Toeta
Otsi

Valga

  • Homme kl 16 avatakse Draamateatris Evi Tihemetsa graafika ja kollaažide näitus

    Tanel Tomson

    Homme, 17. jaanuaril kl 16 avatakse Eesti Draamateatri 2. ja 4. korruse publikuruumides väljapanek Evi Tihemetsa graafilisi töid ning spetsiaalselt Draamateatri näituse tarbeks valmistatud kollaaže ühisnimega “Öine maskiball”.

    2. korruse jalutussaalis välja pandud kollaažid pakuvad publikule toreda äraarvamismängu, kus igalt teoselt võib maski alla peidetud portreelt ära tunda ühe Draamateatriga seotud näitleja või lavastaja. Portreed on kunstnik küllalt juhuslikult välja valinud teatri fotoarhiivist silma hakanud ülesvõtete hulgast, unustamata siiski neid teatraale, kellega ta ise on kokku puutunud: Voldemar Panso, Ilmar Tammur, Mikk Mikiver. Kollaažide alusmaterjalina on kasutatud varasemaid graafilisi töid, mis trükitud õhukesele jaapani paberile.

    Näituse teise osa moodustab varasema graafika väljapanek 2. korruse puhvetis ja 4. korrusel Maalisaali esisel.

    Näituse kolmandaks osaks on aga väike valik Evi Tihemetsa tütre Epp Viirese kahe viimase aasta maastikumaalidest, mis üleval teatri garderoobikorrusel.

    Evi Tihemets lõpetas 1958. aastal ERKI raamatugraafikuna ning on seejärel töötanud vabakutselise kunstnikuna. Tema pikk loominguline tegevus on pälvinud tähelepanu ja tunnustust nii kodumaal kui võõrsil. Ta on viljelenud väga erinevaid tehnikaid, eelkõige värvilist litograafiat, pehmelakki ja teisi sügavtrükitehnikaid, segatehnikaid. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, kujutanud nii loodust kui ka tööstusmaastikke. Teda on autasustatud Eesti vanima ning auväärseima kunstipreemia Kristjan Raua nimelise preemiaga (1992) ning maineka graafikaauhinna, Wiiralti auhinnaga (2011). Eesti Kunstnike Liidu liige on Evi Tihemets 1959. aastast, auliige 2002. aastast. Möödunud aastal tähistati tema 80. sünnipäeva üle kogu Eesti.

  • Kriis ja ajalugu

    EeroMedijainen

    Teine võimalus oleks väita, et mõned riigid kasutasid eelmisel sajandivahetusel imperialistlikke ehk võimuvõtteid eeskätt sisepoliitilistel eesmärkidel, näiteks rahvusliku ja töölisliikumise vastu. Seda lähenemisteed või mõtteviisi on mainitud õpikus võimalik aimata, sest imperialismile järgnevates lugudes mainitakse töölis- ja ametiühinguliikumist ning rahutusi kolooniates. Paraku jääme niimoodi hätta Türgi, Austria-Ungari ja ka Briti impeeriumiga. Venemaa puhul sobiks imperialistliku sisepoliitika näiteks küll venestamispoliitika,  aga seegi sai alguse tunduvalt varem kui XX sajandi alguses. Eriti kummaliselt kõlab imperialismiajastu väljakuulutamise kõrval deklaratsioon „20. sajandi algul tundus, et liberaalne maailmavaade ja demokraatlik kord on võidukäigul kogu maailmas”, mida saab lugeda paar lehekülge edasi. Siit võiks järeldada, et tänu imperialismile toimuski liberaalse ja demokraatliku korra võidukäik. Sedagi annaks mitmete näidetega XX sajandist tõestada.

    Ajaloolisele tõele lähem oleks ehk hoopis seisukoht, et XX sajandi alguses on tegu imperialismi kriisiga. Selle seisukoha  tõestuseks sobiksid poliitilised, majanduslikud ja muud kriisid Briti, Austria-Ungari, Otomani ning Vene impeeriumis. Buuri sõda, konfliktid Balkanil, suurriikide rivaalitsemine PõhjaAafrikas. See tee nõuaks aga teistsugust lahendust varasemate klasside õpikutele ning vist kogu ajaloo õppekava ümbermõtestamist? Seda Laar ja Vahtre ei taotle ja seega tuleb tõdeda: õpik jutlustab mingit muud imperialismi.

    Asi näib olevat lihtne, aga üsna üllatav. Vaevalt on õpikus tegemist millegi muu kui kapitalismiga. See olevat XIX sajandi lõpus ning XX sajandi alguses omandanud tunnused, mille iseloomustamiseks kasutas Lenin (ja mitte ainult) selliseid sõnu nagu „roiskuv, monopolistlik, finants-oligarhiline” jms. Kapitalismi kui tootmisviisi teke ja kujunemine oli pikemaajalisem protsess, kuid umbes XIX sajandi keskpaigaks oli see Karl Marxi arvates vähemalt Lääne- ja Kesk-Euroopas ning suures osas Ameerikast täiesti olemas. Kapitalistlik majandus arenes kiiresti, aga pidi Marxi arvates lõpuks jõudma täieliku (üldise) kriisini ning muutuma sotsialismiks. Jääb ainult loota, et meie õpilased tunnevad lisaks ikka ka teisi kapitalismi olemuse seletusi ning seda, mis asi on majandus ning kuidas toimib poliitiline  ajalugu. Õnneks pakutaksegi paljudes gümnaasiumides majanduse valikkursusi. Viimaste 15–18 aasta puhul võiks rääkida koguni majanduse või vähemalt ärijuhtimise õpetamiseõppimise buumist Eestis. Seepärast võiksime eeldada, et tänane olukord Eestis ja ammugi mitte kogu maailmas pole seotud meie teadmistega majanduse, rahanduse, kaubanduse, juhtimise jms kohta. Nii Eestis kui US As peaks olema ka piisavalt institutsioone ja mehhanisme, et raharinglust kontrollida, rääkimata rahvusvahelistest asutustest. Me tunneme piisavalt Milton Friedmani, aga ka monetaristide ja veel uuemaid vaateid.  Ometi oleme praegu kriisis, mis avaldus esmalt häiretes rahanduses ning on jõudnud nüüd teistegi valdkondadeni. Need, kes tunnevad ja propageerivad kapitalismi marksistlikku käsitlust, võiksid siinjuures konstateerida, et selle õpetuse järgi areneb majandus tsükliliselt ning kriisid on tema paratamatu koostisosa ning seotud ületootmisega. Mainitud õpikus rõhutatakse seda momenti taas 1929. aastal alanud ülemaailmset majanduskriisi iseloomustades. Majanduse tsüklilises arengus on aga veendunud ka paljud need majandusteadlased, kes ennast marksistiks ei pea. Võimalik, et  mõned majandusteadlased teavadki täpselt, mis seda tsüklilisust tekitab. Kuigi kahtlema sunnib fakt, et neistki teadmistest hoolimata on ikkagi taas käes majanduskriis.

