Toeta
Otsi

vegan

  • Vabaaednik

    TRIINU SOIKMETS

    Vano Allsalu näitus „Nurk ja aed“ Vernissage’i kunstigaleriis 8. XII 2022 – 14. I 2023, vestlusõhtu 10. jaanuaril.

    „Kui ei oska lausuda, siis ei tea,“ tavatses Tartu ülikooli legendaarne filosoofia­õppejõud Tõnu Luik öelda üliõpilastele, kes suulisel eksamil hätta jäädes püüdsid end välja vabandada, et tegelikult nad ju teavad vastust, lihtsalt ei oska seda sõnastada. See repliik sobib hästi illustreerima ka vestlusõhtut Vano Allsaluga, kes avas minu tungival nõudmisel kannatlikult nii abstraktse kunsti kui ka oma näituse tagamaid. Allsalu, kes kuulub Eesti ühe esiabstraktsionistina ka mitmete kunstiinstitutsioonide juhtkonda, oma mõtete sõnastamisega hätta ei jää. Teejuhina kunstimaastikul on ta tolerantne ning õpetajatööd peab võimaluseks ka ise õppida: „Õpetamine on kasulik, sest see sunnib mind ennast asju selgeks mõtlema ja välja ütlema.“

    Kuidas määratled abstraktse kunsti? Mis sinna alla kuulub?

    Veel mõne aasta eest määratleti abstraktse väljendusviisi algust umbes 70 000 aastat vana leiuga Lõuna-Aafrika Blombose koopast – ehk on see praeguseks veelgi kaugemale minevikku nihkunud. Tegu on peopesasuuruse kiviga, millele on kraabitud ristuvad jooned, need ookriga toonitud ja esile tõstetud. Muster meenutab välimuselt hashtagi’i. Võib vaid oletada, kas tegu on maagilise või rituaalse kujutisega, grupikuuluvuse tähistaja või hoopis arvepidamisega. Kirja teke Sumeris lähtus ju vajadusest pidada arvet varade ja kaupade üle – selle leiutasid ametnikud.

    Kui varem oli kunst rohkem religiooni ja ülikute teenistuses, siis renessansist peale hakkas see iseseisvuma, kunstnikust sai oluline ja eraldiseisev isik. Ehkki abstraktne väljendusviis on igiammune ja ilmutanud ennast paljudes kultuurides ja funktsioonides (mõelgem kas või ornamentidele islami kunstis), saab abstraktsest kunstist rääkida siiski alles modernismi kontekstis. Rusika­reegel ütleb, et abstraktset kunsti on olemuselt kahte tüüpi: esiteks tegelikkuse abstraheerimine, kus jõutakse üha suurema üldistuse kaudu selleni, et seos reaalsusega läheb kaduma või jääb piiri peale balansseerima. Motiivi stiliseerimine ja abstraheerimine on õigupoolest keskne kogu impressionismi-järgses kunstis: fovismis, ekspressionismis, futurismis, kubismis. Teine tee on see, kui väljendus algab puhtalt lehelt, nii öelda eimillestki – sel puhul räägitakse ka nonfiguratiivsest kunstist.

    Abstraktset kunsti mõistetakse tihti kui emotsioonide väljendust, kus ei peagi olema tähendust või sõnumit. Kas nõustud sellega?

    See on peaaegu samasugune spekulatsioon, et naised on emotsionaalsemad kui mehed. Kui mõelda sellele, mis maalilises plaanis võiks vaatajat köita, siis võib ka figuratiivne teos olla maalitud väga huvitavalt, emotsionaalselt, spontaanselt. Kui aga pildi süžee on väga dramaatiline – mõni lahingumaal või irriteerivalt erootiline teos, või võtame Goya maali „Saturn õgib oma lapsi“ –, võib vaataja seal narratiivi takerduda, sest tema tähelepanu on kunstilise käsitluse küsimustelt ära tõmmatud.

    Abstraktse kunstiga on ehk mõneti vastupidi. Kui vaataja tunneb, et see on krüptiline või „ei kõnele“ temaga, ning palub juhtnööre, kuidas seda mõista, siis võib abiks olla soovitus läheneda abstraktsele teosele kui instrumentaalmuusikale. Selle võrdluse toob juba Kandinsky oma raamatus „Vaimsusest kunstis“ (1911), kus ta juhib tähelepanu, et muusikas on erinevalt kunstist juba sajandeid tegeldud looja eneseväljendusega helides, mitte tegelikkuse taasesitamisega.

    Vano Allsalu. Aed. 2022, akrüül.

    Milliseid abstraktse kunsti alaliike ja alatoone annab välja tuua? Kas saab öelda, et abstraktsionist on ka ekspressionist või romantik?

    Maalilise, ka ekspressiivse ja lüürilisema suuna (ja üldse abstraktsionismi) tee­rajajaks peetakse Vassili Kandinskyt, kes asetas legendi kohaselt oma natuurist lähtunud töö seina äärde tagurpidi ning leidis, et nii on see hoopis parem. See omakorda inspireeris teda 1910. aastal (või tegelikult mõni aasta hiljem, nagu nüüd arvatakse) looma kunstiajaloo esimest „ametlikku“ abstraktset teost. Aga tegelikult võib esimene olla hoopiski Rootsi kunstnik Hilma af Klint oma 1906. aasta tööga.

    Võib rääkida ka geomeetrilisest abstraktsionismist, mille puhul kunstiajalugu mäletab Piet Mondriani tüli Theo van Doesburgiga selle üle, kas jooned peaksid olema ainult horisontaalsed ja vertikaalsed – või hoopis diagonaalsed.

    On märgilisi teoseid, mille järel polnud miski enam endine. Nende hulka kuulub kindlasti Kazimir Malevitši „Must ruut“. Seejuures on ju selge, et kui viljeleda niivõrd minimalistlikku abstraktsionismi, ei ole see väga avar väli: ühevärvilist ruutu ei saa lõpmatuseni interpreteerida. Kõrvutaksin seda füüsikalises maailmas temperatuuri­skaalaga, mille ühes otsas on absoluutne null, kus osakesed on seiskunud ja liikumist enam ei toimu, ning teine suund on potentsiaalselt lõpmatu – kuumusel ei ole piire. Samamoodi on visuaalse mitme­kesisusega.

    Kus on sinu isiklik aed, olgu otseses või kaudses tähenduses, reaalne või imaginaarne? See aed, kus mõelda igavikuliste küsimuste üle, sealhulgas selle üle, mis on kunst ja miks on kunst. Mis seal kasvab?

    Mulle on maalimise juures kõige olulisem protsess. Teose loomine pole eesmärk omaette, teos on pigem protsessi dokumentatsioon, salvestuse nähtav esitlus. Sageli küsitakse, kuidas ma seda protsessi kontrolli all hoian ja juhin, kas mul on visioon ja plaan. Selle näitusega seoses võib vastata, et tegutsen maalimisel nagu lohakas aednik. Olen lapsepõlvest saati puutunud kokku peenarde tegemisega, kuid sellist perfektset iluaeda, nagu näeb ajakirjades, pole mul õnnestunud saavutada. Löön labida maasse ja töötan läbi – parafraseerides Malevitšit – ühe mustast mullast ruudu või ristküliku: midagi panen sinna sisse, midagi hakkab kasvama, midagi jääb kiratsema. Umbrohi tuleb, kuhu tahab, ootamatult ilmub kurgipeenrasse hoopis päevalill. Panen küll käe külge, aga võtan omaks fatalistliku hoiaku, et looduse vastu ei saa, lähen hoovusega kaasa. Just selline on mingis mõttes ka minu maal. See on protsess, kus on korraga kohal kord ja kaos.

    Vahetu suhe värviga, sellega ringikäimine, on mulle muidugi väga tähtis: kuidas värvid ja neist sündinud kujundid on omavahel orgaaniliselt seotud. Siia sobib võrdpildiks savi mudimine – seda on igaüks vähemasti lapsena kunstiringis teinud. Muljud savitükki käte vahel ja sellest tekivad ning sellesse kaovad vormid, mis midagi-kedagi meenutavad. Selline kujutamise ja mittekujutamise piiril toimuv värvimudimine on ka minu maaliprotsess.

    Oled öelnud, et vähemalt osaliselt sümboliseerib nurga kujund 1990ndaid, teatavat nurkasurutust, aga ka (lääne)maailma vaatamist nurga tagant. Selgita seda palun lähemalt.

    Ega ma tollal ei mõelnud selle „Nurga“ (1990) tähendusele niimoodi, see on hilisem tõlgendus. Olen läbi aegade tegelenud arhetüüpsete motiividega nii kujundite kui ka kompositsiooni tasandil, nagu näiteks silmapiir, liikunud nende kaudu looduslikkuse ja loomulikkuse poole, kaugemale tehismaailmast. Kandiline nurk kuulub esmajoones tsivilisatsiooni saavutuste hulka nii heas kui ka halvas: takistajana, aga eks ka kaitsjana, varjajana. Tähendused on muutlikud. Olen oma meetodit või lähenemist nimetanud valjusti mõtlemiseks lõuendil – või ka sisekõne visualiseerimiseks, värvidesse ja kujunditesse tõlkimiseks. See üsnagi ennustamatu liikumine kujundite ja värvide vahel on nagu hargnevate teede aed, kuhu võib ära eksida.

    Muuseas, sise- ja välisnurk on ju päris erineva iseloomuga vormid. Igatahes nurgas või nurga taga olemine tundub praegu olevat midagi taunitavat, sest soovitav on kogu aeg edasi liikuda, kõige efektiivsemalt sirgjoont mööda. Arvan aga, et kui tahad millegagi süvenenult töötada, pead sellesse ka kinni jääma, seal viibima. Ehkki mu tööd on maalitud dünaamiliselt ja spontaanselt, siis olen tegelikult võtnud aega, oma materjali juures ka viibinud, seda nautinud, nuusutanud, mälunud, mitte haaranud käigu pealt nagu kiirsööki.

    Ja üheks arhetüübiks on ka lillekimbu motiiv. Lillemaali peetakse nüüdiskunstis kergeks või ilutsevaks, sest selles ei kajastu sotsiaalsed teemad. Aga mind huvitab lillede juures kimbu arhitektuur ja arhetüüpne olemiskuju. Ühed vanimad tõendid tsivilisatsioonist on hauapanused, mille hulka kuulusid peale tarbeesemetele ka lilled. Praegu on lilled matustel ja ka pulmades niivõrd tavapärased, et me isegi ei märka neid. Tegelikult ei ole tegu ainult kaunistusega, siin on midagi ürgset – ja sellega ma soovingi tegeleda. Niisamuti pole aed lihtsalt maastikuvorm, vaid ulatub sümboli ja mõistena paradiisiaia motiivini.

    Lille ei pea maalima tingimata kui lille ning tulemus ei pea sugugi ilutsev olema, kui mõelda kas või Baudelaire’i „Kurja lillede“ peale. Oled ka ise oma loomingust rääkides viidanud mitmetele kirjanikele. Kas kunstniku tööprotsess sarnaneb kirjaniku omaga? Milliseid lugusid oma maalidega räägid?

    Jääksin kirjutamisega kõrvutamisel tagasihoidlikuks, sest mul puudub kirjandusteoste loomise kogemus, kui jätta kõrvale mõned artiklid, esseistlikumad kirjatööd ja tekstid oma loomingu saateks. Küll aga olen hoolega valinud maalidele pealkirju. Minult on küsitud, miks ma neid pealkirju üldse panen, kui tööd räägivad ju iseenda eest. See on ühtepidi kompliment ja tunnustus, teistpidi võtaks aga ühe vahendi vähemaks. Kirjanduse puhul näiteks annavad raamatu­illustratsioonid mingi vihje, kuidas loetavat lugu ette kujutada, samamoodi annab abstraktse kunstiteose pealkiri vihjeid, millest see võiks rääkida, mida tähendada.

    „Müürideta aed“, üks selle näituse töödest, kannab sama pealkirja mis Tiit Aleksejevi ristisõjaaineline romaan – tegu ei ole selle illustratsiooniga, kuid vihjega kindlasti. Loodan, et see ei piira, vaid pigem inspireerib. Selliseid viiteid leidub mul päris paljude tööde pealkirjades. Pealkirjad on siiski suhtelised, juhatavad laiemale tähendusväljale.

    Kas võib siis öelda, et väiksem töö on nagu novell, suurem nagu romaan?

    Ka haikut võib ju väga suurelt maalida, isegi ühtainust visuaalset „lauset“ väga suure pintsliga – kohe meenub näiteks Franz Kline. On selge, et suuremasse formaati mahub rohkem, tasandeid on rohkem, väljakutse on suurem. Ma ei ole läinud seda teed, et suurema töö puhul võtan suurema pintsli, vaid lihtsalt maalingi seda kauem. Mingis mõttes on väikese maali loomine palju riskantsem: kui keskne kujund või liigutus ei kanna, on võimatu seda parandada.

    Mida suurem on töö, mida rohkem on värve, detaile, kihistusi, seda enam esineb seal võimalikke kombinatsioone ja võimalusi teose lugemiseks. Vahel leiavad inimesed minu abstraktsetest maalidest päris konkreetseid asju ja olendeid – ja eks neil on selleks õigus.

    Sinu näitusega on galerii Vernissage avanud oma uue suuna ehk abstraktse kunsti näituseseeria. Milline on Eestis abstraktse kunsti positsioon?

    Mäletan veel hästi 1990ndate alguses Eesti kunstiväljal levinud arusaama, et maal olla justkui surnud, peale tulid videokunst ja teised moodsad meediumid. Kuid maal on siiski ammu Eestimaal tagasi või üles tõusnud. Ka abstraktne kunst ja kujutamisviis on minu arvates muutunud oluliselt nähtavamaks, selle viljelejaid on juurde tulnud, muidugi ka seotuna installatiivsete elementide ja ruumiterviklike lahendustega. Tervitan igati galerii mõtet abstraktsele kunstile rohkem tähelepanu pöörata ja edendada ka sellega seotud mõttevahetust. Eks see peaks virgutama ka kunstnike omavahelist loomingulist diskussiooni, kunstilist võistlust, kui soovite. Olen veendunud, et teha head, see tähendab inimesi kõnetavat ja puudutavat kunsti, peab kunstnik olema väga enesekindel ja ka enesekriitiline. Abstraktne kunst pakub arenemiseks mõtteainet ja intellektuaalset pinget.

  • Oh Happy Day

    MARGE-LY ROOKÄÄR

    Lõuna-Mississippi ülikooli The Southern Chorale’i Baltimaade tuuri kontsert 11. I Tallinna Jaani kirikus. The Southern Chorale, dirigent Gregory Fuller. Kavas Tõnu Kõrvitsa kooriteosed (sh „St. Michael Songs“ ehk „Miikaeli laulud“, 2022, Eesti esiettekanne), samuti Alyton Escobari, Ross C. Bernhardti ja Hoagy Charmichaeli teosed ning spirituaalid.

    Õnnelikud olid need, kes tohutu meedia­rägastiku kiuste noppisid üles peaaegu reklaamimata teabe Mississippi koori kontsertide kohta Eestis. Oma Euroopa turneel ka Maarjamaal kolm kontserti andnud The Southern Chorale (dirigent Gregory Fuller) esitas kolmel õhtul Viljandis, Tartus ja Tallinnas Tõnu Kõrvitsa muusikat, sh kõlas ühe teose Eesti esiettekanne. Veel sai kuulda kamaluga gospelmuusikat. Oli ette aimata, et õhtu ei unune niipea – ja nii see ka läks.

    Oletuse, et teispool maakera tegutseva koori kontserdid on erilise auraga, tõi teadmine, et just sellele koorile on helilooja Tõnu Kõrvits viimastel loomeaastatel pühendanud mitu olulist koori­tsüklit. Nimelt selle koori võimalusi silmas pidades on sündinud Kõrvitsa heliteosed, mida püüavad jõudumööda laulda meiegi koorid. Ent, jah, tuleb anda au: sellises esituses pole ma Tõnu Kõrvitsa koorimuusikat kunagi varem kuulnud.

    Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada kaugemalt.

    Tõnu Kõrvitsa ja Gregory Fulleri muusikalise sõpruse algus ulatub nüüd peaaegu kümne aasta taha. The Southern Chorale on paarkümmend aastat Lõuna-Mississippi ülikooli muusikaosakonna juures tegutsenud koor. Koori lauljad on dirigeerimise ja laulu eriala tudengid ning kooriproovid toimuvad iga päev. Tegemist on vaieldamatult ühe mainekama ja kõrgelt hinnatuma USA kollektiiviga ning koori tegevuse märkimisväärne motivaator on uue muusika tellimine ja esiettekanded. Tõnu Kõrvitsa uudisteose „St. Michael Songs“ ehk „Miikaeli laulud“ esiettekanne oli 2022. aasta kevadel USAs, nüüd sai seda kuulata ka Eestis. Teos on helilooja kingitus koorile ja selle karismaatilisele dirigendile. Gregory Fuller on üleilmselt tunnustatud meistri­klasside läbiviija ning õpetab mainitud ülikoolis nii dirigeerimist kui ka teisi koorimuusikaga seotud aineid.

    Kontserdil kõlasid valitud osad Tõnu Kõrvitsa tsüklitest „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaulud“ (2014, Assisi Franciscuse tekst) ja „Skysongs“ ehk „Taevalaulud“ (2021, Emily Dickinsoni tekst). Eesti esiettekande sai „St. Mi­chael Songs“ ehk „Miikaeli laulud“ (2022, Emily Dickinsoni tekst) ja kontserdi viimane veerand koosnes Ameerika muusikast, kusjuures nüüdismuusika kõrval kõlas ehe gospelmuusika. Viimasest alustamegi.

