Veronika Kivisilla

Ekstaatiline, sensuaalne, maa- ja metsalähedane on see tunne, mis haarab Tanya Tagaqi plaati kuulates. Ja nimelt plaadi „Veri“ (aborigeenide keeles auk) materjali tulebki ta Eestisse esitama, kaasas elektroonilisi hääli lisav Michael Red ja trummidel pulseeriv Kenton Loewen. Elektroonilise taustaga laulud on uitamised fantaasiamaastikel – leebemad ja unistavamad, trummariga koos lauldu agressiivsem ja häbenematum. Mõlemad aga viivad omal moel transsi ja see on üks lauljatari olulisi omadusi.

Põneva ja mitmekülgse lauljana on Tanya Tagaq teinud koostööd Björkiga, saates teda „Vespertine“ tuuril ja salvestades heliplaati „Medulla“ ning filmimuusikat. Samuti on tal koostöökogemus klassikamaailmas maineka keelpillikoosseisuga Kronos Quartet. „Tanya on muusikaliselt otse seotud millegi sellisega, mida võib nimetada hingeks või vaimuks. Minu jaoks on see midagi erilist – osa maast, loodusest, keskkonnast,“ ütleb Kronos Quarteti liige David Harrington. „Tanya muusika on nagu Edith Piaf või midagi sellist… Totaalselt emotsionaalne,“ leiab Björk. 

Kanada arktikas elavad inuitid on Kanada põlisrahvas, mille kultuur ulatub eelajalukku. Nii võib arvata, et ka ürgne kurgulaul pärineb hinnanguliselt 12 000 aasta tagant. See on mäng kahe naise vahel, kus esilaulja suunab oma viisi selles suunas, kuhu tahab juhtida kogu mängu. Laulu käigus tehakse järgi looduse helisid ning helivõimendusena kasutatakse teineteise suukoobast.

Kurgulaulja kontsert on eriline ka seetõttu, et see on Tallinna Filharmoonia sarja “Diplomaatilised noodid” ametlik lõppkontsert. Sari, mis on kaheksa hooaja vältel toonud Eestisse erinevatest maadest just neid kõige sügavamalt iseloomustavad programmid, pannakse lukku. Oleks lõpetatud juba sügisel Tšiili kontserdiga, aga kuna lõpuks ometi tuli võimalus, mida aastaid oodatud, saab sari endale väärika lõpu. Publikule on Tallinnas kontserdil ka kingitus. 

Tanya Tagaqi kontsert Pärimusmuusika Aidas algab reedel, 20. veebruaril kell 20.00 ning KUMUs laupäeval, 21. veebruaril kell 19.00. Kontserte korraldavad Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Tallinna Filharmoonia. Koostöö Kanada Suursaatkonnaga, toetavad TALLINK, Cleanwell, Quality Lubrican Solutions.

Kultuuriminister Laine Jänese sõnul aitab kaasaegse eesti lastekirjanduse tõlkimine vene keelde luua ühist kultuuriruumi kõigi siin elavate inimeste jaoks „See toob eesti kirjanike vahvad teosed lähemale venekeelsete lugejate jaoks,“ lisas kultuuriminister.
 
Mõlemad raamatud ilmusid ka vene keeles originaalillustratsioonidega, teosed andis välja OÜ KPD Kirjastus seeria „Eesti kirjanikud lastele“ raames.

 

Aariaid ja duette kuulsatest ooperitest esitavad sopranid Pille Lill ja Karmen Puis, baritonid Atlan Karp ja Taavi Tampuu ning tenor Jean-Pierre Furlan Prantsusmaalt.

Galal kõlavad Bizet’, Mozarti, Rossini, Verdi, Puccini, Mascagni ja Leoncavallo heliteosed. „Põhjus, miks me otsustasime ka käesoleval hooajal jätkata ooperigala traditsiooni, on selles, et see gala on võitnud paljude kontserdikülastajate südame,“ ütles Vanemuise peadirigent Mihkel Kütson.

 

Üliõpilased kirjutavad:
Kui võrrelda Tallinna igapäevast avalikku linnaruumi juustuga, on kesklinna hoovid selles justkui juustuaugud – neid nagu tegelikult ei olekski, kui poleks seda, mis on nende ümber. Auk on ju see koht juustus, kus juustu ei ole. Juustutus. Tühjus. Juustuaugud vist juustu hinna sisse ei kuulu? Neid ei saa ju süüa. Ometi ei oleks Šveitsi juust ilma aukudeta enam Šveitsi juust. Augud on oluline osa juustust – juustutus on oluline osa juustust.

