Valga

Andres Dido. Ajaloo kasust.

Sotsialist kapitalismi koolis. Koostaja Hando Runnel. “Eesti mõttelugu” 70. Ilmamaa, Tartu 2006. 504 lk.

Jah, kanäe, juba seitsmes kümme “Mõttelool” täis! Päris ime kohe mõelda, et meil neid mõtlejaid nii palju on olnud, aga eks kes otsib, see leiab. Huvitavaks avastuseks tuleb lugeda ka Andres Dido, kelle nimi seni kuhugi eesti kultuuriloo ääremärkuste hämarusse kadunud on. Nagu mitmed teisedki selle sarja autorid, ei paku Dido ehk küll suuremat huvi neile, kes tahavad inimkonna mõttepärandisse kaevuda rangelt ja sügavalt. Rohkem kui suveräänne mõtleja (kuigi oma ajas ja oludes selgepilguline arutleja küll) on Dido oma ajajärgu huvitav esindaja ja “Ajaloo kasust” omakorda põnev ajaloodokument.

Aga kes siis ikkagi oli Andres Dido (õieti Tiido, Dido sai temast alles Tartu klassikalise gümnaasiumi päevil)? Kuuludes oma eluaastatelt (1855 – 1921) eesti haritlaste esimesse suurde lainesse, mis tõusis priiuse ja ainelise emantsipatsiooni (orjuse ots, esimesed päristalud jne) viljakalt pinnalt, oli ta kõige lühemalt öeldes üks tõeline XIX sajandi loojangu, belle époque’i härrasmees. Vaba mees ja vaba vaim. Talupojasoost võrsunud hariduse produkt, kõikepidi oma aja inimene. Just sellisena vaatab ta meile vastu raamatu kaanepildilt oma laitmatu kõvakrae, lopsakate vurrude ja elegantsete prillidega. Kui veel lisada, et veendumustelt oli see mulgi perepoeg sotsialist, istunud oma Balti aadli vastaste ning koguni juba Eesti vabariigi meelsete ütlemiste eest üle kahe aasta Vene türmis ja et elu teise poole veetis ta Pariisis, siis peaks pilt juba selgima. Jäädes ometi intrigeerivaks. Kahjuks küll on ka raamatu saatesõna biograafilises osas pisut napisõnaline – ilmselt sama häda, mis Eesti natukenegi kaugema ajalooga ikka: allikate vähesus, lünklikkus. Nii et võib-olla oleks siin tööpõldu veel ka ühele detektiivikalduvustega ajaloolasele…

Mis aga puutub tollesse “natukene kaugemasse” ajalukku, nüüd juba ülemöödunud sajandivahetusse, siis muidugi pole see miski kauge. See on alles õieti eilne päev ja nimelt see tunne – kui lähedal see kõik veel on! – jääbki vahest kõige intrigeerivamana Dido raamatu lugemisest kummitama.

Kui poleks seda mahlakat sajanditagust kõnepruuki (suur tänu toimetajatele, et seda ülearu kohendatud pole, vana toreda kirjakeele kaasajastamine on selletaoliste allikate puhul tõeline ajalooroim!) ja mõningaid oluseiku, võiks see kõik olla toimunud sama hästi viisteist kui sada viisteist aastat tagasi. Üks nooremapoolne, aga juba kirju elukäiguga eesti mees istub Pariisis ja kirjutab sealt oma kaasmaalastele harivaid artikleid. Rõhuv enamus raamatusse koondatud materjalist on nimelt Dido poolt Pariisist Eesti lehtedele saadetud ja siin ka ilmunud kirjatükid. Ometi pole Dido ajakirjanik. Ja muide – kui palju meil ongi olnud neid professionaalseid korrespondente, mingi Timesi või Monde’i väliskirjasaatja tüüpi, pisut diplomaadivurhvi härraseid? Neid, seda kihti õieti polegi olnud, kui järele mõelda – nii nagu pole õieti olnud paljusid elualaseltskondi selles kitsukeses seltskonnas, mille nimi on Eesti. Väliskorrespondentide tööd on meie rahva jaoks ikka teinud pigem igasugu isehakanud, alates Dido moodi haritud poolpoliitilistest pagulastest ja kirjanikest kuni üliõpilaste, seiklejate, moodsa aja Iirimaa võõrtöölisteni välja.

Kõik need kirjamehed ja -naised on eesti lehtede näruste honoraridega üritanud katta kas või osakest oma välismail õppimise, reisimise või elamise kuludest. Ja kõik nad on, igaüks omal viisil ja tasemel, jaganud suguvendadega kodumaal oma värskeid ja vahel ka naiivseid esmaavastajamuljeid, pikkides neisse isemoodi reisikirjadesse küll poliitilisi, küll filosoofilisi, küll sentimentaalseid mõttekäike. See on kohe üks omaette žanr, mitte päriselt ajakirjandus, olles selleks liiga isiklik-esseistlik, aga mitte ka päriselt kirjandus, olles surutud ajalehe kitsastesse raamidesse (mis paistavad sajanditagustel eesti lehtedel küll palju avaramad olevat kui nüüd). Pigem üks epistolaaria alaliike: kiri välismaalt, ajalehes avaldamiseks.

