Toeta
Otsi

vananemine

  • Tallinna 6. Rakenduskunsti triennaali kunstnikud kohtuvad laupäeviti publikuga

    Maris Hellrand

    12. jaanuaril toimub kohtumine kunstnikuga: ehtekunstnik Maria Valdma

    Jaanuarikuu neljal laupäeval algusega kell 12 toimuvad kohtumised Tallinna 6. rakenduskunsti triennaalil „Kogumise kunst“ esinevate eesti kunstnikega.

    Sel laupäeval, 12 jaanuaril kell 12 toimub Eesti Tarbekunsti- ja disainimuuseumis vestlus-töötuba koos ehtekunstnik Maria Valdmaga, kelle rinnanõelte seeria „Tolm“ on eksponeeritud seekordsel triennaalil.

    Kohtumisel räägib kunstnik oma töö ja loomingu tagamaadest ning tema juhendamisel saab valmistada ehte.

    Maria Valdma: „Kas oled kunagi mõelnud, et see, mida sa peeglist näed ei pruugi olla identne reaalsusega… iga liigutus peeglis tekitab uue pildi, suhte, mälestuse. Kas tahaksid sekkuda pilti mida sa näed… tahaksid muuta ja jäädvustada, flirtida, luua uus… igaveseks nõuda endale see hetk ning seda uhkuse või häbiga kanda?“

    Palume kaasa võtta üks enda jaoks oluline foto. Kohtumine koos töötoaga kestab 2-3 tundi. Osalustasu on 10 eurot (sisaldab näituse külastust ja töötoas vajaminevaid materjale).

    Palume registreeruda hiljemalt 11. jaanuariks: kristi@etdm.ee, Kristi Paap, tel 558 6654

    Kohtade arv on piiratud.

    Olete oodatud!

    Lisainfo: www.etdm.ee
    www.mariavaldma.com
    www.trtr.ee

    Jaanuari järgmised kohtumised triennaali kunstnikega:
    19.01 tekstiilikunstnik Lylian Meister
    26.01 keraamik ja disainer Eero Kotli

  • Naabruspoliitika pärast Gruusia sõda

    Vahur Made

    Suure vihmavarju mudel oli keskne element senises naabruspoliitikas, mille Gruusia sündmused on kahtluse alla seadnud. Meenutagem ajalugu. Algatuse naabruspoliitika loomiseks tegi Euroopa komisjonile 2003. aastal Suurbritannia. Inglaste visioonis oli naabruspoliitika mõeldud hõlmama vaid  nelja endist nõukogude liiduvabariiki: Venemaad, Ukrainat, Moldovat ja Valgevenet, Euroopa Liidu üleaedseid. Siis aga vallandus paanika Vahemere araabia maadel, endistes Briti ja Prantsuse koloniaalvaldustes. Araablased nägid Euroopa Liidu idasuunalises toimetamises ohtu rahalisele toetusele, mis nad seni olid harjunud Brüsselist saama. Nii seotigi ida ja lõuna ühtsesse ELi poliitikasse, millega hiljem ühinesid veel LõunaKaukaasia riigid.

    Märke vihmavarju lagunemisest ja naabruspoliitika esialgse idee juurde tagasipöördumisest oli muidugi õhus ka  enne Gruusia sõda. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy esitles juba möödunud aastal mõtet töötada Vahemere piirkonna jaoks välja uus poliitika, luua Vahemere Liit, mille kohta tänaseks on vastu võetud esimesed ülemkogu ja Euroopa parlamendi resolutsioonid. Tulevikus peaks see asendama senised ELi Vahemere-koostöö vormid: Barcelona protsessi (1995. aastast) ja naabruspoliitika lõunaharu. Ida suunal eksisteerib samuti eelmisest aastast „Musta mere sünergia” (Black Sea Synergy), mille alusel peaks välja arendama Musta mere piirkonna. Käivitamisel on ka „Musta mere euroala” (euregio) ELi  piiriülese koostöö programmi INTEREG raames.

    Ning lõpuks Eestile geograafiliselt kõige lähedasem, selle aasta mais Rootsi ja Poola poolt esitletud idapartnerluse initsiatiiv, mis ammutab oma ideoloogias paljuski 2007. aastal Saksamaa pakutud EN P-Pluss initsiatiivist. Idapartnerlus on muutumas ELi ametlikuks initsiatiiviks. Seda on nüüdseks kinnitanud ülemkogu Brüsselis ning Euroopa komisjon on teatanud, et plaanib Tšehhi eesistumise ajal 2009. aasta kevadel korraldada Prahas suure idapartnerluse-alase tippkohtumise.

    Seega, naabruspoliitika on naasmas oma algallikate juurde. Vihmavari on lagunemas, ida- ja lõunasuund muutumas omaette programmidesse paigutatud naabruspoliitikaks. Kõik kõlab ju ütlemata loogiliselt. On vaid kurb, et selleni jõudmiseks oli Euroopa Liidul vaja Gruusia traagilisi sündmusi. Või ehk vajasid hoopis Vahemere araabia maad nelja aastat mõistmaks, et endiste nõukogude liiduvabariikide tõttu ei jää Vahemere maade rahakott õhemaks? Arvud kõnelevad ju enda eest. Kui lõunasuunal kulutab EL abiks ja toetusteks keskmiselt 20 eurot inimese kohta aastas, siis idasuunal on vastav näitaja 5 eurot. Võidujooksu ELi abirahadele on araablased ukrainlaste, moldovlaste  ja kaukaaslaste ees kindlalt võitnud.

