Toeta
Otsi

Valga

  • Oodates uut maailmakorda?

    Viljar Veebel, Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria lektor ja Euroopa Kolled?i teadur

    Uut maailmakorda kirjeldavad mudelid leiavad teadusmaailmas harva soosiva vastuvõtu, kuivõrd nn vana nägemust esindav ja veel valitsev teadlaskond üritab kõigiti (ka näiteks pärast tõelist fiaskot ? suutmatust ennustada ette NLi lagunemist) tõestada, et uued terminid, mudelid ja loogikad ei ole teaduslikud ega oma praktikas tõestusmaterjali. Teatud tsüklilisusega tuleb siiski maailmakorra ja seda seletavate teooriate muutumist aktsepteerida, kuivõrd empiiriline kogemus näitab, et rahvusvaheliste suhete osalised kohandavad end aktiivselt olemasolevate teooriate eeliste kasutamisel ja nii tuleb osalistel uute eeliste saamiseks pidevalt uus lähenemine luua. Seejuures on osalisel, kes esimesena kasutatavalt mudelilt uuele orienteerub, võimalus suurimaks eeliseks.

    Laiemalt diskuteeritavaid ?uue maailmakorra? nägemusi esineb siiski harva. Külma sõja järgseks tuntumaks sellelaadseks teoseks on kahtlemata Francis Fukuyama ?Ajaloo lõpp ja viimane inimene?. Eelneva valguses on mõistetav, miks Robert Cooperi uut maailmakorda prognoosiv teos ?Riikide murdumine. kord ja kaos 21. sajandil? teenis ära üleilmse diskussiooni. Lisaks asjaolule, et antud teooria näol võib suure tõenäosusega olla tegemist uue rahvusvahelistes suhetes domineeriva teooriaga, sunnib tähelepanule ka autori isik. Cooperi puhul on tegemist akadeemilise kompetentsi ja eriti kõrgetasemelise praktilise kogemuse (ELi peasekretäri nõunik-kõnekirjutaja) haruldase kombinatsiooniga.

    Uue maailmakorra lootus

    Vajadus uue maailmakorra järele ja sellesuunaline initsiatiiv Euroopast on igati loogiline, kuivõrd külma sõja järgne süsteem on kõige ebasoodsam just postmodernsete Euroopa riikide suhtes. Endine vaenlane Nõukogude Liit, kelle vastu aastaid koonduti, on muutunud ja peamine partner USA, kelle sõjalist võimsust aastaid kasvatada aidati, on pöördumas hoopis Euroopa enda vastu. Postmodernne Euroopa, olles pidanud end eeskujuks uue sõdadeta maailma ehitamisel, on aga üha enam avastanud, et teised riigid kasutavad tema eeskuju järgimise asemel hoopis ära tema nõrkusi ja naeruvääristavad uut maailmakorda. Ehk teisisõnu, sellal, kui Euroopa kannab uhkusega iseendale võetud relvastuskontrolli, inimõiguste ja usuvabaduse koormat ja teised riigid seda Euroopalt ka iseenesestmõistetavalt ootavad, blokeeritakse kolmandate riikide poolt väga selgesõnaliselt Euroopa-poolne soov, et põhimõtetest kinnipidamine oleks vastastikune.

    Olukord on seda ebameeldivam, et vähendab Euroopa mõju samadele naaberriikidele ja partneritele, olgu nendeks siis Venemaa, Iraan või USA. Kuni modernsed riigid Euroopale järele jõuavad, tuleb aga leida jätkusuutlik lahendus. Kas üritada selles olukorras teisi osalisi veenda uue süsteemi kasulikkuses (mis on juba suuresti ebaõnnestunud) või teha samm tagasi ja kohelda partnereid vastavalt nende väärtushinnangutele? Lahenduse otsimisel pöördub Cooper tagasi Euroopa postmodernismi klassikute Michel Foucault?, Pierre Bourdieu?, Derrida ja Anthony Giddensi ideede juurde. Ohtude ja vajaduste ümberkonstrueerimine, riigikesksuse eitamine ja kultuurilis-päritoluline aspekt on olulisel kohal ka Cooperi tekstis.

    Teiselt poolt raamib Cooperi teksti selge vastandumine USA modernistliku (neorealistliku) rahvusvaheliste suhete käsitusega, mida kõige ehedamalt esindab Robert Kagan (?Paradiis ja jõud?). Kagan esindab selles paaris valitsevat ebasobivat paradigmat ja domineerivat jõudu, Cooper aga potentsiaalset väljakutsujat. Kaht autorit ühendab aga see, et arvatakse end tõde teadvat. Vaevumata sügavamalt põhjendama oma ulatuslikku kastidesse jagamist, kõneldakse lugu ?kastistumise? tagajärgedest ja enda poolt kirjeldatud maailmakorra vältimatusest. Kui Robert Kagani teooria oli ehitatud ümber konstruktsiooni, et eurooplased on Veenuselt (õrnad ja rahumeelsed) ja ameeriklased Marsilt (tugevad ja sõjakad), jättes seejuures muu maailma vaid statisti rolli, siis Robert Cooper on suutnud luua oluliselt universaalsema mudeli, millesse on võimalik mahutada kõik Vestfaali rahu (1638) järgsed erinevas arengufaasis rahvusriigid. 

    Cooperi käsitlust võiks allegooriliselt nimetada einsteinlikuks, mitte niivõrd selle uudsuse, kui võime tõttu kombineerida aega ja ruumi. Kõik riigid (ruumiline nähtus) on jagatud kolme arengukategooriasse, mis on ajalises suhtes:

    Esiteks traditsiooniline riigieelne või impeeriumijärgne kaos (Afganistan, Euroopa keskajal); teiseks moodne maailm (USA, Venemaa, Hiina, Euroopa enne Teist maailmasõda) koos  klassikalise riikide süsteemi jõumonopoli ja suveräänsusega, kolmandaks aga postmodernne maailm (Euroopa täna), mida iseloomustab suveräänsuse jagamine ja otsese jõuargumendi eitamine. Igal astmel on oma komplekt väärtushinnanguid, eesmärke ja rahvusvahelise suhtlemise vahendeid, teiste astmete eelistused ja käitumine jääb igaühele neist ebaratsionaalseks ja tihti ka mõistetamatuks. Arengutrepp traditsiooniline-modernne-postmodernne mudeli keskmes on seejuures universaalne ning astmeid vahele jätta pole võimalik. Rahvusvahelise suhtluse osaline saab olla efektiivne vaid siis, kui ta suudab oma huve kaitsta suhetes kõigi teiste astmete riikidega.

    Milline praktiline kasu sellisest kategoriseerimisest võiks tõusta? Käsitluse eesmärgiks on legitimeerida see meetod rahvusvahelises suhtlemises, mis ilmselgelt diskrimineerib tervet rida (peamiselt traditsioonilisi) osalisi. Et mitte järgida USA moodsat viisi brutaalselt reeglitest lahti öelda ja kogu süsteemi stabiilsus sellega ohtu panna, üritab Cooper leida õiguslikku põhjendust topeltstandardsusele suhetes ennekõike kolmandate riikidega. Riikide jaotamine kategooriatesse annab võimaluse nendega eri positsioonilt ja standarditega suhelda. Ehk vabastada Euroopa välispoliitika iseenda ahelatest: proportsionaalsusest, suveräänsuse austamisest, enesemääramisõigusest, territoriaalse terviklikkuse tunnustamisest ja sõjalise jõu mittekasutamisest riikide puhul, kes on postimperiaalses või ebastabiilses faasis. Tänaseks, kui Cooperi ideid on juba mitu aastat rakendatud (näiteks ELi naabruspoliitika), ei ole antud teos mitte ainult tulevikku prognoosiv või kujundav, vaid juba tekkinud Euroopa Liidu prioriteete legitimeeriv.