Ja sellel alaliigil on omakorda üks suur ja järjepidev alaliik, kiri Pariisist. Ajaloolane Marek Tamm märkis mulle Dido raamatuga seoses, et need eestlaste läbi aegade kirjutatud ja avaldatud Pariisi-kirjad vääriksid lausa omaette uurimist, kõrvutamist ja miks mitte ka antoloogiana publitseerimist. Tõesti, miks mitte. Võiks olla huvitav ja naljakaski lugemine. Pariisis olemine ja Pariisist kirjutamine on üks eesti kultuurikonstante, ja muidugi mitte ainult eesti. Kuid see on iseenesestmõistetavus, millel pole mõtet pikemat peatuda. Vaimse vabariigina on see linn juba läbi sajandite olnud nii paljude pagulaste ja (enese)otsijate peatuspaigaks, et Pariisist kirjutatu ja Pariisis mõeldu laiutab maailmaliteratuuri riiulitel ammu üsna hõlmamatute meetritena.

Nende Dido Pariisi-kirjade puhul on aga huvitav just see ajaloo kordumise tunne. Midagi neis tema 1890ndate ja 1900 algusaastate kirjatükkides meenutab kangesti 1990ndatel mitmelt poolt välismaa metropolidest eesti lehtedele saadetud kirjutisi. Esiteks see piiritu vabaduse kogemise tunne. Vangist vabanenu maailma-ahmimine. Dido-aegne Venemaa polnud küll kaugeltki nii suletud kui meie noorusaegne, kuid eestlasena tajus ta selgesti, et on üle hulga aja esimesi teadlikke maailmaavastajaid selle nii kaua orjastatud rahva seast. Ta tundis oma missiooni. 1990ndatel oli see kõik muidugi hoopis kahemõttelisem ja vähem idealistlik ehk, kuid see puuristpääsenute avastusrõõm oli ikka.

Teiseks paistab 1890ndatel ja 1990ndatel olevat üsna sarnane see kontrast, mida siis Pariisist ja (1990ndatel üldse läänest) kirjutajad võisid tajuda oma kodumaa ja asukohamaa arengutaseme vahel. Dido kirjadest tuleb selgesti välja, et Pariisi-sugusest suurlinnast vaadates paistavad Eesti- ja Liivimaa, olgugi Vene eesrindlikumad provintsid, kaunikesti mahajäänud ja kehvadena. Hoopis mahajäänud ja ahtakesena paistab talle muidugi tema kodurahva maailmatundmise-piir. Kuid ta mitte ei kurda ega kaeba, vaid asub töö kallale. Millest kõigest – ja millise uurimusliku põhjalikkusega! – ei pajata tema olukirjeldused. Küll maailmanäitusest, küll Prantsuse-Saksa teravatest suhetest, küll, ja eriti, Prantsuse sisepoliitikast, mille kirjeldustest pidid eesti lugejad, kui järele mõelda, aimu saama neile ju täitsa tundmatu demokraatlise riigi toimimise hoobadest ning karidest! Talupojana kirjutab ta asjatundlikult prantsuse talupidaja elust, sotsialistina prantsuse sotside võitlustest. Nii saab temast lõpuks omamoodi kultuuriantropoloog, kes võõrast kultuuri kõigepealt iseendale ja seejärel omadele mõtestada ning seletada püüab.

Üks tore näide selle seletamise mahlakusest ja irooniast: Prantsusmaa on Dido sõnul see eesti vanade laulude imemaa, kus “sandid saia söövad”. Tõepoolest, juba XIX sajandi lõpuks oli prantsuse rahva igapäevaseks leivaks saanud üldiselt üsna valge nisuleib ehk eesti keeles sai. Sealjuures ei jäta Dido mainimata ka paradoksi: kusagil Alpides Mont Blanc’i jalami külakeses on vaene mägilane pakkunud talle kõva ja aganast rukkileiba, milletaolist kodumaal viimati küll vist sügaval orjaajal söödud.

Ja muuseas, jällegi nii väga tänapäevases või lähimineviku vaimus hoiatab Dido oma kaasmaalasi, et see imemaa, kus sandid saia söövad, ometi mingi tõotatud maa ei ole, kuhu tasuks ummisjalu kerge elu peale tormata. Kirjutades Pariisi eesti sõpruskonna asutamisest 1904. aasta 15. jaanuaril, peab ta vajalikuks oma “suguvendi järelemõtlemata, ettevaatamata tuleku eest kõvasti hoiatada. Töö ja teenistuse leidmine on siin palju raskem kui kodumaal” ning “Sõpruskonna poolt ei või nad mingit rahalist abi ega laenu loota.” Küll aga ergutab ta Prantsusmaale tulema “väljaõpp
inud käsitöölisi”, kvalifitseeritud tööjõudu siis tänapäeva žargoonis, kellel töö leidmisega suuremat raskust polevat ja kes Prantsusmaal ennast ametialal hästi täiendada võiksid.

Huvitav oleks muide teada, kui palju siis oli tegelikult neid eesti soost “väljaõppinud käsitöölisi”, kes sada ja rohkem aastat tagasi Pariisi õnne otsima jõudsid. Karta on, et mitte just palju, kui üldse. Praktiliste ja tehniliste õpireiside kohaks jäid siiski Vene- ja Saksamaa, kas või juba keele pärast. Pariis tõmbas ikka neid, kes Kaunite Kunstide poole või Kirjasõna Vabariigi kodanikuks pürgisid. Või kes üldse vabadusest ja vabast riigist sisse võetud olid, nagu Andres Dido.

