Luulekassettide kogumik „Tundekasvatus“ (Eesti 2021, 86 min), režissöör Sirel Heinloo. Osades Sirel Heinloo, Merca, Joelle Taylor, Adam Kammerling, Kelli Kiipus, Iina Gyldén, Jill Kenny, Irene, Hannah Eynon, Susan Kolde jt.
Kirjanduskriitiku ja luuleprõmmude korraldaja Sirel Heinloo eestvedamisel on valmis tehtud film, mis koosneb neljast umbes 20–25minutilisest luulekassetist, kus peale Tõnis Vilu tekste esitava Merca etlevad ja deklameerivad (oo, mis kaunid vanaaegsed mõisted) oma tekste avalikkusele veel suhteliselt tundmatud tegijad. Film koosnebki peamiselt tekstide lugemisest ja neid saatvatest illustreerivatest klippidest. Juba kuulen, kuidas lugejatel hakkab vaikselt mõttes kirvendama: kuulata ja vaadata ekraanilt 90 minutit luulet? Vabatahtlikult? Ajal, mil ükskõik mis info vastuvõtmise eelistatuim formaat on 20sekundine (nalja)-video ja/või meemid? Ei, aitäh! Kas saab olla veel midagi igavamat kui üks pooleteisetunnine film luulest? Tuleb välja, et saab. Mis veelgi kõnekam – igav ei hakka „Tundekasvatust“ vaadates kordagi!
Luule filmis vs. filmi luulelisus
Sõnapaari „luule ja film“ peale meenub mulle jalamaid Vietnami eksperimentaalrežissööri ja kirjandusteoreetiku Trinh T. Minh-ha nimi. Tema filmides ei loe küll keegi kunagi luulet, kuigi teksti kohtab seal üsna palju, ning väga harva kogeb tema visuaalsetes ja esteetilistes valikutes midagi, mille saab paigutada tihti luulelisuse juurde kuuluva sentimentaalse ja sellena mõistetava ning kogetava alla. Ometi on teatud laadi lüürilisus tema filmides midagi keskset ja olemuslikku, see on vaat et agressiivnegi: neil filmidel on tugev omailm, need on allusioonitihked, sageli raskesti mõistetavad ja raskepärased, hermeetilised ning spetsiifilised. Heinloo filmi võib mõnes mõttes aga vaadata lausa Trinhi teoste vastandina, mis sest, et seegi on luuleline.
Merca pisibrechtlikku laadi eviv paberi pealt loetut matkiv esitusmaneer on nutikas kontrast teiste autorite suures osas peast loetavate isiklike tekstide sentimentaalsele esituslaadile.
„Tundekasvatus“ koosneb neljast osast ning iga kassett algab hüpnotiseeriva helindi (helilooja Karl Petti) ning kesklinna kõrgete hoonete äraspidise vaatega. Seesugused ilulevad kaadrid filmides meenutavad mulle küll tihtipeale justkui mõne maakleri kaunilt välja pandud müügiartikli pinda-pinnast. Näiteks vaadates ka Tanel Toomi „Tõde ja õigust“ (2018), kus vaated on tihti ülevalt ja ülevad, ei saanud ma üks hetk enam õieti aru, kas mulle üritatakse ikka näidata eelmiste sajandite maarahva rasket töörabamist või üritatakse hoopis maaliliselt filmitud maatükki maha müüa? Aga see selleks. „Tundekasvatus“ on kogu oma professionaalse tiimi kiuste ikkagi mõnusalt lihtne ja epateerimisvaba. Ta on see, mis ta kontseptuaalses eelmängus, seda tutvustavas tekstis, lubatakse olevat – ei rohkem ega vähem. Film on inspireeritud Tõnis Vilu luulest ja selles kaasalöövad-loovad autorid „vaatavad otsa oma vaimsele tervisele, mõtestavad oma viimase aja meeldejäävamaid kontaktiotsimisi kaaslastega ning leiavad ühiseid kokkupuutepunkte sügavalt isiklikke teemasid käsitledes“.
Kassetilikkus ja tõik, et teos on justkui neljaks seriaaliks jagatud. Tiitrid, osalejate nimed ja näod, mida iga osa alguses näidatakse, mõjuvad korraga nii autoreid tutvustava nutika vormilise valiku ja lahendusena, aga ka eelhäälestusena: filmi vaatamisel-kuulamisel-kogemisel tulin mõttele, et tegemist on omamoodi kirgedest pakatava luuleseebikaga. Ilmselt selle tõttu ongi filmi n-ö lihtne sukelduda: see ei ole mingist otsast hermeetiline, kinnise omailmaga ega raskesti mõistetav (küll aga ehk spetsiifiline). Isegi vähesed suurema kunstitaotlusega abstraktsemad stseenid mõjuvad pigem vaatajasõbralikult. Tõlgendamisruum on jäetud pigem väikeseks, publiku ülesandeks on siin kaasa minna, samastuda ekraanil oleva ja olijatega, ning lasta tundepuhangutel oma keha pinnale üles kerkida. Vaataja leiab end Ameerika mägede või pigem Eesti küngaste tundekarussellilt, sest film mõjub omamoodi raputavalt ja isegi katartiliselt, võiks öelda, et teraapiliselt.
Luule- ja filmiteraapia
„Tundekasvatus“ ei ole tehtud eesmärgiga äratada suurt tähelepanu, võita auhindu ja pälvida filmikriitikute tunnustust, vaid on kantud armastusest luule vastu. See ei tähenda aga sugugi, et seda võiksid vaadata ja peaksid vaatama vaid luulesõbrad ja -huvilised ega peaks vaatama mõni tõsisem filmikriitik-fanatt. Heinloo on ühte filmipilti pannud kokku avalikkusele kas täitsa tundmatud ja/või pigem oma loometeed alles alustavad kirjutajad, kuid vanade heade tegijate ja tuntud nimemagnetite puudumisest hoolimata (või isegi ehk just selle tõttu) on tulemus õnnestunud ja põnev. Luuletajad loevad oma tekste peaasjalikult otse neid filmivasse kaamerasse nii pretensioonivabalt (sedasi ei oska kahjuks lugeda ükski õppinud näitleja), lakooniliselt ja lihtsalt, teiselt poolt aga nii laetult ja kirglikult (jällegi, sedasi ei oska ükski näitlejaks õppinu lugeda), et see peaks olema sümpaatne ka kõige tuimemale XXI sajandi eestlasele, luulekaugemale inimesele ning ka nõudlikuma maitsega filmivaatajale. Siit leiab nii armastusluulet, looduslüürikat, pehmemat ühiskonnakriitikat, identiteediotsinguid ja sellega kimpus olemist, liikidevahelist sõprust, perekonnatraumat, vananemise ilu (jah, ilu), üksindust, läheduse- ja kontaktiotsinguid, esivanematega kõnelemist ja loitsimisluulet. Seejuures mõjub film kogu ekraanilt nähtu ja kuuldu ilu ja valu kiuste ikkagi elujaatavalt. Muidu pimedal ja pandeemiast räsitud ning aina hoogustuva vaimse tervise kriisi ajal tärkab seda vaadates mõtteidu, et ehkki luule või kunst ei suuda päästa kedagi meist ega maailma, aitab see ometigi edasi elada. Nii seda luulet ja kunsti kas ise nokitsedes – hobi või professionaalsemas korras – , kui/või ka seda nokitsemist pigem kaemas, kogemas ja kuulamas käies.
Pärast seanssi tuli nii mõnigi kinokülastaja välja, pisarad silmis. Mina aga tihkusin õnneks vaikselt ja väikselt ära veel pimedas, sest „Tundekasvatus“ on film, mis tõepoolest mõjub. Loomulikult, nagu sai sedastatud, ongi see üles ehitatud nii, et mõjuks:sentimentaalsusele rõhuv muusika, luulesõnu ilmestavad ja illustreerivad lihtsad kaadrid loodusest, merest, kohe-kohe nutmapuhkevast silmapaarist, horisondist, kappavast hobusest, aknearmilisest näonahast, nõtkest käekoreograafiast, emmet musitavast titest jne – aga see mõjub siiski muul põhjusel. Esiteks pole „Tundekasvatuses“ ükski sõna liigne. Samuti olen üsna kindel, et kui kõik need tekstid oleksid ette kandnud kas tuntud luuletajad või professionaalsed näitlejad (mul ei ole nende vastu midagi, ausalt), poleks tulemus olnud pooltki nii mõjus. Erandina Merca pisibrechtlikku laadi eviv paberi pealt loetut matkiv esitusmaneer – muide, raamatuski on Vilu tekstid loetavad justkui mininäidenditena – on nutikas kontrast teiste autorite suures osas peast loetavate isiklike tekstide sentimentaalsele esituslaadile. Seal, kus näitleja mängib, sest see ongi ta töö, mängida, võtab luuletav autor oma sõna äärmiselt tõsiselt, tekstidki on tõsised. Ja kuidas need saaksidki olla midagi muud, kui see, millest nad tõukusid, on vaimne tervis.
Viimasel ajal on õnneks nii meedias kui ka mujal (Tõnis Vilugi teeb Ida raadios vaimsest tervisest rääkivat ja harivat saadet „Katus“) hakatud aina rohkem rääkima sellest pandeemiast, mida pole põhjustanud kroonviirus, aga mis ometigi õgib meie enda inimesi vaata et palju hullemini. Mõtlen, kui lihtne oleks sellisel kuumal teemal teha nn performatiivne woke-teos või näitus mõnes Telliskivi galeriis, aga ei, Heinloo ja filmis osalevad luuletajad on võtnud ette ühe päriselt tõsise töö. On erakordne, et film ja mitte ükski seal esitatud tekst ei mõju epateerivalt ega kohustuslikus korras poliitärksana. „Tundekasvastus“ kasvatab, sest on täpselt nii tundlik ja habras kui see teema, millest on tõukunud.
Selgusid kultuurisõbrad, aasta kultuurikorraldajaks nimetati Piret Aus
Kultuuriminister Tiit Terik andis täna, 17. veebruaril üle konkursi „Kultuurisõber 2021“ tunnustused. Peapreemia ehk aasta kultuurisõbra tiitli pälvisid Kliinik32 OÜ ning metseenid Reet ja Väino Kaldoja ning Enn Meri. Kultuurisõbra tiitliga tänatakse iga-aastaselt ettevõtteid ja metseene, kes on aasta jooksul olnud kultuurivaldkonnale toeks rahaliselt või oma tegudega. Esmakordselt välja antud aasta kultuurikorraldaja tiitli pälvis Piret Aus.
“Nii Eestis kui ka mujal maailmas näeme, kuivõrd oluline on kultuuri edendamiseks erakapitali ja avaliku raha sümbioos. Seepärast on rõõm, et meie ettevõtjatel ja metseenidel on keerulisest ajast hoolimata säilinud soov kultuuriellu panustada. Lõppude lõpuks on ju kultuur enda erivormides miskit, mis mõtestab argipäeva ning homse,” ütles kultuuriminister Tiit Terik pöördumises kultuuri toetajatele ja korraldajatele.
