Toeta
Otsi

Valga

  • JUKEBOX – seitsmekÜMNENDAD – jimi hendrix

    Vello Salumets

    Jimi Hendrix

     

    „On 2. september 1970. Jimi Hendrix mängib Taanis Århusis, Vijle Ruskow Hallis. Kompaktse R&B asemel kaigub maaniline helimass, millega liitub hullumeelne ja halvaendeline lärm. Laulus on veider pinge – tundub, justkui mängiks tema kitarri keegi tulnukas. Ta katkestab ootamatult ja ütleb mikrofoni: „Ma surin juba ammu.” Kontsert on lõppenud.” (David Henderson).

    Jimi Hendrixist on kirjutatud raamatuid ja hulgaliselt pikki artikleid. Seepärast järgnevalt vaid üksikud värvilaigud selle popikooni ja rock’i-maailma kitarristide jumalaks tituleeritud artisti elust. Oma 27 eluaasta jooksul mõjutas ta sügavalt popmuusikat, rajades rock-muusikale heliliselt keerulise, samas tehniliselt asjatundliku ja tervikliku pinnase, mis sai tähenduslikuks hard rock’i tekkele ja teesillutiseks heavy metal’ini. Ta viis bluusi uuele tasandile, mõjutades suuresti nii funk’i kui funk rock’i arengut.

    Jimi Hendrix sündis 27. XI 1942. aastal Seattle’is. Kuna tema isa James Al Hendrix oli just läinud II maailmasõtta, otsustas 18aastane ema Lucille Jeter-Hendrix panna maimukesele nimeks Johnny Allen Hendrix. Kui poiss sai kolmeseks, naasis isa sõjast. Al Hendrix: „1945. aastal kohtusin pojaga esmakordselt. Poiss tundis mind vaid piltide järgi ja kui kohtusime, hüüdis ta: „See on issi!”.” 1946. aasta sügisel ristis Al oma poja ringi James Marshall Hendrixiks.

    Nii algas ühe legendaarsema rock-muusiku elutee. Oma lühikese, neli aastat väldanud superstaarina võimuloleku ajal laiendas Hendrix rock-kitarri leksikoni rohkem kui keegi enne teda. Tänu Hendrixi näpunäidete järgi ehitatud innovatiivsetele kitarrivõimenditele, aga ka kitarri helipeadega eksperimenteerimisele oli ta meister oma instrumendist välja võluma ettearvamatuid sound’e, saavutades astraalkvaliteediga heli tagasiside (feedback) ja möirgava moonutuse (distortion). Hendrixi musitseerimist iseloomustasid mürisevad „orkaanipuhangud” ja pimestavalt show’lik lavaesinemine – ta võis mängida kitarri turjal hoides või hammastega kitarrikeeli rebides.

    Kui 1967. aastal sai Jimmy Hendrixist rahvusvaheline superstaar, tundus, nagu oleks ta välja kukkunud tulnukate laevast. Tegelikult oli ta õpipoisina läbi käinud pika maapealse tee, olles 60ndate algul kitarrist rütmimuusika ringvoolus rock’n’roll’i, R&B ja souli tollaste gigantide Little Richardi, The Isley Brothersi ja King Curtise bändis.

    Üheks oluliseks pöördepunktiks Hendrixi elus sai kohtumine kitarrivirtuoosi Albert Kingiga. King oli sarnaselt Jimmyga vasakukäeline ja mõlemad mängisid parema käe kitarri teistpidi käes. King oli sirgunud bluusi sügavustest ja loonud täiesti oma kitarri-sound’i, tema firmamärgiks oli sound, mis liugles üles ja kukkus alla – eeskujuks puhkpillide helid.

    Puhkpillimängijad, kellega Hendrix oli bändides koos mänginud, olid tallegi suuresti muljet avaldanud. Eriti tenorsaksofonistid, kes lõid esinemistel tavapärasest suurema pinge ja õrritasid tihti oma pilliga suurema osa publikust mürgeldama. Jimmyt vaevas mõte, et miks kitarriga sama ei suudeta teha.

    Hendrix nägi pärast Little Richardi bändist lahkumist mitmeid joovastavaid kontserdipilte, tema unistuseks oli oma kitarrimänguga korrata laval sama efekti. Ainsaks loogiliseks teeks oli suunduda New Yorki, et musitseerida koos teiste pillimeestega. Just New Yorgis mängis saatus Hendrixile kätte trumbi: 1966. aasta suvel sattus teda klubis Cafe Wha? kuulama siis juba laialiminekut plaaniva inglise ansambli The Animals bassimängija ja mänedžeri ametis kätt proovinud Chas Chandler. Ta oli Jimmy esinemisest sedavõrd vaimustuses, et pakkus Hendrixile Londonisse kolimist ja oma ansambli moodustamist. Lõpuks kirjutaski Jimmy Hendrix mänedžerilepingule alla, lennusõidul üle Atlandi ristis Chandler Jimmy Hendrixi Jimi Hendrixiks.

    Chas Chandleri esmaseks ülesandeks oli muretseda Hendrixile pass, elamis- ja tööluba, moodustada bänd ja organiseerida kibekähku plaadistusleping. Üsna tagasihoidliku iseloomuga mustanahalisest kitarristist tuli Inglismaal teha staar. Kolme esimese ülesandega oli tänu bürokraatiale suuri raskusi, bändi moodustamine läks siiski sujuvamalt. Konkursi korras said Jimi kaaslasteks üsna suure ego’ga kitarrimängija Noel Redding, kel tuli kitarr vahetada bassi vastu, ja trummar Mitch Mitchell. Uus trio sai nimeks Jimi Hendrix Experience (JHE). Redding ja Mitchell polnud popmuusikas mingid kollanokad, vaid juba tegijad, kuid nüüd palgati nad taustameesteks. See ajas mõlema vere keema, nad püüdsid igati vähendada Jimi mõjuvõimu. Laval esinedes sai konflikt erilise dimensiooni – nad asetusid igas olukorras avalikult Hendrixi konkurentideks, üritades soleerida nii palju kui said. Kuid just seda oligi Hendrixil vaja!

    Algas tema tähelend ja kõik sellega kaasnev: 1966. aasta plaadistusleping Track Recordsiga, esimesed singlid „Hey Joe” ja „Purple Haze”, Londoni vallutamine, Inglismaa turnee ja iga päevaga kasvav kuulsus. Lisaks veel koos erksa vaimuga stuudioinseneri Edwin Krameriga pea ööpäevaringsed katsetused olemasoleva stuudiotehnikaga, et välja pigistada maksimum, mis väljendaks Hendrixi vapustavatele ideedele vastavat kitarri-sound’i bändi esikalbumi „Are You Experienced?” tarbeks. Kuid tähelend tõi Jimi ellu ka rahakaid naisi, omapäraste maailmavaadetega sõpru, underground-publikut, popstaare, alkoholi, ergutustablette…

    1967. aastal ilmus müügile JHE teine album „Axis: Bold As Love”. Hendrixi tuttav ja psühholoogiat õppinud Ray Warner on tõdenud: „Jimiga vesteldes selgus, et selle plaadi pealkirjal on palju suurem tähendus, kui võib ette kujutada. Tema arusaam axis’est on kui telg või kiirtee maast universumi lõpmatusse, axis on sild ühest dimensioonist teise. Ma hakkasin mõistma, et Jimi pole pärit siit maailmast.”