Ja imelikul kombel ei valgusta need sajanditagused kirjad mitte ainult Eesti- ja Prantsusmaa tollaseid olusid, vaid toovad selgust ka nii mõnessegi tänapäeva Euroopa elu seika. Võtame või need meie kuulsad suhkrutrahvid. Dido kirjadest tuleb nimelt välja, et neilgi on vähemalt saja-aastane ajalugu. Juba tema päevil on Prantsusmaal elavalt vaieldud suhkru väljaveosubsiidiumide üle, mis riigikassale kõvasti maksma lähevad ja tänu millele suhkrut mittetootvad rahvad, eeskätt inglased suu odavalt magusaks saavad ning seda magusat marjamahla hulka segatuna veel mandrile vaheltkasuga tagasigi müüvad! Kõik saavad aru, et süsteem on skandaalne, aga suhkrumagnaadid osutuvad ka parteide suurteks sõpradeks ja nii ei muutugi midagi. Vahepeal on sündinud küll Euroopa Liit, kuid muutunud on selles vallas ikka vähe. Nõnda pakub Dido lugemine ajaloohuvilisele rohkesti imestamist: küll selle üle, mis kõik on teiseks saanud, veel enam aga selle üle, mis kõik on samaks jäänud või ikka ja jälle korduma kipub.

Ajad muutuvad ja ülikoolid muutuvad koos ajaga, võiks õigustatult üht vana tarkusetera ümber sõnastades öelda. Kokkuleppeliselt Euroopa vanimaks peetav, 1088. aastal asutatud Bologna ülikool oli algselt üliõpilasorganisatsioon, kes palkas endale õpetajaid (doktoreid). Ülikooli juhtimine oli üliõpilaste kätes ja doktorid pidid üliõpilastelt luba küsima isegi linnast väljas käimiseks. Ülikoolide edenedes, õieti nende sotsiaal-poliitilise tähenduse kasvades lahknes algne üliõpilasvõim kaheks: ülikooli kui asutuse ülalpidamine ja seega ka tema tuleviku üle otsustamine liikus linnade ja sealt kuninga ja kiriku võimkonda, akadeemiliste asjade üle otsustamine aga doktorite ja professorite kolleegiumide kätte.

Keskaegsed ülikoolid tegutsesid pea eranditult kuningalt, keisrilt või paavstilt saadud privileegide alusel ja selle tegevuse üle valvas ka ülalt nimetatud ülikooli juht ehk kantsler, kelle käes oli ülikooli rahakott. Akadeemiliste asjade ajamine käis kollegiaalselt ülikooli õpetajate (professorite) üldkoosoleku poolt, mida juhatas valitud rektor. Tema staatust iseloomustab väljend primus inter pares, esimene võrdsete seas, ja sageli vahetus rektor iga semestri järel. Niisugune oli ka Tartu ülikooli algus. Esimene kantsler oli Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte ja esimene rektor tema 19aastane üliõpilasest poeg Jacob, hiljem küll mõni professoritest.

Täidesaatev võim tegevjuhile

Ülikoolide missiooniks on olnud teadmisteni jõudmine ja teadmiste levitamine ning juba ammu taibati, et teadmistes ei peitu mitte üksnes jõud, vaid ka võim. Teadmiste ja õpetusega kaasnev võimalus mõjutada inimeste käitumist sünnitas kiusatuse allutada ülikooli akadeemiline tegevus välise võimu huvidele. Võimu ja vaimu vastasseis on saatnud ülikooli läbi kogu tema ajaloo ja selle vastasseisu Prantsuse revolutsiooni järel saavutatud tasakaalupunkti nimetatakse ülikooli autonoomiaks, mis on sõnastatud printsiibis “teadus ja õpetamine ülikoolis on vabad” (igasugusest välisest poliitilisest survest). See printsiip kehastub rektori institutsioonis, kelle esmaseks kohustuseks on esindada vaba vaimu huve. Selle printsiibi järgimine ei ole lihtne olukorras, kus rahakott on piiskopi, kuninga või ministri käes. Õiglane on lisada, et vabaduse all peeti algselt silmas eelkõige akadeemilist vabadust ja see ei hõlmanud ei asutuse materiaalset poolt ega tema strateegilist arengut, need otsused olid ühemõtteliselt võimu privileegid.

Selline “tööjaotus” hakkas arenenud Lääne-Euroopas murenema eelmise sajandi viimasel kolmandikul, kui üha suuremaks kasvavate ülikoolide keskne haldamine hakkas ministeeriumile üha keerulisemas ja dünaamilisemas väliskeskkonnas üle jõu käima. Ülikoole asuti lahti riigistama, andes neile lisaks akadeemilisele autonoomiale ka õigused otsustada paljude, seni riigi pädevuses olnud finantsmajanduslike küsimuste üle. Angloameerika ülikoolid olid juba ajalooliselt valinud teise arengumudeli, kus võim oli delegeeritud iseseisvatele avalikele ülikoolidele, ehkki mitte nende akadeemilisele kogukonnale, vaid ülikooliülesele valitsevale kogule (governing board), kes vastutab ülikooli strateegilise arengu eest. Pole juhuslik, et nende ülikoolide tegevjuhti ei nimetata rektoriks, vaid asekantsleriks (vice-chancellor) või presidendiks, mis viitab otseselt tema täidesaatva võimu algsele päritolule.

Siinkohal tuleks ära märkida ka müüte purustav otsus kutsuda maailma ühe juhtiva teadusülikooli, Oxfordi ülikooli juhiks ettevõtlustaustaga uusmeremaalane John Hood, mitte oma ülikooli professor. See tõsiasi peaks mõtlema panema ka meie teadusfundamentaliste, kelle arvates tuleks rektoriks nimetada kõige rohkem tsiteeritud teadlane. Ameerika ja Inglise ülikoolide vaieldamatult suurem konkurentsivõime üleilmses võrdluses on peamine argument samalaadse lähenemise kasvavaks ja tänaseni kestvaks rakendamiseks mandri-Euroopas. Meenutagem, et Eesti 1995. aastal vastu võetud ülikooliseadus andis meie ülikoolidele laiaulatusliku institutsionaalse autonoomia, mis hõlmab kõrvuti akadeemilise vabadusega ka õigust otsustada ülikooli kui terviku arengu oluliste küsimuste üle. Sellest tulenevalt ühitavad Eesti ülikoolide rektorid nii klassikaliste rektorite kui osalt ka kantsleri või siis presidendi funktsioone.

