga silmapaistvalt oskusliku montaaži tõttu, mitte seepärast, et film valmis partei tellimusel 1905. aasta revolutsiooni kahekümnendaks aastapäevaks.
Trotski arendas oma mõtet muidugi edasi, aga kõige olulisem ja häirivam sai juba öeldud. Relva kasutatakse kaitseks vaenlase vastu, relvaga ei minda oma inimeste vastu. Sellest ühest poolikust mõttest on välja loetav, et kommunistidele luges ainult võim ja võimu kindlustamiseks sobisid kõik vahendid. Venemaa eripärast lähtuvalt pidi üheks oluliseks võitlusvahendiks saama film. Venemaa kodusõda oli küll võidetud, aga kuidagi oli vaja kommunismiidee kogu elanikkonnani viia ja neile maha müüa. Umbes 85% inimesi elas maal, 60% oli kirjaoskamatu ja eri keeli räägiti saja ringis.6 Bolševismi ideed oli vaja levitada kiiresti ja kohe. Talupoegade lugema õpetamine oleks võtnud liiga kaua aega, aga film, see on universaalne. Liikuvatest piltidest saavad ju kõik aru.
Kommunistliku partei meelest olid rahva harimine ja propaganda sünonüümid. Keegi võimekam töötas materjalid läbi koondas ideed lööklauseteks. Talupoegadele pidi sellest piisama. Bolševikel olid eraldi rongid, mis pidid tõde levitama, destillaadi pärale viima. Esimene üheksa vaguniga rong läks sõitu juba 1918. aasta sügisel.7 Ja mitte ainult rongid, näiteks „12 toolis“ leiab osa tegevusest aset jõeaurikul, mis täitis sama ülesannet. Ostap Bender ja Ippolit Matvejevitš andsid selle pardal oma olematu kunstiande partei teenistusse.
Ja eks sellest piisaski. Harjumuse jõud on ses mõttes vägev. Mis seal vahet, kas tõde kuulutab papp või hõikab sõnumitooja tsaari ukaase turuplatsil maha või kuvab mingi müstiline kaadervärk valgele linale üleelusuuruses filmikesi. Oma silma ju ikka usud, ilmselt rohkemgi kui kellegi juttu.
Kas taustaga või taustata?
Sotsfilmi teeb eriliseks võimu alaline kohalolek, vähemalt taustal, kindel teadmine, et filmi näitamist ei ole peetud ohtlikuks ega sobimatuks. Sel ajahetkel mahtus teos järelikult lubatu piiridesse.
Näiteks „Meštšanskaja tänav kolm“8 ei oleks saanud ekraanile tulla kümme aastat varem ega kümme aastat hiljem. See sai võimalikuks ainult selles ajaaknas, kui vanad halvad reeglid ja tavad tuli kõrvale jätta, aga uued ei olnud veel paigas. Filmimise ajal ei kehtinud uuele nõukogude inimesele mingid iganenud kapitalistlikud moraalinormid ning tema valis ise, kui mitmekesi ja kellega koos elada. Ja mitte mees ei olnud selleks valijaks. Kaks sõjasõpra jäävadki korterisse kahekesi kabet mängima, naine valib oma tee.
Hirm, et kõikvõimsat relva kasutatakse kuidagi võimu enda vastu, oli nii suur, et kogu looming pidi mahtuma etteantud raamidesse. Loomulikult ei juhtunud see kohe. Iga uue asjaga läheb natuke aega. Nagu ühiskonnas, nii toimusid ka filmikunstis muutused järk-järgult.
Filmi „Teekond ellu“9 valmimise ajal võis peategelane Sergejev (Nikolai Batalov) olla veel inimlik, natuke kontrollimatu ja iseteadlik ning tegutseda oma äranägemise järgi. Sotsialistliku realismi mängureeglid ei olnud veel nii täpselt paika pandud, et seda tegelast oleks pidanud kujutama laitmatu ja tundetu parteisõdurina, kes vormib tänavapoistest idealistlikud Nõukogude võimu ehitajad.
Enne või pärast sotsfilmi vaatamist tasub värskendada mälu, kes parasjagu võimul oli ja kuhu suunda võim vaatas. Täiesti võimatu on vaadata Eisensteini „Ivan Julma“10 ja mitte mõtiskleda, kas Stalin, kes ennast Ivaniga osalt samastas, sai aru, milliseid paralleele saab vedada reaalse elu ja filmis näidatava vahel. Sai küll: teine osa tõsteti pärast valmimist joonelt riiulisse ja see linastus alles mitu aastat pärast Stalini surma.
Aga kuidas hinnata näiteks „Valgust Koordis“?11 Eesti esimene värvifilm, sellisena ju kohustuslik vaatamine. Georg Otsa ekraanisarmi ei saa samuti vaidlustada. Selle loo kirjapanemise eest teenis Hans Leberecht aga teatavasti Stalini preemia. Siinkohal üks ajastu idiootsust illustreeriv kõrvalepõige: kõrge tunnustus andis muuseas Hansule võimaluse soetada endale Buick.12 Kirjutanud raamatu, kus kirjeldab kommunistliku paradiisi, läks ta ja ostis teenitud honorari eest Ameerika auto, roiskuva kapitalistliku korra toodetud masina. Sõnades kuulutas ta kommunismi ülimuslikkust, tegudega andis aga väga selge signaali, kuidas asjad tegelikult käivad.
Koordis teevad nõukogude arstid pimedast nägija ega võta selle eest isegi suitsusinki tasuks, lihtne kartul teeb vanameelsest taluperemehest tulihingelise kolhoosniku ja kolhoosi asutamise peol kummardavad tantsijad täpselt õigel ajal, et mitte Stalini portreed varjata. Tahaks uskuda, et publik ei jäänud uskuma kogu seda kamarajura, mida ekraanilt näidati, aga võib-olla jäi? Teine maailmasõda oli lõppenud, taheti ju ikka uskuda helgesse tulevikku. Miks siis mitte sellisesse, kus kohe tulevad traktorid, sood kuivendatakse ja vili hakkab voogama?
Just filmi varjamatu propagandistlikkus ei luba mul selle tehnilisi õnnestumisi hinnata. Film tundub toimivat ja võis oma eesmärgi täita. See relv võis märki tabada. Mõelge näiteks, millise kirega hakkasid lapsed „Seitsmendas rahukevades“13 maju kolhoosikeskusesse kokku vedama.
