vegan

Tehkem tulehakatus teadaandega, et jaanuari alul avas pikaleveninud remondi järel uuesti uksed Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Oma pettumuseks avastame, et ühtegi leeki me selle lausepilpaga üles ei meelita. Ei lugejate, ei ajakirjanike südameis. “Noh, ja mis siis?” küsib lugeja. “Kus on uudis?” küsib ajakirjanik. Tõsi, mõni valitud kunstnik ehk asib nüüd varmalt hõlmad vöö vahele, sest teada ju on, et mainitud kontoris jagatakse perioodiliselt pappi neile, kes on välismaal taidega silma hakanud.

“Kuid neid on vähe”, jonnib maksumaksja, “kas maksab selleks nelja töötajat aastaringi palgal hoida? Liiati kui veebruaris lööb hulga uhkemad uksed valla Kumu – eesti moodsa kunsti algus ja ots?”

Mnjaa, möönan taasavatud kunstikontori uue juhatajana, huvitav küsimus. Ja alustan vastamist ääri-veeri, laveerimisi, justnagu endalegi asja selgitades.

Kunstiekspordi agentuur

Meil on põhjanaabritelt palju õppida, ka seda, kuidas pakendada ja turustada oma moodsat kunsti välismaal. Tõsi, pool rehkendust on meil juba tehtud. Erialainimesed teavad juba esimesel kursusel, et Soome disaini eksport on sealpool lahte juba aastakümneid riiklik prioriteet, mille pühadust ei pane tuhande järve maal keegi kahtluse alla. Kapitalismi kosudes on sellest teadmisest asutud meilgi oma Nokiat ehitama. Nimelt koidab ju meiegi valitsuse tasemel täiesti selgelt, et saepuru maksab lauaplaadiks pressituna rohkem vaid siis, kui sellele ka nett nägu pähe teha. Ja ennäe, ka Eesti riiklikud disainiarenduskavad on spetsialistide initsiatiivgruppidest otsustajaini jõudnud ning pudenevad sealt juba institutsionaalsete rakenduste, uute eelarveridade ja riiklike tellimustena alla tagasi. OK.

Mõnevõrra vähem teatakse aga, et üheksakümnendate algusest kehtestati Soomes veel üks riiklik prioriteet, nimelt Soome moodsa kunsti eksport. Uue sinilinnu kinnikrabamiseks kutsuti ellu rida väikseid sihtasutusi ning sünnitati ka üks ammuplaneeritud laps, Kiasma. Relvastatud silmaga vaatleja märkab kohe, mis selles asutuses toimub. Sesoonsete hiigelnäituste poliitikaks on poetada sisseostetud ja küllakutsutud maailmanimede hulka ruutpesiti Soome kohalikke kunstitähti. Ning selgub mis? – ainus, mis viimastel seni puudus, oli hea seltskond. Nüüd, tosin aastat hiljem, defineerivad need ruutpesitsejad juba ise globaalsetel kunstiüritustel teatavat boreaalset elutunnetust. Viimasest on kasvanud mentaliteediturul tõsine trademark ning kuldsed loorberid pole jäänud tulemata. Ka mitte upsakatelt veneetslastelt.

Kui meie siin väikeses Eestis just peame endale Soome eeskujul Nokia ja Sampo soetama, siis praegu on meil selleks küllaldane asutuste infrastruktuur loodud: suured kohalikud kultuurifoorumid ning rida valdkondlikke sihtasutusi reklaamimas neis toimuvat välismaale. Tööjaotus on aga kõikjal üsna sarnane, mõneti meenutab see tootja ja reklaamija oma.

Muidugi võib küsida, kas Kumu ise ei saa oma kauba kuulutamisega hakkama ja kas hulgikaupmees ise turgu tulla ei mõista? Mõistab, mõistab, miks ei mõista, aga siis jääb tal oma töö tegemata. Uus muuseum arhiveerib ja eksponeerib meie kunsti, arendab selle põhjal teadus- ja haridusprogramme ning loomulikult ka näitusetegevust. Kõige selle tulemusena sünnib meil siin Eestis järgmise poolsajandi jooksul sügavam ja tundlikum kultuuriline oid, rahvas saab lihtsalt targemaks ja teadlikumaks sellest, mis teeb matsist härrasmehe. OK.

