vananemine

Tänavu jaanuaris loodi uus kunstnike organisatsioon Eesti Meediakunstnike Ühing. Keda te sinna ootate ja mis on selle eesmärk?

Jane Suviste: Ühing on mõeldud meediakunstnike jaoks, kuid me ei oota sinna sugugi mitte ainult neid, vaid kõiki, kes tahavad kaasa aidata meediakunsti arengule Eestis.

Piibe Piirma: Meie üks eesmärke on teadvustada uue meedia olemasolu ning olukorda, et siiani teatakse uuest meediast siiski vähe ja see on alarahastatud.

Kui palju meil Eestis meediakunstnikke on?

P. P.: Üks põhjus, miks see ühing sai loodud, ongi see, et paljud kunstnikud, kes tegelevad video- või üldse digitaalse kunstiga, ei oska ise ennast määratleda. Ühing annab hea võimaluse asjahuvilisi koondada ning saame ka täpsemalt teada, palju meid on. Meediakunsti hõlmav terminoloogia on siiani segane: kunstnikud ei tea ise, kas nimetada ennast video-, uue meedia või lihtsalt meediakunstnikeks.

Palju liikmeid praegu meediakunstnike ühingul on?

P. P.: Viimastel andmetel küll paarteistkümmend liiget, kuid huvilisi on sootuks enam. Tahaksime luua olukorda, et need kunstnikud, kes iga paari aasta tagant lõpetavad multimeedia (elektroonilise meedia) osakonna, jääksid ikka oma erialale tegutsema, et ei läheks mujale kas graafilist disaini tegema või suure raha eest reklaami kokku lõikama. Et nad leiaksid ühisosa kõigi nendega, kes tegutsevad samal alal.

Meediakunstnike ühingu asutamise kõrval olete loonud veel midagi, millel on lausa füüsilised mõõtmed ja tähendus: endises Polümeeri tehases asuva MediaLabi. Kuidas MediaLab on siiani tegutsenud ja mis plaanid teil sellega on?

J. S.: Siiani oleme MediaLabi peamiselt sisse seadnud, õigemini remontinud. Sisseseadmine kestab edasi: muretseme tehnikat, siiani oleme töötanud peamiselt oma sülearvutitega. Reaalselt on lab toiminud mai algusest, “Switch’ist” alates.

Kuidas MediaLab ideaalis toimima hakkab?

J. S.: Kunsti-, aga kohati ka koolituskeskusena. Sellest peaks kujunema koht, kuhu huvilised saavad alati tulla oma asju tegema. Meediakunsti vahendid, tehnika on siiski liiga kallis, et igaüks võiks selle endale muretseda, seetõttu on ju mõistlik see koondada kuhugi, kus seda saaksid kasutada paljud.

Kust peaks meedialaboratooriumi tööks vajalik raha tulema? On ju selge, et ainult missioonitundel selline keskus elus ei püsi.

P. P.: Üks asi on leida kuskilt toetust, teine asi on ise teenida. Siiani oleme teinud koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga, sest oma ruumid pole veel valmis, oleme tasulisi kursusi läbi viinud EKA e-meedia ruumides. Nende eest saadud raha on läinud remondiks. Meil on ka väike liikmemaks, aga see on sümboolne. Siiani oleme tuge saanud kultuurkapitalilt ja kultuuriministeeriumilt. Juuni alguseks loodame kultuurkapitali toel ka oma ajalehe välja anda. Seal tahaks ka avaldada pikema teoreetilise arutelu uue meedia problemaatika üle. Meil on tugev projektijuht Marge Paas, kelle peal on ka fondidest raha küsimine.

Kellele ruum kuulub ja mis tingimustel seda kasutate?

P. P.: Ruum kuulub paraku BREMile, kuid meid kutsus sinna MTÜ Kultuuritehas. Ideid on, töökäsi ja töötegemise tahtmist samuti. Siiani oleme argiprobleemidega hakkama saanud, loodame, et saame ka edaspidi.

Olete seotud EKA e-meedia keskusega: Piibe Piirma on seal kaitsnud oma magistritöö, Jane Suviste õpib magistrantuuris. Uut meediat õpetatakse ka Tartu kõrgemas kunstikoolis. Kas plaanite ka koostööd?

P. P.: Tartu kooli professor Raivo Kelomees on  maininud, et see on ometi võimalus Tartut ja Tallinna ühendada. Varem on probleem olnud, et just selle valdkonna inimesed ei suuda koos midagi teha. Kõrvale ei tohi jätta ka Mooste külalisateljeed, ootame huviga ettepanekuid sealtpoolt.

Raivo Kelomees oli ju ka see inimene, kes aitas teie ühingu manifesti kokku panna. Esimene avalik üritus, mida ühing tegi, oli seotud Barbara Musiliga.

