Toeta
Otsi

vepsa

  • Keelpillimängijate konkursi võitis puhkpillimängija!

    Toomas Velmet, “Con brio” ž? esimees

     

    Nagu pealkirjas öeldud, juhtuski nii Eesti Kontserdi korraldataval IX konkurss-festivalil “Con brio ‘06”, mille eelvoor toimus Estonia kontserdisaalis 11. – 13. XI ning finaal sealsamas 19. XI. Kõnealune konkurss on juba nii vana, et päris täpselt polegi enam lihtne tuvastada, millal oli esimene. Eesti Kontserdi andmetel 1991, aga tean interpreete, kes väidavad olnud 1990. aasta finalistid. Lihtsale arvutusele toetudes tundub, et viimastel on õigus, kuid mine sa tea. Tänaseks pole “Con brio’l” enam vaja ennast tõestada, seda teevad konkursi laureaadid nii kodu- kui välismaal.

    Tundub, et pole üleliigne jagada lugejale informatsiooni konkursi sõnastatud eesmärgi, osavõtu tingimuste, auhindade ning žürii ja selle tegevuse reglemendi kohta. Konkursist võivad osa võtta kuni 30aastased Eesti kodanikud või alalise elamisloa omanikud, nii üksikesinejad kui ansamblid. Esitada tuleb vabalt valitud kava kestvusega 25 – 30 minutit. Eesmärgiks on leida uusi andeid, kes pakuksid huvi kontserdipublikule Eestis ja ka väljaspool. Peaauhind on korraldajalt Eesti Kontserdilt 25 000 krooni ja kuni viis kontserti järgmisel hooajal. EMTA auhind on 10 000 krooni, ERSO ja Vanemuise SO auhinnad pakuvad võimalust esineda solistina orkestriga, ETV korraldab kontserdisaate, ERi poolt on salvestusleping ning võimalus osaleda Bratislava interpreetide foorumil “New Talent”, rahvusooper Estonia pakub osalemist ooperiprojektis ja lõpuks publikupreemia Eesti Mobiiltelefonilt. Vahemärkuseks sobib meenutada, et aastal 2000 võitis peapreemia pluss viis lisapreemiat tšellist Silver Ainomäe.

    Žürii koosnes Eesti Kontserdi produtsentidest ja auhinnad välja kuulutanud institutsioonide esindajatest: Kristel Eeroja Vanemuise SOst, Peep Lassmann EMTAst, Heidi Pruuli ETVst, Tiia Teder ERist, Indrek Vau ERSOst, Andres Uibo, Neeme Punder, Raivo Tarum, Tuuli Metsoja Eesti Kontserdist ning Toomas Velmet esimehena. Žürii töö on objektiivsuse huvides hästi lihtne ja loogiline. Reglement näeb ette, et lõppkontserdile ehk finaali lubatakse neli kuni kuus esinejat ning need õnnelikud selgitab žürii salajasel hääletamisel. Finaalis kordub sama protseduur, kuid ainult peaauhinna otsustamisel, kõik teised auhinnad määravad need välja pannud asutuste esindajad. Publiku auhind selgitatakse välja hääletussedelitega. Kui salajasel hääletusel peaksid žürii liikmete hääled jagunema võrdselt, saab otsustavaks esimehe hääl. Žürii töö tulemus ei kuulu vaidlustamisele ja üksikasjad avalikustamisele.

    Osavõtjate arvult oli tänavune konkurss sümpaatselt rohkearvuline ning minu suureks meeleheaks oli lavale pääsenute hulgas 16 keelpillimängijat, kes moodustasid küll kümme esinemisüksust, kuna minu veel suuremaks meeleheaks oli ennast konkursivormi üles töötanud ka kaks keelpillikvartetti. Siit on pärit ka loo pealkirja eksitav teave keelpillikonkursist, mille võitis oboemängija.

    Žürii kogenud liikmete arvates oli tegemist väga kõrge, kui mitte kõrgeima osavõtjate tasemega “Con brio” ajaloos, puudusid autsaiderid ja õnneotsijad. Osavõtjate ettevalmistus ja kavade viimistlusaste näitasid äärmiselt tõsist suhtumist võistlusse ning finaali lubatud esinejate arvu “kuus” määras ainult karm reglement, esimeses voorus esinejate professionaalne tase lubanuks südametunnistuse piinadeta suurematki valikut.

    Et konkursil on noorte muusikute seas motiveeriv jõud, tõendab asjaolu, et tänavusest osavõtjate nimekirjast leiame vähemalt viis nime, kes juba varem osalenud ja mõni neist ka finaali pääsenud. Noorimad osavõtjad on sündinud aastatel 1987 ja 1988 ning minul isiklikult on tuline kahju, et ainult üks nendest pääses finaali. Selleks osutus Maksim Štšura, pianist Narvast. Sama kindlalt võinuksid finaalis esineda ka viiuldaja Mari Poll ja pianist (!) Jaan Ots. Hüüumärk on asetatud tema eriala juurde seepärast, et andekas noormees esines konkursil kahes kehastuses, lisaks klaverile veel trompetisolistina. Mõnevõrra lahjema valiku puhul ei oleks olnud võimatu tema kuulamine finaalis mõlema kavaga. Õnneks on kõigi nende noorte ja andekate aeg veel ees.

    Kõike seda, mille kohta ma siin arvamust avaldan, tuleb võtta kui minu isiklikku suhet osavõtjatesse, kuna žürii arvamus kujunes teatavasti välja salajasel ja sõnatul hääletusel. Suurepärane oli duo Liis Mäevälja (saksofon) ja Marina Zolotarjova esinemine, kelle puhul ootaks veel ainult artistlikku vabanemist-avanemist, kuid professionaalselt on juba praegu kõik suurepärane.

    Aastaid oleme oodanud noorte huvi tõusu keelpillikvarteti žanri vastu ja siit nad tulid – suurepärased TetrArchi ja String-kvartett soliidse repertuaari ja kõrgtasemel viimistlusastmega. Mõlemal koosseisul peaks olema silme ees suund rahvusvahelistele konkurssidele. Pianistid Anastassia Aleksejeva ja Mihkel Järvi olid suurepärased, esimene oma erilise süvenemis- ja kuulamisvõimega, teine virtuoossuse ning karakteriloomega. Veel oli tänavusest konkursist osavõtnuile omane esituslik enesekindlus ehk realiseerimisvõime, mis mõne üksiku erandina küündis ligi saja protsendini.

