Toeta
Otsi

vananemine

  • AND SO ON AND SO FORTH avamine 5. oktoobril kim?-is

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    Osalevad:

    Ivars Gravlejs (LV), David Horvitz (US), Takahiro Iwasaki (JP), Krõõt Juurak (NL/EE),  San Keller (CH), Paul Kuimet (EE) & Mikko Rikala (FI), Camille Laurelli (FR), Ursula Nistrup (DK), Olof Olsson (DK), Pind (DK), Julien Prévieux (FR), Annika Ström (SE / UK), The Collection of Marianne and Fritz Keller (CH), Triin Tamm (EE), Toomas Thetloff (EE)

    Kuraator Margit Säde Lehni

    Organiseeris Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kaaskorraldaja kim? Kaasaegse Kunsti Keskus Riias.

    Toetavad:  Nordic Culture Point,  Eesti Kultuurkapital, Pro Helvetia, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Riias, Eesti Vabariigi Suursaatkond Riias, Palais de Tokyo ja LuxExpress.

    Näitust saatvad üritused:

    5. Oktoober kell 19.00

    Avamine ja Krõõt Juuraku Scripted Smalltalk and So On, So Forth

    Võttes oma inspiratsiooniks näituse – muutuvad tööd rekvisiitideks ja vaatajad näitlejateks. Kujutletaval laval laguneb pressitekst oma banaalsuses ja näitus oma kontseptuaalsuses.

    6. Oktoober kell 14.00

    Kohtumine David Horvitzi, Ursula Nistrupi ja Julien Prévieux’ga.

    6. Oktoober kell  19.00

    Olof Olsson’s RED ALERT! – talk show katastroofi äärel.

    On band, on külalised ja tegelane ülikonnas, kes peaks seda kõike vedama.

    7. Oktoober kell 12.00

    Pühapäeva kohv kuraatori ja kunstnike seltsis, jalutuskäik ja taeva maalimise töötuba koos David Horvitziga.

    16. Oktoober kell 18.00

    Kasutades San Kelleri kaardikeppi Mittemiski ei ole täiuslik juhib obskuurne poeet ja kognitiivteadlane Erkki Luuk näitusel AND SO ON AND SO FORTH kriitilist ringkäiku.

    kim? Kaasaegse Kunsti Keskus

    12/1 Maskavas Iela, Riia

    http://www.kim.lv/

  • Vesi kui ürgnaise sex-shop

    Heili Vaus-Tamm

    Ruusmaa koreograafia on häbenematult ajanud narratiivse moderntantsu rida, tal on alati midagi jutustada või näidata. Ja kui need senised „jutud” on olnud kuidagi etteantud teemal (näiteks „Don Juani pidusöök” eri heliloojate don Juani teemalisele muusikale või ühisprojekt Jaapani koto-mängijaga), siis sedapuhku on Anu ise loonud naise ja looduse teemadel etenduse.

    Teine aspekt on koostöö muusikutega laval. Tantsijate sõnavaras on muusika kohta selline väljend nagu „taust”. Ja seda kasutavad muusikasse sugugi mitte halvustavalt suhtuvad tantsijad ning koreograafid. Ruusmaa on tõstnud muusika tausta rollist siin ja praegu toimivaks komponendiks ning toonud elavad muusikud lavale.

    Projektis „Omaenese ukseni” on Ruusmaa senised kogemused liitunud orgaaniliseks tervikuks. Koreograafil on juba kogemus kasutada muusikuid ja ta on liitnud nemadki liikumisega üheks lavastuse osaks. Võib öelda, et ta kasutab ka nende keha. Muusikud on samamoodi laval liikuvad ja kostümeeritud tegelased, ainult et väljendavad end põhiliselt pilli kaudu.

    See on üks näide palju kiidetud ühiskunsti tööst, mis jääb tihti komponentide tugevusele vaatamata ikka kuidagi harali ja vägivaldseks. Samas lavastuses „Omaenese ukseni” liituvad tantsijad-muusikud väga loomulikuks tervikuks. Kuni selleni, et tantsija valmistab pillimehele pesukaussidest löökpilli või liigub tema kui partneriga laval.

    Ja kolmas ning sisuliselt valitsev aspekt on naiseteema Ruusmaa loomingus. Mitme eri naisetüübi kasutamine ja näitamine on iseloomulik paljudele tema etendustele. Kui seni on need olnud kas aimatavad variatsioonid või mängud etteantud teemal („Don Juani pidusöök”), siis seekord on teema Anu Ruusmaa enda ideest välja kasvanud, selge ja intensiivne. Laval on kolm eri vanuses naist: nooruke, lausa valge pruutkleidi ja looriga tüdruk, keskmine naine oma küpsuse ja vaevadega ning arhetüübina mõjuv, selginenud tarkust ja rahu kandev esiema. Need liinid olid selged ja ühesed.

    Nii ka väljendusvahendid – kõigist jäi meelde mingi üks komponent. Pruudieas neiust kukerpallitamine, naisest visklev millegi järgi sirutumine, vanemast naisest… ei midagi muud kui seismine. Iseenesest kahju, et Ruusmaa polnud leidnud oma rolli (tema kehastas vanemat naist) tarvis mingit väga olemuslikku liikumisdetaili. Aga kui nooremad naised olid märgatavalt põranda küljes kinni, siis mõjus just vana naise seismine ja teadlik sirgeseljalisus omaette märgina.