Ja mõelge sellelegi, millise hoolega veab filmis „Vii“14 surnuvalves Homa (Leonid Kuravljov) enda ümber kriidiringi. Kes on see kangelaslikult kriidiringis värisev Homa ja keda võib sümboliseerida väljaspool ringi vabalt liikuv võrgutava olekuga tütarlaps?
Kes viskab esimese kivi?
Hea film on hea ka ajaloolise kontekstita, filmina iseeneses. Kui filmitegijad on ette võtnud ajatu ja universaalse teema ja seda piisava meisterlikkusega käsitlenud, siis puudutab see ka vaatajat, kes ei tea ega märka võib-olla kõiki pealispinna alla jäävaid kihte. Seejuures ei ole ükski kunstiteos sündinud oma ajast väljaspool. Ideed kanduvad üle aegade, idee manifestatsioon sünnib aga mingis ajahetkes. Miski väljastpoolt on loojat inspireerinud. Mingi väline tegur on pannud looja võtma kätte sule, pintsli või filmikaamera. Kasulik on teada, kust see impulss on tulnud. Lugu ise võib küll olla ajatu, aga miks räägitakse seda just sel ajahetkel ja sellise nurga alt. Kas äkki on selle vana loo uuesti jutustamise varjus soov rääkida või näidata midagi hoopis muud?
Filmid sünnivad ka ilma võimu abikäeta. Filmid – vähemalt sellised, mis jäävad ajas kestma – sünnivad sellest, et lavastajal on lugu, mida tal on vaja rääkida, see enda seest välja saada.
„Andrei Rubljovi“15 proloogis püüab külarahvas kogu hingest takistada leidurit kuumaõhupalliga lendu tõusmast, kommunistliku partei keskkomitee andis aga filmile hävitava hinnangu, kuna filmi ideoloogiline ekslikkus olla väljaspool kahtlust.16 Linateos tõsteti riiulile seisma. Kuis siis nii? Kõik oli ju igati korrektne. Rahvas on ideoloogiliselt õigesti meelestatud, ei salli mingeid omaalgatuslikke püüdeid massist eristuda. Igasugune esiletõusmine, kriidiringist väljapoole astumine, on ju patt. Võim sai aga valmis filmi vaadates aru, et Tarkovski ei ole teinud lihtsalt filmi kuulsaimast vene ikoonimaalijast. See on lugu ka Andreist endast ja kõigist neist loojatest, kes tahtsid valitsevast korrast hoolimata oma teed käia.
Üldiselt on kõige lihtsam mitte midagi teha. Isegi takkakiitmine nõuab otsustamist, valiku tegemist. Nii on ka otsustamata jätmine valik. Kuidas ja millistel alustel aga hinnata kellegi teise valikuid? Filmis „Tõus“17 pannakse peategelased lihtsa valiku ette, kas jääda kindlaks iseendale, oma põhimõtetele, väärtustele ja surra, või reeta kõik ja elada edasi. Lihtne on öelda, et loomulikult tuleb olla kindlameelne ja selg sirgu lüüa, aga sotsfilmi vaadates võiks meeles püsida, et tegelaste langetatavaid otsuseid ei saa hinnata tänapäeva kontekstis. „Valesti“ otsustamise tagajärjed võisid olla teised, ja olidki. Kindlasti ei ole see mõeldud õigustusena, sest üldinimlikud väärtused kehtivad igal ajal ja nende järgi on võimalik alati liigitada otsus moraalselt õigeks või valeks. Pigem on küsimus selles, kas me mõistame või püüame mõista mingi otsuse põhjust.
Juhti, andke meile juhti
Ajadistantsilt on väga mugav mõtiskleda selle üle, kumb patt on suurem, kas jääda sinisilmselt ja tõsimeeli uskuma küllust, mida ekraani vahendusel lubatakse, kui kenasti etteantud piirides toimetada, või teha ainult nägu, et usud. Tõde on küll teada, aga tahaks ka uhke autoga sõita või elada korteris, mida ei pea viie perekonnaga jagama.
Groteskse elegantsiga illustreerib seda mõtet Andrzej Wajda „Tuhk ja teemant“.18 Kui keegi teine ütleb ette, mis on õige ja mis väär, pole võimalik eksida. Kui elu kulgeb kellegi teise kindlakäelisel dirigeerimisel. Võib-olla ka mitte nii kindlakäelisel. Võib-olla pigem väsinud joobnu dirigeerimisel. Aga dirigent on endas kindel, vähemalt paistab, et on. Aga võib-olla on ta lihtsalt harjunud dirigeerima ja ehk on need, kes tema juhtimisel väsinult taaruvad, harjunud, et nende samme juhitakse.
Ja nii loksudki massiga kaasa, aga midagi nagu kripeldaks. Tahaks midagi siirast, ausat. Kinnitust, et süsteem ei ole kõikvõimas, et kõik tõeliselt olulised tunded ja ideed on ikkagi olemas, isegi kui siin ja praegu paistab kõik hall ja tühine. Elu läheb ju ikka edasi, hoolimata sellest, et tahaksime elada paremal ajal. Ses valguses hindan ma väga Veronikat (Tatjana Samoilova) filmis „Kured lendavad“.19 Tal olid kõik võimalused jääda toanurka pingikesele konutama ja kurja saatust needma, aga et ta seda ei teinud, oli mul lihtne talle kaasa elada. Tema elujõud, ohvrirollist keeldumine, panid vaatajana soovima, et selle tasuks on tema teekonna lõpus vikerkaar, et kui säilitada sellises situatsioonis inimlikkus ja lootus, siis on see tunnustust väärt. See annab ka vaatajale võimaluse tõsta tegelane ja need väärtused filmist välja, päris ellu, laseb uskuda, et isegi kõige pimedamatel hetkedel on inimesi, kes on neist õudustest üle, kes on veendunud, et halb ei jää kestma. Nad teavad, et ükski hirmule tuginev võim ei ole püsima jäänud, sest ükski süsteem ei ole kunagi kõikvõimas ja eksimatu. Süsteemis töötavad inimesed, kõhklevad, kahtlevad, ekslikud, inimlikud.
Enne veel kui Miloš Forman läks Ameerikasse ja väntas seal filmi „Lendas üle Käopesa“20, valmis tal kodus Tšehhoslovakkias „Pritsimeeste ball“21. Mõlemad filmid on süsteemist. Üks sellest, kuidas võim reageerib, kui süsteemis tõuseb esile sinna sobimatu indiviid, ja teine võimust, kes jätkab midagi nägemata, millestki aru saamata valitud kursil. Kui küla iluduskuninganna valimised on välja kuulutatud, siis peab küla iluduskuninganna saama.
