Toeta
Otsi

Valga

  • Kevadine raamatumüük 03.-05. aprill Rahvusraamatukogus

    Kaidi Urmet

    Kevad toob endaga kaasa hulgaliselt tähtpäevi, mille puhul on kingituseks parim valik just raamat. Seepärast usume, et 03.-04. aprillil kl 11-20 ja 05. aprillil kl 11-18 Eesti Rahvusraamatukogus toimuv Eesti Kirjastuste Liidu liikmete KEVADINE RAAMATUMÜÜK rõõmustab ostjaid ja huvilisi uute raamatute ja ka soodsate hindadega pakutavate raamatute laia valikuga.

    Eesti Kirjastuste Liit on loodud 1991. aastal ja hetkel kuulub sinna 33 kirjastust.

    Raamatumüügil osaleb neist 21: Ajakirjade Kirjastus, Argo, Atlex, Avita, Canopus, Eesti Keele Sihtasutus, Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Eesti Raamat, Eesti Rahvusraamatukogu, Elmatar, Ersen, Grenader, Ilmamaa, Koolibri, Menu, Pilgrim, SE&JS, Tallinna Ülikooli Kirjastus, TEA, Valgus ja Varrak.

    Eesti Kirjastuste Liidu eesmärk on arendada kirjastustegevust Eestis ning selle kaudu eesti kultuuri, esindada ja kaitsta oma liikmete üldisi ja ühiseid ametialaseid huve ning õigusi.

  • In dies – päevast päeva

    Toomas Velmet

    RENÉ EESPERE autoriõhtu “Concertatus celatus”: Tallinna Kammerorkester ja solistid Risto Joosti dirigeerimisel Metodisti kirikus 26. XI.

    “Ikka tahame teada, mida toob tulevik? Kuigi teadmatus sünnitab ebakindlust ja hirmu, ei too teadmine samuti lohutust.” Nii seletab helilooja René Eespere oma Klarnetikontserdi algset pealkirja “In dies”, lisades: “Eks me siis peta ise ennast päevast päeva.” 26. XI toimus Metodisti kirikus René Eespere autoriõhtu “Concertatus celatus” – varjatud või(s)tlus, millist pealkirja kannab kontserdi avateos Kontsert tšellole ja kammerorkestrile.

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (uus nimetus alates 27. XI) professor René Eespere on päevast päeva läbi varjatud võitluse teostanud ennast produktiivselt töötava loojana. Selle tõestuseks autoriõhtu programm, kus kümnest esitatavast teosest seitsmel figureerib aastaarvuna nii või teisiti 2005, kõik kümme mahuvad aga viimase kuue aasta tööde hulka. Kolm instrumentaalset ja seitse vokaalset teost olid kenasti kavaks vormitud nii, et vokaalne instrumentaalses raamis.

    “Epigrammatik” Eespere seitsme vokaalse teose (epigrammi) reastusest programmis võib ju välja lugeda isegi eksistentsialistlikku filosoofiat ning teatav sarkasmipipra aisting ainult võimendas loetut. Ettekandele tulnud “Epigrammid I – VII” häälele ja orkestrile (ladinakeelsed tekstid) olid siis järjestatud loogilist elurada loovate eestikeelsete pealkirjade järgi, alates “Veinist”, “Veinist ja lõbust” läbi “Lootuse” ja “Une” “Vanaduseni” ning puändiks “Ajast” ja krooniks “Kesktee valikust”. Justkui leppimine elu kui hädaoruga koorub nendest tekstidest, isegi vein ja lõbu ei too lohutust ning “kadumine – see on seadus, mitte karistus” ja “lootust ei saa võita, ta petab” ning üsna ootamatu krooni- või vapikiri “See elab ikka õnnelikuna, kes äärmusi väldib”.

    Suurepärased vokaalsolistid Jelena Voznessenskaja (sopran, Venemaa), François Soulet (tenor, Prantsusmaa) ja Sauli Tiilikainen (bass, Soome) esitasid “Epigrammide” sarja kui terviku, vaatamata vaheajale ja teist poolt sissejuhatavale orkestri “Cantus’ele” ning igaüks neist nautis concertatus celatus’t ning andis oma parima. Allakirjutanule tundus, et Soulet mõistis teksti varjundirohkemalt kui Tiilikainen, kuid võis ka vastupidi olla, olenevalt retsipiendi häälestusest. Jelena Voznessenskaja vokaalne meisterlikkus tekitas aga lisaväärtusi, millised on juba eraldi, s.t olenemata esitatavast, nauditavad tänapäeva muusika interpretatsioonikunstis. Igatahes eesti muusika on saanud põneva vokaaltsükli orkestri saatel, mis ei ole siinmail ka just üleekspluateeritud žanr.

    Autoriõhtule pealkirja (“Concertatus celatus”) andnud Tšellokontsert Marius Järvi esituses algas ja lõppes irriteerivalt ja meeldejäävalt eespereliku tämbrivaliku ja süvenenud tõsidusega, kuid pro- ja epiloogi vahele mahtunud võistlus jäi minu kõrvadele varjatuks.

    Kontserdi teist poolt alustas instrumentaalne “Cantus” (2003) ning huvitav-huvitav, 2005. aastal kirjutatud “Epigramm VI: Vanadusest” algas sealt, kus “Cantus” lõppes, nii, et aplauski ei tulnud kõne alla.

