vesiniku tootmine

Regilaululisi projekte on meil varemgi olnud. Kreutzwald kirjutas omal ajal ?Kalevipoja?, mis kippus samuti regivärsis lugu rääkima. Seda lugu oli siis väga vaja, kuid paraku juhtus, et eesti rahvast omas ajas kõvasti tiivustanud identiteeditekst ei kukkunud luuleliselt välja kõige ?õigem?, vaid sattus kohe paremate värsitehnikute tule alla. Mis sest, et need kritiseerijad ei suutnud ise samuti luua rahvale ?Kalevipojaga? võrdselt kordaminevat lugu. Lugusid meist endist on meile kui rahvale väga vaja. Kuivõrd me aga teame oma vanade laulude lugusid?

Kus on ?Eesti ballaadide? lood? Seda küsimust kutsub esitama eriti tänaste igati positiivsete asjast arvajate süvenemisvõime ja haridus või lüngad selles. Loomulikult, meil puudub korralik mõõdupuu kergelt üle huulte libisevate epiteetide ?igivana? või ?ürgne? määratlemiseks. Eestlase ajalugu tikub algama ärkamisajast või omariiklusest, mil maarahva asemele hakkas tekkima suureestlus. On ka teada, et just seesama modernistlik vangerdus asus otsustavalt regilaulu elavast traditsioonist välja sööma. Sellest ajast ettepoole jääv on siis loogiliselt meile nüüd ürgne ja igivana. Regilaul on justkui pilveserval piipu tõmbav Puhkav Jumalus, deus otiosus, kes meie jaoks on olemas vaid mõnikord ja üldse mitte meie igapäevases (kultuuri)sebimises. Sealt pilve pealt saab ta teinekord siis mõne õnnestunud projektiga alla tuua ja seejuures võib arvata tast mida tahes, sest kuigi aukartust tekitav, ei ole Vanal hetkel äravirutatud pikse pilli käepärast. Mida me tast arvame, sõltub enamjaolt rohkem juba kastmest, milles asi meile ette antakse. Seekordsete ?Eesti ballaadide? kaste oli olukorda arvestades väga hästi valitud.

Mis on ?Eesti ballaadide? lood? Jah, paraku üldse mitte nii väga ürgvanad baastekstid, mis võiksid olla kaasa toodud soomeugrilikult siiasaabumise idarännult. Pigem lihtsalt aastasadade tagused seebikad, millest keskaja lõpust alates kubises terve Euroopa ja samavõrd ka slaavilik idakaar. Folkloorsed sü?eed on rändkaup ja just ballaadid olid siinkandis XVII-XVIII sajandil iseäranis kuum tavaar. Ballaadilik kihistus tungis sel ajal jõuliselt suulise regilaulu ?anrisüsteemi ning surus äärtele vanad müüdilised lood ning andis vististi viimase hoobi maskuliinsele eepikale. Ainus, mis ballaadidest veelgi priskemalt õilmitsema jäi, oli naiselik lüürika ? suhteliselt loovabad manifestid või tundepaised, eesti feminismi kõige ületamatumad monumendid. Mis ?Eesti ballaadides? kasutamist leidnud laulud siianigi nauditavaks teeb, on just nende regilaululine ?paratamatus?, mida ei kohta kunstiliselt palju lahjemates lõppriimilistes sentimentaalsetes rahvalauludes, mille laviin üsna kohe maarahvale kaela sadas. Euroopast saabunud uus ballaad jäi toona regilaulule alla. Ta hakkas vanas poeetilises keskkonnas moonduma ning lõpuks enam sarnanema müüdilisele ringile kui lineaarsele loole. Sedapalju ürgsust on siis ikkagi ka ?Eesti ballaadides?.

On muidugi väga selge, et sedasorti suhteliselt ?kehvi? lugusid on raske tänapäeva inimesele söödavaks teha. Kui ükshaaval etenduse laule silmitseda, on ju näha, et ?Kuldnaine? on iseäranis keeruliselt loostatav. ?Kuldnaise? ballaadiks pidamine on ka üsna suhteline ja ta on ?Eesti ballaadide? ainus laul, mille kese asub otseselt mütoloogias: endale metallist elukaaslast meisterdav mees on ka eesti regilaulus tegelikult ürgsepp, soome Ilmarise, kreeka Hephaistose või yoruba-mütoloogia Oguni geneetiline sugulane, mütoloogiline universaal, keda naissugu temas peituva ürgpaugu pärast alateadlikult pelgab. ?Kuldnaine? on niisiis pigem staatiline pilt, ja õpetus, et kullast (või mis tahes materjalist) naisest on voodis vähe asja, kõlab suhteliselt juurdepoogitult ka regilaulus, olles samas hea näide müüdi allakäigust uusaegsesse inimlikku kodulähedusse.