Mõnevõrra lühema, kuid sellevõrra mobiilsema ja paindlikuma tulevikuprogrammiga töötavad kõikjal kunstihooned, teatavad katsepolügoonid, mis testivad kuraatorite, kriitikute ja nn otsivate kunstnike abiga aina uusi võimalusi kunstikultuurilise suhtluse ärgitamiseks. Kahurilihast, millega see seltskond töötab, osutub vähe ajalookõlvuliseks, paljusid tabab lisaks ka rahva hukkamõist. Kuid, et kohalikud rahvateenrid, maitsekeisrid ning Eesti ajaloo uksehoidjad uhkeks ei läheks, on alati vaja läinud ka teist polügooni, milleks on rahvusvaheline kunstielu. Taga targemaks, elu on näidanud, et kõige sirgem tee oma rahvusliku kunstimuuseumi varade hulka lähebki läbi rajataguste näituste, biennaalide ja triennaalide, mägede ja orgude. Ning sel ohtuderikkal matkateel läheb hädasti vaja šerpadest pakikandjaid ja teejuhte. Ja seda väikest giiditeenust me riigi raha toel eesti kunstnikele osutamegi.

Eesti kunstnik – ideaalne ekspordiartikkel?

Loomulikult mitte. Pole olemas Eesti kunstnikku ega välismaad, kuhu teda eksportida. On rida loomeinimesi, kes elavad ikka veel Eestis, ning kenake hulk piiritaguseid asutusi, kelle kutsumuseks on tunda huvi teiste kultuuriliste “eluvormide” vastu. Lihtne on neid omavahel kokku viia ja tõhusa vahendajana kannuseid teenida. Kunstituru tuulte nuusutamiseks pole isegi nina vaja. Asi on ka milleski muus.

Kunstikeskuse uue juhatajana on mul ürgmodernistlik ambitsioon lappida kohapeal leiduvatest juppidest kokku oma ideaalkunstnik, personaalne Jeesus ja Frankenstein, kelle armu ja hirmu ihkab kogu see globaalne kunstiilm. Tunnistan rõõmsalt, et nii elavatelt kui surnud Eesti kunstnikelt saab selleks tarbeks väga häid varuosi. Kuid nagu karta oligi, ei anna keegi ainuisikuliselt mõõtu välja, nii et tuleb hakata kuuri all juppidest putitama. Kuuri uksed, nagu öeldud, on jaanuari algusest uuesti valla, kuid nüüd keevitatakse siin sädemevihus kokku viimase peal sportmudelit.

Annan endale aru, et oma visiooni pealesurumine on kahe teraga mõõk, mis lisaks minule võib hauda viia ka need, kellele ma head tahan, kuid ikkagi… proovima peab.

Ma usun, et ideaalne kunstnik ei mõtle kuigi sageli sellele, et ta on kunstnik. Ammugi ei arva ta, et “kõik on kunst” ja et “igaüks on kunstnik”. See läbinätsutatud folkloorne pära Warholi, Beuysi ja Fluxuse-meeste ammustest võitlustest kõrgmodernismi ülbete taadikestega pole talle rohkemat kui mõnede purusemiootikute raudne veendumus, et “kõik on tekst”. Seda sorti reduktsionism ja pika puuga lajatamine aina ühte väravasse on talle vaimuvaesuse sümptomiks, mis Eestis diagnoosib siinsete kunstnike üldlevinud absoluutset suutmatust näha nn Teist ja suhelda nendega, kes kunsti ei mõika. Roland Barthes’i jaoks oleks see enesekindel kanapimedus kindlasti väikekodanluse pahupidi keeratud vorm, mis sama agressiivselt ja üheülbaliselt kaitseb oma isiklikku panoraamset arusaama normaalsusest ja tervest mõistusest. Soovimata siin kaugemale minna, kinnitan, et leidub häid võimalusi tõestada, et suur osa Eesti kunstnikest ja väikekodanlusest kuuluvad kokku nagu särk ja perse.

Väikekodanlasest kodanikuks

Rebimaks meie loojaid välja oma utoopiliselt homogeensest kunstigalaktikast, kutsun ma neid omandama ruttu ühiskondlikku teadvust, mille vundamendiks on hoopis nn heterotoopia. Heterotoopilises maailmas ei ole kõik kunst ja ammugi pole kõik kunstnikud. Kunstil on piirid ning piiride taga paiknevad teised võimudiskursused nagu näiteks kriminaalõigus, meditsiin, juura, psühhiaatria, äri. Selge on ka see, et need sümboolsed võimuareaalid kattuvad tihti osaliselt. Ütleme, et sotsiaalse ruumi segmendid langevad osalt vaheliti üksteise peale nagu suured sügisesed puulehed. Teame ka, et anarhistlikum osa kaasaja kunstist armastab platseeruda just sellesse kattuvasse  topelttsooni, kus iga tegu on vastukäivate interpretatsioonide hämaruses võimalik tõlgendada näiteks nii kriminaalkuriteona kui ka kunstiprojektina, ilukirurgilise sekkumise ja taas – üllatus, üllatus – kunstiprojektina. Enesetapp võib saada kunstiteose mõõtmed ning ka kunstina alanud aktsioon lõppeda näiteks agressiivse sekkumisega kellegi eraellu, nagu ma omal nahal olen kogenud.

