Toeta
Otsi

Valga

  • Tartu lastekunstikooli lõputööde näitus 2012 22.mai — 6. juuni

    Tartu lastekunstikool

    Aastal 2012 lõpetavad Tartu Lastekunstikooli “diplomitöödega” järgmised isikud:

    Richard Keršis
    Riina Hermann
    Kariina Kaaver
    Karl Matteus Nemliher
    Karl Paide
    Sille Saareleht
    Gerda Nurk
    Timmu Tollimägi
    Kristin Kliiman
    Greta Kuus
    Anna Gubskaja
    Valeria Mitjurina
    Diana Tšubarova
    Piia Maria Tomberg,
    Siim Järg
    Freda Purik
    Marju Matt
    Karolin Kelpman
    Laura-Liis Metsvaht
    Andra Rajasalu
    Margarita Zahharova
    Eveli Lill
    Karel Kasar
    Diana Rossmann
    Darina Levtšuk

    Nende sel puhul loodud opus magnumid, maalid, joonistused, graafika, fotod, plakatid on näha kuni 6. juunini Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi 52) ja siis Athena kini fuajees.

  • Verdi kui magnet ja proovikivi

    Tiiu Levald

    Ja veel üks tähelepanu vääriv fakt, libretist F. M. Piave kiri Verdile 18. märtsil 1857: „Suurema osa ajast olen üksi ja kodus, sest Veneetsia on saanud „Boccanegra” väärtuste üle vaidlemise keskpunktiks.” Lõbus ja kosutav ilming – millega tegeles ajakirjandus 150 aastat tagasi, ja millega tegeleb nüüd?! Kas me oleme ühegi ajalehe esiküljel näinud tähelepanu püüdvat pilti ja rasvast pealkirja näiteks teemal „Täna laulab esmakordselt Wallenbergi Rauno Elp!”, või „Täna laulavad koos maailmaklassi kuuluvate Raimo Laukka, Oksana Dõka ja Badri Maisuradzega meie Rene Soom ja Mart Laur!”? See on ilmne unenäosoov, sest probleemi raha-asjameestel pole – saalid on ju täis!

    Nüüd siis 15. III „Simon Boccanegra” kontsertettekandel Estonia kontserdisaalis kuuldust: esitajateks Estonia koor ja orkester Arvo Volmeri dirigeerimisel, rollides Raimo Laukka (Simon Boccanegra), Leonid Savitski (Fiesco), Oksana Dõka (Maria), Badri Maisuradze (Gabriele), Rene Soom (Paolo), Mart Laur (Pietro) jt.

    Kuna Verdi toetas tuliselt Itaalia risorgimento (taasühendamine) liikumist, siis huvitas see teema teda ka ajalooliselt. Luues „Trubaduuri”, mille libreto aluseks oli hispaania kirjaniku Gutiérreze romaan – too oli 1840. aastatel ka Genovas Hispaania konsul – sattus talle kätte sama autori „Simon Boccanegra”. Inspiratsioonile tuli lisa ka poeet Petrarca omaaegsete kirjade lugemisest. Need olid adresseeritud Boccanegrale ja Veneetsia doodžile. Poeet hoiatas neid kodusõja eest ning tuletas neile meelde, et nad mõlemad on ühe ema, Itaalia pojad. See on ideeline taust. Libreto on Piave kirja pannud väga kaunites värssides, kuid võib-olla oleks võinud liiga komplitseeritud ja dramaturgiline liin kontsentreeritum olla.

    Antud õhtul sai kuulata muusikaliselt kõrgel tasemel esitust. Orkestri partituur on tõesti juba hoopis teiste varjunditega kui varasem Verdi looming, kuid siin pole veel sellist täiuslikku lõpetatust nagu „Othellos”, rääkimata „Falstaffist”.

    Lauljate koosseis oli peaaegu täiuslik. Nii ürglooduslikku sopranit nagu Oksana Dõka ei kohta vist tihti, lisaks on talle antud sarm, lihtsus olekus ja siiras suhtlemine partneriga ka kontsertolukorras. Kummaline ja fantastiline oli tema esimese vaatuse Cantabile – siin oli Renata Tebaldi ja Maria Callase traditsioonides suursugusust ja tehnilist täiuslikkust, mahedust ja jõulisust. Ka duetid Boccanegra ja Gabrielega olid suurepäraselt musitseeritud. Võib-olla duetis esimesega oleks oodanud veelgi nüansseeritumaid Verdi ppp-remarkide väljavoolimisi, kui just täiuslikkust silmas pidada.

    Raimo Laukkal on loomult kõrge ja väga kauni tämbriga bariton. Lugedes kavabukletist tema 20aastase tegevuse rollinimistut maailmalavadel, on selge, et tegu on suure meistriga. Tõenäoliselt oli tal sellel õhtul mingi terviseprobleem (miks muidu pidev vee rüüpamine ja nina masseerimine). Kuid midagi pole parata – publik ootab täispanust. Partii oli lauldud hea koolilise traditsiooni ja musikaalsusega, kuid kangelane-Boccanegra jäi seekord sündimata. Oli ta ju plebeilikust päritolust sõltumata ja oma julge meele ning põhimõttekindluse tõttu doodžiks valitud. Proloogi duetis Fiescoga, kes jutustab oma lapse kadumisest ja lõpus õudusega leiab armsama surnukeha, jäi kogu valupundar formaalseks. Ning hiljem rõõm oma surnuks peetud tütre leidmisel oli olemata – kõik piirdus vaid ilusalt lauldud fraasidega. Puudus ka vähimgi suhe partneritega. Kahju, kuid usun, et laulja hea tervise juures oleks saanud kuulda hoopis teist rollikäsitlust.

    Badri Maisuradze on ooperisõpradele jällegi üks suur looduse kingitus. Tema hääles on Jussi Björlingi kirkust ja Mario del Monaco häälele omast mahtu. Näitleja koolitusest ilmset tuge saanud dramaturgiline loo ülesehitamise oskus andis muusikalise materjali nappusele vaatamata talle kätte kõik dünaamiliste vahendite sisulise vormimise võimalused Verdi unistuste täitmiseks – tenor peab ka ppp-s laulda suutma! Täiuslikult kõlas teise vaatuse stseen ja aaria, mille lõpu Largo jäi kõrvu kumisema. Heas ansamblitunnetuses kõlasid duetid Maria, Fiesco, Boccanegra ja Paologa, neis oli õrnust, armastust, armukadedust ja valu.

