Vatikani alati rahvarohkes Sixtuse kabelis töötab range lõuajoone ja hoolikalt kammitud vuntsidega turvamees, kellele on tema kolleegidega võrreldes usaldatud rohkem kohustusi. Iga seitsme-kaheksa minuti tagant astub ta mikrofoni juurde ja lausub kašpirovskilikult1 sisendava häälega: „Silence!“ Ning pärast kandvat pausi: „No photos! No video!“ Kui õnnestuks see vaikust nõudev ja fotosid-videoid keelav sõnavõtt salvestada ning miksida Depeche Mode’i looga „Enjoy the Silence“, kujuneks sellest kindlasti raadiojaamade üks selle suve hitte.
Omamoodi vaikelu valitseb tänavu ka suveteatris. Kaugeltki küll mitte mahu mõttes: mängitakse ligi 150 lavastust, millest peaaegu poolsada on uuslavastused ehk jõudnud või jõudmas esietenduseni sel suvel. Eelmise suve rohkem kui 80 uuslavastusega võrreldes on seda tõesti vähem, ent juba aastaid olen pooldanud leninlikku põhimõtet „pigem vähem, aga paremini“. Kirsten Simmo Eesti Teatri Agentuurist on põhjendanud seda kohatist kahanemist asjaoluga, et kurjast viirusest tingitud piirangute ajal teatritel-truppidel tööd aina kuhjusid ja pääsesid siis mullu suvel paisu tagant korraga välja. „Nüüd aga on teatrid võtnud pragmaatilisema joone ja mängitakse hea meelega juba läinud suvel esietendunud lavastusi,“ selgitab ta.2 Küllap nii see ongi. Näiteks Tartu Uus teater, kelle „Serafima + Bogdan“ tõi Ivar Põllule märtsis lavastajaauhinna, mängib seda lavastust Peipsi ääres menukalt selgi suvel ja midagi uut suuremat ei ole seekord ette võtnud.
Milles siis asi? Olukorras, kui pool teatrisuve hakkab kohe-kohe mööda saama ja teise poole plaanid on samuti avalikud, tuleb öelda, et see vaikus ei ole küll kõrvulukustav, kuid midagi meeliülendavat kostab harva – kuulata kuhupoole tahes, ette või taha. Mõistagi tuleb endale aru anda, et suveteater on isevärki nähtus, mille puhul kunstilised eesmärgid ei pruugi kapata etendamispaika esimesel kaarikul. Eesmärk võib olla hoopiski meelt lahutada, jagada kultuuriloolist vaimuvara, meelitada inimesi põnevatesse ja tähenduslikesse kohtadesse ning seeläbi seal elu käima tõmmata, ent kindlasti ei ole vähetähtis ka teenida teatrile lisaraha ja anda selleks võimalus näitlejatelegi, kes molutaksid suve muidu niisama maha. Eks võimalikke põhjusi, miks suvel teatrit teha, leia veelgi, kuid tänavu paistab puudus olevat põnevatest materjalidest ja ootamatutest vormidest, kuhu see materjal valada.
Teatriturundajad on püüdnud tänavust maha müüa kui kangelaste suve. Eks ta seda ongi. Ühes rivis kappavad siin Ugala „Kolm musketäri“, Rakvere teatri „Robin Hood“, Karakteri „Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas“ ning mingi kandi pealt ka Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“, ehkki viimase vastukajas on rõhutatud, et Hirmsast Antsust ja teistest metsavendadest pole seal püütud teha üheplaanilisi kangelaslikke vabadusvõitlejaid. Vaprusest, usust ja armastusest räägitakse siiski tolleski lavaloos. Kahtlemata on need lavastused, mis annavad kambas koos sellele teatrisuvele näo ja aitavad seda meelde jätta, kuid kunstilistesse sügavustesse sukeldumine pole olnud nende puhul peamine eesmärk. Tallinna Linnateatri „Kalaranna 28“ pani ennast õige mitmel põhjusel ootama, kuid neist on realiseerunud vaid köitev ruumiloome Patarei merekindluse õuel. Kui Endla teatri keset kevadet esietendunud „Suvitajad“, kas või pealkirja tõttu, suvelavastuseks arvata, siis omas värvikas napakuses on tegemist õnnestumisega. EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi „Stalker“ väärib kiitust põneva materjalivaliku eest, ent on jäänud kahjuks Tarkovski filmi kaksikvennaks. Kui nüüd suunata oma selgeltnägijapilk veel esietendumata lavastustele, siis head-paremat julgen loota R.A.A.A.Mi lavastusest „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ ning Ekspeditsiooni ja Von Krahli teatri tükist „Ainult jõed voolavad vabalt“ – nõudlikumasse vaatajasse süstivad usku just lavastajad. Mine tea, võib-olla tuleb mõni õnnestumine veel. Aga nii või teisiti on tänavuse lahjapoolse teatrisuve peamine päästja praegu Rakveres mürtsuv festival „Baltoscandal“, kus näidatakse etenduskunste, mis on nagu Juhan Liivi luule, mida iga päev ei kuule.
1 Venemaa psühhoterapeut Anatoli Kašpirovski sai tuntuks 1989. aastal NSV Liidu Kesktelevisioonis edastatud teleraviseanssidega.
2 Gerli Nõmm, Eesti teatrid toovad lavale 150 suvelavastust. – ERRi kultuuriportaal 14. VI 2022.
Haapsalu Valgete Ööde festival 30. VI – 3. VII, korraldaja Eesti Kontsert.
Senitundmatu nimetuse Haapsalu Valgete Ööde festival taga peidab end juba viis aastat toimunud Tšaikovski festival, mille nimemuutus põhjalikku selgitust küllap ei vaja. Mainime siiski, et festivali korraldanud Eesti Kontserdi juht Kerttu Orro on seda põhjendanud avalikkuse ootusega, sest senisele võinuks omistada tähendusi, mida festival kindlasti väljenda pole soovinud. Küll aga annab nimevahetus võimaluse fookust laiendada, sest ehkki Tšaikovski loomepagas on lai, oleks ainult tema teostele pühendatud festivali kardetavasti varem või hiljem pidanud rebrändima.*
Festivali avas Uuemõisa mõisa saalis Trio Hämarik koosseisus Triin Ruubel-Lilleberg (viiul), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver). Kõik kolm on kahtlemata väljakujunenud, küpsed ning mitmekülgsed interpreedid, ent Trio Hämarik seevastu uus kooslus, kelle senised koosmängimised on olnud põgusad, kuid piisavad mõistmaks, et koostööd tuleb kindlasti jätkata. Samale järeldusele jõudis Haapsalu kontserdipublik, kes võttis trio esinemise vastu väga soojalt. Ja tõepoolest, neid klaveri, viiuli ja tšello kooslusi, kus keelpillide mängukäsitlus – pean silmas eelkõige tooni ja vibraatot, aga ka üleüldist kõla – harmoneeruks sama hästi kui Ruubeli ja Singi puhul, kohtab harva. Pigem kipub olema nii, et ühe keelpilli mäng on virtuoossem ja maksab lõivu mahlakale toonile, või vastupidi: loodetakse, et klaver kolmanda, kõige jõulisema liikmena need erinevused tasandab. Ruubeli-Singi-Heinoja trio oli aga selles mõttes tasakaalus ning vajadus midagi tasandada puudus täiesti.
Trio tõeline potentsiaal ei pääsenudki valla niivõrd kontserdi esimese teosena esitatud Rahmaninovi „Eleegilises trios“ nr 1 g-moll (1892), vaid hoopis Tšaikovski klaveritrios a-moll op. 50 (1882) pealkirjaga „Ühe suure kunstniku mälestuseks“, mille helilooja on pühendanud aasta varem surnud sõbrale ja juhendajale Nikolai Rubinsteinile. Tšaikovski on ühes kirjas oma patroonile Nadežda von Meckile tunnistanud, et klaveri-viiuli-tšello kooslus talle üldse ei istuvat, ent antipaatiale vaatamata kavatsevat ta siiski triožanris eksperimenteerida. Ent suurte meistritega on imelik lugu: isegi kui nad enda arvates ainult katsetavad, sünnib selle tulemusena ikkagi meistriteos. Seda võib julgelt väita ka klaveritrio a-moll kohta. Kui üldse rääkida eksperimenteerimisest, siis vormis, sest teos on klassikalise kolmeosalise vormi asemel kaheosaline. Seejuures jaguneb teine osa omakorda kaheks, kus tema con variazioni võib tinglikult olla vaadeldav kui klassikalise sonaadivormi keskmine ning variazioni finale e coda kui kolmas, teose algul kõlanud peateema kordus, mis paneb teosele väärika punkti.
Mis puutub helikeelde, siis siin eksperimenteerimist ei ole, sest Tšaikovski mõtlemine jääb žanrist sõltumata ikkagi sümfoonilis-orkestraalseks, s.t tema kammermuusika pole kunagi tavapärases mõttes kammerlik. Orkestraalset faktuuri kannab kahtlemata kõige enam klaver, mille virtuoosse partiiga tuli Sten Heinoja suurepäraselt toime, ansamblipartnereid samal ajal mingilgi viisil n-ö üle mängimata. Teise osa tema con variazioni mänguline karakter pakkus ühtlasi ka mõlemale keelpillile väga nauditavaid soolorepliike.
Haapsalu Valgete Ööde festivali kõige suurejoonelisemal ja ehk ka oodatumal kontserdil esines dirigent Andres Kaljuste juhatusel Tallinna Kammerorkestri solistina äsja Brüsselis kuninganna Elisabethi konkursil III preemia pälvinud Marcel-Johannes Kits, kellele see oli pärast konkurssi esimene ülesastumine kodupubliku ees.
Järgmine päev tõi kolm väga põnevat elamust. Esimene oli Läti riikliku segakoori Latvija kontsert, kus dirigent Māris Sirmaisi juhatusel toodi Haapsalu toomkirikus kontserdil „Inglite laul“ esitusele valik vene kirikulauludest läbi aegade: Vassili Titovist (1650–1715) kuni Rahmaninovi, Tšaikovski, Stravinski ning ukraina heliloojate Valentõn Sõlvestrovi ja selle aasta 27. veebruaril meie hulgast lahkunud Hanna Havrõletsini. Latvija esinemine vääriks küllap eraldi sügavuti minevamat arvustust, kuid olgu siiski märgitud, et kava selgroo moodustas Rahmaninovi 1910. aastal loodud „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“, mis on kirjutatud õigeusu kirikus kõige enam kasutatud ja kesksele samanimelisele tekstile.
Liturgia tekst on iseenesest mahukas, ent Rahmaninov heliloojana on käsitlenud seda küllaltki vabalt, mis pole õigeusu kirikus tavapärane, kui teost esitatakse liturgilisel eesmärgil. Seetõttu on alust arvata, et Rahmaninov ei kavandanud oma teost üldse kirikusse, vaid hoopis kontserdisaali. Kuna Latvija ei esitanud „Püha Johannes Kuldsuu liturgiat“ kogu mahus ning teos on üsna eklektiline, sai selle ette, vahele ja lõppu põimida teiste heliloojate teoseid, mis põimusid ajalistele ja helikeelelistele erinevustele vaatamata ütlemata kauniks tervikuks. Ehk sellepärast, et neid esitatakse siinmail väga harva, jäid kõige eredamalt kõrva just tänapäeva autorite laulud, eriti Havrõletsi 2001. aastal kirjutatud põnevate ja mõneti isegi ootamatute harmooniliste liikumistega „Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“, mille tekst („Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.“) on Venemaa agressiooni kontekstis praegu paraku vägagi aktuaalne.
Esituse kohta ei ole midagi lisada: maailma üheks parimaks segakooriks nimetatud Latvija on kahtlemata seda tiitlit väärt. Pole keeruline aimata, kui täis võib olla koori esinemiskalender, sestap suur tunnustus Eesti Kontserdi meeskonnale, et õnnestus see koor Haapsalu Valgete Ööde festivalile esinema saada! Väga rõõmustas ka asjaolu, et kontsert läks täissaalile ning publik võttis selle vastu püsti seistes aplodeerides.
Menukas, aga eelkõige südamlik oli ka selle õhtu järgmine kontsert: Läänemaa ühisgümnaasiumi saalis vapralt kuumust trotsides esitasid meeleolukaid armastuslaule-romansse metsosopran Karis Trass, bass Priit Volmer ja pianist Jaanika Rand-Sirp (kõik Estoniast). Esinejaid tuleb õnnitleda nii hea esituse kui ka äärmiselt õnnestunud kavavaliku puhul, sest tuntud vene heliloojate romansside (eelkõige muidugi Tšaikovski, aga ka Anton Rubinstein) vahele oli väga oskuslikult põimitud ka eesti heliloojate armastuslaule. Ehk oligi õhtu suurim üllataja Karis Trassi esituses kõlanud Ester Mägi (1922–2021) Valli Naelapea tekstile loodud soololaul „Ööhõlmad“ (2002). Oma dramaatilise ja kohati ängistavagi koloriidi poolest meenutab see pigem Mussorgski tsükli „Surmalaulud ja -tantsud“ „Hällilaulu“, mistõttu seda ei saagi pidada traditsioonilises mõttes armastuslauluks. Ka peab selle esitaja olema hingeliselt üht-teist läbi elanud, n-ö puhta lehena seda laulda pole võimalik. Karis Trassi tõlgendus oli igal juhul sügavalt läbi tunnetatud ja ka vokaalselt laitmatu.
Priit Volmeri vokaalsed võimed ja sarm pääsesid kõige eredamalt esile Tšaikovski Aleksei Tolstoi tekstile kirjutatud „Don Juani serenaadis“. See laul on esitajale sisulises mõttes paras pähkel, sest isegi kõige kuulsamad artistid, keda mul on olnud võimalus kuulata, annavad Nisettale (daam, kelle poole peategelane laulus õhkab) pigem raudse käsu, aga ei palu või meelita teda rõdule ilmuma. Ah, millal te, mehed (ja see pädeb ka Volmeri kohta), küll ükskord taipate, et ükski vähegi enesest lugupidav daam ei ilmu ometi käsu peale, vaid teda tuleb meelitada ja paluda, eriti kui ollakse don Juan?
Päevale pani punkti öökontsert „Keelpillikunstnikud“ kell 23 toomkirikus. Tuleb nentida, et hilisõhtused kontserdid on festivaliprogrammis ühed ägedad ettevõtmised, sest soojadel sumedatel öödel, millega meid sel suvel on õnnistatud, oleks patt magada. Aga ka mängijail on päeva palavuse taandudes mõnus esineda ning kuulajal sama nauditav kontserdi järel läbi öise romantilise linna koju jalutada.
Ent tagasi eelmainitud kontserdi juurde, kus esines muljetavaldav plejaad noorema põlvkonna keelpillimängijaid: viiuldajad Anna-Liisa Berzodny ja Johannes Põlda, vioolakunstnikud Kaija Lukas ja Sandra Klimaitė ning tšellistid Jan-Erik Gustafsson ja Indrek Leivategija. Nad kõik on kas Eestis sündinud, õppinud või Eestiga muul moel seotud, aga karjääri teinud pigem suurtel muusikalavadel Euroopas. Seetõttu ei pruugi kõik nimed laiemale kodupublikule tuttavad olla, küll aga muusikaprofessionaalidele. Ja tõesti, kava oli põnev ja sisaldas Eestis üldse mitte mängitud või harva esitatavaid teoseid. Täielik üllatus oli omal ajal Moskva konservatooriumis peadpööritavat karjääri teinud, ent noorelt surnud Anton Arenski (1861–1906) keelpillikvartett nr 2 a-moll viiulile, vioolale ja kahele tšellole op. 35 (1894), aga ka suhteliselt harva esitatav Tšaikovski keelpillisekstett d-moll „Mälestus Firenzest“ op. 70 (1890/1892). Kui muidu igati kõrgetasemelise esituse juures millegi kallal norida, siis mõningate intonatsiooniliste ebatäpsuste pärast, mis tulenesid ehk sellest, et selles koosseisus on mängitud alles vähe aega. Igasugune ansamblimäng nõuab aga kokkuharjutamist, olgu mängijad nii head kui tahes. Erilise hardusega läks aga südamesse kontserdi lõpuloona kõlanud Valentõn Sõlvestrovi „Palve Ukraina eest“ tsüklist „Maidan-2014“ Xandi van Dijki seades.