    Jimi Hendrixi elu keerles USA muusikakarussellis: esinemised erinevate muusikutega, topeltalbumi „Electric Ladyland” sünnitusvalud ja ilmumine, pidevad turneed, vahelejäämine narkootikumidega Kanada piiril ja ees ootav kohtuprotsess, Electric Lady Studio ehitamine, erimeelsuste tõttu bändi laialiminek ja uue ansambli Band Of Gypsys kokkuklopsimine, esinemine Woodstocki „Music & Art Fair’i” festivalil. Ning selle kõrval ikka naised, alkohol, marihuaana, uimastid…

    1970. aasta algul hakkasid Jimi sõbrad märkama temas järske muutusi – hajevil olek ja sügav masendus. 18. IX 1970. aasta hommikupoolikul oli Jimi Hendrix surnud. Tema surmaga seotud asjaolud on siiani jäänud segaseks: lahkamisel leiti Hendrixi verest hulgaliselt unerohutablettide ja liigse alkoholi jääke. Ametlikuks surmapõhjuseks kirjutati: „Barbituraadimürgitus, oksesse lämbumine.”

    Aga see polnud enesetapp, pigem traagiline õnnetusjuhtum, sest veel surmaeelsel õhtul oli ta töötanud uue lauluteksti kallal, mille viimased read kõlavad nii:

    Elu lugu on ainult silmaripse, üks viiv.

    Armastuse lugu on tere ja hüvasti.

    Kuni me kohtume taas.

     

     

  • Kergitab kulmu: Kui show on lõppenud…

    Evi Aruj?

    Sellele sisuliselt kõrvale heidetud kohustusele mõeldes oleks väga huvitav teada, mis toimub viimastel aegadel valimas käinute peas (et 2/5 potentsiaalsetest valijatest ei käi, selles ei nähta enam isegi mingit probleemi): kui suurt rolli mängivad valikutes erakondade välja pakutud väikesed materiaalsed peibutised, kui palju mingid ilmavaatelised tegurid ja kuivõrd valija ilmavaatelised kujutlused kattuvad erakondade tegeliku poliitikaga. Karta on, et eriti ei kattu.

    Või peakski leppima paratamatu tõdemusega, et koos juridifitseerunud demokraatiaga on kätte jõudnud aeg, kui mängivad üksnes “väikesed” asjad: sümboolsed ja moraalsed väärtused, kaunistuseks pisuke materiaalne meelehea lojaalsetele valijagruppidele. Aga just sümboolseid ja eetilisi väärtusi on viimased valimiskampaaniad (ka presidendivalimise kampaanias) meile pakkunud. Eetilist revolutsiooni on mitu praegust koalitsioonierakonda juba tükk aega müünud nn JOKK-temaatikaga, haavatud rahvusliku identiteedi peale on mängitud pronksmehe saagat ära kasutades, “valgete jõudude” propagandaga koos on pakutud jätkusuutlikkuse ja avatuse visiooni.

    Hoolimata gigantide rüselusest avalike ja varjatud hierarhiapositsioonide pärast ja ka sada päeva ei ole veel möödas, kuid koalitsioonilepingut lugedes on täiesti õiguspärane otsida sealt vähemasti selgesti formuleeritud kavatsust tegelda probleemidega, mille dramaatiline esitlus valimistel hääli tõi. Ja tegelikult ei olegi need väikesed asjad, vaid Eesti riikluse ja demokraatia arengu seisukohalt olulised küsimused.

    Esiteks – nagu nõiaväel areenilt kadunud JOKK-teema ehk Eesti Vabariigis kehtivate seaduste ja ühiskondliku arvamuse (avaliku huvi) vastuolu. Mina küll tahaksin teada, kas Sakala küsimuse ja presidendivalimise protseduurireeglite probleem oli ja on vaid juriidilise tõlgenduse asi või on tegemist õiguse ja õigluse olemusliku vastuoluga. Ja kas on veel valdkondi ja seadusi, kus selline vastuolu toimib. Ja kas ning kuidas uue valitsuse seaduseloojad JOKK-teemaga tegelda kavatsevad. Koalitsioonilepingus see teema puudub. Või peaks sellega kuidagi ääriveeri seostuma õiguspoliitika lõigu 4 punkt: valitsus kodifitseerib sotsiaalõiguse (sotsiaalseadustik), keskkonnaõiguse (keskkonnaseadustik) ja ehitus- ja planeerimisõiguse (ehitusseadustik)?)

    Kaheldav on, kas kodanikuühiskonna probleeme ning õiguse ja õigluse vastuolu probleeme lahendavad ka koalitsioonilepingu punktid kodanikuühiskonna peatükis, kus valitsus lubab tõhustada, toetada ja propageerida, tõsta erakondade mainet ja anda raha ning Tallinna lennujaamale Lennar Mere nimi. Kodanikuühiskond vajab reaalseid toimivaid ja selgeid juriidilisi mehhanisme, mitte raha Potjomkini küla ja kohviautomaatide jaoks.

    Omaette küsimus on, mil moel kavatsetakse tagada kättevõidetud paradiisi jätkusuutlikkus. Ka sellest koalitsioonileping vaikib. Aga ehk on lahendamata probleemid lihtsalt kasulikud, aitavad tulevikuski korraldada eetilisi revolutsioone ja etendusi, milles Hea võidab Kurja.

    Mis puutub pronksmehe teemasse, siis kuju äraviimine on suure sümboolse väärtusega ühiskondlik akt, sõltumata selle külge kleepunud erakondade mainekujunduslikest huvidest. Samal ajal on see ka erakondade võlg ja üks väiksema tähtsusega küsimus põhiküsimuse kõrval – kuidas ja kas on võimalik luua eestluse kujund ja identiteet, mis ei põhineks üksnes minevikuga suhestumisel (kommunism ja okupatsioon) ega ka ebarealistlikel tulevikuvisioonidel. Seda ehk ootabki erakondadelt suur osa potentsiaalsetest valijatest, kes valimas ei käi.

     

  • Karl Ristikivi 100: Tallinnas ja Tartus

    Krista Ojasaar

    16.-17. oktoobril 2012 korraldavad Karl Ristikivi Selts, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Kirjanduse Teabekeskus kirjanik Karl Ristikivi 100. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvahelise konverentsi.

    Konverentsi esimene päev toimub Tartus, teine Tallinnas. Kummagi konverentsipäeva lõpetavad Kirjanike Liidu poolt Ristikivi loomingule pühendatud kirjanduslik teisipäev (Tartus) ja kirjanduslik kolmapäev (Tallinnas). Konverentsil käsitletakse Ristikivi kui päevaraamatupidajat, kroonikut ja ajalookirjanikku, samuti tema loomingu motiivistikku, ruumipoeetikat ning seoseid teiste kunstivaldkondadega. Eraldi teemaplokina on kõne all Ristikivi teoste tõlkimine.

