Toeta
Otsi

vegan

  • Sünnid ja ränne vabal kinnisvaraturul

    Kaarel Tarand, Eesti P?aleht

    On omamoodi kummaline, et kui poliitilisel areenil räägitakse aina uutest abinõudest, mis sündimuse tõusule peavad kaasa aitama, ning raporteeritakse ka edusammudest (“vanemahüvitis tõi aastaga 800 lisasündi“), ei mõjuta need töövõidud pea üldse ei meie oma ega ka rahvusvaheliste organisatsioonide rahvastikuprognoose. Kõver kulgeb ajateljel ikka allamäge.

    Avalikes iibejuttudes keskenduvad kõnelejad eeskätt sellele, mille eest ja kui palju peaks tööinimesele lapse eest maksma, maksjaks eeskätt loomulikult riik ja omavalitsus.

    Riigi tugevaim toetusinstrument vanemahüvitiste ja lapsetoetuste kõrval on eluasemelaenu toetus noortele peredele. See alguses suurejooneliselt kavandatud abinõu on paraku taandunud pangatehniliseks peenrahaks, kusjuures see pole üldse seotud laste olemasoluga peres.

    Siiski peegeldab sihtasutuse Kredex kaudu jaotava raha (laenutagatiste) olemasolu riiklikku arusaama, et kinnisvaraküsimused on pereloomes sama kaalukad kui laste päevahoiu, hariduse, turvalisusega jms seotud probleemid. Ent tootes küll kinnisvaraturule juurde uusi noori kliente, ei näi see abinõu eeldavat turult midagi vastutasuks.

    Statistikaameti andmetel anti Eestis selle aasta II kvartalis elanike kasutusse üle 1095 uue eluruumi, mis on tervelt 407 võrra rohkem kui aasta varem. 2000. aastal anti Eestis kokku üldse kasutusse 720 eluruumi, möödunud aastal aga juba 3105 ja selle aasta esimese poolega 1898. See kinnitaks justkui, et avaliku võimu hool selle pärast, et uued elanikud ikka kenasti katuse alla saaksid, võib muretult väheneda, küll turul asjad ise edenevad (edenevadki ju, kui viie aastaga on uute eluruumide ehitus kuuekordistunud).

    Samas tuleb osutada, et uute korterite-majade keskmine suurus on sama aja jooksul langenud 109 ruutmeetri pealt 79ni, mistõttu üldpinna kasv ehituses jääb viie aastaga napilt neljakordseks. Kolmveerand uuest elamispinnast on korterid ja ainult neljandik majad – ja mitte seetõttu, et eestlane eelistaks korterit oma majale.

    Ühelt poolt on asi rahas (nii ost kui elamu ülalpidamine on läinud palju kallimaks), teiselt poolt aga veendumuses, et suurt pinda on vaja ainult suurtele peredele. Kui väikestele eluasemetele on turgu, siis järelikult paljud nende soetajatest suurt peret luua ei kavatse, paku emapalka, palju tahad.

    Asi on hullemgi. Analüütik Villu Zirnask kirjutas eelmise nädala EPL Ärilehes, et hoolimata rahvaarvu kahanemisest suureneb Eestis leibkondade arv. Ja just leibkond on eluasemeturul põhiüksus, mitte üksikisik. Leibkond on juba praegugi arvestuslikult 2,3-liikmeline, kaugel pole aeg, kui see jääb alla 2. See tähendab, et inimesed elavad kas üksi või kahekesi (kahene leibkond saab olla kas lasteta paar või ühe lapsega üksikvanem).

    Leibkonna kui üksuse kahanemine suurendabki väiksemate eluasemete nõudlust. Ja teatavasti ei ehitata maju mitte üheks, vaid sajaks aastaks. Tähendab, arvestatav osa sellest elamufondist, mis praegu rajatakse, mõjutab meie eluviisi, iibekäitumist sealhulgas, terve sajandi. Samamoodi nagu suuremate linnade kortermajarajoonid on juba mitukümmend aastat andnud oma panuse laste arvukuse vähenemisse.

    Niisiis, kinnisvaramättalt vaadates on tegu üsna nukra allakäiguspiraaliga. Väiksed leibkonnad ei vaja suuri eluruume, aga väikestesse korteritesse ei sünni enam lapsi sama palju kui sada aastat tagasi töölisagulites, kuhu saabunud algajad linlased tõid kaasa agraarühiskonna paljunemismustri.

     

     

    N+1

    Korralik eluasemestandard algab tubade hulgast n+1, kus n on leibkonnaliikmete arv. Kriisist ülesaamiseks peaks igas Eesti peres olema kolm last. Järelikult peaks minimaalne perekonna eluase olema kuuetoaline (soovitavalt maja, mitte korter) – ja see ei mahu kuidagi ära keskmiselt 79-le ruutmeetrile. Seega, kuna kinnisvaraturg töötab iibetõusule vastu, tuleks rahvastiku taastootmise vajadusi arvestades sellele piiranguid seada. Näiteks seesama noore pere laenuskeem tuleks siduda elamispinna suuruse nõudega, nii, et laenu saadaks vähemalt kuuetoalise eluruumi soetamiseks. Et see käib ka lasteta noortele paaridele üle jõu, siis siin ongi üks mõistlik avaliku maksuraha kulutamise koht. Näiteks võib riiklikke toetusmakseid seostada laste sünniga. Pole turgu, mis sihikindlale avalikule poliitikale järele ei tuleks, end sellega ei kohandaks.

    Oletagem optimistlikult, et selline poliitika rakenduks ja minimaalselt kolme lapsega peredest saaks moeasi. Mingi aja pärast on sel selged järelmõjud kinnisvaraturule. Väikesed elamispinnad kaotaksid oma mõtte – ja hinna. Eriti need nõukogude pereelustandardi järgi rajatud Mustamäed-Lasnamäed-Annelinnad oma 2 – 4toaliste korteritega.

    Neid hiigelasumeid ei saa ümber kujundada mõnusateks pensionäride (kel väikesed leibkonnad) paradiisideks. Kui asi turu hooleks jätta, siis need linnaosad tühjenemise asemel slummistuvad või täituvad vähenõudlikumate immigrantidega, kelle rahulolu eluasemega saabub alati enne kui n+1.

    Kui üldine heaolu riigis kasvab, siis leiavad vabad pinnad alati rakenduse, mis eluasemete puhul tähendab uusi leidlikke äriplaane ja kohalike ettevõtjate survet valitsusele leevendada immigratsioonireegleid ka siis, kui meie enda loomulik iive peaks positiivne olema. Sest tööjõud saab sündinutest alles 20xx aastaks.

    Need poliitilised jõud, kes soovivad rahvaarvu kasvatada, kuid mitte immigratsiooni arvelt, peaksid seega selgelt ütlema, kuidas kavatsetakse säilitada (taastada? saavutada?) kontrolli suurte kortermajadega linnaosades toimuva üle. Täpsemalt, millise graafiku järgi neid linnaosasid lammutama hakatakse. Teised, kes näevad immigratsioonis meie lähituleviku elu normaalset koostisosa, peaksid aga selgitama, mil viisil saavutatakse kultuuritaustalt väga erinevate uusasunikega täituvates magalates Eesti õiguskorra kehtimine ja saabujate kohanemine. Kas Lasnamäe on tulevikus riigi suurim immigratsioonikeskus, mis pakub teenust tervele Euroopa Liidule? Lisaks, kuidas kavatseb avalik võim meid üle aidata meie täiesti loomulikust võõrapelgusest, mis võib hakata väljenduma ka võõravihas?

