Valdkondadevaheline dialoog

Veebruaris küsisin kõigilt parlamendikõlbulikelt erakondadelt mõned küsimused. Erakonnad pakkusid ise vastajad välja ning mul oli ja on alust eeldada, et just need inimesed on igas erakonnas ka tõsiseimad pretendendid kultuuriministri ametikohale, kui nad valitsusse peaksid pääsema. Järelikult on loogiline oodata, et järgmine kultuuriminister on kas Urmas Paet, Andres Herkel või Mart Meri (sotsid ise on mänginud ka Indrek Saare nimega kultuuriministri kohal, kuid lõpuks eelistab tark erakond ministri ametis ikka parlamendi karastusega kogenud poliitikut uustulnukale).

Rahvaliiduga (Jaak Allik) ei kavatse koalitsioonikõnelusi  keegi pidada. Rohelised (Peeter Jalakas) on teatanud mõistlikust kavatsusest jääda pigem konstruktiivsesse opositsiooni ja Keskerakonnal, nagu eespool osutatud, polegi kultuuriministri kohale tõsist kandidaati. Peeter Rebasel, kelle nimega enne valimisi spekuleeriti, on ju käsil kiireloomulised Sakala keskuse lammutustööd ja ega temagi mitut tööd korraga ära ei teeks.

Paet sai nimetatutest ülekaalukalt enim hääli – 8685 (Meri 2144 ja Herkel 1244). Seega oleks temal kultuuriministrina tugevaim mandaat. See polegi niivõrd tähtis valijatega suhtlemise seisukohalt, kuid positsioonivõitluses moodustatava valitsuse sees küll. Lisaks maksab natuke ka see, kui oled peaministriga samast, ühtaegu valitsusliidu suurimast erakonnast. Niisiis, nii seadusloomelisest kui eelarverahalisest seisukohast oleks Urmas Paet kultuuriministriks turvalisim valik. Kuid hea tava kohaselt jagatakse ametikohad koalitsioonikõneluste viimase punktina, alles siis, kui põhimõtted ja programm kooskõlastatud. Võib minna mitu nädalat, enne kui saab selgeks, millisest erakonnast järgmine kultuuriminister nimetatakse. Esialgu on selge vaid see, et tegu on eelmisest parema ja valijate silmis usaldusväärsema inimesega ehk kultuurirahval on võit juba taskus.

Olulisem ministri nimest on aga see, millise kultuuriprogrammi erakonnad suudavad kokku leppida ja millisele kohale poliitiliste eelistuste järjekorras kultuuri peatükk asetatakse. Reformierakonna (RE), Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ning Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) koalitsiooni puhul võivad toetuse jätkumises ja kenas kasvus kindlad olla laulupeolised, muinsuskaitsjad (kirikute ja mõisakomplekside restaureerimise osas), samuti rahvaraamatukogud, eriti väärt- ja lastekirjandust puudutavas osas. Kindlasti tõusevad järsult, st normaalsele tasemele riigi kultuuripreemiad. Juba järgmisel aastal pole ükski põhipreemiatest enam väiksem kui miljon krooni. On vist tarbetu üle korrata vajadus võimalikult kiiresti valmis saada Eesti Rahva Muuseumi uus hoonete kompleks. Vahepealse mökutamise tõttu see küll muuseumi 100. sünnipäevaks ei õnnestu, kuid enne kui ERM valmis, ei tohiks tekkiv koalitsioon laiali minna.

Senisest suurema tähelepanuga võivad arvestada meie väljasuremise äärel vintsklevad hõimurahvad. Et Eestil nad ka lõplikult ja täielikult “päästa” õnnestuks, on küll väheusutav, kuid üritama siiski peab, sest kahanev Venemaa võib juba ühe inimpõlve pärast olla oma valitsemisala soomeugrilaste rõhumiseks liiga väeti.

Kõik kolm lubavad tõsiselt ette võtta kultuurkapitali tulubaasi suurendamise, RE lisab olemasolevatele ka disaini sihtkapitali. SDE loodab vabastada ministri tüütust kohustusest juhtida kulka nõukogu, IRL aga kahekordistada kulka stipendiumiraha.