    Lähem info ja programm korraldajate kodulehtedelt:
    www.ristikivi.net
    www.utkk.ee
    www.kirmus.ee

  • Rahvusvaheline orelifestival Visbys

    Mirjam Tally

    Festivali avakontserdil 27. XII sai kuulda eesti muusikat. Märt-Matis Lille (1975) esiettekandes kõlanud „Swinging song” on kirjutatud 2007. aastal Visby heliloojate keskuses ning lähteallikaks on olnud kiigelaul eesti rahvamuusikast, samuti india klassikaline muusika, mille uurimisele helilooja on viimasel ajal pühendunud. Seega muusikas pole siin mingit seost muusikastiiliga swing, mis ingliskeelses pealkirjas võib kõlada pisut eksitavalt.

    Küsisin Märt-Matis Lillelt festivali lõppedes, millised muljed tal festivalist jäid ja mida ta arvab Visby toomkiriku orelist: „Väga huvitav oli teiste maade kohta muusika kaudu rohkem teada saada. Kõige suurem avastus oli vahest Poola, kelle puhul me vist ei kipu teadvustama, kui vana kultuurimaa see ikkagi on (selles mõttes, et kus on meie renessanss- ja barokkheliloojad?). Toomkiriku orel oli rahuldav. Väga palju registreid seal küll polnud ja kaks manuaali ei paku ka just eriti palju kombineerimisvõimalusi, aga kahemanuaalse oreli kohta on ta põhimõtteliselt täiesti rahuldav.”

    Küsisin kommentaari ka organist Ulla Krigulilt: „Visby katedraali orelile on iseloomulikud ümara romantilise kõlaga registrid, mis on eriti sobilikud romantilise muusika esitamiseks. Oma üllatuseks leidsin sobivad kombinatsioonid ka kaasaegse muusika tarbeks. Kuna Märt-Matis Lill soovis kasutada peamiselt üksikuid registreid, andis too pill erinevate ühe kõrgusega registritega üsna piisava valiku. Minule meeldis pilli hääl väga ja seda oli äärmiselt mugav mängida, eriti kiidan mõnusat seljatoega pinki, mida küll kontserdil kasutada ei saa, kuid mis jumalateenistusel väga marjaks ära kulub.”

     

    Elamusi pakkus poola muusika

    Festivalil pakkus enim eredamaid elamusi poola heliloomingut läbi aegade tutvustav kontsert „Listen to Poland!”, mis toimus 29. XII. Siin kõlasid esiettekandes kahe poola helilooja teosed, neist Andzrej Dziadeki (1957) „An inpression from Gotland” (2007), nagu pealkirigi vihjab, on inspireeritud Gotlandi loodusest. Helilooja mainis vestluses, et on Gotlandil käinud tegelikult kaks korda, esimest korda umbes kümme aastat tagasi. Teise poola esiettekandena kõlas Hispaanias elava poola helilooja Alina Blonska (1974) teos „Avgrund” (2007). Teose rootsikeelne pealkiri tähendab eesti keeles nii põrgut kui kuristikku. Blonska peab oma lugu suuresti autobiograafiliseks, kuna see kajastab tema enda läbielamisi viimasel aastal, mille jooksul kogetud emotsioone ta püüdis muusikasse kirjutada. Autor valis loole rootsikeelse pealkirja, kuna kirjutas selle Rootsis, rootsikeelne sõna „avgrund” kannab ka tema meelest endas tugevamat alatooni kui emakeelne või ka inglise- ja hispaaniakeelne samatähenduslik sõna.

    „Visby toomkiriku orel pole küll kuigi suur, ainult kahemanuaalne pill, kuid sellel on siiski suurepärased võimalused, nii helitugevuse kui dünaamika osas,” vastas Blonska, kui palusin tal jagada muljeid, kuidas tema teos Visby toomkiriku orelil tema meelest kõlas. „Olin tõeliselt võlutud sellest, kuidas mu teose forte-kohad sellel pillil kõlasid. Kõlaline lõpptulemus oli väga jõuline, nagu ma olingi ette kujutanud ja mida ma teost kirjutades ka lootsin saavutada.”

     

    Tulerituaal ja staatilised foonid

    Üks ulatuslikumaid teoseid festivali kavas oli esiettekandes kõlanud läti helilooja Indra Riše (1961) „Fire Ritual” („Tulerituaal”, 2007), mil­lel on otsesed seosed pööripäeva-aegse tulerituaaliga, mis Lätis seniajani toimub. Autor järgib tulerituaali vormilist ülesehitust isegi oma muusikas. Tulerituaal on küll ehk paganliku taustaga toiming, et saada energiat kõrgematelt jõududelt, eesmärgiga vaimselt puhastuda. Indra Riše sõnul osales ta mõni aeg tagasi ühes sellises tulerituaalis, millest saadud emotsioonid olid niivõrd tugevad, et sundisid seda kõike uues oreliteoses kajastama. Nii et selle teose puhul oli tegemist programmilise muusikaga.

    Leedu helilooja Rytis Mazulise (1961) uudisteost „Canon sumus” (2006) iseloomustas staatiliste kõlafoonide kasutamine. Loo esitamiseks läks tegelikult tarvis kolme assistenti, sest muusikaline materjal koosneski heakõlalistest klastritest oreli kahel manuaalil ja pedaalidel ning assistentide ülesanne oli vahetada oreli registreid. Tulemuseks oli meditatiivne helimaastik, sest harmooniline plaan püsis teose vältel ju muutumatuna, vahetusid vaid registrid. Mis puutub teose loomise tagamaadesse, siis mainis helilooja, et kui ta seda teost siin Visby heliloojate keskuses kirjutas, mõtles ta väga palju ühe oma sõbra peale, kes oli vähki suremas. Teose pealkiri aga pärineb Uuest Testamendist, kirjast roomlastele.

    Kokkuvõttes olid kõik kontserdid väga erinevad. Näiteks Läti kontsert näitas orelit tõelise pillide kuningana, nimelt särava tämbriga katedraali-instrumendina, ent võib-olla oleks ehk oodanud rohkem piano-varjundeid. Eesti kontsert oli emotsionaalses plaanis küll kargem ja reserveeritum, kuid demonstreeris oreli värvispektrit küllaltki mitmekülgselt. Poola kava, nagu mainitud, näitas selle maa pikka kultuuritraditsiooni, tutvustas aga ka põnevaid ja värvikaid uudisteoseid.

    Visby rahvusvaheline orelifestival sai teoks esimest korda ning selle idee algataja oli Visby heliloojate keskuse juhataja Ramon Anthin. Igatahes on sellelaadset koostööd korraldajatel plaanis jätkata edaspidigi, festivali toimumisaega nihutatakse ehk rohkem suvele lähemale. Visby orelifestival oli ka ava-, või õigemini eellöök ISCMi maailmamuusika päevadele, mis 2009. aastal peetakse kolmes Rootsi linnas Visbys, Växjös ja Göteborgis ja mis kannavad alapealkirja „Listen to the World”.

     

  • Tunnustus teenekatele karudele

    Kaarel Tarand

    Suurim karuteene kultuuripärandile avalikus ruumis tehti muinsuskaitsjate arvates tänavu Sakala keskusehoone lammutamisega, Tartu ülikooli Narva kolledži ehitamise kavatsusega ning Tallinna Pärnu mnt 4 detailplaneeringuga.

