Toeta
Otsi

vesinikumajandus

  • Sel reedel Sirbis

    SIMON CUMMINGS: Erkki-Sven Tüüri kümme sümfooniat
    Kõrvutamine, mis on Erkki-Sven Tüüri varasemates sümfooniates nii oluline, on hilisemates palju väiksema tähtsusega.
    Tänapäeval ei tee kindlasti ühelegi heliloojale muret üheksanda sümfoonia needus, absurdne ebausk, et kui helilooja on kirjutanud oma üheksanda sümfoonia, on ta määratud surema enne, kui valmib järgmine. Ometi on huvitav märkida, et Joseph Haydni ajast on kirjutanud üle üheksa sümfoonia võrdlemisi vähesed. Üks märkimisväärne erand on Eduard Tubin, kes kehtestas end kümne sümfooniaga Eesti suurima sümfoonikuna. Ka Erkki-Sven Tüür on nüüdseks sinnamaale jõudnud: 16. septembril tõi Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Eesti esiettekandele tema kümnenda sümfoonia.

    Loe lisaks: ERSO hooaja avakontserdi „Mahler ja Tüür“ arvustust Kai Taali sulest.

    TÕNIS SAARTS: Sõda Ukrainas ning sotsiaalteadlaste neutraalsus ja vastutus
    Püüdlus iga hinna eest neutraalsuse poole võib kaudselt anda rohelise tule vägivallale, agressioonile, imperialismile ja inimsusevastastele kuritegudele.
    Sotsiaalteadlastelt nõutakse poliitilist neutraalsust: nad peaksid võimalikult väärtusvabalt analüüsima andmeid ja fakte ning mitte võtma poliitilisi seisukohti. Kas see kehtib ka sõdade ja seal toime pandud inimsusevastaste kuritegude kohta? Teoreetiliselt peaks kehtima, sest teadusliku neutraalsuse osas ei tohi ju teha erandeid – see peaks olema universaalne, sõltumatu ajast, kohast ja kontekstist.

    MATTIAS MALK: Kuidas näidata arhitektuuris suunda?
    Tänavune TAB ei karju hamba all ja näitab kätte uute arhitektuuriideede avatud ja süsteemse käsitlemise suuna.
    Tallinna arhitektuuribiennaal „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“. Peakuraatorid Lydia Kallipoliti ja Areti Markopoulou, kohapealne nõustaja Ivan Sergejev. Biennaali avanädal 7. –11. IX. Näitused ja üritused kestavad kuni novembrini. Täpsem info https://2022.tab.ee/et/biennaalist
    Ülbetel elitaarsetel staararhitektidel pole enam nüüdisaegse linnaruumi kujundamises kohta. Ka fantastilised skulptuursed majad, teras, betoon ja klaas ei kuulu keskkonnateadliku linna inventari. Tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB) näitab, et edasi saab vaid süstmeese uurimistöö ja avatud arhitektuuriloomega, mis ehitab silla eri mõõtkvade, ajajärkude, tehnoloogiliste uuenduste ja traditsiooni tarkuse vahele.

    ANNA-LIISA UNT: Kalaranna üheksa elu
    Kümmekond aastat tagasi avalikkuses laineid löönud Kalaranna kandi arenduse peamine osa on valmis. Kuidas läks?
    Arhitektuurilahenduse autor Kadarik Tüür Arhitektid, maastikuarhitektid Maarja Tüür,
    Suured muudatused linnapildis jätavad tahes-tahtmata kõheda mulje: ühe inimese mõõtkava järgi tehakse suuri otsuseid ja pidurdamatute hoobade jõul liigutatakse määratuid mahte. Üksikisiku arvamused, muljed ja mälestused jäävad teerulli alla, tähtsam on üldsuse huvi. Nii palju kui ka ei taha, et head asjad kunagi ei kaoks, siis linn muutub ikkagi kogu aeg. Kalaranna kui jäätmaa potentsiaal on arendatud millekski muuks, ja see pole halb, vaid ongi muu.

    JOONAS HELLERMA: Filosoofiaprofessori surm ja kirjanduse ülesanne
    Tõnu Õnnepalu looming väärib sügavamaid kirjandus- ja mõtteloolisi käsitlusi.
    Ehkki juubelid ja tähtpäevad on meie kirjanduselus kujunenud kõige kaalukamaks ajendiks, mille kaudu autoreid ja nende loomingut esile tõsta, ei laienenud see tava täies ulatuses Tõnu Õnnepalu 60. sünnipäevale. Pigem vastupidi, Õnnepalu viimase aja retseptsioon ei ole ennast autori uue aastakümne täitumisest eriti segada lasknud. Tema loomingu põhjalikuma läbilugemise ja mõtestamise asemel näitab uuem kriitika pigem nõutuse, vahest isegi kapituleerumise märke. Hea erandina võib esile tuua Raili Marlingu ja Eret Talviste kirjandusteoreetilise käsitluse Emil Tode „Raadio“ põhjal maikuu Keeles ja Kirjanduses. Seevastu Joosep Susi nendib Õnnepalu luulepäevikut „kevad ja suvi ja“ analüüsides, et „päeviku pihtimuslikkus võtab kriitikalt kõik relvad“. Hasso Krull aga heidab oma suvises Vikerkaares ilmunud „Palga” arvustuses teksti suuresti kõrvale, kuna Õnnepalu kirjutamises tuleb kirjanduse asemel näha hoopis autori isiklikku sügavat patoloogilist traagikat, mis vajab tõsist psühhoanalüütilist diagnoosimist. Ka Susi näib sellega solidaarne olevat, soovitades Õnnepalule: „…kirjanduskriitikat tasuks ikka edasi lugeda. Näiteks Hasso Krulli oma.“

    August Sanga luuletõlkeauhinna kandidaadid

    GERMAN GOLUB: Kõrb, kirves ja pandeemia 
    Eesti filmiauhindade žürii töö puhul polegi kõige keerulisem mitte maht, vaid oskus vaadata filme nii, et su enda maitse ei hakka analüüsi mõjutama. 
    Igal aastal korraldavad filmi- ja teletegijad üle maailma suurüritusi, kus valitakse välja ja auhinnatakse parimaid tegijaid omal alal. Nii naljakas kui see ka ei ole, on meil, audiovisuaalvaldkonna tegijatel, vaja ka seda kõike filmida ja veel suurem vajadus kõigile teistele näidata. Ma pole kunagi kuulnud ühestki galaüritusest, kus jagataks näiteks autotööstuse parima inseneri või kalatööstuse parima kalamehe auhindu. USAs on aga näiteks Oscarite, Kuldgloobuste ja Emmyde populaarsus rahva seas järk-järgult langenud, sest vaatajate arvu säilitamiseks liigutakse järjest kaugemale auhindamise algsetest põhimõtetest.  

    Ka rikkad nutavad. Tristan Priimägi intervjuu tänavuse Kuldse Palmioksa võitja Ruben Östlundiga
    Ruben Östlund esitles tänavu Cannes’is oma uut filmi „Kurbuse kolmnurk“, mida võiks siinsele intervjuule toetudes nimetada ka tänapäeval meheks olemise triloogia kolmandaks filmiks. Ja keegi ei osanud arvata, et vaid viis aastat hiljem teeb „Kurbuse kolmnurk“ temast kahekordse Kuldse Palmioksa võitja eliitklubi auväärse liikme. Paljude arvates sai ta pärjatud teenimatult ja talle heideti ette liigset frivoolsust, tühisust ja mida iganes. Senisele satiirile oli aga nüüd lisandunud veelgi vabam minek, justkui oleks „Ruudu“ eest saadud Kuldne Palmioks lisanud talle enesekindlust ajada oma asja.
    „Kurbuse kolmnurk“ on nüüd jõudnud ka Eesti kinolevisse.