2. juulil leidis Haapsalu linnuse hoovis aset festivali kõige suurejoonelisem ja ehk ka oodatuim kontsert, kus dirigent Andres Kaljuste juhatusel esines Tallinna Kammerorkestri solistina äsja Brüsselis kuninganna Elisabethi konkursil III preemia pälvinud Marcel-Johannes Kits, kellele see oli pärast konkurssi esimene ülesastumine kodupubliku ees. Tema esituses sai kuulda tšellorepertuaari absoluutsesse kullafondi kuuluvat Tšaikovski „Rokokoo-variatsioone“ op. 33 (1876-1877), milles publik ei pidanud pettuma: hiilgevormis noor tšellist mängis suure tehnilise üleoleku ning muusikalise naudinguga. Tšaikovski puhul on oht minna ülearu romantiliseks, mistõttu tulemus võib kujuneda labaselt väljendudes läilaks. Kitse interpretatsioon oli väga heas balansis ja küllap aitas kaasa ka dirigent Andres Kaljuste ja TKO võrdlemisi hillitsetud käsitlus. Väga meeldivalt kõlas orkestri esituses ka Mozarti sümfoonia nr 39 Es-duur, kus jäi eredalt kõrva ühtaegu elegantselt ja kelmikalt esitatud klarnetiduett III osa trios, aga eelkõige muidugi IV osa finale, allegro, see orkestriettemängude õudusunenägu keelpillidele. Igatahes pöörasest tempost, mille dirigent valis, tuli orkester auga välja! Ehk tingisid kiire tempovaliku ootamatult taevasse ilmunud hallid pilved ning soov enne vihma looga lõpule jõuda?
Kokkuvõtvalt tuleb Eesti Kontserti kiita nii festivali esinejate ja repertuaarivaliku kui ka korralduse eest. Eriti sümpaatsed olid muusikateadlase Evelin Kõrvitsa koostatud kavad põhjalike ülevaadetega heliloojatest ja esinejatest, samuti teoste saamisloost, vokaalteoste puhul on lisatud ka eestikeelne tõlge. See võib tunduda elementaarne, ent nii professionaalseid materjale pole pakkuda sugugi mitte kõikidel festivalidel. Kiitust väärib ka esinemiskohtade valik, sest spetsiaalselt musitseerimiseks mõeldud saale on Haapsalus ju vähe ning seega tuleb kontserdipaikade leidmisel olla loominguline. Kuuldavasti mõlguvad korraldajatel meeles järgmisel aastal ka juba uued kohad, nii et jääme põnevusega ootama nii neid kui ka uut temaatilist fookust. Tõesti, festivali vastne nimetus ju mingeid piire ei sea!
* Kaire Reiljan, Tšaikovski festivalist saab Haapsalu Valgete Ööde festival. – Lääne Elu 23. IV 2022. https://online.le.ee/2022/04/23/tsaikovski-festivalist-saab-haapsalu-valgete-oode-festival/
Ülestähendusi meditatsiooni ja ekstaasi horisondilt
AURORA RUUS
Festival „Mägede hääl“ 1. ja 2. VII Kauksi rannas.
Proloog
Peipsi järve ja taeva piir sulavad harmooniliselt kokku. Hirmus palav on. Sealt, kus lõpeb Kauksi ranna liiv, algab piimjas udulaadne valge mass, mis lõpeb alles päris kõrgel taevas, kust paistab esimest korda lopsakate valgete pilvede vahelt killuke heledat beebisinist taevast. Rannapromenaadile kostab vaid festivali soundcheck, mis rebib meeled esimeste biitidega sellest pehmest vatist välja ning äratab kahepäevase festivali omamoodi eelpeo.
Ekspositsioon
Retrohõngulise ja idüllilise miljööga Kauksi puhkeküla keskmes on omanäolised kämpingud, mis moodustavad ka kogu festivali keskpunkti, sest nn magala ühes otsas on rannalava ja teises otsas live-lava. Sel huvitavalt struktureeritud alal oli rahvast täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kui algul meenutasid kõik kedagi – nii artistid kui ka külastajad –, siis lõpuks tundsid kõik vist juba nägupidi kõiki. Selline avatud ning vahetut suhtlemist ja suhestumist soosiv atmosfäär saatis tervet festivali, mille kaks päeva veedeti justkui kusagil kaugel Peipsi horisondil, meditatsiooni ja ekstaasi piiril. Eestist ja Ukrainast pärit artistid moodustasid omavahel üllatavalt hästi harmoneeruva sümbiootilise terviku, mida rikastas ka koostöös kinoga Sõprus sündinud lühifilmiprogramm.
Esimese päeva live-artistidest jäid enim kõrva ning riivasid heas mõttes silma The Lunacy of Flowers, Alien Body ja Valge Tüdruk. Neist esimene, The Lunacy of Flowers, täitis oma romantiseeritud, ent samal ajal kuidagi heroilise üksindusega mängleva kergusega terve lava. Artist sobis puude vahele uppunud lavale, ent väljas oleks võinud olla pimedam, et seda intiimset ja omamoodi morbiidset helgust saanuks paremini vibe’ida. Ootamatul kombel osutus see valguse ja pimeduse küsimus esmapilgul arvatust palju silmatorkavamaks, sest päris mitme artisti puhul oleks nende muusika mõju intensiivsemalt esile toonud pimedus, mida meil on siin valgete ööde keskel praegu vähevõitu. Ukrainast pärit duo Alien Body muusika fluidum tegi aga sellestsamast live-lavast mingi hiielaadse pühapaiga, lõi muinasjutulise ja müstilise atmosfääri. Teisi äärmuslikke dimensioone kompav muusika koos nõidusliku läbitunnetatusega vastas täpselt duo liikme Bohdan Konakovi kirjeldusele. Müürilehele antud usutluses leiab ta, et nende muusika asub „kusagil kauni utopistliku maailma ja düstoopilise maailmalõpu vahel“.1 Ka Alian Core’i DJ-set oli nõiduslik ja psühhedeelne, ent ikkagi rohkem „siit maailmast“ pärit. Eeskätt just Alien Bodyst alguse saanud festivali ekstaatilise vibe’i formuleerisid omal moel neile järgnenud San Hani & Metabora oma lauluga „Ekstaas“.
Valge Tüdruk promeneeris vulgaarselt uuest võrsuvast koorekihist Kauksi ranna liivase männimetsa vahele. Terve etteaste läbimõeldud tervik, kuid eeskätt laulusõnad olid sarkastilised ning koguni iroonitsesid justkui metatasandil teiste iroonitsejate üle.
Enim kõrva, silma ja muid meeli riivas ning paitas aga esimese päeva live-programmi lõpetanud Valge Tüdruk, kes promeneeris vulgaarselt2 uuest võrsuvast koorekihist samuti Kauksi ranna liivase männimetsa vahele. Terve etteaste läbimõeldud tervik, kuid eeskätt laulusõnad olid sarkastilised ning koguni iroonitsesid justkui metatasandil teiste iroonitsejate üle. Tekstides läbiva tendentsina esile tõusev ühiskonnakriitilisus oli küll poleemiliselt, ent siiski maitsekalt rüütatud ning seeläbi vormus intrigeeriv ja kaootiline lüürika suurepäraseks tervikuks tehniliselt taipliku ja mõjusa ning muusikaliselt mitmekülgselt teostatud instrumentaaliga. Valge Tüdruku tabav ja provokatiivne sõnavalik peabki vist tekitama kohati ebamugava, ent omal moel korralekutsuva kõditunde, sest käsitletakse akuutseid teemasid ning kutsutakse raamidest välja murdma. Mängleva kergusega rahvaga manipuleerides ja saboteerides – selleks muu hulgas ka Avaliku Sabotaaži Liidu3 hümni esitades – pani see etteaste kuulajad hetkeks stagneerunud väärtushinnangute ja muude tobedate dogmade üle mõtlema. Laulust „Eat your own shit dog in a good way“ korduvalt läbi käiv repliik „Ma ei mahu sinna, kus on raamistik“ jättis lõpuks õhku vaid küsimuse, kas selline ekspressiivne muusikaline kontseptsioon ainult lõhub raame või proovitakse vanade raamide lõhkumise juures konstrueerida hoopis uut sorti raame ning žanri, et siis äkki omakorda sarkasmi toel sealtki välja murda.
Intermeedium
Festivali niigi meeldivalt ebamäärase horisondi muutis hurmavalt häguseks ka ainus rannaäärne kontsert, kus napilt vee piiril valgesse uttu uppuvana astus üles ukrainlanna Valentina Gontšarova. Omaaegses Leningradi konservatooriumis õppinud viiuldaja Gontšarova salvestas juba nõukogude ajal Eestis oma kodustuudios muusikat, mis jõudis otsapidi ka läände4. „Mägede häälel“ oli Gontšarova etteaste kontemplatsiooni kalduvalt meditatiivne ning mõjus oma müstilisuses ja teatavas ürgühesuses tõesti sugestiivselt ja joovastavalt. Nii Gontšarova muusika kui ka tema olemus sobisid veeäärsele lavale enam kui valatult – need suisa loksusid Peipsi tasaste lainetega ühes hingamises kaasa. Ühest küljest on küll kahju, et see jäi sel veeäärsel laval ainsaks kontserdiks, ent ehk oligi see täpselt õigesti doseeritud näitamaks, kuidas sellisest ürgsest ning võib-olla isegi arhailisuse poole kalduvast muusikast on välja kasvanud seesama ekstaatiline ja tänapäevane muusika, mida sai kuulda terve ülejäänud festivali ajal. Seepärast tuletaski Gontšarova etteaste justkui hetkeks meelde muusika algupära ning millistest lätetest on see alguse saanud, nii et ülejäänud festivali puhul sai edasi mõelda, kuhu on nüüdseks jõutud ja kuhu peaks üldse lõpuks välja jõudma.
Töötlus
Kõigi teiste hulgas jättis festivali teise päeva DJdest sügava mulje Rain Tolk, kelle etteaste oli hoopis teistmoodi kaasahaarav kui teiste rannalaval esinenud artistide oma. Tolgi muusikavalik sobis autentselt järvevaatega rannalavale, kus pärast lämmatavat palavust puhus mingi hoopis teistsugune jahutav tuuleiil – või pani hoopis muusikavalik õhu teistmoodi võnkuma?
Igatahes oli sel ajal õhus täpselt see õige summer breeze5, mille keskel see tehniliselt efektselt teostatud set sai kuulajate kõrvu isemoodi hoovusi kandva muusikavalikuga paitada. Kui alguses võis kohati tunduda, et muusika on teel mõnele teisele festivalile ära eksinud, siis tegelikult sobis see (just päevavalges) oma kohatise afrobiidise hõnguga „Mägede häälele“ suurepäraselt. Festivali teise päeva DJdest väärib kahtlemata veel eraldi tunnustamist rannalaval festivali lõpetanud Taneli & Ardi DJ-set, mis kandis hoolikalt ja nõtkelt publiku lõpuspurdiga vihmasesse ja tagasi maa peale toovasse hommikusse.
Teisel päeval live-laval üles astunud Siemens Nokia, kes kirjeldab end tiitliga „pohuiwave bänd Tallinnast“, kostitas kuulajaid kelmika ja kõva live’iga, milles leidus vahetult ausat teksti ja parasjagu mõnusat biiti. Õhtu ühe pärlina tegi Mart Avi esimese kontserdi Eestis oma kevadise albumi „Blade“ kavaga. See Avi värske album tallab uusi ja omanäolisi radu: tema muusika on paeluv ja kannab edasi huvitavat fluidumit. Avi on ERRi kultuuriportaalile antud intervjuus nentinud, et „iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu mitte kunagi armuda“6. Selle seisukohaga tuleb nõustuda ja täpselt selline mentaliteet kajastub tema muusikaski. See pole liialt edevusse kalduvalt enesekindel, kuid seejuures kumab kõigest läbi, et see, mida ta teeb, tuleb hingest ning läheb ka talle endale hinge. Kvaliteedile (mitte kvantiteedile) orienteeritud muusika mõjus seega tõesti läbimõeldult, jäämata seejuures kalkuleeritult külmaks. Pigem oli see süvenenud ja nüansirohke ning uuristas seeläbi endale muusikamaastikul uusi voolusänge. Tõtt-öelda paistab, et Kauksi rand tõesti sobib Avi muusikale ja seda muudel põhjustel kui Avinurme, Avijõe ja Avi tänava suhteline lähedus.
Uusi voolusänge kultiveeris ka duo Galaktlan ja Alex Wulf, kelle loodud vaheldusrikastest helimaastikest moodustusid intrigeerivad pinnavormid. Läbiproovitud ning teada-tuntud radadel looklev Röövel Ööbik, kes ei väisa üldse sageli lavalaudu ning avaldas tänavu üle 13 aasta uue loo, esitles aga just „Mägede häälel“ oma uut materjali. Ansambel, kes teiste siinsete artistidega võrreldes kuulub juba kogenud raudvara hulka, jättis sellest hoolimata ikkagi erksa ja värske seksapiilse mulje. Mahedamat kulgemist jätkas veel Odessast pärit ansambel Chillera, kelle etteaste infiltreerus sujuvalt suvisesse atmosfääri ja oli flegmaatiliselt funky.
Epiloog
Kaevandusmuuseumi tuhamägede juurest laugemale maastikule kolinud „Mägede hääl“ on küll üldplaanilise terviku poolest jäänud veidi üksluisemaks, ent tänavu kompenseerisid selle huvitav ja õnnestunud artistide valik ning ühtlasi ka nende artistide loomingu uued allhoovused. Ümbritsevast keskkonnast ajendatud ja uutest arengusuundadest tekkinud uued muusikavormid hoidsid teineteist tasakaalus. Palavusele ja kurnatusele heitsid päästerõnga nii uued tulijad kui ka vanad olijad oma uute lugudega, millest entusiastlikult ja uljalt kinni haarata. Kokkuvõttes oli see vabas ja vahetus õhkkonnas kulgenud festival meeldivalt muusikakeskne ning mitte liialt enesenäitamisele ega muudele kõrvalistele atraktsioonidele orienteeritud, nagu kipub sageli juhtuma nii mõnegi suvise üritusega. „Mägede hääl“ ei loksu niisiis mitte peavooluga kaasa, vaid kulgeb rahulikult ja orgaaniliselt Kauksi rannale uhtuvate Peipsi lainete rütmis, kuid seda siiski talle sobivas töötluses. Seejuures poleks üldsegi paha teinud veidi vürtsi festivali üldisele kontseptsioonile, nagu ka soola Kauksi rannas pakutud imemaitsvale suitsulatikale.
1 Mariliis Mõttus, Uus Ukraina biit: Alien Body. – Müürileht 30. VI 2022.
2 Viide Valge Tüdruku laulule „Machine“.
3 Vt https://saboliit.ee/
4 Siim Nestor, Tallinna eksperimentaalmuusika kiivalt hoitud saladus – Valentina Goncharova. – Eesti Ekspress 15. VII 2020.
5 The Main Ingredient, „Summer breeze“.
6 Merit Maarits, Mart Avi: iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu kunagi armuda. – ERRi kultuuriportaal 9. VI 2022.
EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi „Stalker“, autorid Andrei Tarkovski ning Arkadi ja Boriss Strugatski, tõlkija Tiit Alte, lavastaja Kalju-Karl Kivi, lavastaja juhendaja Lembit Peterson, kunstnik Ott Kangur, valguskunstnik Helvin Kaljula, helikujundaja Marius Peterson, videokunstnik Tanel Topaasia. Mängivad Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song ja Maara Lambot. Esietendus 8. VI Tallinnas Katariina kirikus.