    Selle eelduse loogiline jätk ilmnes finaalis, kus eranditult kõik kuus osavõtjat esinesid nii mõnigi kraad kangemalt kui eelvoorus. Eelvooru järel toimus žürii hääletus, mis ka esimesel katsel selgitas välja finalistid. Kvartett TetrArchi (Kristjan Hallik, Kristiina Kostrõkina, Laur Eensalu, Indrek Leivategija), Andres Kontus (tromboon), Annemari Ainomäe (viiul), Riivo Kallasmaa (oboe), Maksim Štšura (klaver) ja Rūta Lipinaitytė (viiul). Finalistide tase oli sedavõrd kõrge, et peapreemiale võis kandideerida kuuest vähemalt neli osavõtjat ja nende hulgas järjestuse kehtestamine salajase hääletamisega on üsnagi õnnemäng. Samas olen veendunud, et objektiivsemat süsteemi nii subjektiivses mängus kui konkursimängud ei ole teada. Konkursi tulemused olid järgmised: Eesti Kontserdi peaauhind 25 000 krooni, Vanemuise SO auhind, ETV auhind ja Eesti Raadio salvestusleping Riivo Kallasmaale (oboe); EMTA auhind 10 000 krooni ja EMT-lt publikupreemia kvartetile TetrArchi; ERSO auhind Andres Kontusele (tromboon); Eesti Raadio poolt esitatakse foorumile “New Talent ‘07” Annemari Ainomäe (viiul). Žürii liige professor Peep Lassmann pani välja isikliku preemia suuruses 25 000 krooni ning määras selle Rūta Lipinaitytėle (viiul).

    Lõpetuseks veel mõned isiklikud arvamused möödunud konkurss-festivali finalistidest. Kuigi žürii töö üksikasju pole lubatud avalikustada, siis oma eelistusi ja arvamusi ma ei soovigi varjata. Minu peapreemia kandidaat oli suveräänselt keelpillikvartett TetrArchi. Sellel on mitmeid põhjusi ja peamine ei olegi sensatsiooniline asjaolu, et nad esitasid Šostakovitši VIII kvarteti peast. See on küll pretsedenditu nähtus omas žanris, kuid olulisemaks pean teose viimistlusastet ja artistlikku vabadust ning täiesti erakordset kvartetivaimsust, mis pole sugugi väljamõeldis, vaid reaalselt harva esinev tunnetus. Olen absoluutselt veendunud, et sellel kooslusel on õnne ja me kuuleme neist veel palju.

    Kui keegi oleks minult veel küsinud arvamust finalistide kohta, siis minu teine favoriit olnuks sama kindlalt Rūta Lipinaitytė ja tema kavast absoluutselt veenev Alfred Schnittke Sonaat nr 1 koos pianist Reet Ruubeliga. Kahju, et noorele suurepärasele pianistile Maksim Štšurale ei jagunud finaalis midagi, kuigi ta võinuks oma esitusega väärida nii mõndagi paljudest preemiatest. Paljude siit-sealt ja kolmandast kohast laekunud parandusettepanekute hulgast jäi üks ettepanek päris arvestatavalt kõlama: finaali jõudnud konkursandid peaksid kõik leidma äramärkimist ühel või teisel moel. Päris üksmeelne oli aga žürii arvamuses, et eesti keelpillimängijate tase on selgelt tajutaval tõusuteel ja see on ometi suurepärane märk. Soovin kõigile finalistidele eelkõige artistlikku õnne, sest töök
    ust ja oskusi näib juba olevat.

  • Kas Toomikut huvitab vahetu kogemus?

    Kaire Nurk

     Miks aina kroonilisemalt kirjutatakse, et Toomiku kunstist ei saa rääkida? Miks alavääristada sõna jõudu ja tõde? Või ei ole rääkijat? Võib-olla paluda poeete ja kirjanikke? Ehk tahetakse rääkida liiga suurte sõnadega? Või kardetakse liiga lihtsaid sõnu? Või järgitakse autorit, kes ka ise kasutab sõna napilt? Miks peakski ta lobisema, kui ta kujutisedki on napid? Kas tõesti Toomiku tööde faktipõhised pealkirjad pole piisavalt informatiivsed: “Sügoodi avamine”, “Tattoo”, “…16. mai – 31. mai 1992…”, “Aknad”, “Ma käisin siin”, “Tee São Paulosse”, “Tuli”, “Tantsides koju”, “Isa ja poeg”, “Vennale”, “Edasi”, “Mees”, “Vaataja”, “Peeter ja Mart”, “Jaan”, “Maal nr 1”, “Liina”, “Isa matus 24 08.1971”, “Sünnipäev” I – III, “Mees, naine ja luik”, “Nooruk”, “Mees kajakaga”, “Magav pea”, “Juga”, “4 etüüdi 96/2 taktimõõdus”, “Tuvid” jne? Kas poeetilised heietused oleksid mõttekamad? Ehk annaksid need rohkem teada autori emotsioonist ja suhtumisest – mida ta ülistab, mida ta välistab? Aga võib-olla ongi olulisim see, et autor ei ülista ega välista?

    Kas “4 etüüdis” (2005) lindude lendu jälgides saame/peame (!) trafaretselt mõtlema vabadusest? Miks on kutsutud seda maalinelikut saatma Rainer Jancise helid? Või tõlgendama? Mida on muusik tajunud maalides võimendamist ootavat? Kas helide iseolemine (eraldatus) ei vihja mitte sellele, et lennata saabki vaid üksi ja eraldi? Käsikäes saab jalutada, joosta, liugu lasta, hüpata, magada, isegi ujuda – aga lennata? Miks Toomiku etüüdi-maalidel on (taeva?)laotus valge nagu lumine jää tema videos “Isa ja poeg”? Kas on võimalik ka Toomiku-Jancise vastupidine koostöö: Jancis loob lindudest (või millest tahes) helid ja Toomik tõlgendab neid maalis? Miks kunstnikku üldse huvitavad linnud? Või oli see siiski juba aastal 2000 Palamusel Theodor Lutsu filmipäevadel? Või ütleb kunstnik lindude kaudu midagi ka ülejäänute kohta? Miks maalil “Mees kajakaga” on inimpelglik merelind roojanud autori pealae? Mida annaks Salvador Dalí “Geeniuse päeviku” lugemine Toomiku ekskremenditööde mõistmisele?

