Cicero pühendus filosoofiaküsimustele enamasti siis, kui riigis valitsev olukord ei võimaldanud tal riigi- ja kohtuasjadega tegelda. Nii kirjutas ta Caesari ainuvõimu ajal a. 46–44 e.m.a mitu olulist teost, mis annavad Rooma lugejale ülevaate kreeka filosoofiast. “Kohustustest” (“De officiis”) on loodud 44. aastal. Sama aasta märtsi iididel oli Caesar tapetud. Cicero õigustab seda mitmel korral kui türannitappu (nt 2.23, 3.19). Kahjuks ei olnud tapmise korraldajad täpselt läbi mõelnud, mis saab edasi. Senat jäi kokku kutsumata, Cicero püüdlused taastada vabariiklik kord nurjusid. Kui Antonius, Lepidus ja Octavianus moodustasid 43. aasta novembris nn teise triumviraadi, kanti Cicero Antoniuse algatusel proskriptsiooninimestikku ning hukati 7. detsembril. “Kohustustest” ilmus arvatavasti postuumselt.
Teose mõju järeltulevatele põlvedele on olnud ülioluline. Juba esimesel sajandil m.a.j elanud Plinius Vanem kirjutas oma “Loodusloo” eessõnas, et seda raamatut ei tule mitte ainult iga päev käes hoida, vaid see tuleb pähe õppida – sõnad, mida on hiljem palju korratud. IV sajandil kuulutas Ambrosius selle kirikus lubatud kirjanduseks, ehkki tegemist oli paganliku autoriga. Cicero teosest sai oluline lugemisvara Augustinusele, Hieronymusele, Aquino Thomasele. Seda on ülistanud Erasmus, Melanchthon, Voltaire jpt. Raamatu moodne esmaväljaanne ilmus 1465. aastal, olles pärast trükikunsti kasutuselevõttu läänemaailmas esimesi trükitud raamatuid pärast nn Gutenbergi piiblit. Läbi aegade on “Kohustustest” tuntud ka ammendamatu tsitaadiallikana: “sõda tuleb alustada nõnda, et ainsat eesmärki nähtaks rahu saavutamises” (1.80), “jälgida tuleb sedagi, et karistus poleks süüst suurem ning et samade tegude eest ei saaks ühed nuhelda, sellal kui teisi ei võeta isegi vastutusele” (1.89), “mitte maja ei pea auliseks tegema omanikku, vaid omanik peab auliseks tegema maja” (1.139), “inimesed toovad inimestele suurimal määral niihästi kasu kui kahju” (2.17), “õiglus ilma arukuseta suudab paljugi, arukus õiglusest lahus ei suuda midagi” (2.34) jne, jne.
Teos on jagatud kolmeks raamatuks ning vormistatud kirjana Ateenas filosoofiat õppivale pojale Marcusele, ehkki ilmselt on silmas peetud laiemat lugejaskonda. Kokkuvõtlikult on tegemist Rooma hilise vabariigi poliitiliste ja eetiliste väärtuste analüüsiga kreeka poliitika- ja eetikateooria raamistikus. Cicero enda kokkupuuted kreeka filosoofiaga algasid noorukieas (vrd 2.4) ning jätkusid retoorika- ja filosoofiaõpingute ajal Ateenas. Ta on saanud mõjutusi nii stoikuilt kui akadeemikuilt (Platonist alguse saanud koolkond), aga ka peripateetikuilt (Aristoteles ja tema õpilased). Dogmaatilisusele ning kindlale teadmisele asjade kohta Cicero nn uue akadeemia traditsiooni järgides ei pretendeeri, ja ka pojal soovitab ta teose sissejuhatuses asjade olemusliku külje üle (de rebus ipsis, 1.2) iseseisvalt otsustada. Nii käituvat ta ka ise, järgides kord üht, kord teist eeskuju, “ammutades nende allikaist omal viisil ja sedavõrd, kuivõrd see tundub kohane mu tõekspidamistele ja veendumustele” (1.6.). Edaspidi on seda nimetatud eklektitsismiks, mis ei pea olema tingimata halvamaiguline sõna.