Olen veendunud, et ainult tänu sellele otsusele on meie ülikoolid suutnud riikliku rahastamise külmutamise kiuste areneda ja kasvada kiiremini ja tulemuslikumalt kui enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Tundes tänast Euroopa kõrgharidusmaastikku üsna hästi ja osaledes eksperdina mitmete riikide kõrghariduspoliitika kujundamise juures, võin vaid lisada, et meie julge lähenemine ülikoolide strateegilisele arengule on üheks eeskujuks tänastele kõrgharidusreformidele seni veel üsna traditsioonilist ülikoolimudelit viljelevas Kesk-Euroopas.

Igivajalik vastasseis

Ju on taiplik lugeja mõistnud, mis on mind ajendanud sel teemal sõna võtma. Need on möödunud Tartu ülikooli rektori valimised. Alustama peaks aga kaugemalt. Pidades igati õigeks meie avalikele ülikoolidele institutsionaalse autonoomia võimaldamist, olen ma sama hästi teadlik nende ülikoolide juhtimiskorralduse puudulikkusest ja tõsistest ohtudest, mis seetõttu valitsevad ning mis aitasid osalt kaasa ka viimaste valimiste lõpptulemusele. Ajaloolist vaimu ja võimu vastasseisu ei saa ega tohi delegeerida ühe kollektiivse, oma olemuselt vaid akadeemilist kompetentsi kandva organi kätte. See vastasseis on igivajalik, ent ülikooli ja avalikkuse huvides on luua selle vastasseisu haldamiseks niisugune organisatsioon, mis tagaks ülikooli püsimise mõistlikus tasakaalupunktis. See on aga võimalik vaid võimu ja vaimu piisava lahususe korral. Akadeemiline kogukond on väga isekas ja see on hea. Aga naiivne oleks arvata, et tarkuse suur, ent erialaselt äärmiselt killustunud kontsentratsioon üksi tagaks ülikooli kui terviku huvide arvestamise, rääkimata pikaajaliste avalike huvide esiplaanile seadmisest. Akadeemilise kogukonna himu võimu (raha?) järele on vähemasti sama suur kui võimu kiusatus vaimu enda huvidele allutada.

Sellele probleemile sai mõeldud juba praegust ülikooliseadust koostades, kui seadustati kuratoorium kui ülikooli ja ühiskonda sidustav institutsioon. Kahjuks ei ole see tööle hakanud, põhjuseks nii akadeemilise kogukonna umbusk sellise organi vajalikkuse suhtes kui ka kuratooriumi enda ning ministeeriumi ja valitsuse suutmatus ja oskamatus seda institutsiooni ülikooli valitsemiseks kasutada. Seda probleemi teades valmistas ülikool oma kuratooriumi suunamisel ette ja andis ministeeriumile aasta tagasi üle Tartu ülikooli seaduse uue versiooni, kus on püütud leida mõistlik lahendus võimu ja vaimu vastasseisu haldamiseks. Selle kohaselt seisaks tugevnenud kuratoorium hea strateegiliste ja majandusasjade eest ning ülikooli (akadeemiline) nõukogu korraldaks õppe ja teadustööd täies vastavuses akadeemilise vabaduse printsiipidega. Sellist ülikooli juhiks mõlema kogu poolt legitimeeritud tegevjuht, kelle käes oleks kogu täitevvõim. Oma ülesannetelt poleks ta enam rektor selle termini klassikalises tähenduses, vaid pigem president. Pakutud lahendust veidi edasi arendades peaks presidendi meeskonda kindlasti kuuluma ka ülikooli akadeemilise peana rektor, kes seisaks koduhoidjana kindlalt akadeemilise vabariigi väärtuste eest, samal ajal kui president tagaks ülikooli kui asutuse jätkusuutliku arengu väljaspool ülikooli. Kahjuks lebab see dokument üle aasta tulemuseta haridusministri laual.

Parimas usus ja teadmises

Rektorivalimised aga näitasid erilise selgusega kehtiva organisatsiooni haavatavust. Tundes võimu loomupärast korrumpeerivat iseloomu, püüdsin ma nii ülikooli sees kui ka avalikkusele selgitada poliitika kui võim
u kunsti ülikooli sammaste vahele toomise ohtlikkust, ent kahjuks tulemusteta. Mul on kahju, et mind ei mõistetud ning pealiskaudselt ja süvenemata isikustati minu sisulised argumendid. Seega muudeti asjaosalistest ja nende retoorikast sõltumatult rektori (ülikooli akadeemilise liidri) valimine 295-liikmelises valimiskogus sügavalt poliitiliseks (loe: võimule orienteerituks) ja seega ei tasu üllatuda, veel vähem aga kedagi süüdistada, protsessi lõpptulemuses. Iga valimiskogu liige otsustas parimas usus ja teadmises ning oma (grupi!?)huvidest lähtudes ning igast otsusest tuleb lugu pidada. Mil määral need otsused aga summeerusid avaliku ülikooli pikaajalisteks huvideks, on omaette teema.

