„Lennart. Pöördtooliaastad“, autor Jaak Jõerüüt, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Eva Maria Põldmäe, muusikaline kujundaja Robert Jürjendal, videokujundajad Herkki-Erich Merila ja René Reinumägi, valguskujundaja Rene Liivamägi, kostüümikunstnik Antonio Lätt. Mängivad Ivo Uukkivi, Eva Koldits, Gert Raudsep, Ragnar Uustal, Christopher Rajaveer, Tõnn Lamp, Rasmus Kaljujärv, Hardo Adamson, Kristin Uusna, Anu Lamp ja Toomas Hendrik Ilves. Esietendus 16. X Viimsi Artiumi suures saalis.
See näidend ja Ivo Uukkivi loodud Lennart Meri tegelaskuju on igati Lennart Meri väärilised.
Sellega võikski arvustus piirduda ja nii pretendeerida eesti teatri ajaloo lühima teatriarvustuse tiitlile, sest Artur Adsoni legendaarne hinnang „Othellole“ tõdemusega, et härra Särevil poleks tasunud oma nägu mustaks määrida, on siiski vaid väljavõte pikemast tekstist. Ja seekord on asjalood ka täpselt vastupidised: kiitus Jaak Jõerüüdile selle näidendi kirjutamise eest, sügav kummardus Ivo Uukkivile oivalise rolli puhul ning eriline tänu produtsent Delfi Meediale, kes on Eesti ajaloo esileküündivate isikute ja hetkede lavale toomise võtnud oma auasjaks.
Ent kuna kardan, et Sirbi toimetust selline lakoonilisus ei rahuldaks ja siis tellitakse kelleltki teiselt süvaanalüüs, tuleb siiski laskuda detailidesse, ja mitte sugugi ainult seepärast, et neisse ju olevatki kurat peidetud.
Elulugu ja mälestused. Tekib küsimus: mida arvustada? Kas Lennart Meri elukäiku? Või Jaak Jõerüüdi mälestusi sellest? Või hoopis noorema põlvkonna teatritegijate vaatesügavust neile kauge aja sündmuste käsitlemisel?
Meri elukäiguga on asi lihtne. Esimene tõsiseltvõetav ja õnnestunud katse osagi sellest kunstikeeles edasi anda tõstab teravalt küsimuse, miks meil puudub Lennart Meri elulooraamat, mitte belletristlik, vaid tõsine ajalooline monograafia, või isegi mitu, sest egas Meri elukäik olnud vähem põnev kui Konstantin Pätsi oma. Kasutades Jõerüüdi kujundit pöördtoolist võib kindlusega öelda, et kogu Meri elu oligi pöördtoolielu: vastuoluline, saladuslik, mõistatuslik ja erisuguste tõlgendusvõimalustega.
Ning hiilgava materjalina annaks see ainest mängufilmiks või seriaaliks, milles läbi mitmel alal andeka isiksuse prisma peegelduks kogu Meri ajastu: iseseisvusaastate lõpul Euroopas möödunud koolipõlvest läbi sõjaaegse küüditamise Siberis ja Moskvas ning pikkade nõukogude aastakümnete kuni iseseisvuse taastamiseni. Kogu oma täiskasvanuelu alates Tartu ülikooli cum laude’ga lõpetamisest (1952) ei olnud Meri ohvri või tagakiusatu seisundis, vaid alati ise oma ümbruskonna kujundaja ja mõjutaja – olgu siis Vanemuise teatris, Eesti Raadios, Tallinnfilmis või kirjanike liidus töötades kuni välisministri ja presidendina Eesti riigi taasloomiseni välja. Arvan, et selline jutustus annaks meile tõepärase pildi okupatsiooniaastate vastuolulisusest, nii vaevadest kui ka väljakutsetest, nii reetmistest kui ka endaksjäämistest.