Kõige ballaadilikum ja ?pärisloolikum? on ka regilaululise toormaterjali hulgas setu ?Kalmuneiu?. Selle regilaulu erinevad folkloorsed variandid on sü?eeliselt üksteisele sarnased, mis muude ballaadide puhul nii pole. Kui müüdis võib peateemaks olla üleloomulikus keskkonnas toimuv justnagu tavaline, siis ballaadilikus närvikõdiloos on need osad vastupidi ? tavalises maailmas toimetavate tavaliste inimeste juurde tungib võõras, ohtlik, hirmutav, fataalne. ?Kalmuneiu? on parim näide sellelaadsest taotlusest. Üleloomulik pole siin peateema, see vaid ornamenteerib inimlikku traagikat. Nii ei ole vist ka juhuslik, et just ?Kalmuneiu? pakub oma sümbolistlikus võimsuses etenduse kõige suurema elamuse, pitseerides sisuliselt ?Eesti ballaadide? kogumulje.

Kõik ülejäänud lood jäävad nii oma geneesilt kui ka kunstilistelt lahendusvõimalustelt kahe eelvaadeldu vahepeale. ?Eksinud neiu?, ?Karske neiu?, kaasatapmislood ? neid kõiki saame me vaadelda ja ära tunda kaasaegse politsei- või seltskonnakroonika lugejatena. Iseloomulik on see, et peategelane on neis kõigis, ?Kuldnaisest? ja ?Kalmuneiust? erinevalt, naine. Isegi ?Naisetapjas? on regilaulu sisuline vaatepunkt nihutatud feminiinse peategelase lähedusse ning justnagu intriigi algatanud Toomast on etenduses saanud vaid suure kürvaga ringi kooserdav statist ? mõttetu mees. Olgu siiski öeldud, et patriarhaalses talupojakultuuris polnud need laulud algselt niivõrd mitte göörlpauerlik võidukisa, vaid pigem hillitsetud utoopiad ? linapäiste neiukeste unistuste ja pingete kättemaksuhimulised materialisatsioonid. Maailm oli siis veel vana.

Regilaululised ballaadid on meile suhteliselt arusaadavad või vähemalt ettekujutatavad, sest neis räägitakse asjad lahti, kallatakse veri välja, loobitakse muda laiali ja lõpuks jagatakse ka õpetus- või kahetsussõnu. See ei ole aga omane oletamisi varasemale regilaululisele esteetikale ja kujutamislaadile. Muistne kultuur ei näinud sedavõrd lähtuvat moodsast kõigest-saab-rääkida printsiibist, vaid ta vaikis meile arusaamatult teatud kohtades ning kanaliseeris sel moel justnagu varju jäävad signaalid muul viisil, (tänaseks üleskirjutatud) sõna väliselt. XIX sajandil maarahva ?luulet? kogunud kirjaharitlased võisid küll märgata, kuid ei suutnud päris kindlasti paberile kanda kogu muistset elu selle mitmekesisuses. Suulise kultuuri spetsiifiliselt muudetud sõna nõudis aru saamiseks ja õigeks tõlkimiseks veelgi enam elamist samas keskkonnas ? keskkonnas, kus regivärss oli poeetiliseks emakeeleks. Meie emakeeleks on järjest enam muutumas üheülbaline infokeel. Regilaulud ei realiseeru meile enam sõnumite, vaid külmavärinatena. Ehk on see siiski natuke rohkem kui vaid pelk ?kunst?.