    Tulles tagasi Toomiku “Sünnipäeva” näituse (2003) juurde Vaalas: kas polnud seal mitte Salvador Dalí, Louise Bourgeois’, Ene-Liis Semperi, Meiu Mündi, Edvard Munchi ja teiste kohta paroodiad? Nende tõsimeelse otseütlevuse paroodiad? Kas Toomik ei ole ülepea muutunud aastatega paroodilisemaks? Toomik ehk pilab terveid sügavamõttelisuste leegione? Toomikut huvitab ehk elu vahetu kogemus, reaalsus ise? Millest koosneb reaalsus? Sõnadest? Kas “Kajakates” (2004) on kunstnik siiski võtnud nõuks 1,5 meetri sügavuselt (!) basseini põhjast meile midagi teada anda? Kas see oli filmimise käigus avastatud juhus, et plastikvooliku ots keerdus tagasi vette ja summutas basseini põhjas olija kangelaslaulu – või ette planeeritud režii? Kust on pärit see vanakreeka tragöödia mõõdus ohverduskontseptsioon kajakatest, kes heitvat end kaladele söögiks? Milline ajend käivitas Toomiku-Jancise dueti mõttetu pateetika basseinis? Kui erinevatel viisidel on ilmnenud vesi ja veekeskkond Toomiku loomingus – kui mõelda näiteks tagasi “Teekonnale São Paulosse” (üle ookeani)? Muide, mis erinevus on Bruce Naumani tammumisel tühjas ateljees mööda põrandale maha märgitud kvadraati ja Toomiku peegelkuubi pukseeritud sõidul mööda jõevett, või lindude lennul mööda helikõrgusi, või sellel või teisel?

    Miks tõi Toomik Tartu näitusele just linnutööde trio? Ja miks muutis autor Tartus kohapeal oma algset ideeskeemi? Kas muuseumi allkorruse väiksesse võlvruumi ekspositsiooni sõlmituseks planeeritud “Tuvid” täidab sama rolli ka uues asukohas, helipuhvrina “Etüüdide” ja “Kajakate” vahel? Kui kujutleda siiski “Tuvisid” näituseruumide lõpus kudrutamas? Ekspositsiooni alguses näeme lindudest vaid etüüde, me näeme neid kaugelt – ehk me vaatame neid lihtsalt liiga kaugelt? ekspositsiooni lõpus me näeksime neid ehk lähedalt? Mis vahe on vaadata kaugelt ja näha lähedalt? Kas kunstnik Toomik on moralist või kaskadöör? Kas ta tahab maailma muuta (sic!)? Või ta naerab selle üle, et me ei näe maailma?

    Algul ta ehk püüdis tõsimeelselt silmi avada? Avardada olemistaju? Kas olete kordki vaadanud Veneetsia Püha Markuse platsil (või ükskõik millises teises linnas, kus tuvimajandus on turismimajanduse ühe osana metoodiliselt sisse seatud), millist taktikat kasutavad linnud, et söögipalakest haarata? Kas see pole kõige ehedam olelusvõitlus, mis puhkeb niipea, kui müüjalt ostetud tuvisööda pakendi avate? Või on see pelgalt turistlik atraktsioon? Kas keegi on hetkegi mõelnud neile tuvidele kui elusolendeile? Miks Toomik maalis need aplad, inimeselt sööki saama harjutatud linnalinnud niisuguse pealetungiva massina? Kuidas ja kus toitusid tuvid varem, kui veel linnasid ei olnud? Kas te mäletate, et kunagi oli aeg, kui ei olnud linnu? Mis tuleb pärast linnasid? Miski ei saa ju olla püsiv – ka linnad mitte? Kas linnud jäävad? Millisel viisil õieti peegeldub Jaan Toomiku loomingus urbanistlik eksistents? Kas Toomik maalibki tõesti inimeksistentsi piirsituatsioone? Või siiski kasutab kunstnik piirsituatsiooni kui kunstilist väljendusvahendit? Kui mõtlemisatribuuti? Kuidas mõistavad Toomiku töid need, kes maalivad morte ja maastikke ja modelli järgi akte? Kuidas selgitada Toomiku töid nendele, kes alles õpivad maalima? Kuidas selgitada väikestele lastele vana Rubensi hümni noorele naisele?

     

  • Helen Melesk Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Kolmapäeval, 24.10.2012 kell 17.00 avab HELEN MELESK (1980) Hobusepea galeriis isikunäituse „Kus lõpped sina, algan mina“.

    Helen Melesk on 2001. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli Türi Kolledži keskonnateaduse erialal, 2005. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia eriala bakalaureuse õppe, täiendanud end aastatel 2006-2007 Utrechti Kuninglikus Kunstikoolis Hollandis ning kaitsnud 2010. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias fotograafia erialal. Helen Melesk on alates 2004. aastast osalenud mitmetel grupinäitustel ja projektides ning on Fotokunstnike Ühenduse FOKU juhatuse liige.

    Näitus „Kus lõpped sina, algan mina“ on jätk Meleski eelmisele isikunäitusele „Lööme korra majja“ 2010. aastal Draakoni galeriis, milles käsitletav ruumiuurimus keskendus korrale. Seekordne ruumivaatlus käsitleb autori sõnul inimese käitumisharjumusi töökeskkonnas, „minu“, „sinu“ ja „eikellegimaa“ omavaheliste piiride kulgemist ning kokkupuutepunkte. Näitusel on eksponeeritud ka esemed, mis on töökeskkonnas inimestele olulised ja mis on personaalse territooriumi märgistajateks. Esemed mis töösuhte lõppemisel endaga kindlasti kaasa võetakse.

    „Tihtilugu pole inimesed teadlikud oma ruumi või territooriumi olemasolust enne, kui keegi väljastpoolt sinna tungib. Antropoloog Edward T. Hall märgib, et lääne kultuuritaustaga inimesed tavatsevad alla suruda tunded, mis neil on seotud oma ruumiga. Tihti mõtleme, et see pole üldse tähtis ning kipume ennast süüdi tundma, millal iganes juhtume ärrituma, kuna keegi on võtnud meie koha. Hall märgib veel, et territoriaalsus kindla koha või ruumi suhtes tavatseb tekkida väga kiiresti. Näiteks kui isik osaleb loengus ning loengu teises pooles on keegi võtnud tema koha, siis tekib tahtmine vaheletikkuja poole saata tõsisem pilk. Vaheletikkuja võib isegi tunnetada pilku ja pärida: „Kas võtsin teie koha?”, mille peale kipume valetama ja ütlema: „Oh, ei”.“

    Näitus jääb avatuks 5. novembrini 2012.

