Teun Adrianus van Dijki (sünd 1943) tuntakse humanitaar- ja sotsiaalteadustes eelkõige kriitilise diskursusanalüüsi ühe rajaja ja arendajana. Lisaks sellele on ta tegelenud kirjandusteooria, semantika ja diskursusepsühholoogiaga. Eriti suurt tähelepanu on van Dijk pööranud diskursuse, võimu ja ideoloogia vaheliste üldiste suhete uurimisele – nimelt sellele, kuidas võimu ja sotsiaalset ebavõrdsust keeleliste vahenditega kehtestatakse, taastoodetakse ja legitimeeritakse. Van Dijk on avaldanud 38 monograafiat ning ligemale 250 teadusartiklit, raamatupeatükki või aruannet ning asutanud viis teadusajakirja, olles praeguseni neist kahe toimetaja (vt ka www.discourse-in-society.org.).
Ta on olnud diskursuseuuringute professor Amsterdami ülikoolis, õpetanud Saksamaal Bielefeldis ning mitmes ülikoolis Ladina-Ameerika maades ning on praegu külalisprofessor Pompeu Fabra ülikoolis Barcelonas. Oma töö üheks peamiseks eesmärgiks peab ta kaasaaitamist sotsiaalse ebavõrdsusega seotud probleemide, nagu näiteks rassism ja seksism, lahendamisele.Äsja ilmus eesti keeles van Dijki üks põhiteoseid “Ideoloogia multidistsiplinaarne käsitlus” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005). Raamatus on esitatud kompleksne ideoloogiateooria, teatud määral metateoreetiline käsitlus, mis lõimib van Dijki ja tema kolleegide varasemad ideed diskursusepsühholoogiast, sotsiaalsest tunnetusest,rassismist ning võimu diskursiivsest taastootmisest. Erinevalt paljudest ideoloogiateoreetikutest defineerib van Dijk ideoloogia sotsiokognitiivselt, midagi halvustamata, välistamata mõiste tähendusväljalt määratleja enda poolt aktsepteeritud või omaks võetud uskumusi. Raamatu tõlkija Merit Karise ja järelsõna autor Veronika Kalmus pärisid van Dijkilt ideoloogia tänapäevase tähenduse ja ilmingute kohta.
Teie raamat “Ideoloogia” ilmub Eestis, ühiskonnas, milles pool sajandit väldanud autoritaarne nõukogude režiim ja vastav diskursiivne kord on asendunud demokraatliku riigikorralduse, liberaalse turumajanduse ja selle juurde kuuluva mõnevõrra varjatuma ideoloogiaga. Seetõttu seostub sõna ideoloogia eestlastele eeskätt kommunismi või sotsialismi kui väljast sisse ja ülalt alla peale surutud mõtte- ja käitumisviisidega. Nüüd on lihtinimese jaoks saabunud n-ö ideoloogiavaba ajastu, kus peamised mured on oma töökoht, palk ja eluase. Mis on ideoloogia teie mõistes?
Ka läänes assotsieerus sõna “ideoloogia” nii argi- kui ka poliitilises diskursuses tavaliselt kommunismiga ning veel üldisemalt Nende või Teiste, mitte Meiega. Neil on ideoloogia, Meil on tõde. See üldtuntud polarisatsioon on üks efektiivsemaid strateegiaid, mille abil oma ideoloogiat peita või selle olemasolu eitada. Muidugi on Meie-Nende vastanduse hindamisel oluline ka ajalooline mõõde, näiteks eestlased Nõukogude Liidu ja hollandlased natsistliku Saksamaa vastu viimase 65 aasta jooksul. Rõhumist ei unustata, seda meenutatakse uurimustes, ohvrite lugudes ning ilukirjanduses. Holokaust on seni olnud ülaltoodu peamine näide, kuid see pole ainus – siia võiks lisada aafriklaste orjastamise Ameerika mandritel ning juba mainitud Nõukogude Liidu repressioonid. Kuigi kommunism oli Nõukogude Liidu ametlik ideoloogia, siis Ida-Euroopa okupeerimine pole minu arvates mitte kommunismi, vaid pigem Nõukogude imperialismi tagajärg, mille juured ulatuvad Venemaa varasema rõhumispoliitika ja -tegevuseni.