    Uus maailmakord ja

    Uus maailmakord ja väikeriik Eesti Euroopa Liidus

    Eesti sobiks Cooperi mudeli testimiseks igati: suure modernse riigi (Venemaa) ja uut tüüpi postmodernse osalise (EL) kokkupuutealal paiknev väikeriik, kes samas toetab ja otsib toetust hoopis süsteemi tema arvates tugevaimalt osaliselt (USA), olles valmis selle nimel loobuma nii reeglitest,  ratsionaalsusest kui postmodernismist. Esmapilgul tundub ebaloogiline, et Eesti, kes juba on ELi liige, ei soovi postmodernsete väärtuste (rahvusvaheline õigus, piiriülene koostöö jne) arendamist, mis peaksid talle suhtes ainsa ohtliku naabriga ilmselgelt stabiilsust tooma, lubades hoopis oma voliniku ja ministrite sõnul Euroopale moodsat reaalsust õpetada.

    Paraku näitab just see ebaloogiline jada pigem Cooperi ideede paikapidavust: Eesti elab, hoolimata kuulumisest postmodernsesse ELi, oma modernsete väärtushinnangute ringis ja ajastus, olles ise üks nende taastekitaja. Eesti ise sellest ringist välja murda ei saa, lahendus Euroopa poolt oleks seejuures ootamatult lihtne: meie modernsed vajadused tuleks lihtsalt täita ja need sellega elimineerida. Euroopal tasuks proovida otseste kaitsegarantiide pakkumist, kinkida Eestile meie poolt ihaldatud, aga Euroopa mõistes juba vananenud raskerelvastust ja tulla ajutiselt vastu mittekodanike küsimuses, mis võtab pärast tööjõu liikumisvabaduse täielikku rakendumist nähtavasti uue ilme.

    Kuigi antud kirjatükk on kõrge intellektuaalse väärtusega, tuleb kirjastust Fontes eraldi kiita selle väljaandmise eest, sest lootus teost majanduslikult kasumlikult müüa on kaduvväike: ühelt poolt saab takistuseks vajalik suur erialane kompetents, teiselt poolt vanamoeline kaanekujun
    dus. Vähestest võimalikest lugejatest enamik on paraku aga teksti juba inglise keeles lugenud või koju soetanud.

     

  • Eesti nukufilmi ajalugu tutvustav näitus „Hing sees. Nukufilm 50“

    Herki Helves

    Viljandi muuseumis avatakse 18. septembril kell 15 Eesti nukufilmi ajalugu tutvustav näitus „Hing sees. Nukufilm 50“. Näitus valmis Nukufilmi juubeliks ning seda eksponeeritakse Eesti Film 100 juubeliaasta puhul.

    Eesti nukufilmi sündi arvestatakse 1957. aastast, kui Elbert Tuganovi käe all valmis esimene nukufilm „Peetrikese unenägu“. Näitus annab ülevaate Nukufilmi stuudio tegevusest ja senisest loomingust. Eksponeeritud on ka mitmed nukud erinevatest filmidest. Stendidel on kajastatud eesti nukufilmi ajalugu, erinevad generatsioonid ja parimad saavutused, nukufilmi erinevad liigid, nukkude valmistamise materjalid ja vahendid.

    Näitus valmis 2007. aastal Nukufilmi stuudio ja Eesti Instituudi koostööl ning aastate jooksul on see palju ringi rännanud nii Eestis kui välismaal. Näituse valmimist toetasid Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus ning Välisministeerium.

    Näitust on Viljandis avatud 3. novembrini 2012. Vt ka www.nukufilm.ee

    15. septembrini saab Viljandi muuseumi näitusetoas veel vaadata väljapanekut „Valve Alamaa tikitud tekid“, mis tähistab käsitöökunstniku 80. juubelit. Vt täpsemalt muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=18

    Viljandi muuseumi näitusemaja on avatud T–L 10–17.

  • Mozart oma kerguses ja raskuses

    Igor Garšnek

    Kuid enne kui heita pilk Mozarti muusika kerguse-raskuse vaekaussidele, oleks ehk õigem vaimus kaeda, millised valikud võinuksid õhtumaisel helikunstil olla ilma Viini klassikalise koolkonnata (selle palgejoonte üheks vormijaks oli teadupärast ju Mozart ise). Arvan, et ei liialdagi nii väga, kui ütlen, et kogu tänane õhtumaine helikunst tugineb oma peajoontes sellele muusikalis-dramaturgilise mõtlemise tüübile, millele panid aluse Viini klassikalise koolkonna heliloojad Haydn, Mozart ja Beet­hoven.

    Mis mõtlemistüübile nad siis aluse panid ning milline osa oli selles Mozartil? Siinkohal ei tahaks üle korrata muusikaloolisi aabitsatõdesid, et muusikalist vormi (ja samas ka mõtlemist) mobiliseeriv üksus – klassikaline sonaat-allegro vorm ja takkapihta kogu klassikaline sonaaditsükkel – said alguse mõistagi XVIII sajandi Viinist. Seal ilmselt juurdus ka viimaste sajandite muusikaline mõtlemine kui protsess ehk helilooja muusikaline mõtlemislaad, kuhu oli muusikaline dramaturgialiin juba kodeeritud. Ent kuidas lahendasid selle liini oma loomingus siis Haydn, Beethoven ning eelkõige kõnealune Mozart?

    Kui Haydn lähtus XVIII sajandil oma sonaatides-kvartettides-sümfooniates suuresti divertismentliku (s.t üldiselt meelelahutusliku) muusika nõudlusest, siis temast veidi noorem Mozart oskas samal sajandil tegutsedes oma muusikasse ning samasse sonaat-allegro vormi sisse kirjutada niisuguse dramaturgia, millest õppis juba tema Viini kolleegidest veelgi noorem Beethoven. Siinkohal pole ehk mõtet arutelul, kummalt õppis Beethoven rohkem, kas Haydnilt või Mozartilt.

    Aga tagasi Mozarti juurde – mis on see Mozarti fenomen, mis teeb ta muusika esitamise korraga nii raskeks (võrreldes näiteks Haydniga) ja samas ka kergeks (kui pidada silmas tema muusika loomust)? Teadagi, et neid tegureid on palju, kuid ka põgus pilguheit tema partituuridele võiks viia neis otsingutes mõneti vastusele lähemale. Veelgi lähemale sellele kerguse-raskuse probleemile võiksid ehk viia kuulsa dirigendi-tšellisti-muusikaloolase Nikolaus Harnoncourt’i tähelepanekud, mis ajendatud peale kõige muu ka Mozarti kirjavahetusest. Nimelt selgub, et Mozarti sümfooniate ettekandeid saatis ka tema eluajal dirigentide pealiskaudsus ning isegi võimetus näha n-ö partituuri taha. Mozart kaebas kibedusega ühes oma kirjas, et tema sümfoonia ettekandele pühendati äärmiselt vähe aega.

    Ja Harnoncourt kirjutab sinna juurde kommentaariks: “Kui tänapäeval üldse mõnda Mozarti või Haydni kolmest-neljast kõige kuulsamast sümfooniast mängitakse, jääb see ikka vaeslapse ossa. Suurema osa prooviajast kulutab dirigent kava ulatuslikule lõpunumbrile, mida pillimehed niikuinii läbi ja lõhki tunnevad. Viimase proovi lõpus mängitakse kähku-kähku läbi Mozarti sümfoonia… ja nõnda mängitaksegi teost, mis võiks olla paljude kavade raskuspunkt, improviseeriva ükskõiksusega ja osavõtmatule publikule” (Nikolaus Harnoncourt, “Kõnelev muusika”, 2003).