Mugavaks teeb sellise topeltmängu (tegelikult on kihistusi muidugi rohkem) see, et mundrimeeste, juristide, hulluarstide ja jahipüssiga talumeeste ilmudes on
alati võimalik öelda: “Tšurr, ma tegin kunsti.” Hiljutine näide kunstnike maalitud ülekäigurajast kaubamaja ja akadeemia vahel on siin täiesti üldistamiskõlbulik. Kohe, kui läks reaalseks sotsiaalseks suhtluseks, põgeneti tagasi oma sümboolsele koduväljakule, kunstiakadeemia õppejõudude kaitsva tiiva alla, kus jagatakse vanemlikku kiitust kõigile, kes kedagi jalast on hammustanud. “Oh neid meie noori andekaid kunstitudengeid, nad on nii ulakust täis!” öeldakse selles majas hellitavalt ja pannakse infantidele nn sotsiaalse sekkumise eest medal kaela.

Minu põhimõtteline arvamus on, et pärast medalitseremooniat peaks avama ka selliste aktsioonide teise tähenduskihi ning alustama medalistide suhtes väärteomenetlust näiteks liiklusohtliku olukorra sihipärase tekitamise eest. Vastasel juhul jäämegi taluma lõppematut lalinat sellest, et kõik on kunst ja igaüks on kunstnik. Ka tuleb oma tegude võimalikud tagajärjed radikaalselt lõpuni mõelda. Tuleb endalt küsida, kas on mõtet kunstnike maalitud ülekäigurajal auto alla jäänud Alutaguse metsavahile tema surmahetkel selgitada, et kõik on kunst… Ja et kunst nõuab ohvreid… Ja et ars longa, vita brevis… Vist mitte, järelehüüet sellest kah kokku ei keeruta.

Eesti kaasaegne kunst vajab uut repertuaari. Kunstnikud peavad omandama ühiskondliku teadvuse, kas või mõned moraalsed standardid ning ka kodanikupositsiooni, mis aitab langetada praktilisi eetilisi valikuid. Tuleb omandada orienteerumisvõime sotsiaalses ruumis, võime tajuda ühiskondlikku ja poliitilist maastikku ning tahe muuta seda fundamentaalselt. Siin jääb värvist väheks, vaja on lihtlabast ühiskonnaõpetuse tundi. Muidu jäämegi oma rinnal soojendama ordenitega ehitud anarhistlikku süüdimatust, mis naudib täiel rinnal kapitalismi hüvesid ja sülitab sotsiaalse vastutuse peale. Ei saa üht ilma teiseta – kui kõnnid asfaldil, siis tee midagi selleks, et sellel ei laiuks muda ja veri.

See põhiseaduse lepe otsa ei saa, sest seda on tegelikult tarvis ja selleks on koledal kombel vaeva nähtud. Euroopa targimad pead istusid koos uhkelt kõlavas Euroopa tuleviku konvendis, valitsused tegid sinna otsa veel hulga tööd ära ning saidki valmis paberi. Ja pole mingit põhjust arvata, et täna sama tööd tehes paber teistsugune tuleks või tulemus parem oleks. Ei.

Tulemus oli mõistagi kompromiss, millega harva sünnib pärast uhkustama minna. Kompromiss on lahendus, millega saab edasi elada järgmise lahenduseni. Aga just uhkustama kippusid prantslased, olles suursuguselt pretensioonika konstitutsiooni mõiste dokumendile peale kleepinud. Seejärel said rahvahääletusel vastu nina.

Rumalus on üldse sellist dokumenti rahvahääletusele panna. Traditsioonilise linnanimelise ehk Maastrichti leppega näiteks loodi Euroopa Liit ehk tehti tegelik linn, nüüdse põhiseadusliku leppega püüti sama, aga ainult suure suuga. Euroopa põhiõiguste harta, mis on iseenesest lühikokkuvõte kogu õigusest, mis on ühe või teise normiga euroopa kodanikele tagatud, koos võimalusega vaidlusega edasi minna kuni Euroopa kohtuteni välja, on selle leppe üks väiksem ja natuke erandlik osa. Peamiselt räägib põhiseaduslik lepe aga Euroopa Liidu sisestest asjadest, institutsioonide koostööst, otsustusprotsessidest jms. Ühesõnaga kõigest sellest, millest keskmine hollandi või prantsuse rahvahääletaja niikuinii midagi ei tea ega aru saa, sest ei peagi.