    Võõras pole Ruusmaa lavastustele ka naturalism. Don Juanil läks laval süda sõna otseses mõttes pahaks, kui ta avastas ühes naises omaenda mänguriloomuse. Siin aga mängis peategelane veega, laval lainetas ämbrite kaupa tõelist vett. Sensuaalsuse, purskamise, puhastumise, elu alguse – mille kõige sümboliks võib vett pidada. Ja see küllus, millega keskmine naine end suure koguse veega üle valas, muutus varsti januks, paratamatult põrandat mööda ära ja laiali voolava vee ahneks kokkukraapimiseks. Riided, juuksed – kõik olid märjad, seelik tõi esile seni varjus olnud kehavorme. Selge ja kõnekas ning sealjuures väga ürgne.

    Ja laval toimiva muusikaga üksüheselt sobiv – toru- ja parmupillide ajastu seksimängud, kui linna sex-shop’i asemel oli küla taga jõgi. Jõgi, kust sai leevendust kuumavale kehale, veepisaraid mänguks, ja kes oli ka ainus kuulaja kurtjale, kui kõik uksed kinni langesid. Kui muusikutel oli etendust koos hoidev, meeleolu ja vormi loov roll, siis video jäi küll taustaks. Ja heas mõttes. Lava tagaseinas lisas see kauguse, looduse ja metsa dimensioone.

    Ilma konkreetse stoorita, seisundit kujutavaid etendusi on raske lõpetada, ja tihti tehakse lihtsalt nägu, et aitab küll, lõpetame ära. Ruusmaa etendus kadus pimedusse, kolme naise ajast aega korduvasse ringtantsu. Mitte just rabavalt originaalne, aga väärikas ja selge.

     

     

  • Kirp? Kirp. Kirp!

    Kaarel Tarand

      Lord Byron

     

    Kirp on küll väike, kuid hüppab kõrgele. Nagu bioloogiaõpikutes väidetakse, on inimesekirbu (Pulex irritans) arvukus viimase sajandi jooksul oluliselt kahanenud, seda eeskätt keskküttega majade ehitamise tõttu, kus on kirbuvastsete arenguks liiga vähe niiskust. Inimesele endale muidugi meeldiks mõelda, et ta on hakanud oma roppudest esiisadest rohkem puhtust pidama, aga ega see üksi ei aitaks, kuivust on ka vaja. Aga et looduses peab valitsema tasakaal ja kõike elusat peab maakeral domineeriv liik ehk inimene võrdselt kohtlema, siis ei tohi ühe liigi allakäigust rõõmu tunda, vaid peab hoopis mõtlema, kuidas teda väljasuremisest päästa. Just seetõttu, et kirpe on vähe järele jäänud, otsustaski Sirbi toimetus ühe juurde teha. Ja teemegi. Täpselt kahe nädala pärast hakkab Sirbi vahel ilmuma pilkeleht Kirp. Esialgu korra kuus, iga kuu viimasel reedel.

    Miks selline nimi? Eks ikka kõlalise sarnasuse, sõna hea käänatavuse ja tähendusliku selguse pärast. Eks ka seetõttu, et mitte tekitada ülearuseid seoseid nõukogude sümboolikaga, mille pärast nii mõnigi veel tänapäevani kultuurilehte verbaalselt nuhelda tavatseb. Kirp, olgu looma või inimese, hammustab ja on tülikas, kuid tänapäeval ei tapa. Varasematel aastasadadel on teda peetud küll ka katku levitajaks ja miljonitele surma külvajaks. Aga enam mitte. Inimkond on ju katku võitnud! Kirp ei tekita seoseid löömise, purustamise, toore jõu, lõpliku likvideerimise või “ärapanemisega” (nagu näiteks vasar, sepp, niitja vmt). Kirp on kultuuriloos ja rahvapärimuses keskmise raskusastme nuhtlus, samuti kasimatuse märk, midagi sellist, mida tuleb häbeneda ja millest oma sotsiaalse staatuse säilitamiseks vabaneda.

    Aga nimi nimeks, põhiline häda on ju selles, et iseseisvat pilkelehte Eestis praegu polegi. Järelikult tuleb selline teha. Sest pilkelehe traditsioon on siinmail üle sajandi pikk. Karl August Hindrey algatatud Postimehe pilkelehest Sädemed alates on satiirilises vormis ühiskonnakriitikal kultuuriprotsessis olnud oma võõrandamatu koht, sõltumata riigikorrast. Ka Sirbi huumorirubriigil on pikaajalised traditsioonid, kuigi viimastel aastatel pole nali sõnas ja pildis leidnud kohta püsirubriigis, vaid ilmunud lehes juhuslikult.