    Kui palju see kõik maksab? Küllap väga palju, aga mis tähtsust sel on, maksku või kogu olemasoleva raha. Rein Taagepera võrdles hiljuti Eesti Päevalehes eestlaste demograafilist olukorda vetsupotiga, mille potipõhjast on võimalik alati välja pääseda, kuni pole ka seal leiduvast teisest august allapoole mindud. Nii suurt raha, mida ei raatsiks rahvuse väljasuremise vastase rohuna selle alumise augu kinnitoppimiseks mängu panna, ei tohiks vähemasti Eesti Vabariigi põhiseadusliku valitsuse jaoks üldse olemas olla.

     

     

  • Seminar “Luule ja klassika” Eesti Kirjandusmuuseumis

    Krista Ojasaar

    Reedel, 14. septembril toimub Eesti Kirjandusmuuseumis seminar “Luule ja klassika”.
     
    Kava:
    12.00 Avasõnad
    12:10 Eve Annuk, Luule piirimail
    12:40 Satu Grünthal, Ilpo Tiihoneni luule ja meetrika intertekstuaalsuse küsimused
    13:10 Janika Kronberg, Kui Ristikivi värsijalg astus Rootsi pinnale
     
    13:40-14:00 kohvipaus
     
    14:00 Külliki Kuusk, Uku Masingu sõnastamata kaanoni küsimusi
    14:30 Rebekka Lotman, Sonett kui suletud vorm ja avatud protsess
    15:00 Janika Päll, Eesti bukoolikast ja anakreontikast
    15:30 Anne Lill, Kreeka tragöödia ja Mati Unt: mütoloogilised arhetüübid
     
    kl 16.00
    Tartu Ülikooli Kirjastus ja klassikalise filoloogia osakond esitlevad Morgensterni Seltsi toimetiste uut numbrit.
     
    Mõnus lõpetamine
     
    Korraldavad Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakond

  • Religioon ja tants

    K? Heili Vaus-Tamm

    Birgitta festivali vokaalsümfooniliste suurvormide “tantsimine” on tõstatanud üsna haruldase diskussiooniteema religiooni ja tantsu vahekorrast, mis viib laiemate järeldusteni vaimu ja keha ühtsusest.

     

    Koreograafid näitavad seda, mida ei saa, võib-olla ei tohigi sõnadesse panna.

     

    Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk, kas teie olete need, kes “julgevad” tantsukeeles kommenteerida vaimulikke teoseid?

    Tiina Ollesk: Religiooni sõnastatud sisu tantsida me muidugi ei saa. Me saame vahendada kehalist tunnetust ja kogemust.

    Rene Nõmmik: Tsiteerin Märt Läänemetsa: “Inimese teadvus ilmutab end alles siis, kui inimese meel jõuab (pöördub) iseendani, inimolemise juurteni. Alles sellest hetkes saab inimesest tegelikult inimene – vaimne olend, kelles on “jumalik säde” (Vikerkaar 1990, nr 7). See on teekond religioosse tunnetuseni, mida oleme püüdnud kehakogemuse kaudu tajutavaks teha.

    T.O.: Silmas pidades just Verdi Reekviemi.

    R.N.: Miks on vajalik ja võimalik selliseid mõtteid kehakogemusena väljendada? Sest inimene ei ole ainult “kuppel” – pea, aju.

    T.O.: XX sajandi teadus räägib inimesest kui psühhofüüsilisest olendist. Inimene on tervik, kus kõik meeleaistingud haaravad tervet keha, näiteks silmanärv “läheb” mõtteliselt läbi kukla kuni kandadeni välja.

    R.N.: Aga me elame kultuuriruumis ja ajahetkel, kus sellist mõtlemist ei väärtustata. Kuna suurema osa informatsioonist saame silmadega, pole me õppinud usaldama keha, mis näib olevat midagi patust, ebapuhast või lihtsalt tõrjutud. Fitness-saalides ilusaks (saledaks) ja musklitesse treenitud naise- ja mehekeha võib tihti kohata näiteks TV ning ajakirjanduse reklaamiveergudel, kuid see on hoopis teistsuguse vaimsuse ja eesmärgiga keha kasutamine. Meie lähenemine religioossele teemale (näiteks Reekviemis) toetub holistilisele inimesekäsitlusele: idee (vaim) avaneb keha- ja liikumiskogemuse kaudu. See on väga mitmetahuline tervikkogemus, milles religioosne tunnetus on seotud kehalise kogemusega. Midagi sellist, mida ei saa, võib-olla ei tohigi sõnadesse panna. Seda võib vaadates vaid kogeda.

    T.O.: Ja inimeste kogemus võib vägagi erineda. Nendeni jõuab peamiselt see, mida meeled on valmis vastu võtma. Arvame, et kunsti eesmärk on kogemusi avardada.

    R.N.: 1990ndate lõpus tegime koostööd vanamuusika ansambliga Rondellus. Ühistööna valmis religioosse sisuga laulude ja kaasaegse koreograafiaga kava, mida esitasime Tallinnas ja ka väljaspool Eesti piire. Ühes Rootsi vanemas puukirikus oleks pastor peaaegu kontserdi ära keelanud, väites, et seal majas (altari ees) pole kunagi veel tantsitud. Pärast etendust said kõik pinged maandatud. Loodan, et vaatajad tajusid midagi huvitavat ja olulist liikumise ning muusika vahel tekkinud seostes. Arvan, et oleme mitmetes töödes uurinud inimolemuse erinevaid tahke (Birgitta festivalilt Reekviem ja “Carmina burana”).

     

    Osas kristlikes ajalehtedes ei lubatud sõna “tants” teie üritusi tutvustades kasutada.

    R.N.: Tsiteerin Fanny de Sieversi artiklit “Tants Jumalale”: “Aga ka Vanas Testamendis esineb üsna palju tantsimist. Sellega väljendab oma rõõmu poeedist kuningas Taavet Seaduse laeka ees… Jumal ise tantsib ka, kirjutab prohvet Sefanja (3,17): “ta tantsib sinule rõõmuhõisetega nagu pidupäevadel”. Need üllatavad sõnad seisavad prantsuse nn “Jeruusalemma piiblis”, mida võib usaldada, kuna selle tõlkimisega on tegelnud kõige kompetentsemad prantsuse eksegeedid. Eestikeelseis variantides ei esine “tantsimine” üldse. Tundub, et protestantlik puritaanlus ei kannata välja mõtet, et tantsimises võiks väljenduda midagi jumalikku. Ka katoliiklased ei ole seni tantsu suhtes eriti positiivsed olnud. Võib-olla on selles süüdi euroopa tantsustiil üldse, mis on tugevalt seotud erootikaga.”

     

    Aga kaasaegse tantsu keel selles valdkonnas? Klassikaline on aktsepteeritavam?