    Marko Raadi järelehüüe Jean-Luc Godardile

    PÄRT PETERSON: Pandeemia õppetunnid
    Vajame prosotsiaalsemat ühiskonda – kindlustunde saavutamiseks peavad valitsused ja riiklikud institutsioonid hakkama ühiskonda tervikuna paremini teenima.
    Pandeemia on lõpukorral, vähemalt paistab tunneli lõpus valgus. Suurem osa maailma teadlasi ja terviseeksperte on tuleviku suhtes meelestatud optimistlikult. Kui eeloleval talvel või kevadel ei teki suuresti muutunud ja rasket haigusvormi põhjustavat uut SARS-CoV-2 viirustüve, võib COVID-19 pandeemia ajastu kirjutada inimkonna ajalukku. Oleme oodanud, et taastub tavapärane elu. Restoranis käiakse koroonapassita, kultuuriüritused toimuvad, koolitunnid on kontaktsed ja reisida saab vabalt. Uudisvoos ongi COVID-19 jäänud tagaplaanile ning meediaruumi on vallutanud Ukraina sõda ja energiakriis.

    VALTER KIISK: Energiapöördest ja „kliimakriisist“ füüsiku pilgu läbi
    Kuidas toime tulla ressursside ammendumise ja keskkonna saastumisega? Ainus mõeldav lahendus on progressi jätkamine.
    Energiapööre muutub aina aktuaalsemaks ja lõhestavamaks teemaks, ükskõik kas tingituna kõrgetest energiahindadest või kliimamuutuste vastasest võitlusest. Kuigi alati on selles kahtlejaid olnud, paistab idee taastuvenergiale üleminekust (ja tuumaenergia vältimisest) olevat seniajani „poliitiliselt korrektne“ seisukoht. Hüüatused stiilis „rohepööre tuleb lihtsalt ära teha!“ või „julgustame inimesi paigaldama päikesepaneele!“ on siiski uskumatult ignorantsed. Paras segadus näib valitsevat ka selles osas, milline koht tervikpildis on maailma kliimamuutustel ja kas tegemist on kriisiga või mitte.

    ELEN LOTMAN: Kas kunst on kvantmehaaniline nähtus?
    Konverents „Kuidas portreteerida lindu?“ kunstiakadeemias 9. IX.
    Seda, et konverentsil kuulajate ees seistes näed korraga kõigi saalis olijate silmi, ei juhtu sageli. Pigem ei ole seal tänapäeval silmi näha, sest need on suunatud ekraanile oma süles. Sageli seisab individuaalselt digitaalseid palvehelmeid näppiva koguduse ees solipsistlikku monoloogi ümisev ettekandja, kelle eesmärk ei ole olla kuuldud, vaid et slaididel oleksid õiged sõnad. Ümisemisakti tõendusmaterjali saab hiljem sisestada mõnda andmebaasi, kus see muutub konverteeritavaks valuutaks, mille eest saab osta oleviku ressursse või sealiha futuure, mis lubavad kunagi hüpoteetilises tulevikus natukene vähem kordi seista saalitäie inimeste ees, kes ei kuula sind. On olemas ka väga hea kursiga sõnu, millel on võlujõud, sest kui neid piisavalt palju korrata, muudavad need mingi asja millekski muuks. Näiteks kokkuhoiu interdistsiplinaarsuseks. Või vaesuse innovatsiooniks

    Taim nagu kunstiteos vajab isiklikku suhet. Marju Tajur intervjueeris Evie Evansit
    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kokku kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. 29. septembrist 8. oktoobrini vältab biennaali avamismaraton, mille jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.
    Evie Evans on Amsterdamis tegutsev museoloog, kes töötab kultuuri ja pärimuse teemadega, uurides, kuidas kolonialism hõlmab meie minevikku, olevikku ja tulevikku. Evans on kaitsnud Amsterdami ülikoolis magistrikraadi muuseumiteaduse erialal, tema uurimuse teema on koloniaalajaloo mõju botaanikaaedade nüüdisaegsetele väljapanekutele.

    KÄRT HELLERMA: Millest mõtled, kirjanik? Asjadest, mis nõuavad ettevaatlikkust
    See suvi oli eriline. Mitte ainult seetõttu, et vahetasin elukohta ja pidin palju tegelema praktiliste asjadega. See tähendab, et sain tegelda vaimsete asjadega harjumuspärasest hoopis vähem. Aga remonte ja kolimisi tuleb ette ka teistel, see on üks elu osa.

    Arvustamisel
    Niklas Luhmanni „Ühiskonna ühiskond“
    Niillas Holmbergi „Tagasitee“
    Nadežda Katajeva-Valgu „Minu maine ring“
    Holger Marjamaa trio feat. Chad Lefkowitz-Brown džässiklubis Philly Joe’s
    Taavi Suisalu näitus „Tähelepanufiguurid“
    Eesti teatri festival „Draama“
    kogumik „Teatrielu 2021“
    Ugala teatri „Kirsiaed“

  • ,

    Birgit Pählapuu “Kärbeste mäss” HOP galeriis

    Reedel, 23. septembril kell 18.00 avatakse HOP galeriis klaasikunstnik Birgit Pählapuu näitus „Kärbeste mäss“.

    Kärbse sümboolika on pigem kurjakuulutav, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu on see muusaks ka paljudele kirjanikele: vaenu ja verejanu või tüütuse ja vastikuse sümbolina, sümpaatse vestluskaaslasena või kõikenägeva silmana seinal – nii kirjeldab oma avatavat näitust klaasikunstnik Birgit Pählapuu.

    Pählapuu puhul tähistab kärbes mässu kõige ja kõigi vastu, kuid ka üleskutset teineteise mõistmiseks. Provokatsiooni ja mässu temaatikaga tegelev seeria avataval näitusel kasutab unest ärganud kärbse kujundit tõstatades küsimuse, kas saaksime kellegi hävitamise asemel ehk rahulikult koos eksisteerida?Kuigi Pählapuu on eelkõige klaasikunstnik, on tema looming tihedalt läbi põimunud fotograafia ja installatsiooniga. Ka installatiivne “Kärbeste Mäss” koosneb leekpõleti- ja neoontehnikas valminud tiivulistest, kes on asetatud fototaustale ning valgele akrüülile. Galerii erinevatele pindadele paigutatuna tekitavad need kahtlemata pealevalguva ja ahistava tunde: kärbsed on tõusnud üles inimkonna kiuslikkuse vastu, nii et mäss on muutunud kahesuunaliseks. Samas sümboliseerib nende piimjas või läbipaistev toon rahu, kuigi ka valge värv võib olla muutumises. Nii jäetaksegi vaatajale vabad käed hoopis teiste tõlgenduste ja tähenduste loomiseks. Igal juhul ärgitab autor oma teosega vaatajat väljuma isiklikust mugavusstsoonist.

    “Kärbeste Mässu” üksikuid töid on varem esitletud grupinäitusel Georgias ja ArtVilniuse kunstimessil. Mässu temaatika on Pählapuud inspireerinud varemgi: seerias “Minu Vaikiv Protest” väljendas ta neoonklaasi ja fotomontaaži kombinatsioonis inimloomuse sisemist ja vägivallatut vastuhakku, mõttejõudu, mis võib olla võimsam kui protestimarss tänaval.

    Birgit Pählapuu (1981) on omandanud nii magistri- (2016) kui bakalaureusekraadi (2010) Eesti Kunstiakadeemias klaasikunsti erialal, lisaks täiendanud end Praha Kunstide, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemias (2008) ning omandanud bakalaureusekraadi (2002) Estonian Business School’is rahvusvahelise ärijuhtimise erialal. Ta on osalenud leekpõletuse meistriklassides ning videograafia, liivsöövituse ja vitraažakende kursustel nii Eestis, Soomes kui ka Itaalias. Kodu- ja välismaistel näitustel on Pählapuu osalenud alates 2008. aastast. 2007. aastal pälvis ta Maks Roosma nimelise loomingulise stipendiumi ja alates 2010. aastast kuulub Eesti Klaasikunstnike Ühendusse. Lisaks oma isiklikule kunstnikukarjäärile on Pählapuu Okapi Galerii üks asutajatest ja eestvedajatest.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Krutski Brand.

    Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

    HOP galerii

    Hobusepea 2, 10133 Tallinn

    N–T 11.00–18.00

    hopgalerii.ee

  • ,

    Tartu Ülikool ootab Rahvusmõtte auhinna kandidaate

    31. oktoobrini saab esitada Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna kandidaate. Rahvusmõtte auhinnaga tunnustab ülikool inimest, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud eesti rahvuslikku ja riiklikku eneseteadvust.

    Rahvusmõtte auhinnaga tunnustamise ettepanekuid võivad teha Tartu Ülikooli nõukogu ja senati liikmed, valdkondade, instituutide, kolledžite ja valdkonnaväliste asutuste nõukogud, teiste teadus- ja arendusasutuste nõukogud ning Eestis registreeritud juriidilised isikud. Kandidaatide ülesseadmise põhjendatud esildised tuleb saata rektori nimele aadressil Ülikooli 18, 50090 Tartu, või e-posti aadressil rektor@ut.ee. Üles võib seada ka varasemate aastate kandidaate, kes ei ole valituks osutunud.

    Auhinna saaja valib välja ülikooli senati moodustatud 11-liikmeline komisjon, kuhu kuuluvad rektor, eelmisel aastal auhinna saanud isik, neli liiget ülikoolist ja viis liiget väljastpoolt ülikooli. Auhind antakse pidulikult üle rahvusülikooli 103. aastapäeval 1. detsembril ülikooli aulas.

    Rahvusmõtte auhinda on välja antud alates 2004. aastast. Selle on pälvinud kirjanik ja etnoloog Ilmar Talve, helilooja Veljo Tormis, akadeemik Endel Lippmaa, kunstnik Kaljo Põllu, kirjanik Ain Kaalep, etnoloog ja kultuuriajaloolane Ants Viires, kirjanik Mats Traat, vaimulik ja publitsist Vello Salo, stsenarist ja filmilavastaja Arvo Kruusement, kunstnik ja rahvakunsti koguja Anu Raud, vaimulik ja literaat Toomas Paul, kirjanik Arvo Valton, lavastaja ja operaator Andres Sööt, zooloog ja looduse tutvustaja Fred Jüssi, tõlkija ja usuteadlane Kalle Kasemaa, luuletaja ja kirjastaja Hando Runnel, teatriteadlane Lea Tormis ning helilooja Erkki-Sven Tüür

  • ,

    Kadri Mälgu kahepäevane näitus ja artist talk “Kadri läheb roheliseks” Hop galeriis

    KADRI MÄLK “Kadri läheb roheliseks”
    Kahepäevane näitus / ruumiinstallatsioon ja artist talk
    20.09.-21.09. 2022
    Näitus on avatud 12-18

    Artist talk:
    T 20.09.2022 kl 16–18
    K 21.09.2022 kl 16 –18

    Eksperimentaalse, Disainiöö programmi sobitatud kahepäevase näituse võtab Kadri Mälk kokku kunstiteadlase Tiina Abeli parafraasiga oma isa tragikoomik Ervin Abeli ütlusest:
    „Elada tuleb nii, et kui sa kokku kukud, siis kõik arvavad, et suurest õnnest.“

    HOP galerii on sektoritena jaotatud vannitoaks, köögiks, kabinetiks, raamatukoguks ja esoteerikanurgaks. Väljas on ehted nii Kadri Mälgult endalt kui ka tema kogust. Mälk räägib galeriiruumis isikliku lühiloo õnnest tegelda taaskasutusega ning selle tagajärgedega. Vaataja leiab end elutoast, kus kohtuvad rohepöördekatsed ja sellega seonduv tragikoomika.

    20. ning 21. septembril pakutakse head äraolemist, tasuta teemakohaseid toite ja jooke. Eelregistreerimine puudub, kõik on kõigile tasuta!

    Näitus on osa Disainöö 2022 satellitprogrammist “Green Being: WTF?”

    Näitust toetab Büroomaailm.
    Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

    HOP galerii
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    N–T 11.00–18.00
    hopgalerii.ee

  • Pärdi päevade põhijooni

    TAAVI HARK

    Tänavused Pärdi päevad laotusid laia tekina üle Eesti: kontserte anti Tallinna ja Tartu kõrval ka Paides, Pärnus, Rakveres, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis, Kärdlas, Kuressaares ja Laulasmaal. Kümne eri kava ja kaheksateistkümne kontserdi iga kõlanud teosega saadeti kõrgustesse palve „Päästke meie hinged“. Südamlik ja tõsine palve tulenes trööstitust tõigast, et tänini on põhjust mõelda ukraina rahva kestvatele kannatustele, mis on kõigi ühine tragöödia. Enim mõtteainet pakkusid kolm väga erisugust kuulatud kontserti, millel nüüd peatungi.

    Avakontsert kui kulminatsioon

    Pärdi päevade avakontserdi kavas jooniti alla põimumisi Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi elus ning loomingus, kõlavaks sai heliloojaid siduv aatekaaslus. See ei avaldu niivõrd helikeeles, kuivõrd nootide taha kätketud mõtteilmas, mis seob muusika vaimse ja religioosse mõõtme osava helilise ehituskunstiga, jättes seejuures harukordselt siira ning vahetu üldmulje. Nõnda saab toitu ühtviisi nii analüütiline aru kui ka seletamatut ihkav hing. Kõik need aspektid aitavad Pärdi ja Gubaidulina muusikat lähendada tänapäeva kuulajalegi, kelle janu sügava sisu ning vaimse tuumakuse järele on suurem, kui suudetakse arvata või arvutada.

    Avanguks kõlas „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ – Arvo Pärdi eleegiline orkestritöö, mis on pühendatud 1976. aastal lahkunud suure helilooja mälestusele. Leinalikud kellalöögid, peen nn proportsioonikaanon, eri registrites ja tempodes liikuvad meloodiakihid lõid mingi lõputu ohke tunde, kurbuse katkematu kadentsikaare. Kaeblikud kellalöögid kostsid Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Tõnu Kaljuste ettekandes lausa tavatult jõulisena, häälte pingelise kulgemise lõpujooneks olev a-moll kolmkõla oli kogu oma sügavuses rohkem väekas ja edasivaatav kui leinale alistunud.

    Ansambli Theatre of Voices lauljate toonis kostis sageli mingit meeldivat individuaalsust, mida vahel püütakse kooslaulu esteetikat lihvides liialt taandada ja ühtlustada.

    Märksa uuem teos „These Words …“ (2008) oli paslik jätk, mis pakkus eelnenule ka leidliku kontrasti. Keelpilliorkestrile ja löökpillidele loodud teose muusika on võrsunud tekstist – õigeusu kaanonist kaitseinglile –, millest helilooja on valinud fragmendi. Sisu suurema osa moodustavad mitmesugused inimlikud nõrkused ja kurjad kalduvused, millest siis ka ohtrad dissoneerivad kõlad, orkestratsiooni karedus ja retsiteeriv helikõne. Teoses on väga huvitavas suhtes ärevus, äng ja korduvate motiivide meditatiivsus – valusad viivud saavad süvenenud mõtiskluse osaks. Ka palves võib tarvis minna põhjatut enese peale ärritumist, et kiskuda end lahti laiskusest, kurjusest, ihnusest või mõnest suuremastki patust.

    Oodatult kujunes õhtu kõrghetkeks Sofia Gubaidulina (snd 1931) viiulikontserdi „Offertorium“ ettekanne, mille raputav jõud purustas kuulamis­kogemuse klaaslae ning pakkus lahkelt poeetilist avarust. Teose suurim tugevus on nutikas muusikaline mäng, ent mitte selline, mis tüütaks kuulajat oma erakordse „tarkuse“ või ülalt alla vaatava „haritusega“. Tervikuna jätab viiulikontsert hoopis vägagi elava, kujutlusvõimest tulvil ja ereda mulje, mille selgroo moodustavad peenelt läbi töötatud struktuurikihistused. Orkestratsiooni ärevast tihnikust tuli ERSO Tõnu Kaljuste dirigeerimisel edukalt läbi. Vaskpillirühm kõlas jõuliselt ja kaalutud intonatsiooniga, keelpillisektsioonis võis märgata koosseisu mõningast muutust, mis siiski ei vääranud juba tuttavate kõlaomaduste esiletulekut. Erilise tänu pälvib aga seekord ERSO löökpillide arvukas tandem, kelle ülesannete rohkus ja tabavusprotsent oli rõõmustavalt märkimisväärne.

