Toeta
Otsi

vegan

  • Näitus INSPIRATSIOON JA TEGU

    Piret Meos

    Mis on inspiratsioon? Kust tuleb ta meie juurde? Mis vallandab loova mõtte ja manab silme ette nägemuse tulemusest veel enne, kui osavad näpud tööga alustavad? Milline on unelmate  kleit, mis seekord sündima peaks ?

    Taolistele küsimustele saab tulla vastust otsima alates neljapäevast 13. detsembrist E.Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriisse. Avatava näitusega “Inspiratsioon ja tegu” heidame pilgu Tallinna Ülikooli käsitöö ja kodunduse üliõpilaste loomingumaailma. See maailm on inspiratsiooni saanud erinevatest ajastutest, loodusvormidest, arhitektuurist, mütoloogilistest olenditest ja legendidest. Valik on tehtud semestritöödest ja bakalaureusetööde praktilistest tulemitest. Tudengid olles õppinud erinevaid käsitöötehnikaid: tikkimist, masinkudumist, kangakudumist, pitstehnikaid, lapitehnikat, viltimist jne vajavad ka kunstilist eneseväljendust.

    Korrates ühe autori sõnu: “Kunst sünnib ainult ja ainult meie peas, meie kujutelmas; selle tärkamiseks on vaja mõtteainet, muusikat, raamatuid, teatrietendusi, mägesid, sügisesi metsi, tänavavalgustuse paistel langevaid lumehelbeid, suurt tuult, talviselt lumelt peegelduvat päikest ja vahest isegi luiki tuttavas tiigis ujumas-elamas-olemas…
    Ehk ongi kogu kunst ainult kunstlikult esile kutsutud emotsioon või miraaž, mille nägemiseks tuleb vaid osata seda vaadata.
    Ehk ongi luiged igas tiigis; ehk ongi lumehelbeid igas juulikuu päevas; ehk ongi puud alati kirjud.”

    Tütarlaste ideemaailm vormub enamasti kleitideks – suvekleitideks, mis kargesse talvemeeleollu sooje meenutusi toovad või kleitideks, mis  inspireeritud tulest/veest ja südamlikkusest. See naiselik, sageli ajatu rõivaese võib väljendada nii mõndagi. Näha saab ka  moejoonistusi ja eskiise.

    Neidudele on õpetanud disaini, kujundamist, moejoonistust ja stiiliõpetust Juta Piirlaid. Modelleerimist on õpetanud Ann Ojaste.

    Näitus jääb avatuks kuni 10.01.2013

  • Lihtsad lahendused

    Evi Arujärv

     

    Retoorika üks ivasid on hookuspookus ajaga. Kõneleja võtab sümboolselt võimu aja kulgemise üle. Otsekui loitsides tuuakse kujuteldav helge, elureaalsusest veel määrimata tulevik olevikku, surutakse nüüd-hetke. Ühe hetkega, ühe maagilise kujundiga antakse lootus lahendada kõik vastuolud ja elada vähem frustreerivas, lihtsamas ja rahumeelsemas maailmas.

    Võlusõnad pakuvad lihtsaid lahendusi. Alati leidub neid, kes on lihtsate lahenduste suhtes skeptilised, kutsuvad üles ignoreerima loitse ja loosungeid. Paraku, seletamisega sõna sisendusjõud tõepoolest lahtub. Keeruline seletus on nagu labürint, mille ettemääratuse ja põhjuslike seoste rägastikes raugeb inimese usk ja lootus.

    Seevastu loosungid ja võlusõnad rahustavad ja tõstavad toonust. Neile on tunnuslik ka ülim terviklikkus. Nende toimimise eeltingimuseks ongi mis tahes struktureerimise või täpsuse vältimine. Põhiline on sümboolselt, tõotuse jõuga ära võidetud aeg. Aga ülim terviklikkus, äravõidetud aeg ja päästemissioon – see on Jumala arhetüüp. Nimed ja nimetused muutuvad, aga see arhetüüp jääb.

    Muidugi on nende mõtete ajendiks mustanahalise valimine USA presidendiks ja tema vastuvõtmine Messiana. Huvitav, et presidendivalimise puhul ei tekita hämmingut üks moment: üldrahvalik eufooria ja meeleliigutus ei anna ju märku ainult eelmise presidendi poliitikaga seotud üldise pettumuse ulatusest, vaid ka majandusliku kihistumise ja rassiprobleemidega seotud pettumusest ja frustratsioonist Ühendriikides – vabaduse ja demokraatia kantsis.

    Küllap juhitakse massimeeleolusid edaspidigi loosungitega. Nende valik ja edukus annab informatsiooni ühiskonna meeleseisundist. Eestis oli 1990. aastatel üsna populaarne tagasiminek ehk kaotatud paradiisi kujund. 2000. aastatel tõusis esiplaanile edasimineku loosung. Täna paistab, et tagasi siiski ei saa, aga edasi ka ei pääse. Seoses majanduskriisiga on ajatempude asemel aktuaalseks saamas aja peatamine. Kui ühiskondlik aeg peatub, siis on pisut rohkem aega siin ja praegu mõelda ja tundeid tunda. Arvatakse isegi, et see ongi elamise ülim mõte.

    Kuidas on lood sellise võimsa tundega nagu armastus? Kusagil kristliku kultuuriteadvuse soppides on ehk ikka veel kumisemas ka kaunid sõnad armastuseta elust, mis on kui kumisev vask ja kõlisev kelluke. Räägitakse, et armastuseta jäävad inimesed haigeks ja surevad enneaegu ära. Tundub, et sellel võlusõnal poleks erilisi šansse. Ükskõik kas intiimsemas (pere, lapsed) või ühiskondlikus (ligimesearmastus) tähenduses – normaalne eestlane armastusest eriti ei räägi ja seda ka ei avalda. Kahe inimese armastus on lääne kultuuriruumis ka väga põhjalikult devalveeritud ja tükkideks võetud. See on meelelahutuslik, bioloogiline, psühhoanalüütiline ja sotsiaalpragmaatiline ilming, mis kehastub pornosaitides, abieluvara-lepingutes ja homoparaadides. Ühiskondlik ligimesearmastus – see on pisut raha või vanu riideid jõulukampaania ajal. Isamaa-armastusel on tänu seitsmesaja-aastasele orjaikkele rohkem šansse, aga see on viimasel ajal väga militaarse ilmega. Eesti isamaad saab õigesti armastada isiklikult Savisaart ja Vene valitsust vihates, kusagil võõramaa naftakõrbes teiseusulisi tappes või morbiidseid kivikolakaid kummardades. Kui „tagasi” ei saa ja „edasi” ei pääse ning kui armastust ka eriti pole, mida siis inimestele öelda, kuidas neid liigutada? Tulevaste valimiskampaaniate halle kardinale tuleks imetleda: rahvahulki võrgutavate võlusõnade väljamõtlemine nõuab suurt tarkust ja eksimatut intuitsiooni.