    Vaba meedia taassünni ja turureeglite jõustumisega ajakirjanduses pole katsed iseseisvat naljalehte välja anda osutunud siin siiski majanduslikult elujõuliseks. Kahjuks. Tõsi, nalja tehakse ja suures tiraažis. Naljahimuliste nõudluse võiks ju isegi rahuldatuks lugeda. Aga potentsiaalsed naljategijad on alakoormatud. Mõnevõrra lihtsustatult võib väita, et kogu Eesti “naljaturg” on jaotatud suurte meediakanalite palgaliste humoristide vahel, kusjuures nii sõnalise kui ka pildilise nalja tegijatel on oma väljaannetes monopoolne seisund. Tekkinud on mitterahuldav olukord, kus karikaturistide, följetonistide jne arv on piiratud üleriigilise leviga päeva- ja nädalalehtede ning raadio- ja telekanalite huumorisaadete arvuga (või on isegi väiksem, sest suurimad naljamehed tegutsevad mitmel rindel). Vandenõuteoreetik näeks kehtivas olukorras midagi lausa kuritegelikku. Et mingi salapärane Norra naftaraha kulutaja, keegi Schibsted ütleb, mitu nalja nädalas võib Eestis teha. Ja siis muidugi härrad Manitski ja Luik, kes ülejäänud naljategu reguleerivad. Nii et natuke tilgub, aga joonuks keegi ei saa. Avalikõiguslikku nalja pole siinkohal mõtet meelde tuletama hakatagi, see piirdub käputäie nukkudega ja vana-aastaõhtu pingutustega.

    Mulle selline olukord ei meeldi, et terve põlvkond noori, andekaid ja hea huumoritajuga inimesi on võimalusest oma häid tegusid teiste inimestega jagada hoopis ilma jäetud. Erinevalt oma eelkäijatest, kes said esimese karastuse näiteks Pikris. Me ju õieti ei teagi selle uue põlvkonna olemasolust. Ühiskonnaelu ise ei ole naljategemise seisukohalt küll sugugi ainevaesemaks jäänud, kui võrrelda kas või okupatsiooniajaga. Ainet on, küllap ka tegijaid. Ja kus tegijaid, seal ka naerjaid. Kuidagi tuleb nad nüüd üles leida ja kokku viia. Seetõttu kutsungi üles kõiki, kes tunnevad oma organismis muude soonte kõrval ka naljasoont tukslemas, endast märku andma. Seda on lihtne teha aadressil kirp@sirp.ee. Antagu mulle ette andeks, et ma kõiki Kirbu tulevasi autoreid veel nime- ja nägupidi ega ka tegude järgi ei tunne. Ei saagi ju, arvestades eespool juba kirjeldatud olukorda. Nii et: tuhnitagu aga sahtlid läbi, suur ja kauaoodatud avaldamisvõimalus on lähedal. Pilkelehe potentsiaalsed kriitikud aga tõmmaku oma keskküttekatlamajad käima, sest, nagu öeldud, kirbu vastu aitab ainult kuivatav kuumus. Pealegi, president Ilves ise ka kinnitas, et peagi pole kommarite jaoks enam ahjusid vaja. Ja kirp on raskem kui härg, ütleb vanasõna.

     

  • “Moodne vene plakat” ja plakatiaktsioon “Rodchenko 120” Eesti Arhitektuurimuuseum

    Arhitektuurimuuseum

    NÄITUSED “MOODNE VENE PLAKAT” JA   PLAKATIAKTSIOONI “RODCHENKO 120”

    DISAINIÖÖ RAAMES EESTI ARHITEKTUURIMUUSEUMIS.

    Eesti Kujundusgraafikute Liidu korraldusel saab Eesti publik Arhitektuurimuuseumis näha Vene plakatikunsti parimaid näiteid.

    Vene plakat suutis  nõukogude traditsioonist irduda eelmise sajandi lõpuaastatel, tulles  välja uuendusliku ja väga eripärase käekirjaga, mis peale vormi  sisaldas nutikat mõttemängu. Uue sajandi alguses saavutati ka kiire  tunnustus (eriti imponeeris täiesti eriilmeline Ostengruppe looming –  peamisteks autoriteks Igor Gurovitch, Dmitri Kavko, Anna Naumova ja  Eric Belousov).  Euroopas imetleti vene plakati värskust, julgust,  teravust, samas ka selget toetumist avangardi traditsioonidele.  Soodsas õhkkonnas tekkisid plakatiaktsioonid, eufoorilised  plakatiteemalised suurüritused ning taastus ka vahepeal soikunud  suhtlus rahvusvahelise plakatikogukonnaga. Enne peamiselt  kultuuriplakatiga seotud ringkonnad väljendavad oma poliitilist  meelsust, on aktiviseerunud opositsiooniline poliitiline plakat. Kuid  siiski, see poleks ilmselt selliste kultuuriseostega plakatimaa, kui  peale nobeda, iroonilise võimude materdamise poleks kõrval ka väga  head sotsiaalse suunaga poliitilist plakatit (näitusel selle liini  peamiseks esindajaks perekond Faldinid, ehk Faldindesign).

    Näituste avamine 19. septembril 2012 kell 18.00.

    Eesti Arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalaos  – Ahtri 2

    Näitused avatud 20.09. – 21.10. 2012

    täispilet 3 EUR, sooduspilet 1,50 EUR

    Näitust toetavad: Kultuurkapital, Eesti Kujundusgraafikute Liit,  Hasartmängumaksu Nõukogu

    Täiendav info: HGDF 2012 kuraator Marko Kekishev tel 56 215 161

  • Teod

    JAAN R?TS

    Üks iseloomulik seik oli tolle teosega ka. 1962. aastal oli Moskvas noorte heliloojate konkurss, millel oli mitmeid Eestist saadetud teoseid – ja kõik said esikohad. Mäletan, et Tormiselt oli seal midagi ja Pärdi “Lastekontsert”. Iseenesest väga head lood. Aga minul oli tollal formalisti kuulsus, eriti Moskvas kritiseeriti mind selle eest. Ja meie kultuuriministeeriumist öeldi, et selle teosega ei tohi minna üleliidulisele konkursile, et see kompromiteerivat meie vabariigi heliloomingut. Aga no kohe sai lugu ikkagi tuule tiibadesse.