Mis juhtub, kui Tarkovski „Stalker“ (1979) jõuab rohkem kui 40 aastat pärast esilinastust teatrilavale? Üks, mis kindel: toonased filmivaatajad on veel elus ja mõistuse juures. On ka neid, kes mäletavad Tarkovskit isiklikult ning „Stalkeri“ filmimisprotsessi Tallinnas ja Jägala jõe kandis – nii on meilgi selles oma osa. Ja kui mitte seda, siis osadus Tsooniga on kõigil nõukogude ajal elanud inimestel, kes kultuuris toimetanud ja lugeda mõistnud. Tegu on kultusfilmiga (kultuurinähtusi 1980. aastail nii ei nimetatud, meie tsoonis seostus kultus ikka ja ainult Stalini kuritegudega). Lavastaja on julge poiss, et võtab kultuuriheerose filmi teatris lavastada, seda enam, et tegu on lavakunstikooli lõputööga.
Lavastaja Kalju-Karl Kivi on olnud väga autoritruu. Ta loeb stsenaariumi täht-tähelt nagu näidendit, Tarkovski tegelased oleks nagu filmist meie juurde astunud. Kristjan Üksküla Stalkeril pole küll Aleksandr Kaidanovski hullutavat silmavaadet, aga käitumisjoonis ja kehakeel on temaga sarnased. Isegi Stalkeri riietuses on samu detaile. Üksküla teeb rolli, mis on tema näitlejateel tähelepanuväärne: kinnine, vahel ka hädas, mitte kõige enesekindlam, aga missiooniga tüüp. Selles tsoonis ta ei hävi, aga kõiki radu ei halda. Hirm on tegevusse sisse kirjutatud, kohati ta pelgab Tsooni ja oma kaaslasi, kes igal sammul ei kuuletu. Üksküla Stalker on füüsiliselt intensiivsem kui tema filmivend, aga selle võib kirjutada ka teatri eripära arvele.
Leino Rei professor on samuti filmi professori kloon. Selline isepäine vend, kes ajab oma asja – mida täpselt, ei tea keegi. Tema soov on hävitada Tsoon koos soovide toaga, ometi ei tee ta seda, sest kahtleb teadlasele omaselt kõiges. Täpselt samasugune müts peas ja jope seljas kui Tarkovski professoril Nikolai Grinkol. See kõik on ikka päris sõge – see riietuse sarnasuse rõhutamine –, sama kordub ka kirjaniku puhul. See on olnud lavastaja teadlik valik.
Kui filmis on kokku saanud kolm introverti, siis Ott Aardami kirjanik ei ole oma filmivenna kaksik. Ta on ekstravertsem, tal on kõige rohkem jutuaega, tekst on vaimukas ja esituses suur annus mängulisust. Isegi üllatav, et Anatoli Solonitsõn kirjanikuna jõudis Tarkovskil niivõrd sissepoole pööratud rollini. Aardami kirjanik kuulub pigem meie aega, kus peab vahetpidamata vaimukusi pilduma ja lahe vend olema. Kui Stalkeri ja professori puhul on Tarkovski näitejuhtimine jõudnud ka teatrilavale, siis kirjanik on meil Eesti meeskonna tegu ja nägu. Aardamil tubli rollisooritus, nauditav vaadata ja seejuures sobib ka lavastuse mustrisse, annab särtsu juurde.
„Stalkeri“ kolmik – Stalker (Kristjan Üksküla), kirjanik (Ott Aardam) ja professor (Leino Rei) – on etenduste käigus üksteisega hästi kokku mänginud ja ansamblile tuleb see kasuks.
Niimoodi visandasin kiirelt esietendusejärgsed muljed, aga kogu aeg ketras peas küsimus: kes on selle lavastuse autor? Jah, tegu on Tarkovski ja Strugatskite stsenaariumiga. Aga kui rollid on nagu filmist välja astunud, siis mis see on? Plagiaat mitte, sest autorid on kavalehel kirjas ja neilt on lubatäht saadud. Kummardus, austusavaldus, hommage Tarkovskile – kas nii?
Tööd on tehtud pühendumisega ja välja on kukkunud ilus tervik. Mõtteliselt kergemini hoomatav kui film ise, kus sisemiste heitluste foonil kulub suur hulk aega visuaalselt lummavale vaikelule. Filmi ümberjutustus teatrilaval (põhikoolis lugesin Eno Raua „Kalevipoega“, eepost sirvides vaatasin rohkem pilte, nii et ümberjutustused olid juba toona kuum kaup). Või on see nagu kaver levimuusikas, omalaadne uusesitus? Lõpuks, kes seda vana filmi ikka vaatab, ainult tudengid filmikoolis. Aga nüüd on „Stalker“ uuesti ellu äratatud ja saalid välja müüdud.
Tänapäeval võiks „Stalkerit“ võrrelda isegi arvutimänguga: tegelased saavad ülesande, liiguvad ühelt tasemelt teisele, jooksevad, ehmuvad, rõõmustavad, rabelevad ja ronivad kuni salapärase soovide toa väravani. Võib-olla järgmisel level’il sisenevadki sinna, kuhu Tarkovski neid ei lubanud. Aga see ei ole „Stalkeri“ teema, pigem jabur paralleel.
Ent ikkagi: mis toimub Katariina kirikus? Lähen uuele vaatlusringile, selle kevade viimasele etendusele. Madalad prožektorid pimedas kirikus tekitavad tumedaid varje, siin-seal tuleb abiks videopilt. Metallkasti kriipivad kolinad ja mutrikolksud, linnukraaksatused, sammud kivipõrandal – kõik mängib kaasa. Ju on saalis ka teatritossu, mis laseb valgusel efektsemalt paista. Kui näitlejad sellele ohuatmosfäärile oma panuse lisavad, on tulemus köitev.
Ühtlasi tänan kunstnik Ott Kangurit, et ta on kirikusse kui mänguväljale kogu etenduse vältel lisanud ainult detaile: vana tehaseuks põrandal lääbakil, voltmeetrid-ampermeetrid kriibitud posti küljes, seal taga peidus telefon, seinaorvas riiul viinapitsidega märkimaks einelauda, kus enne Tsooni minekut kokku saada. Ja ongi kõik.
Mäng kirikus on mitmel tasandil, näitlejatel tuleb redeleid pidi üles-alla ronida. See on ju Tsoon, kus otseteed ei ole. Nii et astu üle ja poe alt, kuidas kunagi. Andekas leid on ka soovide toa värav – laealune kirikuaken, kuhu keegi ei küüni. Ja siis ütlevad Tsooni-seiklejad, et nad ei tahagi sinna soovide tuppa minna. Vaatan kõrget kirikuakent ja mõtlen: parem on. Kirik on olnud lavastajale kõnekas keskkond, mis juhatanud ta „Stalkerini “ ja meid Tsoonini.
Lavastus algab manamisega. On voodi, kust Stalker vaikselt tõuseb, ja Naine (Maria Peterson), kes üritab oma meest tagasi hoida. Milleks Tsoon? Milleks see retk? Naine ei jaksa enam oodata, kui elu tahab elamist. Aga voodi peab kaduma, kodu peab kaduma, et teha ruumi teekonnale Tsooni. Milleks sinna minnakse, kui tegelikult on see keelatud? Nõukogude ajal, kui kõik oli keelatud, tähistas Tsooni (ka kirikusse) minek üksiti vastuseisu süsteemile. Tsoon on midagi ohtlikku.
Stalker vajab Tsooni, see on tema vabaduse mõõt. Minna keelatud paika, mille esmased reeglid on ta omale selgeks teinud. Ometi jääb mulje, et see paik on iga kord uus ja tegu on parajas mõõdus inimkatsega – kes mis olukorrast välja tuleb. Kohati on Stalkeris suur annus lapsemeelsust ja tema salapärased Tsooni-vested meenutavad lapsevanemat, kes püüab oma haarava hirmujutuga rüblikute tähelepanu üleval hoida. Kohati muutub ta härdaks, loeb luuletust (on see režissööri isa Arseni Tarkovski tekst?). Või on hoopis adrenaliinilaks see, mis paneb Stalkeri erutatult rääkima.
Seda skepsist jagab minuga ka Aardami kirjanik. No ei usu ta kogu seda salapära, ta on Tsooni suhtes väga skeptiline. Justkui igavlev turist, kes on juba kõike näinud ega võta imelikku hirmutuba tõsiselt. Kas ta otsib närvikõdi või ikkagi salamisi lunastust? Isegi okaskrooni leiab ta kusagilt sodi seest. Aardamile sobib see kroon hästi, maali tema järgi või Kristuse portree! Seejuures teisel vaatamiskorral on kirjanik taltunum, ta ei domineeri enam mänguvälja üle.
Kolmik on etenduste käigus üksteisega hästi kokku mänginud ja ansamblile tuleb see kasuks. Ju on Rei professor jõudu juurde saanud: tema hävitussoov on segu isiklikust kättemaksust, kibestumisest ja maailmavalust. Üks väike aatomipomm ja asi korras. Ise pommimees, aga tema valdav seisund on sisemine rahu, selline zen-olek: istub ja joob kohvi, kui teised ringi rassivad. Väga salapärane vend oma seljakotiga – mine või kolmas kord vaatama, et temast sotti saada. Visuaalselt mõjub hästi ka see, et mõlemad Tsooni-ekskursandid on pikka kasvu, taevas kerkib kohe kõrgemale.
Lavastuses on veel kaks kõrvaltegelast. Justkui vanne autoritruudusele. On Daam (Merlin Kivi), kes kuulub kirjaniku hedonistlikku maailma oma (filmi-daami Faime Jurno moodi disainitud) kõrgete kontsade ja karusnahkse mütsiga. Kui Tarkovskil sõitis see Eesti mannekeen kabrioletiga minema, siis Kalju-Karl Kivi lavastuses saab temast hoopis Daam taamal harmooniumi taga, et pidulike helidega Stalkeri usule jõudu anda. Teine tegelane on Baarmen (Tarmo Song), kes nohistab oma klaasidega ja kolistab õllekastiga, on miljöö loomisel toeks. Mõlemad on kui proloogi mosaiigikillud, mis markeerivad seda inimeste maailma väljaspool Tsooni.
Kas Tsooni-rändurid koos Stalkeriga kogevad midagi muud nüüd 40 aastat hiljem, kui nad teevad läbi ohtliku matka oma alateadvusesse? Kui küünik saab aru, et ta ei soovi iseenda sisemuses sobrada, siis eelistab ta elu oma kirjanikumõisas ega roni tundmatusse tsooni, ei viskle süümepiinades – nii et kirjanik on meiega. Alati on elanud sellised inimesed, kes tahavad kõike õhku lasta ja hävitada, arukamad neist suudavad sellest ka loobuda, nii et tere tulemast klubisse, professor. Arvan kohanud olevat ka inimesi, kes põlevi silmi jüngritele maailma asju seletavad. Vahel nimetatakse neid gurudeks, aga erinevalt Stalkerist ei kahtle nad milleski. Stalker võiks leida mõttekaaslasi meie aja teadjameeste, ravitsejate ja sõnujate new age’i vennaskonnast.
Lõpuks jõuab Stalker tagasi koju ja kukub voodisse, Tsoon on ta ära kurnanud. Naine tuleb eeslavale ja räägib oma elust ja armastusest. Ta on leppinud olukorraga, tal on õndsake laps. Või räägib ta hoopis Stalkerist? Ei taha seda kontrollima tormata, raamatust on meeles, et naine rääkis lapsest, aga lavastuses kõlas see umbmäärasemalt. Kuid Stalker kui õndsake – see annab mängule ootamatu mõõtme. Õndsake, kes juhib kahte kurja intelligenti. Lõpp on vaikus ja videokaadrid kirikuseinal, kus on näha õnnelik perekond jõe kaldal. Miks lõpetab etenduse lavastust tutvustav klipp? Aga las ta olla: kirikus on etenduse lõpus nii hea vaikus, hea hetke iseendaga nõu pidada, et mis see siis oli.
Tsooni jõudmise action on lavastuses ära jäänud, sõitu markeeritakse videopildiga kirikuseinal, aga kõik muu on olemas. Filmis on seda ängi rohkem: kõik need kurbilusad räsitud maastikud ja ulmelised üldplaanid. Teater saab seda kirjeldada vaid sõnaga. Aga sõna valdamisel on Theatrumi tausta ja Lembit Petersoni kooliga lavastaja ja näitlejad väga head. Kuidagi väga kiiresti läks see teatriõhtu, etendus oli alla kahe tunni ja mängiti ilma meeleolu lõhkuva vaheajata. Kes leiab „Stalkeris“ usku ja armastust, kes taandab kõik elementaarosakesteks – eks see sõltu vaataja vanusest, elukogemusest ja isiksusetüübist.
Kui kunagi vaatasin Jaan Toominga „Põrgupõhja uue Vanapana“ järgi tehtud filmi, tundus see mulle lavastusega võrreldes mannetu ümberjutustus, nüüd on see väärt teatriajalooline dokument. „Stalkeri“ lavastus pakkus annuse äratundmisrõõmu, tõestas, et filmistsenaarium kannatab teatrisse ületoomist, ja näitas sedagi, et Tarkovski omailm ja film on suurem kui see aeg, mida ta portreteeris. Otsisin üles ka Strugatskite jutustuse „Väljasõit rohelusse“, mis on Tarkovskit Tsooni loomisel inspireerinud. Sellist vene pätijuttu pole ammu lugenud. See oli ehmatus! Aga Theatrum mängib „Stalkerit“ Katariina kirikus veel kolmel augustiõhtul. Soovitan soojalt!
Taasavanevate reisivõimaluste tuules kolivad vahepeal virtuaalruumi pagendatud teatrifestivalid tagasi tavapärasesse keskkonda. Teater, kes pärast pandeemiapausist tingitud vaheaega riskis oma festivaliformaadiga kevadhooaja lõpul taas katsetada, oli meie lõunanaabrite pealinnas tegutsev Läti Kunstiteater (Dailes teātris).
Nende festivali kontseptsioon oma geniaalses lihtsuses võimaldab korralduslikult hakkama saada enam kui kokkuhoidlikult: tuleb vaid hooaja põnevamad tööd järjestikustele päevadele planeerida, tekitada välisvaataja püüdmiseks vajalikud ingliskeelsed subtiitrid ning … nimetada see kõik teatrifestivaliks. Peale etenduste peeti seekord vaid sissejuhatav, vaevalt paarkümmend minutit kestnud pressikonverents. Sestap ei oska ka arvata, kui palju oli festivalil välisvaatlejaid publiku poolel. Tuvastada õnnestus mul vaid kõigil etendustel minu kõrval istunud leedu lavastaja Jonas Tertelis, kes käis läinud sügisel ka Tartus festivalil „Draama“.
Hiigelsaal kehtestab reeglid. Festivali programm oli eelmistest kordadest mahukam (viis päeva, viis lavastust) ja ilma mingi kahtluseta rahvusvahelisema mastaabiga. Poola ja Ungari lavastusmeeskonna tööd kohaliku trupiga pluss esmakordselt kavva lisatud külalisteater, mis andis väärt võimaluse vaadata nüüdisaegset Ukraina teatrit. Tõeliseks kroonijuveeliks oli aga rahvusvaheline koostööprojekt, mis tõi Riiga kokku maineka vene lavastaja, rahvusvaheliselt tuntud leedu näitlejanna ning Hollywoodi teatri- ja filmistaari provokatiivse prantsuse uusklassiku näidendi lavastuses. Vaid mõni päev enne festivali algust saabus Läti Kunstiteatrile rõõmusõnum, et ainsa siinse piirkonna teatrina on see värskelt vastu võetud Euroopa Teatrikonventsiooni (ETC) nimelise ühenduse liikmeks, mis peaks teatri rahvusvahelist tegevust veelgi hoogustama.