  • Varjatud vrakid

    Andri Ksenofontov

    Tänapäeval ei ole erilist tarvidust trügida teisele poole tabude sirmi. Ajakirjandus jagab sinna pileteid ajalehe ja Interneti ühenduse hinnaga, täites sõjaväljad, avariipaigad ja magamistoad miljonite uudishimulike silmadega. Eriti armastab ajakirjandus apokalüptilisi katastroofe. Mereõnnetuste juttudel on igas saare- ja rannariigis pikk traditsioon. Kord räägitakse jumala sõrmest, kord tehnoloogilistest äpardustest, kord salasepitsustest. Laialt kajastati ajakirjanduses ja Internetis ro-ro tüüpi praamlaeva Tricolor ohvriteta õnnetust, kui laev Kariba talle La Manche’i väinas 2002. aasta detsembri varahommikuses udus tagant sisse sõitis ja Tricolor koos 2862 luksusauto ja 77 masinaosaga kirvekiirusel põhja läks. Kui Michelle Atherton soovis sündmuspaigale pildistama minna, keelas selle vraki päästmisega ametis firma SMIT oma e-kirjas: “Tricolori ja autolasti omanikud ei soovi, et “kolmandad” isikud nende omandit dokumenteerivad. Operatsiooni käigus teevad meie oma professionaalne fotograaf ja filmimeeskond pilte. Neid pilte levitatakse pressis. See protseduur välistab teie võimaluse Tricolori pinnaletõstmist fotografeerida. Mul on kahju, et me teid aidata ei saa, aga me loodame, et te mõistate meie seisukohta.”

    Michelle Atherton tahab teada, mis tegelikult juhtus. Millest saavad sündmused alguse, kuidas vormistatakse informatsiooni ja kuidas vormitakse elu. Kuidas toimib tsivilisatsiooni dünaamiline külg, tehnoloogia, transport. Kuigi antud sündmust ei saa lugeda katastroofiks, võis selle aruannetes eristada kahte peamist teemat, mille kombinatsioon on meeli erutanud varastest romaanidest kuni tänapäeva filmideni: tehnoloogiline avarii ja tarbekaup. Need kaks elementi mängivad postindustriaalsel ajastul üliolulist rolli.

    Michelle Athertoni enda sõnul: “Alguses  oli sellel õnnetusel teatud uudisväärtus, mis puhus asja suureks. Lahates seesuguste stsenaariumiga sõnumeid, seab näitusetöö selle tähtsuse küsimuse alla. Tõepoolest, jälgides seda, kuidas sündmuste kirjeldus omandab üha farsilaadsema tooni, saab selgeks, kui võimatu on õnnetust korduvalt kujutada.” Kui kujutleda argireaalsust inimest ümbritseva horisontaalse tasandina, siis kaotavad erakordsed sündmused korrutamise käigus võime sind tasapinnalisest eluhallusest välja tõsta. Õnnetuse korrutamine, olgu elus või ajakirjanduses, kustutab selle apokalüptilisuse ning taandab lihtsalt üheks elujuhtumiks.

    Kõik pildiallkirjad ja lisatekstid on autentsed dokumendid, kopeeritud otse algallikatest: “Inimeksitus, masinarike, asjaolude kokkulangemine, tahtlik akt – need on kõigest mõned võimalused paljudest, miks mõeldamatu aset leiab.” Prantsuse rannavalve, kellele kõigepealt kokkupõrkest teatati: “Me küsitleme mõlema aluse kaptenit ja uurime, mis valesti läks. Tundub, et tegemist on õnnetusjuhtumiga.” “Tricolor on seal, kus see on, sest keegi keeras korraliku käki kokku.” “Kanalit seiratakse võimsa salajase radarisüsteemiga, et ära hoida õnnetusi. Kokkupõrked toimusid kohe pärast seda punkti, kus vahiohvitser on kohustatud raadio teel aluse asukoha ja kursi ette kandma.” “Laev saab löögi … jälle. Kui pärast kokkupõrget alustati päästeoperatsiooni, ütlesid merenduse ametiühingubossid, et see on “täiesti uskumatu”, et veel üks selline kokkupõrge võimalikuks sai.” “Ta ütles, et marköörid nimetasid meremeestele vraki täpse asukoha ja võivad ära hoida 99 protsenti kokkupõrgetest, kui tegu ei ole just mõne “veidrikuga, kes kaarti lugeda ei oska”.” “Ta ütles, et peale viie poi vraki ümber on seal iga päev üks või kaks laeva õnnetuste ärahoidmiseks. Seejuures tunnistas ta, et “iga päev tuleb meil ette üks-kaks ohtlikku möödasõitu”.”

    Tricolori avarii kajastamisele on iseloomulik, et võdistatakse õlgu kiire vajumise ja külma supluse peale detsembriudus, teisest küljest teeb ohvrite puudumine justkui kõik klaariks. Lasti omanik kartis avalikkust häirida hoopis autovrakkide näitamisega, mistõttu need on kõigis avaldatud fotodes valgeteks laikudeks retušeeritud. Tõepoolest, luksusauto on iseenesest raiskamise sümbol, eriti veel ligi kolm tuhat nässuaetud luksusautot hunnikus. Nii näevad laeva rebenemiskohast tehtud fotod välja kui kõristid, mida täidavad valged täpid kui herned, ning Michelle Atherton raputab nendega rütmi pikale veninud reportaažide saateks nagu estraadiansambli taustalaulja marakaasid. Kutsub inimesi pilte vaatama. Inimlaipadest prii ja autolaipadest vabastatud kujund on pillutatud pildist pilti, lõpetades katastroofilaulu lustaka refrääniga.