P. P.: Austria kunstnik Barbara Musil eksponeeris 7. aprillil MediaLabis nelja uhket videoprojekti. Minu meelest kõige põnevam oli see töö, mis ta oli teinud klassikaliste filmide põhjal: lõiganud neist välja need kohad, kus kas kirjutati või loeti kirja, ja lisanud sinna juurde äraütlevad kirjad, mida ta ise on aja jooksul saanud Euroopa fondidelt. See projekt tahtis süvenemist, aga idee oli väga nutikas ja kõigile rahvusvaheliselt tegutsevaile kunstnikele ilmselt tuttav.

Esimene suurem üritus oli mai algul “Switch”. Kuidas see teie arvates korda läks?

P. P.: Kõik kustutud esinejad olid igati tasemel. Eriti rahul olen teise päeva ümarlauaga. Oleks muidugi oodanud suuremat osavõttu: kõik, kes kohal olid, jäid rahule. Oluline oli välja selgitada, kus oleme käesolevas hetkes meie, ja kus on teised sarnased institutsioonid välismaal. Selgeks sai, et areneda on väga kõvasti, ja see ainult lisas indu.

J. S.: Eks see ole ka alguse asi: veel ei teata, et MediaLab on olemas ja et seal midagi huvitavat toimub. Olen kindel, kui jätkata tõsiste, vingete projektidega, siis ka kunsti mõttes uue meedia maine kasvab. Ka praegu on ju Eestis inimesi, kes tõeliselt naudivad uue meedia kunsti.

Kas olete ka laste ja noorte kaasamise peale mõelnud?

P. P.: Oleme seda juba teinud: e-meedia keskusega koostöös toimus meil veebruari alguses e-kaartide tegemise kursus 9 – 14aastastele lastele. Pärast pandi need tööd õnnitluskaartidena üles Internetti, nad said ise neti kaudu oma sõpru õnnitleda. Mai lõpul on plaanis sama vanusegrupi lastele digimuusika töötuba, kus nad saavad nii videopilti kui ka muusikat ise teha. Augustikuus kavatseme koostöös Kumuga viia seal läbi lastele ja noortele mõeldud multimeediaprojekti. Suur lootus on ka Kristiine linnaosa avatud noortekeskus, koostöö nendega. 

Elin Kardi, Marco Laimre, Marko Mäetamme ja Andres Tali näitus “Vägivald ja propaganda” Tallinna Kunstihoones kuni 28. V.

Meelevaldselt Ugandast, Zimbabwest ja doktor Mugabe prillidest

Väljend “dr. Mugabe prillid” pärineb paari aasta taguselt “Ööülikooli” salvestuselt Lõuna-Eestis, kus roheline võitleja Marek Strandberg kirjeldas ravimit mõttepeetuse vastu ehk vahendit, mille abil rumalad inimesed end targemana saaksid tunda. Tuleb vaid soetada dr Mugabe prillid kraadiga 0. Prillid teevad ju targemaks: asjaolu, millest entusiastlik Pol Poth palju ei pidanud. Mugabedeks kutsutakse Ankole kuningriigi kuningaid Ugandas. Samuti on praeguse Zimbabwe presidendi ja kuninga, natsionalisti ja diktaatori, Michigani ülikooli auprofessori ning TE Robert G nimi Mugabe. Ja prille kannab ta ka. Vägivallast ja propagandast teab Mugabe mõistagi nii mõndagi. Samuti nagu igasugused Karlid, Stalinid ja Leninid, perekond Põõsas, Miloševićid ja kes-teab-veel-kes.

Propagandast ja vägivallast on meie sootsiumis ehk niisama palju räägitud kui seksist. On sellised üsna leierdatud teemad.

Küllap on “Vägivalla ja propaganda” eesmärk vastupropaganda, mille tarvis Tallinna Kunstihoonel omast käest võtta meediakanalid ja kunstisaalid.  Antipropagandistideks on Elin Kard, Marco Laimre, Marko Mäetamm ja Andres Tali ehk parasjagu isenäoliste seltskond. Elin Kardi “midagi on viltu taanimaal” ja “olive greeni”, Laimre poliitkrüptilise megainstallatsiooni ning Andres Tali sotspropsete lõuendite kõrval astub Mäetamm selgelt sisepagulase rada. Pean silmas kunstniku näitusest näitusesse püsivat ning endassepööratud monoloogi. Oleneb muidugi, kuidas elule vaadata – seda, mis nukraks teeb, Marko Mäetamme töödes jätkub. Samas on Mäetamme iseenda vastu sihitud vimm alati koomiline ja musta huumori maiguline. Mind ajab küll naerma, Markost endast rääkimata…

Tee, mis propagandat teed, multiplatvormilises ja paljuarvamuslikus ühiskonnas nagu meil Euroopas ja mujalgi, annab vägivallale (mille tööriistaks propaganda on) ikka läbi huumori vaadata. Kuigi propvalla tont on suur ja kole ja teeb paha mitmel pool, silma peal tuleb kurivaimul hoida. Siiski, päris põnnama lüüa ka ei maksa, muidu ise samasuguseks moondume.