Kaugeltki kõik sotsfilmid pole häbitud kommunistlikud propagandaeeposed. Neis on küllaga inimlikkust ja ajatuid ideid. Pealegi mõjub propaganda ainult siis, kui vaataja usub pimesi ekraanilt nähtut, lehest loetut, kõnepuldist maha hüütut. Asjade õigete nimedega nimetamine kaotab lummuse. Kui mõelda filmi vaadates „miks mulle seda lugu räägitakse?“, eralduvad terad kenasti sõkaldest. Ainult pendlil ei tohi lasta teise äärmusse käia. Ei tohi eeldada, et loo jutustaja alati valetab. Võib-olla teeb (sots)filmi suupärasemaks ka see, kui enne vaatamist korraks selle peale mõelda, mida selle vaatamisest üldse oodata. Loomulikult võib „Tšapajevi“, kus Anka, Petka ja Tšapajev kangelaslikult valgeid peksavad, liigitada tuimalt propagandafilmiks, aga kui film sel põhjusel vaatamata jätta, siis jääb ju ka teadmata, kust on inspiratsiooni saanud kõik need tuhanded anekdoodid. See, kui tähtsad on anekdoodid vene kultuuriruumis, on aga juba eraldi teadustöö materjal.
1 Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov, 12 tooli. Zemlja i Fabrika, 1928.
2 „Чапаев“, Sergei Vassiljev, Georgi Vassiljev, 1934.
3 „Обыкновенный фашизм“, Mihhail Romm, 1965.
4 Nicholas Reeves, The Power of film propaganda. Myth or Reality? Continuum, 1999.
5 „Бронено́сец «Потёмкин»“, Sergei Eisenstein, 1925.
6 Nicholas Reeves, The Power of film propaganda.
7 Samas.
8 „Третья Мещанская“, Abram Room, 1927.
9 „Путёвка в жизнь“, Nikolai Ekk, 1931.
10 „Иван Грозный“, Sergei Eisenstein, 1958.
11 „Valgus Koordis“, Herbert Rappaport, 1951.
12 Jaan Undusk, Jaan Krossi kirjavahetus Alma Vaarmani ja Huko Lumetiga aastail 1951–1954. III. – Tuna 2017, nr 4, lk 79–107.
13 Viivi Luik, Seitsmes rahukevad. Eesti Raamat, 1985.
14 „Вий“, Konstantin Jeršov, Georgi Kropatšov, 1967.
Kommentaar – Ignar Fjuk, arhitekt, endine Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja
MIINA PÄRN
Kas ja miks pidasite Skåne bastioni kontserdimaja jaoks paljutõotavaks paigaks?
Skåne on tohutu potentsiaaliga imeline koht, mis praegu on maha jäetud. See on nagu mingisugune mittekoht, mitteruum, mittelinn. Eesmärk peaks olema luua sinna avalik ruum, ja nii palju kui mina tean, on Skånega tegeletud vähemalt viis kuni seitse aastat. Mina jätkasin seda tegevust. Millalgi aastate eest juhendasin TTÜ arhitektuuri ja urbanistika akadeemias Kärt Milsaare diplomitööd, kus ta kavandas sinna riigigümnaasiumi Collegium Estonicum. Aasta tagasi hakkasime koos Jaak-Adam Looveerega linna poolt arendama mõtet, et sinna võiks rajada uue kontserdimaja.
Kuivõrd Skåne bastion on nii linna kui ka muinsuskaitse aspektist ääretult tundlik ja vastutusrikas asukoht, ei olnudki eesmärk saada konkreetset arhitektuurilahendust. Kõik tööd tehti selle nimel, et jõuda kokkuleppele piirkonna liikluslahenduses ja koostada arhitektuuriajaloolised eritingimused, mille alusel saaks korraldada rahvusvahelise arhitektuurivõistluse. Tõdesime selle eeltöö käigus, et sellises suures mahus kontserdimaja, nagu esmalt sooviti rajada Harjuorgu, ei ole Skånele võimalik teha. Koostasin ka ühe skeemi, kus paigutasin kontserdimaja nõnda, et kahjustada võimalikult vähe nii arheoloogilist pärandit kui ka praegust kõrghaljastust. Arheoloogiliselt on eelistatum see koht, kus asub 1930ndate lõpus rajatud maa-alune varjend. Eesmärk ei ole aga olnud jõuda konkreetse arhitektuurilahenduseni, vaid teha kõik vajalikud eeltööd, et korraldada rahvusvaheline arhitektuurikonkurss.
Miks Molumba arhitektuuribüroo lahendus 10. mail enne muinsuskaitse eksperdikomisjonide ette jõudmist viimasel hetkel enne istungi algust tagasi võeti?
Enne seda toimus Tallinna muinsuskaitsekomisjoni laiendatud koosolek, kus domineeris arheoloogilise pärandi kaitsest tulenevalt arusaam, et too lahendus ei saa kuidagi sobida, sest see eeldab kogu Skåne bastioni lahtikaevamist ja teisaldamist. Seetõttu peeti õigeks, et paikkonna arengut ei seotaks muinsuskaitse aspektist sedavõrd radikaalse lahendusega ega esitataks eksperdikomisjonile lahendust, mis võinuks eelnevat häälestatust silmas pidades blokeerida üldse igasuguse Skånega seotud arengu, eriti kuna linna muinsuskaitsekomisjoni koosolekul osalesid ka riigi muinsuskaitseameti esindajad.
Kuhu võiks sel juhul rajada uue kontserdimaja?
Seoses linnahalliga võiks kaaluda kunagise jäähalli mahus kontserdisaali ehitamist. Muinsuskaitse eritingimuste järgi on võimalik see osa lammutada. Samuti võiks kontserdimaja asukohana kaaluda Admiraliteedi basseini kirdepoolses osas asuvat kinnistut. Kuid üks on kindel: kontserdimaja peab asuma linna aktiivses keskosas.
Kaplinskile pühendatud metsatukast kirjandusliku tänavakunstini: tulemas on viies Kirjandustänava festival
11. septembril toimub juba viiendat korda Koidula tänaval Kadriorus Kirjandustänava festival. Festivali programm on nüüd avalikuks tehtud!
Traditsiooniks on saanud see, et festivali programmis on tähelepanu all mitmesugused tähtpäevad. Sel aastal tähistame 160 aasta möödumist “Kalevipoja” ilmumisest, näitus “Narr ja narrikesed ilukirjanduses” on pühendatud August Gailiti 130. sünniaastale; ööülikooli avaliku salvestusega meenutatakse 100 aasta möödumist Ilmar Laabani sünnist jm.