Peapreemia ehk aasta kultuurisõbra tiitli said kolm ettevõtet või metseeni eriliselt mõjuka panuse eest. Metseenid Reet ja Väino Kaldoja pälvisid tunnustuse Arvo Pärdi keskuse toetamise eest ning Enn Meri festivali „Juu jääb“ ja mitmete muude Muhumaal toimuvate sündmuste toetamise eest. Hambaravikliinik Kliinik32 pärjati aasta kultuurisõbra tiitliga toetuse eest vabakutseliste kultuuritegijate heaks. Aasta kultuurisõpradele kingitakse tavapäraselt kunstnik Kärt Ojavee teos „Undefined Useful Object“.
Kultuurisõbra tunnustuse pälvisid sel aastal kaheksa ettevõtet või metseeni panuse eest eri valdkondades. Toetuse eest teatrivaldkonnale pälvis tunnustuse puiduettevõte Raitwood, muusikavaldkonnas metseen Neeme Tammis, arhitektuuri ja disani vallas Floorin ning kirjanduses Toomas Annus. Kujutava kunsti valdkonna toetamise eest sai kultuurisõbra tiitli DHL Express Estonia, filminduse toetamise eest Elisa Eesti, muuseumimaastikul õla alla panemise eest advokaadibüroo Sorainen ning kohaliku kultuurielu toetamise eest Sillamäe Sadam.
Esmakordselt välja antud aasta kultuurikorraldaja tunnustuse pälvis Piret Aus, ligipääsetavuse eestkõneleja, kirjeldustõlgete tegija, õppejõud ning pärandihoidja.
„Piret Aus väärib erilist tänu aastatepikkuse töö eest kultuurile ligipääsetavuse tagamisel ühiskonna haavatavatele gruppidele. Tema kirjeldustõlked olid möödunud aastal suurepärased ning ainus võimalus vaegnägijatel osa saada näiteks Eesti Vabariigi aastapäeva sündmustest või isegi tantsukunstist. Piret Ausi tegevus on signaal kogu meie ühiskonnale, et me mitte ainult ei märkaks, vaid ka tegutseksime,“ lisas kultuuriminister Terik.
Aasta kultuurikorraldaja tiitliga käib kaasas rahaline preemia, mis on võrdne möödunud aastanumbriga ehk tänavu 2021 eurot.
Kultuuriministeeriumile laekus sel korral tunnustamiseks 39 ettepanekut. Kultuurisõbra valikukomisjoni tööd juhtis kantsler Tarvi Sits, komisjoni liikmed olid lisaks Kultuuriministeeriumi valdkonnajuhtidele ka Eesti Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa, ettevõtja ning aasta kultuurisõber 2020 Feliks Mägus ning Kultuuripartnerluse SA juhataja Meelis Kubits. Kultuuriministeerium tunnustab valdkonda panustanud organisatsioone ja isikuid alates 2011. aastast.
Pidulik tänusündmus „Kultuurisõber 2021“ toimus Tallinnas KAI kunstikeskuses.
VIRVE SARAPIK: Õpetaja, valgustaja, suunaja ja vahendaja Jaak Kangilaski seisukoht näib olevat, et pooluste vahel leiab alati kesktee, kuid elus, kunstis, mõtteviisis ja ka poliitikas peaks leiduma erinevaid võimalusi.
Elutöö on nii kõikehõlmav küll, et seda ei võta kokku ei lühike lehelugu, kõne ega telesaade. Jaak Kangilaski pikaaegset tegevust on viimastel aastatel Sirbis käsitletud, kahel korral ka intervjuuna, seega asjaosalise enda pilgu läbi.1 Tahtmata kirjapandut korrata, võinuksin toetuda omaenda kokkupuudetele ja muljetele, kuid paratamatult valgustub nii välja vaid mingi osa tema elust ja tööst. Üks lähenemisvõimalusi on näiteks aga rollide eritlemine, mida siinkohal teengi.
MERLE KARRO-KALBERG: Asendamatu Linda Madalik Viimasel ajal pole ehitatud ühtegi arhitektuuri suurobjekti, kus Linda Madalik poleks kaasa löönud, alates kaubanduskeskustest ja koolidest ning lõpetades suurte kontserdimajadega.
Vanaproua revolvriga – nii on riikliku kultuuri elutööpreemia pälvinud akustik Linda Madalik ehk üldsusele kõige paremini meelde jäänud. See on lausa nii tugev kujund, et leidis oma aegumatu koha laulu sees. Veebruari alguses toimunud arhitektuuripreemiate gala muusikalises vaheesituses laulis Kaisa Kuslapuu ansambel Lonitseera Linda Madaliku ja tema püssi Eesti kultuurilukku.
TIIT ALEKSEJEV: Lindid Mati Sirklile Kahele häälele
Mati Sirkel on vahendanud üle poolesaja tippteose saksa, inglise, rootsi, uuskreeka ja hollandi keelest. Tema eestindatud autorite hulgast tõusevad esiplaanile saksa ja austria kirjanduse keelevirtuoosid: Franz Kafka (kõik ilukirjanduslikud tekstid, päevikud ja kirjad), Friedrich Hölderlin, Johann Wolfgang von Goethe, Novalis, Rainer Maria Rilke, Heinrich von Kleist, Ernst Theodor Amadeus Hoffmann, Hermann Hesse, Georg Büchner, Hermann Broch, Hugo von Hoffmannsthal, Robert Musil, Heimito von Doderer, Winfried Georg Sebald, George Saiko, Gustav Meyrink, Hans Jakob Christoffel von Grimmelshausen, Fritz von Herzmanovsky Orlando, Alfred Kubin, Elias Canetti, Günter Grass, Thomas Bernhard jpt.
Ja paljud teised …
KRISTA FISCHER, TÕNU KOLLO: Matemaatilise statistika ilu ja võlu Teaduse elutööpreemia laureaat Ene-Margit Tiit on matemaatilise statistika õppesuuna rajaja ja üks statistilise kirjaoskuse juurutajatest.
„Keegi ei oska ennustada, mis inimese loomingust tegelikult on väärtuslik ja kannatab ajaproovi välja – kas see on teadusartikkel, õpik, ajakirjanduses ilmunud mõttevälgatus või temast kui isiksusest järele jäänud legend.“
Nii kirjutas vastne riigi elutööpreemia laureaat, Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit enam kui kaks aastakümmet tagasi oma 1955–1998 avaldatud, toimetatud ja juhendatud tööde kogumiku eessõnas. See mõte selgitab hästi ka selliste preemiate väljaandmise keerukust – kuidas panna kaalukaussidele väärikate inimeste mitmekülgsed saavutused ja neid omavahel võrrelda?
Laureaat ise on koos kolleegidega uurinud nii punaseid kääbustähti, abielulahutuse riskitegureid, rasedate toitumist, inimtegevusega seotud keskkonnaprobleeme, Eesti rahvaarvu muutumist, Eesti perede vaesust ja eakate toimetulekut, pärimuskultuuri ja koroonaviiruse levimust Eestis, rääkimata arvukatest matemaatilistest töödest mitmemõõtmelises statistikas ning panusest statistikatarkvara loomisesse. Ta on üks peamistest Eesti registripõhise rahvaloenduste metoodika väljatöötajatest. Kuidas saab üldse võimalik olla, et tegu on ühe ja sama isikuga?
KRISTIN KUUTMA: Rahvamuusika uurimisest kultuuri järjepidevuse hoidmiseni Teaduse elutööpreemia laureaadi Ingrid Rüütli elutööks on olnud eesti etnomusikoloogia koolkonna kujundamine ja järjepidevuse hoidmine.
Ingrid Rüütel on üks teenekamaid rahvamuusika uurijaid, eesti etnomusikoloogia rajajaid, kogu eesti rahvamuusika ning folkloori uurimise pikaajaline ja ühiskonnas mõjukas eestvedaja ja eestkõneleja. Tema uuringud on välja toonud regilaulude viiside ning laiemalt soome-ugri rahvamuusika eripära, ta on loonud eesti ja vadja regiviiside tüpoloogia ja andmebaasi, määratlenud eesti rahvalaulu kihistusi ja etniliste suhete rolli nende tekkes, eritlenud rahvakultuuri ja etnilise identiteedi mitmesuguseid väljendusviise. Aastakümneid aktiivse väliuurijana on ta talletanud lugematu hulga rahvalaule, koostanud nende põhjal kogumikke ja heliplaadikomplekte, lisaks on ta osalenud ka mitme teadusfilmi tegemises. Tema elutööks on olnud eesti etnomusikoloogia koolkonna kujundamine ja järjepidevuse hoidmine viimase poole sajandi jooksul.
Mees, kes tunneb Keraamikat. Juss Heinsalu intervjuu Leo Rohliniga
Leo Rohlin (snd 1939) on Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor, pikaaegne ja hindamatu keraamika õppejõud ning kunstnik, kes on pälvinud kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna elutööpreemia pedagoogilise, akadeemilise ja ka loomingulise töö eest. Leo Rohlin on osalenud näitustel mitmel pool maailmas, loonud monumentaalteoseid ja disaininud aegumatut tööstuskeraamikat, avaldanud monograafiaid ning panustanud arvukate artiklitega keraamika kajastamisse. Tegemist on inimesega, kes on pühendunud eesti keraamika arengu ja säilimise hüvangule.
Süvitsi mõõdetav maailm. Mathura intervjuu Rein Rauaga
Rein Raud pälvis riikliku kultuuri aastapreemia 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Näiteks avaldas Raud romaani „Päikesekiri”, koondtõlkekogu William Carlos Williamsi luulest “Kevad ja üldse” ning uurimuse “Olemise voog”. .Alljärgnev vestlus tõukub Raua mullu ilmunud raamatust “Täiused ja tühjused: Lühiülevaade Aasia mõtteloost”.
TRIIN OJARI: Majakeskne Vilen Künnapu
Tänavu pälvis kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia „julge ja isepäine“ (nii on auhinna määrajad sõnastanud) Vilen Künnapu. Ta on ilmselt üks tuntumaid arhitekte, kes on avalikkust raugematu intensiivsusega irriteerinud, lõbustanud ja ärritanud juba 1970. aastatest saadik. Rahutu loojanatuur, alati näljane millegi uue järele, vankumatu usus kunsti ülimuslikkusse, ise pidevas ümbersündimises loomingulise elurikkuse katkematus ahelas – teel, mis on ta nüüd maalikunsti juurde viinud.
ANNA-LIIZA IZBAŠ: Julge pealehakkamise ja kõrge lennuga Salto
Veebruari alguses toimunud arhitektuuripreemiate auhinnagalal võidutsesid Salto arhitektid. Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia ja arhitektide liidu arhitekti aastapreemia pälvisid nad eelmisel suvel avatud Vanasadama kruiisiterminali eest. Tartus Emajõe ääres asuv lodjakoda (valmimisaeg 2020) tõi kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali eripreemia.
Intervjuus räägivad Maarja Kask ja Ralf Lõoke Vanasadama kruiisiterminali ja lodjakoja projekteerimis- ja ehitusprotsessist lähemalt ning jagavad mõtteid arhitektuuri ja keskkonna koosmõjust.