1920. aastal formeerunud Läti Kunstiteatri 1977. aastal valminud kobaka hoone pruunikates toonides kulunud interjöör, mis on kuuldavasti „kehastunud“ värskes „Kalevi“ filmis 1980. aastate Tallinna lennujaamaks, annab selgelt märku renoveerimise möödapääsmatusest. See toimub etappide kaupa. Kaks väiksemat mängupaika, kammersaal ja väike saal, on praegu remondiks suletud, käigus on vaid ligi tuhande kohaga suur saal.
„Kehvades teedes“ räägitakse sellest Vene-Ukraina sõjast, mis algas Donbassis 2014. aastal.
Teatri repertuaari uurides haarab silm ridamisi autoreid ja pealkirju, mis on tuttavad meiegi lavadelt: Robert Icke’i „Arst“, Duncan Macmillani „Kopsud“, Andrzej Saramonowiczi „Testosteroon“, autoritest veel Eesti Draamateatri „Hõimude“ kaudu tuntud Nina Raine’i „Nõusolek“, intrigeeriv pilguheit briti VIP-advokaatide magamistubadesse. Ning pildilt ei puudu ka eht eesti asi, Oskars Lutssu „Kevade“, pealegi eesti lavastaja Prīts Pedajasse ning eesti valguskunstniku Marguss Vaigursi kaasabil.
Mõistetavalt kehtestab tuhat vaatajat mahutav hiigelsaal, kus anti kõik festivalietendused, oma jäigad mängureeglid, millele kõigi lavastuste autorid olid tahes-tahtmata sunnitud alluma. Nii ei saanud ükski viiest lavastusest hakkama ilma (video)ekraani ja peamikrofonideta. Kui viimati mainitute kasutamine oli sellises hiigelkoplis ilmselt paratamatu, siis ekraanide integreerimine lavastuste visuaalsesse tervikusse näis palju probleemsem. Stsenograafidele ja lavastajatele paistis nende tööpõllu gigantne mastaap olevat ühtaegu nii õnnistus kui ka needus: mil kombel ühitada-rütmistada vaata et kosmogoonilistesse avarustesse ulatuv panoraam ühe või teise tegelase sisekosmose väljavalgustamisega?
Siinkohal peab kohe mainima ka Läti Kunstiteatri lavatehnika enam kui korralikku taset ja ausalt tunnistama, et meil vist polegi teatrimaja, mille lava oleks samal viisil keerlev-liikuv, sektorite kaupa tõstetav-langetav. Samuti tuleb öelda, et Riias nähtu suutis veenvalt kõigutada eelarvamust suurest lavast kui vaid efektsete vaatemängude, suurmuusikalide, laiatarbekomöödiate, dekoratiivsete klassikatöötluste ja värviliste muinaslugude päriskodust. Mänguruum, mis jätab näitleja ümber vaba ruumi ja tühja õhku, suudab teatud tingimustel avada täiendavaid tähenduskihte, täita distantsi vaataja ja esitaja vahel uute ja uute infoväljadega ning genereerida sellesse topeltkoguses mängulist energiat.
Staaride paraad. Esimesel õhtul näidatud kahele näitlejale mõeldud „Puuvillaväljade üksinduses“ püüdis esmatasandil pilku kui erakordsete staaride paraad. Võib ju kahtlusteta maailmanimedeks arvata nii 1985. aastal valminud näidendi autori, prantsuse dramaturgi Bernard-Marie Koltèsi (1948–1989, Eestis on tema teoseid lavastatud vaid korra: „Roberto Zucco“ Vanemuises 2001. aastal, lavastaja Tiit Ojasoo), mitme lavastusega furoori tekitanud vene lavastaja Timofei Kuljabini (meil on tema töödest äratanud enim resonantsi 2018. aasta „Kuldsel maskil“ näidatud viipekeelne Tšehhovi „Kolm õde“), leedu näitlejanna, end rahvusvahelisele ekraanile mänginud Ingeborga Dapkūnaitė ning 68aastase superstaari John Malkovichi.
Arvestades Dapkūnaitė ja Malkovichi (kes on ka varem nii teatrilaval kui ka ekraanil kohtunud) tihedat töögraafikut, tehti proove tsüklite kaupa. Veelgi keerukamaks muutis prooviperioodi asjaolu, et algselt oli tegemist koostööprojektiga, mille üks partner oli Venemaa teatrifestival „Territoorium“, mis arusaadavatel põhjustel ootamatult ära kukkus. Õnneks suutis Läti Kunstiteater leida kohapealt uusi toetajaid lisaks, et see ettevõtmine koos ekstraklassi näitlejatega siiski teoks teha.
Kuljabin on seni end esitlenud lavastajana, kes ei rahuldu lihtsate lahendustega. Kui lavastus kahe vaieldamatu publikumagnetiga võiks režii mõttes pakkuda vaid vormistamisvaeva, siis Kuljabin toob sellesse võrrandisse error’i ehk Koltèsi teksti, mis ei anna end kergelt kätte ei vaatajale ega ka tegijale. Mingil apokalüptilisel puuvillaväljal (seda mainitakse tekstis vaid ühel korral) peavad oma poeetilisi monolooge, sealjuures omavahel peaaegu suhtlemata, kaks tegelast, Diiler ja Klient. Jutt keerleb ümber (teostumata jääva?) (ostu-müügi)tehingu, milles tõuseb oluliseks allasurutud ihade, väljaelamata ängide, eneseprojektsioonide, erisuguste identiteedivärinate vms sõnastamispüüd. Valdavalt on tavaks mängida seda näitemängu kahemehetükina, Koltèsi sättumust arvestades ilmsesti selge viitega homoseksuaalsele suhtedünaamikale.
Kuljabini tõlgenduses on tegu selgelt ühe isiku alateadvusse projitseeritud autohüpnootilise dialoogiga. Mõlemad näitlejad on riietatud ühetaoliselt valgesse särki ja mustadesse viigipükstesse. Ekraani vahendusel lisatud raamlugu – rõhutatult isikupäratusse tuppa astuv mees, kes riietub lahti ja asub duši all masturbeerima ning keda näeme finaalis läbilõigatud kõriga, habemenuga käes – ei jäta kahtlust, et meile näidatav on kunstiline äratõmme teadvusest, mis nüüdsama lõpetab oma tegevuse suitsiidsel meetodil.
Ühelt poolt selline selgus konkretiseerib seesugust krüptilist tekstikogumit tänuväärselt, teiselt poolt ka trivialiseerib, kuna annab loa lükata tulemus liigkergelt järjekordse „valge mehe ängi“ kajastuste ritta. Ühtlasi lööb see kohe paigast ära näitlejate stardipositsiooni: kuivõrd kohe on selge, et Malkovichi rolli kaudu uuritakse moodsas maailmas toimetava mehe eksistentsiaalseid kohanemisraskusi, siis kujunes Dapkūnaitė ülesandeks olla protagonisti „vari“, diskreetne sparringupartner, ei enamat. Oleksin kindlasti eelistanud metafüüsilisemat, heas mõttes ebakonkreetsemat tõlgendust.
Lavastuse esteetikas on tähtis osa ekraanidel, mis täidavad vaataja vaateväljast vähemalt kaks kolmandikku, pressides näitlejad, keda näeb suurplaanis ekraanidel, kitsale kaheksaks kabiiniks liigendatud horisontaalribale. Osalt oli tegu puhtalt praktilise võttega, kuna nii oli võimalik tuua hiigelsaali vaatajale kätte näitlejate miimika. On ju selge, et väiksema mänguruumi puhul tulnuks pileti hinnale (praegu kuni 150 eurot) mõned nullid otsa lükata. Pealegi saab ekraanide domineerimise (märk vuajeristlikust jälgimisühiskonnast vms) kergesti lülitada lavastuse semiootilisse konteksti. Teistpidi on jällegi kurb, kui lavastaja on mässinud nii võimsad näitlejaisiksused, eriti Malkovichi, kelle karisma kiirgab vaevata esiridadest kaugemalegi (istusin 11. rea keskel), justkui tehniliste võimestusvahendite (ekraanid, mikrofonid) turvavõrku.
Emotsioonidest enam kui laetud. Ukraina teatri osalus festivalil andis kogu festivali programmile selge rõhuasetuse ja ajendas tegelikult kõiki lavastusi vaatama läbi sinikollaste prillide. Kiievi Dnepri Vasakkalda Draama- ja Komöödiateatri lavastaja ja kunstiline juht Tamara Trunova oli sunnitud pressikonverentsil oma jutu korduvalt pisarate tõttu katkestama. Ukrainlaste elu pea peale pööranud sõda pole mõistetavalt puudutamata jätnud ka teatreid. Mõnedki Kiievi teatrid töötavad sõjaolukorrale vaatamata – need, kust õhuhäire korral kiiresti varjendisse pääseb. Tugevamate heliefektide korral satub osa vaatajaid paanikasse ja viskub põrandale pikali.
Riias mänginud teater alustas sealt oma Euroopa turneed, ees ootasid Vilnius, Klaipėda, München, Berliin. Otse enne pressikonverentsi oli tehtud proovi, trupp polnud laval kohtunud kolm kuud. Mängiti ukraina dramaturgi Natalja Vorobžiti näidendit „Kehvad teed“, kus räägitakse sellest Vene-Ukraina sõjast, mis algas Donbassis 2014. aastal – see on üks esimesi selle sõja kajastusi näitekirjanduses. Esmalavastus oli 2017. aastal Londoni Royal Courti teatris, Kiievis esietendus see 2019. aastal. 2020. aastal lavastas autor oma näidendist filmi, mis on äratanud rahvusvaheliselt suurt tähelepanu ja mida Eestis sai näha eelmise aasta Narva Vabaduse festivalil. Juuni alguses esietendus näidend ka Riia Uues teatris.
„Puuvillaväljade üksinduses“ astuvad lavale leedu näitlejanna, end rahvusvahelisele ekraanile mänginud Ingeborga Dapkūnaitė ning 68aastase Hollywoodi superstaar John Malkovich.
Oli ütlematagi selge, et selle teatriõhtu kulissidetagune foon oli emotsioonidest enam kui laetud. Etenduse juhatasid sisse Ukraina saadikute pöördumised, lõpuaplaus kujunes lava ja saali liitnud tormiliseks poolehoiuavalduseks ukraina rahvale. Ent lavastuse enda tundetoon oli pigem kargelt sordiini alla surutud, visuaalsed kujundid puhtad ja selged (trellitatud seinad, järsu kaldega liumäetaoline moodustis), näitlejad täiel määral sisemiselt kontsentreeritud.
Mitmeks eri novelliks jagunev lavastus ehitab üles apokalüptilise, justkui jumalast hüljatud territooriumi, mille vallutanud agressor on hakanud tugevasti mõjutama lihtsate inimeste argipäeva. Täiesti uut tüüpi võimuhierarhiad, mida rahumeelsete ääremaalaste teadvus tõrgub veel omaks võtmast, laiendavad jõuliselt oma areaali. Toda teadvuse konflikti, füüsilise ja mentaalse seisundi ühitamatust, kujustas eredalt korduv võte, kus üks või teine tegelane jäi luupides sooritama mingeid sundliigutusi.
Kui mitu tegevusliini esitavad maskuliinse maailma ülemvõimu naiste üle (sõja tingimustes on vabanetud igasugustest õiguspärastest ja inimlikest piirangutest), siis kohtab ka variatiivsemat suhtedünaamikat. Noor naine on külavaheteel autoga sõites alla ajanud vanapaari kana. Ta koputab nende värava taga, soovib oma tegu heastada, pakub tõredale pererahvale kompensatsiooniks kogu raha, mis tal kaasas, hinnalisi ehteid, viimases hädas ükskõik mida, et vaid oma tohutut süüd lunastada. Eksinu kimbatust selge kahjurõõmuga nautiv vanapaar hakkab tajuma ootamatult sülle sadanud võimupositsiooni. Miks jätta kasutamata võimalus kogu elu jooksul kogunenud viha, sapp ja kadedus välja valada, kui moraalne õigus selleks on olemas ja ohver on end vabatahtlikult kätte andnud?
Kunstiteatri kolmik. Punktiirsemalt ka mõni sõna Läti Kunstiteatri trupi kolmest lavastusest. Modernse kunsti käilakuju Mark Rothko elust ja loomingust inspireeritud suurejoonelises projektis „ROTKHO“ (kirjaviga on kontseptuaalne, viidates tundud kaubamärkide nimekujude moondumisele) said kokku maailma kuulsaima ekspressiivse abstraktsionisti läti-vene-juudi-ameerika päritolu (kunstnik sündis 1903. aastal praeguses Daugavpilsis, mis toona kuulus Vene keisririigi koosseisu), poola lavastusmeeskond eesotsas režissöör Łukasz Twarkowskiga ning läti näitlejad. Tegijaid oli kehutanud kunsti tegelikest ja näilistest väärtusest mõtisklema maailma kunstioksjoneil peadpööritavasse kõrgusse tõusnud hinnaskaala. Kuulub ju ka Rothko pärand rahvusvahelise kunstituru kõige tipmisse otsa: 2014. aastal omandas vene oligarh Rothko maali „Nr 6 (violetne, roheline, punane)“ 140 miljoni dollari eest.
Lavastuse visuaalne ja verbaalne osa on teineteisest üsna selgelt eraldatud. Nähtav osa, kümnete liikuvate ja pöörlevate ekraanide vahendusel eksponeeritud visuaalne informatsioon (valdavalt Rothkole omases intensiivses värvigammas) moodustab omaette dialoogilise platvormi, millele lisandub näitlejate kommentaar, pikemad arutlused kunsti autentsuse, kunstitööstuse diktatuuri, fake– ja nn puhta kunsti eraldamatuse üle.
Kuigi neist kõnelustest võis üles noppida ka värskeid mõtteid (tõepoolest, kas koopiakultuuri ajastul ei tuleks loominguks lugeda ka kujutava kunsti šedöövrite perfektsed võltsingud, silmas pidades näiteks uute tehnoloogiate kasutamist?), hakkas see edasi-tagasi tammuv diskussioon siiski ühel hetkel tüütama. Efektne ja sisuliselt kõnekas oli lavastuse finaal: lõputult keerleval laval ekraanidele ilmuvaid taieseid vaadates avastad ühtäkki, et elav inimene on sellest keskkonnast juba ammuilma lahkunud.
Järgminegi lavastus, „Smiļģis“, Läti Kunstiteatri kunstilise juhi, teatri- ja filmirežii tuntud tegija Viesturs Kairišsi debüüt sellel ametipostil, püüdis omal kombel lahti muukida läti teatri patriarhi, Läti Kunstiteatri asutaja Eduards Smiļģise (1886–1966) elukäiku. Piinlik tunnistada, aga ega lõunanaabrite tähtsaima teatrimehe nimi (lätlaste Panso?) mulle kuigi palju ei öelnud. Selgus, et peale teatrikunsti jäetud olulise jälje kuulub Smiļģise biograafiasse lausa seiklusfilmilik elukäik koos naisteafääride ja poliitiliste repressioonidega.
Lavastaja valitud esteetika ligineb koomiksile või arvutimängule: Smiļģist kehastavad kuus kahuparukaga ülikonnastatud näitlejat, kes liiguvad lavale ehitatud mitmekorruselises kärjekujulises konstruktsioonis. Finaalis jällegi üritatakse vajutada emotsioonide pedaalile. Smiļģise vaim (või vaimud) on ilmunud praeguse teatrihoone (mille valmimist ta reaalselt ei näinud) ukse taha ja nõuab sisselaskmist. Kokkuvõttes kahtlemata isikupärane tõlgendus, mis siiski ühel hetkel meenutab muuseumide multimeedia-haridusprogramme.