    Majandusest kaugel seisva ajaloolasena küsin esmalt: kas majandustsükli käivitab mingi üks või vähemalt piiratud ja seega kindlaks tehtav arv tegureid? Ületootmise marksistlik seletus näib küll kõike seletavat, aga äratab just seetõttu kahtlusi. XX sajandil on ettekujutusi (maailma) ajaloo katkendlikkusest, lainelisusest või perioodilisusest toitnud peale kapitalismi ja imperialismi uurijate või kriitikute veel paljud teisedki.  Näiteks Nikolai Kondratjev lähtus küll marksismist, kuid tema ettekirjutus majanduse tsüklilisest arengust ei eeldanud kapitalismi lõppu, mis lõppes N Liidus Gulagi saatmisega. Tuntud on nii mõnedki pikkade tsüklite teooriad, kus rõhutatakse kapitali (raha), investeeringute, tarbimise, aga ka tehnoloogia või olulisemate leiutiste ning teaduse või hoopis inimfaktoriga (rahvastikuga) seotud tegurite, isegi eetiliste (moraalsete) väärtuste ning avaliku arvamuse muutusi.

    Meil näib domineerivat seisukoht, et majandus areneb püsivalt ja tõusvalt ja lineaarselt. See käib kord kiiremas ja siis jälle aeglasemas tempos, aga maailmamajanduse perspektiivis ei ole isegi suured sõjad ning kriisid SKT kasvu märgatavalt peatanud. Tsükkel tähistab siis kestvalt tõusvas joones kulgeva majandusarengu asendumist aeglasema tõusu või isegi ajutise tagasilangusega.

    John Maynard Keynes on välja pakkunud mudeli, mis selgitab ja õigustab riigi käitumist majanduses. Lahendus on lihtne ja radikaalne: riik (valitsus) peab reageerima aktiivselt, kui majandus aeglustub või võib täheldada koguni langust. Seda tehakse tugi- ja abiprogrammide ning regulatsioonide abil.  Kiirema arengu perioodil peab riik sekkumist majandusse vähendama, kuid liiga kiire tempo korral seda isegi pidurdama. Nõudluse ja pakkumise vahekorda saab ja peabki riiklike institutsioonide kaudu reguleerima. Selliseid lihtsaid seletusi võib kohata ka Eesti ajakirjanduses, isegi majandusteadlaste sulest. Mõnikord kaasnevad selle seletusega süüdistused, et seda tegutsemismudelit pole õigel ajal kasutatud. Nii juhtus ka 1930. aastate kriisi ajal ja järel.

    Keerulisem on hinnata, kas tänastes vigades on ikka süüdi valitsused, kes on võimul olnud 2003. aastast peale, või hoopis  kõik need, kes valisid kunagi vaba turumajanduse ehk liberaalse kapitalismi. Miks tegelikult nii lihtne mudel ei tööta ehk miks ajaloost ei õpita? Keynes pakkus kirjeldatud lahendit, toetudes 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi järel tehtud üldistustele. Oletan, et siit tasub otsida vastuseid küsimusele, miks Keynesi skeemi polegi nii lihtne ellu viia. Tollast majanduskriisi on põhjalikult ja mitmekülgselt analüüsitud ning jõutud kriisi otseste ja kaudsete põhjuste esiletoomiseni. Mõnigi neist võis olla unikaalne, ainult tollases ajas mõeldav põhjus. Seepärast on raske öelda, milline on tänasel päeval  kriisi kõige olulisem tunnus ja millal peaks siis riik sekkuma. Kui tollase majanduskriisi vallandas näiteks NS V Liidus alanud kollektiviseerimine ning talupoegadelt röövitud odava vilja massiline paiskamine maailmaturule, siis sellisest teadmisest on vähe kasu kriisi ennetamiseks praegu.

    Keynesi mudeli suurim puudus võib peituda hoopis asjaolus, et see töötati välja ning toimis edukalt rahvusriikide suhteliselt suletud ning kontrollitud süsteemis. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga loomine oli küll samuti Keynesi idee, aga need pidid ikkagi töötama rahvusriikide kõrval ja  heaks. Rahvusriikide tõus algas XIX sajandi teisest poolest ning selle kulminatsiooniks võiks pidada aega I maailmasõja lõpust kuni 1970. aastateni. Tollal alanud muudatused on toonud kaasa eelkõige suveräänsuse mõiste teisenemise ja mitmete uurijate arvates arusaamise (rahvus)riigist kui peamiselt edukast äriettevõttest. Keynesi mudel võib küll töötada ka globaalsel tasandil, aga selle efektiivsust pole ehk veel piisavalt kontrollitud? Või pigem tunnistagem, et see pole alati ja igal pool ka rahvusriikide puhul toiminud, olgu tuntumateks näideteks Saksamaa või Jaapan II maailmasõja järel.

    Kui hinnata kriisi ajaloolasena, siis näib kogu loo kõige nõrgem koht olevat asjaolu, et kõik olulisemad teooriad ja mudelid kehtivadki äärmisel juhul ainult viimase 150 aasta kohta, kuigi pretendeerivad universaalsusele ehk
    üldkehtivusele ajas ja ruumis. Enamiku eestlaste ehk maarahva jaoks oli XIX sajandi keskpaigani olemas vaid kaks tsüklit: suvi ja talv. Kui otsida natuke pikemaid tsükleid, siis saab eraldada ikaldusaastaid ning perioode, kus ots otsaga välja tuldi, ilma et keegi oleks otseselt nälga surnud. Soomes juhtus seda isegi veel  1860. aastatel. Veel pikemaid tsükleid pakkudes võib majandusajaloo naljatledes jagada koguni hobuse(härja)-eelseks ja -aegseks ning -järgseks perioodiks. Viimane on aga veel piisavalt lühike ja mitmeid olulisi jõude arvestatakse sageli ühe keskmise hobuse võimete alusel.