Arvestades, et RE on koalitsiooni suurim, võib üsna optimistlikult loota nn 1% seadustamist juba uueks aastaks. Avalike ehitiste kogumaksumusest hakkab selle süsteemi järgi terve sajandik kuluma nende ehitiste õilistamiseks kunstiga ja disainitoodetega. Kui hinnata avalike ehitiste aastamahuks näiteks 3 miljardit krooni, siis tähendaks see kunstnikele aastas tellimusi 30 miljoni krooni eest. Võrdluseks, kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital maksis 2005. aastal stipendiumidena välja ca 14 miljonit krooni ja mullu ca 17,5 miljonit krooni.

Lubaduste järgi peaks saama uue hoo kinode, teatrite, muuseumide ja raamatukogude varustamine uue põlvkonna tehniliste vahenditega. Kulukaima osa selles vallas moodustab aga ilmselt rahvusringhäälingu digitaliseerimine. Loodetavasti suudab koalitsioon hoiduda kiusatusest üritada ringhäälingule antava raha sundvahetamist poliitilise mõjuvõimu vastu. Praktika kinnitab, et ringhääling toimib tasakaalustatumalt ja kvaliteetsemalt siis, kui tipp-poliitikud teda pidevalt ei tümita ega juhi. Kasulikke soovitusi ringhäälingu programmi osas võiks aga küll teha. Näiteks toetada ettepanekut, mida Jan Kaus väsimatu Cato Vanemana kordab: et ETVs oleks igal õhtul iseseisev kultuuriuudiste saade. Sest tõepoolest oleme me praegu peensusteni kursis iga keskmiselt eduka sportlase luude-lihaste seisukorraga, aga millal võisime viimati midagigi kuulda mõne viiuli- või klaverivirtuoosi sõrmehädadest, esitenori köhast või priimabaleriini lihasevenitusest? Loomulikult ei pea kultuuriuudis kollane olema, aga see on lihtsalt kisendav ebaõiglus, et iga päeva paarisajast kultuurisündmusest ei pruugi ringhäälingusse jõuda ükski, sama suurest hulgast spordisündmustest saab aga garanteeritud tähelepanu vähemalt kümme.

Koalitsioonikõnelustel peaks kindlasti tegema selge valiku Eesti kõrgkultuuri rahvusvahelise pealetungi tugisüsteemi osas. Pole mõtet jõude killustada, vaid kogu võimalik ressurss kokku koondada, olgu siis saatkondade juurde või iseseisvasse instituutide süsteemi.

Veel üks värskemat sorti asi, mis erakondade programmidesse ei jõudnud, on ka Sirbis kajastatud Estica kultuuriveeb, keskne digitaalne kultuurivärav maailma. Siin pole küsimus ainult rahas, vaid väga selgelt ka seadustes ehk just selles, mis valitsuse ja parlamendi teha. Mõistlik oleks mitte alles avaliku surve tõugatuna liigutama hakata, vaid valitsuse initsiatiiv haarata selles, millest me niikuinii ei pääse. Valimistel tõestasime maailmale, et kuuldused Eesti e-riigi surmast on tugevasti liialdatud. Ent e-omariiklus ei seisne sugugi pelgalt riigiorganite tõhusas toimimises. Ka põhiseaduse sissejuhatus rõhutab omariikluse mõttena mitte riigiasutuste õlitatud tööd, vaid eesti kultuuri kestmist. Digitaalajastulgi jääb see nii.

Kuigi mõistuse ja südametunnistusega inimesed on Savisaares rühmadena pettunud, on tema ümber ikka jagunud aferiste, poolpätte ja lipitsejaid: kellel on nõukaajast midagi hingel, kes hangeldab sisemise kokkuvarisemise piiril kortereid, kellel pole lihtsalt suurt midagi öelda, aga meeldib võimuvoolus ujuda. Muidugi on selle erakonna juures ka hoolivaid inimesi, nagu on selline poolus küllap ka Savisaares endas. Paraku on parteijuhi ambitsioonid olnud monstrumlikud ja nende täitmiseks valitud sahkerdamiste rajalt ei ole olnud tagasiteed. Savisaar on kujunenud sotsiaalselt hooliva poliitika peamiseks piduriks populistina, kes tugevalt vasakhääli võttes ühiskonna arengu eest seismise asemel õhku müüb, pakkumata pidevate heade valimistulemuste eest vastu ei paksemat riiki ega integreerunumaid kogukondi. Sama tuntav on Savisaare-nimeline tropp kollina, mis toodab sisulisi küsimusi tõrjudes nii enese vastu kui ka toetuseks protestihääli.