     

  • Brahmsi ?ajaloo lõpu? järgsed sonaadid

    Toomas Velmet

    Tõsi, autor annab ka vioolale võimaluse neid teoseid esitada, aga selle potentsiaali vallapäästmine on ikka veel vioolamängijatele suur ja ahvatlev võimalus. Pärast op. 115 täiuslikkust tundis autor ennast loominguliselt kui uss, kes sööb oma saba, ning konstateerib kirjas Klara Schumannile, et saabunud on ?ajaloo lõpp?. Sellele lõpule järgnes veel neli oopust klaverile ning siis ?jälle? klarnet eespoolmainitud sonaatidega.

    See tulemus on järjekordne tõestus interpreedi võimest sütitada helloojat, sest kogu Brahmsi klarnetivaimustuse taga seisab Meiningeni orkestri esimene klarnet Richard von Mülhfeld (1856 ? 1907). Nimetatud muusik alustas oma karjääri sama orkestri viiuldajana. See periood kestis ainult kolm aastat ja siis istus von Mühlfeld iseõppinud klarnetistina orkestri esimese klarneti puldis. Esitanud koos autoriga ja t?ellist Hausmanniga Trio op. 114 ning Joachim-kvartetiga Kvinteti op. 115, teenis ta oma meisterlikkusega Brahmsilt mainitud kaks sonaati, andes veel kord autorile loomingulisest kriisist väljumise impulsi. Von Mühlfeldi kohta on kirjutatud, et ta sulandus (Kvintetis) nii dünaamiliselt kui tämbriliselt eriti hästi keelpillidega. See olla Brahmsi võlunud.

    Klarnet on aegade jooksul palju muutunud-täienenud ning instrumendi erinevad klapisüsteemid on ajalukku toonud terve rea meistreid: meenuvad nimed Klose, Böhm, Auler, Albert ja Buffet. Mühlfeld kasutas aga hoopis Carl Bärmanni süsteemi instrumenti (täiustatud Müller-Heckel) ning ehk on selleski tema keelpilliliku kõla allikas. Ilmselt oli seegi omadus Brahmsile oluline. Kvintett kvinetiks, kuid brahmsilik klaver on midagi muud oma bassidele toetuva täidlase kõla ja maksimaalselt täidetud harmoonilise koega.

    Duo Toomas Vavilov ? Peep Lassmann on arvatavasti parim, mida tänane eesti interpretatsioonikunst nende kahe sonaadi esitamiseks võib pakkuda ning see toimus 19. juunil Kadrioru lossi saalis, otse loomulikult sarjas ?Akadeemiline kammermuusika?. Duo suhe Brahmsi muusikaga tundub olevat sarnane, s.t mitte liiga ?moodsalt? vaatlev, vaid süvenenult tekstitruu ja talitsetult emotsionaalne. Romantilised vihjed jäävad pigem aeglaselt kulgevasse muusikasse kui ansamblilist tähelepanu vajavatesse appassionato?desse.

    Vavilovi madal register on hästi köitva, pehmelt mahlaka tämbriga, mida Brahms on toonitanud ka Mühlfeldi puhul erilise väärtusena. Üllatavalt sobiva dünaamilise tasakaalu leidis professor Lassmann lossi kabinetklaveriga, samas midagi kaotamata suuremahulise teksti olulistest väärtustest.

    Õhtu suurte õnnestumiste hulka võin lugeda f-moll sonaadi Andante un poco adagio ja Vivace ning Es-duuris Allegro amabile. Esimese sonaadi Allegretto grazioso pisut liigne ?labajalgsus? pani kahtlema ja teisi salvestisi kuulama, sest nn Viini grazioso pole minu ettekujutuses sugugi nii maalähedane Ländler, kuid võta näpust ? esitustraditsioonid räägivad teist keelt (eriti vioolaversioonid) ja Vavilov-Lassmann jäävad nende taustal hästi kultiveeritud Ländler?i asjatundjaiks.

    Kontsert oli tervikuna oodatud kõrgtasemel ja tekitas lisaks Brahmsi-sõbralikule naudingule kaks mõtet, mida ei tahaks enda teada jätta. Esiteks ? just sellised kavad on kõige sobivamad, kui mõelda akadeemilisele kammermuusikale, ja teiseks on Vavilov-Lassmann duona väärtus, mis vajab ?konserveerimist? ideaalsetes tingimustes, s.t stuudios ja kontsertklaveriga. Selle salvestise ostaksin ma küll.

  • Kammerkoor Solare tähistab 35. sünnipäeva pilguheitudega tagasi

    Kammerkoor Solare

    Rakvere kammerkooor Solare annab oma 35. sünnipäeva puhul kontserdi laupäeval, 15. detsembril kell 16 Rakvere Gümnaasium saalis. Enamus kontserdil kuuldavast kavast kõlas oktoobris rahvusvahelise koorifestivali Praga Cantat konkursil, kus Solare sai kaks kulddiplomit, osutudes muu hulgas parimaks esinejaks folkloori kategoorias ning segakooride kategooria parimaks kohustusliku laulu esitajaks. Samas tehakse põgusaid tagasivaateid algusaegadele, mil Solare oli kergemuusikakoor. Lisaks koorile esineb äsja aastaseks saanud meeskvartett HaLe MaJa ning plaanis on ka mõningaid üllatusi.

    35-nda tegevusaasta märkimisväärsemad saavutused on edukas esinemine Tšehhis festivalil Praga Cantat ning kevadsuvel valminud CD “Looda ja armasta”. Solare oli ka üks esinejatest Mart Saare 130. sünniaastapäeva tähistanud kooride suurkontserdil Tallinnas. Varasemast ajaks peab koor oluliseks näiteks esinemisi Bergenis Griegi Festivalil 2009, Oslo Keskajafestivalil ja ühiskontserdil Norra sõpruskooriga Oslo kirikus 2005, samuti Tuljaku konkursil Tartus ning üleriigilisel kammerkooride festivalil Viljandis, Põltsamaal ja Haapsalus. 2010. aastal andis Solare oma panuse Väike-Maarja kiriku taastamiseks tormikahjustustest, korraldades Rakveres heategevuskontserdi.