Kaitseb eraomandit kui riigi õigluse alustalaTeose kolmest raamatust hõlmab igaüks üht suuremat teemat (vrd 1.9–10). Esimeses on juttu aulisusest ja aulisest (honestas, honestum) ning selle vastandist. Seejuures arutletakse aulisuse üle nelja põhivooruse (tarkus, õiglus, vaprus ja mõõdukus) kontekstis, käsitletakse neist tulenevaid kohustusi ja nende rakendusi ning avaldumisviise. Teise raamatu üldteemaks on kasulikkus ja kasulik (utilitas, utile) ning selle vastand. Siin on pikemalt juttu kuulsusest, heategevusest ja heldusest. Muu hulgas kaitseb Cicero ägedalt eraomandit kui riigi õigluse alustala, olles eriti vastu võlgade kustutamisele (vt 2.78 jj). Vastavalt I ja II raamatu lõpus vaadeldakse kaht lisateemat: kahe aulise tegevuse vahel valimine ning kahe kasuliku tegevuse vahel valimine. Kolmandas raamatus tegeleb autor aulisuse ja kasulikkuse vastuolude lahendamisega. Need vastuolud on Cicero sõnul vaid näilised ning on põhjustatud sellest, et me ei suuda sageli olukorda adekvaatselt hinnata: tegelikult on auline tegevus ka kasulik ja vastupidi.
Kogu Cicero käsitlus on ohtralt illustreeritud Kreeka ja Rooma ajaloo näidetega. Juba see viitab teose ülimalt praktilisele iseloomule (vrd pealkirjas tsiteeritud lausega, mille allikaks on 1.19 ning mida kommentaaris peetakse kogu roomlaste moraalifilosoofia põhialuseks). Cicero rõhutab eelkõige inimese sotsiaalset poolust, tema kohustusi teiste inimeste ja muidugi riigi ees. Erandi teeb ta ainult “noile riigielu eirajaile, kes silmapaistvalt andekaina on pühendunud teadusele” (mis tema jaoks tähendab eelkõige filosoofiat) või kellel on liiga nõrk tervis. Ta kiidab küll heaks kuulsuse tühiseks pidamise, ent kahtlustab selle taga enamasti vaevade ja raskuste, nurjumiste ja lüüasaamiste kartust (1.71). See stoikute vaadetega mitte eriti kooskõlas põhimõte on ilmsesti seotud Cicero enese vaadetega riigielule ning selle erakordse tähtsustamisega (vrd ka järelsõna lk 179). Samas kuulub täielikult stoa filosoofia juurde nõue hüljata kehalised naudingud, ehkki Cicero möönab, et “kui keegi naudingule siiski väärtust omistab, siis on ta nautimisel kohustatud hoolikalt mõõtu pidama” (1.106) ning “nauding … tuleb ehk arvesse millegi vürtsitaolisena, kuid kasulikkust ta päris kindlasti endas ei kätke” (3.120).
Akadeemikute skeptilise osa esindajana ongi Cicero jaoks käsitletavate teemade puhul enamasti veenvaimad stoikute arutlused (vrd 3.20). Nii on peamiseks allikaks teose kahe esimese raamatu puhul stoik Panaitiose sadakond aastat varem kirjutatud samasisuline käsitlus. Kolmanda raamatu küsimuste tarvis oli Panaitiose materjal ammendunud ning Cicero pöördus tema õpilase Poseidoniose käsitluse juurde, “tellides” Kreekast ka lisa (vt “Kirjad Atticusele” 16.11.4). Materjali nappuse tõttu oli ta siiski sunnitud teose lõpetama n-ö omast tarkusest (vrd 3.34). Panaitiose järgimise üheks põhjuseks on peetud seda, et kuigi tegemist oli üsna ortodoksse stoikuga, oli ta siiski saanud palju mõjutusi Platonilt ja Aristoteleselt. Cicero üheks eesmärgiks aga näib olevat stoikute, akadeemikute ning peripateetikute õpetuse üksteisele lähendamine (vrd lk 188).
Enamiku eespool mainitud teemade taga on kreeka mõisted, mida Cicero mõnikord ka kasutab. Nii on teose pealkirjas ja tihti tekstis esinev sõna officium Cicero enda tõlkevaste stoikute õpetuses olulisele terminile kathēkon (vt 1.8), mille lähem seletus on ära toodud tõlke kommentaaris (lk 152): see “kohane toiming” on “mõistuspäraselt õigustatav, nii looduse kui ka inimloomusega kooskõlas ja sageli isegi kohustuslik (toimimata jätmine võib osutuda eksimuseks, paheks), kuid siiski pole ta rangelt võttes vooruslik (ning võib osutuda pärast toimingut ka paheks, tulemused võivad erineda toimija esialgsetest taotlustest), sest toimija pole veel saavutanud püsivat ja muutumatult loodusega kooskõlas olevat hingelaadi (pole veel “tark”).”
Kreeka taust on ka mõistetel ‘auline’ ning ‘kasulik’, kuigi Cicero kreeka vasteid otsesõnu ei nimeta. (Juhtudel, kui Cicero kreekakeelseid mõisteid kasutab, on need siinses väljaandes mitmel korral jäänud süntaktiliselt sobimatusse akusatiivi vormi, vt lk 59, 63.) Kommentaarides võinuks siiski nii nende kui teiste raamatus kasutatud oluliste eetikamõistete kreeka taustale rohkem viidata ning ehk ka vastavat terminoloogiat tutvustada (kalon, sympheron jne).