Eesti valimised on üha vähem idee- ja probleemipõhised.  Selle asemel  võideldakse süvenevalt Savisaare kolliga, valitakse mineviku ja tuleviku, valgeid ja pimedaid jõude. Osa Savisaare valimistulemustest ehitub psühholoogiale – kuidas kõik tema vastu on? Ei oleks ju vaja lakkamatult ühe ebameeldivuse ümber keerelda. Meediaühiskonnas toituvad nõmedikud jamadega esilekerkimisest. Krimipraktika ja popkultuur tunnevad legendaarseid maniakke, kes puhtalt mainitud printsiipi järgides kuulsuse tippu on kerkinud. Mida enam situd, seda enam esil oled. Savisaar elab sellest.

Kollikloppimine pole olnud ainult apla ning järelemõtlematu meedia üritus. Nagu Savisaar on harjunud masohhistlikult ennast piitsutada laskmisega valimistest valimistesse hääli korjama, on temast teiste poliitikute jaoks kujunenud midagi sellist, nagu psühhoanalüütilistest naudinguteooriatest tuntud fort/da-mäng, mille käigus tehakse vaheldumisi uppumis- ja pääsemisliigutusi omaenda roojas. Populaarse valgete ja mustade jõudude võitluse mütoloogia variatsioonina hõljub presidendivalimistest saati õhus fantasm, et tulevikujõud on jälle kord murranguni jõudmas. Kas nimetatud tunne oleks sama tugev ja võimalikki, kui Reformierakond ei oleks oma Sauluste ja Pauluste, Tsahkna sahkerduste, Kägu ja kultuuriministeeriumi majade, tipp-poliitikute osalusega Hanschmidti afääris, küüniliselt toetatud avalik-õiguslike institutsioonide politiseerimisepüüdega jne nn minevikujõududele pikaajalist ja järjepidevat panust andnud.

Eesti valimiskampaania olevat arenenud lääneriikidega võrreldes isiklik ega keskenduvat sisulistele küsimustele. Aga kes seda sisu meie poliitikutest igatseb? Täna raporteeritakse mõnuga, et rahvas andis taas oma hääle parempoliitikale. Kas seda mõnu oleks, kui polnuks kloppida Savisaare kolli ja minevikurooja? Reformierakond saab hästi aru, et nende pragmaatilised huvid teostuvad, kui valija mõtleb kollidele ning mitte sellele, kas Eesti peab tingimata olema ELi viie õhema riigi hulgas ja kui kaua jagub hariduses halvima vältimiseks veel nõukogudeaegsete kooliõpetajate missioonitunnet ja elupäevi. Või kas 19 000 krooni asemel 20 000 kätte saada on ikka seda väärt, et inimesed vaevlevad krooniliste valude käes kuid ja aastaid ravijärjekordades.

Meedia laseb poliitikutel oma juttu rääkida, ilma et vastuoksustele reageeritaks. Ühe päevalehe valimiseelsed intervjuud parteijuhtidega olid kui aupäevareportaažid. Lustižurnaalid pärgasid valimiste eel poliitikuid lausa karjakaupa. Ka ETVs näis tõeliselt süvenenud ja valmistunud olevat vaid Hanno Tomberg. Üldiselt võimaldasid saatejuhid poliitikuil vaba käega nii tonte kui udu joonistada. Reformierakond ütleb, et tõstsime teaduse ja innovatsiooniraha 50% ja nii jääb. Keegi ei korrigeeri, et oleme siin mis tahes arvnäitajate poolest arenenud õhtumaadega kõrvutades haletsusväärses mahajäämuses.