    Harnoncourt läheb oma mõttearenduses veelgi kaugemale, kui märgib, et paljusid Mozarti suurepäraseid teoseid ei mängita peaaegu üldse. See võiks ju olla isegi etteheide iseendale, kui teada, millise suurepärase interpreedina on ta end muusikalukku jõudnud jäädvustada. Ning kui vähe (järelikult?) Mozarti tõlgendajana.

    Kõikvõimalike Mozarti-tõlgenduste arvatavast pealiskaudsusest kirjutab muuhulgas ka Nicholas Cook, kui ta mainib Mozarti klaverisonaatide ettekannete kohta sellist tõika: “Rahulduse saab mängija kätte vähemalt sellest, et ta trügib ennast Mozarti keerukast sonaadist läbi.” Siin on tegemist juba provokatiivse sõnastusega – kuidas end interpreedina Mozarti muusikast läbi trügida. Aga milleks siis üldse trügida?

    Võib-olla resoneeris Jaan Kaplinski, kui ta avaldas oma luulekogu “Raske on kergeks saada” (1982), ka nendele mõtetega, mis teevad muusika esitamise ühtaegu kergeks-raskeks.

    Nii et selgub justkui triviaalne tõsiasi – Mozarti muusika ettekanne on ühtaegu nii ületamatult raske kui lendlevalt kerge väljakutse? Aga küsida võiks ka nii – kui raske on Mozartit kergeks mängida?

  • Vete pääl

    Mati Unt

    Vahel on vesi justkui surnud.

    Gaston Bachelard on rääkinud tumedatest ja sügavatest vetest, iseäranis Edgar Allan Poe. Muidugi on õudne, kui vesi on must ja liikumatu. Justkui ovaalses metsakülajärves kuuvalguseta ööl. Nagu tökat, ?raske vesi?. Ebakindlust suurendab see, kui me sinna vette viskame õnge. Sünge vaikus. Mõne aja pärast hakkab õngekork tõmblema. Kes seal all küll on? Kala? Säga? Hai? Või koguni amfiibinimene?

    Vees on teadagi näkke. Väidan seda julgelt, sest olen teda näinud. Aga see ei olnud öösel, see oli päikesepaistes.

    Ma ei oska eriti hästi ujuda, ei usu, et oleks kunagi ujunud üle 150 meetri. Võib-olla võinuks rohkemgi ujuda, kuid ma pole selleks leidnud piisavat motivatsiooni. Eriti, kui ujud paralleelselt rannajoonega. Miks nii? Mulle lihtsalt ei meeldi  teadmine, et vajaduse korral ei ulatu jalad põhja.  Et all on sügavik. Mitte ainult uppumises pole asi ? keegi võib ju ka hammastega varbast kinni võtta.

    Olete vaadanud vette?

    Heledamast veest paistavad esemed (taimed, kivid) läbi, kuid otsekui distantsilt, läbi peegli. Ongi läbi peegli, sest veealust elu võib silmitseda läbi enda näo, mis vette vaatab. Kuid Narkissosel on ju see häda, et tal pole mõtet ujuma minna, isegi mitte oma peegeldust sõrmega torkida, sest kui sõrm torgata peeglisse, hakkab peegel lainetama ja peegeldus kaob.

    Nii palju siledatest vetest. Aga vesi võib hakata ju märatsema, seda teatakse väga hästi, ja kes siiski veel ei teadnud, on nüüd kindlasti teada saanud.

    Vesi on tige ja vihane, kui ta uputab linnu ja keldreid. Jah, see on tõesti raev. Vesi ulub, möirgab. ?Ümberringi meri röögib, peksab vahtu vastu pead.? Me oleme harjunud kõiki, ka anorgaanilisi nähtusi psühholoogiliselt seletama. Vett peame ka elusolendiks. Seetõttu ei saa me aru vee raevu motivatsioonist. Miks ta nii teeb? Kas ta ei saa siis aru? Meri on ju olend! (Meenutame mõtlevat ja mäletavat ookeani Tarkovski ?Solarises?.)  

    Me võiksime talle ju öelda: jäta järele! (Faust soovis ju pilguga peatada mässavat merd.) Me võiksime teda ähvardada. (Olen lugenud, et ?Ossiani lauludes? läheb keegi paljastatud mõõgaga mere vastu.)

    Vahel leitakse paralleele vee seisundi ja vaatleja psüühilise seisundi vahel. Kui inimese hinges möllab torm, möllab ta ka merel!

    Nüüd on vesi tunginud kõikjale. Peaaegu nii nagu Noa või Eukalioni päevil.

    Kas aitaksid tammid? Pärnus? Võib-olla, kuid näiteks Hollandis tuleb vastavaid tamme pidevalt parandada.

    Kui ma neid ridu kirjutan, on Emajõgi tõusnud üle kallaste, Pärnu on vee all ja Ülemiste järv ähvardab uputada Tallinna. Ise, omatahtsi. Sest levis kumu, et üks skandaal-anarhistlik saksa lavastaja, kuulnud legendi vastavast vanakesest, tahtis korraldada underground-performantsi, mille käigus oleks Ülemiste vesi valla päästetud.

    Paradiisi-beach, kus Leonardo di Caprio otsis taga süütust ja puhtust, on muutunud  risu- ja sopahunnikuks. Sajad tuhanded inimesed surid vee kätte, sest vesi tegi, mis ise tahtis.

    Filmis ?Veemaailm? on kogu maakera kaetud veega ja osal inimestel vist  olid mingid lõpused. Kevin Costner aga kihutas ringi mingi veemootorrattaga ja võitles halbade bandega. Mõelda, see sügavik oli kõikjal, Costner poleks saanud maha tulla ja jalgu sirutada.

    Kuid Kristus on ju vee peal käinud! Kas Copperfield suudaks? Küllap vist, temal juba oskusi jätkub. Vaino Vahing, kes oli vaimustatud tema prototüüpilise isiku energeetilistest kehastamisest näidendis ?Suvekool?, arvas, et Üllar Saaremäe võiks mängida Kalevipoega, et Üllar suudab kindlasti vee peal käies Soomest laudu tuua.

    Metafoorselt võib ju väita, et elu tekkis meres, vähemalt vedelikus. (Kui elu ei loodud, kui ta üldse ?tekkis?.)

    Meri on nagu alateadvus, jah, seda küll. Kuid meri on anima, ta on  naiselik. Ja kes ei kardaks vihast naist? Ka tema puhul ei saa me (tihti) aru, miks ta meile kallale tuleb. Küll võib ta olla sillerdav, helge ja hell, siis aga hakkab kostma kauget mürinat, ja ennäe ? juba läheneb endiselt eredas päikesevalguses rannale, meie suunas koletislik tsunami.

    Meeste ehitatud maailm langeb kokku. Hotellidesse tungivad süvaveekalad ja autod visatakse puude otsa. Algab uus elu. Veel on lootust.

     

  • Näitus „Väljalend“ avardab kultuuripärandi piire

    Reimo Rehkli

    TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala 8. lennu lõpetajate näitus „Väljalend“ avatud 14.9.-14.10.12 Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu).

    Näituse eesmärk on tutvustada kogu rahvusliku tekstiili eriala ning näidata selle valdkondlikku mitmekesisust: meil tehakse nii autentseid muuseumikoopiaid, kui ka kaasaegsesse interjööri sobivaid rahvuslikke sisustustekstiile. Üle poole selleaastastest lõputöödest olid aga rõivakollektsioonid ning aksessuaarid naistele, lastele ja meestele. Nende seas oli nii tugevalt rahvakunsti mõjutustega esemeid, kui ka väga moodsaid, vaid kaudselt etnograafilisele ainesele vihjavaid rõivaseeriaid.