Ja niisiis, ilma muistse kontekstita (ja seda enam meie ümber pole) jääb regilaul paremal juhul eelmainitud Puhkavaks Jumaluseks. ?Päris? lauludena meeldivad tänasele eestlasele ju palju enam igameest lihtsamini puudutavad plastilised olmepassaa?id, kus õiges kohas õige annus armastust või igatsust sekka on pandud. Kuulake mõnd Dagö või Smilersi heietust ja võrdluskoht on olemas. Kuid ka meie rahvaluulel on võimalus pääseda uuele ringile. Nii nagu regilaululised ballaadid olid omamoodi piirikiviks muistse ja varamodernse vahel maarahva loos, oleme me täna veetlevalt uuesti oma ajaloo piirile lähenenud kas või ?Eesti ballaade? vaadates. Me peame vaid silmad lahti tegema ja vaatama ennast ümbritsevat enama kui etendusena.

Fotonäitus ?MÄÄRATUD ASUKOHAD? Y-galeriis kuni 3. X. Kuraator RAEL ARTEL.

Stereotüüpse ettekujutuse järgi peaks keskkonnateemaline kunstiteos kujutama kurja, mida inimene teeb loodusele: haisvad, kuid värvikirevad prügimäed, mullitavad solgitorud, tossavad korstnad, sinised tuhapüramiidid, mürgitatud väljad, surnud loomad, oma hoolimatuse tõttu virelevad inimesed. Kuid ?Määratud asukohad? on pigem lugu sellest, kuidas hääbuv inimühiskond annab taas teed ürgsele kõikvõimsale loodusele.

Kõige tagumises saalis on Piret Räni fotoinstallatsioon ?Õhuke kiht maad?. Ringikujuliselt paigutatud kalavõrgule on asetatud väheldased värvilised Abruka rannajoone fotod ? kivid, taimed, pilved, meri, mädanevad kalavõrgud, rannal külitav katkine kalurikaater, vee piiril melodramaatiliselt sümbolistlik soome kelk. Kõduneva kai äärel seisab numbrimärgita sapakas, keegi tagaistmel. On tunne, et kohe veereb sapakas merre ning siis on inimühiskonnaga siin maalapil igaveseks kööga.

Reimo Võsa-Tangsoo ?Kuidas uneaeg maailmaaega sisenes? on samuti fotoinstallatsioon. Suured must-valged mahajäetud tubade pildid ümbritsevad õhus hõljuvaid läbipaistvaid fotokilesid, kus on värviliselt edastatud pidustusi Setumaa külades. Nendel piltidel on elavad inimesed, kuid nad on läbipaistvad. Nad on pigem vaimud, mälestused, neid enam pole. Nüüd on vaid tühjad toad, kus keegi enam ei ela. Inimesed on neist läinud; kas jalgadel või jalad ees, see pole enam tähtis. Inimesed kaovad, varsti kaovad ka majad.

Maiu Kurvitsa väljapanek ?Udu(s) udu? on salapärane ja mitmetähenduslik. Fotodel on kujutatud linnalähedast piirkonda hommikuses udus. Udu on salapärane ja kaunis: tuleb ja kunagi ei tea, mis udu sees on. Osal kaunitel udupiltidel on kujutatud heinaga kaetud vanu majaasemeid, vundamendikivide hunnikuid. Veel pool sajandit tagasi olid nende asemel hooned, tõenäoliselt elasid seal inimesed. Nüüd enam mitte.

Margot Kase mustvalge fotoseeria asub galerii esimeses ruumis (sissetulija näeb esmalt tema väljapanekut), kuid osutab protsessi lõpptulemusele. See on talvine ürgmets. Ainuke vihje Homo sapiens?ile ? jälje rida võib vabalt ka metssigadele kuuluda. Selles metsas surevad puud loomulikult, mitte sae läbi. Kõikjal valitseb morbiidne rahu ja harmoonia. Kui loodus saab jagu inimesest, siis iseendast jagusaamine on juba käkitegu.

Teine kohtumine toimus koduses Tartus juba kümme aastat hiljem. Ootasin Narva mäel bussi ja sinna tuli eakas proua, taas väga korrektse väljanägemisega, ja alustas juttu küsimusega, kas ma juba kaua ootan ja ega ta plaanitust maha pole jäänud. ?Ma tahan kirikusse jõuda, meie kirikusse, mis on…? Ta ei jätnud midagi kahtluse alla, vaid andis ise kohe teada, et on vanausuline. Ja põline tartlane. Oma haridusteed iseloomustas proua järgmiselt: ?Ma käisin saksa lasteaias, vene koolis ? ja lõpetasin eesti õhtugümnaasiumi.? Sealt siis ka lõplik lihv eesti keelele, mis ehk küll juba lapsepõlves naabritüdrukute käest omandatud.