    R.N.: Fanny de Sievers arutleb, kas klassikaline ballett on üldse võimeline vahendama filosoofilist või usulist arengut, sest selle keel koosneb stereotüüpsetest kujunditest. “Moodsal sakraaltantsul on tulevase Euroopa kultuuris kindlasti oma koht. Ühiskond peab sellega üksnes harjuma,” kirjutab ta aastal 1991!

    T.O.: Minu arvates pakub kaasaegne tants rohkem võimalusi inimese tunnete ja mõtete väljendamisel. Klassikalise tantsu väljakujunenud kaanonid on välja töötatud ideaalkeha jaoks, mida looduses kohtab väga harva. Moderntantsu treeningsüsteemis lähenetakse liikumistele tantsija anatoomiast lähtuvalt, tunnustades seda füüsist, mille loodus on andnud.

    R.N.: Inimesele on loomuomane otsida, tunnetada, kahelda. Kõik me oleme tundnud vaimsest vapustusest tingitud “judinaid” – kehas, mitte mõttes! Ja võib-olla ei ole klassikalise balleti kaanonite kohaselt fikseeritud poos tõesti võimeline edastama selliseid tundeid.

     

  • Lühiühendus:“Ohtlik kergemeelsus”

    M? V?ataga

    Inglise ajaloolane Harold James on raamatus “A German Identity, 1770 – 1990” (1989) täheldanud, et viimase paari sajandi jooksul on saksa identeet läbinud kaks tsüklit, milles kultuuriline arusaam identiteedist asendus poliitilisega ning seejärel majanduslikuga. Lihtsustatult öeldes kulges XX sajandi identiteeditsükkel Thomas Mannist Adolf Hitleri ja Ludwig Erhardini. Kui kombineerida need kolm elusfääri (kultuur, poliitika ja majandus) veel Euroopa kolme suurrahva mentaliteediga, siis saame huvitavaid permutatsioone. XIX sajandil, vähemalt selle algupoolel, nähti Saksamaal eelkõige spekulatiivse ja luulelise vaimu kantsi, Prantsuse elu seostus poliitikaga ja Inglise oma äriga. Aastakese eest aga arutles Slavoj Žižek (LRB, 2. IX 2004), et praegusel ajal vaevab Prantsusmaa end peamiselt kultuuriidentiteedi (multikulturalismi, amerikaniseerumise) küsimustega, brittide mureks on poliitika (võimu detsentraliseerimine, suhtumine ELi) ning sakslastel stagneerunud majandus. Samas aimas ta ette uut pööret selles rattas, nii et britid hakkavad tundma rõõmu oma kultuurilisest edust, prantslased majandusest ja sakslased poliitikast.

    1980ndate lõpu rahvuslik ärkamine Eestis seostus algul keele ja kultuuriga või vähemalt maskeeris end kultuuriküsimuste taha. Aga kui Rein Taagepera tollal USA televisioonis väitis, et eestlaste nõudmised on ennekõike kultuurilist laadi, pälvis ta ametlike väliseesti ringkondade, näiteks Aarand Roosi pahameele. Ja õige pea nihkuski Eesti elu keskpunkt poliitikasse, kuni 1990ndate keskpaiku hakkas eestlase identiteet ja eneseuhkus seostuma hoopis lugudega stabiilsest kroonist ja majandusedust. Poliitika ja majanduse domineerimine ühiskonnaelus paneb aga kultuurigi vaatama läbi poliitika või majanduse prillide: võib-olla polnud 80ndate lõpu keele- ja kultuurialased nõudmised midagi muud kui kõrvaletõrjutud eliidi poliitiliste ja majandushuvide väljendused? Muidugi, samas poleks võimatu ka vaatepunkt, millest poliitikat nähtaks hoopis esteetilises võtmes – näiteks komsomolivuntside ja nahkpintsakute konkurentsina habemete ja kampsunite vastu.

    Kas tsükkel, kus kultuurilised eesmärgid asenduvad varem või hiljem poliitilistega, on paratamatu? Ma ei usu, et see XXI sajandil enam tingimata nii käiks. Kuid paistab, et just seda kardavad need, kes lähevad närvi lõunaeesti kultuuriliikumist jälgides – teadagi, algul nõuavad võrokesed omakeelset kooliharidust, varsti aga juba oma parlamenti ja raha. Küüniline pilk aimab kultuuriliikumiste tagant alati kitsaste ringkondade majanduslikke või võimueesmärke. Paremal juhul olevat tegu lihtsalt “ohtliku kergemeelsusega”, nagu ütleb Enn Soosaar (PM 4. VIII 2005).

    Viimasest, lõunaeesti-teemalisest Vikerkaarest ajendatuna kirjutab Soosaar, et levitatav lõunaeesti kirjakeel on kunstlik rivaal eesti keelele ning killustab inim- ja finantsressurssi. Jätkem kõrvale tõsiasi, et vormilt analoogilisi argumente on XIX ja XX sajandil kasutanud nii baltlased kui venestajad eestikeelse kultuuri arendajate vastu ning küllap teevad seda ka venelased praegu mari aktivistide vastu. Mööngem, et ühiskonnasituatsioonid on kordumatud ja seega argumenteerimisviis, mis eesti rahvusliku ärkamise puhul oli paha, võiks põhimõtteliselt mõnes teises olukorras ehk õigustatud olla. Aga on ta seda?

    Soosaar ei süüdista lõunaeesti keelelisi äratajaid küll teadlikus poliitilises vaenutegevuses, vaid kõigest ohtlikus kergemeelsuses. “Inim- ja finantsressursi killustamine” peaks ilmselt viitama, nagu toimuks Võru Instituudi tegevuse toetamine eesti keele edendamise arvelt või nagu meelitaks võru kirjakeel enda poole liiga palju kirjanduslikke talente, mistõttu eesti keel kaotab suure hulga tulevasi Tuglaseid, Gailiteid ja Kangroid. C’mon – ega seda ometi tõsiselt mõelda?  

    Pealtnäha tõsisemalt võetav on “kunstlikkuse” etteheide: “Tolle nn võru keelega ei taaselustata hääbunud lõunaeesti kirjakeelt (mis toetus tartu murdele) ega hoita elus võrokeste kõnepruuki. Tegemist on uue keele keetmisega.” Kuid igasuguse kirjakeele loomine on paratamatult uue keele keetmine. Seejuures aga on kirjakeel kõnepruugi elushoidmiseks tänapäeval hädavajalik. Mõnele keelepruugile ainult suulise kasutussfääri ettekirjutamine tähendab selle väljasuremisele määramist.

    Keelelise kunstlikkuse ja loomulikkuse piirid on ajaloos vahelduvad. Kirjakeel tundub kirjaoskamatule alati tehislik. Ja igasuguse kultuurilise ja keelelise tegevuse kohta võib väita, et see pole piisavalt spontaanne, vaid kunstlik, kulukas ja rahvahulkade vajadustele võõras. Selle asemel peaksime siiski rõõmustada, et praegust lõunaeesti kultuuri- ja keeleliikumist jälgides on meil haruldane, otsekui laboratoorne võimalus elada kaasa millegi uue sünnile ja saada samas kujukalt aimu sellest, milliste väliste ja sisemiste raskuste otsa pidid põrkama need XIX sajandi tegelased, kes püüdsid köögikeelest vormida kirjanduskeelt.