     

    Viimati toimus teie autorikontsert USAs ja 2006. aasta 22. juuli kuulutati Marylandi osariigis lausa Jaan Räätsa päevaks. Kuidas see kõik teoks sai?

    Alguse sai Haydn Trio Eisenstadti huvist. Nad tellisid minult trio, mis sai järjekorranumbriks seitse ja mille esiettekanne oli Viinis. See oli seotud Eesti astumisega Euroopa Liitu, nii et kuulajateks oli küll põhiliselt diplomaatiline korpus, aga kuna selle kandis üle ka televisioon, levis mu trio ka laiemalt. Haydn Trio oli väga huvitatud meie edasisest koostööst ja nii nad organiseerisid selle Ameerika turnee. Mul ei olnud plaanis sinna minna, aga kuna sain aru, et nad on neile linnadele seda lubanud ja minu puudumine oleks neile ebameeldiv, käisime kogu perega ära.

    Ühel kontserdil esitati siis minu VI ja VII trio ning üks Haydni trio. Haydniga seob meid sarnane sünniaasta – minul 1932, Haydnil 1732, vaid 200 aastat vahet. Mina hindan tema loomingut väga ja muusika järgi tundub, et ta oli ka hea inimene.

    Marylandi vabaõhukontserdiks telliti mult uus teos, Kontsert klaveritriole ja sümfooniaorkestrile. Minu teada on sellisele koosseisule seni kirjutanud ainult Beethoven. Aga see oli lõbus kontsert, inimesed tulid perega juba hommikul kohale, söögid-joogid kaasas. Peaproov käis publiku ees. Järgmisel päeval oli siis Maryland Hallis minu autorikontsert ja edasi Washingtonis Püha Anna katoliku kirikus kontsert, kus mängiti II, VI ja VII triot.

     

    Teiega on interpreetidel vist hea koos töötada – lood saavad õigel ajal valmis?

    No saavad küll, aga eks ma teen ka nii kaua ümber, kuni vähegi aega on. Algul panen kõik kirja, mis kõrva tuleb, ja siis töötan palju ümber. Kõige kiirem on filmimuusikaga, olen isegi siis ümber teinud, kui film juba valmis. Töötasin palju koos režissöör Veljo Käsperiga. Minuga oli hirmus kerge töötada, eks ta sellepärast mind omale heliloojaks valiski, et mind miski rivist välja ei viinud. Olin ju raadios helirežissöörina töötanud ja nii olin alati valmis oma muusikat juurde kleepima või lühemaks lõikama. Ma ei pilgutanud silmagi, ütlesin, et homme on korras.

    Kõige kiiremalt olen ühe päevaga kirjutanud 20 minutit muusikat. Ega partituuri ei tekkinudki, ainult partiid jõudsin välja kirjutada. Dirigent Eri Klas võttis esimese viiuli partii endale poolviltu ette ja juhatas ära. Ja film tuli õigeks ajaks! Kokku olen kirjutanud muusika 14 filmile, aga tuntuimaks sai „Viini postmark”.

    Praegu ma muusikat ei kirjuta (ja olen sellega rahul), sest arvan, et kui vahepeal mitte midagi teha, tuleb vahest midagi uut. Muidu kirjutad nagu sama lugu kogu aeg. Juba pikemat aega on plaanis ballett juudi tüdruku Anne Francki teemal. Teeksin osaliselt ise ka libreto, olen selle teema peale nii palju mõelnud. Aga enne ikka muusika – ja siis saab selle järgi libretot kohendada.

     

  • Sinine veri ei anna rahu

    Andrei Hvostov

    Ma tean, et Vene monarhistid heidavad midagi sarnast ette ka eestlastele ja lätlastele. Isevalitsuse õõnestamine (Kaido Jaanson rääkis Tartus õppinud ajalootudengitele juba 1980ndate lõpul põhimõtteliselt sama, mida võis hiljem näha ka mängufilmis “Minu Leninid”), kommunistlike kütipolkude moodustamine, valgele liikumisele vastutöötamine jne. Raske on mitte nõustuda teesiga, et tsaarivalitsus oli selle kõrval, mis impeeriumi varemeil hiljem kehtestati, midagi väga inimsõbralikku, õilsat ning valgustatut. Kogu selle hilisema jamata oleks meil praegu võib-olla Saarise projekti järgi üles ehitatud Tallinn ning sellel arenguteel püsimise korral ei peaks Eesti kultuurilehe peatoimetaja oma juhtkirjas võtma jutuks selle, millest ta praegu kirjutab (iseasi muidugi, mis keeles).

    Monarhiast lahtisaamine ning aadlike pagendamine asub tšehhide ja eestlaste ajalootunnetuses positiivsel kohal. Ja ometigi pole siniverelistest jäänud tühikut suudetud täita; midagi kripeldab me hingel.