    Gubaidulina sonoristlikud leiud panevad tõesti ahhetama ka kogenuma kuulaja, seda algusest lõpuni. Orkestri­kõlades kuuldub üsna kiiretes vaheldumistes groteski, helgust, sügavust, raevu, vaskpillide teravdatud lõikeid. Kõike hoiab ohjes omalaadne variatsioonivorm: teose keskne muusikaline „teema“ on sama, mille andis Preisimaa kuningas Friedrich Suur kunagi Johann Sebastian Bachile, kes komponeeris antust taiese „Musikalisches Opfer“ ehk „Muusikaline ohver“ BWV 1079. Tuttavlikku materjali arendab Gubaidulina meloodiat ainiti mõlemast otsast kärpides, kuni järele jääb vaid ainus noot. Teose tõeline kulminatsioon on heakõlasaarena mõjuv lõpuosa koraal, mis kogub edenedes aina tihedust ning areneb parajalt umbseks, et siis taas vaibuda ja anda teed kõrguses hõljuvale sooloviiuli ülipikalt hoitud d-noodile, mis kostab peaaegu tinnitusesarnaselt läbi dünaamilise kulminatsiooni ning ka kaheksa viimase takti kiire kustumise.

    Solist Sergei Krõlov viiuldas kompromissitu andumuse ja tabava vormitunnetusega. Gubaidulina viiulikontserdi omalaadne kõlailm annab küll napilt võimalusi tavapärase kontsertliku virtuositeedi esitlemiseks, aga läbinisti veenva ja mõtestatud esituse pakkus Krõlov nii ulatuslikus kadentsis kui ka orkestrist tihedalt ümbritsetud vormilõikudes.

    Linnud, mesilased ja laulja pill

    Solist Sergei Krõlov mängis Sofia Gubaidulina viiulikontserdis „Offertorium“ kompromissitu andumuse ja tabava vormitunnetusega.

    Tallinna Jaani kirikusse oli põhjust naasta 6. septembril, mil tuntud vokaalansambel Theatre of Voices tõi Paul Hillieri juhatusel kuulajateni ereda kava „Linnud ja mesilased“. Siin oli Arvo Pärdi muusika roll minimaalne: kõlas vaid „Da pacem Domine“, mis sobitub tema kooriteostest renessansiajastule keskenduvasse tervikusse muidugi nagu valatult. Lühikeses teoses on kerge tajuda cantus firmus’e hõngu ja kuulda kaugele ajastule omaseid kadentse. Kava avas hilisrenessansiaja inglise helilooja William Byrdi „Fantasia à 6“, mis mõjuski oma vokaliisitaolise olemusega otsekui instrumentaalne avamäng. Theatre of Voices esitas pala toreda tämbririkkusega, mis kuulutas sobivalt ette terve ülejäänud kontserdi kulu.

    Küllusliku kava põhijoon oligi nimelt kõlaline mitmekesisus: onomatopoeetilised efektid, pillide kõla imitatsioon, tänavasagina sumin, turueitede kädin segamini kerjuste karjetega, eri keeled, maise ja taevase mitmesugused kokkupuutepunktid ning kontrastid. Kogu kõlaküllusele andis omapoolse (tänuväärse?) panuse ka Tallinna pidurdamatu tänavamüra, mis vahel hellalt vaibus, et pakkuda soleerimiseks võimalus mõnele kiirendavale mootorrattale, ikka molto crescendo!

    Lauljate sekstett võlus kohati peaaegu täiskoori resonantsiga, täites suure kiriku oma mitmekesise kõla ja avarusega. Mitmekesisuse all pean silmas seda, et lauljate toonis kostis sageli mingit meeldivat individuaalsust, mida vahel püütakse kooslaulu esteetikat lihvides liialt taandada ja ühtlustada. Selle tulemusena võib areneda peaaegu pillilik puhtus, mis eriti põhjamaises kooriesteetikas on väga armastatud, aga selle hind on see, et kujuneb lauljate salk, kes ei kasuta oma loodusliku „pilli“ täit varasalve. Theatre of Voices paistab olevat ere näide sellest, et ka kooslaulus on kehakal täiskõlal ja individuaalsetel värvidel oma koht, mida ka vanamuusikat esitades ei pea lõpmatuseni hillitsema.

    Pärt ja Eller

    Meeldejääva elamuse pakkus 8. septembril Viimsi Püha Jaakobi kirikus antud kontsert, kus Tallinna Kammerorkester esitas Tõnu Kaljuste dirigeerimisel vaheldumisi Heino Elleri ja Arvo Pärdi keelpilliorkestrile loodud helitöid. Kava moodustanud teosed (Arvo Pärdi „Fratres“, „Cantus“ ja „Trisagion“ ning Heino Elleri „Lüüriline süit“, „Eleegia“ ja „Viis pala keelpilliorkestrile“) on TKO laitmatus ettekandes kõlanud eri kombinatsioonides tegelikult rõõmustavalt sageli. Selle kontserdi juures mõjusid enim Pärdi „Fratres“, mille viiulisoolo mängis kadestusväärse kõlakultuuri ja vilunud täpsusega Harry Traksmann, ning Elleri erakordne „Eleegia“ harfile ja keelpilliorkestrile, mille tohutus nukruses on palju peenust ja annus lootustki. Võiks ju küsida, miks üldse tulla välja kavaga, kus polegi õigupoolest midagi uut või raputavat, ent piisab vaid kuulata ja juba on asi selge: meie muusika varasalvedes on ka möödunud aegadest otsatu hulk teoseid, mis väärivad aina uuesti avastamist ja taasleidmist. Heino Elleri rikkalik muusika on kahtlusteta selle kujuteldava avastusnimistu üks esinumbreid.

  • Loe Sirpi!

    Eesti Noorsooteatri „Palle üksi maailmas“

    Tero Saarinen Company „Hz“

    Janno Bergmanni „Les Fleurs du mal“ ja Vaskjala loomeresidentuuri väljapanek

    Kai Kaljo näitus „Hunnik räpaseid kaltse“

    dokumentaalfilm „Kukerpillide rapsoodia“

    dokumentaalsari „Kõik või mitte midagi. Arsenal“

     

     

     

  • Saamata jäänud miljardid

    KAAREL TARAND

    Veel umbes kaks nädalat on kärsitutel jäänud oodata tõe selgumiseni. Hoolimata sellest, et riigikogus kulutatakse valitsuse esitatud riigieelarve läbitöötamisele palju suud ja aega, kiidetakse riigielu alusdokument heaks valitsuse esitatud kujul, võib-olla mõne kosmeetilise parandusega. Seega, kui valitsus vastavalt põhiseaduses määratud korrale septembri lõpul eelnõu sinna saadab, on ka selge, kui sügavale vee alla kultuuri nina tuleval aastal jääb. Loomulikult on riigieelarvest kultuuriministeeriumile jaotamiseks määratud summa ainult osa kultuuri rahavoost, kuid elutähtsaim osa ja summa suurus ning kasvuprotsent on kõnekas signaal ka kõigile, kes on siiamaani tänuväärselt eraraha kultuurielu toeks suunanud.