    Esimesega on kõik selge, sest Sakala keskuse ümber toimuv sai osaks poliitilisest võitlusest valimiste eel. Olid palvekirjad ja meeleavaldused, meedia vahendas sündmusi söögi alla ja peale. Ja ikka ei aidanud miski. Iseenesest väärib tähelepanu, et vastu ootusi ei saanud medalit terve ja enam-vähem töökorras maja trikimeisterliku kaotamise eest ekskultuuriminister Raivo Palmaru ega Tallinna linnavõim, vaid hoopis kinnistul toimetav AS Uus Sakala. Teiselt poolt on see ka väga loogiline, et muinsuskaitsjate silmis vastutab kogu kahju eest (moraalselt) just ettevõte. Kui nad oleksid hukka mõistnud ministri, ministeeriumi või kohaliku võimu, siis oleksid nad sellega kaudselt vaidlustanud kogu riigi õiguskorra. Ikka on nii, et valitsuse või kohaliku võimuorgani koosseisu võib sattuda ka mõni ebakompetentne või koguni pahatahtlik isik, kuid selle alusel ei saa pidada kogu demokraatlike valimiste tulemusena moodustatud riigi- või linnavalitsust kurjategijaks. Ja korruptandi sildi saab kellelegi kaela riputada ikka ainult kohus.

    Sakala juhtum näitas ilmekalt, kuidas autod on inimestelt riigijuhtimise üle võtnud. Kogu barbaarse lammutustöö (ja jutt pole siin vana hoone arhitektuurilisest väärtusest, vaid üldpõhimõttest, et terveid ja töökorras asju ei visata ega lõhuta niisama ära) põhiline tõukejõud oli vajadus linna ummistavatele autodele maa sisse uusi pelgupaiku rajada. Autode orjad hääletavad valimistel nende poolt, kes nende autodele paremaid tingimusi lubavad. Eestis on ligi 600 000 juhiloa omanikku, seega üle 60% valijaskonnast. Kuidas see fakt mõjutab avaliku võimu käitumist, on tallinlased aastaid näinud Vabaduse väljakul (mida rahvasuus nimetatakse pigem Vabaduse parklaks kui väljakuks) toimuva järgi, tartlased aga selle järgi, kuidas “liikluskoormuse vähendamiseks vanalinnas” sinna uue silla ehitamise abil autosid aina juurde juhitakse.

    Põhjusel, et inimesed veedavad põhiosa oma tööajast ja vabadest hetkedest autos, ei pälvi suuremat tähelepanu ka see, mis juhtub Tallinnas Pärnu mnt 4 (esialgu planeerimine). Sinna kavandatav kuuekorruseline maja hakkab varjama viimast vaba vaadet vanalinna kirikutornidele Uue turu poolt. Aga kes seda peale turistide, estoonlaste ja välisministeeriumi fassaadipoolsetes kabinettides töötavate ametnike ikka vaatab? Kõik ülejäänud on ju autodes.

    Narva kolledži ehitamise plaan raekoja kõrvale sõjas hävitatud börsihoone kohale on vindunud aastaid. Ja seal ei ole otsustamist juhtinud autod, vaid Eesti riigi vältimatu vajadus kehtestada end ka Narva linnas. Vajadus vormus aastaid tagasi integratsiooniülesandeks ülikoolile. Loogilise järjena kerkis päevakorda uue õppehoone vajadus, sest Narva noorte eestistamisel edu saavutamine on ikka tõenäolisem uues, euroopalikus keskkonnas, mitte okupatsiooniaegsetes barakkides. Tehti arhitektuurivõistlus, mille tulemustega nüüd rahul ei olda – et vale moega maja plaan sai võidu.

    Narvas peab siiski tekkinud punnseisust kuidagi edasi saama. Kolledžil on maja vaja. Ja erinevalt Tallinna karuteenetest pole Narvas uue loomise nimel kasutuskõlblikku vana sendi eestki hävitatud. Uuel ajal, ma mõtlen. Kui väita, et moodsa kolledžihoone ehitamine raekoja kõrvale hävitab vana väljaku barokse atmosfääri, siis võib vastu küsida: kas seda atmosfääri siis praegu on seal? Ei ole, pole juba 1944. aastast saadik. Meil on ka varsti peaaegu 20 aastat avalikku mõttevahetust Narva ajaloolise linnasüdame rekonstrueerimise võimalikkuse üle. Aga mingi otsuseni pole jõutud. Ma ei tea, kas kunagi jõutaksegi.

    Omalt poolt lisan karuteenete kaudsete põhjustajate nimekirja kõik Eesti autokaupmehed, kes veel, erinevalt pangandus- ja kinnisvarasektorist, priiskamist ei piira, vaid vastupidi, loodavad müüa tänavu üle 30 000 uue auto (ja kaks korda enam vähem või enam pruugituid). Kusjuures, nagu nad ise nädala alguses ajakirjanduses on kinnitanud, müüakse ka alla omahinna, peaasi, et kliendi kätte saaks. Täpselt nagu uimastiturul: esimese doosi annad tasuta ja siis teenid sõltlase käest kuni surmani.

     

  • AND SO ON AND SO FORTH sel reedel Riias

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

    AND SO ON AND SO FORTH
     
    kim? Kaasaegse Kunsti Keskus
    5.10. – 18.11.2012
     
    Avamine 5. oktoobril kell 19.00
     
    Näituse AND SO ON AND SO FORTH lähtepunktiks on Fluxuse kunstniku Robert Filliou “Samaväärsuse printsiip”, pseudomajanduslik reegel, mis sätestas “hästi-tehtud”, “halvasti-tehtud” ja “mitte tehtud” teosed põhimõtteliselt võrdsetena. See oli katse vabastada loomeprotsess raskest strateegia ja loogika koormast ning väita, et “viga” võib olla ka midagi enamat kui märk puudulikkusest. Filliou lõi mitmeid töid jälgides sama loogikat, tähistades spetsiaalse templiga ära staadiumi, millesse kunstnik otsustas töö jätta. Sedasi talitades sai printsiibist kontseptuaalne tööriist koos lõputute võimalustega.
     
    Käies Filliou jälgedes, jätkab näitus AND SO ON AND SO FORTH kunstitegemise generatiivse võime – originaalse idee, selle puuduste, ja laenates jällegi Filliou’lt, “mitte tehtud” võimaluste avastamist. Rõhutades kunstipraktika jätkuvust, on paljud näitusel eksponeeritavad tööd pooleli või “lahtiste otstega”, olles rohkem tegu- kui nimisõnad, mis mingi aja möödumisel korduvad ja muutuvad; nagu näiteks Triin Tamme üha kasvav ja keerlev slaidikogu “Karuselli Kollektsioon” või Paul Kuimeti ja Mikko Rikala ilmutamata filmirullid. David Horvitz sõidab unustatud Balti randadesse, järgneb oma jalutuskäikudel päikesele ja maalib taevaid ümbrikutele. Ursula Nistrup jätkab kord raadios kuuldud muusikapala otsinguid. Takahiro Iwasaki ehitab igapäevastest objektides kummalisi mikroskulptuure ja Toomas Thetloffi efermeersed skulptuurid teostuvad alles pärast nendest üle astumist, läbi kõndimist või järgnemist, juhatades vaataja näitusehoone tagaõue, kus Pind uurib füüsilisi objekte välistades meie vajadust nende järele. Annika Ström soovib kõigepealt pikali heita, ja siis, edasi mõelda. Läbikukkumise ja keeldumise potentsiaal on teemaks ka Julien Prévieux’i töös, kes väsimatult kirjutab äraütlevaid kirju ajalehtedest leitud tööpakkumistele. Camille Laurelli ja Ivars Gravlejs vaatlevad erinevaid originaalseid viise kuidas lahendada probleeme käepäraste vahenditega. Kui Laurelli monteerib uuesti kõik MacGyver’s improviseeritud “retseptid” ühte lõputusse episoodi, siis Gravlejs tutvustab Tsehhi televisiooni animaseriaalile nimeandnud staare Pat’i & Mat’i kaasaegsete kunstnikena. Vaatamata nende kõikvõimalikele ja võimatutele valearvestustele, suudavad nad lõpuks leida oma probleemidele kõige ootamatu lahenduse. San Kelleri kuldotsaga eebenipuust kaardikeppi “Mittemiski ei ole täiuslik” saab kasutada toomaks välja teiste eksponeeritud kunstitööde vigu ja puudujääke, kaasaarvatud tema enda varajasi töid, mis on kõik tema suurimate fännide ja kogujate, tema enda vanemate — Marianne and Fritz Keller’i omanduses.
     