    Suured tänud: Mirjam, Ulrika, Kati, Marliis, Jaan, Sirje, Mare, Alo, Kärt, Andres, Triin, Agnes, Katrin, Juta, Marco, Reele,        Hello, Aune, Iti, Manuel, Ülle, Elnara, Kersti, Kristina, EKA Fotoosakond, Maie, Kati, Alar, Ragne ja teistele abistajatele.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja EKA Fotoosakond.

    Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Kaks kaasaegset Kadriorus

    Toomas Velmet

    “Akadeemilise kammermuusika” sari läheb järjest põnevamaks, mis sest, et ikka akadeemiline. Möödunud laupäeval toimus järjekordne kontsert Kadrioru lossis ja seekordsest kavast traditsioonilisemat selle sõna heas mõttes on raske konstrueerida. Esinejateks Tobiase Keelpillikvartett koosseisus Maano Männi, Kristjan Hallik, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu ning Peep Lassmann. Kavas kaks kammermuusika suurteost: Rudolf Tobiase (1873 – 1918) Keelpillikvartett nr 2 c-moll (1902) ja Gabriel Fauré (1845 – 1924) Klaverikvintett nr 2 c-moll (1921). Hästi palju ühist nii esimesel kui teisel pilgul ja sama palju erinevusi juba esimesel kuulamisel. Ühist on tõepoolest hämmastavalt palju: mõlemad teosed number kahe all ja samas helistikuski, tsüklid neljaosalised ja tempoterminid ka kui mitte samad, siis vähemalt samaväärsed.

    Kardinaalsed erinevused algavad siis, kui teosed kõlama hakkavad. Rimski-Korsakovi õpilane Rudolf Tobias oli 29aastane, kui kirjutas Peterburis oma c-moll kvarteti, teose, millest sai eesti professionaalse muusikakultuuri nurgakivi omas žanris ja selle kolmandast osast nimega “Ööpala” arvatavasti ka kõige populaarsem kammerteos eesti muusikas üldse koos mitmete seadetega suurele keelpillikoosseisule.

    76aastane Pariisi konservatooriumi rektor Gabriel Fauré lõpetas oma küpse ea meistriteose c-moll klaverikvinteti 1921. aastal, esiettekanne oli sama aasta mais, autori poja kirjelduse järgi tohutu eduga. See üliväärikas teos on muide pühendatud Fauré heale sõbrale ja kolleegile Paul Dukas’le. Kui Rudolf Tobiase kõrgprofessionaalselt kirjutatud oopuses on kuulda häid mõjutajaid muusikaajaloost – asjatundjad vihjavad eelkõige Beethovenile (minu kõrvad kuuleks rohkem ehk schubertlikke meeleolusid ja viimases osas isegi vene muusika hoovusi), siis vanameister Gabriel Fauréle ei saa midagi külge pookida – meister jääb meistriks ka auväärses eas. Erinevust minu suhestumises esitatud muusikasse võib vist sõnastada lühidalt nii, et sooviksin mõlemat teost veel kord kuulata. Tobiase kvartetti seepärast, et tunnen seda päris hästi ja suhtun soosivalt, Fauré kvintetti aga põhjusel, et teost ei tunne. Ent arvan, et ta võiks mulle isegi meeldima hakata.

    Siin ja praegu tabas mind veel üks paralleel: Pariisi konservatooriumi rektori teose esitas Kadrioru lossis 85 aastat pärast selle esiettekannet Eesti muusika- ja teatriakadeemia rektor Peep Lassmann. Aastakümneid tagasi, kui professor Endel Lippuse eestvedamisel hakati Kadrioru lossi saali kasutama kammersaalina, siis eelkõige kõlas seal suurepäraselt, st ideaalilähedaselt just keelpillikvartett. Olen palju mõelnud ja aeg-ajalt ka ajakirjanduses valjusti mõtisklenud, et miks see nüüd enam ideaalilähedane pole. Kindlasti ei ole asi mängijates, selleks on olemas võrdlus teiste saalidega. Tähendab, et muutunud on ikkagi saal. Mis seal saalis siis muutunud on? Ainult materjalid vist. Üks hea muusikust kolleeg juhtis mu tähelepanu asjaolule, et vanasti vahatati saali parkettpõrandat, aga nüüd on see lakitud ja see ongi ehk põhjus, et saal kõmiseb ning eriti kvarteti alumine register ehk vioola ja tšello. Erilist kohanemisvõimalust ka ei esine, kuna proovi, mis sa proovid tühjas saalis – nii kui publik saali tuleb, on see hoopis üks teine saal. Nii see kohanemine käibki kontserdi ajal ning aega võtab see kellel vähem, kellel rohkem.

    Tobiase Keelpillikvartetil võttis seekord rohkem, sest terves Tobiase kvarteti esituses jäi domineerima beethovenlik vundament ja “ebaausas” võitluses jäi kaotajaks schubertlik viiulipaar. Ootamatu, aga seda meeldivama üllatusena klaveri lisandumine Fauré kvintetis pani asjad kõlaliselt väga paika. Kvinteti esitus oli laitmatu kõigist aspektidest, kuigi ei saa ikka ja jälle konstateerimata jätta minu vaimustust Toomas Nestori vioolamängust, ja tal oli, mida mängida kvintetis, ning pianist Peep Lassmanni meisterlikku pianismi ja erakordset ansamblitunnetust.

    Kuuldavasti on sellel kooslusel võimalusi neid suurepäraseid teoseid ka lähinaabrite juures esitada, milleks soovin edu.

  • EKL aastanäitus

     

    “Tehnobia” Tallinna Kunstihoones 26. V – 16. VII 2006

    Viimaseil kümnendeil domineerinud süvaökoloogia idealiseerib vabu metsikuid ökosüsteeme, justkui püüdes evolutsiooni tagurpidi pöörata. Selline biotsentrism on kujunenud vastandiks antropotsentrismile, mis peab evolutsiooni tipuks inimest.

    Evolutsioon aga ei jõua iialgi tippu ega pöördu ka tagasi. Loodus ei hooli ei mineviku ega tuleviku olenditest. Uus tehnoloogia toetub inimestele, nagu nemad toetuvad taimedele ja loomadele. Meile on avanenud uus evolutsioonietapp, milles info on väljunud aminohappelisest hällist ja hakanud elama oma iseseisvat elu. Sellesse valdkonda kuuluvad keel, matemaatika, kunst, rituaalid, religioon jmt.