    Idasuunaline laienemine on ELi naabruspoliitika seisukohalt alati olnud keskne emotsionaalne ja sensitiivne teema. Mõnele ka tabuteema. Ametliku euroretoorika kohaselt ei tähenda naabruspoliitika idapoolsetele partnerriikidele ei liitumislubadust ega ka sellest keeldumist. Uueks mastaapseks idalaienemiseks pole praegu valmis ei paljud ELi liikmesriigid ega ka Ukraina, Moldova ja Gruusia ise, Armeeniast ja Aserbaidžaanist rääkimata. Eurointegratsiooni sisepoliitilised takistused nendes riikides on väga suured. Kultuuriliselt ja ajalooliselt on nende  maade poliitiline eliit harjunud eelkõige nautima valitsemise hüvesid, aga mitte vastutama eduka riigiehitamisega kaasnevate kohustuste täitmise eest.

    Ja siiski, hoolimata kogu kriitikast, mis on kõlanud naabruspoliitika aadressil, on järgmine suur idasuunaline laienemine selle poliitikaga käivitatud. Laienemise teenäitajateks on saamas Lääne-Balkani riigid. Nende jaoks välja töötatud koostöövormid laiendab euroliit esialgu Ukrainale ja Moldovale, tulevikus ka Lõuna-Kaukaasia riikidele. Ukrainaga on sõlmimisel assotsiatsioonileping, mis sarnaneb Balkani riikidega sõlmituile.  Kavas on Kesk-Euroopa vabakaubandustsooni ning ELi energiakoostöö laiendamine Ukrainale ja Moldovale. Euroliit lihtsustab viisarežiimi Ukraina, Moldova ja Gruusiaga. Naabruspoliitika ajaloos on olnud ja on edaspidi ohtralt frustratsiooni ja draamat. Kuid see võib olla tee, mis viib ehk aastaks 2020 vähemalt osa idapoolsete partnerriikide liitumiseni ELiga.

    Eelöeldu taustal ei saa paraku unustada naabruspoliitika laiemat konteksti. Naabruspoliitika ei piirdu pelgalt ELi ja tema partnerriikide suhetega, vaid mängu tulevad ka teiste suurjõudude huvid ja ambitsioonid. Suurim ambitsioon on Venemaal.  ELi idapoolseid partnerriike peab ta oma mõjusfääri kuuluvaks ning käsitleb naabruspoliitikat kui ELi sissetungi oma tagahoovi. Venemaa seab küsimärgi alla ELi väärtused, seadusandluse, kogu n-ö normatiivse võimu. Ja annab nii muu hulgas signaali ka Vahemere piirkonna autoritaarsetele ja poolautoritaarsetele riikidele, et Euroopa Liidu väärtuste ja nõuetega ei pea leppima ega nendega nõustuma.

    Nii ei sunnigi Gruusia sõda ELi ümber kujundama ainuüksi oma naabruspoliitikat. Palju raskem küsimus, millele liit, sealhulgas liikmesriik Eesti, peab tulevikus vastama, on järgmine: mis saab meie väärtustepõhisest välispoliitikast? Kas väärtused tugevdavad või nõrgestavad meie välispoliitilist asendit ja legitiimsust.

  • Müstiline ühinemine

    Vahur Luhtsalu

     

    Peeter Vähi on isiksus, kelle iseloomustamiseks ei jätku kindlasti vaid ühestainsast määratlusest. Tema tegevus helilooja, publitsisti, muusikaprodutsendi, idamaade kultuuri tutvustajana (ja nagu siinkirjutajale hiljuti selgus, ka terava silmaga fotograafina) on olulisel määral rikastanud Eesti kultuuri. Kahtlemata on Vähi tegevus komponistina, mis võtab omal moel kokku kõik mainitud tegevusalad ja kutsumused, kõige olulisem neist.

    Eelmisel nädalal tutvustas helilooja oma teoseid Estonia kontserdisaalis autoriõhtul “Müstiline ühinemine”, kus Risto Joosti taktikepi all ja Tallinna Kammerorkestri ning solistide Slava Grigoryani (kitarr, Austraalia), Neeme Punderi (flööt), Harry Traksmanni (viiul), Rein Laaneoru (elektrikitarr) ja Andres Uibo (orel) musitseerimisel kõlas Peeter Vähi viimase 15 aasta helilooming.

    Peeter Vähi teosed kõlavad üsna sageli Eesti muusikafestivalidel või kontsertidel. Hoopis teine tera on kuulata ühe helilooja teoseid kogu õhtu vältel, tänu millele saab parema pildi autori mõttemaailmast ja loomingumeetoditest. Vähi pole muusikas revolutsionäär, paatoslike ideede ja suurte muusikamassiivide liigutaja, vaid pigem miniatuurse väljendusviisiga sissepoole vaataja, hingeseisundite otsija ja meeleolude noodiridadele jäädvustaja. Helilooja teada-tuntud huvi budistliku maailmavaate vastu joonistub reljeefselt välja ka tema loomingus.