     

  • Suvest saab sügis ehk Transformatsioon

    Piret Meos

    Septembri teisel nädalal on ka kastellaanimajas uus algus. 12.09 kell 17.00 avatakse Inna Grincheli skulptuurinäitus “Transformatsioon”.

    Näitus toob vaatajani 20 skulptuurset portreed  kreeka ja rooma antiikmütoloogiast: Diana, Herakles, Apollo, Venus jne. Kunstnik on loonud uued karakterid kirjandusest tuntud  Kreeka -Rooma kangelastele. Siit ka näituse pealkiri “Transformatsioon.”

    Me oleme harjunud nägema antiikmütoloogia tegelasi valgesse marmorisse raiutuna või kipsi valatuna nii muuseumides kui kunstikoolide õppeklassides. Selles kontekstis on nad tavalised, igapäevased. Kunstnik Inna Grinchel katab “alasti” antiikskulptuurid nii-öelda uue nahaga, luues uued persoonid, uue sajandi nümfid. Taiesed balanseerivad muumia, värvilise maski ja glamuuri piiril. Uutel portreedel on küll oma karakter  ja meeleolu kuid esmane kujustis on ikkagi nähtav nagu keeles kus baaskeelele lisanduvad dialektid. Vastandused nagu ilus ja inetu, kitš ja klassika provotseerivad ka vaatajat mängu astuma.

    Kunstnik elab ja töötab Võrumaal ja St. Peterburgis. Hariduse on Inna Grinchel saanud St. Peterburgi Riiklikus parun A.L. Stieglitzi nimeline Kunsti- ja Tööstusakadeemias. 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses alustasid sellest koolist oma kunstnikuteed paljud eesti kunstnikud.

    Inna Grinchel on esinenud näitustega Peterburist Pariisini alates 1989. aastast. Tema töid on ka mitmete muuseumide kogudes euroopas.

    Käesolev näitus on avatud 30. septembrini 2012.

  • Sõnum Peterburist

    Tiiu Levald

    Kogu meie professionaalse muusikategemise juured on olnud põhiliselt seotud lähima suurlinna Peterburiga. Seda juba Artur Kapist, Rudolf Tobiasest, Mart Saarest peale kuni meie viimaste aastakümnete suurte dirigentide Neeme Järvi, Eri Klasi, Peeter Lilje ja teiste tänaste tegijateni. Aegadest ja võimulolijatest hoolimata on Peterburi konservatoorium olnud vaimsuse kandja ning andnud maailmale Rimski-Korsakovi, Mussorgski ja Šostakovitši mastaabiga jäljejätjaid. Kõrvuti praegu maailmalavadel furoori tekitava Maria teatriga, mille eesotsas dirigent Valeri Gergijev, tegutseb selles linnas Peterburi Modest Mussorgski nimeline Ooperi- ja Balletiteater, mille soliste oli tallinlastel võimalik kuulata Estonia kontserdisaalis 29. septembril.

    Kontsert algas eesti juurtega pianisti Peeter Laulu (tema isa Rein Laul on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli, siirdunud õppima tolleaegsesse Leningradi ja on praegu Peterburis tunnustatud muusikateoreetik ja helilooja) musitseerimisega koostöös Tallinna Kammerorkestri ning dirigent Andrei Anihhanoviga. Esitatud W. A. Mozarti avamäng ooperile “Figaro pulm” ja Klaverikontsert nr 20 d-moll KV 466 andsid kõigepealt võimaluse nautida Tallinna Kammerorkestri äärmiselt säravat ja heamaitselist Mozarti stiilitunnetust ning kõikide soolode täiuslikku kõla.

    Peeter Laul on alles 2000. aastal Peterburi konservatooriumi lõpetanud, kuid olnud juba väga edukas ülimalt kõnekail konkurssidel: Bremeni rahvusvahelise konkursi III koht ja eripreemia Bachi teose esituse eest (1995), R. Wagneri ühingu laureaat Bayreuthis (1996) ning II rahvusvahelise Skrjabini-nimelise konkursi võitja Moskvas aastal 2000.

    Mozarti klaverikontserdi Allegro alguses kõlab nukker ja nostalgiline igatsusteema, mis nii sarnane laulu “Abentempfindung” (“Õhtutunne”) põhitoonusega ja tundus ülimalt sobivat pianisti siira ja lapselikult avatud olemusega. Teises osas Romanza on kuulda juba Mozarti poolt viis aastat hiljem kirjutatud “Võluflöödi” Pamina ja Papageno imelise dueti vihjet, milles sisaldub ju ilmne autori igatsus rahumeelse ja teineteist mõistva kahe inimese kooselu järele, mis tal reaalses elus teatavasti puudus. Peeter Laul pani ennast kuulama iga teemaga ja noore interpreedi kohta on tal hea dramaturgiline vaist. Ei söanda laskuda pianistide pärusmaale, kuid julgen möönda, et kuna teadsin sellest noorest muusikust vaid seda, et ta on Skrjabini interpreedina nii kõrge hinnangu saanud, siis oli meeldiv kogeda, et ka Mozart on tema “sõber” – eelmainitule lisaks oli ka viimase osa tehnilist sära ja filigraansust. Põnevusega ootan uut kohtumist.

    Kava teise poole muusika oli Tšaikovskilt. Tema “suursponsor” paruness von Meck on avaldanud oma kirjades Tšaikovskile arvamust, et ta ei oleks tohtinud end killustada ja raisata tema meelest nii banaalse kunstiliigi, nagu seda on ooper, tarbeks. See tolle ajastu “puhta muusika” gurmaani seisukoht, kelle emotsionaalne väli ilmselt ei vajanud inimhääle unikaalsusest tulenevat imelist võlumaailma, kerkis antud kontserti kuulates meelde. Olen kindlalt arvamisel, et ooperimaailm oleks tunduvalt vaesem, kui sealt puuduksid sellised ooperid nagu “Padaemand”, “Jevgeni Onegin” ja “Mazepa”. Kuid iseküsimus on olukord, kus see muusika on jäetud n-ö alasti – ilma ooperilava kontekstita – jääb ju siis ebaõiglaselt palju ainult laulja kanda. Puudub kostüüm, partnerlus, õige vahekord orkestriga ja vajalik distants publikuga.

    Maailma suured dirigendid ja teatrid kasutavad üksteise võidu uusi, sageli meile täiesti tundmatuid vene lauljaid. Sellised nimed nagu sopran Netrebko, metsosopran Borodina, tenor Marussin, bariton Hvorostovski on kõikjal suured tegijad.