Vene vastuoluline, ent tänuväärne tööRooma autorite teostest on Ilmar Venelt varem samas sarjas ilmunud Seneca “Moraalikirjade” tõlge (1995), millele omal ajal sai osaks üsna poleemiline retseptsioon. Seneca tõlkele tehtud etteheited kommentaaride vähesuse ning oluliste mõistete erin
eval moel tõlkimise ning selle (ja nende) kommenteerimata jätmise osas kehtivad suuresti ka vaadeldava tõlke puhul. Üldjoontes on tekst ladus, ent see ladusus võib olla petlik, kui vaadata, mis on ühe või teise tõlkevaste taga originaalis. Mõistete registri puudumine teeb selle jälgimise originaali mitte tundvale lugejale võimatuks.
Tundub, et Ilmar Vene tõlkepõhimõtted ei ole palju muutunud: mõne olulisema mõiste puhul kasutatakse läbivalt üht vastet, (tõlkija meelest) vähem oluliste puhul mitte. Absoluutset ning jäika mõisteühtsust taotlemata olen siiski seda meelt, et kui just mõiste ei ole väga laia tähendusringiga (nagu nt kr logos), võiks püüda vähemasti ühe teksti piires kasutada üht ja sama vastet. Käesolevast tõlkest võib näiteks tuua 1.98, kus constantia on ühes ja samas peatükis kord tõlgitud ‘püsivus’, kord ‘meelekindlus’ (mujal leiame veel ‘visadus’ ja ‘järjekindlus’). Cicero kasutab üsna palju sõnu modestia, moderatio, temperantia ning continentia. Jah, nende tähendus on sarnane, ent mulle jääb arusaamatuks, miks nelja sõna tõlkimisel eesti keelde on vaja vähemalt kaheksat vastet (enesevalitsemine, malbus (!), mõõdukus, mõõdupidamine, parajus, piiripidamine, tagasihoidlikkus, vaoshoitus; võib-olla ka üheksat, kui 3.96 on ‘meelekindlus’ moderatio vasteks), kusjuures üks vaste võib tähistada mitut ladina sõna. Niisamuti võinuks ära otsustada, kas kasutada prudentia vastena ‘mõistlikkust’ (nii enamasti I raamatus) või ‘arukust’ (II ja III raamatus) ja mitte sellest vahepeal teha ‘ettenägelikkust’ (1.122–123) või ‘teravat pilku’ (3.98, arvatavas Acciuse fragmendis).
Väljaspool mõisteid on variatiivsus loomulikum, ja võib ehk pidada maitseasjaks seda, kas originaali kordusi tõlkes edasi antakse või mitte. Siiski ei saa ma aru, miks nt 1.57 originaalis kolm korda kasutatud omadussõna “kallis” (carior … cari … cari) on tõlkes esimesel juhul muundunud “hunnitumaks”. Ma ei leia, et pealesunnitud variatiivsus eestikeelset tõlget kuidagi kaunistaks. Oma võlu on ka kordustes.
Samasse patta võib panna juhtumid, kus on vahetatud sõnajärge, ilma et see eestikeelset teksti kuidagi soravamaks muudaks. 1.4 loeme: “…olgu tegemist era- või riigi-, koduse või foorumil aetava asjaga…” Originaalis on riik ja foorum ikka eespool kui kodune, ja mitte juhuslikult – tegemist on Cicero kirjutistele omase gradatsiooniga, millest ta hälbib vaid üksikutel juhtudel (üks neist, tõsi küll, siinsamas teoses 2.24) ning mis tema riigielule pühendumise juures on täiesti mõistetav. Mõistelise poole pealt tahan mainida veel seda, et Sophokles ei olnud Periklese kaaslane mitte preetorina (1.144), mis on ladina termin, vaid ikka strateegina.
Hullem on lugu siis, kui tõlkija jätab mõne sõna tõlkimata või toob teksti sisse midagi, mida seal ei ole. Nii on 1.65, kus originaalis on juttu “vapratest ja suurehingelistest” (fortes … et magnanimi), tõlkes alles jäänud ainult “suurehingelised”. Eriti üleolevalt mõjub aga see, kui 1.89 kesktee käsitluse juures tõlgitakse (ilmselt küll kogemata) “stoikutele”, sellal kui originaalis on “peripateetikuile”! Neist näiteist piisaku; originaaliga võrdlemisel leiab sarnaseid veel ja veel.