    Solare loodi 1977. aastal ansamblina, ent kujunes peagi kammerkooriks. Tänapäeval on Solare Rakvere kooride hulgas kunstiliselt kõige ambitsioonikam, kõige komplitseerituma repertuaariga. Näiteks viimaste aastatel on Solare repertuaaris olnud esindatud Pärt, Tobias, Tormis, Saar, Kreek, Tamberg, Uusberg, Monteverdi, da Viadana, Rheinberger jt heliloojad. Koori repertuaari on rikastanud ka koori endine liige Kristo Matson ja praegune liige Jaanus Nurmoja, samuti Austraalia eestlane Ants Neeme. Nii oli Solare aastail 2008-2011 tervelt 11 uudisteose (neist 4 olid tsükli osad) esmaettekandja, millele lisandub veel osalemine taustakoorina viie rocklaulu esiettekandel 2008. aasta juunis Rakvere linna päevadel.

    Kammerkoor Solare on teinud kaasa ka teatrietendustes. Kolmel suvel – 2006 kuni 2008 oli Solare kaastegev Rakvere Teatri ja Pärnu Endla Teatri ühises vabaõhulavastuses „Vargamäe kuningriik“, 2008. aaasta suvel ka uues A. H. Tammsaare teostele toetuvas mitme teatri ühisprojektis. Suvel 2009 kehastas Solare Kirsioru ja Kibuvitsaoru rahvast Rakvere Teatri suvelavastuses „Vennad Lõvisüdamed“.

    Koori juhatavad Elo Üleoja ja Keio Soomelt, varem on Solare dirigiendid olnud Jarmo Kiik, Anneli Riim, Villem Freiman, Aime Rahula ja Marge Matson.

  • Gruusia sõjaga on selgust piisavalt

    Toomas Alatalu

     

     

    Kokkulepitud tõde Gruusia sõja kohta

    See ja õnneks kokkulepitud tõde Gruusia sõja kohta on kirjas Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsioonis nr 1633 „Gruusia ja Venemaa vahelise sõja tagajärjed”, mis võeti vastu 3. oktoobril Strasbourg’is. Riigikogu delegatsiooni liikmed püüdsid mäletatavasti lisada sellele osaluskeeldu Venemaa ENPA esindajatele ja Venemaale teatud katseaja kehtestamist, ent nood parandusettepanekud hääletati maha. Sellest viimasest on Eesti poliitikahuvilised teadlikud, küll aga mitte heakskiidetud dokumendi sisust. Saab muidugi öelda, et eks ole teisedki organisatsioonid võtnud vastu Gruusia sõja teemalisi resolutsioone, ent – ENPAs sündis see dokument Venemaa parlamendiliikmete osalusel ja kui näiteks Interneti-portaal Abkhaziya.NET, kes esindab pigem Venemaad kui Läänt, kuulutab antud dokumendile lisatud venekeelses tarbimisõpetuses resolutsiooni „tasakaalustatuks ja objektiivseks”, siis on põhjust seda natuke tunda küll. Kõnealuse resolutsiooni kõrvalt leiab huviline kümnete rahvusvahelise õiguse ekspertide osalusel sündinud teesid ja järeldused, mida samuti tasub lugeda. Olgu siinkohal nimetatud vaid teemad: „Gruusia vägede Tshinvali ründamise seaduslikkus? Venemaa Föderatsiooni vasturünnaku legaalsus? Võimalikud inimõiguste rikkumised VFi poolt. Võimalikud inimõiguste rikkumised Gruusia poolt.”

    Ent peamisest. ENPA resolutsiooni 4. punkt sedastab sõja alguseks 7. augusti ja seda „märksa varem alanud” pingete, provokatsioonide ja julgeolekusituatsiooni halvenemise tulemusena. Samas kahetsetakse, et Venemaa ja Lõuna-Osseetia lükkasid tagasi varasemad ettepanekud muuta rahuvalvajate formaati ja kogu konflikti lahenduse protsessi. Järgmises punktis sedastatakse, et Gruusia-poolne Tshinvali pommitamine 7. augustil viis sündmuste eskaleerumise uuele tasemele: algas „avalik ja täiemastaabiline sõjategevus”. Järgneb Gruusia sõjapidamise (raskerelvade ja kassettpommide kasutamine omaenda territooriumil jms) sarjamine. Punktis 6 konstateeritakse, et Venemaa vasturünnak ei vastanud samavõrra proportsionaalsuse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse printsiipidele ning et see tõi kaasa suure osa Gruusia territooriumi „okupeerimise”. Venemaa katse pidada Gruusiat oma mõjusfääriks ja jutt „oma kodanike kaitsest välismaal” leiavad hindamist kui „vastuvõetamatud” kontseptsioonid. Seejärel kuulutatakse (punktis 8) „tõde leppimise eeltingimuseks” ja nentides, et Gruusia ja Venemaa vahel käib vaidlus sõja vallandamise faktide ümber, tehakse ettepanek viia tõe väljaselgitamiseks läbi sõltumatu rahvusvaheline uurimine. Teavitatakse nii Gruusia võimude kui ka Venemaa parlamendiliikmete valmisolekut seda uurimist toetada (täpsemalt: Gruusia tervitab, Venemaa pole vastu), millele lisandub kinnitus: „See uuring ei saa piirduda sõja vallandumisega, vaid peab pöörama tähelepanu ka aastatele, mis viisid välja konfliktini”.

