Keskaegne kunst on lahe, kuid omas ilus krüptiline, sest selle kõigi kihtide mõistmiseks on vaja ekspertteadmisi. Kas XXI sajandi uued meediumid ja digikultuur võib teha seda inimestele mõistetavamaks või pigem mitte? Kesk- ja varauusaegse kunsti uurija ja Eesti Kunstimuuseumi kuraator Merike Kurisoo on selle koha pealt optimistlik.
Millised võimalused avanevad videomängudes või üldisemalt digikultuuris vana kunsti uurimiseks?
Keskaegsest pildimaailmast lähtuvad videomängud ja digikultuur kätkevad endas palju laiemaid tähendusi. Enamasti ei mängita seal üksnes atraktiivse visuaaliaga, vaid ka ajalooliste videomängude aluseks olevad ideed ja lood on pärit keskaegsest kultuurist. Ühelt poolt on tegu uusi tõlgendusi andva mineviku kultuurikihtide taasleidmise ja esiletoomisega, teiselt poolt toob see keskaegse pärandi uues võtmes kaasaja inimesele lähemale.
Keskaegne kunst võib esmapilgul tunduda kauge, võõras ja arusaamatu ajas muutunud kultuurikoodide tõttu, kuid mänguline ja lihtsustatud vorm teeb sisu aru- ja kättesaadavaks. Kultuur toetub tihti kordustele: vanad koodid omandavad uusi tõlgendusi ja tähendusi, mis juhatavad omakorda alglätete, loodetavasti ka keskaegse kunsti juurde. Videomängudel võib kindlasti olla keskaegset visuaalkultuuri populariseeriv ning ka hariv ja huvi tekitav roll.
Kui atraktiivne popkultuuri seisukohalt keskaegne kunst üldse on? Kas on näha mingeid trende?
Keskaegne pärand on visuaalselt äärmiselt rikas, seda pealisvaatluselgi, kuid sügavamale kaevudes avavad end tuhanded tähenduskihid. See tingib ka avatuse mängulisteks tõlgendusteks ja laenudeks.
Fantaasia- ja ajalookirjanduse ning väljamõeldud maailmade loomisel toetutakse sageli vanale pärandile, eeskätt kirjanduses (J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling, George R. R. Martin jt) ja neist lähtuvais filmides. Eesti konteksis saab filmidest välja tuua „Viimse reliikvia“ ja apteeker Melchiori trioloogia, kus tegevuspaikadeks on nii reaalsed kui ka taasloodud keskaegsed hooned ning taustal omaaegsed kunstiteosed (tänaseni alles tööde koopiad).
Keskaegne pildikeel ja sümbolid on kaasaegses visuaalkultuuris jätkuvalt kohal, me näeme sellele vihjeid filmides ja reklaamides kunstiteostele otseselt osutades või siis kasutatakse neid tugevalt kohandatud kujul inspiratsioonina (nt Marveli superkangelaste filmid). Popkultuuri võtmes on Eestis keskaegset kunsti kasutanud eeskätt Edward von Lõngus oma „Surmatantsu“ tõlgendustes.
EKMi Niguliste muuseumis avatakse koostöös Rootsi kuningliku relvakambri ja Rootsi ajaloomuuseumiga septembris näitus „Ükssarvik võlumetsas“, kus vaadeldakse selle müütilise olendi tähendusi ja ka kujutamist keskajast tänapäevani. Erakordselt huvitavad on just Eesti kogude teosed. Ükssarvik (ja laiemalt teised fantastilised elukad) on köitnud inimesi aastasadu, kuid praeguses popkultuuris on tema tähendused hoopis teistsugused kui viissada aastat tagasi.
Keskaja kunst ja kultuur ning selle tõlgendused popkultuuris on tulnud viimastel aastatel laiemalt näitusepilti ka mujal. Ositi on see otseses seoses vajadusega esitleda ja avada selle inspireeriva vana maailma tähendusi, teiselt poolt on just popkultuur ise selle vastu huvi kasvatanud.
Kas vana kunsti kasutamine meelelahutustööstuses muudab tänapäeva inimeste suhestumist sellega? Mil moel?
Mina pean vana kunsti pildikeele võidukäiku popkultuuris positiivseks ja rikastavaks. Sellest inspiratsiooni ammutanud visuaalne maailm teeb vana kunsti praegusele vaatajale/lugejale/mängijale omaseks ja ka pildiliselt tuttavaks.
Tallinna uue muusika saadikute ja külaliste mõtestatud tervik
MARJE INGEL
Syntax Ensemble ja Tallinna Uue Muusika Ansambel (TUMA) 10. V Mustpeade maja valges saalis.
Tallinna Uue Muusika Ansambel koosseisus Karolina Leedo (flöödid), Mirjam Avango (klarnetid), Talvi Hunt (klaver), Toomas Hendrik Ellervee (viiul), Talvi Nurgamaa (vioola), Paul-Gunnar Loorand (tšello) ja Arash Yazdani (dirigent). TUMA kavas Liisa Hõbepapli „The Jangling Lightness of Solace“, Märt-Matis Lille „Põgenemine“ ja Pasquale Corrado „Ozone“ ehk „Osoon“ (kõik Eesti esiettekanded).
Syntax Ensemble koosseisus Maruta Staravoitava (flöödid), Marco Ignoti (klarnetid), Francesco D’Orazio (viiul), Fernando Caida Greco (tšello), Anna D’Errico (klaver), Dario Savron (löökpillid), Maurilio Cacciatore (elektroonika), Valentina Coladonato (sopran) ja Pasquale Corrado (dirigent). Syntax Ensemble’i kavas Maurilio Cacciatore „Rebus II“ (Eesti esiettekanne), Ülo Kriguli „Earth …to Become Earth Again“, Tõnu Kõrvitsa „Hope“ ehk „Lootus“, Ivan Fedele „Maja“ ja Toivo Tulevi „Fana“ (esiettekanne).
Paistab, et uue muusika järjepidevaks esitamiseks ja kuulamiseks on Tallinnas nüüdseks loodud (vist? loodetavasti) piisavalt tihe võrgustik. Aastaid peamiselt ühe-kahe ansambli ja seotud ringkonna huvi ning entusiasmi pinnalt võrsunud kontserdid ja sarjad ning kalendris teatud perioodiga seostuvad festivalid ei mahuta enam kasvavat huvi ega kontakte konteinerina endasse. Selle tagajärjel aset leidnud ettevõtmiste hargnemine ja laienemine rõõmustab ning pakub muusikaliseks suhtluseks ja kasvuks uusi võimalusi.
10. mail Mustpeade majas antud Itaalia Syntax Ensemble’i ja Tallinna Uue Muusika Ansambli ühiskontsert oli selle protsessi üks lüli. Enne kontserdi algust kavale pilku heites avastasin, et külalised ei toogi külakostiks võõramaiseid roogi, sest enamiku nende kavast moodustavad üllatuslikult eesti heliloojate teosed. Soojendusesineja rolli enda peale võtnud TUMA oli omakorda kavva võtnud külalisansambli dirigendi Pasquale Corrado pala „Osoon“. Nii meenutas kontsert sportlikku sõpruskohtumist, kus tehti justkui üksteisele viisakusest vastastikku kummardusi. Kontsert oli aga ka mõtteliseks jätkuks mõni päev varem Tartus lõppenud Eesti muusika päevadele, seda enam et peaaegu kõik kontserdi kavas olnud teoste eesti heliloojad (v.a Tõnu Kõrvits) osalesid ka EMPil, tõsi küll, mitte nendesamade teostega.
Syntax Ensemble’i kava sisaldas ühe erandiga teoseid, kus kasutatakse inimhäält.
Avalöök anti Märt-Matis Lille teosega „Põgenemine“, mis (nagu teisedki TUMA esitatud teosed) oli Eesti esiettekanne. Kaks aastat tagasi esitas TUMA selle pineva kõlaga teose Kaunases Balti muusika päevadel. Muigega pooleks võib nentida, et Paul-Gunnar Looranna tšello üks keeltest ei pidanud seekord soorituspingele vastu ja katkes, aja kokkuhoiu huvides laenati järgmiste teoste esituseks Syntax Ensemble’i tšello.
Liisa Hõbepapli „The Jangling Lightness of Solace“ kandis TUMA kaks aastat tagasi ette Berliinis siinse „Sound Plasma“ sõsarfestivalil. Eri pillide kõlade värelevalt veiklevast kassikangast koosnev teos sobis kavas väga hästi pinget kruviva atmosfääriga Märt-Matis Lille „Põgenemise“ järele. Kolmandana kõlanud Pasquale Corrado „Osoon“ sisaldab samuti aeg-ajalt eelmistega sarnaselt väreleva kõlaga lõike, nii olid kõik kolm TUMA esitatud teost teatud määral justkui kõlalises suguluses.
Syntax Ensemble’i kavva kuulusid ühe erandiga (Ülo Kriguli oma) teosed, kus kasutatakse inimhäält. Syntaxi asutajaliikme Maurilio Cacciatore teoses „Rebus II“ on hääl vaid instrumendi ehk häälitsemise vahendi rollis, asjatu olnuks siit otsida midagi laululikku. Teose algul jäi mulje, nagu oleks hääl siin deklamatsioonivahendina üsna keskses rollis, kuid see mulje hajus peagi. Ajuti tiksus taustal või plinkis domineerivalt esiplaanil selge pulss: instrumendid sisenesid ja väljusid muusikalisse sündmustikku nagu inimesed tuppa või osalejad vestlusse. Kuigi ma polnud kursis, kas teosel on programm või see puudub, ei häirinud see kuulamist ja ettekanne osutus nauditavaks ka ilma kontekstita.
Järgnenud Tõnu Kõrvitsa teost „Lootus“ oli pisut üllatav kohata nüüdismuusika kavas. Heakõlalisus ja meloodilisus, mis kahtlemata kuuluvad Kõrvitsa loomingu iseloomulike omaduste hulka, pole uue muusika kontsertidel just väga sagedased nähtused. Tänu sellele mõjus „Lootus“ selles kontekstis erilise ja värskendavana, pakkudes kõrvale alglaadimise ehk restardi võimaluse.
Otsisin hiljem veebist üles laulu esmaettekande kontsertsalvestise Karis Trassi esituses. See ei pruugi olla üldine tendents, aga jäin neid kahte esitust kuulates ja võrreldes mõtlema, kas peaasjalikult nüüdismuusika esitamisele keskendunud interpreedid pööravad ehk rohkem tähelepanu esitatava materjali üksikutele muusikalistele sündmustele ja nüanssidele, võrreldes üldjuhul lääne klassikalise muusika peavoolu teoseid esitavate interpreetidega. Nimelt jäi mulle kontserdil laulja partiis kõrva üks keerutus, mille Syntax Ensemble’i liige Valentina Coladonato esitas minu esmamulje kohaselt pisut kohmakalt. 2020. aasta detsembris Arvo Pärdi keskuses salvestatud kontserdil kõlas seesama nüanss Karis Trassi huulilt märksa sujuvamalt. Kas seesugune sujuvus on aga ideaal või hoopis ideaalist kaugenemine, sõltub nähtavasti stiilist ja kontekstist ning lõpuks ka igaühe maitse-eelistustest. Minu eelistus kaldub seekord Karis Trassi poolele.
Ülo Kriguli „Earth … to Become Earth Again“ võttis teatepulga üle peaaegu sealt, kus „Rebus II“ selle käest andis. Seevastu pillid kui tegelaskujud ei „sisenenud siin tuppa“ ega „väljunud toast“ kui muusikalisest tähelepanu keskmest rahumeelses tasakaalus, vaid kogunesid kokku dramaatilist pinget kogudes ja seda intensiivselt väljendades. Lõpupoole lasti n-ö õhk õhupallist välja ning lava oli valmis selle õhtu esiettekandeks.
Toivo Tulevi „Fana“ algab saateta hääle uitamisega keskregistris. Alles pisut hiljem, kui vokaal end madalamale liikudes kehtestas, sai selgeks, et tegu on ingliskeelsele tekstile komponeeritud materjaliga. Püüdsin kinni sõna „beloved“. Eelmisel aastal tuli kontserdisarjas „Heli ja keel“ esiettekandele Toivo Tulevi teos „Beloved“. Võimalik, et äsja Syntax Ensemble’i kahe liikme, sopran Valentina Coladonato ja viiuldaja Francesco D’Orazio duona esitatud „Fana“ on heliloojat endiselt paeluva temaatika edasiarendus ning uus väljund. Kahe eesti helilooja ingliskeelse tekstiga vokaalteosed moodustasid Syntax Ensemble’i ja kogu kontserdi kavas mõttelise silla, neid ühendas ka laululine lähenemine komponeerimisele.