Ja hoopiski võimatu on unustada vanausuliste ülestõusmispühade öist liturgiat, aga see kuulubki asjade hulka, millest ei saa avalikult kõnelda ega ajalehes kirjutada.

Me oleme harjunud, vanausulistest kõneldes, lisama endastmõistetavalt täiendi ?vene?, ja tõepoolest, Eesti vabariigi vanausulised ongi vene päritolu. Aga see usutunnistus on ka paljudele soomeugrilastele  esivanemate usuks. On olemas komi vanausulised ja karjala vanausulised.

Üks möödaläinud suve mõjusamaid lugemiselamusi oli O. Fi?mani raamat ??izn po vere? (?Elu usu alusel?), mis räägib Tihvini karjalastest siirdlaste vanast usust. Nemad nimetasidki oma usku lihtsalt karjala usuks, vastandudes niimoodi ümbritsevatele venelastele, kes olid ? jah, öelgem siis, et vene usku.

Olen vanausuliste üle päris palju mõelnud. Nad alustasid sellest, et ei läinud konformistlikult kaasa Nikoni reformidega, nad riskisid eluga, ja tihti ka kaotasid selle usu pärast. Nad protesteerisid. Muidugi võib öelda, et ega Jumal loe inimeste sõrmi ristimärgi tegemisel, ja sellepärast surma minna pole mõtet. Jumal ei loe muidugi,  aga ? miks siis sel juhul kolm parem on? Kahe sõrmega olid teinud ristimärki esivanemad aastasadu, kas siis sellest pärandist pidi taganema (kiriku)ülemuste ütlemise peale. Ei saa ju nii, et enne tegime ristimärki kahe sõrmega, nüüd kolmega, samamoodi nagu et tänavu on teravad kinganinad, tuleval aastal tömbid.

Lõppkokkuvõttes kuulusid tagakiusatud vanausulised Vene impeeriumi kirjaoskajama ja majanduslikult toimetulevama osa hulka. Mingil kombel jõudsid nad sinnamaale, kuhu jõudmist meie oleme harjunud seostama usupuhastuse, luterliku kirikuga. Ning eesti vanausulised kasutavadki eesti keeles kõneldes sõna  õpetaja või kirikuõpetaja ? neil pole erilist vaimulikku seisust. Aga veel enam ? Komi vanausuliste uurija A. T?uvjurovi kinnitusel on nende juures hakatud sisuliselt praktiseerima vabakirikutele omast usuristimist.

Kui ma näen Postimehes surmakuulutust, kus kadunu nimeks on Filaret, Apolloni või Olimpiada, siis on selge, et lahkunud on tükike ühest erivärvilisest laigust Eestimaa kaardil. Aga mina sooviksin, et neil läheks hästi!

Patriarh Nikoni reformid aastatel 1653 ? 1656 põhjustasid Venemaal kirikulõhe. Paljude usklike südametunnistus ei lubanud uuendustega kaasa minna. Ilmalik võim toetas reforme ja vana pärimuse juurde jäänuid hakati julmalt taga kiusama. Selle eest põgenesid vanausulised kas looduslikult eraldatud kohtadesse või piiri taha. Esimesed vanausulised jõudsid Eestisse juba XVII sajandi lõpul. Nikolai I aeg tõi kaasa uue repressioonide laine. Eestis suleti peaaegu kõik vanausuliste palvekojad. Mitmesugused kitsendused kehtisid tsaariaja lõpuni. Hea aeg tuli vanausuliste jaoks Eesti Vabariigiga, kui saadi vabalt tegutseda. Arendati koostööd teiste Balti riikide vanausuliste kogudustega. Nõukogude okupatsioon tõi kaasa ka paljude vanausuliste represseerimise. Praegu on Eestis registreeritud 11 vanausuliste kogudust, millest 9 asub Peipsi ääres ja Piirissaarel, kogudused on ka Tallinnas ja Tartus. Vanausulised ise loevad enda arvuks umbes 15 000 inimest. Lähemalt vaata http://www.starover.ee/est/index.html