    Rahvusliku tekstiili eriala üliõpilased näevad eesti rahvakunsti kui elavat, arenevat ja ühiskonna muutustega kohanevat kultuuriosa ning soovivad selle kasutamisvõimalusi avardada ja tutvustada laiemale publikule. Etnograafilist ainest ning naturaalseid ja kvaliteetseid materjale kasutades soovime väärtustada visuaalset kultuuripärandit ja ümbruskonnast hoolivat mõtteviisi. Tahame disainida asju, mis kannaksid tugevat kohalikku identiteeti ja mis rikastaks Eesti kultuuriruumi, andes samal ajal eeskuju ning julgustust teistele maailma rahvastele, et nemadki ei unustaks oma juuri.

    Osakonna koduleht: www.kultuur.edu.ee/kasitoo

    Kirjalikke lõputöid on võimalik lugeda ERMi raamatukogus ja Tartu Ülikooli raamatukogu digiarhiivist: http://dspace.utlib.ee/dspace/

    Näituse kujundasid Kristi Jõeste ja Liisi-Ly Viitkin

  • Richard Straussi müütiline sümbolilaviin

    Tiiu Levald

    Lavastuse kunstnikutöö sulandab muusikat kosmilise müsteeriumiga.repro

     

    Sellise pealkirjaga reklaamib Soome klassikalise muusika ajakiri Rondo 20. I Helsingi ooperimajas esietendunud Richard Straussi ooperit “Naine ilma varjuta”, mis kuulus 12. – 24.  I toimunud Straussi nädalatesse. Pidustuste “Meister Strauss ja möödunud aegade lummus” käigus sai jälgida veel oopereid “Salome”, “Arabella”, “Roosikavaler” ning Alminsaalis Lied’i-kontserte, sealhulgas praegu ühe Euroopa ja Ameerika lavadel särava interpreedi Nina Stemme õhtut. Kadestamisväärne ettevõtmine, ja seda kindlasti Mozartile mõeldes, sest toetudes Straussi kirjavahetustele nii oma pikaajalise koostööpartneri Hugo von Hofmannsthali kui ka sõbra ning oma tööde karmi hindaja Romain Rolland’iga, teame, et Mozartil oli tema loometeel tohutu tähtsus.

    Richard Straussi on nimetatud XX sajandi viimaseks romantikuks, tema looming on läbinud väga erinevaid filosoofilisi radu: küll Nietszche üliinimene ja tema igavene üksindus ning “halli põhjamaa õudne hallus, päikeseta viirastuslikud mõtted”, samas jälle mozartlik päikeselisus. Temale on omistatud kõikepõlgavat individualismi, kangelaslikku joobumust, pidades silmas iseenda persooni, võltsi deklamatiivsust ja lõputuna kulgevate meloodiaarenduste ülimat meisterlikkust. Rolland on ühes oma essees iseloomustanud heliloojat järgmiselt: “Kõrget kasvu, sihvakas, küllaltki elegantne ja kõrk, ta nähtavasti kuulub peenemasse rassi kui ülejäänud teda ümbritsevad saksa muusikud… Ta on sama närviline nagu Mahler, kui dirigeerib: kord meenutavad tema liigutused pöörast tantsu, järgides väiksemaidki rütmimuutusi tema tundlikus muusikas nagu läbipaistev vesi, millesse on heidetud kivi… Kergesti ärrituv, kuid ka apaatne, pääsedes oma närvilisusest tänu oma inertsusele; kuskil temas peitub lõtvus, mis omane baierlastele. Olen veendunud, et pärast tunde kestnud intensiivset elu istub ta siis poolunes, mitte midagi nägevate silmadega”.

    Skandaaliga lõppes Oskar Wilde’i näidendile “Salome” kirjutatud ooperi esietendus Dresdeni Ooperis 1909: publikule ei sobinud nii avameelne inimolemuse salasoppide eksponeerimine, mis sealjuures loodud lummavalt kaasakiskuva ekstaatilise kirega, nagu seda on näiteks Salome stseen Jochanaani peaga.

    On tunnistatud, et pärast geniaalset Mozarti “Figaro pulma” võib sinna kõrvale asetada vaid Straussi-Hofmannsthali “Roosikavaleri” (1911), mis pakatab armastusest, vaimukusest, on elegantne ja graatsiline – midagi lummavamat kui viimase vaatuse tertsett ja kahe noore lõpuduett on raske muusikaloos kõrvale leida.

     

    Strauss ja Hofmannsthal

     

    Richard Strauss (1864 – 1949) sündis Münchenis metsasarvemängija peres, sai range klassikalise hariduse, komponeerimisanne ilmnes juba nelja-aastaselt, noorukina tudeeris paar aastat ülikoolis filosoofiat, kunstiajalugu ja esteetikat. Oli põhiliselt autodidakt, kuid juba 21aastasena sai Meiningenis õukonna dirigendiks. Järgnesid õukonna ooperidirigendi staatus Münchenis (1886), Berliinis (1898), Weimaris (1889), aastail 1895 – 1898 kontserdireisid dirigendina mööda Euroopat, kus dirigeeris oma sümfoonilisi poeeme “Till Eulenspiegel”, “Don Quiote” ja “Kangelaselu”. Seega kiire ja peadpööritav edu.

    Kuna tema isa oli mänginud Müncheni õukonna orkestri koosseisus kaasa Richard Wagneri ooperite “Reini kuld”, “Valküür”, “Tristan ja Isolde” ning “Parsifal” esietendustel, siis võib oletada Wagneri muusika mõju juba kodusest õhustikust. Kuigi Strauss on jällegi ühes kirjas tunnistanud, et silmad ja kõrvad selle müsteeriumi mõistmiseks avanesid tal hiljem. Tema esimene ooper “Guntram” (1894) on ilmsete Wagneri mõjudega. Kuid toimus Straussi jaoks ka hoopis olulisem sündmus: pärast primadonna Pauline de Ahna väga tormilist skandaali need kaks noort inimest kihlusid ja elasid kõrge vanaduseni koos. Ja siit ilmselt saab alguse üks kõige igavikulisem ja lummavam teemaring läbi kogu tema loomingu: naise sisemaailma müsteerium, isiksuse siseheitlused ja kahe sugupoole teineteisemõistmine kõigis tundevarjundeis.

    Aastal 1900 tutvus Strauss luuletaja Hugo von Hofmannsthaliga, kellega koostöös sündis tema ooperiloomingu kuldvara: “Elektra”, “Roosikavaler,” “Ariadne Naxosel”, “Naine ilma varjuta” ning aastal 1929 “Arabella” – siin lõpetas Hofmannsthali surm selle erakordse koostöö. Märtsis 1911 vastas Hofmannsthal Straussi soovile luua libreto ooperile “Naine ilma varjuta” (naine, kes ei soovi saada emaks, on varjuta) järgmiste sõnadega: “Üheks naiseks (kõnealuses ooperis) sobiks sinu naine hästi, kui jääda diskreetseks, võtta teda kui mudelit. Veider naine, põhiliselt väga kauni hingega; imelik, tujukas, võimukas ja samas meeldiv…” Liigutav on lugeda Straussi hilisemaid selgitusi oma naisele: libreto olevat võluv, teemakäsitlus puhas ja üllas ning naine olgu mureta, keegi ei aima, kes on prototüüp. Peab imetlema Straussi võimet väljendada oma kiindumust pikki aastakümneid väsimatu ekstaasiga. Näiteks võrreldes laulu op. 27 nr 10 “Morgen!”, mis kingitud Paulinele pulmakingiks, milline peab kulgema “aeglaselt ja väga laulvalt” ning mõjub kuulajale hingematva haprusega, tema viimase nelja lauluga aastast 1948 orkestrile ja sopranile – siis mõistad, kuivõrd võimetu on keskpärasus hoomama seda kõrgi fassaadi taha peitunud hinge.