    Leonid Savitski on alati köitnud oma musikaalsusega ja tema veidi lõunamaise „sahinaga” hääle tämber ning bassihäälele vajalikud madalad noodid on teinud temast pidevalt töös laulja. Veenev on tema rollikäsitlus, siin on kõik läbi tunnetatud. Kuid sellel õhtul hakkas kõrva üks ilmse väsimuse märk: häälel puudus Verdi laulmiseks vajalik „tera”, fokuseeritus, mis ülejäänud lauljatel nii eredalt olemas oli. Seetõttu ei sobitunud Fiesco meloodiakäigud harmooniliselt kooripartiiga proloogis ja ka teise vaatuse stseenis Paologa jäid kõrvu tooni „sissesõudmised”, mis ei lasknud kahel häälel ideaalseks ansambliks sulanduda.

    Paolo ja Pietro rollides laulnud Rene Soom ja Mart Laur rõõmustasid kõrva igas mõttes: täisväärtuslikud hääled, hea stiilitundega lauldud ja väga intensiivse omapoolse karakteriandmisega. Tekkis isegi selline mõte, et kui ükskord leidub üks lavastaja, kes oskab sellest väga komplitseeritud libretost välja voolida oma, psühholoogilisi liine kokku vedava kontseptsiooni ning usaldab Boccanegra rolli Soomile ning Fiesco rolli Laurile, siis võiks tulemus olla paljutõotav.

    Orkestril oli sellel õhtul hoopis uus pillirühmade asetus, kuid kõlas sellest hoolimata rahvusooperi vääriliselt. Kõik soolopillid kandusid heas kvaliteedis saali, kohati oli isegi mingi stereofooniline efekt. Võib-olla mõned tutti-momendid katsid lauljate kulminatsioonitoone, kuid see on ilmne kontserdilava akustiline probleem. Koori üldkõla, eriti naiskoori silmas pidades, oli kompaktne ja mahukas, küll aga oleks meeskoorilt oodanud toekamat maskuliinsust. Selge on ju see, et sellise harva esitatava muusikalise materjali ettevalmistamine piiratud ajaga on omaette kunsttükk ja sellega sai dirigent Arvo Volmer temale omase veendumusega hakkama.

    Väga tahan kiita kavabukleti koostajat (Liina Viru) ja libreto tõlkijat (Mare Väli): see oli põhjalik, inforikas ja poeetiline.

     

     

  • Allapoole langedes

    Aet Annist

    Kui see situatsioon asetada tuhandeid kordi suurendatud skaalale, siis paistab, et just viimased strateegiad on need, mille inimkonna suur osa on valinud kliimamuutustele reageerimiseks. Mõned kuulutavad nii muutused kui nende inimliku põhjuse teooriaks, mida pole tõestatud. Näiteks Briti ajakirjandusega võrreldes on Eesti meedias niisugused seisukohad üllatavalt ebaproportsionaalselt esindatud. Kuigi enamus teadlastest näeb kliimamuutustes märkimisväärset antropogeenset elementi, tuuakse siinkandis esile pigem kahtleva vähemuse või alternatiive otsivate teadlaste hääl. Selge, et teaduses ei ole kõik kunagi sajaprotsendiliselt ühegi teooria poolt, see on teaduslikku mõtlemisse juba eeldusena sisse kirjutatud. Mitte teooriate paljus pole aga probleemiks, vaid see, milline neist võetakse käitumise aluseks. Loogiline tundub valida teooria, mida toetab suurem osa teadlasi ja mille ignoreerimise risk on kõige suurem. Selle asemel on aga meie meedia valinud akadeemilise debatina huvitava, kuid käitumise mõjutamise ja risk maandamise seisukohalt kasutu või suisa kahjuliku tee. Kui me läheme hambaarsti juurde, siis ei astu me ju toolis vaidlusse, kas dentistid on ikka ühel nõul ses osas, millise puuriga ja kui sügavalt puurida. Kesk ilmselgelt muutunud ilmastikku võib mõista võhikute olukorra ja selle pikaajaliste hinnangute vaidlustamist (asi puudutab ju igaüht isiklikult vähemalt laste ja/või lastelaste tuleviku kaudu), kuid vaevalt on seda tarvis takka õhutada.

    Teised, kes allapoole langevad, teatavad, et midagi pole teha niikuinii, võtame, mis võtta annab, ja tuleb, mis tuleb. Ka nemad on Eesti meedias hämmastavalt häälekad. Vaatenurk on umbes järgmine: mida me ka siin Euroopas ei teeks, kui Hiina ja India tarbimisühiskonnaks vormuvad ja ameeriklased oma käitumist ei paranda, ei ole sellest mingit kasu, lõpp on kindel. Eetilist eeskuju näitamise ja pöörde algatamise kohustust selline seisukoht ei tunnista. Niisuguste kommentaatorite perspektiivitunnetus ei hõlma ka juba reaalseid kliimamuutustest tingitud sotsiaalseid murranguid, nagu keskkonnapõgenike arvu kasv ja mõju ka Euroopas juba tänasel päeval. Ükskõiksus järgmise põlvkonna elu jooksul toimuda võiva vastu paneb küsima, mis õigustusega nad oma lapsi sellesse troostitusse maailma toovad ja järgmise põlvkonna eluvõimaluste üle otsust tegema jätavad. See seltskond küllap kiirendab lõpu saabumist oma isekuse, ükskõiksuse ning minnalaskmismeeleoludega.

    Kuigi silmaklappidega vastuseid reaalsetele ohtudele on veel mitmeid, võib nende kõigi mõju kokku võtta ühtmoodi: see suhtumine toob kaasa segaduse, lootusetuse ja käegalöömise. Kindlasti võib olukorra parandamise viiside suhtes kahtlusi avaldada ja isegi nende üle ironiseerida, kui tundub, et see aitab. Aga miskipärast on skepsis või ükskõiksus Eestis seni veel peamine reaktsioon. Diskussioonides domineerib hoiak, et prügisorteerimine ja autovabalt hakkama saamine on parimal juhul lihtsalt indulgentsi, halvemal juhul aga lausa raskendab olukorda. Kuid ka sarkasmi ja põlastust murelike roheliste häälte suhtes kasutatakse omamoodi indulgentsi ostmiseks: vabandamaks mittemidagitegemist.

    Võimalik on muidugi nii see, et olukord ei halvene inimkonna seisukohalt kõige mustemate stsenaariumide järgi, kui see, et hukule liigutakse vastu kiiremini kui üldse reageerida jõutakse. Loogiline oleks aga igal juhul mitte riske eirata ja võimalusi kasutamata jätta. Kuni inimkond üheskoos allapoole langedes vaidleb, naeruvääristab, eitab ja käega lööb, tuleb maapind üha lähemale ja oksi, millest haarata, jääb aina vähemaks ja vähemaks.