    Gospelmuusika on vaimulik muusika. See afroameeriklaste rütmikas (meie mõistes kohati isegi lärmakas) spirituaalne laulmisvorm on pead- ja jalgapidi mõjutatud nii bluusist, ragtime’ist kui ka džässist. Gospel­laulude esitamisel on mitmeid vorme, sagedasim ehk solisti ja koori vahelduv laulmine. Sõna „gospel“ on tuletatud anglosaksikeelsest sõnast „godspell“ (good spell ’hea jutt, rõõmusõnum’) ja pooleteise sajandi jooksul on gospelmuusika jagunenud mitmeks haruks. Laias laastus saame gospeliks nimetada (peamiselt) kirikutes esitatavat muusikat, mis tekkis XX sajandi alul ja mis räägib inimese rõõmudest ja muredest Looja poole püüdlemisel, tekstid kajastavad sageli isiklikke kogemusi ja toonitavad pääsemise tähtsust. Tavaliselt on tegu salmilauludega, algaegade kolmeduurilood on teiste muusikastiilidega kokkukasvamise jooksul saanud harmooniliselt ülilopsakaks. Esialgu pühapäevakooli lauluraamatute kaudu levivast laulust arenes jumalateenistusel koguduse poole pöördumise peamine vorm. Nii on kogu kirik täis üht laulu ja üht meelsust. Kirikukoor ja kogudus on mõlemad muusikaliselt aktiivsed: koorile hõigatakse kogudusest vastu „Halleluuja!“ või „Aamen!“ ning sageli käib koori laulmise juurde ka tantsuline liikumine, rütmi rõhutamiseks plaksutatakse aga hoogsalt käsi. Ja kui enne XX sajandi algust oli laulude sisu vaoshoitum, siis aja edenedes muutusid need laulud aina positiivsemaks, süstides optimismi ja elujõudu. Erisuguste muusikažanridega segunedes kasvasid eri gospeliharud võimsateks (ja rahakateks) muusikatungaldeks. Nii tuleb valge gospeli ühe tuntuma näitena ette kantrilaulja Dolly Parton. Musta gospeli hiigelnäited on kindlasti viljakas laulukirjutaja-evangelist Thomas A. Dorsey ja soulikuninganna Aretha Franklin, samuti XX sajandi mõjukaim gospelilaulja Mahalia Jackson oma sagedaste esinemistega tele- ja raadiosaates.

    Tõnu Kõrvits The Southern Chorale’i lauljatega

    XX ja XXI sajandil levis gospelmuusika esialgu Ameerika põhjapoolsetes tööstuslinnades, edasi juba üle maailma. Gospelmuusikat esitatakse ka Eestis, siin hakkas see levima 1970ndate alguses. Gospel ei jätnud ega jäta külmaks kedagi, see on erakordselt jõuline ja päikeseline muusikaline suhtlus nii lauljate ja kuulajate kui ka laulja ja Looja vahel. Gospel annab lootuskiire ja vabadustunde, loob rõõmu ja helgust. Ikkagi rõõmusõnum!

    Ameerika Ühendriikide osariik Mississippi on USA kõige religioossem osariik, mis on nime saanud osariigi läänepiiriks oleva jõe järgi. Tegemist on põliste indiaanlaste asualaga. Esimeste eurooplastena sattusid sinna kõigepealt hispaanlased, siis prantslased ja Pariisi rahuleping (1783, Suurbritannia ja Põhja-Ameerika vahel) tõi Mississippi osariigi Ameerika Ühendriikide koosseisu. Mississippi on peamine USA gospelmuusika, bluusi ja džässmuusika kese ning siit on pärit ka maailmakuulsad kirjanikud Tennessee Williams ja William Faulkner.

    Pika jutu kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et mississippilaste rikkaliku ajalooga tutvudes mõistab igaüks, et gospelmuusika loomutunnetuslik esitamine on The Southern Chorale’il rohkem kui emapiimaga kaasa antud. See on maa tuumani ulatuv traditsioonide võrgustik, mille kamaral kasvavad nüüdis­aja kunstnikud.

    Kontserdil esitatud Ameerika muusikaplokis kõlas vokaaltehnika akrobaatika kõrgliiga Alyton Escobari teoses „Ave Maria“ (1965), ruumilise heli (koor seisis ümber publiku) väga ilusa näitena Ross C. Bernhardti „Prayer of St. Patrick“ ehk „Püha Patricku palve“ (2006), kuigi pean ütlema, et itaalia nüüdishelilooja Giovanni Bonato teostes tajun rohkem sügavust kui eelmainitus. Aga olgu öeldud, et erilise boonusena andis teos mulle võimaluse väga lähedalt näha dirigendi tööd kooriga. Gregory Fuller on ratsionaalne dirigent, väga selge ja täpse käega, selge skeemiga ja juhatab ilma igasugu teatraalsuseta. Dirigent oli suunaga kord ühele poole, siis teisele, juhtis selgelt kõiki lauljaid ja moodustas korraliku terviku. Saatuse tahtel istusin publikus dirigendist kõigest paari meetri kaugusel ja nautisin seda eneseimetlusvaba musitseerimist ning väga maitsekat ja kujundlikku dirigendikätt.

    Ja no siis, gospel! Oi, see oli tõeline gospel, oi, see oli hea! Nii ehe, nii ürgne, nii köitev! Millised solistid, milline paindlikkus, milline tekstitunnetus ja suisa äärmuslikuna tunduv usk esitatavasse. Koor oli korraga kui jogurt joogi­klaasis: rammus, ühtlane, mahlane, maitserohke ja isuäratav. Tajutav oli koori ühtne Loojalt saadud puudutus kui eluviis, jahmatamapanevalt piiritu vokaalne üleolek materjalist ja maksimaalne häälte väljendusspekter. Samal ajal adus koor selgelt, et esineb püha­kojas. Kõik oli hea maitse piirides. Ja maitses hästi! See oli kui jõululaud vanaema juures: isegi kui kõht on juba head-paremat punnis täis, naksad ikka veel matsaka ampsu kirsitordist või tüki rulaadi. Lihtsalt nii hea, et ei saa isu täis.

    Kui nüüd tulla õhtu peateema, Tõnu Kõrvitsa loomingu esitamise juurde, siis pean tunnistama, et olen sõnatu. Kõige selle tõttu, mida ma kuulsin ja mida ma alati kuulda olen tahtnud. See oli täiuslik.

    On ju teada, et juba aastaid käib Tõnu Kõrvits „kusagil seal“ oma teoseid kuulamas ja pühendamas. Ja nüüd olid nad siin, kogu oma pagasiga: piirideta vokaalne suutlikkus, väga voolav ja ühtlane toon, häälerühmade tasakaalu toekas balanss. Milline intonatsiooniline pisidetailsus, milline filigraansus fraaside kujundamisel! Ei midagi juhuslikku, ei mingeid laululaagris sisseharjutatud arme, ei mingeid pinges otsaesiseid ega positsiooni „laulmine on tõsine töö“.

    Kahest Tõnu Kõrvitsa teosest kõlanud osad on paljudele teada, neid laulavad ka meie koorid. Eesti esiettekandes kõlanud kuueosaline „Miikaeli laulud“ haaras mind aga täielikult. Selles teoses heikleb vastu miski, mida ei oskagi kirjeldada. Kuna Tõnu Kõrvits kirjutas selle tänus just esitajat silmas pidades, siis on ta täielikult kasutanud kõiki The South­ern Chorale’i võimalusi: teos on kantud autoriomastest harmoonialiikumistest, kuid ka uutest kujunditest ja värelustest.

    Teos viis mind mentaalselt enesega kaasa – otsekui evangelistina on helilooja suutnud Dickinsoni aegumatu teksti valada muusikasse. Milline kulgemine, millised nüansid! Mõne fraasi lõpus üksik väike vibraato kui rasvatihase esimene kevadine hüüe koduõue kasel, voolitud diminuendo’d võtsid aeg-ajalt südame alt hellaks, tsükli neljas osa („My River runs to thee“/„Mu jõgi ootab vastust“) manas altari ette lummava helilainetuse kui kaugelt heiastuva miraaži ja teose lõppedes viite Looja olemasolusse igas hetkes – uskuge, see oli kui pühakirja lugemine.

    Koor oli tehniliselt nii hea, et tabasin end hetkeks isegi mõttelt: nii hea ei saa ju keegi olla. Aga oli! Korralikud auftakt’id, väga täpsed sisseastumised, puhas intonatsioon, üksteise kuulamine, loomulik ja hetkesse kaduv musitseerimine. Ja samal ajal nii avar, nii pehme, nii soe, nii tämbrirohke, nii katkematult ühtlane vokaal. Vokaaltehniline pool oli silmanähtavalt seotud laulja sisemise vaimsusega – seesmine haritus ulatus lihtsalt loomulikul moel hääleaparaadi kaudu välismaailma. See oli kui suur kristallvaas, mis kiiskas kiriku lühtrite valguses – olin tardunult hämmingus selle helkide lõputust ilust. Mu meeltes heljus peatükke meiegi poeetide Looja poole pöördumistega: Tõnu Kõrvitsa muusika pani mu unistama, püüdlema kõrgemale. Olin kuuldu üle lihtsalt pööraselt õnnelik.

    Pärast Tõnu Kõrvitsa teoste esitamist aplodeeris publik püsti seistes. Ja kuuldu, mis juba aplausi ajaks oli möödanik, jäi meisse kõikidesse elama.

    Jaani kirikuõpetaja Jaan Tammsalu küsis kontserti sisse juhatades filosoofiliselt: „Kas luterlane tohib olla rõõmus?“ Nojah. Neile, kes said kontsertidest teada tagantjärele, saab vaid kaasa tunda. Või siis kuulaku nad kontserdisalvestist Klassikaraadiost täna, 20. jaanuaril kell 19. Siis saavad kõik rõõmust osa. Halleluuja!

  • „Praegu on justkui kõik lubatud …“1

    MARIS PETERS

    Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeo ja Julia“, autor William Shakespeare, lavastaja Elise Metsanurk, dramaturg Andreas Aadel, kunstnik Kristiina Põllu, helilooja Jarek Kasar, liikumisjuht Rauno Zubko, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Aivar Tommingas, Ilo-Ann Saarepera, Priit Strandberg, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Maria Annus, Andres Mähar, Reimo Sagor, Ekke Märten Hekles ja Jarek Kasar. Esietendus 3. XII 2022 Vanemuise väikeses majas.

    Kui Romeo ja Julia loo elukaart Eesti teatris lähemalt vaadata, siis torkab silma, et tihti on see vaatajate ette jõudnud hoopis balleti või ooperi kujul. Ent on ka mitmeid enam või vähem oma­näolisi lavastusi, sealhulgas nukulavastus ja omamaine muusikal, rääkimata Tiit Ojasoo palju tähelepanu pälvinud „Juliast“ Eesti Draamateatris (2004). Vihjena olgu öeldud, et kogu selle mitmekesise lavaelu võtab Sven Karja kokku kavalehe esseistlikus ülevaates.

    Kogu eripalgelisust arvesse võttes väidan, et ühte standardset lähenemist sellele Shakespeare’i näidendile Eestis ei olegi, tuttavale loole on ka draama­lavastustes üritatud juurde leida (ja luua) see miski, mis oleks natuke teistmoodi. Vanemuise ja Tartu Uue teatri ühistöö läheb sama rada, püüdes lisada oma nüansi.

    Suur vanusevahe. Seekord on fookus rõhutatult armastajapaari vanuselisel erinevusel. Olgu kohe öeldud, et ilma lavastusvälise tekstilise toeta, mis selgitab vanusevahe olevat poolsajandi kanti või pisut enamgi, seda lavalt välja ei loe. Romeo (Aivar Tommingas) on küll ilmselgelt eakam kui tema Julia (Ilo-Ann Saarepera), ent silm ei hinda seda vanusevahet nii suureks. Õigupoolest oleksingi eelistanud, et vanusevahe hindamine ja selle üle otsustamine oleks jäänud vaataja teha.

    Ka on Julia rõhutatult 18 ning peagi saamas 19 (muidugi annab see kergelt iroonilise maigu tema märkusele, et meheleminek on õnn, millest ta pole osanud undki näha), seega valmis iseseisvalt otsuseid langetama. Ootamatu armumine, hingesugulase ja mõttekaaslase leidmine murendab mõlema tegelase maailmapilti, eriti ilmselt Romeo oma, kelle elukogemuse pagas peaks olema poole sajandi jagu kogukam ja kes, võiks ju arvata, pärast aastakümneid kestnud leina (Romeo lein Rosalindi pärast tõi mõttesse 2005. aastal Vanemuises esietendunud „Nagu teile meeldib“, kus Aivar Tommingas mängis narri ja praegune amm Marika Barabanštšikova Rosalindi – veidi vähem küll kui 20 aastat, aga …) sellist ootamatut tundepalangut enam ei oodanud.

    Tema elukogemus ja pikk eelnenud lein aitab minu hinnangul lahendada küsimuse, miks peaks ta otsustama Julia surmast kuuldes mürki võtta: aga just seepärast, et ta teab, teist mitmekümneaastast leina armsama kaotuse pärast ta enam kogeda ei taha; parem on lahkuda siis, kui suure tunde soe kuma veel tegudele tiivustab.

    Romeo (Aivar Tommingas) on küll ilmselgelt eakam kui tema Julia (Ilo-Ann Saarepera), ent silm ei hinda siiski nende vanusevahet poolsajandi kanti.

    Mehed, kes on unustanud passi vaadata. Seekordse Romeo puhul jääb loos arusaamatuks, mis mees ta on ning millega tema ja ta ilmselt sama vanad sõbrad Mercutio (Riho Kütsar) ja Benvolio (Margus Jaanovits) tegelevad. Jääb mulje, et tegemist on meestega, kes tõesti on unustanud passi vaadata ja veedavad oma aega vedeledes (jõusaalis käies?) ja võõrastel pidudel hängides.

    Võib-olla viitab Romeo laulunumber Capulettide peol sellele, et ta on kunagi olnud populaarne ja pidudel oodatud laulja: istub ju piduseltskond kenasti tema poole üles vaadates tema jalge ees kobaras koos ja sikutab andunult tema kuuesaba. Kuid kui noorusuljad Mercutio ja Benvolio mõjuvad sümpaatselt (või vähemalt arusaadavalt), siis sellised eakad pidutsejad, kes hommikul pohmeluse ja peavaluga peavad võitlema, tekitavad võõristust ja ebamugavust, kuigi tuleb möönda, et mõjuvad ka koomiliselt. Eakate meeste kisklemine noore Tybaltiga on seda ebausutavam, kuigi loo arengu seisukohast muidugi vältimatu. Õnneks on otsesest kähmlusest hoidutud, kuigi mõõkade tõmbamist tekstist eemaldatud pole.

    Väidetavalt peaks saatma Romeo ja Julia suhet ühiskondlik hukkamõist ja rahulolematus, kuid lavastusest see nii selgelt välja ei tule. Tybalti (Reimo Sagor) jonnakas vihavaen ja Lorenzo (Priit Strandberg) manitsemine on ju Shakespeare’i loosse sisse kirjutatud. Põhiliseks hääletoruks suhte ebasobivuse teemal on aga lavastuses tehtud hoopiski amm (Marika Barabanštšikova), kes Romeole Julia kutset edastama minnes Romeot põhimõtteliselt sõimab, käsib „uttu tõmmata“ ja Julia rahule jätta. Kuid kui siinkohal meenutada, et juba lavastuse alguses kamandab proua Capuletti (Maria Annus) amme liigse plätramise pärast vait olema, siis muutub ka tema tänitamine Romeo kallal tähtsusetuks lobaks, mis ei edasta õigupoolest kellegi seisukohti. Veelgi enam, jääb läbinisti arusaamatuks, kust tekib see positiivne sõnum, mille amm järgmises stseenis teda pikisilmi ootavale Juliale edastab.

    Jääb vaid vaikus. Kuidagi õhku jääb lavastuse lõpp, kus Romeo oma n-ö surnud Julia juurde jõuab. Võib-olla on klišee, et Romeo peaks heitma oma armastatu kõrvale, kes siis kohe virgudes teda märkab, kuid selles lavastuses võtab Romeo hoopis istet prostseeniumi kaare najal. Pole selge, kuidas Julia teda sealt otsima teab minna. Igal juhul piisab armsama suudlemisest, et samuti surra, kas siis mürgi või murtud südame pärast, kes seda teab. Igatahes ei mingeid pistodaga vehkimisi. Edasi ei tule midagi, keegi midagi kokku ei võta, mingit lõpetavat sõnumit pole. Ilmselt on seda mõeldud nagu „Hamletis“, et „jääb vaid vaikus“, kuid pähe tuleb hoopis Theseuse kommentaar „Pyramuse ja Thisbe“ – omamoodi „Romeo ja Julia“ paroodia – lõppedes: „Ärge vabandage, sest kui kõik tegelased on surnud, ei ole kedagi neist põhjust laita.“

    Fookuse nihutamine on tekitanud vajaduse ka näidendi teksti mudida, lisades sinna hulgaliselt materjali Shakespeare’i teistest näidenditest, poeemidest ja sonettidest. Täiendavalt on lavastusse integreeritud hulgaliselt jutustaja Jarek Kasari laulunumbreid, mida esimeses vaatuses on eriti tihedalt. Kuigi omal kombel huvitavad, humoorikad ja intrigeerivad, takistavad need loo loomulikku arengut ja aitavad kenasti kaasa sellele, et loosse süvenemine katkestada. Lavastuse teises pooles, kus rohkem hakkab võimust võtma tragöödia, jääb neid harvemaks. Kõige sidusamalt ja mõjuvamalt on laul ühendatud tervikusse Julia vanemate leina­episoodis – paistab, et nad isegi koolevad südame­valusse.