    Arvesse võttes väliseid asjaolusid ning valitsuskoalitsiooni tõdemust, et enne valimisi riigi maksusüsteemiga midagi ette ei võeta, ei ole vähimatki põhjust loota, et eraraha vool kultuurisektorisse võiks 2023. aastal märgatavalt kasvada. Pigem vastupidi, mistõttu on lihtsaim viis hinnata valitsuse arusaama põhiseaduse preambulis ja ka koalitsiooni­leppes kirjapandust selle järgi, kas kultuurieelarve kasvab tervikust kiiremini või aeglasemalt. Eeldusel, et inflatsiooni tingimustes kasvab riigieelarve näiteks 20%, ei tohiks ka kultuuriministeeriumi rea summa kasv olla promilligi väiksem. Vastasel juhul on tegu valitsuse ja kultuuri­ministri läbikukkumisega.

    Kuid see on ainult pool tõde, sest nagu igal sügisel Sirbi veergudel olen olnud sunnitud tõdema ja seda arvandmetega kinnitama, teeb kultuuri riiklik rahastamine rahvusliku rikkuse kasvuga võrreldes järjekindlalt vähikäiku. 15 aastaga on kaduma läinud pool parima aasta positsioonist, mil kultuurieelarve moodustas riigieelarvest peaaegu 4%. Aastast aastasse on see puudujääk sisse võetud ja ära seeditud, poole raha eest antud täispanus … kuni enam ei jaksa.

    Kultuuriasutuste läinudnädalast pöördumist valitsuse poole võib pidada peaaegu viimaseks appikarjeks ja sedapuhku on see meedias ka kiiduväärselt palju tähelepanu saanud. Paraku, nagu valdkonna eestkõnelejad on väsimatult korranud, ei ole ka riigieelarve üldmahuga võrreldes sama sammuga eelarvekasv lahendus, vaid sellega lükatakse otsustamine ja vastutamine edasi. Aastatega kuhjunud miinust see ei korva. Raviplaanis on vaja radikaalset muutust, mitte ebatõhusate tablettide päevase annuse tasapisi suurendamist. Kui hea õnne korral lisandub 290 miljonile eelarveeurole 50 miljonit, kompenseerib see mõnes nišis inflatsiooni, kuid asi ei ole ju selles.

    Vetesügavusse vajunut ei aita enam päästerõngas, vaid pigem põhjaõnged.

    Parima aasta suhtarvuga võrreldes jäi kultuurile andmata tänavu 290 miljonit, eelmistel aastatel 275 ja 250 miljonit ja nii tagasi. Ühiskonna võlg nende ees, kes teevad, nagu president sõnastas „ainsat, mis meil on“, küünib 15+ aastat kestnud allakäiku summeerides miljarditesse. Õigupoolest peaks alustama lihtsast küsimusest otsustajatele: kas aastal 2004 või 2006 oli kultuur ülerahastatud? Kuidas seletada või millega põhjendada seda, et noil aastail suutis praegusest hoopis vaesem ühiskond kultuuri panustada suurema osa oma jõukusest? Milliste põhiseaduslike argumentidega saab õigustada kultuuri rahastamise suhtelist kahanemist ja selle väljapudenemist rahvusriigi elutähtsate prioriteetide nimekirjast?

    Tänavu kehtiva riigieelarve vastuvõtmise järel, kui inflatsioonituurid olid juba üles läinud, aga igas olukorras süüdlaseks osutatav suur sõda veel mitte alanud, teatas toonane kultuuriminister Tiit Terik: „Tuleva aasta kultuurieelarve vaatab selgelt tulevikku.“ Selge tuleviku tähendust tunneb praeguseks iga looja ja kultuuritöötaja omal nahal. Selge tulevik on valitud alal töötamise perspektiivitus, allakäik sotsiaalses staatuses ja toimetulekus. 20% leevendust seda ei muuda.

    Mitte ükski riigijuht ega erakond ei ole ümber lükanud kultuurivaldkonnas tehtud asjatundlikke arvutusi, mis tõestavad, et majanduslikus mõttes kuulub kultuur tulu-, mitte kulupoolele ehk iga investeeritud euro toob kultuuris toimuvat oma kasumiks pööravate ettevõtlusharude kaudu ühiskonda tagasi sõltuvalt alast viis kuni seitse eurot. Kuid seegi on kitsas vaade, sest kultuuri saadused teevad üleüldse võimalikuks mistahes ettevõtluse ning ka riigipidamise. Nagu Ahhaa keskuse juht Andres Juur 20. augustil presidendi roosiaias eeskätt küll hariduse rahastamist silmas pidades ütles: praegusel kursil jätkates jõuavad esimesed eestlased viie aasta pärast vaimupimedusse. Ja vaimupimedus on asi, mille kõrval eelmised kriisid tunduvad kerge ebamugavusena.

    Võimalik, et kuigi allpool seda veel päriselt näha ei ole, on ühiskonna tippu pimedus juba saabunud. Kultuuri­lehtede peatoimetajate mõne päeva eest kultuuriministrile saadetud kollektiivkirjas on öeldud: „Kuigi soovide ja võimaluste vahel on alati pinge, on praegune vastuolu kultuuripoliitika programmiliste eesmärkide ja tegelikkuse vahel juba nii suur, et arengukavasid, visioone ja teemakampaaniaid ei saa tõsiselt võtta. Need hõljuvad justkui alternatiivreaalsuses.“ Antud juhul on vaimupimedus ja alternatiivreaalsus omavahel sünonüümid, neis maailmades ei ole päris kriisiga, vaimutulede kustumisega, veel kokku puututud ning piineldakse alles kriisideks kujutletud kerge ebamugavuse käes.

    Üks hea indikaator, mis kinnitaks valguse taas võimukambritesse tungimist, oleks see, kui riigikogu kultuurikomisjon välgukiirusel algataks oma riiklikult tähtsate kultuuriehitiste finantseerimise pingerea äpardunud otsuse muutmise. Parimat soovides kukkus parlamendil välja nii, et kultuurkapitali kaudu ehitusraha liigutamise asemel seoti kultuurkapital ja selle juht hoopis nagu hullusärki aastateks kinni, määrates nad tõhusa tegutsemise asemel tegevusetusse. Kõigi tühjade sahtlite kõrval on üks, kuhu maksuraha kogu aeg juurde tilgub, aga kasutada seda ei saa. Otsuse tegijale on nüüdseks korduvalt selgitatud, mis valesti läks ja kuidas loodud takistus kiirelt kõrvaldada. Kui vigade parandust kiiresti ei sünni, on see kindel märk pimeduse püsimisest Toompeal.

    Kas eesti kultuuri hoidjad ja kandjad saaksid eelarve eelnõu lukkulöömiseni valitsuses veel midagi teha? Ikka. Nagu Ukraina kogemus õpetab, on just info­operatsioonid edu pant. Kultuuri rahastamise saatus on eeskätt rahandusministri käes, tema aga teatavasti kavatseb ametit vahetada ning võiks seetõttu olla oma varasemate jäikade ideoloogiliste seisukohtade muutmise suhtes leplik. Järelikult, väike kiire varjatud šantaaž ja seejärel avalik ülistuslaul. Paned meile pool miljardit baasrahastusse juurde ja saad veel enne uuele ametikohale siirdumist ooperi, oodi, maali, monumendi, mängufilmi, nimelise disainikollektsiooni jne.

    Kui see ei õnnestu, jäävad kultuuri­rahvale siiski alles mõned põhi­seaduslikud võimalused, mille kasutamisele president Alar Karis õigupoolest juba ka vihjas, kui riigikogu istungjärku avades märkis, et kavatseb oma pidurdamispädevust ehk põhiseadus­likus mõttes kaheldava suunaga seaduste välja kuulutamata jätmist eelkäijatest rohkem kasutada. Peale presidendi saab tuvastamiseks, kas kultuuri krooniline alarahastamine on põhiseadusega kooskõlas, kasutada ka õiguskantsleri ja riigikohtu abi. Faktid on siin igal juhul kultuuri, mitte võimu poolel. Lihtne näide oma kapsamaalt. Kultuurilehtedes (või ka ERRis) publitseerimisest elatuv kriitik/kirjutaja suutis kaheksa aasta eest tööaja normaalkoormust arvesse võttes teenida 61% toonasest keskmisest palgast, tänavu aga vaid 35% ehk umbes 600 eurot, mis on ligilähedaselt võrdne keskmise pensioniga ning jääb alla tööandjate ja ametiühingute vahel kokku lepitud töötasu alammäärale. Kas peab riigikohtusse minema või pannakse riigi­kogus siiski tuled põlema?