     

    Muinasjutt ja reaalsus

     

    Ooperis “Naine ilma varjuta” on segunenud muinasjutt ja reaalsus. See on täis sümboleid ja müstikat, suurt igatsust ja eneseirooniat. Strauss on toonitanud, et see ooper ei ole mingil juhul meelelahutuslik, vaid selles väljendub hing muusika keeles – nii nagu seda mõistis ka Wagner. Straussi sõnul on see hümn abielule, mis õnnistatud lastega, ning humaansuse, mõistmise ja armastuse otsingule. Rolland on ette heitnud libreto autorile udust kontseptsiooni ja tegevusliini paigaltammumist – ja sellega võib teatud määral soostuda, kui silmas pidada pikki monolooge ja iseendaga heitlemise stseenide kulgemist kuskile lõpmatusse.

    Värval Barak ja tema naine (Strauss on viidanud endale ja oma naisele) on pärit elust ning muinasjutulised kangelased keiser ja tema naine vaimude maailmast. Mõlemale paarile on pandud ette katsumused: keisrinna soovib leida varju, sest teda kummitavad sündimata laste hääled ja legendi järgi moondub keiser kiviks, kui ta ei suuda aastaga eostada lapsi. Värvalit omakorda piinab kapriisne ja edev naine, kes ei soovi lapsi. Vahetalitajaks on pandud keisrinna amm, kes siis punub kõikvõimalikke intriige, et maiselt naiselt välja meelitada keisrinnale vari. Lummavad on ooperi sümfoonilised intermetsod, kus ilma nende kaunis sumbuursete tekstideta jõuab kuulajani fantastiline helide müsteerium. Tänu Helsingi ooperiteatri erakordsele akustikale pääses orkester, väga musikaalse dirigendi Muhai Tangi juhatusel erakordse mõjuga kuulajani. On ju selles ooperis orkester suurendatud puhkpillirühmaga, lisaks kaks tšelestat, viis hiina gongi, klaasharmoonium ja orel – kuid hetkekski ei tekkinud ebakõla laval toimuvaga. Eriti selgelt jõudis saali värval Barakit laulnud bariton Hannu Niemelä tekst, rääkimata muidugi tema musitseerimisest ja kõlakultuurist – kõik oli perfektne.

    Teine, kelle kõla ja laulmine lummas oma täiuslikkuses, oli värvali naise rollis Kirsi Tiihonen. Tal on suursugune laulmisviis, väga ilus häälevärv, temperamentne rollikäsitlus – suur on tema loodud rolli areng riiakusest mõistva lembuseni. Kindlasti kuulus värvali ja tema naise imeline III vaatuse duett nende lauljate esituses samasse suurusjärku tertsetiga “Roosikavalerist” ja Arabella ja Mandryka duetiga ooperist “Arabella” (mida on olnud õnn näha-kuulata Pariisi Châtelet’ ooperi
    teatris Karita Mattila ja Thomas Hampsoniga!).

    Keisrinna rollis laulis meie publikule hästi tuntud Cynthia Makris. Tundub, et rolli vokaalne käsitlus, kus liigselt tremoleeriv ning mitte eriti kaunikõlaline kõrgregister oli vastuolus Straussi ideega. Selles pooljumalikus, poolmaises naises tundub olevat see kõige parem pool unelmate naisest: malbe, igatseb emaks saada ja on väga ohvrimeelne. Läbielamiste kulminatsiooniks kujuneb ju ooperi finaalieelne stseen, kus keisrinna pärast mitmekordseid edasi-tagasi kõhklusi karjatab: “Ich will nicht!” (“Ma ei suuda!”) – siis kõlab see autori tahtel sünnitaja karjatusena, mis peab kuulajaid jahmatama oma jõulise valulisusega. Kuid see värv ja dünaamika on laulja poolt juba ära raisatud.

    Kuna ooperis on palju rolle, mis esitavad tegijatele suure väljakutse, pole teatrite repertuaaris just sageli – ka Helsingis oli see mängukavas esmakordselt. Kõnealusel etendusel võis tajuda nii mõnelgi puhul ebamugavat maadlemist kõrgregistriga lauljate partiides. Omaette küsimus on muidugi see, et kutsutakse külalislauljaid, kes jäävad kõvasti alla omadele. Arusaamatuks jäi, miks laulis amme rolli rohkem kui tagasihoidliku laulmise ja muusikalise maitsega Livia Budai, kes oli küll tubli näitlejana, kuid uskumatult ebatäpse intoneerimisega. Ja ometi on soomlastel olemas näiteks Päivi Nisula, kes oma karjääri alustas metsona ja on mulle kõrvu jäänud Wagneri “Valküürist” – amme roll nõuab täisväärtuslikku Wagneri lauljat.

    Meeldiv oli kuulata koori repliike ja kavalehelt lugeda, et nii kalade häälte kui bajadeeride rollis oli kaastegev meie muusika- ja teatriakadeemia diplomand Monika-Evelin Liiv – tema kompaktne metso sulandus hästi ja toekalt ansamblitesse.

    Omaette fenomen on muidugi Helsingi ooperiteatri lava ja valguskujunduse tehnilised võimalused. Äärmiselt värviküllased ja meeleolukad taustakaadrid tänu uuele projektsiooniaparaadile, lavapindade liigutamised, muinasjutulise pistriku lendamine – kõik see on leidnud lavastaja Michael Hampe ja kunstniku Hans Schavernochi poolt heamaitselise teostuse. Kunstnik on ooperi autorite sümboolikale lisanud oma fantaasia: küll linnulennult vaadeldav labürint, küll kosmiline müsteerium meie pilgu all lahti rullumas – ja kõik see sulandub täiuslikult muusikasse.

  • Demokraatia ja Venemaa

    Mihkel Mutt

     

    Tõest räägib igamees, igamehel ise tõde

     

    Demokraatiast räägivad kõik, aga praktikas on selle eest võideldud väga erineva tagamõttega. Võtame meile  lähima näite. 1980. lõpul 1990. algul võitlesid Eesti ühiskonna kihid näiliselt ühe ja sama asja, enesemääramise ning demokraatliku riigi eest. Tagantjärele on aga selge, et seda nähti erinevalt. Näiteks haritlaskonnal oli silme ees ilmselt mõnevõrra teistsugune visioon kui ülejäänutel. (Kas just ?kolmas tee?, aga siiski.) Enamuse peamiseks tõukejõuks oli  lootus tõsta rahvusriigis oma majanduslikku elujärge, sest ainelist viletsust seostati üheselt vene värgiga. Väga paljud mõtlesid, et kui saavad oma riigis ja keeles ise asju ajada, puhub ka leivatee lahti. Sõnavabadust oli (vaikimisi) vaja eelkõige selleks, et ajada korda materiaalse elusfääri mitmesuguseid probleeme. Sama käib õigusriigi, läbipaistvuse jne kohta. Mingid kõrgemad veendumused või vaated, mida sõnavabadus võimaldanuks, polnud ?kohustuslikud?.

    On tõsi, et majanduse edenemist ja üldist liberaliseerumist on tihti vaadeldud lahutamatuna. Sagedaseks näiteks on Jaapani ühiskond, alates Meiji restauratsioonist. Toonaste uute juhtide eesmärk oli Läänele tehnika, eriti sõjanduse vallas järele jõuda, samas säilitada Jaapani ühiskond kultuuri, elulaadi jne mõttes. Näiteks saadeti selleks jaapani noorukeid välismaale õppima ainult teatud erialasid. Kokkuvõttes aga tõid nood ikkagi endaga kaasa ka uusi ideid ja need imbusid ühiskonda, seda tasapisi muutes. Aga kas see mudel on ikka universaalselt kehtiv? Igatahes  võib selle rakendumine  eri ühiskondades väga erineval määral aega võtta.