    Meie koolilõpetajad ei saa ajalootundides teada, kuidas ja miks maailm muutub, kuigi tagajärgi ehk fakte, nimesid, protsesse, ideid jm tuleb meelde jätta päris palju. Vähemalt on küsitav, kas ajaloost saab midagi õppida majanduse toimimise kohta. Mida lähiajalugu meile siis tegelikult õpetab?  

  • Bach on parim vahend üksinduse vastu

    Heili Vaus-Tamm

    Kui aga ühes filmis räägivad sellised muusika suurkujud nagu Kremer, Simon Rattle ja Sofia Gubaidulina, on veelgi pärleid oodata. Ja lisaks paljudele kenadele, kuigi triviaalsetele tõdemustele kõlab järgmine avastuslikult mõjuv lause Gubaidulina suust: “Pole juhuslik, et Gidon läheb nii sügavuti Bachi muusikasse. Bach on muusikamaailma keskne kuju oma intellektuaalse potentsiaali ja intuitiivse võimsuse stiihilise vooluga.” Ja just seda stiihilist voolu on Kremeri Bachi-käsitluses kõige rohkem.

    Kui tehakse film keskeas kunstnikust, näidatakse tavaliselt tema otsinguid, kannapöördeid, kujunemist ja muutumisi. Kremer, vastupidi, on jäänud näiteks Bachi mängimises 20 aasta vältel samade põhimõtete ja isegi mängumaneeri juurde. Ainulaadselt mõjuvad vaheldumisi kaadrid noorest (mustvalge film) Kremerist ja praegusest Kremerist samu Bachi teoseid esitamas! Paar takti ühelt, paar takti teiselt – suurte prillidega kõhn moskvalane Kremer mängib ainult paar kraadi eksalteeritumalt kui praegune maailmamees.

    Ja kui “päris-Kremer” kommenteerib, et kuigi vahepeal on 20 aastat pettumusi, elu ja kogemusi (mis kõik mängus tunda peaks olema), on ta toona lindistatuga rahul ega teeks midagi otsustavalt teisiti. Armas on fakt, kus 13-14aastasel Riia koolipoisil Gidonil võeti eksamihinne palli võrra alla, sest Bachi h-moll Partita Bourrée oli liiga temperamentne, liiga vaba.

    “Vabadus” on ka üks filmi märksõnu. Sest sõltumatust ja erilisust rõhutab Kremer oma kommentaarides igati. See väljendub juba selleski, kuidas David Oistrahh tema ande kohta algul vägagi skeptilisel arvamusel oli. Ja kuidas Kremer ise tsiteerib ühes intervjuus kõlanud mõtet, et ei  hinnata mitte sellist õpilast, kes tuleb oma võimeid ja oskusi demonstreerima, vaid sellist, kes võib tekitada kas või millegagi võõristust, aga kellest aimub vajadus midagi väljendada. Tõelises barokigurus Glenn Gouldis imetleb Kremer ka just mitmekülgsust, kuidas pianist Bachi tõlgendab (ainulaadsed kaadrid, imelikult madalas poosis mängivast ja, huuled torus, kaasa häälitsevast Gouldist).

    Kuna vahepeal on baroki interpretatsioonis toimunud terve revolutsioon, puudutab vene kooliga maestro Gidon Kremer riivamisi ka autentsuse mõistet. Aga ta kinnitab, et tema meelest ei seisne see mitte kindlate reeglite järgi mängimises, vaid autentsus peab ilmnema tunnetuses. Ja tema enda “õppetund” publikule – Bachi Partita b-moll. Kremer vaidleb vastu muusikateadlastele, kes soovitavad mängida Allemande’ile järgnevat osa double’i kaks korda kiiremini. Kremer aga leiab, et Bachi interpretatsiooniski pole üheseid vastuseid ja et kõnekas on see osa igas tempos, mitte ainult traditsiooniliselt väljakujunenus.

    Teiseks filmi märksõnaks kujuneb “ohverdus”. Ja seda seoses helilooja Sofia Gubaidulinaga, kellelt Kremer tellib mängimiseks teose. Siin sõlmuvad filmi koos hoidvad niidid. Filmi pealkiri on “Kremer. Tagasi Bachi juurde”. Viiuldaja räägib, kuidas ta pöördub aastate ja aastakümnete möödudes ikka mõnede Bachi teoste kui allika juurde tagasi. Gubaidulina saab lummatud tema interpretatsioonist, leiab sellest üllatavalt ohverduse mõõtme ja kirjutab oma teose viiulile ja orkestrile “Offertorium”, kasutades Bachi “Muusikalise ohvri” teemat. Tänuväärne materjal, mis filmis näpuga näitamata, aga mõjusalt välja mängitud.

    Vormiliselt on film komponeeritud ühe kirikus toimuva Bachi teose lindistuse ümber. Ja vahepealsete ekskurssidena lisavad Kremeri enda tegemistele värve kaadrid šansoonilauljast Jacques Brelist ning hämmastavad filmikatked päeval külastajatele ja öösel kodututele metroojaamas Bachi mängivast prantsuse viiuldajast. Ka nendes on samasugust põlemist nagu meie akadeemiliste vahendite juurde jäävas maestros, tahab film ehk öelda. Diktoritekst teatab, et juba moskvalane Kremer on ajastu parim viiuldaja, kelle kontserdid maailmas on sensatsioonid, nii et koju naise juurde ja paneelmaja köögilaua taha jõuab ta harva. Gubaidulina aga avastab, et Kremer annab oma hingejõu ära kõladesse ja ohverdab end muusikale.

     

     

  • ?épater les bourgeois

    RIIN KÜBARSEPP

    Viimased emotsioonid on seotud aga Paide tegevuskunstifestivaliga ?Aeg. Ruum. Liikumine?, kus osalejatel oli aega täpselt kolmkümmend minutit, et realiseerida oma üleliigne energia ja kuhjunud sisekonfliktid kunsti nimel linna keskväljakul.