    Turvaköied kui ühiskondlik kontroll. Lava domineerivaimaks kujundus­elemendiks on turvaköied, mille külge tegelasi haagitakse või nad ise end haagivad. See on kui ühiskondlik kontroll, mis piirab ja takistab, seob nabanööri pidi millegi suuremaga, vähendab valikuvõimalusi ja vabadust. Kõigil puhkudel ei suutnud ma siiski selget mustrit jälgida, miks keegi just tol hetkel köide pannakse (mis ei tähenda, et tegijate kavatsuses seda seal polnud).

    Turvatrossid võimaldavad kujutada Capulettide pidu sinakalt ebamaisena, sest tänu täiendavale toetuspunktile saavad tegelased võtta eriti veidraid poose. Romeo ja Julia armastus on sellistest takistustest prii. Mõnedel puhkudel oli turvaköite kasutus ka nauditav lisanüanss, näiteks stseenis, kus Juliale antakse teada ees ootavast abiellumisest Parisega (Ekke Märten Hekles) ja Julia köie otsas vanemate tahte hüpiknukuks muutub.

    Julia otsustavust ja olukorra keerukust pärast Lorenzo antud rohu joomist ilmestas hästi see, kuidas Julia köitest moodustatud kiikedele padjad asetas ja sellele kahest ebakindlast toetuspunktist koosnevale mõrsjavoodile heitis. Imetlen näitlejanna lihastööd enese tasakaalus hoidmisel. Hea leid oli ka staatilist võitlusstseeni Mercutio ja Tybalti osavõtul lõpetav tapetud tegelaste vaba kõikumine köite küljes ja nad kardinasse kui surilinasse mähiti. Sama võttega markeeritakse ka Parise surma hauakambris. Seevastu Lorenzo poolt Juliale antava võlujoogi ilmumine köie otsas mõjus läbinisti koomiliselt.

    Visuaalselt tähenduslik element on tegelaste valged näomaalingud. Mõne puhul on tegemist vaid detailidega, kuid näiteks Julia nägu katab otsmikust ninaotsani ulatuv valge maaling. See noor naine ei kanna maski mitte maskiballil, vaid kogu tema elu ja olemus on peidus. Vist ainult Romeol õnnestub sinna piiluda, kuid vaatajale jääb Julia maski taha.

    Kas mina oleksin valmis ujuma vastuvoolu? Tegelased kannavad stiliseeritud ajaloolisi kostüüme (meestel pikad maani ürbid, naistel krinoliinseelikud), mis valdavalt on ilusast tumerohelisest kangast ja kaunistatud erisuguste kuldsete detailidega. Lavastuse edenedes jääb neid kuldseid kaunistusi vähemaks, tragöödia arenedes hakkavad nad maha kooruma. Seejuures tahan tõsta esile kaunist leidu, kui Romeo ja Julia magamistoastseenis saab nende helveste kostüümidelt eraldamisest armastajate armuöö visuaal ning tekib seos Romeot ootava Julia õhkamisega, et öö võiks Romeost lõigata väikseid tähti.

    Tartu Postimehes on loo dramaturg Andreas Aadel öelnud, et neid huvitas, „mis juhtuks siis, kui tõsta Shakespeare’i ajastu sotsiaalne konflikt tänapäeva“.2 Ometi on lavastus ikka jäänud mingisse ajaloolis-ajatusse aegruumi. Ei kujundus ega laval toimuv tekita arusaama, et lahatakse tänapäeval aktuaalset, laia kõlapinnaga probleemi. Võib-olla siis esitatakse meile pigem ülesanne vaadata iseendasse ja küsida, kas igas eas, sotsiaalseid, etnilisi jm piire ületav armastus on aktsepteeritav. Kus on tolerantsi piir, kas mina oleksin valmis ujuma vastuvoolu?

    1 Peeter Kormašov, „Romeo ja Julia“ lavastaja: tõeline armastus ei kahjusta, järelikult see ei saa olla keelatud. – Eesti Päevaleht 5. XII 2022.

    2 Vanemuine toob koos Uue teatriga lavale loo Romeost ja Juliast, kellel vanusevahet üle poole sajandi. – Tartu Postimees 3. XII 2022.

  • Renoveerimismaratoni esimene kilomeeter

    MERLE KARRO-KALBERG

    Hoonete energiatõhusaks muutmisest on saamas rohepöörde üks võti. Renoveerimiseks on riik eri meetmete alt toetusi andud varemgi, kuid nüüd on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis välja kuulutatud renoveerimismaraton, mille keskmes just hoonete energiatõhusus ja kliimakindlus. Kuidas aga renoveerida suurel hulgal ja korraga kortermaju nii, et tulemus poleks plass ja ühetaoline? Ehk võiks osa renoveerimistoetusest suunata ka paneelelamute ruumilise kvaliteedi tõstmisse?

    Jaanuari alguses pälvisid kunstiakadeemia arendusgrandi arhitektid ja arhitektuuriteaduskonna dekaani ja teaduri Sille Pihlaku ning teaduri Siim Tuksami projekt „sLender fassaad – mass-kohandatav, multifunktsionaalne mahuline hoone piirdetarind“, mille eesmärk on lahendada just need eespool tõstatatud küsimused. Sille Pihlak ja Siim Tuksam räägivad siinkohal projektist lähemalt.

    Arhitektid Sille Pihlak ja Siim Tuksam uurivad, milline peaks olema puitmaja, mis praegu laialt kasutusele võiks tulla.

    Millest on jutt, kui räägime uurimisprojektist, mille võib koondada märksõna „Slender“ alla?

    Siim Tuksam: Me räägime sellest, et puitarhitektuur on olnud kaua varjusurmas, kuigi Lenderi ja Tallinna tüüpi majad olid kunagi väga populaarsed ning puitarhitektuur laialt levinud. Inseneri ja ehitusettevõtja, esimese eestlasest Tallinna linnapea Voldemar Lenderi järgi nime saanud üürimaju tuli ehitada XIX sajandi lõpus XX sajandi alguses seoses rahvastiku maalt linna kolimisega. Tallinna tüüpi maja on kivist trepikojaga Lenderi maja edasiarendus, mida ehitati kuni Teise maailmasõjani.

    Slenderi projektiga esitame küsimuse, milline peaks olema puitmaja, mis praegu laialt kasutusele võiks tulla. Milline see välja näeb? Millised on selle funktsioonid? Kuidas see võiks ehitatud olla? S-täht „lenderi“ ees vihjab ühest küljest Lenderi majale, ent osutab ingliskeelse sõnana „slender“ (’sihvakas, sale, kasin’) väiksele C02 jalajäljele ja paindlikkusele.

    Sille Pihlak: Me oleme rääkinud palju Slenderi majast, nüüdseks oleme seda ideed edasi arendanud ja jõudnud Slenderi fassaadisüsteemini. Me vaatame ja küsime laiemalt, mis üldse on fassaad, millistest kihtidest see koosneb ja kui nende kihtidega edasi töötada, siis kas üheülbalise keskkonna saab muuta mitmekesisemaks ja tugevdada ühtlasi ka elanike ühtekuuluvustunnet. Me uurime, kuidas mahulist fassaadi laialdaselt rakendada, ning pakume välja võimaluse läheneda hoonete renoveerimisele uudselt, mitte nii, nagu seda praegu käima lükatud hoonete renoveerimise ja energiatõhustamise maratonil nähakse. Praegu lisatakse paneelmajadele lihtsalt 30sentimeetrine soojustuskiht, ventilatsioon ja vahetatakse aknad, küsimata, milliseid lisaväärtusi saaks renoveerimise ja kihtide lisamisega luua. Slenderi fassaadimooduliga saab lisaks soojustamisele tõsta ka hoonete arhitektuuri kvaliteeti. Saab tekitada uued liikumissuunad, luua fassaadilt pääsu katusele või korteritesse. Moodulites on taskud taimede, sealhulgas söödavate taimede kasvatamiseks, mooduli peale saab paigutada energiat tootvaid paneele, koguda võib vihmavett või kasutada moodulit varjestamiseks, kui vaja. Mahulise väliskihistuse potentsiaal muuta paneel­majadevaheline ruum rikkamaks, põnevamaks ja ajakohasemaks on samuti suur.

    Slender ilmus esimest korda avalikkuse ette näitusel „Majad, mida me vajame“ Lenderi maja moodsa edasiarendusena. Tallinna arhitektuuribiennaali näitusel „Söödav ehk Ainevahetuse arhitektuur“ muundus see just sellekssamaks fassaadimooduliks, millest nüüd räägite. Kuidas te majast moodulini jõudsite?

    Tuksam: Slender on eelkõige ehitussüsteem, süsteemne ruumiloome. Selle arendamine algas kortermajast. Arendasime standardsetest elementidest moodulhoonet, kuid saime peagi aru, et meil on ju juba väga palju standardseid moodulhoonekehandeid – paneelmaju, mida oleks vaja ajakohastada. Arendame uut hoonetüüpi ja ehitusmeetodit, kuid ühtlasi saame ka lahendada praegu renoveerimist vajavate tüüphoonete küsimuse. Üks siduv ja läbiv teema selle juures on tehases tootmine ja sellest lähtuv projekteerimine. Levinud on ruumimoodulipõhine projekteerimine, aga meid huvitab masstootmise puhul see, et toode on küll ühesugune ja standardne, kuid see, mida sellest saab kokku panna, erineb alati.

    Pihlak: Me ei otsi tüüpprojekti, vaid tüüpsüsteemi. Kohandatavus ja muudetavus nii hoone kui ka fassaadimooduli puhul on väga olulised.

    Slenderi fassaadimooduliga saab lisaks soojustamisele tõsta ka hoonete arhitektuuri kvaliteeti ja mitmekesistada funktsioone: tekitada uued liikumissuunad mööda fassaadi ja kasvatada seal söödavaid taimi.

    Kuidas kunstiakadeemia grant teid selle töö juures edasi aitab?

    Pihlak: Me peame ennekõike üles ehitama süsteemi, tööriistad, et visualiseerida kõik Slenderi võimalused. Näiteks korteriühistu, kes hakkab oma hoonet renoveerima, saab sellesse keskkonda sisestada kõik oma vajadused ja soovid: kas fassaad peab tootma energiat või mitte, kas soovitakse taimi, kas on vaja lisatreppi , lifti ühisruume jne. See tööriist on abiks hindamisel, millised lahendused nende konkreetsete vajaduste rahuldamiseks sobivad, ning näitab, milline lõpptulemus välja näeb.

    Tuksam: Miks on kohandatavus oluline? Kui me räägime hoonest, siis need asuvad ju erinevatel kruntidel, ka hooned ja elanike vajadused on väga erinevad.

    Ma kardan, et praeguse suure renoveerimismaratoni käigus ei muutu suured modernistlikud magalarajoonid ruumi ja arhitektuuri mõttes kuigi palju paremaks. Need saavad hoopiski veel ühetaolisemad, sest ratsionaalsed ja sirged hooned lüüakse n-ö üle veel lihtsamate ja sirgemate materjalidega, nagu näiteks tsementkiudplaat jms.

    Hoonete renoveerimise ja energiatõhusaks muutmise meetmed on juba avatud. Kuivõrd jõuate Slenderi mooduliga maratonil konkurentsis püsida?

    Pihlak: Parem hilja kui mitte kunagi. Hiljuti kerkis arhitektuurimuuseumi aruteluõhtul „Kallis toasoe“ küsimus, miks pole sellesse toetamisse arhitekte kaasatud. Kust on tekkinud arusaam, et see on vaid ehitusfüüsikute pärusmaa, et arhitektidel pole renoveerimismaratonil kohta? Kui vaadata kas või Pritzkeri ja Mies van der Rohe auhinnad pälvinud prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali modernistlike kortermajade renoveerimisprojekte, siis näeme, et võimalusi renoveerimiseks on palju rohkem kui vaid soojustamine. Näiteks Bordeaux’s projekteerisid nad paneelmaja fassaadile neli meetrit laia tarindi, millega suurendati muu hulgas ka korterite pindala, loodi suured elanikele ühisalad, rõdud ja aknad. Arusaam, et uuendada on võimalik ka teistmoodi, pole mingil põhjusel jõudnud raha­külvajateni, mida loodame enda uurimusega muuta.

    Maailmas, kus tulemust tahetakse võimalikult kiiresti ja odavalt on just akadeemial oma roll mängida. EKA kaheaastase arendusgrandiga on võimalik esitada suuremaid küsimusi kui seda, mis värvi on krohv, kaasata spetsialistid, kes oskavad näha kaugemale ning näidata korteriomanikule ja -ühistule lisa­väärtusi, mis parendaks pea poolte eestlaste eluolu. Renoveerimises peituv võimalus on tellijale teadmata ja arhitekti töölaualt välja jäetud. Sotsiaalmajade ja paneelelamutega tegeletakse üle maailma. Elukeskkonna parandamine ühiskasutuses aladega või intiimse ruumi laiendamise arvelt on tõhus elukeskkonna kvaliteedi tõstmise võte kõikjal. Me oleme alustanud võimaluste tutvustamist ka Eestis, kaasame uurimisprojekti ka fassaaditootjaid ja ehitajaid.

    Tuksam: Renoveerimise ja energiatõhustamisega tahetakse valmis saada aastaks 2035, nii et meil on aega selle mooduliga tegelemiseks 12 aastat. Renoveerimismaraton pole tegelikult veel piisava hooga käima läinud. Me väidame, et need meetmed pole lihtsalt piisavalt atraktiivsed. Jah, hoone saab energiatõhusam, kuid ühe korteri omanikule suures kortermajas ei pruugi see energiasääst kohale jõudagi. Kui aga nähtaks, millise boonuse see kaasa toob – majadevaheline ruum muutub mõnusamaks, tekib oma kodukoha tunne, kokku saavad aktiivsete kodanike pundid, kes tegutsevad oma maja ümber, mitte ei sulgu vaid oma korterisse –, siis kiireneks ehk ka renoveerimisprotsess. Ülesanne on muidugi keeruline, sest renoveerimishanke peamine kriteerium on ikkagi hind: lahendus peab olema kiiresti teostatav ja odav. Meil on lõpuks vaja leida lahendus, mis n-ö maksaks enda eest ise. Kuidas see võimalik on? Seda peakski uurima akadeemilises keskkonnas. Kõik sõltub ka sellest, mida väärtustatakse, kas ainult hinda või on oluline ka ruumi kvaliteet.

    Millised on praegu peamised takistused, mis ei lase Slenderi fassaadimooduleid tehases toota?

    Pihlak: Selle väljaselgitamiseks ning takistuste ületamiseks on meil kokku pandud terve meeskond eri valdkondade esindajaid. Me ei hakka seda pelgalt akadeemia vaakumis uurima. Me kaasame osalisi omavalitsustest fasaadimoodulite tootjateni, oluline koostööpartner on materjali­tootja Thermory, kes näeb võimalust puitu mitmekülgsemalt ja süsteemsemalt tuvustada ka linnaruumis. Praegu tulenevad tootmispiirangud, või ütleme rakendamispiirangud, peamiselt seadusandlusest.

    Eesti ettevõtted renoveerivad oma fassaadimoodulitega Saksamaal korterelamuid. Taas näeme, nii nagu ka puitmajade puhul, et põnevamad katsetused ja lahendused rändavad välismaale. Meie tootmisvõimekus leiab rakendust Lääne-Euroopas, aga õnneks on nüüd loodud viis, kuidas teadmisi ja potentsiaal ka kohapeal ära kasutada.

    Tuksam: Takistusi on muidugi veel, peale hinna ka tuleohutus. Kehtivate tuleohutusnõuete tõttu ei saa me puidust paneele praegu kasutada üheksakorruseliste majade renoveerimiseks, sest need liigituvad kõrghooneteks. Kas see ka päriselt ohtlik on? Seda tuleb taas uurida, läbi arvutada ja analüüsida, kas kehtestatud keeld on põhjendatud.

    Loomulikult on veel teinegi, seaduste pool: fassaadimooduli kinnitamisel suureneb hoone ehitusalune pind. Palju on juhtumeid, kus hoone piir ulatub krundi piirini ehk krunt on sada protsenti täis ehitatud ning mingit ruumi maja ümber justkui polegi. Küsimus on ka selles, kas omavalitused on nõus ehitusaluse pinna suurendamisega.

    Tallinna arhitektuuribiennaali näitusel esitletud fassaadile paigaldatava vertikaalaia „Dacha-Wrap“ prototüüp. Johan Huimerind

    Pihlak: Tallinna arhitektuuribiennaali näitusel esitletud fassaadile paigaldatava vertikaalaia „Dacha-Wrap“ väljatöötamisel leidsime ehitusseadustikust võimaluse: ühemeetrine räästas on lubatud, kui see ei toetu maapinnale. Seetõttu ongi meie fassaadimoodul projekteeritud käigutee 60 sentimeetrit lai, sellele lisandub 30 sentimeetrit paneeli paksust. Sel viisil saab paneeli kasutada ka olukorras, kus pole lubatud fassaadi mahtu või ruutmeetreid suurendada.