    René Eespere autoriõhtu kulminatsiooniks oli paigutatud Klarnetikontsert Toomas Vavilovi esituses ning kulminatsiooniks see ka sai. Arvan, et see teos, kui võrrelda võrreldamatut, on eesti instrumentaalkontserdi žanri kõrgnivoo näitaja ning sama kehtib ka Toomas Vavilovi esituse kohta. Ja väga tervitatav on noore dirigendi Risto Joosti enesekindlus, täpsus ja soov juhatada eesti nüüdismuusikat. Kel kõrvad, need kuulsid kindlasti ära ka autori vihje, et “elades päevast päeva oma argist elu” (in dies) saabub vältimatult ka viimne kohtupäev (dies irae).

  • Euroopa Liidu ?uued naabrid? ja Eesti

    VAHUR MADE

    Vahemere lõunarannik on Brüsselist vaadatuna selgelt eelisseisundis. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on Euroopa Liidu praegustel liikmesriikidel kauased koostöösidemed just Vahemere lõunaosa maadega. Nendega on sajandeid kaupu ja kultuurimõjusid vahetatud. Lisaks on kõik Vahemere lõunaranniku riigid olnud XIX ja XX sajandil Lääne-Euroopa suurriikide kolooniad, mistõttu neid seovad Euroopaga ka institutsionaalsed sidemed. Inglise ja prantsuse keel on jätkuvalt ametlik keel paljudes piirkonna riikides ning islami fundamentalismist hoolimata on Vahemere araabia maadel selge huvi koostöö vastu Euroopa Liiduga. Mis puutub Iisraeli, siis Euroopa Komisjoni korraldatud küsitluse tulemusel (jaanuar-veebruar 2004) pooldab ligi 80% vastanuist selle maa kiiret ühinemist Euroopa Liiduga.

    Venemaa on lääneeurooplastele endiselt avastamata ja mõistatuslik. Ajaloolised, kultuurilised, institutsionaalsed ja keelelised sidemed puuduvad. Venemaa jätkuv isolatsionismipüüd ja eritingimuste kehtestamise soov koos selge vaenulikkusega ?Euroopa Liidu domineerimiskatsete? vastu ei aita samuti kaasa senisest tihedamale koostööle. Vahemere lõunaranniku riikide kasuks räägib rahvastiku- ja majandusstatistika. Kõikides selle piirkonna riikides on rahvastiku loomulik iive positiivne: Tuneesia 1,4%st Süüria 3,1%ni aastas (2001. a. andmed). N. Liidu järglasriikides seevastu rahvaarv väheneb, Venemaal ja Ukrainas ligi protsendi võrra aastas. Maailmapanga andmetel oli 2002. aastal Iisraeli rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta 79,7% Euroopa Liidu keskmisest. Liibanonis oli vastav näitaja 19,1%, Tuneesias 9,9% ja Venemaal 8,3%. Vaeseim kõigist uutest naabritest on Moldova (1,8%). Ka Ukraina küündis vaid 3,4%ni Euroopa Liidu keskmisest. Muuhulgas, kõigist maailma välisinvesteeringuist jõuab Iisraeli 0,5% ja Venemaale 0,4%.

    Nii pole imestada, et Euroopa Komisjon on asetanud Vahemere naabrid eelisseisundisse (?Euroopa Liidu uue naabruspoliitika raames toetatakse eriti Vahemere lõunaranniku riikidega toimuvat integratsiooni?). Sealsete riikidega soovitakse sõlmida kahepoolsed vabakaubandus- ja partnerluslepingud.

    Venemaa ja teiste N. Liidu järglasriikide osas ollakse ettevaatlikumad (?Samuti võivad tulla arvesse ka uued initsiatiivid regionaalse koostöö arendamiseks Venemaa ja läänepoolsete vastiseseisvunud riikidega?). Osaliselt pettununa ELi-Venemaa partnerluslepingus, osaliselt mõjutatuna soomlaste lobby?st, peetakse endise N. Liidu aladega suhtlemisel kõige paremaks vormiks Põhjadimensiooni-laadseid programme, mis panevad põhirõhu projektipõhisele koostööle ja hoiduvad liigsest institutsionaalsest seotusest. Euroopa Liit on nõus lubama ?uued naabrid? soodustingimustel oma siseturule, kaasama neid teadus- ja kultuurikoostöösse, leppima kokku ühistes piirireeglites ning pehmendama viisare?iimi. Mida tähendab Euroopa Liidu ?uute naabrite? poliitika Eesti jaoks? Eelkõige seda, et peame endale teadvustama oma huvid nii ida- kui lõunasuunal.

    Mis puutub idasuunda, siis siin on tõenäoliselt oodata lähiajal puhkevat võistlust soomlaste ja poolakate kui ?esisuhtlejate? vahel. Soomlaste jaoks on just praegu tähtis, et nende Põhjadimensiooni algatus võetaks aluseks Euroopa Liidu edasise idapoliitika kujundamisel. Poola pürgib aga Ida-Euroopa juhtriigiks. Valgevene, Ukraina ja Venemaa Kaliningradi oblastiga suhtlemisel on Poolal Soome ees selgeid eeliseid. Põhjadimensioon ongi seni keskendunud peamiselt Loode-Venemaale. Eestil tasub tähelepanelikult jälgida, millise suuna võtab Euroopa Liidu idapoliitika arendamine. Samas aga ei tasu pelgalt oodata lõpliku initsiatiivi valmimist, vaid kujundada ka visioon Eesti huvidest tulevase Euroopa Liidu idapoliitika raames. Peipsi piirkonna koostööprojektidega on algus tehtud ja need vajaksid edasiarendamist Eesti rahvuslikuks (ala)programmiks Euroopa Liidu idapoliitika kontekstis. Kuid Euroopa Liidu idapoliitikast tulenevaid võimalusi koostööks ei tasuks vaadelda pelgalt vahetut geograafilist naabrust silmas pidades. Eestil puudub igasugune poliitika Vahemere piirkonna suunal. Oleks üllatav, kui jääksime kõrvale piirkonnast, mida Euroopa Liit peab enda jaoks naabrusaladest kõige prioriteetsemaks. Koostöö Vahemere lõunakalda riikidega on üks nendest Eesti proovikividest, mille najal testime oma võimekust murda välja regionaalsest isoleeritusest Euroopa tasandil tehtava koostöö juurde.