    Seejärel on veel tervelt 51 punkti ja alampunkti, kus mõistetakse hukka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine Venemaa poolt, kurjustatakse Venemaaga sõjaohvrite tegeliku arvu suurendamise pärast jne. Siinkohal toodust peaks piisama, et öelda: Gruusia territooriumil toimunud sõja kohta on olemas autoriteetne rahvusvaheline hinnang, millest tasub ja tuleb lähtuda. Kui sündmustiku kulg olnuks teine, olnuks ka selle resolutsiooni sisu teine ja kindlasti leidunuks rohkem neid riike, kes koos Venemaaga tunnustanuks separatistide iseseisvust. (Nicaragua puhul tasub teada, et temalgi on omad separatistlikud piirkonnad, kuid Moskva toetuse hinnaks olevat hoopiski juba 30 aastat soojenenud kava uue Panama kanali ehitamiseks läbi Nicaragua; seda toetavat nüüd ka Kreml).

    Sõja alguse teema juurde tulles tasub korrata juba viidatut: sõjale eelnes aastaid kestnud pingete kuhjumine ja võimalikul komisjonil tuleb uurida ka seda, mis toimus enne sõjategevust. Antud sõja puhul on see periood isegi olulisem kui väikeriigi ja suurriigi vahel sõja puhkemise fakt. Ajalugu on ammu kinnitanud, et kui tugevamal on sõda vaja, siis see ka tuleb. Muidugi toimub kõik kohalikke iseärasusi säilitades ja neid nüüd püüakski esile tuua.

     

    Gruusia sõja mõistmise võti on Venemaa sõjaväebaasid

    Olen varemgi kirjutanud, et Gruusia sõja mõistmise võti on Venemaa sõjabaaside olemasolu: Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatism püsisid ja Transnistria oma püsib puhtalt võõrvägedel (asi, mida näiteks Kosovo separatistide kohta öelda ei saanud!). Tegu on lõputu pingeallikaga ja on üsna kasulik meenutada meie endi närveldamist aastatel 1991–94. Kas tõesti ei mäleta enam keegi 27. juulit 1992, kui Tallinnas viibis Taani kuninganna ja Vene sõjaväelased panid keset Tallinna Marja tänaval kõhuli jao jagu relvadeta Eesti kaitseväelasi, tulistades üle nende pea. Põhjus: Eesti kaitsevägi üritas üle võtta Vene armee käes olnud objekti. Võiks meenutada ka varasemat kokkupõrget nn majanduspiiri tähistava märgiga siinpool Narva jõge, mille järel Eesti valitsusjuht kiirustas Iklasse ja teatas üles rivistatud piirivalvuritele, et me veel nendele venkudele näitame. Mis teha – näoga Läti poole oli kindlam nii rääkida.

    Piltlikult öeldes oli sama seis ka Gruusias, ent mitte 3, vaid 16-17 aastat. Saakašvili võimule tulles 2003. aastal oli seal veel neli Venemaa sõjabaasi. Oli ka Kremli 1999. aastal antud lubadus need juuniks 2000 likvideerida. Selle asemel olid LõunaOsseetia ja Abhaasia baasid Lääne poliitmängurite abil osavalt kaetud „külmutatud konflikti” jutuga (tegelikult ei ole ju isegi mõeldav elavate organismide konflikti n-ö seiskamine, ent poliitikud on juba kord valmis igasuguseks valetamiseks). Oli ütlematagi selge, et mida aeg edasi, seda vähem šansse jäi Gruusiale oma võimu kehtestamiseks oma enda territooriumi üle. Rooside revolutsiooni juhtkond tuli aga võimule täis otsustavust taastada ka riigi ühtsus ja tegevus selle nimel tähendas suurriikide rahu ja Afganistani vastu tekkinud ühisrinde lõhkumist. Tegelikult lõid juba samuti välja suurte lahkhelid Iraagi pärast, mida noor Saakašvili ruttas kasutama. Kõigile üllatuseks edukalt, sest Venemaa laevastik lahkus Bathumist ja Ahhalkhalakhis asunud sõjaväeosa kolis üle Armeeniasse.  Viimane seejuures ennetähtaegselt ja skandaaliga, kuna Vene polkovnikud jäid vahele salakuulamisega. Triumfeeriv Thbilisi hoolitses selle eest, et kogu maailm näeks TVst, kuidas nägusad gruusia neiud konvoeerivad polkovnikuid OSCE ruumidesse. Sealtpeale Putini ja Saakašvili vaid põrkusid ja 2008. aastal oli Venemaa vastutegevus Gruusiale Abhaasias ja LõunaOsseetias nii väljakutsuv ja avalik (nagu seda oli ka Gruusia käitumine), et lääne suurriikidel tuli reageerida. Paraku vaid Steinmeieri plaaniga Abhaasia kohta, mille taganttõukavat rolli olen Sirbis juba varem lahanud.

    Pöördepunkt rahvusvahelistes suhetes

    Sõda Gruusias oli kindlasti pöördepunkt rahvusvahelistes suhetes. Seejuures vältimatu, sest „Venemaa, kes ei ole enam põlvili, vaid on püsti tõusnud” (Kremli enda väljend) pidi end kusagil tõestama. Et see juhtus olema Gruusia, tulenes sobivast ajahetkest, mis oli kõigile vähemalt kaks aastat ette teada!? Rahumeeli võib ilmselt välistada selle, et Gruusia ladvik ei kujutanud ette, millega ta riskis. Lihtsalt on rahvaid ja juhte, kes riskivad kõigest hoolimata, ning rahvaid ja juhte, kes eelistavad leppida tugevama õiguse ehk maailmapoliitika paratamatusega. Ja kummalgi leidub alati piisavalt mõistjaid ja mittemõistjaid ning arvukalt propagandiste, kes kõik sirgeks räägivad: tegime nii rahvuslikes huvides! Mujalt kiibitsejate hinnangud tuginevad aga nende enda riigi ja juhtide kogemusele. Sestap võib kindel olla, et eestlaste tänases suhtumises Gru
    usiasse lööb läbi 1939. aasta, kui ühed leppisid Pätsi allaandlikkusega, teised läksid kõige kiuste appi vastu hakanud Soomele. Teisisõnu: Gruusiast rääkides jätkame sisuliselt oma vana vaidlust selle üle, kumb käitus 1939. aastal õigemini– kas Eesti või Soome. Mis teha, me kõik ju teame, et Soomel ei tulnud üle elada okupatsiooni ja et kolmandiku oma territooriumist kaotanud Soomel läks ikkagi meist paremini ning läheb praegugi hästi. Küllap läheb samamoodi ka Gruusial, sest erinevalt 1939.-40. aastast on maailma riikide enamus Gruusia poolel ja on raske mõista, miks meist mõned tahavad teist jalga käia.