Olen kindel, et ülikool õppiva organisatsioonina teeb sellest omad järeldused, ehkki ilmselt võtab see rohkem aega, kui on antud järgmise rektori valimisteni. Olen nõus kolleegi ja emeriitrektori Peeter Tulviste arvamuse ja mitmete tema argumentidega, et järgmine ülikooli rektor võiks jääda viimaseks rektoriks, andes teed presidentaalsele mudelile. Samas hämmastab mind ja teeb sügavalt murelikuks üleskutse pöörduda teisitimõtlejatesse suhtumisel tagasi keskaegsete kommete juurde ja saata nad tuleriidale.

Olgu ülikooli eesotsas president või rektor, vabadus väljendada oma arvamust ka siis, kui see juhi või ülikoolivälise võimuesindaja arvamusega kokku ei lange, on väärtus, mille eest tuleb tingimusteta seista kõigil ülikooli liikmeil ja kogu ühiskonnal. Rääkimata õigusest kaitsta avalikult oma põhimõtteid ja veendumusi, kartmata jagada Giordano Bruno saatust.

Mida lähemale valimistele, seda enam kasvab nõutus. Kus on nende valimiste sisulised konfliktikohad? Kus uued ideed ja tulevikuvisioonid, mille üle diskuteerida? Kui kahe juhterakonna, üks vasakpoolne ja teine parempoolne, valimisloosungid on nagu kaks tilka vett, siis kus on siin intriig või ideoloogiline vastandumine? Tulevikuvisioonidest ei räägi samuti keegi. Selle asemel on erakondade programmid üle ujutatud populistlike lubadustega, mille põhisisuks on mõõdutundetu ümberjagamine.

Sisulist diskussiooni Eesti tulevikusuundumuste üle neilt valimistelt oodata pole. See hakkab järjest selgemaks saama. Valitsuserakonnad laiavad rahulolevalt, kiitlevad oma saavutustega ja praktiseerivad kõige otsesemat kliendipoliitikat, mille eesmärgiks on oma potentsiaalsetele valijagruppidele raha lausa peo peale ladumine. Opositsioonierakonnad ei vaevu nähtavasti samuti sisulisemat diskussiooni algatama ja lähevad lihtsama vastupanu teed. Russofoobia, anti-Savisaarlus, “kommarid ahju” stiilis hüüatused lastakse suure tõenäosusega täiel rindel taas käiku. See on ju vana äraproovitud strateegia: rõhuda eesti valija arhetüüpsetele hirmudele ja selle seljas häbitult oma valimisedu kasvatada. Pole kahtlustki, et SDE ja IRL lähevad välja negatiivse kampaania peale. Põhivastaste Reformi- ja Keskerakonna potentsiaalne häälesaak tõotab kujuneda ehmatavalt suureks ja kuidagi tuleb leida vahendeid, et seda veidigi vähendada. Olen jätkuvalt arvamusel, et 2007. aasta kampaania tuleb üks räpasemaid, aga samas ka sisutühjemaid senise Eesti ajaloos.

Huvi pakuvad vaid raha ja minevikusümbolid

Tegelikult teavad poliitikud ise ka, et Eesti poliitika on omadega ummikusse jooksnud ning vaevleb idee- ja visioonipuuduse käes juba mitu viimast aastat. Vaja oleks värskemaid tuuli, lähenemisi ja arusaamu. Kuid neid ei osata või ei julgeta välja pakkuda. See on riskantne, kuna puudub sotsiaalne tellimus. Jälgige, mis teemad eesti valijaid kõige rohkem erutavad? Need on raha või siis minevikusümbolid (nt pronkssõduri ümber toimuv). Ülimateriaalses ühiskonnas, kus kõige mõõduks on raha, ei oodatagi parteidelt, et nad räägiks mingitest abstraktsetest teemadest nagu demokraatia, osalus, avatus… Oodatakse krabisevat – kiiresti ja otse peo peale. Ühiskonnas, mis elab oma mõtetega pigem poolsajandi-taguses minevikus kui mõtleb uue ajastu väljakutsetele, ei saagi tekkida sisulist diskussiooni tulevikusuundumuste üle. Eestlasi erutab pronkssõdur, mitte tulevikuunelmad Eestist kui Soome tüüpi innovaatilisest ja teaduspõhisest väikeriigist, mida kõikjal imetletakse. Parteid reageerivad ühiskonna nõudmistele ja tulemus ongi valik populistliku ümberjagava kliendipoliitika või sümbolite poliitika vahel, millest viimane rõhub must-valgetele vastandustele ning ühiskonna alateadvusesse ladestunud traumadele ja hirmudele.

Eesti poliitika on justkui kinni jäänud 1990. aastatesse. Valimisdebati taset vaadates pole mingit erinevust 1999. või 1995. aastaga. Teemad ja vastandused on täpselt samad. Kuna aga ühiskond ootabki poliitikutelt seesugust repertuaari, siis on võimatu sellest ringist välja murda. See on ülimaterialistliku ja minevikule orienteeritud ühiskonna tragöödia.

Res Publica tulek aastal 2003 tõotas tuua värskemaid tuuli, kuid tegelikult sai sellest veelgi küünilisem sümbolite poliitika praktiseerija ja edendaja, kui oli olnud Isamaaliit. Kõik nende uued ideed sumbusid üsna ruttu ja asemele tuli pragmaatiline mainstream-poliitika. Kõige kurvem on aga see, et Res Publica lörtsis ära viimasegi idealismi, mis Eesti ühiskonnas veel alles oli. Ilmselt on Eesti poliitika põhiolemus välja kujunenud ja siin saab muutusi tuua vaid evolutsioonilisel, mitte revolutsioonilisel teel. Ainult too evolutsiooniline tee tõotab tulla väga pikk. 