     

  • Nikolai Balabini ja Melitina Balabini (Soome) näitus A-galerii Seifis

    Agalerii

    A-galerii Seifis on 25.maist avatud Soome kunstnike Nikolai Balabini ja Melitina Balabini näitus KOGUTUD JUTUD (COLLECTED TALES).

    Nikolai Balabin lõpetas Peterburi Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna 1991.aastal ja Rakenduskunsti ja Disainikolledøi (ehtekunsti ja kivitöö eriala) Lappeenrantas 1996.aastal.  Ta elab ja töötab Lappeerantas, kus tal on 1997. aastast oma ehtekunstistuudio.  Kunstnik on Soome disainerite ühingu Ornamo ja Soome Ehtekunsti Ühingu liige.  Tal on olnud isikunäitused Soomes, Venemaal ja Taanis ning ta on osalenud grupinäitustel Soomes, Venemaal, Lätis, Leedus, Hollandis, Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Poolas, Taanis ja USA-s.  Tema ehted on esindatud Cominelli Fondi (Itaalia), Soome Tarbekunstimuuseumi, Soome Ehtekunsti Ühingu ja Kivimaailma Näituste Ühingu (Venemaa) kollektsioonides ning erakogudes Soomes ja Venemaal. 

    Nikolai loob unikaalseid ehteid ja väikeseeriaid kasutades erinevaid materjale, näiteks hõbedat, pronksi, kivi, merevaiku, gagaati, paberit, klaasi ja keraamikat. Selle näituse tööd peegeldavad tema tähelepanekuid minevikust ja olevikust, tundeid ja muljeid.

    Kunstnik ütleb, et “see on jalutuskäik läbi mu elu – huvitavad teed, romantilised paigad ja vaatamisväärsused, mis jalutuskäigu ajal leitud”.

    Melitina Balabin lõpetas Ehtekunsti ja Metallitöö Kooli Tamperes 2004.aastal ja Lõuna-Karjala Polütehnikumi (ehtekunsti eriala) Lappeenrantas 2006.aastal.  2006. aastast on tal Lappeenrantas oma ehtekunstistuudio.  Kunstnik on Soome disainerite ühingu Ornamo ja Soome Ehtekunsti Ühingu liige.  Tal on olnud isikunäitused Soomes, Venemaal ja Taanis ning ta on osalenud grupinäitustel Soomes, Venemaal, Lätis, Leedus, Itaalias, Saksamaal, Poolas, Taanis ja USA-s.  Tema ehted on esindatud Saksamaa Merevaigumuuseumi ja Soome Ehtekunsti Ühingu kollektsioonides ning erakogudes Soomes. 

    Melitina loob unikaalseid ehteid ja väikeseeriaid kasutades muude materjalide seas hõbedat, pronksi, kivi, merevaiku, klaasi ja keraamikat.  Selle näituse tööd on seeriast Sammalmetsä.

    Näitust toetab Soome Kultuurifondi Lõuna-Karjala Regionaalne Fond.

    Näitus jääb avatuks 18. juunini 2012.

  • „Kiire lõppmäng” polnudki kiire

    Igor Garšnek

    Nimelt esitas õhtu esimeses pooles kammerkooslus Ansambel U: eesti uuemat kammermuusikat ning kokku kuue teose ettekanne vältas katkematult poolteist tundi (!). Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et kõik nood lood (peale ühe koomilise erandi, sellest hiljem) kõlasid n-ö ühes, akadeemilises-dissoneerivas võtmes. Ma ei taha sugugi väita, et Märt-Matis Lill, Helena Tulve, Pille Kangur ja teised, kelle kammerteosed kõlasid lõppkontserdil, oleksid ühenäolised heliloojad. Kuid küllaltki üheplaaniline esitus ning kontrastide puudumine hirmpika kammermuusika kava ülesehituses viis resultaadini, mida peaksid siin maamunal pelgama vist kõik interpreedid – tulemus mõjus üsna väsitavalt ja igavalt.

    Paradoksaalne ongi see, et igas loos eraldi võis ju kontserdi esimeses pooles kuulda paljusid plussmärgiga kvaliteete (mõnes rohkem, mõnes vähem), ent kõik kokku jättis venitatud ja amorfse kogumulje. Pikk nagu teomehe tööpäev… Et see pole ainult minu arvamus, näitas kõnekalt seegi, et vaheajal hõrenesid niigi vähese publiku read veel mõnekümne inimese võrra. Lahkujatest oli mul küll hiljem natuke kahju, kuna järgnev RAMi kontserdipool oli, vastupidiselt, hästi atraktiivne ja kontsentreeritud. Ent nüüd kõlanud (uudis)teostest lähemalt.

     

    Surmtõsine kammermuusika

    Ansambel U: alustas esinemist Märt-Matis Lille (1975) teosega „When the Buffalo Went Away” („Kui piisonid läksid ära”, 2007). Kavaraamatust on lugeda, et see on katse kirjeldada muusika kaudu ühe kultuuri, antud juhul indiaanlaste kultuuri väljasuremist. Helitöös võis eristada kahte suuremat kompositsioonisegmenti: esimene, mis kulges kiires tempos, töötas väljendusrikkal liikumismotoorikal, ent teine, aeglasema arengukõveraga etapp viis kuulaja pigem sonoristlikku kõlamaailma. Omaette tähendus oli, eriti esimeses segmendis, kõnetekstidel (autori esituses): sellel oli muusikalist helikangast ühelt poolt struktureeriv ning teiselt poolt ka mõtestav roll. Igatahes loo esituslikuks tervikuks kujunemine pani korraga mitmel tasandil kuulama ja kaasa mõtlema.

    Järgnenud Pille Kanguri (1966) esiettekandeline „Laulu otsimine” bassklarnetile (Meelis Vind) võinuks tekitada juba ette ootusärevust; eeldab ju teos sooloinstrumendile mõningaid interpretatsioonilisi-mängutehnilisi „trikke”, ja seda eriti niisuguse spetsiifilise pilli nagu bassklarneti puhul. Läks aga mõneti teises mõõtkavas: suurelt jaolt meditatiivses, kohati loitsuliseski muusikas polnudki n-ö tühikäigul „trikitamist”. See-eest oli süüvimist pilli kõlavõimalustesse erinevates registrites kuni obertonaalsete mänguvõteteni välja (multifooniline mitmehäälsus). Samas mingist meeldejäävate karakterite artistlikust väljamängimisest, mida konkreetse solisti võimete tõttu võinuks ju eeldada, me siin ka nüüd rääkida ei saa.