Sama kehtib ka maakera teisel poolel, USA hegemoonia ja fašistlike režiimide toetamise kohta Ameerika mandritel. Seda tuleks samuti lugeda eelkõige USA imperialismi tagajärjeks ning alles sekundaarselt antikommunismi või poliitilise ja majandusliku liberalismi vormiks. Teisisõnu lähtub Meie-Nemad polarisatsioon inimeste isiklikest kogemustest ning palju kannatanud ohvritel on mõistagi küllalt põhjust selle taastootmiseks. Nii et kui Ida-Euroopas käisid tapatalgud kommunismi, siis Ameerika mandritel antikommunismi sildi all, kuid kõige selle fundamentaalse mõõtme moodustavad võim ja hegemoonia. Kuni riigid järgivad USA imperialismi, seni on nad tema “sõbrad”, “liitlased” või “mõõdukad”, olenemata sellest, milliseid koledusi teistel maadel toime pannakse. Sama kehtib ka Ida-Euroopa kohta.
Kriitilise sotsiaalteadlase ülesanne on analüüsida, kritiseerida ja hukka mõista domineerimise ja võimu kuritarvitamise iga vorm, ükskõik mis sildi all see toime pannakse. Sel põhjusel pole ma kunagi olnud kommunist, vaid olen alati olnud kriitiline Nõukogude imperialismi ja teiste n-ö vasakpoolsete diktatuuride suhtes, näiteks selle suhtes, mis siiani Kuubas valitseb. Ning tänapäeval, vaadates praegust olukorda maailmas ja kuna ma olen rõhumist vahetult kogenud Lõuna-Ameerikas, ning ka isiklikel põhjustel (mu abikaasa on Tšiilist), olen ma eriti kriitiline just USA imperialismi suhtes. On igati loogiline, et Meie-Nemad polarisatsiooni konstrueerimisel lähtuvad eestlased oma ajaloolise kogemuse tõttu Nõukogude imperialismist ja selle ettekäändeks olnud ideoloogiast. Probleem seisneb aga selles, et üks sellise loogika elemente on Meie vaenlaste vaenlaste määratlemine Meie sõpradena, mistõttu paljud inimesed võivad pidada USAd vabaduse ja demokraatia kantsiks, pigistades silma kinni tema ülimalt negatiivsete aspektide nagu orjapidamise, rassieralduspoliitika, rassismi ning oma “tagahoovis” fašistlike režiimide toetamise osas. Samal moel pidasid ka paljud Lääne-Euroopa riikide vasakpoolsed inimesed Nõukogude Liitu oma vaenlase vaenlaseks, mistõttu nad olid pimedad nõukogude terrori suhtes.
Kuid turumajanduslik “vaba” maailm pole muidugi mingilgi määral vähem ideoloogiline, kuna selle aluseks on neoliberalistliku kapitalismi ideoloogia, olenemata sellest, kas see on hea (või parem) enamikule inimestest. Neoliberalismis on turu vabadus (s.t et riik ei sekku) fundamentaalne väärtus ning see on tõstetud kõrgemaks maailma rahvaste vabadusest, kaasa arvatud diktatuurilisest rõhumisest (mida lääs toetab), tohututest sõjalistest kulutustest (mistõttu pole raha vajalike programmide jaoks), näljast ja vaesusest vaba olemisest, naiste vaba olemisest meeste šovinismist ja vägivallast ning paljudest teistest vabadustest, mis pole kuidagi vähem tähtsad kui ettevõtlusvabadus.
Kui eestlased olid kriitilised nõukogude ideoloogia suhtes, siis ehk on nad paremini ette valmistatud ka teiste, näiteks neoliberaalsete ideoloogiate vastu seismiseks, niipea kui nad näevad, kui palju inimesi jääb tööta või peab leppima madalapalgaliste juhutöödega neoliberaalses turumajanduses. Ja see on uue (turu) ideoloogia pelgalt majanduslik külg. Sümboolne pool seisneb selles, et inimesed ei saa meedias avaldada oma mõtteid, mis sel samal turul ei müü, nagu võib näha odavatest rämpstelesaadetest, milles valitseva ideoloogia kriitikal pole mingit kohta.