    Kontserdi esimese teosena kõlanud “A Chant of Bamboo” (2001) bambusflöödile ja kammerorkestrile toob eredalt esile mitmetele Vähi teostele iseloomuliku taotluse piirata väljendusvahendite arvu (sümfooniaorkestri asemel kammerorkester, klassikalise flöödi asemel jaapani instrument uta-shinobue), samas “venitada” etteantud raamistikku väljendusvahendite oskusliku, doseeritud kasutusviisiga, luues sellega ainulaadse muusikalise kanga. Teos on gongilöökide abil osadeks liigendatud ning Vähi partituur keelpillide osas suhteliselt hõre, jättes piisavalt ruumi bambusflöödi igavikulistele helidele.

    “The White Concerto” (1991) kitarrile ja kammerorkestrile I osa meeleoludes on selgelt tajutav lootusrikkus ja positiivne energia, mis iseloomustas kahtlemata üldist õhustikku meie tolleaegses ühiskonnas loo kirjutamise ajal. Aeglaselt ning kurblik-lüüriliselt lahtirulluva III osa algus meenutab üsnagi Joaquín Rodrigo kitarriklassika tähtteose “Concierto de Aranjuez” Adagio meeleolusid. Nii mainitud kontserdis kui ka järgnenud teoses võis veenduda Slava Grigoryani kitarrimängu kõrges tasemes ja viimistletuses.

    Autoriõhtu nimilugu “Müstiline ühinemine” (1991) flöödile, viiulile, kitarrile, kahele tanpura’le ja keelpillidele algab vaiksete tanpura-helidega ning järk-järgult kasvatab helilooja n-ö liha luude ümber. Selles teoses kohtame rokiomaseid rütmilisi kujundeid, harmooniaid, millega segunevad idamaised meeleolud ja tunnetuslikkus.

    Huvitavaid elamusi pakkus “Chant Of the Celestial Lake” (2000) flöödile ja kammerorkestrile, kus solistil on võimalik näidata suurt osa oma ametialastest oskustest. Mällu sööbisid Neeme Punderi “ehmatavad” repliigid, kus flötist lisaks kopsudest väljuvale õhule laskis käiku ka oma häälepaelad.

    Kontserdi lõpuloona kõlas “Forty-two” solistidele ja kammerorkestrile (1997), mis paelus oma hingestatuse ning nostalgiliste meeleoludega, kus kandev roll oli oboepartiil. Seda muljet võimendas omakorda kunagise ansamblikaaslase Vitamiini päevilt, kitarrist Rein Laaneoru sama loo versioon pärast esimeste ovatsioonide lõppu. Ausalt öeldes kangastus seda lugu kuulates 70-80ndate N Liidu filmimuusika, mis oli omal ajal ikkagi äärmiselt kõrgeklassiline muusikažanr. “Forty-two”, mis on pühendatud end surematuks laulnud ameerika, prantsuse ja vene popiidolitele Elvis Presleyle, Joe Dassinile ning Vladimir Võssotskile, kes kõik lahkusid 42. eluaastal, on kui omalaadne manifest, et mida andekam on inimene, seda kiiremini põletab elutuli tema maise keha tuhaks.

    Igal juhul on mul hea meel, et Peeter Vähi on sellest “ohtlikust” elueast õnnelikult läbi tulnud ning jätkab muusikakirjutamist meie kõikide rõõmuks.

     

  • Tuhast tõusu jätkudes

    HELENA RISTHEIN

    XIII sajandil rajatud Niguliste kirik kujunes aja jooksul Tallinna kauneimaks hoonete kogumiks. Kirikul õnnestus pääseda isegi 14. IX 1524. aasta pildirüüstest. Reformatsioonijärgnegi aeg tõi meistritele siin suuri tellimusi.

    Kuuekümne aasta taguses pommirünnakus põlesid Niguliste kantsel, väärid, orel, suurejooneline pingistik, hinnalised epitaafid. Pärast sõda langesid sisse kiriku võlvid, lõhkudes hauaplaate. Paljud raidkivid läksid aja jooksul kaotsi.

    Hoone ehituslugu uurinud ja selle rekonstrueerimist juhtinud Mai Lumiste soovi järgides kohaldati see kontserdisaaliks ja kristliku kunsti muuseumiks. Olid ju õnneks säilinud sõja jalust mõisatesse peidetud altariretaablid ja ?Surmatants?, Hobuveskisse jt. ajutistesse hoiupaikadesse viidud messinglühtrid, vapp-epitaafid, puuskulptuur. Nii võis kunstimuuseum 1984. aastal avada siin oma filiaali.

    Orelimuusika kõlades võlvide all mõistsid Nigulistesse tulvanud külastajad sakraalkunsti vaimset püüdlust ja osa kiriklikus teenistuses. Eksponaatide juures olid selgitavad tekstid-fotod. (Teabe lisandudes kasvasid neist hiljem välja stendinäitused nagu ?Nähtav ja nähtamatu Kannatusaltaril? (1996) ja Michel Sittow?le pühendatud rändnäitus 2001. a.)