    Helena Tulve (1972) on teadupärast helilooja, kelle muusika kuulamine võib üllatada alati. Mõistagi hea interpretatsiooni puhul, ja seda Ansambel U: esitatud „stream” (2006) ka oli: toon siin välja kõigepealt värvierksa kõlalise peenfaktuurilisuse ning sellest johtuva tämbripolüfoonia. Võib ka nii öelda, et kuulda sai ülimalt kõnekaid, kujunditena kuulaja tajus kaasa mängivaid värvifinesse isikupäraselt koloriitses heliamalgaamis. Pidevus ja ootamatus käsikäes: ootamatult mõjub siin pea iga uus tämbraalne kujund, pidevaks jooneks on aga muusika enese seespidine hõõgumine.

    Kimmo Kuituneni (1968) Trio klarnetile, tšellole ja klaverile (2006) võiks ehk olla iseloomulikuks näiteks, mis saab siis, kui pöörduda XXI sajandil traditsioonilise sonaadilaadse vormilahenduse juurde tagasi võib-olla niisama, siirast mängurõõmust. Helilooja näib olevat seda teinud pigem väliselt, konservatiivselt positsioonilt lähtudes stiilis „kiire-aeglane-kiire”. Samas on XVIII-XIX sajandi sonaadivorm suurelt jaolt beethovenlik-goethelik karakterite heitlus, näiteks põhimõttel „Faust-Mefistofeles”. Ükskõik, kui tõsiselt me neid mängureegleid ka praegu arvestame, eeldab nende juurde naasmine mitmeti väärtuste ümberhindamist – kas või karakterite transformatsioonide näol. Kui seda pole, jääb „sonaatlik mänguväljak” ehk kuidagi tühjaks… Ja samas ka akadeemiliselt konservatiivseks.

    Järgnenud muusikalise sketši „Romeo ja Julia” autoriteks olid märgitud Mart Kangro & Ansambel U:. Neile lugejaile, kes ei tea: Mart Kangro (1974) on lavastaja-koreograaf. Ning lavastajakätt oli siin tõepoolest tunda, kuna „Romeo ja Julia” oli päris vaimukas pastišš Prokofjevi samanimelise balleti tuntumatest numbritest. Muusikaliste karikatuuride jada, mida saatis ka jantlik lavaline tegevus: näiteks kui üks mängis naljakat soolot, siis teine luges ajalehte, kolmas heegeldas midagi jne. Mõnusalt humoorikas vahepala muidu surmtõsises kammerkavas.

    Esimese kontserdipoole viimase teosena sai kuulda Mariliis Valkoneni (1981) esiettekandelist „Katkestust”. Selles loos oli tunda autori tulemuslikku eeltööd erinevate karakterite modelleerimisel ja ühtekokku moodustasid need ka küllaltki atraktiivse kujundite galerii.

     

    Mänguline koorimuusika

    Kontserdi teises pooles tulid RAMi esituses Kaspars Putniņši dirigeerimisel ettekandele uuemad eesti kooriteosed. Olgu etteruttavalt öeldud, et ükski kolmest kõlanud helitööst ei vastanud tavapärasele ettekujutusele n-ö traditsioonilisest koorimuusikast. Igas loos oli peidus mõni leidlik, mänguline „nipp” või puänt. Ja olgu lisatud veel, et Kaspars Putniņšile oli see RAMi ees viimane etteaste koori peadirigendi rollis.

    Mirjam Tally (1976) „2 pages, 122 words on music and dance” (tekst John Cage, 2005) oli hästi huvitavate kõlaleidudega lugu. RAM moodustas siin tegelikult pigem omamoodi vundamendi, millele esituslikult toetus vokaalansambli Improloo, elektrikitarri ja löökpillide muusikaline sümbioos. Ettekandes võis aduda ka mõningaid aleatoorilisi knihve, mis, arvestades John Cage’i teksti, polegi ehk üllatav.

    Tatjana Kozlova (1977) esiettekandelises teoses „No Selfhood” („Ei isedust”, sõnad Jaan Kaplinski) laiendas meeskoori maskuliinset värvipaletti solist Iris Oja. See on muusika, mis loob ajatuse illusiooni. Põnev oli siin ekspressionistliku värvinguga solistipartii ja ambient’liku koorisfääri vastandumine – tekkis hästi mitmekihiline, sugestiivne kõlaruum.

    Kontserdi lõpuks kõlanud Ülo Kriguli (1978) esmaesituses „*.ram” on pühendatud RAMi meestele läbi aegade. Tegemist on multimeediateosega: eelsalvestatud RAMi fonogrammid andsid kontserdisaalis selle kõlaraamistiku, kuhu „elus” RAM Kaspars Putniņši juhatusel vahele sobitus. Pluss videoekraanil jooksvad figuurid ja mustrid, pluss RAMi meeste laulmine silbil „ram”, pluss tekstimängud stiilis „-kame, hakkame, me-, mi-, hakkame mehed minema”, pluss… Näete ise, kui palju plusspunkte see teos kokku sai!

    Lõpetuseks ka üks „filosofeeriv” iva. Tänavustel Eesti muusika päevadel kõlas ootuspäraselt palju väga häid, lihtsalt häid ja ka vähem häid uudisteoseid. Aga milline peaks olema üks hea uudisteos? Vestlesin sel teemal kõnealuse kontserdi vaheajal ühe tuntud, hiljuti pärjatud koorijuhiga. Ja tema arvas, et hea uudisteos on selline, mille esiettekanne ei jää viimaseks. Hea uudisteos on niisugune, mida interpreet tahab teist ja kolmandatki korda esitada ning publik kuulata. Kuldsed sõnad!

     

     

  • Ajakirjandusest ja kriitikast

    Epp Lauk

    Üks konks on ajakirjanduse „kriitikal” veel. Kui president või keegi teine ajakirjandust kritiseerib, teeb ta seda oma nime all. Ajakirjanduse kriitika tuleb aga väga sageli ebamäärasest allikast: „Pealtnägija teatel”, „Postimehe andmetel”, „Eesti Päevalehele teadaolevalt”. Miks me peaksime tõsiselt võtma informatsiooni, mille tegelikku allikat varjatakse? Ja miks seda varjatakse? Miks meile ei selgitata varjamise põhjusi? Ma ei ole meie ajalehtedes näinud ühtainsatki niisugust selgitust.