    Mõnemiljonilist pooltotalitaarset Singapuri on peetud reeglit kinnitavaks erandiks. Ent 1,3-miljardilist Hiinat ei saa enam erandina vaadelda. Asi selles, et Hiinas on praegu sirgunud viimase saja aasta jooksul esimene põlvkond, keda poliitika ja ideoloogia aktiivselt ei koti. Neil läheb hästi. Niisugusi jupisid on juba miljoneid. Neid ei huvita vabadused, v.a vabadus elu nautida. Kindlasti nad ei armasta komparteid, aga kui see neid otseselt ei sega, on nad nõus sellenimelise äriühingu või survegrupi tegevust mitte segama. Praegu vaeselt elavate hiinlaste unistuseks on jupidele järele jõuda. Jah, vabadust tahetakse küll, aga selleks, et saada jõukaks. Kui saab jõukaks ilma vabaduseta, siis võib ka ilma.

     

    Kõht ja vabadus

     

    Kas siis ülddemokraatlikke vajadusi polegi olemas? On ikka. Ainult et vastav vajaduste pakett on mitmekihiline. Ja lähemal vaatlemisel prevaleerivad ka üldinimlikus paketis vajadused, mis seonduvad inimese eneseteostusega isikliku heaolu vallas. Näiteks naiste õigused. Loomulikult tahavad naised õigust otsustada, kas teha aborti või mitte. Sest sellest sõltuvad otseselt nende õpingud, aineline iseseisvus, elukvaliteet kõige laiemalt. Muidugi on see seotud ka sõna- jt vabadustega, sest vastasel korral ei saaks naisõiguste üle avalikkuses disputeeridagi. Ent see on komplimentaarne aspekt. (Ja nagu näeme, võivad Puna-Hiinas ja mitmel pool mujalgi naised aborti teha, Ameerikamaal aga tahab suur hulk ühiskonnast seda keelata.) Demokraatia kui millegi vaimne aspekt või võimalus eneseteostuseks näiteks ühiskondlikus elus inimväärsema korra kehtestamise suunas, kunstiloomingus jne läheb ju alati korda suhteliselt vähestele. Sääraseid pole Lääneski teab kui palju, kuigi seal on kõik võimalused avatud. Ainult neile vähestele ongi tarvis täisdemokraatiat. Muu on romantika.

    Selle kõigega ei taha ma öelda, nagu ei liiguks Hiina ja kogu maailm lõppkokkuvõttes liberaalse turumajandusliku demokraatia suunas. Ent see toimub tõenäoselt märksa aeglasemalt kui idealistid ette kujutavad.

    Hiina, Vene jt siirdeühiskondade puhul võimegi end ?lohutada? tulevikku vaatamisega, sest majanduslik heaolu peabki käima laiema demokraatia ees, olles selle eeltingimus. Ses suhtes oli Marxil kahtlemata õigus hurjutada vene revolutsionääre, sest vaesel Venemaal ei saanudki õiget sotsialismi ehitada. Muide, vähemalt mitteametlikult on ka Hiina juhtkonna ideoloogid õigustanud Tiananmeni veresauna sellega, et vaesel maal oleks kohene täisdemokraatia tähendanud anarhia puhkemist. Ja et ainus viis maad majanduslikult järjele tõsta oli teha seda karmi käega ülaltpoolt. Ja kui nominaalselt on Iraagi ülehomsete valimiste siht demokraatliku ühiskonna kehtestamine, siis tegelikult määrab Iraagi tuleviku see, kas valimiste tulemusena on linnades mõne aja pärast ööpäevaringselt elektrit, kas veevõrk töötab, kas on tööd, kas saab elu ohtu seadmata kohvikus täringuid mängida jne.

     

    Las Venemaa valib ise tempo

     

    Üks mõttekäik on, et Venemaal tekib praegu jõudsasti keskklass ning sellega koos laieneb demokraatia. Aga missugune on see Hiina ja Vene uus keskklass? Ajalugu tunneb mitmesugust keskklassi (mõtleme näiteks XVII sajandil Lääne-Euroopas tekkinud ?lugevale publikule? Habermasi käsitluses). Praegust keskklassi defineeritakse sissetuleku ja elulaadi, mitte hingeliste ega vaimsete vajaduste või püüdluste järgi. Säärane ühekülgselt hedonismile orienteeritud uusrikaste keskklass saab prototalitaarses riigis kenasti hakkama.

    Paari nädala eest võrdles ühes PMis mainekas ajaloolane Niall Ferguson Venemaad Weimari vabariigiga. Jah, mõningad tendentsid on ühised, aga need on väljendunud eri proportsioonides erinevas ajalises järjestuses ja isikuti erinevates kombinatsioonides. (On natuke raske võrrelda Stresemanni, Rathenaud või ka Hindenburgi sileenilise Jeltsiniga!) Niihästi Hitler kui Putin said etteotsa suure häälteenamusega, aga kui saksa rahvale jäidki 1932. aasta valimised pikaks ajaks viimaseks, siis vene kodanikele mitte. Aga kui oluline see vahe ikkagi on? Vähemalt umbes 1938. aastani oli valdav enamik sakslasi oma juhiga rahul. Hitler likvideeris tööpuuduse peaaegu täielikult, võimaldas odavaid puhkusereise, ehitas teid ja rahvaautosid jne. Ja tundub, et kui tal poleks olnud kahte määravat kiiksu, juudiviha ning uisapäisa sõjaplaane, siis oleks ta jäänud kenasti pukki ning läinud Saksa ajalukku kui armastatud valitseja. Ta küll likvideeris demokraatia, aga enamus eelistas sellele turvalist elu. Võib arvata, et kui Putin, lõpetanud võimu enda kätte kontsentreerimise, ei tee seda kasutades edaspidi väga suuri prohmakaid, siis kodune poolehoid talle säilib. Üliõpilased ning haritlased kobisevad ja nõuavad rohkem avatust, aga nende hulk on ülejäänutega võrreldes väike. Pealegi on isegi praegu Venemaa mõõtmatult vabam kui nõukaajal. On ainult üks põhiline tabu, st Kremli kritiseerimine. Tsensuur puudutab ju massimeediat ja üldse kõike, mis võiks mõjutada valijaskonna üldmassi, mitte aga raamatupoode, näitusesaale ja teisi kultuurikoldeid. Ja ka ?kodumaa reetmine pole enam suurim kuritegu rahva ees?.  Mine ja ole!

    Kokkuvõttes. Lääs peaks harjuma mõttega, et Venemaa ei saagi demokraatlikuks sellisel kujul nagu Lääs. Või juhtub see nii kauges tulevikus, et sulg tõrgub seda kirjeldamast. Esmatähtis on, et Venemaa laseks elada turvaliselt niihästi oma kodanikel kui ka naabritel. See kehtib ka Türgi, Iraagi ja teiste puhul.

  • Fotonäitus “Arhitektuurimälestised Eestis” Narva Muuseumis

    Narva Muuseum

    Neljapäeval, 20. septembril kell 16.00 toimub Narva linnuse kaheksandal korrusel Andrei Popov’i fotonäituse “Arhitektuurimälestised Eestis” avamine.

    Andrei Popov on sündinud Eestis. Ta alustas oma loomingulist tegevust juba 1995. aastal,   pidavalt täiendades ja omandades uusi oskusi, muutes nii harrastuse oma elukutseks.

    Näitusel “Arhitektuurimälestised Eestis” näidatakse ajaloolisi hooneid ja arhitektuurselt huvitavaid ehitisi. Eripärasus on see, et digitaalfotod on tehtud infrapunase filtriga, mis võimaldab luua ebatavalise stiiliga pilte. Need meenutavad rohkem gravüüre kui traditsioonilisi fotosid. See fotograafia on kaetud salapärase udulooriga ja müstikaga, mis pole saavutatud kujutise töötlemisega arvutis, see pärineb pildistamise momendist, säilitades lõppkokkuvõttes fotole omase dokumentaalsuse.