    Meie partnerid ehituskonstruktsioonide ja tuleohutuse osas on Tallinna tehnikaülikooli teadurid Eero Tuhkanen ja Alar Just, kes aitavad meil koos oma magistritudengitega uurida, kas meie fassaadimoodulit saab riputada olemasoleva fassaadi külge nii, et see jääb ühe meetri puhvrisse.

    Takistusi on omajagu, kuid saadud grant annab meile vkaasata spetsialistid, arutada ning pakkuda hoomatavaid lahendusi, mida siin Eestis päriselt teha saaks.

    Millal renoveeritakse esimene Slenderi fassaadimoodulitega maja? Esialgu on moodul vist mõeldud paneel­elamute uuendamiseks?

    Tuksam: Kui plaane tegime, siis tundus, et kaheaastase arendusprojekti lõpuks võiks jõuda prototüübini. See ei pruugi olla täiemahuline renoveerimine, võime piirduda vaid ühe seinaga. See on realistlik eesmärk, milleni jõudmiseks on vaja leida huvitatud korteriühistu, omavalitsus ja rahastus.

    Pihlak: Meil on Eestis päris palju võimalusi mõne teema süvitsi uurimiseks, kuid ideede rakendamisel oleme alles alguses. Ehitus on siin üks kõige mahajäänumaid tööstusharusid, võrreldes nt põllumajanduse või mõne muu valdkonnaga. Ma loodan, et suudame rajada silla uurimistöö ja valmisehitamise vahele, astume välja akadeemilisest mullist ja näitame rakendusuuringu suurt potentsiaali elukvaliteedi parandamiseks.

    Tuksam: Slenderi moodul peaks olema lihtsasti masstoodetav ja seetõttu on see esialgu mõeldud paneelelamute renoveerimiseks. Neid on ju 14 000, mis on arvestatav hulk.

    Millised sammud tuleb astuda, et jõuda kahe aasta pärast prototüübi ja näidiseni?

    Pihlak: Esimese asjana tuleks üles ehitada digitööriistad, mis teevad süsteemi mugavamaks. Järgmisel aastal jõuame füüsilisse maailma.

    Tuksam: Samal ajal tuleb kaardistada omavalitsuste huvi ja leida konkreetsed objektid, mille peal prototüüpi katsetada. Arendusprojekti ettevalmistamisel rääkisime paljude ettevõtjatega, oleme saanud hulgaliselt ideid. Nüüd oleks vaja need kiiresti üles märkida, et tekiks terviklik arusaam, mida me siis lõpuks pakume. TABi näitusel oli väljas fassaadimooduli üks lahendus, treppide ja lillepottidega, aga see võiks olla veel palju enamat. Mis juhtub siis, kui see on sügavam, eri materjalidest, kui kasutada eri tehnoloogiaid? Koostöös tudengitega disainime moodulit edasi. Me ju ei taha, et kõik majad ühtmoodi välja nägema hakkavad.

    Pihlak: Siinkohal oleks paslik luua paralleel paneelmajade monumentaalkunstiteostega. Kunagi nähti võimalust paneel­elamute otsaseintel monumentaalkunsti esitleda. Mõnes mõttes kanname me seda mõtet edasi. Vaatame, mis saab siis, kui selle fassaadi peab lahendama arhitekt. Küsime, kas monumentaalkunst võiks olla ka ruumiline, kasvav ja funktsionaalne.

    Ma loodan, et järgmise renoveerimismaratoni stardijoonele kutsutakse ka arhitektid, et siis koos vaadata, mis suunas ja kas üldse joosta. Meil ei saa olla aega, kus ruumiloome on pelgalt insener-tehniline soojutus­kihtide ladumine. Ma loodan, et ka praegust renoveerimise ja energia­tõhustamise aega jääb lõpuks meenutama ajastuomane arhitektuurikiht.

  • Tehnikaülikooli parempööre rohelusse

    MERLE KARRO-KALBERG

    Ülikoolid võiksid ja peaksid olema rohepöörde eestkõnelejad. Mitte ainult teadmiste, vaid ka tegudega. Sellest, millised on kõrgkooli võimalused midagi tõesti ära teha, räägib lähemalt Tallinna tehnikaülikooli rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping.

    Eelmisel aastal valmisid ülikooli Musta­mäe linnaku elurikkuse uurin­gud. Mis oli nende koostamise peamine ajend?

    Meil on kaks suurt globaalset kriisi. Üks on elurikkuse kadu ning teine kliimamuutused. Selleks et liikide kadumisele ning elurikkuse vähenemisele tähelepanu tõmmata peavad ülikoolid rääkima ka elurikkusest. Isegi siis, kui CO2-mudelisse pole seda kvalitatiivsete näitajatega võimalik panna.

    Me oleme tellinud alusuuringud, et nende peale toetada elurikkuse kava, mille saame valmis jaanuari lõpuks. Fikseerime olukorra ning saame teada, milline on Mustamäe kampuse parkmetsa seisund ja kuidas seda parandada.

    Elurikkuse uuringutulemused olid rõõmustavad, sest meie parkmetsa kvaliteet on oodatust parem. Leidsime kaitsealuseid taimi, metsa linnustik on erakordselt rikkalik, samuti avaldab muljet liblikate ja erakmesilaste populatsioon. Uuringutele toetuvas tegevuskavas nähakse ette meetmed, kuidas seda rikkust hoida ning kasvatada. Näiteks lamapuit metsas, niitmissageduse ülevaatamine, kõvakattega pindade vähendamine ning haljastamine, hooldusraie valgustundlike kasvukohtade seisundi parandamiseks jne.

    Elurikkuse seire on osa suuremast kampuse ümberkujundamise plaanist. Praegu oleme siin Mustamäe serval kui enklaav, muust ilmast ära lõigatud, soovime aga olla osa linnast, ühendada kampus Mustamäe ja Nõmmega nii, et see kõik oleks linnaelanikele kvaliteetne avalik ruum.

    Koostöös Tehnopoliga korraldasime eelmisel aastal kahte kompleksi ühendava rohepromenaadi arhitektuurivõistluse. Selle üks lähte­ülesanne oligi tuua linnarahvas ülikoolile lähemale. Ühendada paremini tehnikaülikooli naabrusse rajatav riigigümnaasium linnakuga ja luua sidusam linnaruum.

    Helen Sooväli-Seppingul on unikaalne ametiülesanne, ta veab Tallinna tehnikaülikoolis prorektorina rohepööret ja ütleb, et piirangud, keelud edasi ei vii ega kitsaskohti lahenda, vaja on luua muudatusi soosivad tingimused.

    Praegu jääb pärast kella kolme linnakus vaikseks ja inimtühjaks, loengud saavad läbi ning tudengid lähevad tööle ja koju. Me väga ootame Mustamäe ja Nõmme elanikke siia aega veetma. Rohealasid jääb linnas vähemaks, kuid siin parkmetsas on võimalik mõnusalt jalutada. Meie eesmärk on anda kampuse hoonete vahelisele ruumile rohkem funktsioone ning tuua roheline keskkond linnaelanikele lähemale.

    Alati on küsimus, kuidas kampust arendada ja rohkem funktsioone anda nii, et elurikkus säiliks. Need on rasked kaalutluskohad ja keerulised teemad. Mustamäe kampusest on kohe üks selline näide võtta. Meil on vana unustatud staadion, kuhu kerkib pneumo­hall noortele jalgpalluritele. See on tekitanud omajagu pahameelt Nõmme elanike seas. Kardetakse, et roheala jääb nüüd väiksemaks, ülikooli süüdistatakse rohepesus. Praegu on see veidi heina kasvanud staadion, kus käiakse jooksmas, ketast heitmas ja niisama jalutamas. Meile heidetakse ette, et õues tasuta tegutsemisvõimalused võetakse nõmmekatelt halli püstitamisega ära. Ka tuleb tõdeda, et autoliiklus kasvab hoolimata sellest, et uusi parkimiskohti pole me lubanud halli ümber rajada. Ülikool on ikkagi seisukohal, et kampust tuleb arendada ning luua noortele sportimis­võimalused. Me näeme, et sellest saavad kasu kõik linna noored, ülikooli tudengid ja töötajad. Pneumohall on sealkandis varem ka olnud, nii et tegu pole millegi uue, vaid ammu unustatud vanaga. Püüame välja mõelda lahendusi, kuidas võimalikult vähe elanike kodurahu segada.

    Kuidas ülikool üldse rohepöördeks valmistub ja seda läbi viib?

    Tehnikaülikooli arengukavasse on kirja pandud suur eesmärk saada Mustamäe 2035. aastaks kliimaneutraalseks linnakuks. See on ulatuslik plaan, arvestades seda, et Euroopa Liit on välja käinud kliima­neutraalsuse veksli aastaks 2050.

    Ülikool analüüsib ja toob välja kohad, kus me saame oma keskkonna jalajälge vähendada. Ülikoolid on ju paigad, kus luuakse uusi teadmisi, kus sünnib innovatsioon ja seega on ka loogiline, et ollakse väga edasipüüdlikud, soovitakse võtta ühiskonnas eestkõneleja ja suunanäitaja roll.

    Kliimaneutraalseks saamine enne Euroopa Liidu sätestatud tärminit on loogiline, et olla mõni samm teistest ees ning näidata, milline on teekond kliimaneutraalsuseni. Paljud Euroopa ülikoolid on endale sedalaadi eesmärgid seadnud ja koondunud parimate näidete jagamiseks võrgustikesse. Soome Lappeen­ranta ülikool on teatanud, et nemad soovivad saada kliimaneutraalseks 2024. aastaks. Soomes on ülikoole, kus selleni tahetakse jõuda 2025. või 2030. aastaks. Tartu on ühinenud Euroopa linnade algatusega jõuda kliimaneutraalsusesse aastaks 2030.

    Kuidas jõuda eesmärgile? Näiteks on paljudel ülikoolidel suured autopargid. Rohepöörde tuules asutakse masinaid elektrifitseerima ning see justkui annab arvutuslikult sellise võidu, mida saab näidata kliimaneutraalsuse poole liikumisena.

    Tehnikaülikoolis on kokku lepitud, et meie nii ei tee. Meie eesmärk pole pelgalt näidata, et mõtleme tuleviku peale, vähendame CO2 ainult paberil, meie tahame tõesti midagi ära teha. Praegu me veel ei tea, kas ja kuidas suudame seatud eesmärgi täita, aga see aus ülestunnistus on ülikoolile moraalselt oluline. Meie CO2-mudel on alles koostamisel, see valmib märtsis ning siis saame edasisi samme seada.

    See kõik mõjutab tehnikaülikooli Mustamäe linnaku ümberkujundamist omajagu. Peamised märksõnad edasiseks tegutsemiseks on parkimiskohtade vähendamine ja hoonete renoveerimine.

    Kõige tähtsam on hoonete renoveerimine. Hooneid, mis on hapras seisus ning vajavad uuendamist, on meil omajagu. Kui me oma nõu ja jõuga oleme valmis kavandama ja projekteerima, siis renoveerimiseks meil raha pole. Mujal maailmas kuuluvad ülikooli hooned riigile või riigi ettevõtetele. Tehnikaülikooli majad kuuluvad aga ülikoolile ning vahendid soojustamiseks ja remondiks peame leidma oma taskust. Renoveerimiseks on meil olemas maailma tippteadmised: akadeemik Jarek Kurnitski, professor Targo Kalamees ja nende uurimis­rühmad.

    Ka liikuvuse jalajälg on meil päris suur. Mustamäe linnak asub kesklinnast viie ja poole kilomeetri kaugusel. Ühistranspordi ning rattateede ühendused kesklinna ja teiste linnaosadega on väga kehvad. Seetõttu sõidetakse siia autoga. Vaatamata sellele, et tehnikaülikooli linnak on ideaalne koht, kus jalgrattaga liigelda ja kuhu kaherattalisega tulla, on meid ümbritsev rattataristu nadi. Õppejõud, ülikooli töötajad ja tudengid ootavad pikisilmi olukorra paranemist.

    Me oleme loonud jalgrattaparklaid ja parandanud muid rattasõidu tingimusi, oleme valmis rattaparklaid kohe juurde rajama, kuid ümbritsev taristu ei tule järele. Rattateed on kehvas seisus või puuduvad üldse ning kortermajade juures pole piisavalt turvalisi jalgratta hoidmise kohti.

    Meie autoparklad on pidevalt umbes, pargitakse ka ümbruskonna kortermajade parklatesse. See on terav probleem, kuid ülikool ei saa seda lahendada nii kaua kuni ühistransport ja jalgrataste hoidmise kohad kortermajade juures pitsitavad ja tingimused muudatuste tegemiseks on loomata.

    See eeldab tihedat koostööd linnaga. Milline on linnavalitsuse tugi?

    Me oleme linnale seda poolteist aastat rääkinud. Oleme välja käinud mõtte, et Tallinnas võiks olla akadeemiline jalgrattakiirtee, mis ulatuks Mustamäelt kuni Tallinna ülikoolini ning ühendaks ka kunstiakadeemia, tehnikakõrgkooli, muusika- ja teatriakadeemia. See oleks telg, mida saaksid kasutada ka paljud koolilapsed Kristiines ja Mustamäel.

    Tehnikaülikooli taha ehitatakse suur riigigümnaasium, mis toob kokku tuhat noort, kes samuti vajavad turvalist rattaga liikumise võimalust. Kui see kiirtee oleks vaid prioriteet … Praegu see nii pole, eesmärgiks on seatud viie aastaga parandada kesklinna jalgrattateid, luuakse korralikud ühendused kuni Kristiine keskuseni. Pärast seda hakatatakse ehk mõtlema ka Mustamäe peale. Selge on see, et meie jaoks on see tempo liiga aeglane. Me räägime ligi 10 000 noore võimalusest liikuda mööda ülikoole ühendavat akadeemilist kiirteed. See võiks ju olla piisav prioriteet ühele Tallinna-suurusele Euroopa rohelisele pealinnale.

    Üks osa rohepöördest on keskkonna arendamine, teine, isegi suurem osa, inimeste harjumuste ja tõekspidamiste ümberkujundamine. Auto asendamine ühissõiduki, jalgratta või jalutuskäiguga on teoreetiliselt lihtne, aga kui on käes aeg mugavustsoonist välja tulla, tekib vastumeelsus. Kuivõrd on ülikooli töötajad ja üliõpilased uuendusteks valmis?

    Valmisolek rohepöördeks on tehnikaülikoolis täiel määral olemas, selle juures on vaid üks aga … inimeste liikumisharjumustega tegelemine nõuab kõige rohkem tähelepanu ja me ei saa seda lahendada vaid kampusesiseselt. Küsimus on selles, millised on võimalused ja tingimused üle linna.

    Tudengite käitumismustrite ümberkujundamine on muidugi keeruline, seda eelkõige seetõttu, et kõik tudengid töötavad. Autoga treppi sõitmine näikse olevat üks kriteerium, miks valitakse tehnikaülikool. Ma leian, et ülikool ei pea pakkuma tasuta parkimist, aga me teame, et kui see praegu lõpetada, ummistavad tudengite autod Mustamäe kortermajade parklad. Mustamäel pole ka loodud võimalusi rataste hoidmiseks. Lasnamäele on paigaldatud rataste parkimis­maju, sama võiks teha ka siin. Piirangud ja keelud liikuvuse kitsakohti ei lahenda.

    Me peame mõtlema ka sellele, kuidas aega ja liikumist tajutakse. Kui hakata kesklinnast Mustamäe poole mööda suurt magistraali sõitma, on seda maad võimalik autoga kiiremini läbida, autovoos liigutakse edasi jõudsamalt kui ratta või ühissõidukiga.

    Peagi valmivast CO2-mudelist saame teada, kui palju tuleb parkimist vähendada. Peame igal aastal ilmselt loobuma 15–17 parkimiskohast – seda teame juba nüüd. Praegu koostame koos Teliaga ka liikuvusuuringut, millest saame teada, kuidas meie tudengid ja töötajad ülikooli tulevad, kuidas liiguvad ning sellest lähtuvalt saame hakata muutma käitumisharjumusi. Ja mis kõige tähtsam – me ei räägi ju ainult CO2, vaid tuhandete noorte ja täiskasvanute füüsilise ja vaimse tervise parandamisest, elukvaliteedi tõstmisest.

  • Pandora laekasse sisenemine

    STEFAN PEETRI

    Mängufilm „Avatar. Vee olemus“ („Avatar: The Way of Water“, USA 2022, 192 min), režissöör James Cameron, stsenaristid Josh Friedman, James Cameron, Shane Salerno, Rick Jaffa ja Amanda Silver, operaator Russell Carpenter. Osades Sam Worthington, Zoe Saldaña, Sigourney Weaver, Stephen Lang, Kate Winslet, Edie Falco, Giovanni Ribisi jt.

    Filmi „Avatar. Vee olemus“ keskmes on sarnaselt paljude Hollywoodi kassa­hittidega lugu lapsevanematest, kes kaitsevad oma lapsi. Roland Emmerichi katastroofifilmide jälgedes kõnetavad „Avatari“ filmid misantroopilist tungi näha inimsoos apokalüptilist rassi, kes mingil moel oma planeedi alati tuksi keerab. Samuti on „Avatar“ lugu selgepiirilistest headest (teadlased, pärismaalased kui tavalised inimesed) ja halbadest (sõjardid, kapitalistid), üdini dualistlikust, kui mitte gnostilisest maailmavaatest. „Avatar. Vee olemus“ liigub esimese osa „valge päästja“ mütoloogia jälgedes. Eelmise osa peategelane Jake Sully on sõjaveteran, invaliid, keda tutvustatakse meile kui nomaadset subjekti – esimese „Avatari“1 alguses juhtis ta RAA (Ressursside Arendamise Administratsioon) eestkostel Na’vi keha tehnoloogia abil, kuid filmi jooksul nägime teda inimkesta maha jätnuna Na’vi kehasse ümber sündimas, et aidata Na’videl võidelda inimeste vastu. „Vee olemuses“ 20 aastat hiljem on Sully Na’vide lugupeetud klanni­pealik, pereisa ja abikaasa.