Pole kellegi asi simulatsioonimulle lõhki puhuda. Meedia ja populistid on saanud oma näilise kisma. Vaid sotsid tunduvad kirjeldatud mänguga kaasa minnes tohlemitena. Ehk võiks sellele ja 1995. ning 2003. aasta valimistulemustele mõelda, enne kui kolmandat korda paremvalitsusse minna.

Ajaloo kulgemine meenutab paljuski börsihindade liikumisgraafikut, mida iseloomustavad siksakilised ülesse-alla hüpped. Vahe on vaid selles, et börs fikseerib need raha tähistavate punktide ja protsentidega, ajalugu aga aastaarvudega. Muidugi, kui börsil juhtub midagi enneolematult murrangulist, nagu Wall Streetil 24. oktoobril 1929, fikseeruvad ka need sündmused vähemalt mõningaks ajaks inimeste teadvuses ajaloole iseloomulike daatumitena.

Ajaloos on palju suuri ning pöördelise tähtsusega päevi, kuid ning aastaid. Mõned neist, nagu 11. september 2001, mõjutavad olevikku otseselt, teised, mis varasemast ajast pärit – kaudsemalt. Kuid ka sel juhul, olnud kunagi murdepunktiks mingi uue liikumissuuna sünnile, määravad need paljuski tänase päeva olemist. Ning selletaoliste daatumite hulka kuulub kindlasti 1941. aasta 22. juuni, pühapäev, kui Hitleri Saksa väed tungisid Stalini Nõukogude Liidu aladele. Sellele kuupäevale, toimunu pealavastajatele Hitlerile ja Stalinile ongi keskendanud oma tähelepanu ungari päritolu tuntud Ameerika ajaloolane John Lukacs.

John Lukacsi raamat pole ajaloovaldkonna klassikaline monograafia, mis räägib lugejatega arvude-faktide keeles. See on pigem mõtisklus-essee. Seisukohavõtt. Esmapilgul isegi midagi meie oludest tuttavat, emotsionaalset, kirglikku. Nagu on meil valdavalt tavaks, kui kõne all maailmasõja sündmused ja Eesti saatus selles. Kuid, ja jäädes börsiga võrdlemise juurde, erinevus seisneb tõigas, et Lukacs mõtiskleb maailma juhtivatel börsidel toimuva üle, meie aga oleksime sageli nagu keskendunud vaid Tallinnale. Börsi variandis teab igaüks, et tõeline murrang sünnib New Yorgis, To¯kyo¯s ja Euroopa suurbörsidel, ajaloovariandis aga kipub see ununema. Nii on sageli läinud ka meelest, et Teise maailmasõja ja sellele järgnenud sündmuste arengustsenaarium pandi ka Eesti jaoks üldjoontes paljuski paika just nimelt sellel 1941. aasta 22. juunil.

Ajaloodaatumeid pole võimalik kaaluda ning neid tulemuse järgi absoluutsesse pingeritta reastada. Seega on täiesti loomulik, et mõni mineviku daatum-sündmus võib piirkonniti tähtsuse poolest erineda, näiteks omandada konkreetses Eesti ajaloo kontekstis erilise kaalu. Sellest võib kujuneda kohaliku sündmuste ahela murdepunkt, millest lähtub kõik järgnev. Selliseks daatumiks-sündmuseks on paljuski meie teadvuses ja kirjasõnas jäädvustunud 1939. aasta 23. august, kui sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt. Me oleme harjunud teadmisega, et sellel päeval määrati Eesti tulevik. Mis ongi igati õige. Kuid mida näitab meile Lukacs, kes jälgib toimuvat piltlikult hoopis tolle aja suurematel, globaalseid trende määravatel börsidel: Berliinis, Londonis, Moskvas, Washingtonis. Seal on murdepunktiks hoopis teine kuupäev – 22. juuni 1941. Lukacsi jaoks on see daatum Teise maailmasõja olulisemaks pöördepunktiks, tähtsamaks kui Pearl Harbor ja Stalingrad. See pöördeline päev määrab lõpliku jõudude vahekorra ja, mis on meie vaateviklist eriti oluline, paneb paika ka võiduviljade jaotuspõhimõtted ehk määrab Eesti saatuse ligikaudu pooleks sajandiks.