Hoopis kõnekamalt rääkis tehniliste võimaluste täispakett kaasa Eugène Ionesco „Ninasarviku“ suurejoonelises lavaseades, autoriteks lavastusmeeskond Ungarist eesotsas lavastaja Ildikó Gáspáriga. Juhtides vaataja läbi mitmete tegevuspaikade (sürreaalne rong, teatrisaal, kontor, lõpuks mingi kosmiline väli), rullib lavastaja meie ees lahti XXI sajandi inimese tragöödia tema tegelikku olemust, soove ja unistusi läbisöövitavas absurdis.
Algtekstile oli lisatud tekste või stseene, ka puhtalt lõbustavaid, näiteks James Cameroni „Titanicu“ filmi lõigud absurdi käänatud pealeloetud dialoogiga. Rohketest sõnatutest liinidest jäi kummitama teatud hetkedel eikuskilt ilmuv ja toimuvat fotografeeriv habemik vanahärra kui kivistunud arusaamade ja mõttetute kontrollimehhanismide visa püsimise märk – siinjuures möönan, et loomulikult võib seda tegelast tõlgendada ka hoopis teisiti. Siiski tundus, et tehniliselt keeruline, ekraane, lavaruumi kiiret modifitseerumist ja akustilisi eriefekte kaasav, igas mõttes värviline lavateos paneb nüüdisaja inimkonnale üsna ühemõttelise diagnoosi: sulgumine mugavustsooni, oluliste küsimuste esitamata jätmine, vaimne ninasarviklus. Selle lavastuse puhul oli tunnetatud ka ehk kõige paremini hiigelsaali mastaapi, üritamata näitlejat kaamerapildis kunstlikult võimestada.
Nii ukrainlaste lavastus, „ROTKHO“ kui ka „Ninasarvik“ lõppesid foonile tekkinud Ukraina lipuvärvidega, kusjuures saali ja lava ühtsus oli neil hetkil absoluutne. Venemaa-Ukraina sõja algusest paljude kultuurikorüfeede suust kostunud lohutu diagnoos – kunstide areng ja nende üldine kättesaadavus ei ole vähemalgi määral hävitanud inimeses kurjuse ja hävingu seemet, me kõik oleme oma pealisülesandes läbi kukkunud – sai vähemalt mõneks minutiks kahtluse alla seatud. See peakski ju olema see kõige olulisem, pealispealisülesanne.
Millegipärast mulle tundub, et sõna „hoov“ kuulub puumaja juurde. Mõistusega võttes see nii pole, mistõttu on arusaadav, et festival korraldati hoovides, kus jalutavad ja kuivatavad oma pesu võimalikult paljud, see on kortermajade akende all. Osa vaatajaid olidki korterite akendel. Näitlejaid oli Hiiumaalt (Hiiu Naaditeater) Sangasteni (näitetrupp Rukki Narrid).
Hooviteatrite festivalil etendus esimesena Tartu Mart Reiniku kooli teatri Kärjelind lavastus „Kalevipoeg“. Pole vahest mõtet rääkida osatäitjate näitlejameisterlikkusest, kuid isetegemise lusti oli küll. Soe ja avatud süda on külmast ja kui tahes täpsest mõistusest igal juhul rohkem väärt. Nõmme huvikooli draamastuudio „Kortermaja rõõmud“ võiks muidu vahele jätta, aga selle puhul väärib esiletõstmist, et tegu oli ainsa spetsiaalselt festivali tarbeks tehtud lavastusega.
Kui vaimsuselt tundusid need kaks truppi olevat justkui põhikooli lõpp ja progümnaasium, siis kolmandana nimetan n-ö lõpuklasse ehk truppi SEKAM lavastusega „Ränd“. See oli sel festivalil üks ootamatumaid etendusi. Ajas ja ruumis rändamine pole mind eriti kunagi paelunud, seekordne aga … Kuidas küll seletada seda, et Tallinna teeninduskooli tüdrukud huvituvad Robespierre’i ajastust? Improvisatsioonioskus ja sellega kaasnev näitlemise sujuvus tulevad aastate ja praktikaga. Oh oleks, et huvi ega kirg ei kustuks!
Mõlemal festivalipäeval oli üks lavastus, mida nimetatakse laadajandiks, ent mööndusega, sest need olid esitatud stiilselt. Igatahes soovitan suvalisele laadale nii Hiiu Naaditeatri „Limonaadi Etsi“ kui ka Rukki Narride „Heldurit ja naisi“. Esimene on sutsukese sotsiaalsem (tegevus toimub tobedas nõukaaegses tööstuskeskkonnas), teine piirdub suhetega (anekdootide illustratsioon).
Tabivere teater E.H.K. mängis festivalil lavastust „Kastist välja“.
Ärgu arvatagu, et sel festivalil ei pakkunud miski mõtteainet. Esimene lavastus, mille ajal mul suu algul lahti vajus, siis silmad punni läksid ja lõpuks süda värisema hakkas, oli Tartu Vilde teatri monolavastus, Janno Puusepa „Ma ja sa“ (lavastaja Iiris Õunpuu, mängib Andrus Novoseltsev). See armastusest kõnelev lugu kõlab mõnele ehk uskumatult, aga olen samalaadset ka varem kuulnud ja olnud sellest erutatud, ent need seigad on olnud laiali puistatud. Nüüd vapustas mind nende kontsentreeritus ja esituse täpsus. Poleks uskunud, et kogen sel festivalil emotsionaalset särinat, aga õnneks eksisin.
Järgmine nähtud etendus oli valus, millisena ongi ju Kerttu Rakke romaan „Hirm“ mõeldud – selle alusel kirjutas ja lavastas Virko Annus Loodeteatris „Sisaliku needuse“. Loomulikult on ka siin armastust, ent vähemalt samavõrd teravalt on püsti üldinimlikud ja sotsiaalsed okkad. Nimetan seda lavastust festivali vahest kõige mõtlemapanevamaks. Kui võrrelda eelmisega, siis seekord oli vapustus rohkem intellektuaalne või, õigemini, külm ja jõhker.
Järgmine elamus oli üleni toetav. Esta Sokk tegi õigesti, et tõlkis ja lavastas Galina Lavrinenko naljaka tragöödia „Kastist välja“, mille on Tabivere teatrile E.H.K. kohandanud Tõnis Lepp. Kahekesi koos Helgi Hermanniga mängivad nad ilusas gradatsioonis välja selle, et tuleb jääda iseendaks: kui pead lugu enesest, teevad seda ka teised.
Teatri TRET lastelavastust „Põrsalugu“ vaadates meenus Urmas Sisaski lastemuusikal „Sööbik ja Pisik“ Thorbjørn Egneri raamatu ainetel. Kuna ma ei kuulu sihtrühma, ei saa midagi kindlat väita, kuid etendus tundus natuke venivat. Õigem oleks seda küsida küll viieaastastelt.
Järgmisena võtan jutuks Raivo Adlase lavastatud ja AX-teatri etendatud Hugo Raudsepa „Viimse eurooplase“ (arvatavasti Adlase teatralisatsioon). Natuke naljakas on professionaali lavastusele midagi ette heita, kuid andnuks tihendada küll. Tõsi, siis tulnuks mõned detailid välja jätta, ent terviku nimel olnuks see õigustatud. Tuhat korda rõhutagem, et praeguses ajas on see materjal väga kohane. Selles lavastuses oli selge arenguga lugu.
Lõppu tuleb Vahuküla näitetrupi „Retropuhkus“, mis võinuks laias laastus käia ka „Limonaadi Etsi“ juurde, kuid siiski mitte. Esiteks oli see tunduvalt rohkem teatrilavastus ja teiseks oli ta ka tegelikult festivali viimane etendus. Lavastus lõppes sellega, et algab pidu, kuid tegelikkuses jäi see peoks-diskoks ülekasvamine kahjuks ära. See olnuks stiilne, eelistanuksin seda Jarek Kasari kontserdile, millega asi reaalselt päädis. „Retropuhkus“ on struktuurilt midagi „Siin me oleme“ laadis.
Kokkuvõtet pole eriti lihtne teha. Eriti olukorras, kui Paide teatri ja ka arvamusfestivali ehk Paide (kultuuriliste) märkide kohale on kerkinud tumedad pilved. Kes teab, kas need murepilved oligi põhjus, miks kaldus aruteluringis „Huviteatrite tulevik“ jutt korduvalt rahale. Teatavasti on arusaamatuste põhjuseks enamasti raha puudumine. Optimistina ütlen, et see on ju hea, sest enamik inimesi ei tahagi elu korruptsiooniga ehk seda, et arusaamised sõltuvad rahast.
Selle aasta algusest saavad Eesti muuseumid rakendada rohelise muuseumi süsteemi, mille töötas välja Tallinna Stockholmi keskkonnainstituut koostöös rahvusvahelise muuseumide nõukoguga (International Council of Museums, ICOM). Siinne vestlusring on esimene sarjast, kus võetakse sellega seonduvad teemad kõne alla kujundajate, kunstnike, kuraatorite ja haridustöötajate vaatevinklist.
Esimeses vestlusringis osalevad näitusekorraldajad Neeme Külm stuudiost Valge Kuup ja Aleksander Meresaar Eesti kunstimuuseumist, graafilised disainerid Maria Muuk ja Indrek Sirkel ning arhitekt Laura Linsi stuudiost LLRRLLRR.
Kui palju olete saanud oma töös rakendada jätkusuutlikke lahendusi? Millised need on olnud?
Neeme Külm: Valge Kuup teeb praegu tarbekunsti- ja disainimuuseumis näituse „Vaikelu rahvuslikel motiividel“ kujundust. Selle näituse arhitektuur on üles ehitatud põhimõttel, et saaks kasutada varem käigus olnud materjali. Töö algas siis, kui planeerisime äsja lõppenud rüiuvaipade näitust, mille kujunduseks osteti materjal arvestusega, et seda kasutatakse ka järgmisel näitusel. Mulle oli see esimene kogemus, kui muuseum planeeris materjali ette kahe näituse tarbeks. See oli hea eeltingimus.
Maria Muuk: Graafilise disaini seisukohast on jätkusuutlikkus nii suur ja ebamäärane sõna. Avastasin Kumu antropotseeni näituse tööseminaril, et sellega pole keegi siiani tegelenud, seda diskursust meil justkui ei ole. Jätkusuutlikkus on jäänud digitaliseerimise tasandile. Eelmisel aastal oli EKA galeriis Sten Eltermaa näitus, mille jaoks mul paluti teha brošüür. Ikka tekib küsimus, kuidas näituse selgitavat teksti esitada. Kuna näitusel käsitleti meid ümbritsevat klaasi, siis pakkusin välja, et trükise asemel on õige teha lihtne veebisait. Materjalikulu justkui ei olnud, aga ilmselt tähendas see küllalt palju serverivahendeid. Lihtne lahendus, mida edaspidi rohkem rakendada, on kleepsumaterjalid vahetada paberi vastu, paberit saab suunata ümbertöötlusse.
Laura Linsi: Meie kõige tähtsam projekt, mis oli kantud otseselt jätkusuutlikkuse printsiipidest, oli 2020. aasta Riia biennaali kujundus ja arhitektuurne lahendus. Tellija soov oli teha võimalikult väikese süsiniku jalajäljega näitus. Pakkusime välja arhitektuurse lahenduse, kus ruumilised sekkumised olid lahendatud materjalidega, mida võis leida näitusepaigaks valitud tööstuslikult sadamaalalt. Näiteks teerajad olid kaetud multšiga, mis oli hakitud sealt raiutud võsast. Välikujunduses kasutasime sadama infrastruktuurseid elemente: suuri betoonplokke, mida kasutatakse nüüd taas sadamas. Uusi elemente me sisse ei toonud. Siseruumide ajutistes seintes vältisime liimimist. Seinamaterjalina kasutasime pappi, mis oli mehaaniliselt kinnitatud. Suur osa põhines koostööl produktsioonitiimiga. Oli võetud aega, et teha juba varem kokkulepped, kuhu materjalid pärast lähevad. Näiteks papp läks Läti kunstiakadeemiasse, puidu ostsid ära ühed sealsed ehitajad, kuna puit oli piisavalt hea kvaliteediga ja me ei olnud seda töödelnud, seda oli väga lihtne taas käidelda. Riias oli meil kuraatoriga hea koostöö, jätkusuutlik lahendus oli meie lähteülesandesse sisse kirjutatud.
Indrek Sirkel: Olen peamiselt töötanud raamatutega, teinud koostöös institutsioonidega näitusekujundusi ja -katalooge. Oleme kasutanud materjali, mis on juba Eestis või meie lähiregioonis olemas. Olen 15 aastat teinud koostööd Tallinna raamatutrükikojaga. Selle asemel et tellida uusi materjale, lähen nende lattu ja vaatan, mis neil olemas on. Me teeme küll paberraamatuid, aga hoiame ära, et paber tuuakse kohale näiteks Portugalist, kuna on vaja spetsiaalselt just seda paberitüüpi. See on üks põhimõte, mida olen järginud. Teine on multifunktsionaalsus. Kui vajatakse plakatit ja voldikut, siis ei ole mõttekas toota eraldi plakat ja voldik, vaid voltida plakat voldikuks. Eelmisel aastal tegime koos Ott Kagoverega EKKMile uue visuaalse identiteedi ja kasutasime ainult siinset tööjõudu. Näiteks kirjatüübid on eesti disainerite, välisildid EKA 3D-laboris ja EKA seppade tehtud. Samuti vältisime Hiinas toodetavate suveniiride tellimist.
Aleksander Meresaar: Ka Kumus oleme hakanud rohkem mõtlema selle peale, milliseid materjale kus ja miks kasutada. Mingite materjalidega on igati hästi. Näiteks puitlaastplaadiga: seda toodetakse tehasejääkidest, hakkematerjalist. Võrreldes vineerplaadiga on selle omakulu ja tööjõud väiksem ja seda saab kasutada efektiivselt vähemalt nelja-viie näituse juures. Tähtis on ka töövõtted arendada selleni, et materjalidest saaks kõik välja võtta, et kasutataks võimalikult vähe ühekordseid materjale. Püüame minna kõikide materjalidega ringmudeli poole.
Indrek Sirkel, Laura Linsi. Maria Muuk, Neeme Külm ja Aleksander Meresaar vestlusringis.
Kust jookseb loomingulise ja teostusliku kvaliteedi ning jätkusuutlike püüdluste piir? Kuidas tagada muuseumikvaliteet?
Sirkel: Kindlasti ei tohi siin järeleandmisi teha. See on planeerimise küsimus. On arusaadav, et kui haruldasi kunstiteoseid trükitakse väga harva, on mõistlik seda teha väga kvaliteetselt. Aga see ei tähenda, et terve raamat peab olema trükitud kriitpaberil läbi nelja värvi. Seda võib teha mõnel leheküljel. See on mõtteviisi muutus. Kõik sõltub raamatu eesmärgist. Ma ei usu, et näiteks iga Kumus toodetava trükise eesmärk on vähenähtud teoste reprodutseerimine. Kui meil juba on mingite teoste väga hea kvaliteediga kataloog, siis kas on vaja teist samasugust juurde toota? Eesti-suuruses riigis peaks tegema rohkem koostööd. Näiteks kui muuseumil ei ole võimekust raamatut levitada, siis tuleb teha koostööd sellega, kes seda suudab. Või kui Kumul puuduvad teadmised, kuidas teha jätkusuutlikke raamatuid, siis kellel need teadmised on? Iga institutsioon ei pea jalgratast leiutama.
Muuk: Tallinna Kunstihoone on läinud üle digilahendustele. Neil on saalitrükis, mis on toodetud kohapealse printeriga. See ei ole küll selline, mida võiks pidada muuseumikvaliteediks, aga sellel ei ole ka justkui muud kvaliteeti. See ongi vahepealne asi. See on neile, kellel pole nutitelefon näitusesaalis käepärast ja tahavad paberilt teksti lugeda. Sellel trükisel ei ole lisaväärtust.