Mis puutub Jõerüüdi teksti, siis teise inimese mälestusi arvustada on mõttetu. Tegutsesime temaga koos esimeses demokraatlikult valitud ülemnõukogus aastatel 1990–1992. Seejärel nimetati Jõerüüt Meri järglasena suursaadikuks Soome (1993–1997) ning minust sai Tiit Vähi ja Mart Siimanni valitsuses kultuuriminister (1995–1999). Näidendis ilmnevad mõned faktid tollasest ajast, millest mina ei olnud kuulnudki, ja küllap on ka neid juhtumeid ja asjaolusid, millest Jõerüüt pole teadlik. Loomulikult mäletame ja hindame mõndagi toimunust erinevalt.
Teatrisse minnes ei olnud ma näidendi teksti lugenud ja püüdsin unustada kõik kokkupuuted Lennart Meriga nii Kadriorus kui ka enne ja pärast tema presidentuuri. Kõige kummalisemaks neist oli umbes tunnipikkune telefonimonoloog, mida kuulasin Klooga rannas n-ö suspede väel, sest presidenti oli vihastanud mingi ajaleheartikkel ja ta leidis millegipärast, et meedia kuulub ka vabas riigis kultuuriministri haldusalasse, või arvas hoopis just minus teadvat inimest, kes samuti iga päev ajalehti loeb.
Jõerüüt on tabanud märki. Püüan seepärast tekstist kõnelda tavavaataja seisukohalt, mitte sündmuste „kaasteadjana“. Sel juhul tuleb tunnistada, et näidendi kaks vaatust ja ka lavastusest saadud muljed neist erinevad tublisti. Esimeseks vaatuseks koondatud neli episoodi, kus Meri vestluspartneriteks on järjepanu kirjanik Jaan Kross, välisministeeriumi protokolliosakonna juhataja Andres Unga, unenäolised presidendid Clinton ja Jeltsin ning peaminister Mart Laar, on kirjutatud vaimukalt ja huviga jälgitavalt.
Jõerüüt on siin tabanud Meri mõtlemis- ja väljendusstiili, probleemid, mida lahatakse, on olulised ja teravad. Ka Meri vestluspartnerite tekst on isikupärane ning dialoog lühike ja pinev. Meri verbaalne, aga kohati ka füüsiline tegevus õigusriigi ja selles eestikeelse suhtlemise kehtestamisel ja kaitsel on muljetavaldav ning ka küllalt selgete tänapäevaste allusioonidega.
Teine episood „Vulkaan“ on lavastuse kõige nauditavam, seda kindlasti ka Meri märklauaks olevat bürokraatlikku mõtlemist esindavat protokolliülemat kehastava Christopher Rajaveere äärmiselt napi, kuid detailitäpselt ilmeka mängu tõttu.
Kolmandas episoodis „Öised külalised“ on autor lasknud oma fantaasial vabalt voolata ning nõidunud Meri unenägudesse presidendid Clintoni (Tõnn Lamp) ja Jeltsini (Rasmus Kaljujärv). Kuigi näitlejatele pole siin füüsilise ümberkehastumise nõuet seatud, on tänu Jõerüüdi ajastu- ja allikatundmisele kogu hea maitse piiril balansseeriv stseen siiski vaimukas ja mõtteliselt usutav.
Neljas episood „Üks kask meil kasvas õues“ kulub õpetussõnade jagamisele noorele peaministrile ning viib lõpule Meri esimeste ametiaastate prioriteedi – Vene vägedest lahtisaamise ülesande. On pisut kahju, et sellest esmatähtsast ning vägagi just tänu Merile õnnelikult lõppenud loost kõnelemisel pole autor pidanud vajalikuks näidata, et lisaks välispartneritele pidi Meri pidama ka teravat võitlust just selles asjas ülidemagoogiliselt esinenud siseopositsiooniga.
Prohvetlikult kõlav lause. Paraku võtab lavastuse teine vaatus nii tekstiliselt kui ka lavastuslikult pisut maha vaheajaks tekkinud tunde kunstilisest suursaavutusest. Julgen arvata, et viienda episoodi „Pressivaenlase intervjuu Eesti Televisiooni otsesaates“ tekst tugineb üsna autentselt Urmas Oti presidendipaariga tehtud 1994/95. aastavahetuse teleintervjuu üleskirjutusele.