    Vene häälte rikkust kinnitasid ka antud kontserdil osalejad. Väga hea interpreedina võlusid eriti Peterburi konservatooriumi praegu alles V kursuse üliõpilane sopran Julia Simonova ja tenor Dmitri Karpov. Simonova lauldud Kuma aaria (selles ooperis on see inimese nimi, mitte kavalehel ekslikult kirjapandud otsetõlge “vader”, samasse rubriiki kuulub ka Rimski-Korsakovi ooperi “Tsaari mõrsja” ühe peategelase Ljubaša nime kummaline tõlge “armsam”!) oli lauldud äärmiselt sooja ja hingestatud kõlaga ning selles puudus halvamaiguline ning ülepakutud “punnemotsionaalsus”. Samas võtmes oli esitatud ka “Padaemanda” Liza lõpuaaria – tekkis soov seda kunstnikku kuulata, näha teda tulevikus mõnes etenduses. Tenor Dmitri Karpovil on väga meeldivalt mehise värvinguga lüüriline hääl ja suveräänsus kõrguste laulmisel ning samuti puudus lausa hitiks lauldud Lenski aarias omal ajal traditsiooniks saanud “magusus”.

    Metsosopran Natalja Birjukoval on heas mõttes primadonnalik väljanägemine ja siiras interpretatsioon. Mingi ebakõla oli aga tema soovide ja kulminatsioonide väljalaulmise tehnilise võtte vahel. Kuid samas “Padaemanda” karjuseidülli duetis ja tertsetis tuli suhe partneritega ning ilmneski eespool jutuks olnud “alastioleku” sündroom. Nüüd oli laulja vaba ja paljutõotav. Bass Aleksandr Matvejev oli lauljaist staažikaim ja temale oli ilmselt antud situatsioon küllaltki närvesööv. Kuulda oli äärmiselt ilusat baritonaalset bassihäält, kuid segas kummaline maitse fraseerimisel ja Gremini osatäitjatele sageli komistuskiviks saanud alumise registri vajakajäämine ning seetõttu ka intonatsiooniprobleem.

    Dirigent Andrei Anihhanov üllatas koostöös orkestriga Mozarti puhul – tema hea temperament haakus hästi nii pillimeeste kui pianisti taotlustega. Küll aga oleks oodanud suuremat sekkumist just eelmainitud maitseküsimustesse Tšaikovski puhul.

    Igal juhul oli see meeldiv kogemus kuulajaile ja ehk koorub siit edaspidiseks võimalus ka meie noortele interpreetidele esinemisteks Peterburi esinduslavadel.

  • Mitte ühinenud, vaid lahutatud rahvad

    Mihkel Mutt

    Ühtedele on tähtis võitlus terrorismi ja massihävitusrelvade leviku vastu ning inimõiguste ja demokraatia eest. Teiste prioriteedid on stagna, vaesus, võlad, aids ja muud haigused. Neil kahel komplektil on kõrgemal tasandil kindlasti ühisosa, aga ülivaeste riikide leivamure taustal mõjub rikka riigi julgeolek paratamatult abstraktsemalt.

    Oma algdokumendis taotles Kofi Annan tasakaalu nende püüdluste vahel, aga lõppvariandis olid mõlemad väga nüsitud.

    Tundub, et mainitud lõhe põkkub laiema paradigmaga, milleks on vastukaalu otsimine USA-le. Selles rollis tahavad erinevad jõud näha ELi, ÜROd või tõusvat Hiinat.

    Vastukaalu otsimine on mõistetav sedavõrd, kuivõrd USA ei ole loobunud oma erirollist maailmas, vaatamata komplimentidest multilateraalsusele ja ka mõningale koostööle ELiga näiteks Iraani küsimuses.

    Mõistetavalt tunnevad paljud väiksemad või arengumaad – aga nemad on ÜROs enamikus – end kaitsetuna ja muretsevad oma tuleviku pärast. Osalt seetõttu luhtusid ka mõned reformikavad. Näiteks oli plaanis anda peasekretäri ametkonnale suuremad volitused. ÜRO-le on pidevalt ette heidetud kriisidele reageerimise aeglust. Nüüd tahetigi luua paindlikum ja kiirem võimalus. Seda vastustas aga väike grupp arengumaid, kes kartsid, et nõnda libiseb võim peaassamblee käest üldse ära. Viimane on neile ainus võimalus oma häält üldse kuuldavaks teha.

    Suurtel olid omad pretensioonid. Võeti küll vastu otsus, et ÜRO-l on õigus sekkuda, kui elanikke ähvardab genotsiid või sõjakuriteod, aga oma valitsus neid ei kaitse. See ei meeldinud Hiinale ja Venele, kes nägid selles oma “monoteismi” õõnestamist, üks seoses Tšetšeenia, teine Tiibetiga.

    Kuigi vaatlejad täheldasid, et tülijoon reformide pärast ei läinud niivõrd USA ja arengumaade, kuivõrd grupi nn blokiväliste maade ning kogu ülejäänud seltskonna vahel, on Kuuba, Venezuela, Süüria, Pakistani vastutöötamine siiski osa arengumaade kontekstist. Näiteks kurikuulsa inimõiguste komisjoni asemele loodud inimõiguste nõukogu puhul ei tahetud loobuda regionaalse esindatuse printsiibist. Ühelt poolt on see mõistetav, regionaalsuse printsiip peaks olema ÜRO üks nurgakive. Samuti on paljudel hirm, et Ühendriigid võivad saada carte blanche’i sekkumiseks, kus aga ise tahavad. Ent just tänu regionaalsusprintsiibile sai varem võimalikuks absurdsus, et inimõiguste komisjoni juhatas Liibüa ja Sudaan oli selle liige.

     

    Mida Ameerika õieti tahab?

     

    Mitte nõrka ÜROd, aga mitte ka tugevat, mis võiks talle konkurentsi pakkuda. Ta tahab tõhusat ja ausat, läbipaistvat, integraalset ja aruandekohustuslikku igal tasandil. Milleks? ÜRO peab olema efektiivne tööriist, haamer, mis haamerdaks Ameerika huvide eest ja demokraatia ning vabaduse leviku eest maailmas – nii nagu USA viimaseid kujutleb.

    Samas on Ameerika poliitikud (näit Newt Gingrich) öelnud selgelt, et kui ÜRO ei parane, siis Ameerika suhtumine muutub nii platooniliselt kui ka praktiliselt. “Sest ÜRO võib ka luhta minna, aga USA ei tohi luhta minna ja peab vastaval juhul leidma ja kasutama teisi viise, kuidas edendada oma ideaale.” Praktikas tähendab see, et kui praegu maksab USA 22 protsenti ÜRO ülalpidamiskuludest, siis see võib väheneda, kui Ameerika tunneb, et ÜRO töötab tema ideaalide vastu.

    Võtame võitluse terrorismiga. Kohtumisel võeti vastu otsus, et “terrorismi ei tohi õhutada”. Aga kui ei suudetud kokku leppida, mis asi terrorism on, siis kas pole see otsus sõnakõlks? Mida ei tohi õhutada? (Kõrvalepõikena. Ka eestlaste metsavendlus oleks praegu terrorismina hukka mõistetud. Seda teeks meie n-ö Kõige Suurem Sõber.)

    Ameerika heidab ÜRO-le ette, et kuigi see ei ole demokraatlikult aruandluskohustuslik, on tal rahvusriigiga sarnaseid ambitsioone. Näiteks tahab ta kehtestada uusi seadusesüsteeme ja rahvusvahelise käitumise norme. USA aga ei taha, et ÜRO kitsendaks tema õigust maailmas sekkuda ja oma suva järgi abiga asjakäiku stimuleerida. Kuigi Ameerika annab maailma vaesteabiks ainult 0,12 protsenti SKPst, teeb see aastas siiski 18 miljardit dollarit. Konservatiividele käib närvidele, et keegi otsustab kongressist täiesti mööda minnes, kuidas Ameerika peab kulutama viie aastaga 80 miljardit.