Kõne all on  tehnilised küsimused, mis puudutavad juba varem kokku lepitud ja paika sätitud asutuste tulevikku ja toimimist: parlamendi pädevust, komisjoni võimu, ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat. Asjad, milles liikmesriikidel ei peakski olema eriti palju midagi ütelda, sest eelnevate lepetega on kõigega juba põhimõtteliselt nõustutud. Seega oleks hääletatava materjali olemusest lähtuvalt olnud adekvaatne üks ja üle-euroopaline rahvahääletus, kui üldse rahvahääletuse kasuks oleks otsustatud – laseme igas riigi hääletada ja pärast loeme hääled kokku.

Prantsusmaa on vihjanud, et sooviks olukorrast välja tulla vigurdamisega, et võtaks midagi sellest leppest välja ja jätaks sisse ainult põhimõtted, et teeks sellest sellise paberi, nagu algselt kavas oligi, nii neli aastat tagasi. Siis olid aga just prantslastel hoopis teised ideed…

Igal juhul on ilmne, et pole mingit vajadust hakata põhiseadusliku leppe sisu torkima või muutma. Mitte teised ei pea hollandlasi ja prantslasi kimbatusest päästma, vaid seda peavad tegema nemad ise. Teiste asi on Euroopa kimbatusest päästa.

Kogu jant leppe ümber osutab, et Euroopa projekt on endiselt eliidi projekt. Koostöö süvendamine näiteks välispoliitikas jms on protsessid, mis ei saagi olla ühiselt ja argiselt arusaadavad. Eriti rumalaks teeb olukorra see, kui meenutada, et tulevikukonvendi üks lähteülesandeid oli Euroopa Liidu toomine kodanikule lähemale.

Tundub, et sellest ülesandest on keegi kuskil täiesti valesti aru saanud. Euroopa institutsioonide arengusuundade panemine rahvahääletusele näitab totaalset võõrandumist. Rahvale tuleb anda võimetekohaseid ülesandeid, kaasata näiteks haridus- ja tervishoiupoliitika korraldamisse. Et rahvusvahelistes suhetes domineerib nii inimkarjades kui teistes inimahviliikide karjades eelkõige mõrvahimuline ksenofoobia, on loodusteadlased juba ammu veenvalt tõestanud.

Seega tuleb neid asju otsustada seal, kus otsustajatel on selleks juba olemas mandaat. Eelistatavalt parlamentides, aga miks mitte ka kuningakodades vms. Vahet pole. Meie ülesanne on suurema kärata ja rahvahääletuseta põhiseaduslik lepe heaks kiita, küll siis Holland ja Prantsusmaa neelavad ka tükikese uhkust alla ning leiavad võimaluse lepe uuesti hääletusele panna. Täna juhindub Holland oma jäigas ja hoogsas eituses pelgalt sisepoliitilisest pelgurlusest, mitte Euroopa tulevikust. Ja see on piinlik lugu.

Lepet on vaja lõppude lõpuks selleks, et oleks alust järgmiseks leppeks. Ja järgmiseks. Ja järgmiseks. Ning pole välistatud, et lõpuks jõutakse mingi konstitutsioonilise dokumendini, aga võib-olla ka mitte. See polegi peamine. Peamine on see, et Euroopa ühiselu ainult ei elataks, vaid ka mõtestataks.

Mandaadiomanikud parlamendist andsid teada, et liikmesriikide kokkulepe, millega on, tõsi, pika hambaga, nõustunud ka Euroopa komisjon, rahvaesindajaid ei rahulda. Antagu aga raha juurde. Selge see, et põhjenduseks tuuakse laialt tuntud poliitilised märksõnad nagu Euroopa konkurentsivõime, Lissaboni strateegia, ühine julgeolekupoliitika, innovatsioon ja kohesioon. Ei midagi inimlikku, sest inimlikust ei ole sünnis rääkida.