    Selget nihilismi, skeptitsismi, seaduste ning konventsionaalsete põhimõtete eiramist peegeldas ka Academia Grata üliõpilase Marianne Männi bakalaureuseprojekt ?Loom? Vaala galeriis juuni algul. Ulatuslikku ruumiinstallatsiooni iseloomustab vahest kõige paremini loomalik ja loomulik hullumeelsus, kus galerii interjööris hõljunud nelikümmend kanatopist ja büsti justkui korrutasid sugereeriva moodulina: ?loom on loom on loom on loom?.

    Neurootiliselt skisofreenilisele väljapanekule sekundeerisid kunstniku enda lauseread: ?Looma käitumine on stereotüüpne. Brutaalsus on inimkonna edu saladus.?

    Autor kehastas oma videotaieses ise looma, kes karjub alasti kaamera ees ahastuses: ?Protect me from what I want. Vägivald on kahjutu silmadele.?

    Eesmärgipärane autistlik suhestamatus ümbritsevaga funktsioneerib gratakate staaþika töö tulemusena ideaalselt. Tsivilisatsiooni haigusena on selline skisofreenia, tunde ja mõistuse, ihu ja hinge lõhestumine omal moel aga täiesti aktsepteeritav.

    Mõni aeg hiljem presenteeris Erik Alalooga EKA interdistsiplinaarsete kunstide kateedrist samas galeriis oma magistriprojekti ?Välk ja pauk?. Teemaks oli saun, selle kultuur, iidsed pärimused ja rahvatarkused. Väljapanekus oli tunda ka eesti oma etnograafia edasiarendust totaalmütoloogiaks, kus kaasaegset tarbimisühiskonda iseloomustav täis kuhjatud ostukäru kehastas konkreetses kontekstis justkui tühipaljast heinakuhja sauna ees. Nõnda pakkus paljudest agregaatidest koosnev tervik, enamik neist sarnanes kiviheitemasinatega, ainest edasisteks aruteludeks linna- ja maakultuuri suhete üle. Varjatud kujul kumab läbi patriotism ja tõsikindel soov ajada nn. eesti oma asja. Noore ja vihase autori töös avaldus kuldne kunstitõde: mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt. Oma taiesega skandeeris Alalooga: ?Neist, kes anduvad jäägitult saunale, saavad uue ajastu loojad. Ettevalmistus maailmarevolutsiooniks eostati juba paar tuhat aastat tagasi, kui esimene seltskond läänemeresoome rahvaid pisikesse palavasse punkrisse puges ja saunakultuurile aluse pani.? Kunstniku meelest on olukord, kuhu meie maailm on tänasel päeval jõudnud, halb, kuid mitte lootusetu: ?Suitsiiditerrorism, terrorismivastane sõda, NATO, EL ja ÜRO on küündimatud lahendamaks meie ette kerkinud probleeme. Kuna hädade tekitajaks on nad ise, siis oleks naiivne neilt oodata inimkonna väljajuhtimist mülkast! Ainsaks lahenduseks on SAUN!? ?Performatiivne peerutünn?, ?elektriline tootem? ja ?kopitanud puuk? ? see on terminoloogia, milles leidub paras kogus etnofuturismi, folkloori, etnograafiat ning rahvaluulet.

    Kui varem seostati lääne kultuuris ruumi konkreetse, geomeetriliselt korrastatud struktuuriga, siis uuemal ajal on see laienenud nii arhitektoonilises, psühholoogilises kui ka filosoofilises mõttes, aga ka etnograafia ja folkloori tasandile.

    Ideoloogiakriitilises analüüsis pole seega enam küsimus selles, kuidas asju näha (st. sotsiaalset reaalsust) nii, nagu need ?tõeliselt on?, oluline on, et reaalsus ise ei saa ennast taastoota ilma nn. ideoloogiliste müstifikatsioonideta. Agressiivsed kunstikummardajad näitavad oma performance?itega meile kätte koha ja situatsiooni, milles vaevleme. Eks see ole ajastu märk.

    Üleüldine sünergia, millega kunstnikud vallutavad Paide, Pärnu või Tallinna väljakuid, mõjub kasulikult ja teraapiliselt ka publikule. Isegi kui me vaatajana jälgime vaid uimaselt vaatemängu, täidame siiski oma kohust kunstnikele-kangelastele kaasa tunda. Justnagu primitiivsetes ühiskondades, kus sama fenomen eksisteeris itkemise vormina, nutunaiste näol, kes olid palgatud vaatajate eest halama. Nii täidame teiste vahendusel leinamiskohustuse, tegeledes ise kasulikumate asjadega ? päranduse jagamisega.

  • Tuntud eesti fotograafid samal näitusel!

    Fotomuuseum

    Fotomuuseum avab homme, neljapäeval 17. jaanuaril, ülevaatenäituse „Fotokelder Lee 20“.

    Koondnäitus tähistab sõjajärgse Eesti vanima fotogalerii 20. tegutsemisaastat. 1992. aastal rajas fotograaf Peeter Tooming Tallinnas Raevanglas asuva Fotomuuseumi keldrisse kaasaegset fotot tutvustava galerii, mis on jätkusuutlikult tegutsenud tänaseni. Galeriile pani Tooming nime oma tütre Lee järgi. Aastate jooksul on keldrigaleriisse leidnud tee nii fotograafia meistrid, sellid kui ka õpipoisid.

    Tagasivaatenäitusel on originaalfotod erinevatelt eesti autoritelt, kes 20. aasta jooksul Lees fotokunsti ilmestanud.

    Näitusel esindatud autorid: Arvo Iho, Toomas Kaasik, Toomas Kalve, Arne Kiin, Ain Kimber, Tiiu Kimber, Kaupo Kikkas, Peeter Kraas, Andrei Kulpin, Jaan Künnap, Peeter Langovits, Peeter Laurits, Kristel Lukats, Ove Maidla, Herkki Erich  Merila, Anton Novožilov, Madis Palm, Erik Prozes, Peep Puks, Eino Pärnamets, Ago Ruus, Hermes Sarapuu, Peeter Sirge, Kalju Suur, Andres Tarto, Ann Tenno, Peeter Tooming, Rein Urbel, Tanel Verk, Tarmo Virves, Väino Valdmann, Toomas Volkmann, Mats Õun

    Näitus on avatud 17.01-19.02

  • Vabakutselised loovisikud anno 2009

    Olavi Kärsna, ettevõtluskonsultant

    Üheski seaduses ei ole siiani kirjas olnud, et vabakutselise loovisikuna peaks ennast kusagil registreerima. Maksuamet ei  kannatanud sellist olukorda välja, aga ei ilmutanud mitte initsiatiivi mõne seaduse muutmiseks, vaid täiendas FIE -ks registreerimise ankeeti ja lasi valida, kas registreerid ennast ettevõtjaks või vabakutseliseks. See ei olnud iseenesest seaduslik, aga kuna keegi ei protesteerinud, siis nii lihtsalt tehti.