    Järk-järgult lisandusid nii Tallinnas kui Moskvas restaureeritud teosed. Vapp-epitaafe ennistasid algul poola spetsialistid. Meil tegutses see Poola koolkond, mis pidas õigeks rekonstrueerimist. Säästlikke põhimõtteid järgides on kohalikud restauraatorid vappe konserveerinud, mitte uuendanud.

    1990ndatel jõudsid ekspositsiooni vana pingistiku katked. Kahjuks on selle toreda varajase ansambli põhiosa võimalik imetleda vaid fotode vahendusel, mis nüüd juba trepil Niguliste ajalugu tutvustavad.

    Käärkambri muutis sädelevaks hõbedakambriks Anu Mänd. Tema sulest on ilmunud kollektsiooni kataloog (2002). Direktor Tarmo Saaret kavandab kogu hoone remonti, mille käigus see loodetavasti saab kaasaegsele muuseumile kohase varustuse.

    Ajutised näitused (neid juhtub ka päris uuest loomest) püsisid varem ikka kas hoone lääneosas või imetlusväärses kooriümbriskäigus. Praegu viimaseid päevi ligipääsetav ?Niguliste kunagised kunstivarad? aga nõuab külglöövide ja deambulatooriumi palverändurina läbimist.

    Välja selgitanud, et Tallinnas, Tartus ja Marburgis säilib palju häid vanu ülesvõtteid ja klaasnegatiive, koostas EKMi teadur Merike Koppel seni leitust ilmeka valiku. Suurepärase kujunduse autorid on Jukka Halttunen ja Denes Farkas. Nii kirikus tehtud vanu ülesvõtteid kui ka baltisaksa maalide ja joonistuste reprosid kandvad stendid meenutavad avatud raamatut või kutsuvat väravat. Teabeannused on ruumis laiali jaotunud väsitamata, andes aega järele mõelda. Igal sammul tunneme: tähtis ei ole mitte ainult tänane päev. Hoolt nõuavad säilinud kunstivarad, võimalust mööda peab uurima ka neid, mis on hävinud. Midagi lohutavat on viisis, kuidas kadunud teoste varjud põimuvad allesjäänuga. Teisalt on tänu ülevaatlikkusele võimalik rakendada stende ka rändnäitusena; nii soovitan kõigepealt esineda muuseumide festivalil Narvas.

    Tekst on asjalik ja tasakaalukas. Keskendudes näitusel esitatud seni tundmatule materjalile, tehakse juhuslik viga vana ja teada oleva (Kannatusaltari täienduste järjekorra) osas.

    Vaieldavaks pean lausepaari ?Arvatavalt paiknes Nigulistes XVI sajandi alguses 30 altarit. Tänaseni on neid säilinud kaks: Hermen Rode töökojast tellitud endine peaaltar ja Kannatusaltar?. Paistab, et sõna ?altar? kasutab kolleeg siin ühtlasi ka kunstiteose tähenduses, nagu meil ju ikka kombeks, ent unustab, et altarilaud ehk mensa võis näiteks kanda ka ainult väikest krutsifiksi ja küünlaid, mitte ülaltoodutega võrreldavat tiibaltarit. Teisalt rikastus katoliiklik kirik muidugi pidevalt ka uute retaablitega, nii et väitlust võib jätkata.

    Näituse kogukaim eksponaat on uue, luterliku peaaltari maal, mille toomkogudus suuremeelselt Nigulistesse deponeeris. Natsareenlikus laadis Kolgata stseeni maalis 1863. aastal K. G. Wenig, Niguliste organisti poeg ja W. Hau juures õpinguid alustanud Peterburi akadeemik.

    KAR-Grupp on vaeva näinud maali koloriidi esiletoomiseks. Ent praegusel asukohal tornialuses lääneseinas võistleb õlivärvidega Rait Präätsa ere vitraaþ. Pärast remonti võiks minu arvates teha hulga ümberpaigutusi ja luua altarimaalile rahulikuma tausta, näiteks põhjalöövi lääneseinas.

    Niguliste eksponaatidel on jäädvustatud mõned pastorid nagu Johann Hobing (1522 ? 1558), superintendent Heinrich Bock (surn. 1549), aga ka Tallinna müntmeister Urban Dene Vanem (surn. 1560), ohvitserid ja kaupmeeste esindajad. Fotod epitaafidest tunnistavad kohalike meistrite tutvust saksa ja hollandi portretistide ja kirikuinterjööride maalijatega.

    Vähemasti gravüüride vahendusel (neid oli tuhandeid) teati ka Rubensi maale. Üht Paulus Pontiuse 1631. aasta vaselõiget Rubensi järgi kordab Heinrich Arningi epitaafi krutsifiks ja selle kohal toimuv inglite äge võitlus Surma ja Patuga. Kunagi Niguliste käärkambris asunud vahva maal kuulub kolme Linnamuuseumi eksponaadi hulka näitusel. Need on restaureerinud Üüve Veski ja Marika Mängel ennistuskojast Kanut.