    Inglise kuninganna külaskäik kirjutatakse Eesti ajalukku. Kui Bill Clinton siin käis – ekspresidendina juba – pidas ettevõtmise taga olnud Eesti ärimees, kunagine komsomoliboss ning hilisem Rootsi-põgenik, Vanalinna Stuudio teatrimaja suures saalis sütitava kõne, milles kõlas lause “Today is history”. Juba toona oli seda kurbnaljakas kuulata. Kas keegi mäletab, millal Clinton siin käis? Või et ta üldse siin käis? Ilmselt mitte. Miks peakski? Mingi president! Kuninganna jääb meelde. Sest ta on kuninganna.

    Ma ei hakka ümber jutustama kuninganna 80. sünnipäeva puhul tehtud dokumentaalfilmi, mis sellel nädalal ETVs jooksis. Jumalast seatud valitseja on rahva omand, ta on meediastaar ning pööbli lõbustaja, peaministrite pihiema ning lohutaja (aga kes teda lohutab, kas moodsas monarhias on kohta õuenarril?). Mul peaks temast kahju olema – ei suuda ette kujutada, et minu ema, kes alles läheneb kaheksakümnele, peaks sellist koormat kandma nagu Tema Majesteet – aga minus ei leidu kaastunnet.

    ETVs jooksnud filmi vanadelt dokk-kaadritelt vaatas vastu hästi tuttav nägu. Lapsepõlve filateeliaharrastus, margid Kanadast tulnud kirjadel: vahtralehed, kajakad, põhjamaine loodus, midagi indiaanipärast, ja siis veel keegi krooniga kena noor naine, eksootilisevõitu välimusega, natuke ebamaine. Selletaolisi naisi leiab muinasjuturaamatutes, “Lumivalgekese” illustratsioonidel näiteks. Kolmkümmend viis aastat on möödas ja korraga tuleb seesama naine minu lapsepõlve margialbumist siia, Eestisse. Kas saab kaasa tunda haldjate kuningannale, keda ma mäletan postmarkidelt?

    Kuningannale mõeldes haarab mind nostalgia. Lapsepõlve, aga ka varasemate aegade järele, kui rahvatribuunide etteaste ei olnud veel alanud. Vene isevalitsusele võib paradoksaalsel kombel ette heita vaid seda, et ta laskis end nii kergelt kukutada, avades väravad järgnenud õudusele. Saaremaal oli kunagi mälestuskivi Aleksander I-le, püstitatud kohaliku rüütelkonna tahtel sellesse kohta, kuhu keiser oma jala laevalt maha astudes pani. Rüütelkonna lahkumisega 1939. aastal kadus kusagile ka see mälestuskivi, kuigi see Aleksander vabastas talurahva Läänemere provintsides ning tema ukaasiga taasavati Tartu ülikool. Erinevalt Peeter I-st võiks pronksi valatud Aleksander I kusagil avalikus ruumis täitsa olla. Gustav Adolfi kõrval kas või.

    Huvitav, mida suutis Saaremaa rüütelkond keisrit vastu võttes välja panna? Millist meelelahutust ja seltskonnaelu organiseeriti? Või oli rõhk tööasjadel, omavalitsuse asjaajamise tutvustamisel näiteks. Reformimeelne keiser unistas valitsemisaja esimesel poolel Läänemere provintside aadliautonoomiaga sarnase korra sisseseadmisest ka Vene kubermangudes. Ei kahtle, et Saaremaa kitsastele oludele vaatamata said aadlikud keisri võõrustamisega hästi hakkama. Tuleb pöialt hoida, et Eesti uusaadel ei väärata Inglise kuninganna võõrustamisel. Et mõni vaimust vaene ei hakka vastuvõtukõnes hõikuma: “Today is history”.

    Tahaks oma pärisaadlit tagasi. Paljud tahaksid, alateadlikult. Suvel käisin Alatskivi lossis. Seal oli fotoväljapanek, kus kujutatud iga-aastaseks traditsiooniks saanud lossipäevi. Mängitakse lossipreilisid ja noorhärrasid, ollakse mängult siniverelised. XIX sajandi lõpus Arved von Nolckeni ehitatud historitsistlik ime (meie oludes, eks ole) vajab kõvasti restaureerimist. Eks lossi taastamise huvides lossipäevi korraldataksegi. Piletiraha, loteriid. Oleks von Nolckenid meie hulgas, tegeleksid nad perekonnamõisa korrashoiuga ise. Mis on üks ränk kohustus. Kunagi aastaid tagasi käisin ma Frankimaal ühe põlisaadli perekonna lossis piknikut pidamas. Lossi omanik oli Bundestagis Balti toetusgrupi juhtfiguur, ilmselt sellepärast midagi niisugust üldse saigi juhtuda. Perekond oli selles lossis elanud 900 aastat. Lammutatud polnud seal midagi, uus oli sajandite jooksul ehitatud vana kõrvale. Kõik see uhkus ja toredus tahtis pidevalt restaureerimist. Tookord oli tellingutes XII sajandist pärit Bergfried, mille keldris olevat kunagi pidutsenud Palestiinasse ristiretkele suundunud keiser Friedrich Barbarossa. Nüüd pidutsesime seal meie. Ja krahvi tütar kandis õlut lauda. Krahv ei teinud meile välja, talle maksti selle eest, hiljem oli meile, üliõpilastele, veel üks lisarepart. Mis tekitas isegi teatud nördimust. Krahv ikkagi, on tal kindlasti vaja meie raha?! Oli vaja – perekonnalossi korrashoidmiseks on vaja kogu aeg raha.