    Kombineerides poeetilist, humoorikat ja ratsionaalset, vastandub näitus AND SO ON AND SO FORTH kunsti (üle)professionaliseerimisele ning manifesteerib leidlikkuse ja kujutlusvõime olulisust loomeprotsessis.
     
    Osalevad:
    Ivars Gravlejs (LV), David Horvitz (US), Takahiro Iwasaki (JP), Krõõt Juurak (NL/EE),  San Keller (CH), Paul Kuimet (EE) & Mikko Rikala (FI), Camille Laurelli (FR), Ursula Nistrup (DK), Olof Olsson (DK), Pind (DK), Julien Prévieux (FR), Annika Ström (SE / UK), The Collection of Marianne and Fritz Keller (CH), Triin Tamm (EE), Toomas Thetloff (EE)
     
    Kuraator Margit Säde Lehni
     
    Organiseeris Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kaaskorraldaja kim? Kaasaegse Kunsti Keskus Riias.
     
    Toetavad:  Nordic Culture Point,  Eesti Kultuurkapital, Pro Helvetia, IASPIS, Danish Arts Council, Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Riias, Eesti Vabariigi Suursaatkond Riias, Palais de Tokyo ja LuxExpress.
     
     
    Näitust saatvad üritused:
     
    5. oktoober kell 19.00
    Avamine ja Krõõt Juuraku Scripted Smalltalk and So On, So Forth
    Võttes oma inspiratsiooniks näituse – muutuvad tööd rekvisiitideks ja vaatajad näitlejateks. Kujutletaval laval laguneb pressitekst oma banaalsuses ja näitus oma kontseptuaalsuses.
     
    6. oktoober kell 14.00
    Kohtumine David Horvitzi, Ursula Nistrupi ja Julien Prévieux’ga.
     
    6. oktoober kell  19.00
    Olof Olsson’s RED ALERT! – talk show katastroofi äärel.
    On band, on külalised ja tegelane ülikonnas, kes peaks seda kõike vedama.
     
    7. oktoober kell 12.00
    Pühapäeva kohv kuraatori ja kunstnike seltsis, jalutuskäik ja taeva maalimise töötuba koos David Horvitziga.
     
    16. november kell 18.00
    Kasutades San Kelleri kaardikeppi Mittemiski ei ole täiuslik juhib obskuurne poeet ja kognitiivteadlane Erkki Luuk näitusel AND SO ON AND SO FORTH kriitilist ringkäiku.
     
    kim? Kaasaegse Kunsti Keskus
    12/1 Maskavas Iela, Riia
    http://www.kim.lv/

  • EMTA, kosmoselaev elektronmuusika avarustes

    Tui Hirv

     

    Tehnoloogiatundmine ja improvisatsioonipraktika

    Tallinna seminari idee oli kokku viia ECMCT tudengite tehnoloogiatundmine ja EMTA tudengite improvisatsioonipraktika, mis tänu Anto Peti elujõulisele koolkonnale on kõrgel tasemel. Seminarist osa võtnud elektronmuusikutest ja pillimängijatest moodustati ansamblid. Nad töötasid seitsme päeva vältel iseseisvalt loomeprojektidega, keskendusid uudsete tehnoloogiate interaktiivsele rakendamisele muusikas. Noortel heliloojatel oli kaasas ainult senine kogemus aparatuuri ja muusikutega, kogu teostus loodi kohapeal. Varasemaid salvestisi ei kasutatud, helitöötlus näis reaalajas. Lõppkontserdil esitati seminari käigus sündinud improvisatsioone ja kompositsioone.

    Kava ülesehitus mõeldi välja esimesel õhtul söömas käies ja menüü nägi välja selline: „Aperitivo” (Lauri-Dag Tüür ja Alejandro Olarte kahel elektrikitarril neljanda korruse fuajees), „Antipasti. Pass me the knife” (Ariadna Alsina järgis liikumistuvastussüsteemiga moderntantsijat Kaspar Ausi), „Primo piatto” – muusikud lugesid eri keeles eri tekste (arusaadav oli üksnes traktaat pudingust, hääled segunesid üle ruumi laiali), „Sorbetto di Limone” (Liis Jürgens ja Saara Rautio katsetasid harfi võimalusi, Liisa Hirsch klaveri ja Alejandro Olarte kitarri omi). Ainsana oli noteeritud Malle Maltise teos „Lendajad” („Secondo piatto”), kus Jandra Puusepp mängis saksofoni. Teised etteasted olid vabamad ja rangemad improvisatsioonid, mille käigus harjutati üksteise tegevusele reageerima, leidma interaktsiooni võimalusi. Kontserdi lõpus said kõik osalejad veel kord sõna „Digestivo’s” ja Weiwei Jini loos „Gentle-men” (Dolce). Sama kavaga esineti 18. jaanuaril Sibeliuse akadeemias.

     

    Natuke tarkvarast

    Seminari käigus õpiti kasutama mitmesuguseid kontrollereid. Motion tracking näiteks jälgib tantsijat kaamerast ja annab muusikalisteks teisendatavaid parameetreid. Keeruline on sealjuures otsustada, kuidas tantsija liikumine muusikas peaks kostma, et tulemus oleks ka musikaalne. Tantsija muutub sealjuures instrumendiks ja dikteerib muusikat, mitte vastupidi nagu tavaliselt. Veel oli kasutusel puutetundlik programmeeritav ekraan, kus saab kas või iga näpu alla tekitada aspekti, mille parameetreid muuta. Kaheksakanalilise heli levitamine ruumis on samuti oluline väljendusvahend.

    Vestlesime Margo Kõlariga elektronmuusika ja selle õpetamise seisust. „Mida üldse muusikaks peetakse, see arusaam on aja jooksul tugevasti muutunud,” ütleb ta. „Uus žanr, mida praegu elektronmuusika nime all esitatakse, tekitab juurdepääsu loomele ükskõik kellele. Muusikategemise tarkvara on standardvarustusena igas Macintoshi arvutis. Küsimus on, kuidas suhestada seda klassikalisest muusikast lähtuva traditsiooniga. Turgu võib põlve otsas ja ilma traditsioonilise hariduseta tehtud muusikale rohkemgi olla, aga EMTA püüab selles osas hoida akadeemilist joont. Siin on eesmärgiks tunda muusikaajalugu, osata pille mängida ja teoseid analüüsida ning kirjutada ka akustilistele instrumentidele tavanotatsioonis.