    Kirikule rikkalikult kaunistatud kantsli annetanud Ingerimaa ja Kaporje asehalduri Bogislaus Roseniga oli seotud kaks epitaafi, suurem neist 7 x 4 m ? kõik kolm on hävinud. Hedi Kard, kelle vägilassaavutuseks töö Roseni kabeli toreda ehisseinaga, on viimati jõudnud talle omase vaoshoitud tulemuseni rootsi pastori Sven Gydebergi epitaafmaali (1671) ennistamisel.

    Koostaja Merike Koppeli kiituseks räägib ülesleitud kunstiteoste arv. Näituse rahvarohkel avamisel nimetas ta oma lemmikeksponaadiks vääritahveldise katket (Lüdert Heissmann, 1643). See oli tulest kõrbenult must, ent Kanuti restauraatorid suutsid siiski välja võluda apostel Peetrust kujutava maali.

    Kõige hinnalisem on aga Ajaloomuuseumis hoitud krutsifiks. Tuues meieni XIII sajandi ?mõistatusliku rahu?, teeb see hetkel Niguliste skulptuuriekspositsiooni sajandi võrra vanemaks. Püha Bonaventura (1221 ? 1274) nägemuse vaimus lehtib rist ?tõelise elupuuna?. Kristuse näoilmes on meister jõudnud üleloomuliku ilu lävele. Habras krutsifiks võib veel mäletada aolinna kirikut.

  • Andrus Rõugu personaalnäituse Gurmaanidele avamine Tam Galeriis

    Tam Galerii

    Tam Galeriis avatakse 14.jaanuaril kell 17.00 Andrus Rõugu personaalnäitus “Gurmaanidele”, kus kunstnik esitab oma luuletusi ning kasutusele võttes Rõugu joonistamise retsepti kutsutakse kõiki külastajaid ise joonistama.

    Kunstnik ja luuletaja Andrus Rõuk pälvis laialdasemat tähelepanu legendaarse luuletusega “Silmades taevas ja meri”, mis ilmus 1981. a Loomingus ja mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõnad “sini-must-valge”. Andrus Rõuk heideti seetõttu Kunstiinstituudist välja ja ta sai õpinguid jätkata alles mitme aasta pärast.

    Näitusel on eksponeeritud tema maalid ja joonistused. Suuremad maalid on äratuntavalt Rõugulikud: kunstnik näitab seal oma tuntud ruumipoeesia arendusi ja ideaalmaailma loomist. Üllatuslikeks võib pidada väiksemaformaadilisi akrüülmaale, mis on tehtud ekspressiivsemas võtmes, kätkedes endas jutustusi elu ebakindlusest ja juhuslikkusest. Samuti on vähem tuntud ka Rõugu joonistused, mis on kunstniku sõnul sündinud alateadvusest ja peegeldavad tema tungi luua kõige kiuste.

    Näitus jääb Tam Galeriis avatuks jaanuari lõpuni.

    Andrus Rõugu joonistamise retsept:
     
    Võta sobiva suurusega paber
    Soovitavalt paksemat sorti
    Vali mõnus tushipliiats
    Alusta joonistamist esimesest joonest
    Kujunda sellest süsteem
    Arenda välja kujutis oma nägemusest vaimus
    Mis sõltub sinu iseloomust ja meeleolust
    Aga peamiselt siiski tahtest ning viimistlusastmest
    Mida vähem jooni
    Seda parem

    A. D. 5. O1. 2013

  • Kui Euroopa Liit kuulaks kodanikke

    Peep Mardiste

    Iga Euroopa Liidu liikmesriigi valitsus peaksid endale aru andma, et ka praeguses Lissaboni leppe kriisis pole kiirustamisest kasu ning pikas perspektiivis pole kellegi huvides praegu  jõu või kavalusega läbi suruda kabinetivaikuses sündinud keerulisi uusi alusleppeid. Põhiseaduslikust leppest veidi mugandatud Lissaboni leppele võib küll massilise kampaania tulemusel saada näiteks Iirimaa kordusreferendumil jah-sõna, kuid see võib kujuneda pigem Pyrrhose võiduks. Praegu on kõige olulisem taastada elanike usaldus Euroopa Liidu vastu.

    Euroopa Liidu liikmesriigid (nende valitsus) peaksid suutma mõista, et viimaste aastate Prantsusmaa, Hollandi ja Iirimaa referendumite „ei” taga pole pelgalt sisepoliitiline taust. Iga järgmine viga oleks liidule järjest fataalsem. Milliseid  teid tuleks Euroopa Liidu aluslepete edasises diskussioonis vältida, et jõuda mõistliku lahenduseni? Kindlasti ei tohi Lissaboni leppe kriisis süüdistada iirlasi. Ka Eesti lehtedes on maalitud pilti euroabiga rikkaks saanud kitsarinnalistest iirlastest, kes ei taha justkui teistega pirukat jagada. Ainsa läbi viidud referendumi negatiivne tulemus näitab pigem Euroopa Liidu integratsiooniprojekti segasevõitu ja liiga ambitsioonikat sisu, mitte iirlaste rumalust. Iirimaale eristaatuse andmine ei pruugi samuti olla sobiv lahendus, sest ülejäänud 26 liikmesriigil on raske selles ühist meelt leida. 