Johtuvalt oma elukutsest võtsime vaatluse alla selle, kuidas kajastatakse kolmes õpikus meie ajaloo esimest ja kõige pikemat perioodi muinasaega. On ju alates 1990. aastate algusest leidnud eesti arheoloogias aset küllaltki olulised muutused: teisenenud on arusaamad muistse ühiskonna korraldusest ja arengust, majanduse ja kultuuri edenemisest, isegi kronoloogiast ja periodiseeringust jne; rohkesti on tehtud uusi avastusi välitöödel. Mitmekordselt rohkem kui kunagi varem on meil viimase kümmekonna aasta jooksul ilmunud arheoloogiaalast kirjandust, nii artikleid, ajakirju kui ka monograafiaid. Kas ja kuidas on see kõik mõjutanud esiajaloo käsitlemist õpikutes?

Kolmest õpperaamatust on kõige varem koostatud Ain Mäesalu, Tõnis Lukase, Mati Lauri ja Tõnu Tannbergi ?Eesti ajalugu I? (esimene trükk 1995, kolmas parandatud trükk 1997). Esiajaloo osa on kirjutanud Mäesalu, kes on elukutselt arheoloog. Tuleb tõdeda, et tegu on (nende kolme seas) kõige terviklikuma, kompaktsema ja tasakaalustatuma käsitlusega, loogiliselt sidusa tõlgendusega. Peamine probleem on aga selles, et vaadeldav käsitlus ? olles koostatud enne suurte muutuste algust eesti arheoloogias ? on tänaseks lootusetult vananenud. Küsimus ei ole siinjuures üldse aegunud faktoloogias, vaid teadusmetodoloogias. Tegelikult on käsitlusviis sama, mis 1982. aastal ilmunud ?Eesti esiajaloos?. Siin-seal on viimast täiendatud uute avastustega ning siit-sealt on kärbitud ?ideoloogilisi? liialdusi (kahtlemine Engelsi teoorias jms, lk 10). Küll on aga lisatud juurde pisut rahvusromantilist värvingut.

Kas arheoloogia on abiteadus?

2004. aastal ilmus kaks uut ?Eesti ajalugu gümnaasiumile?, üks kirjutatud Andres Adamsoni ja Toomas Karjahärmi ning teine Lauri Vahtre poolt. Vaatamata sellele, et on edasi antud mitmeid uusi teadmisi ja hüpoteese, Vahtre raamatus vahelduva eduga järgitud üldjoontes ka 2002. aastal ilmunud raamatus ?Eesti muinasaeg? (autorid A. Kriiska ja A. Tvauri) esitatud tervikkontseptsiooni, on üldtulemus siiski kehv. Ainult pool häda on siin selles, et muinasaja osa on mõlemal juhul koostanud ajaloolased ? ja mitte arheoloogid ?, kelle kokkukirjutatut pole kutsutud isegi retsenseerima ühtki arheoloogi (kes oleksid saanud kergesti kõrvaldada lauslollused). Teine pool hädast näib seisnevat autorite üldises suhtumises arheoloogiasse kui ajaloo abiteadusse, millest loomulikult iga ajaloolane võib vabalt üle käia ja võtta sealt mis meeldib: ?Muinas- ehk esiajaks nimetatakse vanimat ja pikimat ajajärku /?/ mida ajaloolased /?/ uurivad põhiliselt arheoloogiliste, antropoloogiliste, geneetiliste /?/ andmete põhjal? (Adamson ja Karjahärm, lk 5). Seega on arheoloogide osaks potikildude kokkukorjamine, mille muistsed inimesed ?nende rõõmuks maha jätsid? (Vahtre, lk 12), ajaloolased aga uurivad (ja kirjutavad õpikuid).