    Ma juba kuulen vastuväidet, mis viitab allika kaitse põhimõttele. Jah, ajakirjanikul ja meediaorganisatsioonil on õigus ja kohustus oma allikaid kaitsta. Seda keegi ei vaidlusta. Ent allika kaitsmine ja allika varjamine on kardinaalselt erinevad asjad.

    Millistel juhtudel vajab allikas anonüümsusega kaitsmist? Arenenud ajakirjanduskultuuri korral jäetakse allikas anonüümseks üksnes siis, kui see on ainus võimalus saada temalt informatsiooni, mida muul viisil ja muudelt allikatelt poleks saanud. Briti ja Ameerika kvaliteetlehed ja Associated Press on näiteks kehtestanud reeglid, mis lubavad allika anonüümseks jätta üksnes erandjuhtudel ja üksnes info saamiseks ning kui toimetus on täiesti kindel allika usaldatavuses. Näiteks New York Timesi reeglid kohustavad reporterit isegi konfidentsiaalse info saamisel veenma allikat, et teda siiski tohib nimepidi nimetada. Samuti ei lubata kasutada anonüümset allikat, kui sama info saab teiselt allikalt teda nimetades. Anonüümse allika info avaldamine on võimalik vaid peatoimetaja nõusolekul ning lugejale tuleb selgitada, miks on allikas anonüümseks jäetud.

    Soliidne ajakirjandus ei kasuta anonüümseid allikaid arvamuse väljendamiseks. Arvamus on konkreetse isiku arvamus ja seda tuleb ka sellisena esitada. Kui see isik kardab oma nime all esineda, tekib küsimus, mis eesmärk tal on ja miks ta ei julge oma nime öelda. Lugejana küsin ka: mis on väärt see arvamus, mida mulle pakutakse nii, et ma ei saa teada, kelle oma see on? Või äkki seda nimetut allikat tegelikult ei olegi olemas ja tema taga on hoopis ajakirjanik? Täiesti ebaausaks läheb mäng aga siis, kui anonüümseid allikaid kasutatakse kellegi kritiseerimiseks.

    Millal rakendub siis allika kaitse põhimõte? Juhtudel, kui avalikustamise korral satub ohtu allika elu või tervis, tema ja ta lähedaste julgeolek, kui ta võib kaotada töö. Allika kaitse rakendub eranditult vaid olulise informatsiooni saamiseks, mida muul viisil poleks võimalik saada. See ei laiene arvamustele.

    Kui palju on meie ajakirjandus avaldanud sellist informatsiooni, mis oleks allikale võinud kaasa tuua rängad tagajärjed? Anonüümseid allikaid leiame aga iga ajalehe igast numbrist. Näiteks üks Postimehest (27. X 2007) silma jäänud arvamusartikkel „Üllatajast aparatšik Džoodž” korruptsioonikahtluse alla langenud Valga maavanema kohta. Kasutatud on otsetsitaate, mis eranditult väljendavad arvamust, kuid ühegi arvamuse autorit ei ole nimetatud. Kelle arvamust siis vahendatakse? „Valga maavanemat tundvad inimesed”, „üks Valgamaad hästi tundev inimene”, „üks riigikogu liige”, „Trašanovit tundvad inimesed”, „öeldi Postimehele”, „öeldakse tema kohta”, „üks Valgas elav inimene”, „endine maavanemast riigikogulane”. Ometi on ju kõigil neil inimestel nimi!

    Eesti ajalehtede tekstide analüüs näitab selgesti, et valdavalt kasutatakse anonüümseid allikaid just arvamuse avaldajatena. Seega on tegemist allika varjamise, mitte kaitsmisega ja see on lugeja petmine. Et väärida õigust teisi kritiseerida, peaksid ajalehed vaatama kriitiliselt ennastki ja suutma hoiduda sarnasusest anonüümsete kommentaaridega.

     

  • Kontsert “Öölaulud” Straussi ja Wolfi loominguga

    Sirp

    Festivali “Saksa kevad” raames toimub 24. mail Tallinnas Mustpeade majas ja 1. juunil  Tartus Saksa Kultuuri Instituudis kontsert “Öölaulud” Hugo Wolfi ja Richard Straussi laululoominguga. Esitajateks on Iris Oja (metsosopran) ja Kadri-Ann Sumera (klaver), korraldajateks Eesti Interpreetide Liit koostöös Saksa Kultuuri Instituudiga.

    Strauss ja Wolf on saksa lied’i-kultuuri küpseima ajajaärgu esindajad. Just klaveripartii olulisus ja läbitöötatus on siin silmatorkav – kui lauljal on kanda n-ö jutustaja roll, siis meeleolud, muutused ja draama toimub sageli just klaveri partiis. Muusika järgib väga täpselt ja vaimukalt sõna ja lisab tekstile uusi alltähendusi ja mõjukust.

    Romantilistele hingedele on ikka just öö oma salapärase hurma ja üksildusega südamelähedane. Öösel on aega kummalisteks mõteteks ja hõrkudeks tunneteks, helideks ja lõhnadeks. Meie järgmise nädala kontserdi Straussi ja Wolfi laulud ongi suures osas ööd täis – armastajad kohtuvad siin salaja hämaras metsatukas, jalutavad käsikäes kuupaisteöös või ajavad magamistoatormis üksteise soenguid segamini, üksildased unistajad saadavad oma mõtteid tähtede seljas armastatu poole teele ning vähkrevad unetus südamevalus, poeedid kuulatavad öö luulet ning nõiad ratsutavad kuljuste tilinal – fantaasiamaailm ärkab ellu. Lisaks toimuvad öösel lõbusad peod, mille tagajärjed ei pruugi hommikul enam kõige meeldivamad olla… Geniaalsetele heliloojatele kohaselt kajastub ja võimendub kogu see tundeskaala muusikas.

    Iris Oja on üks Eesti nõutumaid lauljaid. Tema mahlaka tämbriga varjundirikas hääl, suur hääleulatus ning haritus võimaldavad tal laulda repertuaari renessansist tänapäeva heliloojate ekspressiivseimate teosteni. Aastast 2000 on ta olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoori laulja ning solist. Oja on esinenud Tallinna Kammerorkestri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Moskva Kammerorkestri, Concerto Copenhageni jt eest ning teinud koostööd dirigentidega nagu Neeme Järvi, Paul Hillier, Tõnu Kaljuste, Nikolai Aleksejev, Olari Elts, Roland Böer, Eri Klas jt. Iris Oja on paljude kaasaja autorite uudisteoste (esma)esitaja ja -salvestaja ning on järjepidev esineja enamikel Eesti festivalidel. Ta kuulub kaasaegse muusika ansamblisse Resonabilis. 2006 ilmus Harmonia Mundi tellimusel lauljatari esimese sooloplaat Rahmaninovi ja Šostakovitši lauludest (pianist Roger Vignolese).