Õhtu lõpetas kõige ulatuslikum ja ühtlasi kõige vanem teos, Syntax Ensemble’i kaaslinlase, samuti Milanost pärit Ivan Fedele „Maja“ (1999). Olemata kursis teose itaaliakeelse teksti sisuga („Maja“ on algkeelne pealkiri, mitte tõlge), jäi teosest algul üsna dramaatiline mulje: oma intensiivsuselt sekundeeris see Märt-Matis Lille ja Ülo Kriguli teosele. Kesk ägedat draamat leidus ka hingetõmbehetki ning Schönbergi „Kuu-Pierrot’d“ meenutavat kõnemeloodiat. Lõpuks kujunes ligi paarikümneminutisest teosest siiski mulje kui jutustavast, tsükliliselt kulgevast loost, mille puhul tabasin end mingil hetkel isegi déjà-vu-momendilt, kui mu mõte oli rändama läinud ja naasis teose juurde siis, kui midagi tuttavlikku oli mu tähelepanu äratanud. Oskuslikult nüüdismuusika võttestikku ja samal ajal teatavat romantilist atmosfääri kandev teos tõmbas kõik kontserdiõhtu lahtised otsad kokku ning ühtlasi sai selgeks, miks oli kavva võetud Tõnu Kõrvitsa „Lootus“. Need teosed sobisid samasse kavva suurepäraselt ning moodustasid mõtestatud terviku.
Näitus „Sina, jõgi. Hedi Jaansoo, Peeter Tooming, Endel Veliste“, kuraator Annika Toots. Kumu kunstimuuseumi 4. korruse projektiruumis kuni 26. V.
Annika Tootsi kureerimisel on kahe fotograafi – Peeter Toominga ja Endel Veliste – 1970. aastate seeriad kokku toodud nüüdisaegse visuaalkunstniku Hedi Jaansoo loominguga. Komplekt sobitub hästi Kumu Nõukogude perioodi eesti kunsti püsiekspositsioonis taasavatud projektiruumi eesmärkidega laiendada ja täiendada seda ajalooüleste dialoogidega.
Näitusele tausta andmiseks selgitab Toots Kumu blogis, kuidas 1970ndatel, kui „läänemaailmas eksponeeriti sel ajal näitusesaalides juba näiteks ühiskonnakriitilist värvifilmile pildistatud fotot, siis Eestis viljeldi suuremalt jaolt mustvalget, vormiotsinguid ja tehnilisi katsetusi eelistavat fotograafiat, ehkki üha enam hakati rääkima ka „kunstilisest fotost“ ning omanäolise eesti fotokunsti koolkonna kujunemisest“.* Tootsi sõnul võis siis leida mõningaid märke läänest sisse imbunud postmodernistlikest ideedest ja kontseptuaalsematest katsetustest, mille näideteks on ka Toominga ja Veliste fotosarjad.
Kõigi kolme autori teoseid seob teatav kontseptuaalsus ning huvi või tundmuse pinnalt pikemale vaatlusele keskendumine ja fotomaterjali kogumine, isikupärane ümbritseva keskkonna jälgimine ja esiletoomine. Mööduvatele hetkedele keskendunud pilk toob kõigi fotokunstnike töödes nähtavale palju uut. Seriaalsus ning pildistamisvõtete ja -motiivide kordamine rõhutab fotograafide järjepidevust, kaamera abil toimunud vaatlusprotsess on eesmärgipärane rutiin ja otsing. Fotograafi (ja vaatleja kohalolu kaadris) liigutab käsitluse veelgi enam postmodernsuse poole. Fotograafia on siin eneseteadlik ning selgelt kunstniku käsutuses.
Veliste katkine klaas
Endel Veliste (1930–2001) on oma fotodel sarjast „Vaade läbi autoakna“ (1978) kujutanud linnatänaval, maanteel ja teepervedel nähtud stseene. Fotode pealkirjades on nimetatud otse ja selge sõnaga see, mille fotograaf tänaval oli tabanud. Seeriale on lisatud argisust ja vaataja võtab need olud vastu just sellisena: teelt väljasõitnud auto, autot lükkav naine, mees ja naine metsateel. Võib eeldada, et omal ajal äärmiselt produktiivsele päevapiltnikule moodustus autoaknast tehtud fotode kogum omamoodi kõrvalsaadusena ühe tööotsa juurest teise juurde sõites. (Aastatel 1962–2000 töötas Veliste Viljandi ajalehele Tee Kommunismile / Sakala).
Peeter Toominga fotod näitusel „Sina, jõgi“.
Kuigi Veliste fotode puhul pälvib esmalt tähelepanu reportaažlik kujutamisviis, ei ole tegemist siiski traditsioonilise tänavafotograafiaga. Kontseptuaalse lükkena on fotograaf jätnud kaadrisse autoakna raami ja niimoodi säilitanud teisel pool toimuvaga nähtava distantsi. Fotoseeria võtmekaadrist, kus välist ruumi vaadeldakse läbi mõranenud esiklaasi, saab selgeks oludest eraldatuse tinglikkus. Ümbrus ei paista meile enam selgelt kätte ja oleme koos pildistajaga sisemusse suletud. Võib-olla segaduses, veel hetk tagasi toimunud tabamusest hirmunud.
See õrn, kuid siiski eraldav barjäär vaataja ja välise maailma vahel ilmutab end Veliste fotode valikus ka veepiiskadega klaasil. Needki on väikesed meeldetuletused meie positsioonist ümbritseva suhtes, millesse oleme end koos fotokaameraga seadnud. Klaasi nähtavale tulekuga ja tähelepanu jõudmisega pildi esiplaanile saab vaataja teadlikuks kaamerast kui veel ühest barjäärist – vaatamise mehhanismist, mis pilku vahendades meid ühtaegu sellega seob ja sellest eemal hoiab.
Toominga meditatiivsed veed
Fotoseerias „Sina, Jõgi“ (1970) on Peeter Tooming (1939–1997) rännanud mööda kaldaservi ja pööranud oma kaamera jõe poole, et jäädvustada selle voolu, vee sillerdust ning taimestikku veepiiril ja peegeldustes. Fotosid saadavad Viiu Härmi luuleridadena väikesed väljarebitud mõtted, mis annavad looduskeskkonnale hääle ning rõhutavad vaatluse kui päevikuliste ülestähenduste muljet. (1984. aastal ilmus autoritelt selle koostöö põhjal ka sama pealkirjaga raamat.)
Vee ja seda ümbritseva omavahelises suhtluses on tegelasteks nii jõgi kui ka vaataja. Kuid vaataja pilk ei otsi veepinnalt tingimata iseenda peegelpilti, see võib hoopis olla suunatud vetesügavusse, jõe varjulisse allhoovusse. Seda tunnet süvendab ka Peeter Toominga loomingust tuttav tumedus – huvi suurte mustade pindade ja kujutiste rõhutatud kontuuride vastu lisab fotodele eksistentsiaalset kaalu.
Kõrvalmärkusena tahaksin välja tuua selle, kuidas Toominga puhul on kõnekas fotosid ümbritsev musta tindipliiatsi joon, mis on küll olnud autori vormistuslik ja praktiline korrektuur, aga toob väikese žestina veel eraldi esile fotograafi piiri tõmbava käe ja kadreeringu tinglikkuse. Fotode esitluses jääb aga vajaka mustvalge analoogfotograafia fototehnikate täpsustusest etikettidel – seda oleksin muuseumilt kindlasti oodanud. Toominga piltide puhul annaks teadmine, et fotograaf on töötanud jõevee kujutamisel nimelt hõbedaosakestega (hõbeželatiinfoto) fotoseeriale juurde veel ühe poeetilise nüansi.
Jaansoo müürililled
Kui Toominga ja Veliste mustvalged seeriad sisaldavad palju liikuvust, siis nendega dialoogi astuva Hedi Jaansoo (snd 1989) fotod toovad näitusetervikusse lisaks värvile ka kõige enam ootust ja igatsust. Komplekti „Servad, ääred, juured ja nurgad” (2023) kuuluvad fotod on üles võetud mitmes kohas ning samuti pikemal perioodil ja vaatluste tulemusel.
Kunstnik on jäädvustanud peamiselt linnaloodust ning elustaimedega kompositsioone, mis tema sõnul on loodud väikeste vahenditega, et parendada, kaunistada, elustada või ka laiendada isiklikku ruumi. Linn aga ei tule fotodelt kohe kätte, vaid heljub stseenide kohal pigem taustsüsteemina. Ka siis, kui aianurgakesed paistavad fotodelt soojad ja kodused, õhkab neist püüdlust loodusliku lopsakuse järele. Barjääriks vabadusse pääsemise ja kasvu ees on siin kitsaste lillepottide ja piiratud murulapiga agulielu, mis ometi unelust võimendab.
Näitusekujunduses valitud roosakas-oranž seinavärv (näituse kujundaja on Villu Plink) annab kogu näitusele Jaansoo fotodest lähtuva tellismüüri fooni, millest lilled tagasihoidlikult, kuid siiski jõudsalt välja kasvavad. Jaansoo fotodes ja kompositsioonides on aimata leidlikku kohanemist argisusega ning näpsatud õied on oma hooajalisuses küll veidi nukrad, kuid ootus nende järele annab edasi ka midagi helget.
Lähiaastatest leiab veel mitu ülevaatlikku näitust, kus toodi välja huvitavaid ja mahukaid arhiivimaterjale Eesti fotopärandist ning tutvustati neid kõrvuti tänapäeva fotokunstnikega. Heaks näiteks on Eesti ja Läti varajaste naisfotograafide töödel põhinenud „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ Tartu kunstimuuseumis (2020) ja Kondase keskuse korraldatud näitus „Sõsarkond“ ülevaatega perekond Rieti fotoateljee tegemistest (2023). Selliste projektide väärtus, kus ajaloolise materjaliga töötamisse on kaasatud päevakajalised kunstnikud, ei seisne pelgalt ajaloolise ülevaate andmises, järelduste tegemises või ka enne-pärast võrdluste esitamises. Need ajaülesed, aga ka temaatiliselt vaba kontseptsiooniga näitused teeb eripäraseks poeetiliste ja universaalsete kunstiliste võtete kõrvutamine. Näitusel „Sina, jõgi“ on kõik kolm fotokunstnikku kohal võrdväärsel määral, igaüks omanäolise käekirjaga. Eri autorite teosed resoneerivad omavahel ideede ja fotograafia vahendite kõnekate lähenemisviiside kaudu.
Näitus „Naine&naine. Ellujäämise kunst“ Tartu Kunstimajas kuni 19. V, kuraator Marian Grau.
12. aprillil avati Tartu Kunstimajas Marian Grau ja Jan Leo Grau kureeritud kaasaegse kunsti näitused „Naine&naine“ ja „Mees&mees“, mis tõstatavad valusaid, ent olulisi küsimusi soostereotüüpidega seoses. Kuna mõlemad näitused on osa programmist „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“, ühendab neid veel ka sõnapaar „ellujäämise kunst“. Kuigi näitused on mingil määral omavahel dialoogis, võtan siin vaatluse alla peamiselt naiskunstnike oma.
Näituse „Naine&naine“ saali sisenedes läheb transgressiivsust vähem taluval külastajal ilmselt silme eest mustaks: ruumi keskel asuvale valge linaga kaetud lauale on asetatud viis seksnukku, kes endaga läbi käima kutsuvad. Järgmisena püüavad tähelepanu seinast läbitungivad fallilise kuju ja jõuliste ingliskeelsete sõnadega kaetud punased objektid …Suurema osa näitusest moodustavad aga fotoseeriad, mis lähenevad väga erinevalt sellele, mida tähendab olla naine tänapäeva ühiskonnas.
Kehad ja ellujäämisstrateegiad
Ajal, mil informatsiooni on meeletult palju, tasub mõelda selle üle, mida üks või teine näitus (raamat või saade) maailmale juurde annab. Näitusel käsitletud teemad on naiste emantsipatsiooni käsitlevas diskursuses üsna levinud, kuid uue nüansi lisab nende vaatlemine ellujäämisstrateegiatena. Mõne teose puhul on seos otsene, teisele peab selle tähendusvarjundi ise juurde mõtlema. See ei ole aga keeruline ülesanne, sest naised on pidanud endale meestekeskses maailmas õiguste saavutamiseks väga erinevaid meetodeid kasutama.
Kontseptuaalne installatsioon Epp Kärsini yoni-massaažitundides kasutusel olnud nukkudega, mille autor on Sandra Jõgeva, ärgitab mõtlema seksuaalsuse, õnne ja ka normaalsuse vahekorra üle. Läänes on naisekeha kaua müstifitseeritud ning peetud seda patustele radadele ahvatlejaks, ühtlasi on talle antud justkui ka vastutusrikas ülesanne oma kaaslast teenindada. Objektistatud, jäsemeteta ja peata nukkude asetamine rambivalgusse tõstatab küsimuse, kas pole äkki ühele tissidega kehale liiga palju tähendusi ja ootusi omistatud. Teos näib üritavat vabastada keha selle müstilisest kuvandist ja õnne tagamise koormast, innustab külastajat endale nuku seest otsima uusi viise, kuidas oma eluga rahul olla.