On öeldud, et arheoloogia on kas tõlgendus või siis ta pole midagi. Teaduslik tõlgendus pole aga ei muinasjutu ega science fiction?i kirjutamine. Arheoloogiatudengitele õpetatakse juba varakult seda, millele peab vastama teaduslik tõlgendus arheoloogias: näiteks peab see olema kooskõlas kõikide teadaolevate andmetega, loogiliselt sidus, ei tohi sisaldada vasturääkivusi ja peab olema vähemalt põhimõtteliselt võimalik. Ei saa koostada terviklikku ja sidusat pilti esiajast, võttes erinevatest lähenemisviisidest (seega erinevatel teadusmetodoloogiatel ja filosoofiatel põhinevatest arusaamadest) välja kasvanud tõlgendustest igalt poolt midagi. Kogu esiajaloo tõlgendamine on sealjuures arheoloogilise tõlgenduse eriti keerukas vorm, sest siin ei piisa üksnes arheoloogiaandmete valdamisest. Kursis tuleb olla ka väga paljude teiste teadusharudega ? ja mitte ainult nende poolt kogutud andmetega, vaid ka uurimismetoodikaga (s.t kuidas andmed saadakse ja kuivõrd need on seostatavad teiste teadustega) ?, alates loodusteadustest ja lõpetades filosoofiaga.

Nii on mõeldamatu analüüsida muistset inimtegevust, teadmata midagi looduskeskkonna kujunemisest. Vahtre õpikus, näiteks, puudub aga loodus täielikult (v.a üks kaart jääkilbi taandumise kohta), inimene on jäetud üksi oma kultuuriga (peegeldub nt väljendis ?see kultuur ja rahvas??, lk 9). Kuidas on omavahel suhestatud (arheoloogiline) kultuur ja ?rahvas? (inimesed, ühiskond) on jäänud segaseks aga kõigi kolme õpiku autoreile ? selleks tulebki tunda hoopis põhjalikumalt paljusid sotsiaalteadusi (sotsioloogiat, semiootikat, kultuurantropoloogiat, kommunikatsiooniteooriaid jne). Nii on näiteks rahvus, rahvas, sotsiaalne rühm, etnogenees, rühma- ja etniline identiteet kindla tähendusega mõisted ning nende suvaline kasutamine ühiskonna analüüsis võib mõnes teadlikumas õpilases lihtsalt skisofreeniat tekitada.

Täiesti kurioosne on rääkida eesti rahvast rooma rauaajal (Vahtre, lk 17). Võib mõista autorite taotlusi ergutada õpilastes rahvustunnet ja kasvatada identiteeti, kuid sedagi tuleb teha kooskõlas tänapäevase teaduse nõuetega ? s.t ka rahvusteadus peab olema kaasaja rahvusvahelisel tasemel. Vastasel juhul muutub taotlus iseenda vastandiks või lihtsalt naeruväärseks.

Adamsonil ja Karjahärmil on looduspilt küll olemas, kuid see on esitatud (v.a Eemi jäävaheaeg ja Weichseli jääaeg) teises ajaskaalas kui inimtegevus: esimene on radiosüsiniku-aastates, samas kui teine kalibreerituna päikeseaastates.

Näitlikustamaks niisugust jaburust piisab, kui vaadelda kõige varasemat teadaolevat inimasustust Eesti alal. Pulli asula on neil dateeritud 11 000 aastat tagasi (lk 7) ja sama vanaks on peetud ka Balti jääpaisjärve (lk 6), luues nii olukorra, kus Pulli inimesed pidid elama paarikümne meetri sügavusel jääjärve vee all. Teadmine, et aja mõõtmiseks on olemas erinevaid süsteeme ja et ühe õpiku piires tuleks püsida ühes kalendris, peaks olema elementaarne inimestele, kes õpiku kirjutamise vastutuse enesele võtavad.

Samasse sarja kuulub ka füüsilise antropoloogia uurimistulemuste vulgariseerimine. On küll täiesti arusaamatu, kuidas kiviaegsete inimluude järgi saab järeldada, et ?kammkeraamika hõimude liikmed? olid ?tõmmud? ja ?kergelt pilukil silmadega? (Adamson ja Karjahärm, lk 9) või et ?siniste silmade? ja ?heledate juuste? kujunemisel ?mängisid teatud rolli venekirveste kultuuri hõimud? (Mäesalu jt, lk 15).