    Sügavale kriisile vaatamata ei tohi Euroopa Liidu integratsiooniprotsessi siiski peatada ja näiteks Nizza leppe baasil edasi elada. 2000. aastal ajutise lahendusena sündinud Nizza lepe jätkaks demokraatia defitsiiti, sh Euroopa parlamendi ebapiisavat rolli seadusloomes ning ei kaitseks piisavalt inimeste põhiõigusi ning sotsiaalsfääri. Samuti oleks ohtlik lubada Lissaboni leppe läbikukkumisele viidates Euroopa Liidu jagunemist erineva ulatuse ja kiirusega arenevateks blokkideks. Võimalik suurtest liikmesriikidest koosnev süvendatud koostöö grupp jätaks Eesti-sugused liikmesriigid teisejärguliseks perifeeriaks. Vastavaid püüdlusi on eelkõige militaar- ja sisejulgeoleku valdkonnas ka juba tunda.

    Poliitikud ei tohiks külvata kodanikes ärevust juttudega ühisest põhiseadusest, lipust või hümnist. Eurooplaste usalduse taastamiseks tuleks Euroopa Liidu alusleppeid edasi arendada sammhaaval. Erinevalt eliidist pole liidu kodanikele olulisim mitte liikmesriikide häälte vahekord institutsioonides, vaid pigem liidu läbipaistvus, kaasav seadusloome, demokraatlik kontroll ning inimeste põhiõiguste kaitse. Praeguse kriisi lahenduseks võikski olla integratsiooniprotsessi jätkamine  esmalt just nimetatud teemadel. Selleks võiks liikmesriigid esmalt sõlmida Euroopa demokraatia akti.

    Euroopa demokraatia akti koostamises poleks Euroopa Liidule iseenesest midagi uut. Liidu eelmiste suurte reformide avapauguna sõlmiti 1986. aastal ühtse Euroopa akt, mis kujutas endast poliitilist lepet mitmete oluliste teemade, sh ühisturu edasiseks arendamiseks. Sarnaselt Jacques Delors’i aegse lähenemisega tuleks ka nüüd Euroopa Liitu edasi ehitada sammhaaval ning Euroopa demokraatia akt võiks olla paslikuks järgmiseks sammuks. 

    Kuna eurooplaste usaldus Euroopa Liidu vastu pole just liiga kõrge, siis peaks Euroopa demokraatia akt hõlmama äsjasest mahukast ja ambitsioonikast konstitutsiooniprotsessist neid osasid, mis kaitsevad ja süvendavad Euroopa Liidu kodanike õigusi. Nendeks osadeks on näiteks põhiõiguste harta, Euroopa Liidu eesmärgid ja väärtused, demokraatlikult valitud Euroopa parlamendi kaasotsustusõiguse laienemine seadusloomes, Euroopa kohtu järelevalvetegevus, kodanikualgatuse tugevdamine läbi võimaluse algatada uue õigusakti loomine miljoni eurooplase allkirjaga. Lisaks peaks Euroopa demokraatia akt  ehk Euroopa Liidu kodanike lepe looma mehhanismi Euroopa Liidu aluslepete kinnitamiseks edaspidi läbi üle-euroopaliste referendumite.

    Sellise Lissaboni leppe lühiversioonina saaks Euroopa demokraatia akti panna kogu Euroopa Liidus üheaegselt hääletusele paralleelselt juunis 2009 toimuvate Euroopa parlamendi valimistega. Edasine Euroopa Liidu aluslepete kinnitamine peaks samuti toimuma üle-euroopalistel referendumitel. Aluslepingute ettevalmistamine ei peaks toimuma mitte liikmesriikide valitsuste vahelistel läbirääkimistel kinniste uste  taga, vaid avatud ja kaasava protsessina. Aastail 2001–2003 Brüsselis koos käinud Euroopa Liidu tulevikukonvendi sarnane laiapõhjaline kogu oleks sobiv raamistik liidu tulevikuplaanide arutamiseks.

    105-liikmelise tulevikukonvendi kokkukutsumine oli seitsme aasta eest uudne lähenemine, mis suurendas Euroopa Liidu tuleviku üle otsustamise läbipaistvust ja lõi kaasarääkimiskanali paljudele huvigruppidele. Seesugune avatud foorum peaks olema pärast Euroopa demokraatia akti liidu integratsiooni arutelude keskpunktiks. On oluline, et tulevikuvisioonide kujundamise käiku saaks iga huviline jooksvalt jälgida ja kommenteerida. Vaid nii võib taastada umbusklike elanike usu Euroopa Liitu ning toetuse selle institutsionaalsele reformile ja edasisele laienemisele. Oluline on, et paralleelselt konvendi tegevusega Brüsselis toimiks avatud diskussioonid ka kõigis liikmesriikides, kust tuleks sisend üleliidulisse arutellu.

  • Riskikunstnik Monika Mattiesen

    Virve Normet

    Ei ole just igapäevane asi, et etendus on osa EMTA kaitstavast doktoritööst, pealegi mitte instrumendikäsitluse vallas, vaid multimeedia lavastuse erialal. Selletõttu istus saalis lisaks tavakülastajatele ja kolleegidele ka kõrge komisjon akadeemiast.