Kokkuvõttes ei piirdu ideoloogia vasak- ega parempoolsusega, kommunismi ega kapitalismiga. Ideoloogia on kõikjal, kus inimesed organiseeruvad, et suruda teistele peale või legitimeerida oma võimu, või siis võidelda pealesurutava võimu vastu. Seega on olemas rassistlikke ja antirassistlikke, militaristlikke ja patsifistlikke, seksistlikke ja feministlikke jne ideoloogiaid. Mõni ideoloogia on halb ja mõni hea või parem enamikule inimestest. Ideoloogiad kontrollivad meie peas toimuvat – need on sotsiaalsed representatsioonid. Need kontrollivad meie kui usulise, rahvusliku, soolise, poliitilise või ametialase grupi liikme mõtlemist, nii grupi kui terviku hoiakuid, aga ka üksikisiku arvamusi, ning selle kaudu ka meie sotsiaalset praktikat ja diskursust. Ideoloogiad teevad mõlemat: legitimeerivad rõhumist ja inspireerivad revolutsioone.
Kus ja kuidas ideoloogiad end tänapäeval ilmutavad? Kus me neid näha ja leida võime?
Ideoloogiaid võib leida kõikjal, kus inimesed sotsiaalselt tegevuses on – kui gru
pi liikmed. Kõige eksplitsiitsemad on ideoloogiad diskursuses, näiteks valitsuse ja poliitiliste parteide programmides, kooliõpikutes, meedias, teadusetegemises jne. Implitsiitselt eksisteerivad nad ettevõtete töölevõtmis- ja vallandamisotsustes, seksistlikes vägivallaaktides naiste vastu, Kolmanda Maailma inimeste immigratsiooni piirangutes, relvade ostu- ja müügitehingutes riikide vahel, valikulistes investeerimisotsustes, madalate palkade maksmisel jne. Kui ideoloogiaid on vaja legitimeerida, siis eksplitseeritakse neid valitsuse programmides, majandusteooriates, ajalehtede juhtkirjades ning eliidi diskursuses üldiselt. Just selliste diskursuste sees ja abil taastoodetakse ühiskonnas neoliberaalseid, seksistlikke, rassistlikke ja militaristlikke ideoloogiad.
Kuidas ideoloogia (nt rassism) üldse tekib? Näiteks moodustavad Eesti elanikud (valdavalt eestlased ja venelased) nahavärvilt homogeense sootsiumi, kellel isiklikud kokkupuuted ja kogemused mustanahaliste inimestega peaaegu puuduvad, ometi võib siin tajuda ksenofoobsete ja rassistlike hoiakute olemasolu ja tugevnemist. Kas ideoloogia võib kohale jõuda enne, kui selle objektiks olevad inimesed ise, või isiklikud kontaktid nendega aset leiavad?
Jah, inimesed võivad tõesti ideoloogia omandada enne tegelikke kogemusi. Enamasti põhineb rassism kuuldustel, diskursusel ja meedia vahendatud infol, mitte ei tulene isiklikust vaatlusest või sotsiaalsest praktikast. Üleüldistamine, mitte tegeliku kogemuse põhjal tehtud järeldus, on rahvuslike eelarvamuste alus. Paljudel ideoloogiatel, näiteks religioossetel, pole üldse mingit empiirilist alust. Otsustava tähtsusega on rassismi tekkimisel võim. Võimu taastootmiseks ei piisa rõhumisest, selleks on vaja ka nõusolekut, mis saavutatakse ideoloogilise veenmistööga. Kui lääneriikidel on majanduslikke raskusi, on neil lihtsam süüdistada probleemides immigrante kui ettevõtete juhte, kelle palganumbrid on dollarites või eurodes kuue nulliga, või töölisi, kes ei taha leppida ebakindlamate töökohtadega. Ideoloogiate võim on sümboolne. See mõjutab inimeste mõttetegevust nii, et inimesed tõlgendavad reaalset maailma kallutatult – domineerivate eliitide kasuks. Nii saab vastupanu rõhumisele nimetada terrorismiks. Naftarikka riigi okupeerimist vabastamiseks. Tegevusetust diktaatorite terrori all kannatavate riikide puhul rahvusvaheliste seaduste austamiseks. Rassistlikke töölevõtmispõhimõtteid turu “vabaduseks”. Rassistlike immigratsioonipiirangute kehtestamist oma riigi kaitsmiseks “võõrinvasiooni” eest. Ühesõnaga: ideoloogia on domineerimise kognitiivne alus. Õnneks on see ka vastupanu ja muutuste kognitiivne alus.