    Sarnaselt esimese osaga ei jäeta Cameroni „Vee olemuses“ ühtki primitiivset klišeed kasutamata. Tulnukad ehk Na’vid on elegantsed õilsad metslased, kelle panteistlikus maailmavaates elustab nende keskkonda alma mater; kes elavad loodusega harmoonias; kes on osavad korilased ja kütid, kusjuures kütitud loomade eest tänatakse oma „kaaslashinge“; kes ei kasuta kõrgtehnoloogilisi relvi ega rasketehnoloogiat; kes suhtlevad telepaatiliselt vetikate, puude või vaaladega jne. Na’vide seisukohast pole inimestel midagi sellist, mida neil võiks tõeliselt vaja minna. Nende elu sümbiootiline lihtsus võlus eelmises osas ära ka Sully, kes lõpuks ise Na’viks transformeerus. Sully ümberkehastumisel oli kaks mõõdet. Invaliidina sai Sully endale võimeka keha, kuid ka uue isiksuse ja rolli vastupanuvõitluses RAA vastu. Imperialistliku kapitalismi käsilasest ja vigastatud mereväelasest sai kangelase oreooliga puud kallistav primitiiv.

    „Avatari“ filme nägematagi on ilmselt kõik kuskil märganud Pandora siniseid, peaaegu kolmemeetriseid elanikke. Nende siledad ja pikad tribal-mustritega kaetud kehad sümboliseerivad orgaanilist tervikut oma keskkonnaga ja ärgitavad eksootikahimu. Ebatäiuslike kehade puudumine on vankumatu nagu matemaatikaseadus, enesestmõistetav liigi­erisus. Pikkade jäsemete, selgroo ja rasta­patsides tundlatega Na’vid mõjuvad üleseksualiseeritud smurfidena.

    „Vee olemus“ tutvustab, nagu pealkirigi vihjab, Pandora planeedi veealust maailma, uusi kaaslasliike, uut floorat ja faunat, veealust eksootikat, uut hõimu, uusi relvi, välja mõeldud keelevorme. Pildil Tuktirey (Trinity Bliss).

    Arhetüüpsete amatsoonidena on Na’vi naised täiusliku ihadisaini osa, toimides kehtivate kapitalistlike ilu­ideaalide pitserina – piht peenike, rinnad ja tagumik suured. Pärismaalaste visale eluviisile ja eksistentsile viitavad relvad, tehnoloogia ja selle kasutamine, strateegiline ja rituaalne käitumine vaenlasega, sugulus- ja võimusuhete mudel, mis on lääne või valge mehe kapitalistliku kultuuri ja tehnoloogilise mõtlemise vastand. Mitte et avatarid poleks tehnoloogiliselt arenenud, aga nende tehnoloogilisus või tehnoloogiast arusaam pole rajatud ekspluateerimiskaalutlustele, vaid toimib sümbiootilise masinavärgina, mida iseloomustab orgaanilisus, taaskasutamine, ilutaju või esteetiline diskrimineerimine, süsteemsuse või ökoloogiliste printsiipide vahetu tunnetamine ja järgimine.

    Sully elukaaslaseks on sõdalane ja Na’vide surnud klannipealiku tütar Neytiri (Zoe Saldaña), keda tutvustatakse meile kui geriljat-ludiiti, kes vastandina Jake’ile ei soovi teha mingit tegemist inimeste maailma või nende industriaalse tehnoloogiaga. Esimesest osast alates on aega mööda läinud ja neil on nüüd neli last, kelle parimaks sõbraks on Pandorale maha jäänud humanoid Spider (Jack Champion). Spider on esimese osa peamise antagonisti, kindral Quaritchi (Stephen Lang) poeg, Quaritch naaseb siin teispoolsusest Na’vi kehasse kloonituna. Surma ja surematuse küsimus on „Vee olemuse“ üks leitmotiive. Surematuse või igavese nooruse eliksiir on kallis ressurss, mida ahne inimsugu seekord Pandoralt otsib. Kloonimine on kaval lootehnika, mida järjefilmid on ikka kasutanud. Meenutagem Carrie Fisheri taaselustamist „Tähesõdade“ loos „Viimane jedi“2. Kloonimine ja 3D-tehnoloogia, pildi lihaks saamine ja vastupidi – nii „Avatari“ esteetikas ja temaatikas kui selle visuaalse kujunduse tehnoloogilise toena – reedavad nüüdisaegse tarbimisühiskonna surmahirmu ja õõva omaenda surelikkuse ees, mille morbiidsuse peavad kolossaalsed filmi­universumid paremat maailma lubades ära hoidma.

    Seekord tuleb Sullyde perekonnal põgeneda kaitset pakkuvate hõljuvate metsade vahelt ja leida turvaline varjupaik korallirahva eestkoste all. Paraku pole kaitsestaatuse saamine kerge. Filmist kumavad läbi protektsionistlikud ja ksenofoobsed ilmingud, millega seostatakse pärismaalaste territoriaalset kaitserefleksi. „Vee olemus“ tutvustab, nagu pealkirigi vihjab, Pandora planeedi veealust maailma, uusi kaaslasliike nagu sisalikdraakoneid, kellega saab lennata ja vee all ujuda, ning emotsionaalselt ning intelligentselt kompleksset vaalaliiki Tulkun, kellega üks Sully poegadest seab sisse filmis väga olulise kaaslassuhte.

    Meile tutvustatakse uut floorat ja faunat, veealust eksootikat, uut hõimu, uusi relvi, välja mõeldud keelevorme jne. Isegi Sigourney Weaver naaseb 14aastase teismelisena, Sully ühe tütrena, kes avastab korallirahva seas latentsed kinesteetilised võimed suhelda ja manipuleerida teiste elusvormidega. Cameron venitab Pandora veemaailma tutvustamisega liigselt, pakkides maailmaloome­stseenide asemel filmi täis ebavajalikke metsalahinguid. 3D- seiklusfilmile omaselt tekitab „Vee olemus“ küsimuse, kas klassikaline filmivorm oma narratiivifossiiliga ei vajaks paradigma muutust, mis väljendaks vormilisi muutusi.

    Utoopilise filmi võimalikkus väljasureval planeedil

    Kui „Avatar“ 2009. aastal välja tuli, oli Marveli Universumil väljas ainult üks film. Netflixi veel ei olnud. Tulevik paistis nagu Apple’i toodete kitšilik-minimalistlik retrofuturism. Üle kümne aasta hiljem on Cameroni „Avatari“ 3D-megalomaania pigem uus normaalsus. Küsimus ongi, kas või kuidas peaksime vastanduma animismi kaubastamisele. Kas käsitleda seda elu kaubastumise paratamatu osana? Või peaks kuulama neid, kes soovivad seda protsessi kiirendada, tühjendada film filmilikkusest ja asendada see animatsiooni kujutlusvõime utoopilise potentsiaaliga? Kas Cameroni „Avatar“ kätkeb utoopilist potentsiaali või hoopis düstoopilist „realismi“?

    2022 ja 2009 on ühe ja sama neoliberaalse stagnatsiooni kultuurilised väljendused eri etappidel. Kui 2009. aasta majanduskrahhi sünguses sisendas „Avatar“ usku parema maailma võimalikusse, siis tänavu paljastub meile üksikasjalikumalt Cameroni ärksameelset simulaakrumi korrastav ideoloogia. Arvestades, et filmi on oodatud ja tehtud aastaid, peame paratamatult eeldama millegi rabava nägemist. Cameron on ise umbes 30 aastat kulutanud kinnisideele filmist kui tehnoutoopilise progressi lipulaevast. Esimesed stsenaariumijupid valmisid juba 1994. aastal ja pärast „Titanicu“ esilinastumist 1997 on „Avatar“ olnud Cameroni elutööprojekt. „Innovatsioon“ kinnitub hegemooniliselt Avatari kultuurilist potentsiaali käsitlevate arutelude külge. Ränioru ideoloogia sine qua non „innovatsioon“ tähistab uudsuse taandamist andmetöötlusmasinate üleskiitmisele; finants- ja kasutusväärtuse piiride hägunemisele. Mitmes mõttes väljendub see „Avatari“ hübriidses loomuses, selle rohelises või pigem „sinises“ pakendis, kuhu kuuluvad film ja selle brändi hargmaine ökoikonograafiline hegemoonia koos globaalse vaatajaskonna loodud fännikultuuriga, mille heaks näiteks on eraldiseisev „Avatari“ Wikipedia. Tahaksin vihjata Avatari enda maaga sarnastavale toimele, mis on paradoksaalselt Cameroni pihta suunatud kriitika allikaks: uus tehnoloogia, et filmi jäädvustada ja kogeda 3D- või IMAX-elamusena; kinokogemuse ja tehnoloogilise baasi muutumine; majandusliku determinismi hegemoonia kindlustamine, et tagada suurte eelarvete kasumikõlblikkus. Võib tõdeda (küll niisugusel moel, kuidas Cameron oma filmi ei näe), et film ja kinokogemus on „Avatari“ esimese osa ilmumisest saadik läbinud transformatsiooni.

    Liikumine küberneetilise režii poole

    „Ma usun, et 3D on paratamatu. See on meie meelelise süsteemi lõimumine meelelahutussüsteemidega. Kõigil on kaks silma, me näeme maailma 3Ds. Soov kogeda meelelahutust 3Ds on meile loomulik. Küsimus on pigem ärimudelis kui tehnoloogias endas. Tehnoloogia küsimus on meil lahendatud,“ on James Cameron öelnud.3 Kuigi on harjumatu käsitleda kaadrivälist olulise tahuna filmi väljenduses, siis „Avatari“ puhul teeksin erandi. Alates „Tähe­sõdade“ visuaalefektide tegemiseks loodud tootmis­ettevõttest Lucasfilm on Hollywoodi „halliks kardinaliks“ tõusnud anonüümne mass järeltöötlusvaldkonna töölisi, kes „geniaalsete“ režissööride visioone ellu viivad. Kuigi filmikogemuse vaatepunktist on Hollywood liikunud arvutigraafikas üha täielikuma realismiillusiooni poole, on see näitlejate ja tehnilise töö vaatepunktist toonud kaasa suurema võõrandumise reaalsusest, mille hea näide ongi „Avatari“ kaadri­välised filmivõtted, nn making of ehk film filmi tegemisest.

    „Avataris“ on keskne inimkeha võimalikult täpne salvestamine eri kaamera­positsioonidest, liigutuste fikseerimine masinõppeks, mis neid tegelaskuju liikumises imiteerima hakkab. Liikumist salvestavate anduritega kuiv­ülikondades näitlejatel tuleb füüsiliselt keerukatel või emotsionaalselt pingelistel momentidel jääda truuks oma rollile, aimata tuleviku avatari, mis ilmub alles järeltöötluse lõppfaasis. Näitleja suhe oma tegelaskujuga on Jake Sully suhe Avatari kehaga. Tekib neuropilt näitlejast kehastamas oma tuleviku virtuaalset keha, tehisnärvivõrgustike pilt näitlejate nägudest, kui õpitakse aimama nende emotsionaalset väljenduslikkust.

    Isegi kui meeles pidada, et järeltöötluses oli vaja palju parandada ja turgutada, kujutab „Avatar“ suurt muutust animatsioonis, kus näitlejate liikumist jäädvustavad andurid annavad reaalajas ümberkehastumise võimaluse ka veealustes tingimustes ja võimaldavad näomusklite liikumist eri emotsioonide tabamisel, nagu filmilindil. Teisekssaamine ja ümberkehastumine pole üksnes „Avatari” leitmotiivi osa, vaid ühtlasi selle tehnoloogilise aluse väljendus. Kuivülikondade ja anduritega kaetud näitlejad pole küll enam fotokeemilised objektid, vaid andmehulkade visualiseeringud, punktid, mis liiguvad läbi matemaatiliste võrrandite vektorruumi, kus virtuaalsed ja reaalsed kaamerad eksisteerivad üheskoos, et jäädvustada paradoksaalsel moel ühe ja sama „reaalsuse“ andmestuvaid tegelasi ja objekte.

    Reaalajas iseenda visualiseeritud liikumisega tagasisides olev näitleja kujutab midagi enamat kui lennu- või rallisimulaatoriga mängimine. Kogu „Avatari“ stuudio on tegelikult 3D- jäädvustusala, koosnedes monitoridest, mis Pandora keskkonnas kuvavad reaalajas tegelaskujusid. Olulised on just virtuaalsed kaamerad, mida on võimalik nihutada n-ö filmipildi sees tegelaste- ja asjade vaheliste ruumiliste suhete salvestamiseks või nende manipuleerimiseks visuaalefektide jaoks. Tagasiside reaalajas võimaldab näitlejatel näha enamat kui šablooni tegelaskujust – kujutada end ette videomängu avatarina, mille liikumiseks ei kasutata videomängupulti, vaid näitleja on oma keha transformeerinud videomängupuldiks. Kui klassikaline videomäng eeldab konsooli ja pulti, siis „Avatari“ puhul on konsooliks ehk arvutiks muudetud stuudioala ise ja pultideks näitlejad selle sees. Teisisõnu, „Avatari“ digitaalse kujutelma aluseks pole kood, vaid inimkeha. Me vaatame reaalajas jäädvustatud kujutisi inimestest, kes on tõlgitud tarkvaraprogrammide kaudu Pandora planeedi keskkonda.

    Seda märgilisem on asjaolu, et Pandora planeet on elus, seda läbib mingi vägi. Mitte küll inimkeskne teadvus, pigem üks suur elektrokeemiline arvuti, kus on talletatud ajalugu ja teadmised, millega iga (tulnukas) pärismaalane saab olla ühenduses. Natuke nagu „Avatari“ kõrgtehnoloogiline stuudio ise. Heaks näiteks on ka RAA eest võitlevad palgasõdurid – elektrokeemiliselt ühenduses oma Na’vi kehaga –, kes püüavad kohaneda Pandora maailmaga ja sellesse sisse imbuda. Esimesest „Avatari“ osast ehk mäletame juhtiva teadlase Grace Augustine’i (Sigourney Weaver) hoiatusi sööstrünnakut himustavatele sõduritele: „See on võrgustik. See on globaalne võrgustik ja Na’vid saavad sellega ühenduda. Nad võivad andmeid üles ja alla laadida.“ Ta tahtis öelda, et Na’vid mäletavad kõike ja jätavad meelde kõik. Ka „Vee olemuses“ näeme tegelasi üksteisega telepaatiliselt suhtlemas.

    Hollywoodilik antikapitalism ja antimilitarism

    „Tõstke käsi, kes tahab loobuda oma anonüümsetest äärelinnadest ja pubidest ning naasta talunike orgaanilisse mutta. Tõstke käsi, kes tõesti tahavad naasta kapitalismieelsete territooriumide, perekondade ja külade juurde. Veelgi enam, tõstke käsi, kes tõesti usub, et orgaanilise terviku taastamise iha on hiliskapitalismi kultuuri väline, ja mitte kapitalismi libidinaalsesse infrastruktuuri inkorporeeritud osa. Hollywood ise jutustab meile, et pealtnäha võime olla tehnosõltlased, küberruumi konksu otsas, aga seestpoolt, oma tõelises olemuses, oleme oma ema/planeediga orgaanilises ühenduses primitiivid, militaar-industriaalse kompleksi ohvrid.“4 Nii kirjutas Mark Fisher üle kümne aasta tagasi, leides, et James Cameroni „Avatar“ markeerib uutmoodi hiliskapitalistlikku subjektiivsust, mis rajaneb tarbimisühiskonda ja selle plastilist universumit ignoreerival pastoraalsel fantaasial. Me saame mängida primitiive või haldjaid ainult tänu uutele visuaaltehnoloogiatele, mille eksistents eeldab Pandora-sarnase orgaanilise idülli hävitamist.

    „Avatari“ allegooriline maailmaloome rajaneb tegeliku maailma jõuvahekordade lihtsustusel: Pandora elanike lihtsama maailma lubadus ja ökoutoopiline headus vs. kuri kapitalistlik impeerium. Üks teine dihhotoomia selgineb filmi „kurjuse“ leeris eneses. Kalli ressursi ehk igavese nooruse eliksiiri amrita omastamine ei teeni ainult kapitalistide huve, vaid võimaldab loodusteadlastel tegeleda olulise uurimistööga. Filmis on nii head, nt teadlased, ja halvad, nt salakütid ja korporatsiooni palgamõrtsukad, inimesed kujutatud sümbiootilises suhtes planeediga, käivitatud koloniseerimis- ja ekspluatatsioonihuvist. Parasiidi ja peremeesorganismi vaheline suhe ei eksisteeri ainult Maa ja Pandora, vaid ka kapitalismi ja teadlaste vahel.