    Näitus jääb avatuks kuni 25.12.2012

    Näituse kuraator: Kristina Kenjuhh, tel. 3599242, naitused@narvamuuseum.ee

  • Juubilar Mozarti kingitus Eesti Kontserdile

    Vahur Luhtsalu

    1941. ja 2006. aasta vahele on jäänud nii mõndagi, mis kontserdiasutuse tänase tegevuse taustal (mida iseloomustab peamiselt klassikalise muusika kontsertide kuulajate ette toomine) võib mõjuda ka kurioosumina. Näiteks fakt, et Estonia kontserdisaali seinte vahelt on alguse saanud Vanalinnastuudio, varieteeprogrammid (sic!), rääkimata N Liidu avarusi väisanud menubändidest. Praeguse EK suureks teeneks, lisaks erisuguste muusikaürituste produtseerimisele, võib pidada nüüdisaegsete kontserdisaalide ehitamist Pärnusse ja Jõhvi ning Tallinna Tartu saali kaasajastamist. Loodan omalt poolt, et Aivar Mäel ja tema meeskonnal on pärast seda, kui üle Eesti on loodud ideaalilähedased tingimused muusika nautimiseks, soov leida nii meil kui mujal maailmas rohkem rakendust eesti muusikute potentsiaalile, nagu seda omal ajal tegi ka ENSV Riiklik Filharmoonia. Nüüd aga kõnealusest kontserdist.

    Kui enamus teab Mozartit kui geniaalset heliloojat, siis möödunud laupäeval võisid kontserdisaalis viibinud veenduda, et kuulsa Viini klassiku näol on tegemist ka suurepärase arranžeerijaga. Händeli “Messias” on maailma muusikaliteratuuri üks vähestest teostest, mis on saanud suuremaks oma loojast. Kes meist ei teaks kuulsat, mällusööbivat “Halleluuja” koori või soprani aariat “Rõõmutse, Siioni tütar”?

    Seda üllatavam oli kuulata selle muusikaliselt küll veidi kärbitud Mozarti varianti ehk moodsas keeles cover’it. Ja peab ütlema, et see polnud mitte sugugi halvem (ega ka parem) originaalist, vaid vaimustavalt omanäoline. Mozarti orkestreering teeb Händeli teose rõõmsamaks ja helgemaks, sest kui Händeli originaalteose esituskoosseisu kuuluvad vaid oboed, fagotid, trompetid, timpanid, keelpillid ja basso continuo, siis Mozart kasutab peaaegu kogu instrumentaariumi, mis olemas tänases sümfooniaorkestris. See asjaolu muidugi lisab muusikale võrreldamatult rohkem tämbreid ja helivarjundeid, rikastades kogu kõlapilti.

    Andres Mustoneni taktikepi all üles astunud ERSO, segakoor Latvija, lõunanaabritest solistide Dita Kalniņa (I sopran), Antra Bigača (II sopran), Viesturs Jansonsi (tenor), Krišjānis Norvelise (bass) esitus paistis silma originaalsete ja läbimõeldud ning hoolikalt teostatud lahendustega.

    Oratooriuminumbritest avaldasid ehk kõige rohkem muljet solistide ja koori nr 8 “Uns is zum Heil en Kind geboren” (“Sest meile sündis laps”) ja koorinumber nr 18 “Wahrlich, wahrlich!” (“Tõesti, tõesti!”), mis mõjusid oma selge artikuleerituse ja vokaalse säraga.

    Solistide kõrge tase (meie lõunanaabritele iseloomulikult) üllatusi ei valmistanud, kuid oratooriumi vältel joonistusid oma vokaaliga välja pigem Dita Kalniņa ja Krišjānis Norvelis. Norvelise tähetund saabus aariaga nr 29 “Warum entbrennen die Heiden” (“Miks paganad möllavad raevus”) – ammu pole kuulnud sedavõrd puhtalt artikuleeritud bassikoloratuuri. Kalniņa väga tundlikult ja pehmelt, sumedalt kõlavate keelpillide saatel ette kantud aaria nr 14 “Er weidet seine Herde” (“Ta hoiab oma karja”) võinuks ka kividest heldimuspisarad välja pigistada!

    Oleks ebaõiglane jätta märkimata Andres Mustoneni rolli ettekande jooksul: tal jagus tähelepanu iga üksiku fraasi vormimiseks, kusjuures laskmata samas silmist n-ö suurt pilti. Esituse erakordselt kõrge tase (siinkohal pean kohatuks mõne puhk- või keelpilli vale noodi nina alla hõõrumist) vihjas ühemõtteliselt sellele, kuivõrd sisuline ja intensiivne võis olla esituskoosseisu kontserdile eelnenud proovide tsükkel, mis valmistas ette selle Mozarti suhteliselt vähe levinud arranžeeringu Eesti esiettekande.

    Kontserdi lõpus muljeid kokku võttes tabasin end ketserlikult mõttelt: küll on kahju, et Mozarti elu nõnda lühikeseks jäi. Sest kes teab, võib-olla oleksid muude geniaalsete originaalteoste kõrval võinud sündida teisedki kolossaalsed cover’id näiteks, Bachi h-moll missa või Johannese passioonina…

     

  • Ukraina ja ?Suure mängu? reinkarnatsioon farsina

    Ahto Lobjakas

    Hegelit üle trumbata püüdes on Karl Marx kunagi öelnud, et lisaks mastaapsete asjade kalduvusele ajaloos korduda toimub see nii: mis esmalt ilmub tragöödiana, kordub farsina.

    See iseenesest ahistooriline sõnakeerutus sobib hästi kirjeldama farsilaadseid manööverdusi, mis viimastel aastatel on aset leidnud Venemaa ja tema läänepiire kompava  Euroopa Liidu vahel. Farsiks muudab asja see, et  ?Suure mänguga? võrreldes puudub sel jõukatsumisel nii eesmärk kui strateegia. Kumbki osaline pole klassikalises mõttes impeerium, Venemaa võib-olla tahaks olla, aga ei suuda, Euroopa Liit võiks olla, aga ei taha.

    Tragöödiaelementi lisab seni verevaesesse ja diletantlikku jõukatsumisse asjaolu, et selle tulemused ei pruugi erineda sajanditagusest hoopis süsteemsemast mängust. Paratamatult on mängu panusteks väiksemate osaliste tulevik ning pikemas perspektiivis saab tänaselgi mängul mainitute jaoks olla vaid üks lahendus: koht emmas-kummas vastasleeris.

    Euroopa Liit on oma idapiiridel rohkem kui kümmekond aastat rakendanud ?äraspidi-imperiaalselt tõmmet?. ELi tahe on kahtlemata hea, kuid tal  puudub  visioon, doktriin, mis selgelt sõnastaks, mida soovitakse ja mida selle nimel ollakse valmis tegema. Asjad käima lükanud,  lastakse neil minna isevoolu teed, visioonipuudusest on tänaseks aga saanud vastutusest loobumise ettekääne.

    Ukraina juhtum paljastab halastamatult ELi senise strateegia ? kui see sõna siin üldse kohane on ? elujõuetuse. Suuresti ELi eestvõttel instseneeritud Viktor Ju?t?enko võit selges vastasseisus Venemaaga on Ukraina jätnud olekusse, mida ingliskeelses pruugis kirjeldatakse sõnaga ?limbo?. ?Limbo? oma algses, keskaegses tähenduses on koht põrgu serval, kus n-ö peetakse kinni hingi, kes ei pääse taevasse. Kibe tõde, kuid Ukraina puhul on see allegooria pädev. Olgu põrguga, kuidas on, kuid taeva ekvivalendiks on siin selgelt EL.