    Paraku jääb akadeemilise kunsti huvilisi üha vähemaks, tõenäoliselt tuleb hakata elektronmuusikat õpetama rohkem muusikatraditsiooni kihita tehnikahuvilistele. Ma ei võitle selle vastu, vaid vana kooli mehena jälgin huviga ja leplikult, mida noored teevad ja muusikaks peavad. Ka elektronmuusikat dikteerivad maitseküsimused: on mitmeid radikaalsuse ja tooruse astmeid. Madala kvaliteediga robustsetele helidele võib rajada terve esteetika.

    Kursusega jäin rahule, see oli eriline kogemus nii üliõpilastele kui pedagoogidele. Kontserdil oleksin ehk oodanud veelgi enam interaktiivsusest kantud muusikalisi ideid. Kõige ilusamini õnnestus minu meelest „Antipasti”, kus elektroonika oli tasakaalustatud, paitas kõrvu ega püüdnud hullusega rebestada ning tants oli mõtestatud ja jälgitav.”

    Liis Jürgens, kes on ise helilooja, aga kontserdil mängis harfi, jagab muljeid: „Sellises projektis on oht „üle proovida”, tähtis on olla värske. Muidu tundub, et see on klišee ja too on klišee… Kontserdiks olid oma pillid nii ära tüüdanud, et Liisa Hirsch võttis savilinnukese ja mina avastasin, et kitarri-slide’i saab ka toredasti puhuda. Improviseerides peab kogu aeg olema täiesti kohal, seda sorti kontsentratsioon on kaunis väsitav.”

    Seekordne projekt oli katsetus, kuidas Euroopa Liidu toetusel nii ulatuslikku kursust läbi viia. Loodetavasti tuleb neid veel ning EMTA osa saab neis olema sama kaalukas.

     

    Kontserdil esinesid:

    Malle Maltis – elektroonika (ECMCT, Eesti), Ariadna Alsina Tarrés – elektroonika (ECMCT, Hispaania), Weiwei Jin – elektroonika (ECMCT, Hiina/Rootsi),Luis Alejandro Olarte – elektroonika,MIDI kitarr (ECMCT, Colombia), Alejandro Montes De Oca Torres – elektroonika, (ECMCT, Mehhiko), Liisa Hirsch – klaver (Eesti), Jandra Puusepp – saksofon (Eesti),

    Saara Rautio – harf (Soome), Liis Jürgens – harf (Eesti), Lauri-Dag Tüür – elektrikitarr (Eesti) ja Kaspar Aus – interaktiivne tants (Eesti).

    Juhendajad: Hans-Gunter Lock (Saksa/Eesti), Anto Pett (Eesti), Shinji Kanki (Jaapan/Soome), Andrew Bentley (Suurbritannia/Soome) ja Margo Kõlar (Eesti).

    Projekti kodulehekülghttp://www.ecmct.eu.org/

     

  • Puudega rahva osa süsinikuringes

    Marek Strandberg

    Aprilli 22. kuupäeval tähistati ülemaailmselt Maa päeva. See on meie ühiste huvide, saatuse ja ka ühiste probleemide ilmsikstoomise päev. Eestis, nagu puudega rahval kombeks, tormati tühjaks raiutud metsaaladele okaspuuistikuid toppima. Statistikaamet saatis välja pressiteate, kus kuulutati, et “Eesti elanik peaks aastas istutama 45 puud”. Elanikkonna peale kokku seega 60 miljonit puud aastas. Abiks loodusele või hoopis eneseõigustuseks?

    Mets, nagu tavatsetakse kujundlikult väita, on maailma kops ja puu selle ehituskivi. Puu istutamine tegevat inimese õndsaks ja õhu puhtaks. Väidetavalt. Aga kas tõesti mis tahes puu ja mis tahes kohta ja igal viisil istutamine? Puid istutatakse lootuses, et selle tegevuse tulemusena õnnestub vähendada või vähemalt stabiliseerida süsihappegaasi heitmeid atmosfääri. Seda CO2 hulka, mis pärineb neist va fossiilsetest kütustest. Meie puhul siis põlevkivist.

    Arvutame ja arutleme veidi.

    Iseseisvuse taastamise järgse 16 aastaga on kaevandatud ja ära põletatud pea 300 miljonit tonni põlevkivi, mille tõttu on ringlusse läinud sama suur kogus süsihappegaasi ning sellega siis süsinikuringesse ligi 80 miljonit tonni süsinikku (just nii suur on süsiniku osa süsihappegaasis).

    Küps mets on enesesse sama ajaga sidunud 80–100 tonni süsinikku iga hektari kohta. Enamik sellest kraamist paiknebki tüves, okstes ja juurtes. Ehk siis 16 aasta jooksul peaksime ainuüksi oma põlevkivikasutuse heastamiseks lisaks tekitama ligi miljon hektarit metsa. Küpsel kujul seejuures, mitte istikutena.

    Kuidas oleks sellise metsa istutamisega? Hektarile tuleks panna ikka paar-kolm tuhat puuistikut. Miljonile hektarile (kust küll see vaba maa võtta?) siis paar-kolm miljardit ühtekokku. Paar tuhat iga kodaniku kohta. Need tuleks siis korraga maha panna ja siis paar kolmkümmend aastat oodata… kuni fotosüntees oma töö teeb. Kuidas teile meeldib mõte, et peaksite ette võtma ligi ühele hektarile puude istutamise? Kõigi muude tööde kõrvalt.

    Tegelikult on see plaan asjatu: loodus on ise sedasama teinud juba sööti jäetud põllumaadega. 15 viimast aastat on need alad metsastanud – üllatuslikult ilma inimese vähimagi abita, kui mitte abiks pidada arutust põllumajanduslikust tegevusest hoidumist neil maadel. Loodusse on paljunemise ja levimise masinavärk sisse kirjutatud. See käib iseenesest ilma keskkonnaministeeriumi, valitsuse, riigikogu ja kes teab veel kelle ja mille vahelesegamiseta-juhtimiseta. Võib arvata, et sellel ca 600 000 ha põllumajandusest välja jäänud alal on nüüdseks 15–18 miljonit tonni süsinikku.

    Teisisõnu, eimillegi tegemine on andnud meile selle, et neljandiku põlevkivimajanduse hädadest oleme maakasutuse muutmisega atmosfäärist sidunud. See, muide, ei tee põlevkivimajandust karvavõrdki keskkonna- või majandussõbralikumaks. Moodne sõna on kasvuhoonegaaside sekvestreerimine ehk atmosfäärist tagasisidumine ja kliima käest ärakorjamine. 600 000 söötis maahektari omanikud on seda põllupidamisest loobumisega teinud ja nii on nad siis kokku atmosfäärist kogunud tervelt 66 miljonit tonni süsihappegaasi. Kvoodikaubanduse parematel päevadel oleks sellise töö eest paarkümmend miljardit krooni (sel ajal kui süsihappegaasi kvoodi maksumus oli üle 20 euro tonni eest)!