Lisaks teistele teadusharudele peab esiajaloost kirjutaja olema loomulikult kursis ka ajalooteaduse metoodikaga ning sellega, kas ja kuidas saab kirjalike allikate teateid kõrvutada arheoloogia andmetega. Näiteks võiksid ajaloolastest autorid olla kursis sellega, et rehielamu kujunes meil välja alles XIV-XV sajandil ja mitte muinasajal (Adamson ja Karjahärm, lk 26), neil võiks olla aimu Suurest rahvasterännuajast ja sellest, kuivõrd vähe saab usaldada kirjalike allikate teateid tervete rahvaste rändamise kohta. Nad võiksid teada sedagi, et Jordanese koostatud gootide ajalugu käsitlev teos (Getica) kirjutati VI sajandil Bütsantsi keisrikoja soovil, s.t tegu on mitusada aastat hiljem koostatud poliitilise tellimustööga, mille teated ?gootide impeeriumi? kujunemise ja sinna kuulunud rahvaste kohta on pehmelt öeldes tendentslikud. Eesti arheoloogias maeti gooti teooria lõplikult maha juba kolmveerand sajandit tagasi, kuid nüüd õilmitseb see taas nii Adamsoni ja Karjahärmi kui ka Vahtre õpikus ? esimeses isegi kaardile kantuna (lk 18).

Meie ajalookirjutusega kursis olev inimene võiks teada midagi ka adramaa tähendusest (et kasutati kõrvuti suuri ja väikesi adramaid ning et muinasaja lõpul ei pruukinud adramaa enam kaugeltki tähendada ühte talu) ning sedagi, et Tõrma külas pole seetõttu kunagi eeldatud 70 talu, vaid ainult 35 (Vahtre, lk 27).

Ajaloolane võiks mõelda ka selle üle, miks Indoneesia 534. aasta hiidvulkaanipurskest põhjustatud ülemaailmne looduskatastroof ning mitmeks aastaks varjutatud päike pole jätnud ühtki jälge kirjalikesse allikatesse ega rahvaluulesse ? enne kui seostada selle väid
etavalt hukatusliku sündmusega tsivilisatsioonide kokkuvarisemist ning tarandkalmete mahajätmist Eestis (Adamson ja Karjahärm, lk 18 ? 20).

Lubamatult palju pisivigu

Kõigis kolmes õpikus esineb lubamatult palju n-ö pisivigu ning ka illustratsioonid oleks tulnud hoopis põhjalikumalt läbi mõelda. Pikemalt ei ole siinkohal niisugustel ?nüanssidel? aga isegi mõtet peatuda. Toome vaid mõne häirivama näite nii tehniliselt kui ka sisuliselt kõige halvemini illustreeritud Vahtre õpikust. Selles raamatus on näiteks Kunda kultuuri esemete hulka pildil lk 9 lipsanud mitu tuhat aastat noorem luust õngekonks ning pronksiaega hoopis rauaaja lõpuosast pärit ehtenõelad (lk 15). Küllap lõbusaim illustratsioon on aga küttide-korilaste asula pilt (lk 11), kus on kujutatud rühma primitiivheroilise välimusega poolpaljaid inimesi laagris mägisel maastikul kaljude vahel nülgimas kõige tõenäolisemalt ürghirve. Eestimaistesse oludesse ei sobi see kujutluspilt kohe kuidagi.

Vabal maal tohib igaüks kirjutada mida tahab ja selle ka avaldada (kui raha on ja kirjatükk ei lähe seadustega vastuollu). Nii võib ju öelda, et meil ei ole õigust esitada autoritele ja eelkõige ikkagi kasumit taotlevate ettevõtetena tegutsevatele kirjastustele mingeid nõudmisi. Olgu nii. Küll aga ei pea raamatud saama niisama kergelt kooliõpikuteks. Lihtsalt populaarteaduslikuks lugemisvaraks sobib näiteks stiilselt subjektiivne Vahtre raamat kindlasti. Ja siis võiksid seda juba hoopis teisel pilgul vaadelda ka arheoloogid, imestades vaid, et nõukogudeaegne õpetus arheoloogiast kui ajaloo abiteadusest elab toona kõrgkoolituse saanutes ikka veel edasi, ja  vaadeldes, kuidas loetu-kuuldu-kogetu alusel sünnivad ajaloolaste sünteesitud (kohati kummalised, kohati naljakadki) mudelid esiajaloost.

Selle eest, et õpikud, kus kirjutatakse esiajaloost, oleksid ka tõepoolest praeguse arheoloogiateaduse kohased ja nõutaval tasemel, peab kahtlemata ja tingimusteta kandma hoolt haridus- ja teadusministeerium. Niisiis vastutab see asutus, kes on kinnitanud kõnealuste tekstide vastavuse riiklikule õppekavale, ka otseselt nende õpikute nadi kvaliteedi eest. Ja on täiesti arusaamatu, miks ei ole vaevutud küsima nõu ja hinnangut arheoloogidelt.