“Ühe erilisema sündmusena tahaks välja tuua koostöös RMK-ga teostuva mõtte istutada septembri lõpus Põlvamaale Lukalaane alale 20 tamme ja 60 kuuske ning nimetatada see Jaan Kaplinski metsatukaks,” ütles Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino. “Algselt plaanisime seda aktsiooni luuletaja 80. juubeli tähistamisena, nüüd on sellest saanud mälestusakt. Kuid kirjaniku-nimeline metsatukk võiks olla ajas päris püsiv.”
Kuna istutamine jääb RMK hooleks, luuakse festivalile sümboolne puudesalu, kuhu on kohale toodud 20 istutamisele kuuluvat tamme ja teisi puid. Puudesalus saab Kristo Viidingu esituses kuulata ka Jaan Kaplinski luulet.
“Elavatest klassikutest tahame eriliselt ära märkida Viivi Luige juubeli. Toimub “Seitsmenda rahukevade” värske kordustrüki esitluse avalik salvestus ning festivali lõpusündmuseks on valgusmäng “Viivi Luige luule luigetiigil”,” kõneles Vaino.
Lastele meenutatakse põnevaid eesti rahva ennemuistseid jutte, mis ilmusid ümmargused 155 aastat tagasi Fr. R. Kreutzwaldi sulest. Festivalil saab muinasjutte kuulata Mirtel Pohla esituses, pilte joonistab jutu kõrvale Marja-Liisa Plats.
“Sel aastal on meil ka üks päris ootamatu kunstiprojekt tulekul,” sõnas Vaino. “Tammsaare aeda ulatub ühe elektrialajaama sein, mida mõtlesime tänavakunstiga kaunistada. Kunstnikud valmistavad osa tööst ette, kuid lõpetavad oma teose alles festivalipäeva jooksul. Töö käigus on nad valmis suhtlema huviliste ja pealtvaatajatega.”
Õhtuhämaruses toimub traditsiooniline luulepiknik, kus astuvad üles Mehis Heinsaar ja Peedu Kass; festivali lõpetavad Eesti Noorsooteatri koori etteaste “Kalevipoeg” ning valgusmäng “Viivi Luige luule luigetiigil”.
Päeva jooksul toimub tänu koostööpartneritele kokku umbes 60 kirjandusega seotud sündmust – raamatuesitlused, vestlusringid, kohtumised kirjanikega, kontserdid, avalikud salvestused, viktoriinid jpm.
Ka sel aastal tähistatakse festivali käigus üks kirjanduslik paik.
“Seekord saab mälestustahvli maja aadressil Poska 35, kus mõnda aega elas 185 aastat tagasi sündinud rahvusliku ärkamise suurkuju ja kirjamees C. R. Jakobson,” märkis Vaino. Mälestustahvli avamine on ühtlasi festivali avapauk, kuhu on kutsutud ka Jakobsoni vaim ning esineb pärimusmuusik Lauri Õunapuu.
Kirjandustänava festival toimus esmakordselt 2017. aastal.
Koidula tänav on eriline kirjandusega seotud tänav. Ühes otsas asub Tammsaare muuseum, teises otsas Vilde muuseum ning keskpaigas eesti kirjanikele ehitatud kortermaja, kus elavad mitmed armastatud kirjanikud ning kus nüüd on avatud ka Mati Undi muuseum. Eelmisel aastal sai Faehlmanni ja Koidula tänava nurgal avatud Lugemispaviljon, millest on saanud kohalike seas armastatud ajaveetmispaik.
Festivalil on kohal Eesti Draamateater, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Noorsooteater, Eesti Rahvusraamatukogu, Fenno-Ugria Asutus, kirjandusfestival HeadRead, Kadrioru Savituba, kirjastused Aleksandra ja KPD, kirjastus Argo, kirjastus Avita, kirjastus Eesti Raamat, kirjastus Hea Lugu, kirjastus Heleilm, kirjastus Ilmamaa, kirjastus Nornberg & Co, kirjastus Salv, kirjastus SE&JS, kirjastused Raudhammas ja Legend, kirjastus Varrak, Kultuurileht, Lastemuuseum Miiamilla, lasteajakirjad Täheke ja Hea Laps, Postimees Kirjastus, raamatupood REaD, Soome Instituut, Tallinna Keskraamatukogu, Tallinna Kesklinna Valitsus, Tallinna Linnateater, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts.
Festivali korraldamisel juhindutakse Terviseametiga kokkulepitud piirangutest. Jälgi infot Tallinna Kirjanduskeskuse kodulehel ning tule festivalile tervena!
Käib kliimasõda, ikka kostab tango. Nii kõlas üks külma sõja aegne malevalaul, kuigi tango kostis tuumasõja taustal. Nüüd elame tormiliselt süvenevas kliimakatastroofis ja ikka kisendab ooperifantoom kellu järele. Kultuur ja kellu koos, ooper käib ka puhvetis. – Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel istub, nagu ütles Mati Unt.
Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimetamine on lõpusirgel. Estonia hoone ei paku ooperirahvale enam „normaalseid“ tingimusi, sestap visatakse ära äsja rekonstrueeritud Tammsaare park. Tartus on kunstimuuseum kitsaks jäänud ja ära visatakse kesklinna park. Noodsamad tartlased ajasid minema tselluloositehase. Nüüd keedetakse Eesti metsast tselluloosi Soomes ja Eestisse jääb pisut vähem raha, aga ERMist mööda neljarajalist teed Kumusse sõita tahaks ikka.
Ega viis viimastki kaota lootust. Pettunud kirjutavad petitsioone. Hakkajamad otsivad alternatiive, lauldes „ega raha ilmast otsas ole“. Ain Angeri võimas bass kaigub Virtsust Vilsandini ja juba ongi Kuressaare kontserdimaja järele tuvastatud „vajadus kogukonnas“. Minu tõmbekeskuses Viljandis viskasime äsja ära vähem kui pool sajandit vana ametite maja, asemele ehitame „energiatõhusa“ Vabadussõja monumendi. Peatselt viskame ära kultuuriakadeemia peahoone, mil vanust vahest paarkümmend aastat. Kunst nõuab ju ohvreid. Avaliku ruumi kvaliteet on oluline. Miljööväärtuslikke tänavakive toome lausa Hiinast. Küll koroona-, küll roheraha eest koorime üles tuhandeid kantmeetreid tänavaid, et ehitada keskkonnasõbralikke kergliiklusteid. Loomulikult tuleb siis ka vanad puud maha võtta, ega nad pärast säärast raadamist ellu jääkski. Laenu- ja liisinguskeemide kaudu süstime naftat ja maaki selleks kõigeks masinaid ja materjale tootvate tehaste kateldesse, üha sügavamatesse kaevandustesse, üha tohutumatesse terminalidesse, üha otsatumatesse asfaldihektaritesse. Riik andku meile häid asju ja klaarigu kuidagi ära halvad asjad nagu metsade raiumine ja põlevkivi ja kõik need teised ka.