„Naine&naine. Ellujäämise kunst“ Tartu kunstimajas. Näitusevaade.
Lilia Li-Mi-Yan ja Katherina Sadovsky on südantlõhestavas fotoseerias kujutanud naisi, kes püüavad elusolemise ängi enesevigastamisega leevendada. Helehallil taustal seisvate naiste värsked ja paranenud haavad toovad päevavalgele selle, mis muidu peitu jääb. Saateteksti rõhutus, et tegemist on just nimelt edukate naistega, juhib tähelepanu tõsiasjale, et igaüks meist võib sisimas depressiooniga võidelda, sealhulgas ka pealtnäha endaga hästi toime tulevad inimesed.
Vastasseina kaunistab teinegi Li-Mi-Yanipildiseeria „Küps ilu“, mis tegeleb kõiki puudutava vananemise teemaga. Boudoir-stiilisfotodel näeb hüperseksualiseeritud pesumodellide asemel tavalisi keskealisi naisi nende tagasihoidlikes tubades. Tasub meeles pidada, et selle fotožanri algusaegadel olid fotograafideks valdavalt mehed, kes tegid pilte teiste meeste tarbeks. Kui aga vabastada subjekt patriarhaalse pilgu ikkest, tuues välja tema isikupära ja nähes temas rohkemat kui ainult keha, võib see žanr olla ka väga feministlik. Fotodel kujutatud enesekindlaid, ägedaid ja omanäolisi naisi vaadates süveneb arusaam, et ennast ei pea varjama ega alla suruma, isegi kui ühiskond näib seda teguviisi sisendavat.
Mare Tralla teos kujutab endast naiste (ja ka teiste marginaliseeritud gruppide) allasurumisega seotud sõnu, juhtides saatetekstis tähelepanu ka nende väljendite ambivalentsusele ja kontekstipõhisusele. Sõnad nagu „haterage“, „demagogy“ja veel kolm-nelikümmend samasugust enamasti negatiivse konnotatsiooniga sõnapressivad ennast punaste fallostena jõuliselt läbi valge lõuendi, mattes selle peaaegu täielikult enda alla ja domineerides selle üle.
Rohkem intersektsionaalsust!
Keeles kajastuvad eelmiste põlvkondade väärtused ja keel omakorda kujundab tulevaste inimeste seisukohti. Soo ja grammatika suhted on keeliti päris erinevad. Kui grammatika näib soosivat ühte sugu, siis kas üldse saab säärane ühiskond tõeliselt võrdõiguslik olla? Kuigi eesti keeles grammatilist sugu ei ole, saab siiski mõelda näiteks sõnadele „õpetaja“ ja „õpetajanna“. Norm on see, et mees peab ameteid, aga kui tegemist on naisega, siis lisatakse selle rõhutamiseks liide. Tralla teos paneb selle teema peale kriitiliselt mõtlema.
Ameerika fotograaf Jill Peters on võtnud vaatluse alla soostereotüüpid Balkani kultuuritraditsioonis. Võimsate mägede, erkroheliste metsade ja Balkani-päraste vaipadega kaetud tubade taustal poseerivad naiselikust enesekuvandist lahti öelnud albaanlased. Petersi fotoseeria juhib tähelepanu sellele, et tihti on just konservatiivsete traditsiooniliste kogukondade naised need, kes on enim rõhutud. Paraku ei saa selliste naiste lood tihti erilist meediakajastust. Fotode meeleolu on karm ja nukker: see tundub kõnelevat nii fotografeeritavate keerukast elukäigust kui ka mehelikkusega kaasas käivast tõsiduse ideaalist, mille need bioloogiliselt naisena sündinud inimesed on otsustanud ise omandada.
Näituse viimasteks teosteks on popkunsti laadis fotokollaažid, millel kehastab erinevaid sotsiaalmeedia stereotüüpe kunstnik Valeria Vavoom, kes näeb välja nagu Warholi maalitud erksavärviline Marilyn Monroe. Vavoom tunneb huvi internetis räägitava ja visuaalse sisu suhete vastu, tõdedes, et viimane domineerib esimese üle. Ta on võimendanud laiginäljastegelaskujud maksimumini, ironiseerides niimoodi selle üle, mida sotsiaalmeedia inimestega teeb.
Oleksin tahtnud näitusel näha veelgi enam intersektsionaalsust ehk siis seda, et fookusesse oleks võetud ka erinevate ebavõrdsuskategooriate ja võimusuhete ristumine ja koosmõju. Oleksin tahtnud kuulda rohkem lugusid, mis minu kõrvu varem pole ulatunud, kuid loomulikult on näitusekülastajate teadmiste pagas ja lugemus väga erinev. Ühiskonnas ringi vaadates jääb mulje, et meil on ikka veel vaja soostereotüüpide ja naisõiguste alast kompetentsust kasvatada, mida see naiskunstnike näitus kahtlemata teeb.
Lisaks kunstiteostele, mis küll enda eest kõnelevad, on selle teenistuses ka sisukad ja mõtlemapanevad saatetekstid. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna seetõttu, et seda on võimalik mitut moodi interpreteerida, kuid osade teemade puhul tuleb kasuks sõnumi selgus. Näitus edastab mitmeid kunstnike ja fotografeeritud subjektide isiklikel kogemustel põhinevaid lugusid, mis võivad muuta seda, kuidas enamik ühiskonnast on harjunud naistesse suhtuma. Seda on tehtud jõuliselt ning konkreetselt.
Huvitavaks kujunes ka paralleelselt kulgevseitsme meeskunstniku näitus. Too väljapanek pakub ausa ja emotsionaalse sissevaate, kuidas osa nüüdisaegseid mehi suhestub oma soole seatud ootustega. On adutav, et patriarhaalne süsteem naisi rõhub, aga tihti vaadatakse mööda selle mõjust meestele, eriti neile, kes ei sobitu süsteemi etteantud raamidesse. Kui palju neid üldse on, kellele meeldib, kui öeldakse, et ole mees ja ära nuta? Mure meeste tervise pärast on igati põhjendatud, sest patriarhaalse korra tõttu sisendatakse ka neile ebaõiglaselt kõrgeid ideaale, aga neist ei saa vabaneda teineteisele vastandudes, naiste (ja loomulikult ka vastupidi!) püüdeid minimeerides, vaid koos tegutsedes.
Sain seksnuku seest sõnumi „You have the power to create your own destiny“(„Oma saatuse kujundaja oled sa ise“), mis sobib hästi mõlema näituse juhtmõtteks. Kõik tahavad kiiresti muutuvate tähenduste maailmas iseendana ellu jääda: mõned tunnevad, et nad ei sobitu etteantud soolistesse raamidesse, teised jälle muretsevad, et neilt võetakse õigus olla maskuliinne mees või feminiinne naine. Tegelikult võib igaüks olla see, kes ta tahab, niikaua kuni ta teiste õnne ja identiteedi kallale ei kipu, sest see, mida peetakse normaalseks, on pidevas muutumises.
Tegelikult on XX sajandi vene memuaristikas kaks Ginzburgi-nimelist olulist naisautorit. Neist üks on 1902. aastal Odessas sündinud Lidia Ginzburg, mainekas kirjandusteadlane ja „Blokaadiaja inimese märkmete“ autor. Ja teine on 1904. aastal Moskvas sündinud Jevgenia Ginzburg – ajakirjanik, „Ränga teekonna“ autor ja kirjanik Vassili Aksjonovi ema.
Mõlema teose puhul on tunnuslik, et nad elavad edasi pärast autori surma. „Blokaadiaja inimese märkmed“ ilmusid, kui Lidia Ginzburg oli 81aastane, ning tõid seni kirjandusteaduslikes ringkonnis tuntud autorile ka laiema tähelepanu. Eesti keelde seda raamatut tõlgitud ei ole. Jevgenia Ginzburgi raamat „Ränk teekond“ aga ilmus eelmise aasta lõpul Varraku kirjastuselt, tõlkijaks Valdek Kiiver ja toimetajaks Tiia Valdre.
Parem hilja kui mitte kunagi, võiks selle kohta öelda. „Ränk teekond“ (vn „Крутой маршрут“) autori eluajal tema kodumaal ilmavalgust ei näinud, ehkki levis samizdat-väljaannetena ja trükiti ära ka raudse eesriide taga, seda autori teadmata ja rohkete kirjavigadega. Esmakordselt avaldas Venemaal „Ränga teekonna“ 1989. aastal Kaasani ajaleht – Jevgenia Ginzburg oli Kaasanist pärit. Selleks ajaks oli autor juba tosin aastat mulla all olnud.
Raamat kõneleb Stalini ajastu repressioonidest naise vaatepunktist, olles sellisena väidetavalt ka esimene omalaadsete seas. Jevgenia Ginzburg veetis Gulagis kümme aastat, millele järgnes järelkaristusaeg – kaheksa aastat asumisel. Raamatu põhjal valminud Saksa-Poola-Belgia-Prantsuse koostööfilm „Within the Whirlwind“ Emily Watsoniga peaosas kandideeris 2010. aastal ka Oscarile. Filmi kohta ühtegi halba sõna öelda ei saa, osatäitmised on võimsad. Kuid selle aluseks olnud käsikirja lugedes on võimalik mõista, kui palju on lugu linateose tarvis mugandatud, silutud ja klanitud. Kui palju on seal kirjeldatud julmuse doosi vähendatud, et tundeline ja suuresti omas mullis elav lääne inimene seda vastu võtta suudaks.
Taas üks raamat sunnitöölaagrist, võiks ju õlgu kehitada. Siiski pole see nii. Või õigemini, pole päris nii. Ginzburgi raamat pole pelk dokumentalistika, vaid ka kirjandusteosena käsitletav täisväärtuslik romaan, mille elulooline taust tõsiseltvõetavust juurde lisab. Jah, need olud, see tegelikkus, kuhu autor satub, on pöörased ja hullumeelsed. Kuid kuna autor on ise kõik läbi teinud, siis on tema räägitud lugu ühtlasi ka palju usaldusväärsem. Pigem võiks tänapäeva lugeja olla tõrges mitmete traumalugude suhtes, mille autorid on Ginzburgi-taolistele toetudes ning vahel ka oma perekonnalegende või (vana)vanemate mälestusi jäädvustades keetnud kokku mitte eriti usutava kompoti. Vahendatud kogemus on ikkagi vahendatud kogemus. Kuid „Ränk teekond“ on teist masti. See lugu on ehtne, seega paluks austavamat suhtumist.
Ginzburgi lugu kordab üldjoontes paljude saatusekaaslaste oma. Elas kord noor naine, kahe poja ema, ülikooli leninismi ajaloo kateedri dotsent, ajakirjanik, tippkommunisti abikaasa. Ühel saatuslikul 1935. aasta päeval hakatakse teda süüdistama, et ta ei ole ära tundnud parteivaenulikku elementi. „Lumepall hakkab veerema,“ kirjutab Ginzburg. Esialgu on lihtsameelne Jevgenia kindel, et tegu on eksitusega ega kuula oma elutarka ämma, lihtsat vene baabuškat, kes annab kohe kõige õigemat nõu – sõida maale kolkakülla, sealt ei leia sind keegi! Aga siis langeb kirves lõplikult: 1937. aasta veebruaris Jevgenia arreteeritakse, ta mõistetakse süüdi kuritöös, mida ta teinud ei ole ja määratakse üksikvangistus. Kuid kuna Stalini repressioonid kestavad, ei ole vangla üksikkongis lõpuks ruumi. Seega saadetakse ta 1939. aastal edasi sunnitöölaagrisse Kolõmale, kust elusana tulevad tagasi vaid vähesed.
Jevgenia tuleb. Vahepeal algab sõda, Leningradi blokaadis surevad nälga tema vanem poeg ja esimene abikaasa; teine abikaasa, kes samuti vangistatakse, jääb teadmata kadunuks; sureb isa, pärast pikki vintsutusi sureb ka ema. Jevgenia lastakse vabaks, kuid piirkonnast minema sõita ei lubata – ta peab jääma Kolõma pealinna Magadani. Aga Jevgeniat ei murra miski. Ta abiellub uuesti, lapsendab väikese orvu ja saavutab selle, et noorem poeg ema juurde elama tuleks. Ja viieteistaastane poeg tulebki – sõidab Moskvast ema juurde pärapõrgusse, lõpetab seal keskkooli, astub meditsiiniinstituuti. Temast peaks saama arst, aga saab kirjanik, kuuekümnendate aastate kultuskuju. Aga see on juba teema, mida raamat ei puuduta.
Põrgu maa peal
Lühikokkuvõtte telegrammistiil ei anna paraku kuigi eredalt edasi teose põrgulikku maailma. Sest see maailm, kuhu Jevgenia pärast arreteerimist satub, sarnaneb sõna otseses mõttes maapealse põrguga, mis on täis patuste kannatusi, karjeid ja hingepiinu. Samas, naisautor näeb paljusid aspekte teise nurga alt kui mees. Kuna siinkirjutaja on sattunud tõlkima Varlam Šalamovi „Kolõma jutte“, mille tegevus areneb samas paigas ja samade dekoratsioonide taustal – okastraadiga piiratud tsoonid, viiekümnekraadine külm, platnoide mõnitused ja nälg – on käekirjade erinevus selgelt tajutav. Naise kogemus erineb juba ainuüksi selle tõttu, et ta kirjeldab elu naiste tsoonis, mis mitmes asjas on teistsugune meeste tsoonist.