Igatahes ajakirjaniku esitatavad küsimused peegeldavad Otile iseloomulikku pealiskaudsust, mitte Jõerüüdi vaimusära. Aga kuna Otti kehastavale Rasmus Kaljujärvele pole lavastaja andnud ülesandeks kehastuda konkreetselt Urmas Otiks, siis puudub tema mängus Otti Otiks teinud püüe rafineeritud üleolekule oma vestluspartneritest, ja nii mõjub Kaljujärv lihtsalt presidendile pugeda püüdva suvalise telejobuna.
Meri tekstis on mitmeid väga olulisi mõtteid, muu hulgas ilmselt Tšetšeenia sõja, aga võib-olla ka 1993. aasta lõpul toimunud parlamenditulistamise mõjutusena praegu lausa prohvetlikult kõlav lause: „Me peame mõistma, et Venemaa on tegemas saatuslikku viga: ta ise tõmbab enda ees Euroopa ukse lukku. See on väga murelik olukord.“ Paraku on lavastaja asetanud selles stseenis Meri istuma oma abikaasa varju, nii et kogu tema miimika on suurele osale saalist nähtav vaid videoekraanilt.
Ühelt poolt on see ju mõistetav, sest tegemist on ainukese episoodiga, mis annab Eva Kolditsa kehastatavale Helle Merile võimaluse ka kõneldes ennast abikaasa varjust pisut välja mängida. Paraku oli valitud videolahedus (vähemalt esietendusel) aga tehniline praak, sest pool presidendi näost jäi taustaks oleva tumeda seinapaneeli tõttu varju ning segas vaataja keskendumist tihedale ja olulisele tekstile. Stseeni ei päästnud ka autorilt episoodi lõpetuseks valitud vaimukas presidendi kingitus telereporterile ja sellega seoses Eva Kolditsa ette kantud Hando Runneli hingeminevad värsiread.
Sündmuste ja hinnangute virvarr. Kõige enam ja just autorile suunatud küsitavusi tekitab minus näidendi kuues episood „Skandaalid“. Kui seni kulges näitemängu tegevus ajas lineaarselt ja seetõttu ka hästi jälgitavalt, siis sellesse stseeni on autor millegipärast surunud kokku kolme aasta jooksul ja küllalt erisugustel asjaoludel toimunu: Laari valitsuse kukkumine Isamaaliidus puhkenud „Isamaasõja“ tagajärjel (september 1994), Andres Tarandi jõulurahu valitsus, Juhan Viidingu vabasurm (veebruar 1995), Tiit Vähi kahe valitsuse jooksul aset leidnud sündmused – lindiskandaal (oktoober 1995), kindral Einselni tagandamine (detsember 1995), „tiigrihüpe“ (veebruar 1996) ja Toomas Hendrik Ilvese välisministriks meelitamine (november 1996) – ning peale selle veel Jaan Krossi Nobeli auhinnast „ilmajäämine“.
Kogu episoodi alltekstina kumab aga Meri pettumus demokraatlike valimiste tulemusena 1995. aasta aprillis võimule saanud Tiit Vähis, mis tipneb tema selgelt väljendatud lootusega Laari tagasitulekust. Muidugi võiks mu suhet sellesse episoodi seletada isikliku solvumisega, sest kokkupuuted Lennartiga annavad põhjust arvata, et mind ta ministrina siiski „Kalevis valmistatud pehmeks ja läilaks, kuid värske õhu käes kohe kivikõvaks ja söödamatuks martsipanikommiks“ ei pidanud.
Aga olgu see naljana öeldud, tegelikult kardan, et tollaseid aegu mitte kaasaelanud publikule jääb tabamatuks selline sündmuste ja hinnangute virvarr, mida markeeritakse vaid Ajaloo Hääle (Anu Lamp) suust või ka Meri tekstist vilksatavate märksõnadega ning episoodis kõnealuste väga erisuguste juhtumiste põhjusena näeb publik ehk Meri sõnades viirastuvat Eestis võimule pääsenud „kurja ja ketserlikku geeniust“. Keda siis? „Rumala“ valiku teinud eesti rahvast? Edgar Savisaart, kes 1990. aastal Meri oma valitsusse välisministriks kutsus? Tiit Vähit, kes 1992. aasta märtsis ta sellelt ministrikohalt Soome saadikuks saatis? Ajaloolise tõe seisukohalt olgu öeldud, et Meri vägagi keerukas ja vastuolulises presidendiametisse tagasivalimise epopöas 1996. aasta septembri valijameeste kogus (mis jääb näidendis üldse kajastamata) mängis Tiit Vähi toetus temale vaieldamatult otsustavat osa.