  • Ehe seest ja väljast

    Merle Kasonen

    Iga kahe aasta tagant peetavad rahvusvaheline ehtebiennaal ja sümpoosion on tähtsad just laiahaardelise ning mittekommertsliku iseloomu tõttu: julgustatakse kunstnikke vastu võtma kaasaegse ehtekunsti väljakutseid, pakutakse läbilõige nii tunnustatud kui ka noorte kunstnike, alles koolis õppivate homsete tegijate loomingust.

    “Ars Ornata” on ellu kutsunud kolm Euroopa ehtekunstnike assotsiatsiooni: Forum für Schmuck und Design (Saksamaa), VES (Holland) ja Corpus (Prantsusmaa), esimest korda peeti seda 1994. aastal Kölnis.  Üritus toimub iga kord eri paigas, seni on see sattunud pigem Euroopa lääneossa (eelmine “Ars Ornata” oli 2005. aastal Lissabonis).

    Ürituse esialgne põhjus oli (nii vaimse kui administratiivse) kommunikatsiooni vajadus ajal, mil Internet, skype’i kõned, odavlennufirmade kõigile kättesaadavad lennud olid veel tulevikumuusika. Euroopa oli tol ajal märgatavalt suurem ning metsikum paik. Ehtekunstniku igapäevatöö üksildase loomu tõttu on mõttekaaslastega suhtlemisel tekkiv sünergia hindamatu ning seetõttu oli suurel ühisüritusel personaalne suhtlemine hädavajalik.

    Niisiis toobki sümpoosion iga kord kokku kitsalt professionaalide (ehtekunstnike, -tudengite, -õppejõudude ja eriala juhtide) kõrval ka galeriste, kunstiteoreetikuid, -teadlasi, kollektsionääre ning loojaid teistelt erialadelt nii Euroopast kui ka väljastpoolt. Seekord kohal olnute hulk jäi kahesaja piirimaile.

    Manchester oli ehk üllatav kohavalik, kuna sel linnal puudub otsene seos ehtekunstiga (traditsioon, koolkond, tööstus), kuid iseloomulik tööstusmiljöö ning  skisofreeniline ruumiplaneering lõid kahtlemata eripärase meeleolu. Manchester on suurlinnana suhteliselt uus, ehkki asunduse algust arvestatakse Rooma ajast, mil Julius Agricola ehitas praeguse city põhjapiirile kindluse. Suurlinn kerkis tänu tööstusrevolutsioonile, XVIII sajandi lõpuks oli Manchesteri käes juhtiv positsioon tekstiilitööstuses, mille osatähtsus kahanes alles eelmise sajandi 60ndail. Linna õitseng jääbki Victoria ajastusse, kui oldi liider kaubanduse-, tööstuse- ja teaduse vallas. Noore, dünaamilise linna sümboliks sai töökas mesilane – embleem kordub nii raekoja põranda kiviplaatide mosaiigis kui ka tänavaääristuse postidel. Sellest ka Hollandi ehtekunstniku Ted Noteni Manchesteris eksponeeritud töid läbiv motiiv, mis erineval kujul figureeris nii marmorkuju ehtival siidisallil kui ka plastikust prossina kõigi näituse avamisel viibinud inimeste rõivastel.

    Tänavuse ehtekunstibiennaali alapealkiri oli “Inside Out”, märksõnadena on  korraldajad välja toonud järgmised asjad: sisehääle kuulatamine, sise- ja välisinformatsioon, uue publikuni jõudmine, uute talentide kasvatamine, looja ja galeristi dialoogi arendamine, Euroopa-sisene vastastikune mõju. Programm oli meeldivalt tihe, sisaldades kahel päeval loenguid ning workshop’e, õhtuti aga näituseavamisi.

     

     

    Ehe ajaloolistele suurmeestele

    Peanäitus oli välja pandud Manchesteri raekojas, lisaks veel viis näitust, mida saatsid omakorda väiksemad satelliitnäitused. Väljapanekute iseloom oli kõikehõlmav: hoolikalt kuraatori valitud ja osalema kutsutud ehtekunstnike galadest kuni naistevangla õpitoa käigus valminud ehete eksponeerimiseni.

    Kõige õnnestunumaks pean kogu ürituse ühe korraldaja Jo Bloxhami kureeritud näitust “Romancing the Stone” (“Õilistatud  kivi”) Manchesteri imposantses neogootika stiilis raekojas, mis on meistriteos juba omaette. Näitusel osales 21 kunstnikku, kel igaühel oli palutud valmistada raekoja skulptuurisaali Manchesteri suurmeeste marmorskulptuuridele ehe, lähtudes isiku elukäigust, ametist ja tegevusest. Ehte said endale teiste seas nii tuntud füüsik James Prescott Joule (1818–1889), Oliver Cromwell (1599–1658) kui ka prints Albert (1819–1861) ise. Tuntumatest kunstnikest astusid üles Ted Noten, Christoph Zellweger, Tasso Mattar, Christophe Burger, Eestit esindas peanäitusel Kadri Mälk.

    Manchesteri käsitöö ja disaini keskuses (Manchester Craft and Design Centre) peetud “Jewel in the City” (“Juveel linnas”) oli tudengitele mõeldud konkurssnäitus, mis koosnes pea 200 tööst, millest külastajate antud häälte põhjal valiti välja kolm paremat. Eestist oli kolm esinejat: Eesti Kunstiakadeemia ehtetudengid Marita Lumi ja Maria Rubtsova ning praegu Londoni Royal College of Art’i magistrantuuris õppiv Jaanika Pajuste.