1941. aasta 22. juunil ja sellele eelnenud päevadel-kuudel sõltus kõik kahest mehest: Hitlerist ja Stalinist. Ning oma raamatus keskendubki John Lukacs just nende diktaatorite tahtmise kõrvutamisele. Ning jällegi on see pigem esseistlik mõtisklus kui arvudele ja faktidele toetuv süvateaduslikkusele pretendeeriv järeldus. Kuidas olekski võimalik arutleda inimeste tahtmiste ja soovide üle arvude keeles? Kuigi, näiteks Stalini kavatsusi lahates on seda ka korduvalt tehtud. Kas või meil üsna populaarses Viktor Suvorovi variandis. Kuid “arvutu” Lukacs on ikkagi veenvam – Stalin vist tõesti ei kavatsenud vähemalt 1941. aastal Saksamaad rünnata. Miks ta oli aga niivõrd pime ilmselge ohu suhtes, jääb ka seda raamatut lugedes arusaamatuks. Omas ju Stalin oma nimele igati vastavalt terast silmanägemist tegelike ja olematute sisevaenlaste tuvastamiseks, Hitleri tõeliste kavatsuste mõistmisel oli ta aga lausa pimedusega löödud.

John Lukacsi raamat on Hitlerist ja Stalinist, kuid selles on veel üks märkimisväärne ja esmapilgul kulissidetagune tegelane, diktaatoritest paljuski isegi tähtsam. Selleks on Winston Churchill. Mida Stalin Hitleri ees lipitsedes tahtis ja millisteks järelandmisteks oli ta valmis, on raske öelda, samas kui jäärapäine Churchill polnud nõus mingiteks kompromissideks natsidiktaatoriga. Ja pulbitsev viha Churchilli vastu oligi paljuski selleks tõukejõuks, mis sundis Hitlerit ründama talle suhteliselt vastuvõetavat Stalinit. Churchill omakorda sai, vaatamata oma kommunismivastastele tunnetele, pragmaatiliselt kaalutledes aru, et natside võit tähendab Euroopale suuremat hävingut kui poole Euroopa loovutamine Stalinile. Ning punkti sellele teadmisele pani 22. juuni 1941.

John Lukacsi raamat ei anna ajaloohuvilisele lugejale eriti palju uut faktoloogilist teavet. Kuid lugeda seda tasub, sest ajalooteaduses pädevate inimeste mõtisklustega on huvitav tutvuda, et asetada kohalikud sündmused laiemasse raamistikku.

Nüüd mil Eestis on taas aktuaalne pronkssõduri teema, kohtab Interneti-keskkonnas üha sagedamini isetekkelist rahvusluse ideoloogiat. Selles tunneb kauge kajana ära mitmed koolitatud pikad tekstid, mis on valatud lihtsasse kahe-kolmelauselisse vormi.

Mida kauem kestab lahenduseta konflikt, seda radikaalsemad on avaldused. Mäletan, kuidas jäin esimest korda väga tõsiseks, kui lugesin ühest Delfi kommentaarist, et kui küsimus on rahvuse ellujäämises, siis ei ole sallivusel või mõnel muul humanismi argumendil enam kohta. See kommentaar ei tekitanud kaaskommijates mingit reaktsiooni, sest mõõdukuse kodu ei asu Internetis.

Samas oli esitatud kõige klassikalisem natsionaal-rassistlik eetikaküsimus. Ja sellele vastata ei ole lihtne. Võtame tingimusliku olukorra: kui sinu rahvuse ellujäämise ainus tingimus on koonduslaagrite aktsepteerimine, kas oleksid sellega nõus? Vähemalt eestlaste puhul tegelikult nii drastilist küsimust ei esitata, aga väljasuremise jutt on käivitanud ka eestluse kui ideoloogia kõige hämaramad võimalused.