  • ,

    Eesti keel kõikidesse koolidesse

    HELIN PUKSAND

    September on jõudnud poole peale ja õpilased hakkavad juba kooliga harjuma. Õppeaasta algus on aga taas tõstnud päevakorda haridusteemad: õpetajaid on endiselt puudu, sest õpetajate palk ei motiveeri õpetajaks õppima, ja kuigi haridusminister lubab hüppeliselt palka tõsta, on õhus siiski õpetajate streigiähvardus. Puuduvate õpetajate ja palgaküsimuse varju on aga jäänud eestikeelsele õppele üleminek. Sellest on tulemuseta räägitud lausa kolmkümmend aastat, kuid ülikooli sisseastumisvestlusele jõuavad ikka venekeelsed noored, kes ei oska isegi elementaarsel tasemel eesti keelt, kuigi väidetavalt õpitakse gümnaasiumis 60% ulatuses eesti keeles.

    Suvel võeti valitsuses vastu otsus, et alates 2024. aastast peab saama kõikides koolides õppida eesti keeles, täielik üleminek eestikeelsele õppele peaks toimuma aga 2029/2030. õppeaastal. Nagu ikka, on hea vaadata, kuidas on lood meie naabrite juures.

    Näiteks Soomes tegutsevad ainult riigikeelsed koolid (mõne erandiga). Eesmärk on selge: kõigile lastele, kes tulevad Soome elama, tagatakse soome keele oskus. Väiksemad lapsed lähevad kohe soomekeelsesse lasteaeda või klassi, kuna nad omandavad enamasti teise keele kergemini. Alates kolmandast klassist on igal lapsel võimalus läbida üheaastane ettevalmistusklass, kus peamine õppeaine ongi soome keel. Keeleõppes lähtutakse keelekümbluspõhimõttest, s.t õpetajad räägivad ainult soome keeles, sest ettevalmistusklassides on mitmekultuuriline seltskond, kellele inglise keel ei pruugi sugugi esimene keel olla. Ühest rahvusest lapsed võivad küll rääkida oma emakeeles, kuid neil tuleb arvestada sellega, et teised lapsed ei saa neist aru ja võivad end seetõttu halvasti tunda. Ettevalmistusklassis õpivad eri vanuses lapsed, kes lähevad seejärel sellesse klassi, kus nad vanuse poolest peavad olema. Ka järgmisel aastal saavad nad vajadusel lisaõpet ja õpivad lihtsama keelega töövihikute järgi.

    Mida on meil Soomelt õppida? Ettevalmistusklassis on enamasti mitu õpetajat, nii et need, kes hätta jäävad, saavad kohe abi. Samuti on tugiõpetajad ka teistes klassides käepärast, kui vaja. Jõuamegi algusesse tagasi – kust võtta õpetajaid? Sel sügisel on ajakirjanduse väitel Eesti koolides neid puudu lausa tuhatkond. Soomes on õpetajaamet populaarne ning ülikoolides on õpetajaerialade konkurss koguni neli inimest kohale. Kuigi sel aastal oli enne sisseastumiskatseid eesti keele õpetajaks soovijaid päris korralikult, jäi Tallinna ülikoolis palju kohti ometi täitmata. Põhjus on üsna proosaline: nii mõnegi eesti keele kui teise keele õpetajaks soovija eesti keele tase ei vasta nõuetele. Arvatakse ka, et see eriala on mõeldud oma keeleoskuse arendamiseks. Ei mõelda sellele, et ei saa ju õpetada keelt, kui seda ise ei oska: teise keele õpetaja peab ikka kõigepealt keelt valdama ja seejärel saab õppida metoodikat juurde.

    Muidugi tuleb arvesse võtta, et Soome süsteem on sobilik eelkõige uussisserändajatele, mitte meie vene koolidele. Meil on praegu nende hulgas koole, kus peaks peaaegu kogu õpilaskond olema ettevalmistusklassides. Ettevalmistusklasse ei pea aga olema sugugi igas koolis, ka Soomes avatakse need vastavalt Soome kolinud laste arvule. Sellisel õppekorraldusel on muidugi oma negatiivne külg: on võimalik, et laps peab esimese aasta õppima kodust kaugemal ja saab alles seejärel minna kooli oma kodu lähedal. Seda süsteemi kritiseerivad ka Soome õpetajad, sest teatavasti ei aita iga-aastane koolivahetus kaasa laste kohanemisele. Ka tunnistavad Soome õpetajad, et mõnele lapsele jääb üheaastasest keelekümblusest väheks, mistõttu on neil järgmistes klassides õppida keerulisem.

    On kena, et valitsus võttis lõpuks sel suvel vastu otsuse eestikeelsele haridusele ülemineku kohta. Nagu ikka, on sellegi puhul nii vastaseid kui ka pooldajaid, kuid peamine on see siiski lõpuks ellu viia. Sellega võidavad eelkõige just venekeelsed lapsed, kellele avanevad pärast gümnaasiumi paremad võimalused kõrgharidust omandada.

     

  • ,

    Ettevaatust, uksed sulguvad!

    TAMBET KAUGEMA

    Küllap on kõik poes ostukäru lükates kuulnud kõlaritest sulnist juttu, kui palju minuteid (või koguni tunde) õnnestub aastas kokku hoida, kui tarvitada tavalise kassa asemel iseteeninduskassat. Iseenesest on poepidajaist üllas pakkuda ostjatele tasumiseks erisuguseid võimalusi: kiirust hindavad introverdid piiksutavad ise kauba kibekähku läbi ning need, kellel aega rohkem ja kes peavad tähtsaks kassapidajaga suhtlemist (võib-olla soovivad oma kogunenud boonuspuntide kohta küsida), sammuvad kassalindi juurde. Ent selle põhjal, kui vähe tavakassasid enamasti töötab, poeb vägisi hinge kahtlus, et see poodide pealetükkiv mure ostjate aja raiskamise pärast on tegelikult tingitud lihtlabasest soovist pidada palgal võimalikult vähe kassa­pidajaid, keda on pealegi keeruline sesse ametisse leida.

    Nii või teisiti paistab, et masinate eest pole pääsu mujalgi, näiteks kontserdi- ja edaspidi võib-olla ka teatrisaalides. Mõnevõrra küll teistsugused masinad, täpsemalt piletikontrolliväravad, mida võib kohata metroos, lennujaamas, spaas, kinos ja Tallinna ühes kontserdimajaski, on uuest hooajast kasutusel ka Estonia auväärse kontserdisaali fuajees. Kuivõrd võib oletada, et selline (kahtlemata uuenduslik) otsus ei kutsu mitte just kõigis kontserdi­külastajates esile rõõmuhõiskeid või vähemalt heakskiitvat pominat, kerkib küsimus, miks otsustas Eesti Kontsert koostöös ERSOga paigaldada elektroonilised piletiväravad.

    Kui mõni õel inimene kahtlustab siin nüüd suurt raha kokkuhoidu, siis nende väheste üliõpilaste pealt, kelle uued karjalaskeväravad jätavad ilma õhtusest lepingulisest lisatööst, kontserdikorraldajad rikkaks ei saa. Pealegi kulub ju palju rohkem tööjõudu näiteks kontserdisaali garderoobis, kus endiselt külastajaile usinalt palituid ja kasukaid kätte toimetatakse. Seetõttu on raske vastu vaielda Eesti Kontserdi põhilisele põhjendusele, et väravad võimaldavad senise piletipiiksutamisega võrreldes publikul tunduvalt kiiremini siseneda. Vajalik on see eelkõige sügist ja talve silmas pidades, kui on ilmselt taas oodata kurja viiruse pealetungi, mis juba varsti kolm aastat normaalset elu takistab. Ka kinnitati Eesti Kontserdist, et piletiväravad on püsti pandud nii, et viiruseohu kadumisel saab need eemaldada ja kontserdimaja fuajee näeb välja endine. Ajutistel asjadel on küll kahjuks komme igaveseks jääda, ent loodetavasti ma seekord eksin.