    On selge, miks Bushil on vaja Boltonit. Too ei tseremoonitse, vaid ütleb otse välja, mida teised (kaasa arvatud Valge Maja) peab ometi pisutki läbi lillede ütlema. Boltonil oli Kofi Annani algversiooni kohta 750 parandusettepanekut. Lõpptulemusega ütles Bolton end väga rahul olevat. See olevat vastanud tema piiratud ootustele.

     

    Millist ÜROd on vaja?

     

    ÜRO püstitab endale ebarealistlikke eesmärke ja sellest johtuvalt ootab maailm temalt liiga palju. Nii on see ka nn millenniumi eesmärkidega, millest on ette teada, et need jäävad saavutamata. ÜRO ei suutnud pidurdada Saddami, aga ei suutnud ka Bushi. Mis puudutab rahuvalvamist, siis üle poole riikide on sõjategevus pärast sinikiivrite lahkumist uuesti alanud.

    Millist ÜROd me siis vajame? Siin on vastuolulised mõttemallid. Ühelt poolt ironiseerivad ameeriklased eurooplaste üle, et viimastele piisavat, kui ÜRO üldse olemas on. Polevatki tähtis, et see tõhusalt funktsioneeriks. Tõsi, kuigi ka eurooplased tahavad ÜROd reformida, pole nende kriitika nii armutu kui USA oma. Samas on aga eurooplaste sihiseaded ja lootused seoses ÜROga (näit vaesuse ja haiguste kaotamine) mitu korda suuremad kui USA-l. Siin oleks justkui vastuolu. Ent kas ei peegeldu siin (mandri)eurooplaste pikaajaline usk heaoluriiki? Nii nagu nad viimase ajani küllalt üksmeelselt tahtsid rohkem ühiskonda, nii nad tahavad ka rohkem ÜROd.

    USA tahab, et ÜRO oleks efektiivne. Aga mitte kui supranatsionaalne maailma uueks loomise vahend, vaid pigem aktsioonipartei.

     

    Kokkuvõtteks

     

    Positiivse tulemusena mainitakse rahuloome komisjoni loomist, mis on mõeldud konfliktist väljuvatele riikidele stabiilsuse saavutamiseks. Aga kes garanteerib, et tegu pole järjekordse retoorikaga?

    Tore, et tegeldakse saareriikide ja maalukus riikide probleemidega. Seevastu Julgeolekunõukogu reform, millest enne tippkohtumist kõige rohkem räägiti, jäi täiesti sinnapaika. (Nii et Bushil kadus võimalus Schröderile valimistel tünga teha – oli ta ju mõista andnud, et ei toeta Saksamaa soovi püsiliikmeks saada.) Analoogiliselt Euroopa Liiduga on hakatud ka maailmaorganisatsioonide raames kõnelema “soovijate koalitsioonidest”.

    Selle valgel, mis toimub maailmas, on Euroopa ühinemine ikkagi elitaarne projekt. Idabloki maade elanike majandusliku elujärje vahe Läänega oli mitu korda väiksem kui neil mõlemal alla-ühe-dollari-päevas-riikidega, kus elab kolm miljardit.

     

     

     

     

  • Art Basel 2013: Applications now online

    e-flux

    Art Basel 2013: Applications now online
    Art Galleries, Art Edition, Art Statements and Art Feature

    www.artbasel.com

    From June 13 to June 16, 2013, Art Basel, the world’s premier international art show for modern and contemporary works, will feature over 300 leading galleries from North America, Latin America, Europe, Asia and Africa. More than 2,500 artists, ranging from the great masters of Modern art to the latest generation of emerging stars, are represented in the show’s multiple sectors.

    Art Basel is currently accepting applications to four sectors: Art Galleries, Art Edition, Art Statements and Art Feature. Galleries for each sector will be selected by the show’s Selection Committee.

    Art Galleries is the main exhibition sector of Art Basel, where leading art galleries for modern and contemporary art display 20th- and 21st-century artworks. The galleries in the sector apply with their overall program, while also outlining their booth concept for the show.

    Art Edition is the sector for leading publishers of editioned works, prints and multiples.

    Art Statements is for galleries presenting young artists with one-person projects.

    Art Feature focuses on precisely curated projects, such as a presentation by a single artist, exceptional art-historical material, and exhibitions presenting multiple artists within a curatorial concept.

    Application forms outlining the application procedures, and the relevant costs for each of these sectors, may be downloaded from the Art Basel website by clicking the links below:
    Art Galleries Application
    Art Edition Application
    Art Statements Application
    Art Feature Application

    The application deadline for Art Statements and Art Feature is September 24, 2012.
    The application deadline for Art Galleries and Art Edition is October 10, 2012.
    Late applications may not be considered.

    For further details regarding the show or the application procedure, please contact Ursula Diehr, Gallery & Project Manager, at: ursula.diehr@artbasel.com.

  • Kolm korda sada

    Toomas Velmet

    On üks vana ja hästi teada-tuntud reegel, et kui sul on olnud üks väga õnnestunud kontsert, siis sellest järgmine kindlasti ei õnnestu. See reegel ei kehti ainult üksikisiku kohta, vaid on üldisem. ERSO õnnestas eesti rahvast Tartus, Pärnus ja Tallinnas (29. IX – 1. X) fantastilise Mozarti “Idomeneo” kontsertesitusega, see tähendas artistidele 3,5 tundi maksimaalset kokkuvõtmist kolmel õhtul järjest. Öö vahet ning algasid proovid peadirigendi kavaga, kus pultidel Mozarti Sümfoonia Es-duur KV 543 ja ei rohkem ega vähem kui Šostakovitši Tšellokontsert nr 2 (1966).

    Muide, peadirigent saabus 3. X, nii et proove oli tegelikult kolm sessiooni. Pealtnäha ei midagi hullu, sest Mozarti 39ndat ju palju mängitud ja kontserdi saatmine on kontserdi saatmine – mis sest, et kestab teine 40 minutit. Siinkohal unustage ära, et kirjutaja on ametilt tšellist, sest olen veendunud, et iga dirigent, kes teost korragi esitanud, nõustub minuga.

    Šostakovitši Tšellokontsert nr 2 on absoluutselt erandlik nähtus, mitte ainult tšellorepertuaaris, vaid instrumentaalkontsertide vallas üldse. Muusikalugu tunneb mitmeid teoseid, mis pealkirjastatud kui kontsert-sümfoonia või isegi sümfoonia-kontsert. Nimetatud teos peaks kandma pealkirja “Sümfoonia soleeriva tšelloga”. Šostakovitš kirjutas helitöö oma 60. sünnipäevaks ja täpselt sel päeval 40 aastat tagasi (25. IX 1966) see ettekandele tuligi. Kontsert on pühendatud Mstislav Rostropovitšile, kuid erandlikult ei konsulteerinud autor tšellistiga tookord üldsegi mitte, vaid ulatas talle valmis partituuri. Allikad vihjavad küll asjaolule, et kadentsides tegi Rostropovitš täiendusi, millised autor heaks kiitis. Isiklikult olen veendunud, et soolotekstis esinevad deetsimid (tšellol!!) on ka esitajapoolne ettepanek, sest autor lihtsalt ei võinud teada, et neid üldse on võimalik mängida.