  • Piret Rohusaar Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    Piret Rohusaar. En Plein Air Vabaõhumaalid Vabaduse galeriis

    05.04. -17.04. 2012

    Näitus avatakse neljapäeval kell 17.00

    Maalid on valminud sügiseses Colomarsis Lõuna-Prantsusmaal. See on Prantsuse Riviera, klassikaline Euroopa puhkusepaik Nizza lähedal. Hingematvalt rikaste vaadetega, mäekülgedelt tõusva hommikuse udu, õlipuude, küpresside, novembrirooside ja maasikapuudega. Vahel paistab udust Antibes. Naabrid räägivad üksteisega naeratuste ning kallistuste keeles, juhul kui muid ühiseid keeli ei mõisteta ja kohtumised pole  liiga tihedad. Üksildastes päevades tulevad meelde kooliaegsed vabaõhumaalimised ja õppejõud nagu Tiit Pääsuke või näiteks Lemming Nagel suvedest, mil maalitudengid looduses töötasid. 

    Piret Rohusaar (1961) on oma maalikäsitluselt alati olnud traditsionalist ent samas ka üsna meelevaldne ja pisut metsik maalija. Ta laotab publiku ette nii oma õlivärvidega kaetud lõuendid kui kirgliku südame, värve maha keeramata. Laseb uttu mattunud asulatega mäekülgedest kasvada maalipinnale sügavpunaste rooside tihnikuid ja küpressidel oma tumedusega häirida vaataja mõistuslikku vaadet  väljakuulutatud klassikalisele vabaõhumaalile. Ta on ühtaegu poeet ja muusik, natuke zen ja ullike maalija, kel kõik emotsioonid ei mahugi maalitud ruumilisse illusiooni. Mõned sõnad, kohad ja maalide nimed on kirjutatud kuldse kirjaga maalidele. Näiteks “Sünnipäeval maalitud 2011 november”. See oli juubelisünnipäev Colomarsis.

  • Barry Douglas meeldib muusikale

    MAARJA KASEMA

    Barry Douglas ei unistanud lapsena pianistikarjäärist: ?Ma armastasin muusikat ja tahtsin sellega alati seotud olla. Unistasin sellest, et minust saab ooperidirigent ja samas tahtsin ka klaverit mängida.?

    Oma pianistikarjääri tipphetkedeks loeb ta T?aikovski-nimelise konkursi võitu 1986. aastal ning elamuslikke kontserte koos väga heade dirigentide ja orkestritega nagu näiteks Kurt Sanderling, Kurt Masur, Berliini Filharmoonikud, Amsterdami Kuninglik Concertgebouw orkester, Paavo Järvi.

    Konkursivõit on vaid ?stardipakk?, karjääri määrab pidev kõrge tase

    Barry Douglas on üks väheseid pianiste väljastpoolt Venemaad, kes on võitnud kultusliku mainega T?aikovski-nimelise konkursi. 1958. aasta esimene konkurss oli paljude jaoks ?okk, kuna Nõukogude Liidu suurepärasele pianistide tasemele vaatamata võitis selle Van Cliburn USAst. Barry Douglas võitis konkursi 28 aastat hiljem, kui see toimus seitsmendat korda. ?See oli suurim auhind ja andis mulle palju võimalusi reisimiseks ning esinemiseks koos parimate orkestrite ja dirigentidega.? Ja tegelikult peabki ta ühekordsest võidust olulisemaks seda, kui suudetakse stabiilselt hästi mängida. ?Olla alati loov ja huvitav on palju suurem väljakutse ning palju raskem ülesanne kui ühe konkursi võitmine.?

    Bachist Pendereckini

    Oma repertuaarivalikut kommenteerides üllatab Douglas muusika isikustamisega. ?Ma mängin seda, mis mulle meeldib. Ja mulle meeldib mängida sellist muusikat, millele ka mina näin meeldivat.? Eriti rohkelt tunnustust on saanud tema romantiliste suurvormide tõlgendused, kuid tegelikult mängib ta kõigi ajastute muusikat Bachist Pendereckini. ?Ma armastan mängida muusikat, mille on kirjutanud inimesed, keda ma tunnen ja armsaks pean, näiteks Penderecki ja Corigliano.?

    Camerata Ireland, iiri optimismi muusikaline hing

    Barry Douglas ei arva, et dirigent on kõrgemal positsioonil kui solist. ?Ma olen alati dirigeerinud ? alustasin sellega juba 14aastaselt ? ja see, et minust sai pianist enne kui dirigent, on vaid juhus. Minu puhul on nii klaverimängimine kui dirigeerimine täiesti loomulik.?

    Väljendit ?minu orkester? kasutab Barry Douglas kammerorkestri Camerata Ireland kohta. Tema initsiatiivil viis aastat tagasi asutatud orkester ühendab nii Iirimaal kui väljaspool seda tegutsevaid parimaid iiri muusikuid. Camerata Ireland on Iirimaa muusikaline saadik maailmas: kontserte on antud üle Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ees ootab Aasia.