„Elgeni“ naistelaagrile, kuhu Jevgenia satub, on viiteid ka Šalamovil. Vangistatud naiste ja meeste armusuhted on Gulagis keelatud, kuid samal ajal valitseb Šalamovi maailmas üldine arvamine, et vangistuses rasedaks jäänud naised võivad pärast sünnitust ennetähtaegselt vabaneda. Ginzburg, kes üksvahe töötas meditsiiniõena „Elgeni“ lastekombinaadis, kirjeldab tegelikkust sootuks jõhkramana – lapsed jäävad tsooni seni, kuni ema karistusaeg täis tiksub. Juhul kui nad üldse ellu jäävad: „Imikute voodid seisavad reas. Neid on nii palju, et kui kõiki lapsi järgemööda ümber mähkida, siis esimese juurde jõuad tagasi kõige varem pooleteise tunni pärast. Aga kõik on haudunud, kõhnad ja võtavad oma karjumisega mul hinge välja. Mõned vaid vigisevad kaeblikult ja peene häälega, lootmata enam millelegi. Teised karjuvad meeleheitlikult ja kõvasti, seisavad enda eest aktiivselt. Aga mõned enam ei karjugi. Ainult ägavad nagu täiskasvanud“ (lk 331) Kui imik sellistes tingimustes ellu jääb, on tegu vaimselt alaarenenud inimesega. Sedasorti lapsi „toodeti“ mäletatavasti ka sotsialistlikus Rumeenias, kui selle liidri Nicolae Ceaușescu valitsusajal keelustati abordid ja sunniti noori emasid lapsi lastekodusse saatma.
Ent Šalamovi juurde tagasi. Me kohtame mõlemal autoril ka samu tegelasi, ehkki veidi erinevates kontekstides. Nii kirjeldab Jevgenia Ginzburg andeka literaadi Asja Gudzi surma sagaralisse kopsupõletikku: „Asja oli üks neist, kes säilitas naiselikkuse igas vanuses ja olukorras [—] Kuni naine on veetlev, pole veel miski kadunud. Ja surnukuuriski lamas ta ilusa ja noorenenuna“ (lk 401). Seesama Asja oli Varlam Šalamovi naiseõde, kes arreteeriti 1936. aasta detsembris oma lihase venna salakaebuse põhjal. Šalamovi jutustusest selgub, et Asja oli oma õemeest ja saatuskaaslast otsinud aastaid. See kohtumine jäi surma tõttu ära.
Või teine juhtum. Ginzburg kirjeldab, kuidas ta Kolõmale sõidab – laevatrümmis, kõrges palavikus sonides. Tema päästab keegi Krivitski – endine lennukitööstuse rahvakomissari asetäitja, kes täidab nüüd laevaarsti rolli (see positsioon võimaldab tal magada teistest eraldi, kamorkas kahe tabureti peal). Sama mees kerkib pinnale mõni aeg hiljem ka Šalamovi loos „Minu protsess“, kus autor nimetab teda peamiseks öördajaks, alatuks limukaks, kes tema vastu tunnistusi oli andnud. Ühe päästja osutub teise äraandjaks: see on Kolõma.
Ellujäämisstrateegiad surmalaagris
„Rängast teekonnast“ selgub, et sunnitöölaagris oli naistel rohkem võimalusi ellu jääda, õigemini, säilitada oma füüsiline eksistents. Ilmselt olid naised kannatustele palju vastupidavamad, kavalamad ja ühtehoidvamad. Ja lõppude lõpuks ei vaja nad ka nii palju toitu kui mehed. Kuid üldjoontes on laagri ellujäämisstrateegiad sarnased.
Nii nagu Šalamovi, nii päästis ka Ginzburgi kindlast hukust meditsiin – kuna arstidest oli puudus, siis õpetasid kinnipeetavatest tohtrid haritumaid välja, et nood saaksid lihtsamate meditsiinitoimingutega hakkama. Šalamovist sai velsker, Ginzburgist meditsiiniõde. Nad isegi satuvad töötama samasse rajoonihaiglasse Belitšjel, teineteist siiski tundmata.
Ingrid Thulin Jevgenia Ginzburgina Toni De Gregorio „Ränga teekonna“ põhjal 1974. aastal tehtud mängufilmis.
Ehkki Ginzburg ei usu jumalasse, toob ta hulga näiteid, kus just usklikud suutsid jõhkrusele palju edukamalt vastu seista. Ginzburgi, nagu ka Šalamovi pääsetee on aga hoopis muus – see on kirjanduses. Jevgenia tunnistab mitmel korral, et luule mäletamine ja omaenda luuletuste kirjutamine võimaldas tal vaimu virge hoida. Tal on ka erakordselt hämmastav mälu, mis sellises olukorras ära kulub. Mis maksab ainuüksi stseen sellest, kuidas ta Siberi teekonnal naistele luulet ette lugedes jääb vahele vangivalvurile. Too on täiesti veendunud, et rikutakse seadust: raamatud on loomavagunis keelatud! Mille peale Jevgenia vuristab vangivalvurile peast ette terve „Jevgeni Onegini“ – too aga elab ennastunustamiseni kaasa, naerab ja nutab õigetes kohtades…
See on stseen elust, mitte kirjandusest.
Šalamov kirjutab, et intelligents, haritus on esimene, mille inimene sunnitööl unustab. Ginzburgil on tema haridusest siiski ka laagris kasu. Muidugi mitte selle poolest, nagu näeb ette stereotüüp – intelligents kui „tuletungla hoidja“, kes „rahvast juhib“, vaid hoopis praktilisemas mõttes. Nõukogude võim võis võtta vabaduse ja õigused, platnoid võisid ära võtta soojad rõivad. Haridust aga inimeselt ära võtta ei olnud lihtsalt võimalik. Ja nii päästab tatari ja saksa keele oskus Jevgenia nii mõneski sandist olukorrast, klaverimäng aitab leida töökoha lasteaias, vene keele järeleaitamistunnid toovad lauale leiva siis, kui ta pärast vabanemist tööd ei leia.
Kuid kõige tähtsam, mis mõlemad päästab, on ellujäämisinstinkt. Nii mitmelgi korral tunnistab Jevgenia, et surmade ja enesetappudega lähedalt kokku puutudes on tema tahe elada ja ellu jääda hoopis kasvanud.
„Within the Whirlwind“ lõpeb sellega, et peategelane saab laagrist välja ja lumetormis armastatud inimesega kokku. See oleks justkui filmi happy end. Sama episoodi on kirjeldatud ka raamatus, kuid muidugi ei ole tegemist mindi end’iga ja häpi ei ole see samuti. Kolõmal ei ole vanglast vabanenul erilisi tulevikuväljavaateid – tööle teda võtta ei julgeta, elupaika pole samuti. Samuti ähvardab oht uuesti vahistatud saada. Pidev psüühiline pinge, mis sellega kaasneb, sunnib endisi laagrivange, kes on karistusaja üle elanud, endalt just vabaduses elu võtma.
Ka Ginzburg peetakse 1949. aastal uuesti kinni, ehkki vaid mõneks kuuks, kusjuures täiesti absurdsel põhjusel. Viimasest arestist päästab ta Stalini surm. Kummati annavad just asumisaja „piiratud õiguste“ vintsutuste kirjeldused jutustusele juurde sügavust: saame aru, et Nõukogude süsteemis kestab vangistatu n-ö „karistus“ ka vabaduses edasi ning vaimselt on olukord sageli hullem kui vanglas. Teineteise kõrval eksisteerivad justkui kaks täiesti erinevat maailma: isandate, kagebiitide maailm, paraadlik-kommunistlik, uhkeldav, pealtnäha justkui vaba, kuid tegelikult karmi ja väga julma hierarhiaga. Ja teine –orjade maailm, kus kannatatakse, aetakse läbi piskuga ning elatakse pidevas vahelejäämise hirmus. Ja jäädakse kõigest hoolimata ellu.
Seda raamatut lugedes tuleb taas tõdeda, et tänapäeva Venemaal ei ole midagi muutunud. Mõlemad maailmad on praegugi täies elujõus.
Krutoi ei ole ainult „ränk“
Läks nii, et siinkirjutaja tõlgitud „Kolõma jutud“ ja „Ränga teekonna“ on toimetanud sama keeletoimetaja Tiia Valdre. Seega võib siinkirjutaja isiklikule kogemusele toetudes kinnitada, et tõlget, millest Valdre on üle käinud, tasub usaldada. Muidugi saaks siinkohal välja tuua üksikuid nüansse, mida ise oleksin tõlkinud ehk teisiti, aga nende ühe arvustuse piires esiletoomine jätaks mulje, nagu olekski kogu raamat tõlkevigu täis. Mis ei ole õige. Nii suure „klotsi“ tõlkimine ja toimetamine – raamat on koos David Vseviovi saatesõnaga veidi alla 700 lehekülje – on kindlasti omaette ränk teekond ja igati tunnustust väärt.
Ehkki teadupärast on sõnal „krutoi“ vene keeles teisigi tähendusi – see tähendab kurvilist, käänulist, järsku, karmi, äkilist, tihket, kõva; tänapäeva kõnekeeles ka ägedat, vinget. Kõike seda on Jevgenia Ginzburgi raamat samuti. Lugegem!
Pärnu Linnaorkestri 30. hooaja lõppkontsert 10. V Pärnu kontserdimajas. Tuuri Dede (metsosopran), Pärnu Linnaorkester, dirigent Andres Kaljuste. Kavas Evelin Seppari „Anagramm-portreed“ (tekst Ilmar Laaban, esiettekanne) ning Maurice Raveli ja Francis Poulenci muusika.
Pärnu Linnaorkester lõpetas 10. mail oma 30.(!) hooaja kontserdimajas väga eduka kontserdiga ja on oma valdkonnas kõva tegija. Muusikakollektiivi asutamisest kulub palju aega, enne kui tast saab meisterkooslus – ja paljudest ei saagi, ükskõik kuidas nad ka ei istu (Ivan Krõlov, „Kvartett“). Keskpärasus on eriti perifeeriaartistide saatus. XX sajandi legendi Beethoveni-nimelise kvarteti esimene viiul Dmitri Tsõganov on öelnud, et talutava taseme saavutab keelpillikvartett umbes 15. eluaastaks. Kvartett tegutses oma valdkonnas maailmaliidrina vähemalt veel 30 aastat pärast nimetatud viitteist.
Seda postulaati võib rahulikult laiendada ka suurematele koosseisudele. Pärnu Linnaorkester on elanud aktiivset mõõnade ja tõusudega kontserdielu 30 aastat, alustades väikeses vanalinna kooli aulas, jätkates samuti väikeses, kuid hea akustikaga Agape keskuses. Tööruumina saadi kokkuleppele Nooruse majaga ja stabiilsus tekkis koos peadirigent Jüri Alperteniga, kes töötas orkestriga lausa 19 aastat. Külalistena on orkestrit juhatanud arvatavasti kõik eesti dirigendid alates kolmest Järvist ja Eri Klasist.
Ja siis sai linnaorkestrist Eesti parimates tingimustes tegutsev kollektiiv. Pärnu kontserdimaja püstitaja Aivar Mäe on sageli toonitanud, et seda maja poleks sündinud, kui Pärnus poleks olnud professionaalset linnaorkestrit. Nüüd seisame tõsiasja ees, et Eesti parima akustikaga tuhande kohaga saalis, millel on ka vajalikud kõrvalruumid, istub 30aastane Pärnu Linnaorkester koos kõigi oma murede ja rõõmudega ning õnneks jätkub mõlemaid. Stabiilset arengut eeldab ka, et lõpuks sai orkestrile valitud neljas peadirigent ja see on 2022. aastal Monacos peetud Jevgeni Svetlanovi nimelise dirigentide konkursi võitja Henri Christofer Aavik, kes juba tegeleb orkestri arengukavaga. Võib loota, et jätkub ka senine tegevuspoliitika, mis tähendab repertuaaris eesti interpreetide ja heliloojate selget prevaleerimist ning nii külalisdirigente kui ka -soliste maailma tippude hulgast. Pärnu linnale on tähtis orkestri talvine hooaeg, mis on praeguseks juba harjumuspärase kohaliku publiku huvi nende tegevusele koondanud. Pärnu on ju suvel ja talvel otsekui kaks eri linna ja sealjuures on suvine talvisest mitu korda suurem.
Kontserdi pärlvalgele värvile lisas pärli metsosopran Tuuri Dede (esiplaanil koos dirigent Andres Kaljustega), kes tõi solistina esiettekandele Evelin Seppari ulatusliku vokaaltsükli „Anagramm-portreed“ Ilmar Laabani anagrammtekstidele kogumikust „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“.