Metafoorsel kujul on sellest kõige paremini kirjutanud Andrus Kivirähk oma romaanis “Mees, kes teadis ussisõnu”. Selle loo suurim tragöödia ei seisne mitte selles, et üks kultuur sureb välja, vaid selles, et protsessi käigus sünnib palju sallimatust.

Kus on eesti sallimatuse juured? Nagu iga ühiskonnas levinud vaimse hoiaku puhul, tuleb ka siinkohal arvestada paljude mõjutajatega. Üks neist puudutab aga eestluse üht põhimüüti: me oleme rahvas, kes on palju kannatanud. Kui Jakobson pidas oma kolm isamaakõnet, siis lõi ta eestluse kirjeldamiseks ühe sammaskujundi.

Meil oli kuldne muistne vabadusepõli, siis tuli 700 aastat orjaaega ja nüüd on käimas uus ärkamine. Oma põhistruktuurilt sarnaneb see käsitlus Vana Testamendi versiooniga juudi rahva käekäigust, neil oli samuti orjapõli Egiptuses. Mõlemal juhul näeme, et kuidas ideoloogia muutumisel annab kannatus erikohtlemisele justkui õigustuse.

Igaüks meist teab, et kes on alandatud, peab ükskord ülendatud saama. Kannatusel on aga huvitav omadus alati nõuda monopoli, sest kui sul on valus, siis ei huvita sind kellegi teise valu. Ja hiljem kujutatakse selle tajumusliku monopoli pinnalt, et juba on tekkinud ka automaatne õigus ülendusele.

Üks tuttav juut seletas, et selline teooria on juudi kogukonnas saanud kriitika osaliseks, samal ajal kui Eestis olid Postimehe online’i kommenteerijad valmis lintšima ajaloolasi, kes arvavad, et võib-olla on ka eestlastel põhjust ajaloos millegi pärast vabandada. Neist kommentaaridest selgus, et eestlased on minevikus ainult kannatanud ja neil ei ole iial päriselt võimalik olnud ise millegi üle otsustada. Erandiks on Vabadussõda. Iga üksikindiviidi tasandil tehtud sigadused aga ei tule arvesse.

Neid sallimatust täis kommentaare lugedes oli mul tunne, et äkki oleks hea, kui eestlased oleksid ajaloos veidi rohkem kurja teinud, mille pärast meil oleks lihtsam ka häbi tunda.

Praegusel juhul käib meie esivanemate kannatuste konverteerimine tänaste rahvuslaste sallimatuse diskursusesse, mille tulemusel võib meil tulevikus tõesti häbi hakata.

Nädalavahetusel kirjutas mulle oma elu esimese elektronkirja kultuslik vabadusvõitleja ning elusepp Ivan Orav. Oma kirjas süüdistas ta kahtteist väikest rohelist mehikest Marsilt selles, et nad olevat röövinud ära Eestis valitsusliidu moodustamiseks läbirääkimisi pidanud delegatsiooni liikmed. Muidu poleks ka tema vilunud silm vahet osanud teha, kuid erakordselt soe kevadpäike olevat marslaste salaplaani reetnud – kui läbi vana filmilindi ja vastu päikest läbirääkijaid vaadata, olnud marslased selgelt näha.

Kosmoselaev viivat nad jälle koduplaneedile tagasi pärast koalitsioonileppe allkirjastamist ja andvat meie 12 poega vahepeal toimunust kustutatud mäluga tagasi. Uskumatu lugu, kas pole? Ta püüdnud sellest ka presidenti teavitada, kuid sel korral polnud valvemeeskond vana seppa Kadrioru lossi oma sõnumiga sisse lasknud.