Linsi: Tooksin välja EKKMi, kelle pikaajaline taaskasutamisvõimaluste otsimine ei tulene ainult rohepöördest, vaid lähtub ka rahalisest jätkusuutlikkusest. Väga keerukas on tegutseda algselt muuks otstarbeks ehitatud hoones. Kuidas peaksid näitusekohad välja nägema? Võib-olla näevad need välja hoopis teistsugused, kui lähtuda materjalide ja hoonete taaskasutamisest.
Jätkusuutlikkusele mõeldes on tätsaim komponent materjalid. Tundub aga, et materjalide poolest kestlikest lahendustest puudust ei ole. Kus on siis pudelikael?
Meresaar: Kohe tekib muuseumikvaliteedi küsimus. Me katame teibiga vuugivahesid. On biolagunevaid teipe, aga kui teibi üle värvime, siis ei saa biolagunevat teipi enam komposteerida. Puitlaastplaadiga on sama asi. See saaks olla potentsiaalselt ringne materjal, sest seda hakitakse taas ja sellest pressitakse uus plaat. Aga kui see on värvitud, ei saa seda protsessi niimoodi lahendada.
Külm: Oleme stuudios kaks aastat pead murdnud jäätmete äraandmise üle. Kurb reaalsus on, et 80% meie sorteeritud kilest ja pakkematerjalidest läheb ikkagi ehitusprügisse, sest sealt hulgast leitakse materjali, mida jäätmejaam ise ei suuda liigitada. Eriti kehtib see plastide kohta. Kes on käinud ära andmas pakkematerjale, saab aru, et seal sorteeritakse plastide tüüpe, mille koostist tuleb teada.
Ehitusmaterjalide hinnad muutuvad pidevalt. See on kättesaadavuse ja raha küsimus, mis ei sõltu otseselt mitte kellestki, vaid majanduse suurematest mudelitest. Kas jätkusuutlikult saab planeerida, kasutades odavat või sertifitseeritud ja kallist materjali? Nõuded materjali töötlemise ohutuse suhtes aina kasvavad, mõeldakse, kuidas see mõjub tervisele. Kas odav materjal peab vastu jätkusuutlikku kasutamist – transporti, ladustamist jne? Tekib küsimus: kas kallimat materjali hoitakse hoolikamalt? Järgmine küsimus ongi ladustamise kohta. Ma ei julge praeguses majanduslikus olukorras öelda, kas kasulikum on materjali omada ja ladustada või võttagi eesmärgiks, et materjal on ühekordne ja visatakse pärast ära.
Võin Valge Kuubi riiulist välja võtta kaika, mida on kasutatud korduvalt kuus aastat. See ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik mõtlemine. Keegi kannab kaikajuppi kaasas ja ootab, millal saaks seda uuesti kasutada. See on vanaisa kuuri põhimõte: kunagi ei tea, millal läheb vaja. Mis puudutab museaalidega töötamist, siis alati ei saagi kasutada materjale, mida ise tahame, sest kõik ei ole lubatud.
Sirkel: Ladustamisruumidest tuleb rääkida. Tõin näite, et lähen trükikoja lattu ja vaatan seal ringi. Aga saan seda teha ainult tänu sellele, et neil on ladu. Kõikidel trükikodadel ei ole ladu, sest selleks on vaja suurt ruumi, kütet ja õiget õhuniiskust. Kui toormaterjal on juba Eestis, siis tuleb seda kasutada. Aga kas see on pikas plaanis ikka õige lahendus?
Linsi: Pigem hoida pilbast kuus aastat riiulis, siis ei pea seda vähemalt uuesti tootma. Uuesti tootmine nõuab energiakulu. Aga peaks ka üle vaatama, millises tempos näitusi korraldatakse. Kataloogide ja ka näituse kujunduse poolest. Tundub, et kogu aeg on vaja uut ja teistsugust. Kogu aeg peab olema uus keskkond ja kvaliteet. See on keskkonnale ränk surve. Kiirus kompromiteerib kvaliteeti mitmes mõttes. Kvaliteet langeb kiiruse tõttu.
See on vähem niimoodi vahest Tate’i galeriis, kus on raha ja ühele projektile palju rohkem inimesi. Eesti väiksemate ressurssidega näitusekohad ei saa vahetada näitusi sama tihedasti kui rahvusvahelised keskused. Saan ka aru, et tähelepanu eest võistelda.
Sirkel: Kui vaadata Hobusepea ja Draakoni galerii graafikut praegu ja kümme aastat tagasi, siis praegu on neis märksa vähem väljapanekuid. Tallinna Kunstihoones on näituste arv lausa drastiliselt vähenenud.
Jätkusuutlikkus puudutab mõtteviisi, uusi materjale ja praktilisi lahendusi, kuid suures osas tuleb muuta ka protsessi disainimist ja planeerimistaktikat. Kuidas see teie tööd puudutab?
Külm: Meiegi liigume stuudios aeglasema tegemise poole. Oleme hakanud väärtustama prototüüpimise faasi. See on veidi teistmoodi mõtlemine. Nii võib juba stuudios katsetades avastada ebakõlasid ja need varakult kõrvaldada, nii et parim lahendus jõuaks näitusesaali.
Muuk: Pigem veeretaksin vastutuse disaineri õlult tagasi institutsioonile, kes võiks disainereid kaasates võtta ette suuremad struktuursed muudatused, midagi rebranding’u taolist – luua süsteemi, kus saab mängides midagi teisiti teha. See tähendab, et kujundajad tulevad juba olemasolevasse jätkusuutlikku raamistikku. Jõudsin ise sellise mõtteni, et võiks kasutada seinatekstidele ja etikettidele 3D-prinditud või laserlõigatud tähtede süsteemi, põhimõtteliselt nagu ajalooline käsiladu. Muuseum saaks teha koostööd näiteks kirjadisaineritega ja toota omale pikaajaliseks kasutamiseks tähekomplekte, millega laotaks kõigi näituste seinatekstid. Sellist pakkumist ei saa teha ühte näituseprojekti kaasatud disainer, selleks peab olema laiem institutsionaalne raamistik.
Sirkel: Disainer saab teha ettepanekuid, aga ta ei saa lahendada olukorda, kuhu teda ei kutsuta. Kui institutsioon ütleb, et kujunda seinatekst, siis disainer kujundab seinateksti. Disainer saab välja pakkuda, et ärme tee seekord vinüülkleepsu. Miks ja kellele seinateksti üldse vaja on? Kas saab ehk kuidagi teistmoodi?
Muuk: Näiteks New Yorgi Guggenheimi muuseum teeb siiditrüki seinale.
Linsi: Kujunduse tähtsus on institutsioonides viimastel aastakümnetel kasvanud. Oleme kõik näinud näitusi, kus kujundus mängib sisu üle. Kas Kumu ruume peab igaks uueks näituseks täielikult ümber kujundama? Riia biennaali puhul valib kuraator näitusekoha ja sel juhul on ruumi valik sisuliselt näituse teemaga seotud, nii et ruumi ümberkujundamiseks läheb vaja vähem ressursse.
Külm: Kas võiks olla nii, et Kumu suures saalis on näiteks neli näitust aastas ja enne seda töötavad kujundajad kahel aastal koos, nii et osa olemasolevast kujundusest võetakse ka järgmise näituse puhul kasutusele? See oleks uudne mõtlemine, aga seda ei jõua ühe aastaga.
Muuk: Tallinna Kunstihoones on oma kujundaja, nad on jõudnud ratsionaalse lahenduseni. Majasisesel disaineril on kujundamist tegelikult vähe, ta saab katsetada põhiliselt liikuva graafikaga – kõik muu on (digi)mallidepõhiselt sisse töötatud. Need on kaks äärmust: kas anda aega, et teha midagi põnevat, või kasutada sissetöötatud struktuuri, kus katsetamine ongi minimeeritud.
Linsi: Disainer võiks töötada täistööajaga, aga mitte väga kaua aega. Näiteks on ta võetud tööle kindla tähtajaga, mis annab kindluse disainerile ja ka institutsioonile. Siis graafiline disain selle aja jooksul ei muutuks.
Sirkel: EKKMi uue visuaalse identiteediga pakkusime välja, et palgataks hooajaline graafiline disainer. Nii hakkaks jätkusuutlikum töömudel toimima. See tagab disainerile paremad töötingimused ja institutsioonile püsivama partneri. Näiteks Šveitsis palgatakse riiklike disainiauhindade graafilist disaini tegema üks disainer kolmeks aastaks. Nii saab disainer projekti süveneda ja saavutatakse läbimõeldum lõpptulemus.
Mida jätkusuutlik näitus peaks külastajale visuaalselt teada andma? Kas külastaja peab aru saama, et tegemist on kestliku kujundamisega?
Sirkel: Selleks on vaja institutsiooni mõtteviisi muutust. Toolil ei pea olema silt, et see on roheliselt tehtud. Raamatu puhul on samamoodi. Lugemikuga me ei ütle, et see raamat on tehtud kõige odavamatest trükikoja jääkidest. Jätkusuutlikkusest teadaandmisel on hariduslik eesmärk.
Meresaar: Lihtne on ju näidata, et teeme nullkuluga näitust ja vähendame CO2 jalajälge, muutmata tegelikult midagi. Institutsiooni puhul on tähtis usaldus: kas külastaja usaldab informatsiooni, mida talle ette söödetakse ja mida see number reaalselt ütleb. Kunstiteose puhul tekib küsimus, kust algab CO2 jälgimine. Mida see hõlmab? Kas minna selleni, et mõõta iga kohvi, mida kunstnik joob?
Muuk: On selge, et roheteemaga tuleb tegeleda. Tuleb olla läbipaistvam ja eneseanalüütilisem.Jätkusuutlikkus võiks tähendada ka seda, et inimesed ei ole kahe aasta pärast rohepöördest läbi põlenud.
Mille poole tuleb lähituleviku näitusekujunduses püüelda?
Sirkel: Graafilise disaini mõistes on Eesti nii väike riik, et võiks teha suuremaid, pikemaajalisi ja julgemaid plaane. Me ei pea matkima suurriikide lahendusi. Väikese riigi jätkusuutlik mõtlemine tähendab rohkem koostööd. Vältima peaks lahendusi, mis tunduvad midagi lahendavat, aga ei tee seda. Probleem tekib siis, kui hakatakse poolikuid lahendusi kopeerima ja mujal kasutama. Vinüülist seinatekst on siiski näituste tegemise juures kõige väiksem probleem.
Linsi: Näitusekujunduselt ei pruugigi ruumid teistmoodi välja näha, kuigi võib olla ka näevad. Muutused peaksid toimuma eelkõige suuremates protsessides. Jätkusuutlikkus võiks tähendada keskkonna- ja ka inimeste hoidu. Kui kureerisime Roland Reemaaga Artishoki biennaali, siis arutasime kunstnikega, et Eestis näidatakse ühte ja sama kunstiteost harva mitu korda. Kuidas olemasolevat väärtustada, selle asemel et jälle juurde toota? See veenaks ka uute asjade loomisel, et ka need on pikaajaliselt tähtsad.
Muuk: Kahe aasta pärast võiksid muuseumid olla raha kokku pannud ja soetanud UV-seinaprinteri, millest rääkis mulle üks meie põhiline kleepsutootja Veiko Iliste.
Sirkel: Kas Tallinna muuseumidel võiks olla tulevikus ühine ladu?
Meresaar: Valmimas on potentsiaalseid lahendusi, ühe on neist pakkunud välja EKA materjali labor.
Neil oli tõepoolest plaan töötada välja lahendus, kuhu näitus- ja ka etendusasutused saaksid oma kasutatud või jääkmaterjalid üles panna ning neid siis vahetada ja osta, aga siis kerkis laopinna küsimus.
Külm: Seda oleks mõttekas korraldada riiklikult. Sellise laosüsteemi haldamine on tegelikult väga keerukas – et sinna ei hakataks kõike kokku vedama ja et asju saaks mugavalt kätte.
Meresaar: Juba postamentide laosüsteem on keeruline, sest mida kaugemale taha nurka ja teiste alla üks postament jääb, seda ebatõenäolisemalt seda hiljem ka kasutatakse.
Külm: Mind huvitab, kas tulevikus saab koos teiste kunstiinstitutsioonidega teha materjalide riigihankeid. See tähendab, et suure koguse pealt hind langeb ja hiljem saab ringlusse anda ühesuguse kvaliteediga materjali.
Ragne Soosalu on kuraator ja töötab Kumus näituste projektijuhina. Ta on programmi „Kestlik Kumu“ koordinaator.
Kõrgema kunstikooli Pallas tänavuste lõpetajate stardipositsioon on oma tugevuste ja nõrkustega eriilmeline, kuid ka lõpunäituse põhjal on ennatlik prognoosida tuleviku läbilööjaid ja kunstielu kujundajaid. Esmajoones saab tänavuse koondnäituse põhjal hinnata peasuundi ja -teemasid, mis uut põlvkonda enim näivad puudutavat: digiloome ja taaskasutus, minapilt ja selle kujunemine, inimolemise (düs-)funktsioonid ja sotsiaal-poliitiline ruum.
1924. aastal, ligi sajand tagasi, lõpetas legendaarse kunstikooli Pallas esimene lend, mis koosnes neljast õppurist: maalijad Kuno Veeber (1898–1929) ja Natalie Mei (1900–1975), skulptor Ferdi Sannamees (1895–1963) ja graafik Eduard Wiiralt (1898–1954). 2022. aastal sai Pallase lõpudiplomi 61 tudengit.* Ainuüksi neist arvudest on selge, et kunstihariduse järjest suurem interdistsiplinaarsus ja loominguline vabadus hoiavad valdkonna populaarse. Samuti võiks sellest järeldada, et ka ühiskonnas on vajadus ja tellimus kunstniku järele (selle kõige laiemas tähenduses) tõusmas. Tegelikult on pilt muidugi keerulisem ning pigem julgen väita, et lõpetajate arv ei ole kooskõlas pärast lõpetamist avanevate uste ja akendega. Rolli hakkab mängima igaühe läbilöögivõime ja valmisolek pühenduda oma erialale. Viimast ka juhul, kui puuduvad sotsiaalsed garantiid või stabiilne sissetulek.
Vähem konventsionaalsust, rohkem innovatsiooni. Praegustes valikutes on selges vähemuses klassikalised kahemõõtmelised maalipinnad ja kolmemõõtmelised vormid. Meedia- ja reklaamidisaini eriala lõputööd moodustasid lõputööde näituse suurima ja eriilmelisema osa koomiksikunstist mobiilirakendusteni, veebilehtede analüüsist visuaalse identiteedi loomise ja vinüülplaadini. Kvantiteedilt (ja ka kvaliteedilt!) järgnes tekstiilieriala, kus avaldub kõige ühtsem suund ning peamised märksõnad on „keskkonnahoid“ ja „jätkusuutlik tootmine“, sh on olulised taaskasutus ja naturaalne materjal. Ühe huvitavamana tõuseb esile Marge Alliku „Funktsiooniga tekstiilid. Valgustehnoloogia ja moedisaini ühendamine ülerõivaste näitel“. Noor kunstnik on puudutanud kahte liini: Eesti geograafilist asukohta, mis tingib aastaringis pika pimeda perioodi, ning maakera piiratud ressursse, mis sunnib ümber hindama senise tarbimisviisi. Sellest ajendatuna on Allik ühendanud rõivaste ja valgustehnoloogia ning loonud nii praktilise kui ka esteetilise väärtusega ülerõivaste seeria.
Marge Allik on ühendanud installatsioonis „Funktsiooniga tekstiilid. Valgustehnoloogia ja moedisaini ühendamine ülerõivaste näitel“ tekstiili ja valgustehnoloogia ning loonud praktilise ja ka esteetilise väärtusega ülerõivaste seeria.