JÜRI SAAR: Putini sõda
Ükski läänemaailma otsustajatest pole siiani tõsiselt üritanud lõpetada või isegi piirata Vene ulatuslikku rahapesu läänes.
Praegune rahvusvaheline olukord on pingelisem kui kunagi varem pärast külma sõda ja võib tõepoolest lõppeda suure sõjalise konfliktiga keset Euroopat. Saatkondi, näiteks Venemaa, USA, Ühendkuningriigi ja mõne teise lääneriigi oma, evakueeritakse Ukrainast ning nende riikide kodanikel soovitatakse maalt lahkuda. See ei osuta üksnes diplomaatia läbikukkumisele, vaid selles peegeldub kogu läänemaailmas Venemaast loodud kujutluspildi lagunemine. On ju viimasel kolmel aastakümnel diplomaadid, poliitikud, ajakirjanikud ja intellektuaalid järjepidevalt keeldunud aru saamast, milliseks riigiks on Venemaa kujunenud pärast „XX sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi“. Lääs on nüüd ka valmis efektiivselt reageerima Venemaa agressiivsetele sammudele.
ILMAR VENE: Olemuslikkus ja märgilisus
Väljapaistvate isiksuste tegevuse tõlgendamisel olgu teisejärgulise tähendusega üksikasjad lahus peamisest! Või kui eelistada lotmanliku värvinguga sõnastust: olemuslikkus tuleb eraldada märgilisusest. Märgiline on näiteks, mida õpetlane on kirjutanud oma ammusele õpingukaaslasele 27. aprillil 1991. aastal: „Olen ikkagi stalinlikust epohhist pärinev inimene“. Sedasama saab ütelda bolševike parteisse astumise kohta, mis sai teoks kõige raskemal ajal, 1942. aastal. Tegemist pole vähema kui esindusliku tõendiga vaprusest. Teadagi ei saanud kommunist olla seotud kirikuga ning Juri Lotman, printsipiaalne ateist, pidas seda endastmõistetavaks. See kõik ei tõuse aga kõrgemale märgitasandist. Sootuks millegi muuga puutume kokku, kui seesama inimene hakkab edaspidi aastakümneid kordama, et kultuur rajaneb kõlblusel. See viimane nimelt, kõlblus, ei ole märgiline, ja juba „rajanemine“ osutab, et silmas peetakse midagi püsivat.
KRISTJAN HALJAK: Surm loomingus Kas ja kuidas suhtutakse, ületatakse ja tõlgitakse surma kirjanduses? Loomingu Raamatukogus 2021. aastal ilmunud teosed annavad vastuse.
Kõik kõneleb seksist ja surmast, mitte üksnes räpane ja madal bulvarikirjandus, vaid igasugune kirjandus. Muidugi eristab tekste see, millisel määral on seksuaalsus või surmatung sisutasandil eksplitsiitselt kohal, kui otseselt ühest või teisest – või ühest ja samast? – asjast räägitakse, kuivõrd on see sublimeeritud, kuivõrd on kunstiteoses esile kerkivad püüdlused seksi ja surma poole oma esmasest objektist ümber suunatud. Markii de Sade’i eristab Leonardo da Vincist kuristik, kuid, rääkimata metafüüsilisest tühjusest sügaviku kohal, on ka sügaviku seinad, raam ja põhi tehtud – kultuurilis-ajaloolistest, poliitilistest ning sättumuslikest eripäradest ja fantaasiate struktuurist hoolimata – ühest ja samast materjalist, inimpsüühika kivist.
KRISTINA KÕRVER: Kel kõrvad, see kuulgu
Ansambel Vox Clamantis seostub paljudel kuulajatel gregooriuse lauluga, kuid tegelikult on ta midagi palju rohkemat. Aastatega on nende repertuaar ja tegevusväli plahvatuslikult laienenud ning hõlmab vaimulikku muusikat Perotinusest ja Machaut’st kuni Liszti, Messiaeni ja Pärdi muusikani välja. Omaette peatüki moodustabki Eesti heliloojate looming – Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi kõrval Helena Tulve, Tõnis Kaumanni, Galina Grigorjeva, Sven Grünbergi jt teosed. Vox Clamantis on kujunenud hinnatud nüüdismuusikaansambliks, mille võimekatele lauljatele loovad heliloojad meelsasti uusi partituure.
SILVER ÕUN: Mine ja vaata
Paul Thomas Andersoni retrospektiivil võib näha kuut kaasaja Ameerika autorifilmi meistriteost.
URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Muutuvad asjad
Olen varasematel tagakülgedel kõnelenud asjade stabiliseerivast mõjust. Esemete võimest ajalugu aeglaseks muuta, pakkuda turvatunnet, et ärgata samas maailmas, kus uinusime. Olelusvõitluslik ahvidraama on asendunud inimahvide organiseeritud koostööga.
Arvustamisel
XXIII segakooride võistulaulmine „Tuljak“
kontsert „TMKK kuuskümmend. Muusikat suurelt lavalt“
protseduur-mäng „Motell Düskroonia“
Kristi Kongi ja Krista Möldri näitus „… ja teised valguse varjundid“
Eesti Draamateatri „Majahoidja“
Tallinna Linnateatri „Emigrandid“
dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“
luulekassettide kogumik „Tundekasvatus“
Algas kandideerimine mainekasse L´Oréal-UNESCO „Naised teaduses“ noorte talentide Baltikumi programmi. Eesti, Läti ja Leedu väljapaistvatele naisteadlastele antakse seitse 6000 euro suurust uurimistoetust. Lisaks nomineeritakse igast Balti riigist üks auhinnasaaja L’Oréali ja UNESCO rahvusvahelisele tõusvate talentide ühiskonkursile (International Rising Talent).
L´Oréal-UNESCO „Naised teaduses“ noorte talentide Baltikumi programmi saab kandideerida kuni 17. märtsini 2022 programmi veebilehel www.forwomeninscience.com.
Eestis antakse konkursipõhiselt välja kaks auhinda: üks uurimistoetus kuni 40-aastasele doktorikraadiga naisteadlasele oma uuringute elluviimiseks ja teine kuni 40-aastasele naisdoktorandile oma doktoritöö aluseks olevate uuringute lõpetamiseks.
Konkureerima oodatakse neid, kelle uuringud kuuluvad arvuti-, info- ja tehnikateaduste, loodus- ja keskkonnateaduste, matemaatika, füüsika ja materjaliteaduste valdkonda. Kuna eelnevatel aastatel on enam kui kolmveerand taotlustest olnud füüsikas, loodus-, keskkonna- ja tehnikateadustes, siis sel aastal innustatakse osalema neid, kelle südameasjaks on matemaatika, arvuti- ja infoteadused.
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rõhutas, et me kõik peame hoolt kandma selle eest, et mitte keegi, kes maailma uut teadmist suudab tuua, ei jääks pidama poolele teele. „Peame lahti saama mineviku varjudest, mis on pärssinud andekate naisteadlaste teekonda teaduse säravate tippude juurde ja mis kipuvad eri vormides ikka ja jälle pead tõstma,“ ütles ta.
Eestis hakati „Naised teaduses“ auhindu-uurimistoetusi välja andma viis aastat tagasi. Aastail 2017–2020 on tunnustuse saanud kuus säravat naisteadlast: dr Els Heinsalu, dr Karin Kogermann, dr Tuul Sepp, dr Kaarin Parts, prof Maarja Grossberg ja dr Lisandra Marina Da Rocha Meneses-Nandha.
Kaija Põhako-Esko_
Möödunud aastal pälvisid seitse Baltikumi naisteadlast 6000 euro suuruse uurimistoetuse. Eestist said selle tunnustuse Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi materjalide keemia kaasprofessor Kaija Põhako-Esko ning Tartu Ülikooli loomaökoloogia doktorant Mari-Ann Lind.
Dr Põhako-Esko sõnul võimaldas saadud toetus tegeleda enesearenguga valdkondades, mis jäävad väljapoole tema igapäevast teadustööd, nagu näiteks osalemine erinevatel juhtimis- ja ettevõtluskoolitustel. „Omandatud oskused aitavad tuua teadustulemusi praktilistele rakendustele lähemale. Soovin, et minu tööst oleks inimestele kasu ja arendatavad pehmerobootika seadmed jõuaks abivajajateni,“ lisas Kaija Põhako-Esko.
Mari-Ann Lind
Mari-Ann Lind sai tänu programmile vajaliku kogemuse, kuidas meedias oma teadustööd laiemale avalikkusele tutvustada. „Olen õppinud oma mugavustsoonist väljuma ning saanud seejuures juurde enesekindlust. Noore alustava teadlasena olen auhinnaraha abil saanud muretumalt keskenduda oma teadustööle,“ lisas ta.
Programmi kutsus Lätis ellu programmi patroon, Läti Vabariigi president 1999–2007 Vaira Vike-Freiberga. Täna toimib see koostöös Läti, Leedu ja Eesti Teaduste Akadeemiate ning UNESCO rahvuslike komisjonidega. Tegu on ainsa programmiga Baltikumis, mis toetab spetsiaalselt naisteadlaste ametialast arengut ja nende jaoks oluliste eesmärkide saavutamist.
Ülemaailmne „Naised teaduses“ programm loodi 1998. aastal. Alates sellest ajast on UNESCO ja L’Oréal panustanud ühiselt selle kaudu teaduse arendamisse, samuti püüdesse naisteadlaste arvu suurendada ning soolist võrdõiguslikkust ka teadusmaailmas edendada. Programmi kaudu naisteadlasi mitte ainult tunnustatakse, vaid aidatakse neil oma eesmärkideni jõuda ning oma saavutusi võimalikult laialt tutvustada.
Filmimuuseumis avaneb 19. veebruarist näitus “”Stalkeri” kaks sündi”
Filmimuuseumis avaneb 19. veebruarist uus näitus “”Stalkeri” kaks sündi”, mis on pühendatud Andrei Tarkovskile ning tema filmile “Stalker”
Näitusel jõuavad esmaskordselt publiku ette filmi kaameratehniku Sergei Bessmertnõi fotod “Stalkeri” filmimise päevilt, avades filmi valmimise vastuolulist lugu ja režissööri kompromissitut loomemeetodit.Bessmertnõi on tulemas ka näituse avamisele.
Andrei Tarkovski lavastatud “Stalker” (1979) jälgib kolme tegelase teekonda salapärasesse ruumi Tsoonis. Tsooni filmiti ilma märkimisväärsete eriefektideta peamiselt loomulikes keskkondades Tallinnas ja linna lähedal lagunenud elektrijaamas Jägala jõel 1977. ja 1978. aasta suvel.
Sergei Bessmertnõi töötas „Stalkeri” võtetel kaameratehnikuna ning osales igapäevaselt filmi tegemisel. Näitus peegeldab ühe filmi tegemise argipäeva ja meenutab tänaseks kadunud apokalüptilisi paiku 1970ndate Tallinna kesklinnas ja linna ümbruses.
Filmi võib pidada üheks kõige keerulisemalt sündinud teoseks filmiajaloos. ““Stalker” on nõiutud,” on Andrei Tarkovski öelnud oma mälestustes.
Käesoleval aastal möödub „Stalkeri” võtete algusest Eestis 45 aastat ning 4. aprillil on Andrei Tarkovski 90. sünniaastapäev.