Huh, pühapäev, mil Ivani kirja sain, oli ju 1. aprill, kuid mõningad kahtlused siiski jäid. Vana sepp pole kunagi pilapäevadest pidanud, vaid ikka tõsiselt Eesti asja eest väljas olnud. Kui Orava jutus peaks tõtt olema, tuleb hädapasunat valjusti puhuma hakata: roheliste mehikeste käkki peab nüüd ju võimuliit hakkama ellu viima ning meie selle järgi elama…

Võtsin marslastest maha jäetud võimuleppe ette ja kahtlused süvenesid. Ükski mõistuse juures olev eestlane ei loo sedavõrd optimistlikele tulevikuootusele tuginevaid plaane, pigem on kombeks ikka lubada poole vähem, kui ärbelda täie eest. Eriti veel ajal, kui analüütikud kutsuvad üles majanduskasvu prognoosi optimismi  pigem kahandama ning juhivad ülekuumenemise ilmingute kõrval tähelepanu sissevoolanud investeeringutest hoolimata madalaks jäänud tööviljakusele. Üldise konjunktuuri kõrval on lepingu autorid olnud äärmiselt optimistlikud ka iseenda ja ühiskonna suutlikkuse osas kõiki neid ideesid ellu viia. Minu kogemus on näidanud, et iga uue hea idee kohta peab olema ka keegi seda ellu viimas ning ideede puuduse üle dokumendis kurta ei saa. Ideede elluviijate koha pealt lepe aga vaikib. Pigem paistab lepe silma sellega, et on kui poolelijäänud ajurünnaku mustand, kus hulk mõtteid on lahedas seltskonnas ning parimas usus välja pakutud. Mõned neist lähevad välja detailideni (eelkõige pere- ja rahvastikupoliitika osa ning kas või hambaravi prioriteetide sõnastamine) ning teised on lihtsalt toredad mõtted (“muudab lihtsamaks väike- ja keskmise suurusega ettevõtlusega tegelemise” või  “arendab rahvusteadusi”).

Vastuoluline arusaam riigiaparaadi arengust

Konfliktseid seisukohti ilmestab näiteks arusaam riigiaparaadi arengust: peatükis “Kodanikuühiskond ja riiklus” on sõnastatud, et “Eesti ei saa endale demograafilistel põhjustel lubada riigiaparaadi suurendamist” ning samas antud lubadus kasvatada ametnike arvu peatükis “Välispoliitika” – “tugevdab Eesti välisesindusi konsulaartöötajatega”. Ka riigi- ja omavalitsustele pandud kasvavaid kohustusi ning täiesti uusi algatusi viivad ellu inimesed, reaalsed inimesed, kes tuleb selleks tööle võtta.

Programmis on ka peatükke läbivaid ühisjooni, mis korduvad – üheks selliseks on innovatsioon ning toetumine uutele tehnoloogiatele ja tehnikale. Arvan isegi, et tegemist on Euroopa ühe tehnokraatlikuma valitsusliidu programmiga: eraldi peatükk on pühendatud infoühiskonnale ja e-riigile, portaale ja e-värke mainitakse pea iga peatüki juures.

Selle taustal on loomulik ka lubadus varustada “sisejulgeolekuasutused parima võimaliku tehnika ja tehnoloogiaga” ning digitaliseerida muuseumid, arhiivid ja ringhääling. Isegi eraomanduses ning oma sisu kiivalt elektroonilise kirjastamise eest kaitsva Eesti Entsüklopeediakirjastuse Aktsiaseltsile jagub toetust veebientsüklopeedia väljaandmiseks (ilmselt on silmas peetud siiski miskit muud kui omaaegse ENE õigusjärglase sisu kuiva digitaliseerimist). Vaesed töövihikute autorid, kes oma loodud teoste kõik kirjastamisõigused on juba korra kirjastustele maha müünud, peavad aga need nüüd uuesti valitsusele müüma, et too asjad Internetti vabalt väljaprintimiseks saaks panna…

Innovatsioon oma lihtsas ja avaras mõistes tähendab uue idee elluviimist: esmalt siis uued ideed ja seejärel suutlikkus neid ellu viia. “Innovatsioon” ongi sisult pigem tegusõna: sellega samastub hoog, dünaamika, muutused, tegevus, mis on tulevikku suunatud. Valitsusliidu programmi aastateks 2007 – 2011 võiks samuti vaadelda kui Eesti arengut hoogustava tegevuse kogumit, jagades selle oma mõjult kogu ühiskonda puudutavaks, avalikku haldust uuendavaks ning kõige otsesemalt ka ettevõtlus innovatsiooni puudutavaks tegevuseks.