Kus on augud meie juustus? Uurisime üht seesugust märkamatut auku Tallinna linnamassiivis ning mõtisklesime Kaubamaja ja Estonia teatri vahel asuva sisehoovi oleviku ja tuleviku üle. Austria maastikuarhitekti Reinhard Michelleri ja linnamaastike õppekava koordinaatori Katrin Koovi juhendusel arendatud mõtted on välja pandud TLÜ Akadeemilise Raamatukogu fuajees.

27. veebruarini avatud näitusel osalevad Erik Kõivistik, Galina Holeneva, Heidi Viilop, Helis Heiter, Henn Runnel, Kadri Klementi, Merle Karro-Kalberg, Priit Hamer ja Urmas Paul.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Virtuaalnäitus “Elukutselt meelelahutaja, südames tõsine viiuldaja” toob vaatajate ette eesti ühe väljapaistvama meelelahutusžanris tegutsenud muusiku ja varieteeartisti Vladimir Sapožnini (26.07.1906 Sumõ, Ukraina – 06.12.1996 Tallinn). Ta oli tuntud kui viiuldaja, dirigent, multiinstrumentalist ja estraadikunstnik. Samuti tegeles Sapožnin heliloominguga ja osales näitlejana mitmetes “Tallinnfilmi” ja “Mosfilmi” mängufilmides.

Valter Ojakäär: „Ta on minu jaoks täiesti unikaalne nähtus. On olemas temast virtuoossemaid viiulimängijaid, paremaid lauljaid, täiuslikumaid dirigente, osavamaid ksülofonivirtuoose, aga ma ei tea kedagi, kes oleks endas liitnud kõik need oskused.”

Virtuaalnäituse aluseks on 2006 juunis valminud samanimeline stendinäitus, mille koostasid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikaosakonna teadurid Alo Põldmäe, Tiiu Tosso, Ene Kuljus, Inna Kivi.  Näitusel on kasutatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogusid ja Oleg Sapožnini erakogu. Näituse kujundas Eva Nukk. Internetiversiooni teostas Wolk jaanuaris 2009 (Eva Nukk`i kujunduse põhjal).

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi veebilehel saab vaadata ka teisi virtuaalnäituseid:
1. 20. saj. eesti suuri näitlejaid portreteeriv “Iginaiselik, igimehelik ligi veab meid…”
2. Teatrikavandite kogu tutvustav album “kAVAnd”
3. Šaržinäitus “Armsad sõbrad. Kultuuritegelasi Heinz Valgu silmade läbi”
4. Karikatuurinäitus “Teater ja meie”
5. Näitus 2005. aastal Tallinnas toimunud väntorelifestivalist „Leierkast ja linn“
6. Lavakujunduste makette tutvustav näitus “Kunstniku mäng”

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Müürivahe 12, Tallinn 10146
Info 64 46 407
info@tmm.ee 
www.tmm.ee

 

Projekt uurib reaalsest geograafiast väljaspoole jäävaid identiteete ning ühendab välis-armeenia ning välis-eesti või õigemini Eestit kui geograafilist tervikut ja sellega seonduvat identiteeti(e) käsitlevaid kunstnikke. Projekti nimi viitab nii konkreetsele paigale (/this place /ehk see koht) ja samas ka kohatusele ehk /displacement/. Või koha ja mittekoha vahekorrale, millelegi vahepealsele.

Ühisprojektile eelnes 2006. aastal loodud Armeeniaga seotud kunstnike ühistegevus koondnimetuse „under_construction” all, mis algas veebikeskonnas peetud virtuaalsest dialoogist ja sellele järgnenud reaalsetest kohtumistest, aruteludest. Ühistegevuse esimene suurem avalik väljaastumine oli 2007. aastal Veneetsia biennaali pilootprojektina.

2007. aasta lõpul külastas „under_construction’i” eestvedaja Silvina Der-Meguerditchian Tallinnat ning siis pandi alus uuele koostööle, uue protsessi algusele. 2008. aasta algusest on „under_construction’i” kunstnikud Achot Achot (Pariis/Jerevan), Emily Artinian (Philidelphia / London), Silvina der-Meguerditchinian (Buenos Aires/Berliin), Archi Galentz (Moskva/Berliin) olnud visuaalses-virtuaalse dialoogis Eestiga seotud kunstnike Olga
Jürgensoni (Kohtla-Järve/London) ja Eléonore de Montesquiou’ga (Pariis/Berliin/Tallinn) (alguses olid potsessi haaratud ka Tanja Muravskaja ja Mare Tralla) ning kasutades blogi-formaati kui ideede vahetamise vahendit, arendanud välja ühise virtuaalse territooriumi, kohtumispaiga. Virtuaalsele kohtumis-, koostööprotsessile lisandus ka näost näkku kohtumine 2008. aasta mais Berliinis ning oma projekti tutvustamine „HACK. FEM. EAST” seminaril Bethanieni Kunstnike Majas.