Kui “Vägivalla ja propaganda” eesmärk on vastupropaganda, on see siiski vaid propaganda. Nagu healoomuline propaganda või nii. Elada temaga ju annab.

Kord Ugandisse saabus propaganda

löödi riste, kasteti vette

keegi ei teadnud, et kunagi ta

tahab ka Ugandas möllata.

… ja mitte ainult!

ka muude mandrite mannerguisse

kurinahk

üha vägisi tahab pissida!

Tallinnas 9. V 2006

Andres Lõo

Külmemat maailma, kibedamat surma!

Igaüks teab, et meie planeet on kohutavalt kole koht. Vägivalda, millest kunsti teha, ei pea tikutulega otsima. Ehk ongi praegu probleem selles, et kurjust on liigagi palju, liiga laiali hajutatud. Raske on valida, kas olla vihane holokausti, individuaalsete kuritegude, terrorismi, naftasõdade või millegi muu pärast. Kõik on kohutavad asjad, mille vastu peab häält tõstma, aga pea võimatu on neist korraga kõikehõlmavat mõtet vormistada.

Näitusel “Vägivald ja propaganda” on palju häid ja valusaid töid. On ideid, mis võiksid hinge tükkideks rebida, ja teostusi, mis need tükid põrandale puruks tallaksid. Aga millegipärast nad seda ei tee.

Vaatamata hunnikule kurjusele, teadvustad endale, et oled ikkagi keset kevadist linna ega suuda tunda häbi, et oled inimene. Ja kuna see oli siiski ilmselgelt näituse mõte, siis hakkad paratamatult küsima: miks droog ei mõju?

Neljast kunstnikust on vähemalt tööde arvu poolest eelisseisus Marko Mäetamm: ta jätab oma vägivaldse energiaga teistele (kes samas ei ole nõrgemal tasemel) üpris vähe ruumi. Kuigi ka Mäetamm ise vajab rohkem ruumi, näiteks installatsioon “Liivakast” peaks seisma üksinda hiigelsuurel väljakul. Loodan, et ruum aitaks, sest isegi kui veri oleks reaalsem, tunduksid koleda rappimisfilmi “Purtsatus” oiged ikkagi poolnaeruväärsete-poolerootilistena – see ju ometi ütleb, et midagi on väga valesti.

“Ehk on viga tehtud tööde eksponeerimisel?” on esimene mõte. Teine mõte ei erine eriti esimesest: “Logisemine tuleneb vägivallarohkusest”. On Elin Kardi vihje usukonfliktidele, on Hitler, on poomist, propagandast mõjutatud tahtmatuid mõrvu, on Andres Tali lõputu klohmimisega “The Movie”. Hunnik liigset kirevust, mis üksteisest lahutatult märgatavalt kõrgemat hinnet vääriks. Praegu on kõike seda liiga palju ja siiski ka liiga vähe: mõtted ei haaku omavahel ja igaühte pole võimalik ka eraldi süüvida.  “Vägivald ja propaganda” niisuguses formaadis ei mõju!

Et saavutada soovitud tulemus, tuleb Kunstihoonest lahkudes suur osa tööst ise ära teha, oma peas nähtu mõjuvaks, valusaks, painavaks vormida, sest muidu jääb šokk saamata. Aga šokki me ju sellisest kunstist otsime?

Andra Teede

Pforzheimi kullassepakooli õppima sattus Karl Fritsch juhuslikult, edasised õpingud Müncheni kunstiakadeemias Hermann Jüngeri ja Otto Künzli käe all oli juba tema teadlik valik. Mõlemad professorid on tuntud uue ehte apologeetidena, Hermann Jüngeri 1960. aastate ehetel reflekteerusid Bauhausi ideed, tema hilisemad ehted olid aga välja mõeldud nii, et loomisprotsessis osales ka ehte kandja, kui ta koloreeritud metallist erinevaid geomeetrilisi kujundeid oma soovi järgi peene kuldtraadi külge lükkis. Otto Künzli on mällu jäänud õlal kantavate majade ja lilleliste tellistega, mis kutsusid näitama üles põlgust võimu ja staatuse, omaduste vastu, mida ehted sajandite jooksul ikka rõhutanud on.