    Kuna tulu- ja sotsiaalmaksuseaduses laienevad vabakutselisele loovisikule registreeritud FIE -de kohta kirja pandud sätted ja sellest tulenevalt peab ka kassapõhine arvepidamine olema korraldatud samamoodi, ei toonud maksuameti initsiatiiv endaga kaasa midagi erilist. 

    Ravikindlustus ei teki aga mitte sotsiaalmaksuseaduse alusel, vaid ravikindlustuse seaduses kirjapandu kohaselt. Viimases on aga iseenda eest sotsiaalmaksu maksva ja seetõttu ravikindlustatud isikuna kirjeldatud ainult ettevõtjana registreeritud inimest. Sotsiaalmaksuseaduses on küll öeldud, et registreeritud FIE de sätted laienevad vabakutselistele loovisikutele, aga seda ei ole seotud ravikindlustuse seadusega.

    Ka eelmisel aastal riigikogus tehtud seadusemuudatustega ei kirjutatud vabakutselist loovisikut ravikindlustuse seadusse sisse. Loomulikult leiaks riigikohus põhiseadusega  vastuolus olevat selle, et sotsiaalmaksu maksev inimene ei saa ravikindlustust, aga kena oleks sellised asjad enne riigikohut seadustes sirgeks ajada.

    2009. aastast aga kaob FIEde maksuametis ettevõtjaks registreerimine ja kõik füüsilisest isikust ettevõtjad peavad olema registreeritud äriregistris. Loomeliitude ja loovisikute seadusse kirjutati sisse, et ka vabakutselised loovisikud registreeritakse äriregistris, maksukorralduse seaduse ja äriseadustiku muudatuse kohaselt peaksid siiani maksuametis ka vabakutseliste loovisikutena registreeritud inimesed ennast 2009.  aasta jooksul ümber registreerima äriregistrisse.

    Eesti kombe kohaselt ei muudetud äriseadustikku nii, et sellesse oleks füüsilisest isikust ettevõtja kõrvale ilmunud ka vabakutseline loovisik. Seadustik räägib ikka ainult ettevõtjatest. Meil eeldatakse seaduste teineteisega sidumisel miskipärast väga suurt loomingulisust. Mida äriregister loovisikute registreerimisega täpselt pihta hakkab, ei tea arvata. Äriseadustik räägib registrikaardi juures ikka ärinimest, ettevõtjast ja tema asukohast ka siis, kui õigusliku vormina kirjutataks kaardile „vabakutseline loovisik”. Äriseadustiku § 1 järgi peaks oma loomingu iseseisvast müügist elatuvat inimest nimetatama ettevõtjaks.

    Äriregistris registreerides tuleb tegevusala valida Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorist, lühendatult EM TAK. Loovisikutele leidub sobivaid tegevusalasid jaost M (fotograafia, tõlkimine, disainerid, arhitektid) ja R (lavakunst ja kogu muu kunstialane loometegevus).

    Need maksuametis registreeritud, kes ennast 2009. aasta jooksul äriregistris ei registreeri, kustutatakse 2010. aastal maksuameti registrist. Meie seaduste järgi ei tohiks need inimesed  enam iseseisvalt tegutsedes tulu teenida. Kui nad seda aga teevad, peavad nad tulu- ja sotsiaalmaksu seadust edasi täitma endisel kombel: pidama arvestust, maksma makse ja esitama tuludeklaratsiooni E-lisa.

    Tulumaksuseadus räägib ikka endistviisi, et tuludest võib kulusid maha arvata ainult ettevõtjaks (vabakutseliseks) registreeritud inimene, ja seda kohta seaduses esialgu muuta ei kavatseta. Kui aga tuludest kulusid maha arvata ei saa, pole ise maksude maksmisel mõtet. Kui aga makse ei maksa ja palgatööd ei ole, pole ka ravikindlustust. 

    Kuigi vabakutseliste loovisikute loomingu müügist saadud tulu maksustamisele kohandatakse FIE de sätteid nii tulu- kui sotsiaalmaksu osas, ei laiene loovisikutele käibemaksuseadus. Nad võivad müüa loomingut ükskõik mitme krooni eest, kohustust ennast kunagi käibemaksukohuslaseks registreerida neil ei ole. Siin on ainult üks konks: sellel aastal tehakse käibemaksuseaduses jälle muudatusi, ja mis vabakutselistest siis saab, ei oska ennustada.

  • Rollikujunduse värvipaletist

    Tiiu Levald

    Nendes sõnades sisaldub enesestmõistetav tõde. Iseasi, kuidas kellelgi seda tõde õnnestub realiseerida. Kui palju on võimalik ühel või teisel kunstnikul, olgu see koorilaulja või orkestrant, leida leivateenimise ameti kõrval aega ja energiat enese vormishoidmiseks, partnerite kaasamiseks, ühiste harjutamisaegade ning ruumide rentimisel finantside leidmiseks! Kuni ollakse tudeng, on see kõik tasuta käes. Hiljem vaata, kuidas ja kas oskad olla ka enda mänedžer! Neid mõtteid ärgitas väljendama väga aktuaalne dispuut, mille kirglik jätk oli 28. IX Sirbis ilmunud Ülle Marksi „Avalik kiri kultuuriministrile”. Näiteid, kus analoogsed probleemid muusikute maailmas, võiks tuua kuhjaga. Ning müts maha nende tublide ees, kes suudavad selles igat liiki konkurentsis tulla publiku ette värskete mõtete ja huvitavate interpretatsioonidega. Mina räägin siinkohal vaid positiivsest nähtusest meie kultuurimaastikul.