Kuidas teha selgeks lihtinimesele, et rassism või natsionalism on halb, kui inimene tunneb, et ta kaitseb ju ainult oma harjumuspärast eluviisi (kultuuri, keelt), töökohta, eluaset?
Lihtinimene polegi kõige suurem probleem. Ta teab, et teiste diskrimineerimine on halb, sest ta võib olla diskrimineerimist omal nahal kogenud kui vaene inimene, töötu, naine jne. Ma olen näidanud oma uurimistöödes, eriti raamatus “Eliidi diskursus ja rassism” (1993), et põhiprobleemiks on hoopis eliit. Nemad on need, kelle käes on suurim võim ja seega suurim kontroll avaliku diskursuse üle, millest omakorda tuleneb nende palju suurem mõju eelarvamuste kujunemisele ja rassismi taastootmisele kui see on lihtinimeste kõnel ja tegudel. Rahvarassism on reaalne nähtus, kuid selle on suuresti eelsõnastanud ja selleks kihutustöö teinud “sümboolne” eliit nagu poliitikud, ajakirjanikud, õppejõud ja kirjanikud. Vaadakem kas või seda, kes kütsid üles etnilise sõja endises Jugoslaavias – pigem eliit (poliitikud, ajakirjanikud jne) kui lihtinimesed. Sama toimus ka Rwandas raadiosaadete kaudu. Ning ka natsi-Saksamaal propaganda abil. Tänapäeval on taas eliit see, kes eitab oma rassismi, sest see pole kooskõlas progressiivsete ja kosmopoliitsete kodanike positiivse enesekuvandiga. Nemad on need, kes võtavad tööle ja lasevad lahti, kes otsustavad, kes võib legaalselt maale tulla ja kes mitte, kellel on juurdepääs poliitikale ja meediale, keda avaldatakse pressis või näidatakse televisioonis. Nemad kontrollivad kõiki tähtsamaid kommunikatsiooni- ja interaktsiooniviise ning organisatsioone. Kui vähemuste esindajad jäetakse kõrvale ja marginaliseeritakse kui grupi liikmed, on selle taga peaaegu alati domineeriv eliit – isegi kui käske viivad ellu “lihtinimesed” nagu madalama tasandi bürokraadid, ajakirjanikud, politseinikud või õpetajad. Rassismi vastu võitlemine tähendab eliidi vastu võitlemist.
Kui eliidi ja meedia käes on kontroll avalikku ruumi pääsevate häälte üle, siis kes ja kuidas saab üldse võidelda nende sõnaosava ja vaoshoitud rassismi vastu?
Nagu ülal öeldud, on eliidi rassism suuresti sümboolne rassism, st rassism, mida väljendatakse domineerivas diskursuses ja representatsioonides, mida eliit kontrollib, näiteks parlamendiväitlustes, seadustes, uudistes, juhtkirjades, arvamusartiklites, telesaadetes, filmides, õpikutes jne. Eliidi rassism võib olla üsna kaudne ja vargne ning tunduda “loogiline”, “loomulik” või “tervemõistuslik”, mistõttu sellele on raskem jälile jõuda ja vastupanu avaldada. Eliidi rassismi tuvastamine ja sellele vastupanu avaldamine võib vajada põhjalikku, kriitilist diskursusanalüüsi ning põhjalikku argirassismi tundmist.