Näitust saadab režissööri tööde filmiprogramm Filmimuuseumi Kinoteegis.
13. veebruaril anti Vabal Laval pidulikult üle Kultuurkapitali 2021. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad ning kujutava ja rakenduskunsti, audiovisuaalse kunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad. Preemiate üleandmist sai otse vaadata kultuur.err.ee portaalis.
Preemiapäeva õhtul kutsume kõiki kell 18.45-20.00 vaatama ETV erisaadet „Kultuurkapitali aastapreemiad 2021“, mis tutvustab elutöö- ja peapreemia laureaate, avades Eesti kultuurielu säravamate inimeste mõttemaailma ja tegude tagamaid.
„Tore, et sellel aastal saime spordi- ja kultuurirahvaga taas kokku tulla, et üheskoos tunnustust jagada neile, kes eelmisel aastal oma tööde ja tegemistega enim silma paistsid. Samuti oli ilus koos tänada ja austada elutööpreemia saajaid, kes suure osa oma elust on pühendunud mingile kindlale valdkonnale ning pälvinud tehtu eest avaliku tunnustuse. Inimesele, kes teeb oma tööd sisemise põlemise ja armastusega, on tänu ja tunnustus oluline ning kolleegide ja austajate aplaus on tähtis osa sellest. Loodame kõik, et sellist katkestust, nagu oli aasta tagasi, enam ei tule ja ees ootavad rõõmsamad ajad. Meie kultuuri- ja spordirahvas väärib tänu, mida täna ka jagati,“ ütles Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa.
Peapreemiad 2021
Arhitektuuri valdkond Salto AB, Stuudio Tallinn – Tallinna Sadama Vanasadama Kruiisiterminal
Audiovisuaalse kunsti valdkond Andris Feldmanis, Dione-Livia Ulman, Juho Kuosmanen – mängufilmi „Kupee nr 6” loomingulise koostöö eest
Helikunsti valdkond Tõnu Kaljuste – laiahaardelise, aastatepikkuse ja silmapaistva kunstilise tegevuse eest muusikavisionäärina
Kehakultuuri ja spordi valdkond Merike Rõtova – Teenekas maletaja, maleajakirjanik ja -treener, kelle panus Eesti malesse ja maleajaloo talletamisse on olnud erakordne, elukestev, põlvkondadepikkune perekondlik traditsioon. Ta on meistersportlane ja rahvusvaheline suurmeister kirimales, kahekordne veteranide MM-hõbe, kes on koostanud mitmeid maleteemalisi teoseid.
Kirjanduse valdkond Katrin Väli – Valikkogu „Kasvab tagasi lindudeks. Luuletusi 1978–2021” avab tugeval isikupärasel häälel maailmas olemise ja kulgemise, samuti luule enda kihte ja varjundeid. Autori kujundlikus seisundiluules hägustuvad piirid teeloleku ja kohalejõudmise, välise ja sisima, sõna ja asja vahel, luues köitva ja kordumatu poeetilise universumi.
Kujutava ja rakenduskunsti valdkond Edith Karlson – särava ja tegusa loomingulise aasta eest – osalemised mitmetel näitustel ja linnaruumiskulptuur „Vanad head ajad”. Eelkõige aga raputas kaasaegse kunsti välja näitus „Süütuse tagasitulek” Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Seal toimunud hüpe tundmatusse poeb külastajale naha alla, kummastab ja lepitab. Loomad, linnud, inimesed ja ajaloolised teosed erinevate muuseumite kogudest sulavad kokku üheks totaalseks jutustuseks, kus olemise varjatumad tahud, ihad, mille eest ei ole pääsu, kombekus ja normid, puhastumine ja pattu langemine, keerlevad elu igaveses ringkäigus.
Näitekunsti valdkond Annika Üprus – rahvusvahelise etenduskunstide festivali SAAL Biennaal mõtteselgele ja kirglikule kuraatorile. Kunstiliselt kõrgel tasemel ning kehalisuse piire kompav rätsepatöö valdkondlikult oluliste teemade ja sotsiaalkriitiliste küsimuste põimimisel tervikuks, mida siinne kunstipublik alatise elevusega iga kahe aasta tagant ootab.
Rahvakultuuri valdkond Kristi Jõeste – raamatu „Eesti silmuskudumine 3. Labakindad” publitseerimise eest
Elutööpreemiad 2021
Vilen Künnapu – arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia julgele ning isepäisele arhitektile ja mõtlejale, kes on aastakümnete jooksul pakkunud ainest nii ajakohastele kui ka arhitektuuriajaloolistele diskussioonidele
Valentin Kuik – audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia aastatepikkuse viljaka töö eest stsenaristi ja režissöörina
Olav Ehala – helikunsti sihtkapitali elutööpreemia muusika eest, mis on kaikuma jäänud mitme põlvkonna hinges ja südames
Gunnar Kuura – kehakultuuri ja spordi sihtkapitali elutööpreemia Eesti uisutamise raudvarale – 30 aastat nii ilu- kui kiiruisutamise arengusse panustanud alaliidu võtmeisikule, kes oli 20 aastat Eesti Uisuliidu peasekretär ning kelle eestvedamisel on Eesti ja Tallinn saanud mitmel korral iluuisutamise rahvusvaheliste tiitlivõistluste korraldamisõiguse.
Lehte Hainsalu – kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia kirjanikule ja publitsistile, kes on loonud rikkaliku ja mitmekesise loomingu varasalve, kust leiab teoseid nii täiskasvanuile kui lastele, nii proosat kui luulet. Südamliku ja sisuka inimesena on ta üle kuuekümne aasta ikka vaikselt ja meelekindlalt ajanud oma kirjaniku asja, poetades meie lugemislauale igal aastal paar raamatut. Need ei jää märkamata, sest tema looming on ajakohane, hoolikalt valitud sõnastusega, mõttetihe ja elu põhiväärtusi rõhutav. Elades keeles, milles ta kirjutab, on temast saanud eesti kirjanduse kullaprooviga osa.
Leo Rohlin – kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia – unikaalne nähtus eesti keraamikas, keda saab nimetada ka suure algustähega Keraamikapedagoogiks. Ta on teinud originaalloomingut, tööstuskeraamikat, õpetanud noori, arendanud erinevaid tehnikaid ning on oma teadmised põhjalikult kirja pannud. Tema loodud teosed on detailitundlikud geomeetrilised tervikud, mis kannavad endas nii mängulisust, rahu kui ka valgustatud vaikust. – unikaalne nähtus eesti keraamikas, keda saab nimetada ka suure algustähega Keraamikapedagoogiks. Ta on teinud originaalloomingut, tööstuskeraamikat, õpetanud noori, arendanud erinevaid tehnikaid ning on oma teadmised põhjalikult kirja pannud. Tema loodud teosed on detailitundlikud geomeetrilised tervikud, mis kannavad endas nii mängulisust, rahu kui ka valgustatud vaikust.
Raivo Põldmaa – näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia Teatrijuhile suure tähega. Ta on algataja, eestvedaja, Tallinna Linnateatri kompromissitu patrioot ja kogu valdkonna edendaja. Mees, kelle vankumatul toetusel sai võimalikuks ühe teatri kordumatu kuldaeg!
Ottilie-Olga Kõiva – rahvakultuuri sihtkapitali elutööpreemia viljaka töö eest folkloristina, rahvus- ja rahvakultuuri tutvustaja ja talletajana
Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemiad 2021
Liis Nimik ja Carlos Eduardo Lesmes Lopéz – dramaturgiliselt tugevalt läbi tunnetatud dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”
Ivar Murd – maitseka eksperimentaalportree „u.Q.” režissöör ning „Lil Eesti” produtsent
Marianne Kõrver – haaravad kunstiajaloolised dokumentaalfilmid „Kunst on ainus pääsetee”, „Olev Subbi. Elu kuues peatükis” ja „Destudio.Pohmelus”
Taavi Arus – „Lil Eesti” ja „Davai igrajem” režissöör ning üle kümne aasta mitmete dokumentaalfilmide režissöör ja operaator
German Golub – lühifilmi „Mu kallid laibad” režii
Jonas Taul – puhta visuaalse esteetikaga nukufilm „Üks imeline mees”
Peeter Simm – üldinimlikult sümpaatse filmi „Vee peal” režii ning pikaajalise loomingulise tegevuse eest
Olavi Ruitlane – üldinimlikult sümpaatse loo „Vee peal” kirjutamise eest
Manfred Vainokivi – parim peaosa filmis „The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör”
Riina Sildos – eduka rahvusvahelise koostöö eest mängufilmi „Kupee nr 6 ” produtsendina
Nukufilm – stuudio vedamise ja arendamise eest
Tartu Elektriteater – 10 aastat väärt kino Tartu linnas!
Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiad 2021
Kristi Kongi – Paljud meist arvavad, et maailm koosneb mateeriast. Tema teab, et maailm koosneb värvidest, sest maale vaadates tekib paratamatult kahtlus, et ta ei näe maailma mitte vormide, vaid värvispektritena, mis peegelduvad, murduvad ja segunevad ning kunstnikku sõna otseses mõttes kõnetavad. Romantilises kujutluses on kunstnik keegi, kes näeb ja teeb meile kogetavaks midagi, mida me ilma tema abita näha ja kogeda ei saaks – ta on arhetüüpne romantiline kunstnik.
Laivi Suurväli –Silmapaistva aasta jooksul on ta teinud isikunäituse „Kogumine ja säilitamine” Hobusepea galeriis, kahasse Kasia Gorniakiga näituse „Goods and Services” 1. märtsi galeriis ning sai valituks grupinäitusele „Intimacy” Helsingi Disainimuuseumis. Tema firmamärgiks on kompromissitu protsessipõhine looming, kus põimuvad kaasaegse kunsti kontseptsioonid, moe identiteedimängud-materiaalsus-kehalisus ja performatiivsed väljaastumised.
Maria Valdma – Näitusel „Mälupalee” Tallinna Linnagaleriis vääris erilist tähelepanu terviklik tasakaal ruumi ja objektide vahel, mis ühendas endasseköitva ruumiinstallatsiooni ja tundlikud portselanist kehaobjektid-ehted. Ta on HOP galerii galeristina seisnud pikalt materjalikunstide käekäigu eest ja andnud suure panuse erinevate Eesti Kunstnike Liidu ettevõtmiste õnnestumisesse. Mitmed tema teosed kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsiooni ja rühmitusega F.F.F.F. Eesti Kunstimuuseumi kogusse.
Eike Eplik –Tema loodud teosed on elusolendid ning näitused ökosüsteemid. Me oleme harjunud pidama kunstiteost unikaalseks ja väärtuslikuks saavutuseks, loodust aga antuks ja jäävaks. Tema kui skulptori tähelepanu umbrohule – mida paljud meist isegi ei näe ja need kes näevad, lillepeenrast välja nopivad – tuletab meile meelde, et maailmas ei ole midagi ülearust.