Küll loob see pikk episood võimaluse tuua lavale kaks vägagi nauditavat vahepala. Toomas Hendrik Ilvese videosalvestisena voodist esitatav Washingtoni ja Kadrioru vaheline öine telefonikõne annab oma absoluutses eheduses märku, et presidendi ja ka tema lähimate mõttekaaslaste vahekord ei olnud kaugeltki nii jumaldav ja pilvitu, nagu see ajalookaugusest nüüd paista võib.
Jõerüüdi manipulatsioon Eestit solvanud Soome peaministrile Lipponenile auraha üleandmisel on niivõrd diplomaatiliselt briljante, et annab autorile kindlasti õigustuse pealiiniga ju mitte nii otseselt seotud enesekohase meenutuse näidendisse põimimisele.
Saja kuuekümne teine kõne. Lavastuse viimane, seitsmes episood kujutab endast Lennarti nende aastate jooksul peetud kõnedest saja kuuekümne teist, mida pole tervikuna mitte kunagi esitatud ja mille Jõerüüt on Meri mõtetest kompileerinud. Paljugi on selles tekstis otseselt tänapäeva suunatut, ent siiski ei saa jätta autorile osutamata, et nii pikk monoloog väga pika etenduse lõpul käib nii esitajale kui ka eriti publikule pisut üle jõu.
Aga kui see on olnud siiski dramaturgi soov, pidanuks lavastaja pika teksti mõjule pääsemiseks näitleja kindlasti esiplaanile ja otse publikusse suunama. Ivo Uukkivi kannab kõne praegu ette lavasügavusest ning paraku segavad meie ees videoprojektsioonis „vehklevat“ tema kaks pead mõtete võimendamise asemel hoopis teksti jälgimist. Paistab, et sellest on ka näitleja ise aru saanud, sest just selles stseenis on Uukkivi ehk kõige vähem „merilik“.
Lavastuse lõpul otse eeslavalt öeldavad presidendi laused („Kui mind ei ole, pidage meeles, et Koidula ja Ernesaksa isamaalaulus on isamaa kohta need kõige selgemad sõnad: ta siiski elab südames.“) mõjuvad eelnevaga võrreldes stseeni ja kogu lavastust lõpetava väga täpse ja õnneliku sõõmuna.
Uukkivi loodud uus etalon. Siit ongi aeg üle minna Karl Laumetsa lavastust ikkagi teatrikunsti sündmuseks tegeva peapõhjuseni, milleks on Ivo Uukkivi meisterlik ja tark näitlejasooritus. Oma esietenduse-eelsetes intervjuudes rõhutas lavastaja, et nii kujunduses kui ka rollides pole tema taotluseks olnud väline ajastu- ja isikutruudus. Õnneks pole Uukkivi sellist eesmärgiseadet siiski täiel määral aktsepteerinud.
Seni oli ju nii teatri- kui ka telepublikule Meri etaloniks Egon Nuteri oivaline ja südamlik sarž ning ega ma osanudki Lennartit laval kuidagi veel täpsemalt ette kujutada. Nüüd jääb uueks etaloniks Uukkivi loodu. Kindlasti pole näitleja võtnud eesmärgiks Meri jäljendamise, kuid ilmselt on süüvimine Meri tekstidesse teinud paratamatuks ka rolli välise vormi loomise, seejuures ka lausumise ja hingamise temporütmi, ning lavale on sündinud elav Lennart, nagu me teda mäletame ja armastame. Kusjuures kõik Jõerüüdi (s.t Meri) tekstis peituvad tähendussõnad, vihjed ja allhoovused on näitleja lausa rabava täpsuse ja tarkusega esile toonud ja alla kriipsutanud.