    Pianist Kadri-Ann Sumera on õppinud Tallinna muusikakeskkoolis, Eesti muusikaakadeemias ja Kölni muusikakõrgkoolis, saavutanud tunnustust mitmel rahvuslikul ja rahvusvahelisel konkursil ning teinud lindistusi Eesti Raadiole ja Antes Editionile. Solistina esinenud mitme orkestri ees nagu ERSO, Dresden Sinfonietta ja Pärnu Linnaorkester. Olulisel kohal on ka kaasaegse muusikaga tegelemine; Tartu Uue Muusika Ansambli asutajaliige ja kunstiline juht. Käesoleval ajal tegutseb H. Elleri nim Tartu muusikakoolis ning on teinud kaastööd Klassikaraadiole.

  • Jazzi ja luule sümbioos

    Andreas Nestor

    Muusika ja sõna ühendamine ja sellest tekkivate võimaluste ekspluateerimine on ansambli juhti Siim Aimlat tema enda sõnutsi alati huvitanud. Veerandkogemata EMTAst Soome jazzmuusikat õppima läinud ja sealt oma elu armastuse leidnud Aimla ning seitse aastat peda koridore nühkinud tõutunnistusega hull-luuletaja Jürgen Rooste panid oma kurja plaani hauduma üle-eelmisel sügisel Göteborgi raamatumessil omavahel muusika ja kirjanduse teemadel mõtteid vahetades. Rooste on täiesti võimeline tükk aega enne järgmist suuremat rahalaekumist oma viimase kopika eest mõne vastupandamatult hea plaadi ostma (enamasti langeb valik ikka jumaldatud Elvise kanti või siis köidab lootusetult mõne bluusi- või rokipeeru seni kuulmata plaat).

    Aimla, nagu vihjatud, peab kirjasõnast kenakesti lugu. Tema kontserttegevuse minevikuürikutest leiame muuhulgas ka ühe kokkumängu Hasso Krulliga, seega ei ole formaat Aimlale ka praktikas tundmatu. Antud juhul tekitas Aimlas inspiratsiooni Rooste lavaline tüüp, esinemisoskus ja julgus. Samuti improvisatsioonivõime ning mõningad kaunikõlalised tekstid, mis innustasid looma.

    Improviseerimist oli laval sedakorda päris palju ning ka saali oli seda tunda. Küll mitte alati eksimatult. Kontserdi ajal oli hetki, kus istumisalune vägisi nihelema hakkas. Piisavalt ise laval kügelenud inimene tunneb publiku hulgast pea ilmeksimatult ära, kui lavalolijatel ebamugav hakkab. Vahest oli kompositsioon kohati liiga täpselt kokku leppida üritatud, sest tundus, et mõnusad hetked langesid vabakavasse.

    Teiselt poolt – vabalt ja rõõmuga improviseeriv jazzmuusik on hea jazzmuusik. Sissejuhatav lugu kõlab kohe koos luuletekstiga. Kõlab paljutõotavalt, kuid sisemine hääl küsib siiski – kas nii ongi ja jääbki kestma? Vahest siiski mitte, annab vastuse iga järgmisena ette kantud kokakunst, mille koostisosadega on juba portsu võrra vabamalt ja lahkemini ümber käidud. Edasi järgneb tõeline jazzi-kirjanduse laboratoorium, kurjakuulutav muusikalis-luuleline kuraatorlus. Rooste linn ei lõhnagi enam joodikute kuse järele. Vastupidi, see linn on täis kergeid jazzijalgu, malbeid armastajaid, tundeid äratavate linnavärinate ja kadund hingede lüürikat ning lõhnab hoopiski kergest ja soojast vihmast.

    Muusikamehedki on justkui teiseks saanud ning sonivad luuletajaga läbisegi kaasa: öö, kui sa saad. Pillid improviseerivad häältele ja hääled pillidele. Umbes pooleks on ka n-ö üksteise pealt mahakirjutamisega. Ilmselt on mõnedki lood enne kava kokkupanekut omanud ainult pealkirja ning mõned tekstid polnud muusikale seadmisest undki näinud. Mõni pala suisa rääkis luuletekstiga. Rooste „Moonlight in Vermont’i” lugemise aegu võttis Aimla ülejäänud ansambli swing-walking’u toel nauditavalt luuletaja kõneintonatsiooniga kaasa „rääkida”. Kohati tundus, et ka vastu, kuid sihipäraselt. Üldiselt räägiti aga siiski ühes keeles.

    Läbisegi, sõnade järjekorda eiravalt ning hiljem eesti keelele üle minnes lausutud „Ars longa, vita brevis est” mõjus mõnusalt mantralikult ning jättis eriti tugeva mulje, et muusikud on lavale tulnud ühte asja ajama. Loo käigus sai pikast kunstist (või tahtsid nad siiski öelda lühikesest, segamini sõnade järjekord sogas pahatahtlikult vett) elukunst, näitekunst, tarbekunst ja kunsthambadki. Kohapeal improviseerimise vili, nagu hiljem kuulda. Pausita eelmisele otsa loetud Rooste „Kunst on kõikjal ja kõiges” andis jällegi pillimeestele ruumi senist väga lakoonilist mängu nagu taignat kohevamaks paisutada. Too lugu oligi vahest kõige õnnestunum näide, kuidas kirjasõna ja jazzmuusika teineteisest suurepäraselt täiendavad.

    Õhtu jooksul juhtus veel mõndagi põnevat. Näiteks luges kontserdikava viimase loo taustale iga pillimees oma välja valitud luuleteksti. Mõnusalt inimlik tahk lugupeetud jazzmuusikute juures – paljudele on need tegelased, kes mängivad ilma noodita seda, mida ise suure raskusega noodistki välja veeriks. Et mida siis keegi valib…

    Põneva lahtrisse võib kirjutada ka keset püha jazzikontserti räppima hakanud Rooste, kellele pillimehed lõpuks isegi väga energiliselt järele tulid ning mille peale suurel osal publikust esimese siira ehmatuse ja kohmetuse järel lõpuks jalgki tatsus. Sellest, mis kursil muusikaliselt ollakse, andis üsna täpse aimu kavas juba kolmandana ette kantud ainuke täisinstrumentaalne pala. Üldiselt saadi aga jazzi ja luule sidumisega edukalt hakkama. Kui oleks võinud karta, et muusikaliselt sisutihe jazz ning sama omadusega Rooste tekst võivad hakata üksteist lämmatama, siis Aimla ja grupp olid endale üsna õnnestunult selgeks teinud, kus pidur peale tõmmata ning kus gaasi anda passib.