Tallinna Linnagaleriis eksponeeritav „thisPLACEd” on üheksa kuud kestnud protessi tulemus (või loodetavasti siiski üks vahekokkuvõte, sest nii „under_construction’i” ehk välis-armeenia kunstnikud kui ka Eestiga seotud projektis osalevad kunstnikud on igati head „globaliseeritud rahvuse” näited ning sedalaadi ühistegevusel võiks olla tulevikku).

„thisPLACEd” püüab leida vastust küsimusele, kas virtuaalne ruum on võimeline ennast kehtestama „jätkusuutliku asustusena” ja pakkuma oma „elanikele” kindlustunnet? Mida annab suhtlemine üle maailma laiali pillutatud partneritega? Kas on võimalik leida ühiseid eesmärke ja tegelikku kommunikatsiooni, dialoogi või on see kõik ainult üks suur mäng, iseendas urgitsemine ja üksteisest mööda rääkimine?

Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud töödes (mis meediumit autorid siis ka ei kasuta) ilmneb nii minoriteedi valulist marginaalse positsiooni tõdemist, nomaadluse ja migratsiooni probleematikat, aga ka oma juurte otsimist, ajaloolise päritolu tõlgendamist ja uue ühtekuuluvustunde, identiteedi leidmist.

Projekti kuraatorid on Silvina Der Meguerditchian ja Reet Varblane.

Protsessi käigu tekkinud uute tööde kõrval on väljas ka „under_construction’i” Veneetsia väljapaneku dokumentatsioon ning osalevate kunstnike enesetutvustused.

Väljapanekuga kaasneb kataloog ja identiteedi paljusust käsitlevad arutelud, kohtumised.

Neljapäeval, 12. veebruaril kell 17 kohtumine Tallinn 2011 juhi Mikko Fritze ja tema perekonnaga.

Reedel, 13. veebruaril kell 17 kõneleb ajakirjanik, fotokunstnik Ilja Sundelevitš multikultuurist ja identiteedi leidmisest.

Neljapäeval, 26. veebruaril kell 18 esitleb Eléonore de Montesquiou analoogse temaatikaga tegelevate kunstnike loomingut: Pelechiani „We”, 1974; Elise Florenty „Arriba! Desde abajo”; Maya Schweizeri „Passing down” ja Nora Martirosyani „1937”.

„thisPLACEd” kunstnikud on Tallinnas kuni pühapäeva, 15. veebruarini.
Projekti on toetanud Euroopa Kultuurifond, Eesti Kultuurkapital.

Koos Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud Eve Kase kureeritud „Eesti näo” projektiga moodustab „thisPLACEd” teineteist täiendava terviku ning loodetavasti tekitavad nad ka meie vaataja jaoks dialoogi: mõtiskluse reaalse ja virtuaalse geograafia, paikkonna suhte ja tähenduste üle.

 

Kuigi valitsus peab oma istungil kultuuriauhindade laureaadid alles kinnitama, on avalikkusele juba (protseduuriliste iseärasuste tõttu) lekkinud tänavuste tublide kultuuritegijate nimekiri. Välja antakse kolm auhinda pikaajalise loomingulise tegevuse eest (nn elutööauhind) ja viis tükki möödunud aasta tähelepanuväärsemate saavutuste eest. Nimekiri ja põhjendused: http://www.kul.ee/index.php?news=5480&path=0x5x124

4. II kell 18.00 Kirjanike Majas (Harju 1) räägib oma jutust “Beibi bluu” eesti filosoofilise naturalismi üks kaalukamaid esindajaid Peeter Sauter. Lõike raamatust loevad autor ise ja Gerli Tiganik, Sauterit küsitleb Jürgen Rooste, klaverit mängib Igor Garšnek.