Aivar Tõnso – Muusik ja helikunstnik, kes läheneb helile ja muusikale kaasaegse kunsti väljendusvahendeid kasutades. Tema kureeritud ja korraldatud Üle Heli festival on kujunenud laiahaardeliseks interdistsiplinaarseks kultuurisündmuseks, mis põimib performatiivse, helilise ja ruumilise pidevalt avarduvaks tervikuks.
Anna Mari Liivrand– kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia tervikliku idee ja detailideni läbitöötatud teostuse eest ARSi projektiruumis toimunud isikunäitusel „Karikakra torge”. Näitusel loodi keskkond, kus kaalukad teemad nagu ärevus ja aja möödumine ning raskepärased materjalid nagu raud ja pronks koos joonistuste ja muude detailidega moodustasid haprana näiva, ent tugevalt püsiva ja kaasahaarava ornamentaalse terviku.
Agur Kruusing – kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali tunnustuspreemia Haapsalu Linnagalerii pikaajalisele galeristile, kelle kureerimisel on galerii programm silmas pidanud erinevaid publikuid, tutvustades Eesti kaasaegse kunsti tippe ja noorte kunstnike loomingut ning andnud võimaluse oma loomingu esitlemiseks ka kohalikul tasandil olulistele kunstnikele. Galerii programmis on heas tasakaalus rändavad näitused, spetsiaalselt sinna loodud näitused ning ka just seal ellu kutsutud festivalid. Kultuurikeskuse ja linnavalitsuse toel on sellest kujunenud üks kindel koht Eesti kaasaegse kunsti maastikul, kuhu tasub minna nii näituseid tegema kui vaatama.
Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemiad 2021
Krista Taim – armastatud raadiohääl, väsimatu pärimuse tutvustaja ja populariseerija
Meelis Kihulane – traditsioonilise rahvapärase puutöö järjepidevuse hoidja ja silmapaistev meister
Elo Unt – loominguline ning pühendunud rahvatantsu edendaja
Kristi Alas – rahvapärase viiulimängu edendaja ja pühendunud õpetaja
Märtsis valmivad võitjate loengutest videoklipid, mida näidatakse aprillis ja mais Eesti Televisiooni saates „Terevisioon“ ja teadusportaalis Novaator. Viimases saavad vaatajad valida ka oma lemmiku. Sel aastal esimest korda valisid teadusportaali Novaator toimetajad ka oma lemmiku teadusartikli kirjutajate seast. Kolme esile tõstetu hulka said Karin Bachmann, Robert Krautmann ja Miriam Koppel (Tartu Ülikool, füüsikaline keemia – „Vesiniku hoiustamine – võti rohelisemasse tulevikku“).
Finaali jõudis 17 doktoranti ja noorteadlast, kellest galal osales 14. Võistlejad pidid oma aastaid kestnud teadustööst rääkima asjalikult ja arusaadavalt vaid kolme minuti jooksul.
Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere ütles, et konkursi esitluste tehniline tase on aastatega järjest enam ühtlustunud. Žürii hinnangul oli kõigi tänavuste esitluste ülesehitus äärmiselt professionaalne. Samuti toodi positiivsena esile, et kõik finalistid lõid kohe oma loengute alguses sideme ühiskonna probleemidega.
Žüriisse kuulusid teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, riigikogu liige Annely Akermann, perearst Karmen Joller, Eesti arhitektide liidu president Andro Mänd, näitleja ning teatri- ja filmilavastaja, akadeemik Elmo Nüganen, ajakirjanik Anu Saagim ning kirjandusteadlane ja emeriitprofessor Rein Veidemann.
Žürii lemmikud: Karin Bachmann on maastikuarhitekt, õppinud EKA magistriastmes urbanistikat, käsil on doktorantuur. Erialapraktikuna (tegev büroos Kino) on koos kolleegidega keskendunud poollooduslike koosluste temaatikale: kuidas looduslikke protsesse linna haljasalade toimimisse kaasata ja kehtivaid haljastusnorme mitmekesistada. Kureeritud Elurikkus on koos Anna-Liisa Undi ja Merle Karro-Kalbergiga välja töötatav metoodika; töö käigus katsetatakse Tartu parkides erinevaid elurikkuse tõstmise viise.
Robert Krautmann on Tallinna Tehnikaülikooli materjalitehnoloogia doktorant. Materjaliteadust Tartu Ülikooli läks Robert õppima huviga rohetehnoloogiate vastu. Täna arendab Robert oma doktoritöös uudsetel materjalidel põhinevaid päikesepatareisid, mida on odav toota ja mis leiaksid laiemat rakendust. Päikeseenergeetika õpingute jooksul on Robert täiendanud ennast valgusküllases Singapuris ja tööstuslikus Saksamaal.
Leenu Reinsalu on kasvajaid uuriv noorteadlane KBFI-s ning geenitehnoloogia doktorant TalTechis. Leenut on lapsest saadik huvitanud meditsiin ning soovist inimkonda aidata, otsustas ta juba bakalaureuse õpingute alguses suunata kõik oma teadmised ja oskused vähiuuringutesse. Tema põhiline huviobjekt on soolevähk ning oma teadustöö tulemusena loodab Leenu leida võimaluse, kuidas saaksime jätta kiiresti jagunevad vähirakud nälga ja seeläbi ravida miljoneid patsiente üle maailma.
Jasper Ristkok on esimese aasta füüsika doktorant Tartu Ülikoolis. Hetkel töötab õpingute kõrvalt Tartu Ülikoolis õppeassistendina ja Praktikalis sisuloojana, et parandada põhikooli füüsikaõpet. Ta peab oma elu eesmärgiks enese arendamist ning võimalikult paljude emotsioonide ja kogemuste saamist, mis samas aitaksid inimkonda edasi. Seepärast tahab ta saada teadlaseks ning just seetõttu teeb parasjagu teadust tuumasünteesireaktoreid arendades.
Alina Roštšinskaja onvärskelt lõpetanud arstiteaduskonna. Sellest sügisest on ta esimese aasta doktorant ning ka arst-resident pediaatria erialal. Suurem teadushuvi tekkis tal juba üliõpilasena, 5. kursusest alates osales ta aktiivselt lasteneuroloogia-alases teadustöös. Doktoritöös ongi ta ühendanud enda jaoks kõige südamelähedasemad teemad: lapsed, neurorehabilitatsiooni ja robotid. Alina usub, et tänapäeval peab laste taastusravi olema eeskätt atraktiivne ja motiveeriv, et tagada ka hea ravisoostumus.
Valentinipäeva eel vahetasime Veronika Kivisillaga mõtteid tema värske proosaluulekogu „Helsingi helistikud“ üle, mille keskmes on armastus selle erinevates väljendumisvormides. Vestlus kulges meili teel rahulikus tempos, küsimustele vastas autor siin- ja ka sealpool Soome lahte.
Veronika Kivisilla: „Ma olen elanud 43 aastat ja pole suutnud ühtegi muud head elumõtet välja mõelda kui see, et tuleb armastada ja seda kunsti pidevalt arendada, avardada, täiustada.“
Armastus on sinu loomingu üks võtmeteemasid. Aga kust sai alguse sinu armastus kirjanduse vastu? Kas mäletad esimest raamatut, millest olid sisse võetud?
Vanemate sõnul olin ma lugema õppinud enne nelja-aastaseks saamist. Koolimineku ajaks olin neelanud juba märkimisväärse hulga lasteraamatuid – ja neid kodus jagus. Aga esimese jäägitu armastusena on meeles brasiilia kirjaniku Monteiro Lobato „Kollase rähni ordu“, mis oli eesti keelde tõlgitud hoopiski venekeelse ümberjutustuse põhjal. Sellest kõigest ei teadnud ma toona midagi ja ega see polekski mulle karvavõrdki korda läinud. Olin lihtsalt sellest raamatust nii sisse võetud! Kõik need muinasjutulised seiklused ja imelikud loomad nagu jaguarundid ja teised! Juhtus, et esimeses klassis rääkisin sellest raamatust klassikaaslastele. Keegi teine seda lugenud polnud. Lõpuks läks nõnda, et sain endale iganädalase jutuvooru ja jutustasin, peatükk haaval, terve loo ümber. Mäletan selgesti nördinud nurinat, kui põneva koha peal pooleli jäi. Aasta lõpus ulatas klassijuhataja mulle viielise tunnistusega koos kiituskirja „mõnusa jutustamise eest“.
Lapsepõlv oli küll üleni suur lugemise aeg. Võiksin neid armastusi jäädagi siin üles lugema. „Doktor Dolittle“ ja muidugi kõik lindgrenid ja muinasjutud! Iga kord, kui olin haige ja koolist koju jäin, tohtisin olla ema-isa suures voodis, kuhu vedasin siis suure virna „Saja rahva lugusid“ ja muid muinasjuturaamatuid.
Tahan meenutada veel ka alumise korruse tädi Geljat mu Mustamäe lapsepõlvekortermajas. Temal oli terve „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sari, kui meil oli kodus sellest olemas vaid umbes kümmekond raamatut. Gelja juures käisin siis laenutamas. Küll see sari nägi ka visuaalselt ta riiulis ilus välja.
„Helsingi helistikud“ on su kuues raamat ja nagu varasemateski teostes kirjeldad ka seekord juhuslikke kohtumisi ja neist võrsuvat võõrastevahelist lahkust. Mind liigutas väga luuletus, mis räägib jalutuskäikudest anoreksiat põdeva naisega. Kui oluline on sulle ligimesearmastus? Ja kas kirjandus saab inimese empaatilisemaks teha?
Elu ilma ligimesearmastuseta pole isegi mitte poolik elu. Empaatia tuleb kindlasti kodust kaasa, aga seda saab kahtlemata ka kultiveerida – ja siin on kirjandusel oluline roll küll. Lugudel üldse, mis tahes viisil need siis ette kantakse või antakse.
Juhukohtumised ja sealt võrsuvad lood on mulle tohutu olulised. Ega neid nii tihti ette tulegi ja ise ma neid nimme ei otsi, vastupidiselt sellele, mida tihti öeldakse – küll sul aina juhtub ikka! –, aga ju on minus mingit julgust, uudishimu ja avatust, mis teevad sellised ootamatud kontaktid võimalikuks. Kõige võluvam on siis see, et ühekorraga tekib nii palju uusi seoseid – nagu seeneniidistik. Oledki äkitselt eriti rikkalikus seenepaigas ja muudkui korjad, kuni korv täis. Ja kui saab palju, kutsud teised pärast jaole, pirukat või seenesousti sööma. Tavaliselt oma seenepaiku ei reedeta, aga kirjanikuna tahad ikka, et võimalikult paljud osa saaksid! Juhuslikud kohtumised kas või selle anoreksiat põdeva naisega, kelle nimi on muide Päivi, liigutavad mind väga ja iga põgus jutuajamine toidab tasahilju seda niidistikku, kuni viimaks saab saaki nii palju, et lugejatega jagada. Nüüd talvel pole ma teda näinud, aga mõtlen ikka, kuidas ta hakkama saab, kui tal juba suvel alatihti nii külm oli.
Kui kurjus levib nagu lööklaine, mis enda teel kõik hävitab, siis headus levib hoopis teistsuguse, aga siiski väga võimsa lainena. Ja seda on lihtsalt nii ilus tunda ja näha.