     

  • Värvitud stalinism

    Vahur Made

    Nõukogude perioodi ajaloo uurimine hakkab Eestis tasapisi omandama tõsisema ajaloouuringute piirjooni. Oluline samm, mille kogumiku „Eesti NSV aastatel 1940–1953” autorid astuvad, on stalinismi ajajärgu (1940–1953) käsitlemine selgelt eristatava perioodina Eesti ajaloos. See annab võimaluse hakata nõukogude ajastule lähenema mõnevõrra vähem emotsionaalselt ning ajaloouurimise seisukohalt produktiivsemalt. Nõukogude aeg hakkab järk-järgult kaotama halli udukogu olemust ning piirjooni hakkavad võtma konkreetsetele ajajärkudele iseloomulikud ilmingud Eestis, NSV Liidus ja Euroopas, mille kohta hakatakse vormima küsimusi, kontseptsioone ja lähenemisteid. Eesti ajaloouuringute vaatenurgast on asutud stalinismi värvima.

    On selge, et kui Eestis sellist teed pidi edasi liigutakse ning nõukogude aja kohta järjest selgemaid ja täpsemalt piiritletavaid uurimisküsimusi püstitatakse, jõuame üsna peatselt järjekordse ühiskonnas kirgi kütva ajaloodiskussioonini. Kuidas tõlgendada Stalinile järgnenud aega? Kas see oli „pehmenenud”, talutavam kommunism? Kui selle perioodi kohta kirjutavad ajaloolased midagi positiivset, siis kas Jaak Alliku ja Rein Ruutsoo kõrvale ilmub veel teisigi rõõmustajaid? Kuid Tõnu Tannbergil on õigus tõdedes, et kõik see on juba järgmiste uurimuste pärusmaa (lk 12).

    Kogumiku „Eesti NSV aastatel 1940–1953” artiklid võimaldavad välja tuua kaks keskset probleemi stalinistliku perioodi uurimisel Eesti ajaloos. Esiteks: milline oli sovetiseerimise mudel? Kas Eestis toimunud sovetiseerimine on võrreldav NSV Liidu mõjusfääri sattunud Ida-Euroopa riikide sovetiseerimisega? Milline oli sovetiseerimise ja venestamise vahekord?

    Teiseks: kas stalinistlikus riigis oli võim kommunistliku partei või julgeoleku käes? Milline oli Punaarmee roll NSV Liidu siseses võimuvõitluses? Olulisim teema, mille käsitlus kogumikust puudub, ongi Punaarmee kohalolek ja tegevus Eesti NSVs pärast 1944. aastat.

     

    Eri tüüpi sovetiseerimine

    Juba kogumiku avaartiklis märgib Olaf Mertelsmann, et „sovetiseerimise mõistet ei ole kerge määratleda, sest selle sisu on erinenud regiooniti ja riigiti märkimisväärselt” (lk 13). Kogumiku artiklitest joonistubki välja, et ajaloouurijad kujutavad prioriteetsena eri tüüpi sovetiseerimist. Kaarel Piirimäe toetab oma artiklis, mis puudutab NSV Liidu poliitikat Ida-Euroopas aastatel 1944–1949, arusaama, et sovetiseerimine tugines eelkõige vägivaldsetele repressioonidele, mille kaudu peamiseks reaalse võimu omajaks NSV Liidus, vähemalt Stalini ajal, oli julgeolek (lk 173-174). NSV Liitu valitsesid julgeolekuinstitutsioonid, kes olid enda kontrollile allutanud nii NSV Liidu kommunistliku partei kui ka Ida-Euroopa kommunistid. Igasugune võimuvõitlus NSV Liidu ja tema Ida-Euroopa liitlaste kommunistlike parteide eliidi seas oli seetõttu sealse poliitika hägus pinnavirvendus, mis ei väljendanud võimu tegelikku olemust. Piirimäe rõhutab, et selline sovetiseerimine oli valdav just nimelt NSV Liidu satelliitriikides Ida-Euroopas, ning toob klassikalise näitena Poola, nimelt kuidas NSV Liidu julgeolekujõud kehtestasid seal Moskva poliitilise kontrolli.

    Samas on Piirimäe artikli kõrval kogumikus mitu kirjutist, mille põhjal võib aru saada, et kommunistlik partei hoidis NSV Liidus siiski poliitilist võimu enda käes ning et see, mis toimus kommunistide võimukoridorides nii Moskvas kui Tallinnas, mõjutas ka reaalset valitsemist. Tõnu Tannberg kirjeldab üksikasjalikult Moskva institutsionaalseid ja nomenklatuurseid kontrollimehhanisme Eesti üle. Ka Valdur Ohmanni artiklist Eesti NSV siseministeeriumi struktuuri ning Pearu Kuuse artiklist NSV Liidu julgeolekujõudude võitluse kohta Eesti vastupanuliikumisega ei jää muljet, nagu oleks võimu jäme ots olnud just julgeoleku käes. Pigem on võimusuhe ja küsimus, kes kelle üle domineerib, hägune ning erineb periooditi.

    Omaette temaatika toovad kogumikku Jelena Zubkova ja David Feesti artiklid. Jelena Zubkova kirjutis väärib kõigiti tähelepanu ning on tegelikult kahju, et kogumiku toimetajad on piirdunud tõkeartikliga selle asemel, et paluda Zubkoval midagi uut ja spetsiaalselt kogumiku jaoks mõeldut kirjutada. Igal juhul konkureerib Zubkova väide, mille kohaselt toimus Baltikumis kuni 1950. aastate alguseni (tegelikult 1949. aastani) „mõõdukas” sovetiseerimine, mis püüdis vältida massiivseid repressioone ja klassikalise sovetiseerimise kõiki külgi (näit kollektiviseerimist), Piirimäe repressioonipõhise sovetiseerimise teesiga. David Feest maadleb omakorda põlisrahvuse taaseelistamise poliitikaga ja püüab mõistatada, miks ikkagi püüdis Moskva kuni 1950. aasta EKP VIII pleenumini Eestis edutada eestlastest parteijuhtkonda. Feest ei jõuagi päris kompaktse lahenduseni, kuid nii tema kui Zubkova artiklist jääb kõlama mõte, et Baltikumis toimunud sovetiseerimine erines sellest sovetiseerimisest, mida Ida-Euroopa puhul kirjeldab Piirimäe.