    Barry Douglas ja Eesti

    Eestis Barry Douglas seni käinud ei ole, kuid vastates küsimusele eesti muusikute kohta nimetab ta Neeme Järvit ja Paavo Järvit, kellega ta on koostööd teinud ning keda hindab väga headeks muusikuteks ja suurepärasteks dirigentideks. Alles aprilli keskel andis ta kaks kontserti Amsterdamis koos Kuningliku Concertgebouw orkestriga Paavo Järvi dirigeerimisel, kavas oli Bartóki Kolmas klaverikontsert.

    Eestis kõlab Douglase lemmikkontsert

    ?Brahmsi Esimene klaverikontsert on mu lemmik. Olen seda mänginud 1985. aastast peale peaaegu kogu maailmas: Kanadas, USAs, Austraalias, Hongkongis, Suurbritannias. Koos selliste dirigentidega nagu Kurt Sanderling, Charles Dutoit, Pinchas Zukerman.?

    Pärast kontserte Eestis (ERSOga Leif Segerstami dirigeerimisel 8. V Tartus Vanemuises ja 9. V Estonia kontserdisaalis) sõidab Barry Douglas Iirimaale, kus mängib Brahmsi Teist klaverikontserti, siis annab soolokontserdi Prantsusmaal Aix-les-Bains?is ning mai lõpus ootavad ees esinemised Hiinas koos Camerata Irelandiga.

  • Ajud põgenevad Prantsusmaalt

    KAIA KIIK

    Tänaseks on küsimärgi alla pandud töökohad päästetud, 1000 õppejõu kohta taastatud ning peaminister Jean-Pierre Raffarini lubadus tõsta teadusuuringute finantseerimine 2,5% SKP tasemele võibolla isegi garanteeritud. Alain Trautmanni, kollektiivi Päästke Teadus esindaja sõnul on verejooks peatatud, kuid tegelikud otsused seisavad alles ees. Aasta lõpul ootab ees teaduse uue arengukava hääletamine. Prantsuse intelligents on mures, sest kahekordse jõuga (Prantsuse poliitikas on see erakordne olukord, kus nii rahvusassamblee kui valitsus on korraga parempoolsed) võetud liberaalne suund riiklikus teaduspoliitikas piirab tugevalt pikaajalisi uuringuid ning jätab teadlasele (suur)tööstuse teenindaja rolli. Seni on Prantsusmaal teadustöö kontsentreeritud kuni 80%selt riiklikult finantseeritavatesse teaduskeskustesse nagu eelkõige CNRS (Centre Nationale des Recherches Scientifiques ehk Riiklik Teadusuuringute Keskus, 26 000 liiget), mis hõlmab erinevaid uurimisgruppe, instituute ja keskusi matemaatikast kuni keskkonnauuringutega. Keskused on seni võimaldanud kõige erinevamaid koostöövorme ning vaimset rikastumist eri teadusalade vahel. Struktuurilt võib CNRSi võrrelda ehk Max Plancki Instituudiga Saksamaal, mis koosneb 81 instituudist umbes 3000 teadlasega. Järgnevad erinevad instituudid nagu Pasteuri Instituut või Kosmoseuuringute Keskus, mille uurimisvaldkond on kitsamalt määratletud. Riiklik töökohtade poliitika on seni taganud noortele teadlastele konkursi korras stabiilse töökoha ning seega sõltumatuse hetkelistest poliitilistest tuultest ja/või majanduslikest huvidest. Intellektuaalne vabadus fundamentaalteadustes on andnud Prantsusmaale kiirrongid ning ARIANE?i satelliidiprogrammi, tuumaenergia väljatöötamise, rääkimata Nobeli ning Fieldi auhindadest.

    Uute reformidega nähakse ette teaduskeskuste kui selliste põhjalikku ümberstruktureerimist, minimaliseerides alaliste töökohtade arvu ning pannes põhipanuse konkreetsete projektide konkreetse aja jooksul finantseerimisele. Noortest doktorantidest ning teadlastest saavad nomaadid, kelle aeg läheb lühiajaliste lepingute ja stipendiumide tagaajamisele parajasti aktuaalsete majanduslike huvide teenistuses. ?Mul ei ole ühtegi illusiooni selles suhtes, mis toimub Prantsuse teaduses 10 aasta pärast?,? muigab irooniliselt Michel Blay (CNRS), füüsikaajaloolane ning mitmete nii erialaste kui teaduspoliitiliste raamatute autor. Kuigi Michel Blay on palju tsiteeritud ning intervjueeritud teadlane ning ekspert tänases kriisis, jääb ka Prantsuse pressis puudu tõelisest dialoogist teaduse ning selle eesmärkide üle.

