vegan

Käes on aeg, mil saame maksuameti koduleheküljelt uurida eeltäidetud tuludeklaratsiooni ja imestada, kuhu kõik need mullu teenitud tuhanded küll kadusid. Üks on teada: osa läks tulumaksuna tagasi riigi kätte, millest suurele osale meist (umbes igale kolmandale) taas palka makstakse. Räägitakse, et Albert Einstein ei täitnud kunagi tulumaksudeklaratsiooni ise, vaid palkas konsultandi. Selgituseks olevat ta öelnud: ?Siin jääb matemaatiku mõistusest väheks, tarvis läheb filosoofi?. Õnneks on meil see toiming piisavalt lihtne, pole selleks vaja ei filosoofi ega matemaatiku aju ? tavaline literaatki saab deklaratsiooni esitamisega hakkama (kui ta just FIE ei ole).

Usun, et kui reformierakonnal tõesti õnnestub lähiaastatel tulumaks 20 protsendi peale kahandada, siis võime varsti kindlalt näha juba mõnevõrra keerukama, astmelise tulumaksu sisseseadmist. Sest kui võimule peaks pääsema mõni sotsiaalsete kavadega poliitiline jõud, siis see mõistab, et juba langetatud proportsionaalse tulumaksu tõstmine oleks väga ebapopulaarne idee. Kuid kavade teostamiseks on lisaraha siiski tarvis ning nõnda seataksegi sisse maksuastmed, mis enamusele jäävad endiselt 20 protsendi lähedusse, kuid rikkamate puhul tõusevad kõrgele-kõrgele. Seega näib, et reformierakond õõnestab oma jalgealust, loob oma maksureformiga olukorra, mis peab paratamatult tekitama valusa vastulöögi, mis kahjustab just jõukate huve. Kuid arvatavasti ei pea reformierakond arvestamisväärseks võimalust, et neid ühel päeval enam valitsuses pole.  

Eiki Nestor iseloomustas 19. veebruari Päevalehes üht reformierakonna ideoloogi Rein Langi inimesena, kelle ?veendumuse kohaselt ei eksinud Milton Friedman kirjavahemärkideski?. Ma ei tea, kas Lang ennast ise ka selliseks inimeseks peab, aga kui see tõesti nii oleks, siis võiksime reformierakonnalt oodata tulevikus veel nii mõndagi huvitavat maksureformi. Näiteks negatiivse tulumaksu sisseseadmist. Nimelt pärineb Friedmanilt ju ka idee, et riik peaks vaesuse leevendamiseks hakkama maksma peredele, kelle aastatulu jääb ? ükskõik millistel põhjustel ?- allapoole kehtestatud vaesuspiiri (mis kattub tulumaksuvaba miinimumiga) subsiidiumi. Sellest on pikemalt juttu ?Kapitalismi ja vabaduse? 12. peatükis. Friedmani ettepaneku tagamõte oli bürokraatliku heaoluriigi lammutamine, aga praeguseks on negatiivse tulumaksu ja sellega sarnaneva üldise baastulu ideed rännanud hoopis mõningate vasakliberaalsete ja roheliste gruppide repertuaari, eriti Soomes ja Iirimaal.

Teine libertaaride guru F. A. Hayek hindas mittetöise sissetulekuga inimeste panust kultuurilisse ja intellektuaalsesse innovatsiooni nii kõrgelt, et tegi raamatus ?Constitution of Liberty? ettepaneku hakata korraldama riiklikke loteriisid, mis annaksid igale sajandale perele sõltumatu sissetuleku. Vahepeal on aeg edasi läinud ja võib-olla ei peaks sõltumatu sissetulek jääma kõigest iga sajanda privileegiks. Ainuüksi palgatööst elamine teeb meist ju enam-vähem orjad, kel pole piisavalt aega ega sõltumatust oma tööandjatest või klientidest, et tahtmist mööda mõtelda ja tegutseda.

Nobeli majandusauhinna laureaat James Meade on igatsenud tulevikku, kus tavakodanikul oleks kolm sissetulekuallikat: palk, riiklik ja tingimusteta baastulu ning mõningane varandus peale oma kodu. Praegune Briti valitsus on midagi selles suunas ka teinud, kavandades nn Child Trust Fund?i ehk ?titeosakute? süsteemi. Riik panustaks lapse sündides tema kontole 500 naela (jõukamad pered saavad poole sellest), sellele lisataks mõne aasta pärast veel natuke, ja kui loota viieprotsendilise aastakasvu peale, siis oleks inimesel nii öelda ellu astudes umbes 2000-naelane kapital.