Millest säärane huvi eesti keele vastu? Esiteks, kaks kolmandikku sealsetest eesti keele õppuritest on eesti juurtega ? kunagiste eesti väljarändajate järeltulijad. Nende eesti keele oskuse tase on väga erinev. Nad elavad peamiselt Aleksandrovka naaberkülas Krasnodarkas, kus kooli ei ole. Teiseks, Eesti on end Krimmis heast küljest näidanud: riigi esindajate (president, riigikogu esimees, rahvastikuminister, Eesti suursaadik Ukrainas, haridus- ja teadusministeeriumi keelevaldkonna ametnikud) külastused, Eesti riigi (haridusministeeriumi) lähetatud eesti keele õpetajate tulemuslik tegevus, Krimmi laste võimalus osaleda Eesti keelelaagrites, õppida mõnes Eesti kõrgkoolis, Eesti vabatahtlike annetused Krimmi lastele jne. Praktilistel põhjustel ongi eesti keele õppimine populaarsem inglise keelest. Lapsed on ise kinnitanud, et Eestiga on neil reaalne side olemas, kuid Inglismaaga mitte.

1926. aasta rahvaloenduse andmeil oli Krimmis 9 eesti asundusküla: Samruk ehk Rannaküla (krimmitatari Zamruq, vn Beregovoje, ukr Beregove) eestlaste poolt asustatud 1861; D?urt?i (krimmitatari Curçi, vn Pervomaiskoje, ukr Pervomaiske) 1863; eelmise tütarküla Kijat-Orka (krimmitatari Kiyat-Orga, vn Upornoje, ukr Uporne); Kont?i-?avva (krimmitatari Qonçi-Şavva, vn ja ukr Krasnodarka) 1863; Sõrt-Karakt?ora (krimmitatari Aq-Çora, vn Gvardeiskoje, ukr Gvardiiske) 1864; Ut?-Kuju-Tarhan (vn Kolode?noje, ukr Kolodjazne) 1879; Novaja Estonija; Boz-Goz ja Kurulu-Kipt?ak, elati ka Simferoopoli linnas. 1921. a elas Krimmis 2367 eestlast, 1926. a rahvaloenduse andmeil 2084, kellest eesti keelt valdas 1872 inimest. 1939. a elas Krimmis 1900, 1959. a 1228, 1989. a 985 eestlast, kellest eesti keelt oskas kolmandik. 1995. a andmeil elas Krimmis u 500 eestlast. Krasnodarka külas elab poolsada eesti juurtega peret. Vanemate inimeste (60 ja vanemad) eesti keel on ladus, veidi noorem põlvkond (40 ? 50) saab eesti keelest kohati aru, kuid kõneleb vene keelt, kasutades jutu seas mõnda eestikeelset väljendit. Leidub neidki, kes sõnagi eesti keelt ei oska, kuid ennast eestlaseks peavad ? perekonnanime ja mõne eestlasest vanavanema järgi.

Esimese eesti keele õpetaja Merge Simmuli lähetas haridusministeerium Krimmi Aleksandrovka keskkooli 2002. a sügisel. Aasta pärast vahetas Merge Simmuli selles ametis välja Raina Reiljan. Käesoleva aasta sügisel asus seal ametisse juba kolmas õpetaja Helle Aunap. Eesti keele õpetaja ülesandeks Aleksandrovka keskkoolis on lisaks õppetööle huviringide juhendamine, kus tegeldakse käsitöö, tantsimise ja laulmisega. Keeleõpperühmad on mõeldud lastele, kuid ka Krasnodarka ning Simferoopoli täiskasvanud soovivad eesti keelt õppida. Eesti keele õpetajad on Aleksandrovka koolis andnud ka inglise keele algtaseme tunde ning tegelenud kooli olmeprobleemidega.

Eestil euroopaliku riigina on moraalne kohustus võimaluste piires oma rahvuskaaslasi aidata. Eesti keele ja kultuuri õppimine annab sealsetele noortele eestlastele võimaluse soovi korral Eestisse tagasi pöörduda.