Nüüd siis Pärnu Linnaorkestri juubeli talvehooajast. Hooaeg oli sõna otseses mõttes värvikirev, iga kontsert oli saanud oma värvi, võiks isegi öelda et varjundi, sest isegi valgel värvil olid eraldi pärlvalge ja lumivalge, nii ka smaragdroheline ja sammalroheline ning veel ronkmust, suitsuhall, meresinine ja purpurpunane. On ju kirev hooaeg! Mis seos on nendel värvidel esitatavaga, ma ei tea. Meie heliloojal Kuldar Singil assotseerusid klaveril kogu klaviatuuri ulatuses noodid mingi konkreetse värviga. Näiteks mäletan, et teise oktavi e oli tal külmsinine. Küllap oli samalaadne suhe värvidega ka PLO hooaja kavade tegijal. Nii oli sel hooajal kirevaid žanreid ja erinevaid publikugruppe. Oli levimuusikat, kontsert väikelastele, kontsert lapssolistidega, kontsert kahele näitlejale ja leierkastile, eesti muusikud isa ja poeg Islandist ning tummfilm koos elava orkestrisaatega. Ei unustatud ka orkestrisoliste, kellele lisandus külalisena Maano Männi Põhja-Soomest.
Värvilise juubelihooaja lõppkontsert oli vormilt tavapärane ja sisult erakordne, rõhuga prantsuse muusikal. Kontserdi pärlvalgele värvile lisas pärli metsosopran Tuuri Dede, kes tõi solistina esiettekandele Evelin Seppari ulatusliku vokaaltsükli „Anagramm-portreed“ Ilmar Laabani anagrammtekstidele kogumikust „Sõnade sülemid, sülemite süsteemid“. Kontserti juhatas meie multimuusik, s.t viiuli- ja vioolakunstnik, dirigent Andres Kaljuste. Seppari teost raamis prantsuse muusika: enne Maurice Raveli „Le Tombeau de Couperin“ (jätan originaalpealkirja meelega tõlketa, sest selle tõlkimisega on probleeme) ja pärast Francis Poulenci sümfoniett.
Paar sõna sellest Raveli teose tõlkimatust pealkirjast. Levinud tõlge eesti keelde on „Couperini haud“, mis ei sobi kokku teose osade selgitusega. Neljaosalise orkestrisüidi iga osa on autor pühendanud oma Esimeses maailmasõjas hukkunud konkreetse sõbra mälestusele. Teatavasti on „tombeau“ ka muusikatermin, mis tähendab mälestusmuusikat. Te küsite: aga Couperin oli ju barokiajastu helilooja –mis see siia puutub? Vastan, et mina ka ei tea. Esiteks oli Couperine terve dünastia ja teiseks on asi muidugi hauast kaugel. Arvan, et Ravel vihjas kammerlikule ja noodirohkele helikeelele, mis meenutab ehk Couperini melismirohket klavessiinimuusikat –ja siinkohal on minu mõistus otsas. See kõik tähendab aga ainult seda, et tegemist on ikkagi Raveli geniaalse teosega algselt kuueosalisena klaverile ja siis juba autoriversioonis neljaosalisena orkestrile.
Nagu öeldud, on tegemist noodirohke teosega ja linnaorkester Andres Kaljuste juhatusel teostas lõpuni sümpaatselt kogu kontserdi sissejuhatuse. Usun, et nii Ravel kui ka Poulenc ainult rõõmustaksid selle üle, et nende teosed –ja mitte esituslikult – jäid helilooja Evelin Seppari (snd 1986) ulatusliku vokaaltsükli varju. Samal ajal tuleb tõdeda, et Seppari teose helikeel sobis suurepäraselt üleminekuks ühelt prantslaselt teisele: seal on väga põnevaid koloriite ja ka ehtprantslaslikke šarmantseid vallatusi (Laabani tekst).
Iga laulu tekstis on moodustatud ühe nime anagramme: I Franco Leidi kuus anagrammi prantsuse keeles, II Karl Buchheister neli saksa keeles, III Ilmar Laaban viis eesti keeles, IV Aino Hellat-Tamjärv viis eesti keeles, V Bianco Leidi koosnes kolmest laulust – kokku 16 rida anagramme. VI Ingvar Cronhammar kuus rootsi keeles ja lõpuks VII Marie Under neli eesti keeles. Näiteks siin on Ilmar Laabani nime anagramme: Marl laibana, Laman baaril, Mari naba all. Seda kõike laulis Tuuri Dede oma vapustavalt võimsa metsoga, mis aeg-ajalt võtab aldi tämbri ja diapasooni. Ikka ja jälle ma virisen, et miks ei saa esituse ajal teksti jälgida – nii läheb ju pool kaduma! Ainuke lahendus on panna telefon lambiks ja siis saab.
Kontserdi teise poole täitis Francis Poulenci „Sinfonietta“, mis tegelikult on neljaosaline pooletunnine sümfoonia, kus Moulin Rouge’i kankaan kohtub sügavtõsiste vihjetega Tšaikovskile, Mozartile ja autorile endale. Teos on katsumus nii orkestrile kui ka dirigendile ja kõik oli väga kõrgel professionaalsel tasemel. Linnaorkestrile oli nüüd juubeli auks võimaldatud see miinimum standardkoosseis, mis teeb orkestri kompaktse tutti’ga kollektiiviks. Laval oli klassikaline nn Mozarti koosseis, s.t keelpillid pluss kahene puupillirühm, kaks trompetit, harf ja timpanid. Selline koosseis peab olema linnaorkestri miinimum, siis on tal ka kõlaliselt tagatud professionalismi tingimused.
Olen Pärnu Linnaorkestrit jälginud kõik need 30 hooaega. On olnud eri aegu, aga kindlasti oli see nädalatagune kuulduist parim ja Andres Kaljuste orkestri ees üks parematest külalistest. Et viimane aeg on õigustada selle loo pealkirja, siis võtke teatavaks, et Pärnu Linnaorkester on sel suvel Euroopa kõrgelt koteeritud festivali külaline pealaval ehk Pärnu kontserdimajas ning siis juba uue peadirigendi juhatusel. Ja see ei ole kummardus Pärnule, sest Paavo Järvi teeb ikka väga karme valikuid. Edu teile –olete selle ära teeninud!
Mängufilm „Elu ja armastus“ (Eesti 2023, 118 min), režissöör Helen Takkin, stsenaristid Martin Algus ja Helen Takkin, operaator Alvar Kõue, helilooja Mick Pedaja, produtsendid Kristian Taska, Adeele Tähemaa, Tanel Tatter ja Veiko Esken.
A. H. Tammsaare „Elu ja armastuse“ romaanis (1934) leidub probleemiliine ja motiive sümfoonilise ohtrusega. Filmis on neid arusaadavalt vähem, aga eks valikud anna ikkagi märku tegijate poliitilistest eelistustest ja arusaamadest. Näiteks niigi koloniseeritud põlisrahva eneseanastuse ja sundindustrialiseerimise-linnastamise liin filmis tähelepanu ei saa. Popsieidest ema ja Kalmu vanaperemehe ohverdustega on peategelane Irma keskkoolist niiviisi läbi poputatud, et too ei oska isegi keeta (filmi-Irma küll uhkeldab, et maal oskavad kõik süüa teha). See aga ei pälvi kübetki filmitegijate kaastunnet – ressursivoog maalt keskustesse on koloniaalne iseenesestmõistetavus.
Irma on pärit veel tugevast, toetavast ja (naturaal)majanduslikku sõltumatust rikkusest kõrgemalt hindavast külakogukonnast, kelle enda higi ja vaeva kulul pestakse koolis lastest välja armastus maa ja mulla vastu ning võõrutatakse toimetulekuoskustest, masindades neist „hobusevargaid“, „maalõhnaga“ pruute ja teisi kodanlikke tõusikuid. Kui A. H. Tammsaare romaan jätab Irma eluvalikute põhjendused üksjagu ähmaseks ning maarahva koloniseerimine ja Irma tõusiklus pälvivad kirjanikultki ainult nukker-resigneerunud kommentaari, siis film on kantud läbinisti hurraa-progressivistlikust koloniaalsest ideaalist: ah, heita külaelu nõmeduse ahelad! Ah, astuda palgatöö, tarbimise ja individualismi uude uljasse maailma! Ah, saada sinekuurseks sinisukaks Tallinnas, Londonis või Pariisis!
Siis on turusuhete liin. Irma on nooruke popsiplika, Rudolf parimais aastais kadakasaks, kelle soontes pisut peent rootsi verdki – erootilise kapitali mõttes on nad üsna võrdsed mängijad, raha, staatus ning koduväljaku eelised on muidugi Rudolfil. Läheb julgelt otsekoheseks tingimiseks ja kaup sünnib kiiresti – „vaba turg“ paneb paika. Vastavalt Euroopa kodanlikule kirjanduskaanonile ei mängi härra läbinisti reeglitekohaselt, naine võtab sisse ohvripositsiooni – ning juba käivitubki kangelaseks-antikangelaseks lahterdamise masinavärk. Samasse kaanonisse kuuluvas sotsialistlikus realismis oli lausa kohustuslik, et naine on progressiivsem sugupool ja see kaanon ilmub elujõuliselt üha uutes postmodernsetes taaskehastustes.
Kuigi võib aimata, et Helen Takkini „Elu ja armastuse“ Irmat (Karolin Jürise) turundatakse emantsipatsiooni lipukandjana, esindab ta klassikalist valge päästja filmitroopi.
„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba, kes vajab, aga ei oska hinnata püha süütaneitsi lunastust. Nõrkushetkil kahtlustab ju Rudolf isegi, et temas on „mürk“. Milline sentimentaalne klišee, pole tas mingit mürki ja ei vaja ta mingit lunastust! Sugude antagonism ja monogaamia on evolutsiooniliselt tuliuudsed patriarhaalsed konstruktsioonid, mille utoopilisust dokumenteerib üüratu traagilise kirjanduse pärand – ses osas kehastab just Rudolf looduslähedast instinktiivsust, Irma aga tsivilisatsiooni ahelaid ja eelarvamusi.1
Külapoiss Eedist on filmis tehtud vaps – põlevate silmadega mässaja-fanaatik, kel puudub igasugune strateegiline kannatlikkus ja õnnestumisvõimalus. On ilmne, mis teda vapside juurde tõukab. Seksuaalne frustratsioon on tabav kujund kultuurilise kolonisatsiooni ja tehnoühiskonna üldise umbse võõrandumise kohta – oleks nagu oma keel ja kord, aga sõnad on võõbatud võõra tähendusega ning katsuda ei saa. Samuti oleks saanud hoopis Rudolfist teha eksistentsialistliku või lausa LGBT+ kategoorias „progressiivse“ kultuurirevolutsionääri. Kui Kalmu Eedi (nimi kohe selline morbiidne!) teda tapma tuleb, ütleb Rudolf: „Me polegi nii erinevad“ – ja sureb stiilselt ning stoiliselt.
Kuidas on Rudolf surmaks nõnda hästi ette valmistunud? Selles on nähtud tõendit, et ta oli niigi jõudnud moraalse ja eksistentsiaalse tühjuseni ning pikalt kaalunud enesetappu. Aga ehk tuleneb tema surmaküpsus hoopis elupõlise põrandaaluse sõdalasemeelest, põhjani läbi tunnetatud teadlikkusest, et temasugusele tuleb ühel päeval püssimees järele niikuinii? Rudolf pole jämedakoeline mässaja-utopist, kes ähvardab, et ükskord algab aega – ta on hipi (või vähemalt hipster), vägivallatu vastupanuvõitleja, kes koos oma „õdedega“ lihtsalt elab nii, nagu mingit mononormatiivset patriarhaalsust polekski. Kui näha Rudolfis avameelselt polüamoorse seksuaalorientatsiooniga meest, ei kõla „keskealine fuckboy-figuur“2 tema kohta enam sugugi poliitiliselt korrektselt. Veelgi enam, temalt seksuaalset korrektsust – truudust – nõuda oleks „loomapiinamine“, mitšuurinlik vägivald.
Kas on põhjust kahelda, et Rudolf tõesti oma „õdesid“ siiralt hindab, tõesti püüab olla nende vastu aus ja hell? Ta kuldab nad üle, ta hoolitseb nende tuleviku eest, püüab toetada ning suhteid säilitada (ja ka säilitab, nagu näitab romaanis madam Polli) – ka siis, kui tema ellu astuvad uued „õed“. Rudolf on looduslaps, piisonikütt ürgloomulikus kinkimismajanduses: ootamata helduse eest tasu, saab ta ometi külluslikult tasutud.3 Isegi surres jagab ta suuremeelselt ande, et teised saaksid elada, mis teeb Rudolfist omamoodi animistliku lunastajakuju. Mononormatiivne ühiskond ja mõned „õed“ ei suuda tema lõputut ausust sallida, lastes Rudolfi avameelsed ülestunnistused kõrvust mööda.