Teist teed on läinud Gert Raudsep Jaan Krossi kuju luues. Välist sarnasust pole siin taotletud, ent selge arusaam Krossi isiksuse eripärast ja tema sõnade taga peituvaist mõtteist on ka seda teed pidi minnes edu toonud ning kahe meie viimase poolsajandi suurima mõttehiiglase (Jõerüüdil lausa gigantideks kuulutatute) dialoogid ja lavapartnerlus on nauditavad. Julgen arvata, et mingi eelise võrreldes noorema näiteseltskonnaga on Uukkivile ja Raudsepale andnud ehk ka see, et lavastuses kujutatav aeg ja inimesed on neil enam-vähem täiskasvanuna läbi elatud ja ära nähtud.
Samasse põlvkonda kuulub ka Ajaloo Häält elustav Anu Lamp. Muidugi teeb ta seda talle omase meisterlikkusega, ent karuteene osutab talle teksti taustaks läbi filtri esitatav rõhutatult segane videomontaaž. Faktid, mille autor on Ajaloo Häälele ettekandmiseks valinud, on osalt juhuslikud ja kohati norib nende kallal ka peategelane, kuid selleks et nii kiire ettekanne ka vaatajani ulatuva tähenduse omandaks, oleks seda ehk pidanud toetama arusaadavate dokumentaalkaadritega, mitte matma rohepruuni ajaloohämasse.
Eva Koldits loob Helle Merina täpse, kuid paraku autori ja lavastaja poolt väga väheste mänguvõimalustega antud taustajõu. Neljas keskne ajalooline tegelane, kes esineb kahes episoodis, on Ragnar Uustali mängitud Mart Laar. Paraku on selle kuju loomisel nii lavastajal kui ka näitlejal „vaatluskogemust“ ilmselt vajaka jäänud. Noor peaminister mõjub laval pealiskaudsena, mida Meriga võrreldes Laar kahtlemata ka oli, ent Jõerüüdi tekst annab selle rolli loomiseks ning Meri ja Laari kaugeltki mitte lihtsate suhete kujutamiseks siiski palju praegu veel välja mängimata jäetud võimalusi.
Kui Robert Jürjendali elavas esituses kostev muusika loob lavastusele pisut müstilise ja kogu lugu hästi pingestava tausta, siis võrdselt videokujundusega ei veena eriti ka Eva Maria Põldmäe lavapilt, mis meenutab pigem 1990. aastate odavat telestuudiot kui presidendi ametiruume. Kui soovitavalt ajatuna mõjuv ja tänapäevaste tehniliste vidinatega (mobiiltelefonid) varustatud kujundus pidanuks lavastaja sõnul andma viite Meri isiksuse ja laval kõnesolevate probleemide ajastuülesusele, siis oleks see tulnud tervikuna kontseptuaalsemalt läbi viia.
Sõna on see. Ja lõpuks – pöördtool, mis talle kabinetti paigutatud kingitusena tekitab Meris kohe rahulolematuse ning paneb sellest poliitilist allteksti otsima. Siin oleksin küll kindlalt peategelase ja mitte autori poolel. Kui Lennart Meri keerulist elukäiku võiks ehk tõepoolest nimetada pöördtoolieluks, siis presidendina istus ta kindlalt ühte suunda vaataval ja oma elumissiooni ellu viival moel.
Tegelikult aga olekski detailides norimise asemel tulnud piirduda artikli alguses toodud ühe lausega. Sest meie praeguses teatripildis, kus hoolimata tohutule probleemide ja valude rohkusele nii Eesti sees kui ka välisilmas toovad andekad teatritegijad sõnateatris lausa järjepanu välja sõnadeta lavastusi, on Jõerüüdi ja Laumetsa töö kinnituseks, et sõna on see, millega teatris peab ja saab rääkida väga vajalikest ja publikule kordaminevatest teemadest. Eks just seda tõestas nii oma kirjaniku- kui ka poliitikutegevusega kindlasti suurepäraselt ka Lennart Meri.