Oma põlvkonna ehtekunstnike hulgas eristub Karl Fritsch selgelt terava kontseptuaalse lähenemisega. Traditsiooniliste ja uute hoiakute õrritajana on ta saanud ehtekunsti „paha poisi” maine, aga ka väga laia rahvusvahelise tuntuse osaliseks, nimelt pälvinud kahel korral Herbert Hoffmanni preemia (1995, 2007). Tema vormikäsitlust võib pidada robustseks. See lükkab ümber vaataja täiusliku klassikalise ilu ootused ja seda vaatamata sellele, et ta kasutab kõiki ehte traditsioonilisi materjale ja tehnikaid nagu kuld, hõbe, vääriskivid, valutehnika.

Esmapilgul võib Karl Fritschi näitust pidada arheoloogiliseks väljapanekuks, sest tihedalt üksteise kõrvale asetatud väikesed tumedaks oksüdeerunud ehted sarnanevad sajandeid maapõues peitunud aardeleidudega. Lähivaatlusel ilmneb siiski erinevus ja seegi, et ükski ehe ei ole teisega identne.

Karl Fritsch on oma näituse pealkirjaks valinud tugeva raudmürdi ladinakeelse nime „Metrosideros robusta” järgi. Mürt alustab oma elu epifüüdina teise puu okstel, võrsudes ajab ta juured maapinda ja kasvab pärast peremeespuu surma ikka edasi. Karl Fritsch alustas epifüüt-sõrmuste tegemisega 1993. aastal, kui hakkas lisama kullast ja hõbedast klassikalise ehte tükikesi, mis sarnaselt epifüütmürdile pesitsevad sõrmuse sees või peal ja levivad üle kogu ehte. Ta purustas kildudeks teemandid ja võttis koost lahti vanad sõrmused, et need siis kokku liita uueks tervikuks, säilitades siiski hoomatava sideme mineviku ja oleviku vahel. Karl Fritschi sõrmused ei lämmata ehtekunsti ajalugu, vaid pigem toetavad seda ja loovad väärtuste uue hierarhia. Karl Fritsch usaldab ehtekunsti traditsioone, kinnitab vääriskivid metalli külge aastasadu vastu pidanud kombe järgi ning võtab valuvormi ikka vahalt, nii nagu seda on teinud paljud põlvkonnad juveliire enne teda. Vanast kuldsõrmusest saab tiiglis salapärane kullasegu, nii mõnigi kord petab ta kulla ära, peites selle paksu oksüüdkorra alla. Karl Fritschi ehted on justkui segu millestki tuttavast ja millestki võõrast. Vahetevahel suhtub kunstnik kulda nagu plastiliini, kuid kulda kasutab ta ehetes ikka seepärast, et nagu supi juurde käib sool, nii käib kuld ehte juurde. Oma ehted modelleerib kunstnik esialgu pehmest vahast, sest vaha vormitavus ja plastilisus annab võimaluse olla veelgi spontaansem, väikese annuse kohmakust saab ehe juurde metallist. Kindlasti võib Karl Fritschi pidada ka skulptoriks. Karl Fritsch on mängur, tükike pehmet vaha tema sõrmede all on justkui täring, mille kunstnik õhku viskab. Vahel ehitab ta ka oma sõrmuse otseselt üles vürflile, ehkki selle küljed ei ole märgistatud punktide, vaid rubiini- ja safiiriterakestega. Võimalik, et täring vihjab juhusele ja riskile kunstniku töös. Kuigi Karl Fritschi kutsutakse sõrmuste isandaks, vaatab ta vahetevahel ka sõrmustest mööda ja teeb kas või näiteks prosse. 1990. aastate keskpaigast pärinevad kiisud, kelle kurgualune on ehitud juveelidega, ja suurte rubiinsilmadega jahikoerad. Nendes on väljenduse leidnud kunstniku huumor, originaalne hing ja mängulust. Muide, üks kassiprossidest oli pühendatud Madeleine Albrightile, näitus „Ehted ja diplomaatia” jõudis oma ringkäigul maailmas meie tarbekunstimuuseumi 1999. aastal. Ajaga on tema looming läinud järjest värviküllasemaks ja imelisemaks. Enamik Karl Fritschi viimase aja sõrmuseid ei sisalda aga enam valmistükke, vaid on algusest lõpuni tema enda looming.

Karl Fritschi näituse korraldamine muuseumis sai teoks tänu kunstnikule ja Goethe Instituudile, kes leidis võimaluse lülitada näitus Saksa „Kultuurikevad” programmi. Karl Fritsch rändab oma ehtekohvriga ringi mööda suurt maailma, näitused, loengud, workshop’id on ehete tegemise kõrval tema igapäevaelu osa, vahetevahel kujundab ta ehteid ka Lõuna-Aafrika teemandikompaniidele, sest tema töödes peituv väike annus kohmakust äratab tähelepanu ja veetleb.