    Kontsert on solisti kõrval samavõrra komplitseeritud ülesanne ka dirigendile ja orkestrisolistidele. Partituur sisaldab episoode, mis nõuavad erakordseid võimeid metsasarvemängijatelt (kolmanda osa sissejuhatus) fantastilist kammeransambellikkust kolmelt fagotilt (II osa 54-57), kõigilt löökpillimängijatelt ning grand cassa’lt eriti (kadents koos tšelloga). Neid löökpille on partituuris lausa kaheksa, mis ei tähenda aga üldse üleüldist müristamist, vaid nende käsitlemine nõuab suurt musikaalsust ja kammerlikku tunnetust. Samad sõnad ka kahele dubleerivale harfile.

    Alustama peab alati algusest, seega lööme lahti partituuri esimese lehekülje – ja mida me näeme. Orkestri koosseisu loetelus on autor lisanud paar ebaharilikku märkust nagu: harfid (mitte vähem kui kaks), I viiulid (mitte vähem kui 16), II viiulid (mitte vähem kui 14), vioolad (mitte vähem kui 12), tšellod (mitte vähem kui 12) ja kontrabassid (mitte vähem kui 10). Niipalju kui mina taipan, on see miinimumkoosseis, mida autor nõuab. Tean, et ERSO koosseisus ei ole nii palju tšellosid ja kontrabasse (mängijaid loomulikult), ent kui partituur nõuab, siis tuleb ju lisajõude värvata. Välja on kujunenud logistika, et solist saabub kontserdipäeval ja saab ühe proovi. See on absoluutselt vastuvõetav, kui tegemist on standardrepertuaariga.

    Vaatamata 40aastasele eale ei ole Šostakovitši II tšellokontsert kujunenud standardiks, mida näitab ka asjaolu, et ERSO on teost esitanud 40 aasta jooksul vaid neli korda. Mäletan ka juhtumit, kui solist (N. Šahhovskaja) keeldus samalaadsetel asjaoludel teost esitamast. Kahju on, kui üks maailma suurteostest ei jõuagi oma kõigis kvaliteetides eesti kuulajani. Sest ka eelmised ettekanded kannatasid mitmesuguste probleemide lahendamatuste all. Ka neil kordadel, kui proove oli planeeritud teose nõudlikkusele vastavalt. Tänane ERSO on oma koosseisult aga kindlasti võimeline suurepäraseks ettekandeks.

    Teiselt partituuri leheküljelt algab aga muusikaline tekst: seitse takti soolotšellolt ja tõepoolest märkega “piano”, kuid lisandiga “espressivo”. Hämmeldust tekitas solist David Geringase otsus esitada see teose kõige olulisem materjal, millest helitöö algab ja kuhu ta ka suundub, piano’s, aga non espressivo. Teine probleem tekkis tempo kõigutamisega (nr 7) kiirenduse suunas, ja sellest tuleneb ka suurim etteheide solistile kogu teose vältel. Autor oli väga nõudlik oma teoste esitamise tempode osas ning märkis väga täpselt partituuri mitte ainult terminid, vaid ka metronoomid.

    Teisel tšellokontserdil on kolm osa, millest kaks viimast pole mitte lihtsalt attacca, vaid lausa kokku kirjutatud ning kogu teost läbib ühtlase liikumise tähistusena metronoom 100, olgu siis ühikuks mis tahes noodipikkus. Siit ka tänase loo pealkiri ehk kolm korda sada. Sellest kinnipidamine on ühtlasi ka ettekande õnnestumise otsustav tegur, sest ei jää midagi järgi II osa sarkastilisest “rasvapiruka” (kupite bubliki, po vsei respubliki) teemast, millest areneb kogu teose kulminatsioon. Veel enam kannatab III osa barkarool, kui see õndsa õõtsumise asemel lausa tormiselt loksub.

    ERSO auks tuleb tunnistada, et lauskomistusi suudeti siiski vältida, kui välja arvata nr 84 (3/4) III osas, kus repliikide rida ksülofon-tšello-fagotid sassi läks, kuid õnneks saadi 2/4 saabumisel taas kokku. Teiseks olulisemaks puuduseks oli harfide tämbri suisa olematus, vaatamata asjaolule, et neid siiski oli vähemalt kaks. Metsasarvede “surmanumbrist” ja fagottide ekvilibristikast tuldi siiski eluga välja. Isegi sageli löökpillidelt kuuldud lonkamist teose geniaalses lõpus suudeti vältida – ning tempo, mis lähenes 100 asemel 120-le, ei sõltu ometi mängijatest. Solistist jäi mulje, et see konkreetne esitus on algetapp ettevalmistuses mõne olulisema etteaste tarvis – ja ega muud siis, kui jõudu tööle.

    Vaatamata kõigele on teose väärtused nii võimsalt läbilöövad, et publiku nõudmisel esitas David Geringas lisapalaks hästi vaimuka fragmendi Peteris Vasksi teosest “Book for Cello” (kui ma teadustusest õigesti aru sain), kus saime nautida ka tšellisti kontratenori vokaali. Mozarti sümfoonia oli professionaalselt korrektne, kuid see-eest hästi igapäevaselt harilik.

  • Iraan ja globaalne tuumaõiglus

    Ahto Lobjakas

    Kaalul on pool sajandit üsna rahuldavalt toiminud tuumarelvade leviku vastase süsteemi tulevik, kesksed rahvusvahelise õiguse printsiibid, Lääne suhted muu maailmaga, Lähis-Ida stabiilsus jpm. Ennustamatuks jokkeriks on võimalik USA-Iraani konflikt, kas tuumarelvaga või ilma.  Lisaks on tegemist tiigliga, kus muu hulgas vormitakse globaalse jõuneliku USA, ELi, Hiina ja Venemaa suhete tulevikku.

    Keskne on küsimus, kas Iraanil on õigus iseseisvale tuumatsüklile – uraani rikastamisele – või mitte. Teheran ütleb, et rahumeelne tuumaenergia on iga riigi võõrandamatu õigus, vastasel juhul oleks tegemist ”tuuma-apartheidiga”. USA ning Iisrael aga on kindlad, et rikastamissoovi eesmärk on tuumarelva ehitamine. EL on üritanud pooli lepitada, kuid suutmata ringist ruutu teha on nüüd asunud USA selja taha.

    Peamiselt EL-3 (Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa) diplomaatilise tööga otsustas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) juhatus eelmisel nädalal, et Iraan on rikkunud 1968. aasta tuumarelva leviku tõkestamise leppe (NPT) tingimusi, kuna alustas augustis taas uraanimaagi töötlemist uraantetra­fluoriidgaasiks. IAEA otsusega edastatakse asi ÜRO julgeolekunõukogule, konkreetse tähtajaga viivitatakse IAEA juhatuse kohtumiseni novembris, seni on võimalik (üha ebatõenäolisem) diplomaatiline lahendus.

