Tallinna Linnateatri „Kiilaspäine lauljanna“, autor Eugène Ionesco, tõlkijad Eva Eensaar ja Marius Peterson, lavastaja Markus H. Ilves, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Elisabet Reinsalu, Evelin Võigemast, Maris Nõlvak, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens ja Tõnn Lamp. Esietendus 2. III Hobuveskis.
Tuletõrjuja: Ma jutustan teile asjadest, mida olen ise kogenud. Tõsielu, ainult tõsielu. Ei mingit raamatutarkust.
Absurd on äärmiselt võluv. Minagi olen tundnud absurdi kui kunstivoolu ja elunägemisviisi vastu alati külgetõmmet. Eriti hilistel õhtutundidel või varahommikul, eriti meeldivas seltskonnas või katartilises üksinduses. Ka lavastaja Markus H. Ilvese senist loomeregistrit takseerides ei jää kahtlust, et grotesk, sürrealism ja absurd on talle hingelähedased – ent kas ka loomuomased? Kui „Vabalt peetavate kanade munad“ (2021) oli täis mängulisi üllatusi ning „Revident“ (2022) tabas hästi Gogoli vaimu, siis „Kiilaspäine lauljanna“, Ionesco esimene näidend, absurdidraama koodtekst, on lavastatud ilma igasuguse kireta ning Hobuveski lavale pandu on nagu tootenäidis kataloogist või teatriajalooõpiku illustratsioon.
Kaks abielupaari, härra ja proua Smith (Kaspar Velberg ja Elisabet Reinsalu) ning härra ja proua Martin (Mikk Jürjens ja Evelin Võigemast) kohtuvad kunstnik Joel Väli loodud laval, klassikalises 1950. aastate Londoni keskklassikorteri salongis. Triksteritena lisanduvad mängu Teenijanna (Maris Nõlvak) ja Tuletõrjuja (Tõnn Lamp). Nad on korraga nii kõige tavalisemad kui ka kõige pentsikumad inimesed, keda eales nähtud. Nende peas on pidev lühis: kokkupõrge ratsionaalse ja ebaratsionaalse vahel. See on Ionesco sarm. Ta vihkab inimesi, kuid on neist samal ajal vaimustuses.
Kuna Markus H. Ilvese lavastus on autori- ja kaanonitruu, siis nõuab selle esitamine, et kõik vastuolulised nüansid välja tuleksid, tarvis läheb absoluutset tehnilist meisterlikkust karakteriloomes, tempos, intonatsioonis, näoilmetes. Paraku kõnealune lavastus seda mäge ei ületa. Tegelased on üheplaaniliselt grotesksed, mis tühistab tekstis peituva nüansirikka mängu ilu võimaluse ja tekitab segaduse vaataja vastuvõtusageduses. Paradoksaalne, et mida aeglasem tempo on stseeniks valitud, seda rohkem teksti läheb kaotsi: sõnad jõuavad publikuni, aga sõnadetagune nonsenss haihtub õhku. Publik reageerib just seetõttu eelkõige esmatasandi huumorile ehk otsestele naljadele, aga Ionesco varjundirikkale jaburusele ja absurdsele äraspidisusele mitte nii väga.
Proua Matrin: Tänu teile veetsime me tõeliselt kartesiaanliku veerandtunni.
Absurd heidab valgust inimeste väljapääsmatusele masinavärgis, jälgib üksikisikute muutumist vastupanu- ja mõtlemisvõimeta mutrikesteks. Tallinna Linnateatri lavastus on seega nagu iseenese paroodia, mutrike suures teatrisüsteemis. Tehtud seepärast, et peab ja nii on ette nähtud. „Kiilaspäine lauljanna“, absurdidraama võtmenäidend, on lavastatud kõige ontlikumas prantsuse salongiteatri maneeris, igasuguse patuse tungita, korralikult, kuid leegita – hindele neli. Ionesco on kirjutanud, et süsteemi parodeerimine ei ole olnud tema eesmärk. Usun, et paroodia ei olnud ka Ilvese taotlus, kuid tahtmatult on saanud sellest lavastusest pilkelugu Tallinna Linnateatri publiku pihta. Teater on publiku alistanud, kuulekaks muutnud. See on üks suur uperpall: publik tuleb saali, eeldades, et kritiseeritakse „neid teisi“, aga kuna kriitika on nii mannetu, siis tegelikult nööritakse neid endid – lavastus on petukaup, mitte rohkemat kui vaid tund ja viisteist minutit meelelahutust.