Ometi elab Eesti poliitikute kõlavate valimislubaduste kõrval oma elu, oma murede ja probleemidega. Eriti võimuerakonna valimisplatvorme vaadates näib, nagu oleks Eesti riik justkui valmis: kõik oluline on juba tehtud ja nüüd jääb vaid veidi paari asja kõpitseda ja rikkust helde käega laiali jagada. Sõna “reform” on enamiku erakondade kõnepruugist üldse kadunud. Meil nagu polekski tõsiseid vajakajäämisi ei haldussuutlikkuses, hariduses, tervishoius ega mujal. Haridusreformist ja haldusreformist on saanud tabuteemad. Hariduspoliitika peatükk piirdub paljude parteide valimisplatvormis tasuta koolitoidu, õpetajate palga tõstmise ja laste huvialaharidusega. Ka need on olulised teemad, kuid sellega ei saavutata kvalitatiivset hüpet hariduse sisus. Kuid just viimane on oluline, kui Eesti tõepoolest soovib teaduspõhise majanduse võidujooksuga kaasa minna. Näiteks Rahvaliidu valimisplatvormis pole sõna “innovatsioon” kordagi mainitud. Keskerakonna programmis kohtab seda kahel korral. Mõlema partei valimisplatvormis puudub üleüldse mõiste “teaduspõhine majandus”. Põhjalikumalt on hariduse ja teaduse temaatikat käsitletud IRLi ja SDE platvormis. Kuid karta on, et IRLi puhul läheb põhiline aur taas sümbolite poliitikasse (russofoobia üleskütmine, anti-Savisaarlus, minevikuteemad), ning need punktid jäävad üsna kõrvale. SDE on aga liialt nõrk, et oma teemasid üleüldse kõlama panna.

Kas jäämegi Euroopa ääremaaks?

Ometi peaks innovatsiooni ja teaduspõhise majandusega seotud. olema neil valimistel põhiteema. Kõigile on ju selge, et 2000. aastate alguses sai üks etapp Eesti arengus läbi. Odav tööjõud ja odava allhankemaa staatus ei saa enam olla Eesti konkurentsieeliseks, kusjuures poliitikud teavad seda väga hästi. Kui me pole suutelised lähitulevikus liikuma teaduspõhise majandusmudeli poole, jäämegi Euroopa ääremaaks. Tänane kõrge majanduskasv ei kesta igavesti. Kui praegu ei astuta otsustavaid samme ega suudeta juurutada uut, innovatsioonile suunatud majandus- ja ka hariduspoliitikat, tuleb kukkumine laineharjalt 3-4 aasta pärast väga ränk. Aken on veel lahti! Just praegu tuleks hakata kiiresti toimetama, kuid selle asemel räägitakse meile utoopilistest palkadest ja majanduskasvust. Kuid millel need näitajad põhinema hakkavad? Odava tööjõuga maa staatusel – nüüd ja igavesti? Maksude alandamine või palkade tõstmine ei saa asendada karjuvat vajadust uue majandus- ja teaduspoliitika järele. Ka pronkssõduri äravedamine või paigalejätmine ei aita Eestit teaduspõhisele majandusele kuidagi lähemale. Aga just pronkssõdur ja palk tõotavad kujuneda nende valimiste põhiteemadeks, mitte aga haridus, teadus ja innovatsioon.

Poliitikute jutu järgi on rikkust Eestis ülearugi. Sõitke aga mõnesse Lõuna-Eesti kõrvalisemasse piirkonda: lagunevad majad, joomarlus, heitumus, stagnatsioon, totaalne ääremaastumine. Kunagi rääkis endine Prantsuse suursaadik mulle oma külaskäigust Viljandi- ja Valgamaale. Ta oli täiesti šokeeritud. Ta ei olnud seesuguseid regionaalseid kontraste nagu Eestis seni näinud üheski teises Euroopa riigis. Väikese Eesti sees elavad eri regioonide inimesed nagu eri maailmas. Vaesus, kihistumine ja tõrjutus on juba ammu kujunenud ennekõike regionaalseks probleemiks. Kus on aga Eesti regionaalpoliitika? Parteide valimisplatvormides on vaid õõnsad loosungid “Terve Eesti peab elama” ja udune jutt maaelu edendamisest. Selle asemel, et lasta poliitikutel rääkida 20 000 palkadest, tuleks neilt nõuda läbimõeldud regionaalpoliitikat. Lõpuks ometi!

Ühiskonna politiseerumine on võtnud Eestis järjest ohtlikumad mõõtmed. Selle ehmatavaid vilju võisime näha seoses maadevahetuse skandaaliga, mille käigus  kõikvõimalikke “huvitavaid” fakte pinnale ujus. Haiglajuhtidest, koolidirektoritest, kohaliku elu aktivistidest, olulisest osast tippametnikkonnast on saanud parteipoliitika käepikendus. Mudel, et parteid on ainukesed võimu teostajad ja otsustajad kõigis ühiskonna sfäärides, ei saa töötata sootsiumis,
kus parteide usalduskrediit on ehmatavalt madal ja järjest vähesemaks jääb. Jah, ühiskonna politiseerumise vastu on aktiivselt sõna võtnud opositsioonipoliitikud ja eriti SDE. Kuid keda see politiseerimise-jutt ikka huvitab? Osalus, avatus, demokraatia – need pole teemad, mis ülimaterialistlikus ühiskonnas enamusele korda läheksid.