Üldrahvalik silmakirjatsemine ja rohepesu kasvab kiiremini kui SKT. Tegelikult me saame aru küll, et kõike korraga ei saa. Et ei ole olemas kliimaneutraalset ehitamist. Et igat sorti ehitamine paiskab taevasse süsinikku, tähendab kaevandamist, raiumist, jäätmeid. Et rahuldavalt kliimaneutraalne hoone või rajatis on ainult juba olemasolev hoone või rajatis. Rääkida kliimaneutraalsest uusehitamisest on veel eriline silmakirjalikkuse saavutus. Kui ehituslahendus on nutikam või energiatõhusam, on selle saaste lihtsalt mujal ja jupid rohkem kordi ümber maakera tuuritanud. Pealegi viskame selle niikuinii varsti ära, et midagi „normaalsemat“ ehitada.
On aeg rahuneda ja näha, kui ilusad ja head meie linnad, maad ja majad juba (veel?) on. Jooksvaid probleeme saab lahendada midagi eriliselt arendamata – siin muudatus liikluskorralduses või ruumiplaanis, seal tükike pargimööblit või haljastuskonteiner, kuskil äärekivi jalgrattasõbralikumaks siluda …
Kliima soojenemine ei ole naljaasi. See tähendab põuda, põlenguid, pankrotte, nälga, taude, rahvarändeid, sõdu. See on juba kohal. Okastraat idapiiril siin ei aita.
Kuulen juba hääli, et mis see kultuuri, solvatu ja alandatu, jalajälg ikka nii ära ole. Vaadatagu tööstust, liiklust, kaubandust … Kõigepealt – see kõik on tervik, ühtne kultuurilis-industriaalne kompleks. Ja kui õiget tümakat rekatäie lustikummutiteta kätte ei saa, kui kunst on nii suur, et ei mahu Saaremaalegi ära, siis ei saa see jalajälg teab mis väike olla. Pealegi on kunstnik kapitalismi ihade insener, igatsuste interpreet. Lavalaudadel liugleva eeterliku etenduskunstniku jalg on mõõtmatult raskem kui tema palja silmaga mõõdetav jälg.
Kliimakriisi tõttu oleks tulnud juba aastakümnete eest peatada igasugused suured arendusprojektid ja ka mõõdukamad eluliselt ebavajalikud ehitamised. Kokkuhoidu tuleb alustada kõige suuremast ja sümboolsemast, samal ajal kõige hõlpsamast otsast – avaliku sektori suurehitamistest. Kultuurirahvas peaks näitama eeskuju ja loobuma me-nõuame-kampaaniatest stiilis „Eesti väärib“ Kumu või kaht, kolme, kümmet … Vähemad teaduse-, tervise-, hariduse-, vee- ja muu laste- ja lustipaleed kaasa arvatud.
Edasine on vaevalisem, ent samuti hädavajalik peenhäälestus. Kui tundub, et „naturaalkitarr ei anna Yesi mõõtu välja“ või hääl ei mahu kunstitemplisse, millele Juhan Liiv ohverdas oma ainsa kuue, on aeg hinges põhjalik siseaudit teha ning valida elu- ja ärimudel, mis ei nõua mastodonilikke mastaape.
Ääremärkusi teaduse vahelt – Süstematiseerimise nuhtlus
LAURI LAANISTO, nuhtlusisend
Mais 2020 kuulutas ühes USA ringkonnakohtus kohtunik ämblikud putukate sekka kuuluvaks. Nii see hakkab … Ellu ärkavad kõik need vanad naljad paadunud kriminaalidest, kes saavad niigi juba eluaegse otsas sitsides omale aina karistusaastaid juurde, kuna rikuvad kongis gravitatsiooniseadust. Enam-vähem nii läks nende vaeste itaalia seismoloogidega, kes pandi tapmise eest vangi, kuna nad ei suutnud ennustada inimohvritega maavärinat …
Mõnikord usun, et olen võimeline jälgima keerukaid mõttekäike, mõistma abstraktseid kontseptsioone, teoreetilisi mudeleid ja nautima nn väärtkultuuri. Aga vaat juriidikast ei saa kohe üldse aru! See on mu arule kättesaamatu paralleelmaailm, kus elatakse korraga mitmes ühel ajal aset leidvas tulevikus ja minevikus ning kus iga kujuteldav arengutee on palistatud kummaliste vastastikmõjuliste pretsedentide ja paragrahvidega. Sestap kipun hätta jääma kõige lihtsamategi hangetega, kuna kusagil dokumendihaldussüsteemis kohustuslikke, juriidikast lähtuvaid välju täites näib mulle alati, et selle käigus lüüakse aegruum segamini nagu mõnes Christopher Nolani unenäos.
Ja see juriidika tungib aina peale. Elu muutub aina õiguskesksemaks, kõiksugu valdkondades lähtutakse aina enam seadustest, lubadest ja muust juriidilisest. Paragrahvide haarmed ulatuvad ka loodusesse, mis seni on, ja nüüd juba paistab, et täiesti mõne seaduskogu tegemata töö tulemusel, saanud täiesti seadusetult tegutseda. Üks oportunism ajab teist erandit taga ja ainsa kõikehõlmava seadusena justkui kehtiv „tugevam jääb ellu“ on pelgalt Charles Darwini evolutsiooniteooria räme väärtõlgendus. Loodus ja selle toimimine on juba nüanssideni jaotatud inimesele kasulikeks ökosüsteemi teenusteks ja igale teenusele on külge pandud hinnasilt. Loodusressursid kuuluvad juba ammu üksnes majanduse valda, loodus ise sellesse enam ei puutugi. Nii ongi looduslikud elupaigad, kasvukohad ja muu säärane ette määratud kasutusega maatükid, mille olemuslikud piirid ei jookse enam maastikuelemente, vaid omandit, kasutuslube, majandamistsoone ja muud säärast pidi.