    Kellele ja kuidas anda raha, algab põhiväärtuste ning põhidefinitsioonide paikapanemisest. Kuid kas uurimistöö määratlemine on sama matemaatikule, ajaloolasele, geenitehnoloogia firmajuhile, informaatikule või inimesele tänavalt? Tehnokraatlik maailmavaade on limiteerinud teaduse millegi matemaatiliselt formuleeritud ?hüpertehnilise? tasemele, mida tehakse kuskil laboratooriumis katseklaaside ja arvutitega konkreetsete (industriaalsete) vajaduste tõttu ja nimel. ?Teadus on selle algusest peale Antiik-Kreekas ja Araabiamaades eelkõige theoria: tõeotsingud, mis viivad teadmisteni ja seega sisaldavad endas alusprintsiipide ning kontseptide selgitamist ning süvendamist,? kirjutab Michel Blay oma kuulsaks saanud raamatus ?Petetud teadus? (?La Science Trahie?, 2004). Uute küsimuste esitamine ning vabadus neile vastust otsida on igasuguse uurimistöö tingimuseks, olgu füüsikas, filosoofias või ajaloos. Mõnikord on tõeotsingud tähendanud ühiskonnast väljaviskamist, teinekord on seda tehtud elu hinnaga, kui mõelda Sokratesele või Giordano Brunole. Tänane teadus on niivõrd kaugele arenenud, et mürgitada ja põletada pole enam kedagi vaja, piisab ükskõiksusest ehk mittefinantseerimisest ning ühtegi uut Giordano Brunot lihtsalt enam ei tule. Aga ei tule ka uusi ideid. Kui füüsik Alfred Kastler 1950. aastatel töötas välja kvantelektroonika, ei kujutanud keegi ette, et mõnekümne aasta pärast ei saa enam ükski tõsiseltvõetav operatsioonisaal või kõrgtehnoloogiatööstus läbi laseriteta. Rääkimata tantsusaalidest. Ilma Galilei või Newtoni, aga ka ilma nende metafüüsikata ei vallutaks tänane inimkond universumit; ilma Einsteini, Bohri või Heisenbergi ja teiste tuntud ja vähem tuntuteta ei tunneks me ei skannereid, ei plastmassi. Mõtlemine võtab aega ning kuna seda teevad sooja ja süüa vajavad tavalised inimesed, siis ka raha ning võimalusi selleks. Laserid või uued arstimid on vaid selle mõtlemistöö tagajärg, mitte eesmärk. Kust võib tulla järjekordne leiutis või avastus, kui sellele ei eelne vaba teadmisjanust kantud mõtlemine?

    Rääkides alusuuringute või nn. konkreetse rakendusliku eesmärgita uuringute vajalikkusest, siis mis on aluseks millele? Näiteks, kui me töötame geneetikas, kas kontseptuaalseks aluseks on geen, molekulaarne bioloogia või kvantmehaanika? Kust tulevad printsiibid ja teooria sellele, mis leiab rakenduse tööstuses, mida me neelame tablettide näol või mis aitab operatsioonisaalis inimelu päästa? Mõeldes geeniuuringutele, mille mõju ja olulisus inimkonna arengule on igaühele mõistetav, siis kas mitte geenidega manipuleeriminegi pole mitte erinevates vormides ikkagi molekulaarne bioloogia? Kui jah, siis me räägime molekulidest, nende orbiitidest ja loomulikult kvantmehaanikast. Seega allub meie paljulubav geneetiline determinism otseselt või kaudselt kvantmehaanika seadustele. Lihtsustades: kas mitte see tööstus või riik, kes soovib nii väga teenida miljoneid geenitehnoloogias, ei peaks silmad vähemalt samaaegselt teoreetilisele füüsikale pöörama? Kontseptide loomine, nende ?rändamine? ühest teadusharust teise ja neile lõpuks rakenduse leidmine on aastakümnete ja põlvkondade töö, kuid ilma selle ajata ei tule ka uusi, seni veel mõeldamatuid innovatsioone. Ärgem unustagem, et needsamad uued ideed ei sünni mitte suletud laboratooriumides vaid avatud ühiskonnas, mille jõud ja kvaliteet seisneb tema humanitaarsete teaduste saavutustes: ajaloos, filosoofias, poliitilistest teadustes või sotsioloogias teiste seas.

    Alusuuringute nõrgenemine, mis ähvardab praegu Prantsuse teadusuuringuid ja mis on juba liiga pikka aega probleemiks Eesti teaduses, on teadus(t)e puuduliku defineerimise ning sellest tuleneva maailmapildi ja väärtuste kitsenemise tagajärg. Tehnoteadus, mis sai alguse XVI-XVII sajandi pöördepunktis on viinud sellesama teaduse humanitaarsete ja teoreetiliste põhialuste unustamiseni. Lippudena on üleval konkreetsed tehnoloogilised saavutused, kuigi selle võimaldamiseks vajalik mõtlemine ja teooria, olgu siis teoreetilises füüsikas või filosoofias, on arvatud ?udutamise? valda. ?Tehnoteadus saeb oksa, millel ta ise istub,? leiab Michel Blay. Sugugi mitte kummalisel kombel asuvad üks Euroopa suurriike Prantsusmaa ning Eesti samas punktis: mõlemad kaebavad ajude äravoolu üle, fenomen, mis kallutab tulevikumängud ja -otsustused kindlalt anglosaksi ja Jaapani mängukasti. USA, Britannia ning Jaapani press on parajasti Prantsusmaal toimuvat põhjalikult kajastanud ning kurb on vaadelda teatavat eneseimetlust, mis sellest õhkub: ajude põgenemine Prantsusmaalt on võit teistele, sest Prantsuse (aga ka Eesti) haridussüsteem on väga kõrgel tasemel ning häid, viljakaid ideid on kõigil hädasti tarvis. Ometigi ei ole Eesti juba ammu vaene Nõukogude Liidust ärahüpanud tõusik, Prantsusmaa pole kaugeltki ressurssideta riik ? raha on, küsimus on selle jagamises perspektiivitundega, mõeldes tulevikule ja mitte vaid tänastele huvidele.