    Eesti statistikaameti andmetel on inimesed 1991. aastast tänaseni istutanud ligi 66 000 hektarit uut metsa. Rohkem kui poolele sellest alast on pistetud männi- ja kuuseistikuid, kuigi loodusteaduslik teadmine ütleb, et mets uueneb loomulikult ikkagi lehtpuudest okaspuude suunas. On selge, et selline metsa arengu tsükkel “mets > lageraie > kuusepõld > kuusepõld > kuusepõld jne” ei saa mõjuda looduskeskkonnale kuigi hästi.

    Kliima ja keskkonnamured on laias laastus seotud kahe suure probleemiga: liigsete kasvuhoonegaaside tekkega fossiilsete kütuste põletamise tagajärjel ning liikide ja liigirikkuse vähenemisega. Osaliselt on tegu omavahel seotud, osaliselt aga täiesti eri põhjustel toimuvaga.

    Kui üldse otsida meie piirkonnast looduslikke kooslusi, mis tõepoolest seovad kiiresti süsinikku, siis need on ennekõike roostikud ja sood, mitte aga metsad. Kuivendamine ehk maaparandus kui mütologiseeritud põlluõnne allikas on aga sootuks vastupidise mõjuga. Kuivaks lastud soost või metsast saab süsihappegaasi tootmisallikaks. Igas kuivendatud rabas toimub tegelikult vaikne tulekahju, kui orgaaniline aine muundub bakterite abil süsihappegaasiks ja veeks. Sellise tulekahju kustutamiseks pole vaja aga mitte päästetöötajaid, vaid eelkõige mõistust jätta arutud toimingud ehk vee soost väljalaskmine tegemata.

    Teiselt poolt, kui Maa päeva tähistades mõnele hektarile lageraiutud alale pista kuuseistikuid, ei suurene sellega liigirikkus, vaid arusaadavalt hoopis väheneb. Pime kuusik ei ole liigirikas metsatüüp. Mida see üht liiki puude massistutamine siis tegelikult tähendab?

    Patukahetsust ning raiskava ja saastava tegevuse õigustust. Riiklikult juhitud metsaistutuskampaania toimib omamoodi indulgentsimüügina. Täpselt nii, nagu seda on teinud möödanikus ka äristunud kirik, kui vabastas patukustutuskirju müües inimesed patust.

    Paraku ei tõkesta patulunastuslik kuusikuistutus kliimamuutusi ega liigirikkuse vähenemist. Maa päevale sobilikum toiming oleks isegi lehtpuude või segametsade istutamine, veel parem aga kuivade (kuivendatud) alade uuesti niiskeks tegemine. Parim muidugi oleks hambaid otse suu kaudu pesta ehk püüda lahti saada meie ökoloogilist jalajälge kõige jõudsamalt suurendavast patust, s.o põlevkivimajandusest. Aga selleks ju indulgentsid tegelikult ongi, et asendada patutegemisest loobumine majanduslikult mõnelegi tulusama regulaarse lunastuskirja ostmisega.

    Laiemalt on asjalood muidugi nii, et tänane metsakasutus on justkui ette määratud nende masinatega, mis soetatud puidu ümbertöötlemiseks. Need on suured ja lisaks Eesti metsadele peab nende jaoks palki noolima veel Venemaa avarusteltki lisaks. Et liiga suur tootmisvõimsuse rajamine on äririsk, sellest ei ole mõistagi sünnis meie edukas majanduses rääkida, sellest aga, kuidas rohkem metsa maha võtta ning kasvava süütunde kustutamiseks uut istutada, aga küll. Ehk pidanuks Maa päeval puude istutamise ja mitte-istutajates süütunde tekitamise asemel mõtlema uute lahenduste ning võimaluste peale. Süsinikuringe sisu ja sellest tulenevate lahenduste taipamine on üks ja selge tee puudega rahvast metsaga koos elavaks rahvaks muutumisel.

     

  • INIMMETSANDUS 7. oktoobril Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumis

    Epp Kubu

    HUMAN FORESTRY 
     
    10 x 10 meetrit (EST) aktsioon
    /theatre.now – Performance
    Compost Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseum, Helsingi 

    Pühapäeval, 7.oktoobril 2012, kell 14.00 – 17.00 toimub  rühmituse 10 x 10 meetrit aktsioon „Human Forestry“, mis esitatakse Helsingis Kiasma Kunstimuuseumis ürituse Performance Compost  (2-21 okt) raames. See on ühelt poolt rühmituse varasema töö „Kangelaste üheteistkümnes neljapäev„ (http://vimeo.com/40470623) edasiarendus, teiselt poolt uus kriitiline interventsioon ja poliitiline manifest.

    „Human Forestry“ pöörab tähelepanu Eesti ja Soome suhetele kaasaegses olustikus, milles eestlased on osutunud suurimaks Soomes alaliselt elavate välismaalaste grupiks. Soome rahvastikuregistri andmetel elas 2011. a Soomes alaliselt 29 080 eestlast. Migratsiooni põhjusteks on Euroopa Liidu laienemine ja sellega seotud strateegia, mis muutis Ida-Euroopa riigid odavaks tööjõuturuks, millega on kaasnenud ka Eesti sotsiaal-majandusliku olukorra halvenemine ja ääremaastumine. Protsesse juhivad Ida-Euroopa rahvusriikide neoliberaalsed valitsused käsikäes rahvuskonservatiivsete jõududega, mis summutavad tõsiasja, et uued rahvusriigid on enesekolonisatsioonil põhinev globaalkapitalismi vorm. Ida-Euroopa ebastabiilsus on Lääne riikidele kasulik väetis, seega on ka Eestis valitsev vaesus vaadeldav kui Soome riigi loodusvara. Soome lahel sõitvad laevad, mis on rahvasuus juba ammu tuntud „orjalaevadena“, muudavad kogu lahe võrreldavaks omaaegse Middle Passage`ga. 

    „Human Forestry“ on pühendatud kõikidele Ida-Euroopa võõrtöölistele Läänes, sealhulgas Eesti immigrantidele, kes töötavad Soomes. „Human Forestry“ aktsioon seisneb järgnevas: Eesti loodusvarad – puit ja inimtööjõud – transporditakse Eesti maksumaksja kulul üle Soome lahe. Puitmaterjal, milleks on koormatäis kände, laetakse maha Kiasma ees ja veeretatakse ükshaaval nelja kunstniku poolt galeriiruumi. Samaaegselt toimub manifesti ettelugemine. Protsessi tulemusena jääb Kiasma valdusesse kännukoorem kui Eesti loodus- ja inimressursside kehastus, mida Kiasmal on vaba voli interpreteerida, kasutada või arhiveerida. „Human Forestry“ manifesti levitatakse nii Eestis kui Soomes – igaüks, kes soovib sellega ühineda ja sellesse panustada, on teretulnud appi kände veeretama 07. oktoobril kell 14.00 – 17.00 Kiasma Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Helsingis.  