Kunstiajaloolasena jälgisin erilise huviga näitusel eksponeeritud foto-, maali- ja skulptuuriloomingut. Tähelepanu tasub pöörata tõigale, et kolme nimetatud eriala lõpetajaid on ligi poole vähem kui näiteks meedia- ja reklaamidisaini erialal. Eks peegelda seegi ajastu nägu.
Järjepidevus. Tartu maalikoolile on olnud iseloomulik abstraktsionismi tugev positsioon ja koloriidipõhine maalilaad. Selle puhul saab rääkida juba järjepidevusest ja põlvkonnaülesusest. Nii domineerib ka tänavuste Pallase lõpetajate maaliloomingus liikumine figuraalse ja nonfiguraalse piirimail, kaldudes kord rohkem ja kord vähem abstraktsionismi. Näiteks Joel Vedru. „Minu enda ja teiste kunstnike pastapliiatsijoonistuste“ sari, Renate Ermeli maaliseeria „Mina leian“, Meriliis Volmeri viiest tööst koosnev seeria „Defekt“ jt. Visuaalselt ja ruumikogemuselt kõige mõjusama tulemuseni on jõudnud Anni Liina Mets oma teosega „Kalamehejutt“ (triptühhon koos installatsiooniga), näidates erivahendite ja klassikalise maalikunsti ühendamisvõimalusi ning pakkudes seejuures kunstielamuse.
Kummastavalt värskelt mõjub, et ka 2022. aastal on tudengeid, kes on pöördunud õhtumaa kristliku kultuuri alustekstide juurde ning leidnud ainese piiblist. Siinkohal võib provokatiivselt küsida, kas ja miks neid teemasid praegu käsitleda. Milles seisneb nende päevakajalisus või kuidas peegeldavad need praegust aega? Ühehäälne seisukoht kunsti taotluste osas puudub, aga pean tunnistama, et kunstiklassikas kohati lausa üle-ekspluateeritud teemade nüüdisaegsed tõlgendused ei mõju korduste kordusena, vaid pakuvad üllatuslikkust ja lisavad üldpilti huvitavust. Nii näiteks on Kadri Krüüner loonud maaliseeria „Eesti evangeelse luterliku kiriku liturgilised värvid“, mis koosneb kuuest eri värvi poolabstraktsest kompositsioonist, millest igaüks on piibli kirjakoht kunstniku tõlgenduses. Skulptuuris tõuseb esile Urmas Aaviku terasskulptuur „Eeva õunaga“. Seinast „välja astuv“ ja õuna haarav naisfiguur mõjub graatsiliselt ja enesekindlalt, hoolimata materjali raskusest, on selles liikumist ja amatsoonlikkust, mida võimendavad igasse ilmakaare suunda pürgivad terasjuuksed.
Noorte kunstnike loometöös on tavapärane püüdlus millegi uue ja seninägematu järele. Selle valguses tuleb otsuses astuda hoopis oma eelkäijate rada ja töötada tuntud motiividega näha julgust.
Skulptuuri võimalusterohkus. Nüüdiskunsti piiride nihutamine on skulptuuri valdkonda avardanud. Uudsete materjalide ja vormide kõrval on samaväärselt tähtis teoreetiline taust ja alltekst, mis sünnib objekti ja subjekti koosmõjus. Aaviku terasskulptuuri kõrval on Rivo Mändmets diplomitööna loonud lehtmetallist valmistatud konstruktivistliku autoportree „Nüüd seisan ma teraselt Teie ees“. Uudsemate lahendustega esinevad Daniil Piskun ja Olger Lehtsaar. Piskun on loonud 3D-modelleerimisprogrammi ja 3D-printeri abil seenetsivilisatsiooni dioraami. Lehtsaare galvanoplastikas valminud skulptuuride seerias „Res publica animalium sentientium“ käsitletakse inimese ja looduse suhet, täpsemalt inimese kaugenemist loodusest, mille tulemusel on temast saanud teist hävitav jõud.
Interdistsiplinaarsemate lähenemistega tõusevad esile Jonna Kubu ja Liina Kinks. Kubu on ühendanud kirja- ja kujutava kunsti võimalused ning publitseerinud tundliku sõnameistrina raamatu „Kest, mine“ ja loonud samanimelise segatehnikas komplekti (graafilised lehed, kipsvormid ja trükipoognatest origamid). Sõnamäng kestmisest kui püsivusest ja ka oma kestast vabanemisest annab ka raamatut lugemata vaatajale otsa kätte. Eneseotsingute analüüs on algajale kunstnikule asjakohane valdkond, näiteks tegeleb sellega kaude ka fotograafia eriala lõpetaja Richard Ojar isikunäitusega „Pidu Kilukarbis“. Kubu on lõputöös jälginud enese arengut viimasel neljal aastal. Mäng sõna ja tekstiga näib talle vägagi sobivat. See ajendab küsima, mis tuleb järgmiseks? Kuidas veel siduda skulptuuri ja teksti?
Üliõpilastelt oodatakse päevakajalisust, dialoogi aja ja ümbritsevaga. Selles osas on julge valiku teinud Liina Kinks, kelle lõpuprojektiks oli ühisnäituse „Jää inimeseks“ kureerimine. Näitus tõukus 24. veebruaril alanud sündmustest Ukraina territooriumil ja koosnes skulptuuritudengite spetsiaalselt selle tarvis loodud teostest. Ei ole midagi uut selles, et kunstnikud avaldavad oma seisukohti või protestivad suurriikide agressiivse välispoliitika vastu, kuid tuleb tunnustada nende kiiret reaktsiooni tegeleda sõjateemaga niivõrd keerulisel ja karmil ajal. Nad viisid sõnumi näituseruumist otse rahva sekka (näitus oli eksponeeritud Tartu kaubamajas 30. IV – 19. V). Naiivne oleks eeldada, et ühel näitusel on võimu toimuvat muuta, aga ekslik on ka arvata, et sellisel juhul tuleks vaikida. Mis aga kindel: elame ühes parimas võimalikus kultuuriruumis, kus kunstitudengid saavad vabalt tulla välja oma ideedega piirangute ja keeldudeta. See annab kinnitust, et kunstis arenevad suunad ja teemad, mis on päris ning kunstnikele olulised siin ja praegu.
* Meedia- ja reklaamidisainis 13, tekstiilis 12, maalis ja restaureerimises 9, mööblidisainis ja restaureerimises 9, nahadisainis ja restaureerimises 6, skulptuuris 7 ja fotos 5 lõpetajat.
Austria kunstnike rühmituse Gelatin performance„Protopopopoformancoepost“ EKA galeriis 28.VI.
Gelatin, või siis pärast nimevahetust Gelitin, aga tuntum ikkagi Gelatinina, on neljane punt viiekümnendates mehi, kes on juba 1990ndatest saati koos kunsti teinud. Kindel meedium neid otseselt ei piira, kuigi enamasti ületavad nad uudisekünnise jaburmänguliste performance’itega. Gelatin on sõna „genital“ anagramm ja genitaalid meeldivad neile väga. Lisaks sellele, et neil endil on genitaalid ja genitaalidega mängimine on üsna sageli etenduste osa, meeldivad neile ka vedelikud, mis genitaalidest väljuvad. Meeldivad ka muudest aukudest väljuvad vedelikud. Näiteks on nad õppinud kakama tähestiku tähti ning koostanud sel moel oma kirjastiili. Samuti on näitusekülastajad saanud võimaluse vaadelda oma pärakust väljuvat ekskrementi. Täiesti uus vaatenurk, mille kogemisega paljud kiidelda ei saa.
Lapsemeelne süütus. Keha kõigi oma rikkalike saaduste ja funktsioonidega on nende käsituses süütult võluv. Jäikade peeniste eksponeerimine ja nendega rahva ees mängimine on vaba igasugusest seksuaalsusest. Milleks lutsutada oma sõbra varvast? No et, miks mitte? Ligane-lögane tatine möglamine jätab mulje paariaastastest lastest, kes on alles hakanud oma keha ja seda ümbritsevat maailma tundma õppima. Liivakastis leiduv kassikaka on võluv. See on pehme ja niiske ja liivane. Paneb käed imelikult lõhnama. Käed ka maitsevad seejärel imelikult. Immuunsüsteem tugevneb. Ema ikka ütles, et mu küllaltki vähe vastuvõtlik tervis on seotud naabri-Kirruga, kes laste liivakastis situl käis.
Kultuurilooja ühe meeldivama boonusena saad teha kõike, mida lapsena, aga grandioossemalt ja mastaapsemalt. Kultuur on üks suur mänguväljak. On klišee, et kunsti tehes saad tagasi lapseliku mängulusti ja sellega kaasneva loomingulisuse. Maailm on taas liigestest lahti, logiseb, laguneb ja laseb end kunstniku suva järgi uuel moel kokku panna. Ega see postmodernism muud polegi, kui kogu varasema kultuuri osadeks lammutamine ja olemasolevatest tükkidest liimi ja tatiga uue kollaaži kokkukäkerdamine. Lapsena võid endale suhu kusta ja teada saada, et kusi maitseb soolaselt. Täiskasvanute versioonis ronis Gelatin koos abilistega kõrge kokkuklopsitud konstruktsiooni otsa ja kusi eri tasanditelt üksteisele näkku nagu purskkaevu baroksed kujud või siis ehitas näiteks Tim van Laere galeriis Antwerpenis installatsiooni „Ja nüüd kõik koos“ („All together now“), kus näitusekülastaja sai minna käepärasest materjalist kokkuklopsitud välipeldikusse ning urineerida. Väljunud vedelik voolas mööda läbipaistvaid plastiktorusid suurde vesivoodisse, kus said lösutada oma ülesande täitnud kunstisõbrad. Mida rohkem inimesed panustasid, seda mugavam ja soojem oli voodis.
Gelatini õllepurkidega kaetud kunstnik takerdus kilede külge, tõmbas kilest kookoni puruks, kuid uut kunstiteost sellest ei kasvanud. Miski ei alanud ega lakanud nii, nagu pole kunagi alanud ega lakanud.
Elurõõmus absurdilembus. Gelatin on oma tegemistes küllaltki ekspressiivne ja radikaalne grupp Austriast, kust on tulnud muidugi palju radikaalsust. Sealt pärinevad ekspressionistliku helilooja Arnold Schönbergi uus Viini koolkond, Viini aktsionistide rämejõhkrad etteasted ja Adolf Hitleri maailmavaade. Ekspressiivsusele vaatamata erineb Gelatin üksjagu aktsionistidest oma elurõõmsa absurdilembuse poolest. Kõik on kunst. Kui enamik kunstnikke teeb kunsti, siis Gelatin tundub elavat kunstis. Sedasi meenutavad nad mulle Kalamajas tegutsevat Metropoli kommuuni ja nende Põleva Kaelaga Kirjaku etteasteid. Väljanaerev absurd. Kord itsitav, kord irvitav, siis kõõksuv ja lõkerdav. Naeru viiskümmend varjundit. Tahaks need vaesed tolad välja naerda, aga ei saa: nad on end juba nii välja naernud, et ei jää üle muud kui vait olla või kaasa naerda.
Kunstiakadeemia galeriis toimunud etteastet sai läbi eemaldatud vaheseina jälgida kaldauditooriumist. Sedasi tekkis teatrilavastuse eelhäälestus ning paistab, et arhitektide planeeritud lükandsein on tõesti täppi pandud, sest teatrisaalina on ruume kasutanud ka Jette Loona Hermanis ja Johhan Rosenberg. Loodetavasti jagub tegijaid, kes oma tegemistega EKA esimese korruse võimalusi eksperimentaalse etenduskunsti keskkonnana veelgi avardavad ja õilistavad. Gelatin oli galeriiruumi täitnud suurte kilest kokku teibitud ja ventilaatorite õhusurve toel püsti püsivate kookonitega. Esmalt veeti kõikvõimalikel viisidel kokku kive ja kalmuküünlaid, kes pea peal balansseerides, kes trussikutes. Seejärel tehti küünaldest matkalõke ning lohistati tule peale kleepuva lögaga täidetud pott. Igaüks ajas veidi oma asja. Kleebiti pläustiga jaanipäevast järele jäänud tühja taarat keha külge. Mängiti nukuteatrit. Filmiti oma pükste strateegilisse piirkonda lõigatud august väljaõngitsetud munanditega ning projitseeriti vaatepilt üle suure seina. Enamasti kakerdati ja roomati niisama ringi. Poti tulelesaamisega paistiski programmiline osa läbi saanud olevat. Sealt edasi hajus asi ära harali: susserdati siin, susserdati seal, keerati lihtsalt ära magama ja tulede vilgutamine andis märku, et nüüd võib plaksutada ja ära minna.
Ootuse ja kogemuse konflikt. Mulle pakub naudingut igasugune toore füüsilise materjaliga mänguline jändamine, eriti kui selle taga on paras annus elutervet absurdi, kuid midagi jäi ikkagi kripeldama. Suure tõenäosusega sattusid konflikti ootused ja kogetu. Gelatin on jäänud mulle silma just eriti teravmeelsete ja mastaapsete tegemistega. Sageli on valminud etteaste käigus seeria teoseid. Sedasi veetsid nad kaheksa päeva kinniseotud silmadega New Yorgi Greene Naftali galeriis skulptuure meisterdades. Kola täis tuba organiseeriti vaatajate silme all taiesteks. Sedasi anti suur osa juhuse hooleks, kuid valminud teosed olid üle ootuste võluvad. Samuti tahuti trossidega lakke kinnitatuna mäekaevuritena Viini kaasaegse kunsti muuseumis läbi mitme korruse aatriumis kõrguvast penoplastimassiivist skulptuure. Mõni teine kord valmisid teosed lavastatud situatsioonis publiku kaasabil. Milanos maaliti publiku hulgast esile astunud vabatahtlike portreesid, kasutades selleks pärakusse torgatud pintslit. Esimesel Moskva kaasaegse kunsti biennaalil said külastajad põit kergendada danskeri moodi peldikus, nii et akna alla jäätus krõbedas pakases hiiglapikk uriinipurikas.
Sedasi olin valmis saama provotseeritud. Olles küll näinud igasugu etenduslikke piiriületusi, lootsin saada veidigi riivatud, uue nurga alla seatud. Leida end üllatumas, et nii saab ka mõelda. EKA performance pani mõtlema vana kooli kestvus-performance’itele. Oli küll veidi naljakas, olid karvased näkku surutud munandid, oli plögas püherdamist ja materjalidega mängimist, aga ei olnud ahhaad. Ei olnud mõtteid, mida õhtul voodisse enne uinumist pähe mõtisklemiseks kaasa võtta ega tunnet, et argine on absurdihuumoriga viltu veetud. Eks tegi oma töö ka lämmatav palavus, mis paarisajapealise publikuga umbses ruumis kõri nööris ja omas mahlas läbi leotas. Kestvus-performance’i struktuur oli pakitud napi tunni sisse ja mõjus sedasi püünelt vaadatuna harali struktuuriga otsingulise teatrilavastusena, kus lõpu poole triivides üha enam pea kaotatakse, sest poole etenduse peal on ette valmistatud ideed otsa saanud. Eks kuumusest ja õhupuudusest tingituna oli ettevõtmise lühidus muidugi paratamatu, sest vastasel korral poleks enam kedagi saali jäänud, kuigi oleksin nautinud sellise tegevuse juures mitu tundi kestvat ekslemist.