    Nimetatud artiklitest võib seega aru saada, et NSV Liit võttis Ida-Euroopa kohe vägivallavalitsuse alla, muutes seal oma peamiseks võimuhoovaks Punaarmee ja julgeolekuorganid, kes pidid tagama, et äsja Moskva võimu alla võidetud territooriumid ei „deserteeruks” ega libiseks tagasi lääneriikide mõjusfääri. Baltikum aga oli juba Moskva oma ning seal polnud otsest kaotsimineku kartust. Seega rakendati seal alguses pehmemat(?), partei- ja põlisrahvusekeskset sovetiseerimist. Alles siis, kui külm sõda ägenes, mindi ka Baltikumis üle standardsele vägivaldsele sovetiseerimismudelile, millega kaasnes intensiivne venestamine.

    Erinev sovetiseerimine, erinevad poliitilise võimu kehtestamise mehhanismid. Näib, nagu pakuksid Eesti NSV ajaloo, eriti selle stalinistliku algusperioodi uurimisel metoodilist tuge välispoliitika analüüsis kasutusel teooriad bürokraatia ja organisatsioonide rolli kohta poliitiliste otsuste tegemisel. Üha rohkem peaksime kaugenema arusaamast, et NSV Liit oli midagi ühtset ja monoliitset ning toimis automaatselt. Ning seda enam käsitlema Stalini-aegses NSV Liidus, sh Baltikumis, toimunut kui keerukat huvide kogumikku, kus isikud ja institutsioonid pidevalt võitlesid enda mõjuvõimu suurendamise ja säilitamise nimel.

    Ja külm sõda? Kas see tõepoolest mõjutas NSV Liidu poliitikat Baltikumis? Või vajame hoopis laiemat seletust? Praegu võime vaid oletada.

     

    Sovetiseerimine veskikivi venestamise kaelasIkka ja jälle mõtlen sellele, mis oleks saanud eestlaste vabadusihast ja Eesti iseseisvusest, kui Venemaa oleks olnud majanduslikult heal järjel, rikas ja hiiglaslikke kasumeid tõotava turumajandusega riik. Kas oleks meie vabadusiha ja püüd oma riigi järele olnud nii suur? Või oleks see iha mattunud majanduskasust kasvava heameele alla?

    Kuid ajalugu on tahtnud teisiti. Keiserlik Venemaa elas küll Esimese maailmasõja eel üle suure majandusbuumi, kuid jäi sellegipoolest kaugele maha Lääne-Euroopast. Kommunistide sovetiseerimispoliitika viis Venemaa majanduse omakorda sellisesse seisu, mis sundis iseseisvumisele mõtlema ka kõige rahvusemotsioonitumat eestlast. Riigis, kus jõukus ei kasva, ei tasu elada. Olaf Mertelsmann juhib oma sovetiseerimise mõistet käsitlevas artiklis tähelepanu sellele, et sovetiseerimist ja venestamist tuleb teineteisest eraldi käsitleda. Jelena Zubkova kirjutis juhib omakorda mõneti sotsioloogilisel moel tähelepanu sellele, et venestamise propaganda Eestis ebaõnnestus just nimelt tänu sovetliku majandusmudeli saamatusele. Mida Mertelsmann omakorda kinnitab juba konkreetse majandusstatistikaga artiklis, mis käsitleb Eesti üleminekut turumajanduselt käsu(plaani)majandusele. Seega, vaesel Venemaal pole venestamine edukas.

    Ning mõte läheb Stalini rahvusele. Grusiin keset venelasi. Moskvas, Kremlis, Venemaa eesotsas. Ümbritsetud küll mittevene kaaskonnast (juudid, kaukaaslased, ukrainlased jm), kuid ikkagi keset venelasi. See pidi olema hoopis teine (hirmu)tunne kui Mao Zedongil P
    ekingis Hiina eesotsas olles. Stalin võis arvata, et ta peab olema maksimalist nii klassi- kui rahvusideoloogias. Ning pärandas sellega lahendamatu dilemma oma järglastele.

    Kogumik „Eesti NSV aastatel 1940–1953” on täitnud oma eesmärgi sellega, et on Eesti ajalooteaduses tõstatanud stalinismi uurimisega seotud probleeme. Paljulubav algus ootab järge.

     

  • Mänguasjamuuseumi Eesti-teemaline sünnipäev!

    Marge Pärnits

    Pühapäeval, 27. mail kell 11-15 tähistab Tartu Mänguasjamuuseum oma 18. sünnipäeva suure perepeoga, mille teemaks on MEIE EESTI. Muuseum on kogu päeva tasuta avatud, peokülalised saavad osaleda Eesti-teemalises töötubades ja mängudes, proovida kätt õnneloosis ja vaadata teatrietendust. Peo lõpul kuulutatakse välja mänguasjateemalise pildi- ja jutukonkursi võitjad ning maiustatakse üheskoos tordi ja limonaadiga.

    Tartu Mänguasjamuuseum on aastatega kasvanud paaritoalisest väikesest näitusest üheks Lõuna-Eesti armastatuimaks ja külastatuimaks muuseumiks, mis pakub lastele palju põnevat tegutsemist ning kosutab täiskasvanute hinge mälestuste ja lapsepõlvenostalgiaga. Muuseumi tõmbenumbriteks on mängulised näitused, hubane mängutuba ja päris oma teatrimaja.

    Direktor Triin Vaaro sõnul on nende 18 aasta jooksul muuseumi külastanud rohkem kui 470 000 külastajat, seega peaks juba lähiajal poole miljoni piir ületatud saama.

    “Mänguasjamuuseum pole enam ainult muuseum, vaid elav laste-ja perekeskus ning turistide jaoks huvitav vaatamisväärsus. Muuseumi aastatega kasvanud populaarsus tulebki sellest, et siin ei loe vanus ega päritolu –laste kõrval ja nendega koos saavad lustida ka täiskasvanud,” ütles Vaaro.

    18. sünnipäeva tähistatakse Eesti-teemalise perepäevaga seetõttu, et muuseum on sümboolselt jõudnud väärikasse täiskasvanuikka. Samas tahavad muuseumitöötajad rõõmsa sündmusega tuletada meelde, et igas täiskasvanus on tegelikult peidus väike laps.

Sirp