    Tulen nüüd garderoobiteema juurde tagasi (küll läbi huumori­prisma, olgu igaks juhuks öeldud): üks variant, kuidas viia sealgi inimkontaktid miinimumini, on likvideerida nagid ja ehitada riidehoid täis kappe. Kontserdi- või teatrikülastaja asetab oma üleriided ahtakesse kappi, suleb elektroonilise võtmega ukse ning kinnitab kummipaelaga varustatud võtme ümber randme või pahkluu – nagu tehakse spaas. Kummipaelavõtmele saab peale kapiukse lukustamise lisada muidki kasulikke funktsioone: näiteks võib sellega puhvetis lunastada kohvi, konjaki ja priske koogitüki, soetada kavalehe jpm. Kõigi kasutatud teenuste eest tasutakse korraga alles (juba jutuks olnud) piletiväravate kaudu väljudes.

    Loodetavasti ei saa minu napakatest soovitustest nüüd innustust teatrite haldusjuhid ja turundusinimesed, kellel rasketel aegadel võib turgatada pähe mõte, et maja täielik mehhaniseerimine ja automatiseerimine vabastab kõikidest muredest. Ükski masin ei suuda publikule asendada teenindaja sooja naeratust (mida loodetavasti ei pea enam katma mask) ja lahket sõna.

     

  • Näiliselt vaba ratastel elu

    KEIU VIRRO

    „Mõned inimesed kutsuvad neid kodututeks. Uusnomaadid ei ole aga selle määratlusega nõus. Neil on olemas nii peavari kui transpordivahend, seega on nad võtnud kasutusele teise sõna. Nad ütlevad lihtsalt, et pole kodutud, vaid majatud,“ kirjutab ajakirjanik Jessica Bruder mitmeaastasel uurimistööl põhinevas raamatus „Nomaadimaa“. See on raamat inimestest, kes elavad ratastel ja kelle elatusallikaks on juhutööd mitmel pool USA osariikides.

    Minu teadvusse jõudis kõigepealt samanimeline Oscari võitnud film aastal 2020. Raamat ilmus inglise keeles 2017. aastal ja eesti keeles Mari-Ly Tiitsmaa tõlkes sel kevadel. Filmis on lähenetud USA üsna hirmutavate tagajärgedega majandusprobleemidele kujundlikult, algmaterjalis võetakse aga teema osakesteks. See annab mõtteainet ka siinpool ookeani: kuidas meil on – vaesusega, tööga, töötusega?

    Eesti keskmise pensioniga muretu ja mõnusa vanaduspõlve pidamisest ei unista vist kuigi paljud. Vähemasti on Eestis siiski vanaduspõlves mingisugune sissetulek ja olemas sotsiaaltoetused. Enamik „Nomaadimaa“ tegelasi on pensionipõlve jõudnud valgenahalised ameeriklased, kes on kunagi unistanud helgest puhkeajast vanaduses. Olude sunnil on selle asemel pikad tööpäevad ja ebaselge tulevik. Nendesamade olude alguspunktiks on sageli 2008. aasta majanduslangus.

    Ajakirjanik Jessica Bruder alustas uurimust 2014. aastal artikliga „Ei mingit pensioni“ („The End of Retirement“), kus on juttu vanematest ameeriklastest, kes pole saanud endale pensionile­jäämist lubada, vaid teevad ajutisi töid rahvus- ja lõbustusparkides ning Amazoni ladudes. Hiljem otsustas Bruder teemat laiendada. Mitme aasta jooksul tekkisid tal tugevad sidemed mitmete ränduritega. Raamatus jõuab ta suurejoonelist vabadust õhkavast pealispinnast sügavamale. Lugejat paeluvad alati isiklikud lood ja seda see raamat pakub: Bruder teeb oma tegelaste, mitmeti ebaõnne kogenud, ent tahet täis inimeste kaudu laiapinnalisemaid üldistusi.

    Nii filmivaataja kui ka lugeja kohtavad muide samu tegelasi, otseses mõttes. Chloé Zhao filmis mängivad ise­ennast mitmed autokaravanide elanikud, keda Jessica Bruder oli raamatu tarbeks intervjueerinud, näiteks alati tegus ja optimistlik ökokodust unistav vanaema Linda May, üle kümne aasta teel olnud Swankie ja autos elavate nomaadide guru Bob Wells.

    „Nomaadimaa“ on sissevaade inimeste ellu, kusjuures enamikule ei saa ka kõige parema tahtmise puhul ette heita, et nad ise olukorra parandamiseks midagi ei tee. Nad on töökad, ettevõtlikud, loomingulisedki. On neid, kes rändurielu romantiseerivad, ja neid, kes vaatavad näkku selle keerulisematele külgedele. Selles elus on sageli vähem valikut ja rohkem paratamatust.

    Vaesuse varjundid Eestis

    Raamat on kurb ja huvitav vaade vaesusest põhjustatud valikutele. Sel taustal on ehk huvitav pilk korraks ka lähemale pöörata. Millised varjundid on vaesusel Eestis? Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis 2,2% inimestest absoluutses vaesuses. Absoluutse vaesuse piiriks on arvestuslik elatusmiinimum, 2020. aastal 220,5 eurot kuus (praeguseks saab siia juurde arvutada inflatsiooni, mis olukorda mõistagi paremaks ei tee). Muide, kui arvata siia juurde inimesed, kes elasid absoluutses vaesuses enne sotsiaalseid siirdeid ehk riiklike ja kohalike omavalitsuste makstavaid sotsiaaltoetusi, siis oli see number 7,3% (ja kui pensionid võrrandist välja jätta, siis 22,6%).

    Analüütik Kaupo Koppel on paari aasta eest toonud välja vaesuse erinevad kihid: „[V]aesus ei ole ainult materiaalne ega väljendu üksnes tulude erinevuses. Ta tähendab ka valikuvabadusest ilmajäetust. Väljendugu see näiteks palgatööd tegeva lapsevanema võimetuses lubada endale töökoha vahetust ja riskida sissetuleku vähemalt ajutise vähenemisega. Kas või selleks, et leida oma tegelikele huvidele vastav töö.“1

    Autosse kolimine, ükskõik millisesse, annab siiski võimaluse määratleda ennast teisiti kui kodutuna. Mis sest, et seda kodu lubatakse iga aastaga järjest vähematesse kohtadesse. Kaader filmist „Nomaadimaa“, 2020.

    Eesti puhul saab rääkida süsteemi parandamisest, sest meil vähemasti on süsteem ja päriselt toimivad toetused. „Nomaadimaas“ kirjeldatakse olukorda, mis paistab eriti silma just USAs: vaesus on alati ühe halva kokkusattumise kaugusel. See võib olla diagnoos, lähedase õnnetus, katkine hammas, murdunud luu, purunenud rehv vms. Kui suuremate säästude ja (jõukate) lähedasteta inimene kukub korraks reelt, võib ta suurte mütsudega juba üsna kiiresti allapoole veereda. Puudud lähedase haiglasse sattumise tõttu päeva töölt, kaotad töö. Kaotad töö, pole raha üüri jaoks. Pole raha üüri jaoks, kaotad korteri. Siis on juba keeruline kokku saada järgmise korteri üürimiseks vajalikku algsummat ühes tagatiste ja muuga. Umbes nii ta läheb.