    Seda uut eluvormi nimetatakse tehnobia’ks, mis toetub küll inimesele, ent me ei kontrolli enam seda protsessi, vaid oleme ainult üks osa uuest tervikust. Uues situatsioonis saab inimene hakkama vaid koosluses tehnoloogiaga. Praegune sümbiootiline arengufaas on aga ebastabiilne, riskantne tehnobia’le ja ohtlik inimkonnale. Samas iseloomustab seda aga tohutu arengukiirus, võrreldes seniste bioloogiliste kooslustega. Mõelgem näiteks sellele, kui erinev oli meie maailm veel kakskümmend viis aastat tagasi!

    Näitusel analüüsivad kunstnikud, sõltumata väljendusvahenditest ja -viisist, east ning soost seda uut situatsiooni. Eksponeerimiseks võib kasutada ka Kunstihoone-esist platsi, haljasala, fassaade ja õue.

    Selgelt loetavad ideekavandid, kus oleks näha tööde maht, esitada Eesti Kunstnike Liidu büroosse 27. I 2006. Hiljemalt 6. II valib toimkond eesotsas näituse kuraatori prof Leonhard Lapiniga välja näitusest osavõtjad. Toimkonnal on õigus lisaks väljavalituile kutsuda näitusele üksikuid, nii kodu- kui ka välismaiseid kunstnikke, kelle looming haakub antud teemaga.

    Näitusel võib esineda mis tahes vanade või uute tehnikatega, ka tegevuskunstiga, aga püsiekspositsioonis eelistatakse installatiivseid ning eksperimentaalseid lahendusi. Ideede vastavus näituse teemale on vajalik, sest kavas on muuta ekspositsioon laiale publikule orienteeritud interaktiivseks sündmuseks, analüüsia antud teemat kõigiti ja süviti, pidades silmas inimese elu võimalikkust tulevikus.

     

    “Kurja lilled”/”Flowers of Evil” Hobusepea ja Draakoni galeriis 16. VIII – 4. IX 2006.  

    See, et puudus, igavus, laiskus, ahnus, viletsus ja häda ning muu selline levitavad kurja lillede mõrkjat lõhna, ei üllata väidetavalt enam ammu kedagi. Tõuseb see siis kiiskavate kõrghoonete ontlikest aknaavadest, Kopli liinidelt, kesklinna mahajäetud majade põlenud tagatubadest või Lasnamäe magalatest, ei oma samuti erilist tähtsust. Et haiglaselt hallidel tänavatel kerjavad kurja lille lapsed, kelle elul puudub õnnelik sissejuhatus, keskpaik ja lõpp, ei lähe samuti korda. Mis sest, et võrsuvad õied, kellel väline prevaleerib sisemise, kehaline vaimse ja loomalik inimliku ees, kes toituvad alatuse atmosfäärist ja moodustavad määratu, umbrohuna vohava massi.

    Sõnapaar “kurja lilled” ei eelda tingimata näitusele esitatavatelt teostelt lähtumist ideaalidest, nende täitumisest ehk mittetäitumisest ja viimasest tingitud vältimatust spliinist. Segastel aegadel on alati abi otsitud naudingutest, mis petaks hetkeks  kibestumise, masenduse ja pettumused ning tuimestaks koost lagunevat keha. Alternatiivina võiks seekord pühenduda kurja lilledest lihavaimale – naudingule, tavaannustest liialdusteni. Olgu siis naudingust rünnata, lõhkuda ja hävitada või siis vohavate dekadentlike, kehaliste ja ka keelatud naudingutega.

    Kontakt: projekti kuraator Elin Kard, tel 52 85 324, tel. 6276 777, galerii@eaa.ee

  • Keda see huvitab?

     

    See tingib omakorda hulga negatiivseid pisiasju: esiteks ei vaevuta enam uusi tekste lugema, mitte-kriitikuist-kirjanikest koosneva publiku puhul on kergem nõjatuda nn. tekstihittidele, mille mõju publikumile juba teada, läbi proovitud. Kui enne aitas pidev üksteise jälgimine/teatav vaimne konkurents kaasa ka kvaliteedi arengule, siis praegu on peamine vastukaja ajalehtede-ajakirjade tibatilluke retseptsioon ja oma sõprade kommentaarid. Ring ei ole just kuigi suur, ei ole kirjanduslike salongide tippaeg, ja tõtt-öelda jututoad-meililistid isiklikku suhtlust ei korva, pigem valitseb neiski netile omane anarhistlik ja naljatlev meelelaad.

    Muidugi tuleb mõista: üks kirjanik end Eestis (ega mujalgi) ära ei elata, ta peab tegema ?tõelist tööd?, mis muidugi ei jookse külge mööda maha, annab kogemust, ainest. Ent ometi on kirjanikkonna huvi üksteise tegemiste vastu kuidagi loid: loetakse ajakirjast, minnakse sõbra juubelile-raamatuesitlusele, loetakse mõnd huvipakkuvamat uudisteost. Järjekindlalt osaleb kirjandusüritustel meie märkimisväärsest kirjanikkonnast (nii liidu liikmeist kui noortest) siiski tühine osa. Aga keda siis üldse peaks huvitama, kui kirjarahvast ennast ka ei huvita? Kui eesti kirjanduses toimuv ei köida kirjamehi, kuidas saavad nad siis oletada, et nende endi tööd on huvitavad laiemale ringile? Muidugi on see ainult üks, suuline aspekt ja ega näiteks erialainimesed-toimetajadki, kelle otsene töö on jälgida toimuvat, kõikjale jõua.

    Mõned ettepanekud: kirjarahvas peaks aktiivsemalt järge ajama, mis kirjandusõhtutel/seminaridel jne. toimub. Kirjanikkonna ja raamatukogude suhtlus peaks olema koordineeritum, kirjanike gruppidele tuleks (liidu, kirjanduse seltsi vms. algatusel ja rahastamisel) organiseerida väikesi tuure mööda raamatukogusid. Maakondades-kultuurimajades tuleks rohkem kirjandusüritusi korraldada, paarist kirjanike privaat-show-kohast hakkab väheks jääma, see ei kannusta kõiki, kel potentsiaali oma tekstiga ka kuuldavas sõnas lüüa.