Kord ühel suvehommikul ei tehtud Helsingis nurgapealset poodi õigel kellaajal lahti. Vana naine, kes seal ühes teistega ootas, oli hädas – tal lapselapse 18. sünnipäev, küpsetamine pooleli, kaks muna puudu, mis küll saab? Ma lippasin ja tõin talle kaks muna. Tema rõõm kandus mulle üle ja omakorda nendele, kellele ma seda lugu siis jutustasin. Ja muidugi sai see rõõm koogi ja kõigi sünnipäevakülaliste sisse. Ja mine tea, kuhu veel!
Tunded kanduvad kahtlemata üle. Saan siis aru nii, et annad teadlikult edasi seda, mis on inimestes ja maailmas head, ning käid lugejaga ümber sihilikult ettevaatlikult? Kuidas on lood sinu meelest meie kultuuris hea sõnaga?
Ma talun pinget ja ärevust väga halvasti. Isegi kui tegu on vaikselt pinna all hõõguva seisundiga, näiteks isiklikus suhtes või mis tahes kollektiivis, isegi siis, kui võimalik konflikt ei puudutagi otseselt mind. See on imelik asi: terve elu olen tundnud, kuidas mingid pinged ja ka häbid ja süüd, mis pole tegelikult minu omad, võivad nii isiklikult kõrvetada. Isegi rahvuslik häbi on omal nahal nii valus! Küllap on seesugusest tundlikkusest kasvanud välja otsus elus ja kirjanduses püüelda selle poole, et negatiivset mitte võimendada. See on ühtlasi keeruline otsus, sest ma ei taha ju pead liiva alla peita ega raskeid teemasid vältida, ei elus, ei kirjanduses (ideaalis ma neid kaht muidugi ei lahutakski). Niisiis ongi küsimus selles, kuidas kirjutada – kui ei taha oma kaaslasi ja lugejaid näoli mutta paisata, vaid tekitada tunde, et ka argipäevas, ka raskel ajal võib silmad tõsta ja muda asemel muud näha. Või see muda siis õilsaks mõelda.
Lugejal on seetõttu võib-olla jäänud vahel minu tekste lugedes natuke ekslik mulje – eriti kui olen kirjutanud oma lastest –, nagu mööduks mu elu mingis lõputus Bullerbys, kus kõik on õdus ja idülliline. Muidugi mitte, aga oma musta pesuga tahaks ikka ise toime tulla. Seejuures mõistan ka kirjanikke, kel on teistsugune kreedo. Lugeda eelistan aga neid teoseid, mille puhul saabub puhtuse- ja puhastuseseisund ning jalad tõusevad veidigi maapinnast kõrgemale.
Meie ajas ja kultuuris on hea sõnaga kehvasti. Väga kehvasti. Kõige hullem, et sõna nagu ei tähendagi enam midagi. Oleme ju näinud, missugune lahmimine ja laamendamine käib Facebookis ja kõiksugu kommentaariumides.
Kuna olen viimasel paaril aastal olnud palju Soomes, siis veidi eemal tuleb kas või meie poliitikaelu jälgides küll ahastus peale. Ja tihti on siis just see rahvuslik häbi, mis kõrvetab isiklikult ja valusalt. On küll segased ajad, aga saaks ikkagi intelligentsemalt, vähema radikaalsuse, vihkamise ja vastandumiseta. Radikaliseerumine ja fanatism ükskõik milles on kõige ohtlikumad asjad.
Mulle on lugejana just tundunud, et sa ei peida pead liiva alla, vaid teed tundetööd, mis näib põhinevat taipamisel, et heasoovlikkus, avatus, rõõm ja elujõud, nagu ka head suhted, ei ole enesestmõistetavus, vaid selle nimel on vaja pidevalt panustada ja ka sõnaga oma pingutus jõustada. Nii näib see olevat ka „Helsingi helistikes“, mis sildab Tallinna ja Helsingi geograafiliselt, kultuuriliselt ja keeleliselt, aga eelkõige just emotsionaalselt, kahe inimese romantilise armastuse kaudu. See on intiimne ja kohati ka erootiline raamat. Kas sinu loomingu selline kirjeldus peab paika?
Tahaksin muidugi kahel käel niisuguse kirjeldusega nõustuda. Võib-olla pole kõik alati nii teadlik, see tundetöö just. Tõele vastab küll see, et pead liiva alla ma peita ei taha. Liiv läheb ju silma! Jalgupidi liivas on hoopis toredam.
Teadlik töö on aga vajalik küll. Eelkõige iseendaga. Panustamine sellesse, mida pead oluliseks, heasse, mida tahad näha kestmas. Imelik, et tihti tuleb endale meelde tuletada ka kõige banaalsemaid elutõdesid, et kõik koos püsiks.
Mis puutub nüüd „Helsingi helistikesse“ ja Soome sillasse, siis minu raamat on ehk üks kivike suures Soome ja Eesti vahelises kultuurisillas, mida ei saa sugugi võtta päriselt iseenesestmõistetava ja igipüsivana – ikka on vaja vahepeal panustada ja putitada. See on vana ja väärikas sild ning meie hõimuvendlus erakordne asi.
Ma olen küll põhjaeestlane, aga ju ma ei vaadanud lapsena siis nii palju televiisorit, et pelgalt „Pikku Kakkoneni“ ja „Speden Speliti“ põhjal soome keel selgeks saada. Nüüd aga olen õnnelik, et oskan seda nii palju, et enam soomlastega inglise keeles rääkima ei pea. Soome puhul on võrratu see, et kogu tuttavlikkuse juures on ikka nii palju avastamist – keeles, kultuuris, looduses.
Olen tänulik, et mind on usaldatud näiteks intervjueerima estofiile Eva Lillet ja Anja Salokannelt. Muidugi olen õnnelik selle hingelise puudutuse eest, mis on mulle Helsingis osaks saanud, nii et linn ja paigad ja inimesed, eriti üks neist, on mind kõnetanud ja just sel viisil ülendanud ja helisema pannud, et sündis see raamat.
Mis puutub isiklikust ja intiimsest kirjutamisse, siis selle julgustuse olen saanud juba varem avaldatu põhjal kätte. Lugeja otsib siingi äratundmist ja paralleele oma eluga. Kui hästi läheb, siis ta neid ka leiab. Ja miks ei peaks hästi minema!
Kui vaatad veel korraks Soome poolt üle lahe Eesti poole, siis kas meie hea sõna kehval seisul võiks olla seos patriarhaalse kultuurimustriga?
See oletus pole kindlasti alusetu. Just eelmise aasta maikuus Eva Lillet intervjueerides lugesin üht 1990ndate Eesti Naist, kus Eva lajatab päris karmilt selle me patriarhaalse elukorralduseaadressil. Ja rõhutab ühtlasi ka seda, et eesti naised ise kannavad seda mustrit nii sügaval, et muutused ongi seetõttu visad tekkima. Kõik need asjad, mis poiste ja meeste eest ära tehakse, ja kogu see „mehed ei nuta“ teema. Minu põlvkonnaski on nii palju emotsionaalselt ja verbaalselt küündimatuid mehi, keda on lihtsalt nii kasvatatud, et oma tunnete väljanäitamine ja hinges toimuva peegeldamine ning jagamine ei tule lihtsalt kõne allagi. Eesti asju otsustavad suuresti sellised vana kooli macho’d. Tüüpiline siinne mees ilmselt kardab endale pehmo tiitlit külge saada, lihtsam on olla jõmm.
Mulle ei meeldi tegelikult üldistada. Ja kui vaatan sirguvat põlvkonda, oma lapsi ja nende sõpru ja kas või neid noori, kes nüüd kirjanike liidu juurde on koondunud, siis pole mul vähimatki kahtlust, et kivinenud muster on murtud. Kõik need libaprobleemid, mille pärast praegu mõned püha sõda peavad ja plakatitega vehivad – et kes keda ja kuidas armastada tohib –, need ei ole praegustele noortele mingi teema. Ja taevale tänu, sest jõud ja energia tulebki ju suunata hoopis teistele asjadele, kui tahame, et siin planeedil oleks võimalik edasi elada.
Seegi võib tunduda klišee, et inimesed kahetsevad enne surma kõige rohkem ütlemata jäänud häid sõnu. Ometi vist nii on. Tundub ju lihtne asi: mitte karta häid sõnu, mitte nendega koonerdada, kui on võimalik neid öelda. Ma olen elanud 43 aastat ja pole suutnud ühtegi muud head elumõtet välja mõelda kui see, et tuleb armastada ja seda kunsti pidevalt arendada, avardada, täiustada.
Kui su loomingule nüüd pisut teise nurga alt läheneda, siis sinu bussi- ja rongiluuletused peegeldavad minu meelest väga hästi seda, mida arhitekt David Sim nimetab raamatus „Pehme linn“ ühistranspordi pakutavaks võimaluseks kohtuda erinevusega. Millises seoses on juhuslikke kohtumisi üles tähendades erinevuse ja teistsugususe märkamine ning üldinimliku tabamine ja kirjeldamine?
Rong ja buss ja muidugi teised sõiduvahendid on inimvaatluseks väärt koht. Enamasti ju ise reisiseltskonda ei vali ja siis saabki näha ja kuulda kõiksugust: draamat, komöödiat, janti, absurdi, traagikat, tihti ka madalaid žanre. Enamik publikust seda kõike väärtustada ei oska. Ollakse oma kookonis, oma nutiseadmes, aga mina seevastu haaran sulepea järele! Siin kõlab keel, mida ma ise ei kasuta ja seepärast on see vaja kähku üles kirjutada, et saaks täpne, hiljem enam nüansse ei taasta! Siin kõlab senikuulmata elufilosoofi hääl! Oluline on olukorda mitte rangesse raami suruda ega anda hinnanguid. Vaid siis saab miski, mis on nii su oma normaalsusest irdu ja vahel isegi mitte nii väga inimlik, muutuda üldinimlikuks ja sellega on võimalik astuda suhtesse, dialoogi.
Kas teiste häälte üleskirjutamisel on sarnasusi muusika noteerimisega? Kuidas mõtestad kirjutamise ja muusika seost?
Kindlasti on sarnasusi! Tuleb kohe meelde Formani film „Amadeus“, kus on nii hurmavalt lahendatud Öökuninganna aaria tekkelugu. Mozart kuulab oma näägutavat ämma, kes üha enam ärritub ja häält tõstab. Lõpuks Mozart enam sõnu ega sisu ei taba, aga tema peas ja kõrvus hakkab hoopis kõlama aaria, mis on tänini maailmakuulus.
Muusikal on mu elus alati olnud oluline koht, eriti rahvamuusikal ja vanamuusikal, minu ja laste igapäevane elu, paljud lood ja naljadki, on muusikaga seotud.
Meil on õhtuti lastega tihti tavaks, et mängime kordamööda üksteisele oma lemmikuid, ja siis kõlab tõesti kõiksugu muusikat – ja me kõik saame targemaks ja rikkamaks. Paratamatult jõuavad need seosed ka mu tekstidesse: võnkuda ise helihargina ja olla see esimese oktaavi a, kirjutada aiaväravast, mis laulab puhast kvinti, või viiest noodijoonest ja viiest silitavast sõrmest.