Nii võib öelda, et Rudolf on mononormatiivse ühiskonna struktuurse ja lõpuks ka otsese füüsilise vägivalla ohver. Hing on katki sättumuse, emantsipatsioonipüüde ja kodanliku moraalimõiste vahel (romaanis rõhutab madam Polli korduvalt tema sisemist „jumalakartlikkust“). Oleks huvitav kerida mõtteniiti, kuivõrd on Rudolf A. H. Tammsaare alter ego? Kodanik Hansen oli teadupoolest jõhkra seksuaalkultuurilise vägivalla ohver – 18 aastat noorem preili Käthe Veltman pani abieluteate lehte ja asi tahe, skandaalikartlik rahvakirjanik anastatud. Kust õieti pärines maal kasvanud ja sõnakultuuri koolitatud A. H. Tammsaare filmikunsti armastus? Jälgis ta üksi kinos istudes rohkem ekraani või piidles tundmatuid paarikesi pimedates saalinurkades, meeliskledes valulikult, mis olnuks kui…
Kuigi võib aimata, et Helen Takkini „Elu ja armastuse“ Irmat turundatakse emantsipatsiooni lipukandjana, esindab ta klassikalist valge päästja filmitroopi. Film kannab läbinisti kodanlik-viktoriaanlikku seksuaalmoraali ja vastavat poliitilist programmi: valge naise koorem on mees päästa, kontrollida ja tsiviliseerida tema eeldatavat kiskjalikku seksuaalset aplust, olles ise a priori puhas ja tüüne. Irma enda erootilisi fantaasiaid, malbeid ja siivsaid, ühes stseenis küll markeeritakse, aga kirge pole kuskil – käib sotsiaalse „käsikirja“ mahalugemine, omandi- ja järelevalveõiguse etendamine. Naine on defineeritud kui seksuaalne pidur, mees kui gaas – milline „masina“ lõhkumine! – ja vastavalt on mehed süüdlased ja naised ohvrid, mitte olude ja suhete kaasloojad.
Kokkuvõttes on filmi-Irmast saanud šabloonne (neo)konservatiiv: painavalt klammerduv, monopoliseerimiskihus ja kontrolliv (ses mõttes filmi-Eediga paras paar). Kui Irma üldse on millegi ohver, siis omaenda kujutlusvõimetuse ohver. Ole oma kodukogukonnale külm ja kõrk, püüdle parimat partiid ja nõua kontrahti; kui mees sõna ei kuula, lõhu nõusid, paki kohvrid või võta (ohutus koguses) kärbsemürki! Seda ei saa talle ka ette heita, on see ju kogu „elutarkus ja ilmakunst“, mida Irma oma verinoore elu jooksul on näinud-kuulnud – ja ega muud naljalt näe või kuule ka pika elu jooksul. Pealegi – milleks fantaseerida ja eksperimenteerida, milleks õppida, kui edu tagab justnimelt käsikirja järgimine!?
Ei ole see Irma mingi patriarhaalse süsteemi hammasrataste vahele jäänud kannatajanna, täitsa hakkaja tüdruk on. No tõesti – võtame faktid kokku. Ärahellitatud popsiplika, kelle ainus varandus on kooli parim lõputunnistus ning „pehme ja ümarik“ välimus, tõuseb koolipingist, sõidab linna ja – on juba aastakese pärast rikas lesk. Filmi lõpustseenis, sõjast räsitud aastal 1945 toksib vuhvi löödud leskproua kallil kevadtööde ajal Eedi (või ikkagi Rudolfi?) talu õitsvas õunaaias paberile sentimentaalset romaani, sigaretipits hambus, samal ajal kui täditütar Lonni rahmeldab majapidamise ja lapsega. Siinkohal pöörab uurija Porfiri Petrovitš hauas teise külje ja pomiseb: „Kui mugav!“
Eedist on filmis tehtud tasakaalutu fanaatik. Pole ime, et säärasel noorte tüdrukute seas lööki pole. Romaani-Eedi oli hoopis luulelisem, aga ka arukam kuju: hoolitsev, ohverdav, visa, maalähedaselt mehine ja haavatav – ega sellisedki skoori. Et Eedi lunastajaks saab Lonni, tundub usutav: igat masti „mustalokiliste“ ja töödejuhatajatega sarved maha jooksnud Lonni elus ja südames on küpsenud õige hetk ja koht säärase sirgjoonelise mehe tarvis ning mingite eelarvamuste tõttu ei kavatse ta seda õnnevõimalust tuulde lasta. Irma on ebaküps tõusiklik plikaplõkats, ahne ja kitsi, temas pole „elutõsidust“ – mingu ja otsigu pealegi „iseennast“.
Olgu filmis kuidas on – ajastu- ja algteosetruudus, filmitööstuse eripärad jne –, aga miks isegi kõikenäinud kultuurikriitikud (ja terapeudid) ei leia tervete täiskasvanute normaalse armuelu analüüsimiseks muud mõõdupuud kui süütu-rikutud!? Miks on nii, et kui keskealine (või veel hullem – vana) mees või naine ihaldab noort naist või meest, siis on ta kiimane, tiirane, ahistav, ärakasutav, aga kui kedagi tahab noormees või neid, siis on see elujanu või lausa absoluutne armastus? Või kui keskealine (või vana) mees/naine otsib mitmiksuhet, siis on ta moraalselt laostunud, lausa kurjuse kehastus, aga kui noor, siis otsinguline, eelarvamusteta, progressiivne? Kuidas seletada, et pärast psühhoanalüüsi, antropoloogia ja bioloogia sajandit pole armuasjade vaatlemiseks ikka muid riistu kui viktoriaanlikud vasktorud!?
Antropoloog David Graeber ja arheoloog David Wengrow4 on näidanud, et inimliigile on läbi ajaloo olnud tunnuslik päratu poliitiline paindlikkus ja mängulisus. Nii kaugele kui teaduse silm minevikku ja anastamata rahvaste eluollu ulatub, paistab, et poliitilisi ja majanduslikke süsteeme on välja mõeldud ja katsetatud lausa ainsa põlvkonna jooksul ilma mingi välise sunnita, puhtast mängulustist: täna demokraatia, homme diktatuur –vahva! Võimumustrid on vaheldunud isegi hooajaliselt, näiteks talvel kamandab range patroon/matroon, suvel valitseb kõige rajum hipikommuun. Graeber-Wengrow leiavad, et hoopis asjakohasem kui küsimus ebavõrdsuse lätetest on küsimus, kuidas me praegu oleme nii kinni jäänud tardunud võimusuhetesse? Laias laastus on nende vastus, et see on koloniaal-konservatiivne reaktsioon põlisrahvaste Euroopa-kriitikale – viktoriaanlik kontrrevolutioon.
Filmi lõpustseenis ilmub (vanglast? sõjast?) räsitud Eedi taluõue. Naised jooksevad talle vastu, kuid seisatavad siis kõhklevalt. Kujutame ette, et tegu oleks telesarjaga, kus stsenaristid ikka eksperimenteerivad, arenevad või vahetuvad, nii et erinevalt „päriselu realismist“ tuleb ette üllatavaid pöördeid. Kas tegelased on õppimisvõimelised? Milline on ikkagi Irma ema ja Kalmu vanaperemehe lugu ja vahekord? Kas Irma ütleb lahti tõusikuülbusest oma sünnikogukonna ja hõimu suhtes? Kas Kalmul hakkab käärima sissejuurdunud traagiline kodanlik armukolmnurk? Või sünnib soe ja suuremeelne polüamoorne pesa? Sõja lõpp ja meestepõud ikkagi – head kriisi ei tohi raisku lasta!
1 Maruline suguhimu on inimest ülejäänud loomadest eristav tunnus: kuna ükski loom maamunal ei „raiska“ elust nõnda palju aega seksimisele ja kinnismõttelisele seksi ümber jahmerdamisele kui inimloom, peab sel olema mingi mõte. Nii bioloogilised eripärad (lakkamatu jooksuaeg, ebapraktilised naiserinnad, harukordselt suured meessuguelundid jne) kui ka loodusrahvaste ja lähisugulasliikide nagu šimpanside ja eriti bonobote vaatlused osutavad, et miljoneid aastaid on nonde inimlaste tõhusaim riskide hajutamise, konfliktide vältimise ja järglastele vanemliku hoole tagamise strateegia olnud kõige eluks tarviliku, sealhulgas intiimsuse isetu ja helde jagamine. Alles äsja, vähem kui 10 000 aasta eest leiutatud põllumajandusliku elukorraldusega on hakanud maad võtma monogaamsed kitsendused, mille ellu rakendamisega päevselgelt pole ükski ühiskond toime tulnud. Vt nt C. Ryan, C. Jethá, Sex at Dawn. How We Mate, Why We Stray, and What It Means for Modern Relationships. 2020.
3 Kingitusmajandus ja nn ürgküllus (kui tahta kontimööda nagu toit, uni või seks, on kõike küll) on midagi inimliigi vaikeseadistuse taolist ning alaline ebapiisavus on tsivilisatsiooni äsja külvatud kunstmuru, mida tuleb tuima järjekindlusega pügada ja surkida – seda tõdemust võib antropoloogias pidada peavooluliseks hiljemalt 1970ndaist, kui ilmus Marshall Sahlinsi „Kiviaja majandus“ (1972). Kingitusmajanduse kontseptsioon oli antropoloogiakirjanduses tuntud juba A. H. Tammsaare aegadel, nii et on põnev küsimus, kuivõrd kirjanik vastavate debattidega kursis oli – tema huvi kaugete ja muistsete kultuuride vastu on igatahes üldteada, samuti pidi ta olema piisavusel rajanevat elutunnetust kogenud lapsepõlve maakeskkonnas.
4 David Graeber, David Wengrow, Kõigi asjade koidik. Postimehe kirjastus, 2023.
Minu-teema on populaarne: kes kirjutab minu Dubaist, kes minu Karlovast. Minu sajandist kirjutamiseks peab aga sajandi kõigepealt seljatama. Fredi Tomps on sellega peaaegu lõpusirgel: 27. mail täitub tal 96 eluaastat ning tema sajand on nüüd kindlalt kõvade kaante vahel.
Tunnistan siinkohal, et ei ole Tompsi ja ka kõnealuse raamatu suhtes päris erapoolik. Tunneme Frediga teineteist kui kolleegid juba paarkümmend aastat ning sellest ajast, kui hakkasime Peeter Brambatiga tegema filmi „Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“, oleme olnud ka head sõbrad. Ajal, mil Fredi tööst ja elust filmi väntasime ja mööda Eestimaad tema töö jälgi ajasime, õppisin teda üsna hästi tundma.
Fredi on inimene, kes naudib protsessi, talle on esinemine ja tähelepanu meeldiv vaheldus pensionipõlvele. Mõni aasta tagasi sõitis ta veel ise autoga mööda objekte ning töölaual olid pooleliolevad joonised. Tema elujõud ja vitaalsus on erakordsed. Pikkadel filmireisidel võis ta rääkida lõputult lugusid tööst ja elust, filmitava objekti juurde jõudes võttis sisse harjumuspärase väärika hoiaku ja esines nagu tõeline professionaal. Aastaarvud, nimed, kohad jm – kõik oli paigas, ei ta koperdanud ega kõhelnud. Vaatasin teda tookord ja mõtlesin, et eks siin peitugi tema nõukogudeaegse juhi edu saladus. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta ametnikud sellise jutuga ära rääkis. Fredi jutt oli ka hilistel õhtutundidel nii ladus, faktirohke ja tihe, et hiljem oli seda raske filmi tarvis lühemaks lõigata. Tõsi, hiljem toimetades ja fakte kontrollides avastasin ka mõningaid vääratusi, näiteks aastaarvudes – aga kui veenvalt ta neid esitas!
Kui film n-ö purki sai, kutsus ta ühel päeval mu enda juurde ja ütles, et talle on tehnikaülikoolist tehtud ettepanek kirjutada raamat ning kas ma ei tahaks ka selle töö temaga koos läbi teha. Ettepanek oli ahvatlev, aga tundsin, et raamatu toimetamiseks jääb minu teadmistest vajaka ja soovitasin talle saatjaks Riin Alatalu, kes on spetsialiseerunud just muinsuskaitse tegevusele Nõukogude ajal. Mõni aasta tagasi oli tal ilmunud ka raamat pikaaegsest Tallinna muinsuskaitseameti juhist Boris Dubovikust. Fredi oli päri ja esimesed raamatuideed said paika pandud kolmekesi.
Plaan oli, et Fredi kirjutab raamatu otsast lõpuni ise ja Riin toimetab ja täiendab seda. Kirjutamine ei olnud Fredile aga sugugi nii loomupärane ja lihtne tegevus kui rääkimine. Eks see ongi raske, kui riiulitelt vaatab vastu pea sada aastat tihedat ajalugu ja sealt kilde välja valida on keeruline. Kusjuures igast killust saaks kirjutada raamatu.