    Seminari raames astus üles 11 lektorit, kelle hulgas oli tunnustatud kunstnike (Peter Chang, Norman Cherry, Giovanni Corvaja, Bettina Speckner) kõrval, ka toimetajaid ning ka noori loojaid, kes pakkusid välja uute tehnoloogiate (CAM-tehnoloogia, 3d printerid, laserid) rakendusvõimalusi ehtekunstis. Loengu formaat oli suhteliselt lühike ning seega pigem ülevaatlik, tekitades siiski piisavalt huvi, diskussioone ning ka ülekeema kippuvaid emotsioone.

    Workshop’e juhendasid Euroopa ehtekunstnike assotsiatsiooni (Forum für Schmuck und Design) eri maade esindajad. Arutlusaluseidolevad teemad olid vabalt valitud. Nii juhtuski, et pooleteise tunni jooksul harrastas ühe õpitoa seltskond jõe ääres joogat, teine grupp valmistas kättejuhtuvast materjalist suveniire Manchesteri teemal ja Manchesterile ning kolmandad arutasid, milleks üldse ehteid teha. Mina sattusin Julia Maria Künnapi juhitud töötuppa, kus oli jutuks “Ars Ornata” tulevik. Muide, Eesti senine esindaja Euroopa ehtekunsti assotsiatsioonis Kadri Mälk andis tänavusest aastast oma üle kümne aasta kestnud volitused üle Julia Maria Künnapile. Mälk võttis toona need ülesanded kanda, kuna tundis, et Eesti ehtekunstis on väärtusi, mis võiksid kuuluda Euroopa kunstikaardile. Tänaseks on see töö tehtud. Uue esindaja ülesandeks jääb koostööd soojas hoida ja omalt poolt ettevõtmisi ja uusi mõtteid välja pakkuda.

    Kas üritus õigustab end veel või on see oma aja ära elanud?  Kes tunneb huvi järgmise sümpoosioni korraldamise vastu ning mis eristab “Ars Ornata’t” teistest samalaadsetest üritustest? Neid küsimusi arutleti ka Julia Maria Künnapi kureeritud töötoas ja näib, et “Ars Ornata” on oluline ka praegu, sest esialgsest ideest on edasi mindud ning üritus on kasvanud omanäoliseks ning teiste, sarnaste ürituste ees teatavate eelistega suursündmuseks. On eelisteks “globish”,  üritusel kasutatav üldiselt mõistetav inglise keel (Hollandi kunstiteoreetiku Liesbeth den Besteni  suust kõlanud väljend  inglise keelt emakeelena mitte kõnelevate väljendusviisi kohta), sest Saksamaal organiseeritavatel üritustel valitseb saksa, Prantsusmaal prantsuse ja Itaalias itaalia keel;  ürituse liikuv toimumiskoht või ka lihtsalt vabam, mitteametlikum ning sõbralikum atmosfäär… Kes teab, kuid kokkuvõtteks tuleb öelda, et sümpoosionil valitses mõnus meeleolu ning allaandmise märke küll ei paistnud, kui jätta tähele panemata  noorema kunstnikkonna tagasihoidlik osavõtt, mida põhjendab pigem osavõtumaksu kopsakus kui huvipuudus, sest tudengite näitusest võeti küll ohtralt osa. Ehk on ka varsti aeg küps tuua sündmus Eestisse, sest meile on juba aastaid sellist võimalust pakutud ja Euroopa tegelikkuski on muutunud.

     

     

  • ETV tütarlastekoor võiduga Arnhemist

    Kaie Tanner

    Aarne Saluveeri ja ETV tütarlastekoori hooaeg pole veel läbi. repro

    Arnhem on tugevate traditsioonidega konkurss, sel aastal osales kokku 33 koori Venemaalt, Arubalt, Rumeeniast, Ukrainast, Ungarist, Poolast, Ugandast, Hollandist, Hispaaniast, Moldovast, Leedust, T?ehhist, Slovakkiast, Saksamaalt ja Sloveeniast. Osalejad valiti eelneva plaadivooru põhjal, ETV tütarlastekoor sai konkursikutse festivali korraldajatelt.

    Lisaks noortekooride ja -vokalistide konkursile toimus Arnhemis ka noortefestival, mille raames korraldati meistriklasse, kursusi ning kontserte. Konkurss toimus seitsmes kategoorias: klassikaline ja popmuusika laste, noorte ja täiskasvanute klassis ning rahvamuusika kõigile vanuseastmetele ühises arvestuses. Festival oli adresseeritud kuni 25aastastele osavõtjatele.

    ETV tütarlastekoor on üks neist, kelle võidud enam kedagi ei üllata. Lisaks aukartustäratava mahuga kontserttegevusele on viimase viie aasta jooksul auhinnalisi kohti toodud viielt konkursilt, lisaks veel erinevad projektid, koolitus ja miljon muud muusikalist ülesastumist.

     

    Aarne Saluveer, kuidas 28 tüdrukut sellisele koormusele vastu peavad?

    Ausalt öeldes imetlen ise ka viisi, kuidas lauljad omi asju ajavad ja korraldavad, suur hulk koorielu organiseerimisest on samuti nende kanda. Töömeeleolu on suurepärane ja töömaht mõistlik: meie eesmärk ei ole iga hinna eest esikohti napsata, vaid püüda olla väga head muusikud. Kuid mööduv hooaeg tõi tõesti palju tööd: Tormise ?Laulusildade? ettekanne, jõulutuur koos Dave Bentoniga, suurvormid, salvestused BBC-le, Eesti naiskooride konkurss. Olen väga rõõmus, et suutsime Arnhemi konkursiolukorras pingevabalt laulda.

     

    ETV tütarlastekoor on saavutanud kõrgeid kohti kümnetel konkurssidel. Miks nüüd Arnhem?

    Nii ilusti kutsuti! Ja pealegi polnud me veel Hollandi festivalidel käinud. See on suur ja musikaalne maa, kus leidub häid koore (nimetaksin Madalmaade Kammerkoori) ning tugevaid dirigente. Palju on erialaseid õppeasutusi ja koorimuusikatraditsioon pikk.

     

    Kuidas seda festivali iseloomustad?

    Parajat mõõtu üritus. Praegu on tekkimas palju suuri megafestivale, kus põhieesmärk on juba turism: koore tuuakse kokku sadade kaupa ja müüakse neile esikohti. Aga muusikaga siis enam nii palju ei tegelda. Arnhemis tehti seda küll.