Tegelikult olen aga seda meelt, et ükskõik missuguse teise valdkonna sissetoomine kirjandusse, eriti ehk aga luulesse, rikastab, sest loob põnevaid ja ootamatuid seoseid. Eeldada tuleb siis muidugi, et need ka lugejale midagi ütleksid, liiga spetsiifiline võib jääda tabamata.
Kui lastest rääkida, siis kui hästi käivad sinu puhul kokku emadus ja kirjanikuroll? Kui kerge või keeruline on laste kasvatamise kõrvalt kirjutada?
Ma sain emaks 22aastaselt, tükk aega enne seda, kui avaldasin oma esimese raamatu. Emadus on midagi palju püsivamat kui ükski amet või roll. Kui ma ka enam midagi ei kirjutaks, siis ema oleksin ikka edasi. Kui peaks valima, kas lapsed või kirjandus, siis poleks küsimustki. Lapsed on parim osa mu elust. Aga sellist otsust õnneks pole vaja langetada, sest laste kõrvalt saab ju peaaegu kõike teha, ehkki omajagu sõltub küll konkreetsest olukorrast – laste vanusest, haigustest, olmest.
Uskumatu, kui palju olme meie elu määrab! Ma pole ju loonud mingeid suurvorme ja arvan küll, et väikeste laste, palgatöö ja olme kõrvalt seda teha poleks suutnud. Kindlasti on minust võimekamaid. Aga vahel käivad sellised asjad niisuguse hinnaga, mida ma pole valmis maksma. Seda, mida olen kirjutanud – luulet, lühiproosat, kooliõpikuid, artikleid –, olen kirjutanud laste kõrvalt, neid loodetavasti kõrvale jätmata, vaid vastupidi, kirjandusse kaasates.
Lisaks inimestele jälgid tähelepanelikult ka loodust. Kui oluline on sulle looduskogemuse kirjeldamisel loodusteaduslik täpsus? Kas sind inspireerivad ka loodusteadused?
Olen linnalaps, kes on alati loodust igatsenud ja otsinud. Teadlik soov loodusest rohkem teada kujunes siiski alles pärast keskkooli, kui korraga taipasin, kui vähe ma loodust tunnen. Enne seda oli vist pigem selline loodust romantiseeriv seisund. Ja pidev imestus. Need mõlemad on alles muidugi siiani. Loodusest kirjutades neist ju piisaks ka, aga ometi on see teaduslik pool mulle ka üha huvitavam ja luulesse ning üldse kirjandusse mõõdukalt lisatuna loob ehk ka nüansika lisamõõtme. Teaduslik täpsus ühes luulelise tunnetusega on minu arust hea kombinatsioon. See teadmiste tee on muidugi lõputu, aga tõmme on tugev – tahan näha, kogeda, teada saada. Hea küll, lõpetasin keskkooli küll valdavalt viitega, aga ei teadnud füüsikast ega bioloogiast sellegipoolest kuigi palju. Aga õppida pole kunagi hilja. Tean, et jään alati võnkuma linna ja maa vahele, sest päriselt maal elamise geeni ja konti mul vist pole. Õnneks on Tallinnas Nõmmel võimalik elada ka natuke nagu maal. Siia maailmanurka sündimine on puhas jackpot – loodus pole kunagi ega kuskil kaugel. Ja ka õppimise mõttes – meil on kõiksugu vahendeid ja võimalusi. Uurin kodus sageli koos lastega loodusteaduslikke ajakirju ja raamatuid ning vaatame väga tihti ka kõiksugu loodusdokumentaale.
Lõpetuseks veel pisut liikumisest. Oled kirjutanud kõndimisluuletusi ning „Helsingi helistikes“ on samuti märke jalutamise ja kirjutamise vastastikseosest. Kui oluline osa on kõndimisel sinu kirjutamises? Palun kirjelda mõne luuletuse kirjutamisprotsessi, mille puhul on jalutamine kaasa aidanud.
Kõndimata kiiluksin ma kiiresti täiesti kinni. See on minu elu kõige olulisem liikumisviis ja sport, mis paneb energia ja mõtted liikuma ning harutab lahti tundepusad. Kõndimise rütm mõjub sõnaseadele kahtlemata hästi. Kuidas oleks võimalik kirjutada ainult laua taga istudes? Just astumise ajal ja rütmis saavad mõttekäigud tihti õige kõla ja kuju.
Kui võimalik, teen mitu pikemat jalutuskäiku päevas. Eriti meeldib kõndida varahommikul, pühapäevahommikuti, kui kogu muu ilm veel magab. Kõnnin kindlaid, armsaks saanud radu, aga avastan meelsasti ka uusi. Tore on vahel päris huupi minna. Eksida ma ei karda. Natuke eksinud olla on isegi väga äge! Võõras linnas kõndimine on üks mu meelistegevusi. Just nii, et minna planeerimata ja vaadata, mis või kes vastu tuleb. GPSe ega muid sellesarnaseid seadistusi ei kasuta ma kunagi. Äärmisel juhul vana head linnakaarti, mida on tuulistel tänavanurkadel päris keeruline jälle kokku voltida.
Mu unistus, mis kunagi kahtlemata saab ka teoks, on kõndida nädalaid järjest. Näiteks võtta ette see põhjamaine palverännutee, mis jõuab välja Trondheimi katedraali juurde.
Ei ole liialdus öelda, et tihti ma tõesti kirjutangi kõndides. Jalad astuvad, pea aga kirjutab. Pärast laua taga läheb minusugusel pikalt paigal püsimatul sellevõrra lihtsamalt. Vahel on mahaistumispaus juba ka mõnel pargipingil (ja mitte niivõrd kohvikus, kuna olen just parkides käija ja kirjutaja). Luuletuse kirjutamise protsessi on raske taastada. Motiiv annab endast märku ja kirja saab ta enamasti käigu pealt, sest märkmik on mul alati kaasas, ehkki alati ei pruugi sellest kohe või üldse luuletust saadagi. Ma ei ole paraku süstemaatiline ega programmiline luuletaja, vaid laine- ja plahvatusetüüp, ning luulet tuleb minust eelkõige siis, kui hinges toimub midagi erakordset.
Mida kaugemale areneb mõttevahetus tähtajatu ehk igavese rahu võimalikkusest kahel pool igipõlist Euroopat jaotavat ida-lääne piirijoont, seda selgemalt joonistub välja ka lavastaja loominguline mõte, samuti paljude osalejate rollijaotus ja ülesanded etenduses, mille viimane, otsi kokku sõlmiv vaatus juba käib. Aplaus ja lilled hiljemalt mais, mis on viimane üleilmse aktiivpoliitika kuu enne vaiksemat suveperioodi. Näiliselt tiirleb kogu mäng ümber peategelase Moskvas, aga sama hästi võib Venemaa presidenti ja tema kaaskonda pidada vaid loo arengus vajalikuks väliseks elemendiks, mida kasutatakse selleks, et lääne suurpere võtmetegelased saaksid parandada oma kohati kehvaks vajunud suhteid.
Läinud kümnend ei olnud ju suurperes parim aeg, sest sinna jäävad USA president Donald Trump ja Brexit, Euroopa Liidu välisprobleemid, mille tekitasid mullistused araabia maailmas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas koos kaasnenud migranditulvaga, samuti Türgi isevalitseja ettearvamatus. Aga samuti finantskriisi õiglasel paikamisel tekkinud sisepinged, mis õhutasid kohati populismi esiletõusu ning põhjustasid mõne maa kursimuutuse arusaamas õigusriiklusest. Pahade poiste, nagu Ungari või Poola, aitamine pehmete kasvatusmeetoditega ei ole just kerge töö ega tugevda sõprust.
Mõni uus või pikaajaline ühine välisprobleem on ehk parim, mida suurpere suhete silumiseks ja ehk koguni vastastikuse igikestva armastuse elluäratamiseks kasutada annab. Kui ta poleks ise sülle langenud, tulnuks see välja mõelda. Kuigi enne etenduse lõppu võib veel ette tulla ootamatuid käänakuid ja üllatusi, võib juba praegu öelda, et Euroopa asjades alati kandvas rollis Saksamaa ja Prantsusmaa on oma osa esitanud põhjendatult ja veenvalt. Tähendab, toimuvas ei ole midagi juhuslikku, hetkeinspiratsioonist tõukuvat, vaid kõik käib rangelt pika plaani järgi, mille olemasolu tuleb paraku Eesti juhtidele alatasa üllatusena. Rääkimata siis pika plaani mõistmisest ning sellest ka väiksema omakasu väljapigistamisest.
Eestis ei ole minu teada eestlaste suhtumist Saksamaasse järjepidevalt mõõdetud. Suhtumine on küllap parem kui 1930ndatel, kuid ajakirjanduses ikka ja jälle esile vupsavad ja ka ekspertide ja poliitikute suust kõlavad hinnangud Saksamaa poliitika kohta viitavad, et teatud umbusk sakslaste motiivide osas on Eestis laialt levinud. On asjatundmatu ja maitsetu korrata näiteks kunagisele NATO peasekretärile lord Ismayle omistatud väidet, mille kohaselt on alliansi eesmärk Euroopas hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased maadligi. See ei kehti vähemasti sakslaste kohta juba aastakümneid, mille jooksul Saksamaa on end rahvusvahelistes suhetes tõestanud riigina, kus ollakse oma suurusest teadlikud, kuid osatakse suurimana ruumis alati käituda nii, et teised, natuke või palju väiksemad, end kuidagi ebamugavalt või tänuvõlglasena ei tunneks.
Või teine näide. Juba 15 aastat on esimene ja tähtsaim märksõna, mis meenub, kui on jutuks Saksamaa suhe Venemaaga või tema majanduspoliitika, gaasijuhe Nord Stream. Olen algusest peale veendunud, et Eesti valik olla aktiivselt Nord Streami vastu ja seda demoniseerida oli vale ja puuduliku info pealt tehtud. Nord Stream kui sümbol taastoodab Eestis ja küllap ka meie lõunanaabrite juures iga päev väärkujutlust Saksamaa jäägitu sõltuvuse kohta Venemaa gaasist. Sellest omakorda saab järeldada, et Saksamaa poliitika on Venemaa riikliku gaasieksportööri Gazpromi igakülgse kontrolli all ning kõik tähtsamad Saksamaa poliitikud on teadlikult või pimesi Moskva kremli lobistid ja agendid. Ütled „Nord Stream“, mõtled „reetmine“. Juba terve põlvkonna Eesti inimeste, sealhulgas erakondlaste suhtumist Saksamaasse on kujundanud veealuse gaasitoru vari. Eesti ainus järjekindel poliitika Saksamaa suunal ongi Nord Streami eitamine, kuigi, nagu on Eesti Ekspressis tabavalt märkinud Saksamaa ajaloolise süütundega seoses Andrei Hvostov, selle „kadumine või korrigeerimine ei sõltu absoluutselt Eesti poliitikute ja analüütikute arvustamisest või otsesõnu irisemisest“. Milleks iriseda, kui sellega on võimalik ainult kahju, aga mitte vähimatki kasu saada?