  • Üleskutse: Eesti Filmimuuseum ootab abi Eesti filmipärandi kogumisel

    Herke Vaarman

    Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumil valmib 2012. aasta sügisel Eesti filmiajalugu tutvustav näitus „Siin me oleme! Eesti film 100“ ning sellega seoses kutsume kõiki filmihuvilisi üles tooma näitusele Eesti filmipärandiga seotud esemeid.

    Mida filmimuuseum kogub?
    Oodatud on mitmesugused kodumaise filmitootmisega, filminäitamisega ja turundamisega seotud esemed läbi aegade. Näituse koostamisel on väga tähtsal kohal näiteks kinotehnika (eriti vanem tehnika), filmides kasutatud rekvisiidid, kostüümid, stsenaariumid, filmidega seotud fotomaterjal, meened, plakatid ja palju muud. Oodatud on ka mälestused! Palume kõigil, kelle varasalvedes ja majapidamises leidub Eesti filmi ajalooga seotud esemeid, fotosid või dokumente, need hoolega üle vaadata ja muuseumile teada anda. Just nendest esemetest võivad saada olulised eksponaadid seni suurimal Eesti filmilugu tutvustaval näitusel. Ühtviisi oodatud on nii deponeeringud näitusele kui ka annetused Eesti Filmimuuseumi kogusse.

    Palume edastada info olemasoleva materjali kohta Eesti Filmimuuseumi juhatajale Maria Mangile e-posti aadressile maria@ajaloomuuseum.ee või helistada numbril 6228 615 või 5620 8875. Ootame infot kuni 1. juunini 2012, et sellega näituse koostamise juures aegsasti arvestada saaksime.

    Näitus „Siin me oleme! Eesti film 100“
    “Siin me oleme! Eesti film 100” on atraktiivne ülevaatenäitus eesti filmi ajaloost, mis lühikeses ja tabavas esituses tutvustab eesti filmiajalugu läbi filmitegemise protsessi võtmemõistete ja kokkupuutepunktides maailma kinoga. Interaktiivne ja lauamänguna läbitav näitus esitleb võrdselt põnevate žanridena nii mängufilmi, animafilmi, dokumentaalfilmi kui ka loodusfilmi.
    Näitus koosneb neljast teemablokist, mis lähtuvad filmitegemise etappidest/protsessidest. Esimese etapina käsitleme inspiratsiooni ja stsenaariumit ehk seda, kuidas sünnib film ja kuidas kirjutatakse filmile lugu. Teise etapina räägime rahastusest, castingust, anima-, loodus- ja dokumentaalfilmi “näitlejate” valimisest jmt. Kolmas osa näitusest demonstreerib tehnikat, kostüüme ja rekvisiite ning neljas osa räägib järelproduktsioonist, samuti tsensuurist ja esilinastustest. Kõigest sellest joonistub kokku kodumaiste filmide sündimise lugu – Eesti filmi ajalugu.
    Näitus avatakse 4. oktoobril 2012 Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis. Näitus jääb avatuks 2014. aasta lõpuni.

  • Kuum klaas Haapsalu suves

    EILVE MANGLUS

    ?Maritima? korraldajaiks on teist aastat klaasikunstnik Kai Koppel ja Eesti Klaasikunstnike Ühendus. Nädala jooksul said kõik muuseumihoovi sisenenud huvilised näha päevast päeva väldanud klaasi kuumtöötluse protsessi: nii puhumist, valamist kui ka mitmeosaliste esemete kokkupanemist ja viimistlemist. Kai Koppeli eestvedamisel rajati muuseumihoovi klaasimassi sulatamiseks varikatusega väliahjuga klaasitöökoda. Puhumisjärjekorras ootasid eesti kunstnikest Liisi Junolainen, Toomas Riisalu, Kai Kiudsoo-Värv, Helena Kreem, Kati Kerstna, Kairi Roolaht-Orgusaar, Kai Koppel, Malle Karik-Hallimäe ja Rait Parts ning Robert Tannahill Kanadast, Kazushi Nakada Jaapanist ja Hong Sung-Hwan Koreast.

    Kuuma klaasi puhumise workshop?id kujunesid performance?iteks, kus publik jälgis kunstiteose loomisprotsessi ideest paberil valmiseseme sündimiseni. Loomulikult ei õnnestunud välitingimustes kõik ootuspäraselt. Vale temperatuuriga klaas sai ootamatu kuju või purunes tuhandeks killuks. Killud teadagi, toovad aga õnne, tõotades järgmise katse õnnestumist.

    Apelsinikarva hõõguvast klaasikerast puhuti välja kristallselgeid nõusid, mida kuumalt veel kuju andmiseks kääridega lõigati ja tangidega näpistati. Imetlemisväärt olid klaasikunstimeistrite ja ka tudengite oskused. Ladusalt sujuv oli kunstnike abiliste, kahe klaasivabriku puhumismeistri töö kuuma ahju juures: iga samm oli justkui kokku lepitud ja välja mõõdetud, et mitte teineteist hõõguvate sulaklaasikeradega ära põletada. Pika laua taga aiaservas aga lihvisid ja viimistlesid usinad üliõpilased valminud kunsttükke. Workshop?idel sündinud taiesed kujunesid kahtlemata vahetumateks, impulsiivsemateks kui ateljeetööd, inspireerides kindlasti ka kunstnike edasist loomingut.