    Miks riskikunstnik? Nagu riskikapitalist investeerib oma kapitali ettevõtmisse, mis talle väljakutseid pakub, nii “investeerib” Monika Mattiesen kogu oma teadmiste, oskuste, annete ja huvide kapitali uudsesse kontserdi või lavastuse vormi, mis on loomingulisele inimesele erutav ja seetõttu rahuldust pakkuv. Riskides sellega, kas teda mõistetakse või mitte. Kunstniku jaoks pole see aga sugugi vähetähtis.

    Monika Mattieseni “kapital” on soliidne: EMA lõpetas ta flöödi erialal Jaan Õuna õpilasena, ta on end täiendanud Riias ja Helsingis, multimeedia erialal Sibeliuse akadeemias ning osalenud IRCAM/Acanthes stipendiaadina elektroakustilise muusika meistrikursustel Camilla Hoitenga juhendamisel. Mattieseni flöödimeisterlikkus pakub maailmataset. Ja siin seisamegi silmitsi tema tõdemusega, et ühe pilli valdamisest-mängimisest on kunstnikule vähe. Tõmbaksin meelevaldselt paralleeli: paljud tippsolistid kipuvad dirigendiks. Ikka muusikamaailma avardamise nimel.

    Oma gruppi nimetab Monika Mattiesen Küberstuudioks. Koosseis vaheldub vastavalt projektile. Tsiteerin stuudio juhti: “Selle kandvaks ideeks on sünteesida akustilist ja elektroakustilist muusikat, tuues erinevates projektides sisse ka muud kunstivaldkonnad nagu valguskunst, video, maalikunst, tants ja film.”

    Etenduse “Long Tide” inspireeris algselt teine huvitava loomingulise käekirjaga inimene, Jüri Reinvere (1971), kes meeleldi filosofeerib ning valab oma ideid nii nootidesse kui kirjasõnasse ning kelle huvide ring on vägagi “multi”.

    Lavastusest “Long Tide” rääkides võib lähtuda esmamuljest, vaatamisel tekkinud tunnetest ja mõtetest, aga on ka võimalus püüda tagantjärele mõista, mis õieti toimus ja toimis. Kuu ja päikese rütmid, tõus ja mõõn, rütmid looduses ja inimühiskonnas ning meis enestes – see on ikka kunstidele mõtteainet andnud. Tõusu ja mõõna rütmide lavastamine, sellele kõigele inimese psüühika dimensiooni ja sügavuse andmine – see tundubki olevat etendust läbiv joon. Kui kihthaaval vaadata etendust kui helirida, kui laval asetseva kujunduse, ekraanil projitseeritava ja inimkehade liikumise polüfooniat, siis domineeriski heli.

    Tunnen end abituna kirjeldamaks laval toimunut. Palju oli selles n-ö kaemuslikkust, aeglaste või korduvate rütmide “aegluupi”, mis tekitab vaatajates-kuulajates lausa vastakaid tundeid. Samas mattub vaataja lausa ideede ja leidude tulva! Mõned neist vägagi kaunid, mõned väga leidlikud, mõned naiivsevõitu. Laval on palju loodust: merd, kuud, päikest ja randa, aga ka palju värvide ja kujundite puhast ilu, stiilset kostüümi, imelisi virvendusi-peegeldusi. Aeg-ajalt jääb mulje, et vaatemängulisusele ja detailidele antud suurem kaal kui idee ja terviku ühtsusele. See võis olla ka taotlus, sest mitte iga vaataja ei otsi ju tundeliselt sügavaid mõtteparalleele, viiteid igavikulistele tarkustele või inimese kui sellise üksildusele selle maailma paratamatute olemisrütmide keskel. Aga ka see tundesfäär mängib!

    Keskne kõiges toimuvas või olemasolevas on loomulikult Flöödimängija ja tinglikult tema kaudu kogu etenduse heli. Muusika on valdavalt Reinverelt, sellest eristamatu oligi flötisti improvisatsioonide osa. Ent suur roll on siin muusikaheli “käitlemisel”, protsessil, kus tehis- ja originaalheli tihtipeale äravahetamiseni sarnastena segunevad, kattuvad, peavad dialoogi jne. Helikangas kui taustpilt hoiab koos kogu vaatemängu. Selles on kogu dramaturgia, omad tõusud-mõõnad ja kulminatsioonid nii ülimas forte’s kui täiuslikus vaikuses.

    Kui etenduse järel jääb hinge tunne, et Suurt Lohutust võime siiski leida, ja leida seda just helide maailmast, olgu see siis meremüha, linnulaul või inimhääl-flöödimäng – siis on see ju küll kaunis mõte!

     

  • Segane, kuid toimiv kooslus

    Rainer Vilumaa

    Eesti maalikunstnik Andres Rõuk on soome kunstnikega koostööprojekte teinud ennegi, seekord on ta kaasanud maalija Jorma Hyttise, videokunstnik Maarit Suomi ja skulptor Leila Luukka. Mingi maavõistlus see näitus ei püüa olla, pigem loob Rõuk soome kunstnikele esinemiseks platvormi, on justkui nende importija ja esindaja, jäädes ise foonile.