Kuna see pealetung on võimas ja lõppu pole sel näha, siis on ka selge, et senised viisid – kuidas maailma on eri aspekte pidi jaotatud alates Mendelejevi tabelist kuni elusolendite süstemaatikani – on muutumas. Olemasolevad jaotused jäävad uuele ajale ilmselgelt jalgu, sest juriidilises maailmas mõeldakse sootuks teistes kategooriates. Ja need esimeses lõigus mainitud näited ongi näited esimestest linnukestest (linnuke on juba ise klassikaline näide, kuidas ornitoloogilis-taksonoomiline kontseptsioon on pisendatud bürokraatiaalaseks nähtuseks), kus vanad jaotused on asendatud uute, tänapäevastega.
Loe jalad üle või ei loe
Niisiis, lähme teksti alguse juurde tagasi. Eelmisel aastal juhtus tõepoolest see, et üks Alabama kohtunik kuulutas ämblikud putukateks.1 Kas ongi üldse tähtis, kui palju jalgu neil on – kuus, kaheksa või sada –, ühed vastikud sitikad on need lülijalgsed kõik. Kunagi süstematiseeritigi loomi ju terve mõistuse alusel. Ka XVIII sajandi suurimate süstemaatikute, Carl von Linné ja Jean-Baptiste de Lamarcki jaoks kuulusid kõik pika pehme kehaga roomavad elukad usside klassi (Vermes) ja näiteks Ernst Haeckel lükkas kõik primitiivsed päristuumsed olevused, kes ei olnud taimed, loomad ega seened kokku protistideks (Protista) ehk algloomadeks. Ja see riigi tasandi takson hakkas alles mõnikümmend aastat tagasi tänu Carl Woese, Lynn Margulise ja teiste tuumakate süstemaatikute tööle natukenegi sisukamateks riikideks lagunema. Praegu jagunevad päristuumsed organismid järgmistesse riikidesse: taimed, seened, loomad, amööbid, kromalveolaadid, ekskavaadid ja juurjalgsed. Aga kauaks seda, sest mis kasu sellisest jaotusest ikka on?
Ometigi on putukaid ja ämblikke antiikajast saati eri klassidesse jaotatud. Jalgade arv on ikka määrav olnud, domineerides isegi jumalavallatu Linné genitaalikeskses süstemaatikas: kaks jalga – inimene, neli jalga – tetrapood (seniajani kehtiv takson zooloogias), kuus jalga – putukas, kaheksa jalga – ämblik, rohkem jalgu – noh, kõik need ülejäänud olendid. Eks selle tagant paistavad Suure Olemise Ahela kõrvad – mida rohkem jalgu alla loodud, seda rohkem peab ta endast vähemate jalgadega, elu kõrgematel astmetel paiknejate heaks ringi sibama. Kuni kogu selle sibamise kasu jõuab välja Looduse Kroonini, kel on otse loomulikult jalgu kõige vähem. Puhas matemaatika. Erasmus Rotterdamist ütles küll omal ajal, et pimedate riigis on ühe silmaga mees kuningas, aga tegelikult tundub, et Looduse Krooni ülim tasand oleks hoopis jalutus.
Õigupoolest lähtus see kohtuasi hoopis praktilisematest kaalutlustest. Üks Alabamas elav paar oli ostnud endale uue kodu. Ja loomulikult kindlustas selle ka ära lepinguga, mis muu hulgas kattis ka kõiksuguste kahjurite ja nuhtluste tekitatud hädad. Õige pea selguski, et nende majas elasid Sicariidae sugukonda kuuluvad Loxosceles reclusa ämblikud. Tegemist on USA kaguosa endeemse, kuni paari sentimeetri pikkuse ämblikuga, kelle hammustus tekitab nahal nekroosi ja haavu, mis ei pruugi kuude kaupa paraneda, ja võib harvemal juhul põhjustada kroonilisi vaevusi. Üldjuhul nad agressiivsed ei ole ja kipuvad hammustama üliharva.
Paar püüdis ämblikest lahti saada, aga see ei õnnestunud. Miski ei aidanud. Seepeale esitasid nad kindlustusfirmale kompensatsiooninõude, kuna nende uus kodu oli osutunud elamiseks ohtlikuks ja selle ohtlikkuse põhjust ei saadud kuidagi likvideerida. Kindlustusfirma lükkas nõude tagasi, kuna lepingus oli sätestatud, et kompenseeritakse vaid need kahjustused, mille on tekitanud „linnud, kahjurid [vermin], närilised või putukad“. Mitte aga ämblike põhjustatud. Edasi tuli kohus, kus protsessiti valdavalt terminoloogia üle. Algatuseks vaieldi selle üle, kas ämblikud käivad kahjurite alla. Selgus, et nad on selleks liialt suured – vähemalt see liik. Kahjurid olevat pisilased, nt kirbud ja täid, kellest on raske lahti saada. Kuigi tõsi ta ju on, et nii kirbud kui ka täid on samal ajal ka putukad.
Ämbliku kuuluvuse üle putukate sekka arutleti enam-vähem samal moel, nii nagu telemängus „Rooside sõda“ selgitatakse välja „õiged“ vastused. Küsitakse juhuslikelt inimestelt, et ütle nüüd üks suur kala ja siis 80 protsenti neist ütleb „vaal“. Järelikult on vaal kala. Ilmnes, et samamoodi peetakse ämblikke putukateks. Nii-öelda tavatähenduses, millel ei ole teaduslikku alust. Ämblikud pole putukad üksnes „tehnilises“ mõttes. Ja sellest lähtuvalt otsustaski kohtunik, et kindlustusfirma peab ikkagi paarile kompenseerima maja elamiskõlbmatuse, kuna vastavat lepingus olevat punkti tõlgendaks tavaline inimene nii, et sinna alla käivad ka ämblikud. Ja nii saidki ämblikest putukad.
Nuhtluse taksonoomia
Nagu ilmneb, klassifitseerusid täid ühtaegu nii putukate kui ka kahjurite alla. See on üks tüüpiline hübriidsüstemaatika nippe, kuidas tuuakse jaotustesse mängu mittekomplementaarseid üksusi. Korralik taksonoomia on ju ikka selline, kus üks entiteet saab kuuluda vaid ühte klassi või jaotusse, aga mitte mitmesse korraga. Nii nagu näiteks „Viimse reliikvia“ sitikaid määravad mungad, kes lähtusid klassikalisest dihhotoomsest määramisprintsiibist: pühakirjas pole sellist putukat märgitud, järelikult on ta saatanast. Ei mingit kattuvust nende kahe rühma vahel.