    Samaaegselt välitöödega toimus klaasikunstnike ühenduse ja külaliste ühisnäituse ülespanek muuseumisaalides. Kohapeal valminud eksperimentaaltaiestele lisaks saabus pealinnast varem tehtud, põhjalikuma lihvi ja disainiga töid. Kõik need leidsid koha Evald Okase sellesuvise ülevaatenäituse visandite, joonistuste ja maalide keskel, tekitades nii uue huvitava, kujutava ja rakenduskunsti seganäituse. Õigupoolest küll kolm näitust korraga, sest teise korruse ruumides on näha ka Haapsalu-teemalise fotovõistluse paremad tööd. Sellega aga Haapsalu suvised kunstisündmused ei lõpe, oodata on mitmeid maalinäitusi ja näiteks paberivalmistamise workshop?i. Näitus ?Maritima? on lahti juuli lõpuni.

  • Tsiviilühiskond, terror, liberalism

    MÄRT VÄLJATAGA

    John Keane?i ?Globaalne tsiviilühiskond?? on fakti- ja nimerohke, pisut hüplikuvõitu argumentatsiooniga monograafia. Selle eesmärk on anda pealkirjas mainitud mõistele selgem sisu, mis aitaks tänaseid poliitilisi tendentse paremini mõista ja homseid sündmusi kujundada. Termini ?tsiviilühiskond? või ?kodanikuühiskond? tänapäevane kasutus pärineb XVIII sajandi mõtlejatelt. Praktilises poliitikas kujunes see mõjukaks ideaaliks peamiselt 1970. ja 1980. aastatel Kesk-Euroopa teisitimõtlejate seas. Tsiviilühiskonna all mõeldakse riigiasutuste ja perekonna vahele jäävat elusfääri, seltsitegevust, vabaühendusi, omaalgatuslikke organisatsioone. Mõned loevad ka turgu ja eraäri tsiviilühiskonna osaks, teised mitte. Need, kes seda sõna tarvitavad, eeldavad enamasti, et tegemist on hea asjaga, nendel on positiivne väärtushinnang tsiviilühiskonna definitsiooni otsekui sisse kirjutatud. Eeldatakse, et aktiivne tsiviilühiskond aitab vahendada kõlblust ja poliitikat, takistab inimeste võõrdumist riigist ja pehme despootia teket jne. Elav tsiviilühiskond on osalusdemokraatiaks hädavajalik. Skeptikud seevastu arvavad, et pole mingit põhjust tsiviilühiskonna mõiste alt välja arvata mitmesuguseid huvi- ja lobigruppe, mis riigipoliitikat mõjutavad, ja võibolla isegi organiseeritud kuritegevust. Nad juhivad tähelepanu ka osalusdemokraatia nõrgale kohale: kõige häälekamad riigipoliitika kõrvaltmõjutajad on sageli üsna nigela mandaadiga, neid pole tihti keegi valinud ega volitanud.

    John Keane?i raamatu fookuses on aga globaalne tsiviilühiskond, mis on üleüldise globaliseerumise kaasnähtus. Üha rohkem vabaühendusi tegutseb rahvusvaheliselt, üle riigipiiride ja väga suur osa rahvusvahelisest abirahast jagatakse vabaühenduste kaudu. Arvestades rahvusriikide suveräänsuse nõrgenemist ja kapitali liikumise globaliseerumist, võib aimata, et maailm on liikumas kogu planeeti haarava poliitilise korralduse poole. Keane?i raamat püüabki ette aimata globaalse tsiviilühiskonna rolli selles. Tema arusaam tsiviilühiskonnast on selgelt väärtustav; näiteks rõhutab ta, et tsiviilühiskonna mõiste sisse kuulub lahutamatult ?tsiviliseeritus?, sh. hoidumine vägivallast, ja seetõttu ei saa näiteks rahvusvahelist kuritegevust ega terrorismi mahutada globaalse tsiviilühiskonna mõiste alla.

    Muidugi võib tekkida küsimus, kas sellist asja nagu globaalne tsiviilühiskond on üldse olemas; kas kõik need väga erinevate eesmärkidega vabaühendused, liikumised ja huvigrupid, mis tegutsevad rahvusvaheliselt, on mingilgi kasulikul kombel hõlmatavad ühe terminiga. Vastuseks sellele rõhutab Keane, et pigem on tegu normatiivse ideaaliga, mille poole me peaksime pürgima. Eriti kriitiline on autor tänapäeva poliitilises mõtlemises vohava pessimismi ja fatalismi suhtes, mille järgi meie maailm läheb vankumatult hukatuse teed ning seda pole võimalik sellelt pöörata. Keane?i enda alternatiivne nägemus mõjub aga liiga uduselt, pigem soovmõtlemisena, et see suudaks pessimiste pöörata või konkreetset poliitilist tegevust inspireerida. Isegi kui rahvusriikide süsteem peaks lähitulevikus veelgi nõrgenema, et asenduda globaalse impeeriumiga, milles kapital ja tööjõud saavad vabalt liikuda, siis kas see liikumine ei pühi oma teelt ka tsiviliseerituse allikad, millest globaalne tsiviilühiskond võiks jõudu ammutada?

     

    Paul Berman on värvikas kuju nende USA vasakintellektuaalide seast, kes on asunud innukalt toetama George W. Bushi Iraagi-avantüüri ja seda mõistagi kõige aatelisematel põhjustel. Selles on teatud järjekindlust: olid ju eeskätt vasakpoolsed intellektuaalid need, kes 90ndatel õhutasid Bill Clintonit humanitaarselt (s. o. sõjaliselt) sekkuma kõikjale maailmas, kus pandi toime inimsusevastaseid kuritegusid. Alles Iraagi sõda on neid sundinud sügavamalt järele mõtlema niisuguse sõjaka idealismi tagajärgede üle. Paul Berman on aga ?liberaalsele interventsionismile? truuks jäänud ja tema raamatumahus essee ?Terror ja liberalism? üritab seda põhjendada.