Igal juhul oleks ju inimlik, et ka meie riik tagaks oma kodanikule mingi baastulu ? esialgu sellisegi, mis võimaldaks inimorganismile meie kliimas hädavajaliku kilokalorite hulga, olenemata sellest, kas ta töötab või mitte. Suurem osa täiskasvanuid ei hakkaks ju seetõttu lulli lööma, vaid teeks niikuinii ka palgatööd. (Vastupidine oletus peaks eesti vaese mentaliteeti USA suurlinna getoelaniku omaga sarnaseks.) Selle võimaluse üle tasuks vähemalt arutleda ja konkreetseid eksperimente kavandada. Paraku veetleb meie rahanduspoliitikute mõtlemist hoopis sadistlik nägemus eluaegsest madalapalgalisest sunnitööst. Et töötaja elu seejuures liiga üksluiseks ei muutuks, plaanitakse tema lahtilaskmist aina hõlpsamaks teha.

Teise maailmasõja sündmuste, eriti võitude, piduliku tähistamise ajastu hakkab lõpule jõudma. Veel üks aastakümme ja kaob sugupõlv, kes sõdis. Teine maailmasõda saab rahu, tema kangelased ja antikangelased samastuvad ajapikku Napoleoni sõdade varjudega. Tolle vallutushimulise Prantsuse keisri võitjad ei käi enam ammu koos, kuigi Waterloo lahingu juubelitel võiks ju Viini kongressi laadis üritusi korraldada.

President Arnold Rüütli otsust mitte sõita 9. mail Moskvasse Nõukogude Liidu poolt Saksamaa üle Teises maailmasõjas saavutatud võidu 60. aastapäeva pidustustele saab seega kommenteerida nii emotsionaalselt kui (väidetavalt) ratsionaalselt. Mõlemad mõttesuunad olid esindatud ka Foorumi vestlusringis. Emotsionaalset poolt esindas kõige ehedamalt saate vaatajaskond. 90% saatesse helistanuist leidis, et president Rüütel tegi õige otsuse. Rüütel põhjendas oma otsust emotsionaalselt, järgides korrektselt eesti ajaloonarratiivi postulaate ning tabas eestikeelset avalikku arvamust hinnates kümnesse.

Vahest polnud otsus ka Rüütlile endale vastumeelne. Kindlasti jättis Eesti presidendi südamesse kibestumistunde tema jaanuarikuine kohtumine Moskvas Vene presidendi Vladimir Putini ja patriarh Aleksius II-ga. Kohtumise järel eitas Vene pool kõike seda, mida Rüütel meediale kohtumisel kõneldust vahendas. Moskva reaktsioon, et ?Eesti vanataat? ei mõistnud, mida Putin ja Aleksius rääkisid, lihtsalt ei võinud saada Kadrioru peremehe leebe ja mõistva vastuvõtu osaliseks. Ka Rüütli soovi jätkata presidendiametis teiselgi ametiajal ei saa pidada Moskva-otsuse tegemisel vähetähtsaks. Nüüd ei pea Rüütel oma käitumist õigustama, vaid saab nendelgi presidendivalimistel viidata väga ülekaalukale rahva toetusele. Seega, Arnold Rüütlil oli põhjust sõuda nii Venemaalt kui postmodernsest Läänest puhuvates vastutuultes. Mart Nuti repliigid, et Moskvas koheldakse Läti presidenti Vaira Vīķe-Freibergat kindlasti halvasti ning et piirilepingu sõlmimatajäämine pole Eestile suur kaotus, esindavad Foorumi väitlejate emotsionaalse argumentatsiooni paremikku.

Ratsionaalse mõttesuuna esindajad olid Foorumi laua taga siiski valdavas enamuses. Nii Rein Lang kui Küllo Arjakas rõhutasid 9. mai tähtsust vene hingele, keskmisele venelasele, ja olid ühel meelel selles, et presidendi eitav vastus ei tule kasuks Eesti mainele Venemaal. Arjakas rõhutas aastakümneid kestnud leppimisprotsessi Euroopas, mille käigus Saksamaa ning lääneliitlased (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) on selgelt deklareerinud Teise maailmasõja ning varasemate vaenude unustamist. Marko Mihkelsoni kommentaarid toetasid Arjakast. Ka Riigikogu väliskomisjoni esimehe arvates ootab Euroopa leppimise lainet Nõukogude Liidu ja tema Ida-Euroopa naaberriikide, sh. Balti riikide vahel.