Eliidi rassismile saab vastupanu avaldada mitmel moel. Esiteks saavad seda teha vähemusgrupid ise, vahel ka vägivalda kasutades, nagu võib näha kodanikuõiguste liikumisest USAs 1960. aastatel, Brixtoni “rahutustest” Ühendkuningriigis 1981. aastal ning Prantsusmaa noorte immigrantide “rahutustest” käesoleval kuumal sügisel. Teiseks saab vastupanu avaldada antirassistlik vähemuseliit, kes hoolimata oma marginaalsest juurdepääsust avalikule diskursusele võivad suuta enda poole võita juhtiva poliitiku või ajakirjaniku, et ajada oma asja eliidi esindajate seas. Kolmandaks, koondades rahvusvahelised solidaarsusjõud, nagu näiteks lõuna-aafriklased tegid apartheidi vastu võitlemiseks. Ilma revolutsiooni või analoogse põhjaliku muutuseta võimusuhetes muutub rassism ainult siis, kui eliit ise muutub. Alati tuleks alustada peaministrist, ajalehe peatoimetajast, tehase direktorist või teistest juhtidest. Kui nemad annavad halba eeskuju, kipuvad alluvad neid järgima, kui see vastab nende huvidele (sest Teiste väljaarvamine on sageli Meie huvides kasulik). Kui aga eliit annab head eeskuju, näiteks formuleerides ja ellu viies soolise või rassilise mitmekesisuse poliitikat, on olemas võimalus, et muutus toimub ka kogu riigis, ajalehes või organisatsioonis, isegi kui see on aegavõttev ja keeruline protsess. Et muutus toimuks, tuleb muuta juhte, eriti suure sümboolse võimuga juhte, kes vastutavad domineeriva avaliku diskursuse ja seega inimeste hoiakute eest.
Kuidas hindate ideoloogilist olukorda tänases Euroopas, kus ühelt poolt räägitakse globaalse liberalismi vajalikkusest ja laienemise hüvedest ning teiselt poolt kehtestavad riigid piiranguid ja kvoote sisserändele, et kaitsta oma huve ning kus senised sisserändajad alustavad tänavasõda?
Te viitate ühele suuremale globaliseerumisega kaasnevale vastuolule, mille ühes otsas on majanduslik, finantsiline ja kultuuriline domineerimine rikaste lääneriikide, eriti USA ja ELi poolt ning teises otsas globaliseerumisvastane tegevus kodus regionaalpoliitika, diskrimineerimise ja väljaarvamise kaudu. Muidugi on see vastuolu ainult näilik ja täielikult kooskõlas ideoloogiatega, mis hoiavad ülal suurriikide domineerimist maailma üle: turu (= Meie turu) ülemaailmset vabadust ja Meie huvide ülemaailmset kaitset, k.a Meie heaoluriigi huvide kaitset kodus.
Ka teie kodumaa Holland on lähiajal olnud teravate ideoloogiliste konfliktide tallermaa: parempoolse populistliku poliitiku ja avalikult oma homoidentiteeti tunnistanud Pim Fortuyni mõrv vasakpoolse keskkonnaka
itsja poolt, filmirežissöör Theo van Goghi mõrvamine islamiradikaali poolt ning lõpuks hollandlaste “ei” Euroopa Liidu põhiseaduse leppele. Miks on teie arvates Hollandis kui ühinenud Euroopa ideed ühena esimestest toetanud riigis selline situatsioon tekkinud?
Olukord Hollandis – muide, ma ei ela enam seal, ma kolisin Barcelonasse üle kuue aasta tagasi – on ainult pinnapealselt konfliktne. Hollandlased on ajalooliselt olnud tublid kaupmehed (ja usumehed!) ning sama tublilt on nad müünud ideoloogilist toodet Holland kui progressiivset, moodsat rahvust. Rassismi on sellisel maal iseenesest mõista alati jäigalt eitatud ning minu ja teiste kirjutisi on pressis ägedalt rünnatud ja naeruvääristatud. Oma empiirilistes uuringutes olen ma alates 80ndatest näidanud, et see kaunis kujutelm oli suuremas osas ekspordiartikliks mõeldud ega vastanud eriti just eliidi hulgas laialt levinud nüüdisrassismile, mis väljendus näiteks pressis. Seega polnud ma erinevalt teistest üldse üllatunud Fortuyni ideoloogilise ja valimisedu üle. Islamofoobia on Hollandis kultuurilise ülimuslikkuse, mida tuntakse “mahajäänud” (ja fundamentalistlike, et mitte öelda “terroristlike”) muslimite suhtes, loogiline tagajärg. Ning Theo van Goghi mõrva juures ignoreeriti Hollandis (ja eriti välismaal) tõsiasja, et teda poleks küll saanud inimõiguste, rääkimata siis naiste õiguste kaitsjaks nimetada, mis muidugi ei õigusta kuidagi tema tapmist. Positiivne on siiski see, et Holland on valdavalt olnud vägivallatu riik (kui kõrvale jätta vägivallatsemine kolooniates, st Indoneesias ja Surinamis) ja selles suhtes ei saa kõnealuseid mõrvu kuidagi Hollandile iseloomulikuks pidada. Ei tohiks unustada ka, et Holland on olnud teistest maadest ees isikuõiguste vallas, näiteks homoseksuaalide või eutanaasia alal. Kuid grupiõigustega, näiteks naiste ja vähemuste õigustega, on lugu hoopis teine. Kui poliitika kõrvale jätta, on Hollandis väga vähe naisi kõrgetel ametikohtadel, näiteks suurettevõtete juhtkondades ning ka ülikoolides. Amsterdami ülikooli humanitaarteaduskonnas on ainult paar naisprofessorit, kuigi enamik üliõpilasi on naissoost. Kokkuvõttes, Holland pole sugugi nii progressiivne kui tema välismaale müüdavast kuvandist võiks järeldada.