    USA sotsiaalsüsteemide juures ei ole lihtne taas jalgu alla saada. Hooajatööliste kaitse on peaaegu olematu, ravikindlustus ei ole mõeldud kõigile ja isegi selle olemasolu korral võib sattuda loendamatutesse olukordadesse (muu hulgas lihtsalt vale arsti juurde), kus järgnevad ulmelised arved. Autosse kolimine, ükskõik millisesse, annab siiski võimaluse määratleda ennast teisiti kui kodutuna. Mis sest, et seda kodu lubatakse iga aastaga järjest vähematesse kohtadesse. Iseenesest jabur, kui tööl käival inimesel ei ole võimalik lubada endale (üüri)kodu, aga kui osariikides tehakse üha keerulisemaks kuskil seaduslikult veidi pikemalt autos elada, siis … mis üle jääb? Meenuvad kirjeldused politseireididest, mille käigus võetakse ära kodutute rohud ja isiklikud asjad. Kui võtad viimasegi ära, kas siis tuleb inimesel meelde, et ahjaa, võiks hoopis tasuva töö muretseda ja mitte tänaval elada? Kui see tahtmise küsimus oleks, ei oleks USA sellises kriisis.

    Lõputult üksikuid hunte

    Kodutusel on mitu nägu. Kui paari aasta eest Los Angelese tänavatel kõndisin (just nimelt, erinevalt enamikust sealsetest valgetest töökohta omavatest inimestest ma kõndisin), oli võimatu sellest mööda vaadata. Pikad telkide read iga silla all. Käratsevad ja kaklevad kodutud MacArthur Parkis. Hipid Venice Beach’il. Lõputult üksikuid hunte telgi ja isiklikke asju täis kuhjatud ostukäruga kus tahes. Kindlasti on veel palju inimesi, keda ei märkagi, sest nende kodutus pole silmaga näha.

    Lugesin hiljuti reisiraamatute lainele sattudes Rene Satsi „Minu Iirimaad“, kus ta kirjeldab 2017. aasta Iirimaad: kaheksa tuhat inimest sildade all, trepikodades, keldrites ja lageda taeva all. „Nagu näha, on ka heaoluriigil mõned üsna teravad pinnud silmas. Eriti kohutavalt kõlab statistika, mis ütleb meile 2017. aasta lõpus, et kahekümnel protsendil kodututest iirlastest on püsitöökoht. Laske sellel lausel natuke settida. Ehk siis – kodanik läheb hommikul kella kaheksaks kenasti tööle, saab seal ülemuse käest päev läbi pragada ja pärast väsitavat päevatööd kobib ta metallist pargipingi alla norskama.“

    Eestis oli samal aastal vähemalt 1500 kodutut. Hinnang on umbkaudne, sest aluseks on võetud info varjupaigateenuse kasutajate kohta, aga see ei anna kaugeltki täielikku ülevaadet. (87% varjupaikades peatujatest on muide mehed). Täpset arvu ei teata ja kodutuse vähendamiseks ei ole Eestis seni ka strateegiat. Iga kohalik omavalitsus toimetab oma äranägemise järgi.

    Küll aga teame uuringute põhjal üht edetabelit, mille tipus tahtmatult troonime. Meie töötud on Euroopa kõige vaesemate esiviisikus.2 Suhteline vaesus on teiste riikidega võrreldav, absoluutne vaesus ei ole. Üks hea uudis sellegipoolest ka: viimase kümnendi jooksul on peaaegu kaotatud (mitte kadunud – sellised asjad ei juhtu iseenesest) laste absoluutne vaesus.

    Hiljuti jäi mulle silma kuulutus, kus üks eesti paar otsis üürimiseks oma sõnul odavat korterit – maksimaalselt 600 eurot kuus pluss kommunaalkulud. Ehmatasin korraks tõsiselt. Mis ajast on odav üür koos kommunaalkuludega Eesti miinimumpalgaga samas klassis või isegi suurem summa (miinimumpalk on praegu 654 eurot)? Trükkisin sisse kinnisvaraportaalide aadresse ja vaatasin, kui suurt üüriraha küsitakse. Mustamäe, 23,9 m2 korter, 430 eurot (aga sama suurte korterite eest küsitakse silmagi pilgutamata ka üle 600 euro kuus). Kui tahad korterit, mis on 40 m2 kanti, siis alla 500 euro pole lootustki sellist saada. Sama lugu Lasnamäel. Kesklinnale lähemate kohtade puhul võite kujutlusvõime lendu lasta.

    See on olukord, milles USAga samas paadis (või, ütleme, pisikeses üürikorteris) istuda ei tahaks. Ometi tundub, et nii see on. Jessica Bruder kirjutab (meenutan, raamatu avaldas ta aastal 2017): „Selle raamatu kirjutamise ajal on Ameerikas vaid tosin maakonda ja üks suurlinnapiirkond, kus täiskohaga töötav miinimumpalka teeniv inimene saab üürida ühe magamistoaga korteri ausat turuhinda makstes.[—] Tagajärjed on karmid, iseäranis igale kuuendale Ameerika perekonnale, kes on sunnitud kulutama eluasemele rohkem kui poole oma sissetulekust. Paljude madalapalgaliste perede jaoks tähendab see, et toidu, ravimite ja muu hädavajaliku ostmiseks jääb raha ülimalt napiks.“

    Üleüldine ebakindluse süvenemine

    Toimetulekuraskustega kaasneb üleüldine ebakindluse süvenemine. „Majanduspoliitika Instituudi majandusteadlane Monique Morrissey selgitas mulle, millise seniolematu muutusega on tegu. „See on esimene kord kaasaegse USA ajaloos, mil pensionäride kindlustunne väheneb,“ rääkis ta. „Alustades nooremate buumeritega, on iga järgneva põlvkonna väljavaated üha kehvemad: nad ei saa jääda pensionile, ilma et nende elatustase kannataks.“ See tähendab, et eakatel pole lootustki puhata.“ Uuringud näitavad, et ameeriklased kardavad vanaduses vaesumist rohkem kui surma.

    Selle kõige juurde käib USAs tööandjate uskumatu küünilisus. Bruder toob näite lõbustuspargist, kus töötas 68aastane endine postiametnik ja pastor Steve Booher, kes aitas inimesi atraktsioonilt maha, kui konveierlint äkki tööle hakkas. Booher sai surmava peavigastuse. „Pärast uurimist saatis riiklik tööohutusinspektor lõbustuspargile kahe kuu möödudes teate, et nad on rikkunud ohutuseeskirju. Lõbustuspargil kästi turvameetmeid parandada ja maksta 4500 dollarit trahvi.“ Üks peamisi antikangelasi on Amazon, uusnomaadide suuremaid tööandjaid: 10–12tunnised tööpäevad, valutavad liigesed ja lihased, 20–30 kilomeetrit, mille töötajad peavad päeva jooksul maha kõndima.

    Veidi pärast „Nomaadimaad“ sattusin kogemata lugema Margaret Atwoodi romaani „Süda vaikib viimasena“. Ajas, mida täpselt ei määratleta, on suur osa ameeriklasi jäänud kodutuks ja töötuks. Peategelased, abielupaar Charmaine ja Stan, olid kuulunud keskklassi hulka, kuid elavad nüüd autos. Mõlemal oli üsna hea töökoht, neil oli maja, plaan lapsed saada, aga kõik on kadunud. Nad otsustavad sellisest elust pääsemiseks vastu võtta võimaluse osaleda sotsiaalses eksperimendis, millega kaasneb küll töö ja kodu, aga võimalust muusse ellu naasta see ei paku. Seda raamatut lugedes ei tea, kas kätte sai võetud düstoopiline romaan või järgmine ajakirjanduslik uuring.

    „Nomaadimaas“ kirjeldatakse, et USA ei ole kõigi võimaluste maa, vaid keskkond, kus ehitatakse ja süvendatakse pigem kastisüsteemi. Ometi ei vii raamat lugejat täielikku masendusse, kõigest hoolimata: teel olles on lootust.

    1 Vt Kaupo Koppel, Eesti vaesus on võtnud uue näo. – EPL 9. III 2020.

    2 Statistics | Eurostat (europa.eu)

Sirp