Pikaajalised nuhtlusloomad on ajapikku muutunud väga inimesesarnaseks.
Ent selliseid jaotusi teha on väga keeruline ja neid ei saa niisama lihtsalt ka potentsiaalselt konjunktuursete kategooriatega rikastada. Ennemini saadakse kokku selline kompott, nagu on Jorge Luis Borgese ära toodud jaotus Hiina entsüklopeediast „Helde teadmise Taevalik kogu“, mille alusel kategoriseeritakse loomad järgmiselt: need, kes kuuluvad Imperaatorile; palsameeritud loomad; need, kes on koolitatud; notsud; näkid; imetoredad loomad; hulkuvad koerad; need, kes sisalduvad käesolevas klassifikatsioonis; need, kes värisevad, nagu oleksid nad hullud; loendamatud loomad; need, kes on joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga; kõik teised; need, kes on äsja purustanud lillevaasi; need, kes kaugelt näevad välja nagu kärbsed. Sellise jaotuse pealt saab vajaduse korral igale organismile kõiki vajalikke paragrahve ja eriplaneeringuid rakendada.
Üks kõige läbivam tendents nendes hübriidjaotustes on jagada elusloodus kasulikuks ja kahjulikuks, kasuriteks ja kahjuriteks. „Kasur“ on veel nõnda uus kategooria, et mu tekstiredaktor tõmbab sellele punase joone alla, samal ajal kui kahjurid on juba ammu, ja väga laiatähenduslikult, keeles põlistunud. Viimasel ajal on siiski ka sellele kontseptsioonile keeleline värskendus tehtud ja suuremaid, selgrooga varustatud kahjureid on hakatud nimetama nuhtlusloomadeks. Karu on see põhiline loom, kes on saanud nuhtluslooma tiitli, aga sellesse kategooriasse on Eestis lükatud ka punahirved, koprad, hundid, ilvesed, rebased ja mägrad. Samuti linnas elavad tülikad linnud, nt varesed ja kajakad, Tartu kesklinna hakkidest rääkimata.2 Kunagi, kui Etioopias matkal olime, virutas üks etioopia ronk (Corvus crassirostris) laagriplatsilt ära meie viimase vetsupaberirulli – täielik nuhtlus, mis siis, et samal ajal ka Aafrika Sarve endeem, maailma suurim värvuline jne. Ei, tema muud kvaliteedid kadusid niipea, kui ta selle rulli oli haaranud. Nuhtluseks liigitamine käib nagu nipsti!
Nuhtluse taksonisse paigutatud loomad kipuvad ikka sinna, kus leidub suurtes kogustes toitu ja on mõnus olla. Kõik kööki ei mahu, nii lepitakse ka salvede, keldrite ja prügikastidega. Põhimõtteliselt tahetakse ju samasugust õdusat äraolemist nagu me isegi – et oleks katus pea kohal ja palju närimist käeulatuses. Pikaajalised nuhtlusloomad ongi ajapikku muutunud väga inimesesarnaseks. Näiteks Suurbritannia mägrad, kes on saare suurimad lihasööjad ja kellel seal looduslikud vaenlased puuduvad. Õigemini on nad omnivoorid ja söövad peaaegu kõike, samamoodi nagu meie karud. Suurbritannia mägrad tuhnivad äärelinnade prügikastides, kus leidub ohtralt äravisatud kiirtoitu. Nad kipuvad olema ülekaalulised ja surevad peamiselt südame-veresoonkonna haigustesse. Eks ta ole.
Kunagi uue aastatuhande algusaastatel oli Eestis liikumine, mille eesmärgiks oli teha mägrast rahvusloom (veel üks kummaline looduse jaotamise viis, kus peale rahvuslooma on alati ka rahvuslind, ja igal aastal veel ka eraldi entiteedid aasta linnust, puust, orhideest kuni aasta mullani välja). Liikumist vedas (nüüdseks likvideeritud) MTÜ Mäger Rahvusloomaks, Saku hakkas tootma Mägra õlut, mille eesmärgiks oli mägrale humoorika ja sümpaatse kuvandi loomine.3 Pudeli tagaküljel olevale sildile oli paigutatud hoiatus „Ära kunagi lähene mägrale selja tagant“, mis pealegi on visualiseeritud „eesti pärani piibri“ parimas vaimus.4 See oli küllap poos, kuidas liikumine soovis mäkra vapil kujutada, sest nende üks eesmärk oli ka vapil olevad kolm lõvi mägraga asendada.
Väike heraldiline vahemärkus: Eesti vapil olevad loomad on ühtaegu nii lõvid kui leopardid. Nimelt on vappidel kujutatud lõvidel kümmekond traditsioonilist poosi, neist kõige tavalisem on tagajalgadele tõusnud ja esikäppadega vehkiv lõvi. Heraldikas tema ongi lõvi ehk ründav lõvi. Ent kui lõvi kõnnib, siis olevat ta millegipärast leopardne. Seepärast on Eesti vapil justkui kolm leopardi, kes tegelikult on ikkagi lõvid, kuigi pisut leopardsemad kui näiteks Soome vapil olev ründav lõvi. Zooloogilises mõttes leoparde leidub mõne Aafrika riigi vapil, aga näiteks ka Lõuna-Osseetia vapil.5 Muide, täiesti leopardses kehaasendis.
Kes vastutab?
Aga mis siis teha nende inimestega, kes mäkra mängivad? (Eelmainitud õlle sildil seda millegipärast taunitakse ja öeldakse otsesõnu, et „ära mängi mäkra“.) Kahjurlus on juurdunud ka meie liiki, oleme ju kõik omamoodi joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja tainapead. Juriidilise maailmakäsitluse üheks aluseks on vastutusvõime – keegi peab alati oma pea või nahaga maksma, kui miski rappa läheb. Kes aga siis vastutab, kui loodus kipub nuhtluseks? Üldjuhul on vastutajaks justkui riik – põllumeestele hüvitatakse saagi untsuminek, kui on liiga palju või liiga vähe sadanud, kui tuul puhub liiga kõvasti, kui rändlinnud maanduvad põllule. Maaomanikul on õigus kehtestada oma maalapil liikumispiirang ja kui tuul ja haned seda rikuvad, peab riik selle hirmsa teo tagajärjed kompenseerima. Vähemalt eluslooduse puhul on nii, et riik vastutab ka selle eest, et elusolendeid poleks liiga palju – ühe ja sama regulatsiooniga nii kaitstakse kui ka ohjeldatakse näiteks hanesid ja laglesid.6 Rändlindude puhul on seega põhjust muretseda veel ühe geopoliitilise pingeohu pärast. Seda see Putin seal linnuparvede ees deltaplaaniga põristab …
Palju otsesem geopoliitiline pingeallikas on aga maakoore pingetest vabanemise protsess, mille käigus kipub maapind „värisema nagu hull“. Kui ma kümmekond aastat tagasi Tšiilis järeldoktorantuuris olin, kattis seal pärast iga suuremat maavärinat (ja neid suuremaid oli seal keskeltläbi ikka korra kuus) tabloidide esikülgi poleemika, et milline nurjatu välisjõud seekord Tšiilit geoterroriseerib. On see Argentina, see igavene ******, kes on alati kade, kui naabril hästi läheb? Või USA, kes tahab kõik õitsvad majandused oma mõjupiirkonnas maha suruda, et need liialt isepäisena ei toimiks ja turistina oleks sinna odav minna? Või Venezuela, kus vana bussijuht Maduro kapitalismi neab, põrutades oma salarelvaga kontinendi kõige stabiilsema ja kõrgema SKTga majanduse pihta? Kes vastutab?!