    See oli noortefestival, mis tähendab, et ka täiskasvanute kategoorias osalesid kuni 25aastased, kuid see ei tähenda muidugi tasemelist allahindlust. Kõik esinejad valiti välja plaatide või seniste saavutuste põhjal ning nende mitmekülgseid kavu oli väga huvitav kuulata.

    Jälgisime ka vokalistide konkurssi: tase on arvestatavalt kõrge ja õppida palju. Positiivse mulje jättis ka festivali õhkkond ning professionaalne suhtumine: kogu konkurss toimub pingevabalt, muusik tegeleb iseenda ja muusikaga.

     

    Mida te laulsite ja miks?

    Klassikavoorus Tormist, Pärti, Mendelssohni, Eguireni ?Ave Mariat? ? see oli Tolosa konkursi kohustuslik laul ja väga hea lugu. Popmuusikast siis: ?West Side Story?, ?In the Mood?? Ma ei vali lugu selle järgi, kas ta on konkursil efektne, vaid kas ta ka sisuliselt midagi pakub. Konkursitulemus pole muidugi absoluut: iga ?üriiliige annab ju oma subjektiivse hinnangu. Aga Hempflingi (Kölner Kantorei dirigent professor Volker Hempfling) kõrge hinnangu üle on mul väga hea meel.

     

    Tavaliselt lõpeb koori hooaeg suvega, teil mitte. Mis veel tulemas on?

    ETV tütarlastekoori hooaeg pole veel läbi. Ees on kontserdid Rapla kirikumuusika festivalil ning Euroopa koostööprojekt Robert Schumanni kooriga (kontserdid Luxemburgis, Prantsusmaal ja Eestis). Koor esineb ka Veljo Tormise juubelikontserdil 13. augustil Pärnus, töötab Bob Chilcotti näidiskoorina Vigala seminarlaagris ja seejärel läheb juba käima uus hooaeg.

    16. oktoobril võistleme Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) rahvusvahelisel koorikonkursil ?Let The Peoples Sing? Kölnis.

     

     

  • Narva Muuseum kutsub osa võtma koolivaheaja programmidest

    Narva Muuseum

    2. jaanuar, kolmapäev, 15.00‒15.45.
    Eesti rahvalikud  jõulutraditsioonid
    Tutvume eesti jõulutraditsioonidega, valmistame traditsioonilisi eesti jõuluehteid.
     
    3. jaanuar, neljapäev,15.00‒15.45
    Vene rahvalikud jõulutraditsioonid
    Tutvume vene jõulutraditsioonidega, valmistame traditsioonilisi vene jõuluehteid.
     
    4. jaanuar, reede, 15.00‒15.45
    17.‒18. sajandi linnaelu
    Reisime minevikku ja vaatame, kuidas elasid narvalased 17.-18. sajandil ja millega Narvas tegeleti.

    Programme juhivad Narva Muuseumi programmjuht-giigid Jana Ivanova ja Darja Bojarova.

    Programmi hind on 0,70 eurot.

    Programmid toimuvad Narva linnuses, aadressil Peterburi maantee 2, Narva.

    Kohustuslik eelregistreerimine: tel. 35 99 233, giid@narvamuuseum.ee

  • Jaan Elkeni avalduse kommentaar (Sirp 31. X)

    Maie Särak, EKMi raamatukogu juhataja

     

    EKMi raamatukogu on kultuurkapitalilt toetust taotlenud kõigi teiste taotlejatega võrdsetel tingimustel juba 1996. aastast. Mitte alati ei ole neid taotlusi rahuldatud, kuid kunagi pole ka öeldud, et muuseumi raamatukogu enam taotleda ei tohi. On aga väga rõõmustav, et just viimastel aegadel on kulka nõukogu pidanud muuseumi raamatukogu täiendamist oluliseks ja toetust väärivaks. Pean vajalikuks rõhutada, et ilma kultuurkapitali toetuseta ei oleks kunstimuuseumi raamatukogu, mis on üks kolmest suuremast avalikust kunstiraamatukogust Eestis, nii rikkalik nagu ta on. Me kõik teame, kui kallis on tänapäeval raamat, eriti kallid on aga kunstiraamatud. 100 000 krooniga on võimalik osta 150–170 uut kunstiraamatut. Aastas täieneb meie raamatukogu umbes 1000 ühiku võrra. Sellest nähtub, et me ei oota, käsi pikal, ainult kulka kauka avanemist. Suurt osa raamatukogu ostudest rahastab muuseum, palju raamatuid saame sise- ja välisvahetuste ning annetuste toel. Peale Kumu avamist on Eesti Kunstimuuseumi raamatukogu avatud kõigile kunstihuvilistele, meie peamised lugejad väljastpoolt muuseumi on EKA ja TÜ tudengid ja õppejõud, kolleegid teistest muuseumidest, kunstiõpetajad, giidid. Eriti kasvas meie lugejaskond pärast ühinemist ELNET Konsortsiumiga eelmise aasta jaanuaris, kuna nüüd on meie kogud kättesaadavad elektroonilises koondkataloogis ESTER.

    Kunstimuuseumi raamatukogus käib suur osa maailma olulisemast kunstiperioodikast. Meie kogusse kuulub 35 000 kunstialast raamatut ja ajakirja, sealhulgas loomulikult kogu eesti kunsti puudutav kirjasõna ja kaasaegset rahvusvahelist kunstikirjandust kõige erinevamatest valdkondadest. Eesti Kunstiraamatukogude Ühenduse ühe liikmena on muuseumi raamatukogu ülesandeks komplekteerida hollandi ja flaami kunsti puudutavat kirjandust, samuti museoloogiaalast kirjandust. See tähendab, et nendes valdkondades on meie kohuseks olla Eesti kõige ülevaatlikum ja täielikum kogu.

    Leian, et EKMi raamatukogul on oma kindel ja kasvav roll kunstihuviliste harimisel. Loodan väga, et seda rolli tunnustavad ka kõik kolleegid Eesti kunstimaailmas ja loodan näha meie lugejatena rohkem ka EKLi liikmeid.

Sirp