Gelatini varasemate tegemiste valguses lootsin, et kusagilt ilmub välja ämber vedela kipsiga, keegi ronib taamal seisva plankudest kokku klopsitud kaelkirjaku selga ning see plätserdatakse kõikvõimalike plöginate abil ühtseks suureks ratsamonumendiks. Kui kleepuv õllepurkidega kaetud taidleja kilede külge takerdus, lootsin, et ta mässib selle uue nahana endale ümber, muutes joogitaara oma kehal massiivseteks kasvajateks, et sellele siis omakorda uut kihti ehitama hakata. Unistasin lapselikust süüdimatusest, sellest, et mehed laval üksteisele suhu kuseksid ja pärast Bruce Naumani moodi purskkaevu mängiksid. Tahtsin, et miski käivituks ja puruneks, miski algaks ja lakkaks nii, nagu pole kunagi alanud ega lakanud. Kuid võimalik, et ma sedasi unistades juba täitsingi vajalikud lüngad ning Gelatin ei soovinudki olla enamat kui katalüsaator, et vaataja kogeks rahuldamatust, mida oma fantaasia varal ise lappida.
Nõid kui ulme- või fantaasiakirjanduse motiiv pakub Eesti vaates eriilmelisteks tõlgendusteks viljaka pinnase. Silme ette ei pea sugugi kerkima stereotüüp ehk soolatüügastega vanamoor, kel nõiakepp käes ja sajatused huulil. Erinevalt teistest mujalt sisse toodud ulmelistest motiividest (vampiirid, tulnukad, kujumuutjad) on sel Eestis oma nägu, meie folklooris tuntakse nii üldtuntud nõidusi („Varesele valu …“) kui ka kuulsaid nõidu. Kogumiku „Eesti nõid“ novellide autoritele on seega antud suur valikuvabadus: nad on saanud mängida Eesti-pärase nõiakuvandiga, kasutada võõrapäraseid või loobuda neist ja läheneda mõistele mõnest teisest otsast.
Indrek Hargla on koostajana raamatusse koondanud 15 algupärast juttu eesti ulme raskekahurväelt. Autorite seas on Euroopa kirjandusauhinna võitja (Meelis Friedenthal), üks Eesti armastatumaid lastekirjanikke (Mika Keränen), romaanivõistlusel pärjatud ulmekirjanikke (Joel Jans, Meelis Kraft) ja ulmikkonnas tunnustatud autoreid (Siim Veskimees, Karen Orlau, Indrek Hargla ise). Millisena on nad kujutanud Eesti nõida?
Mööndustega nõiajutud
On mõningaid lähenemisi, millest neis juttudes on hoidutud. Näiteks ei ole nõida kujutatud ajaloolise (seksistliku) ülekohtu sümbolina. Üheski loos pole nõiajahti tõlgendatud kui oportunistlikku vaenlaste hävitamist ega alusetuid nõiasüüdistusi tajutud kui ühiskonna ärevuse allikat. Siin pole ka tuleriita-poomisnööri kui katset säilitada kultuurilist või rahvuselist homogeensust või meessoo ülemvõimu. Selliste süžeede puudumine neis novellides võib esmajoones olla tingitud sellest, et on teadlikult kirjutatud ulmežanris. Sääraste narratiivide ülekohus seisneb eelduses, et tegemist ei saa olla nõidadega, ent siin on see juba eos teada, et on ikka küll. Ehk olnuks kontrasti mõttes omal kohal üks jutt, mis rabanuks puändiga, et süüdistatu polegi nõid, ent tegemist pole kogumiku puudujäägiga.
Mõnes jutus ei olegi loo fookuses nõid. Näiteks võib nõiutus seisneda ühes taraga suletud metsapadrikus (Meelis Krafti „Elurikkuse kaitseala“) ja lugu ise olla nõiutud metsa lugu. Loo hirmuobjekt on ehk nüüdseks harjumatu, kuivõrd harvesteripaanika ja aina tugevamalt teadvustatud keskkonnahoiuideede valguses mõjuvad Eesti metsad pigem kaitsmist vajavate loodusobjektidena. Teisalt ei paistagi autor kirjeldavat päris Eesti metsa, pigem meenutab Kadelaas Strugatskite Tsooni või Vandermeeri „Hävingust“ tuttavat ala X. Nende lugude puhul on tegemist teadusulmega, Kraft on toonud selle motiivi tagasi fantaasia- või õuduskirjanduse rüppe.
On teisigi lugusid, mille keskne nõiduslik element ei ole nõid, kuivõrd miski muu. Neil puhkudel näib, et „nõiale“ on lähenetud kui katusterminile, mille abiga kodustada võõrkultuuridest pärit fantaasia- või õudusmonstrumeid. Näiteks võib tuua Heinrich Weinbergi „Hea mehe tasu“, mille tegevuspaigaks mõne miljoni elanikuga Reval, kusjuures enamik neist on ühel või teisel moel maagilised tegelased. Tänavatel kondab juba hallidest aegadest üks mees, kes võib täita soove, ent tuleb varuda ettevaatust selle osas, mida soovida. Mõningate heinsaarelike elementidega, ent pesueht džinnijutt.
Seevastu Mann Loperi „Musta kivi nõidus“ on pigem libahundijutt. Inimmaailma pealispinna all peavad seal koerakoonlased ja muud ebamaised olendid oma verist sõda, loo fookuses on aga võitluse tunnistajaks oleva peretütre trauma. Tavaliselt võetakse varjatud nõiamaailm sellega kokku puutudes vastu suure hurraaga – ometigi pääsetakse hallist argielust! Mis saab aga siis, kui see toob endaga kaasa šoki? Kontseptuaalselt huvitav kõverpeegel igasugustele eskapistlikele romaanidele, aga kahjuks jätab jutu lõpp kiirustamise mulje.
Veelgi enam mõjub libahundijutuna Kadri Pettai „Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud“ (Kukerpillide „Jahitrofeedest“), kus kirjeldatakse aina suurema arvu tegelaste muundumist loomadeks ja kuskil jutu lõpus ilmub nõid. Muidugi võib öelda, et eesti folklooris polegi libahunt mitte täiskuu mõjul oma tahtest sõltumata muunduv kahestunud isik ja et meil käivadki hundiks inimesed, kui teevad läbi teatava rituaali. Pettai loo libarebased, -rotid ja teised pole ent säärased omal soovil muundujad, neil pole valikut selles asjas, nad on lihtsalt looduse väljapurskumine inimeksistentsist. Lugu on iseäralik ja põnev ning nõid tõepoolest ilmub, aga kuidagi on siiski pettasaanu tunne.
Kolmas mitte päris nõiajutt on Mika Keräse „Agnes“. See on jaotatud kaheks: esimeses pooles kujutatakse noore mehe päästmist vägivaldsete kiusajate käest, teises tselluloositehasevastast kogunemist Tartu raekoja platsil. Näib, et see on sahtlisse kirjutatud vampiiritekst, mis läks käiku, kui Harglalt tuli pakkumine. Loo kahe poole peaaegu täielik eraldatus jätab kogu asjast sihitu mulje, mistõttu on see minu meelest kogumiku kõige nõrgem tekst.
Sellesse nõiadefitsiidiga tekstide loendisse lisandub mõneti kurvastavalt Siim Veskimehe noir’ilik detektiivijutt „Valvur“. Esmapilgul tundus, et nõiateema seotakse noori neide ärakasutavate kvaasireligioossete rühmitustega, mil oma salapärased rituaalid ja tseremooniad. Ilmneb aga, et ses sektis tegutseb hoopis igavesti noor vampiiripere ning süžee võtab teadusulmelise pöörde. Mitte et fantaasiakirjandus ei võiks põimuda teadusulmega, aga nõiamotiivi otsinguil jäi siingi mõnevõrra pettasaanu tunne, millest oli kahju, sest jutt ise on üks professionaalsemaid ses kogumikus.
Töötlused ja žanripainutused
Puhtama nõiakuvandi otsinguil suunab ulmeteadlik inimene pilgu Karen Orlau poole. Tegemist on kunagise eesti etnoõuduse esileediga, kelle tagasitulek žanri juurde annab kogumikule eriväärtuse. Tema sulest on koguni kaks juttu, kogumiku esimene ja viimane. Kummagi etno- ega õudusemäär pole ent kuigi suurt. Esimene jutt maailmu loovast ja hävitavast nõiast mõjub esmapilgul uusveidrana, enne kui mängu tuuakse viited virtuaalsusele. Sealse „nõia“ võlukunst seisneb tehnoloogia tõeliselt osavas käsitsemises – ja eks ole seegi omaette nõidus. Parafraseerides Arthur C. Clarke’i kolmandat seadust: igasugune piisavalt keeruline virtuaalreaalsus on nõiakunstist eristamatu.
Tehnoloogia ja nõiakunsti on põiminud õnnestunult ka eesti ulme üks tõusvaid tähti Laura Loolaid jutus „Pahavara“, mis kuulub maailmaloomeliselt kogumiku originaalsemate tekstide hulka. Selles alternatiivreaalsuses on nõiakunst elementaarne osa futuristliku ühiskonna toimimisest. Lugu saab alguse Maagilise Küberturbe Instituudi juhataja pöördumisest nõiddetektiivi poole, loo lõpus kasutatakse taktikalise folkloori käsiraamatut. Kui Neal Stephenson ja Juhan Jaik teinuksid koostööd, oleks tulemus ehk midagi sellelähedast. Ühes huvitavas episoodis satub peategelane peale tänaval piketeerivatele nõiakunstiskeptikutele, kes mõjuvad oma tõsiteaduslikkusega samavõrd naeruväärselt kui lamemaalased.
Liikugem ühest alternatiivajaloost teise juurde: „Eesti nõia“ koostaja Hargla kirjutatud kogumiku pikimas jutus „Laul jääb samaks“ on kuninglikust Rootsist saanud Euroopa suurim võim ja eestlased on üksnes orirahvas, kes püüab 1980ndate lõpul saavutada poliitilist iseseisvust. Hargla on laenanud riigi iseseisvuse taastamise perioodi meeleolusid, et jutustada üks emotsionaalselt usutav vabanemise lugu, sealjuures on nõiakunst eestluse ehedaim ja puutumatuim osa.
Mõnes loos käsitletakse nõida väga selgelt naiselikkuse sümbolina. Tuuli Tolmovi „Katariina juhtumis“ on kolm nõida: noor erksiniseks värvitud juustega teenusepakkuja (esmapilgul klassikaline šarlatan, ainult et tema võimed on ehedad), petetud koduperenaine, kes jätab vagura tallekese mulje, ning eestlaslik metsatark. Kõik olulisimad tegelased on naised, õieti näibki võluvägi olevat naiste pärusmaa. Mehed on sellest elusfäärist välja lülitatud ja ega nad soovigi end avada sellisele irratsionaalsusele. Kuivõrd lugu avab hästi ka nõidumise kui kunsti motiivi (peab olema annet, ent see anne vajab hoolikat lihvimist), jäävad mehed paljust ilma.
Joel Jansi „Vennaarm“ esindab teist äärmust: siin pole ühtki naistegelast. Vähe sellest, kordagi ei mainita ka sõna „nõid“. Nõid on see, kel on õiged väesõnad ja õige raamat. Sealjuures pole tolle raamatu puhul tegemist millegi saatanlikuga, vaid jumalasõnaga selle kõige puhtamal kujul: tegelased võitlevad Moosese raamatu nimel, mis sisaldab kõiksugu eriliste tempude õpetussõnu. Humoorikas meelt lahutav märul, tõeline poistekas, mille tegevus algab peategelase tapmisega ja läheb sealtpeale ainult pöörasemaks.
Nõiad siin, nõiad seal
Kõigi nende töötluste ja žanripainutuste kõrval pakub vaheldust kogumiku noorima autori Berit Sootaki „Tammetalu perenaine“, mis mõjub kõige klassikalisema nõiajutuna. Selles ilmub ühte vanamoelisse tallu võõras eit, kes tahab kõigi vahenditega saada Tammetalu perenaiseks ja teeb emata jäänud peretütre elu põrguks. Tegemist on tõeliselt žanritruu etnoõudusega, tuletades meelde abituks tegeva ürghirmu, mida tekitas minus lapsepõlves „Nukitsamehe“ vanamemm. Seejuures pole nõiavägi üksnes õnnistatute pärusmaa, vaid peitub igas naisolendis, olles seega sooliselt determineeritud omadus.
Kontseptuaalse sõõmu värsket õhku pakub Jaagup Mahkra lugu „Aafrika nõiad“. See pole küll kuskilt otsast kõige ulmelisem (maailmaloomeliselt enam-vähem meile käegakatsutav tänapäev, nõidu mõni üksik), ent uudsuse annab ootamatu kontekst. Kui kogumikku lugedes ongi hakanud tekkima tunne, et nõiad on midagi eesti kirjandusele ja kultuurile eriomast, siis siin näidatakse, et nõid on märksa universaalsem sümbol. Siiri on eesti neiu, kes on läinud Kongosse abistama poliitiliste konfliktide küüsi sattunud kohalikke. Seal löövad õide tema nõiavõimed ja ta suudab oma ravitsejakätega palju korda saata. Välismaale sattunud Eesti nõid pole küll ainus omataoline (loo teised nõiaväega tegelased on mehed, pealegi on nende võimete laad veidi teistsugune), aga ta pole seetõttu siiski vähem eriline. Lisaraputuse tagavad Aafrika sõjaolu brutaalsused ja autori valmisolek mitte halastada oma tegelastele.
Nõiamotiivi kasutuse poolest võib esile tuua Meelis Friedenthali ajaloolise novelli „Abracadabra“, kus tegeletakse nõidadega vaata et kõige teaduslikumalt. Tegu on muuseas kogumiku ainsa jutuga, kus eritletakse ka nõiakunsti alaliike: keskaegse didaktika vahenditega püütakse osutada sellele, et igasugune nõiakunst pole sugugi üksnes saatanast, vaid võib ka olla loodusjõudude heal eesmärgil ärakasutamine. Mingi maani mängib autor sedasama mängu, mida näiteks Daniel Kehlmann „Tyllis“ või ta ise „Mesilastes“: keskaegse tajumaailma maagilisuse ja inimese vastuvõtuvõime tõttu on ühel hetkel raske aru saada, kustmaalt lõppeb realism ja kustmaalt algab fantastika. Siiski võtab Friedenthal „Abracadabras“ palju selgema, kahetimõistetavusi vältivama hoiaku ulmelise suunas, muu hulgas tagab selle ka süžee sidumine mitme muinasjutunarratiiviga.
Viimaks mängitakse kogumikus ka arusaamaga nõiast kui sulaselgest šarlatanist. Karen Orlau „Mõõkade emandas“, kogumiku viimases jutus, mängitakse hästi meeleoludega, mida võidakse tunda klassikaliste soolapuhujate suhtes. Autor kujutab paadunud skeptiku ja kaardimoori kohtumist. Nõid Rebeka ei otsi üksnes hämarast tulevikupilvest ebakindlaid sündmusevirvendusi, vaid teab klientide kohta enamatki kui nemad ise. Omamoodi ootamatul kombel kinnistatakse jutus nõia autoriteet sellega, et ta osutub ülikooliharidusega füüsikuks, kes on otsustanud hakata ainealaseks praktikuks.
Eesti olevat organiseeritud religiooni järgimise poolest üks kõige ateistlikumaid riike maailmas, ent eestlaste ebausklikkuse tase pidavat olema üks maailma kõrgemaid. Statistika on küll ammune, ent nõidadesse uskumine ei näita vaibumise märke – nii on ka Nastja avaliku elu tegelane, lausa autoriteet. Enne Nastjat olid Vormsi Enn ja Vigala Sass, pärast teda tulevad järgmised. Näib lausa, et oma nõiad ei täida nõudlust: võib juhtuda, et esmapilgul mõistlikud inimesed hakkavad ühtäkki rääkima sellest, mida oli ammu surnud Vangal öelda kas koroona või Putini viimaste tegude või Trumpi kohta. Siiski pole kogumiku puhul tegemist koostaja oportunistliku katsega n-ö müüva sõna pealt teenida, pigem on nõiateema tänuväärseks liivakastiks kohalikele ulmevallas sõnaga nõidujatele. Nii mõnigi siinne liiva-, vabandust, sõnaloss võib jääda püsima nii nõiamotiivi hea kasutuse näitena kui ka lihtsalt huvitava jutuna.