    Alatskivi lossis hulkudes tuli uitmõte, et kuidas see välja näeks, kui Arved von Nolckeni lapselapselapselaps kannaks häärberi esimesel korral toekatele eesti meestele õlut lauda. Need sügaks üle värvli rippuvat vatsa ja piidleks parunipreili dekolteed. Viskaks rammusat naljagi. Aga parunipreili vaid naerataks. Klient on kuningas, sest ta maksab, aga perekonnalossi fassaad vajab ülevärvimist, pargis tiik süvendamist. See olnuks tõeline kättemaks seitsmesaja aasta eest. Praegu on me siniverelised ikkagi väga kergelt pääsenud.

    Kuningannast kirjutades jõuan lõpuks tüüpiliselt eestlaslike mõteteni.

  • Eesti noored solistid kogunevad Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia Muusikaliteatri eestvedaja Mary Hammondi käe all

    Krista Must

    4. – 6. oktoobril õpetavad Tallinnas Eesti noori soliste Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia Muusikaliteatri õppejõud Mary Hammond ja Tom Brady. Maailmakuulsate õpetajate käe all harjutavad Eesti noored lauljad Nele-Liis Vaiksoo, Tanja Mihhailova, Maarja-Liis Ilus, Uku Suviste, Kelli Uustani, Ott Lepland, Lauri Liiv ning Tallinna Ülikooli muusikaosakonna üliõpilased Mikk Saar, Karl-Erik Tamme, Karl Kristjan Kingi, Merilin Kauniste, Anastassia Tsubina, Elina Netšajeva ja Roosi-Mae Aarma.

    Õppetöö kulmineerub 6. oktoobril kell 16 algava kontserdiga Hopneri majas (endine Matkamaja), kus solistid laulavad katkendeid tuntud muusikalidest ning Tallinna Ülikooli kammerkoor laule viimasest BBC Last Choir Standing (meie Laululahing). Kontsert on tasuta.

    Mary Hammond on olnud 25 aastat laval, puutunud kokku žanritega ooperist rockini, teinud aktiivset tööd Londoni West Endi tuntuimate muusikalidega ning õpetanud ansambleid nagu Coldplay ja Kaiser Chiefs ning töötanud ka koos laulja Didoga. Tuntuimate muusikalialaste tööde hulka kuuluvad muusikalid Cabaret, The Phantom of the Opera, Billy Elliot, Joseph. Samuti on ta Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia Muusikaliteatri magistrikursuse asutaja ning olnud selle eestvedaja aastast 1993.

    Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia õpetajate Mary Hammondi ja Tom Brady Eestisse toomist ja nende tööd meie noorte lauljatega rahastavad Hasartmängumaksu Nõukogu, Kultuurkapital, Erasmuse programm ja Tallinna Ülikool.

    Kontsert ja workshopid on publikule avatud ja  tasuta. Kõik muusikasõbrad on väga oodatud!

    Ajakava:

    4. oktoobril  kell 11-14 solistide workshop Mary Hammondi juhendamisel Tallinna Ülikooli aulas (Narva mnt 25, III korrus).

    4. oktoobril kell 17-20 kammerkoori workshop Tom Brady juhendamisel Tallinna Ülikooli aulas (Narva mnt 25, III korrus).

    5. oktoobril  kell 11-14 solistide workshop Mary Hammondi juhendamisel Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudis (Lai 13, aud 208).

    5. oktoobril kell 17-20 kammerkoori workshop Tom Brady juhendamisel Tallinna Ülikooli aulas (Narva mnt 25, III korrus).

    6. oktoobril kell 16 kontsert “Parimad lood muusikalides” Hopneri majas (Raekoja plats 18), laulavad solistid Nele-Liis Vaiksoo, Tanja Mihhailova, Maarja-Liis Ilus, Uku Suviste, Kelli Uustani, Ott Lepland, Lauri Liiv ning Tallinna Ülikooli muusikaosakonna üliõpilased Mikk Saar, Karl-Erik Tamme, Karl Kristjan Kingi, Merilin Kauniste, Anastassia Tsubina, Elina Netšajeva, Roosi-Mae Aarma ja Tallinna Ülikooli kammerkoor. Kava on ette valmistatud Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia õppejõudude Mary Hammondi ja Tom Brady juhendamisel.

  • Väga akadeemiline viiuliõhtu

    Toomas Velmet

    Miks ma siis sellist kõmu tekitan ühetunnise kontserdi puhul, kus esitatakse ühe autori kaks sonaati? Usun küll, et ma eriti ei eksi, kui käin välja sellise arvamuse, et need Prokofjevi sonaadid viiulile ja klaverile on omas žanris XX sajandi tippteosed ning samas tundub, et sellega on niisugusele musitseerimisvormile pandud ka päris väärikas punkt. Need sonaadid on täiuslikud vormilt – neljaosalised, kuid eriti meisterlikud ansambliliselt, kus vaatamata prokofjevlikule noodirohkusele (ei võrdu paljusõnalisusega) on informatiivne tasakaal absoluutselt paigas, s.t sonaadipartnerid on tõepoolest partnerid.