    10 x 10 meetrit liikmed: Epp Kubu, Eva Labotkin, Mai Sööt, Tanel Rander, Andrus Lauringson ja Villem Jahu 

    Rohkem infot Kiasma kodulehelt: http://www.kiasma.fi/calendar/kiasmatheatre/theatre-now-performance-compost  

    10×10 meetrit varasemad tööd: http://www.eppepp.com/?section=performance&tag=10-x-10   

    10 x 10 meetrit aktsiooni toetavad: Eesti Kultuurkapital, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

  • Noored lõvid meie muusikamaastikul

    Virve Normet

    Kõnealuse muusikaõhtu kavas olid Keith Jarretti (1945) „Eleegia” viiulile ja keelpilliorkestrile (Eesti esiettekanne); Louis (rohkem tuntud kui Ludwig) Spohri (1784–1859) Viiulikontsert nr 8 a-moll op. 47 ja Mihkel Keremi (1981) „Rahutu öö” keelpilliorkestrile (esiettekanne). Viiulil soleeris ja kogu kontserti dirigeeris Mikk Murdvee (1980).

    Kohatu oleks vahest ritta panna lennukaid ülistussõnu – ega intelligentsed noored seda oota ja päriselt tõe pähe võtagi. Ent kontsert oli tõepoolest igas mõttes õnnestunud ja sümpaatne, alustades saali valikust ja lõpetades olulisimaga, repertuaari valiku ning ettekandega.

    Muide, repliigina: sellel saalil, aadressiga Toompea 3, on kontserdipaigana ees kindlasti tore tulevik. Üsna ruumikas, ent siiski mahult ja interjöörilt kammersaal võlub hea akustikaga (tänu meie parimale akustikaspetsialistile Linda Madalikule). Jalutusruumi puudumist korvab mõnevõrra avar ja sõbralik kohvik ning saali ja fuajee kuidagi kodusena mõjuv ühtsus.

    Kontserdi korraldajad ei olnud peljanud vaeva ega hoidnud kokku paberit kavaleht oli erakordselt tüse ja inforikas. Ja seda oli tõepoolest vaja, sest nii Mikk Murdvee kui Mihkel Kerem on kodupublikule veel vähe või hoopiski ühekülgselt tuntud. Tekstist selgus samuti, miks. Mõlemad noormehed on ju nii oma põhieriala, s.t viiulit, kui teist eriala – Kerem loomingut ja Murdvee dirigeerimist – õppinud lisaks EMTA-le ka välisriikides. Ja töölegi on neid (eriti Mihkel Keremit) täie pingega rakendatud Inglismaal, Rootsis ja Soomes.

    Taas repliigina: just täna, 1. veebruaril esietendub rahvusooperis Estonia Ungarist pärit lavastaja Gyula Harangozó ja kunstnike tööna ungari helilooja Tibor Kocsáki muinasjutuline lasteballett „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”, mida dirigeerib Mikk Murdvee.

    Tõsiasi, mis ühendab kontserdil mängitud kolme heliloojat ja dirigenti/solisti, on nende kõigi kõrge erudeeritus, professionaalsus ning mitmekülgsus muusikuna: Spohr – helilooja, viiulikunstnik, pedagoog, dirigent; Jarrett – klassikaline ja jazzpianist, geniaalne improvisaator, ansamblist, paljutahulise loomingukäsitlusega helilooja; Kerem – viiulikunstnik nii solistina kui mitmete (välis)orkestrite kontsertmeistrina, ühtaegu väga viljakas helilooja, keda välismaal on mängitud rohkem kui meil, kel oopusi juba üle 90, sealhulgas kolm sümfooniat, kolm viiulisonaati, kaheksa keelpillikvartetti, keelpillisekstett jne; Murdvee – viiulikunstnik-solist ning ansamblist ja dirigent, seotud mitme töölepinguga Soomes.

    Kava valikus võis ära tunda dirigendi loomuse: tema tugevamaid külgi on ehe ja loomulik muusikatunnetus ja ilumeel ning valitud teosed Spohrist Keremini võlusid kõik esteetiliselt kauni kõlakäsitlusega. Dramatismi jagus loomulikult kõikides helitöödes, igaühes oma ajastule vastavalt. Ent kui Jarretti puhul on tõdetud, et tema harmooniaeelistuste ja meloodilise joone kauniduse tõttu võiks teda vahel pidada „paar sajandit varasemaks heliloojaks”, siis üllatas Keremi muusikaline käekiri kõige rohkem oma poeetilise ilutajuga. Ta pole salanud impulsse (ja rohkematki!) Arnold Schönbergi teosest „Kirgastunud öö”. Taas kompliment kavalehele: väga tore ja lausa kuulamist-uurimist innustav on helilooja pikk selgitus „Rahutu öö” loomisprotsessi kohta.

    Esituse mõttes õnnestus siiski kõige perfektsemalt ja tundeehtsamalt Jarretti „Eleegia”. Solist Murdvee mängis seda suure tehnilise vabaduse, eleegiale sobiliku maheduse ja siira, saali kanduva mõnutundega. Ka kammerorkestrist peegeldus sedasama mõnusat musitseerimiserõõmu, mis mängijaid ühendab ja kuulajaid võlub. Omamoodi lihtsana kõlavat, kuid küllalt ulatuslikku ja meeleoluliselt mitmete kordustega teos haaravaks tervikuks siduda polegi vahest nii lihtne, kuid Murdveel õnnestus see väga hästi.

    Ludwig Spohri VIII viiulikontsert (1816) nõudis tehniliselt päris virtuoosi võimeid. Ma võin eksida, kuid tehnika tundus pisut kammitsevat esituse meeleolulist vabadust. (Spohri viiulikontserte on, muide, raskusastme poolest võrreldud Paganini omadega!) Teoses on palju dramatismi, siin on ka kaunist lüürikat ning kõike seda seob heliloojale iseloomulik instrumendivabadus ja elegants.

    Mikk Murdvee on viiuldajana väga hea kõrvaga muusik. Ta mõjub usaldustäratava kindlakäelisusega, tema toonis on nii dramaatilist „metalli” ja jõudu kui ka sulnist pehmust. Eriti kaunikõlaline on just viimane. Ja muidugi see siirus, noore inimese vahetu muusikasse minek!

    Mihkel Keremi „Rahutu öö” hõlmas kontserdi kogu teise poole. Siin nägime Murdveed just dirigendina. Dramaatiliste ja kirgaste „unenäopiltide” vaheldust tervikuna kõlama panna on vist ülesanne, millel saab igal kontserdil olla erinev lahendus. See kõnesolev, kuulajail „tagataskus” helilooja enda lihtsalt mõistetavad saatesõnad, oli üpris veenev, hoidis tagasilangusteta pinget.

    Tallinna Kammerorkester kõlas kõikides heliteostes professionaalselt, hästi dirigendikuulekalt ja tegi ilmse naudinguga oma tööd. Kui dirigent on ühtlasi solisti rollis, peab orkester end hoopis rohkem heas mõttes iseseisvana ning samas väga erksalt ja tähelepanelikult kuulekana üleval pidama. Tundus, et selles osas polnud küll mingeid probleeme.

    P.S. Mikk Murdvee kui dirigent on kõrget ja ilusat kasvu, pikkade käte ja sõrmedega. Võib-olla tasuks mõelda dirigeerimismaneeri võimalustele ja otstarbekusele, kui instrumendiks on suur sümfooniaorkester (oma tõeliselt massiivse dramatismi ja forte’ga) või väike 17 mängijaga kammerkoosseis. Suure-kõrge-laia žesti energiakulu võib sel puhul tunduda ehk tarbetuna, isegi veidi ebaadekvaatsena suhtes muusikaga.

     

     

     

Sirp