Oleme seni rääkinud ideoloogiast ja rassismist valdavalt n-ö vana Euroopa näitel, kus gruppidevahelised võimusuhted on kujunenud pika aja jooksul enam-vähem stabiilse, aeglaselt muutuva ühiskondliku korra tingimustes. Mitme postsotsialistliku siirderiigi tunnusjooneks on aga pea peale pööratud suhted rahvusrühmade vahel: endisest domineerivast rühmast (venelased Nõukogude impeeriumis) sai 90ndate alguses praktiliselt üleöö vähemusrühm taasiseseisvunud väikeriikides. Millisel määral sobivad niisuguste, lühikese aja vältel radikaalselt muutunud rahvussuhete uurimiseks teoreetilised käsitlused, mille peamiseks empiiriliseks baasiks on selgelt välja kujunenud suhted valgenahaliste enamusrühma ja värviliste sisserännanute vahel?
Venelased on Eestis nüüd rahvusvähemus, kuid nende diskrimineerimine pole rahvuspõhine, vaid pigem sotsiaalpoliitiline, kuna venelased esindavad eelmisi peremehi. Samasugune oli ka natsi-Saksa okupatsioonile järgnenud saksavastane meelsus Hollandis. Ja samalaadseid näiteid võib leida kogu maailmast, kus samasse rassi kuuluvate gruppide vahelise vaenulikkuse põhjuseks on majanduslik, ajalooline või poliitiline domineerimine või võitlus. Võiks loota, et mõne põlvkonna pärast on “etnilised” venelased Eestis täielikult integreerunud. Teisalt on kogu elu Eestis elanud venelaste diskrimineerimine põhjusel, et nende vanemad või vanavanemad tulid Eestisse elama, muidugi sama vale kui mis tahes muu diskrimineerimine, isegi kui selle põhjused on mõistetavad.
Täpsustame pisut eelmist küsimust. Te ei eelda ometi, et enamus- ja vähemusgrupi vahelised suhted ning diskursiivne ja sotsiaalne praktika on kõikides ühiskondades sarnane ning et enamusgrupp diskrimineerib igal juhul ja valimatult vähemusgrupi liikmeid? Kuivõrd peate võimalikuks, et keerulise ajaloolise kontekstiga ühiskondades (nt postkoloniaalsed ja siirderiigid) ei ole (uue) enamusgrupi ja (uue) vähemusgrupi suhted ühedimensioonilised, vaid et mõlema rühma diskursiivses praktikas võib esineda Teiste diskrimineerimist ja kultuurilist rassismi?