Kommentaariumi autoreiks on üks paremaid stoa filosoofia tundjaid Jaan Unt (raamatu algusosa) ning Ilmar Vene ise (alates I raamatu 55. märkusest, lk 156). Kommenteerimise põhimõtted jäävad siiski segaseks, sest palju olulisi termineid ning nimesid on selgitamata. Avamata on jäänud peaaegu kogu kreeka poliitika- ja eetikateooria taust, millest Cicero materjali on ammutanud, v.a üksikud stoikute põhimõtete selgitused. Ilmselt on eeldatud, et kommenteerimata nimede kohta võib igaüks soovi korral ise infot hankida. Mille muuga seletada nt Kratippose, Phaleroni Demetriose, Theophrastose jt kommenteerimata jätmist? Lühiinfo võinuks siiski anda kas või nimeloendis, mis praegusel kujul on kasutatav, ent mitte eriti kasutajasõbralik. Selles tuleb ette ka kohatuid ühtlustusi: nt konsul C. Terentius Varro nime taga on ka viited komöödiakirjanik P. Terentius Aferile. Kuna paljud roomlased on rohkem tuntud lisanime (Marcus Tullius Cicero) kui sugukonnanime järgi (Marcus Tullius Cicero), võib lugejas segadust tekitada see, et nimeloendis on kõik rooma nimed esitatud sugukonnanime järgi. Iseenesest on see korrektne, ent kasuks tulnuks viited vähemalt tuntumailt lisanimedelt (Caesar, Cato, Crassus, Scipio, Sulla jne). Kahel korral on nii tekstis kui nimeloendis hälbitud Eestis käibivast traditsioonilisest kreeka nimede transkriptsioonist (Jason pro Iason ja Ksenokrates pro Xenokrates). Mütoloogilised isikunimed on nimeloendist miskipärast välja jäetud. Tõlkeväljaande üldise lugejasõbralikkuse osas teen aga etteheite kirjastusele: kuna kõigi kolme raamatu kommentaarid on oma numeratsiooniga, on päises jooksva raamatu numbri puudumine äärmiselt häiriv.
.Tuleks lülitada poliitikute kohustusliku kirjanduse hulkaTõlkele ja kommentaaridele järgneb Ilmar Vene essee teemal “Cicero oma viimase traktaadi paistel” (lk 172–191). Cicero teemal on Venelt pikem kirjutis ilmunud varemgi (“Cicero: edev ja surematu”, Akadeemia 1991, nr 7-8, ka kogumikus “Vahemere tuuled Hüperboreas”, Ilmamaa, 1997). Autorile omaselt on siinse järelsõnagi puhul tegemist “mitteakadeemilise” arutluse-vestlusega, mis reeglina väldib viiteid, ehkki pillub lennukalt tsitaate. Teatav üldistav meelevaldsus on esseevormile ju lubatud, ent tasakaaluks võinuks lisada ka järelsõna filoloogilisemate huvidega lugejale. Kindlasti aga pidanuks teravama pilguga üle käima järelsõnas tsiteeritud Catulluse luuletuse (XLIX) tõlke, mille värsimõõt on kohati tundmatuseni muundunud.
Üldse kahtlemata tõlkija eruditsioonis ning teose tundmises, näitab mõningast põlve otsas nokitsemist see, et tõlge tugineb C. Atzerti üpris vanale väljaandele “Bibliotheca Teubneriana” sarjas, ehkki 1994. aastal ilmus M. Winterbottomi uuseditsioon sarjas “Oxford Classical Texts”. (See osutub oluliseks eelkõige lisanduste või interpolatsioonide määratlemisel, mille puhul Atzert on sageli liiga radikaalne.) Ka viidatakse mitmel korral anonüümselt “kommenteerijaile”, ent jääb näiteks selgusetuks, kas üldse on kasutatud üht olulisimat, 1996. aastal ilmunud A. R. Dycki mahukat kommentaari.
Kogu selle kriitika järel ei saa jätta kiitmata Ilmar Vene visadust ja südidust mahukate filosoofilise sisuga tekstide tõlkimisel. Neid tõlkeid võib ju arvustada ja karvustadagi, ent need moodustavad olulise osa meie antiigiretseptsioonist. Küll aga võiks tõlkijale (või kirjastusele) soovitada klassikalisest filoloogist toimetaja aktiivset kaasamist, kartmata, et filoloogiline tähenärimine vaimuinimese mõttelendu kuidagi pärsiks. Jaan Undi roll on siinse väljaande juures mingil põhjusel jäänud liiga väikeseks.
Cicero “Kohustustest” on olnud oluline teos eelkõige riigivalitsemisega seotud aruteludes, ja ka sellisena on ta omal kohal tänapäeval, kui korruptsioon ja poliitilis-eetilised konfliktid on igapäevane teema. Poliitikute kohustusliku kirjanduse hulka tuleks see lülitada igal juhul.