    Tähelepanuväärt on poliitilised allegooriad, mis kerkivad tegelaskujude – palgamõrtsukate ja teadlaste – tehnoloogiliselt vahendatud tööst, mis peegeldub viisis, kuidas näitlejad sõltuvad oma reaalajas animeeritud „avataridest“. Samamoodi nagu palgamõrtsukate ja teadlaste jaoks on nende kogemus vahendatud 3D-tehnika kaudu, koosnedes Pandora eriilmeliste arvutimudelite telekohalolust, kaugjuhtimisest ja tagasisidest, sõltub näitleja kohalolu „avataris“ telekohalolust. Sõlmpunkt, millele „Avatari“ „teleesteetika“ osutab ja, veelgi olulisem, millest see koosneb, on militaar-meelelahutuslik kompleks. „Teleesteetika“ militaarsust käsitledes ei pidanud Ühendriikide meediateoreetikud Tim Lenoir ja Luke Caldwell silmas militaarseid meelelahutusvorme, sõjaväeparaade või relvasõusid, vaid meediatehnoloogia ja ideoloogiate, militarismi ja videomängude kultuuri koondumist, kus „Call of Duty“ kaugjuhitud virtuaalsed sõdurid muutuvad päris sõdurite treeningu osaks, ja sõjaväelastest ja nende sõjaoperatsioonidest omakorda treeningmaterjal uute videomängude loomiseks. Mängustumise ja relvastumise võidujooks on alanud ning „Avatar. Vee olemus“ on huvitav kultuuriline osutus selle mõistmiseks. Tegemist on meelelahutustehnoloogia ja kapitalistlike riikide militaarjõudude vahelise uue liitlassuhtega, mille probleemsust „Avatar“ avab, kuid mille sümptom ta ka samal ajal on.

    1 „Avatar“, James Cameron, 2009.

    2 „Star Wars: The Last Jedi“, Rian Johnson, 2017.

    3 Jon Orlin. James Cameron: The Future Of 3D Will Be Defined By TV. TechCrunch, 20. IV 2012.

    4 Nick Fisher. Terminator vs. Avatar. #Accelerate: The Accelerationist Reader. Urbanomic, 2014, lk. 339.

  • Millest me räägime, kui räägime spordist?

    JOOSEP SUSI, TÕNIS TATAR

    Milleks see kõik? Tippsport on nähtusena niivõrd eneseküllane, et spordiinimesed, -reporterid, -ametnikud ei kipu just ülearu sageli esitama küsimusi selle olemuse kohta. Mis see õigupoolest on? Kas ajalooliselt sattumuslik Vana-Kreeka veidrus (umbes nagu seks noorte poistega), mis on kujunenud universaalseks? Või tõukub see inimese kui liigiolendi psüühilistest põhijoontest, evolutsiooni käigus juurdunud konkurendi hävitamise tungist, seksuaalsest võistlusest, pleistotseeni inimese kambavaimust? Ja milleks see kõik? Miks raisata meeletuid ressursse suurvõistluste taristute rajamiseks, miks on tarvis ülal pidada sportlasi, treenereid, asjaajajaid? Või millest me ilma jääme, kui tippsporti ei ole?

    Esmane vastus on lihtne. Sest mis juhtuks, kui poleks eesti nüüdistantsu, levimuusikat, meie oma näitekirjandust või silprõhuliselt korrastatud lõppriimilist looduslüürikat? Kultuur vaesuks! Teisalt kerkib esile spordi ja muude kultuurivaldkondade vastandamine: kultuur on ikkagi ju tarkadele ja sport rumalatele! Kultuur teenib mõistmist, äratundmist, tundlikkust, kõrgemaid (s.t vaimlisi) väärtusi, seejuures kui tippspordi paleuseks on võit, kuulsus, raha. Ometi on spordil ja kunstidel rohkem ühist kui pööningukambris kuu poole õhkav üldine poeet või porimülgaste vahel sumpav harrastussportlane, higipull laubal, ehk aimab.

    Võib vastata ka vastuvõtutasandilt: tippsport on peale kultuurilise mõõtme metafoorselt laetud ventiil, mille abil maandatakse argipäeva pingeid, kuhjunud tunge ja ihasid. Võistlus on paganlik rituaal ja kätkeb vahetut juurdepääsu inimpsüühika instinktiivsele süvakihistusele. Ühtlasi on see halvasti ühildatav tänapäeva maailma poliitiliselt korrektse mõtlemis- ja käitumiskoodeksiga – kõige taustaks kehalisust tauniv kristlik kultuuriruum – ja ilmutab end tihtilugu rassistliku, seksistliku, natsionalistliku või muu sellisena. Ühiskonnas ventileerib sport ebakorrektseid tundeid ja kuna selle olemus ei ole kuigi tõsine – milles omakorda seisnebki süvatõsidus –, võimaldab kaasaelamine tagajärgedest vabastatud instinktide vallandust.

    Kui kirjanduse olemust ja toimimist on juba alates antiikajast uuritud poeetika valdkonnas ning XVIII sajandil loodi kunstide filosoofiliseks uurimiseks eraldi distsipliinina esteetika, siis sport näib kultuurinähtusena teoreetiliseks mõtestamiseks trotsivalt käbe, vohav, jõuline. Tippsport on rangelt korrastatud sündmuste ahel, mis lähendab teda ajakirjandusele: kõik leiab aset nüüd ja praegu. Möödunud nädala spordisündmused on niisama vähe väärt kui eelmise nädala päevalehed või üleeilne ilmateade. Spordipoeetikat iseloomustab tsüklilisus, kordumine, loo- ja kangelaskesksus.

    Kunstide ja spordi teoreetiliste kokku­puutepunktide eritelu rikastab meie kogemust nii ühest kui ka teisest. Alustada võib Aristotelese katarsise teooriast, mille kohaselt kutsub kaasaelamine tragöödia süžeele vaatajas esile hingelise puhastumise ja õilistumise. Kas põneva spordivõistluse jälgimise eufooriline kogemus ei kätke midagi sellesarnast? Mismoodi täpselt ja mis on spordialati selle iseärasused? Lõpetada võib mõne tänapäeva sotsiaalpsühholoogia avastusega, näiteks Jonathan Haidti jt tuvastatud teise hindamise emotsioonidega (eraldi emotsioonide perekond, mis hõlmab tänulikkust teise tegude eest, imetlust teise meisterlikkuse vastu ja ülendavaid tundeid, mida need esile kutsuvad). Aristotelese ja Haidti vahele jääb spordinähtuste seletamiseks, eritlemiseks ja avamiseks ammendamatu varasalvena kogu humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajalugu. Iseäranis viimasel poolsajandil ongi omaette valdkondadena esile kerkinud spordifilosoofia, -psühholoogia, -esteetika, -eetika jne. Ole ainult mees, vali tööriistad ja anna hagu!

    Usk spordi antiiksetesse väärtus­tesse. „Fortuna kaleidoskoobi“ algu­ses postuleeritakse puht­isiklik käsitlusviis: see on ühe spordi- ja antiikkultuurihuvilise mõtisklus, mis kaude tõukub teda kümneaastaselt tabanud esimesest kunstielamuslikust võpatusest, kui autor sattus lugema kirjeldust Vana-Kreeka atleetide elust. Kogu teost läbib usk spordi antiiksetesse väärtustesse: proovilepanekud, allaandmatu eneseületus, võitlus, tahe, ilu ja jällegi tahe. Ajaloolised ekskursid vahelduvad näidetega nüüdisspordist, antiikmütoloogiast ja fragmentaarsete kirjanduslike või filosoofiliste detailidega. Homeros on kõrvu kihlvedude ja saatusega, Lance Armstrong George Orwelliga.

    Selliseid teoseid pole eesti spordikirjanduses kuigi palju. Terava sulega esseiste (nt Vaapo Vaher), nõtkeid mõtlejaid ja filosoofe (nt Marek Volt) on küll aeg-ajalt esile kerkinud, ent autoreid, kes käsitleksid sporti lääne kultuuriloo taustal, leidub vaid üksikuid. Vahest kõnekaim neist on Paavo Kivine, kelle spordipublitsistika kogumikus „Mäng“ (1986) ja filosoofilises essees „Patroklose memoriaal“ (1991) vaadeldakse sporti ennekõike antiikkultuuri taustal. Tarvi Talv on Kivise vaimus ära märkinud võimalikud käsitusviisid, juhtinud tähelepanu sotsiaal-kultuuriliselt tummistele aspektidele, mida võiks tähele panna ja edasi arendada. „Fortuna kaleidoskoop“ on subjektiivselt laetud sissejuhatus, mis sobib lugemiseks inimesele, keda huvitab sport, aga kes ei ole sellest laiemas tähenduses varem mõelnud/lugenud.

    Raamat koosneb 16 peatükist, kus käsitletakse ühel või teisel moel spordi olemust. Polemiseeritakse spordi määratlustega, kombitakse selle piire (nt kas loomad võivad teha sporti?), käsitletakse spordimõistete etümoloogiat, samuti küsimust aust, võimust, võrdsusest, eeskujudest, ettearvamatusest, pettustest ja liigsest tahtmisest, eskapismist, spordi ja tõejärgsuse seosteni välja. Taustaks, mille juurde aina naastakse, on antiikmütoloogia ja -olümpiamängud.

    Kõigil neil teemadel on kirjutatud mahukaid uurimusi. Näiteks õnne ja ootamatuse, oskuste ja juhuse vahelist dünaamikat on käsitletud rohketes spordi- ja iseäranis jalgpallifilosoofilistes artiklites, kirjanduse ja spordi seostest on pelgalt mõne viimase aasta jooksul ilmunud mitu monograafiat, spordi ja sportmängude määratlemisega nähti vaeva kogu XX sajandi vältel, vähemasti Wittgensteinist alates. Sport ja võim, sport ja ideoloogia, sport ja meelelahutus, sport ja identiteet, sport ja globaliseerumine, sport ja vaatemänguühiskond – kõik need on põnevad ja palju käsitletud teemad.

    Tarvi Talv on otsustanud varasematest uurimustest mööda vaadata, arutleda, tuua välja talle kõnekamad seosed ja mõttekäigud. Näiteks kätkeb Marcel Prousti jõgiromaani pealkirja parafraseeriv peatükk „Kadunud au otsimas“ kümneleheküljelist faktirikast referaati nn pärjakultuurist ning väidetakse, et „vaatamata asjaolule, et parun de Coubertin keskendus näiliselt kehalisele aktiivsusele ja kodanlane Proust vaimsetele otsingutele, siis kohtusid nende maailmad püüdluses luua mälestuste ja unistuste kokkusobitamisel senisest rikkalikum reaalsus, mis oleks aluseks auväärsemale eneseteadvusele, olgu see siis individuaalne või kollektiivne“. Rohkem seoseid kahe prantslase vahel ei tooda, ühisosa ei avata. Prousti aja­käsitluse kaudu spordi aspektide avamine võiks põhimõtteliselt olla rikastav, aga nõuab tohutut pingutust, eritelutööd.

    Sellised õhku visatud analoogiad läbivad kogu teost: jõutakse põneva väiteni, aga selle edasiarendamise asemel liigutakse uue tähelepaneku juurde. Näiteks tutvustatakse paari lausega Heideg­geri keelefilosoofiat, misjärel on kohe esil etümoloogiline küsimus sõnade „võit“, „võistlus“ ja „võim“ algupärast. Ka spordi ja võimu seostest on kirjutatud palju, aga siin jääb see ainult nimetamiseks. Eklektiline struktuur takistab spordi sügavamat mõtestamist, Heidegger ja Proust ei aita spordi erijoonte avamisele sugugi kaasa. Olgugi et võiks.

    Teoreetilise taustsüsteemi puudumine jätab paiguti mulje jalgratta leiutamisest. Üks näide. Spordi piiride üle arutledes tuuakse välja, et spordil on ühisosa teaduse, kunsti ja meelelahutusega, ning jõutakse arusaamale, et sporti pole lihtne defineerida, spordi piirid on hägused. See kõik mõjub iseenesestmõistetavalt. Tuuakse ka mõned üldtuntud tunnused (nt mitteutilitaarsus, organiseeritus, reeglid, vabatahtlikkus jne), aga piisab, kui külastada Wikipedia lehekülge mängust, et lisada neile veel kümmekond võrdlemisi universaalset tunnusjoont (isoleeritud aegruum, fiktsioonilisus jne). Prototüübisemantilisi definitsioone spordile leidub omajagu ja neist mõne tutvustamine oleks aidanud sporti märksa sügavamalt eritleda. Praegu jäävad väited üldisele tasandile, vajaka jääb kriitilisest teravusest.

    Enamasti – ent vahel siiski – pole traktaadis aru saada, missugusest spordist ikkagi käib jutt. Kõnelda analüütiliselt spordist kui sellisest on nähtuse palju­tahulisuse tõttu problemaatiline. Sõprade harrastuslik pallimäng, spordivõistlusele kaasaelamine staadionil või teleka ees ning elukutselise sportlasena inim­võimete piiride kompamine on eristamata käsitluseks liiga erinevad. Sealjuures on kõik kolm tasandit – mis omakorda sisemiselt mitmekülgsed – kultuuriliselt, teoreetiliselt ja psühholoogiliselt huvitavad. Suveõhtused jalgpallimängud sõpradega võivad pakkuda hasarti, eduelamusi, õlatunnet, nostalgilist nukrust ja palju muid emotsioone. Kainenemisest kõnelemata. Tugitoolisportlase positsioon on märgistatud kergelt naeruväärsena, ent kui mõtleme spordi(aja)kirjanikele, siis on tegemist spordi kõige levinuma metadiskursusega. Ja igaüks, kes on kaasa elanud mõnele suurele tennisefinaalile või põnevale laskesuusavõistlusele, võib kinnitada, et psühholoogilise intriigi ja süžeelise pinge poolest leidub spordivõistlusele vähe võrdset. Just seda peetakse spordiromaanide vähese leviku põhjuseks: spordi enda narratiivses laetuses mõjub spordi representatsioon liiasena. Jällegi kui võtta aluseks elulooraamatute müügiarvud, on kõige populaarsem metadiskursus sportlaste endi kogemused.

    Eriti mis puutub tippsporti, siis januneb traktaat isiksusekeskse käsitluse järele. Sest see, mida sport kahtlemata pakub, on ehedad värvikad isiksused ja nende dramaatilised lood. Analoogia spordikangelase ja antiikse jumaluse vahel on ilmne, seda enam et Roland Barthes on „Mütoloogiates“ sellest kirjutanud. Tippsport on globaalne kangelaste tootmise masin. Vaid kangelase staatusesse tõusnud atleet ületab spordi ajakirjandusliku päevakajalisuse, muutudes omamoodi abstraktseks ja ideaalseks nagu tähed taevas. Mõnel spordialal kujustatakse seda imaginaarset ja igavikulist Parnassost või Olümpost kuulsuste halli institutsiooniga.

    Nüüdisspordi sisukaks mõtestamiseks on hädapäraselt tarvilik humanitaarne ja sotsiaalteaduslik taustsüsteem, teadlikkus. Või siis särav ilukirjanduslik anne. Nende puudumisel on oht ekselda iseenesestmõistetavuste labürindis, jääda referatiivseks. Antiikolümpiamängude ja vanakreeka mütoloogia esitamine tänapäeva spordi peamise referentsipunktina mõjub idealistlikult.

    Spordi ilu. „Fortuna kaleidoskoobist“ tõukudes võib küsida, kuivõrd on spordivõistluse või sportliku soorituse puhul kohane kõneleda selle poeetikast ja esteetikast. Võimalik, et spordis ettetulevate esteetiliste efektide palett jääb kunstidele alla, ent see ei tähenda, et spordis esteetiline mõõde puuduks või oleks vähetähtis. Nagu kunstides, esineb ilu ka spordis paljutahulisena – kõneleda lihtsalt spordi ilust on niisama tömp kui rääkida kunsti või kirjanduse ilust. Ei kunstiteose ega spordivõistluse või -soorituse ilu pole kergesti kvantifitseeritav, ometi ei tähenda see, et seda pole olemas.

    Tarvi Talv läheneb spordiesteetikale kitsamalt pygmalionliku ilu horisondilt, nähes selle põhitunnusena inimkeha anatoomias avalduvat harmooniat. Ta kirjutab: „Ilus on sport, kus võistluses heitlevad vastased on oma hästi arendatud võimetelt võrdsed ning ilus on ka sportlane, kelle sirutaja- ja painutajalihased, kontraktorid ja relaksaatorid, lähendaja- ja eemaldajalihased, rotaator­mansett, stabilisaatorlihased ja muud lihaskettide vastandtoimelised osad on silmnähtavas toonuses tasakaalu viidud.“ Tõesti, sporditeadustes on spordiesteetika üha kaalukam nähtus ning selle juured ulatuvad kas või Huizinga loominguni. Kui osutada vaid mõnele teemale, siis uuritakse sporti kui esteetilist väärtuskasvatust, eri spordialade esteetilisi iseärasusi, spordisündmuste, -võistluste performatiivsust, narratiivset struktuuri, sportlaste keha ja tehniliste soorituste ilu, maitseküsimusi.

    Spordi ilu tuvastamine nõuab samasugust tundlikkust ja analüüsivõimet kui kunsti hindamine. Maitsed võivad ka sõltuvalt hindaja psüühilisest seisundist erineda. Spordis sageli ettetulevate ilu liikidena võib nimetada kas või meelelist ilu (liigutuste elegantsist keha erootikani), moraalset ilu (eneseületusest kaastundeni) ning kontseptuaalset ilu (vastase ülekavaldamine). Kui mõelda näiteks jalgrattaspordi ja kergejõustiku ilule, siis need on kaks iseasja. Esimese puhul avaldub kontseptuaalsus, taktikalised mängud, strateegia, teise puhul on fookuses seesama pygmalionlik ilu: keha, tehniline sooritus. Justkui eugeenika katselabor. Spordivõistlusel võib ette tulla ka olukordi, kus üht liiki ilu vastandub teist liiki ilule.