    Rahvusvaheliste suhete käsitlemisel kasutatakse sageli üht jämedakoelist jaotust idealismiks ja realismiks või aatemeesteks ja pragmaatikuteks. Idealismi või aatelisust määratlevad peamiselt õilsad kavatsused. Aga me teame ju samuti, kui silmakirjalik on inimene, poliitikust rääkimata, ja kui kerge on oma tõelisi kavatsusi retoorikaga maskeerida. Samuti on igaüks kuulnud, et ka põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Reaalpoliitikud seevastu räägivad aadete asemel jõust ja huvidest.

    Paul Berman suhtub väga kriitiliselt Ameerika välispoliitika realistlikusse koolkonda, mille esinduskujudeks on olnud nt. George Kennan ja Henry Kissinger. Ta on aatemees, kes usub liberaalsetesse väärtustesse nii kirglikult, et peab vajalikuks nende eksportimist tule ja mõõgaga. Maailmarevolutsiooni omakasupüüdmatu ideaal on niisiis jõudnud kommunistide varasalvest USA ametlikku ideoloogiasse.

    Põhiosa Bermani raamatust on siiski pühendatud probleemile, miks kogu maailm ei taha liberaalset usutunnistust vabatahtlikult vastu võtta, miks XX sajandil on islamimaailmas olnud sellele nii tugev ilmalik ja religioosne vastuseis. Asi ei ole nimelt mingites sotsiaalsetes ega majanduslikes põhjustes, nt. kolonialismi pärandis, nagu vasakpoolsed on seni arvanud. Tegu on hoopis läänest itta kandunud totalitaarse ideoloogia nakkusega, millega mõistlikult diskuteerida ei olevatki võimalik. Berman analüüsib mõningate tähtsate islami fundamentalismi eestkõnelejate tekste ja tuvastab neist lääne, eeskätt saksa taustaga ideede mõjusid. Niisugune lähenemine on üpris tervitatav vastukaal tsivilisatsioonide konflikti teooriale. Tõepoolest, enamasti on läänevastased ideoloogiad olnud ise läänest inspireeritud ? meenutagem kas või saksa filosoofia mõju slavofiilidele ja ka Uku Masingu soomeugrilisuse ideoloogia on loomult väga ?indo-germaanilik? nähtus.

    Bermani meelest ajendab islami terroristide apokalüptilisi nägemusi irratsionaalne ja ürgne viha linnakultuuri Paabeli vastu, usk viimsesse võitlusse, heroiline surmakultus ja põlgus mugava elu vastu. Viimaste kuude sündmuste valguses on aga raske öelda, kust oleks õigem otsida Bermani kirjeldatud paranoilist ?jumalarahvast?, kes on veendunud oma õigsuses, valmis tapma vaenlasi ja ohverdama ennast, et kaitsta puhast tõde ? kas Ameerika Ühendriikidest või tema islamistlike vaenlaste hulgast.

  • Aprillikuus tähistab Eesti film oma 100. sünnipäeva

    Katrin Maimik

    Aprillikuus tähistab Eesti film oma 100. sünnipäeva, sest just sada aastat tagasi 30. aprillil näitas Tartus kinos „Illusion” Eesti esimene filmitegija Johannes Pääsuke oma esimest lühifilmi.

    Tartus kinos Cinamon ja Dorpati Konverentsikeskuses toimub ka 30. aprillil Eesti filmi juubelipidustus, millest saab osa ligi 600 inimest. Vabamüügis vaid 200 piletit. Peo õhtujuhtideks on Ott Sepp ja Märt Avandi, lavastajateks René Vilbre ja Jaak Kilmi.

    Peol antakse üle sajandi filmiauhinnad üheksas kategoorias, tehakse teatavaks rahva lemmikmängufilm, mida saab veel ainult paar nädalat Postimehe vahendusel valida. Eesti filmilaule esitavad ROSTA Aknad koos Tõnis Mäe, Hannaliisa Uusma ja Peeter Volkonskiga.  Pidu on mõeldud filmisõpradele, kinotegijatele ja kõigile neile, kes tahavad heast peost osa saada.

    Enne 30. aprilli suuri pidustusi, mahub aprillikuusse veel palju filmiaasta sündmusi.

    Juba sel teisipäeval, 3. aprillil toimub Tallinnas Kinomajas algusega kell 14 Johannes Pääsukesele pühendatud minikonverents „Eesti film 100. Esimene Pääsuke”.  Kavas on ettekanded Läti filmiloolaselt ja -kriitikult Agris Redovičilt, operaator-režissöör Arvo Iholt, Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraatorilt Piret Õunapuult ja režissöör Hardi Volmerilt.

    Pärast konverentsi esitleb Eesti Päevaleht  „esimesi pääsukesi” peagi valmivast Eesti filmiklassika  DVD-de sarjast.

    Noortest filmitegijatest, noortest filmis ning  nooruslikkusest on inspireeritud ka Eesti film 100 aprillikuu teemaklipp, mis on täis energiat, hormoone, kirge, adrenaliini, esimesi õppetunde ja esimesi suudlusi. Eesti film 100 – Noorelt õpitud!

    Vaata klippi siit: http://www.youtube.com/watch?v=d_x9lKvw-34

Sirp