Nii kujunes raamatu koostamise peamiseks meetodiks vestlus, mille käigus Fredi oma elu ja tööd meenutas ning Riin suunas, küsis, peegeldas ja salvestas. Kokku sai oma 150 tundi salvestust. Selle struktureerimine, toimetamine ning illustratsioonidega paarisajale leheküljele mahutamine ei olnud lihtne ülesanne, sest jutt võis sujuvalt ühelt teemalt teisele libiseda, lood kordusid, aga alati lisandus mõni uus nüanss, mis eelmistel kordadel oli mainimata jäänud. Mõnel teisel oleks võib-olla jaks otsa saanud, Riinuloli suur huvi seda tööd teha. Fredi sajand on just see osa muinsuskaitse ajaloost, millele ta on pühendunud ning mida ta õpetab ka üliõpilastele. Riinul on ka teine väga oluline seos Frediga: Fredi Tomps oli nimelt esimene rahvusvahelise muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOS eestlasest liige, Riin on praegu ICOMOSi asepresident. Neil kahel oli, millest rääkida.
Vanalinnast rahvuspargini
Fredi Tomps, kirikuraamatu järgi Fredy-Armand Tomps sündis 1928. aastal Virumaal jõukas talus ning kõigi eelduste kohaselt oleks temast pidanud saama põllumees, aga Nõukogude võimu saabudes talupidamisel enam perspektiivi ei olnud. Fredi vanematele pandi peale nn kulakumaks ning pidev hirm Siberisse saatmise ees viis noormehe linna kooli. 1947. aastal astus ta Tallinna polütehnilisse instituuti arhitektuuri erialale, kus õppis Alar Kotli, August Volbergi, Peeter Tarvase, Nikolai Kuzmini, Ernst Ederbergi ja Karl Tihase käe all. Pärast lõpetamist sai ta töökoha kultuuriministeeriumis, mille alla oli toodud kapitaalehituse peavalitsus ning kus Fredi esimesi tööülesandeid oli korraldada lauluväljaku ning sõjas hävinenud Pärnu Endla ja Tartu Vanemuise teatri projekti tellimine. Edasi kutsuti noor Tomps vabaõhumuuseumi rajamise juurde arhitektiks ja ehitus-restaureerimistööde juhiks.
1950. aastal moodustati Eestis arhitektuuri- ja ehituskomitee koosseisus Teadusliku Restaureerimise Töökoda, mis oli spetsiaalne ajaloolise arhitektuuriga tegelev asutus, millest kujunes ülevabariigiline süsteem. Selle ülesanne oli sõjapurustuste seast välja valida ehitised, mis väärisid säilitamist ja olid veel restaureeritavad. Fredi Tompsist sai 1962. aastal sisuliselt selle asutuse peaarhitekt ning edaspidi pühenduski ta restaureerimis- ja muinsuskaitsetööle. Läbi kogu Nõukogude perioodi organiseeris ta Eesti ajalooliste hoonete kaitset ja restaureerimist, tema osalusel loodi kõigepealt Tallinna vanalinna kaitsetsoon, mis oli Nõukogude Liidus esimene, seejärel moodustati Tompsi juhtimisel kaitsetsoonid ka teistesse Eesti linnadesse. Fredi Tompsi osaval koordineerimisel said korda tehtud mitmed linnused, kirikud, linnamajad jm kaitsealused objektid.
Kui 1970. aastal hakati looma Lahemaa rahvusparki, kutsus idee autor Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist Tompsi ka sinna appi. Tänu Lahemaa rahvuspargi loomisele nägi Tomps võimalust pöörata tähelepanu mõisaarhitektuurile ja aastatel 1973–1980 koostati 96 mõisa hoonestuse ajaloolised õiendid, inventeeriti 1100 mõisasüdant ja 200 mõisakeskust võeti riikliku kaitse alla. See, et tookord leiti mõisatele kasutus ja peremees, enamasti olid need kolhoosi või sohvoosi bilansis, tagas selle eestlastele väga olulise kultuurikihi säilimise. Fredi Tomps ei olnud pelgalt laia haarde ja silmaringiga juht ja organisaator, kes aitas luua Eesti NSVs suure tugeva muinsuskaitse ja restaureerimisstruktuuri, ta oli ka hea spetsialist, ajaloolise materjali tundja ja restaureerimisarhitekt. Mitme mõisa taaselustamisel lõi Tomps arhitektina kaasa, näiteks Rägavere ja Saka mõisa projekteerimisel. Sagadi mõis, mis sai hiljem mitme ajaloolise mängufilmi võttekohaks, oli samuti Tompsil töös ning ta jäi sellega aastakümneteks seotuks. Fredi ise peab tähtsaks, et ta suutis mõisate ja teiste ajalooliste hoonete restaureerimise juurde kaasa tõmmata parimad spetsialistid.
Fredi kui talupoisi jaoks oli sama tähtis taastada ka Lahemaa küla- ja taluarhitektuuri. Tema enda osalusel on üles ehitatud esimesed Altja pärlid külakõrts ja võrgukuurid, mis paiknesid otse mererannal, mis 1972. aastal oli veel rahvale okastraadiga piiratud range piiritsoon.
Fredi Tompsi armastus kuulus ka linnustele, veskitele, kirikuhoonetele ja paljudele teistele ajaloolistele hoonetele. Ta on teinud rekonstrueerimisprojekti Rakvere linnusele, Kuressaare, Rakvere ja Adavere tuulikule, projekteerinud Viru-Nigula ja Rakvere pastoraadi, teinud regenereerimiskava Rakvere linnale ja palju muud. Veel 2009. aastal pälvis ta Nõmme Lunastaja kiriku taastamise eest kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali restaureerimispreemia. On ka üksikuid uusi hooneid, näiteks Tompside enda kodumaja vabaõhumuuseumi lähedal ja Võru-Kubija laululava, kus ta veel mõne aasta eest õnnelikuna Jaan Tätte kontserti kuulas.
Tompsi kolleegid peavad temast väga lugu. Mu ema, kes samuti aastakümneid tema alluvuses restaureerimisvaldkonnas töötas, ütleb Tompsi nime kuuldes heldinult: „Ta oli alati galantne ja väga sümpaatne inimene!“ Nõukogudeaegsed juhid seda sageli ei olnud.
Hea õppematerjal
„Minu sajand“ ei ole kaugeltki vaid „minu“ raamat. Läbi Fredi silmade ja meenutuste on siin kirjas Nõukogude Eesti muinsuskaitse ajalugu koos paljude inimestega, kellega Fredi koos õppis, töötas ning suuri tegusid tegi. Raamatu kõige suurem väärtus ongi ehk asjas sees olnud isiku vahetu pilk toonastele sündmustele, muinsuskaitse olukorrale ja tegevusvõimalustele. Nüüd, üle kolmekümne aasta hiljem, saab ta lõpuks nõukogudeaegsest elust ja asjaajamisest ausalt rääkida ning see on väga huvitav. Pole palju inimesi, kes teavad, kuidas tol ajal asju aeti ja suuri ideid ellu viidi, kuidas näiteks kirikute restaureerimiseks raha saadi, milliste ametnike ees kätt väristati, kuidas kõrgel kohal Moskva prouasid saunas vastu võeti jne.
Läbi Fredi Tompsi silmade ja meenutuste on tema elu ja tegevust kokku võtvas raamatus kirjas Nõukogude Eesti muinsuskaitse ajalugu. Pildil Fredi Tomps raamatu esitlusel.
„Minu sajand“ on kindlasti väärt raamat neile, kes tahavad näha nõukogudeaegset muinsuskaitset seestpoolt, aga ka neile, keda üldse huvitab elu ja olu sügaval Nõukogude ajal. Mõnes kohas tundub, et olukorrad, millest Fredi räägib, on tänapäeva seisukohalt nii absurdsed, et teisest aegruumist pärit inimesed ei pruugi arugi saada. Kuidas saab näiteks võtta kätte ja lihtsalt kolida elanikud vanalinna korteritest paneelikatesse, selleks et majad terviklikult ära restaureerida? See, et peaaegu kogu kinnisvara kuulus riigile ning ametnikel oli voli seda käskida-kamandada nii nagu õigeks peeti, on praegu pea mõistetamatu. Kuulates nüüd vaidlusi Estonia juurdeehitise ümber, on näha, et nii mõnigi poliitik elab veel ühe jalaga kadunud ajas.
Nendes lugudes on tõsiste teemade kõrval ka pööraselt naljakaid seiku, omaaegset absurdikoomikat, mis mõjub uskumatuna. Tean, et kõik Fredi head ja ka kummalised lood ei mahtunud raamatu kaante vahele. Riin on ilmselgelt pidanud oluliseks just seda, mis puudutab Fredi tegevust muinsuskaitse vallas ning paljud kõrvalised olustikulood välja jätnud. Õnneks aga mitte kõik!
„Sotsialism ilma suheteta on sama, mis kapitalism ilma kapitalita,“ nentis tihti mu isa. Sama koorub välja ka Tompsi jutust. Kuidas tal õnnestus nii palju korda saata, nii palju raha restaureerimisele ja muinsuskaitsele välja kaubelda ning monumentaalseid objekte ellu äratada? See kõik oli võimalik suuresti tänu isiklikele sidemetele, mis pärinesid valdavalt arhitektuuriõpingute ajast polütehnilises instituudis. Sealt tulid tugevad tegusad inimesed, paljudest koolivendadest said kõrged ametnikud. Kasuks tuli muidugi ka Fredi suhtlemisoskus ja sõnaosavus. Vabaõhumuuseum, Lahemaa rahvuspark, ajaloolised linnasüdamed jne – ega see Nõukogude korrale mokka mööda olnud. Ja restaureerijad-muinsuskaitsjad olid teatavasti ka jõulisemalt oma asja eest väljas kui teiste erialade esindajad.
Muidugi ei pea kõiges Frediga nõustuma. Ta ütleb ka raamatus, et restaureerimises olid nad algajad, paljuski iseõppijad ja ega neil kuskilt palju õppida olnudki. Eks siis võeti üle teiste rahvaste töömeetodid ja tõekspidamised, suur eeskuju oli Poola oma restaureerimiskultuuriga. Toona oli tavaline, et vana asi ehitati uuesti üles fotode, jooniste või analoogide põhjal. Tänapäeval sellist lähenemist ei pooldata, eesmärk on hoida originaalsubstantsi sellisena, nagu see on ja uus osa teha tuntavalt nüüdisaegne. Ometigi kui ei oleks praegusel kujul Kuressaare, Narva ega Rakvere linnust, oleks Eesti maastik kindlasti palju igavam. Ma ei teadnud pikka aega, et suur osa Kuressaare piiskopilinnusest on taastatud, mitte originaal. Loss oli seitsmekümnendate alguses veel varemetes ja võssa kasvanud. Kui seal filmimas käisime, võtsime paadi, Fredi aerutas mööda vallikraavi ja tunnistas pisarsilmi, et see on tõeliselt ilus hetk tema elus – just sellist pilti ta omal ajal siin ette kujutas.
Fredi pajatustes on palju juttu oma valdkonna inimestest – nendest, kes töötasid muinsusobjektidel, nendest, kes langetasid otsuseid kõrgemal ja ka lähedastest sõpradest-kolleegidest. Ta ei ütle kellegi kohta halvasti, aga siin-seal on aimatavad ka muinsuskaitsjate suhted ja erimeelsused. Eks kõik olid tugevad isiksused, aga seda peab küll ütlema, et Tomps hoolis väga kolleegide tööst ja seisis nende eest auväärse juhina. Poliitikud muidugi saavad siin-seal oma epiteedi kätte. Näiteks arg Johannes Käbin, kes ei julgenud varemetes Vanemuise teatrihoonet taastada.
Fredi ülestähendustest on palju õppida. Näiteks peatükist „Teavitustöö“. Ei ole kerge meelitada oma paati poliitikuid, rahvast ja ametnikke, see vajab pidevat selgitus- ja teavitustööd. Ja suhtlust pidada Fredi oskas! Televisioon, ajalehed, raadio, film, näitused, isegi kunst oli tal rakendatud muinsuskaitse vankri ette. Olev Soansi graafilised lehed muinsuskaartidega olid ka minu lapsepõlves koduseinal, üks on siiani ning ikka ja jälle unustan end seda uurima. Tomps räägib ka kunstsiidist kaelarättidest ja kilekottidest, millele olid mälestiste pildid peale trükitud – see oli minev kaup! Paljud kindlasti ei tea, et ka vanalinna päevade algatus tuli 1983. aastal muinsuskaitsjatelt. Laadad, kontserdid, konverentsid ja kohtumised olid populaarsed ning rahva armastus muinsusvaldkonna vastu oli suur ning ka vaimsus kõrge.