    Prokofjevi puhul on üsna tavaline see, mis teiste heliloojate juures oleks ebatavaline. Üsna tavaline on see, et Sonaat op. 80 on nr 1 ja op. 94bis on nr 2. Ebatavaline on aga asjaolu, et Sonaat op. 80 nr 1 sai valmis kaks aastat hiljem (1946) kui op. 94bis nr 2 (1944). Selle viimasega on veel päris põnevad lood, kuna esmalt nägi ilmavalgust Sonaat op. 94 (1943) flöödile ja klaverile – esiettekanne detsembris ja esitajad flötist N. Arhangelski ja S. Richter, ja alles siis koostöös David Oistrahhiga Sonaat viiulile ja klaverile (op. 94bis) – esiettekanne 1944. aasta juunis. On kirjutatud, et too sonaat hakkas kõlama soojemalt, sügavamalt ja inimlikumalt.

    Sonaadi op. 80 kohta on autor öelnud, et see on tõsisem kui op. 94bis ja analüütikud on kirjutanud nii: kui op. 94bis on läbipaistev, vallatu, täis naiivset lüürikat ja heatahtlikku huumorit, siis op. 80 on dramaatiline, teravate kontrastidega, täis süngeid ja tormilisi emotsioone. Olgu kuidas on nende iseloomustustega, kuid tegemist on igal juhul tõelise väärtmuusikaga sonaadivormis kahele võrdväärsele instrumendile.

    Ja nii need sonaadid 13. X Kadrioru loosi saalis ka kõlasid. Nimetatud teosed on suured nii ajaliselt (30 minutit) kui kõlaliselt, samuti sisult ja tundub, et interpreetidel oli esialgu probleeme, et nii suure sonaadiga sedavõrd väiksesse saali ära mahtuda. Seejuures häiris mõnevõrra viiuli kõrge registri terav tämber ja püüd kõik mezzoforte’d forte’ks mängida, aga nagu tavaliselt ikka, harjub nii esitaja saali kui ka kuulaja kõrv esitusega.

    Vaatamata minu juba tüütavaks muutuvale jutule saali akustikast, olen tegelikult seda meelt, et iga saaliga tuleb kohaneda ja mida rutem, seda parem. Sonaadipaaril Voronova-Mikalai võttis see kohanemine pisut aega ja ega vist päriselt ei läinudki paika. See tõsisem ja „päris” viiulisonaat op. 80 sai selgelt parema kõlalise koosluse osaliseks ning ka interpreetide suhe esitatavasse oli selgemalt piiritletud ja reljeefsemalt esitatud.

    Eriti veenev oli Sonaadi op. 80 finaal ja tema Allegrissimo’le punkti panev Andante assai (esimesest osast) ning seda ja kogu sonaati lõpetav kahetaktiline kadents. Ükskõik, kui palju kordi oled seda lõppu kuulanud, alati on ta ootamatu ja niivõrd mõjuv, et kohe kuidagi ei taha aplodeerida. Voronova ja Mikalai esitus vääris küll mõne vaikusehetke järgset tormilist ovatsiooni kõigist aspektidest hinnates ning lisapalaks sobis suurepäraselt üks „Viiest meloodiast” op. 35bis ikka samalt autorilt.

    Tähelepanu ja tulist heakskiitu väärivad veel kaks asjaolu. Esiteks, et kontserdi salvestas Klassikaraadio, ja teiseks, et esitajatele ei jäänud see ainukordseks, vaid 21. X korratakse kontserti Narva linnuse saalis. Pealkirjas väljendunud „väga akadeemiline” on igal juhul mõeldud komplimendina ja sobib ka hästi raamima monograafilist ning monožanrilist kava, mis mahtus minuti pealt ettenähtud tunni sisse.

     

  • Mida nad teevad seal mere taga?

    Kaarel Tarand

    Saarlased ja muhulased pole oma kultuurilise eripära ja ainulaadsuse üle lõunaeestlastega võrdväärselt lokku löönud, pole nad end sarnaselt kihnlastega ka UNESCO maailmapärandi nimekirja sokutanud. See tähendab vist, et oma identiteedi kaotuse pärast väga ei muretseta, ei tunnetata mingeid suurema rahva pealetungist koitvaid ohte. Mis on ju iseenesest väga hea. Aetakse oma asja ja kangemad mehed käivad vahetevahel ka mandrirahvast riisumas. Nagu muistegi.

    Ometi võiks just saarterahval (ka hiidlastel, mitte ainult Saare ja Muhu elanikel) olla rohkemgi ettekäändeid oma maakondlike keele- ja kultuuriprogrammide taotlemiseks, sest maakonnad on ka geograafiliselt selgepiirilised, erinevalt Võru- või Mulgimaast. Ju siis pole vaja ning kultuuriraha asemel hangitakse osavamalt hoopis majanduslikke toetusi, uskudes, et kui majanduslik järg hea, siis küllap õitseb kultuur ilma välisabitagi. Nii, et omadel on hea olla ja külalistel hea vaadata.