Puudulik regionaalpoliitika, ühiskonna politiseerumine ja piiratud ning vanamoodne  vaade haridus- ja teaduspoliitikale – need on vaid mõned tänased Eesti probleemid. Olulisi küsimusi, millega parteid ei vaevu eriti tegelema, võiks leida veelgi. Teemad, millega põhiliselt tegeletakse (pronkssõdur ja palgad), ei aita aga kuidagi panustada Eesti arengusse kümme aasta perspektiivis.  Paistab, et Eesti poliitika on jõudnud täielikku ummikseisu, kus edasiminekut pole ja tammutakse paigal. Suur osa poliitikutest ja valijatest elab mentaalselt edasi 1990. aastates. Uue aastakümne väljakutseid ja probleeme eiratakse ja neid ei suudeta näha. See tähendab, et tulevikku suunatud ja tegelike ühiskonna valupunktidega haakuvat diskussiooni 2007. aasta valimistel vaevalt tuleb. Selle asemel hakkab õilmitsema ühelt poolt ennast upitav vasakpopulism ja teiselt poolt küüniline möödaniku ja sümbolitega manipuleerimine. See on ülimaterialistliku ja minevikku kinni jäänud ühiskonna tragöödia.  

Peter Burke, Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost.

Inglise keelest tõlkinud Ainiki Väljataga.

Varrak, 2006. 320 lk.

Nii võiks parafraseerida üht Peter Burke’i väidet äsjailmunud kogumikus. Peter Burke’i töödest ei saa mööda minna keegi, kes tegeleb kaasajal kultuuriajalooga. Eesti keeles on varem ilmunud ajakirjas Tuna (2004, nr 4) käesolevaski kogumikus leiduv artikkel “Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus” koos nii autori loometeed kui “uue kultuuriajaloo” mõistet tutvustava artikliga Marek Tamme sulest.

On mõistagi kahetsusväärne, et selle kultuuriruumi, kuhu me loomuldasa kuulume, ajalookirjutuse uued ja viljakad ideed jõuavad eestikeelse lugejani märkimisväärse hilinemisega. Ehkki tõlgitud kogumiku originaal ilmus alles 1997. aastal, on Peter Burke aktiivselt tsiteeritud autor juba möödunud sajandi 70.-80. aastatest. Tuleb aga tõdeda, et Peter Burke’i huvi keskmes on küsimus, mis ei puuduta ainult ajaloolasi ja ajaloohuvilisi, vaid iga mõtlevat inimest ja on sellisena aegumatu, tänases Eestis ehk eriti päevakohane. Tekkis isegi mõte, et iga tekst jõuab lugejani siis, kui too on selleks valmis.

Kõnesolev väljaande kaheteistkümnest artiklist viis on pühendatud kultuuriajaloo problemaatikale. Põhjalikumalt käsitleb Peter Burke seda teemat monograafias “Mis on kultuuriajalugu” (“What is cultural history”, 2004). Kogumiku avaartiklis kirjutab autor: “19. sajandil hakkas laienema lõhe, kus ühele poole jäi kultuuriajalugu, mis muutus pigem asjaarmastajate pärusmaaks, ja teisele poole professionaalne ehk positivistlik ajalugu, mis keskendus üha rohkem poliitikale, dokumentidele ja “käegakatsutavatele faktidele”. Hoolimata viimase põlvkonna jooksul toimunud muutustest, sealhulgas kultuuriuuringute tõusust akadeemiliselt tunnustatud valdkonnaks, võib siiski veel olla vara väita, et see lõhe on ületatud. Oma panuse silla ehitamisse püüavad anda ka järgnevad esseed.” (lk 30).

Marek Tamm kirjutab, et  Peter Burke’ile on omane pidevalt avardada oma uurimisvaldkonda. Burke on veendunud, et “kultuuriajalugu on praegusel killustumise, spetsialiseerumise ja relativismi ajastul vajalikum kui kunagi varem. Ja võib-olla just sellepärast on kultuuriajaloo poole pöördunud teadlased ka teistest valdkondadest, kirjanduskriitikast sotsioloogiani” (lk 201). Eestiski, kus üleolevat suhtumist kultuuriajalukku on pool sajandit võimendanud omakorda ka okupatsioonivõimude sihilik poliitika, on viimasel ajal hakanud ilmuma häid akadeemilisi kultuuriloo käsitlusi, eriti mis puudutab kesk- ja  valgustusaega. Kuid ka Eesti ühiskonnas hetkel käärivad pinged juurduvad nii või teisiti kultuuriloos, kinnitamaks, et kultuuriloo uurimine ei ole pelk akadeemiline harrastus. Kultuurilugu on meie kollektiivne mälu, rahvusmälu, meie identiteedi tuum.

Londonis 1937. aastal iiri katoliiklase ja poola-leedu juuditari peres sündinud Peter Burke koges kultuurilist mitmekesisust juba varases eas. Oma ja võõra probleem, kultuuride vastastikused mõjud ja konfliktid on kõiki tema töid läbiv teema. Ajalugu ei ole midagi muud kui jutustus meist endist. Eriti kõik see, mille võiksime määratleda kultuuriajaloona, on tihedalt seotud meie identiteediga. Peter Burke kirjutab, et ajalugu kui kollektiivne (või kollektiivide) mälu sarnaneb indiviidi omaga selles mõttes, et on emotsionaalne ja valikuline, kuid ka teistpidi, indiviidi identiteet on tihedalt seotud ühiskonna mäluga.