Seega enamus saates esinenuist, eriti aga Rüütlile Moskvasse sõitmist soovitanud Mihkelson, leidsid, et Eesti välispoliitika seisukohalt oleks presidendil olnud mõistlik sõuda eestlaste avaliku arvamuse vastutuules ning järgida Läti presidendi eeskuju.

Kõik saates osalenud näisid olevat ühel meelel, et presidendi otsus ei mõjuta Eesti-Vene riikidevaheliste suhete arengut halvemuse suunas, kuid kannatab Eesti maine tavavenelase silmis. Nuti arvates on kahe riigi suhted juba sedavõrd halvad, et halvemaks minna enam ei saa. Arvestades seda, et Vene president ja välisministeerium tegid endi arvates hea tahte ?esti Baltikumi suunas, võib Nuti seisukohta oponeerida. Lõpliku hinnangu toimunule saab aga anda alles kuude möödudes.

Mis saab aga piirilepingust ja kuidas suhtuvad Rüütli otsusesse meie liitlased Euroopa Liidus ja NATOs? Lang muretses kõige rohkem piirilepingu saatuse pärast. See on mõistetav. 2007. aastal peab Eesti liituma Schengeni piirire?iimiga ning Euroopa Liit nõuab ilmselt üsna karmilt, et Eesti oleks mõistlik ning ei torpedeeriks rahvusluse uimas piirilepingu sõlmimist. Valdas Adamkusel oli muidugi lihtsam Moskva-sõidust keelduda. Leedu ja Venemaa piirileping on alla kirjutatud ja mõlema riigi poolt ratifitseeritud. Lang andis mõista, et jutud nagu vajaks Venemaa piirilepingut rohkemgi kui Eesti kuuluvad soovmõtlemise maailma. Mihkelson ja Arjakas toetasid selgelt Langi Nuti vastu. Nutt oli väitlejaist ainus, kes ei pidanud piirilepinguga kiirustamist vajalikuks ning mainis, et piirileping peaks olema seotud Tartu rahulepinguga ning selgitama, kuidas ikkagi juhtus, et Eesti loovutab Venemaale 5% oma 1940. aasta territooriumist.

Euroopa Liidu ja NATO liitlaste võimalik mõistmatus tegi enim muret Mihkelsonile. Ülejäänute arvamus näis pigem olevat, et Euroopa Liit ja NATO ei pea Moskva pidustuste teemat tähtsaks ning Eestit süüdistama ei hakata. Siinkohal ei tasu unustada, et lääneliitlastele lõppes sõda Saksamaaga 8. mail 1945. 9. mai on nii venelaste võidu kui ka nende põikpäisuse, eksklusiivsusjanu ning Läänest irdumise sümbol. Kõigiti venelaste oma püha, mille tähistamiselt üritas kõrvale jääda Hollandi peaminister Jan Peter Balkenende (venelaste tungival pealekäimisel lendab ta siiski 9. mail paariks tunniks Moskvasse) ning millel kaasalöömist kaalub veel Jaapani valitsus.

Eesti president on oma otsuse teinud ja me ei peaks teda tagantjärele kritiseerima, ütles Arjakas. Sellega tuleb nõustuda. Nautigu Arnold Rüütel nüüd samasugust avalikkuse toetust nagu tema Leedu kolleeg Valdas Adamkus. Mis Venemaasse puutub, siis soovitan lugeda Izvestija 9. märtsi juhtkirja ?Balti boikott?. Mõned mõtted sellest: Venemaa ei peaks Eesti ja Leedu presidendi otsusele vastama suurriiklike avaldustega, toimunu pole seda väärt, et Venemaa peaks väga valuliselt reageerima. Venemaa ja Balti riikide teed on tulevikus erinevad. Loodame, et Vene välisministeerium järgib Izvestija soovitusi.