Muidugi erinevad enamuse-vähemuse suhted erinevas sotsiaalses, poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Vähemusi ei rõhuta alati ja kõikjal. Ma rääkisin pigem oma töödest, kus olen uurinud Aafrikast, Aasiast ja Ameerika mandrilt pärit vähemusi USAs, Euroopas (ka Austraalias, Lõuna-Aafrikas jne), seega ühiskondades, kus Euroopa domineerib. Kogu ajaloo vältel, alates kolonialistlikust okupeerimisest, ekspluateerimisest ja rõhumisest kuni tänaseni on paljudes maades “etnilisi” või “rassilisi” Teisi eri viisil marginaliseeritud, problematiseeritud ja rõhutud. Mina olen defineerinud rassismi, lähtudes eurooplaste domineerimissüsteemidest ja võimu kuritarvitamisest etniliste Teiste suhtes. Vähemusgrupi mis tahes tundeid (etnilise) enamusgrupi suhtes (nt mustanahaliste tundeid valgenahaliste vastu) ei saa rassismiks nimetada, sest vähemusgrupil pole võimu tõlkida oma tundeid võimu kuritarvituseks. Sama saab väita ka naiste ja meeste suhete kohta seksistliku domineerimise süsteemis. See tähendab, et iga domineerimissüsteemi ja iga vastupanusüsteemi analüüsimisel tuleb arvestada selle ajaloolist konteksti. Paljudel gruppidel võib olla eelarvamusi teiste gruppide suhtes, kuid ainult teatud olukorras suudavad nad tõlkida oma eelarvamused süstemaatiliseks diskrimineerimiseks, väljaarvamiseks ja rõhumiseks. Sellest aspektist lähtuvalt olen ma kriitiline võimu kuritarvituse mis tahes vormi vastu kus tahes. Iisraelis kritiseeriksin ma näiteks riigi ja armee võimu kuritarvitamist palestiinlaste vastu. Euroopas, ning eriti Ida-Euroopas, kritiseeriksin ma antisemitismi ja mustlastevastasust. Sõltumatu kriitilise teadlasena püüan ma mitte pigistada üht silma kinni ning sallida nendepoolset diskrimineerimist ja rõhumist, keda normaalolukorras meie “sõpradeks” peetakse. Kuigi peaaegu kõik Hollandi eliiti kuulujad ründasid mind, kui ma oma töödes näitasin, et ka nemad on osa rassismiprobleemist, ei kardaks ma kritiseerida idaeurooplasi või eestlasi antisemitismi pärast, või ungarlasi ja rumeenlasi mustlastevastasuse pärast, isegi kui mu sealsed sõbrad ei mõistaks mu kriitikat. Moraalikriteerium on väga lihtne: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehtaks. Seega, kuigi venelastevastased tunded Eestis, nagu ka saksavastasus Hollandis, on mõistetav, arvestades ajaloolist konteksti, siis on selge, et lapsi või lapselapsi ei saa süüdistada nende vanemate või vanavanemate vigades. Kuid Venemaa kui riigi võimule vastu seismine on üsna erinev poliitiline olukord. Taas: iga situatsiooni tuleb analüüsida eraldi, kuid rakendades üldisi moraalikriteeriume, kui me kritiseerime neid, kes hoiavad sel hetkel võimuohje oma käes.
Viimane ideoloogiat käsitlev mahukam teos, mis eesti keeles on ilmunud, on riigisotsialismis üles kasvanud Slavoj Žižeki “Ideoloogia ülev objekt”. Oma raamatu lõpetate sõnadega, et ideoloogiateooria loomist ei saa kindlasti mitte jätta filosoofide ülesandeks. Miks nii? Milles seisneb Teie ja Žižeki lähenemise erinevus?
Ma olen lugenud Žižekit, kuid ei pea tema töid fundamentaalselt uueks panuseks ideoloogia käsitlusse. Pigem jätkab ta filosoofia pikka traditsiooni, samas kui mina pakun välja multidistsiplinaarse teooria, mille moodustavad põhjalik diskursusanalüüs, põhjalik kognitiiv- ja sotsiaalpsühholoogia ning sotsiaalse praktika vormide ja interaktsiooni põhjalik analüüs, ja kõike seda sidusas raamistikus. Ma ei tea ühtegi teist lähenemist, mis käsitleks ideoloogiat sellisel viisil integreeritult. Lisaks pole ma kunagi olnud ega ole marksist või neomarksist ja seega on mind palju vä
hem mõjutanud ideoloogiateooria ajaloos valitsenud tugev marksistlik mõju. Seega distantseerin ma end tänapäeva käsitlustest, mis integreerivad marksistliku traditsiooni, olgu see siis Lukáci või Gramsci või Althusseri või Stuart Halli käsitlus, olenemata sellest, kas mõni nende ideedest või mõistetest osutub mulle kasulikuks või langevad minu mõtted nende omadega kokku, nagu näiteks Stuart Halliga rassismi analüüsimise vallas.