    Ühtpidi on see muidugi põlvkondlik nähe, vanemaks saades hakkab üksteise nägudest-sõnadest-stiilidest-valmis isiksustest tasapisi kõrini saama, teistpidi nõuab aeg kirjanduse väljumist leheveerult.

  • Kumus räägitakse Nõukogude Eesti moest

    Evelina Vedom

    Kolmapäeval, 24. oktoobril kl 18 kutsub Kumu kunstimuuseum kõiki huvilisi ekskursioonile näitusel „Mood ja külm sõda” kuraator Eha Komissarovi juhtimisel. Vene keeles tutvustab näitust kunstiteadlane Helena Risthein. Näitus viib kokku poliitika ja moe ning kirjeldab muuhulgas Eesti moeloojate Tallinna Moemaja ja moeajakirja Siluett näitel nõukogude moe arenguid ja taotlusi. Osalemine muuseumipiletiga.

    „Näitus uurib moodi ja sellega seotud nähtusi 1950.–1970. aastate Eestis, võimaldades köitvat sissevaadet Nõukogude Eesti naise eluolusse ning dialoogi Lääne moega,” ütles näituse kuraator Eha Komissarov. „50 aastat väldanud külm sõda oli moega eriti tihedalt seotud, sest võidurelvastumise kõrval käis Lääne ja Ida vahel armutu majanduslik võistlus. Suurimaid pingutusi tegid süsteemid 1950.–1960. aastatel selle nimel, et riigi ja rahva elujärge tõstes oma kuvandit parandada.”

    Eesti oli Nõukogude Liidu kõige läänepoolsem ja -meelsem vabariik, mis oli muust maailmast raudse eesriidega ära lõigatud. Kultuuriga sarnaselt oli ka riietumiskultuuri puhul kesksel kohal soov olla kursis uusimate rahvusvaheliste arengutega. Näiteks Tallinna Moemaja rajati 1957. aastal selleks, et koos teiste sarnaste moemajadega vormida nõukogude inimese välimust ja jõuda Läänest ette.

    Eesti Ajaloomuuseumi ja erakogude kaasabil esitatakse näitusel originaalset Eesti disainerimoodi ja näiteid ajajärgu riietumistavadest. Moekavandid ja fotod pärinevad peamiselt Tallinna Linnaarhiivist. Põneva sissevaate ajastusse pakuvad dokumentaalfilmid Moskva Filmi- ja Fotoarhiivist, USA Rahvusarhiivist, Eesti Rahvusringhäälingust ja Eesti Filmiarhiivist.

    1950.–1970. aastate Lääne moedisaini klassika saavutusi vahendavad näitusel Brüsseli Kostüümi- ja Pitsimuuseum ning Pariisi moemajade juures mannekeenina tegutsenud Soome tippmodell Carita Järvinen, tuues Eesti vaatajani Diori, Chaneli, Yves Saint Laurenti, Courrègesi, Nina Ricci jt tuntumate moemajade loomingut. Soome mõju Eesti NSV tänavamoele tutvustab Heinola Muuseum.

    Näitusel on elektrooniliselt eksponeeritud üle 60 kaastöö publikuprojektist „Minu armastatuim kleit”, kuhu inimesed üle Eesti saatsid oma pilte ja lugusid selle ajastu lemmikkleidist.

    31. oktoobril ei toimu publikuprogrammi sarjas „Pikad kolmapäevad Kadriorus”, kuid Kumu kunstimuuseum kutsub vaatama näituse „Mood ja külm sõda” teemalist dokumentaalfilmi Kumu auditooriumis.

    Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest näituse toetajaid: Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Baltika Group, Ivo Nikkolo, Tallinna Kaubamaja, LAWIN, ajakiri Mood, Ameerika Suursaatkond Tallinnas ja BLRT Grupp, Liviko, Eesti Rahvusringhääling.

    Näitus „Mood ja külm sõda” on Kumu kunstimuuseumis avatud 20. jaanuarini 2013.

    Ekskursioon toimub publikuprogrammi „Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames, mis kestab Eesti Kunstimuuseumi Kadriorus asuvates muuseumites 2012. aasta oktoobrist 2013. aasta aprillini, kui Mikkeli muuseum ja Kumu kunstimuuseum on kolmapäeviti avatud kuni 20.00. Kadrioru kunstimuuseum on remondi tõttu suletud.
     
    Üritused toimuvad:
    Iga kuu 1. kolmapäeval Mikkeli muuseumis
    Iga kuu 2. ,3. ja 4. kolmapäeval Kumu kunstimuuseumis

  • Vana ja uue sünergia

    Igor Garšnek

     

    Kontsert “Stella matutina”: vokaalansambel VOX CLAMANTIS, Weekend Guitar Trio, Hortus Musicus, Arianna Savall jt JAAN-EIK TULVE juhatusel Niguliste kirikus 10. XII.

     

    Eesti muusikute puhul ei näe kuigi tihti, et nende kontserdid oleksid viimse piletini välja müüdud. Ent just nii juhtus läinud pühapäeval Niguliste kirikus, kus oma 10. sünnipäeva tähistas Jaan-Eik Tulve juhatusel vokaalansambel Vox Clamantis. Sealjuures olid nende ansamblipartneriteks veel mitmed väljapaistvad interpreedid nii meilt kui mujalt, kavas nii vana- kui kõige uuemat (st esiettekandelist) muusikat.

    Tegelikult oli kõnealuse kontserdi kava ülesehitus ja selle teostus lausa omaette nähtus: nüüdisteosed kord vaheldumas gregoriaani monoodiatega, siis keskaja ja XXI sajandi väljendusvahendite ühtesulamine, ning seda kõike katkematult voolavas esituslikus tervikus. Sõnaga, pidev muusikaline kulgemine ühe aastatuhande algusest teise ja tagasi, kusjuures iidne ja (post)modernistlik ei moodustanud kunstilises mõttes mitte “aritmeetilist” summat, vaid pigem vaimse sünergia.

    See, et Vox Clamantise üheks partneriks oli tollel kontserdil Hortus Musicus, pole iseenesest üllatav (vanamuusikud ju mõlemad), küll aga elektrikitarride ja elektroonika kaasamine Weekend Guitar Trio näol. Lisaks veel Brian Melvin (USA) orientaalsetel trummidel. Mida see Vox Clamantise puhul näitab? Muusikalist mitmekülgsust kindlasti ning selle juhi Jaan-Eik Tulve n-ö kunstilist universalismi, ajastuid ühendavat tervikvisiooni arvatavalt samuti.