    Võib-olla parima kooskõla leiavad Andres Rõugu abstraktsed maalid Turu maalikunstniku ning maalimisõpetaja Jorma Hyttineni omadega, sarnasusi leidub nii formaadi kui paiguti ka koloriidi osas. Selle vahega, et Hyttinen näib oma loomingus oluliselt pretensioonikam (vähemalt selle näituse põhjal järeldades), püüdes ühendada abstraktset maalikeelt figuratiivsega, kusjuures need on üksteisest eraldatud. Sellele viitab ka maaliseeria pealkiri ?Indoor-Outdoor?, milles on püütud ühendada looduslikku ja tehislikku alget, mängides ühtlasi muutuvate vaatepunktidega.

    Samuti Turu kunstnik ja kuraator Leila Luukka esineb sootuks kummalise tööga. Tema installatsioon (mida ta ise skulptuuriks nimetab) koosneb tühjadest lillepottidest ning akupunktuurinõelu täis pikitud kartulitest. Ehkki taies viib mõtted esmalt voodoole või millelegi muule müstilisele, on selle tähendus märksa proosalisem: mõeldud illustreerima vene kõnekäändu ?kes ei tööta, see ei söö? ning selle parafraasi ?kes töötab, see sööb?. Seega sümboliseerivad ravinõelad tööd ning kartulid järelikult tööd, mõistetamatuks jääb vaid torniks püstitatud lillepottide funktsioon. Tõtt-öelda ei tundu just maailma teravmeelseim kontseptsioon, küll aga andsid mõtteainet kunstniku vigases vene keeles kirjutatud eelmainitud laused. Vene keelt ning kirillitsat halvasti tundev kunstnik eksis nii grammatika kui ka tähestiku osas, näiteks põimides kirjapilti ladina alfabeedi tähti, lõi ta sellega hoopis uusi, kreoolistunud tähendusi.

    Küpsemaid ning läbimõeldumaid teoseid näitusel on Helsingi kunstniku Maarit Suomi videoteos ?Luigelaul?, tema sõnul prelüüd muinasjutule inetust pardipojast. Tööst on näha, et Suomi näol on tegu kogenud filmioperaatori ja -produtsendiga, kes oma oskusi videokunstis rakendab. Antud video on mõtisklus luigeperekonna tekkest ja lagunemisest, protsessist, mille käigus üks luigepoegadest hüljatakse. Nagu arvata võib, on aineseks nii protsessid looduses (mille vaatlejana on soome kunstnikud võrratud) kui ka laiemad igavikulised teemad. Nagu selliste tööde puhul ikka domineerib helitaust kogu ekspositsiooni üle, lõimides selle segaseks tervikuks.

     

  • E. Selisaar, A. Säre, R. Lill “Saorid Eestist ja Jaapanist

    Anneli Säre

    Kolmapäeval, 9. jaanuaril kell 17 avatakse Eesti Käsitöö Majas Pikk 22

    Eesti-Jaapani ühisnäitus “Saorid Eestist ja Jaapanist”

    Kunstnikud: Eve Selisaar, Anneli Säre, Rasmus Lill

    Näitus on avatud 21. jaanuarini 2013

    Olete oodatud!

  • Eesti Humanitaarinstituut 20

    Marek Tamm
    Eesti Humanitaarinstituut 20

     

    Kakskümmend aastat hiljem on EHI üks Tallinna ülikooli seitsmeteistkümnest instituudist. Vahepealsel ajal on tehtud läbi mitmeid teisenemisi, vahetatud on juhte ja asukohti, õppejõude ja õppekavu, ent vaimsus, mis põimib loomingulise inspiratsiooni teadusliku põhjalikkusega,  pole EHI-t siiani maha jätnud. EHI on endiselt üliinimeste elukool, nagu teavitas kunagine reklaamklipp.

    Kuigi sünnipäeval on kombeks heita pilk seljataha, siis püüab EHI seda kasutada ettekäändena, et vaadata tulevikku. Nimelt algab 13. detsembril kell 10.30 Tallinna ülikoolis (Uus-Sadama 5, ruum 225) kõigile huvilistele avatud EHI konverents „Kultuuri keeled”. Humanitaarja  sotsiaalteadused on elanud viimastel aastatel „kultuurilise pöörde” tähe all. Need, kes uurisid varem kirjandust, uurivad nüüd kirjanduskultuuri, need, kes varem pühendusid teadusajaloole, huvituvad nüüd teaduskultuurist jne. Kultuur on aga nähtus, mille iga distsipliin konstrueerib endale ise, kultuuri pole võimalik käega katsuda ega silmaga mõõta; kultuur sünnib uurija pilgu all.  Konverentsil võetaksegi vaagida, kuidas distsipliiniti kultuurist räägitakse, kuidas nad konstrueerivad endale kultuuri kui uurimisobjekti. Esinejate seas on Lorenzo Cañás Bottos, Otto Jastrow, Hasso Krull, Mikko Lagerspetz, Rein Raud, Helen Sooväli, Marek Tamm, Tõnu Viik jt. EHI sünnipäeva finaal on aga 14. detsembril Viru keskuse Rahva Raamatus „Raamatute öö”, kus kella kaheksast keskööni püütakse ammendavalt kasutada kõiki võimalusi, mida võivad pakkuda raamatud.

    Lähem teave ürituste kohta vt www.ehi.ee

Sirp