Vahetevahel kurdetakse lehejuhtkirjades selle üle, et rahvas kaldub kõiki poliitikuid kurjategijateks pidama, ning seejärel asutakse õpetlikult selgitama, et sellise arvamuse levik on ohtlik ja päriselt ei ole asi nõnda hull. Kuid arusaam, et poliitikaga tegeldes minetab inimene olulise osa oma sündsustundest, tabab siiski asja olemust. See on karm eksistentsiaalne tõsiasi. Ainult et sellest ei saa paraku järeldada, nagu me saaksime elus ilma poliitikute ja poliitikata hakkama. Anarhistlik ühiskonnakord on kahjuks määratud jääma teoreetiliseks konstruktsiooniks, ehkki see konstruktsioon võib aidata tegelikkusest paremini aru saada.

Traditsioonilises ühiskonnas jagunevad inimesed kastidesse või seisustesse ja igal neist on oma eetika. See, mis on lubatud preestrile, pole lubatud valitsejale, ja vastupidi. Ometigi on kõigile selge, et preestri töö on kuidagi tähtsam. Demokraatlikus ühiskonnas on vahed ähmastunud ja seetõttu võivad ka poliitikud tahta, et neist peetaks lugu nagu preestritest. Õigem oleks nende ametit võrrelda pigem koerapüüdjate tööga ? see on paratamatult seotud kurjuse ja vägivallaga, muudest pahedest rääkimata. Laiem avalikkus peaks poliitikutesse seega suhtumagi nukra kaastundega ? kui inimestesse, kes toovad võib-olla isegi õilsa eesmärgi nimel ja meie kõigi huvides ohvriks teatud moraalsed voorused.

Max Weber kõneles 1917. aastal:  ?Kes poliitikaga ning eriti poliitika kui elukutsega tegeleda tahab, peab olema teadlik neist eetilistest paradoksidest ning oma vastutusest selle eest, mis temast endast nende surve all saada võib. Ta seob end saatanlike jõududega, mis varitsevad igas vägivallas.? Weber rõhutas seejuures, et oleks parem, kui poliitikale käe andnu vähemalt teadvustaks oma otsuste tagajärgi.

Meie aga näeme pidevalt, kuidas kaunishinged ? lauljannad ja näitlejannad, semiootikud ja pastorid ? astuvad erakonda, satuvad parlamenti, voolivad oma südametunnistuse parteijoonega vastavaks ja hakkavad otsustama teiste inimeste elu üle. Neist kujunevad professionaalide käes ?kasulikud idioodid? (kui kasutada Lenini fraasi), keda saab panna leheveergudel ja telekas vastasjõude ründama ja õigustamatut õigustama. Ja me ei suuda uskuda, kui kiiresti ja tõhusalt on need Weberi mainitud ?saatanlikud jõud? kaunishinge kallal oma töö teinud.

Poliitiku tööd nagu ka koerapüüdja tööd saab teha küll mitut moodi, näiteks eriti sadistlikult või hoopis ?tões ja vaimus? ehk siira veendumusega või resigneerunud künismiga jne. See töö võib ka pälvida meie mõistmise, kaastunde ja andestuse, kuid pretensioon üldisele imetlusele ja lugupidamisele ? nagu iseseisvuspäeva vastuvõtul ? oleks liiast.

Paar aastat tagasi ilmus eesti keeles Jüri Lippingu koostatud väärt antoloogia ?Kaasaegne poliitiline filosoofia?, milles Max Weberi kõrval analüüsib ka hiljuti surnud inglane Bernard Williams poliitikuametiks vajalikku moraalset karakterit. Ta pakub seal välja võimaliku argumentatsiooni, mis tõestab, et poliitikul peab leiduma kriminaalseid kalduvusi. Riiki on teatavasti määratletud ?õiguspärase vägivalla monopolina?. Ametlik vägivald on aga küllalt sarnane mitteametliku vägivallaga. Korralduse vägivallateoks tohiks anda ainult see, kes on valmis sama tegu ka ise sooritama. Williams ei ütle küll otse, kas ta oma argumendi eelduste ja järeldustega nõustub, kuid tema essee ?Poliitika ja moraalne iseloom? ei jäta kahtlust vähemalt selles, et inglid poliitikasse ei sobi. Muidugi on vähesed meie hulgast inglid, aga kindel on see, et ükski poliitik seda ei ole.