    Õhtu algas Arvo Pärdi teosega “Veni creator”, kus sai kuulda mažoorselt helklevaid vokaalseid kõlasid oreli (Aare-Paul Lattik) polüfoonilisel kontrapunkteerimisel. Peab ütlema, et uuem muusika oligi sel kontserdil eesti nüüdisheliloojatelt. Helena Tulvelt oli kavas koguni kaks teost: “Reyah hadas ‘ala” (tekst rabi Šalom Šabazi) leebelt dissoneerivasse, ent värvikasse instrumentaaltekstuuri põimus orientaalse hõnguga vokaalne monoodia. Kompositsioonile tervikuna oli iseloomulik hästi nüansseeritud dünaamika ja kõlavärvide küllus. Modernistlik helikeel pole siin vähimalgi määral vastuolus muusika n-ö igavikulise ambitsiooniga, stiililise “ühendvälja” mõttes pigem vastupidi.

    Tulve teises teoses “Arboles lloran por luvia” (sõnad sefardi ladiinokeelsest rahvaluulest, esiettekanne Eestis) kõlas Vox Clamantise vokaal kummatigi justkui instrumentaalselt ja Hortuse keelpillid nagu vokaalseltki. Ning kolmanda plaanina Arianna Savalli (sopran, Hispaania) artistlik vokaaljoonis, kusjuures tema esituses võis tajuda ka mingit ekspressionistlikku ängi (tekstis: “Puud nutavad vihma järele, minu süda ohkab”). Väga terviklik ja solistile kõrgeid nõudmisi esitav lugu.

    Toivo Tulevi “Suvises vihmas” (esiettekanne Eestis) võis kuulda mitmeid huvitavaid vokaalseid konstellatsioone, ühelt poolt polütonaalseid episoode harmoonilises plaanis ning teiselt pikkade vokaalpedaalide ja rütmiliste repetitsioonide komplementaarseid vastandusi. Hästi ilus ja sisemiselt harmooniline ning vaimult tasakaalus muusika. Sellele järgnes gregoriaani antifoon “Mandatum novum”, kus Vox Clamantis liikus laulva protsessioonina kiriku võlvide all ümber publiku, Weekend Guitar Trio mängis samal ajal aga üksikuid elektroonilisi, justkui läbipaistvaid ja heljuvaid tonaalseid tuginoote. Jällegi iidne ja nüüdisaegne ühes sünergilises sulamis!

    Mis puutub Vox Clamantise gregooriuse laulude esitusse, siis oli kõnealuse kontserdi üks õnnestunumaid kindlasti gregoriaani communio “In splendoribus”, kus võis hämmastuda lauljate intonatsioonilisest ja fraseerimise ühtsusest, mis kokku moodustavadki n-ö tervikliku muusikalise hingamise.

    Õhtu lõppes “Loreto litaaniaga”, mis kujunes kõikide eelnimetatud interpreetide esituslikuks ühisloominguks ning päädis üleva ja efektse kulminatsiooniga. Ning toonitama peab kokkuvõttes vahest sedagi, et kogu kontserti kandsid ettekandeline ühismõtlemine ja esituslik harmoonia kõikides kvaliteetides.

  • Reaalkunstnik

    Raivo Kelomees

    Kohanud sadu kunstnikke ja juurelnud nüüdisaegse kunstielu üle, olen püüdnud leida seletust kunstniku kui institutsiooni muutumisele. Kõige lihtsam vastus oleks, et kunstnik on muutunud kohanemaks teisenenud ühiskonna, tehnoloogia ja kunstikeskkonnaga.

    Veel püsiva boheemlase ja mässaja kõrvale on tekkinud reaalkunstniku toekas kuju. Kui kunstnikke liigitatakse tavaliselt kunstivoolude alla, siis reaalkunstnik sobib esindama pärivoolukunsti. Tüüpi võiks käsitleda kunstiliikide ja kultuurialade vahelise realiteedisaadusena, kes mõõdab oma tegevust edenemisega ühiskonnas ja ekspluateerib (kunsti)ühiskonna ootusi.

    Konteksti selgitamiseks kirjeldan kolme kunstnikutüüpi reaalkunstnikuni jõudmisel. Nendeks on kunstnik-arheoloog, rakenduskunstnik ja kunstnik-novaator. Arusaadavalt ei hõlma siinne lihtsustav selgitus kõike elus ettejuhtuvat.

     

    Kunstnik-arheoloog

     

    Vana uuesti kasutamist meediakunstis võib laiemalt pidada hoiakuks ja uurimissuunaks, mida kutsutakse meediaarheoloogiaks: praegustele tehnilistele imevahenditele otsitakse tehniliste alglahenduste või visioonide tasemel eelkäijaid minevikust. Telemaatilise audiovisuaalsuhtluse illustratsioonid olid olemas juba XIX sajandi keskel Jules Verne’ i teostes. Ameerika kunstnik Perry Hoberman tegi 1990. aastal installatsiooni “Faraday aed”, kus ta kasutas täiturult ostetud 1980ndate kodumasinaid: miksereid, filmiprojektoreid, laualampe, raadioid, grammofone. Külastajad pidid mööda vaipa kõndides neid sisse ja välja lülitama, kontakte sulgema ja masinaid käivitama. Tegu oli justkui kodumasinate ärganud surnuaiaga. Elektriliste asjade arheoloogilise kvaliteedi aspektist võib ka vinüülplaadimängijat pidada museaalseks eksponaadiks. Austerlane Gebhardt Sengmüller on teinud “Vinüülvideo” projekti. Vinüülplaatidele on salvestatud videopilt, mis taasesitatakse tavalisel teleriekraanil.

     

    Nähtamatu rakenduskunstnik

     

    Päevast päeva enda ümber vaadates näeme kunstnike tegevuse tulemust lihtsaimate valgusreklaamidena. Keegi on kujundanud pangaautomaadi ekraani, kus vilksatab reklaamegi, mis on tehtud mõne reklaamifirma ja -kunstniku poolt. Rakenduskunstnik, kes töötab elektroonilise meediakeskkonna kujundajana on kõige parem nähtamatuna.

    Kas teame, kes on teinud telekanalite kujunduse? Kes on kavandanud Hansapanga, Ühispanga või Nike, Mercedese, Volkswageni logo? Pärast otsingut Internetis selgub, et üliõpilane Carolyn Davidson kujundas 1971. aastal Nike logo 35 dollari eest. Kuulsate kujunduste autorid ei ole sööbinud samal määral rahva teadvusse nagu kuulsate maalide või installatsioonide autorid.