    On kiiduväärt, et selline sari nagu „Vocalissimo” möödunud aastal lõpuks käivitati ja et sellel on olnud ka publikumenu. Kõnealusel kontserdil esitati briti Orpheuseks tituleeritud Henry Purcelli (1659–1695) ooperi ja lavamuusikat ning Georg Friedrich Händeli (1685–1759) ooperi- ning oratooriumiaariaid. Vaadates nende kahe suurkuju sünni ja surmaaega, näeme, et nad on astunud säravalt Euroopa muusika-areenile teineteise kannul.

    Antud õhtul esitati Purcelli aariaid ooperitest „Haldjate kuninganna”, „Dido ja Aeneas” ning „Bonduca” ja „Pausaniase” lavamuusikast. Imponeeris ansambli (laulja, viiul, tšello, klavessiin) diskreetsus ja fraasi nõtkus. Teatavasti on andmeid, et Purcell soovis retsitatiivides suurt vabadust. Ning et koloratuur ei tohtinud olla mingi suvaline vokaliis, vaid see pidi kindlalt kinnitama mõtte rõhutamist.

    Metsosopran Iris Oja järgis meeldivalt neid põhimõtteid ning tema äärmiselt rikka tämbraalse olemusega hääl sulandus täielikult nii viiuli (Helen Västrik) kui tšello soojade intonatsioonidega. Kuna Purcelli vokaalteostes ei ole esikohal lugude metronoomiline tiksumine ja bassiliin on võrdväärne vokaalsega, siis võiks edaspidises koostöös seda ka julgemalt rakendada. Seda enam, et Ardo Västriku käes kõlab tšello ju imeliselt! Kõige mõjusama mulje jättis „Haldjate kuninganna” Juno aaria, kus laulja päästis valla oma särava hääle kõik varud (niivõrd, kui see stiil eeldab) ja sulandus harmooniliselt tundliku ja kompaktse kõlaga tervikuks.

    Veidi aga vaidlustaks antud õhtul kuuldud Händeli interpreteerimise mõningaid tahke. Avapalana kõlanud Caesari aaria ooperist „Julius Caesar” kõlas väga hea energeetilise laengu ja täpse koloratuurtehnika valdamisega, äärmiselt hõrguna mõjus ka järgmine aaria „Kulla kaasa” ooperist „Rinaldo”. Kuid juba siin hakkas ilmnema pianissimo-laulmisel tendents, mis tundus põhjendamatu. Raekoja saal on ideaalne just piano’s laulmiseks, kuid see peab olema intensiivsel toel – vastasel juhul tekib väike vastuolu klavessiini intensiivse olemuse ja hääle hajuva iseloomu vahel.

    On ju näiteks oratoorium „Semele” kirjutatud 1744. aastal. See oli ajastu, kuhu jättis oma kustumatu jälje kuulus lauluõpetaja Nicola Porpora Napolist (1686–1786), Veneetsia konservatooriumi direktor, kes üritas 1733. aastal Londonisse kutsutuna pakkuda lauluõpetamise kõrval Händelile konkurentsi ka heliloojana! Ta oli Farinelli õpetaja; too jättis samuti vokaalkunsti lukku mõjusa jälje. Parim näide Porpora nõudlikkusest ja põhimõtete kohta on temast maha jäänud harjutuste kogu ja legend sellest, kuidas ta olevat lasknud ühel oma parimatest õpilastest seitse aastat laulda ühte ja sama vokaliisi! See peaks aga olema teatud vihje tänasele tegijale. Ei arva, et peaks taotlema mingit jõulisust või pseudoatraktiivsust, kuid näiteks samas „Semele” aarias oleks soovinud näha rohkem seestpoolt tulevat kirge ja tulisemat küsimust.

    Ja veel üks mõte. Kuigi Iris Oja väga suurte võimalustega hääl võimaldaks vist suurema süvenemise puhul sügavuti sukelduda pea igasse klassikalise laulmise žanrisse, julgen soovida, et järgmisel pöördumisel selle stiili juurde leiaks laulja võimaluse Händeli da capo’des fiorituuride lisamiseks – see on põnev ja fantaasiaid võimaldav sfäär. Teades laulja väga heal tasemel prima vista’t (seega omandab ta noodimaterjali väga nobedasti), siis julgen soovitada lavamuusika peast laulmist – rollikujunduse värvipalett saaks nii tegijale kui kuulajale terve vikerkaare jao värve juurde.

    Äärmiselt kiiduväärt, et noored muusikud on leidnud nii palju vähetuntud repertuaari ja toonud kuulajani osakese äärmiselt võluvast ja epohhi loonud rikkusest.

     

     

  • Jalutuskäik tallinna galeriides

    Andri Ksenofontov

    Maksimjuki tõeline mõistukõne

     

    Andrei Maksimjuk avab märkmiku ja loeb sealt Pavel Florenski tsitaadi: “Tõde on kättesaamatu, aga võimatu on elada ilma tõeta.” Selline loominguline tupik. Maksimjuk selgitab loomulikult, et me näeme, mis ümberringi toimub, ent põhjused jäävad varju. Ja siis, kogemata või meelega, paneb ta käibefilosoofia põhjuse-tagajärje seosele jala taha lausega “Me näeme tulemust, aga vilja ennast ei näe”. Mmm, mahlane mandariin siiski paistab, aga kitsal ekraanil. Koored vedelevad kinolaval lõputult laiade kulisside ees. Samasuguse kinomaagiaga on linale manatud roos, mille õielehed pudenevad lavale. Päriselu roos roosilise tapeedi taustal jääb pildiraami serva taha või pabertuutu sisse. Ja jällegi – jäävad ainult pudenenud kroonlehed. Tõde tõeks, ka pildi taotlus ja teostus on vastuolus. Seda võib olla sama raske ületada nagu balletis.