Sihtasutuse Noored Kooli nõukogu esimehe Helo Meigase sõnul on Noored Kooli programmi üks eesmärk tõsta õpetajaamet ühiskonnas rohkem au sisse, sest hariduse kvaliteet sõltub eelkõige just õpetajast. “Vajame kooli võimekaid ja tegusaid noori, sest meie haridus saab olla täpselt nii hea kui head on meie õpetajad. Lisaks kinnitab Noored Kooli programmi osalejate kogemus, et õpetamine kas või mõne aasta jooksul mõjub noorele inimesele väga arendavalt – õpilaste kaasamine õppetöösse ning iga õpilase märkamine ja temas õpihimu äratamine on suurim eestvedamise tuleproov,”
ütles Helo Meigas.

Tänavu pöördub SA Noored Kooli koos president Ilvesega ka kõigi teiste tegusate inimeste poole, et üheskoos soovitada võimekatele ja tegusatele noortele õpetamist ning anda oma panus hariduse mitmekesistamisse.
“Hariduses ei ole võõraid muresid. Kõigil meie kaaskodanikel võiks olla roll õpilaste suunamisel ja arendamisel. Ühelt poolt vajab meie kool toimivat suhetevõrgustikku, head sidet ülejäänud ühiskonnaga. Teisalt vajavad meie kaasmaalased selget arusaamist sellest, kuidas elab tänane Eesti kool ja kuidas nad saavad meie haridusele toeks olla,” ütles president Ilves.

Hea võimalus kooliga sideme tugevdamiseks avaneb vabariigi aastapäeva eel, 23. veebruaril toimuval “Tagasi kooli” päeval, mil koolid ootavad oma vilistlasi, lapsevanemaid ja eri valdkondade spetsialiste ühe ainetunni raames jagama oma eriala kogemusi. “Et teada kooli vajadusi ja ootusi ning leida konkreetseid tegevusi, kuidas igaüks meist saaks pikaajaliselt haridusse panustada, on vaja kooliga kontakt luua. “Tagasi Kooli” päev on hea võimalus teha väärtuslik esimene samm, et oma silmaga järele vaadata, mis koolis toimub, ning koguda ideid edasisteks tegevusteks,” ütles Helo Meigas.

SA Noored Kooli on ellu kutsutud selleks, et luua keskkond uue liidrite põlvkonna kujunemiseks, kes toovad positiivseid muutusi Eesti haridusse erinevates eluvaldkondades tegutsedes. 18. märtsini on võimalik tegusatel ja võimekatel noortel esitada avaldus  Noored Kooli programmi 3. lendu astumiseks. Kahel esimesel aastal oli programmi konkurss ligikaudu 10 soovijat 1 kohale. See on ka rahvusvaheliselt tunnustatud suhtarv, mille poole tuleb õpetajate valikus pürgida.

 

Kuid ükski neist joonistustest ei ole pelgalt joonistus, ei ole pelgalt puu ega pelgalt maastik, nagu see esmapilgul näida võib. Kas pole see tihtilugu paradoksaalne, et kõik, mis on näiline, ei pruugi olla tegelik ja kõik, mis tundub veenva tegelikkusena, võib osutuda ühel hetkel vaid näiliseks. Olulise ja ebaolulise vahekorrad ning meie tähelepanuvõime fookuspunktid on need, mille üle Jarõna Ilo oma teostes mõtiskleb. Suurtel paberiformaatidel mängib ta esemete ja objektide rakurssidega, võimendab üldise foonil üksikut ja vastupidi, süüvides võrdselt nii õie kui teda kandva põõsa olemusse. Näib, nagu tahaks kunstnik sundida meid seisatama ja märkama hetke, mil ühes väänduvas õunapuuväädis avaldub üheaegselt kogu elumüsteerimum. Avalduvad tuhanded erinevad algused ja lõpud, mis on ühteaegu nii võõrad ja samas ka isiklikud.  Need on pildid, mille ees seistes peaks maha võtma aja ja mõtlema lõpuni mõtted, mis ei ole kunagi piisavalt esmatähtsad, sest nad on liialt eksistentsiaalsed. Meditatsioon on see, millesse kunstnik läbi oma loomingu laskub ning millesse tahab ta suunata ka oma vaataja – ja seda kõike mitte ilmaasjata.

Jarõna Ilo (1955) on kunstnikuna üks eesti nimekamaid joonistajaid, kes läbi oma loomingu on järjekindlalt väärtustanud joonistamise kui tehnika lõputuid võimalusi. Ta on pikka aega olnud EKA joonistuskateedri õppejõud, tegutsenud raamatuillustraatorina ning alates 1987. aastast  esinenud aktiivselt näitustel Eestis, Norras, Austraalias jm.

Näitus jääb avatuks kuni 13. märtsini.