    Ju?t?enko on võidu järel kõnedes, intervjuudes ning eravestlustes ELi esindajatega selgelt väljendanud soovi tüürida oma riik ühenduse liikmeks. Paljudel üksteisest tihti sõltumatutel, kuid samasuunalist koosmõju avaldavatel põhjustel  ei ole EL selleks valmis. Maksimaalselt pakutakse lipulaeva kohta  ELi nn naabruspoliitikas ?tegevusplaani? alusel, mis omal ajal räägiti läbi Viktor Janukovt?i välisministeeriumiga, kuid millele ühenduse välispoliitika peakoordinaator Javier Solana ja Euroopa Komisjoni välissuhete volinik Benita Ferrero-Waldner jaanuari lõpul lisasid kümnepunktilise ?magustaja?. Ükski lisatud punktidest ei paku Ukrainale liikmelisuse perspektiivi  ja sisuliselt on suhete limiidiks osalus ELi ühisturus. Täpselt sama pakutakse ülejäänud kuues naabruspoliitika ?tegevusplaanis?, mille objektideks on teiste seas näiteks Maroko, Tuneesia, Iisrael ja Palestiina omavalitsus.

     

    Kust kulgeb Euroopa?

     

    Formaalselt on sellise farsilaadse olukorra põhjuseks Ukraina asukoha  määratlematus. ELi kehtiva alusleppe 49. artikkel  sätestab, et ?iga Euroopa riik, kes austab artiklis 6 (1) ära toodud põhimõtteid, võib taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist.? Artiklis 6 (1) sedastatakse, et EL on loodud vastavalt printsiipidele, milleks on vabadus, demokraatia, inim- ja põhiõiguste austamine ja õigusriik. Probleemiks on siin see, et Euroopa piire pole EL ametlikult määratlenud. Vastavat debatti, kuigi eelmine komisjon oma ametiaja alguses seda lubas, pole olnud. Nii puudub tänasel komisjonil tolle peapressiesindaja hiljutisel mälestusväärsel määratlusel üldse seisukoht, kas Ukraina on Euroopas või mitte.

    Tegelikult on asjad muidugi proosalisemad. Suurem osa Lääne-Euroopast on laienemisest väsinud. Prantsusmaa ja Saksamaa on algusest peale kartnud, et laienemine kahjustab pöördumatult integratsiooni süvendamist. Vanad vaesemad liikmesriigid kardavad abirahade pärast ja on geograafiliselt enam huvitatud pigem Vahemere lõunakaldast. Liikmesriigid, kus uue ELi põhiseaduse ratifitseerimiseks korraldatakse referendum, kardavad, et Ukrainale liikmestaatuse lubamine teeks avalikkuse seljapööramise osas ära selle töö, mis Türgil (loodetavasti) veel tegemata. Ja mõned lihtsalt kardavad rikkuda suhteid Venemaaga.

    Kokkuvõttes on Ukrainal liikmesriikide seas ainult kolm eestkõnelejat: Poola, Ungari ja Leedu.  ELi praegust inertsi murda pole sel kolmikul võimu.

     

    Kreenis kolmnurk

     

    Visiooni, mida nüüd Ukrainale pakutakse, kutsutakse Brüsselis eufemistlikult ?triangulatsioonipoliitikaks?. Vastavalt sellele tuleb Kiievil trianguleeruda nii Moskva kui Brüsseliga ning ELi pealinnast kostus kergendusohkeid, kui Ju?t?enko esimene välisvisiit viis ta Venemaa kolleegi Vladimir Putini jutule.

    Brüsseli vaatepunktist on ?Suurt mängu? praeguseks  piisavalt mängitud. ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kabale on lõigatud selle toimimist tõestav kiiduväärne sälk ja see oligi ürituse eesmärk. Mis edasi saab, on juba teiste mure. Ukrainalt oodatakse poliitilisi ja majanduslikke reforme, Venemaalt loodetakse mõistlikku õla allapanemist.

    Tegelikult  pole ka Brüsselis kellelgi kahtlust, et reaalsel elul on tulevikus selle ideaalse kolmnurgaga vähe pistmist. Kolmnurk on juba oma loomult  kreenis, Brüssel, Moskva ja Kiiev pole võrdsed partnerid. Muidugi pole Kiiev valmis ELi liikmeks saama ja Ukrainal tuleb end tõestada. Sama selge tundub, et  kui protsess on niikuinii raske, siis ilma Kiievile selge stiimulita on see lisaks  üsna lootusetu. Kõik, mida EL teha ei julge või ei taha, tugevdab automaatselt Moskva positsiooni kolmnurgas. Ukrainale ei ennusta selline  areng midagi head ja minnalaskmine võib pikemas perspektiivis ELile endale kalliks maksma minna. Venemaa on seni üsna vaguralt leppinud tagasilöökidega oma ?lähivälismaal?. Ukrainas  aga loob EL praegu Moskvale uue võimaluse, kui mitte ei kutsu ennast taaskehtestama, st soosib imperialismi.

     

    Euroopa Liidu võimalused ja moraalne kohus

     

    Muidugi on see kõik ELi suhtes veidi ebaõiglane. J. Solanal on liikmesriikide näol 25 isandat ja tal ei tohi tekkida nähtavat vastuolu ka kõige vähemaga neist. Euroopa Komisjonil puudub selles küsimuses ka kompetents ning Euroopa Parlamendil (hetkel Ukraina suurimal sõbral ELis) pole välispoliitikas üldse otsest sõnaõigust. Kuid see kõik ei võta ELilt vastutust välispoliitiliste näpuharjutuste tulemuste eest. Küsimus pole ainult Kiievis, vaid ka Moldovas, Valgevenes ja Taga-Kaukaasias.

    Võimu killustatus ELis ei tähenda  automaatselt seda, et midagi ei saa ära teha. Ukraina kontekstis aitaks palju ka kõige trafaretsemast ja retoorilisest nõustumisest, et tegu on Euroopa riigiga. Liikmestaatuse saamine sõltub nagunii arvukatest muudest kriteeriumidest ja nagu näitab Türgi liitumiskõneluste alustamiseni viinud 40aastane kannatuste rada, ei juhtu midagi üleöö. Ühele aastakümnele teleskopeeritud viimast laienemisringi tuleks vaadata pigem erandi kui reeglina. Vastav perspektiivitunne võiks ühtlasi kaasa aidata välispoliitika visiooni kujundamisele. Viimaseks ei saa olla muud kui soov tuua kunagi oma orbiidile kõik Euroopa riigid. Iga teistsugune  lahendus jätaks ELi ja Venemaa vahele pidevalt kriise sünnitava ebastabiilsuse vööndi.

    Lisaks muule annab Ukraina lugu õõnsa kõla president George W. Bushi tagasivalimist Euroopas saatnud sooviüminale olla võetud täisväärtusliku partnerina. Kuni ELil pole ka oma regioonis selget visiooni, ei saa  USA seda pakkuda. Ühtlasi tuleneb sellest vältimatult, et kui ELi  sihiseade on  vähenõudlik, pole Washingtoni vaatevinklist võrdsel partnerlusel mingit mõtet.

    Ukraina osas ei saa USA-le midagi ette heita. Loorberid jäeti ELile, võib-olla kaalutletult arvestusega, et nendega ei osata midagi peale hakata. USA-l endal on samas s
    elged plaanid, milles Ukrainalgi on oma kindel koht. Kui peaks õigeks osutuma NATO Parlamentaarsest Assambleest leviv kumu selle kohta, et Washington on huvitatud Ukraina NATOsse võtmisest, ähvardab ELi häbivääne ?loss of face?.

Sirp