    Maalides koorib Andrei Maksimjuk lahti selle, mis ei suuda alasti olla. Aga intervjuud andes? “Võib-olla ei ole hea kõike ära rääkida.” Ja siis: “Mõistmine on siiski tähtis.” Ta jättis moeõpingud pooleli, sest see oli tema arvates liiga pinnapealne. Taas üks tupik: kas jõuame modelli rõivaste, filmiebajumala grimmi või katte alla, mis varjab pildi-ideede sigitamise tegelikke mehhanisme, tungides elamuseni ehk kunstimõistmise olemuseni? Selle riideeseme äravõtmise juures jäi Maksimjuk kõhklema ning ma ei saanudki teada, mida tähendavad täpselt öökulli katsutav/kaduv keha ning katsumatu/kadumatu unistus, hing “Lõpetamata maastikus”. Öökulli helesinine unistus on maalitud silmaaukudesse. “The Blue Cinema” galerii vastasseinas peegeldab “Lõpetamata maastikku” niihästi kujundiliselt kui ka järjestikuliselt. “The Blue Cinema” lõuendi helesinises laotuses on ainult “Lõpetamata maastikust” laenatud öökullisilmad, mis sümboliseerivad meid vaatavat filmi. Mõistatus on see, miks täidab silmitu öökulli silmi pilvedes liuglev kajakas ja kehatu öökulli silmi päike, tähed, universum? Ma usun, et taolist tõde varjavad sellised susped, mis strippari õudusunenäos pärast äravõtmist alati jalga jäävad nagu topoloogilised luupainajad. Ning kriitikud on Kauravad, kes täringumängus Pandavatelt nende naise võidavad ning teda kohapeal lahti koorima hakkavad. Sinine Krišna teeb imet, muutes Draupadi moetööstuseks, kelle seljast riided virna lendavad, aga kunagi otsa ei saa.

    Näiteks “Kuidas on “Otsene kahekõne” vene keeles? Kas “Prjamoi dialog”?” –”Jah.” –”Eesti keeles tekib siin sõnamäng, mida vene keeles ei teki, sest eesti keeles on olemas niihästi otsene kõne kui ka kahekõne.” – “Jah, ma olen sellest teadlik. Pealkiri on emotsionaalselt tähtis. Nagu samamärgilisi magneteid ei saa kokku suruda. Intriig peaks olema pealkirja ja pildi vahel.” – “Nojah, kahekõne toimubki tegelikult otseses kõnes.” – “Nii ka dialoog vene keeles.” – “Kus on selles pildis dialoog?” – “Nagu mõnes filmis toimub film filmis, kus filmitegelane hakkab omakorda suhtlema nende filmitegelastega, keda ta kinos näeb, nii pöördun siin ka mina oma pildis pildi vaataja poole. Kuigi see ei ole just minu nägu.” – “See nägu õhus rippuval kuubikujulisel ekraanil?” – “Jah, see on nagu vabaõhukino mõnes ulmesanatooriumis.” – “Ma küsin nüüd väga banaalset asja: mis põld see on kollaste õitega, milles kinopublik õlgadeni seisab?” – “Ma ei ole sellele mõelnud.” – “Oled sa ehk sellist põldu Venemaal näinud, või Ukrainas?” – “Ma ei ole eriti Venemaal käinud.” – “Kas see võiks olla tomatipõld?” – “Võib-olla.” – “Mu ema rääkis, kuidas ta väeosa lähedal tomatipõllul käis, kui isa Venemaal teenis. Mis seal taga paistab? Selline joon.” – “See on meri.” – “Ei, ma mõtlen seda toru, mis seisab madalatel postidel. Kas see on naftajuhe?” – “See peaks olema rinnatis.” – “Ei, ma tahtsin küsida, kas see on niisutussüsteemi veetrass?”

     

    Büttneri aatomid

     

    Ove Büttner = Owe Büttner = Owe Byttner = Ove Byttner. Tähed on keeleaatomid, mis moodustavad sõnakombinatsioone. Mis vahel jäävad samaks. Ei ole vist juhus, et nelja nimevormiga kunstnik maalib neljas selgelt eristatavas laadis: 1) kubistlikud figuraalkompositsioonid, 2) sümbolistlikud, valdavalt religioossed nägemused peidetud kujunditega, 3) abstraktse ekspressionismi laadis maalitud tööd, 4) värvilistest täppidest kokku seatud pildid. Esimene laad seob Ove Büttneri kunsti kõige tihedamalt prantsuse koolkonnaga, tehes temast veel ühe mitte-pallase-prantslase eesti kunstis. Teises inspireerib teda Odilon Redoni värvi ja kontuurikäsitlus. Kolmandas valab ta emotsioone kiiresse pastoossesse vormi. Neljandas laadis on nähtud Seurat’likku analüütilist puäntillismi. Neljavärvitüpograafia kirju raster, mis igast ajakirjast, pikseliekraanilt ja bussipeatusereklaamist tulvab, on süvendanud täpi mõistmist kui maalitehnika, -maneeri või -võtte elementi. Büttneri  maal on pigem täppidest kui algosakestest sünteesitud tervik. Nagu art déco rahvusromantilises monumentaal- ja tarbekunstis, mis järgis uute ajalooliste koosluste moodustamist neile samal ajal taustaks ja mudeliks olles. Või Bütsantsi kunsti mosaiikide harmoonia, mis on kokku laotud klaasi- ja kivimikildudest.

    Kui räägitakse prantsuse koolkonnast, siis kiputakse üle libisema ühest olulisest joonest: tõeotsingust. Ove Büttneri esimese grupi maalid on kõige lähemal vormitõe otsingutele möödunud sajandi esimesel poolel. Teise grupi tööd keskenduvad olemustõdedele. Mis on muinasaeg, keskaeg, rahvuslus ja pühadus? Kuidas kujutada Kolgata müsteeriumi kulminatsiooni, mis kirjelduste järgi toimus pilkases pimeduses? Kolmas grupp väljendab kunstniku hetkeemotsioone ja kihvatusi. Mis on neljanda grupi täppide tõde? “Hingede lahkumine aatomi tasandil,” ütleb kunstnik ise. Asi algab tõepoolest optilisest analüüsist nagu Seurat’ puhul. Ove on alles hoidnud kõigi oma sugulaste prillid. Vahel vaatab ta maali läbi nende, lüües pildi hetkeks silme ees kirjuks. See meenutab aknasse vaatamise pikkade minutite silmavirvendusi, mille jälgimiseks lapsel aega on. Täpid haaravad eelkõige liikumisega. Ove näitab mikrofotot liblikatiivast, mis koosneb üksikutest värvilistest naastudest reas piki tiiva aerodünaamilisi jooni. Need haaravad kaasa juba enne lennu alustamist. Nii on täpid pildi hinge aatomid, mis imevad pöörisesse.