Pahatahtlik võiks koguni öelda, et need, kes vaenavad gaasitoru, on seda ise taipamata hoopis USA energiatööstuse suuvoodrid. Kes ei tahaks rikkale Saksa turule müüa? Nii et iga Venemaalt saamata jääva gaasikuupmeetri koha täidavad USA vedelgaasi tootjad suurima rõõmuga. Saksamaa majanduspoliitilises vaates ei pruugi see tingimata pikaajaliselt kasulik olla, sest küsimus ei ole ainult gaasis. Toomas Hendrik Ilves võib ju tervet Euroopat, sealhulgas Saksamaad, põlglikult tehnoloogiliseks kääbuseks nimetada, kuid see väide kehtib juhul, kui tehnoloogia alla kuuluvad ainult ühismeedia solgiauk ja internetikaubamaja, aga mitte näiteks ravimid või masinate tootmise masinad ehk robotid. Saksamaa seda diagnoosi omaks ei võta, vaid kavatseb pikaks ajaks jääda maailma üheks võimsamaks tööstusriigiks, mille majandus vajab muu hulgas toorainet.
Vaevalt küll ükski Saksamaa juht seda iial avalikult tunnistab, kuid mitteametlikult näeb Saksamaa Venemaas oma tööstuse parimat toorainebaasi, mida on vaja järelikult hoida enam-vähem funktsioneerivana nii Putini ajal kui ka pärast teda. Vähemasti on vaja aga Venemaa ennustatav sotsiaalne kokkuvarisemine võimalikult kaugele lükata ja pehmemaks teha. Ühesõnaga, Saksamaalt paistab Venemaa täpselt samasuguse meretaguse alana nagu kunagiste Euroopa koloniaalimpeeriumide pealinnadest Londonist ja Pariisist paistavad nende kunagised asumaad. Koloniseerida seda ei saa, nagu kinnitas XIX sajandi 100 000 saksa talupoja eksperiment Venemaale väljarändamisel, aga see on koht, kust toormeressursse lüpsta, kuid nii, et lehm lüpsmise kätte päris ära ei sure. Nii mõeldes võib Saksamaale hästi sobida ka see, et Moskvaski usutakse narratiivi Saksamaa kui sõltlase staatusest ning Saksamaa poliitikutest kui Venemaa agentidest, samasugusest Putini agentuurist, millist ta kunagi DDRis julgeolekunuhina karjatas.
Nimelt tsementeerib Venemaalt energiakandjate, metallide ja muu tooraine ostmine eksporditulust sõltuva Venemaa tehnoloogilise mahajäämuse, hoolimata seal leiduvast teaduslik-tehnilisest potentsiaalist. Kuni vanaviisi saab ja toorainest raha tuleb, ei hakka Venemaal riigi toetusel ja juhtimisel keegi uusi asju tegema, vaid pumpab kogu vaba raha tagasi tooraine-, eeskätt nafta- ja gaasisektorisse, märkamata, et investeerib perspektiivitusse, aina suurema kulu ja omahinnaga toodangusse, mis peab läbi lööma kahaneva nõudlusega turul.
Kremli üles ostetud lobistide ja agentide isikustatud koondkujuks on aastatega kinnistunud Saksamaa kunagine liidukantsler Gerhard Schröder, aga tema kiiluvees ujub veel terve hulk väiksemaid kalasid. Võib arvata, et Moskvas usutaksegi, et Saksamaa poliitikud on hõlpsasti ostetav kraam – ja kui kahe riigi suhetes edukalt tegutsevaid agente on, siis kindlasti on need Venemaa omad Berliinis, mitte vastupidi. Juba Nõukogude Liidu päevil põlistati kultuuris ehk rahva teadvuses võitmatu luuraja Stirlitz, kes iga Mülleri alati üle kavaldab. Venemaal ei ole keegi iial tootnud menutükki, kuidas Moskvas tegutseb tõhusalt mõni Saksa spioon.
Seesugune taust annab suurepärase edueelduse Saksamaa välisluureameti strateegidele. Ülesanne on pääseda võimalikult lähedale Putini tuumikseltskonda, kuhu tavaline diplomaatilise katte all tegutsev luureametnik iial ei pääse. Aga näe, oma kavalusse ja üleolekusse uskuv venelane palkab ise Putini sõpruskonna teenistuslehele välismaalasi, keda peab ülesostetuks ja enda omaks. Mis võiks olla parem kui sellised vastase poolt ohutuks peetavad värvata ning vastase helde palgaraha eest oma riigi kasuks tööle panna. Ja mitte ainult Schröderi, riski hajutamiseks on hea, kui sekka saab võtta ka mõne austerlase, rootslase või soomlase. Jah, sellise spiooni palk on ka see, et osa kaasmaalastest kaotab tema vastu usalduse ja lugupidamise, teadmatusest. Aga kõik, kel vaja teada, teavad, et mees teeb ülitähtsat riigitööd, vahendab, mida Aleksei Miller või Igor Šetšin mõtleb ja mida presidendile soovitab. Kui on nii, siis loeb Saksamaa oma meretaguse poliitilisi mõtteid nagu avatud raamatut, aga mõistagi ei jagata seda infot telefonikõnedes neile, kellel pole seda vältimatult vaja teada.
Lavastus ei jutusta Transilvaania kurjast vereimejast Draculast, kelle üle headus saavutab võidu vaid varitsedes, kuni too oma kirstu kobib, et siis hõbevai talle sisse taguda. Kirstu asemel on haigevoodi ning hõbevaia asemel mähkmed, millesse hooldustöötajad oma Moskva-visiitidel patsiendi iga päevaga aina hoolikamalt sisse mähivad, et ta kogemata või meeltesegaduses ennast ja teisi ei vigastaks. Siis on aega oodata ja vaadata. Matused ja peielaud ei ole selle, vaid juba järgmise lavastuse teema.
Teaduslikult settinud teadmised jõuavad poliitikatesse mõningase ajalõtkuga. Mõnel suurel ja pakilisel teadmisel – näiteks kliimamuutusel – on võtnud aastakümneid, enne kui see jõulise vastutegevuse voolus mingilgi moel poliitilisesse agendasse jõuab, sageli siis ka mõnevõrra vildakalt, püüdes laveerida teaduslikult tõendatud vajaduse ja majanduslike huvide vahel. Väiksemat laadi uutel teadmistel, näiteks kuidas üks või teine tegevus või praktika tähtsaid valdkondi mõjutab, võtab keskmiselt 5–15 aastat, enne kui kinnistunud teadmisena poliitikasse jõuab. Keerulisel, katsumusrohkel ajal võiks infohüpe teadusest poliitikasse olla kiirem, aga ega väga palju tempokamalt ei saagi. Iga uus teadmine peab settima, olema uurijate poolt läbi hekseldatud ja vaieldud ja seejärel jõudma poliitikakujundajate kõrval ka ühiskonda ja saama seal üldtuntuks.
Sellegipoolest tasub tulevikku planeerides teada, et poliitilistesse aruteludesse ja ühiskondlikku diskussiooni jõudnud teemad on teataval määral juba ajast maas ja tulevikutorus on veel nii mõndagi ootel. Üks valdkond, mida teadus juba paaril aastakümnel äärmiselt pakiliseks probleemiks peab (kuid mida poliitikas ja ühiskonnas käsitletakse väga vaevaliselt), on looduse kriitiline seisund. Elurikkuse jätkuvat kadu ei pidurda pelk mõistmine, kui suur on looduse tähtsus meile elukõlbliku keskkonna, sh sobiva majanduskeskkonna, säilitamisel. Seda ei ole pidurdanud teoreetilised teadmised ja teadlaste targutused sellest, kuidas meil on vajadus kujundada majandussüsteem, kus loodust ja elurikkust on igal sammul ja otsuses arvesse võetud.
Teadlased maailma ei muuda. Ainus, mida nad saavad teha, on anda tulevikuvaatlusteks pikksilm, mis aitab näha, kuhu on vaja jõuda. Poliitika ja ühiskonna nõudmised saavad maailma muuta, aga selleks on vaja tagant tõukajaid ja eest vedajaid. Ma ei tea paremaid innustajaid-eestvedajaid, kui on ettenägelikud ettevõtjad, kelle käes on palju hoobasid, millega keerata meie kõigi nina tuleviku poole. Kui riik on aeglane, ei tähenda see, et kõik ülejäänud peavad kursimuutust ootama jääma. Me ju juba teame, kuhu suuna peab võtma. Rohepöördealane süsinikusidumise teema on ettevõtjate hulgas omajagu kandepinda saanud, kuid et olla tulevikuvajadustega kursis, tuleb tõsiselt suhtuda ka elurikkuse ja looduse säilimisse.
Kui riik on aeglane, ei tähenda see, et kõik ülejäänud peavad kursimuutust ootama jääma. Me ju juba teame, kuhu suuna peab võtma.
Aga kuidas saavad ettevõtted kaasa aidata sellele, et teadmisest, kuidas elurikkust tuleb hoida ja igasse otsusesse põimida, saaks tegevus? Soovitan ette võtta mõned sammud.
• Pea elurikkust tähtsaks ja sea see üheks ettevõtte jätkusuutlikkuse mõõdikuks. Koosta organisatsiooni elurikkuse ja looduse hüvede säilitamise tegevuskava koos eesmärkide ja mõõdetavate indikaatoritega. Muu hulgas võiks kava hõlmata põhimõtteid igaühe loodushoiuks, nt elurikaste alade teadlikku säilitamist ja loomist oma krundil, oma hoonete ümber, peal ja sees. Integreeri Eesti looduslikku taimestikku haljastusse, organiseeri elupaikade taastamist, otsi võimalusi suunata tegevusi oma ümbruses ja omavalitsuses jne.
• „Adopteeri loodusala“ – leia võimalust toetada alarahastatud looduskaitsealgatusi, sh pärandniitude hooldamist ja taastamist, märgalade taastamist ja kaitset, põliste metsaelupaikade ja metsa vääriselupaikade (VEPide) säilimist (nt stipendiumide, otsetoetuste, projektirahastuste, lepingute kaudu). Tutvusta oma adopteeritud loodusalasid ka oma partneritele ja klientidele, jälgi alade muutumist, elurikkuse kujunemist-paranemist, ökosüsteemi toimimist.
• Tee koostööd ülikoolide ekspertide ja keskkonnaorganisatsioonidega, astu ühiseid samme looduse toetamiseks ning toeta nende elurikkuse taastamisele ja säilimisele keskendatud tegevust.
• Aita „normaliseerida“ igaühe suhet elurikkuse ja loodusega. Loo ja too loodust oma kruntidele, loo metsikust. Kasuta visuaale,mis on seotud Eesti loodusväärtustega, sh vähetuntud loodusega (niiduelustik, väike metsaelustik). Kasuta sõnu,mis aitavad tuua loodust lähemale. See aitab kujundada väärtusruumi, tuua loodust igaühe juurde.
• Oota ka partneritelt elurikkuse- ja kliimasõbralikke lahendusi. Tea tarneahelaid, ole teadlik peidetud keskkonnamõjust, tootmise elurikkuse jäljest ja „eksporditud“ keskkonnakahjust.