Maavärinaid uurivad teatavasti seismoloogid, kellel on vastavad tundlikud masinad ja keerukad mudelsimulatsioonid, mille põhjal nad registreerivad väiksemaidki tõukeid maapõues, uurivad nende tugevust, ulatust ja mõju. Nende mudelite põhjal on võimalik ennustada, kas mingis paigas on parasjagu seismiliselt aktiivsem või passiivsem periood jne. Eestis on näiteks kolm püsivat seismojaama: Arbaveres, Matsalus ja Vasulas. Neis paigus, kus maa väriseb sagedamini, on ka vastav võrgustik tihedam ja nende tegevus operatiivsemalt koordineeritud. Itaalias näiteks on suurte ohtude ennustamise ja ärahoidmise riiklik komisjon (Commissione Nazionale per la Previsione e Prevenzione dei Grandi Rischi), mille üks vastutusvaldkond on ka maavärinad. Kui 2009. aasta aprillis toimus Kesk-Itaalias LʼAquila linna lähedal tugev maavärin (6,3 magnituudi), mille tagajärjel varises linnas kokku väga palju maju ning rusude all hukkus 308 inimest, siis pididki seismoloogid vastutuse võtma.
Varem olid selles piirkonnas aset leidnud mõned raputused, mis osutasid, et parasjagu on seismiliselt aktiivsem periood tulekul. Komisjonilt küsiti nädal enne maavärina toimumist, kas on oht, et tuleb suur maavärin. Komisjon ütles, et see on ebatõenäoline, aga välistada ei saa. Mis on enam-vähem ainus vastus, mille saabki anda, sest erakordselt tugevad maavärinad on väga harvad, aga neid kunagi välistada ei saa, eriti seismiliselt aktiivsetes piirkondades, nagu Kesk-Itaalia seda on. Komisjon koostab jooksvalt uuendatavaid seismilise ohu kaarte ja nädal enne maavärinat avaldatud kaardil oli LʼAquila kõige suurema ohu vööndis. Teadlased oskavad küll ennustada aktiivsemaid ja passiivsemaid perioode eri piirkondade maapõues, sest maa väriseb igal aastal ligikaudu 20 000 korda, kuid ennustada seda, et vaat nüüd tuleb ilge purakas – seda ei suudeta, kuigi on katsetatud väga erinevaid meetodeid ja eks neid otsita edaspidigi.
Sellest hoolimata said komisjoni kuus teadlasest liiget, pluss üks ametnik süüdistuse ettekavatsemata tapmises – et nad ei hoiatanud rahvast ohu eest. Kriminaalne hoolimatus. Süüdistajateks oli rühm hukkunute lähedasi. Ja teadlased mõistetigi 2012. aastal kuueks aastaks vangi. Kohus küll väitis, et see pole protsess teaduse üle, vaid teadlaste hoolimatuse üle – et nad ei teatanud ohust. Aga kas see eristus antud olukorras on ikkagi võimalik? Kas saab sel moel reaalsust jaotada? Kui ohtu ei ole kuidagi võimalik täpselt ennustada, siis kuidas sellest teavitada, et säiliks mingi optimaalne tasakaal? Väga keeruline on väita, et keegi vastas valesti, kui vastamise ajaks pole veel õige vastus selgunud. Vastad, et pole väga tõenäoline – lähed vangi; vastad, et on suur tõenäosus – sind tituleeritakse hüsteerikuks ja paanikaõhutajaks. Ja kui üldse ei vasta, siis süüdistatakse informatsiooni varjamises. Igal juhul tuleb välja nii, et pärast on võimalik isik juriidiliselt vastutusele võtta.
Apellatsioonikohus siiski tühistas süüdimõistva otsuse, aga alles kaks aastat hiljem. Ja veel aasta hiljem kinnitas apellatsioonikohtu otsuse Itaalia ülemkohus, kuna omaksed olid edasi kaevanud. Küll tuleb neid protsesse veelgi! Küll võetakse varsti kõik loodusteadlased vastutusele, et nad ei rääkinud tarvilikul määral, et kliima muutub ja mida need muutused kaasa toovad, kui veel ka metsad maha raiuda, märgalad kuivendada ja …
Nagu poleks juba ammu selge, kes see ainus tõeline nuhtlusloom meie planeedil on. Looduse Kroon(viirus).
1 Otsuse täisteksti leiab siit: http://www.courthousenews.com/wp-content/uploads/2020/05/spiders-ca11.pdf
2 Muidugi need, keda me klassifitseerime nuhtlusloomadeks häirivad meie elu seepärast, et me oleme nende elu nii raskeks teinud (elupaikade, toiduahelate ja ökovõrgustike hävitamisega), et neil ei jäägi nurka surutuna midagi muud üle. Aga las see jääda praegu.
3 Saku õlletehas hakkas Mägra õlut tootma. – Delfi 11. VI 2004. https://arileht.delfi.ee/artikkel/50986316/saku-olletehas-hakkas-magra-olut-tootma
5 Kus teda ka leidub, täpsemalt, leopardi alamliiki Panthera pardus tulliana.
6 Haneliste kaitse ja ohjeldamise tegevuskava püüab leida tasakaalu põllumeeste ja looduskaitsjate huvide vahel. – Keskkonnaamet 23. III 2021. https://keskkonnaamet.ee/uudised/haneliste-kaitse-ja-ohjamise-tegevuskava-puuab-leida-tasakaalu-pollumeeste-ja poolik!