Inimlik on kõik see, mis puudutab Euroopa (või eelarvete menetlemisel mis tahes riigi või organisatsiooni) institutsioonide omakulusid ehk tegutsemisvõimet. Viimane on seda suurem, mida rahulolevamad on töötajad. Ja kuigi raha pole ainus rahulolu mõõt, oleks juhtidest vastutustundetu jätta oma asutuste eelarve täiesti unarule. Kui eelarve eelnõus otsustatakse kogutulu tegevuse käigus vähendada (nagu juhtus detsembris saavutatud kompromissi raames), siis peab ka kulutamissoove, sealhulgas iseenda ülalpidamiskulusid, vähemaks lõikama. Ma ei väida sugugi, et europarlament ja tema liikmed oleksid praegu üle kullatud. Aga nad on järgmise perioodi eelarvega juba aastakese tegelenud ning harjutanud end mõttes suuremate summadega kui need, mida liikmesriigid nüüd jaotamiseks pakuvad. Ja eks see teeb tigedaks.

Mitmed vaatlejad on juba osutanud, et praeguses vaidluses on vahetusväärtusteks võim ja raha. Kogenumad liikmesmaad räägivad tulu suurendamisest ainult selleks, et hiljem sellest nõudest mõne uue otsustusõiguse vastu loobuda. Need, kel käsil alles esimene eelarveraund, aga väidetavasti loodavad ka tegelikult raha juurde saada, et siis seda oma päritoluriigi kasuks suunata ja mitte ka iseennast unustada. Naiivsus.

Lõpuks on see kõik sama vaidlus, mis igas riigis valitsuse ja parlamendi vahel käib. Selle vahega, nagu Sirbis varemgi osutatud, et Euroopa ühisstruktuure või üksikametnikke ülal pidada on kümneid kordi odavam kui oma riigi asutusi ja juhte. Terve Euroopa parlamendi ülalpidamine läheb ELi igale elanikule aastas maksma keskmiselt 40 krooni, iga saadiku kohta teeb see elanikult ainult viis senti aastas.

Eesti riigikogu maksab tänavu Eesti elanikele kokku 180 miljonit krooni (kui jätta kõrvale eripensionärid), mis teeb ligi 140 krooni elaniku kohta aastas, tegelikele maksumaksjatele aga keskmiselt 290 krooni aastas. Seega maksab iga saadik elanikule 1,4 krooni aastas ehk europarlamendi saadikust 28 korda rohkem. Ent nõudmised on meil ju mõlemale seltskonnale sama suured! Ja kuigi võime selle arvutuse taustal lõpmatuseni targutada tööülesannete erinevusest ja töötulemuste kaalust, ei vii see põhja alt väitelt, et ühiselt on odavam.

Sedasama on võimalik väita ka kodumaiseid põhiseaduslikke institutsioone kõrvutades. Riigikogu ülalpidamine maksab meile ainult 3,6 korda rohkem kui presidendi oma. Aga selle raha eest saame ka 101 saadikut, mitte üheainsa. President kui sümbol maksab igale elanikule tänavu 38 krooni (sealhulgas 3 krooni eest ostame presidendile toredat väikest mänguasja nimega “Ühiskondlik lepe”), kahe vanema ja kahe lapsega perele seega ca 150 krooni. Tänavu on see perepilet end juba esimese kuuga ära tasunud: teatrit, kuigi üpris maitselagedat, on saadud kogu raha eest. Võib arvata, et Eestis leidub neid, kes presidendi sümboolset väärtust kõrgemaltki hindavad, kuid ka neid, kes igale oma kroonile parema rakenduse leiaksid, kui ainult võimalus antaks.

Millest järeldub, et kui üldse presidendi (nii isiku kui ka institutsiooni) tulevik avalikult kõne all on, tuleks uuesti läbi arutada ka selle otstarbekus. Mudeleid on maailmas palju, igaühel oma head ja vead. Eesti põhiseadust kirjutades nähti presidendis olulist võimu tasakaalustajat. 1992. aastast ei ole aga Eestis teada ühtki juhtumit, kus president oleks Eesti riigi ja rahva tülitsevate erakondade, parlamendi ja valitsuse käest oma sekkumisega “ära päästnud”. Tasakaal püsib hästi paigas ka ilma presidendi abita. Täitmist vajavad ülesanded on aga igati jõukohased ka riigikogu esimehele (kes tuleks presidendiameti kaotamisel küll mitte üheks, vaid neljaks aastaks valida). Selge, et riigikogu sügiseks siin osutatud viisil põhiseadust ei muuda. Seega tekivad meil vääramatu jõuga ka kandidaadid presidendi ametikohale. Oleks sümpaatne, kui igaüks neist juba enne valimistoiminguid tõotaks töötada selle nimel, et jääda viimaseks Eesti presidentide lühikeses reas. Kui mitte muu, siis kas või kulude kokkuhoiu pärast.