Teie raamat ilmub riigis, kus pärast iseseisvuse saavutamise eufooria lahtumist tegeleb küüniline poliitikast võõrandunud kodanikkond peamiselt oma isikliku elu ülesehitamisega, nii et edukate näol on olemas soodus pind neoliberalismi toetamiseks ja vaesemate näol ksenofoobsete ja rassistlike hoiakute tekkimiseks, sest ilmajäetuid valitseb hirm kaotada niigi napid ressursid. Kui ideoloogia on sotsiaalselt jagatud uskumuste kogum, siis kuidas saada inimesi millessegi positiivsesse ja konstruktiivsesse taas uskuma, ühiselt tegutsema? Žižek on öelnud ühes oma intervjuus: “Minu unistus on ühendada ülimalt sünge ja pessimistlik uskumus, et elu on põhimõtteliselt õudne ja juhuslik, revolutsioonilise ühiskondliku hoiakuga.” Mis on Teie unistus, juhtmõte või sõnum maailmale?
Žižeki Jugoslaavia kogemus on iseloomulik ka paljudele teistele maadele. Rõhumise tagajärjeks on sageli apaatia ja küünilisus. Poliitikute mitte usaldamine ja korruptsiooni lokkamine on igapäevaelu osa nii Lõuna-Ameerikas, Aafrikas kui ka Aasias. Taas rõhutaksin, et sel pole tähtsust, kas tegu on kommunismi või neoliberalismiga. Kui te kirjeldate ka Eesti olukorda sellisena ja küllap on see iseloomulik suurele osale Ida-Euroopast, pole siin tegelikult midagi üllatavat ning see kinnitab äsja öeldut: küünilisus ja apaatsus võivad tekkida nii sotsialismi kui ka neoliberalismi all elades, eriti neis inimestes, kes kummagi süsteemi all enim kannatavad. Ideoloogiad on representatsioonid, mida grupi liikmed omavahel jagavad, ja neid saab kasutada mitmel eesmärgil: domineerimiseks, rõhumiseks või vastupanuks. Kuigi ma olen sügavalt kriitiline ebaõigluse, ebavõrdsuse, rõhumise suhtes, eriti kui marginaliseeritakse terveid gruppe, nagu näiteks seksismis või rassismis, pole ma pessimist. Vastupanu on alati olnud ja saab olema ka tulevikus, ideaalid sõnastatakse ümber ja püstitatakse uusi ühiseid eesmärke. Kodanikuõiguste liikumine USAs, apartheidivastane võitlus Lõuna-Aafrikas, ülemaailmne naiste õiguste eest võitlemine ning vastupanu Nõukogude imperialismile ja kommunismile Ida-Euroopas on selliste liikumiste näited, nii nagu tänapäeval patsifism, roheline liikumine ja globaliseerumisvastane liikumine. Ja me näeme, et võitluse tulemusel hakkavad domineerimisvormid tasapisi muutuma, mille tulemusel võib tekkida kohati egalitaarsem olukord. Samas, olenemata antirassistlikust liikumisest Lääne-Euroopas, võib märgata rassistlike või ksenofoobsete hoiakute tugevnemist, eriti Taanis, Hollandis, Austrias, Itaalias ja Prantsusmaal. Ja nagu mitmes riigis (USAs, Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal) juba näha on, põhjustab see vastupanu kasvu vähemusgruppide poolt, eriti kui nende poliitiline, majanduslik ja sümboolne võim suureneb, mida võib täheldada latiinode puhul USAs. Meie ainus lootus on üdini demokraatlik ühiskond, kus rahvusvähemusi ei marginaliseerita ega rõhuta, kus mitmekesisus on normiks, kus soolised ja rahvuslikud erinevused ei mängi enam rolli. See on kõrge latt ja väga aeganõudev protsess, kuid kui pöörame pilgu korraks tagasi, sajandite taha, siis näeme, et kuigi kõik pole läinud perfektselt, oleme siiski tulnud pika tee eemale jõhkrast kolonialismist, orjapidamisest, etnilisest genotsiidist, seksismist ja rassismist. Kokkuvõttes, enamik meist on võimelised nii üksikisikuna kui grupis võitlema parema ühiskonna eest ja mul on hea meel näha, et paljud inimesed teevad seda, hoolimata laialt levinud küünilisusest.