Paljud meidki puudutavad probleemid on palju üldisemad – ja ka triviaalsemad, kui tahaksime tunnistada. Peter Burke kirjutab: “Miks erinevad kultuurid suhtuvad minevikku nii vastandlikult? Sageli öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad. Sama hästi võiks ka öelda, et võitjad unustavad ajalugu. Nemad võivad seda endale lubada, samas kui kaotajad ei saa leppida toimunuga ja on määratud selle kallal juurdlema, seda uuesti läbi elama ning mõtisklema, kuidas oleks võinud minna teisiti. Seda saaks seletada ka kultuuriliste juurte kaudu. Kui juured on olemas, siis võidakse endale lubada nende võtmist enesestmõistetavana, aga kui need kaotada, tekib vajadus neid otsida.” (lk 63). 

Mäletamise juurde kuulub paratamatult unustamine – ühtaegu nii teadvustamatu kui teadlik protsess. “Ühiskondliku mälu toimimise mõistmiseks tasub uurida ka seda, kuidas on ühiskondlikult korraldatud unustamine, millised on väljajätmise, mahavaikimise ja tõrjumise reeglid, ning küsida: kes tahab, et unustataks, mida ja miks. Ühesõnaga tuleb uurida ühiskondlikku amneesiat” (lk 66). “Kunagi oli olemas selline amet nagu meeldetuletaja, mis eufemistlikult tähendas lihtsalt võlgade sissenõudjat. Tema ülesanne oli tuletada inimestele meelde asju, mille need oleksid parema meelega ära unustanud. Ajaloolase üks tähtsamaid kohustusi on olla meeldetuletaja” (lk 69).

Intervjuus oma ajaloolasest abikaasale Maria Lúcia G. Pallares-Burke’ile (kellele kogumik on ka pühendatud) ütleb Peter Burke: “Mis on ajalugu? Mineviku käsitluste tundmine  aitab meil orienteeruda maailmas, milles me elame. Ajalugu tuleks õpetada tagurpidi. Mõistame tänast paremini, kui teame, mis juhtus kuuekümnendail, et mõista kuuekümnendaid, peaksime tundma eelnevaid põlvkondi, etc. Teine võimalus on oma kultuuriliste juurte otsimine. Kuid õppida ainult oma ajalugu on ohtlik, see kultiveerib kitsarinnalisust ja üleolekut. Tahan öelda, et on süvamälestusi (kaasa arvatud kollektiivmälus ja ajaloolises mälus, vähemalt mõnedes struktuurides), mida ei ole võimalik unustada. Ainuke lootus on nende teadvustamine ja “läbitöötamine”, arutledes nende üle näiteks koolis, nii et lastel oleks võimalus mõista ka teise poole seisukohti, nii jõuaksid nad samm sammult lähemale “poolte” idee hülgamiseni üldse. /…/ Võib ka olla, et sõjaõuduste mälestused ärgitavad poliitikuid järgima demokraatiareegleid. Võiksime ehk öelda, et halvad mälestused on head poliitikale?”

Maria Lúcia G. Pallares-Burke kirjutab, et võti Peter Burke’i tööde mõistmiseks peitub tema väsimatus seoste otsimise rõõmus. Ta ehitab kirglikult sildu keelte, kultuuride, ajastute, teemade, metodoloogiate, teadusharude vahel – ja kõnnib neist siis üle, et näha, mis asub kõrval. Autori eruditsioon ja oskus leida üllatavaid ja sügavaid seoseid kajastub ilmekalt tema varauusaegsele  Itaaliale pühendatud esseedes. Esmapilgul kaugena tunduv ei ole seda enam lähemal vaatlusel. Marc Bloch, kel on oluline osa Peter Burke’i vaimses kujunemises, kirjutab oma “Ajaloo apoloogias” (Enn Tarveli eestinduses ilmunud 1983. aastal), et  “kogu meie Õhtumaa tsivilisatsioon on, erinevalt teistest kultuuritüüpidest, alati palju oodanud oma mälult. Ta kandis seal kõike, nii kristlikku pärandit, kui antiigi pärandit. Kreeklased ja ladinlased, meie esimesed õpetajad, olid ajalugu kirjutavad rahvad.” Samast rüpest kasvanud kirjakultuur on kujundanud eestlasegi identiteedi, isegi neopaganlikud pärimused on tegelikult kirjakultuuri sees sündinud ja sellest eraldunud konstruktsioonid.

Piirid erinevate kultuuride vahel ei ole nii jäigad, kui need tunduvad poliitilise ajaloo konstrueerituna. Raamatus “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” (“Popular culture in early modern Europe”, 1978) kirjutab Peter Burke näiteks vaimulikest kui trükikunsti-eelsest meediumist ja siin on äratuntavaid seoseid ka Eesti ajaloo jaoks. Peter Burke’i raamat peaks ärgitama ka Eesti kultuuriloolasi uurima sügavamaid kihistusi ja seoseid. Õpetlik on see nii metodoloogilisest aspektist kui oskuse poolest näha ja välja tuua mittetriviaalseid probleeme.

Peter Burke’i tööde ladus stiil on Maria Lúcia G. Pallares-Burke’i  arvates üks põhjus, miks tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja neid loetakse kõigis maailmajagudes. Ka Ainiki Väljataga eestinduses on “Kultuuride kohtumist” mõnus lugeda. Eriti
köitvaks teevad Burke’i tööd aga neis rajatavad sillad kultuuride ja ajastute, keelte ja rahvaste vahel, nii et lugejagi tunneb end ühtaegu nii silla osana kui sillal kõndijana.