    Kriitika kriitikaks. Nagu öeldud, mõjubki „Fortuna kaleidoskoop“ sissejuhatusena, eri teemade, tasandite määratlemisprojektina, mis on suunatud ennekõike spordihuvilisele, kes ei ole mõelnud selle üle, et spordist saab mõelda ka tõejärgsuse kontekstis, et nüüdisspordi iseloomulikud jooned (kas või kihlveod) ulatuvad tagasi antiiki. Sel tasandil on tegu tänuväärse teosega.

  • Kas juturobot võtab üle?

    KURMO KONSA

    Kirjutamine on mu elus väga tähtsal kohal. Mäletan, et valmistasin raamatuid juba siis, kui veel õieti kirjutadagi ei osanud. Murdsin paberilehed kokku, joonistasin pildid ja teksti kujutas lihtsalt looklev joon ning raamat oligi valmis. Isiklikus ajaarvamises järgnes sellele käsitsi kirjutamise ajajärk. Käsitsi kirjutamise ajajärk läks ülikooli lõpus (1990. aastate alguses) tasapisi üle masinakirja epohhiks. Kui meelde tuletada, siis oli ka see üsna keeruline. Käekiri ei olnud enam probleemiks, küll oli seda aga tekstide töötlus. Väiksemaid parandusi sai teha valge värviga või pabeririba peale kleepides, suuremate korral tuli kogu tekst uuesti kirjutada. Mehaaniliste kirjutusmasinate asemele tulid elektrilised ja siis mäluga masinad, mis salvestasid paar rida teksti, mida seejärel sai enne paberile kandmist üle vaadata ja parandada. Sealtkaudu jõutigi tänase päevani kestvasse arvutite ajajärku. Tekstide tehniline töötlemine muutus ülilihtsaks, kuigi praeguste mõõdupuude kohaselt ei olnud tollased tekstiredaktorid WordStar ja WordPerfect teab mis mugavad. Veelgi tähtsam oli interneti tulek, mis lõi lahti üüratu informatsioonilise varasalve. Praegu on raske ette kujutada suuri pakse raamatuid, kus olid kirjas välismaa ajakirjades ilmunud artiklite kokkuvõtted. Sealt sai kätte artikli autori või autorite aadressid, seejärel tuli saata autorile kirjaga palve, et nad saadaksid oma artikli koopia. Pool aastat asjaajamist ja hea õnne korral oligi artikkel käes. Google muutis kõike, info hankimine ja töötlemine muutusid kordades lihtsamaks ja kiiremaks. Võis arvata, et paremaks enam minna ei saagi. Aga tehnoloogia areneb sõltumata sellest, mida sellest arvatakse. Otsimootorite ajajärgule järgneb tekstirobotite ajastu.

    Kuidas kirjutamine meid maailmaga seob

    Iseenesest on ju tore meenutada kõiki neid läbitud tehnoloogilisi etappe, aga kas see iseloomustab veel midagi peale selle, et autor on juba vana? Kirjutamine ei ole ju lihtsalt teabe salvestamine, kaugel sellest. Kirjutamise kaudu ja abil toimub info töötlemine, mõtlemine. See, milliseid tööriistu kasutame, mõjutab seda, mida me teeme, ja ka seda, kes me oleme.

    Käsitsi kirjutamine võib aidata võrreldes lugemise või kuulamisega paremini infot meelde jätta. Samuti suurendab see tähelepanu teabe suhtes ning muu hulgas vähendab märkimisväärselt stressitaset. Paberile kirjutades töötab inimese aju märksa kriitilisemal ja analüütilisemal viisil kui klaviatuuril klõbistades.

    Vastupidiselt üldlevinud arvamusele on paberil märkuste tegemine ja kirjutamine ka hulga kiirem võrreldes tahvlite või nutitelefonide kasutamisega.1 Kuid arvutis on lihtsam lõike ümber tõsta, siduda eri allikatest pärit infot, lisada viiteid ja toimetada teksti. Käsikirjalise suure süsteemi loomise asemel aitab trükkimine tekitada kiirelt kombineeruva teabe mustreid.

    Väga suur muutus saabus infotöötlusse koos interneti ja otsingumootoritega. Internetieelsel ajal tähendas artikli kirjutamiseks info otsimine ennekõike raamatukogu külastamist ja sageli ka teemaga kursis olevate inimeste ülesotsimist. Praegu otsivad otsingumootorid, näiteks Google, kindlate tunnustega andmeid veebist otsingusõnade ja -fraaside abil (kuid kõikidesse andmekogudesse ei pääse nad ligi). Otsingusõnad peab valima kasutaja ise ja sellest valikust sõltub suuresti talle esitatav teave. Teave esitatakse andmeressursside loendina, asjakohasemad tulemused eespool. Otsingumootor jälgib, milliseid inforessursse kasutaja kasutab ning vastavalt sellele täiustab algoritmi.

    Ja juba on toimumas järgmine tehnoloogiline hüpe infotöötlemise vallas. Selleks on juturobotid (chatbots), mis simuleerivad reaalset suhtlust kasutajatega kas hääle, teksti, kujutiste või videoga. Juturobotid mitte ainult ei vahenda kasutajale teavet, vaid täidavad ka neile antud ülesandeid. Kuna nad õpivad aja jooksul tundma kasutaja vajadusi ja harjumusi, teevad nad infootsingu ennenägematult efektiivseks ja personaalseks. Viimasel ajal laineid löönud juturobot ChatGPT suudab luua hämmastavalt üksikasjalikke ja mitmekülgseid tekste ning pidada vestlusi. Nimes olev tähekombinatsioon GPT (Generative Pre-Trained Transformer) viitab autoregressiivsele keelemudelile, mis kasutab tavakeelse teksti genereerimiseks sügav­õpet.

     

    Kuidas õpetada arvutit inimkeelt mõistma?

    Juturobotid on tehisintellektil töötavad programmid, mis kasutavad tehisnärvivõrkude tehnoloogiat. Mõistega „tehisintellekt“ tähistatakse väga erinevaid asju ning enamikul juhtudel on sellest sõnast saanud moodne müügiargument. Seega tasub alati vaadata, mida igal konkreetsel juhul selle sõnaga tähistatakse, seda enam et puudub ka täpne ja üldlevinud määratlus sõnale „intellekt“.

    See, mis annab juturobotitele ja paljudele teistele algoritmidele nende intellektuaalsed võimed, olgu need siis olemuslikud või näivad, on tegelikult masinõpe. Seda nägi ette juba arvutitehnoloogiale aluse rajanud Alan Turing (1912–1954). 1948. aastal koostatud ettekandes „Intelligentsed masinad“ („Intelligent Machinery“) esitas ta silmapaistvalt uudseid ideid, mis käsitlesid geneetilisi algoritme, tehislikke närvivõrke (tema terminoloogias mitteorganiseeritud masinad) ja arvutite masinõpet. Oma ideed võtab Turing kokku järgmiselt: „Arutatakse võimalikke viise, kuidas panna masinaid intelligentselt käituma. Juhtiva printsiibina kasutatakse seejuures analoogiat inimajuga. Juhitakse tähelepanu asjaolule, et inimese intelligentsuse potentsiaal realiseerub ainult sobiva hariduse tagamisel. Käesolev uurimus keskendubki peamiselt analoogsele masinate juures rakendatavale õpetamisprotsessile. Esitatakse mitteorganiseeritud masinate idee ja väidetakse, et imiku ajukoor sarnaneb sellise masinaga. Tuuakse lihtsaid näiteid sellistest masinatest ning arutletakse, kuidas neid õpetada premeerimise ja karistamise abil.“2 Tänapäevaks ongi masinõppest kujunenud keskne tehisintellekti valdkond.

    Masinõppe korral on tegemist programmidega, mis täiustavad ise oma toimimist, see tähendab – on õppimisvõimelised. Sellise programmi korral ei pea inimene enam ette andma detailseid toimimisjuhiseid, vaid algoritm omandab need õppimise käigus. Siinkohal ei ole vahest liigne meelde tuletada, et arvutid tegelevad arvutamisega. Tihtipeale ei mõtle kasutajad selle peale, kui just oma pere eelarve kokkulöömiseks Excelit ei kasuta. Arvutis loetakse ja kirjutatakse tekste, vaadatakse pilte ja filme, kuulatakse muusikat. Koos sellega kasutatakse mõisteid „informatsioon“ ja „andmed“. Arvuti jaoks on kõik aga ainult arvud, milledega teostatakse matemaatilisi tehteid. Algoritmid on arvutusjuhendid, mille järgi arvutid sooritavad arvudega mitmesuguseid operatsioone.

    Arvude endiga on asi lihtne, ei ole vaja täiendavalt kirjeldada arvu 2, arvuti oskab sellega niigi toimetada. Küll on aga lugu keerulisem muude objektidega. Näiteks inimese arvude kaudu kirjeldamiseks tuleb esmalt leida vajalikud tunnused ja seejärel siduda need arvudega. Inimest iseloomustavateks tunnusteks võivad olla nimi, sugu, vanus, kaal, silmade värv jms. Nagu näha, on osa tunnuseid arvulised (vanus, kaal) ja teised, näiteks inimese nimi, ei ole seda. Neid viimaseid kutsutakse mittearvulisteks või kvalitatiivseteks tunnusteks. Mittearvuliste tunnuste väärtused tuleb samuti seostada arvudega, selleks kasutatakse koode, mis seavad teatud väärtuste vastavuseks arvud. Objektide tunnustest moodustub andmestik, mis tavaliselt esitatakse tabeli kujul.

    Tunnust, mida ei teata, aga tahetakse olemasolevate andmete alusel ennustada, nimetatakse märgendiks või sildiks. Näiteks võin tahta teada, milline on selle artikli lugejaskond Sirbi veebilehel. Seda tunnust ma praegu ei tea, see selgub alles mõne aja pärast. Näideteks tuleks võtta minu varem kirjutatud artiklite tunnused (nt maht tähemärkides, teema, ilmumise kuupäev, piltide arv jms) ja lugejate arv (või täpsemalt artikli veebis avanud lugejate arv), mis on märgendiks. Seoste leidmiseks võrdlevad masinõppe algoritmid näidete tunnuste väärtusi ja püüavad nende põhjal ennustada märgendeid. Selleks vajalike matemaatiliste sammude järjestust kutsutaksegi algoritmiks. Algoritmi põhjal luuakse juba arvutis käitatav programm, mis teeb ennustuse selle kohta, milline võiks olla märgendi väärtus. Pärast artikli ilmumist saame teada märgendi tegeliku väärtuse – kui palju inimesi artiklit veebis vaatas. Algoritmi ennustatud märgendi väärtust saab tegeliku väärtusega võrrelda ja algoritmi muuta nii, et need väärtused oleksid võimalikult lähedased. Seda nimetataksegi algoritmi õpetamiseks. Õppimise tulemusena saame algoritmi, mis ennustab märgendit täpsemini kui enne õppimist. Siin kirjeldatud masinõpet tuntakse juhendatud õppena.

    Juhendamata õppe korral ei ole eesmärgiks teatud tunnustest märgendi ennustamine, vaid andmetes olevate korduvate mustrite otsimine. Selle korral püütakse avastada seoseid eri tunnuste ja eri näidete vahel. Nii näiteks võiks uurida Sirbi veebiartiklite lugejate ja nende loetud artiklite vahelisi seoseid.

    Viimasel ajal on üheks edukamaks masinõppe algoritmiks osutunud sügavad tehisnärvivõrgud (deep neural networks), mille loomisel on eeskujuks olnud inimese aju. Inimese aju koosneb, muidugi väga lihtsustatult võetuna, neuronite võrgustikest. Tehisnärvivõrkudes täidavad neuronite rolli algoritmid, mida tuntakse pertseptronidena. Tegemist on bioloogilisi neuroneid lihtsustatult simuleeriva mudeliga. Pertseptronid saavad signaale teistelt pertseptronidelt, teostavad nendega arvutusi ja edastavad töödeldud signaali edasi kas ühele või mitmele teisele pertseptronile. Pertseptronil on kaks seisundit – see kas annab signaali (spaigib) või ei anna. Pertseptronil on oma sisemine tundlikkuse lävi: kui sisendsignaalide tugevus ületab läve, siis pertseptron annab signaali, kui ei ületa, siis vastab pertseptron vaikimisega. Pertseptron saab sisendsignaale mitmelt teiselt pertseptronilt, sisendsignaalid ei ole seejuures võrdsed, vaid nende erinevus kajastub sisendi tugevuses (kasutatakse ka kaalu mõistet). Selline pertseptronidest koosnev tehisnärvivõrk on võimeline õppima. Kui soovitakse, et närvivõrk eristaks kassipilte koerapiltidest, siis esitakse sellele suur hulk pilte, kus on kujutatud kasse ja koeri. Kui närvivõrk klassifitseerib antud kujutise õigesti, siis esitatakse järgmine pilt. Kui närvivõrk eksib, annab juhendaja sellest märku ja pertseptron muudab oma kaalude tugevust. Seega muutuvad õppimise käigus kaalude tugevused ning pertseptron muutub piltide klassifitseerimisel järjest osavamaks. Tehisnärvivõrkudes on tehislike neuronite arv väga suur ulatudes kümnetesse ja sadadesse miljarditesse ning need on organiseeritud kihtidena. Iga järgnev kiht tuvastab järjest keerukamaid tunnuseid. Tehisnärvivõrkude treenimisel kombineeritakse juhendamata ja juhendatud õpet ja see on viinud lausa hämmastavate tulemusteni.

    Juturobot ChatGPT

    Viimasel ajal on laineid löönud juturobot ChatGPT,3 mis suudab luua hämmastavalt üksikasjalikke ja mitmekülgseid tekste ning pidada vestlusi. Juturoboti ehitas tehisintellekti arendamisega tegelev ettevõte OpenAI. 2015. aastal loodud iduettevõtte rajajate hulka kuulus ka Elon Musk. ChatGPT kuulub OpenAI poolt arendavate GPT-3.5 keelemudelite perekonda. Mudeli treenimiseks kasutati internetis leiduvaid tekste. Näiteks õpetati vestluste pidamist Redditi veebikeskkonnast leitud diskussioonide abil. Juturoboti kasutamise käigus kogutakse samuti pidevalt andmeid ja täiustatakse neile tuginedes kogu aeg algoritme. Kasutajatel on võimalik hinnata juturoboti antud vastuseid ja lisaks saavad nad anda ka tekstilist tagasisidet. Sellisel viisil treenitud tehisnärvivõrk ennustab, millise tõenäosusega järgneb mõnele kindlale sõnale teine sõna või sõnaühendile ja lausele teine sõnaühend või lause. Selline lihtne printsiip kombineerituna ülisuure tehisnärvivõrgu ja unikaalsete õpetamismeetoditega võimaldaski luua vägagi võimeka vestluskaaslase.

    Juturoboti eesmärgiks on info otsimine ja küsimustele vastamine, mis toimub hariliku vestluse vormis. See võimaldab programmil täpsustada küsimusi, lükata tagasi ebasobivaid küsimusi, aga ka tunnistada oma vigu. Ühesõnaga, selle kasutamine on tehtud vägagi inimliku suhtluse sarnaseks. Just see eristabki ChatGPT teistest lihtsamatest juturobotitest. Programm kommenteerib seda ise nii: „ChatGPT on tehisintelligentsil põhinev kirjutus­assistent, mis loob inimsarnast ja loomulikku sisu. See on loomuliku keele töötlemise võimekusega, pakkudes abi kiiresti ja veatult kirjutamiseks, säilitades samal ajal teksti inimlikkuse. Võrreldes enamiku inimestega kirjutab ChatGPT märksa paremat teksti ning on samas ka äärmiselt kohandatav, sobides seega kõikideks ettevõtmiseteks, kus on vaja luua usaldusväärset sisu.“ Nagu vastusest näha, ei kannata juturobot erilise tagasihoidlikkuse all.

    Tõepoolest, seda saab edukalt kasutada tekstide loomiseks, klientide päringutele vastamiseks, kasutajatele soovituste andmiseks ja mitmesuguste automatiseeritud vestlusrobotite loomiseks. Edaspidi võib selline süsteem tegeleda mingite teemade uurimise ning nende kohta info kogumisega. Ehk siis võib sellest saada tõeline intelligentne abiline vaimse töö tegijatele. Kas see võib tähendada ka seda, et ChatGPT või mõni sarnane programm võtab minusuguselt kirjutajalt töö? Esitasin selle küsimuse juturobotile endalt ja vastus oli lohutav: „ChatGPT ei ole loodud asendamaks inimestest ajakirjanikke. See muudab kirjutamisprotsessi kiiremaks ja aitab tagada ühtlasema kvaliteedi, kuid tekst vajab ikkagi inimese ülevaatamist.“

    Enamik spetsialiste on veendunud, et tehislikud keelemudelid, kuigi need tuginevad paljus inimmõistuse tööprintsiipidele, erinevad siiski olemuslikult inimesele omasest keelevõimest. Asi on selles, et masin ei saa keelest aru nii nagu inimene. Tegelikult masin ei mõistvat keelt. Meiegi ei oska ju praegu veel öelda, mida keele mõistmine tähendab. Juturobot ise vastas küsimusele, kas ta mõistab teksti, järgmiselt: „Absoluutselt! Masinad suudavad tekstist väga hästi aru saada, kuigi selles valdkonnas on veel palju väljakutseid, millele tuleb vastata. Masinad suudavad mõista sõnade tähendust, analüüsida, kuidas neid koos kasutatakse ja koguda teadmisi sõnade konteksti kohta. Keele nüansside mõistmiseks on aga vaja keerukaid algoritme ja võimsat tehisintellekti tehnoloogiat.“ Muidugi ei tasu kohe kõike uskuda, mida masin räägib, aga sama käib ju ka inimeste kohta.