    Aga alguseks läheb ikka veel väga palju raha vaja, kui unistada sellest, et ühtlaselt rikkaliku nähtava kultuuripärandiga kaetud Saare- ja Muhumaa ka ühtviisi kenasti esitatud oleksid. Turumajanduse hoovad pressivad jõuga iga külastaja võimalikult kiiresti Kuressaarde, tulgu ta siis süvasadamast või Kuivastu madalsadamast. Neile jäävad ainult vilksatuseks vägevad keskaegsed kirikud, veel vanemad maalinnad, aga miks ka mitte ilmselt Eesti vägevaima ristimetsaga Kaarma kalmistu. Vanad kivimüürid on imehead kulissid Eesti ristiusustamise loo rääkimiseks. Aga see jutt ei maksa midagi, kui need kirikud pole uuel ilul särama löönud. Mida rikkam on maailma silmis Eesti riik, seda vähem usutavad on väited, et me oma ajalugu austusega kohtleme, kui kirikud (nii muististena kui tegutsevate pühakodadena) on naeratavas suus nagu lagunevad hambad.

    Sirbi intervjuus osutab Olavi Pesti, et kõva kõlaga riiklik programm pühakodade säilitamiseks on seest tühi mis tühi oma mõneteistkümne miljoniga aastas. Vähemasti Pöide kirikut vaadates tekib küll mõte, et praeguses olukorras jõuab ta vähemasti miljoni eest aastas ka laguneda. Seega, kui sinna kiiresti ja palju raha anda, on see kokkuvõttes palju odavam kui niisama ootamine või senthaaval tilgutamine.

    Või võtame teise näite, Kaalis eraintsiatiivil kerkinud külastuskeskuse, mis suure linna õpetlastelt ka enam-vähem “maailma koledaima maja” tiitli välja teenis. Eks inimesed ajavad selle hinnangu kiuste oma asja edasi, aga ega trots just parim teejuht ka pole. Tagantjärele kriitikuid pole keegi takistanud varem head nõu andmast, selge see ju, et igasse külasse ei jõua eesrindlik akadeemiline tarkus kohe esimesel päeval kohale. Miks ei antud? Miks ei käinud keegi oma abi pakkumas, et kohe esimesel katsel maailma parim lahendus välja oleks kukkunud? Kas oma ülihea nõu hinnati liiga kalliks? Kui mõni Jannsen, Hurt, Jakobson või Reiman oleks oma rahvavalgustuslikule-nõustavale tegevusele hinnasildi külge kleepinud, siis poleks kogu praegust laia kandepinnaga rahvuskultuuri üldse olemaski.

    Umbes samamoodi arutlusi võiks pidada ka Kuressaare teatri üle. Et kes ja kas ja kui mõistlik see kõik üldse on. Otsest majanduslikku põhjendust teatrile tõepoolest ju ei ole. Ning kui veel hakata targutama hinna-kvaliteedi suhte üle, võib kohe teatrile surmakella lüüa. Avalikus õhuruumis võib üsna sageli kohata poliitilist veendumust, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on tegelda haridusküsimuste ja sotsiaalhoolekandega. Ja kõik. Vald pidagu põhikooli ja maakonnas olgu paar gümnaasiumi. Lisaks siis laste- ja vanadekodud ning vaestemajad. Toimiv kultuurielu on nende kõrval justkui teisejärguline. Toimiv kultuurielu on midagi enamat raamatukogust ja külamuuseumist ning rahvakultuuri huviringidest. Näiteks teater, mis seab endale isetegevusest kõrgemaid eesmärke.

    Kirjutasin nüüd küll saartest, kuid ei pidanud sugugi ainult neid silmas. Tahtsin hoopis propageerida riigisisest kultuuriturismi väljaspool välisturismi kõrghooaega. Siis on ruumi ja rahu kõike head avatud meeltega ja segamatult kogeda.

     

  • LILIAN HÄRM 85 Kondase keskus

    Reet Lubi

    Avamine 18. septembril 2012, kell 16.00.

    Lilian Härm on sündinud 18. septembril 1927. aastal Tallinnas. Pärit on ta kunstnike perekonnast, tema isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe (1885-1965), kes omandas hariduse Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Lilian Härm õppis pärast Inglise Kolled˛it ja J. Westholmi gümnaasiumit Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudis, lõpetades kooli 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal. Ta abiellus samal erialal õppinud tarbegraafik Endel Härmiga, kellega sündis kaks poega. Lilian Härm on töötanud Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVL-i Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena. Reisis kolmel järjestikusel aastal, 1966-68, Pariisi. 1974. aastal kolis koos perega Viljandisse.

    Ta on illustreerinud palju lasteraamatuid: Eno Raua “Mõru kook” (1959), Julius Oro “Muna” (1975), “Prantsuse muinasjutte” (1976), “Eesti muinasjutte” (1979), “Ungari muinasjutte” (1985), “Rootsi muinasjutte” (1987), Charles Perrault “Muinasjutud” (1979), Wilhelm Hauff “Kääbus Nina. Väike Mukk (1984). Pika kunstnikutee jooksul on ta viljelnud akvarelli, pastell- ja viimasel ajal iseäranis õlimaali.

    Viljandlased on harjunud Lilian Härmi oma kunstnikuks pidama, küll Tallinnas sündinud, õppinud ja tegutsenud, on ta siiski juba üle 35 aasta Viljandis elanud.

    Tema tööd meeldivad inimestele, neis on elurõõmu, rääkimata sellest, et Lilian Härmi lasteraamatute illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi.

    Näitusel on väljas suur valik värsket loomingut.

Sirp