Seetõttu on eriti silmakirjalik nõuda, et poliitikud ei ületaks kiirust, ei sõidaks purjuspäi ega ropendaks. Niisuguse ameti pidajatele võiksid sellised väikesed üleastumised andestatavad olla. Kuid hoolikam peab olema siis, kui nad oma ?õiguspärase vägivalla monopoliga?, s. o inimeludega mõtlematult ümber hakkavad käima: saadavad sõdureid välismaale ja kehtestavad ?kuritegevusmõõdikuid?. Viimane idee on just nagu ilmalik versioon kalvinistlikust ideest, et igavesti neetute üldarv on juba ette fikseeritud. Kuid õige kalvinist peab olema valmis ka selleks, et Jumala viha tabab teda ennast.

P. S. Sõnaraamatu järgi tähendab ?mõõdik? ?(väikest) mõõteriista?. Justiitsministeeriumi newspeak?is tähistab see aga pigem ?normi?, ?kvooti?, ?näitajat? või ?eesmärki?. Keele korrumpeerimine kahjuks korruptsiooniseaduse alla ei käi.

Poliitilistes tõmbetuultes ühiskonnal puudub arusaamine, kuhu minna. Tulevikust rääkides on unustatud läbi rääkida, kas soovime sotsiaaldemokraatia või neoliberalismi põhimõtete järgi üles ehitatud riiki. Ideoloogilise märgita riigil puudub tulevikku suunatud poliitika.

Pidurdavat poliitikat ei lõpeta valitsuse ametist lahkumine ega ennetähtaegsed valimised. Efektiivse valitsemise eelduseks on jõujoonte ümberkujunemine poliitikas. Olukorras, kus koalitsioonidesse astuvad vastandlike ideoloogiliste seisukohtadega Rahvaliit ja Reformierakond, on ainukeseks võimuliidu kooshoidmise võimaluseks hoidumine suurte otsuste vastuvõtmisest ning keskendumine pisiprobleemide lahendamisele. Suurte küsimuste päevakorda kerkides tõuseb kiiresti kokkuklopsitud koalitsioonide sees tüli. Meenutagem konflikte, mida on valitsustes põhjustanud riigiettevõtete erastamine või maksureformi läbiviimine. Põhimõttelistes küsimustes puudub konsensus.

Valitsuse lahkumise põhjustanud vastuolud peegeldavad Eesti poliitika killustatust. Selgelt ennast määratlenud vasak- ning parempoolsete erakondade nõrkus on toonud kaasa kompromissidel põhinevad valitsused, millel on puudunud ideoloogiline nägu. Valitsused, kes ei kanna valijatele arusaadavat ideoloogilist märki, ei suuda toota poliitikat, mida suunaksid eesmärgid. Poliitiline kaos süvendab usaldamatust riiklike institutsioonide vastu ning tavainimese kaugenemist võimust. Poliitilise kaose suudaks lõpetada vaid sarnase maailmavaatega parteide koondumine. Tugevate parteide sünd annaks meie valitsusele tagasi ideoloogilise näo ja selguse valijale, kes oskaks paremini valida erinevate maailmavaadete vahel. Erakondade liitmine tundub lühikeses perspektiivis paljudele poliitikutele hirmutav. Soov näidata oma püsivust on tugevam ratsionaalsetest kaalutlustest, mis räägivad ühinemise kasuks.

 Kas meil jätkub vastutust anda riigile vajalik nägu?

Kadunud paavsti Tallinnas käiku meenutades rõhutasid meie riigimehed tema tollast vabadussõnumit. Kuid tegelikult kõneles paavst hoopis solidaarsusest. Sellest S-sõnast ei taheta meil aga enam ammugi kuulda ? on ju lahkuv peaminister ühes intervjuus selle sõnaselgelt illusiooniks kuulutanud.

Jah, pole kahtlust, et klassivõitlus võtab Eestis hoogu. Paraku on see jäänud ühepoolseks: ründavaks leeriks on kapitali huvide kaitsjad, töötajate jõud on hajutatud ja passiivsed. Lugegem rahandusministri, tööandjate ja maksumaksjate eestkõnelejate sõnavõtte, majanduslehtede juhtkirju ja tööteemalisi lehelisasid. Räägitakse näiteks vajadusest asendada tulumaks käibemaksuga ning koguni Eesti Panga presidendi kandidaat julgeb seda pöörast ideed toetada, mis vanasti oleks tema tõsiseltvõetavusele ränga hoobi andnud. Samuti kuulutatakse tööpäeva pikendamise möödapääsmatust ning kitsendatakse seadustega töötajate õigusi. Tööteemalistes lehelisades ilmuvad kurvad lood sellest, kui kerge on töötajate esindajaid vallandada.