    Iraan raiub, et pole NPT sätteid rikkunud (Iraan liitus leppega tuumarelva mitte omava riigina 1970). Tõsi, ütleb Teheran, 2002. aastal osa tuumategevusest varjati, kuid seda rahvusvahelise usaldamatuse õhkkonna tõttu, mis järgnes 1979. aasta islamirevolutsioonile. Teherani argumentatsioon taandub NPT leppe artiklile IV, mis annab lepinguosalistele “võõrandamatu õiguse arendada teaduslikku uurimistööd ning tuumaenergia tootmist ja kasutamist”.

    USA, kes on kaua püüdnud Iraani ÜRO julgeolekunõukogu ette tarida, on praegu hõivatud orkaanide, Iraagi ja naftahindadega. Väga kiiret tal pole, muu hulgas kalkuleeritakse, et ÜRO sanktsioonid (kui Venemaa ja Hiina neid ei vetosta) tähendaksid naftaembargot, mis omakorda tõstaks veelgi nafta hinda. Washingtoni eelistus on siiski selge. Iraan olevat püüdnud osa oma tuumaprogrammist peita, kuni 2002. aastal avastati USA satelliitfotodelt dissidentide vihjete järgi kahtlasi rajatisi. Samuti viidatakse uraani rikastamisjälgede leidmisele IAEA poolt Iraani tuumaaparatuuril. Küsitakse, miks suurte gaasi- ja naftavarudega riik tuumaenergiat üldse taotleb?

    Veel äärmuslikumal positsioonil on Iisrael, kes usub, et Iraani ülim eesmärk on juudiriik tuumarelvaga hävitada. Tel Aviv on korra juba ette võtnud heidutusrünnaku Iraagi vastu (1981. aastal hävitati Osiraki tuumareaktor) ja pole vähimatki garantiid, et sama ei võidaks proovida Iraani vastu. USAs sellise võimalusega arvestatakse.

    Kogu Iraani poliitiline eliit on tuumaenergiat pooldaval seisukohal. Põhihoiak poleks muutunud, kui 17. juulil oleks Mahmoud Ahmadinejadi asemel presidendiks valitud “mõõduka” reputatsiooniga Akbar Hashem Rafsanjani. Tegemist on rahvusliku uhkusega. Asjaolu, et vastamisi ollakse USAga, üksnes tõstab panuseid. USA võiks Iraani lepitada garantiide ja suhete normaliseerimisega, aga Washington pole võimeline Teheraniga otse suhtlemagi. Senini pole üle saadud Teherani saatkonna piiramisest  aastatel 1979 – 1981.

    Iraani aitab Venemaa ja Hiina vaikne tugi. Eelmise aasta sügisel torkas Peking läbi USA kahepoolsete sanktsioonide mulli, sõlmides Teheraniga lepingu 100 miljardi dollari eest maagaasi ostmiseks.

    Venelaste abiga on valminud esimene Bushehri kompleksi kahest tuumareaktorist. Sel aastal allkirjastasid Venemaa ja Iraan leppe Bushehri tuumakütusega varustamiseks, kusjuures Moskva saab tagasi kasutatud kütusevardad (neist saaks relvaklassi plutooniumi). Viimastel kuudel on koostöö sumbunud, kuid Moskva poliitiline tugi on säilinud – Venemaa ei soovi Iraani ÜRO julgeolekunõukogusse saata.

    Iraanile oli oluline võit IAEA peadirektori Mohamed El Baradei septembriraport, kus nenditi, et kahe aasta eest Iraanis tuvastatud kõrgelt rikastatud (relvaklassi) uraani jäljed pärinesid Pakistanist.

    Vahemärkuseks: Iraanist sai eelmisel aastal kümnes riik, kus on toodetud uraanimaagist uraanheksafluoriidgaasi (UF6), kuid pole teada, et seal oleks jõutud UF6 rikastamiseni tuumakütuseks, milleks on vaja vähemalt 90% või üle selle puhast uraani (vrd energiatootmiseks 3,5 – 4%). Uraanimaak on, muide, Iraanil endal olemas.

    Iraan on öelnud, et lepib range rahvusvahelise järelevalvega. Tänaseks taasalustatud uraanheksafluoriidi tootmine toimubki IAEA pilgu all.  USA kahtlustab, et Iraani tsiviilprogramm on tuumarelva loomise kattevari. Infrastruktuur, reaktorid, kaadri väljaõpe on sisuliselt samad nii rahu- kui sõjaotstarbelise programmi puhul. Ükski monitooringurežiim pole absoluutselt tõhus.

    Lisaks jääb võimalus, et Iraan arendab tuumaprogrammi IAEA raames nii kaugele kui võimalik ja lahkub siis NPTst, et seejärel luua tuumarelv juba lepet rikkumata. NPTst lahkumisest on vajalik lihtsalt ÜRO julgeolekunõukogule kolm kuud ette teatada. Põhja-Korea on leppest nii juba loobunud.

    Ka ei usalda USA IAEAd. Sel aastal üritas Washington näiteks pikalt tõkestada egiptlasest El Baradei tagasivalimist organisatsiooni juhiks.

    Iraani argumentatsiooni loogika ei jää tugevuselt alla USA kahtlustele. NPT liikmena ei saa keelata Iraanile rahuotstarbelist tuumaenergiat. Tõendeid NPT tingimuste rikkumise kohta pole. Teisi regiooni riike ei peata tuumarelva loomast miski. Iisraeli tuumarelv on avalik saladus, aga riik ei kuulu NPTsse. Sama kehtib India ja Pakistani kohta.

    USA tahaks ilmselt NPT leppe artikli IV üldse tühistada. See pole aga vastuvõetav 116-riigilisele mõjukale mitteühinenud riikide blokile, kuhu kuuluvad ka India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Indoneesia.

    Tuumariikide ja teiste konfliktipotentsiaal jääb. Ei USA ega teised tuumariigid pane mikski NPT leppe paragrahvi VI, mis kohustab neid tuumadesarmeerimisele. USA näiteks töötab selle asemel oma tuumarelvade kaasajastamise kallal. Mais avaldasid Iirimaa, Brasiilia, Uus-Meremaa, Egiptuse, Mehhiko, Lõuna-Aafrika ja Rootsi välisministrid International Herald Tribune’is kirja, kus osutasid, et parim viis tuumarelva leviku tõkestamiseks on relvad hävitada. “Mida pole olemas, see ei saa levida,” oli artikli pealkiri.

    Mis saab edasi, on igaühe oletada. Parim viis asjale läheneda on teha seda perspektiivitundega. Proliferatsioonitrend on pöördumatu. USA võib Iraani sõjaga võib-olla põlvili suruda, kuid tehnoloogia areneb ja tema levikule kätt ette panna ei saa. Seda näitas Põhja-Korea, näitas Pakistan ja ilmselt näitab ka Iraan. Järjekorras seisavad Süüria, Egiptus, Alžeeria ja teab kes veel.

    Ainus (pool)lahendus saab olla protsessi ohjeldamine. Ainus mõistlik viis seda teha on moderniseerida NPT. See aga nõuab järeleandmisi ja head tahet praegustelt tuumariikidelt. Komplikatsioonid on garanteeritud ning arenguteed ennustamatud.

     

Sirp