     

     

  • Saskia Järve näituse “Süütuid mälestusi ei ole” avamine 19.jaanuaril kl 19 Tartu Kunstimajas

    Tartu Kunstimaja

    SASKIA JÄRVE
    SÜÜTUID MÄLESTUSI EI OLE
    TARTU KUNSTIMAJA VÄIKE SAAL  19.01. – 10.02.2013

    Avamine laupäeval, 19. jaanuaril kell 19

    Projekti „Süütuid mälestusi ei ole”  võib nimetada  2012. aastal Tallinnas Draakoni galeriis toimunud näituse „Tervisevetel” satelliitprojektiks. Lisaks Tallinnas eksponeeritud töödele saab näha ka päris uusi töid.
    Projekti keskmes on autori siseanalüüs, mis saab hoogu pärast ootamatut haigestumist. Uskudes, et haigestumine on põhjustatud tema mõtteviisidest, otsustab ta oma mõtlemist muuta. Seejuures saab talle abimaterjaliks A. Adleri` i teos „Inimesetundmine”, kus muu hulgas kirjeldatakse meetodit, mille rakendamisel on võimalik välja selgitada  inimese eesmärke.
    Meetod seisneb lühidalt selles, et tuleb püüda ühendada inimese elus eri aegadel esinevaid käitumisviise ja väljendusvorme, mille tulemusena saadakse nn ühtlase suuna mulje.  Olulisel kohal eesmärkide väljaselgitamisel on mälestused. Kõik mälestused kannavad endas  (mitteteadlikku) lõppeesmärki, nad hoiatavad või innustavad. Päris „süütuid” mälestusi ei ole.  

    Toetudes mineviku mälestustele ja olevikus aset leidvatele sündmustele püüab autor selgusele jõuda oma eesmärkides, teha korrektuure  oma mõtteviisides, et neid eesmärke saavutada ning seeläbi saada terveks.

    Kunstnik tänab: Marje Len Murusalu, Eleriin Ello, Tanel Randel, Tartu Kunstimaja ja Eesti Kultuurkapital.

  • Arhitekt arhitekti vastu

    Riin Alatalu

    Omanikud ja nende vajadused muutuvad, üha uued arhitektid vormivad tellijate uusi soove. Eesmärk on alati sama: teha ilusat, kaasaegset, otstarbekohast ja kauakestvat arhitektuuri, mis rõõmustaks omanikku ja ülistaks selle loojat.  Ometigi tundub liiga sageli, et kõige vähem huvitab arhitekti loomingu saatus arhitekte endid. Üllatuslikult on vana maja ümberehitamisel algsest projektist lähtumine ja isegi projektiga tutvumine harv erand. Kultuurimälestistega ei ole muret, sest nende hingeelu tundmist nõuab seadus. Aga meie arhitektuuripärand on ometi märksa rikkalikum kui registrisse kantud mälestiste nimekiri. Kas tõesti ainult seadus sunnib seda märkama?

    Miljööaladega seotud töökogemuse põhjal julgen väita, et kahetsusväärselt suur osa arhitekte planeerib ümber hooneid,  mille autorsuse kohta pole neil vähimatki aimu. Ometi on projektide arhiiv kõigile kättesaadav ja ega viimasel sajal aastal projekteerinud arhitekte nii palju ka ei ole, et kõrgharidusega asjatundja neid ei teaks. Ajaloolasena olen ma ikka ja jälle imestanud, miks arhitekte ei huvita, kes, kellele, millal ja miks hoone kunagi on kavandanud. Mõne tagasihoidliku hoone puhul see ei olegi võib-olla määrav – aga nende majade puhul, millest lausa õhkub arhitekti unistust luua midagi ilusat ja kauakestvat? Ilma kõhkluseta lastakse lammutada hooneid, mille on projekteerinud kunagised tipparhitektid. Vähimagi  kahtluseta kaotatakse hoonete välisilmest nende ajalugu ja stiilitunnused. Ja põhjendus on ikka seesama – teha midagi head ja püsiväärtuslikku! Kas arhitekti enesekesksus on tõesti nii suur, et teine arhitekt tema kõrvale või taustale ei mahu? Ollakse tundlikud kriitika suhtes, kuid empaatiat eelkäijate jaoks napib.

    Ma ei arva, et vanad majad peaksid muutumatuna seisma, samuti ei pea hoidma viletsaid maju. Aga ümberehitustel on ikkagi piirid. Kui ilus vana maja on omanikule liiga väike, siis ei ole selle lammutamine ainus lahendus. Kui arhitektuur viisakat  juurdeehitust ei võimalda, siis tuleb otsida suurem maja või ehitada uus tühjale krundile või mõne vähem väärtusliku asemele.

    Vana maja väärtus püsib ja kasvab vaid siis, kui ümber- või juurdeehitus on hästi tehtud. Ümberehituse kvaliteet algab algupärase hoone tajumisest ja selle tugevate külgede esiletõstmisest. Vana maja projekteerimine on suur väljakutse, enamasti küll keerulisem, aga ka põnevam kui uue hoone kavandamine. Vastutus tulemuse eest lasub ikkagi arhitektil. Omanikul võib olla halb maitse, koolitatud arhitekt peab oskama seda suunata. Ainult sel juhul saame rääkida arhitekti loomingust.

    Võtke või Rägavere mõis. Tulemus hoone korrastamisel oli nii hea, et valdavalt arhitektidest koosnenud žürii andis täiesti erandlikult 2004. aasta kulka aastapreemia restaureerimistööle mitte uusehitisele. Hoonest kumab lisaks algupärasele kavandile ja hilisematele nn ajaloolistele ümberehitustele vastu ka arhitekt Toomas Rangi looming. Ajakihistustest parima noppinud ja vanade arhitektide ees kummardanud Rank suutis enda oma eelkäijatega võrdsele pulgale seada. 

    Arhitektuurse keskkonna väärtusena on ikka ja jälle esile tõstetud ajalist ja stiililist mitmekesisust. Enne vana maja kallale minekut ei ole väike mõttepaus arhitektuuriajaloo- ja ka ajalooõpikuga kunagi üleliigne. „Kes, kellele, millal, miks?” aitavad paika panna nii ehitusvõtted kui ka ruumijaotuse, suhted naabrite ja lastega. Arhitektuuri austamine loominguna kaitseb arhitekti ennast järgmise arhitekti eest.

Sirp