    Kujutav kunstnik otsib ja püüab tähelepanu, teeb teistmoodi, et olla nähtav, eristuda. Rakenduskunstnik hõlbustab meie eksistentsi infomaailmas, et jõuaksime otseteed vajalikuni, ning jätab kujunduse enda nähtamatuks. Ühe tegevuse eesmärk on tema ise, teise eesmärk vahendamine. Kujutava kunstniku enesenäitamine on tema töö spetsiifika, on tema kunsti osa nagu signatuur.

     

    Kunstnik-novaator

     

    Teda iseloomustavad kunstiteosed, kus on mindud elu enda kallale. Elusa looduse, elu kujundaja roll on väljakutsuvaim.

    Transgeeniline kunst on DNA ja geenide ümberkujundamisel põhinev loominguline tegevus. Selle esindaja Eduardo Kac on aretanud ultraviolettvalguses helendava küüliku, teinud piiblilausest DNA bakteri. Transgeeniline kunst seisneb kunstlike geenide loomises. Disainida, kujundada olendite geene, luua uusi olendeid – see on jumalik ambitsioon.

    Kunstnike roll nende projektide puhul on pigem visionaarne, tehnilised teostajad on ikkagi professionaalid. Kuid võimatute koosluste loomine, olematute seoste leidmine on kunstniku privileeg.

    Reaalkunstnikku võivad inspireerida teadussaavutused: bioloogia, ökoloogia, meditsiin, zooloogia, füüsika, nanotehnoloogia, kosmoloogia, matemaatika, telekommunikatsioon. Reaalkunstnik toitub reaalsusest. Populaarsete reality-show’de eellastena võib näha aktsiooni- ja performance’i-kunsti, mida 1970ndatel tehti videosse. Massikultuur, avalik meediapilt leiab uue otsinguil ideid ära unustatud kunstinähtustest ja segab neid nüüdisaegsega. Reality-show’d edenevad ka tänu tehnoloogiale: kaamerad on väikesed, odavad ja neid saab paigutada kõikjale. Jälgimiskunsti ja meediaaktivismi väljaastumised toituvad suhestumisest realiteediga.

    Reaalkunstnik toetub oma tegevustes tegelikele võimalustele, peab tähtsaks sekundaarset toimekust: projekti- ja müügitööd, mis on loometöö osa.  Ta on sotsiaalselt kompetentne, hindab koostööd ja suhteid, toetub nendele ideede läbiviimisel; ta konkureerib, mõõdab oma edukust teiste tegevuse suhtes, romantilised ja boheemlikud arusaamad kunstniku geniaalsusest ja messianistlikust positsioonist ühiskonnas on talle võõrad. See ei tähenda, et praktilistel kaalutlustel ja ideede teostamiseks ei võiks ta muutuda boheemlasest kunstnikuks. Plastiline tüüp, võimekas rollimängija.

    Reaalkunstnikele on vastukaaluks juhuslikud ja loomulikud anded, kes tõusevad ja jäävad ilma pingutamata, rikkudes reegleid, emotsionaalsete, mitteratsionaalsete, ebaloogiliste valikute ja tüüpide elujõulisus ning edukus.

    Paradoksaalsel viisil leiame reaalkunstnike seast edukaid tüüpe, keda kunstiajaloolisest või analüütilisest vaatenurgast võiks paigutada hoopis eri lahtritesse. Neid ühendab reaalsustrendide tabamine, isegi kui need väärtuselises mõttes kuuluvad eri kategooriatesse. Vano Allsalu, Anu Juurak, Kai Kaljo, Tauno Kangro, Mati Karmin, Signe Kivi, Marco Laimre, Marko Mäetamm, Kaido Ole, Terje Ojaver, Liina Siib, Jaan Toomik ja teised, kui nimetada vaid mõningaid keskmise põlvkonna kunstnikke, on teadlikud teiseste faktorite tähtsusest suhtlemisel avalikkuse, kriitika ja kunstiinstitutsioonidega ning on säilitanud elavana ka primaarse loometegevuse lätte.

     

  • Sirp arvab

     

    Sirp muidugi ei arva, et president Rüütel näiteks Maldiividele sõja võiks kuulutada. Aga on olemas kas või needsamad rahukaitsemissioonid. Siiani on Eesti neis osalenud ÜRO või NATO egiidi all või siis koos mõne võimsama riigi vägedega. Aga elu võib olla ses suhtes täis ootamatusi. Äkki seisab Eesti ühel hetkel silmitsi väljakutsega, mis ei lähe korda NATO ülejäänud kahekümne viiele riigile. Kujutleme näiteks, et Venemaa on otsustanud minna ja vabastada Korea Rahvademokraatliku Vabariigi elanikud Kim Il Jongi diktatuurist. Ja ta teeb Eestile ettepaneku sellest osa võtta ? mõistagi oma vägede koosseisus. See ei toimuks ÜRO raames, vaid unilateraalselt.

    Tundub absurdne, aga iga asi tuleb viia äärmuseni, et selguks, palju seal taga on tõde.

    Meenutagem, mis argumentidega on meie valitsejad ja suur osa muust avalikkusest põhjendanud Eesti osalemist nn. liitlasvägede koosseisus Iraagis. Esiteks muidugi see, et maailm on üks ja meie mehed kaitsevad Iraagis ka Eestit võimalike rünnakute eest. Teiseks (ja ajaliselt esiteks) on aga rõhutatud ideelisi kaalutlusi. Meilt endilt oli vabadus pooleks sajandiks röövitud, seepärast on nüüd meie kohus aidata neid, kes veel vabad ei ole. Põhjakorealased elavad veel hullemini kui Iraagis. (Näiteks kehtib seal Sirbi andmeil üsna haruldane ametlik süü edasikandumine teise ja kolmandasse põlve, st. kui üks vanematest on kuulutatud rahvavaenlaseks, siis on seda automaatselt ka tema lapsed ja lapselapsed.) Kui Eestile tõesti lähevad esmajoones korda aated, aga mitte reaalpoliitika, siis me peaksime seoses korealastega heitma kõrvale venelaste kui ajaloolise vaenlase kuju, kellega ühes rivis võidelda tunduks muidu rõve.

    Aga kas NATO lubab meil koos venelastega Phönjanile tormi joosta ja seal hiljem patrullida?

Sirp