Kõige kurvem koht, mis raamatust hinge kriipima jäi, on leheküljel 83, kus Fredi räägib muinsuskaitsesüsteemi reformimisest 1993.-94. aastal. Kogu tema elutöö – suur süsteemne ja hästi toimiv muinsuskaitsestruktuur – likvideeriti või lõhuti kildudeks. Suhtumine muinsuskaitsesse muutus taasiseseisvumise järel riigi tasandil ükskõikseks ja oma töökoha kaotasid sajad selle valdkonna tipp-professionaalid. Paraku sai olulisemaks muinsusobjekt kui kinnisvara. Ka suur tükk vabaõhumuuseumist anti Tompsi meelehärmiks käest ära. Need kaotused on legendaarsele muinsuskaitsjale vist isegi suuremad, kui nõukogudeaegsed füüsilised rünnakud tema enda ja muinsusobjektide vastu. Vaenlase vastu tead võidelda, aga kui pauk tuleb omade poolt, on see eriti valus.
Põnev kraam ei ole otsa saanud
On üks asi, mis raamatus kohati häirib – see on jutu stiil. Kuna suurem osa tekstidest on maha kirjutatud Fredi suulistest meenutustest, siis oleks võinud seda toimetada kirjakeelsemaks.
Isikupärase rääkimisstiili säilitamine on osaliselt õigustatud, aga kui teksti sujuvus seeläbi kannatab, siis muutub lugemine lünklikuks. Ilmselt ongi siin sageli üks lause ühest intervjuust, teine teisest. Mitmel pool leidub ka Fredile omaseid sõnakordusi, mis kuulates ei häiri, küll aga lugedes. Mõnel pool on veel kasutusel „arhitektuurne“, mis levis eesti keelde just Nõukogude ajal, kuid tänapäeva keeleruumi ei sobi. Palju on tekstis lühendeid – TRT, VAMKI, VRV, KRPI –, mille täisnimi lugedes kiirelt ununeb. Siin oleks ehk aidanud täisnimetuse asemel lühema üldnimetuse kasutamine: restaureerimistöökoda, mälestiste kaitseinspektsioon, restaureerimisvalitsus, kultuurimälestiste instituut. See kriitika on aga eeskätt minu enda kapsaaeda: oleksin võinud varem huvi tunda ja toimetamisele kaasa aidata.
Kõige mõnusamad lugemispalad on aga need, kus Fredi on ka ise kirjutanud. Tal on väga mahlakas talle ainuomane stiil ning kahju, et seda raamatus väheseks jääb. Näiteks meenutus kooliekskursioonist baroksesse Narva on üks mu lemmikuid.
Mulle meeldib ka raamatu suures formaadis kujundus – fotod ja joonised on suurelt esitatud. Teksti on ka mõnus lugeda, ei pea silmi kissitama või prille otsima. Fredi enda käsitsi tehtud jooniseid oleks küll rohkem näha tahtnud, tean, et tal on oma töötoas hulgaliselt põnevat kraami. Loodan, et sealt midagi veel välja koorub!
Igaviku radadele on lahkunud näitleja Evald Aavik, karismaatiline näitlejaisiksus, kes oma pika elu jooksul jõudis töötada mitmes teatris, neist kõige pikemalt Vanemuises.
Evald Aavik sündis 1941. aastal Kuressaares, lõpetas 1961. aastal Kingissepa keskkooli ning õppis seejärel aastatel 1961–1963 Tartu muusikakoolis viiulit. Tartus õppides vaimustus ta teatrist ning lõpetas 1965. aastal näitlejana Vanemuise õppestuudio (samas lennus lõpetasid ka Evald Hermaküla, Kais Adlas ja Raivo Adlas).
Vanemuises töötas ta aastatel 1966–1985, tehes kaasa ka lennukad teatriuuenduse aastad ja mängides teatrilukku läinud lavastustes „Laseb käele suud anda“ (1969), „Charley tädi“ (1970), „Sina, kes sa saad kõrvakiile“ (1971), „Külavahelaulud“ (1972), „Väike Eyolf“ (1973), „Strakonice torupillimängija“ (1973), „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (1979), „Laudalüürika“ (1980) jpt. Pärast Vanemuisest lahkumist töötas Evald Ugalas (1986–1991) ja Noorsooteatris (1991–1994). Hilisemal eluperioodil tõi elu Evald Aaviku tagasi Tartusse ning ta tegi kaasa nii Vanemuise kui ka Tartu Uue teatri lavastustes, Vanemuises sidus teda hea loominguline suhe lavastaja Tiit Paluga, kelle lavastustes ta korduvalt osales.
Evald Aaviku hilisema näitlejakarjääri paljud tipphetked olid kahtlemata seotud filmikunstiga, filmid „Georgica“ (1998), „Somnambuul“ (2003) ja „Püha Tõnu kiusamine“ (2009) tõid talle laiemat tuntust ja tunnustust. 2015. aastal pälvis Evald Aavik Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia.
Evald Aaviku näitlejaelu oli kirev ja mitmekesine, kus olid olemas nii kõrged mäetipud kui ka sügavad kuristikud – nii nagu kunstnike elus tihti. Tööd sai tehtud palju ning sellest on jäänud Eesti teatri- ja filmilukku tugevad ja isikupärased jäljed.
Nordtradi Põhja- ja Baltimaade kõrgkoolide pärimusmuusika konverents ja õppenädal 16. – 20. IV Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
Rahvamuusika loob identiteeti, mis on tähtis igale rahvale. Igaühe identiteedil pole aga mõtet, kui see ei tööta koos teistega. Just koostööd Nordtradis tehaksegi.
Norra suursaadik Marius Dirdal
Nordtrad on osa võrgustikust Nordplus, kuhu kuuluvad veel džässmuusikute võrgustik Nordpuls, klassikalise muusika võrgustik Nordclassic ja ooperivõrgustik Nordopera.
Nordtradi võrgustikku on Eesti tänu Viljandi kultuuriakadeemiale ja eriti tänu Ain Sarve tegevusele ning sõprussuhetele Rootsi ja eestirootslastega kuulunud juba algusest peale, 1999. aastast. Viljandis peeti 2000. aastal ka esimene võrgustiku katuse all kokkusaamine „Ring“. Eesti muusika- ja teatriakadeemias loodi pärimusmuusika eriala juba 2007. aastal, kuid konverentsi korraldamine võeti ette alles tänavu. Seda suurejoonelisem ja pidulikum pidi üritus tulema ning oli tõeline rõõm seda teha just pärast EMTA juurdeehituse ja suurepärase akustikaga uue saali valmimist.
Pärimusmuusika või rahvamuusika eriala on EMTAs tibatilluke, kuid kokkuhoidev pere – ja seda võib öelda võrgustiku kõigi 14 kooli kohta. Seda olulisem on tudengite ja õppejõudude iga-aastane kokkusaamine, kui peale õpitubade, koosmängu, ekskursioonide ja kontsertide toimuvad ka koosolekud ja arutelud. Seal saavad õppejõud, kes on ühtlasi tegevmuusikud ja oma maal rahvamuusika valdkonnas tuntud ja hinnatud arvamusliidrid, omavahel arutada pärimusmuusikaga seotud muresid ja rõõme ning selle tulevikku. Kummalisel kombel tuleb kõigil oma maa organisatsioonide juhtpositsioonil otsustajaid veenda omakultuuri tähtsuses ja rahvamuusikaõppe kindlas kohas igal haridustasemel, eriti aga kõrgkoolides. Rahvamuusika on Eestis tänu tarkadele etnomusikoloogidele ja heliloojatele, headele muusikutele ja õpetajatele ning popmuusikasse sisse murdnud rahvamuusikat kasutavatele artistidele oma mainet ja kõlapinda pidevalt parandanud ja värskendanud ning teeb seda ka edaspidi. Kokkusaamised tugevdavad võrgustiku rahvamuusikute kogukonda ja annavad hoogu edasi tegutseda, olla oma tegemistes üha leidlikumad ja targemad ning osata oma väärtusi hinnata ja sõnastada. Tudengitele on aga Nordtradi intensiivne õppenädal ülioluline teiste maade traditsioonide, aga nende kaudu ka iseenda paremaks tundmaõppimiseks, musitseerimisest vaimustumiseks ning nii õpingute kui ka muusikakarjääri fookuse ja perspektiivi leidmiseks ja hoidmiseks, samuti erialaste kontaktide ja võrgustiku loomiseks kogu eluks.
Nordtradi kokkusaamised tugevdavad võrgustiku rahvamuusikute kogukonda ja annavad hoogu edasi tegutseda, olla oma tegemistes üha leidlikumad ja targemad ning osata oma väärtusi hinnata ja sõnastada.
Oslo muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala juht Unni Løvlid on pärimusmuusika kõrgharidusega tegelenud juba aastakümneid ning pärast õpingute lõpetamist ja õppekava etteotsa asumist on tal õnnestunud panna terve akadeemia rahvamuusikutega arvestama ja koostööd tegema. Løvlidi strateegia on olnud institutsiooni ja ühiskonda üha enam harida, et pärimusmuusikas väärtuse nägemine ei oleks vaid sõnakõlks, vaid ihaldusväärne võimalus, mis muudab peale mõtlemise ka tervet haridussüsteemi.
Oslo muusikaakadeemial ja Unni Løvlidil ei ole see läinud lihtsalt ega ole lihtne praegugi, Eestis on selleni aga alles pikk tee. Alaväärsuskompleks omakultuuri talupojamuusika pärast on üleilmne stigma ja eks meilgi ole rahvamuusika selle kogumise ja eesti haritlaskonna tekke algusaegadest peale olnud peamiselt „kõrge“ muusika tooraine. Heliloojatest astus ses vallas julgemaid samme Veljo Tormis, kes oli ka 2007. aastal üks EMTA pärimusmuusika eriala avamise eestvedajaid. Valehäbi pastlakultuuri pärast on aga õnneks langustrendis ning omamaistes ja erilistes kultuurinähtustes nähakse üha enam teistsugust vaatenurka ning nutikaid ja mitmekesistavaid lahendusi, nagu tõdeb 29. veebruaril Klassikaraadiole antud intervjuus ka muusikateadlane Toomas Siitan.*
Nordtradi seekordsel õppejõudude koosolekutel said osalised rõõmustada selle üle, et eelmisest aastast kuulub pärimusmuusika eraldi üksusena võrgustikku AEC (Association Européenne des Conservatoires, Académies de Musique et Musikhochschulen ehk Euroopa Konservatooriumide, Muusikaakadeemiate ja Muusikakõrgkoolide Ühendus). See koondab 57 maa 300 liikmeskooli ja ühenduse eesmärk on edendada muusikakõrgharidust rahvusvahelisel tasandil. Selle edasiviiva sammu eest on samuti põhjust olla tänulik Unni Løvlidile.
Tallinnas peetud konverentsil pakkusime liikmeskoolide õppejõududele ja üliõpilastele parimat, mis meil Eestis on. Avakontserdil kuulis valikut rahvamuusikast: EMTA tudengite kõrval olid esindatud ka erilaadset seto arhailist helirida valdav Lummo Kati Leelokoor, eesti ja leedu muusikute koostöös sündinud eksperimentaalne audiovisuaallavastus, Jaak Sooääre ja Tuule Kanni projekt Üsna Vaikne Duo ning Eurovisioni lauluvõistlusel osalenud Hiiu kandle duo Puuluup esindaja Marko Veisson koos eriala koordinaatori Karoliina Kreintaaliga. Õppejõud said kogeda eesti sauna Iglupargis, siin elavate udmurtide ja marilaste toidu- ja muusikakultuuri, tutvustasime Eesti vabaõhumuuseumi ja meie erilist kiigelaulutraditsiooni ning andsime võimaluse musitseerida Fotografiskas, Kopli loomelinnaku kontserdipaigas Ankrusaalis, aga ka EMTA uhkes suures saalis.
Üks õppejõudude kohtumine leidis aset ka vastuvõtul Norra suursaadiku residentsis. Norra suursaadik Marius Dirdal lõi Nordtradile laiema poliitilise konteksti, öeldes oma kõnes, et pärast Soome ja Rootsi ühinemist NATOga on välispoliitiliselt just olulisemaks saanud Põhja- ja Baltimaade koostöö, mis on Nordtradi raames toiminud juba Läti ja Leedu muusikaakadeemia võrgustikuga liitumisest saadik aastal 2008.
Nordtradi konverentsi Tallinnas pidamise üks eesmärke ja ootusi oligi äratada EMTAs õppimise huvi nii eestlastes, eriti Muba ja Heino Elleri muusikakooli pärimusmuusika õppurites (nemad olid ka tegemistesse kaasatud), kui ka teiste maade tudengites, ning võib rõõmuga tõdeda, et see läks ka korda. EMTA õppekava koostöövõimalused, õppejõudude valik ning suurepärased tingimused on õppima toonud tudengeid ja vahetusüliõpilasigi.
Leanne Barbo on rahvamuusik ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia pärimusmuusika õppejõud.
* Toomas Siitan: muusika on inimese õpetus. – ERRi kultuuriportaal 29. II 2024.