Ühiskonna koostoimet puudutavat tegevust nimetatakse ka sotsiaalseks innovatsiooniks – meie väärtushinnanguid, norme, arusaamu ja käitumismustreid puudutavateks muutusteks. Pere- ja rahvastikupoliitika, kodanikuühiskonna ning infoühiskonna edendamisel ei domineeri aga mitte ühisväärtuste ja koostöö poole püüdlemine, vaid indiviidi- ja paremal juhul perekeskne lähenemine.

Euroopas on aasta 2007 kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks, tegemist on pikaajalise ning Euroopat laiemalt puudutava väärtusruumi muutmise püüdega. Sotsiaalse innovatsiooni puudulikkus ning vähene ambitsioonikus ka valitsusliidu kavades mõjutab nii uute ideede teket, inimeste vastuvõtlikkust uutele ideedele kui ka nendega kaasatulemist. Rahvuslike sugemetega feodaalne patriarhaat ei ole kohane XXI sajandi avatud maailmas ellujäämiseks.

E-riigi elluviimine muutub üha segasemaks

Kõige vahetumalt saab valitsus muuta riigivalitsemist ning avalike teenuste sisu ja vormi ehk ellu viia haldusinnovatsiooni. Esimest korda saame võimuliidu, kes e-riigi arendamise on programmi tasemele toonud, kuid selle elluviimine muutub üha segasemaks. Kui seni on Riigikantselei koordineeritava avaliku teenistuse üldise standardi kõrval elanud oma elu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koordineeritav e-riik, siis uue, avaliku halduse ministri positsioon peab end seniste jõujoonte vahel paika loksutama. E-riiginduse kõrval on leppes ka hulk omavalitsuste pärusmaale tungivaid kavasid, seega tuleb meie portfellita ministril haldusinnovatsiooni mitmel rindel ellu viia. Seda enam, et programmilisi eesmärke on sõnastatud terve suure ministeeriumi jagu.

Teadus- ja arendustegevuse ning ettevõtluses toimuva suunamiseks teadmistemahukamale tegevusele on samuti ideid küllaga, kuid oma praegust mahajäämust ei saa kompenseerida püüdega teha samu asju ja peaaegu samas mahus kui edukaimad innovaatorid. Järelejõudmiseks tuleks mitme valitsemisperioodi jooksul ja mitu korda rohkem pingutada kui ülejäänud Euroopa. Majandus- ja innovatsioonipoliitika käsitlemine eraldi peatükkides ning teineteisega seostamata kujul, samuti muudesse peatükkidesse teadus- ning innovatsioonimahuka tegevuse pikkimine ei loo tervikpilti ega kinnista veendumust, et pakutud ideede elluviimisele tõsiselt mõelda on jõutud.

Millest aga valitsusliidu programm ei räägi? Minu ehmatuseks ei esitata programmis ühtegi küsimust, vaid antakse hulganisti vastuseid. Põhjanaabrite juures alustas “hallitustunnustelija” tiitlit kandev peaministrist peaministri kandidaat Matti Vanhanen läbirääkimisi kirjaga kõigile erakondadele, kus esitati seitse küsimust Soome ühiskonna ja Euroopa ees seisvatest olulisematest teemadest lähtuvalt kliima soojenemisest ühiskonna vananemise ja majanduse konkurentsivõimeni. Kui ühised probleemid ja küsimused on sõnastatud, selgub ka partnerite kogu, kellega koos lahendusi otsida. Eesti puhul on käitutud vastupidi: lahendusi näikse olevat kõigil, kuid ühiseid küsimusi ja Eesti arenguväljakutseid pole valitsusliidu moodustanud seni esile toonud.

Kok
kuvõtvalt tahan ma väga nõustuda vana sepa Ivan Oravaga, kes kutsus kõiki inimesi üles võimule tulevale valitsusele sel korral sajapäevast töörahu mitte andma, vaid kohe esimesest päevast alates valitsusele appi minema seda roheliste mehikeste kokku keeratud suppi sööma. Muidu nikastavad end kohe suure koorma all ära ja siis pole neist enam eluloomagi. Võtame kätte ja läheme appi – teist sellist head võimalust lähiajal ei tule!