Ent mida siis vaatajana sellises olukorras teha? Kuidas võtta teatrist kaasa rohkemat, kui teater pakub, ning kuidas astuda juhtpositsioonile, selmet lasta end petta, naljanumbriks väänata ja haneks tõmmata? Ei, ma ei räägi siinkohal jalgadega hääletamisest, teatri boikoteerimisest või etenduse ajal telefonis hullamisest. Lastekasvatuses räägitakse tihti: selleks et areneks fantaasia, peab lapsel laskma igavleda. Aga täiskasvanud? Millal täiskasvanud igavust tunnevad? Mul juhtub seda peaasjalikult vaid kahes olukorras: lennureisidel ja teatris. Seega, kuigi etendused võivad tihtilugu osutuda pettumuseks, peaks teatris just rohkem käima. Tuleks lasta teadlikult end igavusel kanda, mõelda välja nipid, kuidas see enese heaks tööle panna, ning nuhutada mereõhku läbi vanglatrellide oma peas.
Proua Smith: Meie juures ei ole aega.
Tuletõrjuja: Aga seinakell?
Härra Smith: Ta käib halvasti. Ta on vastuoluline. Ta näitab alati tegelikule vastupidist aega.
Seega võiks laval nähtavatest tegelastest võtta hoopis äraspidist õppust, näha nende groteskimaski taha. Mitte pidada härra ja proua Smithi ning Martinit mõtte- ja kommunikatsioonivõimeta „väikesteks inimesteks“, vaid inimesteks, kes on saanud üle häbist ja alateadlikult leidnud oma loomingulise potentsiaali. Seega, veel üks uperpall, olen kriitilisusele vaatamata sellele lavastusele äärmiselt tänulik, et see on sundinud mind igavlema, juurdlema mõttetuse üle ning avanud sellega mulle – ning loodetavasti teistelegi teatrikülastajatele – täiesti uue loovmängu ukse.
Leonard Cohenil on laulurida: „You live your life as if it’s real“ („Su elu on su enda meelest päris elu“). Lõpuks on ju kõik ainult meie peas. Maailm on päris, aga elu on imaginaarne: see sõltub üksnes sellest, kuidas iseennast tajume ja milline on see salamaailm, mida teiste ees häbeneme. Seega, miks mitte lõbustada end teatris keskpärast etendust vaadates, mitte hakata mõtlema, mida õhtul süüa teha, või muretseda, et äkki ma pole piisavalt intelligentne, et elitaarset kunsti (mida see siis igaühe arvates ka ei tähendaks) mõista, vaid leida rõõmu mõttemängudest, kui tahes tobedad need mängud ka parasjagu ei tunduks.
Ionesco näidendi tegelased lummavad, sest neil puudub häbitunne. Ülesaamine häbist ja piinlikkusest iseenda pärast on inimese üks olulisemaid, kuid keerukamaid ülesandeid. Õigupoolest, oluline on õppida eristama seda häbi, mis on sotsiaalselt tähtis, õpetades olema parem inimene ja kaaskodanik, ning seda häbi, mis takistab olemast päriselt see, kes oleme, laskumata seejuures häbematusse. Iseenda ees ei tohi häbeneda oma pärisolemust, alateadvuse veidrusi. Suurem osa piinlikkust tekib just sellest viimasest, alaväärsuskompleksist. See pärsib fantaasiat, loovust, elurõõmu ja lusti. Aga mis meil elu lõpuks üldse on, kui elu on elatud lustita?
Härra Martin: Kuusk on puu, samas kui ka juust on puu, haab puhkeb haavast, igal hommikul puhte a’al.
„Kiilaspäise lauljanna“ levinuima tõlgenduse kohaselt peegeldab see suutmatust eristada olulist ebaolulisest, inimeste kommunikatsioonivõimetust. Aga miks mitte vaadata seda hoopis nii, et näidendi tegelased on teineteisele avanud oma alateadvuse kogu selle kaitsetuses, ning ka ise selle poole pürgida, sest huumor on vabadus ning seesugune mäng vaid kõige lähedasemate inimeste nauding, verbaalne deliirium, looming ilma vormistamispaineta – intiimsuse kõrgeim tase. Milline harukordne luksus oleks saada sõpradega ühes ruumis kokku ning alustada mängu, millel puuduvad reeglid ja kus võidavad kõik. Või siis teha seda kõike teatritoolis istudes, iseenda peas, valehäbita.
Kunstnikud Flo Kasearu ja Elīna Vītola paigutavad Tartu Ülikooli kunstimuuseumi püsiekspositsioonis olevatele skulptuuridele minimonumendid – puugid.