Eesti ei ole selles mõttes muidugi mingi erand, vaid püüab püsida maailma arengusuundade esirinnas. Kui klassikalise heaoluühiskonna printsiibi järgi (nt John Rawlsi formuleeringus) tohtis võrdse kohtlemise nõudest hälbida vaid juhul, kui see toob kasu viletsamatele, siis tänapäeva sotsiaalpoliitika on võtnud omaks ka põhimõtte: kellel on, sellele antakse. See, kuidas Barbi Pilvre hiljutises Eesti Eks­pressis jõuliselt praegust ?emapalga? süsteemi kaitsma asus, näitab, et feminismgi võib sageli toimida lihtsalt klassikonflikti sogastajana.

Riigipoliitika lõppeesmärgiks ei peaks siiski olema kihistumise suurendamine ega isegi majanduse konkurentsivõime kasvatamine, vaid inimeste õnnelikkus. Püüan esitada mõned põhjendused, miks progresseeruv tulumaks ja väiksem töökoormus teeksid inimesed õnnelikumaks. Need on inspireeritud Briti tööpartei nõuniku Richard Layardi kirjutistest. Nimelt on viimase aja majandusteadus vana hea utilitarismi jälgedes asunud õnne käsitlema ja isegi mõõtma. Õnne tähtsateks teguriteks on perekond ja eraelu, tervis ja vabadus ning muidugi ka raha. Igas ühiskonnas on rikkad õnnelikumad kui vaesed. Kuid kogu ühiskonna rikastumine ei tee teda õnnelikumaks ? pigem vastupidi. Meie ootused ja mõõdupuud kasvavad ju koos sissetulekutega. Et inimesed võrdlevad oma elujärge teiste omaga, siis nad tunnevad end paremini vaid siis, kui nad rikastuvad teistest kiiremini, mitte lihtsalt samas tempos. Rikastumisega kaasnev õnnelootus paneb mind ja paraku ka teisi inimesi rohkem tööd tegema ja raha teenima. Et aga ühiskond tervikuna ei saa muutuda iseenesest rikkamaks, siis inimeste õnnepingutused kogusummas nurjuvad. Töö ja puhkuse tasakaal kaldub ?ebaefektiivselt? töö suunas.

Inimesed ei tööta ainult teenimiseks, vaid ka staatusepäraselt kulutamiseks. Kuid staatuste süsteem moodustab ühiskonnas nullsumma mängu: kui ühe staatus tõuseb, siis teisel langeb. Seega ongi ühiskonna seisukohalt rikastumiskonkurents destruktiivne: me minetame meelerahu, pereõnne ja solidaarsuse millegi sellise ? staatuse ? nimel, mille üldsummat ei saa muuta.

Progresseeruv tulumaks peakski pidurdama ohjeldamatut töötegemist ja rahahimu. See oleks nagu saastemaks õhu mürgitamise eest. Kui ma teenin rohkem ja saan endale lubada luksuslikumat elustiili, siis see sunnib ka teisi inimesi minuga sammu pidama. Ma tõstan üldist tarbimisnormi ja suurendan inimeste üldist rahulolematust.

Need, kes tahavad maksusid alandada, peaksid seletama, miks me peame tegema rohkem tööd ja ohverdama oma perekonna ja kogukonna ja solidaarsuse selles nullsumma võidujooksus. Nad võivad näiteks väita, et kõva töö tuleb tarbijaile kasuks. Aga tarbijad on ju enamasti ka ise töötajad. Pole ju mõtet end tööga tappa selleks, et tarbijaina õilmitseda. Pealegi ei rahulda saavutatud tarbimistase meid kunagi, vaid tekitab sõltuvust. Sõltuvust tekitavate nähtuste ohjeldamiseks on aga ikka kasutatud maksustamist.

Niisiis ei ole maksustamise mõte ainult riigieelarvesse raha saamine, vaid ka saastava ja sõltuvust tekitava tegevuse ohjeldamine ning töö ja puhkuse mõistliku tasakaalu säilitamine. Astmelise maksu kasuks on veel üks põhjendus: iga teenitud või säästetud lisakroon teeb vaese märksa õnnelikumaks kui rikka.