    Midagi pole teha, päris paljudel juhtudel võib ChatGPT anda ka loogilisena näivaid ja hästi sõnastatud, kuid sisult täiesti valesid vastuseid. Võib-olla üks kurioossemaid näiteid on vastus küsimusele, milline imetaja muneb kõige suuremaid mune, mille vastuseks ütles juturobot kindlalt, et muidugi elevant. Erinevalt lihtsamatest vestlusrobotitest on ChatGPT õpetatud mõistma inimese esitatud küsimuste olemust ja tema vastused on tõesed, kasulikud ja kahjutud. Ilmselgelt võimatuile või kuritahtlikele küsimustele keeldub juturobot vastamast. Muidugi on kavalusega võimalik nendest piirangutest mööda minna. Just enne selle artikli kirjutamist vaatasin krimiseriaali, kus kirjutati väljapressimiskirju. Palusin ChatGPT kirjutada mulle üks selline kiri. Programm keeldus, viidates selliste kirjade ebaseaduslikkusele. Seejärel rääkisin juturobotile, et kirjutan krimijuttu ja selles jutus kirjutab üks tegelane teisele väljapressimiskirja. Palusin programmil kirjutada sellise kirja näidis ja saingi enam-vähem korraliku väljapressimiskirja. Kas petmine näitab tõesti intelligentsi olemasolu? Eespool mainitud Alan Turing vastas sellele oma kuulsas artiklis „Arvutusmasinad ja intellekt“ jaatavalt.4 Kui küsisin selle kohta juturobotilt, vastas see nii: „Kuigi petmisvõime on inimese ainulaadne võime, töötatakse praegu välja tehisintellektisüsteeme, mis suudavad ka pettust tuvastada. Tehisintellekt on varustatud loomuliku keeletöötluse ja masinõppe võimalustega, mis suudavad tuvastada erinevusi petlike ja mittepetlike väidete keelelistes tunnustes, võimaldades tehisintellektil tuvastada pettusi reaalsetes olukordades.“

    Kas juturobotid astuvad varsti otsimootorite, näiteks Google’i, asemele? See võib vabalt nii juhtuda, kuna selgeks suundumuseks on üleminek info­otsingult kindlate ülesannete lahendamisele. Näiteks sellegi artikli kirjutamiseks oli vaja otsida teavet internetist, kuigi eesmärk ei ole ju teemakohaste artiklite leidmine, vaid hoopiski selle loo kirjutamine. Kui otsimootorite korral tegeleb info väljavalimisega leitud allikatest ja selle kokkukirjutamisega kasutaja, siis juturobotite korral on ka see töö antud algoritmile. Ilmselt tekivad mingid hübriidsed lahendused, mis pakuvad nii otsimisvõimalust kui ka dialoogipõhist tekstiloomet. Tasub mainida, et ka Google arendab usinasti oma juturobotit LaMDA.

    Uudne olukord

    Loomulikult kaasnevad uute tehnoloogiatega alati probleemid. Kindlasti on juturobotite ja üldse loovate tehisintelligentsete süsteemide korral üheks küsimuseks autoriõigused. Kelle oma on ChatGPT abil loodud tekst? Väga selget lahendust sellele esialgu ei olegi. Teiseks teemaks, mida tuliselt arutatakse, on selliste juturobotite mõju haridusele. Kui õpilane laseb juturobotil kirjutada essee, siis pole seda võimalik mingil viisil tuvastada. Harilike plagiaadituvastusprogrammidega ei ole siinkohal midagi peale hakata, on ju tekst mitte kopeeritud, vaid originaalne. Tõsi küll, selle ei ole kirjutanud õpilame, vaid tehisintellekt. Üheks võimaluseks oleks kõikide tekstigeneraatorite loodud tekstide säilitamine sõltumatus hoidlas, kust soovijad saaksid neid palgiaadituvastusprogrammidega kontrollida. Samuti saaks tekstigeneraatorite kasutajatele kehtestada näiteks vanusepiirangu, et kooliõpilased ei pääseks neile ligi. Võiks ju proovida ka sisulisi piiranguid, kuid nagu näha, on vähemalt praegu võimalik neid programme alt vedada. Kõiki neid võimalusi praegu alles arutatakse, aga tekstiloomeprogrammid on juba kasutuses. Tehnika vallas on taas tegemist juba tuttava olukorraga – seade või meetod on välja töötatud ja kasutuses ning nüüd tuleb ühiskonnal otsustada, mil viisil seda reguleerida. Esimeseks lahenduseks on tavaliselt keelustamine ja nii keelatigi 3. jaanuaril 2023 New Yorgis avalike koolide internetivõrgust ligipääs juturobotile ChatGPT.

    Teksti ja visuaalseid kujutisi loovad programmid tekitavad täiesti uudse olukorra. Need võimaldavad luua lühikese ajaga suures mahus kindla suunitlusega teavet. Inimeste mõjutamine muutub seega veelgi lihtsamaks ja automatiseeritumaks. Pisut naiivne on loota, et kasumile orienteeritud ettevõtted kehtestavad piiranguid vabatahtlikult.

    1 Keita Umejima, Takuya Ibaraki, Takahiro Yamazaki, Kuniyoshi L. Sakai. Paper Notebooks vs. Mobile Devices: Brain Activation Differences During Memory Retrieval. – Frontiers in Behavioral Neuroscience 19. III 2021, 15 DOI: 10.3389/fnbeh.2021.634158

    2 B. Jack Copeland (ed.), The Essential Turing: Seminal Writings in Computing, Logic, Philosophy, Artificial Intelligence, and Artificial Life plus The Secrets of Enigma. Clarendon Press, Oxford 2004.

    3 https://chat.openai.com/auth/login

    4 Alan Turing, Arvutusmasinad ja intellekt. – Akadeemia, 2005, 12, lk 2582.

  • Sisemine sarm

    STEFAN GROOTE

    1. veebruaril saab aasta täis ajast, mil Eesti sai CERNi (Conseil Européen pour la Recherche Nucléaire) kaasliikmeks. CERN ehk Euroopa Tuumauuringute Organisatsioon haldab maailma kõige suuremat elementaarosakeste eksperimenti ja kuna eksperimendi suurim osa, ringkiirendi nimega suur hadronite põrguti (Large Hadron Collider, LHC) on 27kilomeetrise ümbermõõduga „tööriist“, siis ei asu eksperiment laboris, vaid hoopis Šveitsile ja Prantsusmaale kuuluvas Alpide mäestikus Genfi lähendal, ja mitte maapinnal, vaid 100 meetri sügavuses.

    Eesti kodanik võib õigupoolest küsida, mis kasu on temale sellest liikmesusest ja mida üldse CERNis tehakse. Vihje annab organisatsiooni nime viimane täht, mis tähendab tuuma (pr nucléaire). Aine, nagu meile koolis on räägitud, ei ole nii ühtlane, nagu esialgu tundub, vaid koosneb aatomidest, millest igaüks on üles ehitatud tuumast ja elektronidest, mis seda tuuma ümbritsevad. Peale vesinikutuuma, mida nimetetakse prootoniks, koosnevad kõik teised tuumad mitte ainult vastavalt suuremast arvust prootonitest, vaid ka neutronidest. Elementaarosakeste füüsika algab seal, kus taibatakse, et isegi prooton ja neutron pole elementaarsed, vaid on kokku pandud nn kvarkidest.

    Elementaarosakeste füüsikas on viimasel sajandil järk-järgult tekkinud mudel, mis kirjeldab täpselt elementaarosakeste vastastikmõju ja seda nimetatakse standardmudeliks. Standardmudel on olnud üllatavalt edukas kirjeldamaks kõike, mis nii pisikeses mastaabis toimub, aga küsimusi on samuti palju, sest mudel ei kirjelda kaugeltki kõike, mida loodeti sellega kirjeldada. Näiteks jäi arusaamatuks, miks ilmnevad elementaarosakestel nii erinevad massid. Vt tabelit.

    Peale selle ei ole võimalik mudeliga igas olukorras toime tulla, sest meetmed, mida kasutatakse mudeli rakendamiseks, ei kehti näiteks seotud olekutes, nagu need on prootonis ja neutronis. Ikka ja jälle on vaja teooria kinnitamiseks eksperimente, et vaadata, kas ennustatud efekt kirjeldab toimuvat õigesti või vajab parandamist. Selleks ongi CERNi vaja.

    Elementaarosakeste massid tabelis ei ole antud grammides või milligrammides, vaid ühikutes, mis on sobilik osakestele. Üks elektronvolt (lühendatult 1 eV) on energia, mida elektron saab juurde, kui läbib vaakumis potentsiaalide vahe, mis vastab pingele üks volt (1 V). Osakeste seisumass m on Einsteini valemi E = mc2 järgi otseselt seotud massienergiaga. Massivahed on üsnagi suured, üks MeV = 106 eV ja GeV = 109 eV. Kui vaadata kvarke, siis u-, d- ja s-kvarki peetakse kergemateks kvarkideks, kuna massienergia on alla 1 GeV, aga c-, b- ja t-kvark on nimetatud raskeks kvargiks. Prootonid ja neutronid, mis sisaldavad ainult u- ja d-kvarke, käituvad ja liiguvad muidugi teistmoodi kui osakesed, mis sisaldavad üht või kaht rasket kvarki.

    Tabel. Elementaarosakesed standardmudelis
    Allikas: Particle Data Group [1]

     

    Kui Tallinnas asuva KBFI teadlased on seotud ühe suure hadronite põrguti LHC suurema detektori CMSga, siis Tartu ülikooli füüsika instituudi teoreetilise füüsika labori elementaarosakeste füüsika väike töörühm on seotud ühe teise detektoriga. Ingliskeelne lühend AMBER kõlab eesti keeles nagu anum, millega vett kantakse. Tegemist on nn märklauaeksperimendiga, mis suuruse poolest pole palju väiksem kui CMS. Neljas detektoris – ALPHA, CMS, ALICE ja LHCb – põrkuvad vastassuunas ringis liikuvad prootonid kokku. Märklauaeksperimendis aga, mis ei ole LHCga ühenduses, vaid vanemas kiirendis SPS (ja mida kasutatakse ka LHC eelkiirendiks), suunatakse kiirendatud prootonid liikumatu märklaua pihta. Niisugused eksperimendid ei ole enam väga kombeks, sest osakeste tekitamise efektiivsus on palju väiksem kui ringkiirendis, aga teatud olukordades on märklauaeksperimentidel oma eelised. Üheks neist on sisemise sarmiga kvargi tekkemehhanismi uurimine.[2]

    Mehhanismi juured peituvad kvantmehaanikas, kus Heisenbergi määramatuse printsiip lubab piisavalt lühikese aja jooksul vastu võtta määramatult energiat. Nii võib juhtuda, et väga lühikeseks ajaks on antud nii palju energiat, et tekib raske sarmkvargi ja selle antiosakese ehk antisarmkvargi paar. Joonistel on see tähistatud välguga. Matemaatiliselt on tegemist nn Focki ruumi eelmoodustiga, mis võimaldab neid osakesi pärast näha ka reaalses tekkeprotsessis.

    Tekivad prootoni sugulased – sarmiga barüon Λ+c ja antisarmiga meson . Kuna rasked kvargid on jagatud võrdselt, võib niisuguseid nn lahtise sarmiga lõpposakesi leida lahkudes mis tahes nurga all prootonite kiirte telje suhtes ja seega näha ka LHCs.

    Joonis 1. Lahtise sarmiga osakeste tekkemehhanism. Ülemise rea prooton on märklauas paigas ja selles tekib spontaanselt sarm-antisarmi paar. Alumise rea prooton tuleb kiirendis ja põrkub esimese prootoniga elastselt kokku. Põrke tulemusena tekivad protsessis barüon Λ+c ja meson.

    Iseloomulikumad on aga kinnise sarmiga protsessid, nagu on näidatud teisel joonisel. Siin jääb sarmkvargi-antisarmkvargi paar kokku ja moodustab sarmooniumi, mis impulsi jäävuse printsiibi kohaselt liigub põhimõtteliselt kokkupõrke telje suunas – telg ei ole vaadeldav LHCs, kuna on seal hõivatud kahe siseneva prootoni kimbuga. Sarmoonium on muide ebatavaliselt nimetatud kahe töörühma poolt, kes selle osakese 1974. aastal üheaegselt avastasid ja seepärast kannab kaksiknime J/ψ.

    Sarmooniumi leidmine selles protsessis ja just peaaegu paigalolekus on tähtis seepärast, et näitab selgelt sisemise sarmiga kvargi mehhanismi olemasolu.[3] Sarmoonium tekib prootonipõrkes ka siis, kui sisemise sarmiga kvargi mehhanism ei ole mängus, aga kinemaatika on sel juhul teine, sarmoonium ei ole peaaegu paigalolekus. Lahtise sarmiga variant ei ole sisemise sarmiga kvargi mehhanismi jaoks iseloomustav, sest lahtise sarmiga osakesed tekivad ka siis, kui sarmi-antisarmi paar ei ole eelmoodustatud, vaid tekib alles kokkupõrkes. Muudes protsessides ja kinemaatikates mittetekkivate osakeste ilmumist peetakse tähtsaks vahendiks efekti kinnitamisel.

    Tartu ülikooli elementaarosakeste töörühma üks projekt ongi uurida protsessi kinemaatikat ja tõenäosust ning võrrelda andmetega AMBERi eelkäija COMPASSi eksperimendist.[4] Samuti on koostöös CERNi teadlastega plaanis koostada tarkvara FLUKA laiendus, mis lubab teoreetilisi ennustusi teha ka AMBERi jaoks. Sisemise sarmiga kvargi mehhanismi saab laiendada ka b-kvargi paarile, mis kannab seal mitte enam nii sarmikat nime – raske kvargi mehhanism. Kuna kvargid on koostisosakestes vangis, on raskete kvarkide füüsika alati seotud raskete koostisosakeste uurimisega ja nende teoreetiline kirjeldamine on teadlastele nõudlik ülesanne. Sisemise sarmiga kvargi mehhanism on üks neist kirjeldavatest mudelitest, mis aitab neid hoolikalt uurida.

    Stefan Groote on Tartu ülikooli füüsika instituudi kaasprofessor.  

    [1] R. L. Workman et al. (Particle Data Group), Prog. Theor. Exp. Phys. 2022.

    [2]  Stefan Groote, Sergey Koshkarev, Production of doubly charmed baryons nearly at rest. – Eur. Phys. J. C 2017, 77, 509.

    [3] Stanley J. Brodsky, Stefan Groote, Sergey Koshkarev, Resolving the SELEX–LHCb Double-Charm Baryon Conflict: The Impact of Intrinsic Heavy-Quark Hadroproduction and Supersymmetric Light-Front Holographic QCD. –  Eur. Phys. J. C 2018, 78, 483.

    [4]  Andrei Gridin, Stefan Groote, Alexey Guskov and Sergey Koshkarev, Phenomenological study for the search of evidence for intrinsic charm at the COMPASS experiment. – Phys. Part. Nucl. Lett. 2020, 17, 826-833.

  • Laoba, Kihnu 

    Joosep Sang, muusik 
    Joosep Sang

    Laoba on rand Kihnu saarel Lemsi külas. Minu lapsepõlves oli seal lautrikoht kaluripaatidele, kaks põnevat paadikuuri, hobuste karjamaa ja rikas linnuriik. Lapsi viisid ujuma kolm muuli: poiste, tüdrukute ja maessakate (ehk mandriinimeste) oma. Tegelikult kasutasid kõik poiste muuli, ka mina, maessakas. Lapsepõlves ja ka veel aastakümneid hiljem mäletasid mu jalatallad kõiki selle lühikese muuli kive, nii et võisin peaaegu kinnisilmi viimase kivini minna ja sealt peakat panna. Hiljem liigutas rüsijää kive paigast, enam jalad ei mäleta. 

    Paadikuure Laobal enam pole, hobuseid Kihnus ei peeta ja linde on vähemaks jäänud, aga rand on alles, koos paari paadi ja jumaliku rahuga. Fred Jüssi kuulsa kurtmise peale, et Eestis on raske leida kohta, kuhu ei kosta tehislik müra, võin ma öelda – tean üht sellist paika. Kihnu on väike, aga mulle on ta alati olnud liigagi suur ja saare kaugematesse otsadesse pole mul palju asja olnud. Mulle on alati küllalt olnud Niidu talust, mille igasse ilmakaarde avaneb väike, aga eneseküllane maailm ümbritseva metsa, karjamaade ja mererannaga. Kihnu kevaded on kirkad ja kirevad, suved huugavkuumad, sügised tõsised ja talved tardunud, aga igal aastaajal kostab õuele mere lakkamatu hingamine. 

    Keegi on Laoba randa toonud vana diivani ja viimasel suvel istus seal veel kuni hilissügiseni inimsuuruses Muumipapa plüüsnukk, kelle elutargalt vaikivas seltsis oli tore tasa olla. Kuu aega tagasi leidsin, et muumi on kadunud – loodetavasti ainult talvekorterisse viidud. Lahkemate ilmade saabudes tahaksin taas koos temaga Laoba liivasel kaldakünkal luikedest valendava mere poole vaadata.  

     

    Fred Jüssi kurtmise peale, et Eestis on raske leida kohta, kuhu ei kosta tehislik müra, võin ma öelda – tean üht sellist paika.  

     

Sirp